Kaitseminister Martin Herem
Kaitseministeerium
Sakala 1, 15094 Tallinn
[email protected]
Taristuminister Kuldar Leis
Kliimaministeerium
Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn
[email protected]
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo
Kaitsevägi
Juhkentali 58, 15007 Tallinn
[email protected]
Meie: EMK-014/2026Kuupäev: 17.11.2026
Kaitseväe keeldumised laevajäätmete vastuvõtul Suurupi reidil
Lugupeetud kaitseminister, taristuminister ja Kaitseväe juhataja
Eesti Merendusklaster pöördub oma liikmesettevõtete nimel taaskord Teie poole ja palub kohtumist esimesel võimalusel. Praktika näitab, et Kaitseväe nõusolekute andmisel on järjest esinenud keeldumisi, millel meie hinnangul puudub seaduslik alus.
Viimati keeldus Merevägi 16.11.2026 laevajäätmete vastuvõtust Suurupi reidil kolme laeva puhul: Magic Wand (lipp Libeeria, omanik Kreekas), Theodor Essberger (lipp Portugal, omanik Saksamaal) ja Chara (lipp Marshalli Saared, omanik Kreekas, ISM-haldur Taanis). Tegemist on Euroopa Liidu laevaomanike laevadega. Ükski neist ei ole sanktsioneeritud laev. Magic Wandile anti sama teenuse osutamiseks nõusolek septembris 2026.
Keeldumise põhjendus käsitles üksnes jäätmeregulatsioone: „jäätmete üleandmine [on] lubatud ainult sadamas“. Laevajäätmete üleandmise nõuete järelevalve on seadusega antud Keskkonnaametile ja Transpordiametile (sadamaseaduse (SadS) § 42 lg 1–2). Kaitseväe nõusolekuõigus (riigipiiri seaduse (RiPS) § 14 lg 1¹) on antud piirirežiimi ja julgeoleku tagamiseks. Seadusandja ei ole andnud Kaitseväele seaduslikku alust jäätmete äraandmist lubada või keelata. Küsimus vajab püsivat lahendust.
Seetõttu palume, et Kaitsevägi vaataks 16.11.2026 otsuste põhjendused üle ja vormistaks otsused haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaselt (§ 55–57). Palume eelkõige:
• märkida otsuse õiguslik alus konkreetse sätte täpsusega ja faktilised asjaolud (HMS § 56 lg 2);
• kui keeldumise aluseks on julgeolekukaalutlused, need samuti HMS-i kohaselt põhjendada (HMS § 56 lg 3). Kui põhjendus sisaldab salastatud teavet, palume see vormistada seaduses ettenähtud korras, näiteks eraldi dokumendina, millele otsuses viidatakse (HMS § 56 lg 1, § 7 lg 3, § 37 lg 2);
• selgitada, millistest kaalutlustest lähtuti, kui samale laevale (Magic Wand) anti septembris 2026 sama teenuse osutamiseks nõusolek, kuid novembris sellest keelduti, ning mis asjaolud vahepeal muutusid (HMS § 4 lg 2, § 56 lg 3);
• lisada otsustele vaidlustamisviide (HMS § 57).
1. Asjaolud
Mereväe Mereoperatsioonide keskus põhjendas 16.11.2026 kõiki kolme keeldumist samamoodi: „Vastavalt Eestis kehtivale seadusandlusele on jäätmete üleandmine lubatud ainult sadamas. Tuginedes sadamaseadusele ja EL jäätmete direktiivile ei nõustu merevägi antud taotlusega.“
Meie hinnangul ei ole see põhjendus kehtiva õigusega kooskõlas. Allpool on asjakohased sätted toodud paragrahvide kaupa. Lühidalt:
• Kehtivates Eesti ja ELi õigusaktides ei ole sätet, mis piiraks laevajäätmete üleandmise üksnes sadamaga. Meresõiduohutuse seadus (MSOS) arvestab reidil õlijääkide äraandmisega (MSOS § 50⁹ lg 1 p 9 ja § 53¹ lg 4; vt käesoleva kirja osad 3 ja 4).
• Direktiiv (EL) 2019/883 käsitleb eraldi laevu, mis peatuvad ainult ankrualal, ning vabastab need üleandmiskohustusest üksnes lühiajalise (alla 24 tunni) või halvast ilmast tingitud peatuse korral (art 7 lg 4 p c). Seega eeldab direktiiv, et jäätmeid saab üle anda ka ankrualal (vt osa 4).
• Laevajäätmete üleandmise nõuete järelevalve on seadusega antud Keskkonnaametile ja Transpordiametile. Kaitseväe nõusolekuõigus on antud piirirežiimi ja julgeoleku tagamiseks (SadS § 42 lg 1–2; RiPS § 14 lg 1¹; vt osa 2).
• Otsustes ei ole viidatud konkreetsele sättele, faktilistele asjaoludele ega kaalutlustele ning puudub vaidlustamisviide. Otsus erineb septembris sama laeva kohta tehtud otsusest. See tõstatab küsimuse kaalutlusõiguse teostamise ühetaolisusest (HMS § 4 lg 2, § 56 lg 2–3, § 57; vt osad 5 ja 6).
Pöördumine ei puuduta sanktsioneeritud laevu. Klaster toetab riigi julgeolekueesmärke ning esitab osas 8 ettepanekud, mis arvestavad nii julgeoleku kui ka teenuste jätkumise vajadusega.
2. Asutuste pädevus
Haldusorgan võib isiku õigusi piirata ainult seaduse alusel (HMS § 3 lg 1). Laevajäätmete üleandmisega seotud pädevused on seaduses jagatud järgmiselt:
• Kaitsevägi annab nõusoleku välisriigi laeva sisemerre sisenemiseks (RiPS § 14 lg 1¹) ning kooskõlastab laevadevahelise kontakti ja sisemerel ankrus seismise (piirirežiimi eeskiri, kinnitatud VV 17.09.1997 määrusega nr 176, p 56, 57, 62). Need on piirirežiimi ja julgeoleku tagamise volitused. Ka ohtlike ainete käitlemise luba annab Kaitsevägi kooskõlastatult Keskkonnaametiga (VV 25.06.2020 määrus nr 51, edaspidi määrus nr 51, § 6 lg 3). Merereostuse avastamine ja likvideerimise korraldamine on Kaitseväe ülesanne (Kaitseväe korralduse seadus § 3 lg 1 p 4⁸), mitte õigus seaduslikku tegevust keelata.
• Keskkonnaamet teostab järelevalvet laevajäätmete vastuvõtmise ja üleandmise üle (SadS § 42 lg 1–2) ning laevadelt lähtuva reostuse vältimise üle (MSOS § 76 lg 15).
• Transpordiamet teostab koos Keskkonnaametiga järelevalvet laevajäätmete üleandmise üle (SadS § 42 lg 2) ning võib nõuete rikkumisel keelata laeval väljuda või liikuda (MSOS § 78 lg 1 p 11).
• Vabariigi Valitsus võib riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu ajal piirata sadamateenuste osutamist, kuid peab sel juhul tekkinud kahju hüvitama (SadS § 36¹).
Seega ei ole seadusandja andnud Kaitseväele seaduslikku alust jäätmete äraandmist lubada või keelata. Jäätmeregulatsioonide küsimused otsustavad Keskkonnaamet ja Transpordiamet. Kaitsevägi võib nõusolekust keelduda piirirežiimi- või julgeolekupõhjusel, kuid peab selle põhjuse otsuses välja tooma. Jäätmeregulatsioonide tõlgendus ei ole Kaitseväe keeldumise alus.
3. Laevajäätmete üleandmise koht Eesti õiguses
• SadS § 25 lg 3: „Laeva kapten on kohustatud andma enne sadamast lahkumist üle kõik laevajäätmed.“ See on sadamat külastava laeva kohustus, mitte keeld anda jäätmeid üle mujal.
• SadS § 2 p 24: sadama vastuvõtuseadmed on „paiksed, ankurdatud või liikuvad seadmed“. Seadus näeb ujuva ja liikuva vastuvõtu sõnaselgelt ette.
• MSOS § 50⁹ lg 1 p 9: veeteetasust on vabastatud „reidil punkerdavad ning pilsi- ja tankipesuvett ning õlijääke äraandvad laevad, mis ei külasta Eesti sadamaid“. Seadusandja on seega sellist teenust arvesse võtnud.
• MSOS § 53¹ lg 4 (jõustus 19.07.2026): AIS-nõue „ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust osutavale laevale“. Samas muudatuste paketis, millega muudeti RiPS § 14, tunnustati reiditeenuseid seadusliku tegevusena.
• Veeseaduse § 143 lg 2 keelab saasteainete laevalt merre heitmise. Üleandmine vastuvõtulaevale on tegevus, millega merre heitmist välditakse.
• Määrus nr 51 reguleerib ohtlike ja kahjulike ainete „käitlemist“, st punkerdamist, laevalt laevale ümberlaadimist ja laeva kütusest vabastamist (§ 2 p 1). Laevalt laevale ümberlaadimine on ainete ümberlaadimine ühelt laevalt teisele „lastina“ (§ 2 p 5). Laevajäätmed ei ole last, mistõttu nende üleandmine ei kuulu määruse § 3 lg 4 piirangu alla. Ainus säte, mis nõuab toimingut „ainult sadamas“, on § 3 lg 5, mis puudutab laeva punkerdatud kütusest vabastamist, mitte laevajäätmeid. Pealegi on Suurupi ankruala määruse lisas 2 nimetatud ankrualade hulgas, kus riik on ise lubanud käidelda naftasaadusi punkerdamise eesmärgil. Samas kohas samade reostustõrjenõuete järgi toimuvat õliseguste vastuvõttu ei saa pidada olemuslikult ohtlikumaks.
4. Euroopa Liidu õigus
Direktiiv (EL) 2019/883 (sadama vastuvõtuseadmete kohta), mille sadamaseadus üle võtab, käsitleb ka ujuvat ja ankrualal toimuvat vastuvõttu:
• Art 2 p 6: sadama vastuvõtuseade on „mis tahes paikne, ujuv või liikuv seade“, millega saab laevajäätmeid vastu võtta.
• Art 7 lg 1 ja lg 4 p c: laeva kapten peab andma laevajäätmed üle enne lahkumist. Erand on ette nähtud laevale, mis peatub ainult ankrualal vähem kui 24 tundi või halbade ilmastikutingimuste tõttu. Direktiiv käsitleb seega ka üksnes ankrualal peatuvaid laevu ning vabastab need üleandmiskohustusest ainult lühikese või ilmast tingitud peatuse korral. Kui laev seisab ankrualal kauem, kohaldub üleandmiskohustus, mida on võimalik täita ujuva või liikuva vastuvõtuseadme kaudu (art 2 p 6). Direktiiv ei keela jäätmete üleandmist ankrualal, vaid eeldab sellist võimalust.
• Art 3 lg 1 teine lõik ja lg 2: liikmesriik võib ankruala välja arvata üksnes selleks, et laevad ei peaks põhjendamatult ootama. Kui laev jääb direktiivi kohaldamisalast välja, peab riik võtma meetmeid, et ka see laev annaks jäätmed võimaluse korral üle direktiiviga kooskõlas.
• Art 1: direktiivi eesmärk on kaitsta merekeskkonda laevadelt pärinevate jäätmete merre heitmise kahjuliku mõju eest, parandades selleks vastuvõtuseadmete kättesaadavust ja kasutamist ning tagades meretranspordi sujuva toimimise. Ujuva vastuvõtu piiramine ei toeta seda eesmärki.
Seega on ELi õiguse põhimõte, et reostuse merre sattumise vältimiseks tuleb laevajäätmed üle anda sadamates või ankrualadel. Klastri hinnangul on see ka ainuõige järeldus: kui laeval ei ole võimalik jäätmeid üle anda, suureneb oht, et need satuvad lõpuks merre.
Lisaks on asjakohased järgmised ELi õiguse põhimõtted:
• Määrus (EL) 2017/352 käsitleb laevajäätmete kogumist sadamateenusena, mida osutatakse sadama alal või sadama juurdepääsuteel (art 1 lg 2).
• Teenuste osutamise vabadus. Transpordis kohaldub teenuste osutamise vabadusele asutamislepingu transpordijaotis (ELTL art 58 lg 1 ja art 100 lg 2). Eesti ettevõtja osutab teenust teiste liikmesriikide reederitele (Saksamaa, Kreeka, Portugal). Euroopa Kohtu praktika järgi on piiranguks iga meede, mis takistab teenuse osutamist või muudab selle vähem atraktiivseks, ning sellist piirangut saab õigustada ainult ülekaaluka üldise huviga, kui meede on sobiv ega lähe kaugemale kui vajalik (C-205/99 „Analir jt“, p 21, 22, 25).
• Eelloa süsteem peab põhinema ette teada olevatel kriteeriumidel. Eelloa süsteem tähendab korda, mille järgi ettevõtja tohib teenust osutada alles pärast seda, kui riigiasutus on selleks eelnevalt loa või nõusoleku andnud. Eestis on selline kord Kaitseväe nõusolek RiPS § 14 lg 1¹ alusel: ilma selleta ei saa laev sisemerre siseneda ega teenust saada. Kohtuasjas C-205/99 leidis Euroopa Kohus, et eelloa süsteem „peab igal juhul põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja asjaomastele ettevõtjatele ette teada olevatel kriteeriumidel, mis piiritlevad riigiasutuste kaalutlusõiguse teostamist, et seda ei kasutataks meelevaldselt“, ning kõigil, keda piirav meede puudutab, peab olema õiguskaitsevahend (p 38). Eelloa süsteem ei saa õigustada riigiasutuste diskretsioonilist käitumist, mis võtab ELi põhivabadustelt mõju (p 37), ning tuleb kaaluda, kas sama eesmärki ei saavuta vähem piirav meede, näiteks järelteavitus (p 35). Kohtuasi puudutas mereveo kabotaaži (määrus 3577/92), mitte sadamateenuseid, kuid samad põhimõtted kehtivad teenuste osutamise vabaduse piiramisel üldiselt. RiPS § 14 lg 1¹ ei sisalda ühtegi kriteeriumi ega menetlustähtaega.
• Põhiõiguste harta art 16 (ettevõtlusvabadus) kohaldub, kui liikmesriik rakendab liidu õigust (art 51), sh direktiivi 2019/883.
5. Kuidas peab õiguspärane keeldumine olema põhjendatud
HMS § 56 lg 1 nõuab, et soodustava haldusakti andmisest keeldumine oleks kirjalikult põhjendatud. Põhjenduses peab olema faktiline ja õiguslik alus (lg 2) ning kaalutlusotsuse korral ka kaalutlused (lg 3). Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride ja eesmärgiga (HMS § 4 lg 2), proportsionaalselt (HMS § 3 lg 2). Õiguspärane keeldumine RiPS § 14 lg 1¹ alusel peaks seega sisaldama:
Mida peab põhjendus sisaldama
16.11.2026 keeldumistes
Volitusnorm: RiPS § 14 lg 1¹ ja/või piirirežiimi eeskirja konkreetne punkt
Puudub; viidatud on üldiselt sadamaseadusele ja direktiivile, mis Kaitseväele volitust ei anna.
Normi eesmärgist tulenev põhjus: konkreetne piirirežiimi- või julgeolekuoht
Puudub; põhjuseks on jäätmeregulatsioonide tõlgendus.
Faktilised asjaolud: miks just see laev, aeg, koht või teenus on ohtlik
Puuduvad; kolm eri lipu ja omanikuga laeva on käsitletud ühtemoodi.
Kaalutlus: kas leebem meede (tingimused, järelevalve, teine koht) oleks piisav
Puudub.
Erinevuse põhjendus varasemast praktikast (Magic Wand, september 2026)
Puudub.
Pädeva asutuse seisukoht jäätmeregulatsioonide küsimuses (Keskkonnaamet, Transpordiamet)
Ei ole küsitud ega viidatud.
Vorm ja vaidlustamisviide: allkirjastaja, kuupäev, vaide võimalus 30 päeva jooksul (HMS § 55, 57, 75)
Seireoperaatori e-kiri ilma vaidlustamisviiteta.
Kui keeldumise tegelik põhjus on julgeolekualane, tuleb ka see põhjendada HMS § 56 lõigete 2 ja 3 kohaselt. Julgeolekukaalutlus ei vabasta põhjendamiskohustusest. Kui põhjendus sisaldab riigisaladust, salastatud välisteavet või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet, on haldusorgan kohustatud seda kaitsma (HMS § 7 lg 3). Sellisel juhul võib põhjenduse esitada eraldi dokumendis, millele otsuses viidatakse (HMS § 56 lg 1), ning piirata sellega tutvumist seaduses ettenähtud korras (HMS § 37 lg 2, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus). Ettevõtjale tuleb siiski teatada, et keeldumine põhineb julgeolekukaalutlusel ja millise sätte alusel. Kui sellist põhjust ei ole, ei saa jäätmeregulatsioonide tõlgendus olla Kaitseväe keeldumise alus.
6. Kaalutlusõiguse teostamine ja meelevaldsuse keeld
RiPS § 14 lg 1¹ annab Kaitseväele kaalutlusõiguse. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada „kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve“. Sama nõuab ELi õigus. Euroopa Kohus on sõnastanud, millal riigi eelloa süsteem on teenuste osutamise vabadusega kooskõlas. Süsteem peab „igal juhul põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja asjaomastele ettevõtjatele ette teada olevatel kriteeriumidel, mis piiritlevad riigiasutuste kaalutlusõiguse teostamist, et seda ei kasutataks meelevaldselt“, ning kõigil, keda piirav meede puudutab, peab olema õiguskaitsevahend (C-205/99 „Analir jt“, p 38). Eelloa süsteem ei saa õigustada riigiasutuste diskretsioonilist käitumist, mis võtab ELi põhivabadustelt mõju (p 37).
Meie hinnangul ei vasta praegune praktika neile nõuetele ning võib kujutada endast kaalutlusõiguse meelevaldset kasutamist. Märgime järgmist:
• Nõusoleku andmise kriteeriumid ei ole avaldatud. Seadus, määrus ega avaldatud juhend ei sätesta, millistel tingimustel nõusolek antakse või millal sellest keeldutakse. Ettevõtja ei saa ette teada, kas teenust saab osutada.
• Sama laeva kohta on tehtud erinevad otsused. Magic Wand sai septembris 2026 nõusoleku. Novembris samale laevale sama teenuse osutamisest keelduti, kuigi õigus vahepeal ei muutunud: nii RiPS § 14 lg 1¹ (jõustus 19.07.2026) kui ka VV 19.05.2004 määruse nr 194 § 3 lg 1 p 4 kehtetuks tunnistamine (jõustus 15.08.2026) kehtisid juba septembris.
• Põhjendus ei tulene volitusnormi eesmärgist. Keeldumine tugineb jäätmeregulatsioonidele, mis on Keskkonnaameti ja Transpordiameti pädevuses, mitte piirirežiimile, mille tagamiseks volitus on antud. Ettevõtjale ei ole selge, millise asutuse nõuetele tuleb vastata.
• Õiguslikku alust ja vaidlustamisvõimalust ei ole näidatud. E-kirjas puuduvad paragrahv, allkirjastaja ja vaidlustamisviide (HMS § 55, 56, 57).
• Menetlustähtaeg puudub. Nõusoleku menetlusele ei ole kehtestatud tähtaega, mistõttu jääb teenuse planeerimine laeva saabumiseni ebakindlaks.
• Vähem piiravate meetmete kaalumine ei nähtu otsustest. Euroopa Kohtu järgi tuleb eelloa asemel kaaluda vähem piiravaid meetmeid, näiteks järelteavitust, mille puhul ettevõtja teatab tegevusest ega pea selleks luba ootama (p 35). Tingimustega nõusolekut ei ole kaalutud.
Rõhutame, et ligikaudu 25 aastat kehtinud praktika üleöö muutmine ei ole põhjendatud ega õigusriigile kohane. Laevajäätmete vastuvõtt Eesti reididel on olnud aastakümneid tavapärane ja riigi poolt aktsepteeritud tegevus, millele ettevõtjad on oma investeeringud, laevastiku ja töökohad rajanud. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte (Eesti Vabariigi põhiseadus § 10) nõuab, et riik ei muudaks sellist praktikat ootamatult, ilma õigusliku aluse, põhjenduse ja üleminekuajata. Õiguslik alus ei ole muutunud: ükski kehtiv säte ei keela laevajäätmete üleandmist reidil.
Eeltoodust lähtudes ei ole praegune praktika meie hinnangul kooskõlas kaalutlusõiguse teostamise nõuetega nii Eesti haldusõiguse (HMS § 3 lg 2, § 4 lg 2, § 54, § 56) kui ka ELi õiguse (C-205/99, p 37–38) mõttes. Klaster ei taotle nõusolekunõude kaotamist. Vaja on kriteeriume, tähtaega ja põhjendatud otsuseid, nagu me osas 8 ettepanekutena esitame.
7. Julgeolek ja kriisikindlus
Klaster mõistab merel valitsevat julgeolekuolukorda, sh varilaevastiku, merealuse taristu ja laevalt laevale operatsioonide riske. Klastri hinnangul on need riskid hallatavad tingimuste ja järelevalvega ilma ELi reederite tavapärast teenindamist keelamata. Teenuseosutajad on juba täna eelkontrollitud: neil on nõutavad tegevusload ja keskkonnaload. Lisaks pakub kehtiv õigus vahendeid: sanktsioneeritud laevade keeld (RiPS § 14 lg 3¹), AIS-nõue (MSOS § 53¹ lg 4), eelteavitus ja reostustõrjenõuded (määrus nr 51 § 4, § 6 lg 1 ja 3, § 7).
Klaster on käesoleva teemaga koostöös asutustega tegelenud juba üle poolteise aasta, kuid püsivat lahendust ei ole seni õnnestunud leida. Hindame kõrgelt senist koostööd, kuid peame vajalikuks märkida, et lahenduse puudumine on tõsiselt ohtu seadnud Eesti merelise kriisivõimekuse, sest riigil endal puuduvad mitmed vajalikud võimekused, mis on olemas erasektoril. Need võimekused püsivad üksnes siis, kui erasektoril on nende ülalpidamiseks majanduslik väljund. Kui tavapärast äritegevust ei ole võimalik jätkata, need võimekused kaovad.
Erasektori merelised teenused on ka osa riigi kriisikindlusest. Tuukrite ja allveerobotite võimekus, punkrilaevad, õlijäätmete vastuvõtt ja käitlemine ning merelogistika on ressurss, millele riik toetub nii reostustõrjes kui ka kriisis. Riigil endal punkrilaevu ei ole. Kui äritegevus liigub ettearvamatu praktika tõttu naaberriikidesse, kaovad Eestist ka need võimekused ja oskustöötajad, ning neid ei ole kriisi ajal võimalik kiiresti taastada.
8. Ettepanekud
1. Vaadata kolme laeva keeldumised viivitamata uuesti läbi ja vormistada otsused HMS-i kohaselt, nagu kirja alguses palutud. Kui julgeolekualast põhjust ei ole, palume teenust lubada samadel tingimustel kui septembris. Jäätmeregulatsioonide küsimuses palume küsida Keskkonnaameti ja Transpordiameti seisukohta.
2. Kehtestada RiPS § 14 lg 1¹ nõusoleku andmise avalikud kriteeriumid ja menetlustähtaeg, nt määruse või avaldatud juhendiga, et otsused oleksid ette teada ja ühetaolised.
3. Eristada pädevused praktikas. Kaitsevägi hindab piirirežiimi ja julgeoleku riske, Keskkonnaamet ja Transpordiamet jäätmeregulatsioonide ja keskkonnanõuete täitmist.
4. Arvestada olemasolevat eelkontrolli. Teenuseosutajatel on juba täna nõutavad tegevusload ja keskkonnaload (nt SadS § 25 lg 9¹ eeldab, et sadama lepingupartnerist jäätmete vastuvõtjal on keskkonnaluba), nende laevad on varustatud AIS-iga (MSOS § 53¹ lg 4) ning toimingutest teavitatakse ette. Klaster teeb ettepaneku, et loa omava teenuseosutaja tavapärastele toimingutele mittesanktsioneeritud laevadega antaks nõusolek lihtsustatud korras, näiteks teavitamise alusel, ning keeldumine oleks erand, mis põhineb konkreetsel piirirežiimi- või julgeolekuriskil.
5. Lähtuda sellest, et ankrualad on juba määratud (määrus nr 51 lisa 2). Klaster teeb ettepaneku, et nendel ankrualadel oleks tavapäraste tsiviilteenuste (punkerdamine, laevajäätmete vastuvõtt, varustamine, ülevaatused, meeskonnavahetus) osutamine mittesanktsioneeritud laevadele üldjuhul lubatud ning keeldumine põhineks üksnes konkreetsel piirirežiimi- või julgeolekuriskil.
6. Moodustada ametkondadevaheline töörühm Kaitseministeeriumi, Kaitseväe, Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti, Transpordiameti, PPA ja Eesti Merendusklastri osalusel, et lahendus valmiks enne talvist navigatsiooniperioodi.
Eeltoodust lähtudes palume kohtumist esimesel võimalusel. Klaster on valmis kohtumisel olukorda lähemalt selgitama ning esitama liikmete dokumenteeritud juhtumid koos kuupäevade, laevade ja vastustega.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaak Viilipus
Tegevjuht
Eesti Merendusklaster