| Dokumendiregister | Riigikantselei |
| Viit | 26-02305-1 |
| Registreeritud | 18.11.2026 |
| Sünkroonitud | 19.11.2026 |
| Liik | Seaduse eelnõu |
| Funktsioon | |
| Sari | 02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-5 Vabariigi Valitsuse otsuste alusdokumendid |
| Toimik | |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Justiits- ja Digiministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Justiits- ja Digiministeerium |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
1
EELNÕU
09.11.2026
Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa
seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse
muutmise seadus (uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmine)
§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 217 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Käesoleva jao tähenduses loetakse tootjaks käesoleva seaduse § 10621 lõikes 3 nimetatud
isikut ja toote importijat.“;
2) paragrahvi 1061 pealkirjas ning lõigetes 1 ja 4 ning paragrahvi 1064 pealkirjas, lõike 1
sissejuhatavas lauseosas ja lõikes 3 asendatakse sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“;
3) paragrahvi 1061 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui puudusega toode põhjustas asja hävimise või kahjustumise, vastutab ettevõtja sellest
füüsilisele isikule tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui kannatanu kasutas hävinud või
kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses.“;
4) paragrahvi 1061 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui puudusega toode põhjustas selliste andmete hävimise või kahjustumise, mida
füüsiline isik kasutas väljaspool majandus- või kutsetegevust, vastutab ettevõtja tekkinud kahju
eest.
(22) Andmed käesoleva jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2022/868 Euroopa andmehalduse kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2018/1724
(andmehalduse määrus) (ELT L 152, 03.06.2022, lk 1–44) artikli 2 punktis 1 määratletud
andmed.“;
5) paragrahvi 1061 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Ettevõtja ei vastuta kahju eest, mis tekkis tootele endale, sealhulgas puudusega osa tõttu,
mis tootesse integreeriti või tootega ühendati kas selle toote tootja poolt või tootja kontrolli
all.“;
6) paragrahvi 1061 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Toode on tootja kontrolli all, kui tootja või tema loal kolmas isik:
1) integreerib, ühendab või tarnib toote osi, sealhulgas tarkvarauuendusi või tarkvara
versioonitäiendeid, või
2) muudab toodet.
(32) Toode on tootja kontrolli all ka siis, kui tootja on suuteline ise või kolmanda isiku kaudu
tarnima tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid.“;
7) paragrahvi 1061 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata:
1) vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara suhtes, mida arendatakse või tarnitakse väljaspool
majandus- või kutsetegevust;
2
2) tuumaõnnetuse põhjustatud kahju korral, kui vastutus sellise kahju eest on reguleeritud Eestis
ratifitseeritud rahvusvaheliste konventsioonidega.“;
8) paragrahv 1062 tunnistatakse kehtetuks;
9) seadust täiendatakse §-ga 10621 järgmises sõnastuses:
„§ 10621. Vastutavad ettevõtjad
(1) Käesolevas jaos käsitatakse puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutava ettevõtjana:
1) puudusega toote tootjat;
2) toote puudusega osa tootjat, kui see osa integreeriti tootesse või ühendati sellega toote tootja
kontrolli all ning põhjustas toote puuduse.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tootja vastutus hõlmab ka kogu kahju,
mille põhjustas toote puudusega osa, mis integreeriti tootesse või ühendati sellega tootja
kontrolli all.
(3) Tootja käesoleva jao tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes arendab toodet või
valmistab või toodab selle või laseb toote projekteerida või valmistada või oma nime,
kaubamärki või muid eritunnuseid tootele paigutades esitleb end selle tootjana või arendab
toodet või valmistab või toodab selle oma tarbeks.
(4) Kui isik toodet väljaspool selle tootja kontrolli oluliselt muudab ja seejärel teeb selle turul
kättesaadavaks või võtab kasutusele, loetakse käesoleva jao tähenduses tootjaks tema.
(5) Oluline muudatus käesoleva jao tähenduses on pärast toote turule laskmist või kasutusele
võtmist tehtud tootemuudatus:
1) mida peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide kohaselt või
2) mis, juhul kui Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormides ei ole sätestatud olulise
muudatuse künnist, muudab toote algset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see oleks tootja
esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mille tõttu muutub tootest tuleneva ohu iseloom, tekib
uus oht või tõuseb riskitase.
(6) Toote kasutusele võtmine käesoleva jao tähenduses on toote esmakordne tasu eest või tasuta
kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames, ilma et toodet oleks enne selle
esmakordset kasutamist turule lastud.
(7) Kui toote või selle osa tootja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka
puudusega toote või selle puudusega osa importija või tootja volitatud esindaja.
(8) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud importija ei asu Euroopa Liidus ja kui tootjal
ei ole volitatud esindajat, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka tellimuse täitmise teenuse osutaja.
(9) Tellimuse täitmise teenuse osutaja on füüsiline või juriidiline isik, kes pakub oma majandus-
või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle mittekuuluva toote
ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine. Tellimuse täitmise teenuse osutajaks ei
loeta isikut, kes osutab postiteenuseid või kaubaveoteenuseid.
(10) Kui Euroopa Liidus asuvat käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 4, 7 või 8 nimetatud vastutavat
ettevõtjat ei ole võimalik kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest ka
toote levitaja, kui:
3
1) kannatanu taotleb, et levitaja annaks teavet, millega tuvastada Euroopa Liidus asuv käesoleva
paragrahvi lõigetes 1, 4, 7 või 8 nimetatud vastutav ettevõtja või isik, kes levitajale toote tarnis,
ja
2) levitaja ei anna käesoleva lõike punktis 1 nimetatud teavet ühe kuu jooksul pärast asjaomase
taotluse saamist.
(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset
turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277,
27.10.2022, lk 1–102), artikli 3 punktis i määratletud digiplatvormi pakkuja, kes ei ole
käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 4, 7, 8 või 10 nimetatud ettevõtja, kuid kes võimaldas tarbijal
sõlmida kauplejaga sidevahendi abil toote suhtes lepingu, vastutab samuti puudusega tootest
põhjustatud kahju eest, kui keskmine tarbija võis aru saada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise
või tema alluvuses või kontrolli all olev isik ning kui on täidetud käesoleva paragrahvi lõikes
10 sätestatud tingimused.
(12) Kui kaks või enam isikut vastutavad käesoleva jao sätete kohaselt sama kahju eest,
vastutavad nad solidaarselt.“;
10) paragrahvi 1063 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tooteks käesoleva jao tähenduses loetakse iga vallasasja, isegi kui see on osa teisest
vallasasjast või on saanud kinnisasja osaks, samuti elektrit, tarkvara, toorainet ja käesoleva
paragrahvi lõikes 11 sätestatud digitaalset tootmisfaili.“;
11) paragrahvi 1063 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:
„(11) Digitaalne tootmisfail on vallasasja digiversioon või digimall, mis sisaldab vallasasja
tootmiseks vajalikku funktsionaalset teavet, võimaldades masina või tööriista automaatset
juhtimist.
(12) Toote osa on iga kehaline või mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on tootesse
integreeritud või tootega ühendatud.
(13) Seotud teenus on digitaalne teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud nii,
et selle puudumine takistaks tootel täita üht või mitut funktsiooni.
(14) Toode on puudusega, kui see ei ole ohutu määral, mida isik on õigustatud ootama või mis
on Euroopa Liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav.“;
12) paragrahvi 1063 lõike 2 sissejuhatav lauseosa ja punkt 1 muudetakse ning sõnastatakse
järgmiselt:
„Et teha kindlaks, kas toode on puudusega, arvestatakse kõiki asjaolusid, eelkõige:“;
„1) toote avalikkusele esitlemise viisi, toote omadusi, sealhulgas märgistust, disaini, tehnilisi
omadusi ja koostist, ning pakendit ja kooste-, paigaldus-, kasutus- ja hooldusjuhendit;“;
13) paragrahvi 1063 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4–9 järgmises sõnastuses:
„4) mõju, mida pärast turule laskmist või kasutusele võtmist avaldas tootele selle õpivõime või
võime omandada uusi funktsioone;
5) mõistlikult eeldatavat mõju, mida tootele avaldasid muud tooted, mille puhul võib eeldada,
et neid kasutati koos asjaomase tootega, sealhulgas ühendatuna;
6) asjakohaseid tooteohutusnõudeid, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid;
7) pädeva asutuse või käesoleva seaduse §-s 10621 nimetatud ettevõtja otsust toode tagasi nõuda
või muud tooteohutusalast sekkumist;
8) selle kasutajarühma vajadusi, kellele toode oli mõeldud;
4
9) toote eesmärgile vastavust, kui toote eesmärk oli kahju ennetada.“;
14) paragrahvi 1063 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui tootja säilitas pärast toote turule laskmist toote üle kontrolli, võetakse toote puuduse
olemasolu kindlaks tehes arvesse aega, millest alates toode ei olnud enam tootja kontrolli all.“;
15) paragrahvi 1064 lõikes 1 asendatakse sõna „tuleneva“ sõnaga „põhjustatud“;
16) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ta ei ole toote tootja või importijana toodet turule lasknud või kasutusele võtnud;“;
17) paragrahvi 1064 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) ta ei ole toote levitajana teinud toodet turul kättesaadavaks;“;
18) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) on tõenäoline, et tootja poolt toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või levitaja
poolt toote turul kättesaadavaks tegemise ajal ei olnud tootel kahju põhjustanud puudust või et
see puudus tekkis hiljem;“;
19) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;
20) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajal, mil toode oli tootja kontrolli all,
ei saanud puudust tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme järgi avastada.“;
21) paragrahvi 1064 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Toote osa tootja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et toote puudus on tingitud selle toote
konstruktsioonist, millesse toote osa integreeriti, või toote tootja antud juhisest.“;
22) paragrahvi 1064 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Isik, kes toodet oluliselt muutis, ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud
puudus on seotud toote osaga, mida muutmine ei mõjutanud.
(22) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatut ei kohaldata, kui toote puuduse põhjustas
järgmine tootja kontrolli all olnud asjaolu:
1) seotud teenus;
2) tarkvara, sealhulgas tarkvarauuendus või tarkvara versioonitäiend;
3) toote ohutuse tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või tarkvara versioonitäiendi
puudumine;
4) toote oluline muudatus.“;
23) paragrahvi 1064 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Ettevõtja kohustust kahju hüvitada võib vähendada või selle välistada, kui kahju põhjustas
nii toote puudus kui ka kannatanu süü või sellise isiku süü, kelle eest kannatanu vastutab.“;
24) paragrahvi 1065 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi 1065 täiendatakse lõigetega 2–5
järgmises sõnastuses:
„(2) Toote puudust eeldatakse, kui:
1) ettevõtja ei esita tõendeid § 10651 lõikes 1 sätestatu kohaselt;
2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toode ei vasta Euroopa Liidu või
Eesti tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest, või
5
3) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et kahju põhjustas toote ilmne rike
mõistlikult eeldatava kasutamise ajal või tavatingimustes.
(3) Põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel eeldatakse, kui on leidnud kinnitust, et toode
on puudusega ja tekkinud kahju on selline, mida niisugune puudus tavaliselt põhjustab.
(4) Toote puudust või põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel või mõlemat eeldatakse,
kui olenemata tõendite esitamisest §-s 10651 sätestatu kohaselt ja kõiki juhtumi asjaolusid
arvestades:
1) on kannatanul ülemääraseid raskusi toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema
tõendamisega, eelkõige tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu, ning
2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toote puuduse või põhjusliku seose
või mõlema esinemine on tõenäoline.
(5) Ettevõtjal on õigus käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud eeldus ümber lükata.“;
25) seadust täiendatakse §-ga 10651 järgmises sõnastuses:
„§ 10651. Tõendite kogumine
(1) Kohus nõuab kannatanu taotlusel ettevõtjalt tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite
esitamist, kui kannatanu on oma väiteid nõude olemasolu kohta põhistanud.
(2) Kohus nõuab ettevõtja taotlusel kannatanult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite
esitamist, kui ettevõtja on oma väiteid nõude puudumise kohta põhistanud.
(3) Kohus hindab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul tõendi esitamise
vajalikkust ja proportsionaalsust. Seejuures arvestab kohus nii poolte kui ka kolmandate isikute
õigustatud huve, eelkõige seoses konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuse kaitsega.
(4) Kui ettevõtjalt nõutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul ärisaladuse või
väidetava ärisaladuse avaldamist, võib kohus poole põhjendatud taotluse alusel või omal
algatusel rakendada meetmeid, mis on vajalikud ärisaladuse kaitsmiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kohus teise poole põhjendatud
taotluse alusel või omal algatusel nõuda, et tõendid esitatakse kergesti kättesaadaval ja
mõistetaval viisil, kui see on tõendi esitaja kulusid ja pingutusi arvestades proportsionaalne.“;
26) paragrahvi 1066 lõikes 1 asendatakse sõna „tootja“ sõnadega „vastutava ettevõtja“;
27) paragrahvi 1066 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, lõpeb käesolevas jaos sätestatust
tulenevate nõuete esitamise õigus kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud toote turule
laskmise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui selleks
ajaks on kohtusse esitatud hagi. Oluliselt muudetud toote puhul lähtutakse selle turul
kättesaadavaks tegemise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast.“;
28) paragrahvi 1066 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust, lõpeb kannatanule kehavigastuse või
tervisekahjustuse tekitamisest tulenevate nõuete esitamise õigus 25 aasta möödumisel kahju
põhjustanud toote turule laskmise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast, välja
arvatud juhul, kui selleks ajaks on kohtusse esitatud hagi. Eelnimetatu kehtib juhul, kui
6
kannatanu ei saanud esitada hagi lõikes 2 sätestatud tähtajal seetõttu, et talle ei olnud
kehavigastus või tervisekahjustus teada ega pidanud teada olema.“;
29) paragrahvi 1066 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõigetes 2 ja 21“;
30) paragrahvi 1067 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kokkulepe, millega ettevõtja käesolevas jaos sätestatud vastutust kannatanu ees piiratakse või
see välistatakse, on tühine.“;
31) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega
toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ (ELT L,
2024/2853, 18.11.2024).“.
§ 2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse
seaduse rakendamise seaduse muutmine
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 22 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Käesoleva lõike jõustumisest alates turule lastud või kasutusele võetud toote suhtes
kohaldatakse võlaõigusseaduse 53. peatüki 3. jao sõnastust.“;
2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega
toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ (ELT L,
2024/2853, 18.11.2024).“.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, __.__.2026
Algatab Vabariigi Valitsus __.__.2026
(allkirjastatud digitaalselt)
Võlaõigusseaduse muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 1
Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, 23. oktoober 2024, mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega
tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ
Roheline - minimaalne ülevõtmine. Näiteks:
1) Tootevastutuse direktiivi säte võetakse üle üksnes miinimumnõuete ulatuses. Tootevastutuse direktiiv jätab liikmesriigile valikuõiguse, millises ulatuses sätet
rakendada, ja eelnõuga võetakse säte üle minimaalses ulatuses.
2) Tootevastutuse direktiivi sätte ülevõtmine on direktiivi järgi kohustuslik ja liikmesriigil kaalumisruumi ei ole.
3) Kehtiv õigus on juba tootevastutuse direktiivi sättega kooskõlas ning seadust muuta ei ole vaja.
Kollane – kaalumisruumiga ülevõtmine. Näiteks:
1) Tootevastutuse direktiivi säte jätab liikmesriigile valikuvõimaluse mitme samaväärse lahenduse vahel, näiteks kui direktiiv näeb ette nõude sätestada
liikmesriigi vastutav asutus, kuid ei ütle ette, milline asutus see olema peab.
2) Miinimumnõue ei ole tootevastutuse direktiivi sättest selgelt tuvastatav, näiteks kui direktiiv näeb ette sanktsiooninormid, kuid ei täpsusta, millises
menetluses neid sanktsioone tuleks kohaldada.
3) Tootevastutuse direktiivi annab võimaluse midagi lubada, kuid riik otsustab seda võimalust mitte kasutada.
4) Kehtiv Eesti õigus sätestab direktiivi nõuetega võrreldes rangemad nõuded või nõrgemad standardid ning neid eelnõuga ei muudeta.
Punane – laiem ülevõtmine. Näiteks:
1) Tootevastutuse direktiivi sättes on olemas selgelt tuvastatav miinimum, aga eelnõuga minnakse sellest kaugemale
2) Eelnõu säte on direktiivi kohustuslikust nõudest ulatuslikum või rangem, näiteks kui nõuet kohaldatakse direktiiviga võrreldes suuremale sihtrühmale,
laiemas ulatuses vmt.
EL-i õigusakti
norm
EL-i õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
EL-i õigusakti
normi sisuliseks
rakendamiseks
kehtestatavad
Märge Kommentaar
riigisisesed
õigusaktid
Art 1 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud artikkel sätestab direktiivi
(EL) 2024/2853 reguleerimiseseme ja eesmärgi.
Art 2 lg 1 JAH VÕSRS § 22 lg 3
Art 2 lg 2 JAH VÕS § 1061 lg 6
Art 2 lg 3 JAH VÕS § 1061 lg 6
Art 2 lg 4 p a EI Ei pea üle võtma, kuna selgitab direktiivi 2024/2853
vahekorda teiste Euroopa Liidu määruste ja direktiividega ja
eelnõu ei sisalda vastupidist välistavat sätet.
Art 2 lg 4 p b JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 5
Art 2 lg 4 p c EI Ei pea üle võtma, sest eelnõuga pole sätestatud vastupidist ja
sellise erikorra olemasolu ei ole Eesti suhtes asjakohane.
Art 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab ühtlustamise taseme.
Art 4 p 1 JAH VÕS § 1063 lg 1
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse
Art 4 p 2 JAH VÕS § 1063 lg 11
Art 4 p 3 JAH VÕS § 1063 lg 13
Art 4 p 4 JAH VÕS § 1063 lg 12
Art 4 p 5 a
alapunkt i
JAH VÕS § 1061 lg 31 p 1
Art 4 p 5 a
alapunkt ii
JAH VÕS § 1061 lg 31 p 2
Art 4 p 5 b JAH VÕS § 1061 lg 32
Art 4 p 6 JAH VÕS § 1061 lg 22
Art 4 p 7 JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 11.
Art 4 p 8 JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 10.
Art 4 p 9 JAH VÕS § 10621 lg 6
Art 4 p 10 a JAH VÕS § 10621 lg 3
Art 4 p 10 b JAH VÕS § 10621 lg 3
Art 4 p 10 c JAH VÕS § 10621 lg 3
Art 4 p 11 JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 14.
Art 4 p 12 JAH VÕS § 10621 lg 7
Art 4 p 13 JAH VÕS § 10621 lg 9
Art 4 p 14 JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 3.
Art 4 p 15 JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1
VÕS § 10621 lg 1 p
2
VÕS § 10621 lg 7
VÕS § 10621 lg 8
VÕS § 10621 lg 10
Seotud teenuse osutaja vastutus on tuletatav sellest, et
puudusega toote eest tekitatud kahju eest vastutab ka toote osa
tootja (VÕS § 10621 lg 1 p 2) ning “toote osa“ mõiste hõlmab
ka seotud teenust (VÕS § 1063 lg 12).
Art 4 p 16 JAH VÕS § 10621 lg 11
Art 4 p 17 JAH
Ärisaladuse mõiste on selgitatud EKTÄKS § 5 lõikes 2
Art 4 p 18 a JAH VÕS § 10621 lg 5 p 1
Art 4 p 18 b
alapunkt i
JAH VÕS § 10621 lg 5 p 2
Art 4 p 18 b
alapunkt ii
JAH VÕS § 10621 lg 5 p 2
Art 5 lg 1 JAH VÕS § 1061
Art 5 lg 2 p a JAH
Õigusjärgluse põhimõtted on juba sätestatud TsÜS §-s 6.
Art 5 lg 2 p b JAH
Kohtumenetluses esindamise põhimõtted on juba reguleeritud
TsMS 23. peatükis
Art 6 lg 1 p a JAH
Hüvitise saamise võimalus surma, kehavigastuse või
tervisekahjustuse korral on juba ette nähtud kehtivas seaduses
(VÕS § 1061 lg 1). Tervisekahjustuse mõistega on hõlmatud
ka kannatanu vaimse tervise kahjustamine
Art 6 lg 1 p b JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 2
Art 6 lg 1 p b
alapunkt i
JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 3
Art 6 lg 1 p b
alapunkt ii
JAH VÕS § 1061 lg 3
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse
Art 6 lg 1 p b
alapunkt iii
JAH VÕS § 1061 lg 2
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse
Art 6 lg 1 p c JAH VÕS § 1061 lg 21
Art 6 lg 2 JAH
Nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamine on juba ette
nähtud kehtivas õiguses (VÕS § 127; VÕS § 128; VÕS § 134)
Art 6 lg 3JAH VÕS § 1063 lg 1
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 5
Art 7 lg 1 JAH VÕS § 1063 lg 14
VÕS § 1063 lg 2
Art 7 lg 2 p a JAH VÕS § 1063 lg 2 p 1
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.
Art 7 lg 2 p b JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1063 lg 2 punktis
2.
Art 7 lg 2 p c JAH VÕS § 1063 lg 2 p 4
Art 7 lg 2 p d JAH VÕS § 1063 lg 2 p 5
Art 7 lg 2 p e JAH VÕS § 1063 lg 21
Art 7 lg 2 p f JAH VÕS § 1063 lg 2 p 6
Art 7 lg 2 p g JAH VÕS § 1063 lg 2 p 7
Art 7 lg 2 p h JAH VÕS § 1063 lg 2 p 8
Art 7 lg 2 p i JAH VÕS § 1063 lg 2 p 9
Art 7 lg 3 JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1063 lõikes 3.
Art 8 lg 1
esimese lõigu p
a
JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1
Art 8 lg 1
esimese lõigu p
b
JAH VÕS § 10621 lg 1 p 2
Art 8 lg 1
esimese lõigu p
c alapunkt i
JAH VÕS § 10621 lg 7
Art 8 lg 1
esimese lõigu p
c alapunkt ii
JAH VÕS § 10621 lg 7
Art 8 lg 1
esimese lõigu p
c alapunkt iii
JAH VÕS § 10621 lg 8
Art 8 lg 1 teine
lõik
JAH VÕS § 10621 lg 2
Art 8 lg 2 JAH VÕS § 10621 lg 4
Art 8 lg 3 JAH VÕS § 10621 lg 10
Art 8 lg 3 p a JAH VÕS § 10621 lg 10 p
1
Art 8 lg 3 p b JAH VÕS § 10621 lg 10 p
2
Art 8 lg 4 JAH VÕS § 10621 lg 11
Art 8 lg 5 VALIKULINE
Eesti on otsustanud täiendavate uute hüvitusskeemide loomise
võimalust mitte kasutada.
Art 9 lg 1 JAH VÕS § 10651 lg 1
Art 9 lg 2 JAH VÕS § 10651 lg 2
Art 9 lg 3 JAH VÕS § 10651 lg 3
esimene lause
Art 9 lg 4 JAH VÕS § 10651 lg 3
teine lause
Art 9 lg 5 JAH VÕS § 10651 lg 4
Art 9 lg 6 JAH VÕS § 10651 lg 5
Art 9 lg 7 EI Ei pea üle võtma, sest VÕS § 10651 ei mõjuta Eesti
siseriiklikke menetlusõiguse norme.
Art 10 lg 1 JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS §-is 1065 – normi
tekst muudetakse eelnõuga lg-ks 1.
Art 10 lg 2 p a JAH VÕS § 1065 lg 2 p 1
Art 10 lg 2 p b JAH VÕS § 1065 lg 2 p 2
Art 10 lg 2 p c JAH VÕS § 1065 lg 2 p 3
Art 10 lg 3 JAH VÕS § 1065 lg 3
Art 10 lg 4 p a JAH VÕS § 1065 lg 4 p 1
Art 10 lg 4 p b JAH VÕS § 1065 lg 4 p 2
Art 10 lg 5 JAH VÕS § 1065 lg 5
Art 11 lg 1 p a JAH VÕS § 1064 lg 1 p 1
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse
Art 11 lg 1 p b JAH VÕS § 1064 lg 1 p 11
Art 11 lg 1 p c JAH VÕS § 1064 lg 1 p 2
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.
Art 11 lg 1 p d JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1064 lg 1 punktis 4
Art 11 lg 1 p e JAH VÕS § 1064 lg 1 p 5
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.
Art 11 lg 1 p f JAH VÕS § 1064 lg 2
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse
Art 11 lg 1 p g JAH VÕS § 1064 lg 21
Art 11 lg 2 p a JAH VÕS § 1064 lg 22 p 1
Art 11 lg 2 p b JAH VÕS § 1064 lg 22 p 2
Art 11 lg 2 p c JAH VÕS § 1064 lg 22 p 3
Art 11 lg 2 p d JAH VÕS § 1064 lg 22 p 4
Art 12 lg 1 JAH VÕS § 10621 lg 12
Art 12 lg 2 p a JAH
Vastutavate ettevõtjate (solidaarvõlgnike) kokkulepped
tagasinõudeõiguse piiramiseks või välistamiseks omavahelistes
suhetes on lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt lubatavad,
seega tootja vastust reguleerivate sätete juures eraldi
reguleerimist ei vaja.
Art 12 lg 2 p b JAH
Vastutavate ettevõtjate (solidaarvõlgnike) kokkulepped
tagasinõudeõiguse piiramiseks või välistamiseks omavahelistes
suhetes on lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt lubatavad,
seega tootja vastust reguleerivate sätete juures eraldi
reguleerimist ei vaja.
Art 13 lg 1 JAH VÕS § 1064 lg 3
Art 13 lg 2 JAH VÕS § 1064 lg 4
Art 14 JAH
Solidaarvõlgnike omavahelised suhted on juba reguleeritud
VÕS-i §-des 69-70
Art 15 JAH VÕS § 1067
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse
Art 16 lg 1 p a JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1066 lg-s 1.
Art 16 lg 1 p b JAH
Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1066 lg-s 1.
Art 16 lg 1 p c JAH VÕS § 1066 lg 1
Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse
Art 16 lg 2 JAH
Aegumistähtaja peatumine ja katkemine on juba reguleeritud
TsÜS-i 7. osa 5. jaos (§§ 158-169)
Art 17 lg 1 p a JAH VÕS § 1066 lg 2
esimene lause
Art 17 lg 1 p b JAH VÕS § 1066 lg 2
teine lause
Art 17 lg 2 JAH VÕS § 1066 lg 21
Art 18 lg 1
esimene lõik
EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes
on juba loobunud kohaldamast arendusriski erandit ettevõtja
vastutust välistava asjaoluna
Art 18 lg 1 teine
lõik
EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes
on juba loobunud kohaldamast arendusriski erandit ettevõtja
vastutust välistava asjaoluna
Art 18 lg 2 VALIKULINE
Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski
erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna
Art 18 lg 3 p a VALIKULINE
Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski
erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna
Art 18 lg 3 p b VALIKULINE
Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski
erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna
Art 18 lg 3 p c VALIKULINE
Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski
erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna
Art 18 lg 4 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes
on otsustanud loobuda kohaldamast arendusriski erandit
ettevõtja vastutust välistava asjaoluna
Art 18 lg 5 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte reguleerib komisjoni
suhtlust riikidega, kes on otsustanud loobuda kohaldamast
arendusriski erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna
Art 19 lg 1 EI Ei pea üle võtma, sest jõustunud kohtuotsuste avalikustamine
arvutivõrgus on ette nähtud menetlusseadustikes (TsMS §-s
462, KrMS § 4081 ja HKMS § 175).
Art 19 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni kohustuse
Art 20 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi hindamise
mehhanismi
Art 21 esimene
lõik
EI Ei pea üle võtma, sest reguleerib direktiivi 85/374/EMÜ
kehtetuks tunnistamist
Art 21 teine lõik EI Ei pea üle võtma, sest viitab direktiivi 85/374/EMÜ ja direktiiv
(EL) 2024/2853 vastavustabelile
Art 22 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi ülevõtmise korra ja
tähtaja.
Art 23 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi jõustumise.
Art 24 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi adressaadid.
LISA EI Ei pea üle võtma, sest tegemist on vastavustabeliga.
1
Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 2
Märkuste ja ettepanekute tabel
Nr Ettepaneku/märkuse sisu JDM seisukohad/vastused1
Harju Maakohus
1 Seletuskiri tsiteerib suures ulatuses vaid direktiivi
põhjendusi, viitab mitmetele EL õigusaktidele
ilma neid lahti seletamata ning esitatud selgitused
on sisuliselt lihtsalt sätte kordused või
ümbersõnastused. Seletuskirjas puuduvad
valdavalt asjakohased näited, laused on lohisevad
ja pikad. Näitena võiks tuua leheküljel 12
eelviimase lõigu, kus üks lause on 14 rida pikk või
leheküljel 13 asuva alt kolmanda lõigu, mis on
üheksa rida pikk.
Arvestatud / Selgitatud
Viited direktiivi (EL) 2024/2853 põhjendustele
aitavad sätete tõlgendamisel ja sisaldavad samuti
praktilisi näiteid. Samuti on asjakohased viited
muudele EL õigusaktidele, kuna näiteks toote
olulise muudatuse regulatsioon (VÕS-i § 10621 lg-
d 4 ja 5) on seotud EL tooteohutusnõuetega.
Seletuskirja on aga täiendatud praktiliste
näidetega.
2 Eelnõu seletuskirjas esitatakse väide, et VÕS §
1061 lg 1 ei vaja täiendamist direktiivi art 6 lg 1 p
a valguses, sest tervisekahjustus hõlmab endas ka
vaimse tervise kahjustust. Kohtunike kogemusele
tuginedes saab väita, et pahatahtlikult võib vaimse
tervise kahjustust liigselt laiendavalt tõlgendada
ning vajalik oleks siiski rõhutada vaimse tervis
kahjustuste puhul meditsiiniliselt tunnustatud ja
tõendatud kahju. Näiteks on menetlusosalised
vaimse tervise kahjustuse tõestusena käsitlenud
šamaani või selgeltnägija külastust, rituaalide
läbimist jms.
Mittearvestatud / Selgitatud.
Isiku tervisekahjustus hõlmab iseenesest juba
vaimse tervise kahjustamist. Tootevastutuse
regulatsioonil ei ole kindlat erisust või spetsiifikat,
mille tõttu peaks selle VÕS-i § 1061 lg-s 1 eraldi
välja tooma. Küll aga on eelnõu seletuskirjas
direktiivi põhjendusele 21 tuginedes selgelt välja
toodud, et isikule kehavigastuse või
tervisekahjustuse tekitamine hõlmab vaimsele
tervisele põhjustatud meditsiiniliselt
tunnustatud ja meditsiiniliselt tõendatud kahju,
mis mõjutab kannatanu üldist tervislikku seisundit
ja võib muuta vajalikuks teraapia või ravi, võttes
muu hulgas arvesse Maailma
Terviseorganisatsiooni rahvusvahelist haiguste
klassifikatsiooni.
3 Seaduse tekstis tuleks vältida tarbetute ülemärkega
sätete kasutamist. Eelnõu kohaselt tunnistatakse
VÕS § 1062 kehtetuks ning kehtestatakse sisuliselt
sama eesmärgiga uus, ülamärkega säte 10621.
Kohtunike hinnangul oleks kasutajasõbralikum
kehtestada § 1062 uues sõnastuses.
Mittearvestatud
VÕS § 1062 muutmine ei ole otstarbekas, sest
vastutavate isikute määratlemine muutub. Kehtiva
korra järgi vastutab puudusega toote eest tootja ja
muudele isikutele (nt sissetooja) omistatakse
vastutus selliselt, et nad loetakse samuti tootjaks.
Eelnõuga kehtestatakse aga „sammsammuline“
vastutuse üleminek ehk tootja vastab rohkem
klassikalisele definitsioonile ning sellele järgneb
teiste tarneahelas osalenud isikute vastutus.
VÕS-i §-is 1062 loetletud sätteid ei ole võimalik
ka muuta selliselt, et nende sisu täielikult ei
muutuks. Selle tagajärjel ei oleks enam
kohtupraktika / muud viitelised sätted kooskõlas
1 Märkustele vastamisel on viidatud eelnõu sätetele, mis vastavad kooskõlastusringi järgsele versioonile.
2
nende eelnevalt kehtinud sisuga. VÕS-i § 1062
säilitamiseks, aga samas uue vastutuse skeemi
kajastamiseks tuleks VÕS-i § 1062 sätteid
kehtetuks tunnistada ning kasutada ülamärkega
lõikeid, mis teeb normi raskesti loetavaks. Uues
sättes on ülamärge kasutusel vaid selle pealkirjas.
4 Seletuskiri võiks sisaldada rohkelt näiteid, mis
aitaks tarbijal ja ettevõtjal seaduse muudatusi
tõlgendada ja arusaadavaks teha. Elulisi näiteid
võiks esitada näiteks eelnõu VÕS § 10621 lg 4
olulise muudatuse ja § 1063 lg 14 kohta, mitte
piirduda üksnes võimalike õigusaktide nimetamise
või abstraktsete üldistustega.
Arvestatud / Selgitatud
Lisatud näited seletuskirja.
5 Tõendite esitamise regulatsioon tuleb kehtestada
menetlusseaduses. Seletuskirjas puudub sisuline
põhjendus ja analüüs selle kohta, miks
kehtestatakse menetlusõiguslik regulatsioon
lihtseaduses. Menetlusõiguse sätted peavad olema
kehtestatud konstitutsioonilise seadusega PS § 104
p 14 kohaselt, olenemata sellest, millises
õigusaktis need on. Seletuskirja väide, et
menetlusseadusega ei ole võimalik kehtestada
kitsaid erisusi, ei ole tõsiseltvõetav. Kohtunike
arvates ei ole erisätete kehtestamine vajalik, sest
tõendite esitamise sätted tsiviilkohtumenetluse
seadustikus võimaldavad poole taotlusel tõendeid
koguda ning tõendite kogumine tugineb poolte
tõendamiskoormusele. Menetlusnormid
kehtestavad ka ärisaladuse kaitse võimaluse ning
tõendite väljanõudmise proportsionaalsuse
kriteeriumi.
Mittearvestatud / Selgitatud
PS § 104 p 14 iseenesest ei välista lihtseadusega
kohtumenetluse valdkonda kuuluva küsimuse
reguleerimist. Oluline on see, et lõpphääletusel
hääletaks seaduse vastuvõtmise poolt Riigikogu
koosseisu enamus – sellisel juhul on PS § 104 p 14
menetluslik nõue täidetud. Ka eelnõu seletuskirjas
on viidatud, et kuna eelnõu sisaldab
menetlusnorme (tõendite esitamise regulatsioon),
võetakse vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse
§ 104 punktile 14 eelnõu seadusena vastu
Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
Eelnõu koostamisel kaaluti põhjalikult, kas
menetluslik eriregulatsioon kehtestada TsMS-i või
VÕS-i. VÕS-i kasuks otsustati seepärast, et
tegemist on tootevastutuse regulatsioonile
spetsiifilise menetlusliku korraga, mis muude
nõuete puhul ei kohaldu. Sellisel juhul on kõik
tootevastutusega seotud normid ühes kohas ja
omavaheliselt ka selgelt seoses (nt VÕS-i § 1065
lg 2 p-i 1 kohaselt on toote puuduse eeldamine
selgelt seotud ettevõtja poolt tõendite
esitamisega). Sarnaselt on VÕS-is algusest peale
olnud ka aegumise regulatsioon (VÕS-i § 1066).
Üheks kaalutluseks oli ka TsMS-i ülesehitus – 5.
osa 24. ja 25. peatükk sisaldab tõendite, nende
esitamise kogumise ja uurimise üldregulatsiooni,
mistõttu tootevastutuse menetluslik
eriregulatsioon eelviidatud peatükkidesse
olemuslikult ei sobiks. Võimaliku variandina
kaaluti TsMS-i 5. osasse uue peatüki loomist, kuid
see koosneks vaid ühest peatükist ja ei läheks
kokku muude peatükkide loogilise järjestusega (5.
osa sisaldab veel konkreetsete tõendiliikide
spetsiifilise norme ja eeltõendamismenetluse
regulatsiooni).
3
Erisätete kehtestamine on vajalik
täisharmoneeriva direktiivi ülevõtmiseks.
Pikemad selgitused on ka lisatud eelnõu
seletuskirja, kuid kokkuvõtvalt erineb TsMS-i
üldregulatsioonist (i) tõendite kogumise taotluse
esitamise eeldused; (ii) tõendite kogumisel arvesse
võetavad kaalutlused ja (iii) tõendite esitamine
kergesti kättesaadaval ja mõistetaval viisil.
Eesti Kaupmeeste Liit
6 Levitaja ja jaemüüja subsidiaarne ning
tingimuslik vastutus (VÕS § 1062¹)
Seni on tootevastutus lasunud eelkõige tootjal ja
importijal. Uue eelnõu kohaselt võib kaupmehest
(levitajast) saada otsene solidaarvastutaja, kui
Euroopa Liidus asuvat tootjat või importijat ei ole
võimalik kindlaks teha ning kaupmees ei anna
kannatanule teavet 1 kuu jooksul pärast taotluse
saamist. Kriitiline risk: Kui tarnija või tootja on
lõpetanud tegevuse või läinud pankrotti ning
kaupmees ei suuda 30 päeva jooksul täpset EL-i
sissetoojat või vahetut tarnijat dokumentaalselt
edastada, kandub kogu toote tekitatud kahju
hüvitamise kohustus otse kaupmehele.
Ettepanek: Levitaja 1-kuulise
teavitamistähtaja alguse täpsustamine
VÕS § 1062¹ lg 9 kohaselt peab levitaja esitama
vastutava ettevõtja andmed 1 kuu jooksul.
Soovitame seaduse teksti või seletuskirja
täpsustust, et 1-kuuline tähtaeg hakkab kulgema
alles pärast seda, kui kannatanu on esitanud
piisavad andmed toote ja ostu identifitseerimiseks
(nt ostutšekk, partii number, seerianumber). Aeg ei
tohiks hakata jooksma tarbija esmasest
pöördumisest, kuna selles ei pruugi olla piisavalt
infot olukorra mõistmiseks ja toote ning tarnija
tuvastamiseks.
Mittearvestatud.
Tootevastutuse direktiiv on maksimaalselt
ühtlustav direktiiv (artikkel 3). See tähendab, et
liikmesriik ei jäta kehtima ega kehtesta oma
õiguses sätteid, mis erinevad käesoleva
direktiiviga kehtestatutest, sealhulgas ei
rangemaid ega leebemaid sätteid tarbijate ja
muude füüsiliste isikute kaitse erineva taseme
saavutamiseks, kui käesolevas direktiivis ei ole
sätestatud teisiti. Sellest tulenevalt ei ole paraku ka
võimalik täpsustada 1-kuulise tähtaja kulgemise
algust.
Ettepanek: Seletuskirja täiendada selgemate
juhistega selle kohta, mis on tarnija tuvastamisel
piisav pingutus. Kui kaupmees teeb tarnija (isegi
pankrotistunud tarnija) tuvastamiseks parima
võimaliku pingutuse ning suudab seda tõendada,
võiksid juhised suunata ametiasutusi ja kohtuid
tootja vastutust mitte automaatselt kaupmehele üle
kandma. Toote levitaja vastutust ei tohiks tekkida
olukorras, kus toote tarnija, importija või tootja on
pankrotistunud, likvideeritud, äriregistrist
kustutatud või muul viisil ilma õigusjärglaseta
tegevuse lõpetanud.
Mittearvestatud / Selgitatud.
Direktiivi põhjenduspunkti 37 kohaselt peaks
olema võimalik tellimuse täitmise teenuse osutajat
vastutusele võtta, kuid arvestades selle rolli
teisejärgulisust, peaks ta vastutama ainult juhul,
kui ükski importija ega volitatud esindaja ei asu
liidus. Selleks et vastutus tulemuslikult suunata
tootjale, importijale, volitatud esindajale või
tellimuste täitmise teenuse osutajale, peaks
turustajat olema võimalik vastutusele võtta üksnes
juhul, kui ta ei suuda viivitamata tuvastada liidus
asuvat asjaomast ettevõtjat. Kui tootja on teada,
aga asub väljaspool Euroopa Liitu ning levitaja ei
suuda ühtegi Euroopa Liidus asuvat vastutajat
4
tuvastada, vastutab levitaja ise puudusega toote
eest. Seega sõltub levitaja vastutus esmalt sellest,
kas VÕS-i § 10621 lg-tes 1 ja 4 või 7–8 nimetatud
ettevõtjat on võimalik kindlaks teha. Seejärel aga
sellest, kas tal õnnestub selgitada ühe kuu jooksul
välja eelnimetatud vastutav ettevõtja ja anda see
teave kannatanule. Kui levitaja vastutab, on tema
vastutus solidaarne muude vastutavate
ettevõtjatega. Sarnane regulatsioon sisaldub VÕS-
i kehtiva redaktsiooni § 1062 lg-tes 2 ja 3.
Direktiivi põhjenduspunkti 41 ja artikkel 8 lõike 5
kohaselt kui kannatanu ei saa hüvitist seetõttu, et
ükski isik ei ole käesoleva direktiivi kohaselt
vastutav, või seetõttu, et vastutavad isikud on
maksejõuetud või tegevuse lõpetanud, võivad
liikmesriigid kasutada olemasolevaid riigisiseseid
valdkondlike hüvitusskeeme või luua riigisisese
õiguse alusel uusi skeeme, et puudusega toodete
tõttu kahju kannatanud saaksid asjakohast hüvitist.
Levitajal tekib seega solidaarvastutus üksnes siis,
kui ta ei suuda tähtaja jooksul vastutavat isikut
tuvastada.
7 Tõendamiskoormuse pööramine ja teabe
esitamise kohustus (§ 1065)
Eelnõu leevendab oluliselt tarbija
tõendamiskoormust. Tehnilise või teadusliku
keerukuse korral piisab sellest, kui tarbija näitab
puuduse või põhjusliku seose esinemise
tõenäosust, misjärel eeldab kohus toote puudust ja
põhjuslikku seost. Lisaks võib kohus nõuda
kaupmehelt tema valduses olevate siseandmete ja
dokumentide esitamist (§ 1065¹), mis suurendab
märgatavalt kohtuvaidlustega seotud
halduskoormust.
Ettepanek: Ärisaladuse tõhus ja tagatud kaitse
kohtulikus menetluses. VÕS § 1065¹ kohaselt
võib kohus kohustada ettevõtjat esitama tõendeid.
Seaduses ja menetluskorras tuleb tagada ranged ja
automaatsed kaitsemeetmed, et kohtulikku
teabenõuet ei saaks kuritarvitada
konfidentsiaalsete tarneahelepingute või
ärisaladuste väljanõudmiseks konkurentide või
pahatahtlike hagejate poolt.
Mittearvestatud / Selgitatud.
Direktiivi kohaselt tõendite esitamise taotluse
hindamisel peavad liikmesriikide kohtud tagama,
et selline juurdepääs piirdub vajaliku ja
proportsionaalse juurdepääsuga, muu hulgas
selleks, et vältida sellise teabe mittespetsiifilist
otsingut, mis ei ole menetluse seisukohast
asjakohane, ning kaitsta konfidentsiaalset teavet,
näiteks teavet, mis on liidu ja riigisisese õiguse
kohaselt, eelkõige Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 kohaselt
kutsesaladuse ja ärisaladuse alla kuuluv teave.
VÕS-i §-s 10651 sätestatud menetlusõiguslikud
erisused tagavad suurema kaitse võrreldes kehtiva
õigusega. Sellest tulenevalt hindab kohus tõendi
esitamise vajalikkust ja proportsionaalsust ning
kohtul on selle käigus kohustus arvestada poolte
kui ka kolmandate isikute õigustatud huve,
eelkõige konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuse
kaitsega. Kehtiva korra kohaselt võib kohus
menetluse või osa sellest omal algatusel või
menetlusosalise taotlusel kinniseks kuulutada, kui
see on vajalik ärisaladuse või muu sellesarnase
saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu
vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem (TsMS §
38 lg 1). Kohtul on võimalik piirata toimikuga
tutvumise võimalusi (TsMS § 59 lg 11) kohaselt.
Samuti saab TsMS § 275 lõike 1 kohaselt
5
olukorras, kus dokument sisaldab ärisaladust
esitada üksnes kinnitatud väljavõtte dokumendi
osast või viidata kohale, kus kohus ja
menetlusosalised võivad dokumendiga tutvuda.
Sellest tulenevalt direktiivis oleva õiguse
ülevõtmisega suureneb ettevõtjate kaitse
ärisaladuse korral.
8 Omamärgitoodete puhul tootja mõiste
laiendamine toote tellijast jaekaupmehele.
Me ei toeta põhimõtet, et oma kaubamärgi toote
müüja võrdsustatakse automaatselt tootjaga, kes
vastutab toote puuduste eest samas ulatuses kui
tootja, kuigi tal puudub otsene kontroll
tootmisprotsessi üle. Toote ohutuse, kvaliteedi ja
nõuetele vastavuse eest peab eelkõige vastutama
tootja, kes toodet valmistab ja kontrollib selle
tootmisprotsessi. Oma kaubamärgi kasutamine ei
peaks iseenesest muutma kaupmeest tootjaga
võrdselt vastutavaks osapooleks.
Omamärgitoote tellija ja tootja vahel sõlmitakse
leping koos detailse tootespetsifikatsiooniga, mille
allkirjastamisega kinnitavad pooled, et toode
valmistatakse kokkulepitud koostise, omaduste ja
parameetrite alusel. Juhul kui omamärgitoote
omaniku poolt nõutud koostis või parameetrid ei
vasta õigusaktidest tulenevatele nõuetele, võib
vastutus lasuda tellijal. Samas peab korrektse
tootmise, toote kvaliteedi, ohutuse ning tootmis- ja
kvaliteedivigadest tulenevate puuduste eest
vastutama tootja, kes omab otsest kontrolli
tootmisprotsessi üle.
Igapäevaselt menetlevad jaeketid mitmeid
tootekaebusi, mille uurimiseks edastab jaekett
kaebused tootjale. Tootjal on ligipääs
tootmisandmetele, kvaliteedikontrolli tulemustele
ja tootmisprotsessiga seotud teabele. Tekib
küsimus, kuidas saab omamärgitoote müüja
vastutada puuduste eest, mis on tekkinud tootja
kontrolli all olevas tootmisprotsessis, näiteks vale
koostise kasutamise, tootmisseadme rikke,
saastunud tooraine või võõrkeha sattumise tõttu
tootesse. Need on asjaolud, mida kaupmees ei saa
otseselt kontrollida ega ennetada ning mille eest
peaks vastutama tootja.
Ettepanek: Jätta tootja kohustused vaid toote
tootjale, mitte omatoote kaubamärgi alt
Mittearvestatud / Selgitatud
Kehtiva korra VÕS § 1062 lg 1 p 2 kohaselt
loetakse tootjaks ennast tootjana avaldanud isikut,
kes näitab tootel oma nime, kaubamärgi või muu
eraldustähise. Samuti TNVS § 4 lg 1 p 9 kohaselt
on tootjaks isik, kes valmistab toote või kes laseb
toote projekteerida või valmistada ja kes turustab
seda toodet oma nime või kaubamärgi all.
Tootjana käsitatakse ka importijat ja levitajat, kes
laseb toote turule oma nime või kaubamärgi all või
kes muudab juba turule lastud toodet viisil, mis
võib mõjutada toote vastavust kohaldatavatele
nõuetele. Direktiivi (vt põhjenduspunkt 36)
kohaselt peab füüsiliste isikute kaitsmiseks
vastutus hõlmama iga tootmisprotsessi kaasatud
tootjat niivõrd, kuivõrd tema toode või tarnitud
komponent on puudusega. See hõlmab kõiki
isikuid, kes esitlevad end tootjana, kinnitades või
lubades kolmandal isikul tootele kinnitada oma
nime, kaubamärgi või muu eristava tunnuse, kuna
sellega jätab isik mulje, et ta osaleb
tootmisprotsessis või vastutab selle eest. Euroopa
Kohus on samuti toonud välja (C-263/21, p 34)
järgneva: „Lisaks tuleb märkida, et kasutades
tootel oma nime, kaubamärki või muud selgelt
eristatavat tunnust, jätab tootjana esinev isik
mulje, et ta on tootmisprotsessis osalenud või
võtab selle eest vastutuse. Järelikult on nende
märgete kasutamine selle isiku jaoks samaväärne
oma maine kasutamisega selleks, et muuta toode
tarbijatele atraktiivsemaks, mis õigustab seda, et
vastukaaluks võib toote kasutamisega kaasneda
tema vastutus“.2 Arvestada tuleb, et tootevastutuse
direktiiv on nn maksimaalselt ühtlustav direktiiv
(artikkel 3).
2 EKo C-263/21, Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia versus Koninklijke Philips NV, ECLI:EU:C:2022:536,
62021CJ0264, p 34.
6
tootmise tellinud teisele ettevõttele, kes on
tootja klient.
9 Hüvitatava kahju raamide laienemine ja
omavastutuse kadumine. 500-eurose alampiiri
kaotamine: Seni kehtinud 500-eurone
omavastutuse alampiir kaob, mis tähendab
hüvitise nõudmise võimalust ka igasuguse väikese
varalise kahju puhul (mikrokahjud). Alampiiri
kaotamine toob aja jooksul kaasa halduskoormuse
kasvu seoses väikese väärtusega nõuete
menetlemisega.
Ettepanek: Kaaluda kiirmenetluse protsessi
loomist väikese väärtusega nõuete jaoks, et vältida
kaupmeeste halduskoormuse ebaproportsionaalset
kasvu. Seadus võiks ette näha, et madala
väärtusega kahjunõuded lahendatakse
esmajärjekorras Tarbijavaidluste komisjoni kaudu.
Siin on küll teatud õiguslik lünk, mis vajaks
lahendamist. Seadus ei luba Tarbijavaidluste
komisjonil menetleda nõudeid, mis tulenevad
kehavigastusest või tervisekahjustusest. Tootja
vastutus võib samas olla tingitud väiksematest
kehavigastustest/tervisekahjustustest - nt.
allergiline reaktsioon kosmeetikatootele.
Mittearvestatud.
Tootevastutusest tulenevaid nõudeid ei ole
võimalik lahendada tarbijavaidluste komisjonis.
Selleks tuleks ümber korraldada ja muuta
tarbijavaidluste komisjoni pädevust ja
töökorraldust, mis ei ole aga hõlmatud direktiivi
(EL) 2024/2853 ülevõtmise eesmärkidega. Esiteks
lahendab kehtiva õiguse järgi tarbijavaidluste
komisjon lepingulisi vaidlusi tarbijate ja Eestis
registreeritud kauplejate vahel. Ettevõtja vastutus
tootevastutuse regulatsiooni järgi saab tekkida
ainult lepinguväliselt. Teiseks, nagu märkuses on
ka välja toodud, ei lahenda tarbijavaidluste
komisjon vaidlust, mille puhul kahjunõue tuleneb
surmajuhtumist, kehavigastusest või
tervisekahjustusest. See ei ole tühine õiguslik
lünk, vaid sellisel juhul peaks tarbijavaidluste
komisjon (enne asja menetlusse võtmist) hakkama
andma hinnanguid puudusega tootest tekkinud
kehavigastusele/tervisekahjustusele ja selle
tõsidusele. See aga väljub tarbijavaidluste
komisjoni pädevuse piiridest ja selle eesmärgist
kohtuvälise vaidluste lahendamise üksusena.
Kolmandaks peavad füüsilise isikule olema
tagatud direktiiviga (EL) 2024/2853 antud
menetluslikud garantiid, eelkõige VÕS-i §-s 10651
nimetatud tõendite esitamise kord.
Tarbijavaidluste komisjoni menetluses ei ole
põhjalikult reguleeritud tõendite kogumise ja
esitamise kord ning ka ettevõtja ärisaladuse kaitse
meetmed. Kui selline regulatsioon sinna luua,
kaotaks tarbijavaidluste komisjon suuresti oma
eesmärgi lihtsama, mugavama, odavama ja vähem
aeganõudvama menetlusena.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
10 Toote olulise muudatuse definitsioon
Eelnõu § 1 punktiga 10 lisatava võlaõigusseaduse
§ 10621 lõike 4 kohaselt on toote oluline muudatus
pärast toote turule laskmist või kasutusele võtmist
tehtud tootemuudatus: 1) mida peetakse oluliseks
Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide
kohaselt või 2) mis muudab toote algset toimivust,
otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus oleks
tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mis
seejuures muudab tootest tuleneva ohu iseloomu,
tekitab uue ohu või tõstab riskitaset. Eelnõuga
lisatava võlaõigusseaduse § 10621 lõike 3 kohaselt
loetakse isikut, kes oluliselt muudab toodet
Arvestatud.
Eelnõukohast VÕS § 10621 lg 5 punkti 2 on
täpsustatud selliselt, et punktis 2 nimetatud olulise
muudatuse määratlus kohaldub siis, „kui Euroopa
Liidu või Eesti tooteohutusnormides ei ole
sätestatud olulise muudatuse künnist“.
7
väljaspool tootja kontrolli ja seejärel teeb selle
turul kättesaadavaks või võtab selle kasutusele,
tootjaks.
Kaubanduskoja hinnangul ei ole eelnõu sõnastus
kooskõlas direktiivi (EL) 2024/2853 artikli 4
punktiga 18 ega eelnõu seletuskirjaga. Direktiivi
kohaselt kohaldatakse toote toimivuse, otstarbe
või tüübi muutumisel põhinevat kriteeriumi
üksnes juhul, kui asjakohastes liidu või
liikmesriigi tooteohutusnormides ei ole ette nähtud
künnist selle kohta, mida peetakse oluliseks
muudatuseks. Samast lähtub ka seletuskiri (lk 16),
mille kohaselt saab teist kriteeriumi kohaldada
eelkõige siis, kui tooteohutusnorme ei ole. Eelnõus
on aga mõlemad kriteeriumid sõnastatud
võrdväärsete alternatiividena. Seetõttu võib eelnõu
sõnastusest järeldada, et muudatust tuleb pidada
oluliseks ka siis, kui see tooteohutusnormides
sätestatud künnist ei ületa. Selline tõlgendus
laiendaks tootja mõistet direktiivis ettenähtust
laiemaks. Ettevõtjatele tekitab ebaselge sõnastus
õiguslikku ebakindlust, kuna neil on keeruline
hinnata, millal muutuvad nad toote tootjaks ja
vastutavad puudusega toote eest.
Kaubanduskoja ettepanek: palume viia eelnõu §
1 punktiga 10 lisatava võlaõigusseaduse § 10621
lõike 4 punkt 2 kooskõlla direktiivi (EL)
2024/2853 artikli 4 punktiga 18 ja eelnõu
seletuskirjaga.
11 Mõjuanalüüs kindlustusandjatele
Seletuskirja (lk 38) mõjuanalüüsis on
kindlustusandjad nimetatud ühe olulise
sihtrühmana, keda eelnõuga kavandatavad
muudatused mõjutavad. Seletuskirjas (lk 37)
märgitakse ka, et andmed puudusega toote
põhjustatud kahjujuhtumite kohta puuduvad ning
pikas perspektiivis võib vastutuskindlustuse
juhtumite arv suureneda.
Kaubanduskoja hinnangul on mõjuanalüüs selles
osas pinnapealne. Seletuskiri tunnistab
kindlustusandjaid olulise sihtrühmana, kuid ei
analüüsi, kuidas konkreetsed muudatused neid
mõjutavad. Eelnõuga kaotatakse kahju alampiir,
laiendatakse hüvitatava kahju ringi, leevendatakse
kannatanu tõendamiskoormust ja pikendatakse
tervisekahjustuse korral nõude esitamise tähtaega
25 aastani. Need muudatused suurendavad
kindlustusandjate riski ja pikendavad nende
vastutusperioodi.
Osaliselt arvestatud / Selgitatud.
Täpsemate (sh rahaliste) prognooside tegemine ei
ole võimalik, kuna ka praegu puuduvad andmed
selle kohta, kui palju on kindlustusandjad pidanud
siiani puudusega toote tõttu tekitatud kahju
hüvitama. Olemasolevad andmed ei viita sellele,
et väljamakstava hüvitise keskmine suurus peaks
muutuma, küll aga võib suureneda väljamaksete
kogusumma.
Mõjuanalüüsi on aga vastavas osas täiendatud nii
palju kui võimalik.
8
Kaubanduskoja ettepanek: palume täiendada
mõjuanalüüsi ning hinnata, kuidas kahju alampiiri
kaotamine, hüvitatava kahju ringi laiendamine ja
kannatanu tõendamiskoormuse leevendamine
mõjutavad kindlustusjuhtumite arvu ja
väljamakstavate hüvitiste suurust. Samuti palume
hinnata, kuidas mõjutab kindlustusandjaid
tervisekahjustuse korral kehtiv 25-aastane nõude
esitamise tähtaeg, mis pikendab nende
vastutusperioodi.
12 Seletuskirja selgus
Eelnõu seletuskiri tugineb suures osas direktiivi
(EL) 2024/2853 põhjenduspunktidele ja teistele
ELi õigusaktidele. Mitme ettevõtjate jaoks olulise
sätte juures piirdub seletuskiri sätte sisu
kordamisega ega selgita, kuidas säte praktikas
rakendub.
Tootevastutuse regulatsioon puudutab väga
erinevaid ettevõtjaid, sealhulgas tootjaid,
importijaid, levitajaid ja digiplatvorme, kellest
paljud on väike- ja keskmise suurusega ettevõtjad,
kellel ei ole võimalik iga muudatuse
tõlgendamiseks õigusabi kasutada. Seetõttu peaks
seletuskiri aitama ettevõtjal mõista, millistes
olukordades ta võib vastutada ja millal vastutusest
vabaneda. Praegu jääb mitme uue sätte praktiline
tähendus ebaselgeks. Näiteks lisatakse eelnõu § 1
punktiga 19 võlaõigusseadusesse § 1064 lõige 1
punktiga 11 levitajale uus vastutusest vabanemise
alus, mille kohaselt levitaja ei vastuta, kui ta ei ole
toodet turul kättesaadavaks teinud. Seletuskiri ei
too näiteid, millistel juhtudel see alus kohaldub,
näiteks kas see hõlmab olukorda, kus toode
varastati levitaja laost enne müüki.
Konkreetsemaid näiteid vajaks ka eelnõu § 1
punktiga 10 lisatud uus võlaõigusseaduse § 10621
lõige 4, mis sätestab toote olulise muudatuse.
Seletuskiri toob olulise muudatuse kohta üksnes
ühe tooteohutusnormidele viitava näite
raadioseadme kohta, kirjeldamata, milline
muudatus seadme puhul nõudeid rikub. Teise
kriteeriumi ehk toote toimivuse, otstarbe või tüübi
muutmise kohta seletuskiri näiteid ei too. Seetõttu
ei selgu seletuskirjast, millal muutub toote tootjaks
toodet parandav, taastootev või tarkvarauuendusi
tegev ettevõtja.
Lisaks on seletuskirjas mitmeid pikki ja keerulise
ülesehitusega lauseid, mis raskendavad selgituste
mõistmist. Näiteks on seletuskirjas (lk 18) levitaja
vastutust käsitlev selgitus esitatud ühe lausena,
Arvestatud / Selgitatud.
Direktiivi (EL) 2024/2853 põhjendused on oluline
tõlgenduslik materjal, millele seletuskirjas tuleb
viidata. Esiteks sisaldavad põhjendused elulisi
näiteid, mis tulevad seletuskirja lugejale kasuks.
Teiseks on eelnõu seletuskirjas direktiivi
põhjendus seotud konkreetse eelnõu sättega ja
direktiivi artikli / lõikega. Asjakohased on ka
viited teistele EL õigusaktidele – seda eriti näiteks
toote olulise muudatuse (eelnõu VÕS § 10621 lg 5
p 1) puhul, kus olulise muudatuse määratlemine
on otseselt seotud Euroopa Liidu asjakohaste
tooteohutusnormidega.
Küll aga on seletuskirja läbivalt täiendatud
praktiliste näidetega, sh käesolevas märkuses
eraldi välja toodud VÕS § 1064 lõige 1 punkti 11
ja VÕS § 10621 lõike 5 juures. Küll aga näiteks
olulise muudatuse puhul peame vajalikuks
rõhutada, et selle määratlemine nõuab
juhtumipõhist hindamist. Selleks tuleb hinnata
konkreetset toodet ja selle muutmise ulatust,
mistõttu nn üheste ja õigete näidete või selgituste
toomine ei ole alati võimalik.
Seletuskiri on samuti selle pilguga üle vaadatud, et
liialt keerulisi ja pikki lauseid ei esineks.
9
milles on loetletud kõik vastutavad ettevõtjad ja
levitaja vastutuse tingimused.
Kaubanduskoja ettepanek: palume täiendada
seletuskirja praktiliste näidetega, eelkõige levitaja
vastutusest vabanemise aluse ja olulise muudatuse
kohta. Täiendavalt palume seletuskirjas sõnastada
selgitused lühemate ja arusaadavamate lausetena.
13 Vastutavaid ettevõtjaid käsitleva sätte selgus
Eelnõu § 1 punktiga 10 lisatav võlaõigusseaduse §
10621 sätestab kümnes lõikes puudusega toote eest
vastutavate ettevõtjate ringi, nende vastutuse
järjekorra ja tingimused ning mitu sellega seotud
mõistet. Sätte lõiked viitavad korduvalt üksteisele.
Näiteks vastutab lõike 9 kohaselt levitaja, kui
„käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 või 6-7
nimetatud“ Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat ei ole
võimalik kindlaks teha, ning lõige 10 laiendab
lõike 9 kohaldamist digiplatvormi pakkujale.
Kaubanduskoja hinnangul on säte sellisel kujul
ettevõtjale raskesti mõistetav. Põhiseaduse § 13
lõikest 2 ja §-st 10 tuleneva õigusselguse
põhimõtte kohaselt peab normi adressaat suutma
normi põhjal piisava selgusega ette näha oma
käitumise õiguslikke tagajärgi. Võlaõigusseaduse
§ 10621 adressaatide hulka kuuluvad ka väiksemad
ettevõtjad, kes peavad sätte põhjal aru saama,
millal nad vastutavad teise ettevõtja asemel.
Praegu selguvad vastutuse tingimused alles mitme
lõike ristviidete kaudu. Eriti segane on lõike 9
sõnastus „lõigetes 1 ja 3 või 6-7 nimetatud“,
millest ei selgu, kas sidesõnad „ja“ ning „või“
tähendavad, et nimetatud lõiked peavad
kohalduma koos või alternatiivselt, ning millal
täpselt levitaja vastutus tekib. Seletuskirja (lk 18)
ja direktiivi (EL) 2024/2853 põhjenduse 37
kohaselt on sätte eesmärk, et levitaja vastutaks
üksnes juhul, kui ühtegi Euroopa Liidus asuvat
tootjat, toote osa tootjat, toote olulist muutjat,
importijat, volitatud esindajat ega tellimuse
täitmise teenuse osutajat ei ole võimalik kindlaks
teha. See ei tulene aga üheselt sätte sõnastusest.
Ettevõtja peab saama oma vastutuse ulatusest aru
seaduse tekstist, mitte üksnes seletuskirjast.
Direktiivi maksimaalse ühtlustamise põhimõte ei
takista sätet selgemalt sõnastamast, kui selle sisu
jääb samaks.
Kaubanduskoja ettepanek: palume sõnastada
võlaõigusseaduse § 10621 selgemalt, nii et
vastutavate ettevõtjate järjekord ja nende vastutuse
tingimused nähtuksid sättest ilma mitmekordsete
Osaliselt arvestatud / Selgitatud.
Ristviitelised sätted (käesoleva märkuse
kontekstis) on ainult VÕS § 10621 lg 10 ja 11.
VÕS § 10621 lg 10 peab viitama sama paragrahvi
teistele lõigetele, sest levitaja vastutuse
tekkimiseks ei ole võimalik kindlaks teha tootjat,
importijat, volitatud esindajat või tellimuse
täitmise teenuse osutajat just VÕS § 10621
tähenduses. Näiteks „tootjat“ on võimalik
erinevalt defineerida (võrdle nt TNVS § 4 lg 9
definitsiooniga), kuid direktiivi artikkel 8 lg 3 (ja
vastavalt VÕS § 10621 lg 10) peab silmas
vastutavaid ettevõtjaid just direktiivi (EL)
2024/2853 artikkel 8 lg 1 (ja vastavalt VÕS §
10621) tähenduses.
VÕS § 10621 lg 11 viitab sama paragrahvi lõikele
10, kuna lõike 10 terve sisu taasesitamine oleks
ebamõistlik ja teeks sätte raskesti loetavamaks
(arvestades veel seda, et VÕS § 10621 lg-s 11 tuleb
viidata EL õigusaktile ja defineerida digiplatvormi
pakkuja).
VÕS-i § 10621 lg 10 sõnastust on aga muudetud
selliselt, et ebavajalikud sidesõnad on välja jäetud
ning see viitab „käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 4,
7 või 8“ nimetatud vastutavatele ettevõtjatele.
10
ristviideteta. Lisaks palume tervikuna vaadata
eelnõu sõnastus üle ja võimalusel seda lihtsustada,
et isikutel oleks võimalik seaduse tekstist üheselt
ja lihtsasti aru saada.
Kliimaministeerium
14 KLIM teeb ettepaneku täpsustada seletuskirjas
või muul viisil rakenduspraktikat puudutavates
selgitustes eelnõu § 1062¹ lõigetes 3 ja 4
sätestatud „olulise muudatuse“ mõiste
kohaldamist toodete parandamise,
uuendamise, taastootmise (remanufacturing) ja
ettevalmistamise korduskasutuseks tegevuste
suhtes. Selgitus: Eelnõu kohaselt käsitatakse tootjana ka
isikut, kes muudab toodet oluliselt väljaspool algse
tootja kontrolli ning teeb selle seejärel turul
kättesaadavaks või võtab kasutusele. Samas ei ole
alati üheselt selge, millal tavapärane remont,
hooldus, komponentide asendamine,
tarkvarauuendus või taastootmine ületab
tavapärase parandamise piiri ja muutub „oluliseks
muudatuseks“, mis toob kaasa tootja staatuse.
Õiguskindluse suurendamiseks ning toodete
parandamist, kasutusea pikendamist ja
ringmajanduse ärimudeleid toetava õigusruumi
tagamiseks võiks seletuskiri sisaldada täiendavaid
praktilisi näiteid või selgitusi selle kohta, milliseid
tegevusi käsitatakse tavapärase parandamise ja
hooldusena ning millistel juhtudel on tegemist
olulise muudatusega eelnõu tähenduses. Leiame,
et õigusnormi tõlgendamine ei tohiks
põhjendamatult takistada parandamis-,
uuendamis- ega taastootmistegevusi olukordades,
kus toote ohutusprofiili ei muudeta või
muudatused jäävad tavapärase hoolduse ja
remondi raamidesse.
Samuti peame oluliseks selgelt eristada toote
olulise muutmisega kaasnevat tootja staatust
laiendatud tootjavastutuse kohustuse tekkimisest.
Asjaolu, et toodet oluliselt muutnud isikut
käsitatakse tootena seotud nõuete täitmisel
tootjana, ei tohiks automaatselt kaasa tuua uut
laiendatud tootjavastutuse kohustust. Eelkõige
puudutab see olukordi, kus toode ei ole muutunud
jäätmeteks, vaid selle kasutusiga pikendatakse
parandamise, uuendamise või taastootmise kaudu.
Sellistel juhtudel tuleb vältida sama toote suhtes
korduva tootjavastutuse tekkimist.
Laiendatud tootjavastutuse kohustuse tekkimine
peab lähtuma asjaomasest valdkondlikust ELi
Osaliselt arvestatud / Selgitatud.
Olulise tootemuudatuse hindamine nõuab
eelkõige juhtumipõhist hindamist, mistõttu on
keeruline tuua selgelt piiritletud näiteid selle
kohta, millal võib toote parandamine,
uuendamine, taastootmine või ettevalmistus
korduskasutuseks kaasa tuua toote olulise
muudatuse VÕS § 10621 lg 5 mõistes. Iseenesest
on direktiivi (EL) 2024/2853 põhjenduses 39
selgelt öeldud, et vastutust ei kohaldata ettevõtjate
suhtes, kes teevad parandusi või muid toiminguid,
millega ei kaasne olulisi muudatusi (vt ka VÕS-i
§ 10621 lg 4 ja 5 seletuskiri). Tooteid, mida on
parandatud ilma nende algset toimivust, otstarvet
või tüüpi muutmata, ei loeta uuteks toodeteks.
Seeläbi ei loeta ka parandusi teinud isikuid
tootjateks. Eelnõu seletuskirja on täiendatud
praktiliste näidetega määral, mis ei anna ühegi
tootekategooria osas siduvat tõlgendust ja mis
rõhutab juhtumipõhise hinnangu andmise
olulisust.
Oleme nõus, et olulise muudatuse määratlemisel
tuleb lähtuda eelkõige asjaomasest valdkondlikust
ELi õigusaktist – sellele viitab ka VÕS-i § 10621
lg 5 punkt 1. Küll aga ei ole igas sellises
valdkondlikus või konkreetse tootekategooria
regulatsioonis eraldi sätestatud, et tootja staatuse
omistamisega kaasneb ka tootevastutuse
regulatsiooni kohaldumine. See aga ei peaks JDM
hinnangul välistama tootevastutuse regulatsiooni
kohaldumist.
Direktiivi (EL) 2024/2853 põhjenduses 39 on
välja toodud, et kui muudatus tehakse väljaspool
algse tootja kontrolli, peaks olema võimalik
pidada isikut, kes tegi olulise muudatuse,
muudetud toote tootjana vastutavaks, sest
asjakohase liidu õiguse kohaselt vastutab see isik
selle eest, et toode vastab ohutusnõuetele. Seega
taandub „oluline muudatus“ ja vastutava isiku
määramine asjaolule, et ta peab liidu õiguse järgi
vastutama toote ohutusnõuetele vastavuse eest.
Määruses (EL) 2023/1542 (nn patareimäärus) on
selgelt välja toodud, millistel juhtudel on tootjatel
laiendatud tootjavastutus patareide ja akude eest,
mille nad liikmesriigi territooriumil turul
11
õigusaktist. Näiteks sisaldab patareimäärus (EL)
2023/1542 erisätteid muudetud kasutusotstarbega
ning taastatud patareide ja akude kohta, mille
uuesti turule laskmisega võivad kaasneda tootja
kohustused, sealhulgas laiendatud tootjavastutuse
valdkonnas. Seetõttu palume seletuskirjas selgelt
märkida, et toote olulise muutmisega kaasnev
tootja staatus ei tähenda iseenesest uue laiendatud
tootjavastutuse kohustuse tekkimist, välja arvatud
juhul, kui see tuleneb asjaomasest valdkondlikust
õigusaktist. Selline täpsustus aitaks vältida
erinevate õigusaktide tootja mõiste segiajamist
ning vähendada ettevõtjate õiguslikku ebakindlust.
esmakordselt kättesaadavaks teevad. Küll aga
näiteks määruses (EL) 2023/1230 (nn
masinamäärus) sellist regulatsiooni ei ole. Siiski
on seal välja toodud toote olulise muutmise
tingimused (vt viidatud määruse artikkel 3 p 16,
18 lg 1). VÕS-i § 1062¹ lg-d 3 ja 4 (ja vastavalt
direktiivi (EL) 2024/2853 artikkel 4 p 18, artikkel
8 lg 2 ja põhjendus 39) näevad selgelt ette, et kui
olulise muudatuse kriteeriumid on asjakohases
liidu (või liikmesriigi) tooteohutusalases õiguses
ette nähtud, siis tuleb nendest ka vastutava tootja
määratlemisel juhinduda.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
15 Eelnõu § 1 punkt 6: tootja kontrolli määratlus Palume üle vaadata VÕS § 1061 kavandatava lõike
3¹ sõnastus. Sõnadest „seni, kuni“ võib aru saada,
et toode on tootja kontrolli all ainult selle aja
jooksul, mil tootja või kolmas isik parajasti toote
osa integreerib, ühendab või tarnib või toodet
muudab. Direktiiv ei seo tootja kontrolli toimingu
kestusega, vaid sellega, kas tootja teeb toimingu
ise või lubab kolmanda isiku tegevust või nõustub
sellega.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskirja on muudetud.
16 Eelnõu § 1 punkt 10: vastutavate ettevõtjate
solidaarvastutus Palume üle vaadata VÕS § 1062¹ lõike 1 sõnastus.
Selle kohaselt vastutavad solidaarselt ainult lõikes
1 nimetatud toote tootja ja toote osa tootja. Teised
samas paragrahvis nimetatud vastutavad ettevõtjad
on reguleeritud eraldi lõigetes. Seetõttu ei nähtu
eelnõust üheselt, et ka neid saab pidada sama kahju
eest teiste vastutavate ettevõtjatega solidaarselt
vastutavaks. Direktiivi artikli 12 lõike 1 kohaselt
peab olema võimalik pidada solidaarselt
vastutavaks kõiki ettevõtjaid, kes vastutavad sama
kahju eest. Palume sätestada see VÕS §-s 1062¹
üldreeglina.
Näiteks võiks paragrahvi täiendada järgmise
lõikega: „Kui kaks või enam käesolevas
paragrahvis nimetatud ettevõtjat vastutavad sama
kahju eest, vastutavad nad solidaarselt.“
Sellisel juhul tuleks VÕS § 1062¹ lõike 1
sissejuhatavast lauseosast sõna „solidaarselt“ välja
jätta ning sõnastada see näiteks järgmiselt:
„Puudusega tootest põhjustatud kahju eest
vastutavad järgmised ettevõtjad:“
See muudaks direktiivi artikli 12 lõikest 1 tuleneva
üldreegli selgelt kohaldatavaks kõigi §-s 1062¹
nimetatud vastutavate ettevõtjate suhtes.
Arvestatud.
Kooskõlastusringile edastatud eelnõu seletuskirjas
on selgitatud, et VÕS-i §-s 10621 loetletud
vastutavaid ettevõtjaid tuleks füüsiliste isikute
kaitse tagamiseks pidada solidaarselt vastutavaks
(vt seletuskirja lk 12). Solidaarvastutusele viitab
ka see, et VÕS-i § 10621 vastutavate ettevõtjate
loetelus on kasutatud sõnastust „/…/ vastutab ka
/…/“. Küll aga oleme nõus, et selguse huvides
tuleks kõikide VÕS-i §-s 10621 nimetatud
ettevõtjate solidaarvastutus eraldi sätestada.
Sellest tarbeks on eelnõusse lisatud VÕS § 10621
lg 11 ja vastavalt redigeeritud ka muude lõigete
sõnastust.
12
17 Eelnõu § 1 punkt 10: olulise muudatuse
määratlus
Eelnõukohase VÕS § 1062¹ lõike 4 järgi on oluline
muudatus pärast toote turule laskmist või
kasutusele võtmist tehtud tootemuudatus: 1) mida
peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti
tooteohutusnormide kohaselt või 2) mis vastab
sättes esitatud toimivuse, otstarbe, tüübi ja riski
muutumise kriteeriumidele.
Palume sätet täpsustada. Direktiivi (EL)
2024/2853 artikli 4 punkti 18 kohaselt
kohaldatakse toimivuse, otstarbe, tüübi ja riski
muutumisel põhinevat sisulist testi juhul, kui
asjakohastes Euroopa Liidu või riigisisestes
tooteohutusnormides ei ole sätestatud olulise
muudatuse künnist. Eelnõu praegune sõnastus ei
kajasta seda tingimust ning võimaldab sisulist testi
kohaldada ka juhul, kui valdkondlikus
tooteohutuse regulatsioonis on olulise muudatuse
kriteerium juba olemas.
Teeme ettepaneku sõnastada § 1062¹ lõike 4 punkt
2 järgmiselt:
„2) kui Euroopa Liidu või Eesti
tooteohutusnormides ei ole sätestatud olulise
muudatuse künnist, muudab toote algset toimivust,
otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus oleks
tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja
muudab seejuures tootest tuleneva ohu iseloomu,
tekitab uue ohu või tõstab riskitaset.“
Arvestatud.
VÕS § 1062¹ lg 4 punkti 2 on täpsustatud
ettepaneku sõnastusele vastavalt.
18 Eelnõu § 1 punkt 10: kasutusele võtmise
määratlus
Eelnõukohase VÕS § 1062¹ lõike 5 järgi on toote
kasutusele võtmine toote esmakordne tasu eest või
tasuta kasutamine Euroopa Liidus majandus- või
kutsetegevuse raames enne toote turule laskmist.
Palume sätet täpsustada. Direktiivi artikli 4 punkti
9 järgi on kasutusele võtmine toote esmakordne
kasutamine Euroopa Liidus majandustegevuse
käigus olukorras, kus toodet ei ole enne selle
esmakordset kasutamist turule lastud.
Eelnõu väljend „enne toote turule laskmist“ võib
jätta eksliku mulje, et kasutusele võtmisele peab
hiljem järgnema toote turule laskmine. See ei
pruugi toimuda näiteks juhul, kui ettevõtja toodab
või arendab toote enda majandus- või
kutsetegevuses kasutamiseks.
Teeme ettepaneku sõnastada § 1062¹ lõige 5
järgmiselt:
„(5) Toote kasutusele võtmine käesoleva jao
tähenduses on toote esmakordne tasu eest või
Arvestatud.
VÕS § 1062¹ lg 6 sõnastust on vastavalt
ettepanekule muudetud.
13
tasuta kasutamine Euroopa Liidus majandus- või
kutsetegevuse raames olukorras, kus toodet ei ole
enne selle esmakordset kasutamist turule lastud.“
19 Eelnõu § 1 punkt 10: tellimuse täitmise teenuse
osutaja vastutus
Palume üle vaadata VÕS § 1062¹ kavandatava
lõike 7 sõnastus. Selle kohaselt loetakse tellimuse
täitmise teenuse osutaja vastutavaks juhul, kui
importija või volitatud esindaja ei asu Euroopa
Liidus. Selline sõnastus ei ole kooskõlas importija
ja volitatud esindaja mõistetega, sest mõlema
puhul on Euroopa Liidus asumine mõisteline
tunnus. Seda kinnitab ka seletuskiri, milles
viidatakse TNVS § 4 lõike 1 punktidele 1 ja 14.
Direktiivi artikli 8 lõike 1 punkti c alapunkti iii
kohaselt vastutab tellimuse täitmise teenuse
osutaja juhul, kui Euroopa Liidus asuvat importijat
ega volitatud esindajat ei ole. Palume viia lõike 7
sõnastus direktiiviga kooskõlla.
Võimalik sõnastus on järgmine: „Kui Euroopa
Liidus ei ole importijat ega tootja volitatud
esindajat, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka
tellimuse täitmise teenuse osutaja.“
Palume vastavalt parandada ka seletuskirjas
esitatud vastutavate ettevõtjate „samm-
sammulise“ vastutuse kirjeldust ja joonist, milles
korratakse eelnõu ebatäpset eeldust, et importija
või volitatud esindaja võib mitte asuda Euroopa
Liidus.
Arvestatud.
Märkusest tulenevalt selgus, et „importija“ uue
direktiivi tähenduses ei ole sama, kuidas see on
defineeritud TNVS-s - kui TNVS defineerib
importijat selle läbi, et tegemist on Euroopa Liidus
asuva isikuga, siis uue direktiivi „importija“
termin seda aspekti ei hõlma. Vastav parandus on
seletuskirjas tehtud ja selgitatud. Sellegipoolest
sõnastatakse VÕS-i § 1062¹ lg 7 sarnaselt
ettepanekule, kuna volitatud esindaja puhul on nii
direktiivi kui ka TNVS järgi eeldus see, et ta asub
Euroopa Liidus.
Parandatud on ka seletuskirjas olev „samm-
sammulise“ vastutuse joonist ja kirjeldust.
20 Eelnõu § 1 punkt 26: vastutuse vähendamine
või välistamine kannatanu süü korral Direktiivi (EL) 2024/2853 artikli 13 lõike 2
kohaselt võib ettevõtja vastutust vähendada või
selle välistada, kui kahju põhjustasid koos toote
puudus ning kannatanu või sellise isiku süü, kelle
eest kannatanu vastutab. VÕS § 1064 kavandatav
lõige 4 nimetab üksnes vastutuse vähendamist.
Kuna seletuskirja kohaselt on tegemist erinormiga
VÕS § 139 suhtes, ei nähtu üheselt, kas vastutuse
vähendamine hõlmab ka selle täielikku
välistamist. Palume sätet või seletuskirja selles
osas täpsustada.
Arvestatud / Selgitatud.
VÕS-i § 139 võimaldab iseenesest kahjuhüvitise
vähendamist ka nullini3 ehk isiku vastutus on nn
välistatud. VÕS § 1064 lõiget 4 saaks tõlgendada
samal viisil. Direktiivi (EL) 2024/2853 artikli 13
lõike 2 selgemaks ülevõtmiseks oleme aga VÕS §
1064 lg-s 4 täpsustanud, et ettevõtja vastutust võib
sättes loetletud tingimustel lisaks vähendamisele
ka välistada.
21 Eelnõu § 1 punkt 29: ärisaladuse kaitseks
rakendatavad meetmed
Direktiivi (EL) 2024/2853 artikli 9 lõike 5 kohaselt
peab kohtul olema võimalik rakendada ärisaladuse
või väidetava ärisaladuse konfidentsiaalsuse
Arvestatud.
VÕS § 1065¹ lg 4 teksti on vastavalt ettepanekule
muudetud.
3 Varul, P., Kull, I., Kõve, V., jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, § 139
kommentaar, p 4.6.
14
säilitamiseks vajalikke meetmeid poole
põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel.
VÕS § 1065¹ kavandatava lõike 4 kohaselt võib
kohus rakendada neid meetmeid „poolte
põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel“.
Sõnastusest võib jääda mulje, et vajalik on poolte
ühine taotlus, kuigi direktiivi kohaselt piisab ühe
menetluspoole põhjendatud taotlusest.
Õigusselguse tagamiseks ja direktiivi täpsemaks
ülevõtmiseks palume asendada sõna „poolte“
sõnaga „poole“.
22 Eelnõu § 1 punkt 35 ja § 2 punkt 2: direktiivi
avaldamisviide
Eelnõu mõlemas normitehnilises märkuses on
direktiivi (EL) 2024/2853 avaldamisviiteks
märgitud „ELT L 218, 13.08.2008, lk 82–128“.
See viide ei kuulu direktiivile (EL) 2024/2853.
Direktiivi õige avaldamisviide on „ELT L,
2024/2853, 18.11.2024“. Palume avaldamisviide
mõlemas normitehnilises märkuses parandada.
Arvestatud.
Avaldamisviidet on muudetud.
1
09.11.2026
Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa
seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse
muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (uue tootevastutuse direktiivi
ülevõtmine)
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS .................................................................................................................... 1
1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 1
1.2. Eelnõu ettevalmistaja ...................................................................................................... 3
1.3. Märkused ......................................................................................................................... 3
2. SEADUSE EESMÄRK .......................................................................................................... 3
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ......................................................................... 5
3.1. Võlaõigusseaduse muutmine ........................................................................................... 5
3.2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seaduse muutmine ........................................................................................... 37
3.3. Eelnõu põhiseaduspärasus ............................................................................................. 37
4. EELNÕU TERMINOLOOGIA ........................................................................................... 37
5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ..................................................... 38
6. SEADUSE MÕJUD ............................................................................................................. 38
6.1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang ................................................................................. 38
6.2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad ............................................................................. 39
6.3. Mõjude hinnang ............................................................................................................. 39
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA KAASNEVAD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE
TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD ............................................................ 45
8. RAKENDUSAKTID ............................................................................................................ 45
9. SEADUSE JÕUSTUMINE .................................................................................................. 45
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK
KONSULTATSIOON ............................................................................................................... 45
1. SISSEJUHATUS
1.1. Sisukokkuvõte
Tootevastutus seisneb tootja vastutuses puudusega toote tõttu tekkinud kahju eest. Vastutus
kohaldub, kui puudusega toode põhjustab isikule või tema varale kahju. Tegemist on nn tootja
mittesüülise vastutuse regulatsiooniga, mis on loodud tarbijate kaitseks ja tootmisega
kaasnevate riskide õiglaseks jaotamiseks. Tootjaks loetakse kõiki füüsilisi või juriidilisi isikuid,
kes esitlevad end tootjana, kinnitades tootele oma nime, kaubamärgi või muu eristava tunnuse
või lubades seda teha kolmandal isikul, kuna sellega jätab isik mulje, et ta osaleb
tootmisprotsessis või vastutab selle eest. Kannatanuks loetakse füüsilist isikut, kes on toote
puuduse tõttu kahju saanud.
2
Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt muudetakse võlaõigusseadust (VÕS)
selleks, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853,
mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu
direktiiv 85/374/EMÜ1 (esimene edaspidi uus direktiiv või direktiiv 2024/2853 ja teine senine
direktiiv või direktiiv 85/3742).
Senine direktiiv pärineb aastast 1985. Uue direktiivi põhjenduses 3 märgitakse, et senine
direktiiv on olnud mõjus ja oluline vahend, kuid uute tehnoloogiate, nagu tehisintellekti, uute
ringmajanduse ärimudelite ja uute üleilmsete tarneahelatega kaasnevate muudatuste valguses
tuleb see üle vaadata, mh toote määratlusega seoses. Senised kogemused on näidanud, et
kannatanutel on raskusi hüvitise saamisega, kuna kahju hüvitamise nõude esitamisele kehtivad
piirangud, samuti on kannatanutel raskusi tõendite esitamisega, eelkõige üha suureneva
tehnilise ja teadusliku keerukuse tõttu. Direktiiv 2024/2853 soodustab uute tehnoloogiate, sh
tehisintellekti levitamist ja kasutusele võtmist, tagades samal ajal kannatanute kaitse ja võrdsed
võimalused ning suurema õiguskindluse ettevõtjate jaoks.
Eelnõu kohaselt tehtavate muudatuste eesmärk on ajakohastada tootevastutuse regulatsiooni ja
tagada õiglane riskijaotus ettevõtjate ja tarbijate vahel. Seepärast on oluline esiteks määratleda,
mida käsitleda tootena, mille puuduse eest ettevõtja võib vastutada. Teiseks tuleb kindlaks
määrata vastutavate ettevõtjate ring. See on tarbija vaatepunktist asjakohane ka juhul, kui tootja
ei asu Euroopa Liidus. Kolmandaks tuleb täpsustada tõendamiskoormise reegleid, et
leevendada tarbija tõendamisraskusi, kuid samas tagada riski õiglane jaotus ka ettevõtja puhul.
Eelnõuga kavandatavate muudatustega:
- leevendatakse piiranguid hüvitamisele kuuluva kahju puhul;
- laiendatakse ja täpsustatakse toote määratlust;
- laiendatakse puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ringi;
- leevendatakse kannatanu tõendamiskoormist.
Eelnõu mõjutab eelkõige selliseid ettevõtjaid, kes tegutsevad tootjatena (sealhulgas selliseid
tootjaid, kes toodavad toote üksikuid komponente või kes oluliselt muudavad teatavat toodet).
Muudatused mõjutavad ka importijaid või tootja volitatud esindajaid, sest nemad võivad samuti
puudusega toote eest vastutada juhul, kui tootja ise ei asu Euroopa Liidus. Eelnõu mõjutab ka
toodete levitajaid ja digiplatvormi pakkujaid, kuna teatud tingimuste täitumise korral võivad
vastutada ka nemad.
Muudatuste tulemusel laieneb ettevõtjate ring, kellele tootevastutuse regulatsioon edaspidi
kohaldub. Lisaks leevendatakse piiranguid hüvitatavale kahjule, mis ettevõtjatele tähendab, et
senisest enamate toodete ja nende osade puhul tuleb arvestada kahju hüvitamise kohustusega
puuduse esinemise korral (näiteks puudusega tarkvarauuenduse tõttu toote kasutamisel
tekkinud tervise- või varaline kahju). Ettevõtjate vaatepunktist tähendab see halduskoormuse
suurenemist. Puudusega toote tõttu kannatada saanud inimeste jaoks seevastu lihtsustub kahju
hüvitamist nõudes puuduse tõendamine – määratakse kindlaks, milliste asjaolude korral kohus
eeldab puuduse olemasolu ning põhjuslikku seost puuduse ja kahju vahel.
Eelnõu sisaldab seega nii halduskoormust suurendavaid kui ka vähendavaid muudatusi.
Halduskoormuse tasakaalustamise reegel on täidetud.
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja
millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ (ELT L, 2024/2853, 18.11.2024). 2 Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja
haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 07.08.1985, lk 29).
3
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse
nõunikud Alexandra Kööp ([email protected]) ja Tanel Kivi ([email protected]).
Eelnõu koostamisel osalesid ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Janno Lahe
([email protected]) ja kaasprofessor Age Värv ([email protected]).3
Eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika
osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Pilleriin Lindsalu
([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud sama talituse toimetaja Inge
Mehide ([email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõukohase seadusega võetakse üle
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega
toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ.
Eelnõukohase seadusega muudetakse:
- võlaõigusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 20.06.2026, 17;
- võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 20.06.2026, 17.
Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammiga.
Kuna eelnõu sisaldab menetlusnorme (tõendite kogumise regulatsioon), võetakse vastavalt
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 punktile 14 eelnõu seadusena vastu Riigikogu koosseisu
häälteenamusega.
2. SEADUSE EESMÄRK
Senise direktiivi eesmärk oli kõrvaldada need liikmesriikide õigussüsteemide vahelised
erinevused, mis võivad moonutada konkurentsi ja mõjutada kaupade liikumist siseturul. Kuna
senine direktiiv vajanuks ulatuslikke muudatusi, otsustati see kehtetuks tunnistada ja asendada
uue direktiiviga. Uue direktiivi eesmärk on tootevastutuse normide ulatuslikuma ühtlustamise
kaudu aidata veelgi kaasa nende eesmärkide saavutamisele, parandades samal ajal tarbijate
kaitset (uue direktiivi põhjendus 1). Uue direktiivi põhjenduse 2 kohaselt on ettevõtja
mittesüüline vastutus ainus vahend, mille abil võib lahendada tänapäevasele
tehnoloogiapõhisele tootmisele omase riski õiglase jaotamise probleemi. Uue direktiivi
eesmärk on lisaks tagada sidusus ja kooskõla nende Euroopa Liidu ja liikmesriikide õigusaktide
vahel, mis käsitlevad tooteohutust ja turujärelevalvet, selgitada põhitermineid ja
kontseptsioone, et tagada sidusus, õiguskindlus ja võrdsed võimalused siseturul, ning arvestada
Euroopa Kohtu praktikat (uue direktiivi põhjendus 4). Euroopa Kohus on oma praktikas
selgitanud, et tootevastutuse regulatsiooni eesmärk on tagada tänapäevasele tehnoloogilisele
tootmisele omaste riskide õiglane jaotamine kannatanu ja tootja vahel ning kaitsta tarbijate
ohutust ja tervist (vt EKo C-621/15, N. W. jt versus Sanofi Pasteur MSD SNC jt,
ECLI:EU:C:2017:484, p 32; EKo C-503/13 ja 504/13, Boston Scientific Medizintechnik
GmbH versus AOK Sachsen-Anhalt, ECLI:EU:C:2015:148, p-d 42 ja 47). Uus direktiiv tagab
samuti kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 768/2008/EÜ sätestatud ühiste
3 Õiguspoliitika uuringud ja analüüsid 2026. https://www.justdigi.ee/uuringud
4
põhimõtete ja erisätetega, mida kohaldatakse kõigi tooteid käsitlevate valdkondlike õigusaktide
suhtes. Direktiivi 2024/2853 kohaldamisalast jäävad välja riiklikud kompensatsioonisüsteemid,
nagu näiteks riiklik ravikindlustus jms.
Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa
Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu
menetlemisel on sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi
võimalikke lahendusi, nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms.
Uue direktiivi eelnõu avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti
seisukohad4, mistõttu ei ole eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.
Uus direktiiv lähtub maksimaalse ühtlustamise põhimõttest. See tähendab, et liikmesriikidel ei
ole lubatud säilitada ega kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (vt
direktiivi 2024/285 art-t 3). Uue direktiivi põhjenduse 8 kohaselt tähendab see, et liikmesriigid
ei tohi direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes jätta kehtima ega kehtestada
rangemaid või leebemaid sätteid, kui on sätestatud uues direktiivis. Siiski ei ole maksimaalse
ühtlustamise nõue absoluutne, kuna direktiiv annab liikmesriikidele teatud küsimustes
valikuvabaduse ja otsustusõiguse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel. Valikute üle
otsustamiseks küsis Justiits- ja Digiministeerium 2025. a kevadel teiste ministeeriumite ja
huvirühmade arvamust. Eelnõu koostamisel on saadud tagasisidega arvestatud. Valikukohad
olid järgmised:
1. Valdkondlikud hüvitusskeemid
Uue direktiivi art 8 lg-s 5 on sätestatud, et kui kannatanu ei saa hüvitist seetõttu, et ühtegi samas
artiklis nimetatud isikut ei ole võimalik vastutusele võtta, mh seetõttu, et vastutavad isikud on
maksejõuetud või tegevuse lõpetanud, võib liikmesriik kasutada kehtivaid riigisiseseid
valdkondlikke hüvitusskeeme või luua riigisisese õiguse alusel uusi skeeme, mida eelistatult ei
rahastata avaliku sektori tuludest, et puudusega toodete tõttu kahju kannatanud saaksid
asjakohast hüvitist. Uue direktiivi põhjenduse 41 kohaselt otsustavad liikmesriigid, kas selliseid
hüvitusskeeme rahastatakse täielikult või osaliselt avaliku või erasektori tuludest.
Esitatud tagasisides ministeeriumid ja huvirühmad uute hüvitusskeemide loomist üldiselt ei
toetanud.
Olgu lisatud, et art 8 lg-s 5 kirjeldatud juhtudel pakuvad Eestis kannatanu kehavigastuse või
tervisekahjustuse korral kannatanule tuge riiklikud kindlustusskeemid (nt riiklik ravikindlustus,
pensionikindlustus). Asja hävimise või kahjustumise puhuks on tarbijatel võimalik sõlmida
kindlustusleping eraõigusliku kindlustusandjaga.
2. Erand arendusriskiga seotud kaitsest
Uue direktiivi art 18 lg 1 järgi on liikmesriigil õigus jätta oma õigussüsteemis kehtima
meetmed, mille kohaselt ettevõtja vastutab isegi siis, kui ta tõendab, et toote turule laskmise
või kasutusele võtmise ajal või ajavahemikul, mil toode oli tootja kontrolli all, ei olnud
objektiivsete teaduslike ja tehniliste teadmiste tase puuduse avastamiseks piisav. Artikli 18 lg 2
võimaldab selliseid meetmeid ka kehtestada või muuta. Sellisel juhul tuleb arvestada art 18
4 Vabariigi Valitsuse seisukohad tsiviilvastutust käsitlevate direktiivi eelnõude kohta (tootja vastutus ja
tehisintellektiga seotud vastutus). https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9f2a0229-9bf9-41b7-924e-
16eeaafdb29e
5
lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt need meetmed: a) piirduvad kindlate tootekategooriatega;
b) on põhjendatud avaliku huvi eesmärkidega ning c) on proportsionaalsed, sest sobivad
taotletavate eesmärkide saavutamise tagamiseks ega ole nende eesmärkide saavutamiseks
vajalikust rangemad.
Uue direktiivi põhjenduse 59 kohaselt võivad sellisteks avaliku huvi eesmärkideks olla näiteks
avalik kord, avalik julgeolek ja rahvatervis.
Esitatud tagasisides ministeeriumid ja huvirühmad kõnealuse erandi kehtestamist üldiselt ei
toetanud.
Erandi nn arenguriski vastuväitest võimaldas kehtestada ka senine direktiiv ning üksikud riigid
(Luksemburg ja Soome täies ulatuses, Hispaania, Prantsusmaa ja Ungari teatavate
tootegruppide puhul) on seda ka teinud. Uue direktiivi mõjuanalüüsis on aga leitud, et mainitud
erandi olemasolu või puudumine ei ole selles riigis esitatud tootevastutuse nõuete arvule
avaldanud mingit märkimisväärset mõju.5
Erandi kehtestamata jätmine on mõistlik – kui ettevõtjad peaksid vastutama vaatamata sellele,
et toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajavahemikul, mil toode oli tootja
kontrolli all, ei olnud objektiivsete teaduslike ja tehniliste teadmiste tase puuduse avastamiseks
piisav, võib see pidurdada innovatsiooni ja uute toodete väljatöötamist. Lisaks võiks see
tähendada ettevõtjate jaoks suuremaid kulutusi vastutuskindlustusele.
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
3.1. Võlaõigusseaduse muutmine
Eelnõu koostamisel on järgitud normide seni kehtivat struktuuri, et seaduse adressaatidel oleks
seda hõlpsam mõista. See tähendab, et uuest direktiivist tulenevad muudatused on integreeritud
nendesse paragrahvidesse, mis vastava muudatuse temaatikat käsitlevad.
Vastutuse üldine struktuur jääb üldjoontes samaks, kuid oluline erisus on see, et tootevastutuse
subjektiks saavad eelnõukohases VÕS-i §-s 10621 nimetatud ettevõtjad. Selleks, et ettevõtja
vastutaks puudusega tootest põhjustatud kahju eest, peavad esinema järgmised eeldused:
- isiku surma või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine või asja
hävimine või kahjustumine (arvestades § 1061 lg-s 2 sätestatud piiranguid);
- puudusega toote turule laskmine või kasutusele võtmine;
- põhjuslik seos toote puuduse ja tekkinud kahju vahel;
- vastutust välistavate asjaolude puudumine.
VÕS-i § 217 („Asja vastavus lepingutingimustele“)
VÕS-i § 217 lg-t 7 muudetakse nii, et see sisaldaks korrektset viidet terminile „tootja“. Kehtiva
VÕS-i § 217 lg 7 on sõnastatud nii: „Käesoleva jao tähenduses loetakse tootjaks käesoleva
seaduse § 1062 lõikes 1 nimetatud isikut.“ VÕS-i § 1062 lg 1 viitab kehtivas redaktsioonis nii
5 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the
document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective products
(SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 21. https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316
6
tootjale kui ka toote importijale. VÕS-i § 217 lg 7 loodi tarbijalemüügi direktiivi6 art 2 p 4
ülevõtmiseks, kus määratletakse termin „tootja“ – tootja on kauba valmistaja, kauba liitu
importija või isik, kes on pannud kaubale oma nime, kaubamärgi või muu tunnusmärgi ja esineb
selle tootjana.7
VÕS-i § 1062 tunnistatakse eelnõukohase seadusega kehtetuks, mistõttu ei ole VÕS-i § 217
lg-s 7 võimalik viidet sättele säilitada. Uueks tootjat defineerivaks sätteks saab VÕS-i § 10621
lg 3, millele eelnõukohane VÕS-i § 217 lg 7 ka viitab. Viide muudele VÕS-i § 10621 lõigetele
ei ole asjakohane, sest need väljuvad tarbijalemüügi direktiivi art 2 p-s 4 (VÕS-i § 217 lg-ga 7
ülevõetav säte) määratletud termini „tootja“ ulatusest. Lisaks hõlmab tootja määratlus
võlaõigusseaduse 2. osa 11. peatüki 1. jao tähenduses ka tootja importijat.
VÕS-i § 217 lg 7 muutmine tagab ka selle jätkuva vastavuse tarbijalemüügi direktiiviga.
VÕS-i § 1061 („Ettevõtja vastutus“)
Üldist
Eelnõukohase seadusega muudetakse paragrahvi pealkirja, asendades termini „tootja“
terminiga „ettevõtja“, mis on täpsem ja mida uus direktiiv kasutab vastutavate isikute nn
katusterminina. „Ettevõtja“ on EL-i autonoomne termin ja tähendab direktiivi 2024/2853 art 4
p 15 järgi toote või komponendi tootjat, seotud teenuse osutajat, volitatud esindajat, importijat,
tellimuste täitmise teenuse osutajat või turustajat. Küll aga pole vaja seda VÕS-i 53. ptk 3. jao
tähenduses eraldi defineerida, sest see vastab VÕS-i § 1 lg 6 määratlusele (kõik eelnimetatud
ettevõtjad on seotud oma majandus- või kutsetegevusega) ja on täpsustatud VÕS-i §-s 10621
vastutavate ettevõtjate loeteluga.
Muudatus tähendab, et terminiga „ettevõtja“ hõlmatakse lisaks tootjale ka teisi isikuid, kes
võivad olla vastutavad puudusega tootest põhjustatud kahju eest. Vastutavate isikute ring
muutub uue direktiivi alusel võrreldes kehtiva õigusega laiemaks. Kehtiva õiguse kohaselt
loetakse tootjaks valmistoote valmistajat, tooraine või toote osa valmistajat, end tootjana
esitlevat isikut ning importijat. Direktiiviga laieneb nüüd vastutus ka tarkvaraarendajale, toote
olulisele muutjale ning juhul, kui tegelik tootja asub väljaspool Euroopa Liitu, ka toote
maaletoojale, volitatud esindajale ja levitajale. Samuti vastutavad teatud juhtudel ka
digiplatvormid. Lisaks muudetakse lg-id 1–3 ning lisatakse lg-d 21, 22, 31, 32 ja 6.
Paragrahvi põhieesmärk on reguleerida seda, milliste õigushüvede kahjustamise korral
puudusega toote tõttu tekib kannatanul õigus kahju hüvitamisele. Võrreldes kehtiva õigusega
laieneb hüvitatavate kahjude ring, kaotatakse kahju 500 euro suurune alampiir ning tuuakse
kaitstava õigushüvena sisse andmete säilimine ja segakasutuses olev vara. Olgu lisatud, et
muude (kui kõnealuses paragrahvis märgitud) hüvede rikkumise korral tootevastutuse
regulatsioon ei kohaldu. Nii ei kuulu (ega kuulunud ka varasema sõnastuse kohaselt)
hüvitamisele nt eraelu puutumatuse rikkumisest tulenev kahju ja puhtmajanduslik kahju (vt uue
direktiivi põhjendus 24). Puhtmajanduslik kahju tekib näiteks juhul, kui puudusega tarkvaras
tekkinud rikke tõttu jääb tarbijal soodne tehing tegemata ja sellest tehingust tulu saamata.
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,
millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv
1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 7 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud
tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine) 404 SE seletuskiri, lk 94–95.
7
Eelnõu kohaselt jääb muutmata VÕS-i § 1061 lg 5, mis on sõnastatud nii: „Käesolevas jaos
sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas õigusvastaselt
ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist.“ See on kooskõlas ka uue direktiivi
põhjenduses 9 märgituga, mille kohaselt võib kannatanu vastavalt liikmesriigi õigusele nõuda
kahju hüvitamist sellise lepingulise või lepinguvälise vastutuse alusel, mis ei hõlma tootja
vastutust toote puuduse eest, nagu on sätestatud direktiivis. See puudutab näiteks garantiil või
süül põhinevat vastutust või ettevõtja mittesüülist vastutust organismi omadustest põhjustatud
kahju eest, mis on tingitud geenitehnoloogiast. Selliseid liikmesriigi õiguse sätteid, mis aitavad
muu hulgas saavutada tarbijate ja teiste füüsiliste isikute tulemusliku kaitse, ei tohiks uus
direktiiv mõjutada. Ka uue direktiivi põhjenduses 24 on märgitud, et direktiiv ei tohiks
mõjutada õigust kahju, sealhulgas mittevaralise kahju hüvitamisele muude vastutuskordade
alusel.
VÕS-i §-le 1061 viitavad KemS-i § 25 lg 4 p 3, RelvS-i § 8327 lg 4 p 3 ja TOKVS-i § 20 p 6.
Eelnimetatud sätted on jäetud muutmata, kuna nende eesmärk on eraldada vastava valdkonna
käitaja või teenuseosutaja vastutuskindlustus tootevastutusest, suunates puudusega tootest
tulenevad kahjunõuded tootevastutuse regulatsiooni alla.
VÕS-i § 1061 lg 1
VÕS-i § 1061 lg-t 1 muudetakse, asendades kehtivas redaktsioonis oleva termini „tootja“ ka
siin terminiga „ettevõtja“. Muudatus on tingitud sellest, et puudusega toote eest vastutavate
isikute ring ei piirdu enam ainult toote tootjaga.
Lõige 1 lähtub uue direktiivi art 6 lg 1 p-st a, kuid uue direktiivi vastavas sättes on eraldi
märgitud, et kannatanul on õigus hüvitisele ka siis, kui on meditsiiniliselt tuvastatud kahju
vaimsele tervisele. Uue direktiivi põhjenduses 21 on selgitatud nii: „Õiguskindluse huvides
tuleks direktiivis täpsustada, et isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine hõlmab
vaimsele tervisele põhjustatud meditsiiniliselt tunnustatud ja meditsiiniliselt tõendatud kahju,
mis mõjutab kannatanu üldist tervislikku seisundit ja võib muuta vajalikuks teraapia või ravi,
võttes muu hulgas arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelist haiguste
klassifikatsiooni.“
VÕS-i § 1061 lg-s 1 niisuguse täienduse tegemine ei ole siiski vajalik ega asjakohane, sest
„isiku tervisekahjustus“ hõlmab ilmselgelt ka kannatanu vaimse tervise kahjustamist. Vaimsele
tervisele tekitatud kahju määratledes tuleb aga juhinduda uue direktiivi eelviidatud
põhjendusest 21 ehk tegemist peab olema siiski meditsiiniliselt kinnitatud ja tõendatud kahjuga.
Sellist tüüpi tervisekahjustuse korral on kannatanul õigus mh mittevaralise kahju hüvitamisele
VÕS-i § 134 lg 2 kohaselt. See on kooskõlas uue direktiivi põhjenduses 23 märgituga, mille
kohaselt tuleks ette näha mittevaralise kahju hüvitamine, mis tuleneb direktiiviga hõlmatud
kahjust, näiteks valu ja kannatused, niivõrd kui selline kahju on riigisisese õiguse alusel
hüvitatav.
VÕS-i § 1061 lg 2
VÕS-i § 1061 lg-t 2 muudetakse uue direktiivi art 6 lg 1 p b ülevõtmiseks, jättes ära lõikes
olnud loetelu (p-des 1 ja 3 sätestatud reeglid kaotatakse) ning täpsustades varem p-s 2 olnud
reeglit. Eelnõukohane VÕS-i § 1061 lg 2 näeb ette, et kui puudusega toode põhjustas asja
hävimise või kahjustumise, vastutab ettevõtja sellest füüsilisele isikule tekkinud kahju eest,
välja arvatud juhul, kui kannatanu kasutas hävinud või kahjustunud asja üksnes oma majandus-
või kutsetegevuses.
8
Sisu poolest on eelnõukohane VÕS-i § 1061 lg 2 sarnane kehtiva VÕS-i § 1061 lg 2 p-ga 2,
kuid muutub selle sätte sisuline rõhuasetus. Nimelt vastutab ettevõtja eelduste kohaselt alati ka
asja hävimise või kahjustumise eest, välja arvatud juhul, kui kannatanu kasutas hävinud või
kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses. Seda põhjusel, et kannatanu ei
jääks hüvitiseta, kui ta kasutas hävinud või kahjustunud asja nii majandus- või kutsetegevuses
kui ka väljaspool seda. See võib olla tavapärane nt sülearvuti, mobiiltelefoni, aga ka sõiduki
puhul.
Sättesse lisandub ka selge viide füüsilisele isikule kui õigustatud subjektile. Uue direktiivi
põhjenduses 25 on selgitatud, et füüsiliste isikute kaitsmiseks tuleks hüvitada füüsilise isiku
varale tekitatud kahju. Kuna vara kasutatakse üha enam nii isiklikel eesmärkidel kui ka
kutsetöös, on asjakohane näha ette sellises segakasutuses olevale varale tekitatud kahju
hüvitamine. Pidades silmas uue direktiivi eesmärki kaitsta füüsilisi isikuid, tuleks direktiivi
kohaldamisalast välja jätta vara, mida kasutatakse üksnes kutsetöös. Endine tootevastutuse
direktiiv ja kehtiv VÕS-i § 1061 lg 2 ei välista juriidilise isiku nõudeõigust sõnaselgelt, vaid
kohaldamisala on piiratud hüvitatava kahju liigi (VÕS-i § 1061 lg 1) ja toote enda (VÕS-i §
1061 lg 2) kaudu. Praktiliselt on aga juriidilise isiku nõudeõigus üldjuhul välistatud, sest
kehtiva regulatsiooni kohaselt vastutab tootja kahju eest üksnes juhul, kui asi on sellist liiki,
mida kasutatakse tavaliselt tarbimiseks väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS-i § 1061
lg 2 p 1), ja kui kannatanu kasutas asja põhiliselt väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS-
i § 1061 lg 2 p 2). Juriidilisel isikul on sisuliselt võimatu tõendada, et ta kasutas toodet
väljaspool enda majandus- või kutsetegevust. Seejuures tuleb arvestada ka endises
tootevastutuse direktiivis rõhutatud tarbijakaitse eesmärkidega. Uues tootevastutuse direktiivis
on nüüd sõnaselgelt täpsustatud, et ettevõtja vastutab vaid füüsilisele isikule tekkinud kahju
eest. Kuna uue direktiiviga laieneb kaitse segakasutuses olevale varale, tekiks ilma subjekti
füüsilise isikuga piiramata olukord, kus jääb ebaselgeks, kas juriidilised isikud saaksid
tootevastutuse regulatsiooni kasutada kahju sissenõudmiseks.
VÕS-i § 1061 lg 2 muutmisega kaovad täielikult kehtivas VÕS-i § 1061 lg 2 p-des 1 ja 3
sätestatud välistused. VÕS-i § 1061 lg 2 p 1 ei ole enam asjakohane, kuna uus direktiiv ei sea
asja hävimise või kahjustamise korral hüvitise saamise eelduseks seda, et tegemist on sellist
liiki asjaga, mida kasutatakse tavaliselt tarbimiseks väljaspool majandus- või kutsetegevust.
VÕS-i § 1061 lg 2 p 3 ei saa samuti kehtima jääda, kuna uus direktiiv ei näe kahju suurusele
ette alampiiri (kehtivas seaduses 500 eurot).
VÕS-i § 1061 lg-d 21 ja 22
VÕS-i §-i 1061 on lisatud uue sättena lg 21, mis näeb ette, et kui puudusega toode põhjustas
selliste andmete hävimise või kahjustumise, mida füüsiline isik kasutas väljaspool majandus-
või kutsetegevust, vastutab ettevõtja tekkinud kahju eest. Lõike 21 sisu põhineb uue direktiivi
art 6 lg 1 p-l c.
Uue direktiivi ingliskeelses versioonis on kasutatud seejuures terminit corruption, mis
direktiivi eestikeelses versioonis on tõlgitud (andmete) laostuseks. Eelnõus on kasutatud selle
asemel terminit (andmete) „kahjustumine“, mis on seaduse adressaatidele arusaadavam. Sõna
corruption võimalik tõlge on „kahjustumine“, „rikkumine“.
Uue direktiivi põhjenduses 20 on leitud, et arvestades immateriaalse vara kasvavat tähtsust ja
väärtust, tuleks hüvitada ka andmete hävitamine või laostus, näiteks arvuti kõvakettalt
kustutatud digifailid, sealhulgas andmete taastamise kulud. Füüsiliste isikute kaitsmiseks on
vaja, et hüvitatakse ka andmete hävitamisest või laostusest tekkinud kahju. Andmete hävitamise
või laostusega ei kaasne automaatselt varaline kahju, kui kannatanul on võimalik andmeid
9
tasuta hankida, näiteks kui on olemas andmete varukoopia või andmeid on võimalik uuesti alla
laadida või kui ettevõtja taastab või loob ajutiselt kättesaamatud andmed uuesti, näiteks
virtuaalkeskkonnas.
Andmete hävitamine või laostus erineb andmelekkest või andmekaitsenormide rikkumisest,
mistõttu ei mõjuta uus direktiiv hüvitise saamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL)
2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) või (EL) 2018/1725 (füüsiliste isikute kaitse
isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes) ega Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2002/58/EÜ (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet
käsitlev direktiiv) või (EL) 2016/680 (füüsiliste isikute kaitse seoses pädevates asutustes
isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest
vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil) rikkumise eest.
Kuna uue direktiivi eesmärk on võimaldada hüvitist üksnes füüsilistele isikutele, ei kohaldu
lg 21 andmetele, mida kasutatakse tööeesmärkidel, isegi kui andmeid ei kasutatud üksnes
majandus- või kutsetegevuses (vt põhjendust 22).
Kehtivas õiguses sellist täpsustust ette nähtud ei ole. Lõike 21 regulatsioon on vajalik, kuna
andmed ei ole asjad. Seega ei saaks kannatanu andmete hävimise või kahjustumise korral
hüvitist sama paragrahvi lg 2 alusel. Andmed võivad küll muutuda asjaks, kui need on
salvestatud kehalisele andmekandjale, kuid väljaspool seda juhtumit ilma lg-ta 21 neile kaitse
siiski ei laieneks.
Samuti täiendatakse VÕS-i § 1061 lg-ga 22, et võtta üle uue direktiivi art 4 p 6. See viitab
andmete määratlemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/868 art 2 p-le 1.
Nimetatud määruse punkti järgi on andmed tegevuse, faktide või teabe mis tahes digitaalne
väljendus ja selliste tegevuste, faktide või teabe kogum, muu hulgas heli-, visuaal- või
audiovisuaalsalvestise kujul.
VÕS-i § 1061 lg 3
Eelnõuga on muudetud VÕS-i § 1061 lg-t 3, et võtta üle uue direktiivi art 6 lg 1 p b alapunktid
i ja ii. Kehtiva VÕS-i § 1061 lg 3 järgi ei vastuta tootja kahju eest, mis tekkis tootele endale.
Reeglit täpsustatakse, sätestades, et ettevõtja ei vastuta kahju eest, mis tekkis tootele endale,
sealhulgas puudusega osa tõttu, mis tootesse integreeriti või tootega ühendati kas selle toote
tootja poolt või tootja kontrolli all. Integreerimine tähendab eelkõige tootega liitmist selliselt,
et liidetavast saab toote lahutamatu osa. Näiteks integreeritakse tänapäeva autodele tarkvaral
töötav adaptiivne ehk kohanev püsikiirusehoidja. Selle tarkvara reageerib andureid kasutades
ees liikuva sõiduki kiirusele, muutes automaatselt auto kiirust, et säilitada ohutu vahemaa.
Kuivõrd adaptiivse püsikiirusehoidja tarkvara on integreeritud autosse kui lõpptootesse, on see
tarkvara saanud toote osaks. Seejuures tähendab ühendamine kahe või enama eraldi toote
sidumist. Sellised on näiteks smart-home-seadmed, kus nutipirnid, nutilukud jms on ühendatud
nutikodu keskseadmega.
Seega ei vastuta ettevõtja puudusega tootest põhjustatud kahju eest ka juhul, kui kahju tekkis
tootele endale. Selline kahju võib olla põhjustatud ka tootesse integreeritud või tootega
ühendatud puudusega osast, kui see integreerimine või ühendamine toimus tootja poolt või
tema kontrolli all (tootja kontroll on määratletud lg-tes 31 ja 32). Võrreldes VÕS-i kehtiva
redaktsiooniga ongi eelnõu vastava lõike põhiline täiendus see, et ettevõtja ei vastuta ka juhul,
kui toote enda kahjustumise on põhjustanud toote puudusega osa.
VÕS-i § 1061 lg-d 31 ja 32
10
Kuna eelnõukohases VÕS-i § 1061 lg-s 3 kasutatakse esimest korda terminit „tootja kontroll“,
on otstarbekas see kohe ka avada. Lõige 31 sätestab, et toode on tootja kontrolli all, kui tootja
või tema loal kolmas isik: 1) integreerib, ühendab või tarnib toote osi, sealhulgas
tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid, või 2) muudab toodet.
Eeltoodut täiendab lg 32, mis sätestab, et toode on tootja kontrolli all ka siis, kui tootja on
suuteline ise või kolmanda isiku kaudu tarnima tarkvarauuendusi või tarkvara
versioonitäiendeid.
Termin „tootja kontroll“ on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 5, seejuures seob uus direktiiv
tootja vastutuse tema kontrolliga toote üle mitmel eri juhul. VÕS-i kehtivas redaktsioonis seda
terminit pole.
Üldise põhimõtte kohaselt saab tootja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et on tõenäoline, et
toote turule laskmise või kasutusele võtmise hetkel kahju põhjustanud puudust ei olnud või et
see tekkis pärast seda hetke (uue direktiivi art 11 lg 1 p c). Seega on turule laskmine või
kasutusele võtmine tavaliselt see hetk, millest alates toode pole enam tootja kontrolli all ning
tal on võimalik vastutusest vabaneda. Siiski, nagu uue direktiivi põhjenduses 50 on märgitud,
„võimaldab digitehnoloogia tootjal teha kontrolli ka pärast toote turule laskmist või kasutusele
võtmist. Seega peaks tootja vastutama ka puuduste eest, mis tekivad pärast seda hetke tema
kontrolli all oleva tarkvara või seotud teenuste tõttu, olgu tegemist kas versioonitäiendi või
uuenduse või masinõppe algoritmiga. Sellist tarkvara või seotud teenuseid tuleks käsitada tootja
kontrolli all olevatena, kui neid tarnib tootja või kui tootja annab tarnimiseks loa kolmandale
isikule või nõustub sellega muul viisil. Näiteks kui nutiteleviisorit esitletakse videorakendust
sisaldavana, kuid kasutaja peab pärast teleri ostmist rakenduse alla laadima mõnelt kolmanda
isiku veebisaidilt, peaks teleri tootja koos videorakenduse tootjaga jääma vastutavaks
videorakenduse puudustest põhjustatud kahju eest, isegi kui puudus tekkis alles pärast
televiisori turule laskmist“.
Toote muutmine eelnõukohase VÕS-i § 1061 lg 31 p 2 järgi hõlmab mis tahes muudatust,
olenemata selle muudatuse ulatusest. Täpsustus on oluline, sest eelnõus kasutatakse ka terminit
„toote oluline muudatus“ (VÕS-i § 10621 lg 5), mille määratlusse kuuluvad konkreetsed
eeldused (vt VÕS-i § 10621 lg 5 kommentaari). Seega hõlmab tootja vastutus tootja või tootja
loal kolmanda isiku tehtud mis tahes muudatust, kuna see on tehtud tootja kontrolli all.
Tasub rõhutada, et toode jääb tootja kontrolli alla mitte üksnes siis, kui tootja (või kolmas isik
tema nõusolekul) integreerib, ühendab või tarnib pärast toote turule laskmist või kasutusele
võtmist toote osi, sealhulgas tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid, või muudab
toodet, vaid ka siis, kui tootjal on suutlikkus tarnida tarkvarauuendusi või tarkvara
versioonitäiendeid ise või kolmanda isiku kaudu (VÕS-i § 1061 lg 32). See võib olla asjakohane
nt tänapäevaste sõidukite puhul, mille puudus võibki tekkida sellest, et tarkvarauuendust ei
tarnita. Ka uue direktiivi põhjenduses 19 on märgitud, et kui toode on turule lastud, tuleks seda
pidada tootja kontrolli all olevaks seni, kuni tootjale jääb võimalus tarnida tarkvarauuendusi
või tarkvara versioonitäiendeid või lubada neid tarnida kolmandal isikul. Suutlikkus tarnida
tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid võib olla asjakohane ka näiteks vanemate
telefonimudelite puhul, mida enam ei toodeta ja millele tootja enam ise uuendusi ei väljasta.
Suutlikkust tuleb aga hinnata sellest vaatenurgast, kas tootjal on tegelik tehniline võimalus
väljastada sellele konkreetsele mudelile tarkvarauuendusi (nt OTA-uuendusserveriga
ühendumine, olemasolev tehnoloogia vana mudeli uuendamiseks jne).
11
VÕS-i § 1061 lg 4
VÕS-i § 1061 lg-s 4 on asendatud termin „tootja“ terminiga „ettevõtja“. Lõige 4 sätestab:
„Puudusega ravimi eest vastutab ettevõtja käesolevas jaos sätestatu alusel, kui seadusest ei
tulene teisiti.“ Muudatus on tingitud sellest, et puudusega toote eest vastutavate isikute ring ei
piirdu enam ainult toote tootjaga.
Iseenesest ei ole lg 4 regulatsioon hädavajalik, sest ravimid on ilmselgelt tooted ja nendele
kohaldub tootevastutuse regulatsioon. Teisalt võiks see anda valesti mõistetava signaali, kui
lg 4 kehtetuks tunnistada. Õigusselguse huvides on lg 4 seega säilitatud ka seaduse uues
redaktsioonis.
Vastutuse erisused ravimite puhul võivad tuleneda eelkõige ravimiseadusest, vt nt RavS-i § 21
lg-t 9. Olgu lisatud, et mõnes liikmesriigis on ravimitega põhjustatud kahju puhul sätestatud ka
erikord, mis võimaldab hüvitist ka juhul, kui ravim polegi puudusega (põhjendused 10 ja 11).
Eestis on eraldi reguleeritud vaktsiinikahjude hüvitamist, vt ravimiseaduse peatükki 51.
VÕS-i § 1061 lg 6
VÕS-i § 1061 täiendatakse lõikega 6, et võtta üle direktiivi 2024/2853 art 2 lg-d 2 ja 3.
Direktiivi 2024/2853 art 2 lg 2 kohaselt ei kohaldata direktiivi vaba ja avatud lähtekoodiga
tarkvara suhtes, mida arendatakse või tarnitakse väljaspool äritegevust. Vaba ja avatud
lähtekoodiga tarkvara on selline tarkvara, mille lähtekoodi jagatakse avalikult, millele
kasutajad vabalt juurde pääsevad ning mida nad saavad vabalt kasutada, muuta ja edasi jagada.
Üks selline avatud lähtekoodiga tarkvara on nt Linux.
Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 14 on selgitatud, et selline tarkvara võib aidata kaasa
teadusuuringutele ja innovatsioonile turul. Selline tarkvara on litsentsitud nii, et see võimaldab
kõigil seda tarkvara käitada, kopeerida, levitada, uurida, muuta ja täiustada. Selleks et mitte
takistada innovatsiooni ega teadusuuringuid, ei tohiks direktiivi kohaldada sellise vaba ja
avatud lähtekoodiga tarkvara suhtes, mis on arendatud või tarnitud väljaspool äritegevust, kuna
määratlusest lähtudes selliselt arendatud või tarnitud tooteid turule ei lasta. Sellise tarkvara
arendamist või arendamisele kaasaaitamist ei tohiks käsitada turul kättesaadavaks tegemisena.
Sellise tarkvara tasuta tarnimist ei tohiks põhimõtteliselt käsitada ettevõtlusega seotud
tarnimisena. Kui aga tarkvara tarnitakse tasu eest või isikuandmete eest, mida kasutatakse muul
viisil kui üksnes tarkvara turvalisuse, ühilduvuse või koostalitlusvõime parandamiseks, ning
seetõttu tarnitakse tarkvara äritegevuse käigus, tuleks kohaldada direktiivi.
Juhul kui tootja integreerib väljaspool majandus- või kutsetegevust tarnitava tasuta ja avatud
lähtekoodiga tarkvara oma tootesse komponendina ja selline tarkvara lastakse turule, peaks
olema võimalik pidada kahju eest, mille on põhjustanud sellise tarkvara puudused, vastutavaks
seda tootjat, mitte tarkvara tootjat, sest tarkvara tootja ei ole täitnud toote või komponendi turule
laskmise tingimusi (vt direktiivi põhjendust 15).
Direktiivi 2024/2853 art 2 lg 3 kohaselt ei kohaldata direktiivi tuumaõnnetuse põhjustatud
kahju korral, kui vastutus sellise kahju eest on reguleeritud liikmesriikide ratifitseeritud
rahvusvaheliste konventsioonidega. Selliseks konventsiooniks on näiteks tuumakahjustuste
eest tsiviilvastutuse Viini konventsioon, mis sõlmiti Viinis 21. septembril 1988. aastal ja jõustus
Eesti Vabariigi suhtes 9. augustil 1994. aastal. Viini konventsiooni art 4 kohaselt on operaatori
vastutus tuumakahjustuse eest absoluutne. Vastutust välistav asjaolu saab olla operaatori
tõestus, et tuumakahjustus oli täielikult või osaliselt põhjustatud kahju kannatanud isiku raskest
12
õigusrikkumisest või selle isiku tahtlikust tegevusest või tegevusetusest kahju tekitamise
eesmärgil. Sel juhul võib kompetentne kohus, kui tema seadus seda ette näeb, vabastada
operaatori täielikult või osaliselt tema kohustusest hüvitada sellisele isikule tekitatud kahju.
Samuti ei lange operaatorile mingit vastutust tuumaintsidendi põhjustatud tuumakahjustuse
eest, mis tulenes otseselt relvastatud konfliktist, sõjategevusest, kodusõjast või vastuhakust.
VÕS-i § 1062 („Tootja“)
VÕS-i § 1062 tunnistatakse kehtetuks. Seoses mahukate sisuliste muudatustega tootja
definitsioonis ja vastutavate ettevõtjate ringi laienemisega on otstarbekas tunnistada VÕS-i
§ 1062 kehtetuks ja esitada vastutavaid ettevõtjaid puudutav regulatsioon eelnõu kohaselt
lisatavas §-s 10621.
VÕS-i § 10621 („Vastutavad ettevõtjad“)
Üldiselt
Uus direktiiv laiendab märgatavalt puudusega toote eest vastutavate isikute ringi, seega muutub
regulatsioon võrreldes kehtiva §-ga 1062 ulatuslikult. VÕS-i § 10621 täpsustab ka VÕS-i §
1061 lg-t 1, tuues välja ammendava loetelu ettevõtjatest, kes puudusega toote põhjustatud kahju
eest võivad vastutada. Vastutavad ettevõtjad on reguleeritud uue direktiivi art-s 8, asjakohased
mõisted (terminid) on määratletud art-s 4. Seega on § 10621 koostatud uue direktiivi art-te 8 ja
4 koosmõjus.
VÕS-i § 10621 lg 1
VÕS-i § 10621 lg 1 sätestab esmalt ettevõtjad, kes puudusega tootest tuleneva kahju eest
vastutavad.
Esmalt on vastutajaks puudusega toote tootja. Termin „tootja“ on avatud uue direktiivi art 4
p-s 10 ja on eraldi defineeritud VÕS-i § 10621 lg-s 3.
Teiseks vastutavaks ettevõtjaks on toote puudusega osa tootja. Lõike 1 p 2 kohaselt on
vastutavaks ettevõtjaks toote puudusega osa tootja, kui see osa integreeriti tootesse või ühendati
tootega tootja kontrolli all ning see põhjustas toote puuduse. Tootja ja osa tootja sellisel juhul
solidaarvõlgnikud (vt ka direktiivi põhjendust 53). Kui toote osa lisati tootele väljaspool toote
tootja kontrolli, on vastutavaks ettevõtjaks üksnes toote puudusega osa tootja.
Toote osa on määratletud VÕS-i § 1063 lg-s 12. See tähendab, et puudusega osa tootja on isik,
kes tootis kehalise või mittekehalise eseme või tooraine, mis tootesse integreeriti või tootega
ühendati. Võrreldes kehtiva õigusega vastutab aga ka (puudusega osa tootjana) seotud teenuse
osutaja.
Toote puudusega osa valmistanud isik on vastutav ka kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 1 alusel.
Võrreldes kehtiva definitsiooniga VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 on tootja määratlus jäänud valdavalt
samaks ning tegemist on sõnastuslike muudatustega, et tagada uue direktiivi korrektne
ülevõtmine. VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 nimetatakse nn esimeses osas isikut, kes „arendab toodet
või valmistab või toodab selle“, mis vastab kehtivas VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 „valmistoote,
tooraine või toote osa valmistanud“ isikule. Kehtiv sõnastus piirdub toote valmistamisega, aga
uues direktiivis on kasutatud sõnu „arendab“, „valmistab“ ja „toodab“, et teha vahet eri liiki
toodete valmimisviisidel (näiteks tarkvara arendatakse, toitu valmistatakse, masinat
13
toodetakse). Puudusega osa tootja, mida hõlmab kehtiva VÕS-i § 1062 lg 1 p 1 definitsioon, on
nüüd eraldi reguleeritud eelnõukohases VÕS-i § 10621 lg 1 punktis 2. Kehtiv VÕS-i § 1062 lg
1 p 2 käsitleb tootjana ka ennast tootjana avaldanud isikut, kes näitab tootel oma nime,
kaubamärki või muud eraldustähist. Eelnõukohane VÕS-i § 10621 lg 1 hõlmab ka neid
omadusi, lisades loetellu veel isiku, kes laseb toote projekteerida või valmistada. Tootjaks ei
loeta eelnõukohase VÕS-i § 10621 lg 1 järgi võrreldes kehtiva VÕS-i § 1062 lg-ga 3 enam
toodet oma majandustegevuse käigus Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki müügi, üürimise,
liisimise või muul viisil turustamise eesmärgil toonud isikut. Seda põhjusel, et toote turustajat
(eelnõus kasutatakse terminit „importija“, mis on sama tähendusega) ei loeta enam tootjaks,
vaid importija vastutus puudusega toote eest on eraldi reguleeritud eelnõukohases VÕS-i §
10621 lg-s 7.
VÕS-i § 10621 lg 2
VÕS-i § 10621 lg 2 selgitab, et VÕS-i § 10621 lg 1 p-s 1 nimetatud tootja vastutus hõlmab ka
kogu kahju, mille põhjustas toote puudusega osa, mis integreeriti tootesse või ühendati sellega
toote tootja kontrolli all. See on iseenesest tuletatav ka VÕS-i § 10621 lg-st 1, kuid õigusselguse
huvides on asjakohane see siiski eraldi välja tuua. Säte põhineb uue direktiivi art 8 lg 1 viimasel
lausel.
Uue direktiivi põhjenduses 36 on märgitud, et kui tootja integreerib tootesse teise tootja
puudusega osa, peaks kannatanul olema võimalik nõuda sama kahju hüvitamist nii toote tootjalt
kui ka komponendi tootjalt. Kui toote puudusega osa on tootesse integreeritud väljaspool toote
tootja kontrolli, peaks kannatanul olema võimalik nõuda puudusega osa tootjalt hüvitist, kui
puudusega osa ise on direktiivi kohaselt toode. Näiteks ostab autotootja piduriklotse teise tootja
käest ja paigaldab need oma tehases uuele sõidukile, kuid piduriklotsidel on defekt, mis
põhjustab sõidu ajal pidurite rikke. Kuna piduriklotsid paigaldas autotootja ise enda kontrolli
all, saab kannatanu nõuda kahju hüvitamist nii auto tootjalt kui ka piduriklotside tootjalt.
Vastupidine on olukord, kui tarbija ostab sõiduauto ning paigaldab auto mootorile iseseisvalt
kolmanda isiku toodetud kütusepumba eelsoojendi, aga see lisaseade on puudusega ja
põhjustab auto süttimise. Sellisel juhul saab tarbija nõuda kahju eelsoojendi tootjalt, eeldusel,
et see komponent vastab toote määratlusele.
VÕS-i § 10621 lg 3
Termin „tootja“ on avatud uue direktiivi art 4 p-s 10. Tootja VÕS-i selle jao tähenduses on
füüsiline või juriidiline isik, kes arendab toodet või valmistab või toodab selle või laseb toote
projekteerida või valmistada või oma nime, kaubamärki või muid eritunnuseid tootele
paigutades esitleb end selle tootjana või arendab toodet või valmistab või toodab selle oma
tarbeks. Seega hõlmab tootja määratlus VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 1 osaliselt ja
p 2. Oluline on, et eelnõu järgi on tootja ka isik, kes valmistab või toodab toote oma tarbeks.
Jutt on eelkõige olukorrast, kus ettevõtja osutab mingit teenust ja toodab toote selle teenuse
osutamiseks.
Seega hõlmab termin „tootja“ kõiki isikuid, kes esitlevad end tootjana, kinnitades tootele oma
nime, kaubamärgi või muu eristava tunnuse või lubades seda teha kolmandal isikul, kuna
sellega jätab isik mulje, et ta osaleb tootmisprotsessis või vastutab selle eest (vt direktiivi
põhjendust 36).
VÕS-i § 10621 lg 4
14
VÕS-i § 10621 lg 4 kohaselt loetakse tootjaks käesoleva jao tähenduses ka isik, kes toodet
väljaspool selle tootja kontrolli oluliselt muudab ja seejärel teeb selle turul kättesaadavaks või
võtab selle kasutusele. Säte põhineb uue direktiivi art 8 lg-l 2. Toote olulise muutmise korral
käsitatakse tootjana toote olulist muutjat, st kui toote puudus on tingitud toote muutmisest, ei
vastuta selle eest toote algne tootja.
Uue direktiivi põhjenduses 39 on märgitud, et kui toodet muudetakse oluliselt ja see tehakse
seejärel turul kättesaadavaks või võetakse kasutusele, peetakse seda uueks tooteks. Kui
muudatus tehakse väljaspool algse tootja kontrolli, peaks olema võimalik pidada isikut, kes tegi
olulise muudatuse, muudetud toote tootjana vastutavaks, sest asjakohase liidu õiguse kohaselt
vastutab see isik selle eest, et toode vastaks ohutusnõuetele. Näiteks ostab B tootja A
valmistatud tõukeratta, ehitab selle juhtimissüsteemi ümber väljaspool algse tootja A kontrolli
ning teeb ümberehitatud sõiduki turul kättesaadavaks. Kui tõukeratas põhjustab avarii, kuna
ümberehitatud juhtimissüsteem on defektne, loetakse vastutavaks toote oluline muutja ehk B.
Tootja A ei vastuta, sest puudus tekkis väljaspool tema kontrolli tehtud olulise muudatuse
tagajärjel.
Isiku vastutust, kes toodet oluliselt muudab, aitab ilmestada ka selle erinevus toote tootja ja
puudusega osa tootja vastutusest. Tootja vastutus hõlmab ka kogu kahju, mille põhjustas toote
puudusega osa, sest puudusega osa peab olema tootesse integreeritud või ühendatud. Seega
vaadatakse esialgset toodet ja puudusega osa ühtse tervikuna. Lisaks on oluline tootja kontrolli
aspekt, kuna toote esialgne tootja sai kontrollida ja seega peab vastutama mis tahes täienduste
eest, mis esialgsele tootele tehakse. Kui aga isik toodet oluliselt muudab8 ja seda veel väljaspool
esialgse tootja kontrolli, käsitatakse muudetud toodet täiesti uue tootena. Kuna esialgne tootja
ei saanud muudatust heaks kiita ega ka kontrollida, ei ole tema selles olukorras enam tootja
rollis.
Põhjenduses 39 on samuti märgitud, et kui olulise muudatuse teeb algne tootja või see tehakse
tema kontrolli all ja kui sellise muudatuse tagajärjel tekib tootel puudus, ei tohiks tootjal olla
võimalik vastutust vältida, väites, et puudus tekkis pärast toote turule laskmist või
kasutuselevõttu. Näiteks kui A toodab nutiseadme ning pakub hiljem ise toote olulist muudatust
tarkvaratäienduse näol, mis põhjustab kahju, vastutab kahju eest A kui algne tootja. Vastutust
ei kohaldata ettevõtjate suhtes, kes teevad parandusi või muid toiminguid, millega ei kaasne
olulisi muudatusi. Näiteks vahetab remondiettevõte sõidukil kulunud osa samaväärse varuosa
vastu või teeb tavapärast hooldustööd. Kuna tegemist on toiminguga, mis taastab toote
esialgsed omadused ega ole oluline muudatus, ei käsitata remondiettevõtet tootjana.
Remondiettevõtte hooldusveast tekkinud kahju saab kannatanu lahendada üldiste lepinguliste
või deliktiliste sätete alusel.
Turul kättesaadavaks tegemine on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 7, mille kohaselt on turul
kättesaadavaks tegemine äritegevuse raames toote tasuline või tasuta tarnimine liidu turul
turustamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks. Analoogselt on see termin avatud ka TNVS-i § 4
lg 1 p-s 11 (toote tasu eest või tasuta pakkumine Euroopa Liidu turul majandustegevuse käigus
kas levitamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks). Seega ei ole vaja turul kättesaadavaks tegemist
§-s 10621 eraldi defineerida. Turul kättesaadavaks tegemine on asjakohane eelkõige levitaja,
aga ka toote olulise muutja vastutuse seisukohalt.
Kasutusele võtmine on määratletud § 10621 lg-s 6.
8 Seda hinnatakse VÕS-i § 10621 lg-s 5 sätestatud eelduste järgi.
15
Sellise isiku vastutuse tuvastamisel, kes on väljaspool tootja kontrolli toodet oluliselt muutnud,
tuleb arvestada ka VÕS-i § 1064 lg-s 21 sätestatud vastutuse välistusega, juhul kui kahju
põhjustanud puudus on seotud toote osaga, mida muutmine ei mõjutanud.
VÕS-i § 10621 lg 5
Seoses VÕS-i § 10621 lg-s 4 sätestatuga on tarvis järgmisena määratleda toote oluline
muudatus.Oluline muudatus on pärast toote turule laskmist või kasutusele võtmist tehtud
tootemuudatus: 1) mida peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide
kohaselt või 2) mis, juhul kui Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormides ei ole sätestatud
olulise muudatuse künnist, muudab toote esialgset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see
oleks tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mille tõttu muutub tootest tuleneva ohu
iseloom, tekib uus oht või tõuseb riskitase.
Termin põhineb uue direktiivi art 4 p-l 18. VÕS-i kehtivas redaktsioonis ei ole olulist muudatust
defineeritud. Muudatus võib olla oluline kahel alternatiivsel põhjusel.
Esiteks võib muudatuse olulisus tuleneda sellest, et seda peetakse oluliseks Euroopa Liidu või
Eesti tooteohutusnormide kohaselt. Määruses (EL) 2023/9889 art 13 lg 3 p-des a–c10 on
sätestatud toote olulise muudatuse hindamise üldised eeldused. Nendest tuleb juhinduda,
hinnates toote kuulumist eelnimetatud määruse reguleerimisalasse. Määruse reguleerimisalasse
ei kuulu määruse art 2 lg 2 kohaselt11 näiteks inimtervishoius kasutatavad ravimid ning toit,
sööt ja antiikesemed. Lisaks ei kohaldata määruse 2023/988 art 3 lg-s 3 sätestatud olulise
muudatuse kriteeriumeid juhul, kui toodetele kehtivad liidu ühtlustamisõigusaktides sätestatud
erinormid. Sellised tootekategooriad ja neile vastavad õigusaktid on loetletud määruse (EL)
2019/102012 lisas 1.
Konkreetse tootekategooria õigusakt on aga asjakohane juhul, kui seal on nimetatud olulise
muudatuse hindamise kriteeriumid, nagu näiteks määruse (EL) 2023/1230 (nn masinamäärus)
art 3 p-s 16. Tehisintellekti puhul defineerib olulise muudatuse ka määrus (EL) 2024/168913,
mille art 3 p 23 kohaselt on oluline muudatus „tehisintellektisüsteemis pärast selle turule
laskmist või kasutusele võtmist tehtud muudatus, mida pakkuja ei ole algses läbi viidud
vastavushindamises ette näinud ega kavandanud ning mis mõjutab tehisintellektisüsteemi
vastavust III peatüki 2. jaos sätestatud nõuetele või mille tulemusena muutub kasutusotstarve,
mida silmas pidades on tehisintellektisüsteemi hinnatud“. Kui EL-i konkreetse tootekategooria
õigusaktides olulise muudatuse kriteeriumeid nimetatud pole, tuleb muudatuse hindamisel
juhinduda VÕS-i § 10621 lg 5 p-st 2.
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/988, milles käsitletakse üldist tooteohutust ja millega
muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1025/2012 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi (EL) 2020/1828 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ ja
nõukogu direktiiv 87/357/EMÜ (ELT L 135, lk 1–51). 10 Toote füüsilist või digitaalset muutmist loetakse oluliseks, kui see mõjutab toote ohutust ja kui on täidetud
järgmised kriteeriumid:
a) sellega muudetakse toodet viisil, mis ei olnud toote algses riskihindamises ette nähtud;
b) muudatuse tõttu on muutunud ohu iseloom, tekkinud uus oht või tõusnud riskitase ja
c) muudatust ei ole tehtud tarbija nimel ega tarbija enda poolt oma tarbeks. 11 Määruse art 2 lg-s 2 on välistatud tootekategooriate ammendav loetelu. 12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega
muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.06.2019,
lk 1–44). 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad
ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013,
(EL) 2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL)
2020/1828 (tehisintellekti käsitlev määrus) (ELT L, 2024/1689, 12.07.2024).
16
Eesti tooteohutusnormide seisukohalt oleksid asjakohased näiteks toote nõuetele vastavuse
seadus ja selle alusel antud rakendusaktid. TNVS-is ega selle alusel antud rakendusaktides aga
ei nimetata kriteeriumeid, mille alusel saab toote muudatust pidada oluliseks. Uue direktiivi
korrektseks ülevõtmiseks tuleb viidata Eesti tooteohutusnormidele ja tagada, et neile saaks
tugineda näiteks tulevikus, kui mõne tootekategooria puhul oluline muudatus defineeritakse.
Teiseks saab eelkõige juhul, kui Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormides ei ole sätestatud
olulise muudatuse künnist, pidada oluliseks ka muudatust, mis muudab toote algset toimivust,
otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus oleks tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja
mille tõttu muutub ohu iseloom, tekib uus oht või tõuseb riskitase.
VÕS-i § 10621 lg 5 p 2 puhul tuleb olulist muudatust määratledes hinnata seega kahte eeldust:
1) toote algse toimivuse, otstarbe või tüübi muutmine selliselt, mis pole ette nähtud tootja
esialgses riskihinnangus, ja 2) tootest tuleneva ohu iseloomu muutumine, uue ohu tekkimine
või riskitaseme tõus. Näiteks on tootja projekteerinud elektrilise tõukeratta maksimaalse
kiirusega 25 km/h ja kõik tõukeratta osad on loodud seda piirkiirust silmas pidades. Ka
riskihinnang ei näe suuremat kiirust ette. Kui kolmas isik muudab tõukeratast nii, et selle
maksimaalne kiirus on 45 km/h, võib tegemist olla olulise muudatusega. Nii muutub tõukeratta
algne toimivus ja otstarve, muudatust ei olnud riskihinnangus ette nähtud (esimene eeldus) ja
piirkiiruse suurenemise tõttu suureneb kukkumise, kokkupõrgete ja tõsisemate vigastuste oht
(teine eeldus). VÕS-i § 10621 lg 5 p 2 järgi tuleb aga olulist muudatust määratleda
juhtumipõhiselt.
Kuna tooteid saab muuta ka tarkvara muutmise, sealhulgas versioonitäiendite abil, tuleks
tarkvarauuenduste või tarkvara versioonitäiendite abil tehtavate muudatuste suhtes kohaldada
samu põhimõtteid, mida kohaldatakse muul viisil tehtud muudatuste suhtes. Kui oluline
muudatus tehakse tarkvarauuenduste või tarkvara versioonitäiendite abil või
tehisintellektisüsteemi pideva õppimise tõttu, tuleks oluliselt muudetud toode lugeda turul
kättesaadavaks või kasutusele võetuks kõnealuse muudatuse tegeliku tegemise ajal (vt uue
direktiivi põhjendust 40).
Toodete parandamise, uuendamise ja taastootmise puhul on olulise muudatuse
kindlaksmääramise eeldused samad. Uue direktiivi põhjenduses 39 on aga eraldi rõhutatud, et
vastutust ei kohaldata ettevõtjate suhtes, kes teevad parandusi või muid toiminguid, millega ei
kaasne olulisi muudatusi. Seega tuleb parandamise ja muude sarnaste toimingute puhul esiteks
juhinduda asjakohastest EL-i tooteohutusnormidest ja kui need olulise muudatuse künnist ei
sea, siis hinnata, kas toote muutmise tagajärjel muutus selle algne toimivus, otstarve või tüüp
või vähenes ohutus. Näiteks on parandamine toote muutmine, kui seal asendatakse katkine või
kulunud osa. Küll aga ei saa sellist toimingut üldjuhul pidada toote oluliseks muudatuseks
VÕS-i § 10621 lg 5 järgi, kui tootesse pandav varuosa on kas identne või vähemalt sarnane
originaalosaga (näiteks võivad muudatused olla tingitud tehnilisest arengust või vana osa
tootmise lõpetamisest).
Turule laskmine on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 8, mille kohaselt on turule laskmine
toote esmakordne Euroopa Liidu turul kättesaadavaks tegemine. Analoogselt on see termin
avatud ka TNVS-i § 4 lg 1 p-s 10 (toote esmakordne kättesaadavaks tegemine Euroopa Liidu
turul). Seega ei ole ka turule laskmist vaja VÕS-i §-s 10621 defineerida. Turule laskmise
määratlus on asjakohane nii tootja kui ka importija vastutuse seisukohalt. Turule laskmine on
toote esmakordne EL-i turul kättesaadavaks tegemine. Seega saab toote teha turul
kättesaadavaks ka siis, kui see on juba turule lastud.
17
VÕS-i § 10621 lg 6
VÕS-i § 10621 lg 6 järgi on toote kasutusele võtmine toote esmakordne tasu eest või tasuta
kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames, ilma et toodet oleks enne selle
esmakordset kasutamist turule lastud. Määratlus põhineb uue direktiivi art 4 p-l 9. Kasutusele
võtmine on asjakohane juhul, kui toodet ei ole turule lastud. Tasuta võidakse tooteid tarnida nt
sponsorkampaania raames. Enne nende esmakordset kättesaadavaks tegemist võidakse toode
kasutusele võtta nt liftide, masinate või meditsiiniseadmete puhul (vt uue direktiivi põhjendust
26). Nii võib see olla ka nt juhul, kui tootja on tootnud toote oma tarbeks teatud teenuse
osutamiseks.
VÕS-i § 10621 lg 7
Eelnõukohane lõige 6 laiendab vastutavate ettevõtjate ringi, sätestades, et kui toote või selle
osa tootja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka puudusega toote või selle
puudusega osa importija või tootja volitatud esindaja. Eeltoodu kehtib ka eelnõukohase VÕS-i
§ 10621 lg-s 4 nimetatud tootja suhtes.
Sättest tuleneb, et importija või tootja volitatud esindaja vastutuse küsimus tõusetub juhul, kui
toote või selle osa tootja ei asu Euroopa Liidus. Direktiiv ei sea kindlaid eeldusi või
kriteeriumeid, kuidas tuvastada, kas isik asub Euroopa Liidus. Kui tootjal on Euroopa Liidu
piires registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht14, saaks järeldada, et ta
asub Euroopa Liidus.15 Küll aga tuleb ettevõtja asukohta õigusakti eesmärgist lähtudes
määratleda erinevalt. Direktiivis (EL) 2024/2853 sätestatud vastutuse sammsammulise
ülemineku seisukohalt on oluline see, et ettevõtja on Euroopa Liidus asutatud ja et tal on seal
ka tegelik ettevõtlusasukoht (direktiivis kasutatakse läbivalt fraasi established in the Union).
Uuest vastutuse skeemist lähtudes ei saaks näiteks Hiinas asuva tootja puhul väita, et ta asub
Euroopa Liidus, kui tal on Euroopa Liidus volitatud esindaja, sest volitatud esindaja kui eraldi
ettevõtja vastutus ongi mõeldud juhuks, kui tootja tegelik peamine tegevuskoht on kolmandas
riigis.
Toote importija on uue direktiivi art 4 p 12 kohaselt füüsiline või juriidiline isik, kes toob
Euroopa Liidu turule kolmandast riigist pärit toote. Kuna mõned teised selle paragrahvi
terminid (nt turule laskmine, volitatud esindaja) vastavad TNVS-is kasutatud terminite
definitsioonile, on oluline täpsustada, et importija uue direktiivi art 4 p 12 ja seeläbi ka VÕS-i
§ 10621 lg 7 tähenduses ei vasta importija määratlusele TNVS-i § 4 lg 1 p 1 järgi. Kui TNVS
defineerib importijat Euroopa Liidus asumise kaudu, siis uues direktiivis termin „importija“
seda aspekti ei hõlma.
Tootja volitatud esindaja on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 11. Selle kohaselt on tootja
volitatud esindaja Euroopa Liidus asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt
kirjaliku volituse täita tootja nimel konkreetseid ülesandeid. TNVS-i § 4 lg 1 p 14 sätestab
analoogselt: volitatud esindaja on Euroopa Liidus asuv isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku
volituse tegutseda tema nimel kindlaksmääratud ülesannetes. Seega ei ole tarvis ka volitatud
esindajat §-s 10621 eraldi määratleda.
Tootja volitatud esindaja vastutust VÕS-i kehtiv redaktsioon ette ei näe. Tootja volitatud
esindaja võib olla seega isik, kes on määratud täitma kindlaksmääratud ülesandeid EL-i
õigusaktide, näiteks tooteohutust ja turujärelevalvet käsitlevate õigusaktide alusel. Termini
14 Tegemist on alternatiivsete kriteeriumitega. 15 Nimetatud tunnused tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 54.
18
„tootja volitatud esindaja“ määratluse kitsendamine „kindlaksmääratud ülesannetega“
tähendab, et vastutavaks isikuks ei saa pidada iga inimest, kelle tootja on määranud midagi
esindajana tegema (näiteks jurist). Üldjuhul on sellised ülesanded seotud tootja toodete ja nende
ohutusega Euroopa Liidu turul.
VÕS-i § 10621 lg 8
Eelnõukohane lg 8 sätestab, et kui kõnesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud importija ei asu
Euroopa Liidus ja kui tootjal ei ole volitatud esindajat, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka
tellimuse täitmise teenuse osutaja. Tellimuse täitmise teenuse osutaja vastutust VÕS-i kehtivas
redaktsioonis ette nähtud ei ole.
Uue direktiivi põhjenduses 37 on sätestatud: „…. tarneahelasse kuuluvad mõnikord ettevõtjad,
kelle uudne vorm tähendab seda, et nad ei sobi kehtiva õigusraamistiku kohaselt hästi
tavapärasesse tarneahelasse. Nii on see eelkõige tellimuste täitmise teenuse osutajate puhul, kes
täidavad samu ülesandeid nagu importijad, kuid kes ei pruugi alati vastata tavapärasele
importija määratlusele Euroopa Liidu õiguses. Tellimuste täitmise teenuse osutajatel on
ettevõtjana üha olulisem roll, kuna nad võimaldavad ja hõlbustavad kolmandast riigist pärit
toodete pääsu liidu turule. See tähtsuse muutus kajastub juba tooteohutuse ja turujärelevalve
raamistikus, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2019/1020 ja (EL)
2023/988. Seepärast peaks olema võimalik tellimuste täitmise teenuse osutajat vastutusele
võtta, kuid arvestades tema rolli teisejärgulisust, peaks ta vastutama ainult juhul, kui ükski
importija ega volitatud esindaja ei asu liidus.“ Viidatud direktiivi põhjenduse viimane lause
tähendab seda, et kui importija või tootja volitatud esindaja puhul saab kannatanu valida, kelle
vastu nõue esitada, siis tellimuse täitmise teenuse osutaja vastutus on n-ö teisejärguline –
viimane vastutab vaid juhul, kui Euroopa Liidus puudub nii volitatud esindaja kui ka importija.
Tellimuse täitmise teenuse osutaja on eraldi defineeritud VÕS-i § 10621 lg-s 9.
VÕS-i § 10621 lg 9
Eelnõukohane lg 9 sätestab, et tellimuse täitmise teenuse osutaja on füüsiline või juriidiline isik,
kes pakub oma majandus- või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle
mittekuuluva toote ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine. Tellimuse täitmise
teenuse osutajaks ei loeta isikut, kes osutab postiteenuseid või kaubaveoteenuseid.
Tellimuse täitmise teenuse osutaja definitsioon põhineb uue direktiivi art 4 p-l 13. Nimetatud
punkti järgi ei loeta isikut tellimuse täitmise teenuse osutajaks, kui ta osutab Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/67/EÜ art 2 p-s 1 määratletud postiteenuseid, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/644 art 2 p-s 2 määratletud postipakkide
kättetoimetamise teenuseid ning kõiki muid postiteenuseid või kaubaveoteenuseid. Eeltoodu
järgi on tellimuse täitmise teenuse osutaja isik, kes teeb midagi enamat kui üksnes postiteenuse
või veoteenuse osutamine.
Direktiivi 97/67/EÜ art 2 p 1 kohaselt on postiteenused postisaadetiste kogumine, sorteerimine,
transportimine ja kättetoimetamine. Määruse 2018/644 art 2 p 2 kohaselt on postipakkide
kättetoimetamise teenused sellised teenused, mis hõlmavad postipakkide kogumist,
sorteerimist, transporti ja jaotamist.
Postiseaduse § 2 lg 1 sätestab, et postiteenus on adresseeritud postisaadetise edastamine
majandustegevusena. Lõike 2 kohaselt on edastamine protsess, mis hõlmab postisaadetiste
kogumist, sorteerimist, vedu ja saajale kättetoimetamist. Seega on postiteenus määratletud
19
analoogselt eelviidatud EL-i õigusaktides märgituga. Sel põhjusel on võimalik lg 7 kolmandas
lauses piirduda viitega postiteenustele ja mitte teha viiteid vastavatele EL-i õigusaktidele,
samuti mitte avada nende sisu.
Kehtiva VÕS-i § 774 lg 1 kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku
(saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule
(saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).
VÕS-i § 10621 lg 10
Eelnõukohane § 10621 lg 10 laiendab veelgi vastutavate ettevõtjate ringi, sätestades, et kui
Euroopa Liidus asuvat kõnealuse paragrahvi lg-tes 1, 4,7 või 8 nimetatud vastutavat ettevõtjat
ei ole võimalik kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest levitaja, kui:
1) kannatanu taotleb, et levitaja annaks teavet, millega tuvastada Euroopa Liidus asuv
kõnealuse paragrahvi lg-tes 1, 4, 7 või 8 nimetatud ettevõtja või isik, kes levitajale toote tarnis,
ja 2) levitaja ei anna p-s 1 nimetatud teavet ühe kuu jooksul pärast asjaomase taotluse saamist.
Seega laiendab lg 10 vastutust puudusega toote eest ka selle levitajale. Levitaja vastutus on
eespool käsitletud vastutuse subjektide suhtes siiski sekundaarne ja tingimuslik. Lõikest 10
tuleneb, et kui Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat (tootjat, sh toote olulist muutjat, toote osa
tootjat, importijat, volitatud esindajat või tellimuse täitmise teenuse osutajat) ei ole võimalik
kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest iga levitaja, kui kannatanu
taotleb, et levitaja annaks talle teavet asjaomase Euroopa Liidus asuva ettevõtja või isiku kohta,
kes levitajale toote tarnis, ja kui levitaja ühe kuu jooksul pärast niisuguse taotluse saamist seda
teavet ei anna.
Sätte kohaselt on „isik, kes levitajale toote tarnis“, n-ö levitaja enda levitaja. See isik ei pea
asuma Euroopa Liidus. Levitaja enda levitaja tuvastamise eesmärk on see, et ka tema saab
VÕS-i § 10621 lg 10 alusel vastutada puudusega toote eest. Toote esialgne levitaja saab kas i)
suunata füüsilise isiku Euroopa Liidus asuva vastutava ettevõtjani või ii) vastutab ise toote
puuduse eest.
Levitaja on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 14, mille kohaselt on levitajaks tarneahelas
osalev füüsiline või juriidiline isik, kes teeb toote turul kättesaadavaks, välja arvatud selle toote
tootja või importija. Uue direktiivi eestikeelses versioonis on kasutatud terminit „turustaja“.
Levitaja on defineeritud ka TNVS-i § 4 lg 1 p-s 3. Selle kohaselt on levitaja turustusahelas
osalev isik, kes teeb toote turul kättesaadavaks, välja arvatud tootja või importija. Seega pole
tarvis ka levitajat VÕS-i §-s 10621 enam määratleda.
Uue direktiivi põhjenduses 37 on märgitud: „Selleks et vastutus tulemuslikult suunata tootjale,
importijale, volitatud esindajale või tellimuste täitmise teenuse osutajale, peaks levitajat olema
võimalik vastutusele võtta üksnes juhul, kui ta ei suuda viivitamata tuvastada liidus asuvat
asjaomast ettevõtjat.“ Kui tootja on teada, aga asub väljaspool Euroopa Liitu ning levitaja ei
suuda ühtegi Euroopa Liidus asuvat vastutajat tuvastada, vastutab levitaja ise puudusega toote
eest.
Seega sõltub levitaja vastutus esmalt sellest, kas VÕS-i § 10621 lg-tes 1, 4, 7 või 8 nimetatud
ettevõtjat on võimalik kindlaks teha. Seejärel aga sellest, kas tal õnnestub selgitada ühe kuu
jooksul välja eelnimetatud vastutav ettevõtja ja anda see teave kannatanule. Kui levitaja
vastutab, on tema vastutus solidaarne muude vastutavate ettevõtjatega. Sarnane regulatsioon
sisaldub VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1062 lg-tes 2 ja 3.
20
VÕS-i § 10621 lg 11
Uue direktiivi põhjenduses 38 on märgitud, et internetimüük on pidevalt ja kindlalt suurenenud
ning toonud kaasa uued ärimudelid ja turuosalised, näiteks digiplatvormid. Viimasena näebki
VÕS-i § 10621 lg 11 ette võimaluse võtta puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutusele
ka digiplatvormi pakkuja. Sättest tuleneb, et levitaja vastutuse kohta lg-s 10 sätestatut
kohaldatakse digiplatvormi pakkuja suhtes, kes ei ole lõigetes 1, 4, 7, 8 või 10 nimetatud
ettevõtja, kuid kes võimaldas tarbijal sõlmida kauplejaga toote suhtes sidevahendi abil lepingu,
kui keskmine tarbija võis aru saada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või
kontrolli all olev isik. Kui digiplatvorm vastutab, on ka tema vastutus solidaarne teiste
vastutavate ettevõtjatega. Digiplatvormi pakkuja vastutuse esmane eeldus on see, et keskmine
tarbija võis saada aru, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all olev
isik. See eeldus tuleneb omakorda määruse (EL) 2022/2065 art 6 lg-st 3. Täpsemalt näeb
määruse art 6 lg 3 ette, et lg-s 1 sätestatud vastutusest vabastamist ei kohaldata sellise
digiplatvormi tarbijakaitseõigusest tuleneva vastutuse suhtes, mis võimaldab tarbijatel sõlmida
kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, kui selline digiplatvorm esitab konkreetse
teabeelemendi või võimaldab muul viisil asjaomase konkreetse tehingu vormistamist nii, et
keskmine tarbija võiks arvata, et teavet või tehingu objektiks olevat toodet või teenust pakub
kas digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all tegutsev teenusesaaja.
Olgu täpsustatud, et uue direktiivi eestikeelne versioon kasutab terminit „kaugleping“. Määruse
2022/2065 art 3 p l määratleb „sidevahendi abil sõlmitud lepingu“ kui direktiivi 2011/83/EL
art 2 p-s 7 määratletud kauglepingu. Viidatud direktiivi art 2 p 7 aga on VÕS-i üle võetud
terminiga „sidevahendi abil sõlmitud leping“ (VÕS-i § 52). Seega lähtutakse ka eelnõus
terminist „sidevahendi abil sõlmitud leping“.
Määruse 2022/2065 põhjenduses 23 on toodud näide, et kui selline digiplatvormi pakkuja, kes
võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, määrab kindlaks kaupleja
pakutavate kaupade või teenuste hinna, võib seda mõista nii, et kaupleja tegutseb selle
digiplatvormi alluvuses või kontrolli all. Sama määruse põhjendusest 24 tuleneb, et keskmine
tarbija võib aru saada, et toodet pakub digiplatvorm või tema alluvuses või kontrolli all olev
isik nt juhul, kui digiplatvorm ei esita selgelt kaupleja isikuandmeid või digiplatvorm esitab
kaupleja isiku- või kontaktandmed alles pärast kaupleja ja tarbija vahelise lepingu sõlmimist
või kui ta turustab toodet või teenust oma nime all, mitte seda kaupa tarniva või teenust osutava
kaupleja nimel. Sellega seoses tuleks objektiivselt ja kõigile asjakohastele asjaoludele
tuginedes kindlaks teha, kas esitusviis võiks keskmise tarbija uskuma panna, et kõnealust toodet
pakub digiplatvorm ise või selle alluvuses või kontrolli all tegutsev kaupleja.
Digiplatvormi pakkujal on võimalik vastutusest vabaneda samal viisil nagu levitajal: nimelt on
tema vastutuse eelduseks, et Euroopa Liidus asuvat VÕS-i § 10621 lg-tes 1, 4, 7 või 8 nimetatud
isikut ei ole võimalik kindlaks teha. Lisaks on vastutuse eelduseks see, et kannatanu taotleb, et
digiplatvormi pakkuja annaks talle teavet Euroopa Liidus asuva ettevõtja või isiku kohta, kes
talle toote tarnis, ja digiplatvormi pakkuja ei suuda ühe kuu jooksul pärast sellise taotluse
saamist asjaomast teavet anda. Ka uue direktiivi põhjendusest 38 tuleneb, et digiplatvorm peaks
vastutama üksnes siis, kui ta esitleb toodet või võimaldab muul moel teha konkreetse tehingu
viisil, mis paneks keskmise tarbija uskuma, et toodet pakub kas digiplatvorm ise või tema
alluvuses või kontrolli all tegutsev kaupleja, ja üksnes juhul, kui digiplatvorm ei suuda
viivitamata tuvastada liidus asuvat asjaomast ettevõtjat.
Kui digiplatvorm on puudusega toote tootja, importija, volitatud esindaja, tellimuste täitmise
teenuse osutaja või levitaja, kehtib talle sama vastutus kui vastavale ettevõtjale.
21
Digiplatvormi pakkuja on defineeritud uue direktiivi art 4 p-s 16, mille kohaselt on
digiplatvormi pakkuja määruse (EL) 2022/2065 art 3 p-s i määratletud digiplatvorm. Eelnõu
teksti koormamise vältimiseks on ka lg-s 10 viidatud määruse art 3 p-le i. Selle punkti kohaselt
on digiplatvorm teabe talletamise teenus, mille käigus teenusesaaja taotlusel talletatakse ja
levitatakse üldsusele teavet, välja arvatud juhul, kui mainitud tegevus on üksnes mõne teise
teenuse vähetähtis kõrvalomadus või põhiteenuse vähetähtis funktsioon, mida ei saa
objektiivsetel ja tehnilistel põhjustel kasutada kõnealust teist teenust kasutamata, ning kui selle
omaduse või funktsiooni teise teenusesse integreerimise eesmärk ei ole kõnealuse määruse
kohaldamisest kõrvale hoida. Termini määratlemisel tuleb arvestada, et digiplatvormideks
loetakse keskkondi, mille põhitegevus on kolmandate isikute sisu vahendamine (Amazon, eBay
jne). Digiplatvormiks ei muutu e-pood, kuna nende põhitegevus on omaenda kaupade müük.
VÕS-i § 10621 lg 12
Eelnõukohane VÕS-i § 10621 lg 12 sätestab, et kui kaks või enam isikut vastutavad kõnesoleva
jao sätete kohaselt sama kahju eest, vastutavad nad solidaarselt. Säte võtab üle uue direktiivi
artikli 12 lg 1, mille kohaselt tagab liikmesriik, ilma et see piiraks vastutuse jagunemist ja
tagasinõudeõigust käsitleva riigisisese õiguse kohaldamist, et kui käesoleva direktiivi kohaselt
vastutavad sama kahju eest kaks või enam ettevõtjat, vastutavad nad solidaarselt.
Kui kaks või enam isikut vastutavad sama kahju eest näiteks juhul, kui puudusega osa on
integreeritud tootesse, mis kahju põhjustab, on kannatanul võimalik nõuda hüvitist nii tootjalt,
kes integreeris puudusega osa oma tootesse, kui ka puudusega osa tootnud tootjalt. VÕS-i
§-s 10621 loetletud vastutavaid ettevõtjaid tuleks füüsiliste isikute kaitse tagamiseks sellises
olukorras pidada solidaarselt vastutavaks (vt põhjendust 53).
Solidaarvastutuse tekkimise korral tuleb aga tähele panna, et peavad olema täidetud iga
vastutava ettevõtja individuaalsed vastutuse tekkimise eeldused. Näiteks toote tootja ja selle
importija vastutavad solidaarselt, kui tootja ei asu Euroopa Liidus, vastasel juhul ei tuleks VÕS-
i § 10621 lg-s 7 nimetatud importija vastutus kõne alla.
Pärast kannatanule kahju hüvitamist on võimalik kahju hüvitanud isikul esitada tagasinõue teise
solidaarvõlgniku vastu (VÕS-i § 69 lg 2, § 137 lg 2). Sellega seoses vajab aga eraldi selgitamist
direktiivi 2024/2853 art 12 lg 2, mis sätestab tagasinõude esitamise piirangud tootjale, kes
integreerib tootesse tarkvarakomponendi. Nimetatud sätet riigisisesesse õigusesse üle ei võeta,
sest selles kirjeldatud regressiõigusest loobumise kokkulepet on võimalik sõlmida ka
olemasolevas õigusraamistikus ning selle eraldi ülevõtmine võiks tekitada eksliku arusaama, et
regressiõigusest loobumise kokkulepped on lubatud üksnes mikro- ja väikeettevõtjate puhul.
Täpsemalt on seda selgitatud allpool.
Direktiivi 2024/2853 art 12 lg 2 sätestab, et tootjal, kes integreerib tootesse
tarkvarakomponendi, ei ole tagasinõudeõigust sellise tootja suhtes, kes tootis kõnealuse
puudusega tarkvarakomponendi, mis tekitas kahju, kui: a) puudusega tarkvarakomponendi
tootja oli tarkvarakomponendi turule laskmise ajal mikro- või väikeettevõtja, st ettevõtja, kes
hinnatuna koos kõigi oma võimalike partnerettevõtjatega komisjoni soovituse 2003/361/EÜ
lisa art 3 lg 2 tähenduses ja sidusettevõtjatega kõnealuse lisa art 3 lg 3 tähenduses on kõnealuse
lisa art 2 lg-s 3 määratletud mikroettevõtja või kõnealuse lisa art 2 lg-s 2 määratletud
väikeettevõtja, ning b) tootja, kes integreeris puudusega tarkvarakomponendi tootesse, leppis
puudusega tarkvarakomponendi tootjaga kokku, et loobub sellest õigusest.
Selle soovituse lisa art 2 lg 2 määratluse kohaselt käsitatakse väike- ja keskmise suurusega
ettevõtjate kategoorias väikeettevõtjana ettevõtjat, kus töötab vähem kui 50 inimest ning mille
22
aastakäive ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 10 miljonit eurot. Lõike 3 järgi käsitatakse
mikroettevõtjana ettevõtjat, kus töötab vähem kui kümme inimest ning mille aastakäive ja/või
aastabilansi kogumaht ei ületa 2 miljonit eurot.
Partnerettevõtjad art 3 lg 2 järgi on kõik ettevõtjad, keda ei käsitata lg 3 tähenduses
sidusettevõtjatena ja kellest üks ettevõtja omab kas iseseisvalt või koos ühe või mitme lg 3
tähenduses seotud ettevõtjaga vähemalt 25% teise ettevõtja kapitalist või hääleõigusest.
Ettevõtjat võib siiski käsitada sõltumatu ettevõtjana ning seega ettevõtjana, kellel puuduvad
partnerettevõtjad, kui nimetatud 25% piirmäära on saavutanud või ületanud – tingimusel, et nad
ei ole lg 3 tähenduses asjaomase ettevõtjaga seotud ei individuaalselt ega ühiselt – järgmised
investorid: a) avalik-õiguslikud investeerimisühingud, riskikapitaliühingud, füüsilised isikud
või füüsiliste isikute rühmad, kes tegelevad korrapäraselt riskikapitaliinvesteeringutega ja
investeerivad omakapitali noteerimata ettevõtjatesse („äriinglid“), tingimusel et kõigi nende
äriinglite koguinvesteering samasse ettevõtjasse on väiksem kui 1 250 000 eurot; b) ülikoolid
või mittetulunduslikud teaduskeskused; c) institutsionaalsed investorid, sealhulgas
piirkondlikud arengufondid; d) sõltumatud kohaliku omavalitsuse üksused, mille aastaeelarve
on alla 10 miljoni euro ja elanike arv alla 5000.
Sidusettevõtjad on art 3 lg 3 järgi ettevõtjad, kelle vahel esineb vähemalt üks järgmistest
suhetest: a) ühel ettevõtjal on teises ettevõtjas aktsionäride või osanike häälteenamus; b) ühel
ettevõtjal on õigus nimetada ametisse või tagasi kutsuda enamus teise ettevõtja haldus-,
juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest; c) ühel ettevõtjal on õigus teise ettevõtja üle
valitsevat mõju omada selle ettevõtjaga sõlmitud lepingu või tema asutamislepingu või
põhikirja sätte alusel; d) ettevõtja, kes on teise ettevõtja aktsionär või osanik, kontrollib üksinda
kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud teiste selle ettevõtja aktsionäride või osanikega, selles
ettevõtjas aktsionäride või osanike häälteenamust.
Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 54 on märgitud, et kõrgetasemeline innovatsioon on eriti
vajalik tarkvarasektoris. Tarkvara tootvate mikroettevõtjate ja väikeettevõtjate
innovatsioonivõime toetamiseks peaks sellistel ettevõtjatel olema võimalik sõlmida tootjaga,
kes integreerib oma tarkvara tootesse, leping, et selline tootja ei kaeba tarkvaratootjat kohtusse
juhul, kui tarkvarakomponendil on puudus, mis tekitab kahju. Sellised lepingud, mis on mõnes
liikmesriigis juba kasutusel, peaksid olema lubatud, kuna terviktoote tootja vastutab igal juhul
toote, sealhulgas komponentide puuduste eest. Sellise lepinguga ei tohiks aga kunagi piirata
ega välistada vastutust kannatanu ees.
Direktiivi 2024/2853 art 12 lg-s 2 kirjeldatud regressiõigusest loobumise kokkulepet on
võimalik sõlmida ka olemasolevas õigusraamistikus. Direktiivi 2024/2853 art 12 lg-s 2
kirjeldatud tagasinõudeõigusest loobumise kokkuleppe sõlmimist võimaldab juba kehtiv
võlaõigusseadus. VÕS-i §-s 5 sätestatud dispositiivsuse põhimõtte kohaselt võivad võlasuhte
pooled seaduses sätestatust kokkuleppel kõrvale kalduda, kui see ei ole vastuolus seaduses
sätestatud piirangutega. VÕS-i § 69 lg 1 võimaldab solidaarvõlgnikel leppida kokku kohustuse
täitmise jaotuses nende omavahelises suhtes ning sama paragrahvi lg 2 seob tagasinõude ulatuse
sellega, milline osa kohustusest jääb kohustuse täitnud võlgniku enda kanda. Seega saavad toote
tootja ja tarkvarakomponendi tootja kokku leppida, et nende omavahelises suhtes jääb
kannatanule hüvitatud kahju toote tootja kanda ning viimasel ei ole tarkvarakomponendi tootja
vastu tagasinõudeõigust. Selline kokkulepe ei piira kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist
vastutavatelt isikutelt. Seega ei vaja kõnealune norm ülevõtmist.
23
Eeltoodut toetab ka võrdlus Hollandi õigusega, kus art 12 lg-t 2 üle ei võetud. Hollandi seaduse
asjakohases seletuskirja on märgitud, et seda sätet ei ole vaja üle võtta.16 Seletuskirjas on
lisatud, et regressisuhe, mille puhul viitab direktiiv art 12 lg-s 1, art 13 lg-s 2 ja art-s 14
riigisisesele õigusele, on Madalmaade õiguses juba praegu lepinguga reguleeritav. Ka Saksa
Liitvabariigi vastav eelnõu uue direktiivi art 12 lg-t 2 üle võtvat sätet ei sisalda.17 Direktiiv ei
ütle otsesõnu, et regressiõigusest loobumise kokkulepped teiste ettevõtjate (kui mikro- või
väikeettevõtjad) kasuks on keelatud. Lõpuni välistatud see tõlgendus siiski ei ole: direktiivi
maksimaalse ühtlustamise põhimõtte kohaselt ning art 12 lg 2 erandliku sõnastuse tõttu võiks
argumenteerida, et EL-i seadusandja on soovinud lubada selliseid kokkuleppeid üksnes mikro-
ja väikeettevõtjate puhul. Vastasel korral jääks art 12 lg 2 sisutühjaks. Siiski sekkuks selline
tõlgendus väga intensiivselt riigisisesesse lepinguvabaduse põhimõttesse. Segaduse vältimiseks
eelnõus seega kõnealust sätet eraldi üle ei võeta.
§ 1063 („Toode“)
Üldist
VÕS-i § 1063 lg-t 1 on täiendatud, lisatud on lg-d 11, 12,13 ja 14. Samuti on oluliselt täiendatud
lg-t 2. Lõige 3 jääb muutmata. Regulatsioon põhineb eelkõige uue direktiivi art-l 7 ja art-s 4
esitatud definitsioonidel.
VÕS-i § 1063 lg 3 jääb muutmata. Säte vastab direktiivi 2024/2853 art 7 lg-le 3. Direktiivi
põhjenduses 35 on selgitatud, et tarbijate valikuvõimaluste suurendamise huvides ning
innovatsiooni, teadusuuringute ja uuele tehnoloogiale hõlpsa juurdepääsu soodustamiseks ei
tohiks järeldada, et toode on puudusega, ainuüksi seetõttu, et turul on või turule lastakse hiljem
parem toode. Samuti ei tohiks ainuüksi tooteuuenduste või versioonitäiendite pakkumisest
järeldada, et toote varasem versioon on puudusega.
VÕS-i § 1063 lg 1
VÕS-i § 1063 lg 1 sätestab termini „toode“. Uue direktiivi art 4 p 1 laiendab seda, mistõttu on
täiendatud ka VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1063 lg-t 1. Sätte kohaselt loetakse selle jao
tähenduses tooteks iga vallasasja, isegi kui see on osaks teisest vallasasjast või on saanud
kinnisasja osaks, samuti elektrit, tarkvara, toorainet ja sama paragrahvi lõikes 11 sätestatud
digitaalset tootmisfaili. Tegemist on uuest direktiivist tuleneva sõnastusega, mis soodustab
õigusselgust. Kehtiva seaduse kohaselt loetakse tooteks iga vallasasja, isegi kui see on osa
teisest vallasasjast või on saanud kinnisasja osaks, samuti elektrit ja arvutitarkvara. Kuna vesi
ja gaas on samuti määratletud tootena, kohaldub neile ka vastutus (nt võib gaas olla vale
koostisega). Samuti muutub selgemaks solidaarvastutus ehk kui lõpptoote tootja kasutab oma
tootes teise tootja puudusega toorainet, saab tarbija nõuda kahju hüvitamist solidaarselt nii
valmistoote valmistajalt kui ka tooraine tootjalt (nt kasutati masinatööstuses halba sulamit).
Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on olulisim täiendus see, et termini „toode“ alla on lisatud ka
digitaalsed tootmisfailid. Olgu lisatud, et vanas direktiivis tarkvara tooteks ei peetud, kuid uues
peetakse. VÕS-i kehtivas redaktsioonis on „arvutitarkvara“ toote määratlusega siiski juba
hõlmatud. Uue direktiivi põhjenduses 6 on märgitud, et selleks, et liidu tootevastutuse kord
oleks kõikehõlmav, tuleks mittesüülist vastutust puudusega toodete eest kohaldada kõigi
16 Implementatiewet richtlijn herziening productaansprakelijkheid. Memorie van toelichting (seletuskiri), lk 13.
https://www.tweedekamer.nl/kamerstukken/wetsvoorstellen/detail?id=2026Z03583&dossier=36906 17 Entwurf eines Gesetzes zur Modernisierung des Produkthaftungsrechts.
https://dserver.bundestag.de/btd/21/042/2104297.pdf
24
vallasasjade, sealhulgas tarkvara suhtes, ning seda ka juhul, kui need on integreeritud muudesse
vallasasjadesse või paigaldatud kinnisasjadesse.
Põhjenduses 13 on selgitatud, et digiajastul võib toode olla materiaalne või immateriaalne.
Tarkvara, nagu operatsioonisüsteeme, püsivara, arvutiprogramme, rakendusi või
tehisintellektisüsteeme, pakutakse turul üha enam ja sellel on tooteohutuse seisukohast aina
olulisem roll. Tarkvara saab turule lasta eraldi tootena või selle võib hiljem komponendina
integreerida muudesse toodetesse ning kasutamise käigus võib see tekitada kahju. Tarkvara on
toode, olenemata selle tarnimise või kasutamise viisist ning seega olenemata sellest, kas
tarkvara salvestatakse seadmesse, sellele pääseb juurde sidevõrgu või pilvetehnoloogia abil või
seda pakutakse tarkvara kui teenuse mudeli abil. Teavet ei käsitata tootena, mistõttu ei tohiks
tootevastutuse norme kohaldada digifailide, näiteks meediafailide või e-raamatute sisu või
pelgalt tarkvara lähtekoodi suhtes. Tarkvara arendajat või tootjat, sealhulgas
tehisintellektisüsteemi pakkujat Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1689
tähenduses, tuleks käsitada tootjana.
VÕS-i § 1063 lg 11
VÕS-i § 1063 lg-s 11 on määratletud digitaalne tootmisfail. Selleks on vallasasja digiversioon
või digimall, mis sisaldab vallasasja tootmiseks vajalikku funktsionaalset teavet, võimaldades
masina või tööriista automaatset juhtimist. Termin põhineb uue direktiivi art 4 p-l 2. Kehtivas
VÕS-is sellist terminit ei ole.
Uue direktiivi põhjenduses 16 on selgitatud, et digifailid kui sellised ei ole tooted, küll aga
tuleks digitaalseid tootmisfaile, mis sisaldavad materiaalse eseme tootmiseks vajalikku
funktsionaalset teavet, võimaldades automaatset kontrolli selliste masinate või tööriistade üle
nagu puurid, treipingid, freespingid ja 3D-printerid, käsitada toodetena, et tagada füüsiliste
isikute kaitse juhtudel, kui sellised failid on defektsed. Näiteks kui kahju põhjustanud kauba
3D-printimiseks on kasutatud puudusega raalprojekteerimisfaili, peaks sellega uue direktiivi
alusel kaasnema vastutus, kui sellist faili arendatakse või tarnitakse äritegevuse käigus.
VÕS-i § 1063 lg 12
VÕS-i § 1063 lg 12 määratleb toote osa. Sätte kohaselt on toote osa iga kehaline või
mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega
ühendatud. Säte põhineb uue direktiivi art 4 p-l 4. Uue direktiivi ingliskeelses versioonis
kasutatakse toote osa puhul terminit component, mis on tõlgitud „komponendiks“ ka
eestikeelses versioonis. VÕS-i kehtiv redaktsioon eraldi terminit „toote osa“ ei sisalda. Toote
osaks on ka seotud teenus, mis on määratletud järgmises lõikes.
Toote osa eristamine tootest on oluline, sest esiteks hõlmab toote osa ka seotud teenust, mis
iseseisvalt ei saa olla toode. Seotud teenused (nt digiteenused nutikatel koduseadmetel,
sõidukitel, meditsiiniseadmetel jne) võivad olla toote kui terviku toimimiseks olulised ja kui
neid ei määratleta terminiga „toote osa“, jäävad need tootevastutuse regulatsioonist üldse välja.
Teiseks võimaldab terminite „toode“ ja „toote osa“ eristamine kannatanul esitada nõude
puudusega toote tootja, toote puudusega osa tootja või ka mõlema vastu (vt ka selgitusi VÕS-i
§ 10621 lg 2 kohta).
VÕS-i § 1063 lg 13
Termin „seotud teenus“ põhineb uue direktiivi art 4 p-l 3. VÕS-i kehtivas redaktsioonis sellist
terminit ei kasutata. Seotud teenuseks on digitaalne teenus, mis on tootesse integreeritud või
25
tootega ühendatud nii, et selle puudumine takistaks tootel täita üht või mitut funktsiooni. Seotud
teenuse lugemine toote osaks on tingitud asjaolust, et digiteenuste integreerimine tootesse
selliselt, et teenuse puudumine takistaks tootel täita üht oma funktsiooni, on muutunud üha
tavalisemaks.
Kuigi tootevastutust ei kohaldata teenuste kui selliste suhtes, on vaja laiendada mittesüülist
vastutust tootesse integreeritud või tootega ühendatud digiteenustele, kuna need on toote
ohutuse jaoks sama olulised kui füüsilised või digitaalsed komponendid. Uue direktiivi
põhjenduses 17 on märgitud, et selliseid seotud teenuseid tuleks käsitada tootesse integreeritud
või tootega ühendatud komponentidena, kui need on selle toote tootja kontrolli all (vt ka
eelnõukohast VÕS-i § 10621 lg-t 2). Seotud teenuste hulka kuuluvad näiteks pidev
liiklusandmete edastamine navigatsioonisüsteemis; terviseseireteenus, mis põhineb füüsilise
toote anduritel, mis jälgivad kasutaja kehalist aktiivsust või tervisenäitajaid; temperatuuri
reguleerimise teenus, mis jälgib ja reguleerib nutikülmiku temperatuuri; häältuvastusteenus,
mis võimaldab juhtida üht või mitut toodet häälkäskluste abil. Internetiühenduse teenuseid ei
tohiks käsitada seotud teenustena, sest neid ei saa pidada tootja kontrolli all oleva toote osaks
ning oleks põhjendamatu panna tootjaid vastutama internetiühenduse teenuste puudustest
põhjustatud kahju eest. Sellest hoolimata võib puudusega tooteks lugeda toodet, mis tugineb
internetiühenduse teenustele ega taga ühenduse katkemise korral ohutust.
Seotud teenuseid (ja muid komponente), sealhulgas tarkvarauuendusi ja tarkvara
versioonitäiendeid, tuleks käsitada tootja kontrolli all olevatena, kui need on integreeritud
tootesse või on tootega ühendatud või kui tootja tarnib neid või kui tootja on andnud
kolmandale isikule loa või nõusoleku nende integreerimiseks, ühendamiseks või tarnimiseks –
näiteks kui nutikoduseadme tootja annab kolmandale isikule nõusoleku tarnida tootja seadme
jaoks tarkvarauuendusi või kui tootja esitleb seotud teenust või komponenti toote osana, isegi
kui seda tarnib kolmas isik. Üksnes asjaolu, et tootja näeb ette tehnilise võimaluse
integreerimiseks või ühendamiseks, soovitab teatavaid kaubamärke või ei keela võimalike
seotud teenuste või komponentide kasutamist, ei tohiks käsitada kui tootja nõusolekut
integreerimise või ühendamisega (vt uue direktiivi põhjendust 18).
VÕS-i § 1063 lg 14
VÕS-i § 1063 lg 2 sätestab, milliseid asjaolusid võetakse arvesse, et teha kindlaks, kas toode
on puudusega. Viidatud säte lisatakse, et võtta üle uue direktiivi art 7. Kriteeriumid tegemaks
kindlaks, kas toode on puudusega, sätestatakse VÕS-i § 1063 lg-s 14 ja VÕS-i § 1063 lg-s 2.
VÕS-i § 1063 lg 14 sätestab, et toode on puudusega, kui see ei ole ohutu määral, mida isik on
õigustatud ootama või mis on Euroopa Liidu või Eesti õiguse kohaselt nõutav. Seega ei tuleks
lähtuda üksnes toote kasutuskõlblikkusest. Uue direktiivi põhjenduses 30 on selgitatud, et toote
puuduste hindamine peaks hõlmama sellise ohutuse objektiivset analüüsi, mida üldsusel on
õigus eeldada, ega tohiks viidata ohutusele, mida igal konkreetsel isikul on õigus eeldada. Mõne
tootega, nagu eluvõimelisust toetavad meditsiiniseadmed, kaasneb eriti suur oht inimestele
kahju tekitada ja seetõttu on nendega seotud eriti suured ohutusalased ootused. Selliste ootuste
arvesse võtmiseks peaks kohtul olema võimalik pidada toodet puudusega tooteks ilma selle
tegelikku puudust kindlaks määramata, kui see kuulub samasse tootmisseeriasse kui toode,
mille puhul on juba tõendatud, et see on puudusega.
Näiteks võib selline olukord aset leida, kui meditsiiniseadmete tootja laseb turule
südamestimulaatorid ja mõne aja möödudes avastatakse, et ühe seeria stimulaatorite akus on
konstruktsiooniviga, mis võib põhjustada seadme enneaegse seiskumise, ning mõnel patsiendil
ongi seade selle tõttu töötamast lakanud. Näiteks on patsiendile siirdatud samast tootmisseeriast
26
pärit südamestimulaator, mis küll töötab, kuid arstid otsustavad eluohtliku rikke ennetamiseks
teha operatsiooni, mille käigus vahetatakse ohtlik seade välja. Kehtiva õiguse kohaselt võiks
tootja väita, et patsiendi seadmes polnud veel riket tekkinud ja seega polnud seade puudusega.
Uue regulatsiooni kohaselt ei peaks patsient tõendama, et just tema kehas olnud konkreetne
südamestimulaator oli katki läinud või defektne. Kuna tegemist on eluvõimelisust toetava
seadmega, kus üldsus ootab töökindlust, ning teistel sama tootmisseeria seadmetel on juba
puudus tõendatud, võib lugeda ka patsiendi seadme puudusega tooteks ainuüksi samasse
tootmisseeriasse kuulumise tõttu.
VÕS-i § 1063 lg 2
VÕS-i § 1063 lg 2 sätestab konkreetsemad asjaolud, mida võetakse arvesse toote puuduse
olemasolu üle otsustamisel. Viidatud sätet muudetakse, et võtta samuti üle uue direktiivi art 7.
Ka VÕS-i kehtivas redaktsioonis on sätestatud toote puuduse olemasolu kindlaks tegemiseks
kindlad kriteeriumid, kuid eelnõus on neid vastavalt uuele direktiivile oluliselt täiendatud.
Toote puuduse olemasolu kindlaks tehes tuleb arvestada eelkõige:
- toote avalikkusele esitlemise viisi, toote omadusi, sealhulgas märgistust, disaini,
tehnilisi omadusi ja koostist, ning pakendit ja kooste-, paigaldus-, kasutus- ja
hooldusjuhendit. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 punktist a ja selle
ülevõtmiseks muudetakse VÕS-i § 1063 lg 2 punkti 1. Olgu lisatud, et tootega kaasas
olevaid hoiatusi või muud teavet ei saa pidada piisavaks, et muuta muul viisil ohtlik
toode ohutuks, kuna toote puuduse olemasolu kindlakstegemisel tuleks lähtuda sellisest
ohutusest, mida üldsusel on õigus eeldada. Seetõttu ei saa vastutust vältida lihtsalt toote
iga mõeldava kõrvalmõju loetlemisega (vt uue direktiivi põhjendust 31);
- toote kasutusviisi, mida kannatanu võis mõistlikult eeldada. Eeltoodu on sätestatud
kehtivas VÕS-i § 1063 lg 2 p-s 2 ja kuna uue direktiivi art 7 lg 2 p b on samasisuline,
jääb see säte muutmata. Uue direktiivi põhjenduses 31 on selgitatud, et toote puuduse
olemasolu kindlakstegemisel hõlmab mõistlikult eeldatav kasutamine ka väärkasutust,
mis asjaolusid arvestades ei ole põhjendamatu, näiteks masina kasutaja eeldatav
käitumine keskendumisvõime puudumise tõttu või teatavate kasutajarühmade, näiteks
laste eeldatav käitumine;
- sellise toote turule laskmise või kasutusele võtmise aega. Eeltoodu vastab osaliselt
uue direktiivi art 7 lg 2 p-le e, mistõttu säte jääb muutmata. Eelviidatud direktiivi sätte
täielikuks ülevõtmiseks täiendatakse VÕS-i § 1063 lg-ga 21;
- mõju, mida pärast turule laskmist või kasutusele võtmist avaldas tootele selle
õpivõime või võime omandada uusi funktsioone. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art
7 lg 2 p-st c ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 4. Toote tarkvara ja selle aluseks
olevad algoritmid peavad olema välja töötatud nii, et toode ei muutuks pärast selle turule
laskmist või kasutusele võtmist ohtlikuks. Kui tootja toodab toote, mis võib ootamatult
käituma hakata, tuleb tootjal sellise toote eest ka vastutada;
- mõistlikult eeldatavat mõju, mida tootele avaldasid muud tooted, mille puhul võis
eeldada, et neid kasutatakse koos asjaomase tootega, sealhulgas ühendatuna.
Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st d ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 5.
Selline vastastikune mõju võib ilmneda nt nutikodusüsteemis;
- asjakohaseid tooteohutusnõudeid, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid. Eeltoodu
tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st f ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 6;
- pädeva asutuse või §-s 10621 nimetatud ettevõtja otsust toode tagasi nõuda või
muud tooteohutusalast sekkumist. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st g ja
võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 7. Nimetatud sekkumine ei tähenda veel tingimata
seda, et toode on puudusega, vaid et see tuleb iga kord kindlaks teha;
27
- selle kasutajarühma vajadusi, kellele toode oli mõeldud. Eeltoodu tuleneb uue
direktiivi art 7 lg 2 p-st h ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 8;
- toote eesmärgile vastavust, kui toote eesmärk oli kahju ennetada. Eeltoodu tuleneb
uue direktiivi art 7 lg 2 p-st i ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 9. See võib olla
asjakohane nt suitsu- või vinguandurite või muude alarmsüsteemide puhul.
VÕS-i § 1063 lg 21
Eelnõukohase VÕS-i § 1063 lg 21 kohaselt võetakse juhul, kui tootja säilitas pärast toote turule
laskmist toote üle kontrolli, toote puuduse olemasolu kindlaks tehes arvesse aega, millest alates
toode ei olnud enam tootja kontrolli all. Sättega võetakse üle uue direktiivi art 7 lg 2 p e ja
täpsustatakse toote puuduse olemasolu kindlakstegemist olukorras, kus tootja säilitab pärast
toote turule laskmist toote üle kontrolli.
VÕS-i § 1064 („Vastutusest vabanemine“)
Üldiselt
VÕS-i § 1064 sätteid on vastavalt uuele direktiivile muudetud. Esmalt on eemaldatud
paragrahvi pealkirjast sõna „tootja“, kuna vastutusest vabanemise sätted puudutavad ka teisi
ettevõtjaid, kes võivad puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutada. Lõike 1 punkte on
muudetud osaliselt, et need vastaksid direktiivile. Näiteks ei vasta uuele direktiivile kehtiva
VÕS-i § 1064 lg 1 p 3, mis näeb tootja vastutuse alusena ette selle, et ta ei valmistanud toodet
müügiks ega muul viisil turustamiseks ega valmistanud ega turustanud seda oma majandus- või
kutsetegevuses. Uue direktiivi alusel võib tootja vastutada ka oma tarbeks toodetud toote
puuduse eest. Vastavalt uuele direktiivile on muudetud ka lg-t 2. Lisatud on lg-d 21 ja 22.
Kehtiva redaktsiooni lg 3 jääb muutmata. Lisatud on lg 4. Regulatsioon põhineb uue direktiivi
art-l 11.
Uue direktiivi põhjenduses 49 on selgitatud, et riski õiglase jaotamise huvides tuleks ettevõtja
vastutusest vabastada, kui ta suudab tõendada teatavate süüd välistavate asjaolude olemasolu.
Näiteks ei peaks ettevõtja vastutama, kui ta suudab tõendada, et toote puuduse tegelik põhjus
oli kohustuslike nõuete järgimine.
VÕS-i § 1064 lg 1
Esiteks tehakse VÕS § 1061 lg-s 1 sõnastuslik muudatus – sõna „tulenevast“ asemel on
kasutatud „põhjustatud“. Antud muudatus sätte sisu ei mõjuta, aga kuna eelnõu sätted (ja ka
kehtivad VÕS § 1061 lg 2, § 1064 lg 1 p 2, § 1066 lg 2) räägivad läbivalt kahju põhjustamisest,
siis on otstarbekas VÕS-i sõnastust ühtlustada.
Teiseks näeb kõnealune lõige viies punktis ette alused, mille esinemise korral ettevõtja
vastutusest vabaneb. Lõige 1 põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-del a–e. See sätestab, et
ettevõtja ei vastuta tootest tuleneva kahju eest, kui ta tõendab, et:
- ta ei ole toote tootja või importijana toodet turule lasknud või kasutusele võtnud. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st a ning selle ülevõtmiseks on täpsustatud
kehtivat VÕS-i § 1064 lg 1 p 1. Turule laskmise või kasutusele võtmise hetk on tavaliselt
hetk, mil toode ei ole enam tootja kontrolli all. Kehtiva VÕS-i § 1064 lg 1 p-s 1 märgitud
vastutusest vabanemise alus kehtib vaid tootja suhtes, kuid vastutavate ettevõtjate ringi
laienemise tõttu tuleb sättes täpsustada, et nimetatud alusel vabanevad vastutusest vaid
toote tootjad ja importijad;
28
- ta ei ole toote levitajana teinud toodet turul kättesaadavaks. Eeltoodu tuleneb uue
direktiivi art 11 lg 1 p-st b ning võetakse üle VÕS-i § 1064 lg 1 p-ga 11. Selle punkti
näol on tegu eraldi vastutusest vabanemise alusega toote levitaja jaoks. Levitaja peab
olema osalenud konkreetse puudusega toote turustusahelas ja teinud selle toote ise turul
kättesaadavaks. Näiteks kui sama tootja ametlikud edasimüüjad (levitajad A ja B)
turustavad sama tootemudelit, aga turul kättesaadavaks tegi selle ainult B, siis A
vastutus on VÕS-i § 1064 lg 1 p 11 alusel välistatud;
- on tõenäoline, et tootja poolt toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või
levitaja poolt toote turul kättesaadavaks tegemise ajal ei olnud tootel kahju
põhjustanud puudust või et see puudus tekkis hiljem. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi
art 11 lg 1 p-st c. Viidatud direktiivi sätte ülevõtmiseks on täpsustatud kehtivat VÕS-i §
1064 lg 1 p 2 ja märgitud toote levitaja vastutusest vabanemise kord. Sõnastuslikult on
täpsustatud ka puuduse esinemise tõendamise standardit, kuid sisuliselt see ei muutu.
Nimelt peavad kehtiva VÕS-i § 1064 lg 1 p 2 kohaselt tootja vastutusest vabanemiseks
esinema asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et ajal kui tootja toote turule lasi, ei olnud
tootel kahju põhjustanud puudust. Senise direktiivi art 7 p b kohaselt (millel kehtiv
VÕS-i § 1064 lg 1 p 2 põhineb) ei ole tootja vastavalt direktiivile vastutav, kui ta tõestab,
et asjaolusid arvesse võttes on tõenäoline, et tema poolt käibele lastud tootel ei olnud
käibele laskmise ajal kahju põhjustanud puudust või see puudus tekkis hiljem. Seega
peab tootja (või levitaja) jätkuvalt tõendama puuduse esinemise tõenäosust. Nii senise
kui ka uue direktiivi järgi peab tootja tõendama vaid puuduse esinemise tõenäosust, sest
praktikas võib olla keeruline tõendada, et puudust ei esinenud konkreetsel kahju
põhjustanud tootel selle turule laskmise ajal.18 Puuduse esinemise tõenäosust tuleb
hinnata juhtumipõhiselt. Näiteks Tartu Ringkonnakohtu lahendis 2-20-2122 on esile
toodud Saksa õiguskirjanduse käsitlus nn plahvatavate joogipudelite kohtupraktika
näitel, mille kohaselt on võimalik vastutusest vabaneda ka siis, kui kahjujuhtumi
asjaoludest nähtub äärmiselt suur tõenäosus, et puudus on tekkinud pärast toote turule
laskmist. Eeltoodud käsitlusest saab juhinduda ka eelnõukohase VÕS-i § 1064 lg 1 p 2
kohaldamisel. Sealjuures tuleb siiski arvestada ka eelnõu § 1064 lg-s 22 sätestatud
piirangutega selle kohta, millal saab kõnealust punkti kohaldada;
- puudus on tingitud sellest, et toode vastas turule laskmise ajal kehtinud
kohustuslikele nõuetele. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st d ja vastab
kehtivale VÕS-i § 1064 lg 1 p-le 4, mistõttu jääb säte muutmata;
- toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajal, mil toode oli tootja
kontrolli all, ei saanud puudust tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme
järgi avastada. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st e ning selle ülevõtmiseks
on täpsustatud kehtivat VÕS-i § 1064 lg 1 p 5. Muud vastutuse välistamise alused on
suuresti seotud ajahetkega, mil toode on juba tootja kontrolli alt väljunud. Seda
põhjusel, et kui toode on veel tootja kontrolli all, on tal võimalik selle omadusi mõjutada
ja tootmisprotsessi käigus põhjustada ka toote puudus. Võrreldes teiste alustega on aga
eelnõukohase VÕS-i § 1064 lg 1 p 5 alusel võimalik tootjal vastutusest vabaneda ka
juhul, kui toode oli tootja kontrolli all. Uue direktiivi põhjenduses 52 on selgitatud, et
riski õiglase jaotamise huvides tuleks ettevõtja vastutusest vabastada, kui ta tõendab, et
teaduslike ja tehniliste teadmiste tase, mille kindlaksmääramisel on viidatud kõige
kõrgemale kättesaadavate objektiivsete teadmiste tasemele ja mitte kõnealuse ettevõtja
tegelikele teadmistele ajal, kui toode oli tootja kontrolli all, oli selline, et puuduse
olemasolu ei olnud võimalik avastada. Seda on laiendatud ka ajahetkele, mil toode oli
veel tootja kontrolli all, sest ka siis võib puuduse tuvastamine olla objektiivselt võimatu.
Seega kui teaduslike ja tehniliste teadmiste tase oli toote tootmise või turule laskmise
18 Kingisepp, M. Tootja vabanemine vastutusest puudusega tootest põhjustatud kahju korral. – Juridica IV/2012,
lk 307.
29
ajal teistsugune kui sel ajal, kui kahju tekkis, ei vastuta ettevõtja, kui puudust ei olnud
toote tootmise või turule laskmise ajal võimalik avastada (ja seda isegi juhul, kui kahju
tekkimise ajal see juba oli või oleks olnud võimalik). Nimetatud erandi puudumine võib
pidurdada innovatsiooni ja uute toodete väljatöötamist.19
VÕS-i § 1064 lg 1 p 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna asjaomane tootja vastutusest vabanemise
alus ei ole uue direktiiviga kooskõlas. Nimetatud vastutust välistav asjaolu on omane levitajale,
kelle jaoks on uus (ja VÕS-i § 1064 lg 1 p 3sarnane) vastutust välistav asjaolu ette nähtud
VÕS-i § 1064 lg 1 p-s 11.
VÕS-i § 1064 lg 2
Lõige 2 näeb ette eraldi vastutusest vabanemise aluse toote osa tootjale. Säte muudab osaliselt
kehtiva redaktsiooni lg-t 2 ja põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-l f. Säte näeb ette, et toote osa
tootja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et toote puudus on tingitud selle toote
konstruktsioonist, millesse toote osa integreeriti, või toote tootja antud juhisest. Võrreldes
kehtiva VÕS-i § 1064 lg-ga 2 sisulisi muudatusi ei kaasne, vaid tegemist on sätte sõnastuse
täpsustamisega.
VÕS-i § 1064 lg 21
Lõige 21 näeb ette eraldi vastutusest vabanemise aluse isiku jaoks, kes toodet oluliselt muudab.
Säte põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-l g. Sarnast vabanemise alust kehtivas redaktsioonis ei
ole. Säte näeb ette, et isik, kes toodet oluliselt muutis, ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et
kahju põhjustanud puudus on seotud toote sellise osaga, mida muutmine ei mõjutanud.
Näiteks toodab tootja A ja laseb turule elektrilised tõukerattad. Ettevõtja B ostab tõukerattad
ning ehitab need väljaspool A kontrolli ümber, eemaldades tavapärase elektroonilise
juhtseadme ning paigaldades juhtrauale spetsiaalse nutika GPS-mooduliga juhtimisseadme.
Tegemist on muudatusega, mis muudab toote funktsionaalsust, kasutustingimusi ning
riskiprofiili, seega loetakse seda oluliseks muudatuseks. Tõukerattad paigaldatakse linnaruumi
ning kasutaja sattub avariisse, sest tagumise ratta polt puruneb ja tagumine ratas tuleb tõukeratta
küljest ära. Ettevõtja B paigaldatud nutikas juhtimissüsteem ei mõjutanud tagumise ratta poldi
purunemist ühelgi viisil. Kuna B tõendab, et kahju põhjustanud puudus oli seotud toote osaga,
mida tema tehtud muudatus ei mõjutanud, siis vabaneb ta vastutusest ning kannatanu saab
nõuda kahju tootjalt A.
VÕS-i § 1064 lg 22
Lõige 22 näeb ette piirangud § 1064 lg 1 p 2 kohaldamisele. Selle järgi ei kohaldata nimetatud
vastutusest vabanemise alust, kui toote puuduse põhjustas järgmine tootja kontrolli all olnud
asjaolu: 1) seotud teenus; 2) tarkvara, sealhulgas tarkvarauuendus või tarkvara versioonitäiend;
3) toote ohutuse tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või versioonitäiendi puudumine; 4)
toote oluline muudatus.
Uue direktiivi põhjenduses 50 on selgitatud, et kuna digitehnoloogia võimaldab tootjal teha
kontrolli ka pärast toote turule laskmist või kasutusele võtmist, peaks tootja vastutama ka
puuduste eest, mis tekivad pärast seda hetke tema kontrolli all oleva tarkvara või seotud teenuste
tõttu, olgu tegemist kas versioonitäiendi või uuenduse või masinõppe algoritmiga. Sellist
tarkvara või seotud teenuseid tuleks käsitada tootja kontrolli all olevatena, kui neid tarnib tootja
19 Vt ka seletuskirja lk 5, erand arendusriskiga seotud kaitsest.
30
või kui tootja annab tarnimiseks loa kolmandale isikule või nõustub sellega muul viisil. Näiteks
kui nutiteleviisorit esitletakse videorakendust sisaldavana, kuid kasutaja peab pärast teleri
ostmist rakenduse alla laadima mõnelt kolmanda isiku veebisaidilt, peaks teleri tootja koos
videorakenduse tootjaga jääma vastutavaks videorakenduse puudustest põhjustatud kahju eest,
isegi kui puudus tekkis alles pärast televiisori turule laskmist.
Lõike 22 p 3 kohaselt võib tootja vastutada, kui toote puuduse põhjuseks on toote ohutuse
tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või versioonitäiendi puudumine. Uue direktiivi
põhjenduse 51 kohaselt vastutab tootja toote ohutuse eest kogu selle olelusringi jooksul,
mistõttu ei tohiks tootjat vastutusest vabastada ka kahju korral, mille on põhjustanud puudusega
toode, kui puudus tuleneb tootja suutmatusest tarnida turvauuendusi või versioonitäiendeid, mis
on vajalikud toote nõrkade kohtade kõrvaldamiseks, et reageerida muutuvatele küberriskidele.
Seda vastutust ei tohiks kohaldada, kui sellise tarkvara tarnimine või paigaldamine ei ole tootja
kontrolli all, näiteks kui toote omanik ei paigalda toote ohutuse tagamiseks või säilitamiseks
tarnitud uuendust või versioonitäiendit.
Lõike 22 p-s 4 nimetatud toote olulist muudatust tuleb käsitada samamoodi nagu VÕS-i § 10621
lg-s 5. Siinkohal peab aga (VÕS-i § 1064 lg 22 sissejuhatava lauseosa põhjal) toote oluline
muudatus toimuma tootja kontrolli all.
VÕS-i § 1064 lg 3
Sättes on asendatud sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“, muus osas jääb § 1064 lg 3 kehtima. Säte
põhineb uue direktiivi art 13 lg-l 1 ja see näeb ette, et ettevõtja vastutust ei või vähendada, kui
kahju tekkis nii toote puuduse kui ka kolmanda isiku käitumise tagajärjel. Kõnealusel juhul on
ettevõtja ja kolmas isik kannatanu ees solidaarvõlgnikud. Selline olukord võib tekkida nt juhul,
kui kolmas isik kasutab ära toote turvaauku. Tarbijakaitse huvides ei tohiks sellisel juhul
ettevõtja vastutust vähendada.
VÕS-i § 1064 lg 4
Uue regulatsioonina täpsustab lg 4, et ettevõtja kohustust kahju hüvitada võib vähendada või
selle välistada, kui kahju põhjustas nii toote puudus kui ka kannatanu süü või sellise isiku süü,
kelle eest kannatanu vastutab. See võib tulla kõne alla nt juhul, kui kannatanu on hooletusest
jätnud paigaldamata ettevõtja pakutud uuenduse või versioonitäiendi, mis oleks kahju
vähendanud või ära hoidnud. Säte põhineb uue direktiivi art 13 lg-l 2. Viidatud direktiivi säte
räägib küll ettevõtja vastutuse vähendamisest või välistamisest, kuna aga norm on suunatud
kohtule ja väljendub lõppastmes kahjuhüvitise ulatuses, on see juba VÕS-i § 1064 lg-s 4 välja
toodud.
Iseenesest võimaldab samale järeldusele, nagu tuleneb kõnealusest lõikest, jõuda üldjuhul ka
VÕS-i § 139 lg 1 põhjal. Siiski on VÕS-i § 139 oma kohaldamisalalt laiem, kuna võimaldab
hüvitist vähendada ka kannatanu osa tõttu, mis ei väljendu tema süülises käitumises. Direktiivi
art 13 lg 2 räägib aga kitsamalt kannatanu süüst. Seega kujutab VÕS-i § 1064 lg 4 endast
erinormi VÕS-i § 139 suhtes.
VÕS-i § 1064 lg 4 on ka erinorm VÕS-i § 139 lg 3 suhtes, mis sätestab, et isiku surma
põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa
kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Uue direktiivi art 3 kohaselt ei jäta liikmesriik
kehtima ega kehtesta oma õiguses sätteid, mis erinevad direktiiviga kehtestatutest, sealhulgas
ei rangemaid ega leebemaid sätteid tarbijate ja muude füüsiliste isikute kaitse erineva
31
taseme saavutamiseks, kui direktiivis ei ole sätestatud teisiti. Kui VÕS-i § 139 lg 3 võimaldab
isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada üksnes
juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus, siis VÕS-
i § 1064 lg 4 räägib süüst laiemalt. See tähendab, et surma põhjustamise või tervise
kahjustamise korral saab arvestada ka hooletusega.
VÕS-i § 1065 („Kannatanu tõendamiskohustus“)
Üldiselt
Regulatsioon põhineb uue direktiivi art-l 10. VÕS-i senise redaktsiooni § 1065 tekst esitatakse
eelnõu § 1065 lg-s 1. Lisaks on uues direktiivis kannatanu tõendamiskoormist märgatavalt
kergendatud, sätestades reeglid, millal eeldatakse toote puudust (lg 2), millal põhjuslikku seost
(lg 3) ja millal mõlemat (lg 4). Direktiivi põhjenduses 46 on selgitatud, et hageja
tõendamisraskuste vähendamiseks kasutatakse tavaliselt ümberlükatavaid eeldusi ja need
võimaldavad kohtul tugineda puuduse või põhjusliku seose olemasolu näitamisel mõnele muule
tõendatud asjaolule, säilitades samal ajal kostja õigused. Tavapärane tõendamiskoormis võib
siiski kahjustada kannatanu õigust hüvitisele.
VÕS-i § 1065 lg 2
Eelnõu § 1065 lg 2 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 2 ja see näeb ette, et toote puudust
eeldatakse, kui: 1) ettevõtja ei esita tõendeid vastavalt § 10651 lg-s 1 sätestatule; 2) kannatanu
esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toode ei vasta Euroopa Liidu või Eesti
tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest, või 3) kannatanu esitab
asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et kahju põhjustas toote ilmne rike mõistlikult eeldatava
kasutamise ajal või tavatingimustes.
Seega eeldatakse esmalt toote puudust siis, kui ettevõtja rikub kohustusi, mis tulenevad talle
§-st 10651 (eelkõige lg-test 1 ja 5) ja mis puudutavad tema valduses olevate asjakohaste tõendite
esitamist. Selline eeldus peaks motiveerima ettevõtjaid selliseid tõendeid esitama.
Teiseks eeldatakse toote puudust siis, kui kannatanu näitab, et toode ei vasta Euroopa Liidu või
Eesti tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest. See eeldus peaks
tugevdama seost tooteohutusnormide ja vastutust kehtestavate normide vahel.
Kolmandaks eeldatakse toote puudust juhul, kui kahju põhjustas toote ilmne rike selle
mõistlikult eeldatava kasutamise ajal või tavatingimustes. Mõistlikult eeldatav kasutus on EL-i
tooteregulatsioonis kasutatav mõiste.20 Direktiivi põhjenduses 46 on toodud selle kohta näide:
klaaspudel lõhkeb mõistlikult eeldatava kasutamise ajal. Tarbetult koormav on nõuda hagejalt
puuduse tõendamist, kui kahju tekkimise asjaolud on sellised, et toote puuduse olemasolu on
vaieldamatu. Mõistlikult eeldatav kasutamine hõlmab kasutusotstarvet, milleks toode on tootja
või selle turule lasknud ettevõtja esitatud teabe kohaselt ette nähtud, toote disainile ja
konstruktsioonile vastavat tavapärast kasutust ning mõistlikult prognoositavat kasutamist, kui
selline kasutamine võib tuleneda inimeste õiguspärasest ja kergesti prognoositavast
käitumisest. Tavatingimusi ei ole aga EL-i tooteregulatsioonis eraldi nimetatud ning neid tuleb
hinnata juhtumipõhiselt.
VÕS-i § 1065 lg 3
20 Euroopa Komisjoni teatis. Sinine raamat ELi toote-eeskirjade rakendamise kohta (2022), p 2.8. https://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52022XC0629(04)
32
Eelnõukohane lg 3 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 3 ja see näeb ette, et põhjuslikku seost toote
puuduse ja kahju vahel eeldatakse, kui on leidnud kinnitust, et toode on puudusega ja tekkinud
kahju on selline, mida asjaomane puudus tavaliselt põhjustab. Seega kui tekkinud kahju ei ole
sellisele puudusele omane, siis põhjuslikku seost ei eeldata. Uue direktiivi põhjenduses 47 on
selgitatud, et kui on kinnitust leidnud, et toode on puudusega, ja tekkinud kahju on eeskätt
sarnaste juhtumite põhjal otsustades selline, mida kõnealune puudus tavaliselt põhjustab, ei
tohiks hagejalt nõuda põhjusliku seose tõendamist.
VÕS-i § 1065 lg 4
Eelnõukohane lõige 4 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 4 ja see näeb ette, et toote puudust või
põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel või ka mõlemat eeldatakse, kui sõltumata
tõendite esitamisest vastavalt §-s 10651 sätestatule ja kõiki juhtumi asjaolusid arvestades: 1) on
kannatanul ülemääraseid raskusi toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema tõendamisel,
eelkõige tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu, ning 2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal
võib eeldada, et toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema esinemine on tõenäoline. Seega
piisab toote puuduse ja põhjusliku seose või mõlema eeldamiseks ka sellest, kui kannatanul on
tõendamisel tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu ülemääraseid raskusi ja ta näitab, et toote
puuduse ja põhjusliku seose või mõlema esinemine on tõenäoline. See kehtib ka juhul, kui
ettevõtja on täitnud oma tõendite esitamise kohustuse VÕS-i § 10651 järgi, ning samal ajal ei
eeldata, et kannatanu oleks tõendite esitamist taotlenud. Kohus peab seejuures arvestama kõiki
asjaolusid.
Direktiivi põhjenduses 48 on selgitatud, et kuna tootjal on eksperditeadmised ja ta on paremini
informeeritud kui kannatanu, peaks hagejal juhul, kui tema raskused on seotud puuduse
tõendamisega, olema ainult kohustus näidata, et on tõenäoline, et toode on puudusega, või
juhul, kui hageja raskused on seotud põhjusliku seose tõendamisega, ainult seda, et toote
puudus on kahju tekkimise tõenäoline põhjus. Tehnilise või teadusliku keerukuse peaks
kindlaks tegema liikmesriigi kohus iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eri tegureid. Nende
tegurite hulka peaks kuuluma toote, näiteks uuendusliku meditsiiniseadme keerukus; kasutatud
tehnoloogia, näiteks masinõppe keerukus; hageja analüüsitava teabe ja andmete keerukus;
põhjusliku seose keerukus, näiteks ravimi või toiduaine ja terviseprobleemi tekkimise vahelise
seose korral, või sellise seose keerukus, mille tõendamine nõuaks hagejalt
tehisintellektisüsteemi sisemise toimimise selgitamist. Ka ülemääraseid raskusi peaks
liikmesriigi kohus hindama iga juhtumi puhul eraldi. Kuigi hageja peaks esitama argumendid
ülemääraste raskuste kohta, ei tohiks nõuda selliste raskuste tõendamist. Näiteks
tehisintellektisüsteemi käsitlevas nõudes ei peaks hageja selleks, et kohus saaks otsustada, kas
esinevad ülemäärased raskused, olema kohustatud selgitama tehisintellektisüsteemi eriomadusi
ega seda, kuidas need omadused raskendavad põhjusliku seose kindlakstegemist.
VÕS-i § 1065 lg 5
Eelnõukohane lõige 5 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 5 ja sellega nähakse ettevõtjale ette
võimalus omapoolsete tõenditega lõigetes 2–4 sätestatud toote puuduse või põhjusliku seose
või mõlema eeldus ümber lükata. See kehtib ka juhul, kui kannatanul on tõendamisega
ülemääraseid raskusi.
VÕS-i § 10651 („Tõendite kogumine“)
Üldiselt
33
VÕS-i § 10651 näol on eelnõus tegu uue paragrahviga, mis käsitleb tõendite kogumist ja
esitamist. Regulatsioon põhineb uue direktiivi art-l 9. Uue direktiivi põhjenduses 43 on
selgitatud, et direktiiviga ühtlustatakse tõendite esitamise norme ainult niivõrd, kuivõrd need
küsimused on direktiiviga reguleeritud. Küsimused, mida direktiiv ei reguleeri, hõlmavad
tõendite esitamise norme seoses kohtueelse menetlusega, tõendite esitamise taotluse
üksikasjalikkusega, kolmandate isikutega, tuvastushagide juhtumitega ja karistustega tõendite
esitamise kohustuse täitmata jätmise eest.
Tõendite kogumise regulatsioon on lisatud võlaõigusseadusesse, mitte vastavasse
menetlusseadusesse (tsiviilkohtumenetluse seadustik), sest tegemist on tootevastutuse nõuete
menetlemise erirežiimiga, mis teistel alustel esitatud nõuete puhul ei kohaldu. Näiteks kui isik
saaks esitada nõude nii tootevastutuse kui ka delikti üldkoosseisu alusel, kuid valib viimase, ei
saa ükski menetlusosaline ega ka kohus tugineda VÕS-i §-s 10651 sätestatud tõendite esitamise
korrale. Ka muud eelnõuga loodavad menetlussätted on tootevastutuse menetluskorra erisätted
– näiteks eelnõukohase VÕS-i § 1065 lg 2 p 1 järgi toote puudust eeldatakse, kui ettevõtja ei
esita tõendeid VÕS-i § 10651 sätestatu kohaselt. Seega on otstarbekas tootevastutusega seotud
erisusi reguleerida ühes seaduses ning selleks ettenähtud jaos. Samasugune lahendus on
tootevastutuse puhul kehtivas õiguses kasutusel ka nõude aegumisega seoses – nõuete
aegumine on tavapäraselt reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduses, kuid tootevastutuse
puhul on vastav regulatsioon samuti võlaõigusseaduses.
VÕS-i § 10651 lg 1
VÕS-i § 10651 lg 1 (mis põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 1) sätestab, et kohus nõuab
kannatanu taotlusel ettevõtjalt tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite esitamist, kui
kannatanu on oma väiteid nõude olemasolu kohta põhistanud (ingl has presented facts and
evidence). TsMS-i § 235 sätestab, et väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt,
et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud
isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, muu
hulgas allkirjastatud kinnitust, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile
ettenähtud protsessuaalses vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seega kui kannatanu on kahju hüvitamise nõude usutavuse tõendamiseks esitanud piisavad
faktid ja tõendid, nõuab kohus kannatanu taotlusel tõendite esitamist ettevõtjalt.
Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 42 on märgitud, et isik, kes nõuab kahju hüvitamist, on sageli
tootjaga võrreldes oluliselt ebasoodsamas olukorras, kuna tootjal on juurdepääs teabele selle
kohta, kuidas toode toodeti ja kuidas see toimib, ning ta saab sellest teabest aru. Selline teabe
asümmeetria võib kahjustada riski õiglast jaotamist, eelkõige tehniliselt või teaduslikult
keerukatel juhtudel. Seepärast on vaja hõlbustada hageja juurdepääsu kohtumenetluses
kasutatavatele tõenditele. Selliste tõendite hulka kuuluvad dokumendid, mille kostja peab
koostama ex novo, kogudes või liigitades olemasolevaid tõendeid (vt viimase kohta VÕS-i §
10651 lg 5).
TsMS-i § 238 lg 1 sätestab, et kohus korraldab sellise tõendi kogumise, millel on asjas tähtsust.
VÕS-i § 10651 lg 1 järgi peab aga hageja tõendite kogumiseks oma väiteid nõude olemasolu
kohta põhistama ja lg 3 toob sisse vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumi. VÕS-i §
10651 lg-d 1–3 ei võimalda taotleda tõendite kogumist valimatult, vaid see peab olema vajalik
ja proportsionaalne. Näiteks kui hageja on põhistanud, et konkreetne automudel on puudusega,
ei saa ta taotleda kõigi selle automudeli tootmise protsessiga seotud dokumentide väljastamist.
VÕS-i § 10651 lg 2
34
Eelnõukohane lõige 2 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 2 ja see sätestab, et kohus nõuab
ettevõtja taotlusel kannatanult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite esitamist, kui
ettevõtja on oma väiteid nõude puudumise kohta põhistanud. Seega, vastukaaluks lg-st 1
tulenevale ettevõtja kohustusele paneb lg 2 tõendite esitamise kohustuse kannatanule
(hagejale), kui ettevõtja on esitanud nõude puudumise kohta piisavad faktid ja tõendid.
Ettevõtjal tuleb esitada kohtule vastav taotlus (nagu kannatanulgi). Ka direktiivi 2024/2853
põhjenduses 44 on selgitatud, et sarnaselt hageja tõendite esitamise taotlusega peaksid
liikmesriikide kohtud kostja tõendite esitamise taotluse hindamisel tagama, et selline
juurdepääs piirdub vajaliku ja proportsionaalse juurdepääsuga, muu hulgas selleks, et vältida
sellise teabe mittespetsiifilist otsingut, mis ei ole menetluse seisukohast asjakohane, ning kaitsta
konfidentsiaalset teavet.
Ka ettevõtjal tuleb tõendite kogumise taotlus esitada VÕS-i § 10651 lõike 3 kohaselt
proportsionaalses ja vajalikus ulatuses.
VÕS-i § 10651 lg 3
Lõige 3 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-tel 3 ja 4. Sellest tuleneb, et kohus hindab
kõnealuse paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul tõendi esitamise vajalikkust ja
proportsionaalsust. Seejuures arvestab kohus nii poolte kui ka kolmandate isikute õigustatud
huve, eelkõige seoses konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuse kaitsega.
Kohus peaks seega hindama, kas tõendite esitamise taotlus on esitatud vajalikus ja
proportsionaalses ulatuses, muu hulgas selleks, et vältida niisuguse teabe nõudmist, mis ei ole
menetluse seisukohast asjakohane. Samuti tuleb kaitsta konfidentsiaalset teavet, näiteks teavet,
mis liidu ja riigisisese õiguse kohaselt kuulub ärisaladuse alla. Eesmärk on saavutada õiglane
ja proportsionaalne tasakaal ärisaladuse omaja saladuse hoidmise huvi ja kannatanu huvide
vahel.
TsMS-i § 238 lg 1 järgi hindab kohus tõendi kogumise korraldamisel tõendi tähtsust
konkreetses tsiviilasjas ja saab tõendi kogumisest keelduda TsMS-i § 238 lg-s 3 nimetatud
alustel. Kuigi tõendi tähtsust võib TsMS-i § 238 lg 1 alusel laialt sisustada, on tootevastutuse
puhul vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamine konkreetsemalt välja toodud ning samuti
kolmandate isikute õigustatud huvide arvesse võtmine, eelkõige seoses konfidentsiaalse teabe
ja ärisaladuse kaitsega.
Direktiivi 2024/2853 art 4 p 17 kohaselt on ärisaladus direktiivi (EL) 2016/943 art 2 p-s 1
määratletud ärisaladus. Viimase kohaselt on ärisaladus teave, mis vastab kõikidele järgmistele
nõuetele: a) see on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses
paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes
tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad; b) sellel on kaubanduslik väärtus selle salajasuse
tõttu; c) selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke
meetmeid, et hoida seda salajas.
Samamoodi on määratletud ärisaladus ka ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse
seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2. Seega ei ole tarvis ärisaladust eelnõu lg-s 3 määratleda ega teha
ka viidet direktiivile.
VÕS-i § 10651 lg 4
35
Eelnõukohane lg 4 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 5. See näeb ette kohtu võimaluse
rakendada ettevõtja ärisaladuse kaitseks asjakohaseid meetmeid. Lõige 4 sätestab, et kui
ettevõtjalt nõutakse § 10651 lg-s 1 sätestatud juhul ärisaladuse või väidetava ärisaladuse
avaldamist, võib kohus poole põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel rakendada
meetmeid, mis on vajalikud ärisaladuse kaitsmiseks. See põhimõte kehtib nii menetluse ajal kui
ka pärast seda. Selliseks meetmeks võib olla nt kohtuistungi kuulutamine kinniseks (TsMS-i
§ 38 lg 1 p-d 6 ja 7), aga ka nt piirangute seadmine kohtuotsuse avalikustamisele (TsMS-i
§ 462).
Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 45 on selgitatud, et vastavad meetmed peaksid hõlmama
vähemalt meetmeid, millega antakse vaid piiratud arvule inimestele juurdepääs ärisaladusi või
väidetavaid ärisaladusi sisaldavatele dokumentidele ning kohtuistungitele või antakse
juurdepääs üksnes väljajätetega dokumentidele või kohtuistungite protokollidele. Kõnealuste
meetmete üle otsustamisel peaksid liikmesriigi kohtud võtma arvesse vajadust tagada õigus
tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Samuti tuleb arvestada
poolte või kolmandate isikute õigustatud huve ning neile tekkida võivat kahju, mis tuleneb
selliste meetmete rakendamisest või rakendamata jätmisest.
VÕS-i § 10651 lg 5
Eelnõukohane lg 5 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 6. Selle eesmärk on tagada, et pooled
esitaksid tõendid arusaadaval viisil. VÕS-i § 10651 lg 5sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja
2 sätestatud juhul võib kohus teise poole põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel nõuda,
et tõendid esitatakse kergesti kättesaadaval ja mõistetaval viisil, kui see on tõendi esitaja kulusid
ja pingutusi arvestades proportsionaalne. Selline nõue on asjakohane digitaalsete toodetega
seotud tõendite puhul, kus andmed võivad olla eriteadmisteta isikule mõistetamatud. TsMS-i §-
d 272 ja 274 sätestavad dokumentaalse tõendi esitamise selle olemasoleval kujul ega kohusta
menetlusosalist tõendeid vastaspoole jaoks eraldi lahti selgitama või ümber töötama, seega
konkreetselt sellist tõendite esitamise viisi TsMS-i tõendite esitamise ja kogumise üldkord ette
ei näe. VÕS-i § 10651 lg-ga 5 luuakse selleks erialus, seades samal ajal piiranguks
proportsionaalsuse, et vältida tõendi esitaja ebamõistlikku kulu ja pingutust.
VÕS-i § 1066 („Nõuete aegumine ja lõppemine“)
Üldiselt
Lõige 1 jääb sisu poolest muutmata, üksnes sõna „tootja“ on asendatud sõnaga „ettevõtja“.
Lõike 2 esimest lauset on täiendatud terminiga „kasutusele võtmine“ ja lisatud on teine lause.
Lisatud on lg 21. Lõikes 3 on lisatud viide lg-le 21. Regulatsiooni aluseks on direktiivi
2024/2853 art-d 16 ja 17.
VÕS-i § 1066 lg 1
Nagu ülal märgitud, jääb lg 1 sisult muutmata (v.a termin „ettevõtja“). Lõige 1 vastab direktiivi
2024/2853 art 16 lg-le 1. Direktiiv 2024/2853 ei mõjuta riigisisest õigust lg-s 1 osutatud
aegumistähtaja peatumise või katkemise kohta (art 16 lg 2).
VÕS-i § 1066 lg 2
36
VÕS-i § 1066 lg 2 esimene lause põhineb direktiivi 2024/2853 art 17 lg 1 p-l a ja teine lause
sama lõike p-l b. Üldiseks nõudeõiguse kehtivuse ajaks21 jääb kümme aastat (nagu ka VÕS-i
kehtivas redaktsioonis). Esimest lauset on täiendatud terminiga „kasutusele võtmine“, muus
osas jääb esimene lause muutmata. Teine lause täpsustab nõudeõiguse kehtivuse aega oluliselt
muudetud toote kontekstis: nimelt arvestatakse nimetatud kümneaastast tähtaega oluliselt
muudetud toote puhul selliselt muudetud toote turul kättesaadavaks tegemise või kasutusele
võtmise päevale järgnevast päevast.
Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 57 on selgitatud, et kuna tooted vananevad aja jooksul ning
teaduse ja tehnoloogia arenedes töötatakse välja rangemad ohutusstandardid, ei oleks mõistlik
panna tootjat piiramatuks ajaks vastutama oma toodete puuduste eest. Seetõttu peaks vastutus
kehtima mõistliku aja jooksul, nimelt kümme aastat pärast toote turule laskmist või kasutusele
võtmist, ilma et see piiraks lahendamisel olevate nõuete menetlemist kohtus.
Oluliselt muudetud toodete kohta on direktiivi 2024/2853 põhjenduses 58 märgitud: „Kuna
oluliselt muudetud toode on põhimõtteliselt uus toode, peaks uus õigust lõpetav tähtaeg algama
pärast seda, kui toodet on oluliselt muudetud, näiteks taastootmise tulemusel, ja see on seejärel
turul kättesaadavaks tehtud või kasutusele võetud. Uuendus või versioonitäiend, mille puhul ei
ole tegu toote olulise muutmisega, ei tohiks mõjutada algse toote suhtes kohaldatavat õigust
lõpetavat tähtaega.“
VÕS-i § 1066 lg 21
Eelnõukohane lg 21 põhineb direktiivi 2024/2853 art 17 lg-l 2 ja on võrreldes VÕS-i kehtiva
redaktsiooniga uus säte. Selle eesmärk on pikendada nõude esitamise õiguse kehtivust
kehavigastuste või tervisekahjustuste korral 25 aastale. Tegemist on 25-aastase tähtajaga, mille
arvestamine algab kahju põhjustanud toote turule laskmise või kasutusele võtmise päevale
järgnevast päevast.22 See kehtib siiski üksnes juhul, kui kannatanul ei olnud võimalik esitada
hagi kümneaastase tähtaja jooksul, sest talle ei olnud tema tervisekahjustus teada ega pidanudki
teada olema. See saab kõne alla tulla eelkõige tervisekahjustuse latentsusperioodi tõttu, kui
kahjustuse nähud ilmnevad aeglaselt.
VÕS-i § 1066 lg 3
Lõikesse 3 on toodud viide lg-le 21, muus osas jääb lõige muutmata. Selle kohaselt ei kohaldata
lg-tes 2 ja 21 sätestatut jõustunud kohtulahendiga tunnustatud või muust täitedokumendist
tulenevale nõudele, samuti nõudele, mille olemasolu on lepinguga tunnistatud, või
kompromissilepingu alusel omandatud uuest õigusest tulenevale nõudele.
VÕS-i § 1067 („Sätete kohustuslikkus“)
Eelnõukohane VÕS-i § 1067 on sarnane kehtivas redaktsioonis olevaga ja see sätestab, et
kokkulepe, millega samas jaos sätestatud ettevõtja vastutust kannatanu ees piiratakse või see
välistatakse, on tühine. Norm põhineb uue direktiivi art-l 15. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga
on termin „tootja“ asendatud terminiga „ettevõtja“ ning on viidatud (ettevõtja) vastutuse
piirangule kannatanu ees.
Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 56 on selgitatud, et füüsiliste isikute kaitse eesmärgi
saavutamist kahjustaks see, kui lepingutingimustega oleks võimalik ettevõtja vastutust piirata
21 Nn õigust lõpetav tähtaeg. 22 Mitte päevast, mil möödub eelnõukohases VÕS-i § 1066 lg-s 2 sätestatud kümme aastat.
37
või välistada. Seetõttu ei tohiks lubada lepingulisi erandeid. Samal põhjusel ei tohiks olla
võimalik riigisiseste õigusnormidega vastutust piirata või välistada, näiteks kehtestades
ettevõtja vastutusele rahalise ülemmäära.
3.2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse
seaduse rakendamise seaduse muutmine
Eelnõu rakendamiseks tuleb lisada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja
rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusesse § 22 lg-t 3. Lisatud kolmanda lõike
kohaselt kohaldatakse kõnesoleva lõike jõustumisest alates turule lastud või kasutusele võetud
toote suhtes võlaõigusseaduse 53. peatüki 3. jao sõnastust.
See põhimõte põhineb direktiivi 2024/2853 art 2 lg-l 1. Põhjenduses 63 on märgitud, et
õiguskindluse huvides ei tuleks direktiivi kohaldada toodete suhtes, mis on turule lastud või
kasutusele võetud enne 9. detsembrit 2026. Kuna aga seadust ei jõuta 9. detsembriks vastu
võtta, tuleb rakendussäte sõnastada selliselt, et see on seotud konkreetse seaduse jõustumisega.
Siiski on vaja ette näha üleminekukord, et tagada direktiivi 85/374/EMÜ alusel jätkuv vastutus
kahju eest, mille on põhjustanud puudusega toode, mis on turule lastud või kasutusele võetud
enne eelnimetatud aega.
Seega tuleb enne nimetatud kuupäeva turule lastud või kasutusele võetud puudusega toodete
puhul lähtuda VÕS-i kehtivast redaktsioonist.
3.3. Eelnõu põhiseaduspärasus
Eelnõuga kavandatud muudatused ja täiendused tulenevad Euroopa Liidu õigusaktist ning on
vajalikud uue maksimaalselt ühtlustava tootevastutuse direktiivi kohaldamiseks. Eelnõu on
kooskõlas põhiseadusega.
Direktiivi (EL) 2024/2853 maksimaalse ühtlustamise põhimõte tähendab, et liikmesriikidel ei
ole lubatud säilitada ega kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (vt
uue direktiivi art-t 3). Põhjendus 8 selgitab, et liikmesriigid ei tohi direktiivi kohaldamisalasse
kuuluvates küsimustes jätta kehtima ega kehtestada rangemaid või leebemaid sätteid, kui on
sätestatud uues direktiivis. Eelnõukohase seadusega ei kehtestata nõudeid suuremas või
rangemas ulatuses, kui uus direktiiv nõuab. Kui uus direktiiv on jätnud teatud küsimustes
liikmesriikidele valikuvabaduse ja otsustusõiguse, on lähtutud sellest, et ei tekiks uusi kohustusi
või koormavamat regulatsiooni (vt seletuskirja teine punkt).
4. EELNÕU TERMINOLOOGIA
Eelnõus on nii suures ulatuses kui võimalik järgitud VÕS-i termineid. Uued terminid (nt
tellimuse täitmise teenuse osutaja, seotud teenus, digitaalne tootmisfail) on eelnõus
defineeritud.
Direktiivist tulenevalt on eelnõukohases VÕS-i § 1061 lg-s 22 täpsustatud, et andmed
võlaõigusseaduse 53. ptk 3. jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2022/868 art 2 p-s 1 määratletud andmed.
Kuna tootele tehtud muudatus määratletakse olulise muudatusena pärast toote turul kasutusele
võtmist, on VÕS-i § 10621 lg-s 6 täpsustatud, et see on toote esmakordne tasu eest või tasuta
kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames, ilma et toodet oleks enne selle
esmakordset kasutamist turule lastud.
38
Kuna puudusega toote eest saab muudatuste tulemusel vastutada ka tellimuse täitmise teenuse
osutaja, on VÕS-i § 10621 lg-s 9 sellist isikut defineeritud kui füüsilist või juriidilist isikut, kes
pakub oma majandus- või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle
mittekuuluva toote ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine.
Toote käsitluse laiendamise tõttu on defineeritud ka digitaalne tootmisfail (VÕS-i § 1063 lg 11,
vallasasja digiversioon või digimall, mis sisaldab vallasasja tootmiseks vajalikku
funktsionaalset teavet, võimaldades masinate või tööriistade automaatset juhtimist), toote osa
(VÕS-i § 1063 lg 12, iga kehaline või mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on
tootesse integreeritud või tootega ühendatud) ja seotud teenus (VÕS-i § 1063 lg 13, digitaalne
teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud nii, et selle puudumine takistaks
tootel täita üht või mitut funktsiooni).
5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/2853.
Seletuskirjale on lisatud vastavustabel (lisa 1) direktiivi 2024/2853 ülevõtmise kohta.
6. SEADUSE MÕJUD
6.1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang
Euroopa Komisjoni aruandes märgiti juba 2018. aastal, et 1985. aastal seisime silmitsi
mõnevõrra teistsuguste probleemidega kui praegu. Käimas on järjekordne tehnoloogiline
revolutsioon. Majandus ja tooted ise on üha rohkem omavahel seotud, digitaalsed,
autonoomsed ja arukad. Peame nendele väljakutsetele reageerima ühtselt ja üleilmselt. Esineb
olukordi, kus kulud ei ole tarbijate ja tootjate vahel võrdselt jaotatud. See kehtib eelkõige
juhtudel, kus tõendamiskohustuse järgimine on keeruline, näiteks mõne kujunemisjärgus
digitehnoloogia või ravimi puhul.23
Direktiivi läbivaatamise eesmärk oli tootevastutuse normide ulatuslikuma ühtlustamise kaudu
aidata veelgi kaasa ausale konkurentsile ja kaupade vabale liikumisele siseturul, parandades
samal ajal tarbijate kaitset (direktiivi 2024/2853 põhjendus 1).
Euroopa Komisjon on direktiivi mõjusid hinnanud eelkõige 28.09.2022. a mõjuhinnangu
töödokumendis.24 Mõjuhinnangus toodi keskse probleemina välja asjaolu, et puudusega tootega
kaasnev risk ei ole praegu tarbijate ja tootjate vahel jaotunud võrdselt. Konkreetsemalt tuvastati
kaks probleemi: 1) tootevastutuse regulatsioon ei hõlma teatud tooteid, ettevõtjaid ja kahjusid
ning 2) kahju eest hüvitise saamine on kannatanute jaoks keeruline.25 Kavandatava direktiivi
üldiste eesmärkidena toodi esile siseturu tõhusa toimimise tagamine, kaupade vaba liikumise
soodustamine ja ausa konkurentsi edendamine ning tarbijate tervise ja vara parem kaitse.26
23 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele nõukogu
direktiivi 85/374/EMÜ (liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta)
kohaldamise kohta. COM(2018) 246 final. Brüssel: 07.05.2018, lk 8.
https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9096-2018-INIT/et/pdf 24 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the
document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective products
(SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022. https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 25 Ibid, lk 9–11. 26 Ibid, lk 26.
39
Komisjon prognoosib, et tootjad saavad suurema õiguskindluse, kuid nende
vastutuskindlustuskulud kasvavad; kindlustusandjad peavad maksma suuremaid hüvitisi, kuid
nad saavad seda tasakaalustada suuremate kindlustusmaksete abil; tarbijate kaitse paraneb.27
Samuti prognoositakse kannatanutele väljamakstavate hüvitiste suurenemist (kogumis).
Peamine kaudne kulu on ettevõtjate ja tarbijate kantav kulu õigusteenusele.28 Tööhõivele ja
põhiõigustele direktiiv mõju ei avalda.29
6.2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad
Eestis puudutavad muudatused järgmisi sihtrühmi:
1) tarbijad ja kannatanud;
2) tootjad ja teised vastutavad ettevõtjad;
3) kindlustusandjad;
4) kohtud;
5) Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet.
6.3. Mõjude hinnang
Eelnõukohased peamised sisulised muudatused on järgmised:
1) laiendatakse ettevõtja vastutust puudusega toote tõttu füüsilisele isikule tekitatud kahju
eest:
a. kaotatakse kahjusumma alampiir 500 eurot;
b. laiendatakse vastutust ka toodetele, mis on n-ö segakasutuses (kasutatakse nii
kutsetöös kui ka isiklikel eesmärkidel);
c. laiendatakse vastutust puudusega toote tõttu hävinud või kahjustunud andmetele
(üksnes juhul, kui toodet kasutati väljaspool majandus- või kutsetegevust);
d. laiendatakse vastutust ka olukordadele, kus tootja kontrolli all olevasse tootesse
integreeritakse, sellega ühendatakse või selle jaoks tarnitakse puudusega osa või
toodet muul moel muudetakse;
e. tooteks loetakse edaspidi ka digitaalseid tootmisfaile ning toote osaks loetakse
edaspidi ka seotud teenuseid;
2) laiendatakse puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ringi:
a. tootjaks loetakse edaspidi ka isikut, kes valmistab või toodab toote oma tarbeks
(näiteks teenuse osutamiseks);
b. tootjaks loetakse edaspidi ka isikut, kes väljaspool tootja kontrolli toodet
oluliselt muudab, tehes toote seejärel turul kättesaadavaks;
c. nähakse ette sammsammuline vastutavate ettevõtjate ring juhul, kui toote tootja
ei asu EL-is;
3) täpsustatakse loetelu asjaoludest, mida toote puuduse olemasolu kindlaks tehes tuleb
arvestada;
4) lihtsustatakse puudusega toote tõttu kahju kannatanud füüsilise isiku
tõendamiskohustust:
27 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the
document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective
products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 76. https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 28 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the
document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective
products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 36. https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 29 Ibid, lk 40.
40
a. kehtestatakse loetelu asjaoludest, mille korral eeldatakse toote puuduse
olemasolu;
b. kehtestatakse loetelu asjaoludest, mille korral eeldatakse põhjuslikku seost toote
puuduse ja kahju vahel.
c. pikendatakse kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest
tuleneva nõude lõppemise tähtaega kümnelt aastalt 25 aastale.
Tarbijad ja kannatanud
Kuna muudatused, millega laiendatakse kahju hüvitamise võimalusi ning leevendatakse
kannatanu tõendamiskoormust, muudavad hüvitise saamise tarbijate jaoks lihtsamaks, võivad
tarbijad hakata nõudma vastutavatelt ettevõtjatelt kahju hüvitamist senisest aktiivsemalt.
Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt on Euroopa Liidus aastas umbes 1465–3165
tootevastutust puudutavat vaidlust. Enamik neist lahendatakse kohtuväliselt.30 Eesti kohta
vastavad andmed puuduvad, kuid Euroopa Komisjoni hinnangut Eesti oludele laiendades võib
eeldada, et vaidluste arv aastas jääb suurusjärku 4–10.31 Eelnõukohaste muudatuste tulemusel
nõuete arv oletatavasti suureneb.
Tegelikku selliste juhtumite arvu, kus puudusega toode on põhjustanud füüsilisele isikule
tervise- või varakahju, ei ole siiski võimalik hinnata. Kui kannatanule tekkinud kahju on väike,
ei pruugita selle hüvitamist üldse nõuda. Lisaks on Eestis tavapärane, et kahju hüvitatakse
kindlustuslepingu alusel (näiteks elu- või varakindlustuse kaudu). Seetõttu on kohtusse
pöördumine pigem harv ning kohtupraktika kajastab vaid väikest osa võimalikest juhtumitest.
Mõju võimalikku ulatust aitab kaudselt iseloomustada teave Eesti turul avastatud ohtlike
toodete kohta. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti andmetel on alates 2025. aasta
algusest ohtlike toodete registrisse kantud 351 toodet, mille olemasolu Eesti turul on tuvastatud
või mille puhul on alust arvata, et need on jõudnud Eesti tarbijateni. Suurema osa ohtlikest
toodetest moodustavad mänguasjad ja elektriseadmed (joonis 1).
Joonis 1. Ohtlike toodete registrisse kantud tooted kategooriate kaupa, 2025–202632
30 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the
document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective
products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 30. https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 31 Andmete ekstrapoleerimisel võeti aluseks elanike arv Eestis ja Euroopa Liidus. Eurostati andmetel moodustab
Eesti elanike arv 0,304% Euroopa Liidu elanike arvust (Eurostati andmetabel demo_pjan). 32 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Ohtlike toodete register | Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
54
15
19
19
21
33
63
127
0 20 40 60 80 100 120 140
Muud tooted
Lapsehooldustooted ja -varustus
Kaitsevahendid
Ehted
Riided, tekstiil- ja moekaubad
Harrastus-/spordivarustus
Elektrilised seadmed ja varustus
Mänguasjad
41
Euroopa Liidus tunnistati 2025. aastal ohtlikuks 4671 toodet, millest üle kolmandiku
moodustasid kosmeetikatooted. Peamised riskid, mis ohtliku tootega kaasnesid, olid nii Eestis
kui ka Euroopa Liidus keemiline oht, vigastused ja lämbumisoht. Ligi pooled ohtlikest
toodetest pärinesid Hiinast (43%), Euroopa Liidu ja Euroopa majanduspiirkonna riikide osakaal
oli 35%.33
Eelnõuga kavandatavatest muudatustest on tõenäoliselt kõige laiapindsema mõjuga 500-eurose
varalise kahju alampiiri kaotamine. Muudatuse tulemusena võib kannatanu edaspidi nõuda
kahju hüvitamist sõltumata varalise kahju suurusest. Kannatanute vaatenurgast muutub
regulatsioon selgemaks, sest hüvitise nõudmise õigus ei sõltu enam kahju rahalisest hinnangust,
mille määramine võib olla subjektiivne või eeldada eriteadmisi (nt kinnisasjale või ruumidele
tekitatud kahju korral).
Ka ülejäänud muudatused on kannatanute vaatenurgast positiivse mõjuga. Kuna suur osa
inimeste jaoks olulisest teabest on talletatud digitaalsel kujul, kaasneb andmete hävimise või
kahjustumisega järjest enam riske. Eelnõuga laiendatakse tootja vastutust ka olukordadele, kus
puudusega toote tõttu hävinesid või kahjustusid isiklikuks otstarbeks kasutatavad andmed.
On tõenäoline, et kohtusse pöördumine puudusega toote tõttu tekkinud kahju hüvitamist nõudes
sageneb, sest kannatanute jaoks paraneb kindlus, et nad suudavad tõendada toote puuduse
olemasolu ja põhjuslikku seost puuduse ja kahju vahel.
Kokkuvõttes on eelnõukohaste muudatuste potentsiaalne sihtrühm kõik tarbijad (kogu
elanikkond). Konkreetsed andmed juhtumite kohta, kus puudusega toode on tekitanud
füüsilisele isikule tervise- või varakahju, puuduvad. Kohtusse on jõudnud vaid üksikud
tootevastutust puudutavad vaidlused. Võib siiski prognoosida, et edaspidi kahju hüvitamise
nõuete arv suureneb, mis tuleneb peamiselt 500-eurose kahju alampiiri kaotamisest,
tõendamiskohustuse lihtsustamisest ja nõude esitamise tähtaja pikendamisest tervisekahju
korral. Kuigi vastavaid uuringuid ei ole tehtud, võib eeldada, et praegu on tarbijate teadlikkus
tootevastutuse regulatsioonist pigem väike. Teadlikkuse suurenedes võib nõuete arv kasvada
(eelkõige juhtumite puhul, kus elu- või varakindlustus puudub).
Tootjad ja teised vastutavad ettevõtjad
Potentsiaalselt võib tootevastutuse regulatsioon puudutada kõiki Eesti ettevõtjaid, kes
töötlevad, sh toodavad, mingit toodet. Sihtrühma kuuluvad:
- toote ja toote osa tootjad;
- tarkvaraarendajad;
- toote importijad ja volitatud esindajad;
- seotud teenuse osutajad;
- toote muutjad;
- tellimuse täitmise teenuse osutajad, levitajad ja digiplatvormid.
33 Andmed Euroopa Liidus ohtlikuks tunnistatud toodete kohta pärinevad Euroopa Liidu kiirhoiatussüsteemi
Safety Gate kaudu tehtud teavitustel: Safety Gate 2025 – Directorate-General for Justice and Consumers (DG
JUST). Tuleb rõhutada, et teatud tootekategooriate puhul kasutatakse teisi teavitamisviise, mistõttu ei hõlma
siintoodud andmed ravimeid, meditsiiniseadmeid, toitu ja loomasööta. Tootevastutuse regulatsioon kohaldub aga
ka neile toodetele.
42
Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus on välja toodud, et tootevastutuse direktiivi kohaldamisala
hõlmab tooteid pea terves töötleva tööstuse sektoris.34 Eelnõu koostamise ajal on Eestis
registreeritud 16 560 juriidilist isikut, kelle põhitegevusala kuulub töötleva tööstuse
valdkonda.35 Majanduslikult aktiivsete ettevõtjate arv selles sektoris jääb 10 000 kanti.36
Tegemist on siiski indikatiivsete näitajatega, sest toodete tootmisega võivad tegeleda ka
ettevõtjad, kelle põhitegevusalaks on märgitud muu tegevusala. Lisaks tuleb arvestada, et kui
toote tootja ei asu Euroopa Liidus, siis laieneb vastutus teistele ettevõtjatele. Eelnõu kohaselt
kehtestatakse sammsammuline vastutuse üleminek (joonis 2): kui tootja ei asu EL-is, laieneb
vastutus importijale või tootja volitatud esindajale; kui eelnimetatuid EL-is ei ole, laieneb
vastutus tellimuse täitmise teenuse osutajale; kui seda ettevõtjat ei ole võimalik kindlaks teha,
laieneb vastutus toote levitajale või digiplatvormi pakkujale. Vastutuse jagunemine eri isikute
vahel ei ole aga läbinisti uus, sest ka kehtivas õiguses võrdsustatakse tootjaga eri subjekte, kes
ei ole toote tootjad selle tavatähenduses. Nii võib ka kehtiva õiguse järgi vastutada näiteks toote
sissetooja või toote müüja. Sellegipoolest on vastutuse jagunemist täpsustatud ja lisaks on
vastutavate ettevõtjate ringi lisandunud digiplatvormi pakkujad (näitena võib tuua osta.ee).
Joonis 2. Puudusega toote tekitatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ring
Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus prognoositakse, et kavandatavate muudatuste tulemusena
suurenevad tootjate kulud vastutuskindlustusele. Kuigi ka Eesti kontekstis ei saa sellist mõju
välistada, võib selle realiseerumise tõenäosust pidada pigem väikeseks. Esiteks on puudusega
tootest tulenevaid kahjujuhtumeid vähe ning tõenäoliselt moodustavad need vaid väikese osa
kõigist juriidiliste isikute vastutuskindlustuse juhtumitest. Teiseks näitab kindlustusstatistika,
et tsiviilvastutuskindlustuse puhul ületavad laekunud kindlustusmaksed märkimisväärselt
kindlustushüvitiste väljamakseid. Hüvitiste ja laekunud kindlustusmaksete suhe on
tsiviilvastutuskindlustuses oluliselt väiksem kui mitme teise kahjukindlustuse liigi puhul.37
Seega on pigem vähetõenäoline, et eelnõukohased muudatused tingiksid vajaduse
kindlustusmakseid suurendada.
34 Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus (lk 82) on viidatud Euroopa Ühenduse majandustegevusalade
klassifikaatorile NACE, mille Eesti kohandustega versioon on EMTAK. Nii NACE kui ka EMTAK-i kohaselt
kajastatakse töötleva tööstuse ettevõtjad jaotuses C. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt puudutab direktiiv
pea kõiki ettevõtjaid, kelle põhitegevusala liigitub töötleva tööstuse jaotusesse. Erandiks on alajaotus C33
(masinate ja seadmete remont, hooldus ja paigaldus). 35 Äriregistri andmed juriidiliste isikute tegevusalade kohta. Tegevusalad | e-Äriregister (17.09.2026). 36 Statistikaameti andmed statistilisse profiili kuuluvate ettevõtjate kohta (tabelid ER022, ER021). 37 Tuginedes Statistikaameti 2025. aasta andmetele (tabel PR107), on näha, et kahjukindlustuse puhul on
väljamaksete ja saadud maksete suhe 0,56, mis tähendab, et iga saadud euro kohta tuleb kindlustusandjal teha
väljamakseid 56 sendi ulatuses. Tsiviilvastutuskindlustuse puhul, mis hõlmab ka vastutust puudusega toote eest,
on vastav koefitsient 0,33.
43
Ka Euroopa Liidu andmed ohtlike toodete kohta viitavad, et Eestist pärit toodetega on pigem
vähe probleeme. 2025. aastal oli 4671 ohtlikuks tunnistatud toote hulgas neli toodet, mille
päritoluriik oli Eesti.38
Mõju vastutavatele ettevõtjatele võib pikas ajaperspektiivis suureneda, kui teadlikkus
tootevastutuse regulatsioonist kasvab ning kannatanud hakkavad kahju hüvitamist sagedamini
nõudma. Kogumis suurendavad eelnõukohased muudatused ettevõtjate halduskoormust, kuna
laieneb nii hüvitatava kahju määratlus kui ka vastutavate ettevõtjate ring. Tooteid importivatel
ettevõtjatel on võimalik negatiivset mõju ennetada, tugevdades kontrolli imporditavate toodete
ohutuse üle.
Tarbijad ja tootjad – mõju digiühiskonnale
Üheks direktiivi (EL) 2024/2853 loomise põhjusena on välja toodud tootevastutuse
regulatsiooni kohaldumine uutele tehnoloogiatele (vt uue direktiivi põhjendus 3). See väljendub
näiteks selles, et tooteks loetakse selgelt ka nüüd tarkvara, aga ka näiteks digitaalseid
tootmisfaile. Eestis oli (arvuti)tarkvara juba varasemalt toote mõistega hõlmatud, kuid
digitaalne tootmisfail on uus muudatus nii Euroopa Liidu kui ka Eesti tootevastutuse
regulatsioonis.
Digitaalse tootmisfaili tootja võib vastutada faili puudusest põhjustatud kahju eest. See võib
suunata tootjaid pöörama rohkem tähelepanu failide ohutusele ja kvaliteedile. Nii võib
suureneda usaldus digitaalse tootmise vastu, kuid ka tootjate töömaht ja kulud.
Kindlustusandjad
Olulise sihtrühma, keda eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad, moodustavad
kindlustusandjad. Eestis tegutseb praegu kaheksa kahjukindlustusandjat ja seitse välismaiste
kahjukindlustusandjate filiaali. Lisaks pakub Eestis kahjukindlustusteenust suur hulk
rahvusvahelisi teenusepakkujaid.39 Sihtrühma piiritlemiseks on tabelis 1 esitatud andmed
kindlustusandjate kohta, kes tegid möödunud aastal tsiviilvastutuskindlustuse väljamakseid.
Tabel 1. Kindlustusandjad ja välismaiste kindlusandjate filiaalid ning nende tehtud
tsiviilvastutuskindlustuse väljamaksed 2025. aastal
Tsiviilvastutuskindlustuse
väljamaksete summa 2025.
aastal
Akciné draudimo bendrové Gjensidige Eesti
filiaal 463 600
AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti
filiaal 565 000
ERGO Insurance SE 1 592 400
Swedbank P&C Insurance AS 2 296 100
If P&C Insurance AS 1 987 200
Salva Kindlustuse AS 349 900
AB Lietuvos draudimas Eesti filiaal 762 700
38 Euroopa Liidu kiirhoiatussüsteemSafety Gate, 2025. aasta ülevaade. Safety Gate 2025 – Directorate-General
for Justice and Consumers (DG JUST) 39 Andmed kindlustusandjate ja -vahendajate kohta on leitavad Finantsinspektsiooni veebilehel. Kindlustusandjad
| Finantsinspektsioon
44
Compensa Vienna Insurance Group UADB
Eesti filiaal 924 000
LHV Kindlustus AS 97 400
Balcia Insurance SE Eesti filiaal 20 400
Allikas: Statistikaamet (tabel PRI107)
Puuduvad täpsed andmed, kui palju on esinenud kahjujuhtumeid põhjusel, et puudusega toode
tekitas füüsilisele isikule kahju, ning millised on olnud väljamakstud kahjusummad. Samuti ei
ole teada, kui palju kasutavad kindlustusandjad taolistel juhtudel tagasinõudeõigust. Nagu
eelnevalt selgitatud, on tõenäoline, et kahju hüvitamise nõuete arv suureneb, mis tingib ka
kahjujuhtumite sagenemise kindlustusandjate vaatest. Keskmine väljamakse muudatuste
tulemusena tõenäoliselt ei muutu (või pigem väheneb, arvestades 500-eurose kahju alampiiri
kaotamist), kuid agregeeritud väljamaksed kindlustusvõtjatele võivad kasvada. Täpset rahalist
mõju ei ole siiski võimalik prognoosida.
Muudatus, millega pikendatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest tulenevate
nõuete esitamise õigust 10 aastalt 25 aastale, tähendab kindlustusandjatele vastutusperioodi
pikenemist ja täiendavat riski. Samas võib eeldada, juhtumid, kus kahju hüvitamise nõue
esitatakse enam kui 10 aastat pärast toote turule laskmist, on praktikas äärmiselt harvad.
Mõju kindlustusandjatele ei ole vahetu, sest see sõltub nii kannatanute kui ka vastutavate
ettevõtjate tegevusest. Pikas ajaperspektiivis on võimalik, et juriidiliste isikute
vastutuskindlustuse juhtumite arv sageneb, see omakorda võib tingida vajaduse
kindlustusmakseid suurendada.
Kohtud
Seni on tootevastutuse regulatsioon olnud Eesti õiguspraktikas marginaalse tähtsusega.
Kohtuvaidlusi on olnud vaid üksikutel juhtudel (TlnRngKo 2-21-10225 ja HMKo 2-21-10225;
TlnRngKo 2-10-19489 ja HMKo 2-10-19489; TlnRngKo 2-19-8 ja PMKo 2-19-8; TrtRngKo
2-20-2122). Selle üks põhjus on ilmselt asjaolu, et tootja asub reeglina tarbijast „kaugemal“ kui
toote tarbijale müünud isik.
Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus on välja toodud, et hinnanguliselt on Euroopa Liidus
tervikuna umbes 209–452 kohtuvaidlust aastas, mis puudutavad tootevastutust.40
Kohtutele kaasneb eelnõukohaste muudatustega vajadus ennast uute nõuetega kurssi viia.
Edaspidi võib tootevastutust puudutavate kohtuasjade arv vähesel määral suureneda, kuid mõju
on pikaajaline ning sellega ei kaasne suuremat ressursivajadust.
Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet
Tarbijate üldise teavitamiskohustuse kaudu mõjutavad kavandatavad muudatused vähesel
määral Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti töökorraldust.
Direktiivi 2024/2853 põhjenduse 28 kohaselt on liikmesriikidel oluline tagada, et pädevad
tarbijakaitseasutused või -organid annaksid mõjutatud tarbijatele kogu asjakohase teabe, et nad
40 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the
document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective
products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 30. https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316
45
saaksid uue direktiivi kohast hüvitise saamise õigust tulemuslikult kasutada. On asjakohane, et
liikmesriigid võtaksid seda tehes arvesse tarbijakaitseõiguse rakendamise eest vastutavate
riiklike ametiasutuste koostöö kohustusi, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest
(EL) 2017/2394 tulenevaid kohustusi. Oluline on, et liikmesriikide tarbijakaitseasutused ja -
organid vahetaksid korrapäraselt teavet, mida nad saavad, ning teeksid tihedat koostööd
turujärelevalveasutustega. Liikmesriigid saavad lisaks ergutada pädevaid tarbijakaitseasutusi ja
-organeid andma tarbijatele teavet, et tarbijatel oleks hõlpsam direktiivikohast hüvitise saamise
õigust tulemuslikult kasutada.
Võimaliku koormuse tõusu ja lisandunud kohustused katab TTJA olemasoleva eelarve piires.
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA KAASNEVAD RIIGI JA KOHALIKU
OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD
Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele otseseid tulusid ega
kulusid.
Direktiivi 2024/2853 art 19 lg 1 kohaselt on liikmesriigil kohustus avaldada kergesti
juurdepääsetavas elektroonilises vormingus kõik lõplikud (jõustunud) otsused, mille tema
riiklik apellatsioonikohus või kõrgeima astme kohus on teinud direktiivi kohaselt algatatud
menetlustes. Otsused avaldatakse kooskõlas liikmesriigi õigusega.
Kuna Eestis juba avaldatakse jõustunud kohtuotsused elektrooniliselt, ei too see artikkel kaasa
uusi kohustusi.
Sama artikli lg 2 kohaselt loob komisjon kergesti juurdepääsetava ja üldsusele kättesaadava
andmebaasi, mis sisaldab liikmesriikide vastavaid kohtuotsuseid, ja haldab seda. Direktiivi
2024/2853 põhjenduse 61 kohaselt on selle eesmärk parandada arusaamist, kuidas direktiivi
riiklikul tasandil kohaldatakse, muu hulgas üldsuse, õigusvaldkonna töötajate, akadeemiliste
ringkondade esindajate ja liikmesriikide huvides. Kuna Eestis juba avaldatakse kõikides
kohtuastmetes jõustunud lahendeid ja need on elektrooniliselt kättesaadavad Riigi Teataja
veebilehel, ei loo eeltoodu Eestile uusi kohustusi.
8. RAKENDUSAKTID
Seaduse rakendamiseks ei tule luua ega muuta rakendusakte.
9. SEADUSE JÕUSTUMINE
Uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 09.12.2026, millest alates direktiivi järgi
uusi nõudeid ka kohaldatakse. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb arvestada
sellega, et seadus jõustub tavapärases korras, s.o kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas
avaldamist.
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK
KONSULTATSIOON
Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium enda 26.02.2025. a kirjas nr 8-
4/1961-1 huvigruppide arvamust direktiivis liikmesriikidele jäetud valikute kohta. Vastused
esitasid 2025. a kevadel Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Kliimaministeerium, Regionaal- ja
Põllumajandusministeerium, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu
Ülikooli õigusteaduskond, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kindlustusseltside
46
Liit ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Neid arvamusi on püütud võimalikult
suures osas eelnõu koostamisel arvestada.
Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Kliimaministeeriumile, Regionaal- ja
Põllumajandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu
esitati arvamuse avaldamiseks järgmistel isikutele ja asutustele: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond,
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Väike- ja
Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti E-kaubanduse
Liit, Eesti Advokatuur, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna Tehnikaülikooli
õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju
Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Eesti
Toiduainetööstuse Liit, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti
Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti
Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva-
ja Tekstiililiit, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit.
Eelnõu kohta esitasid märkusi ja ettepanekuid Kliimaministeerium, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium, Harju Maakohus, Eesti Kaupmeeste Liit ning Eesti
Kaubandus-Tööstuskoda. Seisukohad ning nendega arvestamine või arvestamata jätmine
nähtuvad eelnõu seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelist (lisa 2).
Algatab Vabariigi Valitsus __.__.2026
(allkirjastatud digitaalselt)
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Riigikantselei
Meie 17.11.2026 nr 8-1/7028-6
Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (uus tootevastutuse direktiiv) esitamine Vabariigi Valitsusele Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu
2. Seletuskiri 3. SK lisa 1 vastavustabel 4. SK lisa 2 kooskõlastusringi tabel
Alexandra Kööp 58871356 [email protected]