Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002. a määruse nr 305 „Allkirja ning ärakirja, väljavõtte või väljatrüki õigsuse ametliku kinnitamise õigust omavate haldusorganite määramine“ muutmise määruse eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Eelnõukohase määrusega (edaspidi eelnõu) viiakse Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002. a määrus nr 305 „Allkirja ning ärakirja, väljavõtte või väljatrüki õigsuse ametliku kinnitamise õigust omavate haldusorganite määramine“1 (edaspidi määrus) kooskõlla konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga2 (edaspidi ka KonS-i eelnõu). Muudatuse sisuline eesmärk on lõpetada välisesindustele määrusega antud ametliku kinnitamise pädevus samaaegselt selle seadusliku aluse lõppemisega ning vältida olukorda, kus määrus jätaks eksliku mulje teenuse jätkuvast kättesaadavusest. Eelnõuga lahendatakse olukord, kus konsulaarseaduse (edaspidi KonS) § 40 kehtetuks tunnistamise järel puudub Eesti välisesindustel ametliku kinnitamise teenuse osutamiseks seaduslik alus, kuid kehtiva määruse §-d 2 ja 4 näevad endiselt ette vastava pädevuse. Kavandatava muudatusega tunnistatakse nimetatud määruse sätted kehtetuks, et määrus ei annaks välisesindustele pädevust, mille seaduslik alus on lõppenud. Seadusemuudatuse tulemusel lõpeb välisesindustes allkirja ning teise haldusorgani dokumendi ärakirja, väljavõtte või andmekogu väljatrüki õigsuse ametlik kinnitamine. Eelnõuga ei kehtestata isikutele uusi teabe esitamise ega menetlustoimingute kohustusi.
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Välisministeeriumi konsulaarosakonna 1. büroo (konsulaarteenuste büroo) direktor Monika Metspalu (637 7447,
[email protected]), lauaülem Erle Ignatjev (637 7450,
[email protected]) ja juriidilise osakonna 3. büroo (riigisisese õiguse büroo) jurist Reili Aus (637 7438,
[email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud OÜ Täheviirg keeletoimetaja Riina Martinson.
Eelnõu on seotud KonS-i eelnõuga ning on kavandatud jõustuma samal ajal KonS-i eelnõus ette nähtud seadusemuudatustega, et tagada määruse ja seadusemuudatuste kooskõlaline kohaldamine.
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Ametliku kinnitamise pädevuse lõppemine tuleneb KonS-i muutmisest. Käesoleva eelnõuga tunnistatakse vastavad määruse sätted kehtetuks. KonS-i eelnõu § 1 punkti 23 kohaselt tunnistatakse KonS-i § 40 kehtetuks 1. jaanuaril 2027, mistõttu lõpeb Eesti välisesindustes ametliku kinnitamise teenuse osutamise seaduslik alus. Eelnõu eesmärk on viia määruses sätestatud ametliku kinnitamise õigust omavate haldusorganite loetelu kooskõlla KonS-i eelnõuga. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga muudetakse üksnes neid määruse sätteid, mida on seadusemuudatuse tõttu vaja kohandada.
Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Eelnõu § 1 sisaldab üht kehtiva määruse muudatust, millega tunnistatakse kehtetuks määruse §-d 2 ja 4. Eelnõu § 2 sätestab määruse jõustumisaja. Määruse andmise õiguslik alus on haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 23 lõige 1 ja § 24 lõige 4.
Eelnõu § 1
Eelnõuga tunnistatakse määruse §-d 2 ja 4 kehtetuks. Määruse § 2 kohaselt võivad Eesti välisesindused Välisministeeriumi struktuuriüksustena ametlikult kinnitada allkirja õigsust dokumendil sõltumata sellest, millisele haldusorganile dokument esitatakse. Määruse § 4 kohaselt võivad Eesti välisesindused samuti ametlikult kinnitada teise haldusorgani väljastatud dokumendi ärakirja või väljavõtte ning teise haldusorgani peetava automatiseeritud andmekogu väljatrüki õigsust. KonS-i eelnõu § 1 punktiga 23, millega tunnistatakse kehtiva KonS-i § 40 kehtetuks, langeb ära nimetatud määruse paragrahvides sätestatud pädevuse seaduslik alus. Määruse §-de 2 ja 4 kehtetuks tunnistamisega viiakse määrus seadusemuudatustega kooskõlla. Seadusemuudatuse jõustumisel puudub Eesti välisesindustel ametlikult kinnitamiseks seaduslik alus, mistõttu kaotavad määruse §-d 2 ja 4 oma reguleerimiseseme. Seepärast ei ole pädevuse säilitamine määruses põhjendatud ega kooskõlas kõrgema astme õigusaktiga.
Määruse § 2 sõnastusest tulenevalt võisid seni välisesindused kinnitada allkirja õigsust mis tahes Eesti haldusorganile esitataval dokumendil, kui allkirja ametlik kinnitamine oli õiguslikult lubatud. Seejuures ei saanud välisesindus ametlikult kinnitada allkirja, mille puhul seadus nõudis notariaalset kinnitamist (HMS-i § 23 lõige 1). Määruse § 2 üldise sõnastuse tõttu võis pädevus põhimõtteliselt hõlmata näiteks järgmisi dokumente või menetlusi: haldusorganile esitatavad avaldused, sealhulgas perekonnaseisutoimingutega seotud avaldused (nt nime muutmise avaldus); registritoimingutega seotud avaldused ja taotlused, sealhulgas rahvastikuregistriga seotud taotlused (nt välisriigis elava isiku isikukoodi saamise taotlus); haldusmenetluses esitatavad nõusolekud; haldusorganile esitatavad volikirjad; muud haldusmenetluses esitatavad dokumendid ja tahteavaldused (nt sotsiaalkindlustusmenetluses pensioni maksmiseks esitatav elusoleku tõend).
Määruse § 2 kehtetuks tunnistamisega lõpeb Eesti välisesinduste üldine pädevus kinnitada ametlikult Eesti haldusorganitele esitatavatel dokumentidel allkirja õigsust. 2024. aastal kasutati ametlikku kinnitamist 255 korral. Teenust on kasutatud eelkõige nime muutmise avalduse ja välisriigis elava isiku isikukoodi saamise taotluse esitamisel. Üksikjuhtudel on allkirja õigsust ametlikult kinnitatud ka sotsiaalkindlustusmenetluses pensioni maksmiseks esitataval elusoleku tõendil.
Muudatus puudutab muu hulgas nime muutmise menetlust. Perekonnaseisutoimingute seaduse § 9 lõige 3 võimaldab esitada perekonnaseisuasutusele kirjaliku avalduse ilma isiklikult kohale ilmumata, kui avaldaja allkirja õigsus on ametlikult kinnitatud. Siseministri 12. detsembri 2017. a määruse nr 453 § 3 lõike 1 punkti 3 ja lõike 3 kohaselt võib välisriigis viibiv isik esitada nime muutmise avalduse Eesti välisesindusele, kes edastab selle perekonnaseisuasutusele. Seni võimaldasid KonS-i § 40 ja määruse § 2 konsulaarametnikul sellisel avaldusel oleva allkirja õigsust ametlikult kinnitada. KonS-i § 40 ja määruse § 2 kehtetuks tunnistamise järel ei saa konsulaarametnik enam nime muutmise avaldusel allkirja õigsust ametlikult kinnitada, kuid konsulaarametnik võib sellisel avaldusel oleva allkirja õigsust notariaalselt kinnitada, kui tal on selleks seadusest tulenev pädevus ning säilib võimalus esitada avaldus välisesinduse kaudu.
Muudatus puudutab ka välisriigis elava isiku isikukoodi saamise taotluse esitamist. Siseministri 3. jaanuari 2019. a määruse nr 14 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ § 9 lõike 3 kohaselt võib välisriigis elav isik taotleda isikukoodi saamise taotluse edastamist Eesti välisesinduse vahendusel KonS-i § 44 lõike 1 alusel. Seni võimaldasid KonS-i § 40 ja määruse § 2 konsulaarametnikul taotlusel oleva allkirja õigsust ametlikult kinnitada. KonS-i § 40 kehtetuks tunnistamise tulemusel lõpeb konsulaarametniku vastav pädevus ning määruse § 2 tunnistatakse kehtetuks. KonS-i eelnõu § 4 punktiga 1 muudetakse rahvastikuregistri seaduse § 40 lõike 3 punkti 4, võimaldades esitada konsulaarametniku ametlikult kinnitatud allkirjaga taotluse asemel konsulaarametniku või välisriigi notari notariaalselt kinnitatud allkirjaga taotluse. KonS-i eelnõu § 4 punktiga 2 lisatava rahvastikuregistri seaduse § 40 lõike 3¹ kohaselt peab välisriigi notari kinnitatud taotlus vastama nimetatud lõikes sätestatud nõuetele. Lisaks säilib võimalus edastada taotlus välisesinduse vahendusel, kuid KonS-i eelnõu § 1 punktiga 27 muudetava KonS-i § 44 lõike 1 kohaselt on see edaspidi võimalik üksnes põhjendatud juhul.
Muudatus puudutab ka välisriigis viibiva vanema allkirja õigsuse ametlikku kinnitamist lapse nime muutmiseks antaval nõusolekul. Siseministri 12. detsembri 2017. a määruse nr 45 § 5 lõige 2 näeb ette võimaluse esitada lapse nime muutmiseks vajalik vanema nõusolek Eesti välisesinduse kaudu või posti teel, kusjuures nõusoleku andja allkirja õigsuse peab olema kinnitanud Eesti välisesinduse konsulaarametnik või välisriigi notar. Seni võimaldasid KonS-i § 40 ja määruse § 2 konsulaarametnikul nõusolekul oleva allkirja õigsust ametlikult kinnitada. KonS-i § 40 kehtetuks tunnistamise tulemusel lõpeb konsulaarametniku vastav pädevus ning määruse § 2 tunnistatakse kehtetuks. Edaspidi säilib võimalus kinnitada vanema allkirja õigsust notariaalselt, sealhulgas konsulaarametniku juures.
Üksikjuhtudel on välisesindustes ametlikult kinnitatud ka sotsiaalkindlustusmenetluses pensioni maksmiseks esitataval elusoleku tõendil oleva isiku allkirja õigsust. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 42⁴ lõike 1 kohaselt peab välisriigis elav pensionär üldjuhul esitama Sotsiaalkindlustusametile elukohariigi ametiasutuse või Eesti välisesinduse kinnitatud tõendi oma elusoleku kohta. Seni võimaldasid KonS-i § 40 ja määruse § 2 konsulaarametnikul sellisel dokumendil oleva allkirja õigsust ametlikult kinnitada. KonS-i § 40 kehtetuks tunnistamise tulemusel lõpeb konsulaarametniku vastav pädevus ning määruse § 2 tunnistatakse kehtetuks. Muudatus ei mõjuta siiski välisesinduse võimalust kinnitada pensionäri elusolekut riikliku pensionikindlustuse seaduse § 42⁴ lõike 1 alusel, sest elusoleku kinnitamine ja dokumendil oleva allkirja õigsuse ametlik kinnitamine on õiguslikult erinevad toimingud.
Määruse § 4 kehtetuks tunnistamine lõpetab välisesinduste pädevuse ametlikult kinnitada teise haldusorgani dokumentide ärakirjade, väljavõtete ja andmekogu väljatrükkide õigsust, kuid ei kaota võimalust saada selliseid kinnitusi teistelt pädevatelt isikutelt või asutustelt. Seni võimaldasid KonS-i § 40 ja määruse § 4 Eesti välisesindustel nimetatud dokumentide õigsust ametlikult kinnitada. Näiteks võis määruse § 4 kohaldamisalasse kuuluda äriregistri andmete väljatrüki õigsuse ametlik kinnitamine. Olemasoleva teabe kohaselt ei ole välisesindustes äriregistri väljatrükkide õigsust selle sätte alusel ametlikult kinnitatud, vaid vajaduse korral on kasutatud notariaalset kinnitamist. Äriregistri seaduse § 31 lõike 1 kohaselt saab äriregistri andmete ja dokumentidega tutvuda e-äriregistri kaudu või notaribüroos ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on võimalik saada äriregistri kinnitatud väljatrükke notaribüroost. KonS-i § 40 kehtetuks tunnistamise järel lõpeb välisesinduste vastava pädevuse seaduslik alus. Samas säilivad isikutele muud õigusaktides ette nähtud võimalused dokumentide õigsuse kinnitamiseks. HMS-i § 24 lõike 1 kohaselt võib dokumendi väljastanud või seda arhivaalina säilitav haldusorgan kinnitada dokumendi ärakirja või väljavõtte õigsust. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib haldusorgan kinnitada enda peetava automatiseeritud andmekogu väljatrüki õigsust. Lisaks võib HMS-i § 24 lõike 2 kohaselt dokumenti vastuvõttev haldusorgan teha sellest ärakirja või väljavõtte ja selle õigsust ametlikult kinnitada. Kui haldusorganile esitatakse koos ärakirjaga dokumendi originaal, ei või haldusorgan nõuda ärakirja ametlikku ega notariaalset kinnitamist (HMS-i § 24 lõige 2). Olenevalt dokumendi liigist ja selle kasutamise eesmärgist võib isikul olla võimalik kasutada ka notariaalset kinnitamist või elektrooniliselt väljastatud dokumenti, kui see vastab asjaomase menetluse nõuetele.
HMS-i § 22 lõike 4 kohaselt asendab notariaalne kinnitamine ametlikku kinnitamist, kui seadusest ei tulene teisiti. Lisaks jääb kehtima määruse § 1, mis annab haldusorganitele õiguse ametlikult kinnitada allkirja õigsust neile esitataval dokumendil. Välisesindustes ametliku kinnitamise teenuse lõppemisel säilib võimalus kasutada õigusaktides ette nähtud muid allkirjastamise või kinnitamise viise, sealhulgas digitaalallkirjastamist ja notariaalset kinnitamist. Sobiv lahendus sõltub asjaomase menetluse nõuetest. Seega lõpeb KonS-i § 40 kehtetuks tunnistamise ja määruse §-de 2 ja 4 kehtetuks tunnistamise tulemusel välisesinduste asjaomane ametliku kinnitamise pädevus, kuid sellest ei tulene automaatselt, et kõigi seni kinnitatavate dokumendiliikide puhul tekib isikutele uus kohustus või kulu. Mõju sõltub sellest, kas kinnitamine oli konkreetses menetluses vajalik, milliseid alternatiive seadus lubab ja kas isik saab neid kasutada.
Eelnõu § 2
Määruse jõustumisaeg on kavandatud KonS-i eelnõus ette nähtud KonS-i muudatuste jõustumisega samaks ajaks, s.o 1. jaanuariks 2027. a.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõuga ei võeta üle ega rakendata Euroopa Liidu õigust. Ametliku kinnitamise õigust omavate Eesti haldusorganite loetelu on riigisisese pädevuse korralduse küsimus.
Muudatus ei piira Euroopa Liidu õiguse alusel liikmesriikides kasutatavate avalike dokumentide tunnustamist ega isikute võimalust kasutada muid seaduses ette nähtud dokumentide kinnitamise viise.
4. Määruse mõjud
Eelnõu mõjutab eelkõige välisriigis viibivaid või elavaid isikuid, kes on seni kasutanud Eesti välisesindustes allkirja või dokumendi ärakirja, väljavõtte või andmekogu väljatrüki õigsuse ametliku kinnitamise teenust. 2024. aastal tehti 255 ametliku kinnitamise toimingut, mis moodustasid ligikaudu 0,4% kõigist konsulaartoimingutest (ligikaudu 62 000 toimingut). Nendest 255 toimingust 108 tehti Eesti Vabariigi suursaatkonnas Riias, kõik seotud välisriikide, peamiselt Läti kodanike allkirja ametliku kinnitamisega isikukoodi tellimise taotlustel. 2025. aastal tehti 249 ametliku kinnitamise toimingut, mis moodustasid samuti 0,4% kõigist konsulaartoimingutest (ligikaudu 61 500 toimingut). 249 toimingust 132 tehti taaskord suursaatkonnas Riias, millest omakorda 130 olid välisriigi kodanike allkirja ametlikud kinnitamised isikukoodi tellimise taotlustel. Toimingute arv ei näita siiski teenust kasutanud isikute täpset arvu, sest üks isik võis teenust kasutada korduvalt. Teenust on kasutatud peamiselt välisriigis elavate isikute isikukoodi saamise taotluste ja nime muutmise avalduste esitamisel ning üksikjuhtudel muude dokumentide, sealhulgas pensioni maksmiseks esitatavate elusoleku tõendite puhul. Teenuse kasutajate hulka kuuluvad nii Eesti kui ka välisriikide kodanikud. Nime muutmise avaldusega seotud toimingud puudutavad eelkõige Eesti kodanikke, isikukoodi saamise taotlusega seotud toimingud välisriikide kodanikke. Olemasolevad andmed ei võimalda määrata teenust kasutanud isikute täpset arvu ega nende jaotust kodakondsuse või toimingu liigi järgi.
Pädevuse lõppemine vähendab vähesel määral välisesinduste töökoormust seeläbi, et edaspidi ei tehta välisesindustes asjaomaseid ametliku kinnitamise toiminguid. Sellega väheneb nende toimingutega seotud isikute teenindamise, dokumentide kontrollimise, kinnituste vormistamise ja toimingute registreerimise vajadus. Muudatuse rakendamisega kaasneb Välisministeeriumile ja välisesindustele siiski ühekordne töökoormus, mis seisneb teenusekirjelduste ja juhiste ajakohastamises ning töötajate ja teenuse kasutajate teavitamises. Teiste asutuste töökoormus võib mõnevõrra suureneda, kui isikud pöörduvad edaspidi dokumentide kinnitamiseks või esitamiseks otse pädevate haldusorganite poole. Täiendav töökoormus võib seisneda eelkõige taotlejate nõustamises, dokumentide vastuvõtmises ja nende kontrollimises. Olulist töökoormuse suurenemist ei ole siiski põhjust eeldada, arvestades senist teenuse kasutamise mahtu ning asjaolu, et taotluste sisuline menetlemine kuulub ka kehtiva korra kohaselt pädevatele haldusorganitele. Täpne mõju sõltub sellest, milliseid alternatiivseid võimalusi isikud kasutama hakkavad.
Muudatuse sotsiaalne ja regionaalne mõju on senist teenuse kasutamise mahtu arvestades eeldatavalt väike. Ametliku kinnitamise teenuse lõpetamine ei välista õigusaktides sätestatud tingimustel nime muutmise avalduse ega välisriigis elava isiku isikukoodi saamise taotluse esitamist Eesti välisesinduse vahendusel. Olenevalt menetluse nõuetest võib allkirja õigsuse ametliku kinnitamise asemel kasutada näiteks digitaalallkirjastamist või notariaalset kinnitamist. Dokumendi ärakirja, väljavõtte või andmekogu väljatrüki õigsuse kinnitamiseks säilivad HMS-i §-s 24 sätestatud võimalused. Samuti säilib konsulaarametniku notariaalse kinnitamise võimalus seaduses sätestatud pädevuse ja tingimuste piires.
Eelnõuga ei kehtestata taotlejatele uusi teabe esitamise ega menetlustoimingute kohustusi, mis suurendaksid nende halduskoormust. Ametliku kinnitamise teenuse lõpetamisega võib kaasneda vajadus pöörduda notari või teise haldusorgani poole. Samas võib välisriigis viibival isikul olla lihtsam ja vähem kulukas pöörduda elukohale lähemal asuva notari poole kui sõita Eesti välisesindusse, mis võib asuda tema elukohast märkimisväärsel kaugusel. Mõju sõltub konkreetse menetluse nõuetest ja alternatiivsete võimaluste kättesaadavusest.
Olulist keskkonna-, julgeoleku- ega välissuhete mõju muudatusega eeldatavalt ei kaasne. Majanduslik mõju võib avalduda eelkõige üksikjuhtudel tekkivate dokumentide kinnitamise, edastamise või sõidukuludega, mille suurust ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik usaldusväärselt hinnata. Teenuse kasutajate jaoks sõidukulud pigem vähenevad, arvestades et notarite võrgustik on oluliselt laiem ja seega võib notar asuda teenuse kasutaja jaoks märksa lähemal kui välisesindus.
Välisesinduste ametliku kinnitamise pädevuse lõppemine tuleneb KonS-i § 40 kehtetuks tunnistamisest. Käesoleva määruse eelnõuga viiakse rakendusakt seadusemuudatusega kooskõlla ega kehtestata ettevõtjatele, inimestele ega vabaühendustele uusi halduskohustusi. Kuna määruse eelnõuga ei kehtestata uusi halduskoormust suurendavaid nõudeid, ei teki selle eelnõu puhul hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõikes 4¹ sätestatud halduskoormuse tasakaalustamise kohustust.
5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud
Välisministeerium ajakohastab ametlikku kinnitamist käsitlevad juhised ja teenusekirjeldused ning teavitab välisesindusi nende pädevuse lõppemisest. Taotlejaid teavitatakse seaduses ja muudes õigusaktides sätestatud võimalustest, sealhulgas nime muutmise avalduse esitamisest rahvastikuregistri turvalises veebikeskkonnas ning välisriigis elava isiku isikukoodi saamise taotluse notariaalse kinnitamise võimalusest.
Määruse ülejäänud sätetes nimetatud ametliku kinnitamise õigust omavate haldusorganite pädevus ei muutu. Seetõttu ei ole neil vaja oma menetlusi ega töökorraldust käesoleva määrusemuudatuse tõttu muuta.
Määruse rakendamisega ei kaasne eeldatavalt täiendavaid riigieelarvelisi kulusid ega tulusid. Vajalik teavitamine ja teenuseinfo muutmine tehakse Välisministeeriumi olemasolevate vahendite arvelt.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a. Jõustumisaeg on kavandatud KonS-i eelnõus ette nähtud seadusemuudatuste jõustumisega samaks ajaks. Samal ajal jõustumine tagab määruse ja seadusemuudatuste kooskõlalise kohaldamise.
7. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ning Siseministeeriumile. Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastas eelnõu tingimusel, et tema märkustega arvestatakse. Justiits- ja Digiministeeriumi märkustega on arvestatud ning seletuskirja vastavalt täiendatud. Märkuste ja nendega arvestamise ülevaade on esitatud seletuskirja lisas olevas kooskõlastustabelis.