| Dokumendiregister | Õiguskantsleri Kantselei |
| Viit | 6-1/240556/2402176 |
| Registreeritud | 12.04.2024 |
| Sünkroonitud | 15.04.2024 |
| Liik | Väljaminev kiri |
| Funktsioon | 6 Järelevalve õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle |
| Sari | 6-1 Isiku avalduse alusel seaduse põhiseaduspärasuse kontroll |
| Toimik | 6-1/240556 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Riigikogu sotsiaalkomisjon, Riigikogu kultuurikomisjon |
| Saabumis/saatmisviis | Riigikogu sotsiaalkomisjon, Riigikogu kultuurikomisjon |
| Vastutaja | Angelika Sarapuu (Õiguskantsleri Kantselei, Sotsiaalsete õiguste osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Õnne Pillak
esimees
Riigikogu sotsiaalkomisjon
Teie nr
Meie 12.04.2024 nr 6-1/240556/2402176
Toimetulekutoetuse maksmise tingimused
Lugupeetud Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
Õiguskantsleri poole pöördus 22-aastane üliõpilane, kes elab üürikorteris ja vajab abi
eluasemekulude katmisel. Ta taotles toimetulekutoetust, kuid ei saanud seda, sest tema ainus elus
olev vanem ei saa toimetulekutoetust. Lapsevanem ei ole oma last kunagi vabatahtlikult toetanud
ega tee seda ka praegu. Üliõpilane küsis, kas tingimus, mis seob ka perest eraldi elavad õppurid
toimetulekutoetuse taotlemisel oma perega, on kooskõlas põhiseadusega.
Seadus lubab kuni 24-aastasele õppurile, kes elab oma perest eraldi, maksta toimetulekutoetust sel
juhul, kui tema perekonnale määrati toimetulekutoetus eelmisel või jooksval kuul
(sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 9). Seevastu 25-aastastele ja vanematele õpilastele
toimetulekutoetuse taotlemisel selliseid tingimusi ei seata (SHS § 131 lg 10). Seega kohtleb seadus
õppureid toimetulekutoetuse saamisel vanuse alusel erinevalt.
Selge on see, et perekond ei pea 21–24-aastast õppijat rahaliselt toetama, sest kohustus õppivat
täisealist last ülal pidada lõpeb noore 21-aastaseks saamisel (perekonnaseaduse § 97 punkt 2).
Õppur võib materiaalset abi saada ka haridussüsteemist. Praegu ei pruugi aga ka haridussüsteemi
toetused erinevat kohtlemist leevendada. Näiteks võib 21–24-aastane üliõpilane ilma jääda ka
vajaduspõhisest õppetoetusest, sest selle toetuse saamise õigus sõltub tema ja ta perekonna
sissetulekutest (lapsevanemate ning alaealiste ja kuni 24-aastaste õppivate õdede ja vendade ning
poolõdede ja -vendade sissetulekutest, vt õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõige 21 ja § 51
lõiked 1 ja 2).
Tõsi, 21–24-aastane puuduses olev õppur võib enda elatamiseks asuda tööle. See aga ei selgita,
miks kohtleb seadus erinevalt temast vanemat õppurit. Näiteks 25-aastasele üliõpilasele makstakse
toimetulekutoetust ja ka vajaduspõhist õppetoetust vaid tema enda sissetulekutest lähtudes.
Vajaduspõhist õppetoetust ei loeta siis ka toimetulekutoetuse määramisel inimese sissetulekute
hulka, millest ta peaks oma esmavajadusi katma (SHS § 133 lõike 2 p 6). Nii võib 25-aastane üksi
elav üliõpilane saada riigilt vajaduspõhist õppetoetust (150, 270 või 440 eurot kuus) ja lisaks
toimetulekutoetust toimetulekupiiri ulatuses (200 eurot kuus) ja oma tegelike eluasemekulude
hüvitamiseks (omavalitsuse kehtestatud piirmäärade ulatuses).
Palun sotsiaalkomisjonil neid seadusesätteid arutada ja vastata järgmistele küsimustele.
2
1. Mis eesmärgil on kehtestatud SHS § 131 lõige 9, mille järgi saab kuni 24-aastane
perekonnast eraldi elav inimene toimetulekutoetust vaid siis, kui tema perekond sai
eelmisel või jooksval kuul toimetulekutoetust?
2. Miks teeb seadus toimetulekutoetuse määramisel vahet 21-24-aastastel ning 25-aastastel ja
vanematel õppuritel?
3. Kas erinevat kohtlemist saab põhjendada sellega, mis õppeasutuses inimene õpib:
gümnaasiumis, ülikoolis või kutsekoolis?
Ootan Teie vastuseid 20. maiks 2024.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Riigikogu kultuurikomisjon
Angelika Sarapuu 693 8411