Keskkonnaamet_soovitus

Rainer Vakra

Keskkonnaamet

[email protected]

Meie 12.04.2024 nr 7-4/240219/2402161

Jahipidamine jahikeeluga maal

Austatud peadirektor

Õiguskantsleri poole pöördus maaomanik kaebusega, et kuigi ta on oma maal jahipidamise ära

keelanud, peetakse tema kinnistul jahti endiselt, sealhulgas mootorsõidukitega ning ette teatamata.

Maaomanik on mures, sest ei tunne end oma kinnistul turvaliselt.

Maaomanik palus Keskkonnaametil algatada järelevalve kohaliku jahiseltsi üle, kuna see on

maaomaniku keelust üle astunud. Keskkonnaamet selgitas maaomanikule, et järelevalvet ei

algatata, sest maaomanik ei või keelata jahipidamist, mille eesmärk on uluki kaudu leviva haiguse

tõkestamine (jahiseaduse (JahiS) § 25 lg 3 p 3). Ühtlasi soovitas amet maaomanikul pöörduda oma

murega kohaliku jahiseltsi poole.

Jahipidamine peab olema õiguspärane. See tähendab, et Keskkonnaametil tuleb uluki kaudu leviva

haiguse tõkestamiseks esmalt kehtestada selline jahipidamise korraldus, mis tagaks haiguse tõhusa

tõkestamise, aga arvestaks ka maaomaniku omandiõigust. Maaomanikele seatavad piirangud

peavad olema proportsionaalsed ja jahipidamine peab olema ohutu. Lisaks peab Keskkonnaamet

riikliku järelevalve käigus välja selgitama, kas jahipidamine jahikeeluga maadel on seal viibivatele

inimestele ohutu. Näiteks oleks võimalik Keskkonnaameti peadirektori 2023. aasta 6. mail antud

käskkirja täiendada selliselt, et oleks arusaadav, mis tingimustel tohib jahikeeluga maadel jahti

pidada ja kuidas tuleb teavitada maaomanikku tema maal jahikeelust üleastumise lubamisest.

Palun andke teada, mida olete ette võtnud, et jahikeeluga maadel jahipidamist korraldades

arvestataks maaomanike huve ja õigusi. Ootan Teie vastust 15. juuniks.

Maaomaniku võimalused jahipidamise korraldamisel

Maaomanik võib üldjuhul igal ajal oma maal jahipidamise ära keelata või lubada oma maatükil

pidada jahti temale sobivatel tingimustel (vt JahiS § 6 p 3). Jahipidamiseks tuleb kinnisasja

omanikuga sõlmida leping (JahiS § 25 lg 1). Kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist

keelanud, tohib lepingu puudumisel pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal jahti

päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid seda ei tohi teha lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest

(JahiS § 25 lg 2).

2

Maaomanikel tuleb arvestada, et nende keelust hoolimata võib nende maatükil jahti pidada, kui

see on vajalik maaomaniku maalt jahisaaduse äraviimiseks, jahipidamise käigus haavatud ja muul

põhjusel vigastatud uluki jälitamiseks ja surmamiseks või uluki kaudu leviva haiguse

tõkestamiseks kui Keskkonnaamet on sellise korra kehtestanud (JahiS § 25 lg 3). Seega ei saa

maaomanik keelata jahipidamist oma kinnistul, kui see on vajalik uluki kaudu leviva haiguse

tõkestamiseks ja kui Keskkonnaameti peadirektor on kehtestanud vastava korra (JahiS § 25 lg 3

p 3).

Jahipidamine seakatku tõrjeks

Riigikogu on volitanud Keskkonnaametit tegutsema sigade Aafrika katku tõkestamiseks koostöös

Põllumajandus- ja Toiduametiga ning kehtestama jahipidamise korra, mis aitaks tõhusalt tõrjuda

sigade Aafrika katku.

Veterinaarseaduse (VS) § 51 sätestab, et metsloomade populatsioonis loomataudi ennetamisel ja

tõrjel rakendab Põllumajandus- ja Toiduamet koostöös Keskkonnaameti ning jahimeestega

jahipidamisega seotud meetmeid. Muu hulgas on neil õigus rakendada Põllumajandus- ja

Toiduameti veebilehel avalikustatud asjakohaseid bioturvalisuse meetmeid. Veterinaarseaduse

eelnõu seletuskirjas on öeldud, et loomatauditõrjet metsloomade populatsioonis korraldab

Põllumajandus- ja Toiduamet. Loomataudi tõkestamise meetmeid tuleb rakendada jahiseadusega

sätestatud korras. Nende meetmete all peetakse silmas metsloomade söötmise keeldu ning

koostööd jahimeestega, kes saavad aidata (lisaks veterinaararstidele ja veterinaarjärelevalve

ametnikele) loomadelt proove võtta ja surnud metslooma korjust matta või kõrvaldada. Selline

praktika on hästi toiminud sigade Aafrika katku ennetamisel ja tõrjumisel.

Jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks korraldab Keskkonnaamet (JahiS § 23 lg 4

p 5). Jahipidamiseks peetakse jahiseaduse järgi uluki jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist.

Jahipidamisega on võrdsustatud jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega

jahivibu või püünisega looduses viibimine (JahiS § 23 lõiked 1 ja 2).

Keskkonnaameti peadirektor andis 6. mail 2023 käskkirja nr 1-1/23/60 „Metssigade küttimise

korraldamine sigade Aafrika katku tõkestamiseks metssigade asurkonnas Eesti Vabariigi

territooriumil“ (vt Keskkonnaameti kodulehel). Selle käskkirjaga kohustas amet jahipiirkonna

kasutajaid teatama, kui nad kütivad metssigu (loomade arv, sugu, vanusegrupp) uluki kaudu leviva

haiguse tõkestamiseks. Keskkonnaametile peab küttimisest teatama kalendrikuu kaupa iga kuu

10. kuupäevaks (käskkirja p 1.1). Sigade Aafrika katku tõrjumise eesmärgil tohib metssigu küttida

ka seisva mootoriga mootor- ja maastikusõidukist, mootor- ja maastikusõidukit muul viisil

kasutades ning kunstliku valgusallika abil kuni 28. veebruarini 2025 (käskkirja p 1.3). Jahikeeluga

maadel jahipidamiseks ei ole korda kehtestatud, kuigi jahiseaduse § 25 lõike 3 punkt 3 näeb ette,

et seda peab tegema Keskkonnaameti peadirektor, kui uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks

tuleb maaomaniku seatud jahikeelust üle astuda.

Jahikeelust üleastumise korrana ei saa käsitada peadirektori käskkirja punkti 2.1.9, mis ütleb, et

„jahiseaduse § 25 lg 3 p 3 on sätestatud, et maaomanik ei või oma kinnisasjal keelata jahipidamist

uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks Keskkonnaameti peadirektori kehtestatud korra

kohaselt. Kuna sigade Aafrika katku tõrjel eesmärgil on metssigu vaja küttida ruumiliselt kõikjal

üle Eesti, siis võib jahipidamise keelamine kaasa tuua olukorra, kus teatud jahikeeluga aladel on

metssigade küttimine takistatud, mis omakorda võib kaasa tuua haiguse leviku hoogustumise

nendel aladel seoses metssigade koondumisega ja suurenenud asutustihedusega. Metssead

3

tunnetavad üsna kiiresti ära piirkonnad kus jahti ei peeta ning koonduvad sinna. Selle olukorra ära

hoidmiseks on lubatud metssigu küttida mh ka maaomanike jahikeeluga aladel, kus see katku

leviku takistamise eesmärgil põhjendatav ja vältimatu on“ (rõhutus lisatud).

Selle viimase lausega on Keskkonnaamet andnud jahikeeluga maadel jahipidamise vajalikkuse ja

proportsionaalsuse üle otsustamise õiguse jahipiirkonna kasutajatele. Seejuures ei ole

jahipiirkonna kasutajat kohustatud maaomanikku teavitama ega kehtestatud täpsemat korda

jahikeeluga maadel tegutsemiseks.

Tuleb kehtestada jahipidamise kord

Keskkonnaamet ei saa jätta jahipiirkonna kasutaja otsustada, millal ja mil viisil on vältimatu ja

põhjendatud pidada jahti jahikeeluga maadel. Keskkonnaametil tuleb määratleda, millistel

tingimustel võib toimuda jahipidamine nendel maadel, kus maaomanik on jahi keelanud,

arvestades tingimuste seadmisel üheaegselt uluki kaudu leviva haiguse tõkestamise eesmärki ja

maaomanike huve ja õigusi.

Maaomanik, kes on jahi oma maal ära keelanud, arvestab, et tema maal relvadega,

mootorsõidukitega ega muul viisil jahti ei peeta. Jahipidamist keelates on maaomanik arvestanud,

et tema ja tema lähedased võivad end jahikeeluga maal igal ajal jahipidamisest häirimatult ja

turvaliselt tunda.

Kui loomataudi tõkestamiseks on vaja ulukeid jahikeeluga maal jälitada, püüda, tabada või

surmata, saab seda teha vaid Keskkonnaameti sätestatud korra kohaselt. Sellest korrast tuleb

jahikeeluga maa omanikele ka teada anda. Korras määratakse kindlaks, mis ajavahemikul ja mida

peab tegema jahikeeluga maadel uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks ja kes neid toiminguid

teeb.

Maaomanikele seatavad piirangud peavad olema proportsionaalsed – korda kehtestades tuleb

kaaluda, millised jahiseaduses sätestatud tegevused (vt JahiS § 23 lg-d 1 ja 2 ning § 24 lg 7) on

maaomaniku maal jahikeelust hoolimata vajalikud, sobivad ja mõõdukad, et saavutada avalik

eesmärk (loomataudi leviku tõkestamine). Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda

ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt

Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a

otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

Keskkonnaamet peab jahipidamise korras kindlaks määrama ka selle, kes ja millal jahikeeluga

maaomanikke korra kehtestamisest teavitab ning näidata, kuidas ja millal on võimalik

maaomanikel jahipidamise kord jahikeeluga maadel soovi korral vaidlustada. Korras tuleb

käsitleda ka seda, kuidas jahikeeluga maade omanikke igast jahist eelnevalt teavitatakse. Jahikeelu

seadnud maaomanik peab tema maal peetavast jahist kindlasti ette teadma, et tal oleks võimalik

kaitsta enda ja oma lähedaste elu, tervist ja vara.

Korra kehtestamine ja maaomaniku teavitamine jahikeeluga maadel jahipidamisest on vajalik

selleks, et maaomanikul oleks teada, kes, millal, mida ja mis põhjusel tema maal riigi suuniste

kohaselt teeb.

Kui pole korraldatud, kuidas tuleb maaomanikule tema maal peetavast jahist eelnevalt teatada, siis

ei tohi jahikeeluga maadel relvaga jahti pidada, sest see võib olla inimestele ohtlik. Inimesele

ohtlikul viisil jahipidamine on jahiseaduse kohaselt keelatud (vt JahiS § 24 lg 4 p 1).

4

Korrakaitseseaduse § 2 lõike 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus, mille

eesmärk on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. JahiS § 47

sätestab, et Keskkonnaametil on õigus ja kohustus teha jahiseaduse nõuete täitmise üle riiklikku

järelevalvet. Järelikult tuleb kontrollida ka JahiS §-s 25 kehtestatud nõuete täitmist ehk seda, kas

kinnisasja kasutatakse jahipidamiseks õiguspäraselt ja ohutul viisil (vt ka õiguskantsleri

05.06.2020 seisukohta).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks: Põllumajandus- ja Toiduamet, avaldaja

Marje Kask 6 93 8427

[email protected]