Terviseamet
Birgit Lao
[email protected]
Ragnar Vaiknemets
[email protected]
[email protected]
Koopia:
Sotsiaalministeerium
Heli Paluste
[email protected]
[email protected]
Tervisekassa
Tiia Zeigo
[email protected]
[email protected]
Riigikogu sotsiaalkomisjon
Õnne Pillak
[email protected]
Nr. 5-04-10, 10. aprill 2024
SELGITUSTAOTLUS
Pöördume Terviseameti poole seoses läheneva tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse jõustumisega. 1. juulil 2024 jõustuv tervisehoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS) seab hüvitamiskohustuse sõltuvusse eriala piiridest. Vastavalt TOKVS § 20 lg-le 15 ei hüvita kindlustusandja patsiendile kahju, mis tuleneb tervishoiuteenuse osutamisest, mida tervishoiutöötaja osutas väljaspool omandatud eriala piire.
Hambaravi valdkonnas on aga endiselt ebaselge üldhambaarsti õigus osutada lihtsamaid ortodontilisi teenuseid vastavalt oma pädevusele ja kogemusele. Eesti Hambaarstide Liidule (EHL) teadaolevalt on Terviseamet teinud sellega seoses mitmetele kliinikutele ka ettekirjutusi. Terviseametil on järelevalve teostamise pädevus ja EHL ei soovi sekkuda konkreetsetesse järelevalvemenetlustesse. Siiski leiame, et riigi ja Terviseameti üheks ülesandeks järelevalveasutusena on tagada, et nii patsientidele kui ka tervishoiuteenuse osutajatele ja tervishoiutöötajatele oleks üheselt selge, kust lähevad ühe või teise eriala piirid ja milline on selliste piiride õiguslik alus.
Selleks, et EHL saaks seadusemuudatuseks ette valmistuda ja teavitada aegsasti oma liikmeid, palume vastata ametliku kirjaga järgmistele küsimustele:
1. Milliseid teenuseid loeb Terviseamet ortodontia teenusteks, mida Terviseameti seisukoha kohaselt võib osutada üksnes ortodontia eriarst ja mida hambaarst ei või osutada koos viitega õigusaktile või allikale, millest nähtub teenuste loetelu või erialade vahel jagunemise kriteeriumid? Palume esitada konkreetne loetelu teenustest.
Märkus: EHL-ile teadaolevalt on Terviseamet tuginenud TTKS § 3 lg-le 2 ja sotsiaalministri määrusele nr 110, kuid nimetatud õigusaktides ei ole defineeritud ortodontilise teenuse mõistet ega esitatud teenuste loetelu, mis kuuluvad selliste ortodontiliste teenuste alla, mida võivad osutada ainult ortodondid (st erihambaarstid). EHL ei nõustu seisukohaga, et igasugune hammaste asendi ja/või hambumuse muutmine kuulub ainult ortodondi pädevusse. Hambumust muudetakse hambaarsti igapäevapraktikas sageli palju kiiremini ja radikaalsemalt, näiteks ulatusliku (kogu suud hõlmava) hammaste proteesimisega, kulunud hammaskonna täidistega taastamisega, hambutu patsiendi rehabilitatsiooni või Dahli printsiipi kasutades. Piimahammaste ekstraktsioon, lihvimine ja kohahoidja paigaldamine on ravitööd, mille eesmärk on suunata jäävhammaste lõikumist ning seeläbi muuta ka hambumust. Samas ühtegi eelnimetatutest ortodontiliseks teenuseks ei loeta.
2. Kas Terviseameti seisukoha kohaselt reguleerib TTKS § 43 ka hambaravi teenuste osutamisel osalemist?
3. Kas TTKS § 43 lg 2 lause 2 on kohaldatav ka hambaarsti suhtes ja kui vastus on eitav, siis millisel õiguslikul alusel on välistatud selle lause kohaldumine hambaarsti suhtes?
Märkus: iseenesest on arst ja hambaarst küll erinevad kutsed, kuid TTKS § 43 tervikuna reguleerib mistahes tervishoiuteenuste osutamisel osalemist, sh ka ortodontiliste hambaraviteenuste osutamisel osalemist. TTKS § 43 lg 1 ja lg 5, samuti TTKS § 20 lg 2 ja määrus nr 110 reguleerib ka hambaravi – kasutatud on mõistet „eriarstiabi“, pole kasutusel eraldi mõistet „erihambaarstiabi“. Vastasel juhul võiks asuda seisukohale, et mitte ükski TTKS-i säte, kus räägitakse eriarstiabist ja kus ei ole eraldi nimetatud hambaarsti või hambaravi, ei reguleeri hambaravi osutamist. Asjaolu, et TTKS §-i 43 erinevates sätetes kasutatud mõiste „arst“ hõlmab ka hambaarsti ja hambaarstiõppe üliõpilast, kinnitab TTKS § 43 lg 5 (mille alusel on ministri määrusega täpsustatud lõigetes 1-4 sätestatud regulatsiooni ka hambaravi teenuse osutamisel osalemise osas). Leiame, et see säte on ka hambaarstide osas kohaldatav ning võimaldab ortodontilisi teenuseid täiendõppe alusel osutada sarnastel alustel nagu toimub näiteks üldarsti kaasamine erakorralise meditsiini teenuste osutamisse. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks regulatsioon võimaldama eriala residentuuri mitteläbinud arsti osalemist mistahes eriarstiabi tervishoiuteenuse osutamisel vastavalt tema pädevusele ja kogemusele, kuid mitte hambaravi valdkonnas.
4. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et TTKS § 43 lg 2 lause 2 ei reguleeri hambaarsti osalemist erihambaravi teenuste osutamisel, siis millisel põhjusel ei ole säte Terviseameti arvates kohaldatav hambaarstile analoogia korras?
Märkus: käesoleval hetkel ei ole näiteks ka õigusakti, mis reguleeriks hambaravi teenuse osutamist vastavas erisõidukis (näiteks hambaravi buss). Tervisehoiuteenuse osutamist hoones asuvates ruumides reguleerib hetkel sotsiaalministri 25.01.2002 määrus nr 25 „Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile“ (edaspidi määrus nr 25). Ometi on Terviseamet EHL-i andmetel määruse nr 25 nõudeid kohaldanud analoogia alusel ja jätnud tegevusloa välja andmata, kui sõidukis ei ole täidetud hoones asuvate ruumide osas kehtestatud nõuded. Millistel põhjustel ei ole sarnaselt TTKS § 43 analoogia alusel kohaldatav hambaarstide suhtes?
Palume vastuse koostamisel arvestada, et Terviseameti vastus edastatakse tõenäoliselt ka Euroopa Komisjonile.
Lugupidamisega
/Allkirjaststud digitaalselt/
Katrin Metstak
President
Eesti Hambaarstide Liit