Eelnõu

Rikkumisteadete vastuvõtmise ja nende suhtes rakendatavate järelmeetmete kord

Määrus kehtestatakse tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 9 lõike 6 alusel.

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse nõuded tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaselt

rikkumisteate esitamisel rikkumisteate vastuvõtmiseks ja selle suhtes järelmeetmete

rakendamiseks ja tagasiside andmiseks avaldatavale infole.

§ 2. Rikkumisteate vastuvõtmisel edastatav teave

(1) Pädev asutus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 6 lõike 1 tähenduses on

kohustatud oma veebilehel avaldama järgmise teabe:

1) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-s 13 sätestatud kaitse saamise tingimused;

2) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-s 2 sätestatud rikkumised, mille puhul saab

teavitaja kaitse;

3) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-s 3 sätestatud isikud, kes saavad teavitamisel

kaitse;

4) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 9 lõikes 1 sätestatud asutusevälise

teavituskanali rikkumiseteate vastuvõtmise viisid koos infoga rikkumisteate salvestamise

kohta;

5) rikkumisteate kättesaamise kohta kinnituse andmise tähtajad, muu hulgas vajadusel

rikkumisteate pädevale asutusele edastamise teave tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

seaduse § 10 lõigete 1 ja 2 kohaselt;

6) rikkumisteate kohta täiendavate selgituste ja info küsimise õigus;

7) isikuandmete töötlemise teave tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 15 kohaselt;

8) konfidentsiaalsuse tagamise teave tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 14

kohaselt;

9) rikkumisest teavitamisega seonduv kord ja õigustega seonduva nõustamise teave.

§ 3. Rikkumisteate suhtes rakendatavate järelmeetmete kohta kättesaadavaks tehtav

teave

(1) Pädev asutus on kohustatud oma veebilehel avaldama järgmise teabe:

1) rikkumisteatele tagasiside andmise viis ja sisu;

2) rikkumise väljaselgitamiseks asjakohased järelmeetmed tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse § 11 lõike 1 kohaselt;

3) järelmeetmete rakendamise kohta antava tagasiside tähtajad tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse § 11 lõike 2 kohaselt;

4) tagasiside rikkumise menetluse lõpptulemus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse

§ 11 lõike 6 kohaselt;

5) survemeetmete rakendamise keeld tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 16

kohaselt;

6) survemeetmete rakendamisel kohalduvad õigused tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

seaduse § 16 lõike 2 kohaselt;

7) rikkumisest teavitaja teabe avaldamise info ning teabele juurdepääsu hankimise vastutuse

välistamise tingimused tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 17 kohaselt.

1

Eelnõu seletuskirja juurde

Lisa

Märkuste arvestamise või mittearvestamise tabel

Märkuse esitaja/märkuse sisu Märkusega

arvestamine/mittearvestamine

Rahandusministeerium

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)

2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute

kohta (edaspidi EL direktiiv) ja tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) on ette

nähtud rikkumisest teavitamine nii ettevõtja või asutuse

siseselt või pädevale asutusele. Maksu- ja Tolliamet

(edaspidi MTA) on üks pädevatest asutustest. Eelnõu ei

sea teavitatavatele rikkumistele erilisi filtreid (v.a. väga

põgus välistuste loetelu seaduseelnõu § 2 lõikes 2). See

tähendab, et rikkumisest teavitaja kaitsega on hõlmatud

kõikvõimalik vihjeinfo, mis esitatakse töösuhte raames,

sh lepingupartneriga töösuhte raames.

Meile tundub, et EL direktiivi rakendatakse

märkimisväärselt koormavamal viisil, kui EL direktiiv

kohustab. Samas ei ole ette näha, et koormavam EL

direktiivi rakendamine tooks kaasa rikkumisest teavitaja

tõhusama kaitse. Teeme sama ettepaneku, mis esimesel

kooskõlastusringil (kooskõlastustabelis punkt 48), et

maksuõiguse kontekstis võiks rikkumised piiritleda

suurema mastaabiga õigusrikkumistega, st piiriüleste

maksuõigusrikkumistega. Ka EL direktiivi enda kohaselt

ei ole selle EL direktiivi otseseks eesmärgiks tõhustada

konkreetselt riigisiseseid maksuõigusnorme, vaid

suurendada õiguskuulekust laiema ühisturu kontekstis.

Juba täna on MTA-s toimiv vihjeinfo menetluskord.

Vihjeid saabub nii telefoni, kui kirja teel ligikaudu 2000

aastas. MTA-l ei ole andmeid, kui paljud tänastest

vihjetest on edastatud töösuhtega seonduvalt. Vihjetest

veidi üle poole moodustavad ümbrikupalga maksmise

kahtlusega seotud teavitused. Eluliselt usutav on, et

märkimisväärne osa neist teavitustest on tehtud just oma

tööandja kohta. Olulise teabe väljasõelumine on

töömahukas, kuna vihjete faktitõesus ja kvaliteet on aga

väga madalad (enamasti on vihjeinfo motivaatoriks

emotsioonid mitte faktid). Alla 10 % vihjetest on

võimalik maksukontrollis kasutada. Juba täna töötab

MTA vihjeinfoga oma võimete piires. Eelnõu jõustamine

võib kaasa tuua igasuguse vihjeinfo jagamise

populaarsuse kasvu, kuid ei ole tagatud vihjeinfo

kvaliteedi tõus. Eelnõus ettenähtud menetlused

teavitustega tegelemiseks esitavad väga kõrged

standardid rikkumisest teavitajale tagasiside andmisele ja

teabe töötlemisele (järelmeetmed). See tähendab

kehtivate vihjeinfo menetlusreeglite kõrvale täiesti uue ja

eraldiseisva menetluskorra ja andmetöötluskanali

loomist. Sisuliselt tuleks iga kord tuvastada, kas tegemist

on töösuhte raames esitatud teavitusega. Eelnõust ei

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on

vastavalt täiendatud. Eelnõu § 11 on

täiendatud lõigetega 3 ja 4, mis

näevad pädevatele asutustele teatud

erandid ja võimaldavad neil

rikkumisteadete järelmeetmete ja

tagasiside nõuetest tulenevat

töökoormust leevendada. Lg 3

kohaselt saavad pädevad asutused, sh

MTA, korduvate rikkumisteadete ja

vähetähtsate rikkumiste puhul

menetluse lõpetada. Lg 4 kohaselt on

pädevatel asutustel, sh MTA-l suure

töökoormuse korral võimalus

esmaselt tegeleda kõige

prioriteetsemate rikkumisteadetega.

Pädevatel asutustel on soovitatav

vähetähtsate rikkumiste ja

prioriteetsete rikkumiste

sisustamiseks ette näha asutusesisesed

juhendid.

2

nähtu, et pädeval asutusel puuduks uurimiskohustus

teavituse kvalifitseerimisel ehk õigus käsitleda teavet

tavalise vihjeinfona, v.a juhul, kui teavitaja on ise seda

teavituses märkinud. Samuti tuleb anda teavitajale igal

juhul tagasisidet teabe töötlemise kohta, sh teavitaja õigus

nõuda veel täiendavat infot. Tagasiside andmise

kohustusele seab omad piirangud ka maksuandmete

konfidentsiaalne iseloom. Eelnõu rakendamine ette

nähtud korras toob kaasa vajaduse täiendava tööjõu järgi

(sõltuvalt vihjeinfo populaarsuse kasvust hinnanguliselt

vähemalt 2–3 töökohta), mis omakorda toob kaasa kulu

riigieelarvele, millega ei ole arvestatud.

Eeltoodud põhjendustel me ei pea mõistlikuks ega

otstarbekaks EL direktiivi nö ülemäärast rakendamist

praktikas igasuguse vihjeinfo suhtes ning sellisel kujul

eelnõu ei toeta. Kõrgemad standardid on põhjendatud

suurema mõjuga rikkumiste korral, nagu EL direktiiv ette

näeb. Eelnõu peab seega seadma selged piirid, millisest

rikkumisest teavitamisele kohaldada kõrgendatud

standardeid.

2. Eelnõu on vastuolus audiitortegevuse seaduse (AudS) §-

ga 48. Juhtisime sellele tähelepanu ka eelnõu esimesel

kooskõlastusringil (kooskõlastustabelis punkt 56), kuid

meie märkusega ei arvestatud ning kooskõlastustabelis

selgitatakse, et EL direktiiv ei näe sellist erandit ette.

Seaduse eelnõu ja seletuskirja järgi luuakse

üldregulatsioon. Eelnõu § 2 sätestab sisulise

kohaldamisala. Seletuskirja kohaselt saavad seaduse

alusel kaitse kõik inimesed, kes teavitavad tööalases

kontekstis teada saadud õigusrikkumisest või tegemata

jätmisest. Eelnõu § 2 lõige 2 sätestab erandid, millele

üldregulatsioon ei kehti. Samas kutsesaladuse hoidmise

kohustust peavad järgima audiitorettevõtja ja seaduse

alusel audiitorühingut esindav vandeaudiitor (AudS §

48). Tekib küsimus, kuidas suhestuvad omavahel

eelnõuga sätestatud üldregulatsioon ning audiitori

kutsesaladuse hoidmise kohustus. Kui vandeaudiitor saab

teada oma tööd tehes õigusrikkumisest või tegemata

jätmisest, kas loodav üldregulatsioon kaitseb

vandeaudiitorit või pigem kohaldub audiitori

kutsesaladuse hoidmise kohustus ning audiitorile ei

kohaldu rikkumisest teavitaja kaitse seadus? Sellele

küsimusele võiks leida vastuse seletuskirjast. Hetkel jääb

mulje, et sellises olukorras vandeaudiitori klienti ei

pruugi kaitsta kutsesaladuse hoidmise kohustus. Kas

seaduse eelnõuga soovitaksegi sellist olukorda tekitada?

Kui see on seaduse eelnõu mõte, siis oleme mures

tulevikus tekkida võiva olukorra pärast, kuna selline

muudatus võib kaasa tuua vandeaudiitorite suhtes

usalduse kaotamise. Äriühingud ei pruugi usaldada enam

audiitoreid kuna neist võivad saada "vilepuhujad" ning ei

pruugi esitada audiitoritele vajalikku infot ning materjale.

Seetõttu on meie ettepanek lisada eelnõu § 2 lõikesse 2

punkt 7: "7) Audiitorettevõtja ja seaduse alusel

Mittearvestatud ja antud selgitus.

AudS § 48 käsitleb kutsetegevuse

käigus teatavaks saanud info ja

dokumente ning ei reguleeri

rikkumisest teavitamisega seonduvat.

Eelnõuga ei muudeta AudS §-s 48

sätestatud kutsesaladuse hoidmise

kohustust ning jätkuvalt on audiitoril

kohustus kutsesaladust kooskõlas

AudS §-s 48 sätestatuga hoida.

Eelnõuga ei muudeta ka AudS-is

sätestatud rikkumisest teavitamise

kohustusi.

3

audiitorühingut esindav vandeaudiitor kutsetegevuses,

kui see on vastuolus audiitortegevuse seaduse §-s 48

sätestatud kutsesaladuse hoidmise erisustega“.

Meie meelest võimaldab sellist erandit teha EL direktiivi

artikli 3 lõige 1, mille kohaselt kui direktiivi lisa II osas

loetletud valdkondlikes liidu õigusaktides on sätestatud

erinormid rikkumisest teavitamise kohta, kohaldatakse

neid norme. Direktiivi lisa II osas on nimetatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi

2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise

aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete

kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu

direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ

(ELT L 157, 9.6.2006, lk 87). Nimetatud direktiivi artikli

23 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kogu teave ja

dokumendid, millele vannutatud audiitor või

audiitorühing kohustusliku auditi käigus juurde pääseb,

on kaitstud adekvaatsete konfidentsiaalsuse ja

kutsesaladuse eeskirjadega. Nimetatud säte on

peegeldatud meie AudS § 48 lõikes 1 - audiitorettevõtja

ja seaduse alusel audiitorühingut esindav vandeaudiitor

on kohustatud hoidma saladuses talle vandeaudiitori

kutsetegevuse käigus teatavaks saanud infot ja

dokumente. Kutsesaladuse hoidmise kohustus ei ole

ajaliselt piiratud ja kehtib ka pärast vandeaudiitori

kutsetegevuse lõpetamist. Seega kui lähtuda EL

direktiivist 2006/43/EÜ, siis on AudS-s seda reeglit

täpsustatud (seda ka direktiiv on lubanud) ning selle

kohaselt ei tohiks audiitor kutsesaladust avaldada ühelgi

muul juhul kui AudS § 48 lõigetes 3 ja 4 toodud (AudS §

48 lõiked 3 ja 4 loetlevad, millisel juhul ei loeta

kutsesaladuse avaldamist rikkumiseks). Sellega oleks

erand põhjendatud ja kooskõlas nii direktiivi 2006/43/EÜ

artikliga 23, kui ka direktiivi 2019/1937 artikli 3 lõikega

1 (lisa II 1.iii). Nimetatu mõte on tagada audiitori

sõltumatus ja usaldusväärsus, sest vastasel korral tekiks

vastuolu AudS §-ga 48 ning see omakorda piiraks meie

EL direktiivi 2006/43/EÜ artikli 23 lõikest 1 tulenevat

kohustust (vt artikli 1 lause) tagada kutsetegevuse käigus

saadava info ja dokumentide konfidentsiaalsus.

3. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud riigihangete

seaduse (RHS) muudatusega järgmiselt. RHS § 207 lõiget

2 täiendatakse teise lausega: “Rahandusministeerium

tunnistab järelevalveteate asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud teabeks ning järelevalveteate esitajale tagatakse

konfidentsiaalsus.“.

Põhjendus: Direktiivi (EL) 2019/1937 ja seaduseelnõuga

soovitakse julgustada senisest enam teavitama

väärkäitumisest kõige suuremate rahavoogude,

korruptsiooniriskide, konkurentsimoonutuste ning

kahjudega (sh nii isiku- kui varakahju) seotud

valdkondades, mille hulka kuuluvad ka riigihanked ning

tagada teavitajate kaitse kättemaksu ja survemeetmete

kasutamise eest. Eelnõu kohaselt võib teavitaja valida

Mittearvestatud ja antud selgitus.

Oleme jätkuvalt seisukohal, et AvTS-

is on piisavalt aluseid selleks, et

vajadusel andmetele juurdepääsu

piirata. Seetõttu ei pea me RHS-i

pakutud kujul selles eelnõus

täiendamist vajalikuks.

4

asutusevälise teavitamiskanali, teavitades rikkumisest

pädevat asutust, milleks on riigihangete puhul RHS-ist

tulenevalt Rahandusministeerium. Riigihankealasest

rikkumisest teavitajaks on praktikas üldjuhul kas

riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja, riigihankes

pakkumuse esitanud ettevõtja või ettevõtja, kellega

lepingut ei sõlmitud hankija võimaliku õigusvastase

tegevuse tõttu. Ettevõtja nimel võib järelevalve teate

esitada seaduslik esindaja, töötaja või lepinguline

esindaja. Iga sellise teavitaja ja seotud ettevõtja suhtes on

potentsiaalselt võimalik kasutada survemeetmeid, kas

konkreetses riigihanke menetluses või edasises

hanketegevuses.

Juhul kui Justiitsministeerium ei pea võimalikuks eelneva

ettepaneku arvestamist, toetame Eesti Valdade ja Linnade

Liidu esitatud ettepanekut (kooskõlastustabelis punkt

161): „Ettepanek on eelnõu § 14 lõige 2 kehtestada

järgmises sõnastuses: „Rikkumisteade, kui selle sisu

võimaldab teavitaja tuvastamist, ja teavitaja andmed on

juurdepääsupiiranguga teave.“. Eelnõu § 14 lõigete 2 ja 3

praegune sõnastus vormistada vastavalt lõigetena 3 ja 4.

Täiendus on vajalik, et täiendada avalikule teabe

juurdepääsupiirangute klassifikaatorit. Samuti

õigusselguse huvides, et teabevaldajatel oleks teabenõude

korral selge alus andmete väljastamisest keelduda.“

Leiame, et avaliku teabe seaduses ei ole igas olukorras

sobivat alust selleks, et vajadusel piirata andmetele

juurdepääsu rikkumisest teavitaja kaitseks, näiteks

olukorras, kus teavitaja kasutab tööalaseid

kontaktandmeid ja teavitus ei sisalda ärisaladust.

4. Kooskõlastustabeli selgitustes on läbivalt viidatud

seadusele, mille lühend on RtKS. Riigi Teatajas ei ole

sellise lühendiga seadust, samuti ei viita eelnõu

seletuskiri sellisele seadusele.

Teadmiseks võetud.

Sotsiaalministeerium

5. Eelnõu § 2 lõike 2 punkti 1 kohaselt ei kohaldata

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust töösuhteid

reguleerivate ja teiste töö tegemist reguleerivate

õigusnormide rikkumise korral juhul, kui tegemist on

kahepoolse vaidlusega. Eelnõu seletuskirja kohaselt

viidatud säte „välistab kõnesoleva seaduse kaitse alt

töösuhteid reguleerivate ja teiste töö tegemist

reguleerivate õigusnormide rikkumise korral, mis

tulenevad kahepoolsete lepingute (sh käsundusleping,

töövõtuleping jms) või muude kahepoolselt kokkulepitud

töötingimuste rikkumisest ja mis kuuluvad kehtiva õiguse

kohaselt näiteks töövaidluskomisjoni pädevusse.“

Seletuskirja kohaselt on seaduse kohaldamisalast

välistatud kõik töö tegemisega seotud suhteid

reguleerivate õigusnormide rikkumised, kus isik on

selgelt tuvastatav ning rikkumine on personaalse

töösuhtega seotud hüve riive. Samas jääb seaduse

kohaldamisalasse see, kui teavitatakse kollektiivse hüve

rikkumisest.

Antud selgitus. Eelnõu kohaldamisala

on kitsendatud ning § 2 lg 1 kohaselt

kohaldub seadus ainult Euroopa Liidu

õiguse rikkumisest teavitamise korral.

Seetõttu on § 2 lg 2 p 1 eelnõust

kustutatud.

5

Juhime tähelepanu, et töösuhetes on paljud tingimused

kokku lepitud töölepingus. Seega kui tööandja töölepingu

seaduse sätteid rikub, võib olla enamus juhtudel tegemist

kahepoolselt kokku lepitud töötingimuste rikkumisega.

Seletuskirjast võib välja lugeda, et rikkumine, millest

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse alusel

teavitada, peab olema toimunud rohkema kui ühe

inimesega. Samas kui teatatakse üldisel viisil tööandja

rikkumisest, näiteks kui tööandja ei maksa ühelegi oma

töötajale kokkulepitud töötasu, siis on iga töötaja puhul

tegemist individuaalse vaidlusega, mille lahendamiseks

saab pöörduda töövaidlusorganisse kahepoolset

töövaidlus lahendama ja õiguste kaitse on selleläbi

tagatud. Eelnevast tulenevalt palume seletuskirjas selgelt

välja tuua, kas kõnealuse seaduse alusel kaitse saamiseks

(konfidentsiaalsuse nõude täitmiseks) peab töösuhetega

seotud rikkumine olema toimunud vähemalt kahe inimese

suhtes (või on see lävend kõrgem)? Sellega seonduvalt,

kas olukorras, mis rikkumine on toime pandud suurema

hulga inimeste suhtes, ei oma tähtsust asjaolud, et

faktiliselt on kõigil neil töötajatel individuaalselt õigus

pöörduda töövaidlusorgani poole oma õiguste kaitseks?

Lisaks ei selgu eelnõu dokumentidest senini üheselt

mõistetavalt, millised olukorrad täpselt seaduse

kohaldamisalasse kuuluvad. Seletuskirjas on näitena

toodud tööohutuse nõuete rikkumine. Samas puuduvad

näited töösuhete rikkumistest, millest teavitamise korral

saavad inimesed antud seaduse alusel kaitse. Palume

seletuskirja täiendada selgete näidetega olukordadest,

millal isikul on võimalik saada töösuhteid reguleerivate

normide rikkumise tõttu täiendav kaitse. Eeltooduga

seonduvalt soovime rõhutada, et töösuhteid puudutavate

rikkumiste kontekstis võib antud eelnõu rikkumisest

teavitajale anda ebaõige ettekujutuse sellest, et

rikkumisest teavitamisel võetakse teatud meetmeid antud

seaduse alusel ja kaasneb täiendav kaitse võrreldes täna

kehtiva olukorraga. Ka praegu on võimalik anonüümselt

esitada Tööinspektsioonile rikkumiste kohta vihjeid.

Tööinspektsioon menetleb rikkumisi oma

järelevalvepädevuse piires. Seejuures on töötaja suhtes

erinevate survemeetmete rakendamine ka praegu

keelatud, näiteks töölepingu seaduse §-st 21 tulenevalt ei

tohi tööandja töötaja suhtes rakendada ebasoodsaid

meetmeid põhjusel, et töötaja toetub enda õigustele, juhib

tähelepanu nende rikkumisele või toetab teist töötajat

tema õiguste kaitsel.

6. Palusime meie varasema kooskõlastuskirja p-s 1 selgitada

ja täpsustada erinevate eluliste näidete abil, kas üks või

teine juhtum kuulub arvestades eelnõu § 2 lõike 2 punkti

1 sõnastust eelnõu kohaldamisalasse. Sealhulgas

palusime täpsustada näiteks järgmist:

- kas olukorras, mil töölepingust tuleneva nõudega

ei ole veel töövaidlusorgani poole pöördutud, võib kõigist

töösuhtest tulenevatest rikkumistest teavitada või tuleb

eelnõu mõista viisil, et kui töövaidlusorganil on pädevus

Antud selgitus. Eelnõu kohaldamisala

on kitsendatud ning § 2 lg 1 kohaselt

kohaldub seadus ainult Euroopa Liidu

õiguse rikkumisest teavitamise korral.

Seetõttu on § 2 lg 2 p 1 eelnõust

kustutatud.

6

konkreetsest õigussuhtest tulenevat rikkumist menetleda,

ei ole isikul õigust saada kaitset tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seaduse alusel?

- mis ajahetkest loetakse eelnõu § 2 lõike 2 punkti

1 tähenduses kahepoolne vaidlus alanuks – näiteks kas

hetkest, mil üks pool on vaidlust lahendava organi poole

pöördunud või mil vaidlust lahendav organ on kinnitanud

asja menetlusse võtmise (või on eesmärk välistada kõigi

nende rikkumiste menetlemine käesoleva seaduse alusel,

mille puhul töövaidlusorganil on pädevus konkreetsest

õigussuhtest tulenevat rikkumist menetleda)?

Täiendavalt palume selgitust järgmistele küsimustele:

- kas kahepoolse vaidlusena tuleks mõista ka neid

vaidlusi, mille üks osapool on tööandja ja teine osapool

näiteks ametiühing või töötajate usaldusisik, kes esindab

suuremat hulka töötajaid?

- kuidas kohaldub seadus muude võlaõiguslike

lepingute puhul ning milliste rikkumiste puhul on näiteks

käsundus- või töövõtulepinguga teenust osutaval inimesel

võimalik saada täiendav kaitse?

Palume seletuskirja täiendada selgitustega nendele

küsimustele.

7. Eelnõu märkustega arvestamise tabelis on viidatud

vastuseks meie märkustele, et teatud juhtudel võib ette

tulla paralleelseid menetlusi, mil ühe rikkumisega seotud

asjaolusid menetleb töövaidlusorgan ning samal ajal

toimub menetlus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

seaduse alusel. Palume seletuskirja täiendada selle

selgituse ning asjakohase näitega mõne elulise olukorra

kohta, kus paralleelsed menetlused võivad aset leida.

Arvestatud. Seletuskirja on vastavalt

täiendatud.

8. Palume täpsustusi seoses meie varasema

kooskõlastuskirja p-ga 2. Tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse § 6 lõige 1 kohaselt on pädev asutus

seaduse tähenduses riigiasutus, millel on pädevus

teostada rikkumise suhtes järelevalvet või menetleda

süütegu. Juhime siiski tähelepanu, et meie arusaamise

kohaselt ei pruugi kõigi rikkumisteadete menetlemiseks

olla pädevat asutust. Näiteks ei teosta Tööinspektsioon

riiklikku ja haldusjärelevalvet kogu töölepingu seaduse

(TLS) nõuete üle, vaid kitsalt TLS §-s 115 välja toodud

sätete nõuete täitmise üle. Kooskõlastuskirjas tõime

näitena, et Tööinspektsioon ei teosta järelevalvet TLS §

54 lõike 1 üle, mis näeb töötajatele ette õiguse

põhipuhkusele.

Mõistame eelnõu sõnastusest ja Teie täiendavatest

selgitusest, et kui toodud näite puhul konkreetse töötaja

õigusi rikutakse ehk konkreetsele töötajale ei võimaldata

põhipuhkust, siis kuivõrd tegemist on kahepoolse

vaidlusega, ei kohaldu rikkumisele tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seadus tulenevalt seaduse § 2 lõike 2

punktist 1. Siiski jääb ebaselgeks, milline asutus on pädev

nimetatud rikkumist menetlema olukorras, mil teavitus on

üldist laadi, näiteks teavitab mõni töötaja asjaolust, et

tööandja ei võimalda enamusel või ühelgi töötajatest

nõuetekohaselt puhkust kasutada. Palume selgitada,

Mittearvestatud ja lisatud selgitus.

Juhul kui rikkumisega tegelemiseks ei

ole ette nähtud pädevat asutust, siis on

eelduslikult tegemist kahepoolse

vaidlusega, mis ei kuulu käesoleva

eelnõu kohaldamisalasse ja isikul on

võimalus oma õiguste kaitseks

pöörduda kohtusse.

7

kuidas tuvastada eelnevalt kirjeldatud juhul rikkumise

menetlemiseks pädev asutus, kui sätte üle, mille

rikkumisest teavitatakse, ükski asutus järelevalvet ei

teosta või sellega seotud süütegu ei menetle.

Lisaks palume selgitust seoses eelnõu § 10 lõikega 2,

mille kohaselt peab asutus, kes on vastu võtnud

rikkumisteate, kuid kellel puudub pädevus teate

menetlemiseks, teate edastama viivitamata rikkumise

menetlemiseks pädevale asutusele. Tulenevalt eelnevas

lõigus toodud küsimusest, palume täpsustada, mida peab

tegema rikkumisteate menetlemise pädevuseta asutus,

kellele rikkumisteade esitatakse, kuid kui teate

menetlemiseks pädev asutus puudub (näiteks võtab

Tööinspektsioon vastu üldise rikkumisteate sellise TLS-i

paragrahvi rikkumise kohta, mille üle Tööinspektsioon

järelevalvet ei teosta).

Palume seletuskirja täiendada selgitustega eelnevalt

toodud küsimustele.

9. Juhime tähelepanu, et eelnõu seletuskirjas ei ole

tähelepanu pööratud 2022. a 13. aprillil Riigikogus vastu

võetud ja 1. juulil 2024 jõustuvale tervishoiuteenuse

osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadusele

(TOKVS, RT I, 29.04.2022, 1), mille üheks osaks on ka

patsiendiohutuse sätete reguleerimine tervishoiuteenuste

korraldamise seaduses (TTKS) koos tervishoiutöötaja

kaitse põhimõttega patsiendiohutusjuhtumist

raporteerimise korral. Koos tervishoiuteenuse osutaja

kohustusliku vastutuskindlustuse seadusega jõustuvad

muudatused ka kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS),

mis on suunatud patsiendiohutuse juhtumitest teavitanud

ja neist raporteerinud tervishoiutöötaja kaitsele.

TTKS paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 7 ja 8

järgmises sõnastuses: ”(7) Sellise tervishoiutöötaja

suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud

patsiendiohutusjuhtumi, millest on teavitatud ka

patsiendiohutuse andmekogu pidajat, ei algata

korrakaitseorgan esitatud teabe alusel

järelevalvemenetlust, samuti ei saa tööandja öelda

dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumi alusel

töölepingut üles ega teha töölepingu ülesütlemiseks

vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, välja arvatud

järgmistel juhtudel: 1) tervishoiutöötaja tegevuses oli

tahtluse tunnuseid; 2) tervishoiutöötaja põhjustas

patsiendiohutusjuhtumi alkoholi, narkootilise või

psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest

põhjustatud joobeseisundis; 3) tegemist oli

tervishoiuteenuse osutamise nõuete või hea kliinilise tava

ilmse ja tõsise eiramisega, millega otseselt põhjustati

kahju inimese tervisele ja elule. (8) Käesoleva paragrahvi

lõikes 7 sätestatud regulatsiooni kohaldatakse ka sellise

tervishoiutöötaja suhtes, kellel ei olnud objektiivsetel

põhjustel võimalik või otstarbekas esitada teavet enda

tegevuse või tegevusetuse kohta, kuid

patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teabe teine

Teadmiseks võetud ja selgitatud.

TTKS-is sätestatud ja 01.07.2024

jõustuv kord

patsiendiohutusjuhtumitest

raporteerimiseks ei kuulu eelnõu

kohaldamisalasse ning jääb

eriseaduse reguleerida. Samuti ei

kuulu eelnõu kohaldamisalasse

viidatud KrMSi muudatus ning

eelnõu § 2 lg 2 p 3 kohaselt ei

muudeta eelnõuga

kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatut.

8

tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja volitatud

kvaliteedi ja ohutuse eest vastutav isik.”

Kriminaalmenetluse seadustikku täiendatakse §-ga 205³

järgmises sõnastuses: ”§ 205³. Kriminaalmenetluse

lõpetamine tervishoiuteenuse osutamise korral (1) Lisaks

käesoleva seadustiku §-s 202 sätestatud alusele võib

Riigiprokuratuuri määrusega lõpetada

kriminaalmenetluse tervishoiuteenuse osutamise käigus

ettevaatamatusest patsiendi 4 surma või raske

tervisekahjustuse põhjustanud tervishoiutöötaja suhtes,

kui samal ajal on täidetud järgmised kriteeriumid:

1) tervishoiutöötaja on viivitamata esitanud teate

patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutajale

ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule,

kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise

seaduses; 2) tervishoiutöötaja on tegutsenud

registreeritud kutse või eriala piirides;

3) tervishoiutöötaja ei ole põhjustanud ettevaatamatusest

patsiendi surma või rasket tervisekahjustust alkoholi,

narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava

aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis. (2) Kui

tervishoiutöötajal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik

või otstarbekas esitada teadet patsiendiohutusjuhtumi

kohta tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti

peetavale patsiendiohutuse andmekogule, võib

kriminaalmenetluse käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud alusel ja korras lõpetada ka juhul, kui

patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teate teine

tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt

volitatud kvaliteedi ja ohutuse eest vastutav isik. (3) Kui

pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse

tegemist ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda

kriminaalmenetlust lõpetada, võib Riigiprokuratuur oma

määrusega menetlust tervishoiutöötaja suhtes

uuendada.”.

Eeltoodust tulenevalt leiame, et tuleks hinnata eelnõu

kooskõla eelpool nimetatud sätetega ning teha vajadusel

eelnõus või seletuskirjas vajalikud muudatused või

täiendused.

Siseministeerium

10. Märkus 21 mittearvestamine- „Teadmiseks võetud.

Seletuskirja on täiendatud viitega selles

osas, et lisandub neli uut väärteokoosseisu.“.

Seletuskirjas selgitatakse: „Lisaks tuleb arvestada, et

eelnõuga lisandub täiendavalt neli väärteokoosseisu,

mille menetlemise pädevus on PPA-l ning

Kaitsepolitseiametil, mis võib nende asutuste

töökoormust vähesel määral tõsta.“. Nelja

väärteokoosseisu lisandumisega kaasneb ilmselt vajadus

ka täiendava menetlusressursi järele. Palume analüüsida,

milline on lisanduv koormus, tööjaotus ning võimalik

lisaressursi

vajadus.

Arvestatud. Seletuskirja on vastavalt

täiendatud.

11. Seaduse § 8 lõikes 2 määratletakse asutused, kes peaksid

teavituskanalid sisse viima.

Teadmiseks võetud. Seaduses on ette

nähtud, millistel alustel kohalik

9

Osaliselt on piirangud seotud töötajate arvu või

omavalitsuspiirkonnas elavate inimeste

arvuga.

Palume selguse huvides hinnata:

1) kas seletuskirja tuleks lisada selgust loov suunis sellest,

et omavalitsustele antakse seaduse

kehtima hakkamise järel teada, kes konkreetselt saab

töötajate arvu või elanike arvu tõttu

kohustatud isikuks ning seda monitooritakse riiklikult ja

antakse teada. Või alternatiivina tuleks

mainida, et omavalitsused ise peavad perioodiliselt

hindama enda töötajaskonna ning elanike

suurust, et tekkivat uut õiguslikku statuuti asutaks

õiguskuulekalt täitma.

2) kas selline teavitamiskohustuse ja/või

monitoorimiskoormus tekib riigil ka teiste kohustatud

isikute valdkonnas, millele osutavad lõike 2 punktid.

3) kas riik peaks taustal monitoorima teatud intervalliga

uue seadusega tekkivate kohustatud

isikute juurde tekkimist või vähenemist ning nendele

omakorda sellest teada andmist.

Kui riiklikult ei jää kohustatud isikute staatus

monitoorida, siis selle kasutuselevõtt ja seaduse

täitmine saab olema ebaühtlane ja kaootiline. Parema

tulemuse saavutamiseks võiks riik

panustada tähelepanu juhtimisele ja nügimisega uue

kultuuri loomisele.

omavalitsus ja selle asutused peavad

sisemised teavitamiskanalid looma.

Seaduse jõustumisel plaanitakse selle

rakendamist toetada juhistega.

12. Seaduse § 8 lõike 5 kohaselt võivad omavalitsusüksused

koos ametiasutuste ja ametiasutuste

hallatavate asutustega ning eraõiguslikud juriidilised

isikud, kus on kuni 249 töötajat,

kontserni kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja

riigiasutuste hallatavad asutused

asutusesiseseid teavituskanaleid jagada või ühiselt

hallata.

Palume hinnata, kas sellise võimaluse olemasolul tuleks

seletuskirja täiendada ja antud lõikesse

lisada vajadus avalikustada vastav kanalite asutuste

vaheline jagamine seotud asutuste

veebilehtedel, et info oleks avalikult teada ja kättesaadav.

Vastasel juhul ei leia kinnises

keskkonnas tehtud kokkulepe avalikku tähelepanu, mis

omakorda mõjutab rikkumisest teada

andmisi.

Selgitatud. Eelnõu § 8 lg 5 räägib

asutusesisesest teavituskanalist ning

seetõttu ei pea selline info olema

avalikult kättesaadav, vaid peab

olema tehtud teatavaks

asutusesiseselt.

13. Seletuskirja lk 9 ülevalt teisel real on trükiviga - sõna

„rselt“

Arvestatud. Seletuskirjast on

nimetatud trükiviga kustutatud.

Riigikohus

14. Täname võimaluse eest avaldada arvamust tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu kohta.

Riigikohus juhib tähelepanu, et kehtivast õigusest

tulenevad kohtu sõltumatuse ning ausa ja korrakohase

õigusemõistmise tagamiseks teabe edastamisele

piirangud ka teistes kohtumenetluse liikides, mitte ainult

kriminaalmenetluses (vt eelnõu § 2 lg 2 p 3), nt

nõupidamistoa saladus ja kinnised menetlused (vt ka

Arvestatud. Eelnõu § 2 lg 2 on

täiendatud punktiga 7, mille kohaselt

käesolevat seadust ei kohaldata

kohtute tegevusele õigusmõistmisel,

kui see on vastuolus kohtute seaduse

§-des 71 ja 72 sätestatuga.

10

direktiivi art 3 lg 3 p-d „a“ ja „c“). Neist piirangutest

loobumine kätkeks endas märkimisväärseid

põhiseaduslikke riske. Seadmata kahtluse alla eelnõu

eesmärke üldiselt, tuleb õigusriigi põhimõttest tulenevalt

välistada, et selle jõulisi instrumente võidakse tulevikus

kuritarvitada kohtu sisemise otsusprotsessi poliitiliseks

kontrolliks ja tundlike (nt lapse osalusel toimuvate)

menetluste konfidentsiaalsuse kahjustamiseks.

Selleks, et kohtunik saaks mõista õigust sõltumatult ja

enda südametunnistuse järgi, k.a EL õigusega seotud

küsimustes, peab ta asutusesises suhtluses saama

usaldada nii kolleege kui ka teisi juures viibivaid isikuid

(ametnikke, praktikante), kartmata, et tema esialgsed

seisukohad asja arutamise käigus võivad potentsiaalselt

saada teatavaks väljapoole või veelgi enam avalikkusele

ning et kohtunik võib nendega seoses langeda uurimise

alla (vrd hiljuti Euroopa Kohtu otsus nr C-204/21:

Komisjon vs Poola, p-d 125 jj, 198 jj). Tuleb arvestada,

et „rikkumine“ on eelnõu §-s 4 määratletud äärmiselt

avaralt, hõlmates mitte ainult õigusrikkumisi, vaid ka

tegevust ja tegevusetust, mis on vastuolus õigusnormi

eesmärgiga. Juhime ka tähelepanu, et kohtuniku puhul ei

saa PS §-t 4 ja § 146 lausest 2 tulenevalt olla pädevaks

asutuseks täidesaatva riigivõimu asutus ega EL

institutsioon, organ või asutus (vrd § 6). Seepärast

paneme ette välistada eelnõu kohaldamine kohtute

tegevusele õigusmõistmisel ning lahendada kõnealused

küsimused kohtutes KS § 45 alusel toimuva järelevalve

raames, täpsustades vajadusel vastavaid norme.

Alternatiiv: täiendada eelnõu § 2 lg 2 uue punktiga:

„kohtutes, kui see on vastuolus kohtukorraldust või

kohtumenetlust reguleeriva seadusega;“.

Eesti Pangaliit

15. § 21 kohaselt karistatakse teadvalt ebaõige teavitamise

eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui puudub KarS

§-s 319 sätestatud süüteokoosseis. KarS § 319 koosseisu

oluliseks tunnuseks on teadvalt vale kaebuse esitamine

kuriteo toimepanemise kohta. Samas hõlmab § 4 (1)

sätestatud rikkumise mõiste ka tegevusi ja tegevusetusi,

mis ei vasta kuriteo tunnustele. Kusjuures kuriteo

tunnustele vastavad üksnes vähesed tegevused ja

tegevusetused, mille puhul on kohane rakendada

rikkumisest teavitaja kaitse seadust. Ehk paljud tegevused

ja tegevusetused, mille kohta teavitus esitatakse, ei

vasta kuriteo tunnustele. See tähendab, et sisuliselt on

välistatud KarS § 319 sätestatud karistuste kohaldamine

teadvalt ebaõige teavitamise eest. Eelkõige muutub see

oluliseks üldsusele teadvalt ebaõige avalikustamise

korral. Üldsusele teadvalt ebaõige avalikustamine võib

oluliselt kahjustada turu korrapärast toimimist ning

põhjustada kahju, mille hüvitamine ei ole füüsilisele

isikule jõukohane. Seetõttu on oluline, et keeldu tagab

heidutav karistus. Rahatrahv kuni 300 trahviühikut ei ole

potentsiaalseid tagajärgi arvestades tõhus,

proportsionaalne ega hoiatav. Omakorda tuleneb siit, et

Mittearvestatud. Nagu seisukohas on

välja toodud, siis KarS § 319

kohaldub, kui teadvalt esitatakse

valekaebus kuriteo kohta. Selgitame,

et KarS §-s 319 sätestatud

kuriteokoosseisuga kaitstavaks

õigushüveks on õigusemõistmine ja

isiku, kelle suhtes on valekaebus

esitatud, kaitsmine

kriminaalmenetluslike abinõude eest.

Kuna kriminaalmenetlus piirab

menetlusega kokku puutuvate isikute

õigusi ja vabadusi kõige

intensiivsemalt, on nendesse

õigustesse ja vabaduste põhjendamatu

sekkumine valekaebuse esitamise

tõttu kriminaliseeritud. Kui

valekaebuse esitamine ei kujuta

endast kuriteoteadet, on eelnõu

koostamisel põhjendatud isiku

valeteate teadvalt esitamise eest

karistamine väärteokorras. Toome

11

teadvalt ebaõige teavitamise eest § 21 ettenähtud karistus

ei vasta EL direktiivi 2019/1937 nõuetele.

Arvestades, et tegemist on karistusega teadvalt ebaõige

teavitamise eest, mille puhul teavitaja tahtlikult avaldab

ebaõigeid andmeid vähemalt pidades võimalikuks

negatiivsete tagajärgede saabumist, on põhjendatud KarS

§-s 319 sätestatud karistuste kohaldamine teadvalt

ebaõige teavitamise eest. Alternatiivina on tõhusaks ja

hoiatavaks karistuseks näiteks määruses 596/2014 sätestatud karistused. Ka EL määruses 596/2014

sätestatud karistuste eesmärk on tagada turu korrapärane

toimimine, mida ebaõige avalikustamine võib oluliselt

kahjustada. Teeme ettepaneku eristada teadvalt ebaõige

teavitamise koosseise (asutusesisene, asutuseväline,

üldsusele avalikustamine) ning sätestada rikkumise

potentsiaalset mõju ja karistuse üld- ja eripreventiivset

eesmärki arvestavad tõhusad, proportsionaalsed ja

hoiatavad karistused, sh üldsusele teadvalt ebaõige

avalikustamise korral.

välja, et kui teadlikult ebaõige

teavituse tõttu on kolmandale isikule

tekitatud kahju, on kolmandal isikul

võimalik nõuda kahju hüvitamist

sõltumata sellest, kas valeteate

esitamine on karistatav kuriteo- või

väärteokorras.

Finantsinspektsioon

16. Eelnõu § 11 lõike 3 kohaselt, tuleb rikkumisest teavitajale

anda eelnõu § 11 lõikes 2 sätestatud tagasisidet viisil, mis

arvestab konfidentsiaalse teabe puhul eriseadustes

sätestatut. Samas nähtub, et konfidentsiaalse teabe kaitse

säte ei laiene eelnõu § 11 lõikes 4 nimetatud tagasiside

osas. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks eelnõu

praegust sõnastust muuta viisil, et lõikes 3 sätestatud

erand konfidentsiaalse teabe avalikustamise osas laieneks

nii eelnõu § 11 lõike 2 kui ka lõikes 4

sätestatud tagasiside andmisele.

Arvestatud. Eelnõu § 11 lg 3 ja

seletuskirja on vastavalt täiendatud.

17. Finantsinspektsioon on lisaks ülaltoodule esitanud

justiitsministeeriumile täiendavad kommentaarid

eelnõu ettevalmistamise käigus.

Teadmiseks võetud.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

18. Kaitse pahatahtliku teavitamise eest (eelnõu § 5 lg 2, §

21)

Kaubanduskoja hinnangul on eelnõu üheks võimalikuks

negatiivseks mõjuks see, et inimesed võivad hakata

esitama pahatahtlikke, põhjendamatuid ja kuritahtlikke

teateid. Sellise tegevusega võib teatud juhtudel kaasneda

ettevõtjale väga suur kahju. Seetõttu peame äärmiselt

oluliseks, et sellise riski maandamiseks kehtiksid

vajalikud meetmed. Toetame Eelnõu § 5 lg 2 sõnastust,

mille kohaselt on keelatud teadvalt ebaõige rikkumisteate

esitamine. Peame igati vajalikuks ka eelnõu §-i 21, mille

kohaselt teadvalt ebaõige teavitamise eest karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui puudub

karistusseadustiku §-s 319 sätestatud süüteokoosseis.

Kindlasti on üheks kaitsemeetmeks ka see, et kui

rikkumisest teavitaja esitab teadvalt valekaebuse kuriteo

toimepanemise kohta, vastutab ta KarS § 319 kohaselt

kuriteo toimepanemise eest. Samas me pole veendunud,

et eelnevalt nimetatud kaitsemeetmed on piisavad

pahatahtlike ja põhjendamatute teadete ärahoidmiseks.

Seda eriti olukorras, kus sellise teate edastamisega võib

Teadmiseks võetud ja selgitatud.

Teiste riikide kogemus ja

mõjuhinnangud on näidanud, et

tööalasest rikkumisest teavitajate

kaitse regulatsiooni kehtestamisega ei

ole kaasnenud ülemäärast

valekaebuste esitamist.

12

kaasneda väga suur kahju, kuid tegemist pole KarS §-s

319 sätestatud valekaebusega.

Kaubanduskoja ettepanek:

Palume Justiitsministeeriumil veelkord mõelda, kas ja

milliseid täiendavaid meetmeid oleks võimalik eelnõus

välja tuua pahatahtlike ja põhjendamatute teadete

ärahoidmiseks.

19. Asutusesiseste teavituskanalite jagamine või ühiselt

haldamine (eelnõu § 8 lg 5)

Eelnõu § 8 lg 5 kohaselt on eraõiguslikel juriidilistel

isikutel, kus on kuni 249 töötajat, ja kontserni kuuluvatel

ettevõtjatel lubatud jagada või ühiselt hallata

asutusesiseseid teavituskanaleid.

Kaubanduskoda peab väga positiivseks, et

Justiitsministeerium on võtnud arvesse meie varasemat

ettepanekut ning lubab ka kontserni kuuluvatel

ettevõtjatel jagada või ühiselt hallata asutusesiseseid

teavituskanaleid. Selline lahendus võimaldab

kontsernidel jätkata täna levinud praktikat, kus teatud

tugiteenuste pakkumine toimub grupiüleselt. Ühest

küljest võib selline lahendus olla kuluefektiivsem, kuid

teisest küljest võib kontserniülese teavituskanali loomine

teatud olukordades aidata paremini tagada ka teavitaja

kaitset. See võib olla nii näiteks olukorras, kus tööalase

tegevusega teatavaks saanud rikkumine on seotud

ettevõtte juhiga, kus teavitaja töötab. Sellises olukorras

on parem lahendus kontserniülene, mitte ettevõttesisene

teavituskanal.

Lisaks peame oluliseks, et lubatud oleks ka lahendus, kus

kontserniülene teavituskanal võib asuda ka välisriigis,

kuid selle teavituskanali puhul on tagatud muud eelnõust

tulenevad nõuded.

Koja ettepanek ja küsimus:

Palume eelnõu § 8 lg 5 sõnastust mitte muuta ja jätta ka

kontserni kuuluvatele ettevõtjatele võimalus jagada või

ühiselt hallata asutusesiseseid teavituskanaleid. Kas

saame eelnõust ja seletuskirjast õigesti aru, et

kontserniülene teavituskanal võib asuda ka välisriigis, kui

on täidetud eelnõust tulenevad nõuded seoses

teavituskanaliga?

Teadmiseks võetud ja selgitatud.

Teavituskanal saab asuda välisriigis

juhul, kui see vastab käesolevas

eelnõus sätestatud nõuetele.

20. Rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused (§ 13)

Eelnõu § 13 kohaselt saab rikkumisest teavitaja kaitse,

kui:

1) teavitajal on rikkumisest teavitamise ajal

põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult

alustatud või see on lõpule viidud ja rikkumine kuulub

käesoleva seaduse kohaldamisalasse ja

2) rikkumisest teavitamine oli asutusesisene,

asutuseväline või üldsusele avalikustamine vastavalt

käesolevas seaduses sätestatule.

Hetkel jääb ebaselgeks, kas ja millise kaitse saab

rikkumisest teavitaja olukorras, kus ta annab rikkumisest

teada asutusesisese ja/või asutusevälise teavituskanali

kaudu eelnõus ette nähtud korras ja täidetud on

rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused ning

Arvestatud. Eelnõu § 12 seletuskirja

on vastavalt täiendatud.

13

lisaks annab teavitaja rikkumisest teada ka üldsusele

avalikustamise kaudu, kuid ta ei täida eelnõu §-st 12

tulenevaid kaitse saamise eeldusi. Sellises olukorras on

teavitajal justkui kaitse asutusesisese ja/või asutusevälise

teavituskanali kaudu edastatud teabe osas, kuid puudub

kaitse üldsusele esitatud teabe osas. Seega tekib küsimus,

kas ja millise kaitse saab sellises olukorras rikkumisest

teavitaja. Näiteks kui tööandjal ei ole sellises olukorras

lubatud rakendada sunnimeetmeid asutusesisese ja

asutusvälise teavitamise puhul, siis kas pärast üldsuse

teavitamist on lubatud rakendada sunnimeetmeid.

Kaubanduskoja ettepanek:

Palume eelnõu seletuskirjas selgitada, kas ja millises

ulatuses saab tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse, kui

ta kasutab eelnõu kohaselt asutusesisest ja/või

asutusevälist teavituskanalit ja saab seega kaitse, kuid

annab seejärel rikkumisest teada avalikkusele, kuid ta ei

täida eelnõu §-s 12 sätestatud kaitse saamise tingimusi.

Eesti Advokatuur (äriõiguse komisjon)

21. Esmalt sooviksime avaldada nördimust, et Eesti ei ole

endiselt suutnud Euroopa Liidu direktiivi üle võtta ning

et Euroopa Komisjon on Eesti suhtes algatanud juba

menetluse Euroopa Liidu Kohtus.

Teadmiseks võetud.

22. Kontsernikanalid välismaal

Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu §

8 lg 5 sätestab, et omavalitsusüksused koos ametiasutuste

ja ametiasutuste hallatavate asutustega ning eraõiguslikud

juriidilised isikud, kus on kuni 249 töötajat, kontserni

kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja riigiasutuste

hallatavad asutused võivad asutusesiseseid

teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata. Nõustume, et

eelnevalt nimetatud juhtudel on hea lasta asutusesiseseid

teavituskanaleid jagada. Mis aga puudutab kontserni

kuuluvaid ettevõtjaid, siis peab ühine asutusesisene

teavituskanal asuma eelnõu kohaselt Eestis, nii et

reaalsuses on ühine kanal lubatud ainult Eesti

kontsernidele.

Teeme ettepaneku lubada kontsernipõhiselt ühtset

asutusesisest teavituskanalit ka välismaal või vähemalt

juhul kui vastav kanal asub Euroopa Liidus. See

võimaldaks terves kontsernis rakendada ühtset

rikkumisest teavitamise poliitikat ja korda ning oleks

kontsernidele kulutõhusam ning annaks parema kaitse ka

teavitajale.

Teadmiseks võetud ja selgitatud.

Teavituskanal saab asuda välisriigis

juhul, kui see vastab käesolevas

eelnõus sätestatud nõuetele

23. Rikkumisega seotud info jõudmine rikkujani

Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu §

14 sätestab rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse

tagamise. Hetkel ei näe seaduseelnõu aga ette, kuidas

tagada, et rikkumisteade ning selle seonduv

informatsioon ei jõuaks rikkujani. See on eelkõige

probleemiks juhtumite korral, kus rikkumise on pannud

toime näiteks keegi juhtkonnast, sest sellisel juhul on

suurem võimalus, et informatsioon rikkumisest võib

nendeni jõuda. See võib aga mõjutada isikut mitte

Selgitatud. Kirjeldatud juhul on

teavitajal võimalik koheselt pöörduda

välise teavituskanali poole.

Anonüümseid teavitusi võib vastu

võtta, kuid eelnõu kohaselt on

võimalik ka nende vastuvõtmisest

keelduda.

14

rikkumisest teavitama ning omab negatiivset mõju

rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsusele.

Teeme ettepaneku luua vähemalt juhend või tuua

seletuskirjas välja viise, kuidas tagada, et informatsioon

ei jõuaks rikkujani ning millised meetmed seda riski

vähendaksid.

Antud teemaga seondub ka anonüümse teavitaja

teavituste võimaldamata jätmine eelnõus. Reeglina on

ühingud ise väga huvitatud rikkumistest teada saamisest

ja kui rikkumisest ei teavitata seetõttu, et kardetakse, et

teavitaja ei jää anonüümseks, siis on sellest pigem rohkem

kahju kui kasu.

24. Ühtse keskse asutuse puudumine

Hetkel ei näe seaduseelnõu ette ühelegi asutusele alluvuse

andmist, kes kontrolliks, kas ja kuidas tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse seadust rakendatakse. Teeme

ettepaneku anda kindlale asutusele vastav alluvus,

kuivõrd muidu ei ole tagatud seaduse rakendamine ega

kontroll meetmete üle. Lisaks puudub teavitajal sellisel

juhul kindlustunne, kas asutusesiselt loodud süsteem on

piisav ning kas tegelikkuses on tagatud ka teavitaja kaitse.

Seega on oluline, et oleks asutus, kelle poole ettevõtjad ja

teavitajad saaksid pöörduda probleemide korral.

Selgitatud. Eelnõu kohaselt tegeleb

välise teavituskanalina selline asutus,

kellel on ka pädevus rikkumisega

tegelemiseks. Läti kogemus on

näidanud, et keskne asutus täidab

üksnes postkasti rolli ning sisuline

lisaväärtus puudub. Eelnõu

koostamisele eelnes seaduse

väljatöötamiskavatsus (VTK), kus

seda küsimust käsitleti ning VTK-le

antud tagasisides ei peetud

keskasutuse loomist mõistlikuks.

Eesti Advokatuur (tööõiguse komisjon)

25. Lepingu ülesütlemine rikkumise korral

TLS § 109 lg 1 näeb ette, et kui kohus või

töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2

nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist

töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Näeme, et

tööalasest rikkumisest teavitaja puhul on tegemist

isikuga, kellel on rikkumisest teavitamisel suurem risk, et

temaga tööleping lõpetatakse ja teda tuleks kohelda teisiti

kui mistahes muude töölepingu lõpetamise juhtudel

vastavaid töötajaid.

Teeme ettepaneku ette näha suurem hüvitis kui

tavaolukorras, kui tööalasest rikkumistest teavitajaga

lõpetatakse tööleping põhjusel, et ta teavitas rikkumisest.

TLS § 109 lg 2 kohaselt maksab tööandja teatud isikutele,

kellel on seaduse alusel antud suurem kaitse, hüvitist

töötaja 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Soovitame

laiendada lõikes 2 nimetatud isikute ringi nii, et ka

teavitaja saaks kõrgema hüvitise kui kohus või

töövaidlusorgan tuvastab, et tööleping öeldi üles

teavitamise tõttu. Teavitajat võiks seega kohelda sarnaselt

töötajate esindajaga, kellele on samuti ette nähtud suurem

hüvitis. Tööalasest rikkumisest teavitaja puhul võiks ette

näha hüvitise 6–12 kuu keskmise töötasu ulatuses.

Suurema hüvitise korral annaks see teavitajale parema

kaitse ning hoiaks ära ettevõtjate hoolimatu suhtumise

teavitaja kaitsesse Analoogse muudatuse soovitame teha

ka ametnike õigusvastaselt teenistusest vabastamise

puhul ATS § 105 lg-s 2.

Lisaks sellele soovitame kaaluda kõrgema hüvitise ette

nägemist juhuks kui tööandja ei esita mistahes

Võetud teadmiseks ja selgitame

Eelnõu eesmärk ongi teavitaja

kaitsmine survemeetmete eest ning

pakutud täiendavad hüvitised ei ole

eelnõu koostamisel ega ka teavitaja

kaitse direktiivis peetud vajalikuks.

15

olukordades põhjust töölepingu ülesütlemiseks. See

võimaldaks tööandjatel öelda lepinguid üles ka olukorras,

kus selleks ei ole seaduses toodud alust ning väldiks

tarbetuid vaidlusi, kus reeglina peab kohtusse pöörduma

töötaja. See lahendus oleks paindlik tööandjatele aga,

samas tagades töötajale piisavalt suure hüvitise ja kaitse.

Eesti Linnade ja Valdade Liit

26. Teavituskanali loomine omavalitsuseüksuses

Seaduse eelnõu § 8 lg 2 punkti 2 kohaselt on

asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus

omavalitsusüksuse ametiasutusel või ametiasutuse

hallataval asutusel, kus on 50 või enam

teenistujat, või kohalikul omavalitsusel, kus elab 10 000

või enam elanikku.

Ebaselgeks jääb, kuidas tuleb nimetatud sätet mõista. Kas

juhul, kui kohaliku omavalitsuse

üksuses on üle 10 000 elaniku, tuleks luua keskne

teavituskanal ja kohaliku omavalitsuse

asutustel (üle 50 teenistujaga) puudub kohustus eraldi

oma asutusesisene teavituskanal luua?

Või kui kohaliku omavalitsuse üksuses on üle 10 000

elaniku, on keskne teavituskanal asutuste

jaoks, kus on alla 50 teenistuja ning eraldi tuleks luua

ikkagi üle 50 teenistujaga asutustel oma

sisemine teavituskanal? Või on mõeldud midagi muud?

Leiame, et vajalik on täiendavalt selgitada ja vajadusel

täpsustada antud sätet, et oleks selgelt

määratletud kohustatud subjektid ja kohustuse ulatus (vt

ka p 1.2.).

Selgitatud. Kui üks nimetatud

tingimustest on täidetud, tuleb luua

sisemine teavituskanal.

27. Eelnõust koos seletuskirja selgitustega tuleneb, et

kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik

valida sobiv korraldus, sh luua oma ametiasutuste ja

hallatavate asutuste jaoks ühtne

teavituskanal. Arvestades kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust, võib teatud juhtudel

olla proportsionaalne ja mõistlik luua kohalikus

omavalitsuses üks teavituskanal, arvestades

kohalike omavalitsuste erisusi ning kulude kokkuhoiu

eesmärki teavituskanali haldamisel ja

rikkumisteatega tegelemisel.

Seaduse eelnõu aluseks oleva direktiivi kohaselt on

termin „asutusesisene teavitamine“

rikkumise kohta suuliselt või kirjalikult teabe andmine

era- või avaliku sektori juriidilise isiku

sees. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 2 kohaselt

on kohaliku omavalitsuse üksus avalikõiguslik

juriidiline isik.

Näiteks Tallinna linn on mõelnud lahenduse peale, mille

puhul luuakse üks sisemine

teavituskanal, mis hõlmaks kõiki linna ametiasutusi ja

hallatavaid asutusi. Teateid hakkaks

menetlema spetsiaalselt selleks loodav struktuuriüksus

või ostetaks vastavat teenust sisse.

Sellise lahenduse puhul on halduskoormus ning kanali

loomise ja haldamise kulud väiksemad,

Mittearvestatud ja selgitatud. Eelnõus

on täiendatud § 6 lg 1 selliselt, et

pädevaks asutuseks käesoleva

seaduse tähenduses võib olla kas

riigiasutus või kohaliku omavalitsuse

üksus asutus, kuna teatud juhtudel

võib kohalik omavalitsus on teatud

juhtudel oma hallatavatele asutustele

väliseks teavituskanaliks.

16

samas on kanal usaldusväärsem ja teadete menetlemine

professionaalsem. Teavitaja tunneb end

rohkem kaitstuna, kui teadet menetleb sõltumatu osapool.

Samuti annaks selline lahendus

kindluse, et teavitus ei jää asutuses nö lauasahtlisse.

Selgituseks, et Tallinna linna organisatsioonis on lisaks

Tallinna Linnavolikogu Kantseleile 19

ametiasutust ja 45 ametiasutuste hallatavat asutust.

Kusjuures mitte kõikides linna

ametiasutustes ei ole 50 töötajat. Ametiasutuste

hallatavate asutuste puhul jääb töötajate arv

enamasti alla 50. Eesmärki ei täida ega ole otstarbekas

lahendus, mille puhul sisemise

teavituskanali loovad ainult need linna organisatsiooni

kuuluvad asutused, kus on üle 50 töötaja. Samas ei ole

väikese töötajate arvuga hallatavad asutused ise

suutelised teavituskanalit haldama ja teavitusi

menetlema. Ebamõistlik oleks ka erineva

tegevusvaldkonnaga ametiasutusi ja hallatavaid asutusi

jagada kunstlikult moodustatud gruppidesse, kes looksid

ühe teavituskanali mitme asutuse peale.

Arvestades eeltoodut, on ettepanek sätestada ühe

võimalusena eelnõu §-s 8 selgelt kohaliku omavalitsuse

üksuse õigus luua üks sisemine teavituskanal kogu

omavalitsusüksusele, mis hõlmaks kõiki kohaliku

omavalitsuse ametiasutusi ja hallatavaid asutusi.

28. Teavituskanali loomine kohaliku omavalitsuse

ainuosalusega äriühingutes ja kohaliku omavalitsuse

ainuasutatud sihtasutustes

Eelnõu § 8 lg 5 kohaselt, omavalitsusüksused koos

ametiasutuste ja ametiasutuste hallatavate asutustega ning

eraõiguslikud juriidilised isikud, kus on kuni 249 töötajat,

kontserni kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja

riigiasutuste hallatavad asutused võivad asutusesiseseid

teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata. Seletuskirja

kohaselt saavad kohalikud omavalitsused neid kanaleid

omavahel jagada ning ei saa ühiseid kanaleid luua

erasektoriga.

Samas kohalik omavalitsus võib olla ainuosanik

äriühingus või ainuasutaja sihtasutuse puhul ning soovida

hõlmata kohaliku omavalitsuse ühtse sisemise

teavituskanaliga võimalike rikkumiste puhul ka kõik need

juriidilised isikud, milles kohalik omavalitsus on

ainuosanik või ainuasutaja.

Rahandusministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja teiste

partnerite koostöös 2018. aastal valminud juhend

„Sisekontroll ja korruptsiooni ennetamine kohalikus

omavalitsuses” näeb soovitusliku regulatsioonina ette

kehtestada ametiasutusega sarnased huvide konflikti

vältimise korrad ja nõuded ka kohaliku omavalitsuse

valitseva mõjuga äriühingutes, sihtasutustes ja

mittetulundusühingutes. Analoogiliselt võiks tagada

rikkumisest teavitamise võimalus kohaliku omavalitsuse

ühtse teavituskanali kaudu ka omavalitsuse ainuosalusega

äriühingutele ja ainuasutatud sihtasutustele.

Mittearvestatud ja selgitatud. Eelnõus

on täiendatud § 6 lg 1 selliselt, et

pädevaks asutuseks käesoleva

seaduse tähenduses võib olla kas

riigiasutus või kohaliku omavalitsuse

üksuse asutus, kuna teatud juhtudel

võib kohalik omavalitsus on teatud

juhtudel oma kohalikule

omavalitsusele kuuluvale äriühingule

või sihtasutusele väliseks

teavituskanaliks.

17

Ettepanek on sätestada seaduses nimetatud võimalus ja

selleks muuta eelnõu § 8 lg 5 selliselt, et kohaliku

omavalitsusüksuse loodud ühtset sisemist teavituskanalit

oleks õigus kasutada ka kohaliku omavalitsuse

ainuosalusega äriühingute ja kohaliku omavalitsuse

ainuasutatud sihtasutuste töötajatel.

29. Teabele juurdepääsupiirang

Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 13 lõikega 3

järgmises sõnastuses: „Rikkumisteade, kui selle sisu

võimaldab teavitaja tuvastamist, ja teavitaja andmed on

juurdepääsupiiranguga teave.“

Juhime tähelepanu, et konkreetse valdkonna puhul on

AvTS-st keeruline leida sobivaid aluseid juurdepääsu

piiramiseks. Kui töötaja või ametnik teavitab tööalasest

rikkumisest, siis ei kohaldu teavituse sisule, kui selles on

kirjeldus juhtimisvigade kohta või asutuse või ametniku

mainet kahjustav teave, eraelu puutumatuse alus (vt

AvTS § 36 lg 1 p 5 ja 6). Mööname, et eraelu kaitseks on

võimalik kasutada AvTS § 35 lg 1 p 12, sest töökiusamise

ohvriks sattumise ja töösuhte lõpetamine rikkumise

teavitamise tõttu, võib kannatanu eraelu oluliselt

kahjustada saada. Lisaks võib teavitaja kohta käiva teabe

avalikuks saamine mõjutada inimese võimalusi tööturul.

Samas on AvTSis ka põhimõte, et kui esitatakse

teabenõue, siis peab teabevaldaja väljastama teabe,

millele piirangud ei laiene. Kui teavitaja andmete

kinnikatmisel on muu teave üksnes selline, mis kahjustab

asutuse mainet, kirjeldab juhtimisvigu või vastab

muudele AvTS § 36 lg 1 p 5 ja 6 tunnustele, siis peab

kehtiva seaduse alusel teabe väljastama hiljemalt hetkest,

mil teabe õigsus on kinnitust leidnud. Samal põhimõttel

on AvTS § 35 lg 1 täiendatud lõikega 182 milles

tunnistatakse juurdepääsupiiranguga teabeks

isikuandmete rikkumiste teavitused. Järgneva menetluse

kohta saab teavet üldistel AvTS alustel, kuid teade ise on

asutusesiseseks kasutamiseks tervikuna.

Tulenevalt eeltoodust ja sellest, et seadus on suunatud nii

teabevaldajatele, kui erasektorile, mille asutused ei ole

selle teabe osas teabevaldajad, palume täiendada AvTS §

35 uue juurdepääsupiirangu alusega nii nagu seda on

tehtud IKÜM rikkumisteadete kohta. Avalikule teabele

võib juurdepääsu piirata üksnes seaduse alusel. Juhul, kui

eelnõu koostajatel on selge arusaam, millised

juurdepääsupiirangu alused konkreetsel juhul teabele

tervikuna kohalduvad, siis on ettepanek need vähemalt

seletuskirja tasandil välja tuua.

Mittearvestatud. Oleme jätkuvalt

seisukohal, et AvTS-is on piisavalt

aluseid selleks, et vajadusel

andmetele juurdepääsu piirata.

Seetõttu ei pea me RHS-i pakutud

kujul selles eelnõus täiendamist

vajalikuks.

30. Andmete töötleja

Teeme ettepaneku asendada eelnõu § 15 lõikes 2

„vastutav töötleja“ sõnadega „andmete töötleja“.

Selgitame, et rikkumistest teavitamise infosüsteemi

loomine võib tähendada ka arendaja kaasamist. Sõltuvalt

arendaja ülesannetest võib, kuid ei pruugi, ta olla

volitatud töötleja (volitatud töötleja peab vastama

isikuandmete kaitse üldmääruses toodud tunnustele).

Arendustööde käigus on paratamatu, et arendaja näeb ka

Mittearvestatud. Eelnõu § 15 lõike 2

eesmärgiks on tagada tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse läbi

isikuandmete kaitse üldmääruse

artikli 23, andes õiguse piirata teatud

juhtudel vastutava töötleja kohustuste

ja andmesubjekti õiguste ulatust.

Vastutuse põhimõte on suunatud otse

vastutavale töötlejale. Kaasvastutavad

18

infosüsteemi sisu. Loomulikult on võimalik ka

arenduslepingutesse lisada isikuandmete kaitse

tingimused (mida on ka tehtud), kuigi praktikas on

mitmeid vaidlusi, kuivõrd saab üks vastutav töötleja

teisele vastutavale töötlejale isikuandmete töötlemisega

seotud kohustusi lepinguga panna. Laiem mõistekasutus

kataks kaasvastutava töötlejaga ja teise vastutava

töötlejaga seonduvad andmetöötluse riskid. Samas

nõustume, et see on võimalik katta ka lepingutes.

töötlejad lepivad andmesubjektile

läbipaistval viisil kokku vastavad

vastutusvaldkonnad kohustuste

täitmisel, volitatud töötleja peab

isikuandmeid töötlema lepingu või

muu õigusakti alusel, mis on kirjalik

(mh elektrooniline) ja siduv.

Muudatusettepanekus väljapakutud

laiem ja üldmäärusest erinev

mõistekasutus ei võimalda

andmesubjektil arusaadaval viisil

mõista oma isikuandmete

töötlemisega seonduvat ning isiku

võimalused oma õiguste teostamiseks

võivad saada takistatud.

31. Lisame, et asutusesisese teavituskanali loomise kohustus

nõuab nii personaliressurssi kui ka tehnilise võimekuse

loomist. Kulutused tekivad samuti koolitustega.

Arvestades seaduse rakendamisega kaasnevaid kulutusi,

juhime tähelepanu, et vastavalt Vabariigi Valitsuse

22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ §-le 7 lg 2 tuleb kohaliku

omavalitsuse üksusele lisakulude sätestamisel eelnõu

koostamisel kavandada nimetatud lisakulude katteallikad.

Võetud teadmiseks ja seletuskirja

täiendatud. Eelnõuga ei kaasne

kohalikele omavalitsusele olulist

lisaressursi vajadust. Kasutades

olemasolevat infrastruktuuri, on

kulutused minimaalsed, mistõttu ei

ole lisakulude katteallika

väljatoomine vajalik, sest neid ei

pruugi tulla, kui sisemiseks

teavituskanaliks on e-post, andmete

hoidmiseks kasutakse olemasolevaid

võimalusi ning võimalike

rikkumistega tegeleb olemasolev

töötaja. Samuti ei saa prognoosida

rohket teavituste tegemist, mistõttu

sellest tulenev töökoormuse tõus on

eelduslikult minimaalne.

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

32. EVEA on jätkuvalt seisukohal, et kooskõlastusringile

saadetud eelnõu on esitatud kujul ebamõistlik ja

ebaproportsionaalne. Oleme esitanud samasisulised

arvamused juba 2021. aastal Justiitsministeeriumile

kaasamisprotsessis ja Riigikogule 2022. aasta alguses.

Eelnõul on tuntav mõju majandusele, kuna see puudutab

erasektori üle 50 töötajaga organisatsioone.

Teavituskanalite sisseseadmine, samuti kõik muud

regulatsioonid, s.t. asutusevälise teavituskanali kaudu

teavitamine või eelnõus sätestatud tingimustel üldsusele

avalikustamine, toovad märkimisväärset kulu ning

halduskoormust väiksematele organisatsioonidele.

Loodetava eesmärgi (luua raamistik tööalases kontekstis

teada saadud rikkumisteadete vastuvõtmiseks,

menetlemiseks ning teavitaja kaitsmiseks) asemel saame

regulatsiooni, mis on tasakaalust väljas. Olulistest

rikkumistest teavitamiseks puudub kindlus, et kõik

loodud teavituskanalid tagavad lubatud kaitse. Seaduse

kohaldamiseks on vaja tagada usalduse tekkimine, et

lubatud kaitse ka tegelikkuses töötab. Seadusega

ettenähtud sanktsioonid üksinda sellist usaldust ei loo.

Teadmiseks võetud.

19

Teiselt poolt on aga vaja välistada pahatahtlikud

pealekaebamised, mille tuvastamine ja menetlemine on

keeruline, kuna kaebajale tuleb tagada kaitse senikaua,

kuni tema suhtes ei ole teadvalt ebaõige rikkumisteate

esitamise eest väärteomenetlust algatatud ja teda selles

teos süüdi mõistetud. Seeläbi annab sellise sõnastusega

seadus tulevikus tööandjatele ja sisutute kaebustega

ülekoormatud ametnikele ning järelevalveametnikele

ebamõistlikku lisatööd.

Eelnõus ei ole selge, kust algavad sellised rikkumised,

millest teavitamist on tegelikult vajalikuks peetud.

Eelnõu kohaselt laieneb teavitajale kaitse igast

õigusrikkumisest, samuti õigusnormi eesmärgiga

vastuolus olevast tegevusest või tegevusetusest

teavitamisel. Parema selguse jaoks ongi direktiivis

2019/1937 sätestatud EL õiguse valdkonnad, mille puhul

peavad olema tagatud direktiivis sätestatud rikkumisest

teavitamise miinimumstandardid. Ja kuigi direktiiv ei

piira liikmesriikide võimalust rakendada seda laiemalt,

toob laiendamine kaasa eelnimetatud ebaselguse, mis ei

aita kaasa usalduse tekkimisele kaitse toimimise osas.

Seepärast ongi direktiiv 2019/1937 selgelt suunatud

avaliku huvi tõsiselt kahjustavate Euroopa Liidu õiguse

rikkumiste ennetamisele ja avastamisele.

Usalduse saavutamisele ei aita kaasa ka nõue, kui kinnitus

rikkumisteate kättesaamise kohta tuleb saata rikkumisest

teavitajale seitsme päeva jooksul pärast teate

kättesaamist. Selline

kinnitus tuleks saata viivitamatult, kui see ei ole

ebamõistlikult koormav. Direktiivi sõnastus ei tohiks

takistada kiirema teavitamise nõude kehtestamist.

Eelnõust ei selgu, kas teavituskanalites saab esitada ka

anonüümseid teateid.

Eelnõust ei selgu, kuidas tagatakse direktiivis ettenähtud

toetusmeetmed.

Eelnõus sätestatud rahatrahv kuni 100 000 eurot on

ebaproportsionaalselt suur keskmise suurusega

ettevõtjate jaoks, kes ei taganud teavitajale piisaval

määral kaitsemeetmeid.

Eelnõu pealkiri on eksitav. Tööalane rikkumine seondub

eelkõige tööõiguse normide rikkumisega, mitte aga

tööalase tegevusega teatavakssaanud rikkumisega.

Pealegi tuleks eelnõu kohaldamisalast välja jätta just

töösuhted, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse ja kus

on olemas arvukad kanalid ja struktuurid rikkumiste ja

vaidluste lahendamiseks. Näeme, et just töösuhete

valdkonnas võib eelnõu rakendamisel tekkida arvukalt

kuritarvitusi.

EVEA hinnangul oleks vaja loobuda ebaproportsionaalse,

ettevõtjaid koormava ning ebamõistlikult suurte

trahvimääradega seaduseelnõu algatamisest sellises

sõnastuses, kuna eelnõu rakendamine esitatud kujul võib

olulisel määral kahjustada ühiskonna sidusust, tekitada

ühiskonnas pingeid ning soodustada pahatahtlikku

pealekaebamist.

20

Prokuratuur

33. Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda arvamus

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõule.

Eelnõuga sätestatakse uus valdkonnaülene tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse seadus, millega luuakse

raamistik tööalase tegevusega teatavaks saadud

rikkumisteadete vastuvõtmiseks, järelmeetmete ja

tagasiside andmiseks ning teavitaja kaitsmiseks.

Prokuratuur toetab tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

seaduse eelnõud märkusteta.

Teadmiseks võetud.

Tööinspektsioon

34. Edastasite kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu

koos seletuskirja ja lisadega.

Tööinspektsioon on edastatud eelnõu ja selle

lisadokumendid üle vaadanud ning teatab, et toetab

eelnõu vastuvõtmist antud kujul. Ettepanekuid ja

märkuseid esitatud eelnõu, seletuskirja ega lisade kohta

Tööinspektsioonil ei ole.

Teadmiseks võetud.

Rikkumisteadete säilitamise kord

Määrus kehtestatakse tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 10 lõike 4 alusel

§ 1. Rikkumisteadete säilitamine

(1) Pädev asutus ning tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud

isik on kohustatud säilitama rikkumisteate, sellega seoses kogutud teabe ning muud

rikkumisteate menetlemise käigus koostatud ja kogutud dokumendid ning andmekandjad.

(2) Rikkumisteadet ja muud lõikes 1 nimetatud teavet säilitatakse rikkumisteate vastu võtnud

isiku või üksuse või asutuse välise kolmanda isiku juures, kes tagab nende säilimise ja nendele

juurdepääsu seadustes sätestatud korras.

(3) Suuliselt vahetul kohtumisel või häälsõnumiga vastuvõetud rikkumisteade säilitatakse:

1) vestluse või sõnumi salvestisena taasesitataval kujul või

2) vestluse täieliku ja täpse protokollina.

(4) Rikkumisteate vastuvõtja on kohustatud pakkuma lõike 3 punktis 2 nimetatud protokolli

tutvumiseks, parandamiseks ja kinnitamiseks rikkumisest teavitajale.

§ 2. Rikkumisteadete hävitamine

(1) Rikkumisteade, sellega seoses kogutud teave ning muud rikkumisteate menetlemise käigus

koostatud ja kogutud dokumendid ning andmekandjad hävitatakse asutuse või juriidilise isiku

juhi kehtestatud korras.

(2) Riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldavat teavet käideldakse ja see märgistatakse

vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele.

1

EELNÕU

22.08.2023

Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse

seadus1

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk

(1) Käesolevas seaduses sätestatakse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest

teavitamise ja teavitaja kaitsmise õiguslikud alused ning kehtestatakse vastutus kohustuste

rikkumiste eest.

(2) Käesoleva seaduse eesmärk on tagada tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest

teavitajale kaitse.

§ 2. Seaduse sisuline kohaldamisala

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse tööalase tegevusega teatavaks saanud Euroopa Liidu

õigusest tulenevate nõuete rikkumisest teavitamise korral järgmistes valdkondades;

1) riigihanked;

2) finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine;

3) tooteohutus ja nõuetele vastavus;

4) transpordiohutus;

5) keskkonnakaitse;

6) kiirguskaitse ja tuumaohutus;

7) toiduainete ja sööda ohutus, loomatervis ja loomade heaolu;

b) rahvatervis;

9) tarbijakaitse;

10) eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisus;

11) Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 325 sätestatud Euroopa liidu finantshuve

kahjustavad rikkumised, mida on täpsustatud asjakohastes Euroopa Liidu meetmetes;

12) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumised,

mis puudutavad tegevust, millega rikutakse äriühingu tulumaksu käsitlevaid norme ning

rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on saada maksusoodustusi, mis on vastuolus

äriühingu tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga.

(2) Käesolevat seadust ei kohaldata:

1) riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonnas, kui see on

vastuolus riigikaitset, julgeolekut ning riigisaladust ja salastatud välisteavet reguleerivates

õigusaktides sätestatud erisustega;

2) kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga;

3) advokaadi kutsetegevuses, kui see on vastuolus advokatuuriseaduse §-s 45 sätestatud

advokaadi kutsesaladuse hoidmise erisustega;

4) tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevate isikute kutsetegevuses,

kui see on vastuolus võlaõigusseaduse §-s 768 sätestatud tervishoiuteenuse osutajate saladuse

hoidmise kohustuse erisustega;

2

5) vaimulikule tema erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatu suhtes, kui see on vastuolus

kirikute ja koguduste seaduse §-ga 22;

6) kohtute tegevusele õigusemõistmisel, kui see on vastuolus kohtute seaduse §-des 71 ja 72

sätestatuga.

§ 3. Seaduse isikuline kohaldamisala

(1) Käesoleva seaduse alusel saab kaitse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest

teavitanud:

1) töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev isik;

2) ametnik;

3) füüsilisest isikust ettevõtja;

4) äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse ja riigitulundusasutuse juht- ja kontrollorgani

liige;

5) äriühingu aktsionär ja osanik;

6) vabatahtlikuna tegutsev isik;

7) asutuses või juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja juures praktikal olev isik;

8) lepingueelsetes läbirääkimistes olev või lepingut muul viisil ette valmistav isik või isik, kelle

töösuhe on lõppenud;

9) sportlasetoetust saav isik;

10) asutuse või juriidilise isiku lepingupartneri juures käesoleva lõike punktides 1–9 nimetatud

vormis töötav isik.

(2) Käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud survemeetmete rakendamise keeldu kohaldatakse ka

teavitajaga seotud füüsilise ja juriidilise isiku suhtes ning § 8 lõikes 3 ja § 9 lõikes 3 sätestatud

kohustuste eest vastutatava isiku või üksuse suhtes.

(3) Käesolevat seadust ei kohaldata vangistusseaduse §-des 2 ja 4 nimetatud isikutele, välja

arvatud töötamise korral vangistusseaduse § 41 alusel.

§ 4. Rikkumine ja sellest teavitamine

(1) Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ebaseaduslik tegevus või tegevusetus.

(2) Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ka tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta

endast õigusrikkumist, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga.

(3) Rikkumisest teavitaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teavitab tööalase

tegevusega teatavaks saanud rikkumisest ja kellel on põhjendatud alus arvata, et rikkumist on

vahetult alustatud või see on lõpule viidud.

(4) Rikkumisest teavitamine on käesolevas seaduses sätestatud alustel rikkumisest teavitamine:

1) asutusesisese teavituskanali kaudu;

2) teavitaja juhi kaudu;

3) asutusevälise teavituskanali kaudu või

4) käesolevas seaduses sätestatud tingimustel üldsusele avalikustades.

(5) Asutusevälise teavituskanali võib rikkumisest teavitamiseks valida ka ilma asutusesisest

kanalit eelnevalt kasutamata.

3

§ 5. Teavitamise takistamise ja ebaõige rikkumisteate esitamise keeld

(1) Keelatud on rikkumisest teavitamise takistamine.

(2) Keelatud on teadvalt ebaõige rikkumisteate esitamine.

§ 6. Pädev asutus

(1) Pädev asutus käesoleva seaduse tähenduses on riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse

asutus, millele on seadusega antud pädevus käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud rikkumise

suhtes riikliku, haldus- või teenistusliku järelevalve teostamiseks või süüteo menetlemiseks.

(2) Pädeva asutuse teavitamiseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ka Euroopa Liidu

institutsiooni, organi või asutuse teavitamist.

§ 7. Sätete kohustuslikkus

Käesolevas seaduses ettenähtud õiguste ja õiguskaitsevahendite kohaldamise kohta sätestatust

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud juhul, kui rikkumisest teavitaja kahjuks

kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud.

2. peatükk

Teavitamine

§ 8. Asutusesisene teavituskanal

(1) Asutusesisene teavituskanal on asutuse sees rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanal,

mis võimaldab konfidentsiaalselt teavitada kirjalikult, suuliselt või mõlemal viisil.

(2) Asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus on:

1) valitsusasutusel, põhiseaduslikul institutsioonil ja muul riigiasutusel;

2) omavalitsusüksuse ametiasutusel või ametiasutuse hallataval asutusel, kus on 50 või enam

teenistujat, või kohalikul omavalitsusel, kus elab 10 000 või enam elanikku;

3) juriidilisel isikul, kus on 50 või enam töötajat;

4) Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud riiklikul finantsjärelevalve subjektil.

(3) Asutusesisest teavituskanalit haldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asutuse või

juriidilise isiku määratud isik või üksus või asutuseväline kolmas isik, kes vastutab:

1) rikkumisteadete vastuvõtmise eest;

2) teavitajaga ühenduse hoidmise ja talle tagasiside andmise ning vajaduse korral täiendava

teabe küsimise eest;

3) järelmeetmete rakendamisest teavitamise eest.

(4) Rikkumisest teavitamise kanalile, rikkumisteadetele ja rikkumisega seotud muule teabele

on juurdepääs üksnes selleks määratud isikul või üksusel.

(5) Omavalitsusüksused koos ametiasutuste ja ametiasutuste hallatavate asutustega ning

eraõiguslikud juriidilised isikud, kus on kuni 249 töötajat, kontserni kuuluvad ettevõtjad ning

valitsus- ja riigiasutuste hallatavad asutused võivad asutusesiseseid teavituskanaleid jagada või

ühiselt hallata.

4

§ 9. Asutuseväline teavituskanal

(1) Asutuseväline teavituskanal on asutusest väljaspool rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud

kanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt teavitada suuliselt häälsõnumiga ja vahetul kohtumisel

ning kirjalikult.

(2) Asutusevälise teavituskanali loomise kohustus on käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud

pädeval asutusel.

(3) Asutusevälist teavituskanalit haldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asutuse

määratud isik või üksus, kes vastutab järgmiste pädeva asutuse kohustuste eest:

1) rikkumisteadete vastuvõtmine;

2) teavitajaga ühenduse hoidmine ja talle tagasiside andmine ning vajaduse korral täiendava

teabe küsimine;

3) järelmeetmete rakendamisest teavitamine.

(4) Rikkumisest teavitamise kanalile, rikkumisteadetele ja rikkumisega seotud muule teabele

on juurdepääs üksnes selleks määratud isikul või üksusel.

(5) Pädev asutus kehtestab rikkumisteate vastuvõtmise ning järelmeetmete võtmise nõuded,

mille avaldab oma veebilehel. Nimetatud nõuete muutmise vajadust hindab pädev asutus

vähemalt iga kolme aasta järel.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud rikkumisteate vastuvõtmise ning järelmeetmete

võtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 10. Rikkumisteate vastuvõtmine

(1) Kinnitus rikkumisteate kättesaamise kohta tuleb saata rikkumisest teavitajale seitsme päeva

jooksul pärast teate kättesaamist, välja arvatud juhul, kui teavitaja on kinnituse saatmise

otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse.

(2) Kui rikkumisteate vastu võtnud asutusel puudub pädevus teate menetlemiseks, edastab ta

teate pädevale asutusele viivitamata, kuid hiljemalt viiendal tööpäeval pärast selle vastuvõtmist,

teatades sellest samal ajal ka rikkumisest teavitajale, välja arvatud juhul, kui teavitaja on

kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja

konfidentsiaalsuse.

(3) Rikkumisteadet säilitatakse kolm aastat käesoleva seaduse § 11 lõikes 4 nimetatud

tagasiside andmisest.

(4) Rikkumisteadete säilitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 11. Järelmeetmed ja tagasiside

(1) Käesoleva seaduse §-des 8 ja 9 nimetatud asutused ja juriidilised isikud rakendavad

rikkumise väljaselgitamiseks, kõrvaldamiseks ja ärahoidmiseks asjakohaseid järelmeetmeid või

edastavad rikkumisteate menetlemiseks pädevale asutusele.

5

(2) Rikkumisest teavitajale tuleb anda tagasisidet järelmeetmete rakendamise kohta esimesel

võimalusel, kuid hiljemalt kolm kuud või asutusevälise teavituskanali kaudu rikkumisest

teavitamise korral põhjendatud juhul kuus kuud pärast rikkumisteate kättesaamist. Tagasisidet

ei tule anda, kui teavitaja on tagasiside saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see

seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse.

(3) Pädeval asutusel on õigus rikkumisteadete arvust tuleneva olulise töökoormuse tõusu korral

asjakohaste järelmeetmete rakendamisel tegeleda esmaselt tõsiste rikkumistega.

(4) Pädevatel asutustel ei ole käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusi, kui

rikkumisteade puudutab pädeva asutuse hinnangul vähetähtsat rikkumist või kui tegemist on

korduva samasisulise rikkumisteatega.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 6 sätestatud tagasiside andmise kohustuse täitmine

tähendaks konfidentsiaalse teabe avaldamist, lähtutakse teabe käitlemisel ja rikkumisest

teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside andmisel asjakohastes eriseadustes

sätestatust.

(6) Rikkumisest teavitajale tuleb anda tagasisidet rikkumise menetluse lõpptulemuse kohta,

välja arvatud juhul, kui teavitaja on tagasiside saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata,

et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse.

§ 12. Kaitse üldsusele avalikustamise korral

Rikkumisest üldsusele teavitaja saab käesoleva seaduse alusel kaitse juhul, kui:

1) teavitaja on rikkumisest eelnevalt teavitanud vähemalt asutusevälise teavituskanali kaudu ja

rikkumisteadet ei menetletud käesoleva seaduse §-de 10 ja 11 kohaselt;

2) rikkumine kujutab vahetut või ilmset pöördumatut avaliku huvi kahjustamise ohtu;

3) asutusevälise teavitamise korral on põhjendatud kahtlus, et kasutusele võetaks

survemeetmed, või

4) asutusevälise teavitamise korral on põhjendatud kahtlus, et rikkumist ei menetletaks

nõuetekohaselt või et pädev asutus on rikkumisega seotud.

3. peatükk

Kaitsemeetmed

§ 13. Rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused

Rikkumisest teavitaja saab käesoleva seaduse alusel kaitse, kui:

1) teavitajal on rikkumisest teavitamise ajal põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult

alustatud või see on lõpule viidud ja rikkumine kuulub käesoleva seaduse kohaldamisalasse, ja

2) rikkumisest teavitamine oli asutusesisene, asutuseväline või üldsusele avalikustamine

vastavalt käesolevas seaduses sätestatule.

§ 14. Konfidentsiaalsuse tagamine

(1) Rikkumisteate vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete

rakendamiseks käesoleva seaduse § 8 lõike 3 ja § 9 lõike 3 alusel määratud isik või üksus tagab

rikkumisest teavitamise fakti konfidentsiaalsuse. Teavitaja isiku võib avaldada üksnes teavitaja

kirjalikul nõusolekul.

6

(2) Kui rikkumisteate alusel alustatakse kriminaalmenetlust, tagatakse teavitamise fakti

konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud erisustega.

(3) Rikkumisest teavitamise puhul tagab rikkumisteate vastuvõtmiseks ning järelmeetmete

rakendamiseks määratud isik, et teate sisu kasutatakse ainult järelmeetmete rakendamise

eesmärgil.

§ 15. Isikuandmete töötlemine

(1) Käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide kohaselt kogutud isikuandmeid,

sealhulgas eriliiki isikuandmeid, töödeldakse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest

teavitamisel kaitse tagamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL)

2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) ja isikuandmete kaitse seadusega, arvestades

käesoleva seaduse erisusi.

(2) Isikuandmete töötlemisel käesoleva seaduse alusel piirab vastutav töötleja andmesubjekti

õigusi, kui see on vajalik rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamiseks.

§ 16. Survemeetmete rakendamise keeld

(1) Rikkumisest teavitaja suhtes on keelatud otsene või kaudne tööalane tegevus või

tegevusetus, mis tuleneb rikkumisest teavitamisest ning põhjustab või võib põhjustada

teavitajale põhjendamatut kahju. Keelatud on survemeetmete rakendamine, selle katse ning

sellega ähvardamine.

(2) Kui rikkumisest teavitaja suhtes rakendatakse survemeetmeid ning ta tõendab, et ta teavitas

rikkumisest, loetakse, et survemeetmeid on rakendatud rikkumisest teavitamise tõttu, kui

survemeetmeid rakendanud isik ei tõenda, et see oli põhjendatud.

§ 17. Rikkumisest teavitaja vastutuse välistamine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud alustel rikkumisest teavitamise korral ei vastuta teavitaja

teabe avaldamisest tulenevate õiguslike tagajärgede eest, kui tal oli põhjendatud alus arvata, et

teabe avaldamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik, välja arvatud juhul, kui selline teabe

avaldamine on kuriteona karistatav. Samadel asjaoludel ärisaladuse avaldamist peetakse

seaduslikuks.

(2) Teavitaja ei vastuta rikkumisest teavitamiseks teabele juurdepääsu hankimise eest, välja

arvatud juhul, kui selline teabele juurdepääsu hankimine on süüteona karistatav.

4. peatükk

Vastutus

§ 18. Rikkumisest teavitamise takistamine

(1) Rikkumisest teavitamise takistamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

7

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo katse on karistatav.

§ 19. Survemeetmete rakendamine

(1) Rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo katse on karistatav.

§ 20. Rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse rikkumine

(1) Rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsena hoidmise kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 21. Teadvalt ebaõige teavitamine

Rikkumisest teavitaja poolt asutusesiseselt, asutuseväliselt või üldsusele avalikustades teadvalt

ebaõige teavitamise eest, kui puudub karistusseadustiku §-s 319 sätestatud süüteokoosseis, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

§ 22. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse §-des 18–21 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja

Piirivalveamet.

(2) Kui Kaitsepolitseiamet tuvastab käesoleva seaduse §-des 18–21 nimetatud väärteo

süüteomenetluse käigus, on kohtuväline menetleja Kaitsepolitseiamet.

5. peatükk

Rakendussätted

§ 23. Käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 kohaldamine

Käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 kohaldatakse juriidiliste isikute suhtes, kus on 50−249

töötajat, alates 2024. aasta 1. juunist.

§ 24. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

8

1) paragrahvi 502 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Inspektsioon kehtestab sise-eeskirjad finantsjärelevalve subjekti tegevust reguleerivas

õigusaktis sätestatud kohustuse rikkumise või võimaliku rikkumise kohta Inspektsioonile

esitatud teavituse (edaspidi käesolevas paragrahvis teavitus) vastuvõtmiseks ja töötlemiseks,

arvestades tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud

õigusaktides sätestatut. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut ei kohaldata muu õigusaktiga

sätestatud juhul Inspektsioonile teabe esitamisele.“;

2) paragrahvi 502 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) teavituse vastuvõtmise, järelmeetmete võtmise ning tagasiside ja selgituste andmise eest

vastutavad töötajad;“;

3) paragrahvi 502 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) teavituse vastuvõtmise, töötlemise ja järelmeetmete võtmise kord;“;

4) paragrahvi 53 lõike 31 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) selgitus, et teavituse võib esitada kirjalikus ja püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis, telefoni või muu häälsõnumivahetuse süsteemi teel ning kohtumisel Inspektsiooni

määratud töötajaga;“;

5) paragrahvi 53 lõiget 31 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) viide tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis

sätestatud kaitsemeetmetele.“.

§ 25. Investeerimisfondide seaduse muutmine

Investeerimisfondide seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 287 lõige 61 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(61) Depositoorium kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete

rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse

§-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest ja automaatset õigusrikkumisest teavitamist.

Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“;

2) paragrahvi 343 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 343. Õigusrikkumisest teavitamine“;

3) paragrahvi 343 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Fondivalitseja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest

teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8

teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest

9

teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja

selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.

§ 26. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 105 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kindlustusandja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete

rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse

§-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist.

Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“;

2) paragrahvi 186 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kindlustusmaakler kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete

rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse

§-le 8 teavituskanali, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest

teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja

selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.

§ 27. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:

„17) käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise kord ja vastavalt tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanal, mis võimaldab asutusesisest

õigusrikkumisest teavitamist;“;

2) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 17 alusel sätestatud kord ja teavituskanal peavad

tagama, et õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.

§ 28. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduse § 63 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnatuses:

„(6) Krediidiasutus kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete

rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse

§-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist.

Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.

§ 29. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

10

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 50 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Makseasutuse ja e-raha asutus kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud

nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist.

Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.

§ 30. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmises muudatused:

1) seaduse 21. peatüki 6. jagu loetakse 211. peatükiks;

2) paragrahvid 2011 ja 201² muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠2011. Rikkumisest teavitamise kord

(1) Väärtpaberituru kutseline osaline, kellele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EL) nr 596/2014 sätestatut, kehtestab oma töötajatele nimetatud määruses sätestatud

kohustuse rikkumisest või võimalikust rikkumisest teavitamise korra.

(2) Investeerimisühing, reguleeritud turu korraldaja, aruandlusteenuse osutaja ja välisriigi

investeerimisühingu filiaal kehtestavad rikkumisest teavitamise korra ka käesolevas seaduses

kehtestatud kohustuste rikkumisest või võimalikust rikkumisest teavitamise kohta.

Investeerimisühing võib vastava korra loomise delegeerida sotsiaalpartnerile tingimusel, et see

vastab tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse nõuetele.

(3) Rikkumisest teavitamise kord peab sisaldama vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse §-le 8 teavituskanalit, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist.

§ 2012. Vastutusest vabastamine ja teavitaja kaitse

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014 sätestatud juhtudel

inspektsioonile teabe esitamisele kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 503 lõikes 5

rikkumisest teavitamise kohta sätestatut.

(2) Rikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.

§ 31. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate

isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17–56).

11

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ………………… 2023. a

Algatab Vabariigi Valitsus ……………….. 2023. a

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse

seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga võetakse riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)

2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk

17–56) (teavitajate kaitse direktiiv), mille eesmärgiks on Euroopa Liidu (EL) õiguse

rikkumisest teavitajate kaitse. Selleks luuakse miinimumraamistik tööalase tegevusega

teatavaks saadud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisteadete vastuvõtmiseks,

järelmeetmeete ja tagasiside andmiseks ning teavitaja kaitsmiseks. Eelnõuga nähakse ette

teavitaja kaitse isikuline ja sisuline kohaldamisala, kaitse saamise tingimused ja ulatus ning

teavitamise viisid ja kanalid. Eelnõuga nähakse ette kolmeastmeline teavitamise süsteem, st

asutusesisene ja asutuseväline teavitamine ning üldsusele avalikustamine. Eelnõuga

sätestatakse, millistel asutustel ning juriidilistel isikutel on kohustus luua asutusesisene

teavituskanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt rikkumisest teavitada. Asutusevälise

teavituskanali loomise kohustus on eelnõu kohaselt pädevatel asutustel, st riigiasutustel, millel

on seadustest tulenevalt kohustus rikkumisi menetleda. Kuna rikkumisest teavitamise

eesmärgiks on rikkumise kõrvaldamine võimalikult kiiresti ning vähese avalikkuse

tähelepanuga, siis tuleks esmajoones teavitada seda asutust või ettevõtet, kus rikkumine aset

leiab või on toimunud, või rikkumise kõrvaldamiseks pädevat riigiasutust. Teavitajal on

võimalik valida, kas ta teavitab esmalt asutusesiseselt ning seejärel vajadusel asutuseväliselt

või kohe asutuseväliselt. Üldsusele avalikustamisel kaitse saamise eelduseks on üldiselt eelnev

asutuseväline teavitamine. Selline lähenemine kaitseb potentsiaalselt rikkujaks olevat asutust

või ettevõtet võimaliku mainekahju eest, mis võib kaasneda rikkumise tarbetu avalikustamisega

enne rikkumisele sisulise hinnangu andmist. Lisaks on eelduslikult rikkujaks oleval asutusel

või ettevõttel kõige lihtsam rikkumine kõrvaldada ning sellega taastada eelnev olukord.

Asutuseväliste teavituskanalite loomisel kasutatakse ära juba olemasolevaid

järelevalvemehhanisme ning asutuseväliste rikkumisteadete vastuvõtjaks on asutused, kes on

ka praegu pädevad rikkumisi menetlema või järelevalvet teostama. Üldsusele avalikustamine

ei peaks olema eelduslikult esimeseks teavitamise viisiks, mistõttu avalikkuse poole

pöördumisel saab teavitaja kaitse piiratud tingimustel. Üldsusele avalikustamisel kõnesolevas

seaduses sätestatud eelduste sisustamisel on oluline tagada ühelt poolt avalikud huvid ja

sõnavabadus ning teiselt poolt teavitamisest puudutatud isikute õiguste kaitse ja avalikkuse

poole pöördumise õiguse kuritarvitamise vältimine.

Eelnõu kohaselt on kaitse saamiseks oluline, et teavitatud on nõuetekohaselt ning et isikul on

põhjendatud alus arvata, et rikkumisega on vahetult alustatud või see on toime pandud ning et

tegemist on antud seaduse mõttes rikkumisega. Teavitaja peab teavitamise hetkel

objektiivsetele asjaoludele tuginedes uskuma, et teave vastab tõele.

Rikkumisest teavitamine ei välista isiku vastutust enda poolt toime pandud rikkumise eest.

Oluliste kaitsemeetmetena nähakse eelnõuga ette rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse

tagamine, rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamise keeld ning teabe

avaldamisega ning teabele juurdepääsu hankimisega seonduvast vastutusest välistamine.

Rikkumisest teavitamise takistamise, survemeetmete rakendamise, teavitaja konfidentsiaalsuse

rikkumise ning teadvalt ebaõige teavitamise eest nähakse ette vastutus väärteo eest.

2

Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu eesmärgiks on reageerida võimalikult

kiiresti ja tulemuslikult teatud valdkondades Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete

rikkumistele ning seeläbi tagada õiguskorra toimimine ja avalike huvide kaitsmine.

Rikkumiseks on eelkõige õigusrikkumine ehk ebaseaduslik tegevus või tegevusetus, aga ka

Euroopa Liidu õigust üle võtvate õigusnormide eesmärgiga vastuolus olev tegu, mis ei ole

formaalselt õigusrikkumine. Rikkumised võivad aset leida nii era- kui avalikus sektoris.

Enamasti saavad tööalastest rikkumistest esimesena teada ettevõtte või asutuse töötajad või

nendega muul viisil tööalaselt seotud isikud. Seetõttu on just neil oluline roll rikkumiste

ennetamisel ja potentsiaalse kahju ärahoidmisel ning juba aset leidnud rikkumiste puhul

rikkumistest teavitamisel.

Kui rikkumisest teavitamise kord ning teavitaja kaitse ei ole õiguses selgesõnaliselt

reguleeritud, võib potentsiaalne teavitaja tööandjapoolsete survemeetmete rakendamise hirmus

jätta teavitamata. Välistamaks ja minimeerimaks taolise olukorra tekkimist ning soodustamaks

ebaseaduslikest tegudest teavitamist, tuleb luua tingimused, milles teavitaja ei riskiks

teavitamise tõttu töökoha kaotusega või muu tööandjapoolse põhjendamatu ebavõrdse

kohtlemisega. Teavitaja kaitse tagamine aitab kaasa ka sellele, et töökeskkonnas ette tulevad

rikkumised saaksid juba asutusesiseselt kõrvaldatud kiiresti nii, et need ei mõjutaks töötajate,

partnerite, klientide jt inimeste turvalisust ja ohutust, töö tegemist ning ettevõtete või asutuste

mainet.

Teavitaja kaitse direktiiv sätestab normid Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest

teavitamise ja teavitajate kaitse kohta. Rikkumisest teavitaja kaitse direktiivi ülevõtmisel on

eelnõus seaduse sisulise kohaldamisala sätestamisel lähtutud direktiivi miinimumreeglitest.

Seetõttu kohaldub käesolev seadus vaid tööalase tegevusega teatavaks saanud järgmiste

valdkondade Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest teavitamise korral:

riigihanked; finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamine; tooteohutus ja nõuetele vastavus; transpordiohutus, keskkonnakaitse,

kiirguskaitse ja tuumaohutus; toiduainete ja sööda ohutus, loomatervis ja loomade heaolu;

rahvatervis; tarbijakaitse; eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning võrgu- ja

infosüsteemide turvalisus; liidu finantshuve kahjustavad rikkumised; siseturuga seotud

rikkumised, sh konkurentsi- ja riigiabi õigusnormide rikkumised, samuti siseturuga seotud

tulumaksurikkumised ning rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on

maksusoodustuste saamine.

Eesti õiguses puudub üldine tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse regulatsioon. Rikkumisest

teavitamisega seonduvad tagatised on ette nähtud vaid üksikutes valdkondlikes eriseadustes.

Eriseaduste regulatsioonid tagavad teavitaja konfidentsiaalsuse ja kaitsemeetmed vaid teatud

juhtudel ning ei määratle teavitamise korda, kaitse saamiseks õigustatud isiku mõistet ja kaitse

saamist ning tagamise mehhanisme või teevad seda osaliselt. Kui rikkumisest teavitajale ei

tagata seadusega piisavat kaitset, ei teki rikkumisega kokku puutunud isikul piisavat kindlust

teavitamiseks. Eelnõu koostamisel on kaalutud nii eriseaduste täiendamist kui ka uue seaduse

sätestamist ning peetud põhjendatuks sätestada uus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

seadus, mis kohaldub küll piiritletult mitte valdkonnaüleselt, vaid ainult konkreetsetes

valdkondades Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest teavitamise korral..

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

3

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

analüüsitalituse nõunik Kätlin-Chris Kruusmaa ([email protected], 54280069) ning

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mare Tannberg ([email protected],

59002103). Eelnõu on keeleliselt toimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse

talituse toimetaja Mari Koik (53480013; [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud teavitajate kaitse direktiiviga. EL-i liikmesriikidel on kohustus teavitajate

kaitse direktiiv üle võtta hiljemalt 17.12.2021. Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva

eelnõuga.

Eelnõu on seotud 10.04.2023 sõlmitud koalitsioonileppega, mis näeb ette rikkumisest

teavitajatele senisest selgema õigusliku kaitse andmise1.

Eelnõuga muudetakse või täiendatakse järgmisi seaduseid:

 finantsinspektsiooni seadus RT I, 30.11.2022, 14;

 investeerimisfondide seadus RT I, 17.03.2023, 9;

 kindlustustegevuse seadus RT I, 17.03.2023, 11;

 krediidiandjate ja -vahendajate seadus RT I, 17.03.2023, 13;

 krediidiasutuste seadus RT I, 17.03.2023, 17;

 makseasutuste ja e-raha asutuste seadus RT I, 17.03.2023, 18;

 väärtpaberituru seadus RT I, 17.03.2023, 30.

Eelnõu läbis Riigikogu XIV koosseisus esimese lugemise jaanuaris 2022 ning langes

menetlusest välja seoses Riigikogu volituste lõppemisega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu eesmärk

Eelnõu eesmärgiks on reageerida võimalikult kiiresti ja tulemuslikult Euroopa Liidu õigusega

vastuolus olevatele tegudele, et seeläbi tagada õiguskorra toimimine ja avalike huvide

kaitsmine. Selleks luuakse eelnõuga tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisest teavitaja

kaitse tingimused ja ulatus. Uue regulatsiooniga nähakse ette teavitaja kaitse isikuline ja

sisuline kohaldamisala, kaitse saamise tingimused ja ulatus ning teavitamise viisid ja kanalid.

Kaitse saamiseks on nõutav, et isikul on põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult

alustatud või see on lõpule viidud, rikkumine kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse ja

teavitamine toimub kooskõlas kõnesoleva seadusega.

Kuigi eelnõu laiemaks eesmärgiks on avalike huvide ja õiguskorra toimimise kaitsmine, ei sõltu

kaitse saamine teavitaja enda motivatsioonist ega tegutsemisest avalikes huvides, vaid eelkõige

on nõutav, et teavitatakse konkreetsetes valdkondades Euroopa Liidu õigusest tulenevate

nõuete rikkumisest, teavitati esmalt asutusesiseselt või asutuseväliselt ning antav teave vastab

tõele.

1 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe#justiitsk%C3%BCsimused

4

Hetkel on rikkumisest teavitamisega seonduvad tagatised selgesõnaliselt ette nähtud vaid

üksikutes valdkondlikes eriseadustes. Ka kehtiva seaduse kohaselt on rikkumisest teavitajatel

teatud juhtudel õigus kaitsele ning konfidentsiaalsusele, ent kehtiva regulatsiooniga ei

määratleta, kes ja kuidas peab tagama õiguse kaitsele ja konfidentsiaalsusele ning kes täpsemalt

on kaitset saav rikkumisest teavitaja. Soodustamaks rikkumistest teadaandmist ja selle kaudu

rikkumise ärahoidmist või kõrvaldamist, tuleb teavitamise kord ning kaitsemeetmed

reguleerida.

2.2. Kehtiv regulatsioon

Eesti õiguses puudub ühtne ja valdkonnaülene teavitaja kaitse regulatsioon. Teavitamise ja

teavitaja kaitsega seonduv on sätestatud vaid teatud valdkondlikes eriseaduses. Järgnevalt

antaksegi ülevaade rikkumisest teavitamise kehtivast regulatsioonist, mille puhul tuleb silmas

pidada, et kõnesoleva eelnõuga täpsustatakse rikkumisest teavitamist ja teavitaja kaitsmist ka

neis valdkondades.

Töölepingu seaduses (TLS) ja avaliku teenistuse seaduses (ATS) on sätestatud üldised võrdse

kohtlemise põhimõtted. TLS-s on sätestatud ka töölepingu muutmise ning lõppemisega

seonduv ning seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastava töölepingu

ülesütlemise tühisus. Eelnõu § 16 näeb rikkumisest teavitajale ette üldise survemeetmete

rakendamise keelu. Kõnesolevas seaduses ei anta loetelu sellest, mida survemeetmetena

käsitatakse, kuid mitteammendav näitlik loetelu on antud seletuskirjas.

Korruptsioonivastases seaduses (KVS) on sätestatud korruptsioonijuhtumist teavitamise

konfidentsiaalsuse tagamise nõue ja korruptsioonijuhtumist teavitanud isiku kaitseks jagatud

tõendamiskohustus kohtumenetluses. Eelnõu § 14 sätestab üldise nõude rikkumisest teavitaja

konfidentsiaalsuse tagamiseks ning selle erisuse kriminaalmenetluses.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 49 reguleerib rahapesu ja

terrorismi rahastamise kahtlusest teatamise kohustust ja § 51 sätestab kohustatud isiku teate

konfidentsiaalsusega seonduva. RahaPTS § 52 kohaselt on heas usus teatamiskohustuse

täitmise tagajärjeks tekitatud kahju osas vastutusest vabastamine; sama sätte lõike 4 kohaselt

kehtestab kohustatud isik meetmete süsteemi, millega tagatakse, et kohustatud isiku töötajad ja

esindajad, kes teatavad rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest kas kohustatud isiku

siseselt või otse rahapesu andmebüroole, on kaitstud kohustatud isiku teiste töötajate, juhtorgani

liikmete või klientide ähvarduste või vaenuliku tegevuse eest ning tööalase ebasoodsa või

diskrimineeriva kohtlemise eest. RahaPTS § 521 sätestab teavitaja kaitsega seonduva. RahaPTS

§ 521 lg 1 kohaselt tagavad Rahapesu Andmebüroo ja Finantsinspektsioon RahaPTS

rikkumisest teatamise fakti, samuti RahaPTS §-s 49 nimetatud teatamise fakti

konfidentsiaalsuse ja selle võib avaldada üksnes teate esitanud füüsilise isiku kirjalikul

nõusolekul. RahaPTS § 521 lõige 4 sätestab tööandjale töötaja teatamise tõttu ebavõrdse

kohtlemise keelu ning lg 5 sätestab füüsilise isiku kaitseks jagatud tõendamiskohustuse. Need

sätted ei kohaldu kõigi rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud rikkumisest teavitamiste

puhul, vaid reguleerivad kitsalt RahaPTS mõttes kohustatud isiku seaduses ette nähtud

teavitamiskohustust.

5

Finantssektoris kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/20142

(turukuritarvituse määrus) ning asjaomased nõuded on sätestatud nii finantsinspektsiooni

seaduses (FIS) kui ka väärtpaberituru seaduses (VPTS). FIS § 502 kohaselt kehtestab

Finantsinspektsioon sise-eeskirjad õigusrikkumistest teavitamise kohta ning FIS § 503

reguleerib teavitaja ja rikkuja kaitsega seonduvat. Teavitamise fakti konfidentsiaalsus tagatakse

ja kohus või töövaidluskomisjon kohaldab teavitaja ja rikkuja kaitseks jagatud

tõendamiskohustust. Rikkumisest heas usus Finantsinspektsiooni teavitamist ja sellest

rikkumisega seotud isikute teavitamata jätmist ei käsitata õigusakti või lepinguga sätestatud

konfidentsiaalsus- või muu nõude või kohustuse rikkumisena ning heas usus

Finantsinspektsiooni teavitanud isiku suhtes ei kohaldata õigusakti või lepinguga ettenähtud

vastutust. VPTS § 2011 näeb ette rikkumisest teavitamise korra kehtestamise kohustuse ja §

2012 kohaselt kohaldatakse turukuritarvituse määruses sätestatud juhtudel

Finantsinspektsioonile teabe esitamisele FIS § 503 lõikes 5 rikkumisest teavitamise kohta

sätestatut. VPTS § 23749 näeb ette menetluse lõpetamise täiendava aluse ning selle sätte

kohaselt võib Finantsinspektsioonile turukuritarvitusest või selle kahtlusest enne

turukuritarvituse toimumist või viivitamata pärast seda esimesena kirjalikult teatanud isiku

suhtes lõpetada VPTS-s sätestatud turukuritarvituse kohta algatatud väärteomenetluse

otstarbekuse kaalutlusel.

Tsiviillennunduses on ohutusjuhtumitest teavitamine reguleeritud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusega (EL) nr 376/20143 (tsiviillennunduse määrus), mis käsitleb

tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teavitamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid.

Konkreetsed meetmed tuleb aga võtta vastu riigisiseselt, mistõttu on määruse riigisiseseks

kohaldamiseks kehtestatud sätted lennundusseaduse §-s 47. Lennuohutust mõjutavatest

juhtumitest teatamise eesmärk on lennuõnnetuste ja intsidentide ärahoidmine, mitte süüle või

vastutusele osutamine. Teatamine jaguneb kohustuslikuks teatamiseks ning vabatahtlikuks

teatamiseks, milleks peavad liikmesriigid ja liikmesriigis asutatud organisatsioonid

(lennundusettevõtted) kehtestama teatamise süsteemi. Tsiviillennunduse määrus ei erista suuri

ja väikseid organisatsioone ning nõudeid teavitamissüsteemidele, kuid kokkuleppel pädeva

asutusega (Eestis Transpordiamet) võivad väiksed organisatsioonid kehtestada teatud juhtumite

üksikasjade töötlemiseks lihtsustatud süsteemi. Riigisiseses regulatsioonis ei eristata

vabatahtlikku ja kohustuslikku teavitamist, erisused vabatahtlikule ja kohustuslikule

teavitamisele on sätestatud tsiviillennunduse määruses. Õiglane suhtumine lennunduses on

tegutsemine nii, et ei otseseid teenuseosutajaid ega ka teisi isikuid ei karistata nende tegevuse,

tegemata jätmise või otsuste pärast, mis vastavad nende kogemusele ja koolitusele, lubamata

samas rasket hooletust, tahtlikke rikkumisi ja hävitavaid tegusid. Kohustuslik teatamine

puudutab õhusõiduki käitamise, õhusõiduki tehnilise seisukorra, hoolduskorralduse ja

remondiga seotud lennuohutust mõjutavaid juhtumeid. Määruse kohaselt peavad kõik

liikmesriigid kehtestama kohustusliku teatamise süsteemi, et hõlbustada lennuohutust

mõjutavate juhtumite üksikasjade kogumist. Vabatahtliku teatamise eesmärgiks on hõlbustada

kohustusliku teatamise süsteemiga mittehõlmatud lennuohutust mõjutavate juhtumite ja muude

lennuohutusele tegelikku või võimalikku ohtu kujutavate üksikasjade kogumist.

Tsiviillennunduse määruse kohaselt peavad liikmesriigid oma riigisisese õiguse kohaselt

tarvitusele võtma meetmeid, mis tagavad teatamise käigus saadud teabe konfidentsiaalsuse.

Teavet kasutatakse ainult sel eesmärgil, milleks seda koguti. Tsiviillennunduse määruse

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT L 173, 12.6.2014, lk 1–61). 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 376/2014, mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teavitamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 996/2010 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/42/EÜ ja komisjoni määrused (EÜ) nr 1321/2007 ja (EÜ) nr 1330/2007 (ELT L 122, 24.04.2014, lk 18–43).

6

kohaselt ei ole lubatud teha kättesaadavaks ega kasutada lennuohutust mõjutavaid juhtumeid

käsitlevat teavet süüle või vastutusele osutamiseks ega ühelgi muul otstarbel kui lennuohutuse

säilitamiseks või suurendamiseks. Teavet kasutatakse anonüümitult. Liikmesriikidel on

kohustus tagada, et lennuohutuse ja õigusemõistmise eest vastutavad pädevad asutused teevad

omavahel koostööd eelhalduskokkulepete alusel, eesmärgiga tagada õige tasakaal ühelt poolt

korrakohase õigusemõistmise vajaduse ning teiselt poolt ohutusteabe jätkuva kättesaadavuse

vahel. Teabeallika kaitset ei kohaldata tahtlike üleastumiste korral või kui aset on leidnud ilmse

riski vaieldamatu, raske ja tõsine eiramine ning selliste ametialaste kohustustega seotud

meetmete täielik vastu võtmata jätmine. Asjaolusid arvestades on meetmed selgelt vajalikud ja

nende kasutusele võtmata jätmisel põhjustatakse ilmselt otsest kahju inimesele või varale või

kahjustatakse märgatavalt lennuohutust. Eestis on EL-i nõuete täitmiseks veebilehe kaudu või

anonüümsel teavitustelefoninumbril võimalik edastada Transpordiametile lennutegevusega

seotud tähelepanekute kohta teavet, mis võib kaasa aidata lennunduse ohutuse tagamisele.

Lennundusettevõtetes on loodud süsteemid ohutusjuhtumitest või ohutusele võimalikku ohtu

kujutavatest üksikasjadest teavitamiseks. Transpordiamet ja Ohutusjuurdluskeskus (Eestis

tsiviillennunduse määruse mõistes ohutusjuhtumitest teavitamiseks pädevad asutused) koguvad

teavet ohutusjuhtumite kohta ning töötlevad andmeid kooskõlas tsiviillennunduse määruse ja

lennundusseadusega. Transpordiamet informeerib ohutusjuhtumitest prokuratuuri, kuid ei tee

seda kriminaalmenetluse algatamise eesmärgil, tagades nii õiglase suhtumise põhimõtte

kohaldamise riigi sees ametite vahelise suulise kokkuleppe alusel. Kui ohutusjuhtumiga seotud

info jõuab õiguskaitseasutusteni muude kanalite kaudu, ei ole välistatud süüteomenetluse

alustamine. Seega täidetakse Eesti lennunduses ohutusteabe saamisel õiglase suhtumise

põhimõtet, kuid praktikas tuleb kindlasti arvesse võtta Eesti lennundusringkonna väiksust.

Lisaks on oluline tähele panna, et tsiviillennunduse määrus, lennundusseadus ega

karistusseadustik ei garanteeri vabatahtlikult ohutusjuhtumist teavitajale ega ohutusjuhtumiga

seotud isikule vabastust vastutusest.

Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lõikes 6 on

sätestatud erandid, mille esinemisel ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja/või

avaldamine ei too kaasa tsiviilõiguslikku vastutust juhul, kui see on vajalik, et avalikustada

avalike huvide kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik tegu või et töötaja saaks töötajate esindaja

kaudu kaitsta oma õigusi ja huve, tingimusel et töötaja poolt esindajale ärisaladuse avaldamine

on vajalik esindaja pädevuses olevate ülesannete täitmiseks, või kaitsta tunnustatud õigustatud

huvi. Teisisõnu, EKTÄKS § 5 lõige 6 sätestab nõuet välistavad materiaalõiguslikud eeldused

ehk erandid, mis vabastavad ebaseadusliku tegevusega kaasnevast vastutusest. Nimetatud säte

on Eesti õiguses sätestatud seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi EL (2016/943)4

(ärisaladuse direktiiv) ülevõtmisega. Ärisaladuse direktiivi artikli 5 punkt b näeb

liikmesriikidele ette kohustuse luua ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise ja

avaldamise regulatsiooni kohaldumisele rikkumisest teavitajate erandi, mille kohaselt on isik,

kes on ärisaladuse ebaseaduslikult saanud, seda kasutanud või selle avaldanud, vabastatud

sellega kaasnevast vastutusest juhul, kui ärisaladus on saadud, kasutatud või avaldatud selleks,

et avalikustada avalike huvide kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik tegu. Tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seaduses on see põhimõte sätestatud § 17 teises lauses, mille kohaselt loetakse

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses sätestatud alusel rikkumisest teavitamise korral

ärisaladuse avaldamine seaduslikuks, kuna teavitaja ei vastuta õiguslike tagajärgede eest, kui

tal oli põhjendatud alus arvata, et teabe avaldamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik.

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv EL (2016/943), milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18).

7

Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) sätestab võimaluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks

seoses isikult tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga. KrMS § 205 lg 1

kohaselt võib Riigiprokuratuur oma määrusega kriminaalmenetluse kahtlustatava või

süüdistatava isiku suhtes tema nõusolekul lõpetada, kui kahtlustatav või süüdistatav on oluliselt

kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude

selgitamisele ja kui ilma selleta oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud

välistatud või oluliselt raskendatud. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-10-12 punktis 12

selgitanud, et KrMS §-s 205 sisalduv nn kroontunnistaja instituut kuulub KrMS §-s 6 sätestatud

oportuniteedipõhimõtte toimealasse. Kriminaalmenetluse lõpetamine kroontunnistaja suhtes

tähendab sisuliselt talle andestamist kuriteo asjaolude selgitamiseks osutatud abi eest.

Riigikohus tõi välja, et selline andestamine riivab olulisel määral avalikkuse õiglustunnet ja

kahjustab ka ühiskonna moraalset kliimat ning kroontunnistaja regulatsioon on iseenesest

käsitatav süütuse presumptsiooni, eriti enese mittesüüstamise privileegi, riivena. Seetõttu peaks

kriminaalmenetluse lõpetamine kroontunnistaja suhtes olema eriti põhjalikult kaalutud

otsustuse tulemiks ning Riigiprokuratuuril on selleks KrMS § 205 kohaselt avar

kaalutlusvõimalus. Eelnõu § 2 lg 2 p 2 kohaselt kui kriminaalmenetluse seadustikus sätestatu

on vastuolus kõnesolevas seaduses sätestatuga, siis kohaldatakse kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatut.

KrMS §-s 2051 on nähtud ette ka eraldi alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks konkurentsialase

kuriteo korral seoses leebuse kohaldamisega, mis on käsitatav KrMS §-s 205 sisalduva nn

kroontunnistaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise erijuhuna. Erinevalt KrMS §-s 205

sätestatud nn kroontunnistaja üldregulatsioonist, kus menetluse lõpetamine on

Riigiprokuratuuri diskretsiooniotsus, on KrMS § 2051 sõnastatud imperatiivsena ning kõigi

aluste ja tingimuste täitmise korral puudub Riigiprokuratuuril kaalutlusõigus, kas leebust

kohaldada või mitte. KrMS §-s 2051 sätestatud eriregulatsiooni vajadust on põhjendatud sellega,

et muud seaduses ettenähtud võimalused koostöövalmis õigusrikkuja leebemaks kohtlemiseks

(nt karistuse kergendamine KarS § 57 alusel, kriminaalmenetluse lõpetamine koostöö korral

KrMS § 205 alusel või oportuniteedist lähtudes § 203 alusel) ei loo piisavaid eeldusi

leebusprogrammi edukaks käivitamiseks, kuna nende sätete alusel ei ole koostööd tegeval

õigusrikkujal garantiid, et ta karistusest täielikult või osaliselt vabaneb. Leebusprogrammi

toimemehhanism põhineb tuntud vangi dilemmal: kui õigusrikkumisest vaikides võib loota, et

seda ei avastata, lisandub leebusprogrammi olemasolu korral hirm, et teine õigusrikkuja annab

oma kaaslased üles ja pääseb ise kergemalt. See hirm sunnib võimalikult vara ja täielikult

järelevalve- ja uurimisasutustega koostööle asuma, et olla ise see, kes pälvib leebema

kohtlemise. Selle ootuse täitumise eelduseks on vaja luua õigusrikkujale kindlustunne, et kui ta

täidab leebusprogrammi tingimusi, on riik kohustatud teda leebemalt kohtlema.5 Tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse seadus eelviidatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid ei

muuda. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust ei kohaldata kriminaalmenetluses, kui

see on vastuolus KrMS-is sätestatuga. Lisaks sätestab eelnõu § 17 lõige 2, et kui rikkumisest

teavitaja poolt teabe omandamine või sellele juurdepääsu saamine on kuritegu, siis ei ole

teavitaja vastutus välistatud.

Kuriteoteadet ja kuriteokaebust käsitletakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena.

Teatud juhtudel ei ole kriminaalmenetluses isiku konfidentsiaalsuse tagamine

kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt võimalik. Teate esitajale tuleb KrMS § 198 lg 1

5 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse (438 SE) seletuskiri, lk 2. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6418dd83-4b7b-2314-e6af- 44103faf7f60/Karistusseadustiku,%20kriminaalmenetluse%20seadustiku%20ja%20konkurentsiseaduse%20muutmise%20sead us

8

kohaselt kümne päeva jooksul kriminaalmenetluse alustamata jätmisest teatada. KrMS § 198 lg

2 kohaselt ei pea kriminaalmenetluse alustamata jätmisest isikut, kelle kohta kuriteokaebus on

esitatud, teavitama, kui seadusest tulenevalt tagatakse kuriteost teavitamise fakti

konfidentsiaalsus või kui teatamata jätmine on vajalik kuriteo ärahoidmiseks. Siinse seaduse §

2 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei kohaldata seda seadust, kui see on vastuolus kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatuga, ning § 14 lõikes 2 on konkreetsemalt sätestatud erisus

konfidentsiaalsuse tagamise kohta. Seega teavitamise fakti konfidentsiaalsuse tagamisel

arvestatakse eelnõu kohaselt KrMS-s sätestatud erisustega.

Ajakirjandusliku teabeallika kaitsega seonduvalt tuleb rikkumisest teavitajate avalikkuse poole

pöördumisel silmas pidada järgmist. KrMS § 72 lg 1 p 31 kohaselt on õigus tunnistajana

keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest

ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul teabe kohta, mis võimaldab

tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite

kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu,

mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust, ütluste andmiseks

esineb ülekaalukas avalik huvi ja isikut kohustatakse ütluste andmiseks prokuratuuri taotlusel

eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel. Sama põhimõte laieneb ka abipersonalile.

Põhimõte ei kehti, kui kahtlustatav või süüdistatav taotleb info avaldamist. Lisaks on

meediateenuste seaduse §-s 15 sätestatud informatsiooniallika kaitse reeglid.

Samuti on Politsei- ja Piirivalveamet sisse seadnud mitmed vihjetelefonid ja elektronposti

aadressid, mille kaudu on võimalik kuriteokahtluse korral politseile infot anda6. Maksu- ja

Tolliametil on olemas teavituskanalid maksu- ja salakaubaveoga seotud rikkumistest

teavitamiseks7. Ka mitmes erasektori juriidilises isikus on sisse seatud rikkumisest teavitamise

kanalid, eelkõige on tegemist suurte ettevõtetega. Olemasolevad vihjeandmise liinid on

spetsiifilised ja loodud konkreetsetest rikkumistest teavitamiseks – näiteks Politsei- ja

Piirivalveameti korruptsiooni vihjeliin või MTÜ Lastekaitse Liit peetav vihjeliin veebis laste

väärkohtlemisest teadaandmiseks jms. Loodava seadusega ühtlustakse seaduses sätestatud

valdkondades tööalaselt teatavaks saanud rikkumistest vihje andmise korraldus ja vihjeid saab

anda erinevat laadi rikkumiste kohta, sealhulgas nende kohta, milleks praegu ei ole eraldi

vihjeliini. Pädevad asutused, kellel on eelnõu § 9 lg 2 kohaselt asutusevälise teavituskanali

loomise kohustus, peavad juba olemasolevad teavituskanalid viima vastavusse eelnõust

tulenevate nõuetega.

2.3. Plaanitavad õiguslikud lahendused

Eelnõu koostamise käigus kaardistati kaks võimalikku lahendust, millest üks oli uue õigusliku

raamistiku loomine, teine aga valdkondlike eriseaduste täiendamine teavitaja kaitset

puudutavate sätetega. Rikkumisest teavitajate kaitse seaduse kohaldamisala puhul kaaluti

valdkonnaülese kohaldamisala kehtestamist ning kitsalt teavitajate kaitse direktiivis nimetatud

õigusaktidest lähtumist. Valikute kaalumisel otsustati piirduda kitsalt teavitaja kaitse direktiivis

nimetatud valdkondades sätestatud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest

teavitamisega.

Teavitajate kaitse direktiivi kitsas ülevõtmine tähendab, et seaduse sisulises kohaldamisalas

tuuakse välja konkreetsed valdkonnad, mille Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete

rikkumisest teavitamise korral seadus kohaldub. Need valdkonnad hõlmavad riigihankeid;

6 https://www.politsei.ee/et/vihje-saatmine 7 https://www.emta.ee/et/kontaktid-ja-ametist/kontaktid-tagasiside/vihjeinfo

9

finantsteenuseid, -tooteid ja -turgusid ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist;

tooteohutust ja nõuetele vastavust; transpordiohutust; keskkonnakaitset; kiirguskaitset ja

tuumaohutust; toiduainete ja sööda ohutust, loomatervist ja loomade heaolu; rahvatervist;

tarbijakaitset; eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset ning võrgu- ja infosüsteemide

turvalisust; liidu finantshuve kahjustavaid rikkumisi, millele on osutatud EL-i toimimise

lepingu artiklis 325 ja mida on täpsustatud asjakohastes liidu meetmetes, ning EL-i toimimise

lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumised, sealhulgas liidu konkurentsi-

ja riigiabi õigusnormide rikkumised, samuti siseturuga seotud rikkumised, mis puudutavad

tegevust, millega rikutakse äriühingu tulumaksu käsitlevaid norme, ning rikkumised seoses

kokkulepetega, mille eesmärk on saada maksusoodustusi, mis on vastuolus äriühingu

tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga. Rikkumisest teavitaja kaitse direktiivi

lisa 1 toob välja asjakohased ligikaudu 140 Euroopa Liidu õigusakti, millest tuleb juhinduda.

Eelnõu § 2 lõikes 1 sätestatud sisulise kohaldamisala rakendamine tähendab, et iga valdkonna

riigisisese õigusakti puhul tuleb hinnata, milline kohustus ja mis ulatuses tuleb EL-i õigusest,

sest rikkumisest teavitamise kaitse nähakse ette ainult teatud piiratud juhtudel.

Lisaks kaaluti võimalust teavitajate kaitse direktiivis toodud valdkondadest lähtudes lisada

sätted uue horisontaalse õigusakti asemel eriseadustesse. Kuna uue õigusakti loomine on ühtselt

ja arusaadavalt rakendamiseks vajalik nii potentsiaalsele rikkumisest teavitajale kui ka

rikkumisteateid vastu võtvatele asutustele ja juriidilistele isikutele, siis on otsustatud

eriseaduste täiendamise asemel uue ühtse õigusakti kasuks.

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus8, mis 2020. aasta suvel läbis kooskõlastusringi.

Väljatöötamiskavatsuse kohta esitasid arvamuse Kaitseministeerium, Rahandusministeerium,

Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium, Maaeluministeerium, Eesti

Linnade ja Valdade Liit, Tööinspektsioon, Finantsinspektsioon, Riigiprokuratuur, Tartu

Ülikool, Eesti Advokatuur, Korruptsioonivaba Eesti MTÜ, Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti

Tööandjate Keskliit ja Eesti Pangaliit. Eelnõu koostamisel on väljatöötamiskavatsusele antud

tagasisidega arvestatud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu 1. peatükk sisaldab üldsätteid.

Eelnõu § 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk

Paragrahvis 1 sõnastatakse seaduse reguleerimisala ja eesmärk. Lõike 1 kohaselt sätestatakse

seaduses tööalase tegevusega teatavaks saadud õigusrikkumisest teada andnud inimese

kaitsmise õiguslikud alused ja nähakse ette vastutus juhtudeks, mil seaduses toodud kohustusi

on rikutud või neid ei ole piisava hoolsusega täidetud. Lõike 2 kohaselt on tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eesmärgiks tööalase diskrimineerimise eest kaitse tagamine

inimestele, kes annavad teada tööalase tegevusega teatavaks saanud õigusrikkumisest. Oluline

on soodustada õigusrikkumiste ärahoidmist ja neile võimalikult kiiret reageerimist ning tagada

teavitajate kaitse tööandjapoolse kättemaksu ja survemeetmete kasutamise eest. Selle

tulemusena tagatakse õiguskorra toimimine ning avalike huvide kaitsmine. Kaitsevajadus tekib,

kui teave, mida teavitajad avaldavad, on saadud nende tööalase tegevuse kaudu. Selliseid

inimesi võib ähvardada tööandjapoolne tagakiusamine või vastutus konfidentsiaalsus- või

lojaalsuskohustuse rikkumise eest. Tööalase tegevusega teatavaks saamine kõnesoleva seaduse

8 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9118fc0c-c5b3-4e71-a7b8-988da0a1aa1d

10

tähenduses on mistahes lepingu alusel või vormis tööalane kokkupuude. Samuti loetakse

tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumiseks ja tagatakse kaitse, kui rikkumisest annab

teada lepingupartner.

Eelnõu § 2. Seaduse sisuline kohaldamisala

Paragrahvis 2 määratletakse seaduse sisuline kohaldamisala. Lõike 1 kohaselt saavad

kõnesoleva seaduse alusel kaitse inimesed, kes teavitavad tööalase tegevusega teatavaks saanud

konkreetsetes valdkondades Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest. Ei ole

oluline, kas rikkumine leiab aset erasektoris, avalikus sektoris või kolmandas sektoris, samuti

ei ole oluline teavitaja töö- ning lepinguvorm. Tööalane kontekst võib tekkida ametisse

nimetamise, võlaõigusliku lepingu, töölepingu või mõne muu lepingu alusel, samuti juhtudel,

kus teavitaja on asutuses või ettevõttes vabatahtlik või praktikant. Valdkonnad, mille puhul

Euroopa Liidu õigusest tulenevate normide rikkumisest teavitamise korral eelnõu kaitset pakub,

on järgmised:

1) riigihanked;

2) finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine;

3) tooteohutus ja nõuetele vastavus;

4) transpordiohutus;

5) keskkonnakaitse;

6) kiirguskaitse ja tuumaohutus;

7) toiduainete ja sööda ohutus, loomatervis ja loomade heaolu;

b) rahvatervis;

9) tarbijakaitse;

10) eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisus;

11) Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 325 sätestatud Euroopa liidu finantshuve

kahjustavad rikkumised, mida on täpsustatud asjakohastes Euroopa Liidu meetmetes;

12) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumised,

mis puudutavad tegevust, millega rikutakse äriühingu tulumaksu käsitlevaid norme ning

rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on saada maksusoodustusi, mis on vastuolus

äriühingu tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga.

Eelnõu sisulise kohaldamisala sätestamisel on lähtutud rikkumisest teavitaja kaitse direktiivi

artiklis 2 sätestatud sisulise kohaldamisala miinimumnõuetest. Rikkumisest teavitaja kaitse

direktiivi lisas 1 on toodud välja konkreetsed Euroopa Liidu õigusaktid, mille rikkumisest

teavitamise korral tuleb teavitaja kaitse tagada. Nimetatud Euroopa Liidu õigusaktid, mis

peavad ka Eesti õigusesse olema üle võetud, on järgmised:

Riigihanked 1. Riigihangete korraldamise ning kontsessioonilepingute ja lepingute sõlmimise kord kaitse-

ja julgeoleku valdkonnas ning lepingute sõlmimise kord vee-, energeetika-, transpordi- ja

postiteenuste sektoris tegutsevate üksustega ning muud lepingud, nagu on sätestatud järgmistes

õigusaktides:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL

kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 1);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete

kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/25/EL, milles

käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste

11

riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT L 94, 28.3.2014, lk

243);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/81/EÜ, millega

kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate

ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse

direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (ELT L 216, 20.8.2009, lk 76).

2. Järgmistes õigusaktides reguleeritud läbivaatamise kord:

i) nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-,

transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate

ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 76,

23.3.1992, lk 14);

ii) nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja

ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja

haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, 30.12.1989, lk 33).

Finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine Õigusnormid, millega kehtestatakse õigus- ja järelevalveraamistik ning tarbijate ja investorite

kaitse liidu finantsteenuste ja kapitaliturgudel, panganduse, krediidi, investeerimise,

kindlustuse ja edasikindlustuse, tööandja- ja personaalsete pensionide, väärtpaberite,

investeerimisfondide, makseteenuste ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013.

aasta direktiivi 2013/36/EL (mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning

krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega

muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ

ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338)) I lisas loetletud tegevuste valdkonnas, nagu on

sätestatud järgmistes õigusaktides:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/110/EÜ, mis

käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet

ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2000/46/EÜ (ELT L 267, 10.10.2009, lk 7);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete

investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja

2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011,

lk 1);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 236/2012 lühikeseks

müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta (ELT L 86, 24.3.2012, lk 1);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 345/2013 Euroopa

riskikapitalifondide kohta (ELT L 115, 25.4.2013, lk 1);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 346/2013 Euroopa

sotsiaalettevõtlusfondide kohta (ELT L 115, 25.4.2013, lk 18);

vi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive

2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34); vii)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 537/2014, mis käsitleb

avaliku huvi üksuste kohustusliku auditi erinõudeid ning millega tunnistatakse kehtetuks

komisjoni otsus 2005/909/EÜ (ELT L 158, 27.5.2014, lk 77);

viii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 600/2014

finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT

L 173, 12.6.2014, lk 84);

ix) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366

makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja

12

määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(ELT L 337, 23.12.2015, lk 35);

x) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/25/EÜ

ülevõtmispakkumiste kohta (ELT L 142, 30.4.2004, lk 12);

xi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta direktiiv 2007/36/EÜ noteeritud

äriühingute aktsionäride teatavate õiguste kasutamise kohta (ELT L 184, 14.7.2007, lk 17);

xii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/109/EÜ

läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta,

kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse

direktiivi 2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38);

xiii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste

tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201,

27.7.2012, lk 1);

xiv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrus (EL) 2016/1011, mis käsitleb

indekseid, mida kasutatakse võrdlusalustena finantsinstrumentide ja -lepingute puhul või

investeerimisfondide tootluse mõõtmiseks, ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja

2014/17/EL ning määrust (EL) nr 596/2014 (ELT L 171, 29.6.2016, lk 1);

xv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ

kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L

335, 17.12.2009, lk 1);

xvi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse

krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse

õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,

2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012

(ELT L 173, 12.6.2014, lk 190);

xvii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/87/EÜ, milles

käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja

investeerimisühingute täiendavat järelevalvet ning millega muudetakse nõukogu direktiive

73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ, 92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ ja 93/22/EMÜ ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/78/EÜ ja 2000/12/EÜ (ELT L 35, 11.2.2003, lk 1);

xviii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste

tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149);

xix) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiv 97/9/EÜ investeeringute

tagamise skeemide kohta (EÜT L 84, 26.3.1997, lk 22);

xx) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013

krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja

määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

Tooteohutus ja nõuete täitmine 1. Liidu turule lastud toodete üldised ohutus- ja vastavusnõuded, mis on määratletud ja

reguleeritud järgmiste õigusaktidega:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise

tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4);

ii) Euroopa Liidu ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/1020 (turujärelevalve ja

toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr

765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1)) I ja II lisas loetletud liidu

ühtlustamisõigusaktid, sealhulgas toodete märgistamisnõuded, mis käsitlevad muid tooteid kui

toitu, sööta, inimtervishoius kasutatavaid ja veterinaarravimeid, elusaid taimi ja loomi ning

13

inimestelt, taimedelt ja loomadelt pärit tooteid, mis on vahetult seotud nende tulevase

paljunemisega;

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiiv 2007/46/EÜ, millega

kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud

süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (raamdirektiiv) (ELT L 263, 9.10.2007,

lk 1).

2. Tundlike ja ohtlike toodete turustamine ja kasutamine, nagu on sätestatud järgmistes

õigusaktides:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste

toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta (ELT L 146, 10.6.2009, lk 1);

ii) nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiiv 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse

kontrolli kohta (EÜT L 256, 13.9.1991, lk 51);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2013. aasta määrus (EL) nr 98/2013

lõhkeainete lähteainete turustamise ja kasutamise kohta (ELT L 39, 9.2.2013, lk 1).

Transpordiohutus 1. Raudteesektori ohutusnõuded, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai

2016. aasta direktiiviga (EL) 2016/798 raudteeohutuse kohta (ELT L 138, 26.5.2016, lk 102).

2. Lennundussektori ohutusnõuded, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.

oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 996/2010 tsiviillennunduses toimuvate lennuõnnetuste

ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv

94/56/EÜ (ELT L 295, 12.11.2010, lk 35).

3. Autoveosektori ohutusnõuded vastavalt järgmistele õigusaktidele:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/96/EÜ maanteede

infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta (ELT L 319, 29.11.2008, lk 59);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/54/EÜ tunnelite

miinimumohutusnõuete kohta üleeuroopalises teedevõrgus (ELT L 167, 30.4.2004, lk 39);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1071/2009,

millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta

ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ (ELT L 300, 14.11.2009, lk 51).

4. Meretranspordisektori ohutusnõuded vastavalt järgmistele õigusaktidele:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 391/2009 laevade

kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ühiste eeskirjade ja standardite kohta

(ELT L 131, 28.5.2009, lk 11);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 392/2009 reisijate

meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral (ELT L 131, 28.5.2009, lk 24);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/90/EL, milles

käsitletakse laevavarustust ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/98/EÜ (ELT

L 257, 28.8.2014, lk 146);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/18/EÜ, millega

kehtestatakse meretranspordi sektoris toimunud õnnetusjuhtumite juurdluse põhimõtted ning

muudetakse nõukogu direktiivi 1999/35/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2002/59/EÜ (ELT L 131, 28.5.2009, lk 114);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/106/EÜ

meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta (ELT L 323, 3.12.2008, lk 33);

14

vi) nõukogu 18. juuni 1998. aasta direktiiv 98/41/EÜ ühenduse liikmesriikide sadamatesse või

sadamatest liiklevate reisilaevade pardal olevate isikute registreerimise kohta (EÜT L 188,

2.7.1998, lk 35);

vii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/96/EÜ, millega

kehtestatakse puistlastilaevade ohutu lastimise ja lossimise ühtlustatud nõuded ja protseduurid,

(EÜT L 13, 16.1.2002, lk 9).

5. Ohutusnõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta

direktiivile 2008/68/EÜ ohtlike kaupade siseveo kohta (ELT L 260, 30.9.2008, lk 13).

Keskkonnakaitse 1. Keskkonnavastased kuriteod vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008.

aasta direktiivile 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu (ELT L 328,

6.12.2008, lk 28), samuti ebaseaduslik tegevus, mis rikub direktiivi 2008/99/EÜ lisades

loetletud õigusakte.

2. Keskkonda ja kliimat käsitlevad õigusnormid, nagu on sätestatud järgmistes õigusaktides:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega

luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse

nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest

energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ

ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, 5.6.2009, lk

16);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles

käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning

tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 525/2013

kasvuhoonegaaside heite seireja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu

olulise siseriikliku ja liidu teabe esitamise kohta ning otsuse nr 280/2004/EÜ kehtetuks

tunnistamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 13);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328,

21.12.2018, lk 82).

3. Kestlikku arengut ja jäätmekäitlust käsitlevad õigusnormid, nagu on sätestatud järgmistes

õigusaktides:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb

jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1257/2013 laevade

ringlussevõtu kohta ning määruse (EÜ) nr 1013/2006 ja direktiivi 2009/16/EÜ muutmise kohta

(ELT L 330, 10.12.2013, lk 1);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 649/2012 ohtlike

kemikaalide ekspordi ja impordi kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 60).

4. Mere-, õhu- ja mürareostust käsitlevad õigusnormid, nagu on sätestatud järgmistes

õigusaktides:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1999. aasta direktiiv 1999/94/EÜ, milles

käsitletakse kütusesäästuga ja süsinikdioksiidi heitmetega seotud andmete tarbijale

kättesaadavust uute sõiduautode turustamisel (EÜT L 12, 18.1.2000, lk 16);

15

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiiv 2001/81/EÜ teatavate

õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (EÜT L 309, 27.11.2001, lk 22);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/49/EÜ, mis on seotud

keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega (EÜT L 189, 18.7.2002, lk 12);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. aprilli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 782/2003

tinaorgaaniliste ühendite keelamise kohta laevadel (ELT L 115, 9.5.2003, lk 1);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ

keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT L 143,

30.4.2004, lk 56);

vi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/35/EÜ, mis käsitleb

laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud

rikkumiste eest (ELT L 255, 30.9.2005, lk 11);

vii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta määrus (EÜ) nr 166/2006, mis

käsitleb Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri loomist ning millega muudetakse

nõukogu direktiive 91/689/EMÜ ja 96/61/EÜ (ELT L 33, 4.2.2006, lk 1);

viii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/33/EÜ

keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta (ELT L 120,

15.5.2009, lk 5);

ix) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 443/2009, millega

kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist

käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames (ELT L 140, 5.6.2009, lk 1);

x) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2009

osoonikihti kahandavate ainete kohta (ELT L 286, 31.10.2009, lk 1);

xi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/126/EÜ

mootorsõidukite tankimisel teenindusjaamades eralduvate bensiiniaurude regenereerimise II

etapi kohta (ELT L 285, 31.10.2009, lk 36);

xii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 510/2011, millega

kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2 -heite

vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist (ELT L 145, 31.5.2011, lk 1);

xiii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL

alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1);

xiv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/757, mis käsitleb

meretranspordist pärit süsinikdioksiidi heitkoguste seiret, aruandlust ja kontrolli ning millega

muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ (ELT L 123, 19.5.2015, lk 55);

xv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2193

keskmise võimsusega põletusseadmetest õhku eralduvate teatavate saasteainete heite piiramise

kohta (ELT L 313, 28.11.2015, lk 1).

5. Vee ja pinnase kaitset ja majandamist käsitlevad õigusnormid, nagu on sätestatud järgmistes

õigusaktides:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta direktiiv 2007/60/EÜ üleujutusriski

hindamise ja maandamise kohta (ELT L 288, 6.11.2007, lk 27);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/105/EÜ, mis

käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse

nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja

tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ (ELT L 348,

24.12.2008, lk 84);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate

riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).

16

6. Looduse ja elurikkuse kaitset käsitlevad õigusnormid, nagu on sätestatud järgmistes

õigusaktides:

i) nõukogu 27. septembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1936/2001, milles sätestatakse teatavate

siirdekalavarude püügi suhtes kohaldatavad kontrollimeetmed (EÜT L 263, 3.10.2001, lk 1);

ii) nõukogu 26. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 812/2004, millega sätestatakse meetmed

vaalaliste juhusliku püügi kohta püügipiirkondades, ja muudetakse määrust (EÜ) nr 88/98 (ELT

L 150, 30.4.2004, lk 12);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1007/2009

hülgetoodetega kauplemise kohta (ELT L 286, 31.10.2009, lk 36);

iv) nõukogu 15. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 734/2008, milles käsitletakse ohualdiste

avamere ökosüsteemide kaitset põhjapüügivahendite kahjuliku mõju eest (ELT L 201,

30.7.2008, lk 8);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku

linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7);

vi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 995/2010, milles

sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused (ELT L 295, 12.11.2010,

lk 23);

vii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL) nr 1143/2014

looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise

kohta (ELT L 317, 4.11.2014, lk 35).

7. Kemikaale käsitlevad õigusnormid, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.

detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist,

hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet

ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr

793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja

komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396,

30.12.2006, lk 1).

8. Mahepõllumajanduslikke tooteid käsitlevad õigusnormid, nagu on sätestatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määruses (EL) 2018/848, mis käsitleb

mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning

millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 (ELT L 150, 14.6.2018, lk

1).

Kiirguskaitse ja tuumaohutus Tuumaohutust käsitlevad normid, nagu on sätestatud järgmistes õigusaktides:

i) nõukogu 25. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete

tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik (ELT L 172, 2.7.2009, lk 18);

ii) nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiiv 2013/51/Euratom, millega määratakse kindlaks

nõuded elanikkonna tervise kaitsmiseks olmevees sisalduvate radioaktiivsete ainete eest (ELT

L 296, 7.11.2013, lk 12);

iii) nõukogu 5. detsembri 2013. aasta direktiiv 2013/59/Euratom, millega kehtestatakse

põhilised ohutusnormid kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest ning

tunnistatakse kehtetuks direktiivid 89/618/Euratom, 90/641/Euratom, 96/29/Euratom,

97/43/Euratom ning 2003/122/Euratom (ELT L 13, 17.1.2014, lk 1);

iv) nõukogu 19. juuli 2011. aasta direktiiv 2011/70/Euratom, millega luuakse ühenduse

raamistik kasutatud tuumakütuse ja radioaktiivsete jäätmete vastutustundlikuks ja ohutuks

käitlemiseks (ELT L 199, 2.8.2011, lk 48);

17

v) nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/117/Euratom radioaktiivsete jäätmete ja

kasutatud tuumkütuse vedude järelevalve ja kontrolli kohta (ELT L 337, 5.12.2006, lk 21);

vi) nõukogu 15. jaanuari 2016. aasta määrus (Euratom) 2016/52, millega kehtestatakse toidu ja

sööda radioaktiivse saastatuse lubatud piirmäärad tuumaavarii või muu kiirgusliku

avariiolukorra puhul ning tunnistatakse kehtetuks määrus (Euratom) nr 3954/87 ja komisjoni

määrused (Euratom) nr 944/89 ja (Euratom) nr 770/90 (ELT L 13, 20.1.2016, lk 2);

vii) nõukogu 8. juuni 1993. aasta määrus (Euratom) nr 1493/93 radioaktiivsete ainete vedude

kohta ühest liikmesriigist teise (EÜT L 148, 19.6.1993, lk 1).

Toiduainete ja sööda ohutus, loomade tervis ja loomade heaolu

1. Liidu toidu- ja söödaalased õigusnormid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28.

jaanuari 2002. aasta määrusele (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste

õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja

kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).

2. Loomatervishoid vastavalt järgmistele õigusaktidele:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrus (EL) 2016/429 loomataudide

kohta, millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need

kehtetuks (loomatervise määrus) (ELT L 84, 31.3.2016, lk 1);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1069/2009, milles

sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest

saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002

(loomsete kõrvalsaaduste määrus) (ELT L 300, 14.11.2009, lk 1);

3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta määrus (EL) 2017/625, mis käsitleb

ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja

söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise- ja

taimekaitsevahendite alaste õigusnormide kohaldamine, millega muudetakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruseid (EÜ) nr 999/2001, (EÜ) nr 396/2005, (EÜ) nr 1069/2009,

(EÜ) nr 1107/2009, (EL) nr 1151/2012, (EL) nr 652/2014, (EL) 2016/429 ja (EL) 2016/2031,

nõukogu määruseid (EÜ) nr 1/2005 ja (EÜ) nr 1099/2009 ning nõukogu direktiive 98/58/EÜ,

1999/74/EÜ, 2007/43/EÜ, 2008/119/EÜ ja 2008/120/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 854/2004 ja (EÜ) nr 882/2004, nõukogu

direktiivid 89/608/EMÜ, 89/662/EMÜ, 90/425/EMÜ, 91/496/EMÜ, 96/23/EÜ, 96/93/EÜ ja

97/78/EÜ ja nõukogu otsus 92/438/EMÜ (ametliku kontrolli määrus) (ELT L 95, 7.4.2017, lk

1).

4. Loomade kaitset ja heaolu käsitlevad õigusnormid ja standardid, nagu on sätestatud

järgmistes õigusaktides:

i) nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/58/EÜ põllumajandusloomade kaitse kohta (EÜT

L 221, 8.8.1998, lk 23);

ii) nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset

vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal ning millega muudetakse direktiive

64/432/EMÜ ja 93/119/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1255/97 (ELT L 3, 5.1.2005, lk 1);

iii) nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1099/2009 loomade kaitse kohta

surmamisel (ELT L 303, 18.11.2009, lk 1);

iv) nõukogu 29. märtsi 1999. aasta direktiiv 1999/22/EÜ, mis käsitleb metsloomade pidamist

loomaaedades (EÜT L 94, 9.4.1999, lk 24); v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri

2010. aasta direktiiv 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta

(ELT L 276, 20.10.2010, lk 33).

18

Rahvatervis 1. Õigusaktid, millega on kehtestatud ranged inimelundite ja inimpäritoluga ainete kvaliteedi-

ja ohutusnõuded:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/98/EÜ, millega

kehtestatakse inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, töötlemise, säilitamise ja

jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuded ning muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ (ELT L 33,

8.2.2003, lk 30);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/23/EÜ inimkudede ja

-rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise

kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta (ELT L 102, 7.4.2004, lk 48);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/53/EL siirdamiseks

ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardite kohta (ELT L 207, 6.8.2010, lk 14).

2. Õigusaktid, millega on kehtestatud ranged kvaliteedi- ja ohutusnõuded ravimitele ja

meditsiiniseadmetele:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 141/2000 harva

kasutatavate ravimite kohta (EÜT L 18, 22.1.2000, lk 1);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ

inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311,

28.11.2001, lk 67);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2019/6, mis käsitleb

veterinaarravimeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/82/EÜ (ELT L 4,

7.1.2019, lk 43);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 726/2004, milles

sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning

millega asutatakse Euroopa Ravimiamet (ELT L 136, 30.4.2004, lk 1);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1901/2006

pediaatrias kasutatavate ravimite ning määruse (EMÜ) nr 1768/92, direktiivi 2001/20/EÜ,

direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta (ELT L 378, 27.12.2006,

lk 1);

vi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1394/2007

uudsete ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta

(ELT L 324, 10.12.2007, lk 121); vii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta

määrus (EL) nr 536/2014, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi

uuringuid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜ (ELT L 158, 27.5.2014, lk

1).

3. Patsientide õigused vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta

direktiivile 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (ELT L 88,

4.4.2011, lk 45).

4. Tubaka- ja seonduvate toodete tootmine, esitlemine ja müük vastavalt Euroopa Parlamendi

ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivile 2014/40/EL tubaka- ja seonduvate toodete tootmist,

esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ning

millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/37/EÜ (ELT L 127, 29.4.2014, lk 1).

Tarbijakaitse Tarbijate õigused ja tarbijakaitse vastavalt järgmistele õigusaktidele:

19

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse

kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu

üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136,

22.5.2019, lk 1);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade

müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja

direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136,

22.5.2019, lk 28);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade

müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles

käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu

direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16);

vi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb

ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning

millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust

(EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22);

vii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ

(ELT L 133, 22.5.2008, lk 66);

viii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija

õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv

85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011,

lk 64);

ix) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga

seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta

(ELT L 257, 28.8.2014, lk 214).

Eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisus i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles

käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris

(eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste

isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi

95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016,

lk 1);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1148 meetmete

kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (ELT

L 194, 19.7.2016, lk 1).

Teatud liidu õigusaktides on sätestatud erinormid rikkumisest teavitamise kohta ning need

erinormid jäid teavitajate kaitse direktiivi vastuvõtmisel püsima. Küll aga kohaldub neis

valdkondades teavitajate kaitse direktiiv (ja ka kõnesolev seadus) selles ulatuses, mida

erinormides reguleeritud ei ole. Need valdkonnad ja Euroopa Liidu õigusaktid, kus teavitaja

kaitse on reguleerituid, on järgmised:

Finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine

20

1. Finantsteenused:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt

võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid)

käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2341 tööandja

kogumispensioni asutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 354, 23.12.2016, lk 37);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiv 2006/43/EÜ, mis käsitleb

raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning

millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse

kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 87);

iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 596/2014, mis

käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ,

2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT L 173, 12.6.2014, lk 1);

v) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb

krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute

usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning

millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013,

lk 338);

vi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL

finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja

2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349);

vii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 909/2014, mis käsitleb

väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning

millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ja määrust (EL) nr 236/2012 (ELT L

257, 28.8.2014, lk 1);

viii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1286/2014, mis

käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete põhiteabedokumente

(ELT L 352, 9.12.2014, lk 1);

ix) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2365, mis

käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust ning

millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 337, 23.12.2015, lk 1);

x) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. jaanuari 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/97, mis käsitleb

kindlustustoodete turustamist (ELT L 26, 2.2.2016, lk 19);

xi) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1129, mis käsitleb

väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat

prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.6.2017, lk

12).

2. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine:

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb

finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning

millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse

kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv

2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb

rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr

1781/2006 (ELT L 141, 5.6.2015, lk 1).

Transpordiohutus

21

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 376/2014, mis käsitleb

tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid, millega

muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 996/2010 ning tunnistatakse

kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/42/EÜ ja komisjoni määrused (EÜ)

nr 1321/2007 ja (EÜ) nr 1330/2007 (ELT L 122, 24.4.2014, lk 18);

ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiv 2013/54/EL 2006. aasta

meretöönormide konventsiooni järgimise ja täitmise tagamisega seotud lipuriigi kohustuste

kohta (ELT L 329, 10.12.2013, lk 1);

iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/16/EÜ, mis käsitleb

sadamariigi kontrolli (ELT L 131, 28.5.2009, lk 57).

Keskkonnakaitse

i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/30/EL, milles

käsitletakse avamere naftaja gaasiammutamisprotsesside ohutust ja millega muudetakse

direktiivi 2004/35/EÜ (ELT L 178, 28.6.2013, lk 66).

Käesoleval hetkel on menetluses mitmed õigusaktide eelnõud, mis näevad samuti ette Euroopa

Liidu tasandil rikkumisest teavitaja kaitse. Taoliste õigusaktide vastuvõtmisel tuleb laiendada

ka kõnesoleva seaduse kohaldamisala.

Lõige 2 sätestab välistused, millal seadust ei kohaldata.

Punktis 1 sätestatud välistus seaduse kohaldamisele seisneb selles, et riigisaladusega kaitstud

teabe suhtes ei kohaldu teavitaja kaitse seaduse üldregulatsioon. Riigi julgeolekut ja salastatud

teavet puudutavas valdkonnas ei ole rikkumisest teavitamise reguleerimine mõeldav

üldnormide kohaselt. See tähendab, et kui mõnest asjaomasest eriseadusest tuleneb kas

sõnaselgelt või sätete koosmõjus teistsugune rikkumistest teavitamise kord, ei kohaldata

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse üldregulatsiooni. Erandid võivad puudutada

teavituskanalite olemasolu või nende omavahelist järjekorda, rikkumisteate adressaate,

edastatavat teavet jms. Erandite hulka kuulub näiteks Kaitseväe korralduse seaduse §-des 33 ja

34 sätestatud tühisest ja keelatud käsust teavitamise kord. Kui eelnimetud asutuses soovib

teavitaja teavitada rikkumisest, mis ei ole kaitstud riigisaladusega ega ole seotud riigikaitse ega

julgeolekuga, siis kehtib kõnesolevas seaduses sätestatud üldregulatsioon.

Ühelt poolt on riigikaitses ja julgeolekus mitmeid riigisaladusega kaitstud aspekte, mistõttu ei

saa neid valdkondi allutada üldisele teavitaja kaitse regulatsioonile. Teiselt poolt peab ka neis

valdkondades ette tulevate rikkumiste korral olema ette nähtud turvaline võimalus rikkumisest

teavitada ja pakkuda rikkumisest teavitajale kaitset võimaliku diskrimineerimise eest.

Nimetatud valdkondades on vaja rikkumisest teavitamist soodustada ja rikkumisest teavitajat

kaitsta, et vältida juhtumeid, kus riigisaladusega kaitstud info saab avalikuks, sest teavitajal ei

olnud võimalik muul viisil rikkumisest teada anda või ei võetud tema rikkumisteadet

menetlusse või seda ei menetletud asjakohaselt. Seega on riigikaitse ja turvalisuse seisukohast

väga oluline luua sobiv teavitaja kaitse ka neis valdkondades, mistõttu on riigi julgeolekuga ja

salastatud teabega seotud valdkondade asutustes, nt Kaitsepolitseiamet, Välisluureamet jt,

soovitatav luua sisemine töökorraldus, mis võimaldab rikkumistest turvaliselt teada anda ja

rikkujat võimalike survemeetmete eest kaitsta.

Riigi julgeoleku valdkonnas tuleb erisuste kehtestamisel arvestada ka Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikaga. Näiteks leidis EIK Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise asjas, kus isik oli kriminaalkorras süüdi

22

mõistetud salastatud teabe avalikustamise eest. EIK märkis muu hulgas, et julgeolekuasutuses

toime pandud rikkumise avalikustamine on demokraatlikus ühiskonnas niivõrd oluline, et

kaalub üles vajaduse tagada avalikkuse usaldus selliste asutuste vastu.9

Punkti 2 järgi ei kohaldata antud seadust kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus

kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga. See tähendab, et kõnesoleva seaduse vastuolu

korral kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga kohaldatakse kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatut. Seda põhimõtet on täpsustatud näiteks antud seaduse § 14 lõikes 2, mille

kohaselt kui rikkumisteate alusel alustatakse kriminaalmenetlust, tagatakse teavitamise fakti

konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud erisustega. Punktis 2 sätestatud

erand tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetluse tuleb tagada ka kahtlustatava või süüdistatava

kaitseõigus. Näiteks ei ole kriminaalmenetluses isiku konfidentsiaalsuse tagamine üldiselt

võimalik ning konfidentsiaalsus tagatakse vaid siis, kui see on KrMS-s ette nähtud.

Konfidentsiaalsuse tagamisega seonduvad erandid on sätestatud KrMS § 15 lõikes 3, § 67 lõikes

1 ja § 198 lõikes 2.

Punkt 3 välistab seaduse kohaldamisalast advokatuuriseseaduse §-s 45 käsitletud teabe, mis

hõlmab advokaadile õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid advokaadi poole

pöördumise fakti kui ka õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Tulenevalt advokatuuriseaduse

§ 45 lg-st 2 võib nimetatud infot avaldada ja kõnesoleva seaduse kohaselt selle eest kaitse saada

juhtudel, kus advokaadi klient või tema õigusjärglane on selle kohta andnud kirjaliku

nõusoleku. Advokatuuriseaduse § 45 eesmärk on tagada, et advokaadi poole pöördunud isik

julgeks advokaadile avaldada seda infot, mis advokaadile on vajalik õigusteenuse osutamiseks,

st tagada usalduslik suhtlus advokaadi ning kliendi vahel. Punktis 3 sätestatu eesmärk on

tagada, et tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus ei sätesta advokatuuriseaduse §-le 45

erandit ning punktis 3 nimetatud välistus kaitseb advokaadi klienti olukordades, kus advokaat

ei ole järginud seadusest tulenevat kutsesaladuse hoidmise kohustust. Seega kui advokaat on

õigusteenust osutades teada saadud info ilma kliendi nõusolekuta avalikustanud, ei saa ta

käesoleva seaduse kohaselt kaitset. Antud kohaldamisala erisuse võimalus tuleneb rikkumisest

teavitajate kaitse direktiivi artikli 3 lõike 3 punktist (b), mille kohaselt on liikmesriikidel

võimalik advokaadi kutsesaladuse kaitsega seoses näha ette tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse regulatsiooni sisulise kohaldamisala erisus. Advokaadi kutsetegevuses on selline erisus

põhjendatud, kuna advokaadi poole pöördunud inimene peaks saama usaldada advokaadile

süütegude toimepanemisega seonduvate asjaolude usaldamist.

Punkti 4 kohaselt kohaldub tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus tervishoiuteenuse

osutajale tingimusel, et ei rikuta võlaõigusseaduse §-s 768 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja

ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevate isikute saladuse hoidmise kohustust. Seega ei ohusta

eelnõu tervishoiutöötajate elukutsest tulenevaid nõudmisi konfidentsiaalsusele ja tagatud on

arstide ja teiste tervishoiutöötajate usaldussuhe patsientidega.

Punkt 5 seondub pihisaladuse hoidmise kohustusega, mis on sätestatud kirikute ja koguduste

seaduse §-s 22, mille kohaselt vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul

vestlusel usaldatut, samuti isikut, kes erapihil või hingehoidlikul vestlusel käis. Kui vaimulik

siiski teavitab rikkumisest, millest ta kuulis erapihil või hingehoidlikul vestlusel, ei saa ta

seaduses ettenähtud kaitset.

Punkt 6 välistab tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaldamise kohtute

tegevusele õigusemõistmisel, kui kohaldamine oleks vastuolus kohtute seaduse §-des 71

9 EIKo 13.01.2013, 40238/02, Buchar ja Toma vs. Rumeenia, p 115.

23

(vaikimiskohustus) ja 72 (nõupidamissaladuse hoidmise kohustus) sätestatuga. Kuigi

kriminaalmenetluse erand on sätestatud eelnõu § 2 lg 2 punktis 2, tulenevad kehtivast õigusest

piirangud teabe edastamisele kohtu sõltumatuse ning ausa ja korrakohase õigusemõistmise

tagamiseks ka teistes kohtumenetluse liikides, nt nõupidamistoa saladus ja kinnised

menetlused. Neist piirangutest loobumine kätkeks endas märkimisväärseid põhiseaduslikke

riske ning õigusriigi põhimõttest tulenevalt välistatakse eelnõus, et selle jõulisi instrumente

võidakse tulevikus kuritarvitada kohtu sisemise otsustusprotsessi poliitiliseks kontrolliks ja

tundlike (nt lapse osalusel toimuvate) menetluste konfidentsiaalsuse kahjustamiseks. Selleks et

kohtunik saaks mõista õigust sõltumatult ja enda südametunnistuse järgi, sh käesoleva eelnõuga

reguleeritavates küsimustes, peab ta asutusesiseses suhtluses saama usaldada nii kolleege kui

ka teisi juures viibivaid isikuid (ametnikke, praktikante), kartmata, et tema asja arutamise

käigus esitatud esialgsed seisukohad võivad potentsiaalselt saada teatavaks väljapoole või

veelgi enam – avalikkusele ning et kohtunik võib nendega seoses langeda uurimise alla. Kohtu

nõupidamistoa saladuse erisuse sätestamise võimaluse näeb ette rikkumisest teavitaja kaitse

direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt c. Kohtuniku puhul ei saa PS §-st 4 ja § 146 lausest 2 tulenevalt

olla pädevaks asutuseks täidesaatva riigivõimu asutus ega EL-i institutsioon, organ või asutus

(vrd § 6) ning sellised küsimused lahendatakse kohtute seaduse § 45 alusel

järelevalvemenetluses.

Eelnõu § 3. Seaduse sisuline kohaldamisala

Paragrahvis 3 on toodud seaduse isikuline kohaldamisala. Lõike 1 kohaselt hõlmatakse

kõnesoleva seaduse alusel kaitset saavate isikutena kõik avalikus ja erasektoris töötavad isikud,

olenemata töövormist, sealhulgas nii töötajad kui ka isikud, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad,

aktsionärid, osanikud, juriidilise isiku juht- või kontrollorgani liikmed, vabatahtlikud,

praktikandid (nii tasustatud kui ka tasustamata) ning isikud, kes töötavad töövõtjate,

alltöövõtjate või tarnijate järelevalve ja juhtimise all.

Rikkumisest teavitajate tõhus kaitse tähendab ka selliste isikute kaitsmist, kes ei pruugi küll

oma tööalasest tegevusest majanduslikult sõltuda, kuid kelle suhtes võidakse rikkumisest

teavitamise tõttu siiski survemeetmeid kasutada. Vabatahtlike ja tasustatud või tasustamata

praktikantide puhul võivad survemeetmed tähendada, et loobutakse nende teenuste

kasutamisest või et neile antakse tulevase töökoha jaoks negatiivne tööalane soovitus või

kahjustatakse nende mainet või karjäärivõimalusi muul viisil. Lisaks töötamise registris

nimetatud vabatahtlikele tuleb seaduse mõttes käsitleda vabatahtlikku laiemalt ning seaduse

alusel saavad kaitse ka sellised vabatahtlikuna töötavad rikkumisest teavitajad, kes ei ole kantud

töötajate registrisse.

Seega tuleks kaitse tagada ka töötajatele, kes on mittestandardses töösuhtes, sealhulgas osalise

tööajaga töötajatele ja tähtajalise lepinguga töötajatele, ning isikutele, kellel on tööleping või

töösuhe renditööjõu agentuuriga, ning ebakindla tööhõivevormiga isikutele, kelle puhul on

standardseid ebaõiglase kohtlemise vastaseid kaitsemeetmeid sageli keeruline kohaldada.

Tuleb ka meeles pidada, et isikud, kes annavad tööalase tegevuse kontekstis saadud teavet

avalikule huvile tekitatud ohtude või kahju kohta, kasutavad oma sõnavabadust. See tähendab,

et neil on õigus rikkumise kohta infot anda ja seda õigust ei tohi piirata, v.a juhul, kui seda

õigust on piiratud seaduse alusel.

Lõige 2 ütleb, et lisaks on põhjendatud juhtudel kaitstud ka teavitajaga seotud füüsilised ja

juriidilised isikud. Nimetatud isikutele kohaldatakse põhjendatud juhtudel kõnesoleva seaduse

24

§-s 16 sätestatud survemeetmete rakendamise keeldu, st juhul, kui survemeetmete rakendamine

tuleneb asjaolust, et rikkumisest teavitaja poolt on esitatud rikkumisteade. Teavitajaga seotud

füüsilisteks isikuteks võivad näiteks olla abistavad isikud ja teavitajaga ühes asutuses või

ettevõttes töötavad pereliikmed, kuid ka kolleegid, kelle vastu saab survemeetmeid kasutada.

Samuti tuleb asjakohasel juhul tagada kaitse teavitajaga seotud juriidilisele isikule, nt mille

omanik ta on või mille heaks töötab. Põhjendatud juhuks võib olla näiteks olukord, kus

lepingupartnerist ettevõtte töötaja on teavitaja ning survemeetmeid hakatakse kasutama

teavitaja tööandja ehk ettevõtte suhtes.

Lisaks laieneb põhjendatud juhul kaitse survemeetmete rakendamise eest ka teavituskanalit

haldavale isikule, eelkõige juhtudel, kui tegemist on ettevõtte töötajaga. Analoogselt tuleneb

töölepingu seadusest sarnane kaitse töötajate esindajale, näiteks on töötajate esindajale ette

nähtud teatud tagatised, nagu tööle jäämise eelisõigus koondamisel, õigusvastase ülesütlemise

eeldus, õigus jääda tööle ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral, suurem hüvitis töölepingu

õigusvastase ülesütlemise korral.

Lõike 3 kohaselt ei kohaldu seadus vangistusseaduse §-des 2 ja 4 nimetatud isikutele, välja

arvatud töötamise korral vangistusseaduse § 41 alusel. Seaduseelnõu § 3, mis reguleerib

isikulist kaitseala, lähtub ühiskonnas üldlevinud töö tegemise vormidest, kuigi hõlmab ka

mittestandardsed töösuhted. Kinnipeetava töösuhe vanglaga või ka töötamine vangla

territooriumil asuvas käitises ei ole aga oma sisult võrreldav ühegi üldlevinud töösuhtega.

Kinnipeetav on seadusest tulenevalt kohustatud vanglas töötama ja vanglateenistus talle

võimaluse korral tööd andma, mistõttu puudub selles suhtes õigussuhetele iseloomulik

tahtevabadus. Kinnipeetavad määratakse vanglas majandustöödele (ruumide koristamine,

abitööd köögis söögi valmistamisel jms) käskkirjaga, töötasu on vangistusseaduse alusel

reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrusega. Sellelaadilisele suhtele seaduseelnõus toodud

tagatiste ja kaitse laiendamine ei ole eelnevast tulenevalt põhjendatud. Samas jääb seaduse

reguleerimisalasse selline töötamine, mis toimub kinnipeetava vaba tahte alusel väljaspool

vanglat tööd andva juriidilise isiku juures.

Eelnõu § 4. Rikkumine ja sellest teavitamine

Paragrahv 4 määratleb rikkumise ja sellest teavitamisega seonduva. Lõike 1 kohaselt tähendab

rikkumine kõnesoleva seaduse kohaselt ebaseaduslikku tegevust või tegevusetust. Rikkumine

peab kuuluma §-s 2 nimetatud seaduse sisulisse kohaldamisalasse. Tegemist võib olla nii

väärteo, kuriteo kui mõne muu rikkumisega.

Lisaks võivad vastavalt lõikele 2 rikkumise mõiste alla minna ka juhtumid, kus tegemist ei ole

formaalselt õigusrikkumisega, vaid tegemist on õigusnormide eesmärgiga vastuolus oleva

tegevuse või tegevusetusega. Selline lähenemine vastab teavitajate kaitse direktiivi artikli 5

lõikele 1, mille kohaselt tähendab rikkumine tegu või tegevusetust, mis on ebaseaduslik või

vastuolus õigusnormide eesmärgiga. Teavitajate kaitse direktiivis ei ole täpsustatud, kuidas

vastuolu õigusnormide eesmärgiga tõlgendada. See jääb kõnesoleva seaduse kohaldamisel

kohtupraktika sisustada ja kohtupraktika peab tagama, et vastuolu õigusnormide eesmärgiga ei

tõlgendataks soovimatult laialt. Rikkumise liiga laialt sätestamine võib kaasa tuua suure hulga

asutusesiseseid ja asutuseväliseid rikkumisteateid. Neile tuleks kõnesoleva seaduse kohaselt

reageerida, kuid suur teadete hulk võib takistada tegelike õigusrikkumiste tuvastamist ja

menetlemist. Tuleb silmas pidada, et kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse saamine tähendab

rikkumisest teavitaja jaoks näiteks seda, et ta ei vastuta §-s 17 sätestatud korras teatud juhtudel

25

näiteks tööandja ees konfidentsiaalsus- või lojaalsuskohustuse rikkumise eest. Tuleb tähele

panna, et konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine on piiratud üksnes konkreetse

rikkumisega. On kaheldav, kas seaduslikust tegevusest teavitamise puhul esineb sedavõrd tugev

avalik huvi, mis kaalub üles puudutatud isikute õiguste riive. Mõne vajaliku, üldises huvis

tegevuse tegemata jätmist tuleb samuti seaduse kontekstis rikkumisena käsitleda. Tegemata

jätmisena tuleb mõista olukorda, kus mingi tegevuse tegemata jätmise puhul on laialdane

negatiivne tagajärg; näiteks võib rahvatervishoiu valdkonnas mingite vajalike tegevuste

tegemata jätmine tuua negatiivse tagajärje osale rahvastikust või tervele rahvastikule.

Seaduslikust teost, mis ei ole ka õigusnormi eesmärgiga vastuolus, teavitamisel ei ole tegemist

rikkumisest teavitamisega ning kõnesoleva seadusega antud kaitse sellele ei laiene. Kõnesoleva

seaduse mõttes tuleb rikkumise all eelkõige mõista ebaseaduslikku tegevust või tegevusetust.

Samuti võib asutuse või juriidilise isiku soovi kohaselt asutusesisese kanali kaudu teatada ka

näiteks eetikakoodeksi või mõne muu asutusesisese regulatsiooni rikkumisest ning pakkuda ka

sellistest rikkumistest teavitajale kaitset, kuid kõnesolevas seadusega ei ole sellistest

rikkumistest teavitamine hõlmatud. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadusega antav

kaitse laieneb lisaks õigusrikkumistest teavitamisele ainult olukordadele, kus on tegemist

õigusnormi eesmärgiga vastuolus oleva tegevuse või tegevusetusega, mis ei ole formaalselt

õigusrikkumine.

Lõikes 3 sõnastatakse rikkumisest teavitaja mõiste. Rikkumisest teavitaja on füüsiline isik, kes

annab teada rikkumisest, millest ta on teadlikuks saanud tööga seotult. Enamasti saavadki

rikkumisest teada ettevõtte või asutusega tööalaselt seotud inimesed. Nimetatu ei välista, et

rikkumisest teavitaja ei võiks olla ka lepingupartner või lepingupartneri töötaja või praktikant

või ka vabatahtlik. See tähendab, et eelnõu § 3 lg 1 kohaselt ei ole töövorm või laad olulised, et

inimest rikkumisest teavitajana käsitleda. Määravaks on asjaolu, kas teavitaja suhtes on

potentsiaalselt võimalik kasutada survemeetmeid.

Kaitse saamiseks peab lõike 3 kohaselt rikkumisest teavitajal olema põhjendatud alus arvata, et

talle teavitamise ajal kättesaadavaid asjaolusid ja teavet arvesse võttes on alust arvata, et

rikkumist on vahetult alustatud või see on lõpule viidud. Nimetatud nõudele vastab ka eelnõu

§ 5 lõikes 2 sätestatud teadvalt ebaõige teavituse esitamise keeld. Need kaks nõuet on

kaitsemeetmeks, et välistada põhjendamatute, pahatahtlike või kuritahtlike teadete esitamine.

Antud kriteeriumiga tagatakse, et kaitset ei anta isikutele, kes teadvalt ja tahtlikult esitasid

ebaõiget või eksitavat teavet. Kui aga ebaõige teave edastatakse heauskselt ja teavitamise hetkel

oli teavitajal põhjust uskuda edastatava teabe korrektsust, siis on isik ikkagi käsitatav

rikkumisest teavitajana, kellel on õigus kaitsele. Rikkumisest teavitava isiku motiivid teabe

esitamisel ei mõjuta kaitse saamise tingimusi. Seaduse eesmärgiks on ennekõike rikkumise

kõrvaldamine ja rikkumisele eelnenud olukorra taastamine.

Lõige 4 määratleb, mida mõistetakse rikkumisest teavitamisena. Sätte kohaselt tuleb

rikkumisest teavitada kõnesoleva seaduse põhimõtete kohaselt. Rikkumisest teavitajal on õigus

punktides 1 ja 3 nimetatud teavitamiskanalite ning punktis 2 nimetatud teavitamise viisi vahel

valida, mis tähendab, et nimetatud kanalid ei ole omavahel hierarhiliselt seotud. Rikkumisest

teavitaja peaks valima kanali, mida ta peab kõige efektiivsemaks, et õigusrikkumine lõpetada.

Rikkumisest võib teavitada kohe ka asutusevälist kanalit kasutades ning sellele ei pea lõike 5

kohaselt eelnema asutusesisene teavitamine. Otsuse teavituskanali valiku üle teeb rikkumisest

teavitaja, talle ei nähta otsustamiseks ette valiku tegemise kriteeriume. Punktis 4 nimetatud

üldsusele avalikustamise puhul esinevad kaitse saamisel kitsendused, mis on sätestatud §-s 12

ning mida on täpsemalt kirjeldatud punkti 4 selgituses.

26

Eeltoodud lõike punkt 1 ütleb, et teavitada on võimalik asutusesisese teavituskanali kaudu,

mille seavad sisse § 8 lõikes 2 loetletud asutused ja juriidilised isikud. Võttes arvesse, et seaduse

kohaselt on teavitamise eesmärgiks õigusrikkumise ärahoidmine ja sellele võimalikult varane

reageerimine, siis tuleks soovituslikult eelistada teavitamist asutusesisese teavituskanali

vahendusel. Asutusesisene teavitamine annab võimaluse n-ö rohujuure tasandil rikkumine

kõrvaldada ja taastada rikkumisele eelnenud olukord. Samuti võimaldab see vältida võimalikku

mainekahju, mis tekiks rikkumise avalikustamisest või täiendavat koormust seoses

rikkumisteate menetlusega pädeva asutuse poolt. Asutusesisese teavitamise eeldus kehtib

eelkõige juhul, kui rikkumisest teavitaja arvab, et rikkumist saab tõhusalt käsitleda asjaomase

organisatsiooni sees, ja puudub survemeetmete oht.

Punkt 2 annab võimaluse asutusesiseselt rikkumisest teavitada ka juhti ning tagab teavitajale

ka sellisel juhul kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse. Tavapäraselt pöördub töötaja murega

esimesena kas oma otsese juhi või mõne teise juhi poole ning seetõttu on vajalik, et ka juhile

rikkumisest teatamise korral rakendatakse teavitajale eelnõu §-s 16 sätestatud survemeetmete

kohaldamise keeldu. Asutusesiseselt üksnes formaalse teavituskanali kasutamise

aktsepteerimine võib viia selleni, et rikkumistest ei teavitata üldse või teavitatakse juhti, kuid

teavitaja ei saa kõnesoleva seaduse kohaselt kaitset. Organisatsiooni halduskoormus punkti 2

tõttu ei suurene, vaid võib isegi väheneda, kuna nõuded teavitajale tagasiside andmise kohta ja

järelmeetmete rakendamise kohta kehtivad endiselt ametlikule teavitamiskanalile, kuid mitte

teavitamisel juhi kaudu. Samuti annab see organisatsioonidele lisamotivatsiooni tõsta usaldust

oma teavitamiskanalite vastu ning oma töötajaid koolitada, kuidas rikkumisteadete

vastuvõtmisel käituda ning kuhu need vajadusel suunata.

Punkt 3 toob kolmanda võimalusena välja teavitamise asutusevälise teavituskanali kaudu.

Asutusevälise teavituskanaliga seonduv on sätestatud eelnõu §-s 9. Rikkumisest teavitajal peab

lisaks asutusesisesele kanalile olema võimalus rikkumisest teada anda asutusevälise

teavituskanali kaudu. Seda eriti juhtudel, kui võib eeldada, et asutusesisese teavitamise korral

võidakse teavitaja suhtes kasutada survemeetmeid. Asutusevälise teavituskanali loomise

kohustus on pädevatel asutustel, mis on eelnõu § 6 lg 1 kohaselt riigiasutused, millele on

seadusega antud teatud valdkonnas rikkumise järelevalve teostamiseks või süüteo

menetlemiseks. Teavitaja võib rikkumisest teavitada kohe asutusevälise kanali kaudu ja sellele

ei pea eelnema asutusesisese kanali kaudu teavitamist. Otsuse teavituskanali valiku üle teeb

rikkumisest teavitaja. Samuti ei saa tööandja piirata ega kohustada teavitajat talle sobivat

kanalit kasutama, kuid tööandjal on võimalik usaldusväärse asutusesisese teavituskanali

loomisega soodustada selle teavituskanali kasutamist esimese valikuna.

Kolmanda võimalusena on punktis 4 välja toodud üldsusele avalikustamine. Rikkumise

avalikustamine üldsusele on sätestatud §-s 12. Nimetatud teavitamisviis aktualiseerub üksnes

juhul, kui teiste teavituskanalite kaudu rikkumisest teada andmine on jäänud tulemuseta või kui

teavitajal oli põhjendatud alus arvata, et rikkumine võib kujutada vahetut või ilmset

pöördumatut avaliku huvi kahjustamise ohtu. Kuigi eelnõu kohaselt võib teavitaja valida, kas

ta teavitab esmalt asutusesisese teavituskanali või asutusevälise teavituskanali kaudu, siis § 12

punkti 1 kohaselt on oluline, et enne üldsusele avalikustamist on teavitatud asutusevälise

teavituskanali kaudu ka siis, kui on kasutatud ka asutusesisest teavituskanalit. Tegemist võib

olla hädaolukorraga või esineb pöördumatu kahju oht (näiteks kui toksilisi jäätmeid lastakse

jõkke vms) või asutusevälise teavitamise korral esineb survemeetmete oht või on tõenäoline, et

rikkumist ei käsitleta tulemuslikult, tulenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest (näiteks

sellest, et tõendeid võidakse varjata või hävitada või esineb asutuse ja rikkumise toimepanija

27

vaheline kokkumäng või asutus on rikkumisega seotud). Seega on rikkumisest teavitamine

avalikkuse poole pöördumisega lubatud juhtudel, kus asutusesisene või -väline teavitamine ei

ole andnud tulemust või asutusesisest või -välist teavitamist ei saa eeldada vahetu või ilmse ohu

tõttu või asutusevälisel teavitamisel asutuse poolt survemeetmete rakendamise ohu tõttu.

Üldsusele avalikustamisena saab kõnesoleva seaduse alusel käsitleda igasugust info

kättesaadavaks tegemist mis tahes avalike kanalite kaudu, näiteks meediaväljaanded,

sotsiaalmeedia jms.

Lõike 5 kohaselt on rikkumisest teavitajal õigus ja võimalus rikkumisest ilma asutusesisese

teavituskanali poole pöördumata alati teada anda asutusevälise teavituskanali kaudu. Selline

võimalus on eelkõige vajalik juhtudel, mil võib eeldada, et asutusesisesel teavitamisel võidakse

teavitaja suhtes kasutada survemeetmeid, või on oht, et rikkumist või sellega seotud tõendeid

võidakse varjata või hävitada, või ka siis, kui ohtu võib sattuda pädevate asutuste

uurimistoimingute tulemuslikkus. Näiteks võib selline vajadus esineda kartellikokkulepetest ja

muudest konkurentsieeskirjade rikkumistest teavitamisel või kui rikkumine nõuab

kiireloomulisi meetmeid, näiteks inimeste tervise ja ohutuse või keskkonna kaitsmiseks. Samuti

võib ette tulla olukordi, kus rikkumise on toime pannud pädev asutus. Sellisel juhul on sõltuvalt

rikkumise laadist asutuseväliseks kanaliks teine pädev asutus või rikkuja üle järelevalvet tegev

asutus.

Seega võib teavitaja rikkumisest teavitada kohe asutusevälise kanali kaudu ja sellele ei pea

eelnema teavitamist asutusesisese kanali kaudu. Otsuse teavituskanali valiku üle teeb

rikkumisest teavitaja.

Eelnõu § 5. Teavitamise takistamise ja ebaõige rikkumisteate esitamise keeld

Paragrahvi 5 lõike 1 kohaselt on keelatud rikkumisest teavitamise takistamine. Rikkumisest

teavitamise takistamine on keelatud muu hulgas nii pädevatel asutustel, puudutatud isikutel kui

ka kolmandatel isikutel. Rikkumisest teavitamise takistamine või selle katse on väärteo korras

karistatav kõnesoleva seaduse § 18 kohaselt.

Lõike 2 kohaselt on teadlikult ebaõige rikkumisteate esitamine keelatud. Sättega täpsustatakse

§-s 13 sätestatud kaitse saamise tingimusi selliselt, et teadvalt valeinfot edastavale inimesele

kõnesoleva seaduse kohaselt kaitset ei tagata. Lõige 2 räägib teadvalt ebaõige rikkumisteate

esitamisest, kuid sätet ei rakendata inimeste puhul, kellel oli teavitamise ajal põhjendatud alus

uskuda, et edasiantav info on tõene, ja kes käitusid heas usus. Samuti ei rakendata lõiget 2

isikutele, kes ei saanud teavitamise hetkel adekvaatsele ja kättesaadavale infole tuginedes

kuidagi teada info ebaõigsusest. Sellisel juhul on ettevõttel, asutusel või pädeval asutusel

kohustus asjaolud välja selgitada ja sõltuvalt tulemusest tagada teavitajale kaitse või jätta ta

sellest ilma. Lisaks nähakse lõikes 2 sätestatud keelu rikkumiseks kõnesoleva seaduse §-s 21

ette väärteovastutus.

Eelnõu § 6. Pädev asutus

Paragrahv 6 defineerib pädeva asutuse mõiste. Lõike 1 kohaselt on pädevaks asutuseks

riigiasutused, millele on seadusega antud pädevus rikkumisteate sisuks olevale rikkumisele

riiklikku, haldus- või teenistuslikku järelevalvet teostada või süütegu menetleda. Tööalasest

rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 4 lõike 4 p 3 kohaselt on rikkumisest teavitamine

kõnesolevas seaduses sätestatud alustel rikkumisest teavitamine mh asutusevälise

teavituskanali kaudu ning § 9 lg 2 järgi on asutusevälise teavituskanali loomise kohustus § 6

28

lõikes 1 nimetatud pädeval asutusel. Valitsusasutuste alla kuuluvad riigiametid, inspektsioonid,

ministeeriumid, õiguskaitseasutused või muud riigiasutused, millele on antud pädevus mingit

konkreetse valdkonna rikkumist menetleda. Pädev asutus on sõltumatu ja eraldiseisev. See

tähendab omakorda, et rikkumist ei saa üldjuhul pädeva asutusena menetleda rikkuv asutus või

sellega seotud asutus. Eesti suurust arvestades on asutusevälise teavituskanali kaudu

rikkumisest teavitamiseks otstarbekas kasutada võimalikult suures ulatuses ära juba toimivaid

järelevalve- ja väärteo menetlemise mehhanisme. Näiteks keskkonnavaldkonna rikkumistega

tegeleb Keskkonnaamet, tuleohutuse valdkonnaga Päästeamet, töövaldkonna rikkumistega

Tööinspektsioon, riigihangetega seotud rikkumise puhul on rikkumise menetlejaks

Rahandusministeerium ning tooteohutusega seotud rikkumistega tegeleb Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Amet. Seega on tegemist asutustega, kellele on olemasolevate

õigusaktidega antud pädevus konkreetse valdkonna rikkumise menetlemiseks. Pädeval asutusel

peab olema suutlikkus võtta rikkumisteateid vastu ja vajadusel rakendada järelmeetmeid. Muu

hulgas võtab pädev asutus vastu rikkumisteate, annab rikkumisest teavitajale tagasisidet,

teavitab järelmeetmete rakendamisest ning hindab rikkumisteate tõepärasust, algatab vajadusel

uurimise või vahendite tagasinõudmise või võtab kasutusele muu asjakohase meetme.

Lõikega 2 loetakse asjakohasel juhul pädeva asutuse teavitamiseks ka Euroopa Liidu

institutsiooni, organi või asutuse teavitamine, kellele on antud pädevus mingeid rikkumisi

menetleda. Näiteks Euroopa Liidu toetuste kasutamisega seotud rikkumiste puhul on selleks

Euroopa Pettustevastane Amet ning Euroopa Liidu finantshuve kahjustavate kuritegude puhul

Euroopa Prokuratuur. Kui isik teavitab Euroopa Liidu institutsiooni, organit või asutust

kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvast rikkumisest, loetakse selline rikkumisteade

pädeva asutuse teavitamiseks ning isik saab kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse. Selline nõue

tuleneb ka rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 6 lõikest 4. Nimetatud Euroopa Liidu

institutsioone, organeid ja asutusi ei loeta pädevaks asutuseks kõnesoleva seaduse §-de 9−11

mõttes, see tähendab, et antud seadusega ei sätestata neile kohustusi teavituskanali loomiseks,

rikkumisteate vastuvõtmiseks ning järelmeetmete võtmiseks ja tagasiside andmiseks. Kui

rikkumisteate vastu võtnud pädeval asutusel puudub pädevus teate menetlemiseks, siis § 10 lg

2 kohaselt edastatakse teade pädevale asutusele, mh rikkumisteade menetlemiseks pädevale

Euroopa Liidu institutsioonile, organile või asutusele.

Eelnõu § 7. Sätete kohustuslikkus

Paragrahv 7 sätestab rikkumisest teavitaja kaitseks kehtestatud õiguste tühistamise ja

piiramise keelu. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ettenähtud õiguste ja

õiguskaitsevahendite kohaldamise kohta sätestatust tohib kõrvale kalduda vaid siis, kui

rikkumisest teavitaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on selles seaduses ette

nähtud.

Eelnõu 2. peatükk näeb ette teavitamise põhimõtted.

Eelnõu 8. Asutusesisene teavituskanal

Paragrahv 8 sätestab asutusesisese teavituskanaliga seonduva. Lõige 1 selgitab, mida

mõistetakse asutusesisese teavituskanalina. Asutusesisene teavituskanal on asutuse sees

rikkumisteate vastuvõtmiseks loodud kanal, mis peab võimaldama isikutel teavitada

rikkumistest kirjalikult ja/või suuliselt. See tähendab, et rikkumisest teavitajal peab olema

võimalik esitada § 8 lõikes 2 nimetatud asutustele või juriidilistele isikutele rikkumisteade

näiteks posti, kaebusepostkasti või veebiplatvormi kaudu, sealhulgas sisevõrgu või interneti või

29

ka selleks otstarbeks loodud rakenduse kaudu, või suuliselt vihjetelefoni, muu häälsõnumiga

või mõlema kaudu. Seega tuleb asutusesisese teavitamise jaoks luua vähemalt üks turvalist ja

konfidentsiaalset teavitamist võimaldav kanal. Teavitustele tohib olla ligipääs üksnes selleks

määratud isikul või üksusel ning e-post, telefoninumber või veebilahendus peab võimaldama,

et kõrvalisetel isikutel puudub ligipääs rikkumise teavitust puudutavale infole.

Lõige 2 määratleb, millised asutused ja juriidilised isikud peavad sisse seadma asutusesisesed

teavituskanalid ja looma sinna juurde korra teavituste käsitlemiseks. Õigusrikkumise tõhusaks

tuvastamiseks ja ärahoidmiseks on äärmiselt oluline, et asjakohane teave jõuaks sujuvalt

nendeni, kes on probleemi allikale kõige lähemal ning kellel on parimad võimalused selle

uurimiseks ja volitused võtta kiiresti ja tõhusalt parandusmeetmeid. Seega tuleks reeglina

innustada rikkumisest teavitajaid kasutama kõigepealt asutusesiseseid teavituskanaleid ja

edastama teabe rikkumise kohta oma tööandjale. Kirjeldatud viisil toimimise eelduseks on

asutusesisese teavituskanali olemasolu ning selle kaudu teavitamisel kaitse tagamine.

Asutusesiseste kanalite loomine aitab asutustel ja juriidilistel isikutel edendada head suhtlus- ja

ettevõtja sotsiaalse vastutuse kultuuri. Ühelt poolt muudab sellise asutusesisese teavituskanali

olemasolu potentsiaalse teavitaja jaoks teavitamise lihtsamaks ja suurendab kindlust, et

rikkumisega tegeletakse kohe selle ennetamiseks või kõrvaldamiseks kõige efektiivsemalt ning

et teavitaja konfidentsiaalsus tagatakse. Teiselt poolt tagab sellise kanali olemasolu asutuse või

ettevõtja jaoks teadlikkuse, et teavitusega tegeletakse, ning sellise kanali olemasolu vähendab

asutuse või juriidilise isiku võimalikku mainekahju, mis võiks kaasneda otse avalikkuse

teavitamisega (näiteks kohe ajakirjanduse poole pöördudes). Rikkumisega ajakirjanduse poole

pöördunud isikud on toonud välja, et avalikkuse poole pöördumise põhjuseks oli asjaolu, et

asutusesiseselt ei olnud kellegi poole pöörduda või et see pöördumine ei olnud tulemuslik.

Oluline on eristada kõnesoleva seaduse §-s 3 sätestatud seaduse isiklikku kohaldamisala ja § 8

lõikes 2 sätestatud sisemiste teavituskanalite loomise kohustust. Näiteks vähem kui 50 töötajaga

organisatsioonil ei ole asutusesisese teavituskanali loomise kohustust. Kui aga selle

organisatsiooni töötaja või vabatahtlik soovib rikkumisest teavitada ja isik vastab kõnesolevas

seaduses sätestatud teavitamise nõuetele, siis on ta selle seaduse mõttes rikkumisest teavitajaks

ja talle laieneb kaitse hoolimata sellest, et isikul ei ole võimalik kasutada asutusesisesest

teavitamiskanalit. Sellisel isikul on võimalik rikkumisest teavitamiseks kasutada asutusevälist

teavituskanalit. Kuigi seaduses sätestatakse, millistel asutustel ja ettevõtetel on asutusesisese

teavituskanali loomise kohustus, julgustatakse asutusesiseseid teavituskanaleid looma ka muid

asutusi ja juriidilisel isikul.

Ilma erandita peavad § 8 lg 2 punkti 1 kohaselt asutusesisesed teavituskanalid looma kõik

valitsusasutused, põhiseaduslikud institutsioonid ja muud riigiasutused.

Kohalikel omavalitsustel on punkti 2 järgi kohustus luua sisemised teavituskanalid juhul, kui

neis töötab rohkem kui 50 inimest (sh ametnikud) või nende omavalitsuse territooriumil elab

rohkem kui 10 000 elanikku. Samuti peavad asutusesisesed teavituskanalid looma omavalitsuse

hallatavad asutused juhtudel, kui nendes töötab rohkem kui 50 inimest. Töötajate arvu

määramisel lähtutakse töötajate usaldusisiku seaduse § 18 lõikest 2, mille kohaselt töötajate

arvu määramisel võtab tööandja arvesse kuue kuu keskmise töötajate arvu informeerimise ja

konsulteerimise kohustuse tekkimise päevast arvates. See ei tähenda, et väiksema töötajate arvu

või elanike arvuga omavalitsused ei võiks teavituskanaleid luua, pigem vastupidi, ka neil on

soovitatav seda teha, et tagada läbipaistev asjaajamine ja võrdne kohtlemine. Seega võiksid

väiksemad kohalikud omavalitsused luua ühiseid teavituskanaleid, mis võimaldaksid kulusid

haldamisele ja rikkumisteatega tegelemisele jagada. Tuleb ka tähele panna, et vajaliku

30

suurusega hallatavatel asutustel ja kohalikel omavalitsustel peavad olema eraldi asutusesisesed

teavituskanalid.

Punkti 3 kohaselt laieneb juriidilistele isikutele kohustus luua asutusesisesed teavituskanalid,

kui neil on rohkem kui 50 töötajat. Oluline ei ole juriidilise isiku omandivorm ehk ühesugune

kohustus on nii erasektori juriidilistel isikutel kui ka avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel ning

riigile kuuluvatel või riigi osalusega juriidilistel isikutel. Vähema kui 50 töötajaga juriidilistel

isikutel asutusesisese teavitamiskanali loomise kohustust ei ole. Samas tuleb väiksema töötajate

arvuga juriidilistel isikutel arvestada, et sisemiste teavituskanalite puudumise korral on

teavitajal õigus kasutada asutuseväliseid kanaleid. Sisemise teavituskanali sisseseadmine võib

olla kasulik kõigile ettevõtetele olenemata nende suurusest, kuna see võimaldab reageerida

rikkumisele võimalikult vara ning vähese avalikustamisega, ennetades niimoodi võimalikku

mainekahju. Töötajaks on kõnesoleva paragrahvi tähenduses töötaja TLS § 1 lõike 1 mõttes,

s.o füüsiline isik, kes teeb töölepingu alusel teisele isikule tööd, alludes tema juhtimisele ja

kontrollile, ning kellele tööandja maksab töö eest tasu. Töötaja mõiste ei ole seega kattuv §-s 3

nimetatud tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse isikulise kohaldamisalaga.

Punkt 4 näeb ette täpsustuse finantsinspektsiooni seaduse § 2 lg-s 2 defineeritud

finantsjärelevalve subjekti kohta, sätestades, et sellisetel juriidilistel isikutel on kohustus luua

sisemine teavituskanal olenemata nende töötajate arvust. Finantsvaldkonna ettevõtetele on

kõrgendatud nõudmised nii rikkumiste ärahoidmise, tuvastamise ja menetlemise kui ka

läbipaistvuse osas, seega on neil kõigil kohustus luua sisemine teavituskanal, et soodustada

rikkumise ärahoidmist, sellest teavitamist ning sellele võimalikult varajast reageerimist.

Lõigetes 3 ja 4 sätestatakse nõuded asutusesisesele teavituskanali haldamisele. Lõige 3

selgitab, et asutusesisese teavituskanali sisse seadnud asutused ja juriidilised isikud peavad

määrama või volitama inimese, kes võtab laekunud teateid vastu, annab teavitajale tagasisidet

ja tagab järelmeetmete rakendamisest teavitamise. Asutusesisese teavituskanali haldajaks võib

olla ka asutuseväline kolmas isik. See tähendab, et rikkumistest teavitamise teenust võib sisse

osta kolmandatelt isikutelt. Näiteks võivad sellist teenust pakkuda audiitorbürood,

ametiühingud või töötajate esindajad või ka spetsiaalsed asutusevälisest rikkumisest

teavitamise platvormi pakkujad. Kui rikkumisteateid on määratud vastu võtma ja menetlema

kolmas isik, peab ka sel juhul olema tagatud sõltumatus ja konfidentsiaalsus, andmekaitse ja

saladuse hoidmine. Teatud juhtudel võib teenuse ostmine kolmandalt isikult aidata tagada

menetlemise erapooletust. Lõike 3 punktide 1–3 kohaselt vastutab määratud isik

rikkumisteadete vastuvõtmise, teavitajale tagasiside andmise ja järelmeetmete rakendamisest

teavitamise eest. Üldiselt vastutab järelmeetmete rakendamise eest asutus ise ning seda ka juhul,

kui asutus on määranud teavituskanali haldamiseks asutusevälise kolmanda isiku, kellele on

antud teavitaja suhtlemine ning kes tagab järelmeetmete rakendamisest teavitamise.

Rikkumisest teavitajale tuleb anda infot selle kohta, millised järelmeetmed võetakse kasutusele

ja kuidas õigusrikkumine kõrvaldatakse, mis ei tähenda aga üksikasjaliku ülevaate andmist

rikkumisega seonduvast menetlusest, kuna sellise info detailne jagamine võib ohustada

menetluse käiku. Oluline on anda rikkumisest teavitajale vähemalt üldsõnaline tagasiside selle

kohta, et rikkumisega tegeletakse.

Valik, milline isik või üksus määratakse asutuses või ettevõttes pädevaks võtma vastu

rikkumisteateid, andma tagasisidet ja teavitama järelmeetmete rakendamisest, sõltub

konkreetse juriidilise isiku struktuurist, kuid igal juhul peab nende ülesannete täitmisel olema

tagatud sõltumatus ja huvide konflikti puudumine ning rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsus.

Väiksemate asutuste ja juriidiliste isikute puhul võib seda funktsiooni täita töötaja, kelle

31

positsioon võimaldab tal lihtsalt rikkumisteate vastuvõtmisega tegeleda, näiteks

personalitöötaja, jurist, tööohutusspetsialist või siseauditi töötaja. See jääb iga asutuse või

ettevõtte otsustada.

Lõikes 4 on toodud põhimõte, et juurdepääs laekunud rikkumisteatele ja sellega seotud infole

on üksnes selleks määratud isikul või üksusel. See tähendab, et iga asutus ja ettevõte, kus on

asutusesisene teavitamisvõimalus loodud või on määratud kolmas isik, kes sellist teenust

mõnele kohustatud isikule pakub, tagab rikkumisest teavitajale tema konfidentsiaalsuse.

Teavitaja konfidentsiaalsuse tagamine aitab kaasa tööandjapoolse diskrimineerimise ja

survemeetmete rakendamise ennetamisele ning välistamisele. Konfidentsiaalsuse tagamise

sekundaarne eesmärk on ka see, et rikkumisest teavitatud asutuse või ettevõtte edasised

tegevused ja toimingud oleksid suunatud rikkumisteate sisulisele kontrollimisele, mh rikkumise

tuvastamisele, selle kõrvaldamisele ja kahjulike tagajärgede ärahoidmisele, mitte teavitaja isiku

kindlakstegemisele. Rikkumisest teavitanud isikut ja teavet, mille alusel võib otseselt või

kaudselt rikkumisest teavitanud isiku teada saada, ei või § 14 lõike 1 teise lause kohaselt

avalikustada ilma selle isiku kirjaliku nõusolekuta mitte kellelegi peale teabe vastuvõtmiseks,

tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks pädeva isiku. Teatud piiratud juhtudel, st

kriminaalmenetluses, ei ole teavitaja konfidentsiaalsust võimalik alati tagada. Kui

rikkumisteate alusel on alustatud kriminaalmenetlust, tagatakse eelnõu § 14 lõike 2 kohaselt

teavitaja konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel.

Lõige 5 sätestab, et kohalikud omavalitsused, kuni 249 töötajaga juriidilised isikud, kontserni

kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja riigiasutuste hallatavad asutused võivad luua ühiseid

teavituskanaleid, mis aitaks jagada ka loodava süsteemi halduskulusid, arvestades seejuures

asjaoluga, et väiksemate ettevõtete puhul saab prognoosida pigem väikest või väga väikest

teavituste arvu. Seega võib ühiste teavituskanalite loomine olla kulutõhusam. Siin tuleb aga

tähele panna, et kohalikud omavalitsused saavad neid kanaleid jagada omavahel ning ei saa

ühiseid kanaleid luua erasektoriga, mis aga ei välista võimalust, et kanali haldamise teenust

ostetakse erasektorist. Nii võivadki ühiselt teavitamiskanalit pidavad ettevõtted valida välja

neist ühe ning luua ühise teavituskanali sinna, jagades seejuures selle kanali ülalpidamiskulusid

ning kehtestades teavituste vastuvõtmisele ja menetlemisele sarnase korra. Näiteks võib olla

otstarbekas luua ministeeriumi haldusala asutustes üks asutusesisene kanal, kuhu saab

rikkumisest teavitada. Samas tuleb tähele panna, et sellise kanali loomine ei pruugi olla

otstarbekas ministeeriumis, kuna ministeerium on teatud juhtudel oma haldusalas olevatele

asutustele ja juriidilisetele isikutele pädevaks asutuseks, kellel on asutusevälise teavituskanali

loomise kohustus. Teavituskanal saab asuda välisriigis juhul, kui see vastab kõnesolevas

seaduses sätestatud nõuetele.

Eelnõu § 9. Asutuseväline teavituskanal

Paragrahv 9 selgitab asutusevälise teavitamiskanaliga seonduvat. Lõige 1 toob välja, et

asutusevälise teavituskanalina mõistetakse asutusest väljaspool rikkumisteadete

vastuvõtmiseks loodud kanalit. Asutuseväline teavituskanal peab võimaldama

konfidentsiaalsust tagavalt rikkumisest teavitada nii suuliselt häälsõnumiga ja vahetul

kohtumisel kui ka kirjalikult. Seega peab asutuseväline teavituskanal võimaldama isikul

teavitada rikkumistest kirjalikult ja esitada teade posti, füüsilise kaebusepostkasti või

veebiplatvormi kaudu, sealhulgas sisevõrgu või interneti või ka selleks otstarbeks loodud

rakenduse kaudu, või suuliselt vihjetelefoni, muu häälsõnumiga või mõlema kaudu. Pädeval

asutusel on võimalik ise otsustada, kuidas § 9 lõikest 1 tulenevad nõuded on täidetud, st kas nt

kirjalikult teavitamine on tagatud veebiplatvormil teavitamise kaudu või näiteks füüsilise

32

kaebusposti kaudu teavitamisega. Rikkumisest teavitava isiku taotluse korral peavad

asutusevälised teavituskanalid võimaldama teavitada rikkumisest mõistliku aja jooksul ka

vahetul kohtumisel.

Lõike 2 kohaselt peavad asutusevälise teavituskanali sisse seadma kõik § 6 lõikes 1 nimetatud

pädevad asutused. See tähendab, et rikkumisteate vastuvõtmise ja järelmeetmete

rakendamisega tegelevad need asutused, kes seadusest tulenevalt juba täna mingit liiki

rikkumisi menetlevad või kes mingi valdkonna üle järelevalvet teostavad, näiteks

keskkonnavaldkonna rikkumistega tegeleb Keskkonnaamet, tuleohutuse valdkonnaga

Päästeamet ning töövaldkonna rikkumistega Tööinspektsioon. Seejuures on otstarbekas

kasutada võimalikult suures ulatuses ära juba toimivaid järelevalvemehhanisme. Pädeval

asutusel peab olema suutlikkus võtta rikkumisteateid vastu, anda teavitajale tagasisidet ja

vajadusel rakendada järelmeetmeid. Pädeval asutusel on olemas vajalik suutlikkus ja volitused,

et tagada asjakohaste järelmeetmete rakendamine, mis hõlmab teates esitatud väidete õigsuse

hindamist ja teavitatud rikkumiste käsitlemist, kasutades sel eesmärgil vastavalt oma volitustele

sisejuurdluse või uurimise alustamist või vahendite tagasinõudmist või muu asjakohase

parandusmeetme rakendamist. Alternatiivina on neil ka volitused, et anda teave üle mõnele

teisele asutusele, kes peaks teavitatud rikkumist uurima, tagades, et asjaomane asutus võtab

kasutusele asjakohased järelmeetmed.

Lõige 3 selgitab, et pädevad asutused peavad määrama inimese või üksuse, kes võtab

rikkumisteateid vastu, annab teavitajale tagasisidet ja teavitab teda järelmeetmete

rakendamisest. Pädevale asutusele jäetakse otsustusõigus määrata endale ja enda struktuuriga

sobiv isik või üksus rikkumisteadete vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja

järelmeetmete rakendamiseks. On nõutav, et nimetatud isikule või üksusele oleks tagatud

sõltumatus ja välistatud oleks huvide konflikt. Asutuseväline teavituskanal peab olema

sõltumatu, tagama konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja saladuse hoidmise. Pädevad asutused

peavad andma rikkumisest teavitanud isikutele üldist tagasisidet järelmeetmetena

kavandatavate või võetud meetmete kohta, näiteks teate edastamine teisele asutusele,

lõpetamismenetlus piisavate tõendite puudumise tõttu või muudel alustel, uurimise alustamine

ja võimaluse korral selle tulemused ja tõstatatud teema käsitlemiseks võetud meetmed, ning

selliste järelmeetmete võtmise aluste kohta. Järelmeetmete rakendamisest teavitamine ei

tähenda, et pädeval asutusel on kohustus anda kavandatavatest meetmetest ning menetluse

käigust detailne ülevaade, vaid oluline on rikkumisest teavitaja informeerimine, et rikkumisega

tegeletakse. Järelmeetmete rakendamise kohta antava tagasisidega seonduvat on täpsustatud §

11 lõikes 5, mille kohaselt kui tagasiside andmine tähendab konfidentsiaalse teabe avaldamist,

tuleb tagasiside andmisel arvestada eriseadustest tuleneva konfidentsiaalsuskohustusega.

Lõige 4 sätestab, et ligipääs teatatud rikkumisele ja sellega seotud infole on üksnes selleks

määratud isikul või üksusel. Asutusevälisel teavitamisel käsitletakse rikkumisteadet

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena. Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 19 kohaselt

tunnistab teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks seaduses sätestatud muu

teabe. Selline alus tuleneb kõnesoleva seaduse §-s 14, mis sätestatakse rikkumisest teavitaja

konfidentsiaalsuse tagamise nõude. Teabe asutusesiseseks tunnistamise alus võib tuleneda ka

muudest avaliku teabe seaduse § 35 lõikes 1 sätestatud alustest, nt punktis 1 sätestatud

kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teave. Rikkumisest teavitajale peab olema tagatud

tema isiku konfidentsiaalsus, milleks tuleb tal võimaldada teavitada turvalisel viisil. Teavitaja

konfidentsiaalsuse tagamine aitab kaasa tööandjapoolse diskrimineerimise ning survemeetmete

rakendamise ennetamisele ja välistamisele. Rikkumisest teavitanud isikut ja muud teavet, mille

alusel võib otseselt või kaudselt rikkumisest teavitanud isiku teada saada, ei või reeglina

33

avalikustada ilma selle isiku sõnaselge nõusolekuta mitte kellelegi peale teabe vastuvõtmiseks,

teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks pädeva isiku. Kõnesoleva

seaduse § 14 lõike 1 teise lause kohaselt võib teavitaja isiku avaldada üksnes teavitaja kirjalikul

nõusolekul. Kui rikkumisteate alusel alustatakse kriminaalmenetlust, siis ei ole üldjuhul

teavitaja isiku konfidentsiaalsuse tagamine võimalik ning isiku konfidentsiaalsus tagatakse §

14 lg 2 kohaselt vastavalt kriminaalmenetluse seadustikus sätestatule.

Lõige 5 paneb pädevatele asutustele kohustuse kehtestada rikkumisteate vastuvõtmise ja

järelmeetmete rakendamise nõuded, vaadata see kord iga kolme aasta tagant üle ja vajadusel

see kaasajastada. Antud nõude eesmärk on hinnata korra muutmise ja ajakohastamise vajadust.

Sama lõike kohaselt avaldab pädev asutus oma veebilehel rikkumisteadete vastuvõtmise ja

nende suhtes rakendatavate järelmeetmete korra, et rikkumisest teavitada soovivatel inimestel

oleks selge, kuidas ning millistel tingimustel see toimub. Lõige 6 kohaselt sätestab

rikkumisteate vastuvõtmise ning järelmeetmete võtmise korra Vabariigi Valitsus määrusega.

Määruses sätestatud teabe esitamise kord peegeldab teavitajate kaitse direktiivi artiklis 13

sätestatut selle kohta, millise teabe peavad pädevad asutused oma veebilehel lihtsalt

tuvastatavalt ja ligipääsetavalt avaldama.

Eelnõu § 10. Rikkumisteate vastuvõtmine

Paragrahvis 10 kehtestatakse nõuded rikkumisteate vastuvõtmiseks. Lõike 1 kohaselt tuleb

teavitajale seitsme päeva jooksul pärast teate kättesaamist kinnitada, et rikkumisteade on kätte

saadud ja seda kontrollitakse. Kinnitust ei tule saata üksnes juhtudel, kus teavitaja on selgelt

väljendanud, et ta sellist kinnitust ei soovi, või on põhjendatud alus arvata, et sellise kinnituse

saatmine võib ohustada teavitaja konfidentsiaalsust – näiteks juhtudel, mil teate kättesaamise

kinnitust ei ole võimalik kätte toimetada konfidentsiaalsel viisil. Rikkumisteate kättesaamise

kinnitus ei saa olla automaatvastus näiteks e-kirja teel, kuna eelnevalt tuleb kontrollida, kas ei

esine asjaolusid, mis välistavad kinnituse saatmise, näiteks on rikkumisteate saatja väljendanud

soovi mitte saada sellist kinnitust või võib kinnituse saatmine ohustada teavitaja

konfidentsiaalsust.

Lõige 2 ütleb, et kui rikkumisteade on saadetud asutusele, millel puudub pädevus saabunud

teavituse menetlemiseks, siis peab see asutus viivitamata, kuid hiljemalt viiendal tööpäeval

pärast teate saamist edastama teavituse pädevale asutusele, samal ajal teavitades ka teavitajat.

Teavitajat ei teavitada, kui ta on kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata,

et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. Sarnane tähtaeg valesti adresseeritud

märgukirjade ja selgitustaotluste edasisaatmiseks pädevale asutusele on sätestatud ka

märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §

5 lõikes 3. Sarnastele tegevustele ühesuguse tähtaja määramine tagab õigusselguse ning

vähendab eksimise tõenäosust. See säte annab teavitajale kindlustunde, et tema rikkumisteade,

mis ekslikult või rikkumise laadi ebaõige hindamise tõttu saadeti valele asutusele, jõuab siiski

õigesse asutusse, saab vajalikku tähelepanu ning rikkumine kõrvaldatakse. Teisalt peaksid

isikud, kes soovivad rikkumisest teavitada, olema suutelised tegema teadliku otsuse selle kohta,

kas, kuidas ja millal rikkumisest teatada. Seetõttu peaksid pädevad asutused pakkuma selget

kättesaadavat teavet pädevas asutuses kättesaadavate teavituskanalite kohta ning teadete

vastuvõtmise ja järelmeetmete rakendamise eest vastutavate töötajate kohta. Kogu rikkumisest

teavitamist käsitlev teave peaks olema läbipaistev, lihtsalt arusaadav ja usaldusväärne, et

soodustada rikkumisest teavitamist ja seda mitte tõkestada. Samamoodi peavad asutused ja

ettevõtted tagama, et teave asutusesisese teavituskanali kohta oleks kättesaadav ja lihtsasti

kasutatav.

34

Lõikes 3 sätestatakse rikkumisteadete säilitamiseks kolmeaastane tähtaeg alates teavitajale

rikkumise menetluse lõpptulemusest teada andmisest ning lõikes 4 volitusnorm

rikkumisteadete säilitamise korra kehtestamiseks. Rikkumisteate säilitamise nõuded

asutusesisestele ja asutusevälistele teavituskanalitele on sätestatud teavitajate kaitse direktiivi

artiklis 18. Määrusega sätestatakse rikkumisteate säilitamise ja hävitamise kord.

Eelnõu § 11. Järelmeetmed ja tagasiside

Paragrahv 11 sõnastab põhimõtted rikkumisteadetele järelmeetmete rakendamiseks ja

tagasiside andmiseks. Lõike 1 kohaselt peavad asutused ja juriidilised isikud, kellel on

asutusesisese või asutusevälise teavituskanali loomise kohustus, tagama rikkumise

väljaselgitamise, vajadusel teavituse sisuks oleva rikkumise kohta menetluse alustamise ja

muude järelmeetmete rakendamise. See tähendab, et neil on kohustus rikkumisteatele

reageerida ja vajadusel kas ise alustada teavituse sisuks oleva rikkumise menetlust või siis see

edastada asjakohasele menetlejale. Näiteks ei saa eraettevõte ise alustada kriminaalmenetlust ja

kui teavituse sisuks oleva rikkumise puhul kerkib kuriteokahtlus, edastab teavituse saanud

ettevõte kuriteoteate prokuratuuri või vastavale uurimisasutusele, näiteks PPA-le, maksualase

kuriteo korral Maksu- ja Tolliametile, konkurentsialase kuriteo korral Konkurentsiametile,

keskkonna ja loodusvarade kaitse ning kasutamise nõuete rikkumise kuriteo korral

Keskkonnaametile.

Lõike 2 kohaselt tuleb rikkumisest teavitanud isikule järelmeetmete rakendamise kohta

tagasiside anda esimesel võimalusel, kuid mõistlik ajavahemik ei või olla pikem kui kolm kuud.

Põhjendatud juhtudel võib asutusevälise teavituskanali kaudu rikkumisest teavitamise korral

olla tagasiside andmise aeg kuni kuus kuud, näiteks keeruliste ning mahukate menetluste korral.

Teavitus järelmeetmete rakendamise kohta peab sisaldama üldist ülevaadet, milliseid

järelmeetmeid on kasutusele võetud. Järelmeetmed hõlmavad ka rikkumisteadete suunamist

muudele kanalitele või menetlustesse, mis mõjutavad üksnes rikkumisest teavitanud isiku

individuaalseid õigusi, uurimise lõpetamise menetlust piisavate tõendite puudumise tõttu või

muud. Järelmeetmed hõlmavad ka asutusesisese teavituse puhul näiteks sisejuurdluse

alustamist ja võimaluse korral selle tulemusi ja tõstatatud teema uurimiseks võetud meetmeid

ning edastamist pädevale asutusele edasiseks uurimiseks, kui selline teave ei piira sisejuurdlust

või uurimist ega kahjusta puudutatud isiku õigusi. Igal juhul tuleb rikkumisest teavitanud isikut

uurimise käigust ja tulemusest teavitada, pidades silmas, et sellega ei ohustata rikkumise sisulist

menetlust. Eesmärk on anda teavitajale piisavalt informatsiooni menetluse käigu kohta, et

sellega vältida näiteks ebavajalikku avalikustamist. Tagasisidet ei anta, kui teavitaja on

tagasiside saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et ee seaks ohtu teavitaja

konfidentsiaalsuse.

Lõigetes 3 ja 4 nähakse pädevatele asutustele ette teatud erandid, mis võimaldavad pädevate

asutuste rikkumisteadete järelmeetmete ja tagasiside nõuetest tulenevat töökoormust

leevendada. Lõike 3 kohaselt võivad pädevad asutused rikkumisteadete suurearvulise

laekumise korral esmajärjekorras tegeleda tõsiste rikkumistega. Seega nähakse pädevatele

asutustele ette võimalus suure töökoormuse tõttu kalduda käesolevas paragrahvis sätestatud

järelmeetmete rakendamise korrast kõrvale. Selliselt antakse pädevatele asutustele vajalik

paindlikkus oma töö korraldamiseks ning õigus otsustada, milliseid rikkumisteateid loetakse

prioriteetseks. Näiteks on Maksu- ja Tolliametil juba hetkel toimiv vihjeinfo menetluskord,

mille kaudu saabub aastas ligikaudu 2000 vihjet. Nendest olulise teabe välja selgitamine on

ajamahukas ning maksukontrollis on nendest hetkel võimalik kasutada hinnanguliselt vaid ca

35

10% vihjetest. Rikkumisteadete arvust tuleneva suure töökoormuse korral ei ole pädeval

asutusel võimalik tegeleda kõigi rikkumisteadetega käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

korras, st selgitada välja rikkumine ja see kõrvaldada või ära hoida. Käesoleva seaduse § 9 lõike

5 järgi kehtestab pädev asutus § 9 lõike 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse

kohaselt rikkumisteadete vastuvõtmise ja järelmeetmete võtmise nõuded, mis avaldatakse

pädeva asustuse veebilehel. Pädev asutus annab oma veebilehel teada, milliseid rikkumisi

peetakse tõsisteks. Lõikes 4 võib pädev asutus juhul, kui tuvastab, et teavitatud on vähetähtsast

rikkumisest või et tegemist on samasisulise korduva rikkumisteatega, menetlus lõpetada.

Sellisel juhul ei ole pädeval asutusel käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud

järelmeetmete rakendamise ning rikkumisest teavitajale tagasiside andmise kohustusi, kuid

pädev asutus peab rikkumisest teavitajale andma lõike 6 kohaselt teada menetluse lõppemisest.

Lõikega 5 täpsustatakse rikkumisest teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside

andmisega seonduvat erisust ning sätestatakse, et kui § 11 lõigetes 2 ja 6 sätestatud tagasiside

andmise kohustuse täitmine tähendaks konfidentsiaalse teabe avaldamist, lähtutakse teabe

käitlemisel ja rikkumisest teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside andmisel

asjakohastes eriseadustes sätestatust. See tähendab, et järelmeetmete rakendamise ja rikkumise

menetluse lõpptulemuse kohta tagasisidet andes tuleb arvestada, et olukorras, kus teavitajale

tagasisidena andev informatsioon võib sisaldada konfidentsiaalset teavet, tuleb lähtuda

eriseadustes sätestatud erisustest vastava info käitlemise kohta. Näiteks saab Maksu- ja

Tolliamet rikkumisest teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside andmisel

arvestada maksusalade hoidmise kohustustega ning ei saa anda üksikasjalikku teavet

maksumenetlusega seonduvatest järelevalvemeetmetest ning toimingutest.

Lõikes 6 sätestatakse, et rikkumisest teavitajale tuleb anda tagasisidet rikkumise menetluse

lõpptulemuse kohta, välja arvatud juhul, kui teavitaja on tagasiside saamise otsesõnu keelanud

või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. See tähendab, et tagasiside

tuleb anda selle kohta, millise tulemuseni rikkumisteate alusel alustatud menetluses jõuti.

Eelnõu § 12. Kaitse üldsusele avalikustamise korral

Paragrahv 12 määrab kindlaks kaitse saamise alused rikkumise üldsusele avalikustamise

korral ning nimetab neli erinevat alust, mil rikkumisest teavitaja saab üldsusele avalikustamise

korral kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse. Kaitse andmisel lähtutakse põhimõttest, et üldsusele

avalikustamine ei peaks üldjuhul olema esimeseks teavitamise viisiks, kuna eelduslikult on

rikkumise ärahoidmine või kõrvaldamine kõige tõenäolisem asutuseseisese või asutusevälise

teavituskanali kaudu teavitamisel. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus ei sätesta

täiendavaid piiranguid rikkumise üldsusele avalikustamisele, vaid reguleerib, millistel juhtudel

saab rikkumisest teavitaja antud seaduse kohaselt kaitse. Üldsusele avalikustamise puhul tuleb

silmas pidada, et reguleeritakse mitte igasuguse info üldsusele avalikustamist, vaid rikkumisest

teavitamisega seonduvat ning arvestada tuleb kõnesoleva seaduse üldsätetega, muu hulgas ka

§-s 2 sätestatud seaduse sisulist kohaldamisala ning eranditega. Näiteks § 2 lg 2 punktis 1

sätestatud riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonna erisused

kehtivad ka üldsusele avalikustamisel ning nendes valdkondades üldsusele avalikustamist

kõnesoleva seadusega ei reguleerita. Kui teavitaja teavitab esialgu nõuetekohaselt asutusesisese

või -välise teavituskanali kaudu ning seejärel avalikustab rikkumise kohe ka üldsusele ilma

punktides 1–4 nimetatud aluseta, ei saa ta kõnesoleva seaduse alusel kaitset.

Punkti 1 kohaselt saab teavitaja kõnesoleva seaduse alusel kaitse juhul, kui teavitaja on

eelnevalt edastanud teavituse vähemalt asutusevälise kanali kaudu, kuid nõuetekohaselt ei

36

täidetud seaduses sätestatud teavitajaga ühenduse hoidmise ja tagasiside andmise kohustust või

järelmeetmete rakendamise kohustust. Kuigi § 4 lõigete 4 ja 5 kohaselt võib teavitaja ise valida,

kas teavitab esmalt asutusesisese või kohe asutusevälise teavituskanali kaudu, siis üldsusele

avalikustamisel kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse saamise eelduseks on asutusevälise

teavituskanali kasutamine. Seda põhimõtet peegeldab eelnõu § 4 lõiget 5, mille kohaselt võib

asutusevälise teavituskanali teavitaja rikkumisest teavitamiseks valida ka ilma asutusesisest

kanalit eelnevalt kasutamata. Seega teavitajal ei ole kohustust esmaselt teavitada

asutusesiseselt, kuid enne avalikkuse teavitamist tuleb pöörduda pädeva asutuse poole.

Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eesmärgiks on rikkumise võimalikult kiire ja

tulemuslik ärahoidmine või kõrvaldamine. Teatud rikkumiste puhul võib selleks olla kõige

tulemuslikumalt võimeline järelevalve asutus. Selliste rikkumiste puhul võib rikkumise

kõrvaldamiseks olla vajalik avalikkuse mitteteavitamine ning seda eriti faasis, kus probleemiga

on veel võimalik tegeleda või olukorda parandada. Järelmeetmete asjakohasus sõltub iga

juhtumi rikkumise asjaoludest ja rikutud normide laadist ning antud seaduse § 11 lõike 1

kohaselt rakendavad §-des 8 ja 9 nimetatud asutused rikkumise väljaselgitamiseks,

kõrvaldamiseks ja ärahoidmiseks asjakohaseid järelmeetmeid ise või edastavad vajadusel

rikkumisteate menetlemiseks pädevale asutusele. Kõnesoleva seaduse § 11 lõike 2 kohaselt

tuleb teavitajale anda järelmeetmete rakendamise kohta tagasisidet teatud aja jooksul. Seega

kui teavitaja on rikkumisteatega vähemalt asutusevälise teavituskanali poole pöördunud ning

talle ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul järelmeetmete rakendamise kohta tagasisidet

antud, saab ta avalikkuse poole pöördudes § 12 lõike 1 kohaselt kaitse. Paragrahvides 10 ja 11

sätestatud teavituskanalite kohustuste puhul tuleb silmas pidada, et kõnesolev seadus võimaldab

ka anonüümset teavitamist, mille puhul ei pruugi teavituskanalid loonud asutustel ja juriidilistel

isikutel §-des 10 ja 11 sätestatud kohustuste täitmine võimalik olla. Kui isik avalikustab

rikkumise üldsusele otse ajakirjanduse kaudu, siis arvestatakse § 12 kohaldamisel KrMS § 72

lg 1 punktis 31 ning meediateenuste seaduse §-s 15 sätestatuga. Tulenevalt § 2 lõike 2 punktist

1 sätestatud erisustest riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe

valdkonnas ei saa nendes valdkondades info avalikustanud inimene kaitset kõnesoleva seaduse

alusel.

Kui punktis 1 sätestatakse üldsusele avalikustamisel kaitse saamise üldreegel, st et kaitse

saamiseks on enne avalikkuse poole pöördumist vajalik kasutada vähemalt asutusevälist

teavituskanalit, siis punktides 2-4 nähakse ette erandid, millal kaitse saamiseks ei ole vajalik

vähemalt asutusevälise teavituskanali eelnev kasutamine. Punkti 2 kohaselt saab rikkumisest

üldsusele teavitaja kaitse kõnesoleva seaduse kohaselt juhul, kui rikkumine on ohuks avalikule

huvile, näiteks kui tegemist on hädaolukorraga või esineb pöördumatu avaliku huvi

kahjustamise oht, näiteks kui rikutakse avalikult kasutatava hoone tuleohutusreegleid või

lastakse toksilisi jäätmeid veekogusse. Teavitajal peab olema põhjendatud alus arvata, et

rikkumine toimub, ning lisaks peab teavitaja kaaluma, kas rikkumise kõrvaldamiseks on muid

efektiivsemaid meetodeid ning kas kaasuvaks eesmärgiks on inimeste hoiatamine. Punkti 3

kohaselt saab teavitaja üldsusele avalikustamise puhul kaitse ka siis, kui asutusevälise

teavitamise korral on põhjendatud arvata, et esineb survemeetmete rakendamise oht. Punkti 4

kohaselt saab teavitaja üldsusele avalikustamisel antud seaduse kohaselt kaitse ka siis, kui

asutusevälise teavituskanali kasutamisel on tõenäoline, et rikkumist ei menetleta

nõuetekohaselt või on alust arvata, et pädev asutus on ise rikkumisega seotud. Seda tuleb

hinnata tulenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest, näiteks sellest, et tõendeid võidakse

varjata või hävitada või esineb asutuse ja rikkumise toimepanija vaheline kokkumäng või pädev

asutus on rikkumisteate kohaselt ise rikkumisega seotud.

Eelnõu 3. peatükk sätestab kaitsemeetmed.

37

Eelnõu § 13. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused

Paragrahv 13 määrab kindlaks, millal saab rikkumisest teavitaja kõnesolevas seaduses

ettenähtud kaitse. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimuste sätestamisel on

lähtutud teavitajate kaitse direktiivi artiklist 6. Paragrahvis sätestatakse kumulatiivselt kaitse

saamise tingimused rikkumisest teavitajale, kes on defineeritud § 4 lõikes 3. Rikkumisest

teavitaja saab kaitse, kui teavitajal on teavitamise ajal põhjendatud alus arvata, et rikkumist on

vahetult alustatud või rikkumine on lõpule viidud ja kuulub kõnesoleva seaduse

kohaldamisalasse ning rikkuja teavitas asutusesiseselt, asutuseväliselt või avalikkuse poole

pöördudes vastavalt kõnesolevale seadusele. Seega kui teavitajal oli teavitamise hetkel

põhjendatud alus arvata, et rikkumine on toimunud, rikkumine jätkuvalt toimub või

rikkumisega on vahetult alustatud, saab teavitaja kaitse ka siis, kui hiljem tuvastatakse, et

rikkumist ei esinenud või selle toimepanemisega ei ole vahetult alustatud. Arusaadavalt ei ole

teadvalt ebaõige teavituse tegemisel kaitse saamise tingimused täidetud, kuna sellel juhul ei ole

teavitajal alust arvata, et rikkumine on toime pandud. Seda, kas teavitajal oli põhjendatud alus

arvata, et rikkumist on alustatud või see on lõpule viidud, tuleb hinnata iga kord vastavalt

asjaoludele. Siinkohal on oluline, et teavitajal on tekkinud veendumus, et rikkumine on toime

pandud või selle toimepanemisega on alustatud. Selline siseveendumus peab tuginema

objektiivsetele asjaoludele ning tegemist ei saa olla pelgalt teavitaja oletusega. Näiteks kui isik

kuuleb, et tema tööandja rikub keskkonnaalaseid norme, siis oleks isikul põhjendatud alus

arvata rikkumise toimepanemist § 13 mõttes näiteks juhul, kui kuuldud info on põhjalik,

faktidel põhinev ning info edastaja usaldusväärne. Infot rikkumise kohta ei saaks näiteks lugeda

põhjendatuks, kui isikule öeldakse, et tema tööandja rikub keskkonnaalaseid norme, sest „seda

teevad kõik keskkonnavaldkonnas juhtival kohal olevad isikud“.

Sarnaselt on kaitse saamise tingimuseks ka asjaolu, et teavitajal oli põhjendatud alus eeldada,

et rikkumine kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse § 2 mõttes. See tähendab, et teavitaja

saab kaitse ka siis, kui hiljem tuvastatakse, et teavituse esemeks olev rikkumine ei kuulu antud

seaduse kohaldamisalasse, kuigi ta seda teavitamise ajal ekslikult arvas. Rikkumise kohta

teadlikult vale info esitamise korral isik kaitset ei saa (sama põhimõte on sätestatud § 5 lõikes

2) ning tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 21 näeb teadlikult ebaõige teavituse

tegemise eest ette ka teavitaja vastutuse.

Kaitse saamise tingimuseks on lisaks eeltoodule ka rikkumisest teavitamine kõnesolevas

seaduses sätestatust lähtudes. Näiteks ei saa teavitaja kaitset olukorras, kus ta pöördub ilma §-

s 12 sätestatud aluseta kohe avalikkuse poole. Seaduse kohaselt on rikkumisest teavitajal

võimalik valida esmalt kas asutusesisene või asutuseväline teavituskanal ning sellise süsteemi

loomise eesmärgiks on muuta teavitamine potentsiaalse teavitaja jaoks võimalikult lihtsaks,

arusaadavaks, ettenähtavaks ja õiguskindlust pakkuvaks. Lisaks võtab selline süsteem, kus

esmalt teavitatakse kas asutusesiseselt või asutuseväliselt, arvesse ka nende isikute õiguste

võimalikult tõhusat tagamist, kelle rikkumisest teavitatakse, ning proovib minimeerida

pahatahtlikke teavitusi. Eelduslikult on rikkuja huvide kahjustamine väiksem, kui sellekohane

info antakse asutusesiseselt või asutuseväliselt, aga mitte avalikkusele. Avalikkuse teavitamine

ei peaks olema esimene teavitamise võimalus ning avalikkuse teavitamise korral on rikkumisest

teavitajal võimalik kaitse saada vaid teatud seaduses sätestatud tingimustel.

Kaitse saamise seisukohalt ei ole oluline, kas teavitaja suudab esitada konkreetseid tõendeid

rikkumise toimepanemise kohta, piisab põhjendatud mure või kahtluse väljendamisest.

Teavitaja ei saa kaitset, kui edastas teadlikult valeinfot rikkumise toimumise kohta. Kuigi

38

rikkumisest teavitaja kaitsmise vajadus tuleneb muu hulgas lähtekohast, et rikkumisest

teavitamine on üldiselt avalikes huvides, tuleb siinkohal silmas pidada, et kaitse saamise

tingimustena ei nähta seaduses ette tegutsemist avalikes huvides ega teavitaja motivatsiooni

arvesse võtmist.

EIK-i praktikas on töötaja poolt avalikes huvides teavitamist hinnatud sõnavabaduse kontekstis

kohtuasjas Guja vs. Moldova10, rõhutades, et info avaldamist tuleb hinnata vastavalt

konkreetsetele asjaoludele. Nimetatud lahendis tõi EIK kriteeriumid, mille järgi tuleb iga nn

vilepuhumisjuhtumi korral hinnata:

a. kas paljastuse teinud isiku käsutuses olid ka muud kanalid teabe teatavakstegemiseks;

b. avaldatud teabe tähtsust avalikkuse jaoks;

c. avaldatud teabe autentsust;

d. kas teabe avaldamine avalikkusele oli tähtsam kui selle salastamine tööandja jaoks;

e. kas teave oli avaldatud heas usus;

f. töötajale või teenistujale kohaldatud karistuse või muude tagajärgede raskust.

Eelnõu § 14. Konfidentsiaalsus

Paragrahvis 14 sätestatakse rikkumisest teavitaja isiku konfidentsiaalsuse tagamise nõue, mis

on tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse esmane oluline ennetav meede, mille eesmärgiks on

tööandjapoolse diskrimineerimise ning survemeetmete rakendamise ennetamine ja välistamine.

Lõike 1 kohaselt tagab rikkumisteate vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja

järelmeetmete rakendamiseks määratud isik teavitajale teavitamise fakti konfidentsiaalsuse.

Antud seaduse § 8 lg 3 ning § 9 lg 3 kohaselt määratakse nii asutusesisese teavituskanali kui ka

asutusevälise teavituskanali haldamiseks konkreetne isik või üksus, kes vastutab nii

rikkumisteate vastuvõtmise, teavitajale tagasiside andmise kui ka järelmeetmete rakendamise

eest. Selline põhimõte on ette nähtud teavitajate kaitse direktiivi artiklis 16, mille kohaselt tuleb

tagada rikkumisest teavitaja ning muu teabe konfidentsiaalsus, kui sellest võib otseselt või

kaudselt tuletada rikkumisest teavitanud isiku. Kuigi teavitajate kaitse direktiiv sätestab

rikkumisest teavitanud isiku konfidentsiaalsuse tagamise, räägitakse §-s 14 teavitamise fakti

konfidentsiaalsuse tagamisest. Teavitamise fakti konfidentsiaalsuse tagamise mõistet

kasutatakse ka KrMS-is ja KVS-is. Sarnaselt kõnesoleva seaduse § 14 lõikega 1 tagatakse KVS

§ 6 lg 2 kohaselt korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsus ja teavet

teavitamise fakti kohta võib avaldada vaid teavitaja kirjalikul nõusolekul. Oluline on tähele

panna, et kuigi KVS § 6 lg 3 sätestab erandina üldisest konfidentsiaalsuskohustusest, et

teavitamise fakti konfidentsiaalsust ei tagata, kui teavitaja esitab teadvalt väära teavet, ei näe §

14 sellist erandit selgesõnaliselt ette. Ka teavitajate kaitse direktiivi artiklis 16 ei ole sätestatud

selgesõnalist erandit konfidentsiaalsusnõude tagamisele juhul, kui teavitaja esitab teadvalt

väära teavet, kuid selline erand tuleneb teavitajate kaitse direktiivi artiklist 6 ning kõnesoleva

seaduse §-s 8 sätestatud kaitse saamise tingimustest. Paragrahvi 13 lõike 1 punkti 1 kohaselt on

kaitse saamise üheks tingimuseks asjaolu, et teavitajal oli teavitamise ajal põhjendatud alus

arvata teavituse õigsust, seega teadvalt ebaõige teate esitaja kõnesoleva seaduse kohaselt kaitset

ei saa. Seetõttu ei ole sama põhimõtte §-s 14 uuesti sätestamine vajalik.

Lõike 1 kohaselt võib teavitamise fakti kohta avaldada teavet ainult teavitaja kirjalikul

nõusolekul ning mitte kellelegi teisele kui teavituse vastuvõtmiseks ja menetlemiseks pädevale

isikule. Selliselt on tagatud teavitajate kaitse direktiivi artikli 16 lõikest 3 tulenev nõue, et

10 EIKo (suurkoda) 12.02.2008, 14277/04, Guja vs. Moldova.

39

rikkumisest teavitajat teavitatakse enne tema isiku avalikustamist kirjalikult koos

konfidentsiaalsete andmete avalikustamise põhjendamisega, välja arvatud juhul, kui

teavitamine seaks menetluse ohtu.

Eesti õiguse kohaselt ei ole isiku konfidentsiaalsuse tagamine kriminaalmenetluses üldjuhul

võimalik ning KrMS-is on sätestatud erandid, millal isiku konfidentsiaalsus tagatakse.

Konfidentsiaalsuse tagamise erandeid kriminaalmenetluses on arvesse võetud ka teavitajate

kaitse direktiivi artikli 16 lõikes 2, mille kohaselt võib rikkumisest teavitaja isiku avalikustada,

kui see tuleneb riigisisesest vajalikust ja proportsionaalsest kohustusest seoses riigi

ametiasutuste läbiviidavate uurimiste või kohtumenetlustega, mh selleks, et tagada puudutatud

isiku kaitseõigusi. Kriminaalmenetluse seadustikus on reguleeritud, millal on

kriminaalmenetluse läbiviimisel isiku konfidentsiaalsuse tagamine võimalik. Kõnesoleva

seaduse § 14 lõike 2 kohaselt juhul, kui teavituse alusel alustatakse kriminaalmenetlust,

tagatakse teavitamise fakti konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatut silmas

pidades.

Eelnõu § 14 lõikes 2 sätestatud erand tähendab, et üldjuhul ei ole kriminaalmenetluses

teavitamise fakti konfidentsiaalsuse tagamine võimalik ning konfidentsiaalsus tagatakse vaid

juhul, kui see on KrMS-s sätestatud. Lisaks on oluline rõhutada, et rikkumisest teavitamine ei

vabasta teavitajat karistusõiguslikust vastutusest, kui ta teavitab enda poolt toime pandud

kuriteost. Nimetatud erand kehtib kitsalt konfidentsiaalsuse tagamisele mitte süüteomenetluses

laiemalt, vaid ainult kriminaalmenetluses. Lisaks on § 2 lõike 2 punktis 3 sätestatud kõnesoleva

seaduse sisulise kohaldamisala üldisem erand kriminaalmenetluses, mille kohaselt ei kohaldata

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus

KrMS-is sätestatuga. Konfidentsiaalsuse tagamise erand on kriminaalmenetluses põhjendatud,

kuna teavitaja isiku avalikustamine võib olla kahtlustatava või süüdistatava kaitseõiguse

tagamiseks vajalik ning kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on isiku avalikustamata

jätmine võimalik vaid väga piiratud seaduses sätestatud juhtudel. Kriminaalmenetluse

seadustikuga seotud konfidentsiaalsuse tagamise erisuste puhul tuleb silmas pidada järgmist.

KrMS § 198 lg 2 kohaselt teatab uurimisasutus või prokuratuur kuriteoteokaebuse esitamise

korral kriminaalasja alustamata jätmisest ka isikule, kelle kohta kuriteokaebus on esitatud, välja

arvatud juhul, kui seadusest tulenevalt tagatakse kuriteost teavitamise fakti konfidentsiaalsus

või kui teatamata jätmine on vajalik kuriteo ärahoidmiseks. Kuna tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seaduse kohaselt tagatakse rikkumisest teavitajale teavitamise fakti

konfidentsiaalsus, siis kriminaalmenetluse alustamata jätmisest ei teavitata KrMS § 198 lõike

2 kohaselt isikut, kelle suhtes kuriteokaebus on esitatud. KrMS § 67 näeb tunnistaja turvalisuse

tagamiseks ette tema anonüümseks jätmise erandlikud võimalused ja korra ning lõike 1 kohaselt

on tunnistaja anonüümseks jätmine lubatud kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest

tulenevalt. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend muu hulgas tugineda üksnes ega

valdavas ulatuses anonüümse tunnistaja ütlustele ega tõendile, mille vahetut allikat ei olnud

süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seega on võimalik rikkumisest teavitaja

teavitamise fakti konfidentsiaalsus tagada ning rikkumisest teavitaja anonüümseks jätta KrMS

§-s 67 sätestatud juhtudel ning KrMS § 15 lõiget 3 silmas pidades.

Kõnealuses paragrahvis sätestatud isiku konfidentsiaalsuse tagamise nõudega tuleb arvestada

ka juhul, kui eriseadustes on selgesõnaliselt sätestatud, et isiku konfidentsiaalsust ei tagata.

Sellisel juhul kohaldub tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 14 erinormina.

Rikkumisest teavitaja seaduse kohaldamisalas olevate juhtude puhul on ainuke erand § 14

lõikes 1 nimetatud üldpõhimõtte suhtes sätestatud lõikes 2, mille kohaselt teavitamise fakti

konfidentsiaalsust ei tagata, kui teavitamise konfidentsiaalsuse tagamine ei ole võimalik

40

kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt. Muudes eriseadustes kirjeldatud juhul tuleb lähtuda

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-st 14 ning nõuetekohase rikkumisest

teavitamise korral tuleb rikkumisest teavitamise faktikonfidentsiaalsus tagada. Näiteks on

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-s 33 sätestatud, et tunnistaja anonüümsust

väärteomenetluses ei tagata. Kui väärteomenetluses on tunnistajaks isik, kes loetakse

rikkumisest teavitajaks tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaselt, tuleb tema

poolt teavitamise fakti konfidentsiaalsus tulenevalt §-st 14 tagada. Sarnane erisus VTMS § 33

kohaldamisele on sätestatud ka KVS § 6 lõikes 2, mille kohaselt tagatakse süüteomenetluses

korruptsioonijuhtumist teavitajale teavitamise fakti konfidentsiaalsus. Juhul, kui isik teavitab

korruptsioonijuhtumist ning ta kaasatakse tunnistajana süüteomenetlusse, kohaldatakse

süüteomenetluse sätteid korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsust rikkumata.

Samamoodi suhestuvad omavahel kõnesoleva seaduse § 14 ning VTMS § 33 ning kui

rikkumisest teavitaja kaastakse väärteomenetluses tunnistajana, siis kohaldatakse

väärteomenetluse sätteid rikkumisest teavitamise fakti konfidentsiaalsust rikkumata.

Tagamaks teavitaja ja puudutatud isikute kaitset, nähakse lõikes 3 ette, et teavituse

vastuvõtmiseks ning järelmeetmete rakendamiseks määratud isiku poolt tagatakse, et teavituse

sisu kasutatakse ainult nõuetekohaste järelmeetmete rakendamise eesmärgil. Näiteks on siin

mõeldud olukorda, kus teavitus sisaldas ärisaladust teavitajate kaitse direktiivi artikli 16 lõike

4 kohaselt. Tuleb tagada, et rikkumisteateid ei kasutataks muudel eesmärkidel, kui rikkumise

menetlemiseks on vaja. Puudutatud isikute kaitsemeetmed on ette nähtud teavitajate kaitse

direktiivi artiklis 22, mille lõike 2 kohaselt tuleb pädevatel isikutel kooskõlas riigisisese

õigusega tagada, et puudutatud isikute konfidentsiaalsus on kaitstud kuni rikkumisest

teavitamise või üldsusele avalikustamise tõttu alustatud menetluse lõpuni. Teavitajate kaitse

direktiiv ei näe ette puudutatud isiku konfidentsiaalsuse tagamise nõuet rikkumisest teavitajaga

samas ulatuses, mistõttu ei ole puudutatud isikute konfidentsiaalsuse tagamise nõue

eraldiseisvalt §-s 14 sätestamine põhjendatud. Lõikes 3 sätestatu tagab, et rikkumisteate sisu,

mh võimaliku infot puudutatud isiku kohta, kasutatakse ainult seoses rikkumise menetlemisega

ning seega rikkumisteate menetlemiseks määratud isikul on kohustus arvestada ka puudutatud

isiku konfidentsiaalsuse kaitsmisega vajadusega.

Eelnõu § 15. Isikuandmete töötlemine

Paragrahvis 15 reguleeritakse isikuandmete töötlemisega seonduvat. Paragrahvi 15 lõikes 1

sätestatakse üldine volitus töödelda isikuandmeid, kui see toimub tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seaduses sätestatud alusel ja eesmärkidel. Seejuures võib töötlemine kuuluda

nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks

tunnistamise kohta (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) (isikuandmete kaitse üldmäärus) kui

isikuandmete kaitse seaduse kohaldamisalasse (täpsemalt selle 4. peatükk). Silmas tuleb pidada

ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute

kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise,

avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise

eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

raamotsus 2008/977/JSK (ELT L 119, 04.05.2016, lk 89–131), sätestatut.

Paragrahvi 15 lõike 2 eesmärgiks on tagada tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse läbi

isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23. Kõnesolev artikkel tagab vastutavale töötlejale

õiguse piirata teatud juhtudel andmesubjektile isikuandmete kaitse üldmäärusega tagatud

õigusi. See õigus ei ole aga absoluutne. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 23 näeb ette

41

põhiõiguste olemuse garantii ja proportsionaalsuse põhimõtte, samuti on laiendatud piirangu

eesmärkide loetelu (artikli 23 lõige 1). Lisatud on ka piirangut kehtestava regulatsiooni

miinimumnõuete kataloog (artikli 23 lõige 2). Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõige

1 lubab liikmesriigil piirata artiklites 12–22 ja artiklis 34, samuti artiklis 5 sätestatud kohustuste

ja õiguste ulatust.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 12–22 sätestatud andmesubjekti õigused ja vastutava

ning volitatud töötleja informatsioonikohustused kujutavad endast läbipaistvuse põhimõtte

täpsustamist. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lg 1 punkti a kohaselt tuleb isikuandmete

töötlemisel tagada, et töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev. Ainult

siis, kui inimene saab lihtsa vaevaga ja arusaadaval viisil teada oma isikuandmete töötlemisest

ja sellega kaasnevatest õigustest, on võimalik tagada andmesubjekti kontroll oma andmete üle.

Seega kujutavad artiklid 12–22 olulist informatsioonilise enesemääramise põhiõiguse tagatist.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 34 reguleerib andmesubjekti teavitamist

isikuandmetega seotud rikkumisest, mille tulemusel saab isik tõhusamalt otsustada näiteks

kahju hüvitamise nõude esitamise üle. Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 5 sätestatud

isikuandmete töötlemise põhimõtete ulatuse suhtes tohib piiranguid kehtestada üksnes niivõrd,

„kuivõrd selle sätted vastavad artiklites 12–22 sätestatud õigustele ja kohustustele”11.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõikes 2 sätestatakse seadusega kehtestatava piirangu

miinimumnõuded. Nõuete kataloog on võrdlemisi ulatuslik. Normi sõnastusest „asjakohasel

juhul” on tuletatud, et kumulatiivselt esitatud nõuetest tuleb regulatsioone kehtestada vaid

nende kriteeriumide osas, mis on vastava piirangu puhul asjakohased.12 Samas leitakse, et

seadusandja, kes soovib artikli 23 alusel piiranguid kehtestada, peab käsitlema lõikes 2 esitatud

loetelu kumulatiivsena.13 Artikli 23 lõike 2 eesmärk on tasakaalustada andmesubjekti õiguste

piiramist teatud regulatsioonidega. Artikli 23 lõigete 1 ja 2 nõuded sunnivad liidu ja liikmesriigi

tasandi seadusandjaid piiritlema piirangute seadmist – niipalju kui võimalik – üksikute

töötlemise eesmärkide ja kategooriate, andmekategooriate või vastutavate töötlejatega.14

Euroopa Kohus on rõhutanud, et „mis tahes seadusandlik meede, mis on sellel alusel võetud,

peab eelkõige vastama isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud

erinõuetele.”15

Samas tuleb silmas pidada, et §-st 14 tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse täitmine peab olema

igakülgne. See tähendab, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 23 sätestatud vastutava

töötleja õigus piirata andmesubjekti õigusi (siinses kontekstis isik, kelle rikkumisest

teavitatakse) peab samuti olema igakülgne. Tagamaks konfidentsiaalsuskohustuse igakülgselt

täitmist, ei ole kõnesolevas seaduses võimalik eraldi välja tuua isikuandmete kaitse üldmääruse

artikli 23 lõikes 2 sätestatud tingimusi. Tegemist on erandliku juhuga, kus artiklist 23 tulenevad

nõuded tagatakse üldise normiga, mille kohaselt piirab vastutav töötleja andmesubjekti õigusi,

kui see on vajalik rikkumisest teavitajale konfidentsiaalsuse tagamiseks.

Isikuandmete töötlemist õiguskaitseasutuste poolt süütegude tõkestamisel, avastamisel ja

menetlemisel ning karistuste täideviimisel reguleerivad lisaks isikuandmete kaitse seadusele ka

11 Euroopa Andmekaitsenõukogu juhised isikuandmete kaitse üldmääruse art 23 sätestatud piirangute kohta: https://edpb.europa.eu/sites/edpb/files/consultation/edpb_guidelines_202010_article23_en.pdf, lk 9 12 Paal/Pauly aal/Pauly/Paal Art. 23 Rn. 44 13 Beck, DSGVO Art. 23 Beschränkungen Alexander Dix Simitis/Hornung/Spiecker gen. Döhmann, Datenschutzrecht 1. Auflage 2019 Rn. 37 14 DSGVO Art. 23 Beschränkungen Alexander Dix Simitis/Hornung/Spiecker gen. Döhmann, Datenschutzrecht 1. Auflage 2019 Rn. 37 15 Okt 2020 P 209.

42

vastavad eriseadused (KrMS, vangistusseadus jt). Asjakohaseks on siinkohal KrMS, mille §

152 lõike 4 kohaselt võib vastutav töötleja piirata andmesubjekti isikuandmete kaitse seadusest

tulenevaid õigusi, kui see on vajalik süüteo tõkestamiseks, avastamiseks, menetlemiseks või

karistuse täideviimiseks, tsiviil-, haldus- või mis tahes muu seadusliku menetluse läbiviimiseks,

teise isiku või andmesubjekti õiguste ja vabaduste kahjustamise takistamiseks, riigi julgeoleku

ohustamise takistamiseks või avaliku korra kaitse tagamiseks. Tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse §-st 14 tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse täitmiseks saab õiguskaitseasutus

seega piirata andmesubjekti (isik, kelle rikkumisest teavitati) õigusi, et tagada teise isiku

(rikkumisest teavitaja) kaitse. Seega puudub vajadus reguleerida kõnesolevas seaduses

õiguskaitseasutuste tegevuse käigus isikuandmete töötlemist. Konfidentsiaalsuskohustuse

täitmine isikundmete töötlemise kontekstis on sel juhul tagatud kõnesoleva seaduse § 14 ja

KrMS § 152 lõike 4 koosmõjus.

Väärteomenetlusele kohaldatakse VTMS § 2 kohaselt kriminaalmenetluse sätteid, arvestades

väärteomenetluse erisusi, kui VTMS-s ei ole sätestatud teisiti. Andmesubjekti õiguste piiramise

osas VTMS erisusi ei sätesta, mis tähendab, et kohaldatakse KrMS asjakohaseid sätteid. Seega

saab ka väärteomenetluses §-st 14 tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse isikundmete töötlemise

kontekstis tagada kõnesoleva seaduse § 14, VTMS § 2 ja KrMS § 152 lõike 4 omavahelises

koosmõjus.

Eelnõu § 16. Survemeetmeete rakendamise keeld

Paragrahvis 16 sätestatakse rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamise keeld.

Lõike 1 kohaselt on rikkumisest teavitaja suhtes keelatud otsene või kaudne tööalane tegevus

või tegevusetus, mis tuleneb rikkumisest teavitamisest ning põhjustab või võib põhjustada

teavitajale põhjendamatut kahju. Keelatud on survemeetmete rakendamine, selle katse ning

survemeetmete rakendamisega ähvardamine. Seaduses ei anta loetelu, mida loetakse

suvemeetmeteks lõike 1 mõttes. Survemeetmeteks § 16 lõike 1 mõttes loetakse näiteks

järgmiseid meetmeid:

a. töölepingu ülesütlemine või teenistusest vabastamine;

b. madalamale ametikohale viimine või edutamise takistamine;

c. tööülesannete muutmine, töötamise koha muutmine, palga vähendamine, tööaja

muutmine;

d. koolitusel osalemise takistamine;

e. tulemuslikkusele negatiivse hinnangu või negatiivse tööalase soovituskirja andmine;

f. distsiplinaarmeetme või muu karistuse, sealhulgas rahalise karistuse rakendamine,

samuti distsiplinaarmenetluse või muu sarnase menetluse algatamine;

g. sunni rakendamine, hirmutamine, ahistamine või tõrjumine;

h. diskrimineerimine, ebasoodsasse olukorda seadmine või ebaõiglane kohtlemine;

i. tähtajalise töölepingu tähtajatuks töölepinguks muutmata jätmine, kui töötajal oli

tekkinud õiguspärane ootus, et talle pakutakse alalist töökohta;

j. kahju tekitamine, sealhulgas isiku maine kahjustamine, eriti sotsiaalmeedias, või

rahalise kahju põhjustamine, sealhulgas ärivõimaluste ja sissetulekute kaotamine;

k. musta nimekirja kandmine sektorit või kogu tööstusharu hõlmava mitteametliku või

ametliku kokkuleppe alusel, mis võib kaasa tuua selle, et isik ei leia tulevikus selles

sektoris või tööstusharus tööd;

l. kaupu või teenuseid käsitleva lepingu ennetähtaegne lõpetamine või tühistamine;

m. litsentsi või loa kehtetuks tunnistamine;

n. psühhiaatrilisele konsultatsioonile või ravile saatmine;

43

o. muud survemeetmed.

Eeltoodud näitliku loetelu sätestamisel on lähtutud teavitajate kaitse direktiivi artiklis 19 toodud

loetelust, mis ei ole samuti ammendav. Survemeetmete rakendamine on seaduse kohaselt

keelatud ning survemeetmed ei jagune lubatud ning lubamatuteks survemeetmeteks, vaid mis

tahes kujul survemeetmete rakendamine rikkumisest teavitaja suhtes on keelatud. Seletuskirjas

mitteammendava loetelu andmise eesmärk on eelkõige anda ülevaade rikkumisest teavitaja

suhtes rakendatavatest kõige tüüpilisematest survemeetmetest. Selliselt on seletuskirjas toodud

loetelul ka informatiivne funktsioon potentsiaalse survemeetme rakendaja suhtes, mis peaks

tema isiklikku vastutust tugevdama. Lisaks nähakse §-s 19 survemeetmete rakendamise eest

ette ka vastutus.

Keelatud on nii survemeetmete rakendamine kui ka survemeetmete rakendamise katse ning

sellega ähvardamine. Teavitajate kaitse direktiivi preambuli põhjenduspunktis 87 on selgitatud,

et keelata tuleb survemeetmed, mida võtavad, soodustavad või lubavad tööandja või klient või

teenuste saaja ja viimase nimel töötavad või tegutsevad isikud, sealhulgas töökaaslased ja juhid

samas organisatsioonis või muudes organisatsioonides, millega rikkumisest teavitav isik puutub

kokku oma tööalase tegevuse kontekstis.

Töötaja suhtes survemeetmete rakendamise keeld on sätestatud ka kehtivas seaduses. TLS § 3

sätestab üldise võrdse kohtlemise põhimõtte, mille kohaselt peab tööandja muu hulgas tagama

töötajate kaitse diskrimineerimise eest ning järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse

kohtlemise põhimõte on sätestatud ka ATS §-s 13. TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta

vaid poolte kokkuleppel ja töölepingu lõppemise alused, ülesütlemise viisid ning kord on

sätestatud TLS 5. peatükis. TLS § 104 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse

nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine ning isikuga töösuhte lõpetamine on

võimalik vaid objektiivsetel põhjustel. Töötaja poolt rikkumisest teavitamine ei ole isikuga

töösuhte lõpetamise, töötasu vähendamise ega töötaja töökeskkonnas teiste töötajatega

võrreldes kehvematesse tingimustesse asetamise objektiivseks põhjuseks. Kõnesoleva seaduse

kohaselt on rikkumisest teavitamisel kaitse saavate isikute ring laiem (isikuline kohaldamisala

on sätestatud §-s 3) kui TLS-i või ATS-i kohaldamisala, mistõttu on vaja survemeetmete

rakendamise keeld otsesõnu antud seaduses sätestada.

Lõikes 2 on sätestatud kaitsemeetmed tõendamiskoormise jagamise kohta. Survemeetmete

rakendamise korral peab rikkumisest teavitaja tõendama, et ta teavitas rikkumisest. Sellisel

juhul, kui kahju tekitanud meetmed võtnud isik ei tõenda, et meetmete võtmine oli põhjendatud,

loetakse, et survemeetmeid on rakendatud rikkumisest teavitamise tõttu ning teavitajale

tekitatud kahju oli põhjuslikus seoses rikkumisest teavitamisega. Tõendamiskoormise

eeltoodud kujul jagamine on vajalik, kuna kui rikkumisest teavitaja vastu on rakendatud

survemeetmeid ning ta läheb oma õiguste kaitseks ja kahju hüvitamiseks kohtusse, võib tal olla

keeruline tõendada rikkumisest teatamise ja survemeetmete rakendamise vahelist seost.

Survemeetmete rakendajal on rohkem võimalusi survemeetmete rakendamise põhjendamiseks,

kui survemeetmete rakendamine on põhjendatud ning ei ole olnud tingitud rikkumisest

teavitamise faktist. Sarnase põhimõtte näeb ette näiteks KVS § 6 lg 4, mille kohaselt

korruptsioonijuhtumist teatanud isiku kaitseks kohaldab kohus jagatud tõendamiskohustust.

Kohtu poole pöörduv isik peab avalduses esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib

järeldada, et teda on ebavõrdselt koheldud. Kui isik, kelle vastu on avaldus esitatud, ei tõenda

vastupidist, lähtutakse eeldusest, et ebavõrdne kohtlemine toimus korruptsioonijuhtumist

teatamise tõttu. KVS §-s 6 sätestatu hõlmab nii avalikus kui ka erasektoris ametiisiku või muu

isiku poolt korruptsioonijuhtumist teavitamist, st lisaks ametiisikutele (kellele tuleneb

44

korruptsioonijuhtumist teavitamise kohustus KVS § 6 lõikest 1) on kaitstud ka erasektori

korruptsioonijuhtumist teavitajad. KVS-s sätestatu kohaldub ainult korruptsioonijuhtumitest

teavitamise kohta ning kõnesolevas seaduses nähakse sarnane nõue ja kord ette kõigile seaduses

ettenähtud korras teavitamistele.

Teavitajate kaitse direktiivi artikli 21 lõike 6 kohaselt tuleb rikkumisest teavitajale

survemeetmete rakendamise vastaseid kaitsemeetmeid, sealhulgas riigisisesest õigusest

tulenevaid kohaseid ajutisi meetmeid, kohaldada kuni kohtumenetluse otsuse tegemiseni.

Esialgse õiguskaitse korras peab saama lõpetada ähvardused, kättemaksukatsed või jätkuvad

survemeetmed nagu nt ahistamine. Olukorras, kus tööandja on töötaja töölepingu üles öelnud,

ei ole esialgse õiguskaitse korras antud juhul töötaja tööle ennistamine TLS-i kohaselt võimalik.

Artikli 21 lõike 8 kohaselt tuleb rikkumisest teavitajale tagada ka õiguskatsevahendite

olemasolu ja kantud kahju täielik hüvitamine vastavalt riigisisesele õigusele, kui isiku suhtes

on survemeetmete rakendamise keelust hoolimata survemeetmeid siiski rakendatud.

Rikkumisest teavitajal on oma õiguste kaitseks kohtusse pöördudes võimalik taotleda esialgset

õiguskaitset ning tal on võimalik kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid ning

nõuda kahju hüvitamist. Kohtumenetlus peaks tagama tegeliku ja tõhusa hüvitamise või

heastamise hoiatavalt ning kantud kahjuga proportsionaalselt ning selleks on teavitajate kaitse

direktiivi preambuli põhjenduspunkti 95 kohaselt asjakohased Euroopa sotsiaalõiguste samba

põhimõtted. Esialgse õiguskaitse saamine, õiguskatsevahendite kasutamine ning kahju

hüvitamine ei ole teavitajate kaitse direktiivis eraldi reguleeritud ning artikli 21 lõigetest 6 ja 8

tuleneva nõude eraldi sätestamine tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ei ole vajalik.

Eelnõu § 17. Rikkumisest teavitaja vastutuse välistamine

Paragrahvis 17 sätestatakse rikkumisest teavitaja vastutuse välistamine. Vastutuse välistamine

peegeldab rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artiklis 21 nimetatud kaitsemeetmeid, mille

eesmärk on tagada survemeetmete rakendamise keeld. Lõike 1 esimese lause kohaselt ei

vastuta rikkumisest teavitaja teabe avalikustamisest tulenevate kohustuste rikkumise eest, kui

teavitajal oli põhjendatud alus arvata, et teabe avaldamine oli vajalik rikkumise paljastamiseks,

välja arvatud juhul, kui selline teabe avaldamine on kuriteona karistatav. Vastutuse välistamise

eelduseks on § 13 lõikes 1 nimetatud tingimuste täitmine, mille rakendamisel tuleb silmas

pidada ka kõnesoleva seaduse sisulist kohaldamisala. See tähendab, et eelnimetatud vastutuse

välistamise põhimõte teabe avaldamisel kehtib § 2 lõikes 1 nimetatud juhul, st tööalase

tegevusega teatavaks saadud konkreetses valdkonnas Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete

rikkumisest teavitamise suhtes, ning ei kohaldu § 2 lõikes 2 nimetatud juhtudel. Teavitaja ei

vastuta antud seaduses ettenähtud korras rikkumisest teavitamisel teabe avalikustamisest

tulenevate seaduses ettenähtud või lepinguliste kohustuste rikkumise eest. Tegemist võib olla

näiteks lepingus sisalduva lojaalsus- või konfidentsiaalsuskohustusega või mitteavaldamise

kokkuleppega. Teavitaja vastutus teabe avaldamisest tulenevate õiguslike tagajärgede on eest

välistatud, kui teavitajal oli põhjendatud alus arvata, et teabe avaldamine on rikkumise

paljastamiseks vajalik. See tähendab, et teavitaja vastutus teabe avaldamise eest ei ole § 17

lõike 1 alusel välistatud, kui teavitaja on küll esitanud § 13 lg 1 kohase teavituse, kuid on

esitanud ka üleliigset teavet, mis ei ole rikkumise põhjendamiseks vajalik. Näiteks teavitaja on

esitanud kokkuleppelise saladuses hoidmise kohustusega kaetud infot, mis ei seondu

rikkumisega või seondub rikkumisega vaid kaudselt. Sellisel juhul üleliigse teabe avaldamise

osas § 17 lõige 1 ei kohaldu ning tööandjal võib tekkida õigus nõuda teavitanud töötajalt

salastatud teabe avalikustamise eest töölepingus kokku lepitud leppetrahvi.

45

Lõikes 1 sätestatud teabe avaldamisest tulenevate õiguslike tagajärgede eest vastutuse

välistamine tähendab mh, et teavitaja ei vastuta rikkumisest teavitamise käigus au teotamise,

ebaõigete andmete avaldamise, autoriõiguste rikkumise, saladuse hoidmise kohustuse

rikkumise, andmekaitsenormide rikkumise või selle tulemusena eraõiguse, avaliku õiguse või

kollektiivse tööõiguse alusel taotletavate hüvitiste eest. Rikkumisest teavitaja võib hagi

rahuldamata jätmiseks tugineda rikkumisest teavitamisele tingimusel, et isikul oli põhjendatud

alus arvata, et rikkumisest teavitamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik. Saladuse hoidmise

kohustuseks, mille rikkumise eest teavitaja teavitajate kaitse direktiivist tulenevalt ei vastuta,

on näiteks võlaõigusseaduse §-s 625 ning TLS §-s 22 nimetatud saladuse hoidmise kohustus,

mille puhul isiku kohustus saladust hoida tuleneb lepingust.

Rikkumisest teavitamine, eriti asutuseväline ning avalikkuse teavitamine, võib endaga kaasa

tuua autori isiklike või varaliste õiguste rikkumise. Kuigi autoriõiguse seaduse (AutÕS) IV

peatükis on autoriõigusest sätestatud teatud erandid, ei ole need mõeldud teavitajate kaitse

direktiivist tuleneva vastutuse välistamiseks ning riigisisest õigust tuleb vastavalt täiendada.

Praegune AutÕS IV peatükk kehtestab erandid vaid autori varalistest õigustest (rikkumisest

teavitamine võib teoreetiliselt rikkuda ka autori isiklikke õigusi) ning kohaldatakse nn

kolmeastmelist testi (vt AutÕS § 17). Antud seaduse kohaselt autoriõiguse rikkumise eest

vastutuse välistamiseks ei ole põhjendatud AutÕS vastava osa täiendamine, kuna uus vastutust

välistav erand ei sobi olemuslikult AutÕS IV peatükis välja kujunenud süsteemiga.

Lõike 1 teise lause kohaselt peetakse samadel asjaoludel ärisaladuse avaldamist seaduslikuks.

Rikkumisest teavitamisega kaasnevat ärisaladuse avaldamist tuleb käsitleda seaduslikuna

ärisaladuse direktiivi artikli 3 lõike 2 tähenduses. Ärisaladuse direktiiv näeb ette, et ärisaladuse

saamine, kasutamine ja avaldamine loetakse ärisaladuse direktiivi mõttes seaduslikuks, kui see

on EL-i õigusega lubatud. Paragrahvi 17 lõike 1 teises lauses toodud vastutuse välistamise

kaitsemeede ärisaladuse avaldamisel tähendab, et EKTÄKS § 5 lõike 3 punkt 2 ja sellega

kaasnev vastutus ei kohaldu. Teavitaja poolt kõnesolevas seaduses ettenähtud korras

teavitamisel ei loeta teavitamisel ärisaladuse avaldamist ebaseaduslikuks. Õiguslikult on

ärisaladust puudutav kaitsemeede kõnesoleva sätte teises lauses toodud kaitsemeetmetest erinev

selles osas, et teavitajate kaitse direktiivi artikli 21 lõike 7 teise taande kohaselt peab ärisaladust

puudutavalt tekkima olukord, kus rikkumisest teavitamise käigus ärisaladuse avaldamine

(juhul, kui isikul oli põhjendatud alus arvata, et rikkumisest teavitamine oli rikkumise

paljastamiseks vajalik) ei ole rikkumine. Kui ei ole rikkumist, ei ole vastutust. Ülejäänud

teavitajate kaitse direktiivis ning kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaitsemeetmete

puhul tekib õiguslikult olukord, kus rikkumine on, aga sellega ei kaasne vastutust ehk tegemist

on materiaalõiguslike nõuet välistavate eeldustega. Nimetatud erisus EKTÄKS § 5 lõike 3

punkti 2 osas on põhjendatud sätestada eriseaduses, st tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse

seaduses ning EKTÄKS täiendamine ei ole vajalik. Ärisaladuse kaitsega seoses tuleb

ärisaladuse direktiivi kohaselt tagada ka ärisaladust sisaldava teabe (nagu ka rikkumisteates

sisalduva muu teabe) kaitsmine ning et seda ei kasutata muudel eesmärkidel, kui on vaja

rikkumisest teavitamise menetlemiseks. Seda peaks eelkõige tagama §-s 14 sätestatud

konfidentsiaalsuskohustus ning § 17 lõikes 1 sätestatu.

Lõige 2 näeb ette vastutuse välistamise erandi teabele juurdepääsu hankimise eest.

Üldpõhimõttena ei vastuta rikkumisest teavitaja rikkumisest teavitamiseks teabele juurdepääsu

hankimise eest. Rikkumisest teavitaja vastutab rikkumisest teavitamiseks teabele juurdepääsu

hankimise eest, kui selline tegu on süüteona karistatav. Teavitaja on teabe hankimise eest

vastutusest vabastatud, kui ta on teabe või teavet sisaldavad dokumendid omandanud või

saanud sellele ligipääsu seaduslikult või kui asjakohase teabe või dokumentide omandamine

46

või neile ligipääsu hankimine tõstatab tsiviil-, haldus- või tööalase vastutuse küsimuse. Näiteks

lähevad siia alla olukorrad, kui isik teeb teavitamiseks tööandja dokumentidest koopiaid või

kasutab seaduslikku ligipääsu kaastöötaja e-kirjadele või dokumentidele. Kui teabe

omandamine või sellele juurdepääsu hankimine on süüteona karistatav, kohalduvad vastavad

karistusseadustiku või eriseadustes toodud väärtegude sätted. Seega on vastutusest vabanemine

välistatud näiteks olukorras, kus teabe või dokumentide omandamine kujutab endast hoonesse

või ruumi omavoliliselt sisenemist, dokumentide või esemete vargust, arvutiandmetesse

sekkumist või arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimist.

Rikkumisest teavitaja ei ole vabastatud muust võimalikust vastutusest, mis tuleneb

teavitamisega mitteseotud tegevusest või tegevusetusest või mis ei ole rikkumisest

teavitamiseks vajalik.

Paragrahvides 18–21 on ette nähtud vastutuse sätted nii isikutele, kes seaduses rikkumisest

teavitaja kaitseks sätestatud nõudeid rikuvad, kui ka rikkumisest teavitajale.

Eelnõu § 18. Rikkumisest teavitamise takistamine

Eelnõu § 18 lõige 1 näeb ette vastutuse väärteokorras rikkumisest teavitamise takistamise eest.

Eelnõu § 18 lõike 3 kohaselt on karistatav ka rikkumisest teavitamise takistamise katse ning

lõige 2 näeb ette vastutuse lisaks füüsilisele isikule ka juriidilisele isikule. Eelnõu 4. peatükis

sätestatud vastutuse sätete kehtestamisel on lähtutud teavitajate kaitse direktiivi artiklist 23, mis

näeb teatud rikkumiste korral ette kohustuse sätestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad

karistused nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. Rikkumisest teavitajate direktiivi artikli 23

lõike 1 p a näeb ette vastutuse füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes takistavad või üritavad

takistada rikkumisest teavitamist.

Eelnõu § 19. Survemeetmete rakendamine

Eelnõu § 19 lg-te 1 ja 2 kohaselt on väärteokorras karistatav rikkumisest teavitaja suhtes

survemeetmete rakendamine füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt ning lõike 3 kohaselt ka

survemeetmete rakendamise katse. Rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 23 lõike 1 p

b kohaselt tuleb ette näha vastutus isikule, kes kohaldab rikkumisest teavitaja suhtes

survemeetmeid, ning p c kohaselt isikule, kes algatab rikkumisest teavitaja suhtes pahatahtliku

menetluse.

Eelnõu § 20. Rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse rikkumine

Eelnõu § 20 kohaselt on väärteokorras karistatav rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse

rikkumine. Eelnimetatud rikkumise eest vastutavad nii füüsilised kui juriidilised isikud.

Rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 23 lõike 1 p d kohaselt tuleb näha ette vastutus

isikule, kes rikub teavitaja konfidentsiaalsuse hoidmise kohustust.

Eelnõu § 21. Teadvalt ebaõige teavitamine

Eelnõu § 21 kohaselt vastutab rikkumisest teavitaja (ainult füüsilise isikuna), kes esitab

asutusesiseselt, asutuseväliselt või avalikkuse poole pöördudes teadlikult ebaõige teavituse. Isik

vastutab nimetatud sätte kohaselt väärteo korras ainult siis, kui puudub karistusseadustiku §-s

319 sätestatud süüteokoosseis. Kui rikkumisest teavitaja esitab teadvalt vale kaebuse kuriteo

toimepanemise kohta, vastutab ta KarS § 319 kohaselt kuriteo toimepanemise eest. Sätet tuleb

47

tõlgendada eesmärgipäraselt, st kõnesoleva seaduse kohaldamisalast lähtuvalt. See tähendab, et

antud paragrahvi kohaselt ei ole karistatav mitte igasugune teadlikult ebaõige teavitamine, vaid

ebaõige teavitus peab olema esitatud kui rikkumisteade. Antud seaduse § 5 lg 2 kohaselt on

teadvalt ebaõige teavituse esitamine keelatud. Seega on vastutuse sätetega tagatud ühelt poolt

rikkumisest teavitaja kaitset tagavate normide tõhusus ning teisalt soovitakse ära hoida

alusetuid teavitusi, mis lisaks puudutatud isikule põhjendamatu potentsiaalse kahju tekitamisele

mõjutab kogu rikkumisest teavitavate isikute kaitse süsteemi tõhusust ja usaldusväärsust. Kui

teadlikult ebaõige teavituse tõttu on kolmandale isikule tekitatud kahju, on kolmandal isikul

võimalik nõuda kahju hüvitamist.

Eelnõu § 22. Menetlus

Paragrahvi 22 lõikega 1 nähakse ette, et §-des 18–21 sätestatud väärtegusid menetleb

kohtuväliselt Politsei- ja Piirivalveamet. Lõige 2 loob siia erandi ning selle kohaselt on nende

väärtegude kohtuväline menetleja Kaitsepolitseiamet juhtudel, kus ta avastab §-de 18–21

rikkumised süüteomenetluse käigus. Sellega tagatakse menetluse ökonoomsus, kui kriminaal-

või väärteomenetluse käigus tuvastatakse väärteo tunnustega teod. Sellisel juhul ei pea

kaitsepolitsei edastama neid materjale politseile, vaid saab neid menetleda ise. Ülejäänud

juhtudel menetleb väärtegusid PPA.

Eelnõu § 23. Käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 kohaldamine

Sättega luuakse erisus § 8 lõike 2 punktis 3 nimetatud juriidilistele isikutele, kus on 50–249

töötajat. Nimetatud asutused saavad pikema aja asutusesisese teavituskanali loomiseks ning

peavad teavituskanali looma 2024. aasta 1. juuniks.

Eelnõu § 24. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduse § 502 reguleerib õigusrikkumisest teavitamist

Finantsinspektsiooni teavituskanalit (ehk asutusevälist kanalit) kasutades ehk näeb ette nõuded

sellisele teavituskanalile. Eelnõuga täpsustatakse, et sise-eeskirjadega tuleb muu hulgas

kehtestada järelmeetmete võtmise kord. Finantsinspektsiooni seaduse § 502 lõikes 1 tehakse

viide tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele,

mida tuleb vastavate sise-eeskirjade koostamisel arvestada. Finantsinspektsiooni seaduse § 502

lõike 2 punktis 1 lisatakse, et sise-eeskirjadega määratakse kindlaks ka järelmeetmete võtmise

eest vastutavad töötajad, nagu näeb ette tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 9 lõike

3 punkt 3.

Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõige 31 reguleerib, mis teave peab Finantsinspektsiooni

veebilehel olema avalikustatud seoses rikkumisteate vastuvõtmisega. Paragrahvi 53 lõike 31

punkti 2 täienduse kohaselt peab olema avaldatud selgitus muu hulgas selle kohta, et teavituse

võib esitada muu häälsõnumiga, nagu on ette nähtud teavitajate kaitse direktiivis. Uue lõike 31

punkti 10 kohaselt peab olema avaldatud viide ka teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud kaitsemeetmetele.

Eelnõu § 25. Investeerimisfondide seaduse muutmine

Investeerimisfondide seaduse § 287 sätestab nõuded depositooriumile. Vastavalt

investeerimisfondide seaduse § 287 lõike 61 kehtivale redaktsioonile peab depositoorium

kehtestama oma töötajatele investeerimisfondide seaduses sätestatud nõuete rikkumisest

48

teavitamise korra, mis võimaldab sõltumatut ja autonoomset õigusrikkumisest teavitamist.

Lõike 61 muudatustega täpsustatakse seda sätet, nähes ette, et depositoorium kehtestab oma

töötajatele investeerimisfondide seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja

loob teavituskanali vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis

võimaldab asutusesisest ja automaatset õigusrikkumisest teavitamist. Samuti täpsustatakse, et

õigusrikkumisest teavitamisel tuleb kohaldada teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses. Sarnane muudatus tehakse

investeerimisfondide seaduse § 343 lõikes 3, mis käsitleb fondivalitseja kohustusi luua vastav

rikkumisest teavitamise kord ja luua teavituskanal, mis võimaldab asutusesisest

õigusrikkumisest teavitamist.

Eelnõu § 26. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduse § 105 sätestab kindlustusandja ja § 186 kindlustusmaakleri sise-

eeskirjade nõuded. Uue kindlustustegevuse seaduse § 105 lõikega 41 nähakse kindlustusandjale

ette nõue kehtestada töötajatele rikkumisest teavitamise kord ja luua teavituskanal vastavalt

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest

õigusrikkumisest teavitamist, ning § 186 lõikega 3 sätestatakse sarnane nõue

kindlustusmaaklerile. Samuti täpsustatakse mõlemas sättes, et õigusrikkumisest teavitamisel

tuleb kohaldada teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel

kehtestatud õigusaktide tähenduses.

Eelnõu § 27. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 44 sätestab krediidiandjate ja -vahendajate sise-

eeskirjade nõuded. Paragrahvi 44 lõikes 3 nähakse ette mitteammendav loetelu sellest, mis sise-

eeskirjadega tuleb sätestada. Paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 17, mis näeb ette, et

krediidiandja ja -vahendaja peab sise-eeskirjaga määrama kindlaks rikkumisest teavitamise

korra ja teavituskanali vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis

võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Lõikega 4 täpsustatakse, et vastav kord

ja teavituskanal peavad muu hulgas nägema ette selle, et teavitajale tagatakse teavitaja kaitse

tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide

tähenduses.

Eelnõu § 28. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduse § 63 sätestab krediidiasutuste sise-eeskirjade ja protseduurireeglite

nõuded. Paragrahvi täiendatakse lõikega 6, mis näeb ette nõude, et krediidiasutus peab

kehtestama oma töötajatele krediidiasutuste seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise

korra ja looma teavituskanali vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8,

mis võimaldaks asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Lisaks täpsustatakse, et

õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja

kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.

Eelnõu § 29. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 50 sätestab makseasutuse ja e-raha asutuse sise-

eeskirjade nõuded. Paragrahvi täiendatakse lõikega 41, mis näeb ette nõude, et makseasutus ja

e-raha asutus peavad kehtestama oma töötajatele makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses

sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja looma teavituskanali vastavalt tööalasest

49

rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldaks asutusesisest õigusrikkumisest

teavitamist. Lisaks täpsustatakse, et õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja

kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide

tähenduses.

Eelnõu § 30. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduse 21. peatükk reguleerib turukuritarvituse keelamist. Sama peatüki 6.

jagu sätestab rikkumisest teavitamise korra. Seega on kehtivas redaktsioonis rikkumisest

teavitamise korra loomine nähtud ette vaid turukuritarvitusega seotud rikkumiste puhuks.

Teavitajate kaitse direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis a toodud sisuline kohaldamisala on aga

oluliselt laiem. Vastavalt viidatud direktiivi lisa I osa punktile B hõlmab artikli 2 lõike 1 punkti

a alapunkt ii (mis nimetab „finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise“) õigusnorme, millega kehtestatakse õigus- ja järelevalveraamistik

ning tarbijate ja investorite kaitse liidu finantsteenuste ja kapitaliturgudel, panganduse, krediidi,

investeerimise, kindlustuse ja edasikindlustuse, tööandja- ja personaalsete pensionide,

väärtpaberite, investeerimisfondide, makseteenuste ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.

juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL I lisas loetletud tegevuste valdkonnas (täpsemaid viiteid

EL-i õigusaktidele vt viidatud sättest). Investeerimisühinguid puudutav eriregulatsioon

väärtpaberituru seaduses tuleneb direktiivist 2034/2019, mille artikli 22 lõige 2 sätestab, et

investeerimisühingutel peab olema asjakohane kord, mille kohaselt nende töötajad teavitavad

õigusrikkumistest investeerimisühingu sees spetsiifilise sõltumatu kanali kaudu. Seega on

nõuded rikkumisest teavitamise korra loomisele tunduvalt laiemad kui ainult

turukuritarvitamisega seotud juhud, mistõttu tuuakse viidatud 6. jagu („Rikkumisest

teavitamine“) 21. peatüki alt välja ja luuakse eraldi peatükk 211, mis sätestab rikkumisest

teavitamise kaitse üldisemad normid. Kehtiva § 2011 esimene lause loetakse lõikeks 1 ja see

jääb jätkuvalt reguleerima nõudeid väärtpaberituru kutselisele osalisele, kellele kohaldatakse

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014 („turukuritarvituse määrus“)

sätestatut. Lõike 1 kohaselt kehtestab väärtpaberituru kutseline osaline oma töötajatele

määruses (EL) nr 596/2014 sätestatud kohustuste rikkumisest või võimalikust rikkumisest

teavitamise korra. Lõikega 2 nähakse ette laiemad nõuded rikkumisest või võimalikust

rikkumisest teavitamise korra kehtestamiseks investeerimisühingule, reguleeritud turu

korraldajale, aruandlusteenuse osutajale ja välisriigi investeerimisühingu filiaalile. Lõike 2

teises lauses on ette nähtud täiendav erand investeerimisühingule. Nimelt tuleneb selline erisus

direktiivi (EL) 2019/2034 artikli 22 lõike 2 teisest lausest, mis sätestab, et vastava korra „võivad

luua sotsiaalpartnerid, tingimusel et see kord pakub kaitset, mis on samaväärne lõike 1

punktides b, c ja d osutatud kaitsega.“ Viidatud punktid (b, c ja d) näevad ette, et

investeerimisühingu loodav kord peab hõlmama investeerimisühingus toimunud

õigusrikkumisest teavitanud investeerimisühingu töötajate asjakohase kaitse kättemaksu,

diskrimineerimise või muud laadi ebavõrdse kohtlemise eest (b), tuleb tagada selliste

isikuandmete kaitse, mis hõlmab nii isikut, kes teavitab õigusrikkumisest, kui ka füüsilist isikut,

kes väidetavalt vastutab õigusrikkumise toimepanemise eest kooskõlas määrusega (EL)

2016/679, (c) ja peavad olema kehtestatud selged reeglid, mis tagavad, et investeerimisühingus

toime pandud õigusrikkumisest teavitanud isiku konfidentsiaalsus on igal juhul tagatud, välja

arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud avalikustamise nõue edasise uurimise või järgneva

haldus- või kohtumenetluse raames (d). Sotsiaalpartneritena tuleks käsitleda vastava valdkonna

ametiühinguid ja liite (nt FinanceEstonia, Pangaliit). Lõikega 3 nähakse ette, et rikkumisest

teavitamise kord peab sisaldama asutusesisest teavitamiskanalit, mis võimaldab vastavatest

õigusrikkumistest teavitamist. Paragrahvi 2012 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi

50

täiendatakse lõikega 2, mis näeb ette tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse nõuete kohaldamise

kohustuse.

Eelnõu § 31. Seaduse jõustumine

Paragrahvis 31 sätestatakse seaduse jõustumine. Seadus jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril.

Pikem jõustumise aeg on vajalik selleks, et tagada kõigile kohustatud isikutele mõistlik aeg

seaduses ette nähtud tegevuste rakendamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatakse termineid järgmises tähenduses:

a. teavitaja – füüsiline isik, kes teavitab tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisest

või tegemata jätmisest;

b. rikkumine – ebaseaduslik või õigusnormi eesmärgiga vastuolus olev tegevus või

tegevusetus;

c. rikkumisest teavitamine – rikkumise kohta teabe andmine asutusesisese või

asutusevälise teavituskanali kaudu või üldsusele avalikustades;

d. asutusesisene teavitamine – rikkumisega seotud asutuse või ettevõtte sees rikkumisest

või tegemata jätmisest teada andmine;

e. asutuseväline teavitamine – rikkumise kohta teabe andmine pädevale asutusele;

f. üldsusele avalikustamine – rikkumise kohta info kättesaadavaks tegemine avalikkusele;

g. tööalaselt teada saadud rikkumine – praegune või varasem tööalane tegevus mis tahes

sektoris ja valdkonnas, sõltumata tegevuse laadist, mille kaudu teavitaja saab infot

rikkumise kohta;

h. survemeetmed – otsene või kaudne tööalase tegevusega teatavaks saanud tegevus või

tegevusetus, mis tuleneb rikkumisest teavitamisest ning põhjustab või võib põhjustada

teavitajale põhjendamatut kahju;

i. järelmeetmed – teate vastuvõtja või pädeva asutuse võetavad meetmed teavituse

menetlemiseks;

j. pädev asutus – riigiasutus või EL-i asutus, millel on pädevus rikkumisteate

vastuvõtmiseks ning teatatud rikkumise menetlemiseks.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Kõnesolev eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga nr (EL) 2019/1937

liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta. EL-i liikmesriikidel on kohustus

teavitajate kaitse direktiiv üle võtta hiljemalt 17.12.2021. Direktiivi ning tööalasest rikkumisest

teavitaja kaitse seaduse eelnõu sätete vastavustabel on lisatud seletuskirjale (lisa 1). Eelnõu on

seotud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse

kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

kehtetuks tunnistamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/680, mis

käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega

süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või

kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning

millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK, ning Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiiviga EL (2016/943), milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja

äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset.

51

6. Seaduse mõjud

6.1. Sotsiaalne ja demograafiline mõju

Eelnõu puudutab kogu töötavat elanikkonda ja sellest tulenevalt ka suurt hulka avaliku ning

erasektori juriidilisi isikuid ja muid asutusi.

Loodavat regulatsiooni kohaldatakse nende inimeste kaitsmiseks, kes teavitavad Euroopa Liidu

õiguse rikkumisest tööalases kontekstis. Uus regulatsioon puudutab kõiki era- ja avalikus

sektoris töötavaid inimesi olenemata töövormist. See tähendab, et uue regulatsiooni mõtte

kohaselt ei ole vahet, kas inimene täidab oma tööülesandeid alaliselt või ajutiselt, kas ta saab

nende tööülesannete täitmise eest tasu või kas ta täidab tööülesandeid lepingu, nimetamise või

valimise alusel. Sihtrühma hulka on arvatud ka äriühingute aktsionärid ja osanikud ning nende

juht- ja kontrollorganitesse kuuluvad isikud. Regulatsiooni sihtrühma kuuluvad era- ja

mittetulundussektori juriidilised isikud, kellel on enam kui 50 töötajat, ning avaliku sektori

asutused ja juriidilised isikud, kellel tekib regulatsiooniga kohustus võtta vastu ja menetleda

rikkumisteavitusi.

Eelnõuga plaanitavad muudatused on Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitajate jaoks

positiivsed, nad saavad kaitse survemeetmete rakendamise eest, sealjuures on teavituskanalit

haldaval isikul kohustus tagada teavitajate konfidentsiaalsus. . Direktiivi miinimumnõuete

ülevõtmisega kaasneb negatiivse mõju oht, mis seisneb selles, et teavitajal võib olla keerukas

mõista, kas rikutud norm tuleneb Euroopa Liidu õigusest ning kas seega kõnesolev seadus

kohaldub või mitte. Samuti võivad osad rikkumist tajunud isikud tunda ebavõrdset kohtlemist,

kui nad on tunnistajaks sellise õigusnormi rikkumisele, mis tuleneb üksnes Eesti õigusest, sest

sel juhul teavitaja kaitset ei saa. Viimasel juhul võib ebasoovitava mõjuna kaasneda ka üldsuse

arusaam, justkui oleks Euroopa Liidu õiguse nõuded paremini kaitstud kui riigisisese õiguse

nõuded.

Muudatuse mõjul tekib turvaline viis Euroopa Liidu õiguse rikkumistest teavitamiseks, mis

aitab rikkumised kõrvaldada võimalikult varases staadiumis, vältides sellega tarbetut

avalikustamist, võimalikku mainekahju ning inimeste ja vara kahjustamist. See omakorda võib

tõsta rikkumistest teavitamiste arvu, mis omakorda suurendab õiguskuulekust. Teisalt aitab

rikkumistest teavitamine vältida olukordi, kus võimalikule rikkumisele ei reageerita kohaselt ja

õigeaegselt, mistõttu rikkumise jätkumise korral teavitatakse kohe avalikkust ning selliselt

kahjustatakse kõigi osapoolte huvisid ja mainet. Seega kaitstakse kaudselt eelnõuga ka rikkuja

huve ebavajaliku avalikustamise eest.

Eestimaalaste väärtusi uurivad küsitlused näitavad, et meie ühiskonnas ei kiputa rikkumistest

teavitama. Selles on oma roll ilmselt nõukogude pärandil, mille tõttu aetakse segi n-ö

kaebamine ja tööalasest rikkumisest teavitamine. Viimase näol on tegemist õigusrikkumisest

teavitamisega, kus kellelegi võidakse teha kahju (nt keskkonnareostus, tuleohutusnõuete

rikkumine, altkäemaksu võtmine, seksuaalne väärkohtlemine jne). Korruptsiooniga kokku

puutudes ei rääkinud 51% elanikest ja 28% ettevõtjatest juhtumist kellelegi. Mõned rääkisid

sõpradele või kolleegidele: selliselt toimis 15% ettevõtjatest ja 20% elanikest. Õiguskaitsjatele

andis rikkumisest teada vaevalt 1% vastajatest16. Eestlased kardavad teistest enam, et kui

korruptsioonist teada antakse, siis reedetakse sellega kedagi. Eestis arvab nii 26%, EL-is

16 Korruptsiooniuuring: kolme sihtrühma uuring 2017 EIKo 12.05.2021, 21884/18, Halet vs. Luxembourg. Otsus ei ole jõustunud [25.08.2021]. (17.05.2021)

52

keskmiselt 18%17. Paralleelina saab tuua, et teavitamine on väike ka muudes valdkondades,

näiteks peresisesest vägivallast ei teavita õiguskaitset 83% Eesti elanikest, samas Euroopa

Liidus on keskmine 64%18.

6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Plaanitav eelnõu võib vähesel määral mõjutada registreeritud süütegude arvu ja tõsta

proportsionaalselt ka õiguskaitseasutuste ning kohtute koormust. Samas ei saa prognoosida

olulist kuritegude registreerimise kasvu.

Mõju sisejulgeolekule on vähene. Esineda võib mõningast kuritegude arvu kasvu, kuid kuna

eelnõu kohaldamisala piirdub üksnes piiratud valdkondades Euroopa Liidu õigusega, siis ei

saa prognoosida suuremahulist tööalases kontekstis rikkumisest teavitamist ning mõju ulatus ja

olulisus on vähesed. Pigem on mõju positiivne, kuna suunab organisatsioone õiguskuulekale

käitumisele, mis vähendab rikkumiste arvu pikas perspektiivis. Pahatahtlike teavituste

sagenemise vastu on eelnõus ette nähtud sanktsioon teadlikult ebaõige teavituse tegemise eest,

mistõttu on ebatõenäoline pahatahtlike teavituste kasv.

6.3. Mõju majandusele

Mõju majandusele laiemalt puudub, ent eelnõu mõjutab erasektori üle 50 töötajaga

organisatsioone. Seaduseelnõuga soovitakse kehtestada kaitse neile inimestele, kes tööalases

kontekstis õigusrikkumistest teada annavad. Samas ei keela regulatsioon sisemist

teavituskanalit sisse seada ka nendel organisatsioonidel, mille töötajate arv on väiksem kui 50,

seega võib kokkuvõttes puudutatud juriidiliste isikute hulk olla suurem.

Varajane rikkumisest teada saamine annab ettevõtetele võimaluse need varakult kõrvaldada,

mis aitab ära hoida või vähendada rikkumise süvenedes tekkida võivat võimalikku finants-ja

mainekahju. Kui üldise majanduskeskkonna jaoks suureneb läbipaistvus ning väheneb

korruptsioonirisk, siis ettevõtte jaoks tõuseb eelkõige halduskoormus, kuna plaanitava eelnõuga

kehtestatakse nõuded üle 50 töötajaga ettevõtetele täiendavateks protseduurideks, sh on sellistel

ettevõttel kohustus luua rikkumisest teavitamise kanalid. Halduskoormus tõuseb eelduslikult

vähesel määral, sest ei saa prognoosida suurt teavituste arvu. Sellist seisukohta kinnitab ka Läti

kogemus, kus u poole aasta jooksul laekus 75 teavitust, millest pooled teavitused vajasid edasist

tähelepanu. Täiendav kulu tekib ettevõtete eelarvele, sest regulatsiooniga kaasneb kohustus

määrata töötajad, kes tegelevad laekunud rikkumisteadete lahendamisega. Sellistel töötajatel

peavad olema põhjalikud teadmised käesoleva seaduse § 2 lg-s 1 nimetatud valdkondades

Euroopa Liidu õigusest Eesti siseriiklikku õigusesse ülevõetud õigusnormidest, et aru saada,

millistest rikkumisest teavitamisel on teavitajale ette nähtud kaitse. Tuleb arvestada, et selliste

teadmistega spetsialistide hulk tööturul võib olla piiratud. Samuti tuleb ettevõttel teha

mõningased investeeringud teavituskanalisse, mis võimaldab turvaliselt ja konfidentsiaalselt

rikkumisest teada anda. Samuti nõuab see ettevõtetelt konfidentsiaalsust tagava lahenduse

kasutuselevõtmist. Kokku avaldab see mõju vähemalt 1343 majanduslikult aktiivsele ning üle

50 töötajaga ettevõttele19.

Majanduslikult aktiivsetest ettevõtetest on mõjutatud ettevõtteid 1%, sellest aspektist saab

halduskoormuse kasvu mõju ulatust pidada pigem väikeseks, sest mõjutatud ettevõtete osakaal

17 https://www.korruptsioon.ee/sites/www.korruptsioon.ee/files/elfinder/dokumendid/eurobarometer_2017.pdf (17.05.2021) 18 https://fra.europa.eu/en/data-and-maps/2021/frs?mdq1=dataset (17.05.2021) 19 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/majandus/majandusuksused (22.01.2021)

53

kõigist majanduslikult aktiivsetest ettevõtetest ei ole kuigi suur. Samas on tegemist Eesti

kontekstis suuremate ettevõtete ja tööandjatega ning eelnõu paneb neile lisakohustuse, mis

nõuab ettevõtetelt täiendavate kulutuste tegemist. Eelkõige kaasnevad ettevõtetele kulud

personalile täiendavate tööülesannete täitmise eest. Kuigi ei saa ette kirjutada, milline töötaja

seda ülesannet täidab, võib sõltuvalt ettevõtte struktuurist selleks olla nii personalitöötaja,

tööohutusspetsialist, andmekaitsespetsialist kui ka näiteks sisekontrolör. Kuna ühe ettevõtte

kontekstis ei saa pidada tõenäoliseks rohket rikkumistest teatamist, siis puudub vajadus selleks

täiskohaga spetsialisti värbamiseks; lisanduvaid ülesandeid on eelduslikult võimalik täita

olemasoleva töötaja või töötajatega, samas tuleb arvestada, et sellel töötajal peavad olema

spetsiifilised Euroopa Liidu õiguse alased teadmised. Samuti võib prognoosida, et selliste

ülesannete täitmine võtab maksimaalselt 10% töötaja tööajast. Võttes aluseks Eesti keskmise

palga, mis oli 2023. aasta I kvartalis 1741 eurot20, siis tähendab see ettevõttele lisakulu u 270

eurot ühes kalendrikuus. Kuna eelduslikult on selliste õigusalaste teadmistega tööjõu keskmine

töötasu kõrgem (juristidel keskmisel ca 3000 eurot21), siis on vastava eksperdi palkamine

ettevõtte jaoks kallim ning tööjõukulu on prognoositavalt u 400 eurot. Teavitamiskanali

sisseseadmine nõuab vähemalt ühe e-posti aadressi loomist ning turvalist võimalust kirjalikult,

telefonitsi ja suuliselt teavitusi edastada. Lõplik kulu sõltub ettevõtte valikutest, kuid

minimaalsed kulud on toodud eespool. Seega saab kokkuvõttes mõju pidada keskmiseks. Riik

saab siinkohal mõju ulatust vähendada, aidates ettevõtetel luua teavitamisprotsesse ning

pakkudes nõustamist.

6.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Plaanitav muudatus puudutab kõiki avaliku sektori asutusi. Avaliku sektori asutused jagunevad

omaniku liigi järgi kas riigi või kohaliku omavalitsuse asutusteks, suurema osa neist (86%)

moodustab valitsussektor22. Avalikus sektoris töötab kokku 132 225 inimest, sealjuures 53 358

keskvalitsuses (riigiametid ja hallatavad asutused, riigi sihtasutused, avalik-õiguslikud

asutused, riigi äriühingud, riigi mittetulundusühingud (MTÜ), 61 820 kohalikes omavalitsustes,

1002 sotsiaalkindlustusfondides ning 16 045 muus avalikus sektoris (avalik-õiguslikud

juriidilised isikud, sihtasutused, MTÜ-d, äriühingud ja tulundusasutused)23. Muudatus mõjutab

vähesel määral kõikide asutuste töökoormust, sest kaasneb nõue luua asutusesisene

teavituskanal, mis nõuab vähest personaliressurssi ja teavituste vastuvõtmise jaoks võimekuse

loomist. Riigil oleks ressursside olemasolul mõistlik luua tsentraalselt tehniline võimekus, mida

saaks teadete vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks

kasutada nii avalik kui ka erasektor.

Kuna teiste riikide kogemusele tuginedes ei saa pidada tõenäoliseks rohket rikkumistest

teatamist, siis puudub vajadus selleks täiskohaga spetsialisti värbamiseks, vaid täiendada tuleb

olemasolevate töötajate ülesandeid. Võib prognoosida, et selliste ülesannete täitmine võtab

maksimaalselt 10% töötaja tööajast. Sarnaselt eelmises peatükis toodud võimaliku lisakulu

arvestusega, saab ka siin aluseks võtta Eesti keskmise palga, mis oli 2023. aasta I kvartalis 1741

eurot24, seega tähendab see asutustele maksimaalset lisakulu u 270 eurot ühes kalendrikuus.

Kuna eelduslikult on selliste õigusalaste teadmistega tööjõu keskmine töötasu kõrgem

(juristidel keskmisel ca 3000 eurot25), siis on vastava eksperdi palkamine ettevõtte jaoks kallim

20 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk (17.08.2023) 21 Statistikaamet https://palgad.stat.ee/ 22 https://www.rahandusministeerium.ee/et/riigihaldus 23 https://www.rahandusministeerium.ee/et/riigihaldus 24 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk (17.08.2023) 25 Statistikaamet https://palgad.stat.ee/

54

ning tööjõukulu on prognoositavalt u 400 eurot. Suuremates asutustes võib hakkama saada

olemasoleva infrastruktuuriga. Teavitamiskanali sisseseadmine nõuab vähemalt ühe e-posti

aadressi loomist ning turvalist võimalust kirjalikult, telefonitsi ja suuliselt teavitusi edastada.

Lõplik kulu sõltub ka siin asutuse valikutest.

Lisaks peab avalikus sektoris määrama nn pädevad asutused, kes haldavad asutuseväliseid

teavituskanaleid. Eesti suurust arvestades on mõistlik kasutada erinevate järelevalveasutuste

juures juba olemas olevat kompetentsi, näiteks keskkonnavaldkonna rikkumistega tegeleb

Keskkonnaamet, , riigihangetega seotud rikkumise puhul on rikkumise menetlejaks

Rahandusministeerium ning tooteohutusega seotud rikkumistega tegeleb Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Amet. Seega kasutatakse võimalikult suures ulatuses ära juba toimivaid

järelevalve- ja süütegude menetlemise mehhanisme.

Ühelt poolt nõuab muudatus pädevalt asutuselt ressurssi rikkumisest teavitamiseks tehnilise

võimekuse loomiseks, mis muu hulgas vastaks turvalisuse, konfidentsiaalsuse, andmekaitse jt

nõutele, teisalt ka rikkumiste menetlusvõimekuse arendamiseks. Samas kasutades olemasolevat

infrastruktuuri, on kulutused minimaalsed ning ressurssi nõuab pigem töötajate koolitamine uue

regulatsiooni teemal ning korra kehtestamine eristamaks plaanitava seaduse kohaldamisalasse

jäävaid rikkumisi. Keeruline on prognoosida, millises mahus ressurss on vajalik, kuna ei ole

täpselt teada, kui palju rikkumisteateid laekub. Võttes aluseks Läti kogemuse, kus teavitaja

kaitse seaduse jõustumisele järgnenud poole aasta jooksul laekus keskse välise teavitamiskanali

kaudu u 75 teavitust, millest pooled kvalifitseerusid teavitaja kaitse seaduse kohaldamisalasse,

siis tõenäoliselt ei ületa teavituste arv 30 piiri ka Eestis. Tõenäoliselt teavitatakse eri laadi

rikkumistest ja seega jaguneks nende menetlemine eri asutuste vahel, tuues neis kaasa

mõningase töökoormuse tõusu.

Eelnõuga tõuseb teatud ulatuses töökoormus, sest asutustele pannakse kohustus luua sisemised

teavituskanalid ning luua tuleb nii era- kui avalikule sektorile kättesaadav väline

teavitussüsteem. Samas ei saa prognoosida suuremahulist rikkumistest teavitamist ning seetõttu

saab mõju ulatust ja selle avaldumise sagedust pidada pigem keskmiseks, seega on tegemist

keskmiselt olulise mõjuga.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Kõnesolev eelnõu näeb ette, et avaliku sektori asutused peavad looma sisemised kanalid

teavituste vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ning järelmeetmete rakendamiseks.

Sellega kaasnevad personalikulud igale asutusele, kuna ühe inimese tööülesandeid peab

täiendama. Võttes aluseks Eesti keskmise palga, mis oli 2023. aasta I kvartalis 1741eurot26, siis

tähendab see maksimaalset lisakulu u 270 eurot ühes kalendrikuus. Kuna eelduslikult on selliste

õigusalaste teadmistega tööjõu keskmine töötasu kõrgem (juristidel keskmisel ca 3000 eurot27),

siis on vastava eksperdi palkamine ettevõtte jaoks kallim ning tööjõukulu on prognoositavalt u

400 eurot. Teavitamiskanali sisseseadmine nõuab vähemalt ühe e-posti aadressi loomist ning

turvalist võimalust kirjalikult, telefonitsi ja suuliselt teavitusi edastada. Lõplik kulu sõltub

asutuse valikutest, kuid minimaalsed kulud on toodud eespool.

26 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk (17.08.2023) 27 Statistikaamet https://palgad.stat.ee/

55

Lisaks määratakse kindlaks pädevad asutused, kellele laekuvad teavitused õigusrikkumistest

asutuseväliste kanalite kaudu. Pädevate asutustena hakkavad ülesandeid täitma olemasolevad

järelevalveasutused, seega ei kaasne eelnõuga vajadust uue asutuse loomiseks, vaid mõnevõrra

tuleb laiendada olemasolevaid funktsioone. Seega suurem iga-aastane kulu kaasneb välise

teavituskanali ülesandeid täitma hakkavate pädevate asutuste määramisega ning samuti tuleb

määratud asutustel neid teavitusi menetleda ning uurida ja täita muid sellest tulenevaid

ülesandeid. Samas on infrastruktuur selliste rikkumiste menetlemiseks juba olemas ning

arvestades võimalike teavituste arvu, saab prognoosida minimaalset tegevuskulu tõusu, mis on

eelkõige seotud personali töökoormuse tõusuga. Lisaks tuleb arvestada, et eelnõuga lisandub

täiendavalt neli väärteokoosseisu, mille menetlemise pädevus on PPA-l ning

Kaitsepolitseiametil (KAPO). Kuna tegemist on uue õigusaktiga ning uut liiki

väärteokoosseisudega, siis on keeruline hinnata võimalike rikkumiste arvu, kuid teiste riikide

kogemus näitab, et selliseid rikkumisi tuleb ette pigem vähe ja harva. Seega võib PPA ja KAPO

töökoormus eelduslikult kasvada väga vähesel määral. Lisaressurssi pigem vaja ei lähe ning

selle saab vajadusel korraldada sisemiste ümberkorraldustega. Küll aga peavad PPA ja KAPO

määrama töötajad, kes vajadusel väärteomenetluse läbi viivad.

Kuna plaanitav seadusemuudatus on horisontaalne ning puudutab paljusid avaliku ja erasektori

asutusi ja ettevõtteid, on mõistlik kaaluda teavitamiseks tehnilise lahenduse loomist, mille saaks

kõik selleks kohustatud kasutusele võtta. Loodav infotehnoloogiline lahendus peaks olema

võimeline tagama teavitajate konfidentsiaalsuse ja vastama isikuandmete kaitse ja töötlemise

nõuetele. Sellega kaasneks riigile ühekordne kulu u 100 000 eurot ning iga-aastane tegevuskulu.

Rahastamise otsust tehtud ei ole. Tehnilise lahenduse valmimiseni saavad asutused kasutada

selleks olemasolevaid kanaleid, st e-posti, telefoni jms.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks on vaja kehtestada kaks uut rakendusakti. Ühes rakendusaktis

tuleb § 10 lõike 3 alusel näha ette rikkumisteadete säilitamisega seonduvad nõuded ning teises

§ 9 lõige 6 kohaselt pädevate asutuste poolt teadete vastuvõtmise ja nende suhtes võetavate

järelmeetme kohta teabe avaldamine veebilehel. Rakendusaktide kavandid on lisatud

seletuskirjale (lisa 2).

9. Seaduse jõustumine

Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2024. aastal. Pikem jõustumisaeg on vajalik

selleks, et tagada kõigile kohustatud isikutele mõistlik aeg seaduses ette nähtud tegevuste

rakendamiseks. Seaduse § 8 lõike 2 punktis 3 nimetatud juriidilistele isikutele sätestatakse §-

ga 23 erand, mille kohaselt juriidilised isikud, kus on 50−249 töötajat, saavad pikema aja

asutusesisese teavituskanali loomiseks ning peavad asutusesisese teavituskanali looma 2024.

aasta 1. juuniks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks kõigile ministeeriumitele

ning arvamuse avaldamiseks kohtutele, õiguskantslerile, Riigiprokuratuurile, Eesti

Advokatuurile, Finantsinspektsioonile, Tartu Ülikoolile, MTÜ-le Korruptsioonivaba Eesti,

Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Tööinspektsioonile, Eesti

Ajakirjanike Liidule, Eesti Meediaettevõtete Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule ning Eesti

Pangaliidule. Rahandusministeerium, Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium kooskõlastasid

56

eelnõu märkustega. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Eesti Advokatuur, Finantsinspektsioon,

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit. Märkustega arvestamise

tabel on seletuskirjale lisatud. Riigiprokuratuur ja Tööinspektsioon toetasid eelnõu pakutud

kujul ja muid kommentaare ei esitanud.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei [email protected] Rahukohtu 3 15161, Tallinn Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu Justiitsministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet justiitsminister Lisad: Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse seletuskiri Järelmeetmete kord (rakendusakti kavand) Rikkumisteadete säilitamise kord (rakendusakti kavand) Märkustega arvestamise tabel eelnõu juurde Vastavustabel Kätlin-Chris Kruusmaa 620 8206 [email protected]

Meie 23.08.2023 nr 8-1/5639

1

Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest

teavitavate isikute kaitse kohta ning rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu sätete

vastavustabel

EL-i õigusakti

norm

EL-i

õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti

normi sisuliseks

rakendamiseks

kehtestatavad

riigisisesed

õigusaktid

Kommentaarid

Art 1 JAH RtKS § 2

Art 2 p 1 JAH RtKS § 2 lg 1

Art 2 p 2 JAH RtKS § 2 lg 1

Art 3 p 1 JAH Rakendussäte

Art 3 p 2 JAH RtKS § 2 lg 2 p 1

Art 3 p 3 JAH RtKS § 2 lg 2 p-d 1-6

Art 4 p 1 JAH RtKS § 3 lg 1

Art 4 p 2 JAH RtKS § 3 p 8

Art 4 p 3 JAH RtKS § 3 p 8

Art 4 p 4 JAH RtKS § 3 lg 1 ja 2

Art 5 JAH Direktiivis kasutatud mõisted on

määratletud ja kasutusele võetud RtKS-is.

Art 6 p 1 JAH RtKS § 13 lg 1

Art 6 p 2 JAH RtKS § 13 lg 2

Art 6 p 3 JAH RtKS § 13 lg 2

Art 6 p 4 JAH RtKS § 6 lg 2

Art 7 p 1 JAH RtKS § 4 lg 4 p1

Art 7 p 2 JAH RtKS § 4 lg 5

Art 7 p 3 JAH RtKS § 4 lg 4

2

Art 8 p 1 JAH RtKS § 8

Art 8 p 2 JAH RtKS § 2

Art 8 p 3 JAH RtKS § 8 lg 2 p 3

Art 8 p 4 EI RtKS § 8 lg 2 p 4 Punktis nimetatud ettevõtetele siiski

kohaldatakse RtKS sätted arvestades

eriseadustes toodud erisusi.

Art 8 p 5 JAH RtKS § 8 lg 3

Art 8 p 6 JAH RtKS § 8 lg 5

Art 8 p 7 EI Liikmesriikide jaoks valikuline. RtKS ei

kohusta ettevõtteid, kellel on vähem kui

50 töötajat, looma teavituskanaleid.

Art 8 p 8 EI Direktiivi artikkel ei kohustuslik

täitmiseks, kui ei rakendata art 8 p-s 7

toodud võimalust.

Art 8 p 9 JAH RtKS § 8 lg 2 p 2-3, lg 5

Art 9 p 1 a) JAH RtKS § 8 lg 1, 4

Art 9 p 1 b) JAH RtKS § 8 lg 1

Art 9 p 1 c) JAH RtKS § 8 lg 3

Art 9 p 1 d) JAH RtKS § 8 lg 3

Art 9 p 1 e) JAH RtKS § 8 lg 3

Art 9 p 1 f) JAH RtKS § 11 lg 2

Art 9 p 1 g) JAH RtKS § 9 lg 5

Art 9 p 2 JAH RtKS § 8 lg 1

Art 10 JAH RtKS § 4 lg 4, 6

Art 11 p 1 JAH RtKS § 6 lg 1

Art 11 p 2 a) JAH RtKS § 9 lg 1

Art 11 p 2 b) JAH RtKS § 10 lg 1

Art 11 p 2 c) JAH RtKS § 11 lg 1

Art 11 p 2 d) JAH RtKS § 11 lg 2

Art 11 p 2 e) JAH RtKS § 11 lg 6

Art 11 p 2 f) JAH RtKS § 10 lg 2

Art 11 p 3 JAH RtKS § 11 lg 4

3

Art 11 p 4 JAH RtKS § 11 lg 4

Art 11 p 5 JAH RtKS § 11 lg 3

Art 11 p 6 JAH RtKS § 10 lg 2

Art 12 p 1 a) JAH RtKS § 9 lg 1, 3, 4

Art 12 p 1 b) JAH RtKS § 9 lg 3

Art 12 p 2 JAH RtKS § 9 lg 1

Art 12 p 3 JAH RtKS § 14 lg 1 ja 3

Art 12 p 4 a) JAH RtKS § 9 lg 3 p 2

Art 12 p 4 b) JAH RtKS § 13 lg 3 p 1 ja § 11 lg

1

Art 12 p 4 c) JAH RtKS § 13 lg 3 p 2

Art 12 p 5 JAH Art 12(5) kohaselt tuleb tagada teadete

menetlejatele vajalik koolitus.

Art 13 a)-h) JAH Art 13 näeb ette, millise teabe teadete

vastuvõtmise ja nende suhtes võetavate

järelmeetmete kohta peavad pädevad

asutused oma veebilehel avaldama.

Vastav nimekiri tuuakse välja

rakendussätetes.

Art 14 JAH RtKS § 9 lg 5

Art 15 p 1 a) JAH RtKS § 12 p 1

Art 15 p 1 b) i-ii JAH RtKS § 12 p-d 2-4

Art 15 p 2 JAH MeeTS § 155, KrMS § 72 lg

1 p 3

Art 16 p 1 JAH RtKS § 14 lg 1

Art 16 p 2 JAH RtKS § 14 lg 2

Art 16 p 3 JAH RtKS § 14 lg 2

Art 16 p 4 JAH RtKS § 17 lg 1

Art 17 JAH RtKS § 15 lg-d 1-2

Art 18 p1 JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse

ette rakendussätetes.

Art 18 p 2 a) ja b) JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse

ette rakendussätetes.

4

Art 18 p 3 JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse

ette rakendussätetes.

Art 18 p 4 a) ja b) JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse

ette rakendussätetes.

Art 19 JAH RtKS § 16

Art 20 p 1 a)-c) JAH RÕS § 6 lg 2,

Art 20 p 2 EI Liikmesriigile valikuline

Art 20 p 3 EI Liikmesriigile valikuline

Art 21 p 1 JAH RtKS § 17

Art 21 p 2 JAH RtKS § 17 lg 1

Art 21 p 3 JAH RtKS § 17 lg 2

Art 21 p 4 JAH Kaitsemeetmed ning rikkumisest teavitaja

vastutusest vabastamine on sätestatud

ammendavalt RtKS §-s 17 mis tagab art

21 p 4 rakendamise.

Art 21 p 5 JAH RtKS § 17

Art 21 p 6 JAH Rikkumisest teavitajatel on võimalik

kasutada kõiki survemeetmete vastaseid

kaitsemeetmeid Eesti õiguse kohaselt.

Art 21 p 7 JAH RtKS § 17

Art 21 p 8 JAH Rikkumisest teavitajale tagatakse

õiguskaitsevahendite olemasolu ja kahju

hüvitamine vastavalt Eesti õigusele.

Art 22 p1 JAH RtKS § 3 lg 2

Art 22 p 2 JAH RtKS § 3 lg 2

Art 22 p 3 JAH RtKS § 3 lg 2

Art 23 p 1 a) JAH RtKS § 18

Art 23 p 1 b) JAH RtKS § 19

Art 23 p 1 c) JAH RtKS § 19

Art 23 p 1 d) JAH RtKS § 20

Art 23 p 2 JAH RtKS § 21

Art 24 JAH RtKS § 7

Art 25 p 1 EI Liikmesriigile valikuline

5

Art 25 p 2 Rakendussäte, ei ole vaja üle võtta

Art 26 p 1 JAH RtKS § 23 lg 1

Art 26 p 2 JAH RtKS § 23 lg 2

Art 26 p 3 JAH Rakendussäte, ei ole vaja üle võtta

Art 27 Rakendussäte, ei ole vaja üle võtta