Riigikogu majanduskomisjon_täiendav seisukoht

Riigikogu Kantselei

Majanduskomisjon

[email protected]

[email protected]

Teie nr

Meie 15.04.2024 nr 18-2/230780/2402196

Lugupeetud Priit Lomp

Oma 25. märtsi 2024 kirjaga andsite võimaluse esitada konkurentsiseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) osas täiendava seisukoha hiljemalt

15. aprilliks 2024.

Õiguskantsler on aastate vältel eelnõuga seotud muredele korduvalt tähelepanu juhtinud. Kõige

olulisemad küsimused on, kas ja miks meil on vaja uut menetlust ning kuidas on selles isikute

põhiõigused tagatud.

Konkurentsijärelevalvet saab senisest tõhusamalt teha ka siis, kui järelevalvet tehtaks

väärteomenetluse reegleid järgides. Eelnõu juurest puudub siiras analüüs, milles püütaks välja

selgitada kumb menetlus – haldusmenetlus või väärteomenetlus – sobiks ECN+ direktiivi

ülevõtmiseks viisil, et seeläbi oleks tagatud ka isikute põhiõigused olukorras, kus karistused on

väga karmid. Probleemid, millele viidatakse seletuskirjas ja seonduvad nt ettevõtja mõiste või

tahtluse ja ettevaatamatuse rakendamisega väärteomenetluses, vajavad lahendamist ka

haldusmenetluses. Ühtlasi ei ole me näinud analüüsi, mis arvestaks nende muudatustega, mis on

karistusseadustiku üldosasse juba tehtud (juriidilise isiku vastutuse võimalikkus).

Erilist muret on valmistanud kaks küsimust – sõnumisaladuse kaitse ja õigus end mitte süüstada.

Sõnumisaladuse kaitse osas tegi Justiitsministeerium eelnõu sõnastusse muudatused, millega

kõrvaldati ilmne vastuolu põhiseadusega. Sisulist probleemi kõrvaldada ei olegi võimalik. PS § 43

lubab sõnumisaladust murda vaid kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe

väljaselgitamiseks. Konkurentsijärelevalvemenetlus on haldusmenetlus ning haldusmenetluses ei

luba põhiseadus isiku sõnumisaladust murda.

Teine probleem puudutab enese mittesüüstamise privileegi.

Normi sõnastus on praegu parem kui eelnõu eelmises versioonis, st arvestab varasemast enam

isiku õigusega enda vastu ütlusi mitte anda. Normi sõnastus annab võimaluse seda

põhiseaduspäraselt rakendada, kuid eelnõu seletuskiri (lk 7 jj) viitab siiski soovile enese

mittesüüstamise privileegi kasutamist mitte lubada. Oleme eelnõu koostajate tähelepanu juhtinud

ka maksukorralduse seaduse vastavale normile (§ 64) ja sellega seotud praktikale.

Konkreetse eelnõu kontekstis tuleb vastata küsimusele, kas menetlusosalisel on lubatud tugineda

enese mittesüüstamise privileegile ka muudele küsimustele vastamisel kui üksnes „kas te olete

toime pannud konkurentsiõiguse rikkumise?“. Kui vastamata võib jätta vaid sellele ühele

küsimusele, on enese mittesüüstamise privileeg juriidiliste isikute puhul sisuliselt olematu (vt ka

2

H. Sepp; E. Kergandberg. Põhiseaduse § 22, komm 40. jj– Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi

põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj., 2020). Kahjuks eelnõu seletuskirja tekst just sellist

lahendust praegu toetab.

Vahetult enne Riigikogusse jõudmist muudeti eelnõu nii, et Konkurentsiameti asemel hakkab

haldustrahvi määrama halduskohus. Seejuures puuduvad eelnõus selgitused, miks sedavõrd

põhimõttelist muudatust vaja on. Halduskohus lahendab peamiselt kaebusi haldusaktide ja

toimingute peale. Halduskohtumenetluse seadustikus pole trahvi määramise menetluskorda, mis

arvestaks nii haldustrahvide menetluse eripära kui menetlusosaliste õigustega. Loataotluste

menetluskord selleks ei sobi ja asjakohast menetluskorda ei sisalda ka eelnõu. Põhimõtteliselt

oleks võimalik ette näha, et halduskohus rakendab haldustrahvi määramisel väärteomenetluse

seadustikku.

Seni kuni eelnõu ei sisalda trahvi määramise menetluskorda, ei ole võimalik veenduda ka

eelkirjeldatud muudatuse põhiseaduspärasuses. Kindlasti ei ole õige jätta juba teadaolevad

puudused eelnõus kohtupraktika parandada ja sisustada. Menetlusosaliste seisukohalt tooks

seesugune lahendus kaasa ettenähtamatu kohtumenetluse korra.

Veel tuleb arvesse võtta, et tõenäoliselt saab see menetluskord eeskujuks edaspidi haldustrahvide

laiendamisele teistesse valdkondadesse (vt nt „Kilvar Kessler Riigikogu istungil: on aeg võtta

kasutusele Euroopas töötavad lahendused“), mistõttu tuleb kõik põhimõttelised otsused selle

eelnõu puhul eriti hoolikalt läbi mõelda ja eelnõus selgelt väljendada. Näiteks peaks olema

kahtlusteta selge, milline on enese mittesüüstamise privileegile tuginemise ulatus ja kas see on

kooskõlas meie põhiseadusega. Samuti see, kuidas täpselt hakkab toimima haldustrahvi

vaidlustamisel kohtumenetlus.

Seaduse edaspidise rakendamise seisukohalt on oluline ka see, et eelnõu seletuskiri oleks

ühemõtteliselt selge küsimuses, milline on eelnõu koostajate arvates PS § 22 ja § 43 sisu ning

kuidas nende sätete valguses seadust rakendada tuleb. Samuti see, kas eelnõu vastab põhiseadusele

või kuulub kohaldamisele Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus ja Riigikogu peaks

kaaluma Riigikohtult arvamuse küsimist vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse §-le 71. Ühtlasi on selged seisukohad nendes küsimustes olulised Riigikogu liikmetele,

kes peavad otsustama seaduse vastuvõtmise.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Karolin Soo 693 8410 [email protected]

Evelin Lopman 693 8431 [email protected]

Ivika Nõukas 693 4819 Ivika.Nõ[email protected]