Arvamuse edastamine

RIIGIPROKURATUUR

Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

Lp Madis Timpson

Justiitsministeerium

Suur-Ameerika 1

10122 Tallinn

Teie: 28.03.2024 nr 9-2/3125-1 Meie: 16.04.2024 nr RP-1-6/24/669

Arvamus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu laste seksuaalse väärkohtlemise direktiivi

uusversiooni kohta

Lugupeetud justiitsminister

Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest väljendada arvamust Euroopa Parlamendi ja nõukogu

13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise

ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse

2004/68/JSK (laste seksuaalse väärkohtlemise direktiivi) uusversiooni kohta. Järgnevalt

väljendab prokuratuur esmalt oma seisukohta direktiivi uusversiooni osade

muudatusettepanekute kohta, mida on teinud Euroopa Komisjon, ning seejärel ettepaneku, mida

võiks prokuratuuri hinnangul direktiivi uuesti sõnastamisel samuti kaaluda.

1. Prokuratuuri seisukoht Euroopa Komisjoni väljapakutud muudatuste kohta

1.1 Artikkel 2. Mõisted

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

(3) „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“

[…]

(5) „laste seksuaalset kuritarvitamist sisaldav etteaste“ – publikule suunatud elav esitus,

sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel: …“

Prokuratuuri hinnangul on direktiivis 2011/93/EL sisalduvate mõistete „lapsporno“ ja

„pornograafia“ kaasajastamine tervitatav, vastavalt „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav

materjal“ ja „seksuaalset kuritarvitamist sisaldav“.

2 (6)

1.2 Artikkel 3. Seksuaalse kuritarvitamisega seotud süüteod

„4. Lapsega, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, seksuaaltegevuses osalemise

eest või lapse kaasamise eest seksuaaltegevusse teise isikuga määratakse karistus, mille

maksimummäär on vähemalt kaheksa- aastane vangistus.

5. Lapsega seksuaaltegevuses osalemise eest, kui selleks on:

a) lapse suhtes saavutatud usaldust, võimu või mõju kuritarvitatud, määratakse karistus, mille

maksimummäär on vähemalt kümne aastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse

enesemääramise ikka, ning vähemalt kuue- aastane vangistus, kui laps on seksuaalse

enesemääramise eas; või

b) lapse eriti kaitsetut, eelkõige vaimse või füüsilise puude või sõltuvussuhte tõttu tekkinud

olukorda kuritarvitatud, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kümne

aastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt kuue

aastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas; või

c) kasutatud sundi, jõudu või ähvardusi, määratakse karistus, mille maksimummäär on

vähemalt kaheteist aastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka,

ning vähemalt seitsme aastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas.

6. Sundi, jõudu või ähvardusi kasutades lapse sundimise eest seksuaaltegevusse kolmanda

isikuga määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kümne aastane vangistus, kui

laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt seitsme aastane vangistus,

kui laps on seksuaalse enesemääramise eas.

7. Järgmiste tahtlike tegude eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt

kaheteistaastane vangistus:

a) sugulise iseloomuga tegu lapse suhtes, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka

ja mille käigus toimub mingi kehaosa või eseme viimine lapse tuppe, pärakusse või suhu;

b) seksuaalse enesemääramise ikka jõudmata lapse sundimine teise isikuga sugulise

iseloomuga teole, mille käigus toimub mingi kehaosa või eseme viimine lapse tuppe, pärakusse

või suhu.

8. Kui laps on jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka ja ei nõustu teoga, siis määratakse

lõikes 7 sätestatud tegude eest karistus, mille maksimummäär on vähemalt kümneaastane

vangistus.“

Prokuratuur märgib artikli 3 lg-te 4-8 osas järgmist. Juhul, kui Euroopa Komisjoni väljapakutud

direktiivi muudatused nimetatud artikli osas jõustuvad, siis selle muudetud direktiivi

ülevõtmisel Eesti õigusesse tuleb muuta karistusseadustiku (edaspidi: KarS) §-de 143, 1432,

145 karistusmäärasid. Karistusmäärade muutmine toob omakorda kaasa ka kuritegude astmete

muutumise, s.t teise astme kuriteod muutuvad esimese astme kuritegudeks. Direktiivi

muudatustena pakutavad karistuste ülemmäärad annavad liikmesriigile võimaluse määrata

karistuste alammäärasid, mis annavad liikmesriigi kohtutele suuremat otsustusruumi. Suurem

otsustusruum annab liikmesriigi kohtule võimaluse võtta arvesse kuriteo asjaolusid ja

toimepanija isikut. Samas karistuste karmistamine võib kaasa tuua hoopis soovimatud

tagajärjed, sest see võib kohtu jaoks tõsta kuritegude tõendamiskünnist ja lõppeda

3 (6)

õigeksmõistmistega, sest kohtud ei pea ette nähtud pikaajalist vangistust õiglaseks järelmiks

antud olukorras.

„9. Lõike 8 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et:

a) tahtevastase teo all mõistetakse tegu, mis pannakse toime ilma lapse vabatahtliku

nõusolekuta, mis antakse lapse vaba tahte tulemusena hinnatuna kaasnevate asjaolude

kontekstis, või mille puhul laps ei saa oma vaba tahet kujundada lõikes 5 osutatud asjaolude

tõttu või muude asjaolude tõttu, sealhulgas tulenevalt lapse füüsilisest või vaimsest seisundist,

näiteks sellest, et ta on teadvusetu, joobes, kangestunud olekus, või tulenevalt haigusest või

kehavigastusest;

b) nõusoleku võib enne tegu ja teo kestel igal ajal tagasi võtta;

c) nõusoleku puudumist ei saa ümber lükata üksnes asjaoluga, et laps vaikib või ei avalda

sõnades ega füüsiliselt vastupanu, ega tema varasema seksuaalse käitumisega.“

Prokuratuur märgib artikli 3 lg 9 osas järgmist. Selles sättes on selgelt sõnastatud nn nõusoleku

mudel. Prokuratuuri hinnangul tuleks enne selle nn nõusoleku mudeli sisseviimist direktiivi

ning hiljem, kui Euroopa Komisjoni väljapakutud nn nõusolek mudel jõustub direktiivis, Eesti

karistusõigusesse ülevõtmisel arvestada mitme olulise asjaoluga.

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et nn nõusoleku mudeli rakendamine võib kaasa aidata sellele,

et tõhustada laste seksuaalse kuritarvitamise kui ka ärakasutamise vastast võitlust ning samuti

lasteporno vastast võitlust, siis võivad praktikas tõusetuda kitsaskohad, millele tuleks

tähelepanu pöörata juba praegu ning võimaluse korral ka leida nendele lahendus.

Kriminaalmenetluses kehtib in dubio pro reo põhimõte, mis on sätestatud KrMS § 7 lg-s 3.

KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või

süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks (vt samuti nt RKKKo 1-20-3306/139, p

18; RKKKo 1-22-2429/42, p 38). Tegemist on reeglina privaatsetes oludes toimuvaga. Seda,

mis juhtus saab kirjeldada kannatanu ja kahtlustatav. Sellistel juhtudel tekib või võib tekkida

nn sõna-sõna vastu olukord. Kui kannatanu väidab, et suguühe toimus tahtevastaselt, kuid

kahtlustatav väidab, et suguühe toimus kokkuleppel, siis võib olla võimatu välja selgitada, kas

suguühe toimus ikkagi tahtevastaselt. In dubio pro reo põhimõttega oleks vastuolus lähenemine,

mille kohaselt tuleks kahtluse korral lähtuda sellest, et suguühe toimus tahtevastaselt, kuna

sellisel juhul võiks tulevikus mõista isiku süüdi mitte tõsikindlast veendumusest, et isik pani

toime teo, vaid eeldusest, et kannatanu väite kohaselt toimus suguühe tahtevastaselt. Isiku

süüdimõistmine eeldab tõsikindla veendumuse olemasolu, mitte eeldamist, et süüdistatav vist

pani toime talle etteheidetava teo. Prokuratuuri hinnangul tuleks Euroopa Komisjoni

väljapakutud nn nõusoleku mudelit kujundada selliselt, et nõusolek, mida kannatanu ei ole

väidetavalt väljendanud, oleks mingilgi viisil kas objektiivselt hinnatav või tuvastatav, s.t

väidetava nõusoleku puudumine või olemasolu tuvastamine oleks objektiivselt kontrollitav,

mitte ainult subjektiivselt.

Eeltoodust leiab prokuratuur, et nn nõusoleku mudel toob või võib tuua kaasa kannatanu jaoks

kriminaalmenetluses negatiivseid tagajärgi ning samuti seada tõsiselt kahtluse alla süütuse

presumptsiooni kui ühe karistusõiguse aluspõhimõtte kehtivuse. Seega tuleks eelnevalt läbi viia

nii põhjalik arutelu enne sellist tüüpi muudatuste tegemist kui ka vaadata teiste riikide

4 (6)

kogemust, mis on seda nn nõusoleku mudeli mingis vormis üle võtnud. Teiste riikide praktika

hindamisel tuleks mh vaadata, kuidas on tagatud sellist tüüpi muudatuse kooskõla in dubio pro

reo põhimõttega, ning ka seda, mis mõju on avaldanud nimetatud muudatus.

1.3 Artikkel 11. Raskendavad asjaolud

„Kui järgmised asjaolud ei ole juba artiklites 3–9 osutatud süütegude teokoosseisu tunnused,

võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et järgmisi asjaolusid võib käsitada

kooskõlas siseriikliku õiguse vastavate sätetega asjaomaste artiklites 3–9osutatud süütegude

puhul raskendavate asjaoludena: …

[…]

j) süütegu pandi toime seeläbi, et ohver pandi võtma või tarvitama narkootikume,

alkoholi või muid joovastavaid aineid või olema nende mõju all.“

Esmalt märgib prokuratuur, et kehtivas direktiivis 2011/93/EL sisalduvad koosseisulised

raskendavad asjaolud on üldiselt juba karistusseadustikus olemas.

Teiseks märgib prokuratuur artikli 11 punkti j osas järgmist. Senimaani on seksuaalse

enesemääramise vastaste kuritegude puhul siseriikliku õiguse kohaselt olnud raskendavaks

asjaoluks narkootiliste või psühhotroopsete ainete abil põhjustatud abitusseisund ehk joove,

mille tõttu kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama või toimuvast aru saama (vt KarS §-

d 141 ja 1411 lg 2 p 7). Alkoholi ja muude joovastavate ainete lisandumine on asjakohane, kui

kuriteo toimepanemiseks kasutati nende ainete avaldunud mõju. Tuleb märkida, et pelk

tarvitamine ühe alternatiivina ja selle inkrimineerimine koosseisulise raskendava asjaoluna võib

tekitada praktikas probleeme, sest tarvitamine ei pruugi pärssida ohvri otsustusvõimet ning

seeläbi muuta tema suhtes kuriteo toimepanemist lihtsamaks. Ainetega mõjutamine on igal

juhul taunitav ja senise praktika järgi ei jää ebaõigus tähelepanuta. Kui toimepanija on

täisealine, on alkoholi tarvitamisele kallutamine ja narkootiliste/joovastavate ainete

tarvitamisele kallutamine/ ainete andmine ette heidetud eraldi kuritegudena (vt KarS §-d 182,

185, 187).

1.4 Artikkel 16. Uurimine ja süüdistuse esitamine ning aegumistähtajad

„2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et piisava tähtaja jooksul pärast ohvri

täisealiseks saamist oleks võimalik esitada süüdistus artiklis 3 ning artikli 4 lõigetes 2, 3, 5, 6

ja 7 osutatud süüteo eest ning artikli 5 lõikes 6 osutatud raske süüteo eest, kui on kasutatud

artikli 2 punkti 3 alapunktides a ja b määratletud laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat

materjali, samuti artiklites 7 ja 8 osutatud süüteo eest, ning et see tähtaeg vastaks asjaomase

süüteo raskusele.

Esimeses lõigus nimetatud tähtajad on:

a) vähemalt 20 aastat alates ohvri täisealiseks saamise kuupäevast selliste süütegude

eest, mille eest määratava karistuse maksimummäär on käesoleva direktiivi kohaselt

vähemalt kolmeaastane vangistus;

5 (6)

b) vähemalt 25 aastat alates ohvri täisealiseks saamise kuupäevast selliste süütegude

eest, mille eest määratava karistuse maksimummäär on käesoleva direktiivi kohaselt

vähemalt viieaastane vangistus;

c) vähemalt 30 aastat alates ohvri täisealiseks saamise kuupäevast selliste süütegude

eest, mille eest määratava karistuse maksimummäär on käesoleva direktiivi kohaselt

vähemalt kaheksa-aastane vangistus.“

Esiteks, artikkel 16 lõike 2 osas märgib prokuratuur, et selle lõike esemeks olevad aegumise

tähtajad on praegu sätestatud KarS § 81 lg 7 p-s 3. KarS § 81 lg 7 p 3 sätestab, et süüteo

aegumine peatub tahtevastase abielu, naise suguelundite sandistava moonutamise, raseduse

ebaseadusliku katkestamise ning seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema

kui kaheksateistaastase isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui

kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist. Seega

aegumise tähtajad esimese astme kuritegude puhul on 18-aastaseks saamisest või ajendi

ilmnemisest viis aastat ning teise astme kuritegude puhul 18-aastaseks saamisest või ajendi

ilmnemisest kümme aastat.

Teiseks, prokuratuur soovib märkida, et juhul, kui nimetatud artikli muudatus jõustub ning

Eestil tekib kohustus nimetatud säte Eesti õigusesse üle võtta, siis prokuratuur ei toeta

nimetatud sätet ilma, et Eestis oleks üle vaadatud üldiselt lähenemist aegumistähtaegadele, s.t

ei saa piirduda ainult nimetatud sättes olevate aegumise tähtaegade ülevõtmisega, vaid tuleks

vaadata aegumistähtaega puudutavat üldisemalt.

Kolmandaks, kui Eestil tekib kohustus nimetatud säte üle võtta ning on üle vaadatud üldiselt

lähenemist aegumistähtaegadele, siis sellistel pikkadel aegumise tähtaegadel on nii positiivsed

kui ka negatiivsed küljed. Selliste pikkade aegumise tähtaegade kasuks räägib see, et

kannatanud on sageli valmis rääkima toimunust palju aastaid hiljem. Samuti on see õigustatud

inimeste suhtes, kes on nt saripedofiilid ning on jätkuvalt aktiivsed laste vastaste

seksuaalkuritegude toimepanijad, kuid kahjuks räägib samas see, et tõendite kogumine nii pika

aja tagant on kas äärmiselt keeruline või üldse võimatu. Ei saa jätta tähelepanuta ka õigusrahu.

Vähemalt võiks olla lühema tähtajaga aegumiserandid alaealisena seksuaalkuriteo toime

pannud isikutele.

1.5 Artikkel 23. Ohvri õigus hüvitisele

„1. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi artiklites 3–9 osutatud süütegude ohvritel on

õigus kantud kahju hüvitamisele. Liikmesriigid tagavad, et hüvitist saab nõuda artiklites 3–9

osutatud süütegude toimepanijatelt, juriidilistelt isikutelt, kes vastutavad selliste süütegude eest

artiklite 13 ja 14 alusel, ning, kui see on asjakohane, kuriteoohvrite jaoks loodud riiklike

hüvitusskeemide kaudu.

[…]“

Prokuratuur märgib, et artiklist 23 nähtub, et lisaks tsiviilhagi esitamise õigusele peavad

liikmesriigid tagama ohvritele veel mingi otsesema võimaluse kahju hüvitamiseks, milleks on

riiklikud hüvitusskeemid. Praeguse seisuga on kannatanutel õigus saada riigilt nii nõustamist

kui ka abi, kuid mitte hüvitist riiklike hüvitusskeemide kaudu.

6 (6)

2. Prokuratuuri ettepanek võimaliku muudatuse kohta

Artikkel 16. Uurimine ja süüdistuse esitamine ning aegumistähtajad

„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–9 osutatud süütegude

uurimine või nende eest süüdistuse esitamine ei sõltu ohvri või tema esindaja teatest ega kuriteo

asjaolude kohta avalduse tegemisest ning et kriminaalmenetlust võib jätkata ka juhul, kui

kõnealune isik on oma tunnistuse tagasi võtnud.“

Prokuratuur soovib artikli 16 lõike 1 osas selgitada esmalt kriminaalmenetluse alustamisega

seonduvat ja seejärel kriminaalmenetlusega toimetamisega seonduvat.

Kriminaalmenetluse alustamisel on kannatanu teave toimunu kohta esmatähtis. Asjaolude

tuvastamine ilma kannatanuta on äärmiselt keeruline, kuna seksuaalkuritegusid pannakse

reeglina toime privaatsetes oludes ilma tunnistajateta. Selleks, et saada teada, mis ikkagi juhtus,

vajab uurimisasutus ja/või prokuratuur vähemalt esialgu kannatanult teavet toimunu kohta, s.t

esialgse teabe puudumine kannatanu poolt teeb asja menetlemise peaaegu võimatuks.

Kriminaalmenetluse toimetamise osas soovib prokuratuur rõhutada seda, et kuigi teatud

juhtudel võib-olla kriminaalmenetluse alustamine ja toimetamine põhjendatud, kui kannatanu

ise eitab juhtunut või ei soovi aktiivselt osaleda menetluses (nt selgitada toimunut uurijale või

osaleda kohtumenetluses) mingil põhjusel (nt üleelatu on kannatanu jaoks traumeeriv), ei saa

lasta tekkida sellisel olukorral, kui ilma tõenditeta peaks kellegi suhtes toimetama

kriminaalmenetlust või veelgi enam peaks esitama süüdistust kellegi suhtes. Lisaks ei saa jätta

märkimata, et kannatanu võib küll kuriteokaebuses kirjeldada toimunut, kuid reeglina tekivad

menetluse käigus täiendavad küsimused, millele saab vastata ainult kannatanu. Seega

kriminaalmenetluse toimetamine ilma kannatanut (üldse) kaasamata võib menetleja jaoks

tekitada raskusi toimunu väljaselgitamisel, mis omakorda võib jätta kannatanu kaitseta või tuua

kaasa olukorra, kus õiguskaitseasutusi võidakse survestama menetlust toimetama kahtlustatava

menetluslikke põhiõigusi põhjendamatult intensiivselt riivates.

Austusega

(allkirjastatud digitaalselt)

Andres Parmas

Riigi peaprokurör