Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus nr 3-22-1577

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht 31.01.2024, Tallinn

Haldusasja number 3-22-1577

Haldusasi Põhja-Sakala valla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse

finantskorrektsiooni otsuse tühistamiseks ning kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised Kaebaja Põhja-Sakala vald, esindaja v.adv Piret

Kergandberg

Vastustaja Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Kari

Treial

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Põhja-Sakala valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Põhja-Sakala valla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsus osas, millega Põhja-Sakala valla

kaebus jäeti osaliselt rahuldamata (v.a kahjunõue 85,05 eurot puudutavas osas) ja sellega

seotud menetluskulud kaebaja kanda.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Põhja-Sakala valla kaebus täies

ulatuses, v.a kahjunõue 85,05 eurot puudutavas osas.

4. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 13.04.2022 otsus nr 11.4-5/0373 ja 22.06.2022

vaideotsus nr 11.4-5/0591.

5. Mõista lisaks Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsusega väljamõistetud 1417,50

eurole Riigi Tugiteenuste Keskuselt Põhja-Sakala valla kasuks kahju hüvitisena välja veel

1417,50 eurot. Kokku on kahjuhüvitis 2835 eurot.

6. Mõista lisaks Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsusega väljamõistetud 2325 eurole

Riigi Tugiteenuste Keskuselt Põhja-Sakala valla kasuks välja veel 4719,15 eurot esimese

ja teise astme kohtu menetluskulu katteks. Kokku on menetluskulu hüvitis kahe astme

peale kokku 7044,15 eurot.

3-22-1577

2(11)

Selgitus

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.03.2024.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja-Sakala vald (toetuse saaja, hankija) korraldas hankemenetlusena riigihanke nr

204162. Esitati 9 pakkumust, millest toetuse saaja tunnistas vastavaks kõik pakkumused ja

edukaks Haart Ehitus OÜ pakkumuse. Riigihanke tulemusel sõlmis hankija 10.06.2019 Haart

Ehitus OÜ-ga ehituse töövõtulepingu maksumusega 2 525 654,21 eurot.

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) tegi 13.04.2022 otsuse nr 11.4-5/0373, millega luges

projekti „Võhma linna koolivõrgu korrastamine (lammutamine, renoveerimine ja sisustamine)“

raames mitteabikõlblikuks kuluks 266 342,88 eurot, millest Euroopa Regionaalarengu Fondi

toetus moodustab 226 391,44 eurot ja omafinantseering 39 951,44 eurot (p 1), vähendas

projektis riigihankega nr 204162 seotud abikõlblikke kulusid 10% võrra (p 2), nõudis toetuse

saajalt tagasi projekti raames välja makstud toetuse 197 222,70 eurot (p 3), tasaarveldas otsuse

resolutsiooni p-s 3 märgitud tagasinõutava toetuse rakendusüksuses menetluses olevate

kuludokumentide alusel väljamakstava toetusega (p 4), vähendas projekti eelarvet tegevuses nr

2 „Projekteerimine, ehitamine, lammutamine, haljastamine“ otsuse resolutsiooni p-s 1 märgitud

summade ulatuses (p 5), muutis 10.10.2017 taotluse rahuldamise otsuse nr 3-3.1/300 punkte

projekti abikõlblike kulude summa osas (p 6).

Esimene rikkumine (rikkumine nr 1) oli seotud sellega, et edukas pakkuja ei esitanud hankijale

garantiiaegset tagatist õigel ajal, hilinedes selle esitamisega 261 päeva. Hankija muutis seega

hankelepingu tingimusi pakkujale soodsamaks võrreldes sellega, mis hankes oli välja

kuulutatud. Tegemist on hankelepingu tingimuste olulise muutmisega riigihangete seaduse

(RHS) § 123 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Eeltoodud rikkumise osas esinevad Vabariigi Valitsuse

01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude

abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja

kord“ (ühendmäärus) §-s 228 toodud asjaolud. Proportsionaalne on 10% finantskorrektsiooni

määr. Täitmisjärgne garantii on hankelepingu kõrvalkohustus, mis eelduslikult mõjutab

pakkujate ringi vähem kui põhikohustuste rikkumine. Teisalt ei anna eeltoodud põhjendused

alust rakendada madalamat kui 10% finantskorrektsiooni määra. Hankelepingust huvitatud isik

võis loobuda hankes osalemisest garantii esitamise ajale ja perioodile seatud tingimuste tõttu.

Seega esineb põhjendatud oht, et hankelepingu õigusvastane muutmine tõi kaasa rahalise mõju.

Teine rikkumine (rikkumine nr 2) on seotud sellega, et hankija on jätnud kontrollimata

hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtjate suhtes RHS § 95 lg 1 kõrvaldamise

alused. Edukas pakkuja kasutas alltöövõtjatena isikuid, kellel esines maksuvõlg. Hankija rikkus

3-22-1577

3(11)

RHS § 122 lg-test 5 ja 7 tulenevaid kohustusi. Alltöövõtjatel Väljataguse Veod OÜ, Trautman

Grupp OÜ, FMB Inest Grupp OÜ oli maksuvõlg nii lepingulise suhte alguses kui ka selle

lõpetamisel. Samuti on allhankijana kasutatud osaühingut MRF Vool, kellel lepingulise suhte

alguses seisuga 24.03.2020 maksuvõlga ei esinenud, kuid ca kaks kuud hiljem oli juba

maksuvõlg 1458,88 eurot. Hankija ei oleks tohtinud lubada nende alltöövõtjate kasutamist

lepingu täitmisel ja ta oleks pidanud nõudma alltöövõtjate asendamist (RHS § 122 lg 7). Jättes

eelloetletud töövõtjad asendamata, mõjutas see ausat konkurentsi turul, kuna töövõtja sai eelise

kasutades alltöövõtjat, kes tegelikult ei tohiks maksude tasumata jätmise tõttu RHS-i kohaselt

alltöövõttu pakkuda. Isegi kui hankija eksimus pole olnud tahtlik, ei muuda see olematuks RHS

§ 3 p-des 1 ja 2 sätestatud põhimõtete rikkumist, niisamuti maksuvõlaga alltöövõtja

aktsepteerimise fakti. Ei ole teada, milliseks oleks võinud kujuneda pakkujate ring ja hanke

tulemus, kui hankest huvitatud isikud oleksid teadnud, et hankija aktsepteerib hankelepingu

täitmisel maksuvõlaga alltöövõtjaid. Selle rikkumise osas esinevad samuti Vabariigi Valitsuse

01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude

abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja

kord“ (edaspidi ühendmäärus) §-s 228 toodud asjaolud. Põhjendatud on rakendada 10%

finantskorrektsiooni määra. Toetuse saaja selgitustest nähtub, et hankemenetlus jäi keerulisse

ajaperioodi, kui riigihangete registris tehti märkimisväärseid uuendusi ja Maksu- ja

Tolliametiga (MTA) peetud suhtluses olid ebakõlad. Sellest võib järeldada, et toetuse saaja ei

jätnud RHS-i nõudeid järgimata pahatahtlikult. Samuti ei ületanud riigihanke nr 204162

maksumus rahvusvahelist piirmäära. Teisalt ei anna need põhjendused alust rakendada

madalamat kui 10% finantskorrektsiooni määra. Tegemist on hanke tulemusi eelduslikult

mõjutanud rikkumisega. Kokku on esitatud maksuvõlgades alltöövõtjate osa hankelepingu

mahust 196 234,32 eurot (käibemaksuta), mis teeb ca 7,8 % hankelepingu maksumusest.

Kuna riigihankes nr 204162 on tuvastatud kaks rikkumist, millest mõlema osas peab RTK

põhjendatuks kohaldada 10% finantskorrektsiooni määra, siis rakendatakse tervikuna

finantskorrektsiooni määra 10% ulatuses (ühendmääruse § 21 lg 3).

3. Kaebaja esitas vaide, mille Riigi Tugiteenuste Keskus jättis 22.06.2022 vaideotsusega nr

11.4-5/0591 rahuldamata.

Garantiiperioodi puudutavas osas on vaie põhjendamatu.

Kuigi hankija on rikkunud kohustust kontrollida pärast hankelepingu sõlmimist lisandunud

alltöövõtjate suhtes RHS § 95 lg-s 1 nimetatud kõrvaldamise aluseid, siis tulnuks hankelepingu

p 9.3.11 ja RHS § 122 lg 7 alusel nõuda vaid Väljataguse Veod OÜ ja FMB Invest OÜ

asendamist, kuivõrd nimetatud ettevõtetel esines maksuvõlg ajal, mil vaide esitaja pidi

kõrvaldamisaluste puudumist kontrollima, s.o alltöövõtja hankelepingusse kaasamise seisuga.

Vaide esitaja ei pidanud kontrollima alltöövõtjate suhtes kõrvaldamise aluseid hankelepingu

täitmise kestel, samuti ei näe RHS § 122 lg 5 ette kohustust kontrollida alltöövõtjat uuesti, kui

alltöövõtja täidab hankelepingus erinevaid töölõike, mistõttu teda hankelepingusse erinevatel

aegadel uuesti kaasatakse. See eksimus ei mõjuta aga vaidlustatud otsust sisuliselt.

4. Põhja-Sakala vald esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse RTK 13.04.2022 otsuse ja

22.06.2022 vaideotsuse tühistamiseks ning 2920,05 euro suuruse kahju hüvitamiseks.

RTK otsused on garantiiperioodi puudutava rikkumise osas õigusvastased.

Tulenevalt RHS § 122 lg 7 sõnastusest on alltöövõtjate kontrollimine oluline nende lepingu

täitmisesse kaasamise seisuga, mitte nende kaasamise viimase päeva seisuga. Sellisel juhul

puuduks mis tahes mõte alltöövõtja asendamise nõudmisel. Seega oli RTK hinnang Trautman

Grupp OÜ ja MRF Vool osas ekslik. Eeltooduga on RTK vaideotsuses ka nõustunud. Küll aga

3-22-1577

4(11)

ei mõjutanud RTK hinnangul see viga vaidlustatud otsust sisuliselt. Kaebaja leiab, et see viga

mõjutas finantskorrektsiooni suurust. Finantskorrektsioon alltöövõtjate kontrollimata jätmise

eest ei ole proportsionaalne. RTK ei ole arvestanud kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega.

Hankes oli konkurents piisavalt tagatud. Hankelepingu alusel tööde teostamise ajal ei olnud

kaebajale teadaolevalt alltöövõtjatega probleeme. Projekti eesmärk sai saavutatud. Samuti ei

ole RTK arvestanud sellega, et tegemist oli ühiskondlikult olulise objektiga, mille sihipäraseks

kasutusele võtmiseks oli oluline, et tööde teostamisse ei tekiks viivitusi. Alltöövõtjate

asendamine oleks võinud viia olukorrani, kus koolihoone ei valmi õppeaasta alguseks. Kaebajal

oleks tulnud teha täiendavaid kulutusi alternatiivsete lahenduste leidmiseks. Seejuures arvestas

kaebaja sellega, et hankelepingu täitmise periood kattub osaliselt Eestis väljakuulutatud

eriolukorraga, mis võis mõjutada alltöövõtjate maksuvõlgnevusi. RTK ei ole kaebaja väidetele

sisuliselt vastanud.

Kaebaja kandis vaidemenetluses õigusabikulusid 2920,05 eurot. Struktuuritoetuste vaidlustes

on kohustuslik läbida kohtueelse menetluse raames vaidemenetlus. Seega ei olnud kaebajal

valikut pöörduda õiguste rikkumise korral otse kohtusse. Kahju tekkimist 2920,05 euro ulatuses

(käibemaksuta) tõendab kaebajale osutatud õigusteenuse eest esitatud arve nr 2222217.

5. Tallinna Halduskohus jättis 19.06.2023 otsusega kaebuse rahuldamata tühistamisnõudeid

puudutavas osas. Kohus rahuldas kahju hüvitamise nõude osaliselt ning mõistis RTK-lt kaebaja

kasuks välja kahjuhüvitise 1417,50 eurot. Ülejäänud osas jättis kohus kahju hüvitamise nõude

rahuldamata. Kohus mõistis RTK-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2325 eurot.

RTK on alusetult heitnud kaebajale ette lubamatut hankelepingu muutmist seoses garantiiaegse

tagatise esitamisega (st RHS-i rikkumist). RTK-l tulnuks tõlgendada mitmeti mõistetavaid

hankelepingu tingimusi kaebajale kui hankijale soodsamalt ehk viisil, kuidas hankija ise

vaidlusaluseid hankelepingu tingimusi mõistis. Selline hankelepingu tingimuste tõlgendamine

on praegusel juhul ka hankija jaoks (majanduslikult) kasulikum, sest garantiiperioodi kestvus

langeb hilisemasse perioodi. Ei ole alust väita, et tellija ja töövõtja vahel oli kokkulepe muuta

hankelepingut. Asjas ei saa teha järeldust, et hankija jättis tagatise õigeaegse esitamata jätmise

kontrollimata ja töövõtjalt välja nõudmata. Kuna töövõtja kõrvaldas lõpuks kohustuse

rikkumise (ehk esitas nõutavas suuruses tagatise), siis ei olnud kaebajal vajadust enam muid

võimalikke õiguskaitsevahendeid kasutada. Kaebajal on võimalik tagatist hoida kuni lepingus

kokkulepitud 3-aastase perioodi täitumiseni.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jättis hankelepingu täitmisel oma RHS § 122 lg-t 5 tuleneva

kontrollikohustuse täitmata ning sellest tingituna ei andnud kaebaja pakkujale RHS § 95 lg-s 6

sätestatud tähtaega maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks ega nõudnud pakkujalt RHS § 122

lg 7 ja hankelepingu p 9.3.11 alusel maksuvõlaga alltöövõtjate asendamist. Seega on hankija

oma tegevusetusega rikkunud RHS-i § 122 lg-d 5 ja 7 ning hankelepingu p-i 9.3.11. Saab

eeldada, et (pea)töövõtja sai praegusel juhul eelise kasutades alltöövõtjaid, kes tegelikkuses ei

oleks RHS-i ja hankelepingu kohaselt tohtinud maksude tasumata jätmise tõttu alltöövõttu

pakkuda. Seega ei saa välistada, et rikkumisel oli ka finantsmõju liidu eelarvele.

Ühendmääruse §-s 228 sätestatud rikkumise korral võib finantskorrektsiooni määr olla 2, 5, 10

või 25% ja formaalse rikkumise korral ei tuleks finantskorrektsiooni üldse kohaldada. RTK on

kaebaja rikkumise olulist ja raskust hinnates pidanud proportsionaalseks kohaldada 10%

finantskorrektsiooni määra. Kohus saab vaid kontrollida, kas vastustaja on erinevate määrade

kohaldamist kaalunud ja valitud määra kohaselt põhjendanud. Kohtule ei nähtu, et RTK oleks

teinud finantskorrektsiooni määra valikul ilmselgeid kaalumisvigu. Vastustaja on põhjendanud,

milliste asjaoludega on arvestatud finantskorrektsiooni määra vähendamisel ja mis põhjustel ei

ole kaebaja suhtes õigustatud kohaldada veelgi madalamat ehk 2% või 5% määra. Vastustaja

3-22-1577

5(11)

leidis, et kuigi ühendmääruse seletuskirjas on selgitatud, et RHS §-s 3 nimetatud üldpõhimõtete

olulise riive korral tuleb eelduslikult rakendada 25% finantskorrektsiooni määra, siis praegusel

juhul ei ole põhjendatud rangeimat 25% määra kohaldada, sest kõnesolev hankemenetlus jäi

keerulisse ajaperioodi, kus riigihangete registris tehti märkimisväärseid uuendusi, MTA-ga

peetud kommunikatsioonis tekkisid kaebajal ebakõlad ning riigihange nr 204162 eeldatav ega

tegelik maksumus ei ületanud rahvusvahelist piirmäära. Teisalt leidis RTK, et madalamat kui

10% määra ei ole alust kohaldada, sest tegemist on hanke tulemusi eelduslikult mõjutanud

rikkumisega. Kui hankija oleks korrektselt järginud RHS § 95 lg 1 p-i 4 ning hankemenetlusest

kõrvaldanud maksuvõlaga alltöövõtjad, siis oleks alltöövõtjateks tõenäoliselt osutunud hoopis

teised ettevõtted, kellel maksuvõlg puudus. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et

10% finantskorrektsiooni määr on ebaproportsionaalne. Sealjuures asjaolu, et kaebajale heideti

algselt ette nelja alltöövõtja kontrollimata ja asendamise nõudmata jätmist ning hiljem

vaidemenetluses üksnes kahe alltöövõtja, ei ole määrav, sest (kontrollikohustuse) rikkumise

olemust see ei muuda. Samuti ei heida RTK praegusel juhul kaebajale ette konkreetse kahju

tekitamist, millisel juhul võiks rikkumise ulatuse hindamisel omada tähtsust ka maksuvõlaga

alltöövõtjate arv. Ka muud kaebaja väited (tegemist on ühiskondlikult olulise hoonega, piisav

konkurents oli tagatud ja projekti eesmärk sai saavutatud) ei anna alust järelduseks, et vastustaja

määratud finantskorrektsiooni määr 10% on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Finantskorrektsiooni otsus ja vaideotsus on seega materiaalselt õigusvastased osas, milles RTK

heitis ette hankelepingu lubamatut muutmist seoses garantiiaegse tagatise esitamisega. See aga

ei too kaasa finantskorrektsiooni tühistamist, sest isegi kui jätta sellest välja kõnesolev punkt,

siis tuleks vaatamata sellele kohaldada finantskorrektsiooni 10% määras. Seda põhjusel, et

vastustaja on õigesti heitnud kaebajale ette teist rikkumist, s.o alltöövõtjate kontrollikohustuse

rikkumist ning määranud selle rikkumise eest õiguspäraselt ka finantskorrektsiooni määra 10%.

Ühendmääruse § 21 lg 3 sätestab, et kui ühes hankes tuvastatakse enam kui üks rikkumine,

mille mõju ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või

ressursimahukas, siis sama hanke erinevate rikkumiste korral rakendatakse suurimat

finantskorrektsiooni määra. Kuna RTK määras kaebajale tervikuna 10% finantskorrektsiooni

määra, siis finantskorrektsiooni resolutsioon praegusel juhul ei muutu.

Kahjunõue on osaliselt põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt saab kohustuslikus kohtueelses

menetluses kantud õigusabikulud välja mõista riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel.

Kohus tuvastas eelnevalt, et vaidlustatud otsused on osaliselt õigusvastased, s.o esimese

rikkumise osas. Kahju tekkimine vaidemenetluses kantud õigusabikulude näol on tõendatud

Advokaadibüroo WALLESS OÜ 14.06.2022 arvega nr 2222217 summas 2920,05 eurot.

Kaebaja 30.05.2023 esitatud maksekorraldus tõendab 14.06.2022 arve eest tasumist. Seega on

kahju tekkimine tõendatud. Kaebaja kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel esineb

põhjuslik seos. Kui vastustaja poleks andnud vaidlustatud 13.04.2022 finantskorrektsiooni

otsust, siis ei oleks kaebaja pidanud seda vaidlustama ja õigusabikulusid kandma. Arvestades

käesoleva vaidluse sisu, peab kohus välise õigusabi kasutamist põhjendatuks. Kahjuhüvitist

tuleb vähendada advokaadibüroole tasutud büroo üldkulude (85,05 euro) võrra, sest kohtul

puudub võimalus hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning

mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas. Lisaks tuleb kahju

hüvitist vähendada põhjusel, et vaidlustatud otsused olid õigusvastased üksnes osaliselt (s.o

pooles ulatuses). Seega on põhjendatud välja mõista kahjuhüvitis 1417,50 eurot (s.o 2920,05 –

85,05 ÷ 2). Õigusabiteenuse eest tasutud tunnihinda ega töötundide arvu kohus ülepaisutatuks

ei pea.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-1577

6(11)

6. Põhja-Sakala vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega

kaebus jäeti rahuldamata, ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada täies ulatuses.

Finantskorrektsioon peab olema proportsionaalne rikkumise raskuse ja ulatusega ja seda ka siis,

kui praktika ühtlustamiseks ja õiguskindluse tagamiseks eksisteerib mingi hindamisskaala või

-maatriks, nagu Euroopa Komisjoni juhised. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr

1303/2013 art 143 lg 2 kolmas lause sätestab, et liikmesriigid võtavad arvesse eeskirjade

eiramise olemust ja keerukust ning fondidele tekitatud rahalist kahju ja kohaldavad

proportsionaalseid korrektsioone. Euroopa Kohus on leidnud, et finantskorrektsiooni summa

kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kõiki näitajaid, mis võivad õigustada suurema või

hoopis väiksema korrektsiooni rakendamist. Finantskorrektsioonid ei tohiks ulatuda kaugemale

sellest, mida on tegelikult vaja, arvestades eeskirjade eiramise olemust ja raskust. Samad

põhimõtted kehtivad Eesti õiguses.

RTK on lähtunud ühendmääruse valest redaktsioonist. Riigikohtu 28.06.2023 otsuse asjas nr 5-

23-2 p 62 kohaselt tuleb kohalduv õigus tuvastada lähtuvalt toetustaotluse rahuldamise ajast,

sest just toetustaotluse rahuldamine annab toetuse saajale ühelt poolt õiguse toetust saada ja

teisalt paneb talle toetuse kasutamisega seotud kohustused, mis hõlmavad riigihankereeglite

järgimata jätmisega kaasnevaid finantskorrektsioone. Riigikohus tunnistas sama otsusega

ühendmääruse § 25 lõige 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, millega nähakse

ette, et § 22³ kohaldub toetustaotluste puhul, mis rahuldati enne 09.10.2020. Siinses asjas

rahuldati kaebaja toetustaotlus 10.09.2017, s.t lähtuda oleks tulnud ühendmääruse 07.05.2017

kuni 20.09.2018 kehtinud redaktsioonist. Ühendmääruse v.r § 22 lg 14 kohaselt vähendatakse

hankelepingule eraldatavat toetust kuni 10%, kui hankemenetluse korraldamisel ilmneb

riigihangete seaduses sätestatud nõuete rikkumine, mida ei ole lõigetes 2–11 ja 13 nimetatud,

või kui tegemist on riigihangete korraldamisega, kus hankelepingu maksumus jääb alla

riigihangete piirmäära, või kui on tegemist sotsiaal- või eriteenuste tellimisega või ideekonkursi

korraldamisega. Sõltuvalt rikkumise raskusest võib kohaldada 25% finantskorrektsiooni määra.

RTK kohaldatud ühendmääruse § 228 kohaselt tuleb rikkumistele kohaldada korrektsiooni

määra sõltuvalt selle rikkumise raskusest ja ulatusest rikkumisega seotud hankelepingu osale.

Ühendmääruse § 21 lg 1 kohaselt on võimalikud määrad 2, 5, 10 või 25%. Erisus omab siinsel

juhul tähtust, kuivõrd ühendmääruse v.r § 22 lg 14 annab RTK-le ulatuslikuma diskretsiooni.

Vastustaja ei pea valima kas 2%, 5%, 10% või 25%, vaid võib näiteks kohaldada ka 3% või 7%

korrektsioonimäära.

Apellant ei nõustu halduskohtuga, et kohtu kontrollikohustus saab üksnes piirduda sellega, kas

kaalumisel on tehtud ilmselge viga või mitte. Korrektsiooni proportsionaalsust tuleb kontrollida

rangelt, mitte piirduda üksnes ilmselguse või ebamõistlikkuse testiga. Kohus ei ole seda teinud.

RTK otsused on kaalutlusvigadega ja tuleb seetõttu tühistada. RTK on selgitanud, et 10%-st

madalamat määra ei ole võimalik kohaldada, kuna tegemist on hanke tulemusi eelduslikult

mõjutanud rikkumisega. Kaebaja hinnangul ei saa üksnes selle väitega põhjendada madalama

korrektsioonimäära määramata jätmist. Iga rikkumine, mis on tuvastatud ning mis ei ole

formaalne, omab eelduslikult mõju hanke tulemustele. Kui mõju poleks, oleks tegemist

formaalse rikkumisega, s.t korrektsiooni kohaldamine oleks igal juhul välistatud. Kui kõiki

olulisi asjaolusid arvestades on skaalaga ette määratud korrektsioonimäärad ebamõistlikult

kõrged ja liialt karistavad, tuleb vastustajal jätta need kõrvale ning tuvastada konkreetses asjas

proportsionaalne korrektsioon. Seejuures ei pea olema tuvastatud korrektsioonimäär 2%, 5%,

10% või 25%, vaid võib olla ka nt 3% või 7% jne. Väär on RTK selgitus, et ühendmäärus ei

võimalda selles toodud protsendimääradest kõrvale kalduda, s.t vastustajal ei ole määra suuruse

kindlakstegemisel diskretsiooni. Juhul kui ühendmäärusega on tõepoolest RTK diskretsioon

välistatud, tuleb see kõrvale jätta ja kohaldada asjakohast Euroopa Liidu õigust. Ka Riigikohus

selgitas asjas nr 5-23-2, et finantskorrektsiooni lõppsumma kindlaksmääramisel tuleb arvesse

3-22-1577

7(11)

võtta iga üksikjuhtumi asjaolusid. RTK pole arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Kohtujurist E.

Sharpston selgitas oma ettepanekus Elme Messer, et hinnata tuleb, mis on (i) toetuse saaja

vastutuse ulatus eeskirjade eiramise eest ja korraldusasutuse võimalik vastutus, (ii) finantsmõju

liidu eelarvele (kas tegelik või võimalik) ning (iii) kas eeskirjade eiramine muutis projekti

kehtetuks (st kas projekti viidi ellu nõuetekohaselt ja kas see oli algul edukas ning kas selle

mõnda või kõiki eesmärke täideti). Kaebaja ei nõustu kohtu ja RTK-ga, mille kohaselt asjaolu,

et kaebajale heideti algselt ette nelja alltöövõtja kontrollimata ja asendamise nõudmata jätmist

ning hiljem vaidemenetluses üksnes kahe alltöövõtjaga, ei oma tähtsust. Rikkumised võivad

olla erineva ulatuse ja raskusega ning hõlmata erinevat osa hankelepingu mahust. Siinsel juhul

tugines RTK finantskorrektsiooni tegemisel ekslikult asjaolule, et hankelepingu täitmisesse

kaasati lubamatult neli alltöövõtjat, kellel oli maksuvõlg. Hiljem selgus, et RTK on eksinud ja

lubamatuks on võimalik pidada üksnes kahe alltöövõtja kaasamist. Seda tulnuks kohtul ja RTK-

l korrektsiooni määra puhul arvesse võtta.

7. Riigi Tugiteenuste Keskus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja nõustub, et Riigikohtu otsusest nr 5-23-2 tingituna ei ole finantskorrektsiooni otsuses

kohaldatud korrektset ühendmääruse redaktsiooni ja sätteid, kuid leiab samas, et see ei too

kaasa otsuse tühistamist ega rikkumisele kohaldatava korrektsioonimäära muutust. Olenemata

ühendmääruse kohalduvast redaktsioonist on toetuse saaja otsuses märgitud asjaoludel

rikkunud RHS-i sätteid. Kaalutlemise tulemusel kohaldatav finantskorrektsiooni määr jääb

muutumatuks, mistõttu ei too ebaõige ühendmääruse redaktsiooni kohaldamine apellandile

kaasa teistsuguseid õiguslikke tagajärgi ega finantskoormuse vähenemist. Kaebaja rikkumisele

on RTK kohaldanud ühendmääruse § 228 ja § 21 lg 1 koosmõjul 10% finantskorrektsiooni

määra. Vastustaja on korrektsioonimäära suurust kaalunud viidatud sätetes kehtestatud

protsendimääradele tuginedes, mis võimaldab määra suurust alandada kahele protsendile.

Kaalumise tulemusena leidis rakendusüksus, et madalama kui 10% finantskorrektsiooni määra

kohaldamine ei ole otsuses etteheidetud hankerikkumiste puhul põhjendatud. Halduskohtu

hinnangul ei ole RTK finantskorrektsiooni määra valikul teinud ilmselgeid kaalumisvigu ning

määr on proportsionaalne. Vanas ühendmääruses kohaldub samale rikkumisele § 22 lg 14, mis

võimaldab rakendusüksusel teostada kaalutlusõigust vahemikus 0–10% ning 25%. RTK on

finantskorrektsiooni otsuses kaalunud ja selgitanud, miks ei saa konkreetsele rikkumisele

kohaldada madalamat korrektsioonimäära kui 10%. RTK arvates on sellekohased põhjendused

aktuaalsed ja asjakohased ka ühendmääruse § 22 lg 14 varasema redaktsiooni alusel

korrektsioonimäära kohaldamisel ja motiveerimisel. Peaasjalikult leidis vastustaja, et 10

protsendist madalamat määra ei ole põhjendatud kohaldada, sest tegemist on hanke tulemusi

eelduslikult mõjutanud rikkumisega. Kui hankija oleks korrektselt järginud RHS § 95 lg 1 p 4

ning hankemenetlusest kõrvaldanud maksuvõlaga alltöövõtjad, siis oleks alltöövõtjateks

tõenäoliselt osutunud hoopis teised ettevõtted, kellel maksuvõlg puudus. Samuti võinuks hanke

tulemused olla teistsugused, kui hankest huvitatud isikud oleksid teadnud, et hankija

aktsepteerib hankelepingu täitmisel alltöövõtjaid, kellel esinevad kõrvaldamise alused. Hankest

potentsiaalselt huvitatud ettevõtja võinuks osaleda hankemenetlus ja esitada maksuvõlgadega

alltöövõtjat kaasates hinnalt soodsama pakkumuse, kui ta teadnuks, et hankija alltöövõtjate osas

kõrvaldamise aluste kontrolli ei teosta. Olenemata alltöövõtjate arvust on tegemist hanke

tulemusi eelduslikult mõjutanud rikkumisega, mistõttu ei ole võimalik kohaldada madalamat

finantskorrektsiooni määra või lugeda rikkumist formaalseks. Rikkumise potentsiaalne mõju

hankes osalevatele pakkujate ringile ning hanke tulemustele on alltöövõtjate arvust olenemata

sama. RTK kaalutlustest ja täiendavatest põhjendustest on tuvastatav, et isegi kui vaidlusaluse

rikkumise kohta tuleks vana ühendmääruse alusel teha uus finantskorrektsiooni otsus, jõuab

vastustaja kaalumise tulemusena jätkuvalt 10% finantskorrektsiooni määrani. Riigihanke

reeglite ja üldpõhimõtete täitmise puhul tulebki lähtuda just võimalikest hüpoteetilistest

3-22-1577

8(11)

situatsioonidest ehk teisisõnu peab RHS-i korralik järgimine tagama avatud hankemenetluses

olukorra, kus isikute õigusi pole võimalik isegi oletatavasti rikkuda. Piisab, kui kahju tekkimine

oli põhimõtteliselt võimalik ja selle tekkimist ei saa välistada. Seetõttu ei oma põhimõttelist

tähendust apellandi viited riigihankes nr 204162 esitatud pakkumuste arvule, varasemate ja

samalaadsete hangete eeldatavalt ühesugusele pakkujate ringile või projekti tulemuste

saavutamisele. Ükski loetletud asjaoludest ei välista võimalust, et konkreetses hankes võinuks

pakkujate ring, hanke tulemused ja pakkumuste maksumused olla teistsugused, kui RTK

otsuses käsitletud rikkumist poleks esinenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kaebaja

halduskohtule esitatud kaebus tuleb rahuldada, RTK vaidlustatud otsused tühistada ning kahju

tuleb välja mõista täies ulatuses (v.a 85,05 euro suurust bürookulu puudutavas osas, mille

rahuldamata jätmist kaebaja apellatsioonkaebuses ei vaidlusta).

9. Rikkumist nr 1 puudutavas osas (garantiiaegne tagatis) ei ole RTK halduskohtu otsuse

põhjendusi vaidlustanud ja nende õigsuse üle pooled ei vaidle. Halduskohtu põhjendused on

kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2023 otsuses nr 3-21-1711 võetud seisukohtadega

ning ringkonnakohus nõustub nendega neid üle kordamata. Ringkonnakohus analüüsib allpool,

kas finantskorrektsiooni tegemine oli põhjendatud rikkumist nr 2 (alltöövõtjate kontrollimata

jätmine) puudutavas osas.

10. Määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2 kohaselt teevad liikmesriigid tegevustes või

rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad

finantskorrektsioonid, mis seisnevad avaliku sektori toetuse täielikus või osalises tühistamises.

Liikmesriigid võtavad arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele tekitatud

rahalist kahju ja kohaldavad proportsionaalseid korrektsioone. Eeskirjade eiramisena

käsitatakse määruse (EL) nr 1303/2013 art 2 p 36 kohaselt EL-i õiguse või selle kohaldamisega

seotud liikmesriigi õiguse rikkumist, mis tuleneb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide

rakendamisega seotud ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis on mõjutanud või oleks

võinud kahjustavalt mõjutada EL-i eelarvet põhjendamata kuluartikli EL-i eelarvest

debiteerimise tõttu.

11. STS2014–2020 § 45 lg 1 p 3 kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks

või tühistamiseks määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 alusel ja sellega kooskõlas mh juhtudel,

kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on

mõjutanud kulu abikõlblikkust. STS2014–2020 § 46 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui

finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist

tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et

kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust

kooskõlas ühendmäärusega.

12. Finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu

praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema EL-i õigust; 2)

rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning 3) EL-

i eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu 01.10.2020

otsus C-743/18, p 51). EL-i õiguse rikkumise all mõeldakse mh nende riigisiseste õigusnormide

rikkumist, mis on kohaldatavad fondidest toetatavate toimingute suhtes ja aitavad tagada

rahastatud projektide juhtimist reguleerivate EL-i õigusnormide nõuetekohast kohaldamist

(otsus C-743/18, p 52). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise eelduseks

3-22-1577

9(11)

toetuse saaja tahtlus või hooletus (otsus C-743/18, p-d 57–65). Nõutav ei ole ka konkreetse

finantsmõju tõendamine, vaid piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise

võimalus ei olnud välistatud (otsus C-743/18, p 67).

13. Need eeskirjade rikkumise eeldused on praeguses asjas rikkumist nr 2 puudutavas osas

täidetud. Kaebaja pole neid apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub

selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

14. Kaebajale ette heidetud rikkumise puhul saab eeldada, et see mõjutas hanke tulemusi. Ei saa

välistada, et rikkumisel oli ka finantsmõju liidu eelarvele. Tegemist on sisulise, mitte formaalse

rikkumisega. Seda arvestades tuli vastustajal teha finantskorrektsioon. Üldjuhul tuleb otsus teha

summas, mis vastab rikkumise rahalisele suurusele. Praeguses asjas pole võimalik hinnata kahju

täpset suurust, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring, esitatud pakkumused

ja edukas pakkuja, kui vaidlusalust riigihangete reeglite rikkumist ei oleks esinenud, s.o kui

pakkujad oleks saanud arvestada, et võivad kasutada maksuvõlaga alltöövõtjat. Seepärast tuleb

finantskorrektsiooni ulatuse määratlemisel lähtuda ühendmääruses sätestatud määradest.

15. Vaidlustatud haldusaktide aluseks oli ühendmääruse 09.10.2020 jõustunud redaktsiooni

§ 228, mis sätestab, et kui alla riigihanke piirmäära või sotsiaal- või eriteenuste riigihanke või

ideekonkursi korraldamisel rikutakse riigihangete seadust või hankemenetluses ilmneb §-

des 22–227 nimetamata riigihangete seaduse rikkumine, kohaldatakse sõltuvalt rikkumise

raskusest ja ulatusest rikkumisega seotud hankelepingu osale § 21 lõikes 1 nimetatud

finantskorrektsiooni määra, välja arvatud juhul, kui rikkumine on üksnes formaalne. Määruse

§ 21 lg 1 sätestab, et kui struktuuritoetuse seaduse § 46 lõike 1 kohaselt ilmneb, et toetuse saaja

on eiranud oma kohustusi või talle kehtestatud nõudeid ja finantskorrektsiooni otsuse tegemisel

ei ole võimalik kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt selle rahalise mõju

suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis

vähendatakse toetust sõltuvalt rikkumise raskusest 2, 5, 10 või 25 protsenti tegevustele või

tegevuste kogumile eraldatud toetusest sõltuvalt asjaolude mõjust kulu abikõlblikkusele, välja

arvatud, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.

16. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et arvestades Riigikohtu 28.06.2023 otsust nr 5-23-2, tuleb

kaebajale tehtud finantskorrektsiooni ulatuse määramisel lähtuda hoopis ühendmääruse sättest

(§ 22 lg-st 14), mis kehtis kaebaja toetustaotluse rahuldamise ajal (ühendmääruse v.r), vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2023 otsus asjas nr 3-21-2855, p 19.

17. RTK märgib iseenesest õigesti, et valele õiguslikule alusele viitamine ei too iseenesest kaasa

haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning

kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (Riigikohtu 22.09.2022 otsus

nr 3-20-1548, p 14). Eristada tuleb siiski ühelt poolt faktide tuvastamist, õigusnormidele

viitamist ja hindamisotsuseid ning teiselt poolt kaalutlusõiguse alusel tehtavaid otsuseid.

18. Ühendmääruse v.r § 22 lg 14 kohaselt vähendatakse hankelepingule eraldatavat toetust kuni

10 protsenti, kui hankemenetluse korraldamisel ilmneb riigihangete seaduses sätestatud nõuete

rikkumine, mida ei ole lõigetes 2–11 ja 13 nimetatud, või kui tegemist on riigihangete

korraldamisega, kus hankelepingu maksumus jääb alla riigihangete piirmäära või kui on

tegemist lihtsustatud korras teenuste tellimisega või ideekonkursi korraldamisega. Sõltuvalt

rikkumise raskusest võib kohaldada 25-protsendilist finantskorrektsiooni määra.

19. Praeguses asjas välistas RTK 25% finantskorrektsiooni määra. Seejärel kaalus ta, kas oleks

alust kohaldada 10% või kehtivas määruses ette nähtud teisi fikseeritud määras alternatiive, 2%

või 5%. Varasema määruse redaktsiooni järgi oli RTK kaalutlusõigus aga märksa ulatuslikum

ja see oleks võimaldanud ka finantskorrektsiooni tegemist määras üle 5% ja alla 10%. RTK

3-22-1577

10(11)

seda võimalust ei kaalunud, kuna tema (ekslikult) kohaldatud määruse redaktsioon keelas selle.

Seega tuleb RTK-l otsustada finantskorrektsiooni määra üle ulatuslikuma kaalutlusõiguse

alusel, kui RTK võimalikuks pidas. Järelikult on vaidlustatud haldusaktid õigusvastased ja tuleb

tühistada. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 ei tohi kohus teostada kaalutlusõigust vastustaja eest

ja otsustada, milline oleks õige tulemus, kui kaalutlusõigust ulatuslikumalt kasutada. Riigikohus

märkis asjas nr 5-23-2 samuti, et iseenesest ei ole välistatud kaalumise tulemusena sama, 10-

protsendilise finantskorrektsioonini jõudmine, kui selleni viib eeskirjade eiramise olemuse ja

keerukuse ning fondidele tekitatud rahalise kahju kaalumine (p 94), kuid see ei takistanud selles

asjas õigusvastase finantskorrektsiooni otsuse tühistamist. Samale tulemusele jõudmine ei ole

siinsel juhul kindel, sest RTK kaalutlusõigus suureneb oluliselt, sisuliselt 50% ulatuses

(võimaldades ka 5–10% vahele jäävat finantskorrektsiooni, mis rahalises väärtuses on kaebaja

jaoks oluline vahe). Tuleb arvestada, et vaidemenetluse käigus on vähenenud rikkumise ulatus

(4 lubamatu alltöövõtja asemel oli tegelikult 2). See asjaolu on asjakohane juba seetõttu, et

vastustaja tõi ise oma 13.04.2022 otsuses ühe kaalutlusena välja, et maksuvõlgades alltöövõtjate

osa hankelepingu mahust on 196 234,32 eurot käibemaksuta (koos käibemaksuga 235 481,18

eurot), mis teeb ligemale 7,8% hankelepingu maksumusest. Samuti tuleb arvestada, et tegemist

ei ole raske ja tahtliku rikkumisega ja mõju oht on väike (Euroopa Kohtu kohtujurist E.

Sharpstoni ettepanek asjas C-743/18, p 89 jj). Ehkki garantiiaegse tagatise ja alltöövõtjatega

seotud rikkumisi on RTK analüüsinud eraldi ja mõlemad tõid kaasa 10% finantskorrektsiooni

(sama summa), on võimalik, et vastustaja hindas kaebaja rikkumise olulisust alltöövõtjatega

seoses üle ka seetõttu, et samal ajal oli (ekslikult, nagu kohtumenetluses on hiljem ilmnenud)

kindlaks tehtud ka sama hankega seotud kaebaja teine rikkumine. Riigikohtu selgituste järgi

tuleb finantskorrektsiooni määra üle otsustamisel kaalutlusõigust sisustada kooskõlas määruse

(EL) nr 1303/2013 art 143 lg-ga 2, sh tuleb kaalumisel arvestada konkreetse vaidluse asjaolusid.

Kaalutlusõiguse teostamine ei saa seetõttu piirduda viidetega Euroopa Komisjoni suunistele (vt

ka Riigikohtu 28.06.2023 otsus nr 5-23-2, p-d 66, 70, 88 ja 94; 31.05.2023 määrus nr 3-20-

2402, p 24) või nende suuniste alusel kehtestatud ühendmäärusele.

20. Neil kaalutlustel on RTK 13.04.2022 otsus nr 11.4-5/0373 ja 22.06.2022 vaideotsus nr 11.4-

5/0591 õigusvastased ja tuleb tühistada.

21. Halduskohus rahuldas kahjunõude rikkumist nr 1 puudutavate vaidemenetluse kulude osas.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende põhjendustega. Kuna apellatsioonimenetluses on

ilmnenud RTK finantskorrektsiooni otsuse alusetus ka rikkumist nr 2 puudutavas osas, siis tuleb

kahjunõue rahuldada halduskohtu otsuses toodud põhjustel (p-d 13–16) tervikuna. Üksnes

bürookulu 85,05 euro puudutavas osas jääb kahjunõue rahuldamata, selles osas ei ole apellant

halduskohtu otsust ka vaidlustanud.

22. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse

ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.

Menetluskulud

23. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda ning temalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud

ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1).

24. Kaebaja palus halduskohtus vastustajalt välja mõista 5082,45 eurot (sh riigilõiv 1050 eurot).

Halduskohus pidas neist vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 4650 eurot ja leidis, et

kaebuse osalise rahuldamise tõttu (umbes pooles ulatuses) tuleb nendest vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista 50% ehk 2325 eurot. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse tervikuna,

3-22-1577

11(11)

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks täiendavalt välja mõista 2325 eurot esimese astme kohtus

kantud menetluskulu katteks.

25. Kaebaja palus apellatsiooniastmes vastustajalt välja mõista 2394,15 eurot, sh

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1050 eurot, esindajakulu 1305 eurot ja

kaasnevad kulud 39,15 eurot (vt 26.10.2023 menetlusdokument ja selle lisaks olevad arved).

Asja keerukust ja mahtu arvestades loeb ringkonnakohus need kulud apellatsioonimenetluses

vajalikuks ja põhjendatuks ja mõistab vastustajalt välja.

26. Kokku mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 4719,15 eurot, mis

koosneb ringkonnakohtus kantud menetluskuludest täiendavalt välja mõistetavatest esimese

astme menetluskuludest. Neile lisanduvad halduskohtu väljamõistetud menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)

3/6/24, 4:18 PM Meil – [email protected]

https://mail.rmit.ee/owa/#path=/mail/inbox/rp 1/2

Ed: Menetluskulude hüvitamine haldusasjas nr 3-22-1577

Tähelepanu! Kiri saabus väljastpoolt amet/RM valitsemisala. Palume linke ja faile mie avada, kui kiri on saabunud tundmatult aadressilt!

Tere,

edastan Teile Põhja-Sakala Vallavalitsuse kontonumbri: EE712200001120223591, kuhu võib kanda menetluskulud.

Lugupidamisega,

Sirje Ojalo pearaamatupidaja +372 522 8122 [email protected]

Saatja: Karel Tölp <[email protected]> Saadetud: teisipäev, 5. märts 2024 14:44 Adressaat: Sirje Ojalo <[email protected]> Teema: Ed: Menetluskulude hüvitamine haldusasjas nr 3-22-1577   Tere

Palun saada meie andmed.

Lugupidamisega

Karel Tölp vallavanem [email protected] +372 5667 3533

Saatja: Piret Kergandberg | WALLESS <[email protected]> Saadetud: teisipäev, 5. märts 2024 12:29 Adressaat: Karel Tölp <[email protected]> Teema: FW: Menetluskulude hüvitamine haldusasjas nr 3-22-1577   Tere Ringkonnakohtu kohtuotsus jõustus. Palju õnne! Vastaspool soovib tasuda kohtumenetluses väljamõistetud summad. Palun saatke arveldusarve andmed, kuhu see tasuda. Heade soovidega Piret Kergandberg

Sirje Ojalo <[email protected]> K 06.03.2024 16:15

Adressaat:Kari Treial <[email protected]>;

3/6/24, 4:18 PM Meil – [email protected]

https://mail.rmit.ee/owa/#path=/mail/inbox/rp 2/2

You don't often get email from [email protected]. Learn why this is important

From: Kari Treial <[email protected]> Sent: Tuesday, March 5, 2024 12:19 PM To: Piret Kergandberg | WALLESS <[email protected]> Subject: Menetluskulude hüvitamine haldusasjas nr 3-22-1577

Tervist!

Täna jõustus haldusasjas nr 3-22-1577 Tallinna ringkonnakohtu 31.01.2024 kohtuotsus, millega Põhja-Sakala valla apellatsioonkaebus rahulda. Seoses sellega Teile esmalt õnnitlused oma kliendi eduka esindamise eest.

Et jõustunud kohtuotsusega mõiste Riigi Tugiteenuste Keskuselt kaebaja kasuks välja I ja II kohtuastme menetluskulud summas 7044,15 eurot (4650 + 2394,15), siis palume saata ülekande tegemiseks vajaminevad andmed (makse saaja, arveldusarve number jm).

Lugupidamisega

Kari Treial Riigi Tugiteenuste Keskuse esindaja tel: +372 51 30 504 [email protected]

Käesolev e-kiri võib sisaldada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. Kui te ei ole selle kirja adressaat, palun võtke ühendust saatjaga ning kustutage e-kiri arvutist. This e-mail may contain information which is classified for internal use. If you are not the intended recipient of this message, please notify the sender immediately and delete the message.