netokäibe olemasolu summas, mis ei või olla suurem kui kahekordne hankelepingu eeldatav
maksumus ning kui hankelepingu täitmisega seotud riskide tõttu on vajalik aastakäibe nõude
määramine suuremas summas, peab hankija seda riigihanke alusdokumentides põhjendama.
4.3.2. Vaidlust ei ole selles, et hanke eeldatav maksumus oli 300 000 eurot ning
kvalifitseerimistingimuses nõuti pakkujalt hanke eeldatava maksumusega võrreldes 2,5 korda
suuremat käivet. Vaidlust ei ole ka selles, et RHAD-s puudus RHS § 100 lõike 3 kohane
põhjendus enam kui kahekordse hankelepingu eeldatava maksumuse suuruse käibenõude
seadmise kohta. Vaidlus käib selle üle, kas antud juhul oli hankijal üldse õigustatud nõuda, et
pakkuja iga-aastane käive oleks vähemalt summas 750 000 eurot, ning kas suurema netokäibe
nõude esitamise põhjenduste puudumine RHAD-s on iseenesest aluseks finantskorrektsiooni
tegemiseks. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt, kui nõutud on kahekordsest hanke eeldatavast
maksumusest suurema netokäibe olemasolu ning RHAD-s ei ole sellise netokäibe nõuet
põhjendatud, siis on igal juhul tegemist ebaproportsionaalse kvalifitseerimistingimusega.
4.3.3. Vaide lahendaja rakendusüksuse seisukohaga FKO-s ei nõustu. Kuigi nii RHS § 100 lg
3 teine lause kui ka riigihangete direktiivi 2014/24/EL artikkel 58 lg 3 näeb ette kohustuse
esitada enam kui kahekordsele hanke eeldatavale maksumusele vastava käibenõude seadmise
korral RHAD-s taolise nõude vajalikkust näitavad põhjendused, tuleneb viidatud sätetest selgelt
ka see, et enam kui kahekordse käibenõude seadmise keeld ei ole absoluutne ning teatavate
asjaolude esinemisel võib see olla siiski põhjendatud. RHS § 100 lg 3 toob selliste asjaoludena
välja hankelepingu täitmisega seotud riskid ning riigihangete direktiivi 2014/24/EL artikkel 58
lg 3 ehitustööde, teenuste või asjade olemusest tulenevad eririskid. Direktiivi põhjenduste
punkti 83 kohaselt peaks põhjendatud asjaoludel olema võimalik kohaldada miinimumkäibe
nõudmisel rangemaid nõudeid ning sellised asjaolud võivad olla seotud lepingu täitmisega
seotud kõrge riskitasemega või lepingu õigeaegse ja korrektse täitmise otsustava tähtsusega,
kui lepingu täitmine on näiteks muude lepingute täitmise eelduseks. Hankija on nii vaidlustatud
otsusest nähtuvalt juba järelevalvemenetluses kui ka vaides esitanud detailsed selgitused, miks
ta pidas vajalikuks kõrgema käibenõude seadmist. Eelkõige on need põhjused seotud hankija
tegevusvaldkonna eripärast (olulisele osale Eestist meditsiiniteenuste, st elutähtsate teenuste
osutamine) tulenevate riskide maandamise vajadusega hankelepinguga täitmisel. Kuivõrd
hankelepingu täitmine on lahutamatult seotud hankija tegevusvaldkonda kuuluvate
meditsiiniteenuste osutamise võimekusega, siis on vaide lahendaja hinnangul hankija esitatud
põhjendused usutavad ja asjakohased ning rangema netokäibe nõude seadmist ei saa ilmselgelt
põhjendamatuks pidada. Lisaks tuleb siinkohal arvestada, et hanke eeldatavat maksumust
arvestades ei olnud netokäibele seatud nõue kordades suurem RHS-s vaikimisi aktsepteeritavast
piirmäärast (kahekordne hanke eeldatav maksumus) ning saadud eduka pakkumuse maksumust
arvestades oli seatud käibenõue üksnes ca 2,28 korda suurem. Varasemalt on ka kohtupraktikas
(vt nt halduskohtu otsus 3-09-2756) mööndud, et nõutav netokäive võiks ületada hankelepingu
eeldatavat maksumust maksimaalselt 2-3 kordselt.
4.3.4. Ühtlasi ei saa praeguses juhtumis finantskorrektsiooni aluseks olla ka tõik, et RHS §
100 lõikes 3 ettenähtust suurema netokäibe esitamise nõude vajadus oli RHAD-s põhjendamata.
Kõnealune põhjendamiskohustus on seatud eesmärgiga tagada huvitatud isikutele ulatuslik
võimalus vaidlustada netokäibe nõude seadmine kui ebaproportsionaalne tingimus.
Põhjenduste puudumine ei võta huvitatud isikutelt seda võimalust ära. Vaide lahendaja siiski
möönab, et vaidlustamine võib põhjenduste puudumisel olla mõnevõrra ebamugavam, kuid
seda ebamugavust ei saa pidada selliseks, mis oleks eelduslikult kohutanud huvitatud isikuid
hankes osalemast ja pakkumusi esitamast. Hankelepingu eseme spetsiifikast ja RHAD-s
esitatud muudest nõuetest tulenevalt võis eeldada, et hankes osalesid üksnes valdkonna
eripäradega hästi kursis olevad kogemustega ettevõtjad, kes olid teadlikud turul valitsevast
olukorrast ja hinnatasemest, mistõttu saab asuda seisukohale, et huvitatud ettevõtjatel oli
vaidlustamise vajaduse üle otsustamiseks piisavalt infot ka hankija põhjendusteta. Antud juhul
ühtegi vaidlustust netokäibe nõude osas ei esitatud, samuti ei esitatud hankijale nõude kohta
küsimusi. Lisaks on siinkohal oluline ka asjaolu, et hanke eeldatav maksumus oli hankest
huvitatud isikutele ja pakkujatele hanke üldandmetes avalikustamata, mistõttu ettevõtjad ei
saanud hinnata seatud netokäibe nõude põhjendatust pelgalt RHS § 100 lõikes 3 seatud