EL kohtulahendite kokkuvõte

Dokumendiregister	Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Viit	6-1/1104-1
Registreeritud	19.04.2024
Sünkroonitud	22.04.2024
Liik	Sissetulev kiri
Funktsioon	6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine
Sari	6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus)
Toimik	6-1/2024
Juurdepääsupiirang	Avalik
Juurdepääsupiirang
Adressaat	Välisministeerium
Saabumis/saatmisviis	Välisministeerium
Vastutaja	Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond)
Originaal	Ava uues aknas

Dokument on kokkuvõtte tegemiseks liiga mahukas (36145 tm).

Failid

E-kiri.eml

Euroopa Liidu kohtuasjade kokkuvõte märts 2024.pdf

E-kiri.eml

Tere

Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest märtsis 2024. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.

Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:

Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:

C‑234/22: Roheline Kogukond (eelotsus – õigus tutvuda keskkonnateabega)
C-652/22: Kolin Inşaat Turizm Sanayi ve Ticaret (kohtujuristi ettepanek – hankemenetlus)

Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:

C‑234/21: Défense Active des Amateurs d’Armes jt (eelotsus – poolautomaatsete relvade keeld)
C-588/21 P: Public.Resource.Org ja Right to Know vs. komisjon jt (apellatsioonkaebus – õigus tutvuda dokumentidega)
C-755/21 P: Kočner vs. Europol (apellatsioonkaebus – andmete ebaseaduslik töötlemine)
C‑740/22: Endemol Shine Finland (eelotsus – süüdimõistvaid kohtuotsuseid puudutavate andmete suuline avaldamine)
C-516/22: komisjon vs. Ühendkuningriik (liikmesriigi kohustuse rikkumine – vahekohtumenetlus)
T-743/22: Mazepin vs. nõukogu (tühistamishagi – piiravad meetmed Venemaa juhtiva ettevõtjaga seotud isiku ja vahetu pereliikme suhtes)
C-61/22: Landeshauptstadt Wiesbaden (eelotsus – sõrmejäljed isikutunnistusel)
C‑671/22: Bezirkshauptmannschaft Spittal an der Drau (eelotsus – pinnaveekogu seisund)

Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.

EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).

Tervitades

Merili Kriisa

Euroopa Liidu kohtuasjade kokkuvõte märts 2024.pdf

oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:

o C-234/22: Roheline kogukond (eelotsus – õigus tutvuda keskkonnateabega)

o C-652/22: Kolin Inşaat Turizm Sanayi ve Ticaret (kohtujuristi ettepanek –

hankemenetlus)

Olulisemad EL Kohtu lahendid:

o C-234/21: Défense Active des Amateurs d’Armes jt (eelotsus – poolautomaatsete relvade keeld)

o C-588/21 P: Public.Resource.Org ja Right to Know vs. komisjon jt

(apellatsioonkaebus – õigus tutvuda dokumentidega)

o C-755/21 P: Kočner vs. Europol (apellatsioonkaebus – andmete ebaseaduslik töötlemine)

o C-740/22: Endemol Shine Finland (eelotsus – süüdimõistvaid kohtuotsuseid puudutavate andmete suuline avaldamine)

o C-516/22: komisjon vs. Ühendkuningriik (liikmesriigi kohustuse rikkumine – vahekohtumenetlus)

o T-743/22: Mazepin vs. nõukogu (tühistamishagi – piiravad meetmed Venemaa juhtiva ettevõtjaga seotud isiku ja vahetu pereliikme suhtes)

o C-61/22: Landeshauptstadt Wiesbaden (eelotsus – sõrmejäljed isikutunnistusel)

o C-671/22: Bezirkshauptmannschaft Spittal an der Drau (eelotsus – pinnaveekogu seisund)

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:

———————————————————————————————— C-234/22: Roheline kogukond (eelotsus – õigus tutvuda

keskkonnateabega) ————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus, 7. märtsil 2024

SMI on Keskkonnaagentuuri poolt iga-aastaselt läbi viidav valikuuring, mille eesmärk on anda

ülevaade Eesti metsadest, seal esinevatest muutustest ja raietegevusest. Mitu Eesti keskkonna-

organisatsiooni pöördusid kohtusse ja nõudsid SMI läbiviimiseks vajalike püsiproovitükkide asukoha

andmete avaldamist. Tallinna Halduskohus esitas Euroopa Kohtule sellega seoses eelotsusetaotluse,

milles küsis, kuidas tõlgendada keskkonnateabe direktiivi (2003/4/EÜ) sätteid. Täpsemalt soovis

halduskohus teada, kas SMI püsiproovitükkide asukoha andmed on keskkonnateave ja kas sellisele

teabele juurdepääsu võib direktiivi alusel piirata.

Euroopa Kohus leidis esmalt, et nii SMI koostamisel kasutatavate püsiproovitükkide asukoha

koordinaadid kui ka nendelt proovitükkidelt pärinevad andmed on keskkonnateave. Sellise

keskkonnateabega tutvumise õigust võivad liikmesriigid erandina siiski piirata keskkonnateabe

direktiivis sätestatud juhtudel. Seetõttu analüüsis Euroopa Kohus, kas juurdepääsu sellisele teabele

saab piirata, sest a) tegemist on koostamisel olevate materjalide ja lõpetamata dokumentide või

andmetega; b) teabe avalikustamine võib kahjustada riigiasutuste töö konfidentsiaalsust; c) teabe

avaldamine võib kahjustada riigi rahvusvahelisi suhteid; d) teabe avaldamine võib kahjustada

keskkonnakaitset.

Euroopa Kohus leidis, et püsiproovitükkide asukoha koordinaadid ei ole koostamisel olevad

materjalid või lõpetamata dokumendid või andmed ega ka keskkonnateave, mille avalikustamine võib

kahjustada riigiasutuste nõupidamise konfidentsiaalsust. Seetõttu ei saa käesoleval juhul nendele

eranditele tugineda.

Seejärel kinnitas Euroopa Kohus, et keskkonnateabe taotluse võib jätta rahuldamata, kui

avalikustamine võib kahjustada Eesti rahvusvahelisi suhteid. Selle erandi kohaldamiseks peab

eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas siiski kontrollima, kas SMI püsiproovitükkide

asukoha koordinaatide avalikustamisel on Eestile piisavalt konkreetsed ja ettenähtavad

ebasoodsad tagajärjed, mis tegelikult kahjustavad Eesti rahvusvahelist metsanduskoostööd,

ning ei ole vaid hüpoteetilised.

Samuti kinnitas Euroopa Kohus, et keskkonnateabe taotluse võib jätta rahuldamata, kui teabe

avalikustamine kahjustaks Eesti keskkonnakaitset. Selle erandi kohaldamiseks tuleb siiski tuvastada,

et teabe avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada direktiiviga kaitstud

keskkonnakaitselisi huve, kusjuures kahjustamise riski peab saama mõistlikult ette näha ja see

ei tohi olla ainult hüpoteetiline.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

———————————————————————————————— C-652/22: Kolin Inşaat Turizm Sanayi ve Ticaret (kohtujuristi

ettepanek – hankemenetlus) ————————————————————————————————

Kohtujuristi ettepanek, 7. märtsil 2024

Horvaatia riigihangete järelevalveasutus tunnistas kehtetuks võrgustiku sektori hankija esmase

hankelepingu sõlmimise otsuse. Pakkumusi uuesti läbi vaadates palus hankija esitada samal pakkujal,

kellega oli sõlmitud kehtetuks tunnistatud hankeleping, uusi ja täiendavaid dokumente, mida algses

pakkumuses ei olnud esitatud ning mis sisaldasid asjaolusid, mida algses pakkumuses ei olnud

märgitud. Seejärel otsustas hankija esitatud uusi asjaolusid arvestades sõlmida hankelepingu sama

pakkujaga. Selle otsuse peale esitati taas vaidlustus, milles seati kahtluse alla pakkumuse läbivaata-

mise ja hindamise õiguspärasus. Horvaatia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas sellises olukorras saab

võrgustiku sektori hankija võtta arvesse dokumente, mille pakkuja esitab esimest korda alles pärast

seda, kui pakkumuste esitamise tähtaeg on möödunud, ja mis ei sisaldunud algses pakkumuses ning

milles on nimetatud asjaolusid, mida pakkuja algses pakkumuses ei märkinud.

Kuna pakkuja pärines kolmandast riigist, esitas Euroopa Kohus menetluses osalejatele täiendava

küsimuse: kas ettevõtjatel, mis on asutatud kolmandates riikides, millega EL ei ole sõlminud riigi-

hankeid käsitlevat rahvusvahelist lepingut, on õigus osaleda riigihankelepingute sõlmimise menet-

lustes EL-is? Kui see on nii, siis kas liikmesriik saab määrata tingimused, mille korral need ettevõtjad

seda teha saavad, või on see üksnes EL-i otsustada?

Kohtujurist vastas kõigepealt täiendavatele küsimustele, kuna nendele antavast vastusest sõltub eel-

otsusetaotluse vastuvõetavus. Kohtujurist leidis, et nii direktiivi 2014/25 (milles käsitletakse vee-,

energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid) grammatilisest kui

ka süstemaatilisest tõlgendamisest saab järeldada, et lepinguga hõlmamata kolmandate riikide

ettevõtjad ei kuulu direktiivi isikulisse kohaldamisalasse. Kuna kaebajal ei ole õigust osaleda

direktiivi 2014/25 kohaldamisalas oleva hankelepingu sõlmimise menetluses, ei saa ta seega tugineda

selle direktiivi sätetele liikmesriigi kohtus. Seetõttu ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus

kohtujuristi hinnangul saada vastust nende sätete tõlgendamist puudutavale eelotsusetaotlusele, sest

vastus, mille Euroopa Kohus annaks, ei oleks siduv.

Siiski leidis kohtujurist, et – kui on võimalik väita, et selliste ettevõtjate osalemine hankemenetluses

on liikmesriikide otsustada – need ettevõtjad võivad tugineda riigisisesest õigusest tulenevatele

õigustele, isegi kui liidu õiguse sätete ülevõtmiseks on vastu võetud riigisisesed meetmed. See aga

sõltub sellest, kas selline hankemenetlus on liidu ainupädevuses või jagatud pädevuses.

Kohtujuristi hinnangul on hankelepingute sõlmimisel nii sisemine kui ka väline mõõde. Nimelt

kuuluvad liikmesriikide vahelised hankelepingud, mida reguleerib direktiiv 2014/25, jagatud

pädevusse, sest liidusisene mõõde kuulub siseturu kohaldamisalasse. Seevastu hankelepingute

sõlmimise väline mõõde kuulub liidu ainupädevusse, sest seda reguleeritakse ühise kaubandus-

poliitika kaudu. Seega võib liikmesriik selles valdkonnas võtta meetmeid üksnes erandkorras, kui liit

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

ei ole tegutsenud, ning tingimusel, et nende meetmete jaoks on objektiivne vajadus, liikmesriik on

teavitanud liitu oma kavatsusest ja viimane ei esita vastuväiteid.

Kuigi käesoleval juhul ei ole EL teostanud oma ainupädevust, et määrata kindlaks, kas lepinguga

hõlmamata kolmandate riikide ettevõtjad võivad sellistes menetlustes osaleda, ei saa liikmesriigid

tugineda sellele asjaolule, et saada tagasi pädevus selles valdkonnas tegutsemiseks. Kuna eelotsuse

küsimused puudutavad EL-i ainupädevust, ei saa liikmesriigid ühepoolselt otsustada laiendada

asjassepuutuvate liidu eeskirjade kohaldamisala. Kuna kõik eelotsusetaotluse esitanud kohtu

küsimused puudutavad direktiivi 2014/25 tõlgendamist, aga seda direktiivi ei saa kohtujuristi

hinnangul kohaldada, tuleb eelotsusetaotlus tervikuna tunnistada vastuvõetamatuks.

Kui Euroopa Kohus peaks siiski leidma, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav, arvab kohtujurist, et

direktiiviga 2014/25 on vastuolus see, kui hankija nõuab pakkujalt uusi dokumente tema tehnilise ja

kutsealase suutlikkuse kohta viitega töödele, mida ei ole esialgses pakkumuses nimetatud, olukorras,

kus esialgne lepingu sõlmimise otsus on tunnistatud kehtetuks ja asi on tagasi saadetud uueks

hindamiseks. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtted välistavad igasugused läbirääkimised

hankija ja pakkuja vahel hankelepingu sõlmimise menetluse raames. Kui pakkumus on esitatud, ei

või seda muuta ei pakkuja ega hankija nõudel.

Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.

Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

Olulisemad EL Kohtu lahendid:

———————————————————————————————— C-234/21: Défense Active des Amateurs d’Armes jt (eelotsus – poolautomaatsete relvade keeld)

————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. märtsil 2024

Belgias võeti 2019. aastal vastu seadus, millega sisuliselt keelati kõik enne 13. juunit 2017 soetatud

poolautomaatsed tulirelvad, mis on ümber ehitatud paukpadrunite, ärritavate või muude toimeainete

või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või akustilisteks relvadeks,

ilma et relvaomanikele oleks ette nähtud üleminekusätet. De facto tähendas see selliste relvaomanike

puhul relvade sundvõõrandamist ning tekkis küsimus omandiõiguse riive ning õiguspärase ootuse

kaitse rikkumise kohta. Belgia konstitutsioonikohus tuvastas, et kohustus sellised relvad keelata

tugineb direktiivi 91/4777 (relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta; direktiiviga 2017/853

muudetud redaktsioonis) sättel, mis ei luba liikmesriikidel sellistele relvadele ette näha

üleminekukorda (nn klass A.9 relvad). Euroopa Kohtul tuli otsustada, kas see säte on vastuolus

õiguspärase ootuse ning omandiõiguse kaitse põhimõtetega.

Euroopa Kohus märkis esmalt, et direktiiv 91/4777 lubab liikmesriikidel muu hulgas „otsustada,

kinnitada, uuendada või pikendada A-klassi punktide 6–8 alla liigituvate tulirelvade lube, mis olid

seaduslikult omandatud ja registreeritud enne 13. juunit 2017“. Kuigi sellist üleminekusätet ei ole

sõnaselgelt ette nähtud klassi A.9 relvade suhtes, siis tuleb kontrollida, kas ka klass A.9 suhtes saab

kohaldada seda üleminekukorda. Kohus märkis, et klassi A.9 sõnastuse kohaselt on sinna liigitatud

„kõik sellesse klassi kuuluvad tulirelvad“ pärast nende ümberehitamist paukpadrunite, ärritavate või

muude toimeainete või pürotehnilise laskemoona tulistamiseks või saluudiks kasutatavateks või

akustilisteks relvadeks. Järelikult on klassi A.9 kuulumise esmane tingimus, et tegemist on A-klassi,

sh klassi A.6–A.8 kuuluva relvaga, ning teine tingimus, et tegemist on ümberehitatud relvaga. See

näib kinnitavat asjaolu, et kuigi tegemist on ümberehitatud relvaga, kuulub see endiselt ka klassi A.6–

A.8.

Kohtu hinnangul ei esine ka muid asjaolusid, miks ei saaks klassis A.9 märgitud ümberehitatud

relvadele kohaldada samu üleminekusätteid, mis klassi A.6–A.8 kuuluvatele relvadele. Direktiivi

91/4777 eesmärk on tagada avalik julgeolek ning siseturu tõrgeteta toimimine. Neid eesmärke ei

kahjusta kuidagi see, kui ka ümberehitatud relvade puhul saab kinnitada, uuendada või pikendada

lube, kui see relv oli omandatud enne 13. juunit 2017, eriti arvestades, et klassi A.6–A.8 kuuluvad

relvad kujutavad endast otsest ohtu, kuid ümberehitatud relvad vaid potentsiaalset ohtu. Järelikult

tuleb direktiivi 91/4777 tõlgendada selliselt, et see lubab liikmesriikidel kasutada ülemineku-

sätteid kõigi klassidesse A.6–A.8 kuuluvate poolautomaatsete tulirelvade puhul, sealhulgas ka

selliste puhul, mis samaaegselt kuuluvad klassi A.9. Seega on eeldus, millel eelotsusetaotlus

põhineb, väär, samuti ei ilmne asjaolusid, mis võiks mõjutada selle direktiivi kehtivust õiguspärase

ootuse kaitse põhimõtte ning omandiõiguse põhimõtte seisukohast.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

———————————————————————————————— C-588/21 P: Public.Resource.Org ja Right to Know vs.

komisjon jt (apellatsioonkaebus – õigus tutvuda dokumentidega)

————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. märtsil 2024

Kaks mittetulundusühingut esitasid Euroopa Komisjonile taotluse, et tutvuda nelja harmoniseeritud

standardiga, mis puudutavad mänguasjade ohutust. Komisjon keeldus, väites, et ükski ülekaalukas

avalik huvi ei õigusta taotletud harmoniseeritud standardite avalikustamist. Lisaks võib avalikusta-

mine kahjustada konkreetse füüsilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit. Üldkohus leidis

samuti, et tegemist ei ole teabega, millele peab kõigil isikutel olema vaba ligipääs. Apellatsioon-

kaebuses palusid kaebajad tühistada Üldkohtu otsus ja näha ette, et taotletud harmoniseeritud

standarditega tuleb võimaldada tutvuda.

Euroopa Kohus analüüsis esmalt väidet, et puudub ülekaalukas üldine huvi, mis õigustaks standardite

avalikustamist. Kohus meenutas, et EL põhiõiguste harta artiklist 42 tuleneb liidu kodanikele õigus

tutvuda liidu organite ja asutuste dokumentidega. Lisaks tuleneb sellel õigusel põhinevast määrusest

1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele),

et juurdepääs dokumentidele peab olema võimalikult laiaulatuslik ning kehtestatud eeskirjad peavad

tagama selle õiguse võimalikult hõlpsa kasutamise. Kuigi selle õiguse kasutamisele on seatud piirang

juhuks, kui dokumentide avalikustamine võib kahjustada mõne isiku ärihuve, sealhulgas intellek-

tuaalomandit, siis ei tohi seda erandit kasutada, kui avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi.

Kohus on juba leidnud, et harmoniseeritud standard, mis on vastu võetud direktiivi alusel ja mis on

avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, on oma õiguslike tagajärgede tõttu liidu õiguse osa. Komisjonil

on lai pädevus otsustada, kas avaldada harmoniseeritud standard Euroopa Liidu Teatajas või mitte.

Praegusel juhul eeldatakse direktiivi kohaselt, et kõik taotletud standardid on sellised, mille puhul

eeldatakse, et tooted on nendega vastavuses. Järelikult on need standardid liidu õiguse osa. Isikutel

peab olema võimalik liidu õigusega vabalt tutvuda, et teada oma õigusi ja kohustusi, ning et nad

saaksid kontrollida, kas õigusnormides sätestatud eeskirjade adressaadid neid sätted järgivad. Võttes

arvesse ka hartas ning aluslepingus kehtestatud läbipaistvuse ning avatuse põhimõtet, asus

kohus seisukohale, et harmoniseeritud standardite avalikustamist õigustab ülekaalukas üldine

huvi. Euroopa Kohus tühistas seega Üldkohtu otsuse.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

———————————————————————————————— C-755/21 P: Kočner vs. Europol (apellatsioonkaebus –

andmete ebaseaduslik töötlemine) ————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. märtsil 2024

Slovakkia ametiasutused uurisid ajakirjaniku ja tema kihlatu mõrva, mille raames tehti koostööd

Europoliga. Europol abistas Slovakkia ametiasutusi kaebaja mobiiltelefoni ja mälupulga andmetest

väljavõtteid tehes. Andmed lekkisid Slovakkia ajakirjandusväljaannetele. Avaldati mobiiltelefoni

intiimset laadi vestluste väljavõtteid ning kaebaja seostati maffiaga. Kaebaja väitis, et sellega on

Europol kahjustanud tema au ja ametialast mainet, õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning õigust

edastatavate sõnumite saladusele. Üldkohus ei rahuldanud kaebaja nõudeid peamiselt seetõttu, et ei

leidnud otsest põhjuslikku seost Europoli tegevusega. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse Euroopa

Kohtule.

Euroopa Kohus analüüsis kõigepealt, kas määrus 2016/794 (mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitse-

koostöö Ametit (Europol)) kehtestab korra, mille järgi Europol ja asjaomane liikmesriik vastutavad

selle määruse alusel solidaarselt kahju eest, mis on tekkinud Europoli ja vastava liikmesriigi vahelise

koostöö raames. Lisaks selgitas Euroopa Kohus, millised tingimused peavad solidaarvastutuse

tekkimiseks täidetud olema.

Euroopa Kohus leidis, et määrus 2016/794 kehtestab Europoli ja liikmesriigi vahelise solidaar-

vastutuse korra, kus andmete ebaseadusliku töötlemise käigus tekkis isikule nendevahelise

koostöö raames kahju. Nimelt võib isik sattuda olukorda, kus ta ei saa kindlaks teha, kas talle tekitas

kahju Europoli või temaga koostööd teinud liikmesriigi tegevus ja seetõttu on solidaarvastutuse kord

oluline, et tagada isikule täielik kaitse juhul, kui ta peaks sattuma sellisesse olukorda. Vastutuse

tekkimise tingimusteks on tõendamine, et kahju tekkis, ja põhjuslik seos sellise tegevuse ja kahju

vahel. Kuna tegemist on solidaarvastutusega, siis piisab sellest, kui see isik tõendab, et talle tekitati

kahju andmete ebaseadusliku töötlemisega, ilma et ta peaks lisaks tuvastama, kumb neist

kahest üksusest on ebaseadusliku töötlemise eest vastutav.

Mis puudutab kahju hüvitamist, siis märkis Euroopa Kohus, et liidu lepinguvälise vastutuse tekki-

miseks peavad olema täidetud teatavad tingimused: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge

rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kannatanutele

tekkinud kahju vahel. Kuna määrus paneb Europolile kohustuse isikuandmeid kaitsta, siis sellise

koostöö raames töödeldavate isikuandmete mis tahes avalikustamine kõrvalistele isikutele kujutab

endast isikutele õigusi andva liidu õigusnormi rikkumist. Piisavalt selgele rikkumisele viitab mh see,

et selliseid andmeid töödeldakse ilma andmesubjekti mis tahes sekkumiseta, enamasti nende teadmata

ja seega ilma, et nad saaksid mingil viisil sekkuda, et andmete võimalikku ebaseaduslikku töötlemist

takistada. Samuti nende andmete intiimne laad kinnitab vajadust tagada rangelt isiku andmete kaitse.

Euroopa Kohus tuvastas ka põhjusliku seose olemasolu, mistõttu otsustas ta määrata apellandile

mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse kahjuhüvitise.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

———————————————————————————————— C-740/22: Endemol Shine Finland (eelotsus –

süüdimõistvaid kohtuotsuseid puudutavate andmete suuline avaldamine)

————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus, 7. märtsil 2024

Soome äriühing palus Soome esimese astme kohtult suuliselt teavet selle kohta, kas füüsilisel isikul,

kes osales äriühingu korraldatud konkursil, on kantavaid või juba kantud kriminaalkaristusi. Kohus

jättis selle palve rahuldamata, sest leidis, et äriühingu põhjendus teabe küsimiseks ei kujutanud endast

Soome õiguses ette nähtud põhjust süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ehk isikuandmete

töötlemiseks, mida otsing kohtu infosüsteemides endast kujutanud oleks. Äriühing esitas apellat-

sioonkaebuse, sest tema hinnangul ei oleks olnud tegemist isikuandmete töötlemisega.

Soome teise astme kohus palus Euroopa Kohtul selgitada, kas füüsilise isiku võimalike kantavate või

juba kantud kriminaalkaristuste kohta teabe suuline esitamine kujutab endast isikuandmete töötlemist

isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses (määrus 2016/679). Samuti soovis Soome kohus teada,

kas üldmäärusega on vastuolus see, kui niisuguseid andmeid võib suuliselt avaldada igale isikule, et

tagada üldsuse õigus tutvuda ametlike dokumentidega, ilma et teavet taotlev isik peaks tõendama

konkreetset huvi nende andmete saamiseks.

Euroopa Kohtu hinnangul tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõiget 1 ja artikli 4 punkti 2

tõlgendada nii, et füüsilise isiku võimalikke kantavaid või juba kantud kriminaalkaristusi

puudutava teabe suuline avaldamine (automatiseerimata töötlemine) kujutab endast isiku-

andmete töötlemist, mis on selle määruse esemelises kohaldamisalas, kui need andmed kuulu-

vad andmete kogumisse (näiteks kohtu peetavasse isikuandmete registrisse) või kavatsetakse sinna

kanda.

Lisaks selgitas Euroopa Kohus, et isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega on vastuolus see, kui

süüteoasjades füüsilise isiku süüdimõistvaid kohtuotsuseid puudutavaid andmeid, mis on kan-

tud kohtu peetavasse andmete kogumisse, võib suuliselt avaldada igale isikule, selleks et tagada

üldsuse õigus tutvuda ametlike dokumentidega, ilma et teavet taotlev isik peaks tõendama

konkreetset huvi nende andmete saamiseks, kusjuures tähtsust ei ole asjaolul, kas taotleja on äri-

ühing või üksikisik.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

———————————————————————————————— C-516/22: komisjon vs. Ühendkuningriik (liikmesriigi

kohustuse rikkumine – vahekohtumenetlus) ————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus, 14. märtsil 2024

Rumeenia tunnistas 2005. aastal Euroopa Liiduga ühinemise tõttu kehtetuks piirkondliku

investeerimisabi kava maksustiimulite vormis. Rootsi investorid palusid kahepoolse

investeerimislepingu alusel vahekohtu moodustamist vastavalt ICSID konventsioonile, et neile

hüvitataks kahju, mis neil väidetavalt tekkis selle abikava kehtetuks tunnistamise tõttu, kuna nad olid

selle kava alusel enne selle kehtetuks tunnistamist abi saanud. Vahekohus leidis, et Rumeenia rikkus

abikava kehtetuks tunnistamisega investorite õiguspärast ootust, ei tegutsenud läbipaistvalt, ega

taganud nende tehtud investeeringute õiglast ja võrdset kohtlemist. Seetõttu mõistis vahekohus

investoritele Rumeenialt välja kahjuhüvitise summas 791 882 452 Rumeenia leud (ligikaudu

178 miljonit eurot). Alates 2014. aastast on investorid taotlenud vahekohtuotsuse tunnustamist ja

täitmist mitmetes riikides, sealhulgas Ühendkuningriigis (edaspidi UK). 2020. aastal tegi UK

kõrgeim kohus otsuse (edaspidi vaidlusalune kohtuotsus) vahekohtuotsus täitmisele pöörata.

Juba varem, 2015. aastal oli Euroopa Komisjon leidnud, et vahekohtuotsusega välja mõistetud

kahjuhüvitise maksmine investoritele kujutab endast keelatud riigiabi. ELi Üldkohus tühistas

2019. aastal komisjoni otsuse põhjendusel, et komisjonil puudus ajaline pädevus selle otsuse

tegemiseks. Euroopa Komisjon esitas selle Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Euroopa

Kohus tühistas 2022. aastal Üldkohtu otsuse ja saatis asja Üldkohtusse tagasi. Sellega seonduvalt

otsustas Euroopa Kohus 2022. aastal, et liikmesriigi kohus peab vahekohtuotsuse kohaldamata jätma,

mistõttu ei või ta mingil juhul seda otsust täitmisele pöörata selleks, et võimaldada isikutel, kelle

kasuks see on tehtud, saada neile sellega välja mõistetud kahjuhüvitist. Euroopa Komisjon esitas

seejärel Euroopa Kohtusse hagi, milles leidis, et UK on vaidlusaluse kohtuotsusega rikkunud liidu

õigusest tulenevat lojaalse koostöö põhimõtet, kohustust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus

ning ELTL riigiabi käsitlevaid sätteid.

Euroopa Kohus selgitas kõigepealt, et tal on pädevus asja lahendada, sest vastavalt UK

väljaastumislepingule on Euroopa Kohtul pädevus läbi vaadata hagisid, mille komisjon esitab nelja

aasta jooksul pärast üleminekuperioodi lõppu. Lojaalse koostöö põhimõtte osas tuletas Euroopa

Kohus meelde, et kui komisjon on teinud otsuse keelatud riigiabi kohta, siis peab liikmesriigi kohus

reeglina peatama riigisisese kohtumenetluse, kuni liidu kohtud teevad samas asjas lõpliku lahendi.

Kuna komisjon oli käesoleval juhul esitanud Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, ei olnud

liidu kohus veel teinud lõplikku otsust lõppotsuse kehtivuse kohta ajal, mil UK kõrgeim kohus tegi

vaidlusaluse kohtuotsuse. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et UK on vaidlusaluse

kohtuotsusega rikkunud lojaalse koostöö põhimõtet.

Seejärel selgitas Euroopa Kohus, et kuna käesoleval juhul ei olnud ilmselge, kuidas liidu õigust

tõlgendada, siis oleks UK kõrgeim kohus pidanud küsima eelotsust Euroopa Kohtult. Järelikult on

UK rikkunud kohustust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus. Lõpuks tuletas Euroopa

Kohus meelde, et vastavalt ELTL artikli 108 lõike 3 viimasele lausele ei tohi liikmesriigid riigiabi

meedet rakendada seni, kuni komisjon on teinud meetme suhtes lõppotsuse. Liikmesriikide kohtud

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

peavad juhul, kui neile on esitatud nõue saada ebaseaduslikku abi, üldjuhul jätma selle nõude

rahuldamata. Käesoleval juhul oli komisjon teinud otsuse, et vahekohtuotsusega välja mõistetud

kahjuhüvitise maksmine kujutab endast keelatud riigiabi. Seega leidis Euroopa Kohus, et kuna UK

kõrgeim kohus andis vaidlusaluse kohtuotsusega korralduse vahekohtuotsuse täitmiseks,

rikkus UK sellega ELTL artikli 108 lõike 3 viimases lauses sätestatud kohustust.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

———————————————————————————————— T-743/22: Mazepin vs. nõukogu (tühistamishagi –

piiravad meetmed Venemaa juhtiva ettevõtjaga seotud isiku ja vahetu pereliikme suhtes)

————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus, 20. märtsil 2024

EL Nõukogu lisas vormelisõitja Nikita Mazepini märtsis 2022 määruse 269/2014 (mis käsitleb

piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjus-

tava või ohustava tegevusega) lisas esitatud isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meet-

meid. Ta lisati loetellu kui füüsiline isik, kes on seotud juhtiva ettevõtjaga, kes on seotud

majandussektoritega, mis on Venemaa valitsuse oluline tuluallikas. Põhjendustes seisis, et Nikita

Mazepin on Uralchemi peadirektori Dmitry Mazepini poeg. Uralchem on omakorda Haas F1

meeskonna sponsor, seega on Dmitry Mazepin oma poja tegevuse peamine sponsor.

Septembris 2022 ja märtsis 2023 pikendas nõukogu Nikita Mazepini loetellu jätmist üldjoontes

samadel põhjustel, lisades teisel korral ka tema sihtasutuse „We compete as one“, mida rahastatakse

ettevõtte Uralkal vahenditest ning mille kaudu ta oma isalt kasu saab. Septembris 2023 jättis nõukogu

Nikita Mazepini loetellu juba ka uue isikute loetellu lisamise kriteeriumi alusel kui juhtiva ettevõtja,

kes on seotud majandussektoritega, mis on Venemaa valitsuse oluline tuluallikas, vahetu

pereliikme, kes saab temast kasu ja on temaga seotud. Põhjenduste hulka lisati isa ja poja ühised

ärihuvid äriühingus Hitech GP, mis kuulus varem osaliselt Uralkali kaudu Dmitry Mazepinile ja mis

kuulub nüüd mõlema mehe ühisele äripartnerile ning mille eesmärk on nõukogu hinnangul toetada

Nikita Mazepini karjääri motospordi autojuhina.

Nikita Mazepin esitas Üldkohtule hagi ja palus, et kohus tühistaks nõukogu õigusaktid, millega ta

piiravate meetmete nimekirja kanti ja hiljem sinna jäeti. Menetluse kestel tegi Üldkohtu president

mitu ajutiste meetmete kohaldamise määrust, nähes muu hulgas ette, et Nikita Mazepinit tuleb

motospordiga seotud põhjustel siiski EL-i lubada ja võimaldada tal sel otstarbel kasutada ka oma

külmutatud rahalisi vahendeid.

Üldkohus analüüsis Nikita Mazepini piiravate meetmete loetellu lisamise põhjuseid ja tõendeid ja

rahuldas Nikita Mazepini hagi. Üldkohtu hinnangul ei olnud nõukogu esitanud piisavalt konkreet-

sete, täpsete ja kokkulangevate kaudsete tõendite kogumit esiteks selle kohta, et Nikita Mazepin

vastab füüsilise isiku, kes on seotud Venemaa juhtiva ettevõtjaga, piiravate meetmete loetellu

kandmise kriteeriumile. Üldkohus rõhutas, et selle kriteeriumi täitmiseks ei piisa vaid perekond-

likust sidemest, vaid tuleb ära näidata, millised on isikute ühised huvid või nende majanduslik

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

seos piiravate meetmete kehtestamise või pikendamise ajal. Lisaks leidis Üldkohus, et nõukogu

ei suutnud esitada ka selliseid tõendeid, mis õigustaksid Nikita Mazepini kui juhtiva ettevõtja vahetu

pereliikme, kes saab temast kasu, piiravate meetmete loetellu lisamist. Üldkohtu hinnangul ei

näidanud nõukogu ära, kuidas just Nikita Mazepin oma isast täpselt kasu sai. Näiteks tõi Üldkohus

välja, et ei ole selge, milline mõju Dimitry Mazepinil äriühingus Hitech GP enam on, ning peale selle

töötas selle äriühingu heaks palju vormelisõitjaid, kelle kõigi karjäärile see tõenäoliselt kaasa aitas.

Seega ei olnud äriühingu eesmärk edendada vaid Nikita Mazepini karjääri.

Kohtuotsus on kättesaadav siit (inglise keeles).

———————————————————————————————— C-61/22: Landeshauptstadt Wiesbaden (eelotsus –

sõrmejäljed isikutunnistusel) ————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 21. märtsil 2024

RL esitas Saksamaal taotluse uue isikutunnistuse väljaandmiseks, kuid palus, et sellele ei kantaks

tema sõrmejälgi. Taotlus jäeti rahuldamata, sest määruse 2019/1157 (liidu kodanike isikutunnistuste

ning vaba liikumise õigust kasutavatele liidu kodanikele ja nende pereliikmetele väljaantavate

elamislubade turvalisuse suurendamise kohta) järgi on kohustuslik kanda isikutunnistusele kaks

sõrmejälge. Eelotsusetaotluse esitanud Saksamaa kohus soovis teada, kas määrus 2019/1157 on

kehtetu, sest (1) see võeti vastu valel õiguslikul alusel; (2) sellega on rikutud isikuandmete kaitse

üldmääruse artiklit 35 (andmekaitsealase mõjuhinnangu tegemine); (3) sellega on rikutud harta

artikleid 7 (era- ja perekonnaelu austamine) ja 8 (isikuandmete kaitse).

Euroopa Kohus selgitas esiteks, et kui aluslepingutes täiendab üldisemat sätet mõni konkreetsem säte,

mis võib olla asjaomase õigusakti õiguslik alus, peab õigusakti vastu võtma selle konkreetsema sätte

alusel. Määruse 2019/1157 õiguslikuks aluseks on ELTL artikli 21 lõige 2, mille kohaselt liit võib

võtta meetmeid liidu kodanike liikumisvabaduse hõlbustamiseks. ELTL artikli 77 lõige 3 on aga

konkreetsem säte, mis annab liidule pädevuse kehtestada sätteid passide, isikutunnistuste,

elamislubade või muude selliste dokumentide kohta. Kuna eesmärgist tulenevalt kuulub määrus

2019/1157 Euroopa Kohtu hinnangul ELTL artikli 77 lõike 3 konkreetsesse kohaldamisalasse, siis

võeti määrus ekslikult vastu ELTL artikli 21 lõike 2 alusel. Seega jõudis kohus järeldusele, et vale

õigusliku aluse tõttu on määrus 2019/1157 kehtetu.

Teiseks selgitas Euroopa Kohus, et kuna määruses 2019/1157 endas ei ole tehtud ühtegi isikuandmete

või nende kogumite suhtes kohaldatavat toimingut, siis ei olnud vaja määruse vastuvõtmisel eelnevalt

läbi viia kavandatud töötlemise toimingute mõju hinnangut. Seega leidis kohus, et määrusega ei ole

rikutud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 35. Kolmandaks analüüsis Euroopa Kohus

määruse kooskõla harta artiklitega 7 ja 8. Kohus leidis, et kahe sõrmejälje isikutunnistusele kandmise

eesmärk on võidelda võltsitud isikutunnistuste valmistamise ja identideedivarguse vastu ning laiemalt

kuritegevuse ja terrorismi vastu. Eelnevast tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et

põhiõiguste piirang, mis tuleneb kahe sõrmejälje kandmisest isikutunnistusele, ei ole andmete

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

laadi, töötlemise toimingute korda ning ette nähtud kaitsemehhanisme arvestades selle meetme

eesmärkide olulisusega võrreldes ebaproportsionaalne.

Kuna määruse 2019/1157 viivitamatu kehtetuks tunnistamine võib tuua kaasa raskeid negatiivseid

tagajärgi suurele hulgale liidu kodanikele, jättis Euroopa Kohus määruse tagajärjed kehtima seni

kuni jõustub seda asendav uus määrus, mis põhineb ELTL artikli 77 lõikel 3.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

———————————————————————————————— C-671/22: Bezirkshauptmannschaft Spittal an der Drau

(eelotsus – pinnaveekogu seisund) ————————————————————————————————

Euroopa Kohtu otsus, 21. märtsil 2024

Põhikohtuasja Kaebaja esitas Austria haldusasutusele taotluse, et saada luba paadiangaari ehitamiseks

Weißensee järvele. Taotlus jäeti rahuldamata, sest kalastiku seisund järves oli kalavarude halva

majandamise tõttu mitterahuldav. Sellest tulenes omakorda, et ka järve pinnavee üldine seisund oli

mitterahuldav. Direktiivi 2000/60 (ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) kohaselt ei tohi

liikmesriigid heaks kiita projekti, mis võiks takistada vee kvaliteedi parandamist. Paadiangaari

ehitamine järve ranniku lähedal ei tooks aga kaasa järve pinnavee seisundi paranemist, kuna see ehitis

kahjustab olemasolevaid kudemispaiku. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis siiski teada, kas

inimtekkelised häiringud kalaliikide koosseisus ja arvukuses seoses tüübispetsiifiliste kooslustega

direktiivi 2000/60 tähenduses võivad tuleneda ainult inimtegevuse mõjust füüsikalis-keemilistele ja

hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele või ka muust inimtegevuse mõjust, näiteks kalavarude

majandamise meetmetest.

Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi 2000/60 eesmärk on muu hulgas kehtestada maismaa pinnavee

kaitse raamistik, mis hoiab ära veeökosüsteemide ning oma veevajaduse osas otseselt

veeökosüsteemidest sõltuvate maismaaökosüsteemide ja märgalade seisundi halvenemist ning

kaitseb ja parandab nende seisundit. Nii parandamiskohustuse kui ka veekogude seisundi

halvenemise ärahoidmise kohustusega soovitakse saavutada pinnaveekogude hea seisundi, hea

ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi säilitamine ja taastamine. Veeökosüsteemide

ökoloogilise seisundi kaitse ei oleks aga tagatud, kui järvede kalastiku seisundi hindamisel oleks

lubatud eirata inimtekkelisi häireid kalaliikide koosseisus ja arvukuses või muid häireid, mis ei ole

põhjustatud füüsikalis-keemiliste ja hüdromorfoloogiliste kvaliteedielementide muutumisest.

Seetõttu jõudis kohus järeldusele, et inimtekkelisi häiringuid kalaliikide koosseisus ja arvukuses

seoses tüübispetsiifiliste kooslustega tuleb direktiivi 2000/60 tähenduses mõista kui igasugust

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium

inimtegevusest tingitud häirimist, sealhulgas mis tahes muutust, mis võib mõjutada kalade

liigilist koosseisu ja arvukust.

Kohtuotsus on kättesaadav siit.

—————————————————————————————————————————————————————————

Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis

(viited lisatud).