Eesti II elujõu kongress 29.06.2024 Tartu Maarja Kirikus
Toompea Haridusseminari infokiri 17.09.2023
Ungari keelemees ja etnograaf Pal Hunfalvy oma 1871. aastal Pestis ilmunud raamatus „Reis Läänemere provintsides“ (eesti keeles 2007) kirjutab lk 113: „Eesti rahvas peab pärast seitset ja poolt sajandit kestnud rõhumist esmakordselt üldrahvalikku pidu, tunneb end esimest korda rahvana.“ Tema raamat on unikaalne dokumentaalne allikas esimesest üldlaulupeost 1869.a., milles ta pealtvaatajana ning euroopaliku haritlasena osales ja kohtus läbiviijatega.
Siis maarahvas laulis end eesti rahvaks.
Järgmisel aastal 6. juulil kogunesid Helmes Köstrimäele tollase kihelkonnakooli õpetaja ja köstri Andreas Erlemanni poole Eesti tuntud tegelased Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula koos õe Eugenie Jannseniga, Tartu üliõpilased eesotsas Hugo Treffneriga. Köstrimäel peeti koosolek, mis on läinud ajalukku Jakob Hurda sõnadega eesti rahva püsimajäämisest mitte rahvaarvu, vaid vaimu suuruse poolest. Me tajume Köstrimäe koosolekus esimese üldlaulupeo mõju osavõtjate meelsuses. Seda kokkusaamist tõenäoliselt ei olekski olnud ilma üldlaulupeolt saadud ärgituseta.
1969. aastal tähistati Tartus vägevasti 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost – äratus puhkpilliga tornides ja mälestuslauludega Tartu Raadi kalmistul puhkavatele peojuhtidele. Sellele elas kaasa kogu linn ja mina ka. Helme köstrimajas toimus 2001. aasta suvel kahepäevane Köstrimäe 1870. sündmuse meenutus kohaliku muuseumi juhataja eestvõtmisel. Seal esines pikema ettekandega ajaloolane-peaminister Mart Laar. Ka minul oli juhus sellest osa võtta abikaasa autojuhi ja saatjana. Tema oli muuseumi juhataja diplomitöö juhendaja.
Tänaseks päevaks on aktualiseerunud eestlaste kui rahva püsimajäämisel nii vaimsus kui rahvaarv. On lausa vajalik Eesti II elujõu kongressi kokkukutsumine 2024. aasta suvel. Siis möödub 155 aastat Esimesest üldlaulupeost, mis tänu Jannseni Eesti Postimehe pikale ettevalmistustööle sai võimalikuks. Tartu Maarja kirik ja tema õpetaja Adalbert Willigerode etendasid selles märkimisväärset osa. A. Willigerode oli Ignatsi Jaagu lapselapselaps.
Eesti Elujõu kongressist 1999, mille algatas Toompea Haridusseminar Robert Kreemi seatud „Eestluse elujõu manifesti“ ajel, möödub varsti veerandsada aastat. Niisuguste asjaolude tõttu peame vajalikuks järgmisel aastal Eesti II elujõu kongressi kokkukutsumist, sedapuhku Tartus Maarja kirikus. Pühakoda on praegu taastamisel. Tema saatus on sarnane eestlaste käekäiguga - purustused, siis ümberkorraldus kui võimalus end säilitada ja jälle taastamine.
Esimesed nõupidamised seminaris osalejatega ja Maarja kiriku juhtidega annavad lootust, et kava õnnestub ellu viia. Ees seisab suur töö teemaseminaridega, mis tipneb Kongressi pöördumisega avalikkuse poole nagu see oli esimesel kongressil 1999. Selleks vajame teie ettepanekuid elujõuga seotud teemadele. Ja mõtteid, et kasvaks eesti pere ja püsiks eesti koda.
Lisan 1999.a. kongressi teemakonverentside nimetused:
* Laulupeod ja eesti meel. * Eesti pere, keel ja meel. * Haridus elujõu komponendina.
* Majanduse ja kultuuri seosed. * Põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia 21. sajandil.
* Säästva arengu kogemus Eestis ja maailmas.
Tervitab Jaak Uibu
[email protected]
EESTI II ELUJÕU KONGRESSI KOKKUKUTSUMISE PÕHIMÕTETEST JA ÜLDKORRALDUSEST
Toompea Haridusseminari teine infokiri 24.09.2023
Kongress on vajalik avalikkuse kaasabil kriitiliste muutuste kindlakstegemiseks ja nende korrigeerimiseks lahendusteede otsimisel ühiskonnas. Tuleb taotleda, et Kongressi suunised oleksid teenäitajaks tulevikku. Vaja on panna piir eesti rahva kidumisele, seda vajavad nii kristlased kui ilmikud. Lasteta Eesti on nagu hääletu kevad.
Kongressi, mis on kavandatakse 2024. aasta suvel Tartus Maarja kirikus, kordaminekuks on vaja käivitada teemaseminarid ca kümnes valdkonnas. Nendes töötatakse välja ja üldistatakse 1- 3 lehel seisukohad, milleni jõuti. Need kokkuvõtted edastatakse teistele teemaseminaridele kokku häälestamiseks. Teemaseminaride tulemused tehakse kättesaadavaks kogumikus enne Kongressi ja need on aluseks Kongressi PÖÖRDUMISELE.
Kongressi õhkkond võiks olla nagu esimene ristikogudus Johan Kõpu sõnul (1917) „täiesti vaba inimeste ühendus ilma ametliku iseloomuta, ilma välise võimu tundemärkideta“. Nii alustada kui lõpetada Kongressi kavatsetakse muusika saatel.
Kuivõrd 24 aastat tagasi osales Kongressil ca 300 inimest, siis kavandame umbes sama palju nüüdki, neist pooled on volitatud kohalike omavalitsuste poolt. Tuleb pingutada selle nimel, et kaasata Kongressil noori inimesi, kes jätkaks senist tööd Eesti ülesehitamisel. Osalema kutsutakse teiste Eestis elavate rahvuste ühendusi.
Ei ole kavas seoses Kongressiga moodustada uusi struktuure, vaid kasutada olemasolevaid ühendusi töögruppidena Kongressile eelneval ajal. Kongress oleks ühepäevane ja teemaseminarid tuleks käivitada koheselt.
Kongressi kulud minimiseeritakse. Teemaseminarid saaksid töötada omavahenditest nagu seda on tehtud Toompea Haridusseminaris alates 1996. aastast. Siiski oletatavad väljaminekud oleks: konverentsi kogumik, helisalvestus, toolide muretsemine, tee/kohv, lõunaks supp jne. Seepärast sponsoreerimine on vajalik, selle ülejäägid võiksid minna kiriku taastamisele.
Kongressi toimkond ehk juhtkomitee koosneb teemaseminaride funktsionääridest, seal on ka Tartu Maarja koguduse ja Toompea Haridusseminari esindajad. Otsustused on konsensuslikud.
Töös tuleb eelistada sõnumite edastamist telefonitsi, meilidega ja netikonverentside teel.
Igal teemaseminari töö kokkuvõttes tuleks välja tuua sündimuse kui rahva tervise tähtsaima näitaja seosed teemaga, koos ettepanekutega.
Kongress ei pretendeeri uute poliitikate väljatöötamisele, kuid siiski loodab anda tõuke poliitilise kultuuri parandamisele.
Arvamusi, täiendusi ja parandusi oodatakse aadressil
[email protected]
Eesti II elujõu kongressi teemaseminaride meelespea 03.10.2023
Kolmas infokiri
Kongress täidab oma ülesandeid rahva ees vaid siis, kui teemaseminarid teevad ära eeltöö. Seepärast kavandamegi rakendada kümmekond seminari erinevatest valdkondades, milledel on puutumus rahva elujõuga. Need tervikuna hõlmaksid elujõu veidi abstraktset, kuid siiski igaühele lähedast rahva elujõu mõistet. Selle kirjutas tähtsaks kolmveerand sajandit tagasi eksiilis elav Oskar Loorits raamatus „Eestluse elujõud“. Tema sõnul „eesti emade hingelaadis ja koduarmastuses on kõige suurem tagatis eestluse elujõule: nii vitaalseid ja nii kõrge vaimse tasemega naisi ei oma kuigi paljud rahvad maailmas“. Kas see enam täna ei kehti?
Mis on meelsuses ajaga muutunud? Teise maailmasõja algul püsis sündimus Eestis enam-vähem varasemal tasemel – 18,5; 18,4; 19,5; 19,2 sündi aastas ja kukkus alles kolmandal sõja aastal 1943 umbes neljandiku võrra: 16,0; 15,2; 15,0. Niisiis praegune sündide vähenemine ületab kaugelt sõja-aastad, kuigi sõda on meist kaugel ja rahvaarv on kolmandiku võrra omaaegsest suurem.
Elussündide koguarv oli aastal 1990 Eestis 22,3 tuhat sündi aastas ja 2022 peaaegu kaks korda vähem – vaid 11,6 tuhat. See olukord määrabki täna ja tulevikus koolide, kaupluste, apteekide jt asutuste sulgemise. Head seene- ja marjametsadki jäävad unarusse, sest tänane metsarahvas pelgab metsa minna. Muutunud on rahva meelsus, mida on väga raske tagasi pöörata. Kongress seda siiski taotleb. Mõttetalgutel võib sattuda seni nähtamatutele lahendustele.
Arutelu viljakuse huvides tuleks teemaseminaridel kinni pidada nõuannetest, mis pärinevad Ülo Vooglaiu raamatust „Elanikust kodanikuks“ (2019). Argumendid ja seisukohad tuleks lühidalt, täpselt ja selgelt sõnastada. Kirjeldada valdkonna olukorda staatikas ja dünaamikas, silmas pidades:
Esiteks oleks otstarbekas igas käsituses avastada ja sõnastada, mis on hästi ja kuidas seda head hoida.
Teiseks tuleb avastada ja sõnastada, mis on halvasti. Võimalik on võtta meetmeid ebarahuldava olukorra mõjutamiseks lisades puuduvaid tegureid ja tugevdades nõrku tegureid.
Kolmandaks tuleb avastada, mis puudub, aga peaks olema. See tuleb lisada.
Neljandaks tuleb avastada, mis on, aga ei tohiks olla. Üleliigsest tuleb vabaneda.
Teemaseminaride käimatõmbajad on osaliselt leitud. Algul on nende ümber vaid paar isikut, kes leiavad mõttekaaslasi erinevatest ühendustest. Optimaalseks arvuks on 10-15 isikut, kes meili teel või kuidagi teisiti üksteisega suhtlevad. Tuleb vältida piire seminaride vahel. Suheldakse teiste seminaridega, ka poolküpset materjali saates.
Kui täituvad ootused ja õnnestub seminare käivitada, siis juba algusest peale tuleks arvestada sellega, et nende töö ei lõpe Kongressiga. Aastal 1999 hoiatas selle eest unustamatu Arvo-Eerik Naelapea: „Ei tohiks olla, et peale Kongressi toimub „potsti“. Ometi nii juhtus varsti peale 1999.a. kongressi, sest MTÜ „Eesti Elujõud“ püüdis tegutseda ilma teemaseminaride toeta ja tolleaegse rahvastikuministri tugi puudus nagunii. Juba tol ajal oli poliitikuid, kes ei sündimuse suurendamist ei käsitlenud riiklikult olulise ülesandena, kes lootsid, et asjad paranevad iseenesest. Seda ei juhtunud ja seepärast ongi vaja Kongressi kui rahvaalgatust koos noorte inimeste kaasamisega.
Jaak Uibu,
[email protected]
Abiks Eesti II elujõu kongressi teemaseminaridele
Toompea Haridusseminari neljas infokiri 20.10.2023
Varasemad kolm Elujõu kongressi infokirja jäävad jõusse, aga suursündmuse ettevalmistus on lisanud uusi mõtteid ja täpsustusi. Avaldamegi neid ja mõnda asja kordame. Mõttekaaslane Lembit Reimal Eesti Klubist ärgitas tosin aastat tagasi otsima argumente Eesti unikaalsusele. Viimasel ajal on sellekohaseid mõtteavaldusi mitmeid. Tuuakse esile loodusrikkusi, looduskauneid paiku või nende kombinatsioone. Jättes siinkohal käsitlemata erinevaid arusaamu lisan nendele veel ühe, Eesti ajalool põhineva unikaalsuse määratluse.
Eesti rahvast on ajaloo vältel piisavalt palju hävitatud ja alandatud, aga üldjoontes on ajalugu lihvinud meie loodushoidliku mõttelaadi, patsifistlikku inimväärikust, perekonnakesksust ja õigluse taotlemist suhetes naaberrahvastega. Me pole ju kedagi kunagi okupeerinud, aga okupeeritud oleme olnud sajandeid. Meie esivanemad võitlesid end saja aasta jooksul orjarahvast riigirahvaks. Seepärast on meil õigus ja kohustus jätkata rahvusena ja riigina ja anda eeskuju teistelegi. Eesti unikaalsus peitub Maarjamaa ja tema rahva saatuses. Kui aga maailm hävib homme, millega ähvardatakse aatomiajastul? Peaks olema meelekindlust, nagu Martin Lutheril: „Kui ma tean, et homme on viimnepäev, siis täna ma istutaksin õunapuu“.
Seminari vormi kasutamises mingile probleemile lahenduse otsimisel on mitmesuguseid lähenemisi. Siinkohal kasutan Toompea Haridusseminari kogemusi ja veel Riho Nõmmiku mõtteid äsja ajakirjas „Akadeemia“ nr 10 ilmunud artiklist kosmoseala rahvusvaheliste standardite koostamisest. Tahame kasutada kollektiivse intellekti jõudu rahva ja riigi hüvanguks. Ühtlasi hoiatame, et keskendudes Kongressil rahapuudusele ja eelarvele, võimegi neisse takerduda. Kongressil püüdkem unustada erakondlikkus ja päevapoliitika.
Teemaseminari koordinaatoril tuleks kirjutada esialgne paarileheküljeline tekst valdkonna prioriteetsetest probleemidest, tuginedes elukogemusele ja tunnustatud kirjandusandmetele. See edastatakse arutamiseks asjatundjatele meili teel või vahetult koosolekul, kus osundatakse puudustele ja tehakse täiendusi. Arutelu tulemused peab koordinaator resümeerima järgmiseks kokkusaamiseks. Vajadusel moodustatakse alaseminare. Seminari koosseisu kujundab koordinaator ja sellesse võib ka ise astuda. Tekstid tuleb saata ka teistele teemaseminaridele analüüsiks. Vajalik oleks läkitada tekstid kompetentsetele asutustele ja arvestada vastuseid. Lõppvariandina esitatakse kongressile umbes kolme leheküljeline kokkuvõte. See peaks sisaldama: valdkonna hetkeseis, valdkonna probleemid ja prioriteetsed probleemid, võimalikud lahendusteed. Veel ettepanekud demograafilise olukorra parandamiseks. Fikseeritakse ka eriarvamused. Aega Kongressini on kolmveerand aastat.
Arupidamised koordinaatoritega jätkuvad. Siinjuures on esitatud teemaseminaride esialgsed valdkonnad. Loodame, et avaldamisel lugejad aitavad neid konkretiseerida ja täiendada:
1.Usk kui elujõu allikas eile, täna ja homme. 2. Põlisrahva kultuur, rahvuslik ideoloogia ja maarahva tulevik. 3. Kultuur. 4. Perekond, kodu ja keel. 5. Keskkond. 6. Haridus ja hariduskorraldus. 7. Majanduselu. 8. Eesti õigusruumi konarused eile ja täna. 9. Kasvatuse osa inimeseks kujunemisel. 10. Muutused rahva meelsuses. 11. Rahva tervis ja tervishoid.
Jaak Uibu,
[email protected]
Elujõu kongressi tähtsusest ja teemaseminaride koordinaatorite ülesannetest
Toompea Haridusseminari viies infokiri 16.11.2023
Esimeses infokirjas tsiteerisime ungari teadusmehe Pal Hunfalvy sõnu esimeselt üldlaulupeolt „Eesti rahvas peab pärast seitset ja poolt sajandit kestnud rõhumist esmakordselt üldrahvalikku pidu, tunneb end esimest korda rahvana.“ Üldlaulupeole järgnenud 154 aasta vältel on eestlased küll nautinud vahel rõõmu ja edasiminekut, aga enamasti pidanud taluma sõdu ja okupatsioone. Need on kahandanud rahva elujõudu, mida langetavad generatiivses eas isikute vähesus ja üha vähenev sündimus. Kui 1990. aasta alguses oli laste koguarv Eestis ligi 416 000, siis 2023.a. on see vaid 269 111. Sündimus langes sel ajal ligi kaks korda. Rahvas vananeb.
Lisaks heaoluga kaasnevast hedonismist tingitud muutused rahva meelsuses ja perekonnaelu lõhkuvad seadusemuudatused. Vähe on abi olnud Põhiseaduse preambulisse lisatud Võrumaa metsavenna Alfred Käärmanni nõudest eesti rahvuse säilimisele, niisamuti nagu ajalehe Postimehe igas numbris antud kinnitusest „Seisame eesti rahvuse… säilimise eest“.
Kui 154 aastat tagasi eestlased jõudsid äratundmisele oma rahvuses, siis nüüd on ülim aeg pingutada kogu vaimu ja rahvuskehandiga, et eestlaste sugu Maarjamaal püsiks. Küllap on see ka taeva tahe, sest muidu poleks meid nuheldud, toetatud ja hoitud poolteistsada aastat. Toompea Haridusseminar on aastate jooksul pöördunud poliitikute ja riigivõimu poole Eesti II elujõu kongressi korraldamise nimel, kuid keegi pole seda vajadust senini töösse võtnud. Tuleb ise alustada. Suure ülesande püstitamine ehk ühendab tegijaid.
Peab kordama, et Kongress täidab oma ootused vaid siis, kui teemaseminarid teevad ära eeltöö. Püüdkem seda tegevust esitada etappide kaupa. Iga teemaseminari koordinaator hoolitseb a) esialgse teksti loomisel valdkonna prioriteetsetest probleemidest, tuginedes kirjandusele, enda ja sõpruskonna hinnangutele. Nii kasutatakse kollektiivset intellekti ja tulemus võib olla parem kui teadusartikli kirjutamisel. Eesmärgiks ei ole halvustada olemasolevat, vaid püüda seda paremaks teha.
Esialgse ja pooliku teksti edastab koordinaator lähedastele kolleegidele parandamiseks ja täiendamiseks. Kordan Ülo Vooglaiu soovitusi (vt kolmas infokiri): sõnastada, mis on hästi, halvasti, mis puudub ja millest tuleb vabaneda. Hea oleks seda teha ajateljel – eile, täna ja homme. Nüüd, kus esialgne tekst olemas, b) tuleks laiendada seminarist osavõtjate ringi kümnekonna osalejani. Kui on saavutatud teatud konsensus teksti suhtes, tuleb c) edastada teiste teemaseminaride koordinaatoritele. Sealtki on oodatud täiendused, mille arvestamisel või hülgamisel valmib mõne leheküljeline tekst.
Lõppvariandina esitatakse kongressile umbes kolme leheküljeline kokkuvõte. See peaks sisaldama: valdkonna hetkeseis, valdkonna probleemid ja prioriteetsed probleemid, võimalikud lahendusteed. Veel ettepanekud demograafilise olukorra parandamiseks. Selle töö eest tasu ei saa. Lohutagem - kui jagada laiali materiaalset rikkust, siis see kuivab kokku, aga kui jagada vaimset rikkust - see rohkeneb.
Eesti II elujõu kongress toimub laupäeval 29. juunil 2024 Tartu Maarja Kirikus. Sealt alustas
155 aastat tagasi Esimene üldlaulupidu - 30. juunil 1869. Esimene Eesti elujõu kongress toimus 25 aastat tagasi Eesti Rahvusraamatukogus 1.-2. juulil 1999.
Jaak Uibu,
[email protected]