Vastus pöördumisele

Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941

Tõnis Lukas Teie 20.03.2024

[email protected] Meie 22.04.2024 nr 1-7/430-2

Vastus Riigikogu looduslike pühapaikade

toetusrühma pöördumisele

Maardu külas asuv ohverdamiskoht Hiiemets on looduslik pühapaik, kus on tihedalt põimunud

kultuuri- ja looduspärand. Kuni 2019. aastani olid looduslikud pühapaigad kui kultuskohad

kaitstud arheoloogiamälestisena. Pärast muinsuskaitseseaduse jõustumist 1. mail 2019 algatas

Muinsuskaitseamet menetluse, et määrata mälestisele piir, lähtudes kultuuriministri 15.05.2019

määrusest nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“. Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium ei

ole oma kultuuripärandi kaitse otsustes vabad, vaid peavad mälestisele sobivat kaitset määrates

lähtuma määruse ja muinsuskaitseseaduse nõuetest.

Pühapaiga riikliku kaitse tingimustele vastavust hinnatakse kolme üldise kriteeriumi (selektiivsus,

originaalsubstantsi säilivus, tehniline seisukord) ja kolme ajaloolise loodusliku pühapaiga

kriteeriumi (vanus, kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu, pärimuse või tavade järjepidevus)

alusel.

Reeglina on looduslikud pühapaigad konkreetsed kivid, allikad, puud või looduses eristuvad

künkad ja rabasaared, mille piiritlemine ei ole keeruline. Maardu hiiemetsa kohta on

arhiiviandmetes säilinud mitmeid pärimuslikke teateid, kus hiiemetsa asukohta ja ulatust on

kirjeldatud mitmeti - kohati on juttu alast Saha teest Maardu järveni, osade teadete kohaselt hõlmab

see ka järve ennast; kirjeldused räägivad Maardu mõisast lääne pool asuvast alast, kus asub ka

ohvrikive ja -allikaid. Arhiiviandmete põhjal ei ole üheselt selge, kas on mõeldud kogu ala või

mingit kitsamat ala selle sees. Samuti ei ole üheselt mõistetav, kas ja mil määral on hiiekoht seotud

metsa olemasoluga - osade teadete põhjal oli tegemist püha alaga, mis oli seotud ka teiste

loodusobjektidega (kivid ja allikad), mitte ilmtingimata metsaga.

Aja jooksul toimunud tegevused on piirkonna puutumatust ja looduslikku säilimist kahjustanud.

Mõju on avaldanud kuivendustegevus ja Maardu järvevee muutused. Nõukogude ajal, vaatamata

riiklikule kaitsele, rajati mälestise alale kaks elektriliini, gaasitorustik ja veejuhe Jõelähtme jõest

Maardu järveni. 1990. aastate alguses rajati sinna lähedal asuvate kortermajade heitvee

puhastusseadmed. Metsa säilimist on mõjutanud ka 2011-2012 aastatel toimunud raied.

Lisaks sellele, et arvestatakse hiieala sisulist väärtust, nõuab muinsuskaitseseaduse § 3 lg 8, et

otsustamisel leitaks erinevate väärtuste ja huvide õiglane tasakaal. Lähtuda tuleb mälestise

kehtestamise hetke (2024. a seis) olulistest ja asjakohastest andmetest jm olulisest, sh maaomanike

õigustatud huvidest.

Mälestisele piiri määramisel arvestatakse nii 2020. aastal koostatud eksperdihinnangus välja

toodud erinevaid ajaloolisi kaardimaterjale ja kirjeldusi1, kultuuriministri 1998. a määruse punkti

326 alusel seni kehtinud piiri (selles sätestatud viide eelmisele mälestise numbrile 189), kui ka

hiiemetsa alaga seonduvaid töid ja tegevusi erinevatel aegadel, mis on mõjutanud ala

kultuuriväärtuse säilimist, rikkumist või hävimist. Arvestati ka kultuuriministrit nõustava

Muinsuskaitse Nõukogu ja Muinsuskaitseametit nõustava Ajalooliste looduslike pühapaikade

eksperdinõukogu seisukohti. Alaga tutvuti koha peal 14.03.2024.

Pikalt kestnud menetluse käigus on kaalutud mitmesuguseid alternatiive Maardu hiiemetsa piiride

määramiseks. 2023. aasta lõpus hinnati ala vastavust arheoloogiamälestise kriteeriumitele ning

loobuti ala kaitsmisest arheoloogiamälestisena, kuna seal ei ole teadaolevalt arheoloogilist

kultuurkihti. 2024. aastal esitas amet Kultuuriministeeriumile ettepaneku, kus mälestise ala

moodustab selle paremini säilinud osa Maardu mõisa ja ohvrikivi vahelisel alal, kus lisaks

vanemale metsale paiknevad pärimuslikes teadetes oluliste maastikuobjektidena esile toodud

allikad ja kivid. Sellisena ilmestab mälestise ala kogu ohverdamiskoha kompleksi väärtusi

tervikliku kogumina. Mälestise alalt olid välja jäetud nii raietega kahjustatud alad kui ka vähem

terviklikult säilinud põhjapoolne ala. Arvestati ka sellega, et 2011. aastal andis Muinsuskaitseamet

omanikule lageraieteks loa.

Piiride määramisel lähtutakse eesmärgist anda riiklik kaitse sellele osale hiiemetsast, mis on kõige

paremini säilinud ja vastab riikliku kaitse eeldustele. Ühtlasi on eesmärgiks leida kompromiss

erinevate huvide vahel ning võtta arvesse nii ala kultuuriväärtust kui ka kitsendusi, mida selle

kaitse toob kaasa omanikule. Eesmärk on koostöös omanikuga tagada, et hiieala tuumik oleks

hoitud ja sinna oleks ligipääs kõigile, kes soovivad ajaloolises looduslikus pühapaigas viibida ja

sellest osa saada.

Kultuuriministeerium on esitanud ettepaneku Vabariigi Valitsuse tööprogrammi, et

keskkonnapiirangute hüvitusmeetmele sarnane meede töötataks välja ka looduslikele

pühapaikadele. Oleme seisukohal, et sarnaselt keskkonnapiirangute hüvitamisele võiks ka

looduslike pühapaikadena kaitstavate metsade omanikel olla võimalus hüvitist taotleda olukorras,

kus avaliku hüve hoidmise tõttu on neile kuuluval metsamaal majandustegevus olulisel määral

takistatud. Analüüsime tehnilisi ja rahalisi võimalusi vastava meetme välja töötamiseks ning oleme

tänulikud, kui Riigikogu looduslike pühapaikade toeturühm meie seisukohta jagab ning meetme

kujundamisel toetab.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga

minister

Reesi Sild 628 2381

[email protected]

1 https://register.muinas.ee/ftp/LPP/Muu/Maardu_hiiemets.pdf.