Pöördumine

Vastuvõtmise kuupäev : 10/03/2023

Kokkuvõte C-36/23 - 1

Kohtuasi C-36/23

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

25. jaanuar 2023

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Finanzgericht Bremen (Bremeni maksukohus, Saksamaa)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

19. jaanuar 2023

Kaebaja:

L

Vastustaja:

Familienkasse Sachsen der Bundesagentur für Arbeit

Põhikohtuasja ese

Sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikkel 68 – Perehüvitiste

maksmine – Ühe vanema elukoht teises liikmesriigis – Asjaolu, et see vanem ei

ole lapsetoetust taotlenud – Asjaolu, et teine vanem on lapsetoetust taotlenud –

Tagajärjed

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

Liidu õiguse tõlgendamine, ELTL artikkel 267

Eelotsuse küsimused

1. Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 68 kohaselt võib Saksamaa

lapsetoetust viitega sellele, et esmajärjekorras on õigus saada lapsetoetust

teises liikmesriigis, tagantjärele osaliselt tagasi nõuda, isegi kui teises

liikmesriigis ei ole lapse eest perehüvitist määratud ega makstud ja seda ei

tehta ka edaspidi, mistõttu on summa, mis jääb Saksa õiguse alusel hüvitise

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-36/23

2

saamiseks õigustatud isikule, lõppkokkuvõttes väiksem kui Saksa

lapsetoetus?

2. Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

Kas vastuse andmisel küsimusele, millistel alustel peavad hüvitisi maksma

mitu liikmesriiki määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 68 tähenduses, või mille

tõttu tekivad kooskõlastamist vajavad õigused, tuleb lähtuda hüvitise

saamise tingimustest, mis on sätestatud riigisisestes õigusnormides, või

sellest, millistel asjaoludel kohaldatakse asjaomaste isikute suhtes

määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklite 11–16 kohaselt vastavate liikmesriikide

õigusakte?

3. Juhul kui on tähtis, millistel asjaoludel kohaldatakse asjaomaste isikute

suhtes määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklite 11–16 kohaselt vastavate

liikmesriikide õigusakte:

Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 68 koostoimes artikli 1 punktidega a

ja b ning artikli 11 lõike 3 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et isiku

töötamisest või tegevusest füüsilisest isikust ettevõtjana teises liikmesriigis

või olukorrast, mida peetakse sotsiaalkindlustust käsitlevate õigusaktide

alusel sellise tegevusega samaväärseks, tuleb lähtuda siis, kui teise

liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutus kinnitab, et asjaomane isik on

kindlustatud „põllumajandustootjana“, ja sealne pädev asutus, kes vastutab

perehüvitiste maksmise eest, kinnitab töötamist, isegi kui asjaomane isik

väidab, et kindlustus on seotud üksnes põllumajandusmaana registreeritud

talu omandiõigusega, kus tegelikult põllumajandustegevusega ei tegeleta?

Viidatud liidu õigusnormid

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (edaspidi „määrus

nr 883/2004“), eelkõige artikli 1 punktid a ja b, artiklid 11–16 ja artikkel 68

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ)

nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004

(sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord

(edaspidi „määrus nr 987/2009“), eelkõige artiklid 59 ja 60

Viidatud riigisisesed õigusnormid

Tulumaksuseadus selles osas alates uuesti sõnastatud tulumaksuseaduse

avaldamisest 8. oktoobril 2009 (Bundesgesetzblatt (edaspidi „BGBl.)“ I osa, 2009,

nr 68, lk 3366–3465) muutmata redaktsioonis (Einkommensteuergesetz,

edaspidi „EStG“), eelkõige § 31 kolmas lause, § 32 lõike 1 esimese lause punkt 1

FAMILIENKASSE SACHSEN

3

ja lõige 3, § 62 lõike 1 esimene lause, § 63 lõike 1 esimene ja teine lause, § 70

lõike 2 esimene lause

Maksuseadustik selles osas alates uuesti sõnastatud maksuseadustiku avaldamisest

1. oktoobril 2002 (BGBl. I osa, 2002, nr 72, lk-d 3866–3953) muutmata

redaktsioonis (Abgabenordnung, edaspidi „AO“), eelkõige § 37 lõige 1 ning

lõike 2 esimene ja teine lause

Kohtuasja asjaolude ja menetluse lühikokkuvõte

1 Pooled vaidlevad lapsetoetuse määramise osalise tühistamise ja pärast seda

vaidlusaluse ajavahemiku eest 2019. aasta juulist kuni 2020. aasta septembrini

enammakstud lapsetoetuse tagasinõudmise üle.

2 Kaebaja on Poola kodanik, kes töötab juba mitu aastat töölepingu alusel

Saksamaal. Tema 2008. aastal sündinud laps ja naine (lapse ema) elavad ühises

leibkonnas Poolas.

3 Kaebaja taotles oma naise nõusolekul 22. veebruari 2016. aasta kirjaga Saksamaa

asutustelt lapsetoetust oma lapse eest. Selleks esitas ta tõendi selle kohta, et töötab

töölepingu alusel Saksamaal, ja märkis, et tema Poolas elav abikaasa ei tööta.

4 Vastustaja määras 27. oktoobri 2016. aasta otsusega kaebajale lapsetoetuse

ajavahemikuks 2014. aasta oktoobrist kuni 2026. aasta juulini. Põhjenduseks

märgiti, et kaebaja töötab Saksamaal ja esitatud tõendi kohaselt kehtib tema suhtes

piiramatu maksukohustus. Kuna teine vanem lapse elukohariigis ei tööta, on

kaebajal Saksamaal esmajärjekorras õigus saada lapsetoetust töötamise ajal.

5 Kaebajale saadeti 16. aprillil 2019 vastamiseks „Küsimustik lapsetoetuse saamise

õiguse kontrollimiseks“. Kaebaja tagastas selle küsimustiku täidetuna. Selles

märkis kaebaja, et tema naine ei ole iseenda tööandja ega tööta töölepingu alusel.

Enda kohta esitas ta tööandja väljastatud tõendi, mille kohaselt ta töötab

Saksamaal alates 1. jaanuarist 2016.

6 Vastustaja palus 6. augusti 2019. aasta taotluses Poolas teavet kaebaja naise

töötamise ja Poola perehüvitiste saamise õiguse kohta.

7 Vastustaja sai 5. oktoobril 2020 Pomorze vojevoodkonna Gdański büroo (Poola

teabeasutus) 28. septembri 2020. aasta vastuse, mille lahtris 4.1 oli esitatud

järgmine teave: „[Lapse ema] töötab alates 28. septembrist 2006 kuni praeguseni

(põllumajandustootjate sotsiaalkindlustus – KRUS). Alates 1. novembrist 2013

kuni praeguseni ei saa [lapse ema] pere- ja vanemahüvitisi 500+. [Lapse ema] on

teatanud, et ei soovi taotleda pere- ja vanemahüvitisi 500+.“

8 Vastustaja tühistas seepeale 7. oktoobri 2020. aasta otsusega lapsetoetuse

määramise alates 2020. aasta oktoobrist Poolas seadusega ettenähtud perehüvitiste

summa ulatuses EStG § 70 lõike 2 kohaselt.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-36/23

4

9 Poolale saadetud 7. oktoobri 2020. aasta „taotluses otsustada pädevuse üle“ palus

vastustaja, viidates 4. juulil 2019 laekunud taotlusele ning asjaolule, et lapse isa

töötab Saksamaal ja lapse ema töötab Poolas, järgmist: „Palun kontrollige

taotluste võrdsustamise raames õigust perehüvitistele ja hüvitistele 500+ alates

2019. aasta juulist.“

10 Vastusena taotlusele saatis Poola teabeasutus 17. detsembril 2020 kaebaja naise

kohta andmed, mis sisaldasid järgmist lisateavet: „[Lapse ema] töötab alates

28. septembrist 2006 kuni praeguseni (põllumajandustootjate sotsiaalkindlustus –

KRUS). Alates 1. juulist 2019 kuni praeguseni ei saa [lapse ema] pere- ja

vanemahüvitisi 500+. [Lapse ema] on teatanud, et ei soovi taotleda pere- ja

vanemahüvitisi 500+.“

11 Vastustaja tühistas 6. jaanuari 2021. aasta otsusega, mis on käesoleva menetluse

ese, lapsetoetuse määramise ajavahemiku eest 2019. aasta juulist kuni 2020. aasta

septembrini Poolas seadusega ettenähtud perehüvitiste summa ulatuses EStG § 70

lõike 2 kohaselt ja nõudis tagasi selle ajavahemiku eest enammakstud lapsetoetuse

summas 1674,60 eurot.

12 Kaebaja taotles 22. jaanuari 2021. aasta kirjaga otsuse muutmist, kuna tema ja ta

naine ei ole alates 2019. aasta juulist kuni praeguseni saanud perehüvitisi Poolas.

13 Seda kirja käsitas vastustaja 6. jaanuari 2021. aasta otsuse peale esitatud vaidena

ja jättis selle vaide 2. veebruari 2021. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu

rahuldamata.

14 Kaebaja esitas 2. märtsil 2021 kaebuse lapsetoetuse määramise osalise tühistamise

ja tagasinõudmise peale.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

15 Põhjenduseks märgib kaebaja, et tema naine (lapse ema) ei tööta ja tal ei ole

sissetulekut. Tema naine ei ole registreeritud töötu ega tööotsijana ning tema

vanemad on tema nimele kandnud talu, et neil oleks võimalik saada pensioni. Talu

omandiõigus hõlmab kindlustust Poola põllumajandustootjate

sotsiaalkindlustussüsteemis KRUS. See kindlustus ei sea tingimuseks tegevust

iseendale tööandjaks oleva põllumajandustootjana ja on seotud üksnes sellega, et

talu, milles ei tegeleta põllumajandustegevusega, on registreeritud

põllumajandusmaana. Kuna tema naisel puudub sissetulek, maksab kaebaja

kindlustusmakseid KRUSile. Lapsetoetust kõnealuse ajavahemiku eest ei ole tema

naine Poolas saanud ega taotlenud. Lapsetoetuse maksmiseks on seetõttu

eelisjärjekorras pädev Saksamaa.

16 Vastustaja vaidleb kaebusele vastu põhjendusega, et kaebajal on küll

põhimõtteliselt õigus saada EStG § 62 lõike 1 alusel Saksamaa lapsetoetust oma

lapse eest, kelle elukoht on Poolas. Samal ajal on tema naisel siiski õigus saada

FAMILIENKASSE SACHSEN

5

lapse eest välisriigi perehüvitisi Poolas. Seda seetõttu, et alates 2019. aasta juulist

makstakse Poolas 500+ hüvitist alla 18-aastastele lastele olenemata sissetulekust.

17 Nõuete konkurents tuleb vastustaja hinnangul lahendada Euroopa Liidu

koordineerimisaktide alusel. Selle kohaselt on määrava tähtsusega, kas

asjassepuutuvad isikud töötavad asjaomastes riikides või saavad seal pensioni, või

tuleneb õigus perehüvitistele üksnes elukohast (määruse nr 883/2004 artiklid 67

ja 68, Euroopa Liidu sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise

halduskomisjoni (edaspidi „halduskomisjon“) 12. juuni 2009. aasta otsus F1). On

tõsi, et kaebaja töötab või tegeleb sellega samaväärse tegevusega halduskomisjoni

12. juuni 2009. aasta otsuse F1 tähenduses. Kuna ka tema naine töötab siiski lapse

elukohariigis Poolas või tegeleb sellega samaväärse tegevusega, on

eelisjärjekorras õigus saada perehüvitisi selles riigis (määruse nr 883/2004

artikli 68 lõike 1 punkti b alapunkt i). Õigus saada Saksamaa lapsetoetust

peatatakse seetõttu välisriigi perehüvitise summa ulatuses. Välisriigi perehüvitised

on väiksemad kui lapsetoetus, mida maksavad Saksamaa asutused. Seetõttu on

õigus saada alates 2019. aasta juulist kuni 2020. aasta septembrini lapsetoetust

summas, mis vastab nende summade vahele, ja lapsetoetuse määramist tuleb

muuta nii, et makstakse üksnes nende summade vahe.

18 Asjaolu, et hüvitist ei ole Poolas taotletud ega makstud, ei vii selleni, et täies

ulatuses lapsetoetust tuleb maksta Saksamaal. Poolast saadud teabest nähtub, et

kaebaja naine on seal teatanud, et ei soovi taotlusi esitada. Ainult seetõttu ei ole

Poolas tehtud otsust hüvitise saamise õiguse kohta. Lapsetoetuse maksmata

jätmiseks EStG § 65 lõike 1 esimese lause kohaselt on aga piisav, et hüvitist

tuleks vastava taotluse esitamisel maksta.

19 Küsimuse puhul, kas lapse ema töötab Poolas, peavad Saksamaa asutused ja

kohtud põhimõtteliselt arvesse võtma välisriigi kindlustusasutuse tõendit, mis

kinnitab kindlustuse olemasolu. Seetõttu tuleb Poola teabeasutuse esitatud teabe

põhjal lähtuda sellest, et lapse ema töötab.

20 Lapsetoetuse tagasimaksmise kohustus tuleneb AO § 37 lõikest 2. Selle kohaselt

tuleb hüvitis tagastada, kui see on makstud ilma õigusliku aluseta. See on

käesolevas asjas nii, kuna õigus saada lapsetoetust puudus ja lapsetoetuse

määramine on seetõttu selles osas tühistatud.

Eelotsusetaotluse põhjenduse lühikokkuvõte

21 Saksa õiguse kohaselt tuleb lapsetoetuse määramine EStG § 70 lõike 2 esimese

lause kohaselt tagasiulatuvalt tühistada, kui lapsetoetuse saamise ajal on

lapsetoetuse saamise seisukohast olulised asjaolud muutunud nii, et lapsetoetuse

saamise tingimused on ära langenud. Enammakstud lapsetoetus tuleb saajal

seejärel AO § 37 lõike 2 kohaselt tagasi maksta.

22 Kaebaja vastab – mille üle ei ole poolte vahel vaidlust – Saksa õiguse kohaselt

vaidlusalusel ajavahemikul lapsetoetuse saamise tingimustele oma lapse eest, kes

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-36/23

6

elab koos lapse emaga Poolas. Lapsetoetuse maksid Saksamaa asutused esialgu

täies ulatuses välja. Alles lapsetoetuse saamise ajal muudeti Poola õiguslikku

olukorda nii, et Poola asutused maksavad vanemahüvitist alates 2019. aasta juulist

ka esimese lapse eest, olenemata sissetulekust, kuni tema 18-aastaseks saamiseni

(vt Poola 11. veebruari 2016. aasta seadus lapse kasvatamiseks ettenähtud riiklike

toetuste kohta (muudetud 26. aprilli 2019. aasta muutmisseadusega) artikli 4

lõiked 1 ja 2 ning artikli 5 lõige 1).

23 Poola perehüvitisi ei ole aga praeguseni määratud ega makstud, kuna lapse ema on

teatanud, et ei soovi taotlust esitada. Pealegi tuleneb Poola 11. veebruari

2016. aasta seaduse lapse kasvatamiseks ettenähtud riiklike toetuste kohta

(muudetud 26. aprilli 2019. aasta muutmisseadusega) artikli 18 lõigetest 1 ja 2

ning artikli 21 lõikest 3, et Poola perehüvitisi makstakse igal aastal ja mitte

tagasiulatuvalt ning taotluse saab esitada alles alates 1. aprillist järgmise

ajavahemiku kohta 1. juunist kuni 31. maini. Poola asutus ei oleks enam saanud

määrata perehüvitisi vaidlusaluse ajavahemiku eest 2019. aasta juulist kuni

2020. aasta septembrini küllap isegi siis, kui ta oleks 7. oktoobri 2020. aasta

„taotlusega otsustada pädevuse üle“ saadud teate alusel 4. juuli 2019. aasta

taotluse kohta lähtunud sellest, et esitatud on taotlus (ka) Poola perehüvitiste

saamiseks.

24 Esimene küsimus: Saksa lapsetoetuse osaline tagasinõudmine on õiguspärane

ainult siis, kui õigust Saksa lapsetoetusele võib määruse nr 883/2004 artikli 68

alusel vähendada Poolas materiaalõiguse normide alusel ette nähtud peretoetuse

summa võrra, isegi kui lapsetoetust ei ole Poolas seni määratud ega makstud ning

seda ei ole ka tulevikus oodata.

25 Euroopa Kohus on määrusele nr 883/2004 ajaliselt eelnenud õigusakti kohta

korduvalt sedastanud, et perehüvitiste saamise õiguse peatamine õiguse tõttu

saada perehüvitisi teises liikmesriigis tuleb kõne alla ainult siis, kui perehüvitisi

maksab ka tegelikult teine liikmesriik, ilma et oleks oluline, kas maksmata jätmine

on tingitud üksnes sellest, et vastavat taotlust ei ole esitatud (vt 4. juuli 1990. aasta

kohtuotsus Kracht, C-117/89, EU:C:1990:279, punkt 18, ja 14. oktoobri

2010. aasta kohtuotsus Schwemmer, C-16/09, EU:C:2010:605, punktid 53–54

ja 58–59). Oma praktikas määruse nr 883/2004 kohta on Euroopa Kohus seda

seisukohta täielikult järginud (vt 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski,

C-378/14, EU:C:2015:720, punktid 32–33, ja 18. septembri 2019. aasta

kohtuotsus Moser, C-32/18, EU:C:2019:752, punkt 42).

26 Pealegi on Euroopa Kohus on 13. oktoobri 2022. aasta otsuses DN (C-199/21,

EU:C:2022:789, punkt 58) sedastanud, et määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1

kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed

õigusnormid, mis annavad võimaluse nõuda tagasi perehüvitisi, mis on määratud –

kuna vanem, kellel on kõnealuste õigusnormide alusel õigus neid hüvitisi saada,

taotlust ei esitanud – teisele vanemale, kelle taotlust võttis pädev asutus selle sätte

kohaselt arvesse ja kes kannab faktiliselt üksinda lapse ülalpidamisega seotud

kulud.

FAMILIENKASSE SACHSEN

7

27 Bundesfinanzhof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim maksukohus, edaspidi „BFH“)

kui Saksamaa kõrgeim kohus, kes on pädev EStG alusel makstava lapsetoetuse

suhtes, on määrusega nr 883/2004 kehtestatud õigusliku olukorra kohta

seisukohal, et määruse nr 883/2004 artiklis 68 sätestatud koordineerimisnormi

kohaldamine ja Saksa õiguse alusel olemasoleva õiguse saada lapsetoetust

piiramine summaga, mis vastab eri riikides makstava lapsetoetuse summade

vahele, ei ole välisriigi materiaalõiguse normidel põhineva nõudeõiguse

olemasolu korral välistatud põhjusel, et seda ei ole määratud ega makstud (BFH,

9. detsembri 2020. aasta otsus – III R 73/18 –, Entscheidungen des

Bundesfinanzhofs (edaspidi „BFHE“) 271, 508). Kui prioriteetsuse seisukohast

olulised asjaolud saavad teatavaks hiljem, siis toimub ka Saksa õiguse alusel

makstava lapsetoetuse hilisem tasaarvestus ja sellest tulenevalt (osaline)

tagasinõudmine, ilma et oluline oleks välisriigi õigusnormide alusel esitatud

nõude määramine ja maksmine (BFH, 9. detsembri 2020. aasta otsus –

III R 73/18 –, BFHE 271, 508, Bundessteuerblatt (edaspidi „BStBl.“) II 2022,

178). Seda seetõttu, et määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punkti b teise

osalause ja artikli 81 kohaselt loetakse perehüvitiste taotlus, mis on esitatud

liikmesriigis, mille õigusakte ei kohaldata eelisjärjekorras, perehüvitiste taotluseks

ka eelisjärjekorras kohustatud liikmesriigi õigusaktide alusel, millega järgitakse

hüvitise saamise vormilist tingimust, et taotlus tuleb esitada teises liikmesriigis

(BFH, 9. detsembri 2020. aasta otsus – III R 73/18 –, BFHE 271, 508).

Perehüvitiste taotluse esitamine liidu liikmesriigis, mille õigusakte ei kohaldata

eelisjärjekorras, tekitab fiktsiooni, mille kohaselt loetakse see ühtlasi esitatuks

riigis, mille õigusakte kohaldatakse eelisjärjekorras, ka siis, kui asutus, kellele

taotlus esitati, ei ole teadlik sellest, et tegemist on piiriülese juhtumiga, nt seetõttu,

et lapsetoetuse saamiseks õigustatud isik on alustanud töötamist välisriigis, ilma et

ta oleks perehüvitiste maksmise eest vastutavat asutust (Familienkasse) sellest

teavitanud. Kõnealune mõju tekib seega ka siis, kui lapsetoetuse taotluse esitamise

ajal ei olnud veel üldse põhjust edastada seda välisriigi perehüvitiste asutusele

(BFH, 9. detsembri 2020. aasta otsus – III R 31/18 –, Sammlung amtlich nicht

veröffentlichter Entscheidungen des Bundesfinanzhofs (edaspidi „BFH/NV“) 2021,

771).

28 Euroopa Kohtu 22. oktoobri 2015. aasta otsuses Trapkowski (C-378/14,

EU:C:2015:720) esitatud viitest oma 14. oktoobri 2010. aasta otsusele

Schwemmer (C-16/09, EU:C:2010:605) ei tulene BFH hinnangul teistsugust

järeldust, sest 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski (C-378/14,

EU:C:2015:720) ei puudutanud mitte olukorda, kus ei olnud täidetud perehüvitiste

saamise õiguse vormiline tingimus, vaid olukorda, kus – sissetuleku piirmäära

ületamise tõttu – ei olnud täidetud materiaalne tingimus (BFH, 9. detsembri

2020. aasta otsus – 111 R 73/18 –, BFHE 271, 508, BStBl. II 2022, 178). Ainult

juhul, kui liikmesriigis, mille õigusakte kohaldatakse eelisjärjekorras, ei ole

täidetud materiaalõiguslikud tingimused seetõttu, et ületatud on näiteks

vanusepiiri või teatavaid sissetuleku ülempiire, ei saa kohaldada prioriteetsuse

määramise eeskirju määruse nr 883/2004 artikli 68 kohaselt (BFH, 25. veebruari

2021. aasta otsus – III R 23/20 –, BFH/NV 2021, 1344–1347).

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-36/23

8

29 Seega on BFH hinnangul põhimõtteliselt (ainult) asjaolu, et on olemas

materiaalõiguse normide alusel esitatud nõue perehüvitiste saamiseks teises

liikmesriigis, prioriteetsuse määramise eeskirjade kohaldamise eeldus. BFH

praktika kohaselt ei või Saksa asutused ja kohtud välisriigi materiaalõiguse

normide alusel esitatud nõuet siiski läbi vaadata, kui välisriigi asutus on selle

kohta vaidlusalusel ajavahemikul juba otsuse teinud ja see otsus on Saksa

asutustele ja kohtutele siduv (BFH, 26. juuli 2017. aasta otsus – III R 18/16 –,

BFHE 259, 98, BStBl. II 2017, 1237). Muidu tuleb liikmesriikide lojaalse koostöö

raames määruse nr 883/2004 artikli 60 lõike 3 alusel koostoimes määruse

nr 987/2009 artikliga 59 ja sellele järgnevate artiklitega teise liikmesriigi pädevale

asutusele esitatud teabenõudega selgitada, kas ja millises ulatuses on seal õigus

perehüvitistele taotleja laste eest (BFH, 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus –

III R 10/17 – BFHE 261, 214, BStBl. II 2018, 717).

30 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei tundu määruse nr 883/2004 artiklis 68

sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjade tõlgendamine, eelkõige sellistel

tagasinõudmise juhtudel nagu käesolevas asjas, nii selge, nagu nähtub BFH

praktikast. Määruse nr 883/2004 põhjenduse 35 kohaselt on selle määruse

eesmärk vältida hüvitiste lubamatut kattumist juhul, kui perehüvitisi on õigus

saada eri liikmesriikide õigusaktide alusel. Sellega ei kavatseta siiski piirata

riigisiseste õigusnormide alusel esitatud nõudeid. Prioriteetsuse määramise

eeskirju rakendatakse määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 esimese lause

kohaselt üksnes siis, kui samal ajavahemikul ja samadele pereliikmetele antakse

hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel. Seetõttu ei järgi need

põhimõtteliselt eesmärki, et toetuse saajad saaksid väiksemaid makseid kui ilma

nende kohaldamiseta.

31 Ka Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et prioriteetsuse määramise eeskirju tuleb

kohaldada üksnes juhul, kui muidu maksaksid perehüvitisi tegelikult mitu

liikmesriiki. Kui perehüvitisi maksavad mitu liikmesriiki, võib ebaselgus või

teadmatus faktiliste asjaolude või õiguslike hinnangute suhtes ikka ja jälle viia

selleni, et lapsetoetus nõutakse Saksamaal tagasiulatuvalt (osaliselt) tagasi, ilma et

seda makstaks tagantjärele teises liikmesriigis. Hüvitise saamiseks õigustatud

isikud võivad selle tulemusel saada lõppkokkuvõttes vähem perehüvitisi, kui neil

oleks õigus saada Saksa õiguse alusel.

32 Mis puudutab küsimust taotluste võrdsustamise tähtsuse kohta, siis tuleb arvestada

ka seda, et selle eesmärk on eelkõige lihtsustada menetlust hüvitise saamiseks

õigustatud isiku jaoks. Eelkõige ei muuda see aga asjaolu, et taotluse esitamise

tähtajad ja perehüvitiste tagasiulatuva maksmise võimalus on liikmesriikides

erinevalt kindlaks määratud. Nii määratakse lapsetoetus Saksamaal üldjuhul

esialgu tähtajatult kuni lapse 18-aastaseks saamiseni. Makseid tehakse pealegi

tagasiulatuvalt kuus kuud alates taotluse esitamise kuupäevast. Seevastu kehtivad

teistes riikides – eelotsusetaotluse esitanud kohtule teadaolevalt ka Poolas –

õigusnormid, mille kohaselt on nõutav eelnevalt esitatud iga-aastane taotlus.

Lisaks ei ole juhtudel, kus alles tagantjärele saavad teatavaks asjaolud, mille tõttu

näib, et eelisjärjekorras on õigus saada perehüvitisi teises liikmesriigis, taotluse

FAMILIENKASSE SACHSEN

9

õigeaegne edastamine teisele liikmesriigile üldjuhul enam tagatud. Kui

prioriteetsuse määramise eeskirjade kohaldamiseks oleks piisav üksnes see, et

teises liikmesriigis on olemas materiaalõiguse normidel põhinev nõudeõigus, siis

peaks liikmesriigi kohus pidevalt otsustama, kas on olemas õigus perehüvitistele

välisriigi õigusnormide alusel.

33 Määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punkt a koostoimes määruse nr 987/2009

artikli 60 lõike 1 teise lausega ning lõigetega 2 ja 3 näevad kattuvate õiguste

koordineerimiseks ette erimenetluse, mis selle sõnastuse kohaselt puudutab aga

ainult juhtumit, kus tuleb teha otsus menetluses oleva taotluse kohta, milles

palutakse maksta perehüvitisi tulevikus. Näib, et seda menetlust ei saa niisama

lihtsalt üle kanda tagantjärele toimuvale kontrollile. Sama kehtib määruse

nr 987/2009 artikli 60 lõike 4 kohaselt niinimetatud dialoogi vormis tehtava

koostöö puhul määruse nr 987/2009 artikli 6 lõigete 2–5 alusel vaidluse korral,

mis puudutab mitme nõude prioriteetsena käsitamist.

34 Lisaks ei toimi eelotsusetaotluse esitanud kohtu kogemuste kohaselt eri

liikmesriikide pädevate asutuste vaheline kooskõlastamine seoses makstavate

hüvitistega vähemalt tagasinõudmise juhtumite puhul alati sujuvalt. Ka käesolevas

kohtuasjas teatas Poola asutus vastustaja järelepärimise peale, et vaidlusaluse

ajavahemiku eest ei maksta perehüvitist ja põhjendas seda üksnes sellega, et lapse

ema ei ole taotlust esitanud. Otsust ega muud sisulist seisukohta Poola

perehüvitiste saamise õiguse (muude) vormiliste ja sisuliste tingimuste täitmise

kohta ei olnud Poola asutuselt võimalik saada. Praktilised raskused

liikmesriikidevahelises koostöös ei või siiski kahjustada perehüvitisi taotlevat

isikut.

35 Teine küsimus: Juhul kui määruse nr 883/2004 artikli 68 kohaselt on

tagasinõudmine Saksamaal, ilma et hüvitist makstaks Poolas, põhimõtteliselt

lubatud, oleneb osalise tagasinõudmise õiguspärasus sellest, kas Poolas esitatud

nõue on eelisnõue Saksamaal esitatud nõude suhtes.

36 Määruse nr 883/2004 artiklis 68 sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjad

lähtuvad sellest, millistel alustel tuleb maksta kattuvaid hüvitisi või mille tõttu

tekivad õigused. Kui sellele küsimusele tuleks vastata riigisiseste õigusnormide

alusel, siis tuleks käesolevas kohtuasjas lähtuda sellest, et tegemist on elukoha ja

elukohaga seotud olukorraga, kuna kõnealused perehüvitised on nii Saksamaal kui

ka Poolas seotud hüvitiste saamiseks õigustatud isiku elukohaga/hariliku

viibimiskohaga. Sellisel juhul oleks Poolas esitatud nõue lapse elukoha tõttu

määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti b alapunkti iii kohaselt eelisnõue.

37 Juhul kui vastus sellele küsimusele oleneb aga sellest, milliste asjaolude alusel

kohaldatakse asjaomaste isikute suhtes määruse nr 883/2004 artiklite 11–16

kohaselt vastavate liikmesriikide õigusakte, oleks arvestades seda, et kaebaja

töötab Saksamaal, prioriteetsuse kindlaksmääramisel oluline, kas lapse ema tuleb

käsitada nii, et ta töötab Poolas, või ta ainult elab seal.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-36/23

10

38 Sõnastuse kohaselt sõltub prioriteetsus sellest, millistel alustel peavad hüvitisi

maksma mitu liikmesriiki või mille tõttu need õigused tekivad. See võib viidata

seosele hüvitiste saamise tingimustega, mis on sätestatud riigisisestes

õigusnormides.

39 BFH tugineb siiski küsimuse puhul selle kohta, mille tõttu tekivad õigused

määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 tähenduses, sellele, milliste asjaolude

alusel kohaldatakse hüvitise saamiseks õigustatud isiku suhtes asjaomase

liikmesriigi õigusnorme määruse nr 883/2004 artiklite 11–16 kohaselt (BFH,

26. juuli 2017. aasta kohtuotsus – III R 18/16 –, BFHE 259, 98, BStBl. II 2017 ja

1237, ning 1. juuli 2020. aasta kohtuotsus III R 22/19 –, BFHE 269, 320,

BFHH/NV 2021, 134).

40 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates räägib Euroopa Kohtu 7. veebruari

2019. aasta otsus Bogatu (C-322/17, punktid 24–25) selle poolt, et lähtuda tuleb

põhjustest, mille alusel makstakse riigisiseste õigusnormide alusel perehüvitisi.

Selget vastust sellele, kas küsimuse puhul, millistel alustel tuleb maksta hüvitisi

määruse nr 883/2004 artikli 68 tähenduses, on tähtsad riigisisesed õigusnormid,

millest tuleneb asjaomane õigus, või on tähtis see, millise määruse nr 883/2004

artiklis 11 sisalduva sätte kohaselt kohaldatakse õigustatud isiku suhtes vastava

liikmesriigi õigusnorme, või annab hüvitiste saamise õiguse töötamine või iseenda

tööandjana tegutsemine või elukoht, eelotsusetaotluse esitanud kohus sellest siiski

ei saa.

41 Kolmas küsimus: Juhul kui küsimuse puhul selle kohta, kas lapse ema tuleb

käsitada nii, et ta Poolas töötab, saab lähtuda üksnes Poola asutuse vastavast

kinnitusest, milles on esitatud viide kindlustusele põllumajandustootjate

sotsiaalkindlustuses, oleks Poolas esitatud nõue määruse nr 883/2004 artikli 68

lõike 1 punkti b alapunkti i kohaselt lapse elukoha tõttu eelisnõue. Muidu oleks

eelisnõue Saksamaal esitatud nõue määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti a

kohaselt.

42 Juhul kui on tähtis, milliste asjaolude alusel kohaldatakse asjaomaste isikute

suhtes määruse nr 883/2004 artiklite 11–16 kohaselt vastavate liikmesriikide

õigusnorme, tekib küsimus, millistel tingimustel võib lähtuda sellest, et

lapsetoetuse saamiseks õigustatud isiku naine, kes elab teises liikmesriigis, töötab

või on sellega samaväärses olukorras määruse nr 883/2004 artikli 68 tähenduses

koostoimes artikli 1 punktidega a ja b ning artikli 11 lõike 3 punktiga a.

43 Küsimuse puhul, kas teises liikmesriigis on tegemist tegevusega või samaväärse

olukorraga määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti b tähenduses, mida selle

liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide tähenduses sellisena

käsitatakse, on tegemist teise liikmesriigi õigusnormide hindamisega. Seetõttu

kaldub eelotsusetaotluse esitanud kohus arvama, et Poola esitatud teave on

eelotsusetaotluse esitanud kohtule selles osas siduv. See ei pruugi aga tingimata

nii olla, sest teavet antakse ainult ametiasutuste vahelises menetluses ja

FAMILIENKASSE SACHSEN

11

asjaomasele isikule ei väljastata otsust, mille peale saab esitada kaebuse. Euroopa

Kohtu praktika selles küsimuses – teadaolevalt – puudub.