2
3. KarS § 162 lg 1 ja KarS § 166 lg 1 sätestavad konkreetsed tagajärjed valimisvabaduse ja
hääletamissaladuse rikkumise osas. Kas need sätted võivad teoreetiliselt laieneda ka linnavolikogu
sisevalimistele või on tegu karistusseadustiku kitsaskohaga?
Karistusseadustiku (KarS) viidatud sätted ei laiene linnavolikogu sisevalimistele ja see on
Riigikogu valik.
KarS §-d 162 ja 166 kuuluvad 10. peatüki 3. jakku (§-d 160-168). KarS § 160 („Valimise mõiste“)
sätestab: „Valimine käesoleva jao tähenduses on Riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu või
Euroopa Parlamendi valimine“. Karistusseadustiku kommentaarides öeldakse: „Kuivõrd valimise
mõiste tavatähenduses ei ole piiratud riigivõimu, kohaliku omavalitsuse ja Euroopa Parlamendi
valimisega, kuid seadusandja on valimisvabaduse vastu suunatud süütegudena pidanud
karistamisväärseteks ainult riigivõimu, kohaliku omavalitsuse ja Euroopa Parlamendi valimisi
kahjustavaid tegusid, siis on käesolevas jaos sisalduvates süüteokoosseisudes valimine eraldi
defineeritud. Sellise definitoorse sätte lülitamine KarS-i on vajalik süüteokoosseisude täpseks
määratlemiseks, s.o seaduslikkuse põhimõtte realiseerimiseks.“1
4. Meie arvates on toimunu kahetsusväärne, kuna tekitab selgusetuse, mis on aktsepteeritav ja mis
mitte. Palume seisukohta ka selle kohta, kas tegemist oli pelgalt poliitilise protsessiga või on siin
ületatud kui mitte rohkem, siis vähemalt heade tavade ja euroopalike kommetega kooskõlas olev
käitumismall.
Hääletamise salajasuse põhimõte linnapea valimisel on seadusest (KOKS) ja Tallinna
põhimäärusest tulenev nõue (vt ülal). Euroopalikule väärtusruumile on omane, et valitavad
esinduskogud järgivad kehtivaid õigusnorme ja -põhimõtteid.
5. Linnavolikogu ja vallavolikogud lähtuvad küll enesereguleerimise põhimõtetest, sealhulgas
protestide lahendamise osas. Samas käesolev viib olukorrani, kus ka kõik korralduslikud otsused
muutuvad poliitilisteks. See ei anna võimalust erapooletult võtta vastu protseduurilisi otsuseid,
samuti lahendada erinevaid proteste või kaebusi. Kas siin kooruvad välja kitsaskohad KOKS-i või
linna ja valdade endi põhimäärustes ja volikogude töökorralduse seadustes, mis vajaksid täpsemalt
reguleerimist?
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 156 lõike 1 kohaselt on volikogu kohaliku omavalitsuse
esinduskogu, seega põhiseadusorgan. Valla- ja linnavolikogul on enesekorraldusõigus, sealhulgas
õigus kehtestada oma töökorraldus- ning menetlusreeglid. Enesekorraldusõigust kasutades peab
volikogu järgima põhiseaduse ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta norme ja printsiipe ning
seadusi. Kuna volikogus tehakse kohalikku poliitikat, võivad ka korralduslikes küsimustes tekkida
vastuolud. Üldjuhul tuleks volikogusisesed vaidlused lahendada volikogul endal oma
enesekorraldusõiguse raames. Õiguskantsler on Riigikogule soovitanud anda volikogu liikmele
teatud küsimustes halduskohtulik kaebeõigus („Volikogu liikme õiguste kaitse halduskohtus“).
6. Tallinna põhimääruse § 281 lõige 14 sätestab, et kui ükski kandidaatidest ei osutunud valituks,
kantakse vastav märge linnavolikogu istungi protokolli, seatakse uuesti üles kandidaadid ja viiakse
läbi uus hääletamine. Linnavolikogu vastava otsustuse alusel viiakse uus hääletamine läbi samal
linnavolikogu istungil. Seda õigusnormi on tõlgendatud esmakordselt sellisel viisil, et
isikuvalimisi võib samal istungil läbi viia kindlaks määramata arv. Kindlaks määramata
1 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud J. Sootak ja P. Pikamäe. 5., täiendatud ja ümbertöötatud
väljaanne. – Tallinn: Juura, 2021, § 160 komm. 1, lk 565.