Kiri

4. märts 2024

Eesti Vabariigi President

Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Eesti Vabariigi Riigikogu Kultuurikomisjon

Eesti Teadusagentuur

Pöördumine

Lugupeetud Eesti hariduse, teaduse ja kultuuri poliitika kujundajad!

Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessuur, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professuur,

Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professuur, Eesti Kirjandusmuuseum ja

Eesti Kirjanike Liidu juhatus pöörduvad teie poole süveneva mure tõttu, et Eesti kultuuri alased

uurimis- ja arendusteemad ei ole Eesti teadusrahastuses esmased.

Eesti raamatu aasta 2025 hakul tõstame pakilise näitena esile Eesti kirjanike leksikoni (2000)

uuendamise küsimuse, mille nimel on Tartu ülikoolist tehtud juba teistkümmend edutut taotlust

mitmetele Teadusagentuuri, Haridus- ja teadusministeeriumi, Kultuurinimisteeriumi ning Tartu

ülikooli programmidele. Lisame mitu pöördumist Kirjanike liidu poolt kultuuriministeeriumis.

Me soovime moodustada asutustevahelist töögruppi emakeelse kirjanike e-leksikoni loomiseks

Tartu ülikoolis arendatava Estonian Writers’ Online Dictionary alusel (EWOD: sisu.ut.ee/ewod),

milleks palume hädapärast rahastust. Hinnanguline eelarve aastas oleks 100 000 eurot (2025–

2029), mis võiks olla programmideülene ja viiendiku ulatuses asutuste omafinantseerida. Eesti

kirjanike leksikoni koostamist juhiksid Tartu ülikool ja kirjandusmuuseum kahasse.

Vt ka: A. Merilai. „Eesti kirjanike leksikon“ – täiesti võimalik. Sirp 1.03.2024, lk 12–13

(www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-kirjanike-leksikon-taiesti-voimalik/).

Ader on seatud, käised kääritud – teeme talgud!

Arne Merilai, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor, EWODi kaaspeatoimetaja

Jüri Talvet, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse emeriitprofessor, EWODi kaaspeatoimetaja

Liina Lukas, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor

Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor

Piret Viires, Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professor

Tiit Aleksejev, Eesti Kirjanike Liidu esimees

EESTI KIRJANIKE MITMEKEELNE E-LEKSIKON (EKEL-EWOD): LÜHIÜLEVAADE (märts 2024.a.; koostanud J. Talvet) Rahvuskultuuri ja rahvuskirjanduse seisukohalt ajaloolise tähtsusega projekt Eesti kirjanike e-leksikon EKEL/ EWOD (Eesti kirjanduse e-leksikon; Estonian Writers' Online Dictionary; (vt https://sisu.ut.ee/ewod/avaleht) sai alguse Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakonna riiklikult finantseeritud uurimisprojektist "Eesti kirjandus ja maailmakirjandus võrdleva kirjandusuurimise paradigmas" (2014-2019), mille juhiks oli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet. EWODi /EKEL-i koostamist koordineerivad ühiselt eesti kirjanduse korraline professor Arne Merilai ja tänane emeriitprofessor Jüri Talvet. Leksikoni tegevtoimetajana tegutseb kirjandusmagister Sven Vabar, kes hoolitseb virtuaalplatvormi tehnilise rajamise, täiustamise ja sisustamise eest. Vajadus Eesti kirjanike uue leksikoni järele on kasvanud sedamööda, kuidas on aegunud viimased trükis ilmunud eesti kirjanduse leksikonid ("Eesti kirjarahva leksikon", Koost. Heino Puhvel, Eesti Raamat, 1995, 690 lk; "Eesti kirjanike leksikon", koost. Oskar Kruus, Heino Puhvel, Eesti Raamat, 2000, 693 lk). EWODi /EKEL-i esialgsest kavandatud mahust (vähemalt 700 autorit) on tänaseks valminud veidi enam kui 600 loovkirjaniku täielikud leheküljed (vt. EWODi/EKELi autorite alfabeetilises rippmenüüs nimed tumedama sinisega). Autorilehekülgedel sisalduvad autoriprofiilid koos algupärase eestikeelse loomingu põhiandmetega; võimalikult täpsed ja täielikud andmed nende loomingu nii tõlkelise kui ka käsitlusliku (olulisema) omakeelse ja võõrkeelse retseptsiooni kohta). EWODi / EKEL-i kõik autoriprofiilid on algupärased, loodud eranditult EWODi /EKEL-i tarbeks. © Copyright / avaldamisõigus: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi kirjanduse ja teatriteaduse osakond / University of Tartu Department of Literature and Theatrical Studies of the Institute of Cultural Research. Kuigi leksikon on tegemisel ja ka valminu nõuab pidevat täiendamist, on EWODist / EKEList juba praegu saanud usaldusväärseim ja kaasajastatuim allikas eesti kirjanduse vastuvõtuks ja vastuvõtu kohta (uurimused, kriitika, tõlked, tõlgete ajalugu ja kriitika) olgu Eestis või välismaal. Lühidalt: EWOD / EKEL on mitmekeelne püsivalt täienev ja täiendatav Eesti kirjanike uus leksikon. TÖÖ ESIMESES JÄRGUS loodi leksikoni olemasolev raam inglise keeles, koostati autoriprofiilid eesti keeles ja tõlgiti need inglise keelde. Esimese järgu tööd loodame lõpetada 2025.a. alguseks. Leksikoni koostamise TEISES JÄRGUS (alustatakse hiljemalt 2025. aastal) lisanduvad rööbitine eestikeelne raam ja kirjanikuprofiilid eesti keeles. Eestikeelsed profiilid (mille loojate seas on suur hulk tänase Eesti kirjandusteadlasi ja - kriitikuid, vt https://sisu.ut.ee/ewod/about ) on EWODi / EKELi toimkonna käsutuses. Enne leksikonis avaldamist tuleb need läbi toimetada ja ühtlasi lisada andmed olulisemate

eestikeelsete käsitluste (retseptsiooni) kohta (lisaks monograafiatele, mille andmed juba täna leiduvad EWODis / EKELis). Rahastamine Leksikoni koostamise rahastamine muutus TÜ-s kriitiliseks 2022. aasta algusest, kui lõppes rahastus Eesti Uuringute Tippkeskuse eelarvest ja selgus, et TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituudi (KU) eelarvesse ei mahtunud EWODi /EKELi eestikeelsete kirjanikuprofiilide koostajate ja tõlkija töö lepingupõhist tasustamist. Kuni käesoleva 2023. aasta lõpuni saadi ajutist leevendust TÜ kirjanduse rahvusprofessuuri vahenditest. Kirjandusteaduse rahastamise üldine puudulikkus on tekitanud ohu, et kirjanduse rahvusprofessuuri vahendeist ei saa 2024. aastal enam piisavat toetust EWODi - EKELi koostamise jätkamiseks. 2024.a. peaülesanne on edukalt ja väärikalt lõpule viia EWODi - EKELi koostamise I etapp (järk) koostada ja lisada olemasolevatele veel ligilähedaselt 100 loovkirjaniku autoriprofiilid ja tagada nende heatasemelise tõlge inglise keeles, koos loomingu põhiandmetega).

(EWODi eesmärkide kohta vt artiklid: J. Talvet, Mis on Ewod? Milleks?. - Looming, no 8, 2020; Sven Vabar, A major new ongoing Estonian literary-cultural project. - ELM: Estonian Literary Magazine, No. 2, 2019, pp 18-19, http://elm.estinst.ee/reflections/ewod- a-major-new-ongoing-estonian-literary-cultural-project/). Arne Merilai: Sirp 1.03.24: https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-kirjanike-leksikon-taiesti-voimalik/ )

12 1. märts 2024 SirpTEaTEr/KIrJaNDuS

Nooruslik jõud ja teotahe

Algus lk 11.

Suurim elamus Lätist. Festivali suu- rima elamuse pakkus Erik Erikssoni (Rootsi) ja Krišjānis Santsi (Läti) lavas- tatud ja etendatud „Keeris“ („Vērpete“). Peale nende teevad lavastuses kaasa kitarrist (Rihards Lībietis) ja vibrafonist (Mārtiņš Miļevskis). Enne etendust, nagu ka Grigorjeva lavastuse puhul, antakse vaatajatele teada, et nad võivad ruumis vabalt ringi liikuda ja asupaika vahetada. Kui publik saali siseneb, keerlevad tant- sijad juba teineteise ümber. Pärimuse ja nüüdistantsu elemente põimides hak- kavad nad mängima tempo- ja asupai- gamuutustega, eralduvad ja koonduvad korrakski silmsidet kaotamata. Liiguvad läbi ruumi, mis on täidetud publikuga nii, et vaatajail tuleb ka hoolitseda selle eest, et ei sünniks ühtegi kokkupõrget. Sellises sümbioosis ei ole koreograafia enam kahe kogenud tantsija pärusmaa – kõik ruumis viibijad keerlevad ja õhka- vad nendega kaasa.

Eelmisel korral lavastusega „Eden Detail“ Eestit esindanud Jette Loona Hermanis osales sel korral hoopis Lätis esietendunud performance’iga „Külma- kahjustus“ („Frostbite“). Visuaal kunstniku Anna Ansonega koostöös valminud teos käsitleb lapselikkust ja üleskasvamist, seda kõike kujutluslike „koduseinte vahel“. Peale kolme etendaja on laval veel tohutu hulk objekte, riideesemeid ning jubinaid, millest osa leidis kasutust eten- dajate tegevuses, teised täitsid vaid deko- ratiivset funktsiooni. Kogu lavaruum on pastelsetes toonides, kasutatud on palju käsitöömaterjale. Teost võikski käsitada installatsiooni või kujutava kunsti teo- sena – see pakub rohkem esteetilist kui mõistuslikku elamust. Algselt galerii- ruumi mõeldud etendus ei tekitanud kit- sas saalis niivõrd kaasavat ruumitunne- tust, kuid jättis siiski tugeva mulje.

„Nimetu liikumisloeng“ („Untitled movement lecture“, autor Līga Ūbele) on John Cage’i kompositsioonist inspiree- ritud lavastus seitsmele tantsijale, mille koreograafia koosneb erisugustes tem- podes ja suundades kõndimisest, seis- misest ja mõnest pearaputusest. Kogu etenduse kestel hoiavad etendajad käes kaustu, mis meenutavad noodimappe, kuid näiliselt sisaldavad sammude üles- tähendusi. Kostüümid ja saal on musta- des ja hallides toonides, valguskujundus on tagasihoidlik, jäädes niiviisi kuhugi tähenduslikkuse ja tähendusetuse hämarale piirimaale.

Leedust mitmekesised lavastused. Leedu koreograafi Dovydas Strimaitise „Duett“ („A Duet“) põhineb samuti vor- milistel kordustel. Lavastust võib nime- tada nüüdisballetiteoseks, sest kogu lii- gutuste ampluaa tuleneb klassikalisest tantsust, aga muusika ja kostüümid on

tänapäevastatud. Kaks tantsijat esitavad petit allegro korduste jada. Nende riie- tus on naha tooni ning jalas kannavad nad tosse. Muusikat ei ole, ainsaks saat- jaks on liikujate ja põranda kokkupõrke heli ning hingamine. Tantsijaid hoiavad ühes rütmis väikesed kõrvaklapid, kuid publik kuuleb muusikat vaid ühe korra – see hetk on justkui lavastuse kulminat- sioon –, lava tagaosast kiirgav valgus muutub eredaks ning kõik on hetkeks väga intensiivne. Ka pärast etenduse lõppu ei lõpe sammude monotoonne tatsumine kuulmekiledes.

Lukas Karvelise „Veel üks päev para- diisis“ („Yet Another Day in Paradise“) ei ole midagi nii maaliline lugu, kui peal- kirjast arvata võiks. 35 minuti jooksul näeb laval kahe haldjaliku tegelase tee- konda tikk-kontsadelt sporditossudesse, hüpernaiselikkusest meheliku kasvatuse ahelaisse. Esimene tragikoomiline pilt kõrgetel kontsadel rula peal kõõluvatest olenditest vahetub suurepärase tehni- kaga kukkumiste jadaks, milles etenda- jate käed on peidetud dressipluusi tas- kutesse ning omavaheline hell kontakt kaob. Nii „Dueti“ kui ka lavastuse „Veel üks päev paradiisis“ oli festivalile toonud kahe koreograafi asutatud produktsiooni- asutus Be Company, kes on võtnud oma missiooniks kunstis LGBT+ kogukonna ja noorte tulijate nähtavamaks tegemise.

Leedu töödest viimasena näi- dati Grėtė Šmitaitė lavastust „Praod“ („Craks“). Black box’is jutustab etendaja loo sellest, kuidas ta (või tema kujuta- tud tegelase, nendevaheline distants jääb umbmääraseks) hakkas kirjutama oma kadunud vanaisale armastus- kirju. Monolooge eraldavad üksteisest üliemotsionaalsed koreograafiad Beyoncé „Drunk in Love” ja Frank Sinatra „My Way“ sõnadele. Iga liigutus on lõpuni tunnetatud viisil, millest õhkub lavalist kohaolu ja liikumiskoolitust. Šmitaitė lavamina tõstab hapral häälel toostid julgusele, usaldusele, saalisvii- bijatele ning kõigile inimestele ja aasta- aegadele väljaspool seda ruumi – ta hea- soovlikkus ulatub saalist välja.

Kõrvalprogrammi kese. „Balti tantsu platvormi“ kõrvalprogrammist jäi enim silma tantsukollektiiv SIXTH, kes esines kahe lavastusega ning pidas lühiet- tekande oma tegemistest. Koosluse moodustavad Läti kultuuriakadeemia 2021. aastal lõpetanud koreograafid ja tantsijad, keda ühendab tohutu ener- gia ja soov kunsti teha. Kuna festivalil osales vaid kaks vanematest tantsijatest koosnevat tantsukollektiivi, ja sedagi 15minutilise kiirettekande kujul, võikski selleaastast festivali jääda iseloomus- tama SIXTHi nooruslik jõud ja teotahe. Nüüd aga pea padjale ja puhkama, sest 2026. aasta „Balti tantsu platvorm“ Vil- niuses on peagi ukse ees.

1 Sveta Grigorjeva, Geeniused pahased: pööbel teatris! – Sirp 9. II 2024. 2 Henri Hütt, Kärt Kelder, Sügav(üks)kõiksus. – Teater. Muusika. Kino, jaanuar 2024.

„Eesti kirjanike leksikon“ – täiesti võimalik Kirjanike, lugejate ja kriitikute tähtis sõnaraamat on kirjanike leksikon. Palume võimalust selle uuendamiseks, kas või korra veerandsajandi tagant.

arNE mErILaI

Peagi kuulutatakse kantslist pidulikult välja: järgmisel ehk 2025.  aastal elab meie preambuliriik Eesti suure raama- tuaasta tähe all. Teadaolevalt ilmus 500 aastat tagasi esimene eesti ja läti keelt kasutanud trükis. See on meie ema- keelse raamatu, kirjakeele ja kirjanduse tähistamise aasta. Pealkirjaks oleme kor- raldavas toimkonnas soovitanud Hando Runneli sügavamõttelist värssi „Rahvas algab raamatust“.

Mis on selle peoaasta põhiteemad? Esiteks: kuidas on raamat kujunda-

nud rahva vaimset ja olmelist elu, meie isedust? Kuidas see jätkab tulevases räniilmas, mis püüab puid säästa?

Teiseks: mida tähendab meile ema- keelse kirjakeele viis sajandit?

Kolmandaks: kuidas läheb eesti kir- jandusel: teostel, autoritel, lugejatel? Kas me veame igavikku välja?

Ja vaat: selles kontekstis võib meil koguni riiklikult piinlik hakata, mitte üksi kirjanikel oma liidus või murelikel uurijatel ülikoolis ja muuseumis. Vee- rand sajandit on uues vabariigis loodud elavat kirjandust, aga nii olulist teatme- teost nagu emakeelne kirjanike leksikon ei ole veel uuendatud, rääkimata selle kättesaadavaks tegemisest veebis.

Lõhkise küna ees

Tartu ülikooli kirjandusteadlased on uue leksikoni teema tõstatanud mitut puhku juba aastaid varem ja abi taotlenud, aga kirjandusse puutuvate ametnike-komis- jonide poolt ikka tagasi tõrjutud. Seda nii Tartu ülikoolist üksi ürjates kui ka koos Tallinna ülikooli eesti kirjanduse professuuri, kirjanike liidu ja kirjan- dusmuuseumiga ühiselt. Tahame asu- tustevahelist töögruppi moodustada ja selleks hädavajalikku eelarvet paluda. Kultuurkapitali moodi üksiktoetustest selleks projektiks ei piisa, tarvis on pro- fessionaalset stabiilsust.

Põhirobleem on selles, et kirjanike leksikoni või kirjandusloo koostamine ei ole rahvusvaheline tippteadus, vaid kohalik kultuuriloolus. Meie teadus- rahastus laenab küll omale prestiiži Eesti nimelt, aga Eesti-keskseid teema- sid, mis kuuluvad pooleldi kultuuriväl- jale, paraku ei toeta. No hästi  – selline poliitika on omajagu põhjendet, Nagoya protokolli ja mille muuga, kuigi liialt jäi- galt seatud. Kui aga pöördume murega kultuuriministeeriumi poole, viidatakse omakorda haridus- ja teadusrahastusele.

Viimati saime nende teadust ja kultuuri lõimima määratud meetmelt iroonilise vastuse: meie taotlus ei olevat üheski punktis „teaduslik“. Kuigi selles meetme mõte just oligi. Nii et antud küsimuses kükitame kahe tooli vahel ja lõhkise küna ees. Ajaloolastel on samalaadsed mured.

Nii vorbitakse üha ingliskeelseid „tippartikleid“, mida me oma lugeja ei näegi: kaovad vanapagana põhjatusse mütsi.

Teine vastuolu on selles, et kirjanike leksikoni taolisi teemasid võetakse per- sonaalse uurimisprojektina, mis pan- nakse konkureerima teiste isikutaotlus- tega. Aga kirjanike leksikoni tegemine ei ole mõne teemajuhi ja tema võimaliku töögrupi isevärki uudishimu, vaid kohus- tus kultuuri ees. Tegijale on see veskikivi turjal, aga ta oleks nõus seda koormat taluma. Sedalaadi alustegevus, mis kan- nab kultuuri ja haridust, peaks ikkagi olema käsitletav riikliku tellimusena, millele töögrupid saaksid kandideerida. Mitte üksiku juhtteadlase erahuvi, vaid riigi erihuvi. Eesti-kesksete erialade tead- lased võiksid kokku leppida ja esitada sel- letaoliste esmaste vajaduste nimekirja, mille konkursid välja kuulutatakse.

Me siiski püüame töörühma kokku saada. Kavatseme esitada ühise pöördu- mise haridus- ja teadusministeeriumile, kultuuriministeeriumile, teadusagen- tuurile ning riigikogu kultuurikomisjo- nile.

Kus eesti keel õieti elab ja loob?

Keeleteadlastelt tahab ühiskond väärt sõnaraamatuid ja neid ta ka üle aasta- paari tänuväärselt saab. See on suure- pärane! ÕSi uuendatakse pidevalt ja selle kasutajad on rõõmsad. Aga eks lingvisti- delgi ole muret kuhjaga. Kuid kirjanike ja kirjandusteadlaste kõige olulisem sõnaraamat oleks kirjanike leksikon. Nii et me palume vahelduseks ka ühe sellise uuendamist, vähemalt iga vee- randsajandi tagant. Lisandunud on uus autorite põlvkond, vanemad on palju juurde loonud ja kriitikud käsitlenud, suhtlemine andmetega käib rohkem võrgus kui paberil, vana leksikoni leiab vaid rampsist.

Kunagi olime koos keeleuurijatega eesti filoloogid, õppisime koos, aga nüüd juba lootusetult lahutet. Endine „Eesti kirjanike leksikon“ koostati Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) juhtimi- sel. Heino Puhveli ja Oskar Kruusi toi- metamisel ilmus teos Eesti Raamatu

Sirp 1. märts 2024 13KIrJaNDuS

toel 2000. aastal, mil KKI oli juba ümber korraldatud kaheks eraldi asutuseks. Varasema „Eesti kirjanduse biograafi- line leksikoni“ (1975) väljaandmist juhtis samuti KKI. Neid teatmeteoseid niker- dati hulga kaasautorite poolt pikemat aega, kuid tulemused said päris hääd. KKI oli minugi esimene töökoht värske filoloogiadoktorina, koos Õnne Kepiga kirjutasime seal eesti pagulasluule üle- vaate.

1993. aastal löödi instituut pooleks: tekkisid Eesti Keele Instituut ning ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Nüüd uhab Eesti Keele Instituut tublilt aina edasi. Kuid Underi ja Tuglase kes- kus on sellesama löögi all, millest äsja pajatasin: et elus püsida, peavad nad maailma tippteadust deklareerima, eel- mise sajandi haku dekadentsist viimast välja võtma. Nad ei saa, rahvaluule veski- kivi kaelas, kaevu hüpata. Seetõttu ongi entsüklopeedilise arenduse oma südame asjaks võtnud Tartu ülikooli kirjandus teadlased.

Meie jääme ülikoolis ellu, sest meie põhitegevus on siiski õppetöö ja vahel toetas ka väike baasfinantseerimine. Kuigi rahvusprofessuuri rikkus on  – et see oleks avalikult teada – lihtsalt linna- legend: selle toel lisategevust ette ei võta, pigem oleme süvenevas puudujäägis.

Ja veel kord: kas on ühe kultuurilise leksikoni koostamine ikka ülikooli kui õppe- ja teadusasutuse asi? Aga mida parata, kui ükski teine asutus seda täna- päeval teha ei saa?

Kirjanduse seisukohast juhin siiski tähelepanu, et riiklik keelehoole ei tohiks piirduda ainuüksi lingvistilise tegevusega. Kus meie eesti keel õieti

elab ja loob, kus on kullala koduke? Me emakeel tunnetab ja taasloob ennast kõige sügavamalt ja kõrgemalt ikkagi sõnakunstis: luules ja proosas, teatris, leidlikus ajakirjanduses, me ürgsetes ja uutes murretes, reklaamivas tarbe- sõnakunstis, mõnes lauluski. Seega ka kujund liku mõtlemise ja ütlemise ehk poeetilise keelekasutuse valdkonnad peavad saama väärilist tuge. Poeetika on keele süvaomadus, tema armasta- tud süda, mille hoidmiseks peab olema samuti tagatud kestlik „riiklik tellimus“. Seda ei tohi külma kätte jätta.

Leksikoni eeltöö on juba tehtud

Uue leksikoni koostamist ei pea alus- tama nullist. Põhi on juba olemas: see on e-leksikon Estonian Writers’ Online Dictionary ehk EWOD, nagu me teda suu päraselt lühendame. EWOD asub aadressil sisu.ut.ee/ewod.

EWODi eesmärk on koondada esma- tähtsat võõr- ja emakeelset teavet eesti kirjanduse ja selle vastuvõtu kohta nii kodus kui ka välismaal. Eesti kirjandus toimib ikkagi rahvusvahelises maail- makirjanduses. Tähtis on, et välishuvi- line leiaks meie kirjanduse kohta üles tähtsamad käsitlused ja viited, millele tal on keeleline juurdepääs. See tõstab nii kirjanduse kui ka kirjandusteaduse komparatiivset suhtlusvõimet. Sellisena on EWOD ka hää kultuuridiplomaatia tööriist. Samal ajal on ta kasulik meie koduse andmebaasina, sest inglise keel ei tee ju enam raskusi.

Aga sellegipoolest võtaksime profii- lide aluseks olevad eestikeelsed tekstid nüüd kasutusse ja arendaksime EWODi

kõrval välja paralleelse emakeelse võr- guleksikoni. Selle loomisel tuleksidki kampa nii Tallinna professuur kui ka kir- jandusmuuseum, kirjanike liidu moraal- sel toetusel. UTKK võiks ka liituda, arvab akadeemik Jaan Undusk. Nii et me ei alustaks hoopiski tühjalt kohalt, vaid suur osa tööst on juba ette ära tehtud.

EWOD, mis praegu on lihtne akadee- miline andmekogu ülikooli e-platvormil, tuleb välja arendada rahvusvaheliseks erialarepositooriumiks, mis täidab kõik avatud teaduse ja turvatud andmekogu tingimused. Seda taset eesti humanitaa- rias veel kuskil ei ole. Siis saab iga auto- riprofiil eraldi avaliku juurdepääsumar- keri ehk DOI, millele hää viidata. Hetkel on kogu leksikonil vaid ühine üldine DOI, kuid juba praegugi indekseerib meie sisu Põhja-Ameerika Modern Lan- guage Association (MLA). Vaja oleks läbi viia ka sisemine ja välimine linkimine, ulatuslikum sidumine Wikipediaga jms.

Kahasse maailmakirjanduse eme- riitprofessori Jüri Talvetiga  – tema andmekogu loomise algataski  – oleme EWODi peatoimetajad. Tegevtoimetaja on Sven Vabar, kelle visa töö najal kogu arendusprojekt püsibki. Talle on praegu abiks väga head kirjutajad Anneli Niinre ja Lauri Pilter ning tõlkija Ilmar Anvelt, teisedki. Mõnigi doktorant või värske doktor tuleks kaasa, kui palga ja tervise- kindlustuse saaks.

Sven Vabari andmetel oli eelmise aasta lõpuks sisse kantud 830 autorit, kellest 650 on olemas ka ingliskeelne profiil. Tema arvab, et kokku võiks lek- sikonis olla 3000–4000 kirjanduslikult olulist nime. Võrdluseks: „Eesti kirjanike leksikonis“ (2000) oli vaid 1400 nime. Nii

et vähemasti 2000 literaati võiksid ikka esindatud olla. Mida lähemale jõuame sümboolse 1000 portreeni, seda rohkem on põhjust teatmeteose tutvustamiseks kodu- ja välismaal.

Kuivõrd EWOD, samuti tema tule- vane emakeelne vaste, on objektiivne ja demokraatlik leksikon, siis tüviatoreid seal eraldi esile tõstetud ei ole. Olgu keskne või kõrvaline kirjanik, oleneb vaatepunktist, kõik on tähestiku järgi võrdselt rivis. Tüvitekstilisus tuleb muidugi ilmsiks, kui võrrelda profiilide mahtu ja bibliograafiat. EWOD on ikkagi akadeemiline andmekogu – inklusiivne, mitte eksklusiivne.

EWOD ei ole valikuline portaal me kirjanduse trendide tutvustamiseks  – seda teenust pakub Eesti Kirjanduse Kes- kuse (Estonian Literature Centre) veebi- sait. Need väljundid ei võistle omavahel, sest eesmärk ja kaal on erinev. Ammugi ei asenda mahukat asjatundlikku and- mebaasi Wikipedia.

Kirjanduse geenipank

Võidakse küsida: mis on „Eesti kirjanike võrguleksikonist“ kasu?

Uuest teatmeteosest tõuseks tulu nii meile endile kodus kui ka sõpradele võõrsil. Andmebaasidel on alati suur väärtus. Nagu vastas hiljuti Eesti Kultuu- riloolise Arhiivi juhataja Kristi Metste: neid ei tehta mineviku meenutamiseks, vaid tuleviku loomiseks. See on sisuline baastegevus – rakenduslik alusteadus.

Millepärast oli Eestile geenipanka vaja? Millised ressursid selle alla pandi? Kirjanike leksikon on meie kirjanduse geenipank, seal on tallel poeetiliste koo- dide jadad. Jama, kui pead nii tähtsat asja tegema põlve otsas ja pisku eest, ja kui see ei kuku suurepärane välja, jääb poolikuks ning nõuab parandamist.

Otsest kasu saaks muidugi võimalik asutustevaheline töögrupp, kes hakkab EWODi alusel ja sellega rööbiti koostama emakeelset „Eesti kirjanike võrguleksi- koni“. Ei ole välistatud, et kunagi trüki- takse tolle põhiosa ka raamatuna.

Alates töö alustamisest 2014. aastal olen teinud üheksa edutut EWODisse otseselt või kaudsemalt puutuvat taot- lust Eesti teadusagentuuri, haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuri- ministeeriumi programmidele. Ainult kaks ülikoolisisest väiksemat projekti on olnud edukad, rohkem mitte. Kokku tuleb kuraditosin, sest äsja esitasin ka kultuurkapitalile. Milline (kvaliteet) ajaraisk! Õnneks oleme mentor Talveti varasemast teadusteemast ja kirjandus- muuseumi tippkeskusest saanud tea- tavat tuge, rahvusprofessuuri suurele abile lisaks, kuigi ka need allikad kuiva- sid viimaks kokku. „Eesti kirjanike võr- guleksikoni“ sama kasinalt rajada ei saa.

Arne Merilai on Tartu ülikooli eesti kir- janduse professor, rahvusteaduste profes- sor ning veebileksikoni „Estonian Writers’ Online Dictionary“ kaas pea toimetaja.

mullu oktoobris istutasid Eesti kirjanike liidu liikmed Käsmu loomemaja aeda üheksa viljapuud. Kumma viljad valmivad enne – kas noore puu või uue leksikoni? Kris Moor

4. märts 2024

Eesti Vabariigi President

Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Eesti Vabariigi Riigikogu Kultuurikomisjon

Eesti Teadusagentuur

Pöördumine

Lugupeetud Eesti hariduse, teaduse ja kultuuri poliitika kujundajad!

Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessuur, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professuur,

Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professuur, Eesti Kirjandusmuuseum ja

Eesti Kirjanike Liidu juhatus pöörduvad teie poole süveneva mure tõttu, et Eesti kultuuri alased

uurimis- ja arendusteemad ei ole Eesti teadusrahastuses esmased.

Eesti raamatu aasta 2025 hakul tõstame pakilise näitena esile Eesti kirjanike leksikoni (2000)

uuendamise küsimuse, mille nimel on Tartu ülikoolist tehtud juba teistkümmend edutut taotlust

mitmetele Teadusagentuuri, Haridus- ja teadusministeeriumi, Kultuurinimisteeriumi ning Tartu

ülikooli programmidele. Lisame mitu pöördumist Kirjanike liidu poolt kultuuriministeeriumis.

Me soovime moodustada asutustevahelist töögruppi emakeelse kirjanike e-leksikoni loomiseks

Tartu ülikoolis arendatava Estonian Writers’ Online Dictionary alusel (EWOD: sisu.ut.ee/ewod),

milleks palume hädapärast rahastust. Hinnanguline eelarve aastas oleks 100 000 eurot (2025–

2029), mis võiks olla programmideülene ja viiendiku ulatuses asutuste omafinantseerida. Eesti

kirjanike leksikoni koostamist juhiksid Tartu ülikool ja kirjandusmuuseum kahasse.

Vt ka: A. Merilai. „Eesti kirjanike leksikon“ – täiesti võimalik. Sirp 1.03.2024, lk 12–13

(www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-kirjanike-leksikon-taiesti-voimalik/).

Ader on seatud, käised kääritud – teeme talgud!

Arne Merilai, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor, EWODi kaaspeatoimetaja

Jüri Talvet, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse emeriitprofessor, EWODi kaaspeatoimetaja

Liina Lukas, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor

Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor

Piret Viires, Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professor

Tiit Aleksejev, Eesti Kirjanike Liidu esimees

EESTI KIRJANIKE MITMEKEELNE E-LEKSIKON (EKEL-EWOD): LÜHIÜLEVAADE (märts 2024.a.; koostanud J. Talvet) Rahvuskultuuri ja rahvuskirjanduse seisukohalt ajaloolise tähtsusega projekt Eesti kirjanike e-leksikon EKEL/ EWOD (Eesti kirjanduse e-leksikon; Estonian Writers' Online Dictionary; (vt https://sisu.ut.ee/ewod/avaleht) sai alguse Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakonna riiklikult finantseeritud uurimisprojektist "Eesti kirjandus ja maailmakirjandus võrdleva kirjandusuurimise paradigmas" (2014-2019), mille juhiks oli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet. EWODi /EKEL-i koostamist koordineerivad ühiselt eesti kirjanduse korraline professor Arne Merilai ja tänane emeriitprofessor Jüri Talvet. Leksikoni tegevtoimetajana tegutseb kirjandusmagister Sven Vabar, kes hoolitseb virtuaalplatvormi tehnilise rajamise, täiustamise ja sisustamise eest. Vajadus Eesti kirjanike uue leksikoni järele on kasvanud sedamööda, kuidas on aegunud viimased trükis ilmunud eesti kirjanduse leksikonid ("Eesti kirjarahva leksikon", Koost. Heino Puhvel, Eesti Raamat, 1995, 690 lk; "Eesti kirjanike leksikon", koost. Oskar Kruus, Heino Puhvel, Eesti Raamat, 2000, 693 lk). EWODi /EKEL-i esialgsest kavandatud mahust (vähemalt 700 autorit) on tänaseks valminud veidi enam kui 600 loovkirjaniku täielikud leheküljed (vt. EWODi/EKELi autorite alfabeetilises rippmenüüs nimed tumedama sinisega). Autorilehekülgedel sisalduvad autoriprofiilid koos algupärase eestikeelse loomingu põhiandmetega; võimalikult täpsed ja täielikud andmed nende loomingu nii tõlkelise kui ka käsitlusliku (olulisema) omakeelse ja võõrkeelse retseptsiooni kohta). EWODi / EKEL-i kõik autoriprofiilid on algupärased, loodud eranditult EWODi /EKEL-i tarbeks. © Copyright / avaldamisõigus: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi kirjanduse ja teatriteaduse osakond / University of Tartu Department of Literature and Theatrical Studies of the Institute of Cultural Research. Kuigi leksikon on tegemisel ja ka valminu nõuab pidevat täiendamist, on EWODist / EKEList juba praegu saanud usaldusväärseim ja kaasajastatuim allikas eesti kirjanduse vastuvõtuks ja vastuvõtu kohta (uurimused, kriitika, tõlked, tõlgete ajalugu ja kriitika) olgu Eestis või välismaal. Lühidalt: EWOD / EKEL on mitmekeelne püsivalt täienev ja täiendatav Eesti kirjanike uus leksikon. TÖÖ ESIMESES JÄRGUS loodi leksikoni olemasolev raam inglise keeles, koostati autoriprofiilid eesti keeles ja tõlgiti need inglise keelde. Esimese järgu tööd loodame lõpetada 2025.a. alguseks. Leksikoni koostamise TEISES JÄRGUS (alustatakse hiljemalt 2025. aastal) lisanduvad rööbitine eestikeelne raam ja kirjanikuprofiilid eesti keeles. Eestikeelsed profiilid (mille loojate seas on suur hulk tänase Eesti kirjandusteadlasi ja - kriitikuid, vt https://sisu.ut.ee/ewod/about ) on EWODi / EKELi toimkonna käsutuses. Enne leksikonis avaldamist tuleb need läbi toimetada ja ühtlasi lisada andmed olulisemate

eestikeelsete käsitluste (retseptsiooni) kohta (lisaks monograafiatele, mille andmed juba täna leiduvad EWODis / EKELis). Rahastamine Leksikoni koostamise rahastamine muutus TÜ-s kriitiliseks 2022. aasta algusest, kui lõppes rahastus Eesti Uuringute Tippkeskuse eelarvest ja selgus, et TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituudi (KU) eelarvesse ei mahtunud EWODi /EKELi eestikeelsete kirjanikuprofiilide koostajate ja tõlkija töö lepingupõhist tasustamist. Kuni käesoleva 2023. aasta lõpuni saadi ajutist leevendust TÜ kirjanduse rahvusprofessuuri vahenditest. Kirjandusteaduse rahastamise üldine puudulikkus on tekitanud ohu, et kirjanduse rahvusprofessuuri vahendeist ei saa 2024. aastal enam piisavat toetust EWODi - EKELi koostamise jätkamiseks. 2024.a. peaülesanne on edukalt ja väärikalt lõpule viia EWODi - EKELi koostamise I etapp (järk) koostada ja lisada olemasolevatele veel ligilähedaselt 100 loovkirjaniku autoriprofiilid ja tagada nende heatasemelise tõlge inglise keeles, koos loomingu põhiandmetega).

(EWODi eesmärkide kohta vt artiklid: J. Talvet, Mis on Ewod? Milleks?. - Looming, no 8, 2020; Sven Vabar, A major new ongoing Estonian literary-cultural project. - ELM: Estonian Literary Magazine, No. 2, 2019, pp 18-19, http://elm.estinst.ee/reflections/ewod- a-major-new-ongoing-estonian-literary-cultural-project/). Arne Merilai: Sirp 1.03.24: https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-kirjanike-leksikon-taiesti-voimalik/ )

12 1. märts 2024 SirpTEaTEr/KIrJaNDuS

Nooruslik jõud ja teotahe

Algus lk 11.

Suurim elamus Lätist. Festivali suu- rima elamuse pakkus Erik Erikssoni (Rootsi) ja Krišjānis Santsi (Läti) lavas- tatud ja etendatud „Keeris“ („Vērpete“). Peale nende teevad lavastuses kaasa kitarrist (Rihards Lībietis) ja vibrafonist (Mārtiņš Miļevskis). Enne etendust, nagu ka Grigorjeva lavastuse puhul, antakse vaatajatele teada, et nad võivad ruumis vabalt ringi liikuda ja asupaika vahetada. Kui publik saali siseneb, keerlevad tant- sijad juba teineteise ümber. Pärimuse ja nüüdistantsu elemente põimides hak- kavad nad mängima tempo- ja asupai- gamuutustega, eralduvad ja koonduvad korrakski silmsidet kaotamata. Liiguvad läbi ruumi, mis on täidetud publikuga nii, et vaatajail tuleb ka hoolitseda selle eest, et ei sünniks ühtegi kokkupõrget. Sellises sümbioosis ei ole koreograafia enam kahe kogenud tantsija pärusmaa – kõik ruumis viibijad keerlevad ja õhka- vad nendega kaasa.

Eelmisel korral lavastusega „Eden Detail“ Eestit esindanud Jette Loona Hermanis osales sel korral hoopis Lätis esietendunud performance’iga „Külma- kahjustus“ („Frostbite“). Visuaal kunstniku Anna Ansonega koostöös valminud teos käsitleb lapselikkust ja üleskasvamist, seda kõike kujutluslike „koduseinte vahel“. Peale kolme etendaja on laval veel tohutu hulk objekte, riideesemeid ning jubinaid, millest osa leidis kasutust eten- dajate tegevuses, teised täitsid vaid deko- ratiivset funktsiooni. Kogu lavaruum on pastelsetes toonides, kasutatud on palju käsitöömaterjale. Teost võikski käsitada installatsiooni või kujutava kunsti teo- sena – see pakub rohkem esteetilist kui mõistuslikku elamust. Algselt galerii- ruumi mõeldud etendus ei tekitanud kit- sas saalis niivõrd kaasavat ruumitunne- tust, kuid jättis siiski tugeva mulje.

„Nimetu liikumisloeng“ („Untitled movement lecture“, autor Līga Ūbele) on John Cage’i kompositsioonist inspiree- ritud lavastus seitsmele tantsijale, mille koreograafia koosneb erisugustes tem- podes ja suundades kõndimisest, seis- misest ja mõnest pearaputusest. Kogu etenduse kestel hoiavad etendajad käes kaustu, mis meenutavad noodimappe, kuid näiliselt sisaldavad sammude üles- tähendusi. Kostüümid ja saal on musta- des ja hallides toonides, valguskujundus on tagasihoidlik, jäädes niiviisi kuhugi tähenduslikkuse ja tähendusetuse hämarale piirimaale.

Leedust mitmekesised lavastused. Leedu koreograafi Dovydas Strimaitise „Duett“ („A Duet“) põhineb samuti vor- milistel kordustel. Lavastust võib nime- tada nüüdisballetiteoseks, sest kogu lii- gutuste ampluaa tuleneb klassikalisest tantsust, aga muusika ja kostüümid on

tänapäevastatud. Kaks tantsijat esitavad petit allegro korduste jada. Nende riie- tus on naha tooni ning jalas kannavad nad tosse. Muusikat ei ole, ainsaks saat- jaks on liikujate ja põranda kokkupõrke heli ning hingamine. Tantsijaid hoiavad ühes rütmis väikesed kõrvaklapid, kuid publik kuuleb muusikat vaid ühe korra – see hetk on justkui lavastuse kulminat- sioon –, lava tagaosast kiirgav valgus muutub eredaks ning kõik on hetkeks väga intensiivne. Ka pärast etenduse lõppu ei lõpe sammude monotoonne tatsumine kuulmekiledes.

Lukas Karvelise „Veel üks päev para- diisis“ („Yet Another Day in Paradise“) ei ole midagi nii maaliline lugu, kui peal- kirjast arvata võiks. 35 minuti jooksul näeb laval kahe haldjaliku tegelase tee- konda tikk-kontsadelt sporditossudesse, hüpernaiselikkusest meheliku kasvatuse ahelaisse. Esimene tragikoomiline pilt kõrgetel kontsadel rula peal kõõluvatest olenditest vahetub suurepärase tehni- kaga kukkumiste jadaks, milles etenda- jate käed on peidetud dressipluusi tas- kutesse ning omavaheline hell kontakt kaob. Nii „Dueti“ kui ka lavastuse „Veel üks päev paradiisis“ oli festivalile toonud kahe koreograafi asutatud produktsiooni- asutus Be Company, kes on võtnud oma missiooniks kunstis LGBT+ kogukonna ja noorte tulijate nähtavamaks tegemise.

Leedu töödest viimasena näi- dati Grėtė Šmitaitė lavastust „Praod“ („Craks“). Black box’is jutustab etendaja loo sellest, kuidas ta (või tema kujuta- tud tegelase, nendevaheline distants jääb umbmääraseks) hakkas kirjutama oma kadunud vanaisale armastus- kirju. Monolooge eraldavad üksteisest üliemotsionaalsed koreograafiad Beyoncé „Drunk in Love” ja Frank Sinatra „My Way“ sõnadele. Iga liigutus on lõpuni tunnetatud viisil, millest õhkub lavalist kohaolu ja liikumiskoolitust. Šmitaitė lavamina tõstab hapral häälel toostid julgusele, usaldusele, saalisvii- bijatele ning kõigile inimestele ja aasta- aegadele väljaspool seda ruumi – ta hea- soovlikkus ulatub saalist välja.

Kõrvalprogrammi kese. „Balti tantsu platvormi“ kõrvalprogrammist jäi enim silma tantsukollektiiv SIXTH, kes esines kahe lavastusega ning pidas lühiet- tekande oma tegemistest. Koosluse moodustavad Läti kultuuriakadeemia 2021. aastal lõpetanud koreograafid ja tantsijad, keda ühendab tohutu ener- gia ja soov kunsti teha. Kuna festivalil osales vaid kaks vanematest tantsijatest koosnevat tantsukollektiivi, ja sedagi 15minutilise kiirettekande kujul, võikski selleaastast festivali jääda iseloomus- tama SIXTHi nooruslik jõud ja teotahe. Nüüd aga pea padjale ja puhkama, sest 2026. aasta „Balti tantsu platvorm“ Vil- niuses on peagi ukse ees.

1 Sveta Grigorjeva, Geeniused pahased: pööbel teatris! – Sirp 9. II 2024. 2 Henri Hütt, Kärt Kelder, Sügav(üks)kõiksus. – Teater. Muusika. Kino, jaanuar 2024.

„Eesti kirjanike leksikon“ – täiesti võimalik Kirjanike, lugejate ja kriitikute tähtis sõnaraamat on kirjanike leksikon. Palume võimalust selle uuendamiseks, kas või korra veerandsajandi tagant.

arNE mErILaI

Peagi kuulutatakse kantslist pidulikult välja: järgmisel ehk 2025.  aastal elab meie preambuliriik Eesti suure raama- tuaasta tähe all. Teadaolevalt ilmus 500 aastat tagasi esimene eesti ja läti keelt kasutanud trükis. See on meie ema- keelse raamatu, kirjakeele ja kirjanduse tähistamise aasta. Pealkirjaks oleme kor- raldavas toimkonnas soovitanud Hando Runneli sügavamõttelist värssi „Rahvas algab raamatust“.

Mis on selle peoaasta põhiteemad? Esiteks: kuidas on raamat kujunda-

nud rahva vaimset ja olmelist elu, meie isedust? Kuidas see jätkab tulevases räniilmas, mis püüab puid säästa?

Teiseks: mida tähendab meile ema- keelse kirjakeele viis sajandit?

Kolmandaks: kuidas läheb eesti kir- jandusel: teostel, autoritel, lugejatel? Kas me veame igavikku välja?

Ja vaat: selles kontekstis võib meil koguni riiklikult piinlik hakata, mitte üksi kirjanikel oma liidus või murelikel uurijatel ülikoolis ja muuseumis. Vee- rand sajandit on uues vabariigis loodud elavat kirjandust, aga nii olulist teatme- teost nagu emakeelne kirjanike leksikon ei ole veel uuendatud, rääkimata selle kättesaadavaks tegemisest veebis.

Lõhkise küna ees

Tartu ülikooli kirjandusteadlased on uue leksikoni teema tõstatanud mitut puhku juba aastaid varem ja abi taotlenud, aga kirjandusse puutuvate ametnike-komis- jonide poolt ikka tagasi tõrjutud. Seda nii Tartu ülikoolist üksi ürjates kui ka koos Tallinna ülikooli eesti kirjanduse professuuri, kirjanike liidu ja kirjan- dusmuuseumiga ühiselt. Tahame asu- tustevahelist töögruppi moodustada ja selleks hädavajalikku eelarvet paluda. Kultuurkapitali moodi üksiktoetustest selleks projektiks ei piisa, tarvis on pro- fessionaalset stabiilsust.

Põhirobleem on selles, et kirjanike leksikoni või kirjandusloo koostamine ei ole rahvusvaheline tippteadus, vaid kohalik kultuuriloolus. Meie teadus- rahastus laenab küll omale prestiiži Eesti nimelt, aga Eesti-keskseid teema- sid, mis kuuluvad pooleldi kultuuriväl- jale, paraku ei toeta. No hästi  – selline poliitika on omajagu põhjendet, Nagoya protokolli ja mille muuga, kuigi liialt jäi- galt seatud. Kui aga pöördume murega kultuuriministeeriumi poole, viidatakse omakorda haridus- ja teadusrahastusele.

Viimati saime nende teadust ja kultuuri lõimima määratud meetmelt iroonilise vastuse: meie taotlus ei olevat üheski punktis „teaduslik“. Kuigi selles meetme mõte just oligi. Nii et antud küsimuses kükitame kahe tooli vahel ja lõhkise küna ees. Ajaloolastel on samalaadsed mured.

Nii vorbitakse üha ingliskeelseid „tippartikleid“, mida me oma lugeja ei näegi: kaovad vanapagana põhjatusse mütsi.

Teine vastuolu on selles, et kirjanike leksikoni taolisi teemasid võetakse per- sonaalse uurimisprojektina, mis pan- nakse konkureerima teiste isikutaotlus- tega. Aga kirjanike leksikoni tegemine ei ole mõne teemajuhi ja tema võimaliku töögrupi isevärki uudishimu, vaid kohus- tus kultuuri ees. Tegijale on see veskikivi turjal, aga ta oleks nõus seda koormat taluma. Sedalaadi alustegevus, mis kan- nab kultuuri ja haridust, peaks ikkagi olema käsitletav riikliku tellimusena, millele töögrupid saaksid kandideerida. Mitte üksiku juhtteadlase erahuvi, vaid riigi erihuvi. Eesti-kesksete erialade tead- lased võiksid kokku leppida ja esitada sel- letaoliste esmaste vajaduste nimekirja, mille konkursid välja kuulutatakse.

Me siiski püüame töörühma kokku saada. Kavatseme esitada ühise pöördu- mise haridus- ja teadusministeeriumile, kultuuriministeeriumile, teadusagen- tuurile ning riigikogu kultuurikomisjo- nile.

Kus eesti keel õieti elab ja loob?

Keeleteadlastelt tahab ühiskond väärt sõnaraamatuid ja neid ta ka üle aasta- paari tänuväärselt saab. See on suure- pärane! ÕSi uuendatakse pidevalt ja selle kasutajad on rõõmsad. Aga eks lingvisti- delgi ole muret kuhjaga. Kuid kirjanike ja kirjandusteadlaste kõige olulisem sõnaraamat oleks kirjanike leksikon. Nii et me palume vahelduseks ka ühe sellise uuendamist, vähemalt iga vee- randsajandi tagant. Lisandunud on uus autorite põlvkond, vanemad on palju juurde loonud ja kriitikud käsitlenud, suhtlemine andmetega käib rohkem võrgus kui paberil, vana leksikoni leiab vaid rampsist.

Kunagi olime koos keeleuurijatega eesti filoloogid, õppisime koos, aga nüüd juba lootusetult lahutet. Endine „Eesti kirjanike leksikon“ koostati Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) juhtimi- sel. Heino Puhveli ja Oskar Kruusi toi- metamisel ilmus teos Eesti Raamatu

Sirp 1. märts 2024 13KIrJaNDuS

toel 2000. aastal, mil KKI oli juba ümber korraldatud kaheks eraldi asutuseks. Varasema „Eesti kirjanduse biograafi- line leksikoni“ (1975) väljaandmist juhtis samuti KKI. Neid teatmeteoseid niker- dati hulga kaasautorite poolt pikemat aega, kuid tulemused said päris hääd. KKI oli minugi esimene töökoht värske filoloogiadoktorina, koos Õnne Kepiga kirjutasime seal eesti pagulasluule üle- vaate.

1993. aastal löödi instituut pooleks: tekkisid Eesti Keele Instituut ning ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Nüüd uhab Eesti Keele Instituut tublilt aina edasi. Kuid Underi ja Tuglase kes- kus on sellesama löögi all, millest äsja pajatasin: et elus püsida, peavad nad maailma tippteadust deklareerima, eel- mise sajandi haku dekadentsist viimast välja võtma. Nad ei saa, rahvaluule veski- kivi kaelas, kaevu hüpata. Seetõttu ongi entsüklopeedilise arenduse oma südame asjaks võtnud Tartu ülikooli kirjandus teadlased.

Meie jääme ülikoolis ellu, sest meie põhitegevus on siiski õppetöö ja vahel toetas ka väike baasfinantseerimine. Kuigi rahvusprofessuuri rikkus on  – et see oleks avalikult teada – lihtsalt linna- legend: selle toel lisategevust ette ei võta, pigem oleme süvenevas puudujäägis.

Ja veel kord: kas on ühe kultuurilise leksikoni koostamine ikka ülikooli kui õppe- ja teadusasutuse asi? Aga mida parata, kui ükski teine asutus seda täna- päeval teha ei saa?

Kirjanduse seisukohast juhin siiski tähelepanu, et riiklik keelehoole ei tohiks piirduda ainuüksi lingvistilise tegevusega. Kus meie eesti keel õieti

elab ja loob, kus on kullala koduke? Me emakeel tunnetab ja taasloob ennast kõige sügavamalt ja kõrgemalt ikkagi sõnakunstis: luules ja proosas, teatris, leidlikus ajakirjanduses, me ürgsetes ja uutes murretes, reklaamivas tarbe- sõnakunstis, mõnes lauluski. Seega ka kujund liku mõtlemise ja ütlemise ehk poeetilise keelekasutuse valdkonnad peavad saama väärilist tuge. Poeetika on keele süvaomadus, tema armasta- tud süda, mille hoidmiseks peab olema samuti tagatud kestlik „riiklik tellimus“. Seda ei tohi külma kätte jätta.

Leksikoni eeltöö on juba tehtud

Uue leksikoni koostamist ei pea alus- tama nullist. Põhi on juba olemas: see on e-leksikon Estonian Writers’ Online Dictionary ehk EWOD, nagu me teda suu päraselt lühendame. EWOD asub aadressil sisu.ut.ee/ewod.

EWODi eesmärk on koondada esma- tähtsat võõr- ja emakeelset teavet eesti kirjanduse ja selle vastuvõtu kohta nii kodus kui ka välismaal. Eesti kirjandus toimib ikkagi rahvusvahelises maail- makirjanduses. Tähtis on, et välishuvi- line leiaks meie kirjanduse kohta üles tähtsamad käsitlused ja viited, millele tal on keeleline juurdepääs. See tõstab nii kirjanduse kui ka kirjandusteaduse komparatiivset suhtlusvõimet. Sellisena on EWOD ka hää kultuuridiplomaatia tööriist. Samal ajal on ta kasulik meie koduse andmebaasina, sest inglise keel ei tee ju enam raskusi.

Aga sellegipoolest võtaksime profii- lide aluseks olevad eestikeelsed tekstid nüüd kasutusse ja arendaksime EWODi

kõrval välja paralleelse emakeelse võr- guleksikoni. Selle loomisel tuleksidki kampa nii Tallinna professuur kui ka kir- jandusmuuseum, kirjanike liidu moraal- sel toetusel. UTKK võiks ka liituda, arvab akadeemik Jaan Undusk. Nii et me ei alustaks hoopiski tühjalt kohalt, vaid suur osa tööst on juba ette ära tehtud.

EWOD, mis praegu on lihtne akadee- miline andmekogu ülikooli e-platvormil, tuleb välja arendada rahvusvaheliseks erialarepositooriumiks, mis täidab kõik avatud teaduse ja turvatud andmekogu tingimused. Seda taset eesti humanitaa- rias veel kuskil ei ole. Siis saab iga auto- riprofiil eraldi avaliku juurdepääsumar- keri ehk DOI, millele hää viidata. Hetkel on kogu leksikonil vaid ühine üldine DOI, kuid juba praegugi indekseerib meie sisu Põhja-Ameerika Modern Lan- guage Association (MLA). Vaja oleks läbi viia ka sisemine ja välimine linkimine, ulatuslikum sidumine Wikipediaga jms.

Kahasse maailmakirjanduse eme- riitprofessori Jüri Talvetiga  – tema andmekogu loomise algataski  – oleme EWODi peatoimetajad. Tegevtoimetaja on Sven Vabar, kelle visa töö najal kogu arendusprojekt püsibki. Talle on praegu abiks väga head kirjutajad Anneli Niinre ja Lauri Pilter ning tõlkija Ilmar Anvelt, teisedki. Mõnigi doktorant või värske doktor tuleks kaasa, kui palga ja tervise- kindlustuse saaks.

Sven Vabari andmetel oli eelmise aasta lõpuks sisse kantud 830 autorit, kellest 650 on olemas ka ingliskeelne profiil. Tema arvab, et kokku võiks lek- sikonis olla 3000–4000 kirjanduslikult olulist nime. Võrdluseks: „Eesti kirjanike leksikonis“ (2000) oli vaid 1400 nime. Nii

et vähemasti 2000 literaati võiksid ikka esindatud olla. Mida lähemale jõuame sümboolse 1000 portreeni, seda rohkem on põhjust teatmeteose tutvustamiseks kodu- ja välismaal.

Kuivõrd EWOD, samuti tema tule- vane emakeelne vaste, on objektiivne ja demokraatlik leksikon, siis tüviatoreid seal eraldi esile tõstetud ei ole. Olgu keskne või kõrvaline kirjanik, oleneb vaatepunktist, kõik on tähestiku järgi võrdselt rivis. Tüvitekstilisus tuleb muidugi ilmsiks, kui võrrelda profiilide mahtu ja bibliograafiat. EWOD on ikkagi akadeemiline andmekogu – inklusiivne, mitte eksklusiivne.

EWOD ei ole valikuline portaal me kirjanduse trendide tutvustamiseks  – seda teenust pakub Eesti Kirjanduse Kes- kuse (Estonian Literature Centre) veebi- sait. Need väljundid ei võistle omavahel, sest eesmärk ja kaal on erinev. Ammugi ei asenda mahukat asjatundlikku and- mebaasi Wikipedia.

Kirjanduse geenipank

Võidakse küsida: mis on „Eesti kirjanike võrguleksikonist“ kasu?

Uuest teatmeteosest tõuseks tulu nii meile endile kodus kui ka sõpradele võõrsil. Andmebaasidel on alati suur väärtus. Nagu vastas hiljuti Eesti Kultuu- riloolise Arhiivi juhataja Kristi Metste: neid ei tehta mineviku meenutamiseks, vaid tuleviku loomiseks. See on sisuline baastegevus – rakenduslik alusteadus.

Millepärast oli Eestile geenipanka vaja? Millised ressursid selle alla pandi? Kirjanike leksikon on meie kirjanduse geenipank, seal on tallel poeetiliste koo- dide jadad. Jama, kui pead nii tähtsat asja tegema põlve otsas ja pisku eest, ja kui see ei kuku suurepärane välja, jääb poolikuks ning nõuab parandamist.

Otsest kasu saaks muidugi võimalik asutustevaheline töögrupp, kes hakkab EWODi alusel ja sellega rööbiti koostama emakeelset „Eesti kirjanike võrguleksi- koni“. Ei ole välistatud, et kunagi trüki- takse tolle põhiosa ka raamatuna.

Alates töö alustamisest 2014. aastal olen teinud üheksa edutut EWODisse otseselt või kaudsemalt puutuvat taot- lust Eesti teadusagentuuri, haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuri- ministeeriumi programmidele. Ainult kaks ülikoolisisest väiksemat projekti on olnud edukad, rohkem mitte. Kokku tuleb kuraditosin, sest äsja esitasin ka kultuurkapitalile. Milline (kvaliteet) ajaraisk! Õnneks oleme mentor Talveti varasemast teadusteemast ja kirjandus- muuseumi tippkeskusest saanud tea- tavat tuge, rahvusprofessuuri suurele abile lisaks, kuigi ka need allikad kuiva- sid viimaks kokku. „Eesti kirjanike võr- guleksikoni“ sama kasinalt rajada ei saa.

Arne Merilai on Tartu ülikooli eesti kir- janduse professor, rahvusteaduste profes- sor ning veebileksikoni „Estonian Writers’ Online Dictionary“ kaas pea toimetaja.

mullu oktoobris istutasid Eesti kirjanike liidu liikmed Käsmu loomemaja aeda üheksa viljapuud. Kumma viljad valmivad enne – kas noore puu või uue leksikoni? Kris Moor