C-219/24

Vastuvõtmise kuupäev : 02/05/2024

Kohtuasja avaldamisnumber : C-219/24 Menetlusdokumendi number : 1 Registreerimisnumber : 1287119 Esitamise kuupäev : 22/03/2024 Registreerimiskuupäev : 22/03/2024 Menetlusdokumendi liik : Eelotsusetaotlus

: Menetlusdokument Menetlusdokumendi e-Curia kaudu esitamise viitenumber

: DC203067

Faili number : 1 Menetlusdokumendi esitaja : Loog Ragne (J365183)

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 2-21-12706

Määruse kuupäev Tartu, 12. märts 2024. a

Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kai Kullerkupp ja Vahur-Peeter

Liin

Kohtuasi A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N hagi Tallinna linna

vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ning hüvitise ja viivise saamiseks

Menetlusosalised Hageja A

Hageja B

Hageja C

Hageja D

Hageja E

Hageja F

Hageja G

Hageja H

Hageja I

Hageja J

Hageja K

Hageja L

Hageja M

Hageja N

Hagejate esindajad vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff ja

vandeadvokaat Kristina Sööt

Kostja Tallinna linn (Tallinna Kiirabi kaudu)

Kostja esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja vandeadvokaat

Hanna Pahk

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2023. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

2-21-12706

2(7)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. a direktiivi 2000/54/EÜ

töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl

art 14 lg-t 3 ja sama direktiivi VII lisa p-e 1 ja 2 võib koostoimes sama direktiivi

preambuli p-ga 8, art 1 lg-ga 1 ja art 3 p-dega 1 ja 2 tõlgendada nii, et sellega on

kooskõlas regulatsioon, mille kohaselt tööandjal on õigus kohustada ennast

vaktsineerima bioloogilistest ohuteguritest ohustatud töötajaid, kellega tööandjal on

kehtiv töösuhe?

Täpsustavad küsimused:

a) Kas direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 mõttes on vaktsineerimine töötervishoiu abinõu,

mille tööandja võib kehtestada kehtivas töösuhtes ilma bioloogilistest ohuteguritest

ohustatud töötaja nõusolekuta?

b) Kas see, kui tööandja kehtestab vaktsineerimisnõude kehtivas töösuhtes, on kooskõlas

nõukogu 12. juuni 1989. a direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse

parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta art 1 lg-s 3, art 6 lg-s 1 ja lg 2

p-des a ja g, art 9 lg 1 p-des a ja b ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 3 lg-s 1,

art 31 lg-s 1 ja art 52 lg-s 1 sätestatuga?

2. Peatada kohtuasja menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud

küsimustes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagejad töötasid kostja kiirabis väljakutsetega seotud ametikohtadel (operatiivtöötajad). Maailma

Terviseorganisatsioon teavitas 30. jaanuaril 2020 rahvusvahelisest terviseala hädaolukorrast, millega

algas ametlikult SARS-CoV-2 viiruse levikust põhjustatud COVID-19 pandeemia. Kostja kinnitas

4. märtsil 2021 töökeskkonna riskianalüüsi, mille tegevuskavas nähti ohtlikku nakkushaigusesse,

nt SARS-CoV-2 viirusesse nakatumise ohu vähendamiseks ja riskide maandamiseks mh ette töötajate

vaktsineerimine. Kostja muutis 16. aprillil 2021 kiirabitöötajate ametijuhendeid, sätestades töötamise

eelduseks vaktsineerituse ohtliku nakkushaiguse vastu. Kostja andis hagejatele tähtaja SARS-CoV-2

viiruse vastu vaktsineerimise või selle vastunäidustuse tõendi esitamiseks, hoiatades, et tõendi

esitamata jätmise korral võidakse tööleping üles öelda. Hagejad ei esitanud kostjale vaktsineerimise

või selle vastunäidustuse tõendit. Kostja ütles hagejatega sõlmitud töölepingud juulis 2021

erakorraliselt üles põhjendustega, et kiirabitöö eripära tõttu on oluline ja põhjendatud töötajaid

vaktsineerida ning kuna muud meetmed ei ole patsientide, teiste töötajate ja töötaja enda tervise

kaitsmiseks piisavad, saavad kiirabitööd teha üksnes vaktsineeritud töötajad.

2. Hagejad vaidlustasid töölepingute erakorralise ülesütlemise ning nõudsid kostjalt ebaseadusliku

ülesütlemise tõttu rahalist hüvitist. Hagejate peamise väite kohaselt ei võinud kostja öelda

töölepinguid üles, kuna tal ei olnud õigust nõuda hagejatelt enda vaktsineerimist SARS-CoV-2 viiruse

vastu. Hagejate kohustust ennast vaktsineerida ei olnud kehtestatud ühegi õigusaktiga ega lepitud

kokku pooltega sõlmitud töölepingutes. Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik, kuni Riigikogu ei ole

otsustanud teisiti. Tööandja ei saa otsustada töötajate vaktsineerimise kohustuslikkuse üle.

3. Kostja peamise vastuväite kohaselt oli tal õigus öelda töölepingud erakorraliselt üles. Töötervishoiu

ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 8 lg 2 järgi peab tööandja kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste

ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Enne riskianalüüsi

valmimist nõudis kostja kõigilt töötajatelt hügieeninõuete täitmist, isikukaitsevahendite kasutamist

ning vajaduse korral SARS-CoV-2 viiruse tuvastamiseks PCR-testi tegemist. Riskianalüüsi tulemuste

tõttu sätestati tegevuskavas nakatumisohu vähendamiseks ja riskide maandamiseks ka töötajate

vaktsineerimine. Kuigi hagejatel ei ole võimalik ilma SARS-CoV-2 viiruse vastu vaktsineerimata

kostja juures töötada, ei esitanud nad kostjale tema nõutud tõendit.

2-21-12706

3(7)

4. Harju Maakohus rahuldas 29. septembri 2022. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus leidis, et

töölepingute erakorraline ülesütlemine on tühine, kuna kostjal ei olnud õigust vaktsineerimiskohustust

ühepoolselt kehtestada. Maakohus mõistis kostjalt välja hagejate nõutust väiksemad hüvitised.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostjale seaduse ega täidesaatva võimu määrusega antud õigust nõuda

hagejatelt enda vaktsineerimist. Kuigi teatud ulatuses on tööandjal võimalik muuta tööohutuse

nõudeid ühepoolselt (TTOS § 13 lg 2), saab seda teha üksnes üksikute töövõtete või

töökaitsevahendite kasutamise osas, mis ei muuda oluliselt töötingimusi ega töötaja sobivust

töökohale. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine eeldab poolte kokkulepet (töölepingu seaduse

(TLS) § 12), kuid pooltel ei ole sellist kokkulepet.

5. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse hüvitisnõuete osalise rahuldamata jätmise

peale. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagid rahuldati.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. mai 2023. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt kostjalt

hagejate kasuks väljamõistetud hüvitiste suuruse osas. Ringkonnakohus muutis oma lahendiga

kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud hüvitiste suurust. Samas nõustus ringkonnakohus maakohtu

seisukohaga, et kostjal ei olnud õigust vaktsineerimiskohustust kehtestada.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei andnud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 13

lg-d 15-17, TTOS § 13 lg-d 1 ja 2 ega Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144

„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“

(bioloogiliste ohutegurite määrus) § 6 lg 2 p 7 ja lg 3 kostjale õigust kohustada hagejaid ennast

vaktsineerima. Kuna vaktsineerimiskohustuse kehtestamine riivab intensiivselt isikute kehalist

puutumatust, peab selle seadmiseks andma aluse seadus, st seaduses peab olema konkreetne

volitusnorm, mis annab täitevvõimule aluse määrata vaktsineerimiskohustus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi täielikult rahuldamata või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse ühe väite kohaselt leidsid kohtud valesti, et kostjal ei olnud õigust vaktsineerimiskohustust

kehtestada. Riigikohus on haldusasjas nr 3-21-2241 leidnud, et TTOS § 13 lg 2 ja bioloogiliste

ohutegurite määruse § 6 lg 2 p 11 annavad piisava aluse kehtestada vaktsineerimiskohustus tööandja

siseaktiga. Seetõttu oli kostjal õigus kehtestada vaktsineerimise nõue käskkirjaga.

8. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Seadus ei andnud kostjale alust kehtestada vaktsineerimiskohustust. Asjas ei kohaldu Riigikohtu

seisukohad haldusasjas nr 3-21-2241, mille raames vaieldi kaitseväe teenistujate

vaktsineerimiskohustuse üle. Praegu on poolte vahel eraõiguslik, lepinguvabadusel põhinev töösuhe,

kus pooled lepivad vastastikused õigused ja kohustused kokku ning tööandja ei saa kehtestada neid

ühepoolselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et tsiviilasja lahendamine eeldab eelotsuse taotlemist direktiivi 2000/54/EÜ

art 14 lg 3 ja VII lisa p-de 1 ja 2 tõlgendamiseks koostoimes sama direktiivi p-s 8, art 1 lg-s 1 ja art-s 3

ning direktiivi 89/391/EMÜ art 1 lg-s 3, art-s 6 ja art 9 lg 1 p-des a ja b ning põhiõiguste harta art-s 3,

art 31 lg-s 1 ja art 52 lg-s 1 sätestatuga (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 lg 1 p b). Kuni

2-21-12706

4(7)

eelotsusetaotluse lahendamiseni tuleb kohtuasja menetlus peatada (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 356 lg 3).

10. Tsiviilasja lahendamiseks tuleb muu hulgas vastata küsimusele, kas kostjal oli õigus nõuda

hagejatelt kiirabis töötamise jätkamise eeldusena SARS-CoV-2 viiruse vastu vaktsineerimist või

eeldas selline kohustus poolte kokkulepet. Kolleegiumi arvates sõltub eeltoodud küsimuse vastus

mh sellest, kas vaktsineerimine on käsitatav töötervishoiu ja tööohutuse nõude või abinõuna, mida

tööandja rakendab ühepoolselt.

Kolleegium esitab esmalt ülevaate vaidlusalust küsimust puudutavast Eesti riigisisesest

õigusraamistikust ja asjakohaste direktiivide sätetest (I), käsitleb seejärel lühidalt kehalise

puutumatuse riivet vaktsineerimisnõude kaudu (II) ning lõpetuseks menetlusosaliste väiteid ja

tekkinud küsimusi (III).

I

11. Erinevalt paljudest teistest liikmesriikidest ei ole Eesti seadusandja ega Vabariigi Valitsus võtnud

vastu õigusakte, mis sätestaks tegevusvaldkonnad või ametikohad, kus töötamine eeldab SARS-CoV-

2 viiruse vastu vaktsineerimist. Tööandja kohustused nakkushaiguste tõrjel on sätestatud NETS-is.

Töötamisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused

tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel ning töötervishoiu ja tööohutuse korralduse näeb

eelkõige ette TTOS, mille alusel kehtestatud bioloogiliste ohutegurite määrus käsitab terviseriski

vähendamise abinõuna mh töötajate vaktsineerimise võimalust.

11.1. NETS § 24 p-de 1–4 kohaselt on tööandja kohustatud looma nakkushaigusesse nakatumise

ohuga tööaladel töötajatele võimalikult nakkusohutud tööolud, tagama nakkusohutusnõuete täitmise

töötamiskohal ning nakatumisohuga tööalade töötajate immuniseerimise ja vajaduse korral ennetava

ravi, samuti lubama töötajal nakkushaiguse või haiguskandluse avastamiseks käia tööajal

terviseuuringul või vältimatu abi korras immuniseerimisel.

11.2. Tööandja peab tagama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused

igas tööga seotud olukorras (TLS § 28 lg 2 p 6 koostoimes TTOS § 12 lg 1 esimese lausega). Selleks

sätestab TTOS § 13 tööandja õigused ja kohustused (lg 1) ning annab talle õiguse kehtestada

ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (lg 2). Muu hulgas

peab tööandja selgitama välja töökeskkonna ohutegurid, hindama riske töötajate tervisele ja ohutusele

ning rakendama töötajate terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks abinõusid (TTOS § 13 lg 1 p 3

ning § 134 lg-d 1 ja 2). TTOS § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse selle seaduse tähenduses töötervishoiuna

mh meditsiiniabinõude rakendamist töötaja tervisekahjustuse vältimiseks.

11.3. Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite (mh nakkushaigust põhjustavate viiruste)

eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet (TTOS § 8 lg 2).

Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab

TTOS § 8 lg 3 järgi Vabariigi Valitsus. Selle sätte alusel kehtestatud bioloogiliste ohutegurite

määruse § 6 lg 2 p 7 kohaselt, kui tööandja riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on

bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, peab tööandja vältima töötajate tervise ohustamist või

vähendama terviseriski võimalikult madala tasemeni mh vaktsineerimise võimaluse tagamisega

töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin.

Sama määruse 17. augustil 2021 jõustunud § 6 lg 2 p 11 järgi on tööandjal kohustus tagada SARS-

CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus

eelkõige töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust

kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimisega SARS-CoV-2 testiga. Alates 15. märtsist 2022

2-21-12706

5(7)

lisati viidatud sättesse tööandja õigus kontrollida töötaja COVID-19 haiguse läbipõdemist kinnitavat

tõendit. Tööandja kohustuse tagada nakkushaiguste tõrjeks nakkushaigusesse nakatumise ohuga

tööalade töötajate immuniseerimine ja vajaduse korral ennetav ravi näeb ette ka NETS § 24 p 3.

11.4. Lisaks eelnevale tuleneb seadusest tööandja ja töötajate kohustus teha ohutu töökeskkonna nimel

koostööd (TTOS § 12 lg 3). Seejuures on töötaja mh kohustatud osalema ohutu töökeskkonna

loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (TTOS § 14 lg 1 p 1).

12. TTOS-iga on mh üle võetud Euroopa Nõukogu direktiiv 89/391/EMÜ tööohutuse ja töötervishoiu

kohta (raamdirektiiv) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/54/EÜ bioloogiliste

ohutegurite kohta (bioloogiliste ohutegurite direktiiv).

12.1. Raamdirektiiv kehtestab töötervishoiu ja -tööohutuse parandamise üldised põhimõtted, mis ei

piira töötajate tervist ja ohutust paremini kaitsvate riigisiseste ja ühenduse sätete kohaldamist (art 1).

Raamdirektiivi art 6 lg 1 ja art 9 lg 1 p-de a ja b kohaselt võtab tööandja oma vastutuse piires

tarvitusele kõik töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud meetmed, otsustades mh eririskidest

tingitud kaitsemeetmete ja kaitsevahendite kasutamise.

12.2. Bioloogiliste ohutegurite direktiivi p 8 kohaselt tuleb bioloogiliste mõjuritega kokkupuutuvate

töötajate tervise ja ohutuse kaitseks võtta ennetavaid meetmeid ning art 1 lg 1 järgi sätestab direktiiv

töötajate ja nende tervise kaitseks konkreetsed miinimumnõuded. Bioloogiliste ohutegurite direktiivi

art 3 kohaselt tuleb kokkupuude bioloogiliste ohuteguritega määrata kindlaks riskihinnangus, et saaks

hinnata riski töötajate tervisele või turvalisusele ning näha ette vajalikud meetmed. Riskihindamise

käigus tuleks teha kindlaks töötajad, kelle puhul võib tarvis minna erilisi kaitsemeetmeid, ning

vajaduse korral tuleb neile töötajatele, kes ei ole veel immuunsed selle bioloogilise ohuteguri suhtes,

millega nad kokku puutuvad või võivad kokku puutuda, teha kättesaadavaks tõhusad vaktsiinid.

Vaktsiine kättesaadavaks tehes peaksid tööandjad võtma arvesse bioloogiliste ohutegurite direktiivi

VII lisas sätestatud soovitatavaid tegevusjuhiseid (art 14 lg 3).

12.3. Bioloogiliste ohutegurite direktiivi VII lisa p-des 1 ja 2 sätestatu järgi peaksid tööandjad

pakkuma bioloogilistest ohuteguritest, mille jaoks on olemas tõhusad vaktsiinid, ohustatud töötajatele

vaktsineerimisvõimalust, kusjuures vaktsineerimine peab toimuma vastavalt riigisisestele

õigusaktidele ja/või tavale ning töötajaid tuleb teavitada nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata

jätmise eelistest ja puudustest. Eeltoodu kehtib tegevustele, mille soovitusnimekiri on toodud

bioloogiliste ohutegurite direktiivi I lisas, st mh tervishoiualal töötamise korral (art 4 lg 2 ja I lisa p 4).

Euroopa Komisjoni direktiiviga (EL) 2020/739 lisati bioloogiliste ohutegurite direktiivi III lisas

sätestatud inimesi nakatavate bioloogiliste mõjurite loendisse SARS-CoV-2.

II

13. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2016/C 202/02) art 3 järgi on igaühel õigus isikupuutumatusele,

kusjuures meditsiini ja bioloogia valdkonnas tuleb eelkõige mh austada asjaomase isiku seaduses

ettenähtud korra kohaselt antud vaba ja teadliku nõusoleku nõuet (lg 2 p a). Igal töötajal on harta

art 31 lg 1 kohaselt õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased. Hartaga

tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib harta art 52 lg 1 kohaselt piirata ainult seadusega

ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib

piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist

huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

14. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuginedes väljendanud korduvalt

seisukohta, et nii otsene kui ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkuvad inimese kehalisse puutumatusse.

2-21-12706

6(7)

Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (põhiseaduse (PS) § 26;

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8; EIK otsus asjas nr 25358/12, Paradiso ja

Campanelli vs. Itaalia, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28

lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud

asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Teovõimelise isiku enda

tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu

teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne

ega vastaks inimväärikuse põhimõttele (RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p-d 20-22; RKPSJVKo

31.11.2022, 5-22-4/13, p 48). Samas on nii Riigikohus kui ka EIK leidnud, et vaktsineerimisnõue võib

mh olla õigustatud vajadusega kaitsta rahva tervist (RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p 36; EIK

otsus asjas nr 47621/13, Vavrička jt vs. Tšehhi Vabariik, p-d 281-284).

15. Kuna kostja kehtestas kiirabis töötamise eelduseks vaktsineerituse ja ütles hagejatega sõlmitud

töölepingud üles põhjusel, et hagejad ei esitanud SARS-CoV-2 viiruse vastu vaktsineerimise või selle

vastunäidustuse tõendit, on tegemist vähemalt kaudse vaktsineerimisnõudega (vt ka RKHKm

25.11.2021, 3-21-2241/11, p 20 jj; EIK otsus asjas nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi,

p-d 258-260).

III

16. Kostja tugineb oma kaebuses sellele, et Riigikohtu halduskolleegium ei ole välistanud

vaktsineerimisnõuete kehtestamist seaduse alusel madalama astme õigusaktiga. Kaitseväes

vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguslikku alust hinnates on halduskolleegium leidnud, et

avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib

vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla TTOS § 13 lg 2 ja bioloogiliste ohutegurite

määruse § 6 lg 2 p 11 alusel kehtestatud aktiga, mh halduse siseaktiga (RKHKm 25.11.2021,

3-21-2241/11, p-d 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika). Kostja rõhutab, et kiirabi on elutähtsa

teenuse osutaja ning tema töö- ja reageerimisvõime säilitamise olulisus sarnaneb riigi

tuumikfunktsioonide (nt riigikaitse) tagamise olulisusele. Seetõttu leiab kostja, et ta võis kehtestada

vaktsineerimisnõude ühepoolselt.

17. Hagejate vastuväite kohaselt ei saanud kostja kehtestada vaktsineerimisnõuet ilma hagejate

nõusolekuta, kuna eraõiguslikus töösuhtes on võimalik töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel

(TLS § 12).

18. Tööõigus on osa võlaõiguslikust lepinguõigusest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 ja TLS § 1

lg 3), kus kehtib põhimõte, mille kohaselt tuleb sõlmitud lepinguid täita (pacta sunt servanda). Selle

väljendusena sätestab TLS § 12 võimaluse töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel. Töölepingu

tingimusteks, milles tuleb kokku leppida, on sellised poolte jaoks olulised tingimused, milles

kokkuleppele jõudmisest saab lugeda töölepingu sõlmituks (mh nt töö sisu, töötasu, töökoht,

tööaeg jms) (TLS § 4 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1). Seega kohaldub TLS § 12 eelkõige nende tingimuste

muutmise korral. Samas sätestab TLS mitmeid erandeid, mil tööandjal on õigus töölepingus

kokkulepitud tingimusi muuta ilma töötaja nõusolekuta, sh on tööandjal võimalik muuta nt töö sisu

(TLS § 17 lg 4), tööaja korraldust (TLS § 47 lg 4) ja töötasu suurust (TLS § 37 lg 1).

19. Kuigi tööandja kohustus kaitsta töötajat põhineb poolte sõlmitud lepingul, kus pooltel on kohustus

teha koostööd (mh TLS § 28 lg 2 p 6 ja TTOS § 12 lg 3 esimene lause), tulenevad töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded õigusaktidest. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, mh õigusaktides ettenähtust

rangemad nõuded, kehtestab tööandja (TTOS § 13).

2-21-12706

7(7)

20. Praeguses asjas kohustas kostja pärast riskianalüüsi tegemist hagejaid ennast SARS-CoV-2 viiruse

vastu vaktsineerima, tuginedes töötervishoiu ja tööohutuse normidele, millega on üle võetud

raamdirektiiv ja bioloogiliste ohutegurite direktiiv. Kolleegiumil tekkis asja lahendades kahtlus, kas

riigisisene normistik, mis võimaldab tööandjal kehtestada temaga töösuhtes olevatele töötajatele

nende nõusolekuta töösuhte jätkumise eeldusena vaktsineerimiskohustuse, on kooskõlas

raamdirektiivi ja bioloogiliste ohutegurite direktiiviga, arvestades ka põhiõiguste harta art-s 3

sätestatud õigust isikupuutumatusele.

21. Ühelt poolt on töötajate vaktsineerimise võimalused töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks

reguleeritud bioloogiliste ohutegurite direktiiviga, mille art 14 lg-st 3 ja VII lisast võib järeldada, et

vaktsineerimine peaks olema töötajatele vabatahtlik ning tööandjal on üksnes kohustus tagada

vaktsineerimise võimalus, samuti töötajate teavitamine nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata

jätmise eelistest ja puudustest. Ka põhiõiguste harta art 3 lg 2 p a viitab järeldusele, et meditsiiniline

sekkumine isiku kehalisse puutumatusesse on lubatav üksnes isiku vabatahtlikul nõusolekul.

Teisalt tuleneb nii raamdirektiivi art 1 lg-st 3 kui ka bioloogiliste ohutegurite direktiivi art 1 lg-st 1,

et need sätestavad üksnes tööohutuse ja töötervishoiu miinimumnõuded ega välista selliste sätete

kohaldamist, mis kaitsevad töötajate tervist ja ohutust tööl paremini. Seega on võimalik ka tõlgendus,

et üheks töötervishoiu ja tööohutuse meetmeks, mis kaitseb töötajate tervist ja ohutust direktiivides

sätestatud miinimumnõuetest paremini, on tööandja õigus kohustada töötajaid vaktsineerima ilma

nende endi nõusolekuta. Eeltoodust tulenevalt tekkis kolleegiumil asja lahendades kahtlus, kas

raamdirektiivi ja bioloogiliste ohutegurite direktiivi sätted võimaldavad põhiõiguste harta põhimõtteid

arvestades asuda seisukohale, et tööandja võib töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks nõuda

bioloogilistest ohuteguritest ohustatud töötajatelt vaktsineerimist (st kehtestada olemasolevas

töösuhtes vaktsineerimiskohustuse ilma töötaja nõusolekuta).

22. Ootamata ära Euroopa Kohtu seisukohta raamdirektiivi ja bioloogiliste ohutegurite direktiivi

tõlgendamise suhtes ei pea kolleegium võimalikuks hinnata hagejate töölepingute erakorralist

ülesütlemist ja sellega seotud hüvitisnõuete lahendamise õigsust. Olukorras, kus

vaktsineerimiskohustuse kehtestamine töötervishoiu normidega oleks vastuolus direktiividega, tuleks

kolleegiumi hinnangul tõlgendada TTOS-i ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud bioloogiliste ohutegurite

määrust kooskõlas direktiividega selliselt, et neist ei tulene tööandjale õigust kehtestada ühepoolselt

töötajatele vaktsineerimiskohustus, mistõttu hagejatega töölepingu ülesütlemiseks ei olnuks

õiguslikku alust.

23. Kuigi bioloogiliste ohutegurite direktiiv sätestab töötajate kaitseks miinimumnõuded ja selle

direktiivi VII lisa järgi peab vaktsineerimine toimuma vastavalt riigisisestele õigusaktidele ja/või

tavale ning Eesti õiguse kohaselt võib tööandja kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, ei kummuta see Riigikohtu jaoks vajadust saada selgus

direktiivide tõlgendamises.

(allkirjastatud digitaalselt)

Vastuvõtmise kuupäev : 02/05/2024

Kohtuasja avaldamisnumber : C-219/24 Menetlusdokumendi number : 1 Registreerimisnumber : 1287119 Esitamise kuupäev : 22/03/2024 Registreerimiskuupäev : 22/03/2024 Menetlusdokumendi liik : Eelotsusetaotlus

: Menetlusdokument Menetlusdokumendi e-Curia kaudu esitamise viitenumber

: DC203067

Faili number : 1 Menetlusdokumendi esitaja : Loog Ragne (J365183)

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 2-21-12706

Määruse kuupäev Tartu, 12. märts 2024. a

Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kai Kullerkupp ja Vahur-Peeter

Liin

Kohtuasi A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N hagi Tallinna linna

vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ning hüvitise ja viivise saamiseks

Menetlusosalised Hageja A

Hageja B

Hageja C

Hageja D

Hageja E

Hageja F

Hageja G

Hageja H

Hageja I

Hageja J

Hageja K

Hageja L

Hageja M

Hageja N

Hagejate esindajad vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff ja

vandeadvokaat Kristina Sööt

Kostja Tallinna linn (Tallinna Kiirabi kaudu)

Kostja esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja vandeadvokaat

Hanna Pahk

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2023. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

2-21-12706

2(7)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. a direktiivi 2000/54/EÜ

töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl

art 14 lg-t 3 ja sama direktiivi VII lisa p-e 1 ja 2 võib koostoimes sama direktiivi

preambuli p-ga 8, art 1 lg-ga 1 ja art 3 p-dega 1 ja 2 tõlgendada nii, et sellega on

kooskõlas regulatsioon, mille kohaselt tööandjal on õigus kohustada ennast

vaktsineerima bioloogilistest ohuteguritest ohustatud töötajaid, kellega tööandjal on

kehtiv töösuhe?

Täpsustavad küsimused:

a) Kas direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 mõttes on vaktsineerimine töötervishoiu abinõu,

mille tööandja võib kehtestada kehtivas töösuhtes ilma bioloogilistest ohuteguritest

ohustatud töötaja nõusolekuta?

b) Kas see, kui tööandja kehtestab vaktsineerimisnõude kehtivas töösuhtes, on kooskõlas

nõukogu 12. juuni 1989. a direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse

parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta art 1 lg-s 3, art 6 lg-s 1 ja lg 2

p-des a ja g, art 9 lg 1 p-des a ja b ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 3 lg-s 1,

art 31 lg-s 1 ja art 52 lg-s 1 sätestatuga?

2. Peatada kohtuasja menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud

küsimustes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagejad töötasid kostja kiirabis väljakutsetega seotud ametikohtadel (operatiivtöötajad). Maailma

Terviseorganisatsioon teavitas 30. jaanuaril 2020 rahvusvahelisest terviseala hädaolukorrast, millega

algas ametlikult SARS-CoV-2 viiruse levikust põhjustatud COVID-19 pandeemia. Kostja kinnitas

4. märtsil 2021 töökeskkonna riskianalüüsi, mille tegevuskavas nähti ohtlikku nakkushaigusesse,

nt SARS-CoV-2 viirusesse nakatumise ohu vähendamiseks ja riskide maandamiseks mh ette töötajate

vaktsineerimine. Kostja muutis 16. aprillil 2021 kiirabitöötajate ametijuhendeid, sätestades töötamise

eelduseks vaktsineerituse ohtliku nakkushaiguse vastu. Kostja andis hagejatele tähtaja SARS-CoV-2

viiruse vastu vaktsineerimise või selle vastunäidustuse tõendi esitamiseks, hoiatades, et tõendi

esitamata jätmise korral võidakse tööleping üles öelda. Hagejad ei esitanud kostjale vaktsineerimise

või selle vastunäidustuse tõendit. Kostja ütles hagejatega sõlmitud töölepingud juulis 2021

erakorraliselt üles põhjendustega, et kiirabitöö eripära tõttu on oluline ja põhjendatud töötajaid

vaktsineerida ning kuna muud meetmed ei ole patsientide, teiste töötajate ja töötaja enda tervise

kaitsmiseks piisavad, saavad kiirabitööd teha üksnes vaktsineeritud töötajad.

2. Hagejad vaidlustasid töölepingute erakorralise ülesütlemise ning nõudsid kostjalt ebaseadusliku

ülesütlemise tõttu rahalist hüvitist. Hagejate peamise väite kohaselt ei võinud kostja öelda

töölepinguid üles, kuna tal ei olnud õigust nõuda hagejatelt enda vaktsineerimist SARS-CoV-2 viiruse

vastu. Hagejate kohustust ennast vaktsineerida ei olnud kehtestatud ühegi õigusaktiga ega lepitud

kokku pooltega sõlmitud töölepingutes. Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik, kuni Riigikogu ei ole

otsustanud teisiti. Tööandja ei saa otsustada töötajate vaktsineerimise kohustuslikkuse üle.

3. Kostja peamise vastuväite kohaselt oli tal õigus öelda töölepingud erakorraliselt üles. Töötervishoiu

ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 8 lg 2 järgi peab tööandja kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste

ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Enne riskianalüüsi

valmimist nõudis kostja kõigilt töötajatelt hügieeninõuete täitmist, isikukaitsevahendite kasutamist

ning vajaduse korral SARS-CoV-2 viiruse tuvastamiseks PCR-testi tegemist. Riskianalüüsi tulemuste

tõttu sätestati tegevuskavas nakatumisohu vähendamiseks ja riskide maandamiseks ka töötajate

vaktsineerimine. Kuigi hagejatel ei ole võimalik ilma SARS-CoV-2 viiruse vastu vaktsineerimata

kostja juures töötada, ei esitanud nad kostjale tema nõutud tõendit.

2-21-12706

3(7)

4. Harju Maakohus rahuldas 29. septembri 2022. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus leidis, et

töölepingute erakorraline ülesütlemine on tühine, kuna kostjal ei olnud õigust vaktsineerimiskohustust

ühepoolselt kehtestada. Maakohus mõistis kostjalt välja hagejate nõutust väiksemad hüvitised.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostjale seaduse ega täidesaatva võimu määrusega antud õigust nõuda

hagejatelt enda vaktsineerimist. Kuigi teatud ulatuses on tööandjal võimalik muuta tööohutuse

nõudeid ühepoolselt (TTOS § 13 lg 2), saab seda teha üksnes üksikute töövõtete või

töökaitsevahendite kasutamise osas, mis ei muuda oluliselt töötingimusi ega töötaja sobivust

töökohale. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine eeldab poolte kokkulepet (töölepingu seaduse

(TLS) § 12), kuid pooltel ei ole sellist kokkulepet.

5. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse hüvitisnõuete osalise rahuldamata jätmise

peale. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagid rahuldati.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. mai 2023. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt kostjalt

hagejate kasuks väljamõistetud hüvitiste suuruse osas. Ringkonnakohus muutis oma lahendiga

kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud hüvitiste suurust. Samas nõustus ringkonnakohus maakohtu

seisukohaga, et kostjal ei olnud õigust vaktsineerimiskohustust kehtestada.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei andnud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 13

lg-d 15-17, TTOS § 13 lg-d 1 ja 2 ega Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144

„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“

(bioloogiliste ohutegurite määrus) § 6 lg 2 p 7 ja lg 3 kostjale õigust kohustada hagejaid ennast

vaktsineerima. Kuna vaktsineerimiskohustuse kehtestamine riivab intensiivselt isikute kehalist

puutumatust, peab selle seadmiseks andma aluse seadus, st seaduses peab olema konkreetne

volitusnorm, mis annab täitevvõimule aluse määrata vaktsineerimiskohustus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi täielikult rahuldamata või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse ühe väite kohaselt leidsid kohtud valesti, et kostjal ei olnud õigust vaktsineerimiskohustust

kehtestada. Riigikohus on haldusasjas nr 3-21-2241 leidnud, et TTOS § 13 lg 2 ja bioloogiliste

ohutegurite määruse § 6 lg 2 p 11 annavad piisava aluse kehtestada vaktsineerimiskohustus tööandja

siseaktiga. Seetõttu oli kostjal õigus kehtestada vaktsineerimise nõue käskkirjaga.

8. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Seadus ei andnud kostjale alust kehtestada vaktsineerimiskohustust. Asjas ei kohaldu Riigikohtu

seisukohad haldusasjas nr 3-21-2241, mille raames vaieldi kaitseväe teenistujate

vaktsineerimiskohustuse üle. Praegu on poolte vahel eraõiguslik, lepinguvabadusel põhinev töösuhe,

kus pooled lepivad vastastikused õigused ja kohustused kokku ning tööandja ei saa kehtestada neid

ühepoolselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et tsiviilasja lahendamine eeldab eelotsuse taotlemist direktiivi 2000/54/EÜ

art 14 lg 3 ja VII lisa p-de 1 ja 2 tõlgendamiseks koostoimes sama direktiivi p-s 8, art 1 lg-s 1 ja art-s 3

ning direktiivi 89/391/EMÜ art 1 lg-s 3, art-s 6 ja art 9 lg 1 p-des a ja b ning põhiõiguste harta art-s 3,

art 31 lg-s 1 ja art 52 lg-s 1 sätestatuga (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 lg 1 p b). Kuni

2-21-12706

4(7)

eelotsusetaotluse lahendamiseni tuleb kohtuasja menetlus peatada (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 356 lg 3).

10. Tsiviilasja lahendamiseks tuleb muu hulgas vastata küsimusele, kas kostjal oli õigus nõuda

hagejatelt kiirabis töötamise jätkamise eeldusena SARS-CoV-2 viiruse vastu vaktsineerimist või

eeldas selline kohustus poolte kokkulepet. Kolleegiumi arvates sõltub eeltoodud küsimuse vastus

mh sellest, kas vaktsineerimine on käsitatav töötervishoiu ja tööohutuse nõude või abinõuna, mida

tööandja rakendab ühepoolselt.

Kolleegium esitab esmalt ülevaate vaidlusalust küsimust puudutavast Eesti riigisisesest

õigusraamistikust ja asjakohaste direktiivide sätetest (I), käsitleb seejärel lühidalt kehalise

puutumatuse riivet vaktsineerimisnõude kaudu (II) ning lõpetuseks menetlusosaliste väiteid ja

tekkinud küsimusi (III).

I

11. Erinevalt paljudest teistest liikmesriikidest ei ole Eesti seadusandja ega Vabariigi Valitsus võtnud

vastu õigusakte, mis sätestaks tegevusvaldkonnad või ametikohad, kus töötamine eeldab SARS-CoV-

2 viiruse vastu vaktsineerimist. Tööandja kohustused nakkushaiguste tõrjel on sätestatud NETS-is.

Töötamisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused

tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel ning töötervishoiu ja tööohutuse korralduse näeb

eelkõige ette TTOS, mille alusel kehtestatud bioloogiliste ohutegurite määrus käsitab terviseriski

vähendamise abinõuna mh töötajate vaktsineerimise võimalust.

11.1. NETS § 24 p-de 1–4 kohaselt on tööandja kohustatud looma nakkushaigusesse nakatumise

ohuga tööaladel töötajatele võimalikult nakkusohutud tööolud, tagama nakkusohutusnõuete täitmise

töötamiskohal ning nakatumisohuga tööalade töötajate immuniseerimise ja vajaduse korral ennetava

ravi, samuti lubama töötajal nakkushaiguse või haiguskandluse avastamiseks käia tööajal

terviseuuringul või vältimatu abi korras immuniseerimisel.

11.2. Tööandja peab tagama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused

igas tööga seotud olukorras (TLS § 28 lg 2 p 6 koostoimes TTOS § 12 lg 1 esimese lausega). Selleks

sätestab TTOS § 13 tööandja õigused ja kohustused (lg 1) ning annab talle õiguse kehtestada

ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (lg 2). Muu hulgas

peab tööandja selgitama välja töökeskkonna ohutegurid, hindama riske töötajate tervisele ja ohutusele

ning rakendama töötajate terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks abinõusid (TTOS § 13 lg 1 p 3

ning § 134 lg-d 1 ja 2). TTOS § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse selle seaduse tähenduses töötervishoiuna

mh meditsiiniabinõude rakendamist töötaja tervisekahjustuse vältimiseks.

11.3. Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite (mh nakkushaigust põhjustavate viiruste)

eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet (TTOS § 8 lg 2).

Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab

TTOS § 8 lg 3 järgi Vabariigi Valitsus. Selle sätte alusel kehtestatud bioloogiliste ohutegurite

määruse § 6 lg 2 p 7 kohaselt, kui tööandja riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on

bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, peab tööandja vältima töötajate tervise ohustamist või

vähendama terviseriski võimalikult madala tasemeni mh vaktsineerimise võimaluse tagamisega

töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin.

Sama määruse 17. augustil 2021 jõustunud § 6 lg 2 p 11 järgi on tööandjal kohustus tagada SARS-

CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus

eelkõige töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust

kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimisega SARS-CoV-2 testiga. Alates 15. märtsist 2022

2-21-12706

5(7)

lisati viidatud sättesse tööandja õigus kontrollida töötaja COVID-19 haiguse läbipõdemist kinnitavat

tõendit. Tööandja kohustuse tagada nakkushaiguste tõrjeks nakkushaigusesse nakatumise ohuga

tööalade töötajate immuniseerimine ja vajaduse korral ennetav ravi näeb ette ka NETS § 24 p 3.

11.4. Lisaks eelnevale tuleneb seadusest tööandja ja töötajate kohustus teha ohutu töökeskkonna nimel

koostööd (TTOS § 12 lg 3). Seejuures on töötaja mh kohustatud osalema ohutu töökeskkonna

loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (TTOS § 14 lg 1 p 1).

12. TTOS-iga on mh üle võetud Euroopa Nõukogu direktiiv 89/391/EMÜ tööohutuse ja töötervishoiu

kohta (raamdirektiiv) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/54/EÜ bioloogiliste

ohutegurite kohta (bioloogiliste ohutegurite direktiiv).

12.1. Raamdirektiiv kehtestab töötervishoiu ja -tööohutuse parandamise üldised põhimõtted, mis ei

piira töötajate tervist ja ohutust paremini kaitsvate riigisiseste ja ühenduse sätete kohaldamist (art 1).

Raamdirektiivi art 6 lg 1 ja art 9 lg 1 p-de a ja b kohaselt võtab tööandja oma vastutuse piires

tarvitusele kõik töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud meetmed, otsustades mh eririskidest

tingitud kaitsemeetmete ja kaitsevahendite kasutamise.

12.2. Bioloogiliste ohutegurite direktiivi p 8 kohaselt tuleb bioloogiliste mõjuritega kokkupuutuvate

töötajate tervise ja ohutuse kaitseks võtta ennetavaid meetmeid ning art 1 lg 1 järgi sätestab direktiiv

töötajate ja nende tervise kaitseks konkreetsed miinimumnõuded. Bioloogiliste ohutegurite direktiivi

art 3 kohaselt tuleb kokkupuude bioloogiliste ohuteguritega määrata kindlaks riskihinnangus, et saaks

hinnata riski töötajate tervisele või turvalisusele ning näha ette vajalikud meetmed. Riskihindamise

käigus tuleks teha kindlaks töötajad, kelle puhul võib tarvis minna erilisi kaitsemeetmeid, ning

vajaduse korral tuleb neile töötajatele, kes ei ole veel immuunsed selle bioloogilise ohuteguri suhtes,

millega nad kokku puutuvad või võivad kokku puutuda, teha kättesaadavaks tõhusad vaktsiinid.

Vaktsiine kättesaadavaks tehes peaksid tööandjad võtma arvesse bioloogiliste ohutegurite direktiivi

VII lisas sätestatud soovitatavaid tegevusjuhiseid (art 14 lg 3).

12.3. Bioloogiliste ohutegurite direktiivi VII lisa p-des 1 ja 2 sätestatu järgi peaksid tööandjad

pakkuma bioloogilistest ohuteguritest, mille jaoks on olemas tõhusad vaktsiinid, ohustatud töötajatele

vaktsineerimisvõimalust, kusjuures vaktsineerimine peab toimuma vastavalt riigisisestele

õigusaktidele ja/või tavale ning töötajaid tuleb teavitada nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata

jätmise eelistest ja puudustest. Eeltoodu kehtib tegevustele, mille soovitusnimekiri on toodud

bioloogiliste ohutegurite direktiivi I lisas, st mh tervishoiualal töötamise korral (art 4 lg 2 ja I lisa p 4).

Euroopa Komisjoni direktiiviga (EL) 2020/739 lisati bioloogiliste ohutegurite direktiivi III lisas

sätestatud inimesi nakatavate bioloogiliste mõjurite loendisse SARS-CoV-2.

II

13. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2016/C 202/02) art 3 järgi on igaühel õigus isikupuutumatusele,

kusjuures meditsiini ja bioloogia valdkonnas tuleb eelkõige mh austada asjaomase isiku seaduses

ettenähtud korra kohaselt antud vaba ja teadliku nõusoleku nõuet (lg 2 p a). Igal töötajal on harta

art 31 lg 1 kohaselt õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased. Hartaga

tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib harta art 52 lg 1 kohaselt piirata ainult seadusega

ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib

piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist

huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

14. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuginedes väljendanud korduvalt

seisukohta, et nii otsene kui ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkuvad inimese kehalisse puutumatusse.

2-21-12706

6(7)

Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (põhiseaduse (PS) § 26;

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8; EIK otsus asjas nr 25358/12, Paradiso ja

Campanelli vs. Itaalia, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28

lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud

asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Teovõimelise isiku enda

tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu

teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne

ega vastaks inimväärikuse põhimõttele (RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p-d 20-22; RKPSJVKo

31.11.2022, 5-22-4/13, p 48). Samas on nii Riigikohus kui ka EIK leidnud, et vaktsineerimisnõue võib

mh olla õigustatud vajadusega kaitsta rahva tervist (RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p 36; EIK

otsus asjas nr 47621/13, Vavrička jt vs. Tšehhi Vabariik, p-d 281-284).

15. Kuna kostja kehtestas kiirabis töötamise eelduseks vaktsineerituse ja ütles hagejatega sõlmitud

töölepingud üles põhjusel, et hagejad ei esitanud SARS-CoV-2 viiruse vastu vaktsineerimise või selle

vastunäidustuse tõendit, on tegemist vähemalt kaudse vaktsineerimisnõudega (vt ka RKHKm

25.11.2021, 3-21-2241/11, p 20 jj; EIK otsus asjas nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi,

p-d 258-260).

III

16. Kostja tugineb oma kaebuses sellele, et Riigikohtu halduskolleegium ei ole välistanud

vaktsineerimisnõuete kehtestamist seaduse alusel madalama astme õigusaktiga. Kaitseväes

vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguslikku alust hinnates on halduskolleegium leidnud, et

avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib

vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla TTOS § 13 lg 2 ja bioloogiliste ohutegurite

määruse § 6 lg 2 p 11 alusel kehtestatud aktiga, mh halduse siseaktiga (RKHKm 25.11.2021,

3-21-2241/11, p-d 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika). Kostja rõhutab, et kiirabi on elutähtsa

teenuse osutaja ning tema töö- ja reageerimisvõime säilitamise olulisus sarnaneb riigi

tuumikfunktsioonide (nt riigikaitse) tagamise olulisusele. Seetõttu leiab kostja, et ta võis kehtestada

vaktsineerimisnõude ühepoolselt.

17. Hagejate vastuväite kohaselt ei saanud kostja kehtestada vaktsineerimisnõuet ilma hagejate

nõusolekuta, kuna eraõiguslikus töösuhtes on võimalik töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel

(TLS § 12).

18. Tööõigus on osa võlaõiguslikust lepinguõigusest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 ja TLS § 1

lg 3), kus kehtib põhimõte, mille kohaselt tuleb sõlmitud lepinguid täita (pacta sunt servanda). Selle

väljendusena sätestab TLS § 12 võimaluse töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel. Töölepingu

tingimusteks, milles tuleb kokku leppida, on sellised poolte jaoks olulised tingimused, milles

kokkuleppele jõudmisest saab lugeda töölepingu sõlmituks (mh nt töö sisu, töötasu, töökoht,

tööaeg jms) (TLS § 4 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1). Seega kohaldub TLS § 12 eelkõige nende tingimuste

muutmise korral. Samas sätestab TLS mitmeid erandeid, mil tööandjal on õigus töölepingus

kokkulepitud tingimusi muuta ilma töötaja nõusolekuta, sh on tööandjal võimalik muuta nt töö sisu

(TLS § 17 lg 4), tööaja korraldust (TLS § 47 lg 4) ja töötasu suurust (TLS § 37 lg 1).

19. Kuigi tööandja kohustus kaitsta töötajat põhineb poolte sõlmitud lepingul, kus pooltel on kohustus

teha koostööd (mh TLS § 28 lg 2 p 6 ja TTOS § 12 lg 3 esimene lause), tulenevad töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded õigusaktidest. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, mh õigusaktides ettenähtust

rangemad nõuded, kehtestab tööandja (TTOS § 13).

2-21-12706

7(7)

20. Praeguses asjas kohustas kostja pärast riskianalüüsi tegemist hagejaid ennast SARS-CoV-2 viiruse

vastu vaktsineerima, tuginedes töötervishoiu ja tööohutuse normidele, millega on üle võetud

raamdirektiiv ja bioloogiliste ohutegurite direktiiv. Kolleegiumil tekkis asja lahendades kahtlus, kas

riigisisene normistik, mis võimaldab tööandjal kehtestada temaga töösuhtes olevatele töötajatele

nende nõusolekuta töösuhte jätkumise eeldusena vaktsineerimiskohustuse, on kooskõlas

raamdirektiivi ja bioloogiliste ohutegurite direktiiviga, arvestades ka põhiõiguste harta art-s 3

sätestatud õigust isikupuutumatusele.

21. Ühelt poolt on töötajate vaktsineerimise võimalused töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks

reguleeritud bioloogiliste ohutegurite direktiiviga, mille art 14 lg-st 3 ja VII lisast võib järeldada, et

vaktsineerimine peaks olema töötajatele vabatahtlik ning tööandjal on üksnes kohustus tagada

vaktsineerimise võimalus, samuti töötajate teavitamine nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata

jätmise eelistest ja puudustest. Ka põhiõiguste harta art 3 lg 2 p a viitab järeldusele, et meditsiiniline

sekkumine isiku kehalisse puutumatusesse on lubatav üksnes isiku vabatahtlikul nõusolekul.

Teisalt tuleneb nii raamdirektiivi art 1 lg-st 3 kui ka bioloogiliste ohutegurite direktiivi art 1 lg-st 1,

et need sätestavad üksnes tööohutuse ja töötervishoiu miinimumnõuded ega välista selliste sätete

kohaldamist, mis kaitsevad töötajate tervist ja ohutust tööl paremini. Seega on võimalik ka tõlgendus,

et üheks töötervishoiu ja tööohutuse meetmeks, mis kaitseb töötajate tervist ja ohutust direktiivides

sätestatud miinimumnõuetest paremini, on tööandja õigus kohustada töötajaid vaktsineerima ilma

nende endi nõusolekuta. Eeltoodust tulenevalt tekkis kolleegiumil asja lahendades kahtlus, kas

raamdirektiivi ja bioloogiliste ohutegurite direktiivi sätted võimaldavad põhiõiguste harta põhimõtteid

arvestades asuda seisukohale, et tööandja võib töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks nõuda

bioloogilistest ohuteguritest ohustatud töötajatelt vaktsineerimist (st kehtestada olemasolevas

töösuhtes vaktsineerimiskohustuse ilma töötaja nõusolekuta).

22. Ootamata ära Euroopa Kohtu seisukohta raamdirektiivi ja bioloogiliste ohutegurite direktiivi

tõlgendamise suhtes ei pea kolleegium võimalikuks hinnata hagejate töölepingute erakorralist

ülesütlemist ja sellega seotud hüvitisnõuete lahendamise õigsust. Olukorras, kus

vaktsineerimiskohustuse kehtestamine töötervishoiu normidega oleks vastuolus direktiividega, tuleks

kolleegiumi hinnangul tõlgendada TTOS-i ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud bioloogiliste ohutegurite

määrust kooskõlas direktiividega selliselt, et neist ei tulene tööandjale õigust kehtestada ühepoolselt

töötajatele vaktsineerimiskohustus, mistõttu hagejatega töölepingu ülesütlemiseks ei olnuks

õiguslikku alust.

23. Kuigi bioloogiliste ohutegurite direktiiv sätestab töötajate kaitseks miinimumnõuded ja selle

direktiivi VII lisa järgi peab vaktsineerimine toimuma vastavalt riigisisestele õigusaktidele ja/või

tavale ning Eesti õiguse kohaselt võib tööandja kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, ei kummuta see Riigikohtu jaoks vajadust saada selgus

direktiivide tõlgendamises.

(allkirjastatud digitaalselt)