2
Kõigi nende õiguste ja kohustuste tagamisel on abiks tsiviilkohtumenetluse hagita menetluse
regulatsioon. Hagita menetluses saab määrata näiteks piiratud teovõimega täisealisele isikule
eestkostja, teha kinnisesse asutusse (sh kinnine lasteasutus ja psühhiaatriahaigla) suunamise otsuse
ning kehtestada lähenemiskeelu (TsMS § 475 lg 1 punktid 5, 6 ja 7). Seega on võimalik hagita
menetluses määratud meetmetega piirata peaaegu kõiki põhiseadusega kaitstud vabadusi ning
tehingute tegemist.
Vähekindlustatud inimesel võib olla väga keeruline nendes menetlustes oma õigusi tõhusalt kaitsta
(nt kohtu piirava meetme peale kaebust esitada), kui menetlusabi taotlemisel ei võeta arvesse tema
kulutusi toidule, ravimitele, sidevahenditele ja hügieenitarvetele. Seega on vähekindlustatud
inimestel teistega võrreldes põhjendamatult väiksemad võimalused oma õigusi kaitsta, mis on
vastuolus ka PS §-s 12 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega. Hagita menetluses lahendatakse ka
kaebused kohtutäituri otsuste peale (TsMS § 475 lg 1 p 15). Kaebuse esitamise vajadus võib
tekkida näiteks sel juhul, kui kohtutäitur on arestinud inimese pangakonto, jätmata talle raha toidu
ostmiseks (vt täitemenetluse seadustiku § 66 lg 1 p 3).
Eriti raskelt tabab eluks hädavajalike kulude arvesse võtmata jätmine kõige haavatavamaid
ühiskonnaliikmeid – erivajadustega inimesi –, kes võivad vajada kulukat eritoitu (sh tervise
kahjustamise vältimiseks vajalikke toidulisandeid), tavalisest erinevaid hügieenitarbeid ja paljusid
erinevaid ravimeid. Oluline on, et neile inimestele oleks tagatud vajaduse korral ka abi kutsumise
võimalus ja teabe kättesaadavus (PS § 44 lg 1). Teisisõnu tuleks arvestada ka kuludega, mida
inimene peab tegema minimaalselt vajaliku ühenduse pidamiseks.
Sarnane probleem oli ka varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) sätetega ning
Riigikohtu üldkogu leidis, et selline olukord on põhiseadusega vastuolus (RKÜKo 12.04.2016, 3-
3-1-35-15). Riigikogu täiendas HKMS § 112 lõike 1 punkti 1 selliselt, et kohus peab
halduskohtumenetluses menetlusabi andmisel arvestama ka inimese muid vältimatuid kulutusi,
kuid seda üksnes kuni 75 protsendi ulatuses töölepingu seadusega kehtestatud kuutasu
alammäärast.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on analüüsinud nende kulude arvestamata
jätmist tsiviilkohtumenetluses ning leidnud, et see on põhiseadusega kooskõlas (RKPJKo
12.04.2018, 5-18-1/8). Riigikohus tõi halduskohtumenetlusega võrreldes välja, et „hagimenetluses
kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige
menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel, st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust
vähemalt üldjuhul finantseerima“ ning pealegi on tsiviilasjas võimalik määrata riigilõivu tasumine
osamaksetena (samas, p 16).
Riigikohus hindas tsiviilkohtumenetluse seadustiku põhiseaduspärasust selles küsimuses ainult
hagimenetluse raames (sealjuures jäi riigikohtunik Jüri Põld eriarvamusele, vt RKPJKo
12.04.2018, 5-18-1/9).
Siinne ettepanek puudutab hagita menetlust, mis oma olemuselt sarnaneb mõnes suhtes rohkem
halduskohtumenetlusega. Riigikohus on viidanud võimalusele, et riigilõivu saab tasuda osade
kaupa (TsMS § 181 lg 31). Siiski ei lahenda see olukorda, kui inimesele ei jää osamaksete tasumise
ajal mitte kordagi piisavalt raha ning seetõttu peab ta valima, kas kannatada tühja kõhtu ning
loobuda ravimitest, hügieeni- ja sidevahenditest või oma õiguste kaitsmisest kohtus. Inimest ei saa
sellise valiku ette seada, sest see ei ole kooskõlas ei inimväärikuse, sotsiaal- ega õigusriigi
põhimõttega. Regulatsiooni saab kujundada ka selliselt, et menetlusabi andes vajalikke kulutusi
küll arvestatakse, kuid samas jääks kohtule võimalus kohustada inimest katma menetluskulusid