Riigikogu_ettepanek

Riigikogu esimees Lauri Hussar

Riigikogu Kantselei

[email protected]

Teie nr

Meie 03.05.2024 nr 6-1/231784/2402587

Ettepanek tsiviilkohtumenetluse seadustiku põhiseadusega kooskõlla viimiseks – hagita

menetluses menetlusabi andmisel toidu-, ravimi-, side- ja hügieenitarvete kulude

arvestamine

Austatud Riigikogu esimees

Teen Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 142 lõike 1 alusel ettepaneku viia tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 182 lõike 2 punkt 1 kooskõlla PS §-dega 10, 11, 14, 15, 24, 27 ja 28. See

tsiviilkohtumenetluse seadustiku säte on põhiseadusega vastuolus, kuna ei võimalda hagita

menetluses füüsilisele isikule menetlusabi andmisel arvestada kulutusi, mida inimene teeb

hädavajalike toidu ja ravimite ning side- ja hügieenitarvete hankimisel.

Menetlusabi antakse selleks, et võimaldada inimesel osaleda tsiviilkohtumenetluses. Menetlusabi

seisneb selles, et inimene vabastatakse täielikult või osaliselt kohtumenetlusega seotud kulude

kandmisest (nt riigilõiv, tõlkekulu või advokaadi õigusabi tasu; üksikasjalik loetelu on TsMS §-s

180). Abi määramisel arvutatakse välja menetlusabi taotleja keskmine kuusissetulek, millest

arvatakse maha kulud, mis on seadusega lubatud maha arvata. TsMS § 182 lõike 2 punkt 1

võimaldab menetlusabi otsust tehes arvata maha üksnes maksud, sundkindlustuse maksed,

seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks vajalikud summad ning mõistlikud

kulutused eluasemele ja transpordile. Säte välistab toidu-, ravimi-, side- ja hügieenitarvete kulude

mahaarvamise.

Põhiseaduse § 10 sätestab inimväärikuse, sotsiaal- ja õigusriigi põhimõtted. PS § 14 kohustab

Riigikogu tagama isikute õigused ja vabadused. Sellest lähtudes tuleb Riigikogul muu hulgas võtta

vastu eraõiguslike tehingute teostamiseks vajalikud eraõiguse normid. PS § 27 sätestab perekonna

kaitse (lg 1); vanemate õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest (lg 3);

kohustab seadusega sätestama vanemate ja laste kaitse (lg 4) ning kohustab perekonda hoolitsema

oma abivajavate liikmete eest (lg 5). PS § 28 annab igaühele õiguse tervise kaitsele (lg 1); õiguse

abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral (lg 2); kohustab riiki soodustama

vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet (lg 3) ning eriliselt hoolitsema puuetega inimeste eest

(lg 4).

Põhiseaduse § 15 lõige 1 annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks

kohtusse. See norm kohustab looma õiguste kaitseks tõhusa kohtumenetluse. PS § 24 lõige 5 annab

õiguse kaevata kohtuotsus edasi kõrgema astme kohtusse. PS §-st 11 tuleneb, et põhiõiguste

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate

õiguste ja vabaduste olemust (proportsionaalsuse põhimõte).

2

Kõigi nende õiguste ja kohustuste tagamisel on abiks tsiviilkohtumenetluse hagita menetluse

regulatsioon. Hagita menetluses saab määrata näiteks piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja, teha kinnisesse asutusse (sh kinnine lasteasutus ja psühhiaatriahaigla) suunamise otsuse

ning kehtestada lähenemiskeelu (TsMS § 475 lg 1 punktid 5, 6 ja 7). Seega on võimalik hagita

menetluses määratud meetmetega piirata peaaegu kõiki põhiseadusega kaitstud vabadusi ning

tehingute tegemist.

Vähekindlustatud inimesel võib olla väga keeruline nendes menetlustes oma õigusi tõhusalt kaitsta

(nt kohtu piirava meetme peale kaebust esitada), kui menetlusabi taotlemisel ei võeta arvesse tema

kulutusi toidule, ravimitele, sidevahenditele ja hügieenitarvetele. Seega on vähekindlustatud

inimestel teistega võrreldes põhjendamatult väiksemad võimalused oma õigusi kaitsta, mis on

vastuolus ka PS §-s 12 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega. Hagita menetluses lahendatakse ka

kaebused kohtutäituri otsuste peale (TsMS § 475 lg 1 p 15). Kaebuse esitamise vajadus võib

tekkida näiteks sel juhul, kui kohtutäitur on arestinud inimese pangakonto, jätmata talle raha toidu

ostmiseks (vt täitemenetluse seadustiku § 66 lg 1 p 3).

Eriti raskelt tabab eluks hädavajalike kulude arvesse võtmata jätmine kõige haavatavamaid

ühiskonnaliikmeid – erivajadustega inimesi –, kes võivad vajada kulukat eritoitu (sh tervise

kahjustamise vältimiseks vajalikke toidulisandeid), tavalisest erinevaid hügieenitarbeid ja paljusid

erinevaid ravimeid. Oluline on, et neile inimestele oleks tagatud vajaduse korral ka abi kutsumise

võimalus ja teabe kättesaadavus (PS § 44 lg 1). Teisisõnu tuleks arvestada ka kuludega, mida

inimene peab tegema minimaalselt vajaliku ühenduse pidamiseks.

Sarnane probleem oli ka varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) sätetega ning

Riigikohtu üldkogu leidis, et selline olukord on põhiseadusega vastuolus (RKÜKo 12.04.2016, 3-

3-1-35-15). Riigikogu täiendas HKMS § 112 lõike 1 punkti 1 selliselt, et kohus peab

halduskohtumenetluses menetlusabi andmisel arvestama ka inimese muid vältimatuid kulutusi,

kuid seda üksnes kuni 75 protsendi ulatuses töölepingu seadusega kehtestatud kuutasu

alammäärast.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on analüüsinud nende kulude arvestamata

jätmist tsiviilkohtumenetluses ning leidnud, et see on põhiseadusega kooskõlas (RKPJKo

12.04.2018, 5-18-1/8). Riigikohus tõi halduskohtumenetlusega võrreldes välja, et „hagimenetluses

kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige

menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel, st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust

vähemalt üldjuhul finantseerima“ ning pealegi on tsiviilasjas võimalik määrata riigilõivu tasumine

osamaksetena (samas, p 16).

Riigikohus hindas tsiviilkohtumenetluse seadustiku põhiseaduspärasust selles küsimuses ainult

hagimenetluse raames (sealjuures jäi riigikohtunik Jüri Põld eriarvamusele, vt RKPJKo

12.04.2018, 5-18-1/9).

Siinne ettepanek puudutab hagita menetlust, mis oma olemuselt sarnaneb mõnes suhtes rohkem

halduskohtumenetlusega. Riigikohus on viidanud võimalusele, et riigilõivu saab tasuda osade

kaupa (TsMS § 181 lg 31). Siiski ei lahenda see olukorda, kui inimesele ei jää osamaksete tasumise

ajal mitte kordagi piisavalt raha ning seetõttu peab ta valima, kas kannatada tühja kõhtu ning

loobuda ravimitest, hügieeni- ja sidevahenditest või oma õiguste kaitsmisest kohtus. Inimest ei saa

sellise valiku ette seada, sest see ei ole kooskõlas ei inimväärikuse, sotsiaal- ega õigusriigi

põhimõttega. Regulatsiooni saab kujundada ka selliselt, et menetlusabi andes vajalikke kulutusi

küll arvestatakse, kuid samas jääks kohtule võimalus kohustada inimest katma menetluskulusid

3

osaliselt (sh osamaksete võimalusega), kui hädavajalikke püsikulusid kokku arvutades on näha, et

inimene suudab siiski katta mingi osa menetluskuludest.

Palun Riigikogul viia TsMS § 182 lõige 2 punkt 1 põhiseadusega kooskõlla selliselt, et see

säte võimaldaks vähemalt hagita menetluses inimesele menetlusabi andes arvestada ka tema

kulutusi toidule, ravimitele, sidevahenditele ja hügieenitarvetele.

Ühtlasi palun kaaluge võimalust rakendada samasugust lahendust hagimenetluses. Sellise

võimaluse puudumine hagimenetluses ei pruugi olla põhiseadusvastane (nagu järeldas

kolleegiumisse kuulunud riigikohtunike enamus eespool viidatud kohtuasjas), kuid on siiski

problemaatiline, kui inimesel tuleb valida, kas loobuda eluks hädavajalikest kulutustest või näiteks

vastuhagi esitamise võimalusest.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Liina Lust-Vedder 693 8429

[email protected]