Justiitsminister_märgukiri

Justiitsminister Madis Timpson

Justiitsministeerium

[email protected]

Teie nr

Meie 03.05.2024 nr 6-1/231647/2402586

Märgukiri

Erinevad tsiviilkohtumenetluse küsimused

Austatud justiitsiminister Madis Timpson

Pöördun Teie poole erinevates tsiviilkohtumenetluse seadustikku (TsMS) puudutavates

küsimustes, millest paljud on tõstatanud avaldajad. Need ei ületa küll põhiseadusvastasuse künnist

(vrdl ka Riigikohtu osutusega, et igasugune ebatäiuslikkus ei ole põhiseadusvastane; RKÜKo

21.05.2008 3-4-1-3-07 p 50), kuid võivad siiski olla paremini lahendatavad.

I Hagi tagamise taotluse käiguta jätmine, kui hagil on puudused

1. Olukorras, kus hagi esitatakse koos hagi tagamise taotlusega, on Riigikohus leidnud: „[…]

puudustega hagiavalduse korral ei pea kohus hagi tagamise menetluses määrama hagejale

TsMS § 3401 lg 1 ega ka TsMS § 384 lg 2 alusel tähtaega hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks,

vaid ta peab jätma hagi tagamise avalduse rahuldamata“ (RKTKm 12.04.2023 2-22-2527/52

p 15.1.).

2. Hagi tagamise avalduse rahuldamata jätmine võib olla kohane olukorras, kus hagil on

sellist laadi puudused, mis seavad kahtluse alla, kas hagi saab üldse olla perspektiivikas.

Rahuldamata jätmine toimub aga vältimatult igasuguste puuduste korral, näiteks ka siis, kui

probleem on üksnes vales suuruses tasutud riigilõivus. Sellel võivad olla pöördumatud negatiivsed

tagajärjed hagejale – selleks ajaks, kui ta saab kohtumääruse kätte ja kõrvaldab puuduse

hagiavalduses, võib juba olla saabunud tagajärg, mida hagi esitaja soovis hagi tagamise taotlusega

ära hoida.

3. Hagi tagamise avalduse rahuldamata jätmise vältimatus on seda arusaamatum, et

tsiviilkohtumenetluse seadustik võimaldab iseenesest hagi tagamise avalduse esitamist ka samal

ajal hagi esitamata (TsMS § 382). Sellisel juhul ei ole ju hagi tagamise avalduse rahuldamine

kuidagi sõltuvuses sellest, kas hagis on puudusi või mitte. Seda raskem on põhjendada, miks peaks

see vältimatult teisiti olema olukorras, kus hagi ja hagi tagamise avaldus esitatakse koos.

2

4. Hagita menetluses antavale esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise norme

(TsMS § 4771 lg 2). Kui hagita menetlus algab taotlusega (ja mitte kohtu algatusel), siis tekib sama

olukord ka hagita menetluses, kui esialgse õiguskaitse taotlus esitatakse koos põhitaotlusega.

Näiteks lähenemiskeelu asjas võib tagajärjeks olla koguni kellegi surm, kui esialgu vajalik

õiguskaitse jääks kohaldamata, sest põhitaotluses on mingi puudus (kuigi muud esialgse

õiguskaitse andmise tingimused on täidetud).

5. Lahenduseks võib olla kohtule hagi tagamise avalduse rahuldamata jätmise küsimuses

kaalutlusõiguse andmine. See lahendaks TsMS § 4771 lg 2 kaudu sama probleemi ka hagita

menetluses. Alternatiivselt võib loeteludena reguleerida, milliste hagi puuduste korral tuleb jätta

hagi tagamise avaldus rahuldamata ning milliste puuduste korral tuleb see siiski läbi vaadata.

Selline lahendus tähendaks aga vajadust kehtestada vastavad spetsiifilised normid ka hagita

menetluse tarbeks.

II Laste ja täisealiste eestkostetavate õiguste tagamine teenuse osutajate juures

6. Riigikohus on hiljuti otsustanud, et peale seda, kui lasteaiakoht on juba antud, ei kaasne

lasteaiateenuse osutamisega enam riigivõimu volitusi ning munitsipaallasteaia ja teenust saava

isiku vahel tekivad eraõiguslikud suhted (RKEKm 17.05.2023 2-23-2831/8). Seega lahendatakse

lasteaiateenusega seoses tekkinud kohtuasi hagimenetluses maakohtus.

7. Olukorras, kus lapsevanem soovib saavutada, et avaliku võimu lasteasutus (lasteaed)

lõpetaks tema lapse õiguste rikkumise (sarnaselt viidatud kohtuasjaga näiteks selleks, et tema

lapsele võimaldataks lasteaias puhkeajal muud vaikset tegevust, millega ei kaasneks kohustust

viibida voodis1), tuleb tal maksta riigilõivu kokku 490 eurot – 420 eurot hagiavalduse eest ja

lisaks 70 eurot hagi tagamise taotluse eest, kui ta soovib, et kohus rakendaks lapse kaitseks

esialgseid abinõusid. Sama kehtib siis, kui laps käib eralasteaias või kui näiteks täisealine

eestkostetav viibib hooldekodus (sh tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutamise tagajärjel).

8. Laste ja eestkostetavate õiguste kaitsel nende asutuses viibimisel on eriline tähendus.

Vähemalt lasteaialapsed ei saa enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Nende õiguste kaitse on

vahendlik ehk sõltub lapsevanema või eestkostja valmisolekust kulukas ja koormav kohtutee ette

võtta. Paljudel juhtudel on see nii ka täisealiste eestkostetavate puhul. Alaealiste ja täisealiste

eestkostetavate õiguste kaitset tuleb avalikul võimul seega võimalikult ulatuslikult soodustada.

Küsimus ei ole sealjuures mitte ainult riigilõivu suuruses, vaid ka näiteks tõendamiskoormises,

mis hagimenetluses on pooltel (TsMS § 230 lg 1) – erinevalt näiteks hagita menetlusest, milles

kohus kogub tõendeid vajadusel ka oma algatusel (vt TsMS § 477 lg 7), või

halduskohtumenetlusest, milles saab avaliku võimu asutust sisuliselt kohustada esitama tõendid

selle kohta, et õigusnormidest tulenevad nõuded on täidetud (HKMS § 59 lg 1).

9. Õiguskaitse soodustamist toetavad ka Eestile võetud rahvusvahelised kohustused. Lapse

õiguste konventsiooni2 artikkel 18 lg 3 kohustab osalisriike võtma tarvitusele kõik vajalikud

abinõud, et tagada töötavate vanemate laste õigus lasteasutuste hüvedele. Artikkel 3 lg 3 kohustab

osalisriike mh tagama, et laste hoolduse eest vastutavad asutused vastaksid pädevate

ametivõimude kehtestatud normidele, eriti mis puudutab ohutust ja tervishoidu, personali suurust

ja sobivust ning ka nende üle toimuva järelevalve kompetentsust. Artikkel 18 lg 2 kohustab

1 Vt ka õiguskantsleri 14.06.2019 seisukoht 7-5/190806/1903068 puhkeaja kohta lasteaias. 2 RT II 1996, 16, 56.

3

osalisriike osutama vanematele ja seaduslikele hooldajatele kasvatuskohustuste täitmisel

asjakohast abi ja kindlustama lastele mõeldud hooldusasutuste arengut. Artikkel 19 kohustab

rakendama kõiki seadusandlikke abinõusid lapse väärkohtlemise (sh nii füüsilise kui vaimse

vägivalla) ärahoidmiseks ning väärkohtlemise juhtumil tagama uurimise ja vajadusel kohtuliku

sekkumise. Artikli 43 lõike 1 alusel loodud Lapse Õiguste Komitee kommentaaris nr 5 on

rõhutatud, et konventsioonis toodud õigustele tegeliku tähenduse andmiseks peavad olema olemas

efektiivsed õiguskaitsemeetmed õigusrikkumiste puhuks, sh ligipääs kohtule koos vajaliku

õigusabi ja muu abiga (p 24) ning riigisisene õigus peab sätestama õigused piisava detailsusega,

et õigusrikkumiste puhuks vajalikud õiguskaitsevahendid oleks efektiivsed (p 25).3 Lapse Õiguste

Komitee kommentaaris nr 19 rõhutatakse läbivalt, et laste õiguste teostamist tuleb võimalikult

ulatuslikult toetada avalikest vahenditest. Avalik võim peab sealjuures tagama ka erasektori

lähtumise lapse parimatest huvidest, sh looma selleks kohase kaebuste lahendamise protseduuri,

mis hõlmaks mh andmete kogumist.4

10. Puuetega inimeste õiguste konventsiooni5 art 16 lg 5 kohustab mh kehtestama tõhusa

seadusandluse, mis tagaks puuetega inimeste suhtes toimunud vägivalla või väärkohtlemise

juhtumite kindlakstegemise, uurimise ja vajaduse korral kohtu alla andmise.

11. Õiguste kaitset tuleks iseäranis soodustada olukorras, kus tegemist ei ole pelgalt lepingu

rikkumise väitega, vaid väidetakse avaliku võimu kehtestatud sellise nõude rikkumist, mis on

avaliku õiguse normiks. Eriti kui see norm on kehtestatud (lepingupoolte lepinguvabadust

piiravana) lapse või täisealise eestkostetava õiguste kaitseks.

12. Palun kaaluge võimalusi soodustada senisest ulatuslikumalt laste ja erivajadusega

täiskasvanute asutuses viibimisega seotud õiguste kaitset kohtumenetluses. Lahendusena võiks

kõne alla tulla riigilõivust teatud tingimustel vabastamine (või vähemalt riigilõivu suuruse

vähendamine), asja lahendamine hagita menetluses või siis hoopis halduskohtu pädevusse

andmine (arvestades halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lõikes 2 osutatud võimalust anda

seadusega halduskohtu pädevusse ka muu ülesanne). Sealjuures on põhimõtteliselt võimalik

eristada varalisi ja mittevaralisi nõudeid. Omaette küsimus on selle mõistlikkus, pidades silmas

olukorda, kus isikul on üheaegselt nii varaline kui mittevaraline nõue (see tähendaks eristamise

korral, et tal tuleb osaleda kahes erinevas kohtumenetluses).

III. Puuduste kõrvaldamise tähtaja kulgemise algus menetlusabi andmata jätmise

vaidlustamisega seoses

13. Järgnev probleem ei tulene mitte otseselt seaduse normist, vaid pigem sellise normi

puudumisest, mis selgelt takistaks allpool kirjeldatud olukorra tekkimist.

14. Avaldaja on kirjeldanud järgmist olukorda. Isik esitab kohtule taotluse (põhiasi hagita

menetluses) ja ühtlasi ka menetlusabi taotluse (kõrvalasi). Põhiasjas tuvastab kohus iseenesest

õigesti, et riigilõiv on maksmata, annab selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja, aga – menetlusabi

taotlemist (või selle taotlemise võimalust) arvestamata – määrab, et tähtaeg hakkab kulgema

sellesama määruse kättetoimetamisest. Samal ajal võib riigilõivust vabastamise küsimuse lõplik

3 Konventsiooni kommenteerides on õiguskirjanduses rõhutatud, et tuleb tagada, et meetmed oleks praktikas kohased

(J. Tobin. Art 4 komm, lk 114. – Teoses: J. Tobin (toim). The UN Convention on the Rights of the Child. A

Commentary. Oxford University Press, 2019). 4 J. Eekelaar; J. Tobin. Art 3 komm, lk 81. – Teoses: J. Tobin (toim). Op cit. 5 RT II, 04.04.2012, 6.

4

lahendamine (kõrvalasjas tehtav määrus) toimuda alles peale selle määratud tähtaja saabumist.

Isegi kui isik menetlusabi saab (kohus lahendab kõrvalasja talle soodsalt), ei ole kohtu menetluses

enam seda põhiasja, mille tarbeks ta menetlusabi sai.

15. Seda probleemi on mõeldud lahendama TsMS § 187 lõiked 5 ja 6, mis näevad ette, et

menetlusabi taotlus ei peata ei seadusega ega kohtu määratud tähtaega, aga kohus annab mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Lõiked 5 ja 6 ei lahenda aga olukorda

adekvaatselt hagi esitamise olukorras, eriti kui ühtlasi on vajalik olnud hagi tagada. Viimast

seetõttu, et hagi tagamine lõpetatakse, kui asjas menetlus lõpetatakse (TsMS § 386 lg 4) mh

seetõttu, et hageja ei ole tähtajaks tasunud riigilõivu (TsMS § 147 lg 1). Vahepealne hagi tagamise

äralangemine võib hageja õigusi pöördumatult kahjustada.

16. Palun kaaluge seaduse täiendamist sättega, mille kohaselt põhiasjas antud tähtaeg peatuks

menetlusabi taotlemisel ning hakkaks uuesti kulgema menetlusabi andmise või selle andmisest

keeldumise määruse jõustumisest. Selle ärakasutamise vastu võiks täiendada TsMS §-i 181

sättega, mis näeks ette, et menetlusabi andmisest keeldutakse ka siis, kui menetlusabi taotlus on

ilmselgelt esitatud põhiasjas tähtaja pikendamise eesmärgil ja sellisel juhul loetaks ka põhiasja

tähtaeg möödunuks.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Liina Lust-Vedder 693 8429

[email protected]