EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: HTM/22-0735 - Täiskasvanute koolituse seaduse muutmise ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiitsministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 23.05.2024 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/68afb62a-de23-4966-96e2-d3db49f0fcc9 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/68afb62a-de23-4966-96e2-d3db49f0fcc9?activity=2 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main

EELNÕU
08.05.2024

Täiskasvanute koolituse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Täiskasvanute koolituse seaduse muutmine

Täiskasvanute koolituse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse 1.–6. peatükis asendatakse tekstiosa „täienduskoolitusasutuse pidaja“ sõnaga „täienduskoolitusasutus“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 1 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Täiskasvanute koolituse seadusega sätestatakse täienduskoolitusasutusele nõuded täienduskoolituse ja mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisel, õppija õigus õppepuhkusele, täienduskoolituse rahastamise alused ning riiklik ja haldusjärelevalve.

3) seadust täiendatakse §-dega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

㤠11. Seaduse kohaldamisala
(1) Käesolevat seadust kohaldatakse täienduskoolitust läbiviivale eraõiguslikule juriidilisele isikule, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusele või füüsilisest isikust ettevõtjale, kellel on seaduses sätestatud kohustus taotleda täienduskoolituse läbiviimiseks tegevusluba või kes on esitanud Eesti hariduse infosüsteemi (edaspidi hariduse infosüsteem) majandustegevusteate täienduskoolituse läbiviimise kohta (edaspidi täienduskoolitusasutus).

(2) Käesolevas seaduses reguleeritud eraõigusliku juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevuse alustamisele, teostamisele ja lõppemisele kohaldatakse majandustegevuse seadustiku üldosa seadust, võttes arvesse käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses ning käesolevas seaduses majandustegevuse teate esitamise, täienduskoolituse läbiviimise ja teabe avalikustamise, andmete muutmisest teatamise ning majandustegevusest loobumise kohta sätestatut kohaldatakse avalik-õigusliku juriidilise isiku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse täienduskoolitusasutuse kohta niivõrd, kuivõrd selle eripärast ei tulene teisiti.

(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, võttes arvesse käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

§ 12. Terminid
(1) Täiskasvanuõpe jaguneb tasemeõppeks, mitteformaalõppeks ja informaalõppeks.

(2) Tasemeõpe on käesoleva seaduse tähenduses üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolis õppekava alusel toimuv eesmärgistatud tasemeõpe, mille korraldust reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus.

(3) Mitteformaalõpe on käesoleva seaduse tähenduses eesmärgistatud vabatahtlik õpe, mis toimub kindlatele huvirühmadele erinevates keskkondades.

(4) Informaalõpe on käesoleva seaduse tähenduses eesmärgistatud või eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides.

(5) Täienduskoolitus on õpiväljundipõhise õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud mitteformaalõppe osa, mis on suunatud õpiväljundite saavutamisele. Käesolevat seadust kohaldatakse mitteformaalõppes täienduskoolitusele, sealhulgas mikrokvalifikatsiooniõppele.

(6) Mikrokvalifikatsioon on täienduskoolitusel omandatud, tõendatud ja tunnustatud teadmiste ja oskuste kogum, mis vastab tööturu või ühiskonna vajadustele. Rakenduskõrgkoolid ja ülikoolid (edaspidi kõrgkoolid) võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad mikrokraadi õppekava mahust vähemalt poole.“;

4) paragrahv 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 2. Täiskasvanuhariduse Nõukogu

(1) Valdkonna eest vastutav minister moodustab täiskasvanuhariduse poliitika kujundamiseks ja rakendamiseks Täiskasvanuhariduse Nõukogu ja kinnitab selle töökorra käskkirjaga.

(2) Täiskasvanuhariduse Nõukogu on nõuandev kogu, kuhu kuuluvad asjassepuutuvate ministeeriumide, täienduskoolitusasutuste, tasemeõppeasutuste, tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonide ning teiste täiskasvanuhariduse valdkonnas tegutsevate asutuste ja isikute esindajad.“;

5) seaduse 2. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2. peatükk
Täienduskoolitusasutuse nõuded“;

6) paragrahv 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 5. Täienduskoolitusasutuse veebileht või muu avaliku ligipääsetavusega digikeskkond

Täienduskoolitusasutus on kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nõutud teabe täienduskoolitusasutuse veebilehel või muus avaliku ligipääsetavusega digikeskkonnas.“;

7) paragrahvi 6 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 6. Täienduskoolitusasutuse täienduskoolituse läbiviimise peatamise, keelamise ja täienduskoolituse läbiviimisest loobumise erisused“;

8) seaduse 3. peatüki tekst loetakse 1. jaoks ja see pealkirjastatakse järgmiselt:

„1. jagu
Täienduskoolituse läbiviimise nõuded ja teabe avalikustamine“;

9) paragrahvi 7 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Täienduskoolituse õppekorralduse alustes sätestatakse õppijate õppesse vastuvõtu ja väljaarvamise tingimused, täienduskoolituse õppetasu maksmise ja tagastamise tingimused ning teised õppe korraldamiseks olulised tingimused.

(3) Täienduskoolitusasutuse tegevuse kvaliteedi tagamise alustes sätestatakse vähemalt täienduskoolituse õppekavade, nende arendamise, täienduskoolitusega seotud täiskasvanute koolitajate ja õppekeskkonna kvaliteedi tagamise tingimused ning täienduskoolituse tagasiside kogumise ja arvestamise kord.“;

10) paragrahv 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 8. Täienduskoolitusasutust käsitleva teabe avalikustamine

(1) Täienduskoolitusasutus avalikustab hariduse infosüsteemi kaudu täienduskoolitusasutuse õppekavarühmad, milles täienduskoolitust läbi viiakse, asutuse kontaktandmed ja veebilehe või avaliku ligipääsetavusega digikeskkonna aadressi.

(2) Täienduskoolitusasutus avalikustab eesti keeles oma veebilehel või avalikult kättesaadavas digikeskkonnas täienduskoolituse õppekorralduse alused, täienduskoolituse õppekavad, täienduskoolitusega seotud täiskasvanute koolitajate nimed koos nende kompetentsust tõendava kvalifikatsiooni, õpi- või töökogemuse kirjeldusega, täienduskoolitusasutuse tegevuse kvaliteedi tagamise alused ja loakohustusega täienduskoolituse läbiviimiseks antud tegevusloa andmed. Teave peab olema ajakohane, kergesti leitav ja üheselt mõistetav.

(3) Täienduskoolitusasutus ei pea avalikustama tellimuskoolituste õppekavasid ja nendega seotud koolitajate andmeid. Tellimuskoolitus on tellija soovidest ja vajadustest lähtuv täienduskoolitus, mida viiakse läbi tellijaga kokku lepitud tingimustel ja korras.

(4) Täienduskoolitusasutus teeb iga aasta 31. märtsiks hariduse infosüsteemi kaudu kättesaadavaks Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 32 alusel sätestatud tegevusnäitajad eelmise kalendriaasta kohta.

(5) Täienduskoolitusasutus tagab, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tegevusnäitajate õigsus on dokumentaalselt tõendatav. Tegevusnäitajate aluseks olevate dokumentide säilitamise tähtajad kehtestab täienduskoolitusasutus.“;

11) paragrahvi 9 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Täienduskoolitust viiakse läbi täienduskoolitusasutuse kinnitatud õpiväljundipõhise õppekava ja õppekorralduse aluste kohaselt. Õpiväljundid on õppimise tulemusel omandatavad teadmised ja oskused, mille saavutatust on võimalik tõendada ja hinnata.“;

12) paragrahvi 9 lõiget 3 täiendatakse kolmanda ja neljanda lausega järgmises sõnastuses:

„Mikrokvalifikatsiooniõppe maht määratakse ainepunktides. Üks ainepunkt vastab 26 tunnile õppija tööle teadmiste ja oskuste omandamisel.“;

13) paragrahvi 10 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Õppekeskkond on õppijate õppimist ja arengut toetav füüsiline või digitaalne keskkond. Täienduskoolitusasutuse õppekeskkond peab olema täienduskoolituseks ja õppekava õpiväljundite saavutamiseks piisav.“;

14) paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Täiskasvanute koolitajal peavad olema koolitatavas valdkonnas erialased ja täiskasvanute koolitaja kompetentsid. Täiskasvanute koolitaja kompetentside olemasolu hindab täienduskoolitusasutus.“;

15) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiskasvanute koolitajale kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded.“;

16) paragrahvi 11 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Täienduskoolituse läbiviimiseks tagab täienduskoolitusasutus õppe eesmärkide ja õpiväljundite saavutamiseks vajaliku arvu õppekavas kirjeldatud kvalifikatsiooni, õpi- või töökogemusega koolitajate olemasolu. Kui valdkonnas kehtivad käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel täiskasvanute koolitaja kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded, peavad õppekavas kirjeldatud nõuded vastama käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel kehtestatud nõuetele.“;

17) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajal peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule olema magistrikraad haridusteaduses või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.“;

18) paragrahvi 12 lõike 1 punktides 5–7 asendatakse sõna „õppemaks” sõnaga „õppetasu”;

19) paragrahvi 12 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

20) paragrahvi 12 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

21) seaduse 3. peatükki täiendatakse 2. jaoga järgmises sõnastuses:

„2. jagu
Mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise nõuded

§ 121. Nõuded mikrokvalifikatsiooniõppele

(1) Mikrokvalifikatsiooniõppe maht on 5 kuni 30 ainepunkti.

(2) Mikrokvalifikatsiooniõppe lõpetanule annab täienduskoolitusasutus mikrokvalifikatsioonitunnistuse käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel kehtestatud standardis esitatud tingimustel ja korras.

(3) Mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida, et tõendada tasemeõppes kvalifikatsiooni omandamist või kutsetunnistuse saamist.

(4) Kõrgkoolid ja kutseõppeasutused võivad mikrokvalifikatsiooni andmisel kohaldada varasemate õpingute ja töökogemuste arvestamist vastavalt kõrgharidusseadusele ja kutseõppeasutuse seadusele.

§ 122. Mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise õigus

Mikrokvalifikatsiooniõpet võivad läbi viia:
1) kõrgkool ja kutseõppeasutus õppekavarühmas või -grupis, milles on talle antud õppeõigus või õppe läbiviimise õigus (edaspidi õppeõigus);
2) tegevusloa alusel kõrgkool ja kutseõppeasutus õppekavarühmas või -grupis, milles tal ei ole õppeõigust;
3) tegevusloa alusel muu täienduskoolitusasutus.

123. Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava esitamine

(1) Käesoleva seaduse § 122 punktis 1 nimetatud täienduskoolitusasutus viib mikrokvalifikatsiooniõpet läbi hariduse infosüsteemi kantud mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava alusel. Õppekava esitatakse hariduse infosüsteemi põhimääruses ette nähtud korras. Enne õppekava esitamist tasub käesoleva seaduse § 122 punktis 1 nimetatud täienduskoolitusasutus riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.

(2) Käesoleva seaduse § 122 punktis 1 nimetatud täienduskoolitusasutus esitab hariduse infosüsteemi õppekava, mis:
1) liigitub õppekavarühma või -gruppi, milles on talle antud õppeõigus;
2) vastab käesoleva seaduse § 126 punktides 2–8 esitatud nõuetele.

(3) Täienduskoolitusasutus tagab hariduse infosüsteemi kantud õppekava ajakohasuse.

(4) Õppekava muutmisele kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahvis 127 esitatud tingimusi.

(5) Õppekava kustutatakse hariduse infosüsteemist, kui kõrgkooli või kutseõppeasutuse õppeõigus vastavas õppekavarühmas või -grupis tunnistatakse kehtetuks.

124. Tegevusluba

(1) Tegevusluba annab käesoleva seaduse § 122 punktides 2 ja 3 nimetatud täienduskoolitusasutusele õiguse mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks tegevusloal märgitud õppekava alusel.

(2) Tegevusluba kehtib viis aastat.

(3) Tegevusloa taotlus lahendatakse käesoleva seaduse ning majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse alusel.

(4) Käesolevas seaduses ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses tegevusloa taotlemist, taotluse lahendamist, tegevusloa kehtetuks tunnistamist, andmete muutmisest teatamist ning majandustegevusest loobumist reguleerivaid sätteid kohaldatakse ka isikule ja asutusele, kes ei ole ettevõtja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 5 lõike 1 tähenduses, niivõrd, kuivõrd selle eripärast ei tulene teisiti.

125. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotluse lahendab Haridus- ja Teadusministeerium.

(2) Käesoleva seaduse § 122 punktides 2 ja 3 nimetatud täienduskoolitusasutus esitab tegevusloa taotluse Haridus- ja Teadusministeeriumile hariduse infosüsteemi kaudu.

(3) Taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.

(4) Tegevusloa taotluses esitatakse lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule järgmised dokumendid:
1) mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava, mille alusel õpetamiseks tegevusluba taotletakse;
2) õppekavarühma kvaliteedihindamise positiivne hindamisotsus;
3) taotluse esitaja kinnitus, et õppekava vastab teaduslikule maailmakäsitlusele;
4) kui õppe läbiviimisel on vajalik, et see vastaks rahvusvahelistele standarditele või kokkulepetele, siis taotluse esitaja kinnitus, et kavandatav õpe järgib neid standardeid või kokkuleppeid.

(5) Haridus- ja Teadusministeerium vaatab tegevusloa taotluse läbi kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmete ja dokumentide esitamisest arvates. Taotluse lahendamise tähtaeg hakkab kulgema arvates kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamisest.

126.Tegevusloa kontrolliese

Tegevusluba antakse, kui taotlejal on:
1) õppekavarühma, kuhu mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava liigitub, kvaliteedihindamises kehtiv käesoleva seaduse § 129 lõike 3 punktis 1 nimetatud positiivne hindamisotsus;
2) õppekava, mis vastab käesolevas seaduses ja käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel kehtestatud standardis esitatud nõuetele;
3) õppekava, mille maht vastab käesoleva seaduse § 121 lõikes 1 kehtestatud mikrokvalifikatsiooniõppe mahule;
4) õppekava, mis on liigitatud õppekavarühma rahvusvahelise ühtse hariduse liigituse ISCED (International Standard Classification of Education Fields of Education and Training, UNESCO) alusel õppekava sisu arvestades;
5) õppekava, milles on viide asjaomasele kutsestandardile või selle osale, kui õppekava koostamise aluseks on kutsestandard;
6) täienduskoolituse tegevusluba, kui õppekava avatakse tegevusalal, millel tegutsemiseks on vajalik tegevusluba muu seaduse alusel;
7) õppekava, mille alusel läbiviidav õpe vastab rahvusvahelistele standarditele või kokkulepetele, kui rahvusvahelistes standardites või kokkulepetes on esitatud nõuded õppekavale ja õppele;
8) õppekava, mis lähtub teaduslikust maailmakäsitlusest.

§ 127. Õppekava ja tegevusloa muutmine

(1) Täienduskoolitusasutusel on õigus teha tegevusloa kehtivuse ajal õppekavas muudatusi. Õppekava muudatused esitab täienduskoolitusasutus hariduse infosüsteemi kaudu hariduse infosüsteemi põhimääruses sätestatud korras.

(2) Tegevusloa muutmiseks loetakse muudatusi õppekavas, millega kaasneb õppekavas õpiväljundite või õppe mahu muutus.

§ 128. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Haridus- ja Teadusministeerium tunnistab lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatud alustele tegevusloa kehtetuks, kui:
1) täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise positiivne otsus kaotab kehtivuse või on tunnistatud kehtetuks;
2) riikliku või haldusjärelevalve käigus ilmneb, et täienduskoolitusasutuse tegevus on vastuolus käesoleva seaduse või muude õigusaktidega;
3) käesoleva seaduse § 126 punktis 6 nimetatud tegevusluba on tunnistatud kehtetuks;
4) õppekava maht ei vasta käesoleva seaduse § 121 lõikes 1 kehtestatud mikrokvalifikatsiooniõppe mahule;
5) õppekava ja selle alusel läbiviidav õpe ei vasta rahvusvahelistele standarditele või kokkulepetele, kui rahvusvahelistes standardites või kokkulepetes on esitatud nõuded õppekavale ja õppele;
6) täienduskoolitusasutus esitab taotluse tunnistada tegevusluba kehtetuks.

(2) Haridus- ja Teadusministeerium võib lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatud alustele tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui täienduskoolitusasutus ei täida enam käesoleva seaduse § 126 punktidest 4, 5 ja 8 tulenevaid nõudeid.

129. Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine

(1) Hariduse infosüsteemi kantud täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine tehakse käesoleva seaduse § 122 punktides 2 ja 3 nimetatud juhul täienduskoolitusasutuse taotlusel.

(2) Täienduskoolitusasutus esitab õppekavarühma kvaliteedihindamise taotluse hariduse infosüsteemi kaudu ja tasub enne taotluse esitamist õppekavarühma kvaliteedihindamise eest riigilõivuseaduses sätestatud riigilõivu.

(3) Õppekavarühma kvaliteedihindamine on täienduskoolitusasutuse õppekavade ning nende alusel toimuva õppe ja õppearendustegevuse hindamine õppekavarühmas. Õppekavarühma kvaliteedihindamine koosneb täienduskoolitusasutuse eneseanalüüsist ning sõltumatute ja kompetentsete ekspertide hindamisest.

(4) Õppekavarühma kvaliteedihindamisel antakse positiivne hinnang, kui täienduskoolitusasutus on tõendanud järgmiste nõuete täitmist:
1) ressursid õppekavarühmas õppe läbiviimiseks on piisavad,
2) täiskasvanute koolitajad vastavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele,
3) mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavad vastavad käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel kehtestatud standardile,
4) mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavad ja õppetöö vastavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele,
5) õppija õppimine on toetatud ja tagasisidestatud.

(5) Õppekavarühma kvaliteedihindamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 1210. Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise korraldus

(1) Õppekavarühma kvaliteedihindamist korraldab valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus (edaspidi hindamist korraldav asutus). Hindamist korraldav asutus moodustab täienduskoolituse hindamisnõukogu, kinnitab nõukogu töökorra ja nõukogu otsuste peale esitatud vaiete lahendamise korra.

(2) Täienduskoolituse hindamisnõukogu kehtestab käesoleva seaduse § 129 lõikes 4 nimetatud ja käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud nõuete täitmise hindamisjuhised ja metoodika ning võtab vastu õppekavarühma kvaliteedihindamise otsused.

(3) Täienduskoolituse hindamisnõukogu hindab täienduskoolitusasutuse õppekavarühma õppetöö kvaliteeti järgmiselt:
1) kui õppekavarühma õppetöö vastab täielikult käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele, teeb hindamisnõukogu positiivse hindamisotsuse viieks aastaks;
2) kui õppekavarühma õppetöö vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele osaliselt või ei vasta nõuetele, teeb hindamisnõukogu negatiivse otsuse.

(4) Hindamisnõukogu otsused kvaliteedihindamise läbinud täienduskoolitusasutuse õppekavarühmade kohta avalikustatakse hariduse infosüsteemis.

(5) Hindamisnõukogu võib positiivse õppekavarühma kvaliteedihindamise otsuse kehtetuks tunnistada, kui ilmneb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:
1) riikliku või haldusjärelevalve käigus selgub, et täienduskoolitusasutuse tegevus on vastuolus käesoleva seaduse või muu õigusaktiga;
2) täienduskoolitusasutus ei ole täitnud riikliku või haldusjärelevalvet teostava haldusorgani ettekirjutust ettekirjutuses märgitud tähtpäevaks või korras;
3) täienduskoolitusasutus on esitanud õppekavarühma kvaliteedihindamisel valeandmeid, mis on otsust mõjutanud;
4) täienduskoolitusasutus ei vasta käesoleva seaduse § 129 lõigetes 4 ja 5 ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetele;
5) täienduskoolitusasutus on esitanud majandustegevusest loobumise teate.“;

22) paragrahvi 15 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest ja välistoetustest on lubatud rahastada või hüvitada täienduskoolitusasutuse läbiviidavat täienduskoolitust, mis vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele.“;

23) paragrahvi 15 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 kehtestatud tingimust võib põhjendatud erandina jätta kohaldamata, kui soovitud täienduskoolitust ei korralda ükski täienduskoolitusasutus või kui koolitus tellitakse väljaspool Eestit tegutsevalt täienduskoolituse pakkujalt, kes ei ole täienduskoolitusasutus käesoleva seaduse mõistes. Käesolevas lõikes nimetatud juhul seab täienduskoolituse kvaliteedile nõuded täienduskoolituse tellija.“;

24) paragrahvi 16 lõikes 2 jäetakse välja sõnad „ täienduskoolituse õppekavarühmade või kursuste kaupa“;

25) paragrahvi 16 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

26) paragrahvi 16 lõikes 4 jäetakse välja sõnad „õppekavarühmade kaupa“;

27) paragrahvi 16 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 17 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Haridus- ja Teadusministeeriumil on õigus kaasata riikliku või haldusjärelevalve läbiviimisel eksperte.

(12) Riikliku või haldusjärelevalve läbiviimisel mikrokvalifikatsiooniõppe ja selle läbiviija üle võib Haridus- ja Teadusministeerium kaasata hindamist korraldava asutuse, kes tuvastab käesoleva seaduse § 129 lõikes 4 nimetatud ja paragrahvi 129 lõike 5 ja paragrahvi 1210 lõike 2 alusel kehtestatud nõuete täitmise eelhaldusaktiga.“;

29) paragrahvi 20 täiendatakse lõigetega 4-7 järgmises sõnastuses:

„(4) Täienduskoolitusasutus viib hariduse infosüsteemis ja oma veebilehel või muus avaliku ligipääsetavusega digikeskkonnas enda andmed vastavusse käesoleva seaduse § 1 lõikes 8 sätestatuga 2025. aasta 31. detsembriks.

(5) Täienduskoolitust võib 2026. aasta 1. jaanuarist läbi viia käesoleva seaduse § 11 lõike 1 teises lauses sätestatud nõuetele vastav täiskasvanute koolitaja.

(6) Täiskasvanute koolitaja väljaõpet võib 2026. aasta 1. jaanuarist läbi viia käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 sätestatud nõuetele vastav koolitaja.

(7) Täienduskoolitusasutusel on õigus 1. septembrist 2025 viia läbi mikrokvalifikatsiooniõpet, kui mikrokvalifikatsiooniõpe vastab käesolevas seaduses esitatud nõuetele.“.

§ 2. Keeleseaduse muutmine

Keeleseaduse § 28 lõikes 3, §-s 284 ja § 30 lõikes 2 asendatakse sõnad „täienduskoolitusasutuse pidaja“ sõnaga „täienduskoolitusasutus“ vastavas käändes.

§ 3. Kodakondsuse seaduse muutmine

Kodakondsuse seaduse § 81 lõikes 1 asendatakse sõnad „täienduskoolitusasutuse pidajale“ sõnaga „täienduskoolitusasutusele“.

§ 4. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse paragrahviga 564 järgmises sõnastuses:

§ 564. Täiskasvanute koolituse seaduse alusel mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise tegevusloa taotluse läbivaatamine

Mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise tegevusloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 eurot.“;

2) seaduse 4. peatüki 1. jagu täiendatakse 4. jaotisega järgmises sõnastuses:

„4. jaotis
Täiskasvanute koolituse seaduse alusel tehtavad toimingud

§ 581. Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine

Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise eest tasutakse riigilõivu 1450 eurot.“;

§ 582. Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava esitamine

Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava Eesti Hariduse Infosüsteemi esitamise eest tasutakse riigilõivu 100 eurot.“.

§ 5. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 132 lõikes 4 ja § 181 lõikes 3 asendatakse sõnad „täienduskoolitusasutuse pidaja“ sõnaga „täienduskoolitusasutus“.

§ 6. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. märtsil.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................


Algatab Vabariigi Valitsus
„.....“.......................

allkirjastatud digitaalselt

Täiskasvanute koolituse seaduse muutmise ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse täiskasvanute koolituse seadust (edaspidi ka TäKS).

Eelnõuga:
• täiendatakse seadust mikrokvalifikatsioonide regulatsiooniga, mis hõlmab mikrokvalifikatsiooni mõiste defineerimist, õppe mahu kehtestamist, läbiviijate kindlaksmääramist ning mikrokvalifikatsioonitunnistuste nõuete kehtestamist. Oluline on tagada, et mikrokvalifikatsioonide pakkumine vastaks kindlatele standarditele ja kvaliteedinõuetele, edendades sellega selget enesetäiendamise süsteemi ja kvaliteetset elukestvat õpet;
• täpsustatakse täiskasvanuõppega seotud mõisteid. Täiendatakse täiskasvanute koolitaja mõistet selliselt, et eristuks selgelt, et koolitajal peavad olema koolitatavas valdkonnas erialased kui ka täiskasvanute koolitaja kompetentsid, samuti lisatakse eelnõusse nõuded täiskasvanute koolitaja koolituse läbiviijale. Muudatuste eesmärk on tõsta täiskasvanute koolituse valdkonna professionaalsust ja kvaliteeti ehk tagada, et koolitajad on varustatud vajalike pädevuste ja oskustega, et tõhusalt koolitada täiskasvanuid erinevates valdkondades;
• lisatakse seadusesse mitteformaalõppe ja informaalõppe mõisted ning täpsustatakse täienduskoolituse mõistet nii, et rõhutatakse õpiväljundite osa selles. Mitteformaalõppe ja informaalõppe mõistete lisamine võimaldab tunnustada õppimist mitmekesisemates kontekstides peale formaalse haridussüsteemi. See aitab kaasa arusaamisele, et õppimine võib toimuda mitmesugustes olukordades, sealhulgas töökohal, vabatahtlikus tegevuses või õpiringides;
• täiendatakse täienduskoolituse rahastamisega seonduvat. Muudatuste eesmärk on võimaldada riiklikul või kohaliku omavalitsuse eelarvest toetatavate täienduskoolituste laiemat valikut, mis tähendab teatud tingimustel välismaiste koolituste rahastamise võimaldamist. Välismaiste koolituste rahastamise võimaldamine võib viia mitmete oluliste eelisteni: laiem valik, uuenduslikkus, rahvusvaheline perspektiiv jne;
• väiksemate muudatustega täpsustakse sätete sõnastusi, et tagada suurem õigusselgus. Need muudatused on eelkõige normitehnilised, lihtsustades sõnastusi ning täpsustades mõisteid. Eelnõuga ühendatakse mõisteid seal, kus ei ole vajadust teha õiguslikku vahet, näiteks täienduskoolitusasutuse pidaja ja täienduskoolitusasutuse mõistete puhul.

Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak (735 0151, [email protected]), kõrghariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna täiskasvanuhariduse valdkonna peaeksperdid Annaliisa Toom (735 4074, [email protected]) ja Ena Drenkhan (735 0110, [email protected]), õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusloome valdkonna õigusnõunikud Sander Pelisaar (teenistussuhe peatatud) ja Kristel Siimula-Saar (735 0638, [email protected]), kutsehariduse ja oskuste poliitika osakonna kutsesüsteemi reformi juht Külli All (735 0249, [email protected]) ning Merlin Tatrik (teenistusest lahkunud).


Eelnõu koostamisse panustas ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna täiskasvanuhariduse valdkonna programmijuht Kairi Lõuk (735 0209, [email protected]).

Märkused

Eelnõuga muudetakse täiskasvanute koolituse seadust (RT I, 19.03.2019, 93). Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus.

Eelnõuga muudetakse ka keeleseadust (RT I, 28.12.2022, 48), kodakondsuse seadust (RT I, 06.07.2023, 44), riigilõivuseadust (RT I, 30.12.2023, 7) ning töötervishoiu ja tööohutuse seadust (RT I, 30.06.2023, 87).

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on seotud Euroopa oskuste tegevuskavaga (2020)1 ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktiga 4.2.6. „Laiendame paindlike tasuliste õpivõimaluste pakkumist“.

Lähtuvalt Vabariigi Valitsuse kinnitatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõikest 1 eelnes eelnõule väljatöötamiskavatsuse koostamine.

Eelnõu ettevalmistamiseks läbiti järgmised etapid:
• 9. veebruaril 2021. a saatis Haridus- ja Teadusministeerium täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu väljatöötamisekavatsuse2 arvamuse avaldamiseks ja kooskõlastamiseks laiale ringile partneritele, sh ministeeriumidele, Eesti Töötukassale, Kutsekojale, ETKA Andrasele, Eesti Vabaharidusliidule, Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liidule, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingule, Rektorite Nõukogule, Eesti Rahvaülikoolide Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale ning tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidele.
• Täiskasvanute koolituse seaduse muudatuse väljatöötamiskavatsusele andsid tagasisidet 2021. a veebruarist aprillini järgmised asutused: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Justiitsministeerium, Maaeluministeerium, Siseministeerium, Kaitseministeerium, Sotsiaalministeerium, Välisministeerium, Eesti Töötukassa, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Vabaharidusliit, Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Tööandjate Keskliit, Rektorite Nõukogu, Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur, Eesti Rahvaülikoolide Liit, ETKA Andras, Kutsekoda SA, Eesti Kvaliteediühing, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit. Arvamust avaldasid ka asutused, kellele eelnõud eelnevalt kooskõlastamiseks ei saadetud.
• 2021. a aprillis ja mais räägiti läbi Justiitsministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga täienduskoolituse majandustegevusteate kontrolli teemal.
• Osa seaduse muutmiseks väljapakutud lahendustest ei leidnud poolehoidu. TäKSi muutmise põhieesmärk oli väljatöötamiskavatsuses sõnastatud täienduskoolituse kvaliteedisüsteemi loomisena, et tagada koolituste kvaliteet. Selleks pakuti väljatöötamiskavatsuses välja täienduskoolituse majandustegevusteate regulatsiooni täiendamist, et täienduskoolituse majandustegevusteadet oleks võimalik ministeeriumil kustutada. Väljatöötamiskavatsus nägi ette kustutamise korral uue majandustegevusteate esitamise piiramist teatud perioodiks, järelkontrolli ja riigilõivu kehtestamist. Samuti tehti ettepanek kehtestada õppe kvaliteedi hindamine täienduskoolitusasutustele, kelle tegevust toetab riik. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi MSÜS) hoidjana ning Justiitsministeerium ei pidanud õigeks eriseaduses võtta kasutusele majandustegevusteate kustutamise meedet ja luua üldseadusest oluliselt kõrvale kalduvat pretsedenti. Õppe kvaliteedi hindamist organisatsioonid pigem pooldasid, sest koolitusmaastik vajab korrastamist. Kuid kardeti, et nii ulatuslik kvaliteedi reguleerimine toob kaasa halduskoormuse kasvu ning kaasneb risk, et väiksematel asutustel oleks seeläbi keerulisem koolitusturule siseneda. Sellest tulenevalt kujundati alternatiivid täienduskoolituse majandustegevusteate kustutamisele ja meetmed kontrolli tõhustamisele.
• 2021. a juunist septembrini jätkas tööd täiskasvanute koolituse seaduse muutmiseks moodustatud laiapõhjaline juhtrühm, mis koondas Täiskasvanuhariduse Nõukogu ja Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (endise nimega Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur) täienduskoolituse nõukoja liikmeid. Töörühma kuulusid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Eesti Töötukassa, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Eesti Vabaharidusliidu, Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liidu, Eesti Tööandjate Keskliidu, Rektorite Nõukogu, Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri, Eesti Rahvaülikoolide Liidu, ETKA Andrase, Kutsekoja, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu, Eesti Sisekoolituse Arendamise Liidu, Eesti Personalijuhtimise Ühingu ja tasakaalustuseks mõnede väiksemate eratäienduskoolitusasutuste esindajad. Töörühm arutas eelnõu teemadest mikrokvalifikatsioonide rakendamist, täienduskoolituse mõistet, täienduskoolituse kvaliteedisüsteeme, täiskasvanute koolitajate nõuete küsimusi ning rahvusvahelisi e-koolitusi ning õppeplatvorme. Lisaks toimusid eraldi arutelud mitmete asjasse puutuvate huvigruppide ja esindusorganisatsioonidega. Jõuti seisukohale, et kvaliteedihindamist ei kehtestata kõigile, kes pakuvad riigi raha eest koolitusi, vaid ainult neile, kes soovivad pakkuda mikrokvalifikatsioone või läbida kvaliteedihindamine vabatahtlikult.
• 2022. aastal valmistati ette täiskasvanute koolituse seaduse muudatused3. Eelnõu läbis 2022. aasta suvel kooskõlastusringi, kuid ei jõudnud vastuvõtmiseni. Võrreldes kooskõlastusringi läbinud eelnõuga, võeti 2023. aasta eelnõust välja vabatahtlik täienduskoolitusasutuste kvaliteedihindamine, täpsustatud on õppekavarühma kvaliteedihindamise nõudeid mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise puhul; mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade registreerimise tingimusi ja mikrokraadi mõistet. Tuginedes Justiitsministeeriumi 2023. aasta esimesel kooskõlastusringil esitatud märkustele on õppekava registreerimine asendatud tegevusloa tähtajalise regulatsiooniga.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõuga võetakse kasutusele mikrokvalifikatsioonid ja luuakse selleks regulatsioon. Samuti täpsustakse täiskasvanute koolitajatele ja koolitajate väljaõppe koolitajale esitatavaid nõudeid ning täienduskoolituse rahastamispõhimõtteid.

Mikrokvalifikatsioonide reguleerimise eesmärgiks on tagada õppe kvaliteet, paindlikud õpivõimalused, luua õppijale tingimused sujuvaks ja paindlikuks liikumiseks haridustasemete ning -liikide ja tööturu vahel ning väiksematest osadest koosneva, õppija vajadustele ja võimetele vastava hariduse omandamiseks. Mikrokvalifikatsioonid on üks võimalus, kuidas täiskasvanud õppijad jõuaksid tervikliku kvalifikatsiooni omandamiseni.

1. juulil 2020 võeti vastu Euroopa oskuste tegevuskava, mille üheks algatuseks on mikrokvalifikatsiooni kasutusele võtmine, nende läbipaistvuse ja kvaliteedi toetamine terves Euroopa Liidus. Euroopa Komisjon avalikustas 10.12.2021 Euroopa Komisjoni mikrokvalifikatsioonide soovituse. Euroopa Liidus nähakse mikrokvalifikatsioone meetmena, mis aitavad saavutada Euroopa Liidus kokku lepitud eesmärki, et täiskasvanuhariduses osaleb aasta jooksul vähemalt 60% tööealisest elanikkonnast. Samuti on soovituses rõhutatud, et mikrokvalifikatsiooni kasutusele võtmine aitab madalama haridusega inimestel haridusteed jätkata, toetab varasema õpikogemuse arvestamist, võimaldab jõuda tervikliku kvalifikatsioonini ning paindlikult reageerida tööturu või ühiskonnaelu muutustele. Oluline on liikmesriikidel mikrokvalifikatsioonide kasutusele võtmisel edendada ja tagada nende kvaliteeti4. Eesti on Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2021-20355 seadnud aastaks 2030 eesmärgi, et täiskasvanute õppes osalemise määr on vähemalt 52.3%.

Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2021-2035 esimese strateegilise eesmärgi „õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem võimaldab sujuvat liikumist haridustasemete ja -liikide vahel“ järgi on lähitulevikus olulised märksõnad elukestev õpe ja paindlikud individualiseerimist võimaldavad õpiteed. „Vähenevad selged piirjooned formaal-, mitteformaal- ja informaalõppe vahel ning ka üld- ja kutsehariduse vahel. Õppija peab saama oma õpitee kujundada vastavalt vajadusele ja võimetele, õppides muu hulgas väiksemate moodulite või õpiampsudena, mida saab arvestada formaalhariduse osana“. Selle eesmärgi täitmiseks on arengukava kohaselt vaja „luua õppijale tingimused ja võimalused väiksematest osadest (nt mikrokraadid, koolitusampsud) koosneva ning õppija vajadustele ja võimetele vastava hariduse omandamiseks“. Seejuures on mitteformaal- ja informaalõppe enamat arvestamist formaalõppes, sh võimalusi omandada haridust väiksemate moodulitena (mikrokraad, koolitusampsud), nähtud arengukavas ühe olulise tegevusena.

Täiskasvanute koolituse seaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastusringilt saabunud tagasisidena soovitasid mitmed organisatsioonid reguleerida „mikrokvalifikatsiooni“ mõiste ja kaaluda mikrokvalifikatsiooni andmise piiramist teatud kriteeriumidega. Pöörati tähelepanu kitsaskohtadele, et õigusaktiga tuleks eristada mikrokvalifikatsioon muust täienduskoolitusest. Samuti tehti ettepanek, et mikrokvalifikatsioone või oskustunnistusi saaksid väljastada üksnes kontrollitud kvaliteediga koolitusasutused. Eelnõu koostamisel on nende ettepanekutega arvestatud.

2021. aastal tellis Haridus- ja Teadusministeerium uuringu „Mikrokvalifikatsioonide kasutusele võtmise võimalused Eesti haridus- ja kutsesüsteemis rahvusvahelisele praktikale toetudes"6 eesmärgiga analüüsida välisriikide praktikat mikrokvalifikatsioonide pakkumise reguleerimisel ja kasutamisel ning sellele analüüsile ja Eesti ekspertide hinnangutele toetudes kirjeldada Eesti võimalusi mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtmiseks haridus- ja kutsesüsteemis. Uuringu viis läbi Balti Uuringute Instituut. Nii uuringu tulemused kui ka huvigruppidelt ja esindusorganisatsioonidelt saadud sisend osutavad, et riik peaks defineerima mikrokvalifikatsiooni, sätestades õppe mahu nõuded ning võimalikud pakkujad. Samuti toodi uuringus välja soovitusena riigi roll kvaliteedi hindamisel ja tagamisel. Sellisel juhul muutuks õppija, tellija ja tööandja jaoks süsteem selgemaks ja tekiks kindlus, et mikrokvalifikatsioon vastab kokkulepitud kvaliteedikriteeriumidele.

Mikrokvalifikatsioonisüsteemi eduka juurutamise aluseks on läbipaistev mikrokvalifikatsioonide omistamise ja omandamise protsess, st nende sisu on selgelt defineeritud. Kuna mikrokvalifikatsioonid peavad ka tööandjale andma kinnitust töötaja oskustest ja teadmistest, on äärmiselt oluline, et mikrokvalifikatsioonide kvaliteet on kontrollitud. Mikrokvalifikatsioone saavad Eestis edaspidi väljastada üksnes õppekavarühmas või -grupis õppe õiguse või läbiviimise õiguse saanud tasemeõppeasutused või tegevusloa saanud täienduskoolitusasutused, kes soovivad mikrokvalifikatsioone pakkuda.

Mikrokvalifikatsioonid on mõeldud neile täiskasvanutele, kes soovivad läbida täiendusõpet, et vastata tööturu nõudmisele või soovivad täiendada oma teadmisi ilma terviklikku tasemeõppe õppekava läbimata. Mikrokvalifikatsioonid võivad hõlbustada liikumist ka erinevate haridusteede või -süsteemide vahel ning suurendada paindlikkust. Üha rohkematel inimestel on vaja uuendada oma teadmisi, oskusi ja pädevusi täitmaks lõhet formaalhariduse ning kiiresti muutuvate teadmiste ja tööturu vajaduste vahel. COVID-19 kriisist väljumisel ning tehnoloogia kiire arengu mõjul suureneb nõudlus lühemate õppimisvõimaluste ning nende tunnustamise ja valideerimise järele. Rohe- ja digipööre nõuab inimestelt täiend- või ümberõpet, et edukalt liikuda ühelt töökohalt või majandussektorist teise. Sellised „õpiampsud“ võivad täita teadmuspuudujäägi, suurendada kõrg-, kutseharidus- ja koolitussüsteemide tõhusust, soodustada innovatsiooni koolituspakkumises ja suutlikkust jõuda õppijateni. Mikrokvalifikatsioonide kasutusele võtmise eesmärgid on elukestva õppe edendamine ja tööturu vajadustele kiiremini reageerimine. Oluline on ka see, et mitteformaalõppes omandatut saaks rohkem arvestada formaalõppes. Samas ei asenda mikrokvalifikatsioonid tasemeõpet. Mikrokvalifikatsioonid täiendavad traditsioonilisi kvalifikatsioone.

Täiskasvanute koolitajatele ja koolitajate väljaõppe koolitajate nõuete täpsustamise eesmärgiks on tõsta täienduskoolituste kvaliteeti. Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 järgi tagatakse kvalifitseeritud õpetajate, õppejõudude, koolitajate ja tugispetsialistide järelkasv, paindlikud võimalused ametisse asumiseks, tugi algajatele ning professionaalse arengu võimalused kogu karjääri vältel. Selleks tuleb toetada täiskasvanute koolitajate võimekust arendada teadlikult õppijate üld- ja sotsiaalseid pädevusi erialaõppe raames, koolitajate kutsestandardi arendamist ja kutsete populariseerimist ning luua avalik koolitajate hindamise ja tagasiside keskkond, et tõsta ja ühtlustada koolituse kvaliteeti ning suunata koolitajaid võtma enam vastutust õppe kvaliteedi eest.

Täiskasvanute koolitaja kompetentsid on üks alustest, et tagada täienduskoolituste kvaliteet ja õppijate edukus. Täpsemad nõuded koolitajatele võimaldavad tagada, et koolitajad omavad vajalikke erialaseid ja koolitajate kompetentse, et õppijatele pakkuda tõhusat õpet. Selliste nõuete kehtestamine võimaldab kindlustada, et täiskasvanud koolitajad on pädevad ja valmis oma rolli täitma parimal võimalikul viisil. Kvaliteetsete koolitajate olemasolu tagamine on oluline mitte ainult õppijatele, vaid ka kogu täienduskoolitussüsteemi tõhususele. Koolitajate parem ettevalmistatus ja pädevus tagavad, et õppijad saavad kvaliteetset haridust ja oskavad omandada vajalikke teadmisi ja oskusi edukaks toimetulekuks ühiskonnas, tööturul ja isiklikus elus. Ka haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 rõhutab kvalifitseeritud koolitajate järelkasvu tähtsust ning julgustab koolitajaid võtma enam vastutust õppe kvaliteedi eest. Seega on täpsemate nõuete kehtestamine täiskasvanute koolitajatele oluline samm täienduskoolituste üldise kvaliteedi tagamisel.

Eelnõus täienduskoolituse rahastamispõhimõtete muutmise eesmärk on paindlikum täienduskoolituskoolituse rahastamine. Kehtiv seadus on selles osas jäik: riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest on lubatud rahastada või hüvitada üksnes koolitamiseks tegevusluba omava või Eesti hariduse infosüsteemi (edaspidi EHIS) majandustegevusteate esitanud täienduskoolitusasutuste läbiviidavat täienduskoolitust. Seega ka väljaspool Eestit asuva koolitusettevõtte pakutavat koolitust saab riik kehtiva seaduse alusel rahastada üksnes siis, kui rahvusvaheline koolitaja on esitanud täienduskoolituse majandustegevusteate. Kui väljaspool Eestis tegutsev koolitusasutus teadet ei esita, ei saa kasutada riigi raha selliste koolituste läbi viimiseks. Arvestades tööjõu ja tööandjate koolitusvajaduse ning üldiste arengutega globaalsel koolitusturul, on oluline, et Eesti täienduskoolituse raamistikku integreeritakse ka välismaised koolitused. Eelnõuga muudetakse täienduskoolituse rahastamise tingimusi, nähes ette, millistel juhtudel on võimalik välismaiseid koolitusi või rahvusvaheliste õppeplatvormide vahendatavaid täienduskoolitusi riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest rahastada.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Täiskasvanute koolituse seaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 asendatakse seaduses läbivalt tekstiosa „täienduskoolitusasutuse pidaja“ tekstiosaga „täienduskoolitusasutus“ sobivas käändes. Õiguslikult ei ole vajadust teha vahet täienduskoolitusasutuse pidajal ja täienduskoolitusasutusel. Kehtiva seaduse alusel loetakse täienduskoolitusasutuse pidajaks juriidilist isikut või füüsilisest isikust ettevõtjat, kellel on seaduses sätestatud loakohustus või kes on esitanud majandustegevusteate täienduskoolituse läbiviimise kohta. Kehtiv seadus ei nõua eraldi täienduskoolitusasutuse asutamist juriidiliselt isikult. Täienduskoolitusasutus küll luuakse, aga see ei ole iseseisev asutus, millel on omaette põhikiri. Mõnel juhul on täienduskoolitusasutusele lisatud eraldiseisev nimi. Praktikas tekitavad segadust täienduskoolitusasutuste nimed, mis ei ole seotud juriidilise nimega. Olukorra muudavad keeruliseks juhtumid, kus üks osaühing on täienduskoolitusasutuse pidaja ja teine osaühing on täienduskoolitusasutus. Täienduskoolitusasutuse pidaja ei ole sama, mis formaalhariduses kooli pidaja, kus näiteks munitsipaalkooli pidajaks on vald või linn ning riigikooli pidajaks riik. Kui näiteks kutseõppeasutus esitab täienduskoolitusasutuse majandustegevusteate, siis saab temast nii täienduskoolitusasutuse pidaja kui ka täienduskoolitusasutus. Eelnõuga kavandatava muudatuse järgi saab täienduskoolituse majandustegevusteate esitanud juriidilisest isikust või füüsilisest isikust ettevõtjast koheselt täienduskoolitusasutus, mis kannab sama nime juriidilise isiku (nii eraõigusliku kui ka avalik-õigusliku) või füüsilisest isikust ettevõtjaga. See suurendab selgust. Kui täienduskoolitusasutuse majandustegevusteate esitab näiteks OÜ Mari Koolitused, siis täienduskoolitusasutuseks on sama juriidiline isik OÜ Mari Koolitused. Seega täienduskoolitusasutuseks peetakse sama juriidilist isikut, kes majandustegevusteate on esitanud või tegevusloa taotlenud. Muudatus ei too kaasa praeguse täienduskoolitusasutuse brändi nime muutmist. Andmete muutmiseks EHISes ja täienduskoolitusasutuse veebilehel kehtestatakse üleminekuaeg 2025. aasta 31. detsembrini.

Eelnõu § 1 punktidega 2-4 nähakse ette seaduse reguleerimisala, kohaldamisala ja terminid, mis kehtivas TäKSis on reguleeritud §-s 1.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse TäKSi §-i 1, sõnastades seaduse reguleerimisala. Võrreldes kehtiva seadusega lisatakse seaduse reguleerimisalasse mikrokvalifikatsioon ning jäetakse välja täiskasvanuhariduse valdkonna juhtimise ja täienduskoolitusasutuse pidamise alused. Täiskasvanuhariduse valdkonna juhtimise aluseid ei ole vaja TäKSis eraldi reguleerida, kuna need on kehtestatud Haridus- ja Teadusministeeriumi põhimääruses. Seega puudub vajadus dubleeriva reguleerimise järele.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse TäKSi §-dega 11 ja 12. Paragrahvis 11 reguleeritakse seaduse kohaldamisala. Kehtivas TäKSis on need sätted § 1 lõigetes 5-7. Eelnõus täpsustakse võrreldes praegu kehtiva sõnastusega, et täienduskoolituse majandustegevusteate saab esitada üksnes füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb ettevõtlusega, mitte füüsiline isik. Praktikas on segadust tekitanud olukord, kus füüsilised isikud on soovinud majandustegevusteadet esitada eraisikuna, ilma, et oleks ennast füüsiliseks isikust ettevõtjaks registreerinud. Muus osas regulatsiooni ei muudeta.

TäKSi §-s 12 seletatakse lahti seaduses kasutatavad terminid. TäKS § 12 lõikes 1 reguleeritakse täiskasvanuõpet, tuues välja, et täiskasvanuõpe toimub nii tasemeõppe, mitteformaalõppe kui ka informaalõppena. Sättega soovitakse rõhutada, et täiskasvanuõpe on n-ö katusmõiste, see võib olla tasemeõpe või osa mitteformaalõppest või siis kuuluda informaalõppe hulka. Täiskasvanuõpe on suunatud täiskasvanud õppijale, kelle all mõistetakse isikut, kes õpib töölkäimise, perekonnaelu või muu tegevuse kõrvalt ning oluline ei ole, mis vormis ta õpib. Kehtivas TäKSis on reguleeritud „täiskasvanute koolitus“, mis on kitsam mõiste.

TäKS § 12 lõikes 2 kirjutatakse lahti, mida mõista tasemeõppe all. Vastavalt haridusseadusele on haridusel tasemed, näiteks põhiharidus, keskharidus, kõrgharidus. Tasemeõpe on kindlas ajaraamistikus, kindlaid reegleid järgiv õppeprotsess, mis hõlmab õpetajaid, õpilasi ja institutsiooni ning on suunatud kindla kvalifikatsiooni omandamisele. Võrreldes mitteformaalõppega on tasemeõpe süstemaatilisem, reguleeritum ja korraldatum. Tasemeõpe on koolieelses lasteasutuses, üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolis õppekava alusel toimuv eesmärgistatud õpe, mida viivad läbi spetsiaalse ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga õpetajad või õppejõud. TäKS tasemeõpet ei reguleeri, seda reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus. Küll on aga tasemeõpet oluline defineerida ka õppepuhkuse kontekstis, sest TäKS sätestab, et õppepuhkust saab võtta ka tasemeõppes õppimiseks.

TäKS § 12 lõikes 3 reguleeritakse mitteformaalõpe. Mitteformaalõppe laiem eesmärk on inimeste elukestev õpe, pidev enesetäiendamine, võimalus paindlikult (taas)õppida erinevatel eluetappidel ja erinevatel teemadel. Mitteformaalõpet mõistetakse kui vabatahtlikku õpet, mis toimub kindlatele huvirühmadele erinevates keskkondades. Mitteformaalõppes sisalduv huvirühma termin ei välista individuaalset õpet. Keskkonna all ei mõelda üksnes õppekeskkonda TäKS § 10 mõistes. Mitteformaalõpe võib toimuda mitmesugustes keskkondades, st kohtades ja kontekstides väljaspool tasemeõpet. Paljud töökohad pakuvad võimalusi mitteformaalseks õppeks, olgu selleks uute oskuste omandamine või mentorlusprogrammid. Näiteks kultuurikeskused ja muuseumid võivad pakkuda töötubasid, loenguid ja üritusi, mis võimaldavad inimestel saada teadmisi erinevate teemade kohta alates kunstist ja kultuurist kuni ajaloo ja teaduseni jne. Mitteformaalõppe väiksem reguleeritus tagab õppe suurema paindlikkuse, võime kiiremini reageerida ühiskonna ja õppijate vajadustele ning huvidele, kuid riskina toob kaasa ka võimaliku õppekvaliteedi kõikumise.

Informaalõpe (TäKS § 12 lg 4) võib õppija seisukohast lähtudes olla nii eesmärgistatud kui eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides ja selle tulemusi ei pruugi olla õppijale kohe näha. Informaalõpe ei pruugi olla õppija seisukohast ette kavatsetud. Informaalõpet eelnõuga ei reguleerita, kuid eelnõus nimetatakse seda selguse eesmärgil. Näiteks on praktikas tekkinud küsimus, kas õpisündmuste jaoks on võimalik õppepuhkuse võtmine. Sellist liiki õppimise jaoks õppepuhkuse võtmist ei võimaldata, informaalõppe defineerimine aitab seda selgitada.

TäKS § 12 lõikes 5 täpsustatakse täienduskoolituse mõistet. Täienduskoolitus on üks osa täiskasvanutele suunatud mitteformaalõppest: see on eesmärgistatud ja organiseeritud õpe, mis nõuab õppekava koostamist ning õpiväljundite sõnastamist. Võrreldes kehtiva seadusega on täienduskoolituse definitsioonis rõhutatud just õppimisega seotud teadmiste ja oskuste ehk õpiväljundi mõistet ning selle saavutamist. Täienduskoolituse puhul peab täienduskoolitusasutus selgelt sõnastama, kuhu õppijad koolituse lõpuks välja jõuavad ehk missugused õpiväljundid nad saavutavad. Väljundipõhine õppekava on juhis nii õppijale kui ka koolitajale. Kokkuvõtlikult on täienduskoolituse puhul olulised järgmised aspektid: eesmärgistatus, organiseeritus, õppekava koostamine ja õpiväljundite sõnastamine.

Mitteformaalõppes on lisaks täienduskoolitusele ka teisi eesmärgistatud õppetegevusi, mis õppekava koostamist ja õpiväljundite sõnastamist ei eelda, näiteks õpisündmused. Õpisündmuseks peetakse üritust või tegevust, mis on kavandatud eesmärgiga edendada õppimist, teadmiste omandamist või oskuste arendamist teatud teemal või valdkonnas. See võib hõlmata erinevaid formaate, näiteks loenguid, seminare, töötubasid, konverentse, õppepäevi, õppereise jne. Viimati nimetatud üritusi ja tegevusi käesoleva seadusega ei reguleerita. Eelnõu reguleerib vaid täienduskoolitusse puutuvat, mitte teisi mitteformaalõppe tegevusi. Selline lähenemine on põhjendatud, kuna mitteformaalõppe tegevused võivad olla mitmekesised ja ulatuda kaugemale traditsioonilisest täienduskoolitusest. Neid võib korraldada erinevad organisatsioonid ja isikud ning nende eesmärk võib olla hariduslik, informatiivne või arendav. Seetõttu võib nende reguleerimine osutuda keeruliseks. Samas on oluline tunnustada ja toetada mitteformaalset õppimist ning pakkuda selleks sobivaid platvorme ja ressursse, mis võimaldavad täiskasvanutel arendada end mitmel erineval viisil. See aitab kaasa ühiskonna haridustaseme tõusule ja inimeste elukestva õppe võimaluste laiendamisele.

Siin sättes reguleeritakse ka, et täiskasvanute koolituse seadust kohaldatakse mitteformaalõppes täienduskoolituse, sealhulgas mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisel. Mitteformaalõpe on oluline täiendus formaalsele haridusele, pakkudes inimestele mitmekesiseid õppimisvõimalusi ja aidates neil arendada oskusi ning omandada teadmisi, mis on olulised nende isikliku ja tööalase arengu jaoks.

TäKS § 12 lõikega 6 lisatakse seadusesse mikrokvalifikatsiooni mõiste. Mikrokvalifikatsioonide pakkumise eesmärk on toetada kvaliteetse ja paindliku elukestva õppe edendamist. Mikrokvalifikatsiooniõpe on kavandatud nii, et sellel oleks terviklik sisu, mis vastab tööturu nõudmistele või ühiskonna arenguvajadustele. Õpet toetab kvaliteeditagamine, mis järgib tegevusvaldkonnas kokkulepitud standardeid.

Mikrokvalifikatsiooni defineerimisel on osaliselt arvestatud Euroopa Liidu Nõukogu soovitustega mikrokvalifikatsioonide kohta. Eelnõust tulenevalt on mikrokvalifikatsioon iseseisev teadmiste ja oskuste kogum, mida vajatakse eelkõige tööturul või mis on vajalik ühiskonnale. Euroopa Liidu Nõukogu soovitustes sisalduv mikrokvalifikatsiooni määratlus hõlmab lisaks tööturu ning ühiskonnaelu vajaduste arvestamisele ka kultuurilisi ja enesearengu vajadusi, kuid eelnõus on need aspektid mõiste defineerimisel välja jäetud. Näiteks on haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 tõstatatud kitsaskohana, et taseme-, täiendus- ja ümberõpe ei vasta piisavalt tööturu arenguvajadustele. Samuti on arengukavas seatud üheks strateegiliseks eesmärgiks, et õpivõimalused peavad vastama ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele. Kiiresti muutuv ühiskond ja uuenev tööturg, sh uued valdkonnad ja erialad ning uued töövormid nõuavad teadmiste uuendamist ja seniste oskuste ümberkujundamist. Samuti OSKA (tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosimise ja seire süsteem) raportites on välja toodud, et vajalik on tööandjate panus, et õpe vastaks enam tööturu vajadustele. Seetõttu on mikrokvalifikatsiooni defineerimisel valitud lähenemine, et kõige olulisemad aspektid on tööturu ja ühiskonna vajadustele vastavate teadmiste ja oskuste arendamine ning selge kompetentsi tagamine. Mikrokvalifikatsiooni defineerimine sellisel kujul peaks aitama kaasa Eesti inimeste konkurentsivõime tõstmisele tööturul, et neil oleks olemas edukaks tegevuseks kaasajastatud teadmised ja oskused. Mikrokvalifikatsioonid võimaldavad üksikisikutel omandada, ajakohastada ja täiendada teadmisi ja oskusi, mida vajatakse selleks, et saavutada edu areneval tööturul ja muutuvas ühiskonnas.

Mikrokvalifikatsioon on osa elukestvast õppest, täiskasvanute täienduskoolitusest ning kvalifikatsioonisüsteemist. Mikrokvalifikatsiooni defineeritakse eelnõus kui täienduskoolitusel omandatud, tõendatud ja tunnustatud tööturul või ühiskonnaelus vajalike teadmiste ja oskuste kogumit. Mikrokvalifikatsioon võimaldab sihipäraselt ja paindlikult omandada teadmisi ning oskusi, et vastata tööturu uutele ning tekkivatele vajadustele. Mikrokvalifikatsiooni üks tunnuseid erinevalt muust täienduskoolitusest on see, et õppekavaga ettenähtud õpiväljundid peavad olema hinnatud selgelt määratletud kriteeriumide alusel. Tõendatud teadmised ja oskused tähendavad, et õppija teadmiste ja oskuste omandamine on õppe lõpus kontrollitud. Tunnustatud teadmised ja oskused tähendavad, et need on kvaliteediga tagatud ja tööandjate ning teiste õppeasutuste poolt aktsepteeritud. Mikrokvalifikatsioonide tunnustamine võib olla töö otstarbel, see tähendab, et mikrokvalifikatsioone tunnustatakse tööandjate poolt, mis annab selle omanikule võimaluse tööle asumiseks või karjääri edendamiseks. Mikrokvalifikatsiooni tunnustamine hariduse ja koolituse otstarbel tähendab, et neid arvestatakse osaliselt tasemehariduses.

Mikrokvalifikatsioon peab andma tervikliku oskuse ja teadmise, luues uusi, tööturule või ühiskonna arenguvajadustele vajalikke kompetentse. Mikrokvalifikatsiooni omandamine toimub täiendusõppena, millest võib, kuid ei pruugi, välja kasvada hilisem tasemeõpe ja kraadi omandamine. Seega mikrokvalifikatsioon võib olla formaalharidust täiendav. Ainult tasemeõppeasutused saavad pakkuda mikrokvalifikatsiooni osana tasemeõppest ja selliste juhtumite korral kasutatakse mikrokraadi mõistet.

Mikrokvalifikatsiooni mõistet kasutatakse üldnimetusena. Mikrokvalifikatsiooni mõiste ei ole rahvusvaheliselt kokkulepitud, ülemaailmselt kasutatakse mitmeid termineid: mikrokraadid, mikrosertifikaadid jne. Eelnõus eristatakse mikrokvalifikatsiooni ja mikrokraadi. Rakenduskõrgkoolidel ja ülikoolidel (edaspidi kõrgkoolid) on lubatud enda pakutud mikrokvalifikatsiooni nimetada ka mikrokraadiks, kui mikrokraadi õppekava mahust vähemalt poole moodustavad kõrgharidustaseme õppe õppeained. Mikrokraadi mõiste kasutamine kõrgkoolide poolt on piiritletud, sest ainult kõrgkoolid pakuvad kraadiõpet. Kõrgkoolide mikrokraadiõpe on loodud tasemeõppe baasil ja seepärast tohivad mikrokraade anda vaid need asutused, kes annavad ka vastavaid tervikkraade. Kõrgkoolid, kes pakuvad tervikkraade, on kvalifitseeritud ja varustatud vastava valdkonna eksperditeadmistega. See tagab, et mikrokraadiõpe vastab kõrgematele haridusstandarditele ja õppijad saavad kvaliteetset haridust. Nende õppijate jaoks, kes soovivad pärast mikrokraadiõppe läbimist jätkata õpinguid tasemeõppes, annab see võimaluse sujuvamalt õpinguid jätkata ja varasemaid õpinguid arvestada.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse TäKSi paragrahvi 2, mis reguleerib praegu täiskasvanuhariduse valdkonna juhtimist ja arendamist. Muudatuse järgi reguleeritakse sättes edaspidi üksnes Täiskasvanuhariduse Nõukogu tegevust, mistõttu muudetakse ka paragrahvi pealkirja („Täiskasvanuhariduse Nõukogu“).

TäKS § 2 lõigetes 1 ja 2 tuuakse Täiskasvanuhariduse Nõukogu eesmärk ning antakse haridus- ja teadusministrile volitus selle moodustamiseks ning töökorra kinnitamiseks. Nõukogu on nõuandev kogu täiskasvanuhariduse poliitika kujundamiseks ja rakendamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse teise peatüki pealkirja. Kehtiv sõnastus „Nõuded täienduskoolitusasutuse pidamisele“ asendatakse sõnadega „Täienduskoolitusasutuse nõuded“, kuna muudatuste järgi ei reguleeri seadus enam täienduskoolitusasutuse pidamist, vaid täienduskoolitusasutuse tegevust.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse TäKSi paragrahvi 5 sõnastust nii, et täienduskoolitusasutusel on edaspidi veebilehe asemel võimalus seaduses nõutud koolitusteavet avalikustada ka muus avaliku ligipääsetavusega digikeskkonnas. Muudatus on ajendatud Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (edaspidi HAKA) läbi viidud uuringu „Täienduskoolituse kvaliteet – vastutus, kitsaskohad, võimalused“7 (2020) tulemustest. Nimelt selgus uuringust, et osa koolitusasutustest kasutavad õppijateni jõudmiseks teisi infokandjaid ja digitaalseid platvorme kui asutuse enda veebileht. Oluline on, et õppijatele oleks täienduskoolitusasutuse koolitusinfo (milline on koolituse maht, millised teadmised ja oskused õppija õppe lõpuks saavutab, kuidas õppetasu makstakse ja millistel tingimustel seda tagastatakse ja muu teave) lihtsalt kättesaadav ja arusaadav. Seetõttu lubatakse ka teiste digikeskkondade kasutamist, mis võimaldab täienduskoolitusasutustele teabe avalikustamisel paindlikumat lähenemist. Seega võib teave edaspidi olla edastatud ka mõnes muus levinumate otsingumootoritega leitavas internetikeskkonnas viisil, oluline on, et see on avalikult kättesaadav, ei nõua huviliselt paroolidega keskkonda sisenemist ega tasude maksmist.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse TäKSi paragrahvi 6 pealkirja, mis sõnastatakse järgmiselt: „Täienduskoolitusasutuse täienduskoolituse läbiviimise peatamise, keelamise ja täienduskoolituse läbiviimisest loobumise erisused“. Pealkirja muutmine tuleneb sellest, et muudatuste järgi ei reguleeri seadus enam täienduskoolitusasutuse pidamist, vaid täienduskoolitusasutuse tegevust.

Eelnõu § 1 punktidega 8 ja 21 jaotatakse 3. peatükk kaheks jaoks. Kehtiva seaduse 3. peatüki senine tekst loetakse 1. jaoks, mis reguleerib täienduskoolituse läbiviimise üldiseid nõudeid. Peatükki lisanduv 2. jagu reguleerib nõudeid mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisele. Üldised nõuded kohalduvad ka mikrokvalifikatsiooniõppele.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse TäKS § 7 lõikeid 2 ja 3. TäKS § 7 lõike 2 sõnastust muudetakse selliselt, et õppekorralduse aluste dokumendis tuleb reguleerida täienduskoolitusele vastuvõtu ja koolituselt väljaarvamise tingimused ning õppetasu maksmise ja selle tagastamise tingimused. Edaspidi ei ole vajadust reguleerida toodud tegevuste korda Sõna kord tekitas täienduskoolitusasutustes segadust ning ei olnud selge, mida lisaks tingimustele reguleerida tuleb. Oluline on, et õppekorralduse alustes oleksid reguleeritud õppijate täienduskoolitusse vastuvõtu ja koolitusest väljaarvamise tingimused ning täienduskoolituse õppetasu maksmise ja tagastamise tingimused ning teised õppe korraldamiseks olulised tingimused. Samuti jäetakse välja kohustus reguleerida õppetasu vabastamise tingimused ja kord, kuna HAKA läbi viidud hindamistel (2019-2021) on selgunud, et üldjuhul täienduskoolitusasutused õppetasust õppijaid ei vabasta ning praktikas ei ole selleks ette nähtud eraldi tingimusi ja korda.

TäKS § 7 lõike 3 sõnastust muudetakse selliselt, et kvaliteedi tagamise alustes ei ole vaja edaspidi sätestada täienduskoolituse õppekavade, täienduskoolituskursusega seotud täiskasvanute koolitajate ja õppekeskkonna kvaliteedi tagamise tingimusi ja korda, vaid üksnes tingimusi. Samuti täiendatakse sätet viisil, mis paneb täienduskoolitusasutusele kohustuse kehtestada lisaks tagasiside kogumise korrale ka tagasisidega arvestamise kord. See tähendab, et täienduskoolitusasutus töötab välja raamistiku või reeglid, millest ta tagasiside kogumisel lähtub. Kehtiva seadusega on täienduskoolitusasutuselt nõutud küll tagasiside kogumist, kuid ei ole pandud kohustust seda hinnata. Tagasiside ei tohiks olla koolitusasutuse jaoks formaalsus, vaid seda tuleks kasutada sihipäraselt. HAKA poolt läbi viidud hindamised näitavad, et täienduskoolitusasutused kasutavad tagasisidet erineval moel sõltuvalt nende tegevusvaldkonnast või fookusest. Erinevate koolitusvaldkondade või teemade puhul võidakse tagasisidet koguda, analüüsida ja rakendada erinevalt või ei tehta seda üldse. Näiteks ettevõtluse ja isikuarengu raportist8 (2020) selgub, et tagasiside on selles valdkonnas paljude koolitusasutuste kvaliteedi hoidmise tööriist. Paljud on eeskujuks tagasiside kasutamisel parendustegevustes – nii õppekavade kui koolitajate arendamisel. Samas juuksuritöö ja iluteeninduse9 raportist (2020) ilmneb, et osa koolitusasutusi küll kogusid tagasisidet, kuid sellest saadud infot ei kasutatud edasiseks tegevuseks. Tagasisidega arvestamine võimaldab täienduskoolitusasutusel kasutada tagasiside tulemusi õppekava ja õppe protsessi tõhustamiseks. Tagasisidega arvestamine võib hõlmata tagasiside avalikustamist. See annab õppijale ja tellijale võimaluse võrrelda erinevaid koolitusi ja koolitusasutustele võimaluse kasutada positiivset tagasisidet turundustegevustes. Seadusega ei täpsustata seda, kas täienduskoolitusasutus küsib tagasisidet koolitajate, koolituse või täienduskoolitusasutuse kohta üldisemalt. See jääb koolitusasutuse otsustada.

Edaspidi lisavad täienduskoolitusasutused kvaliteedi tagamise alustesse ka õppekavade arendamise põhimõtted, mis määratlevad suunised õppekavade koostamiseks ja ajakohastamiseks. Lisades õppekavade arendamise kvaliteedi tagamise alustesse, saab koolitusasutus tagada, et õppekavad vastaksid nõuetele ja oleksid tõhusad. Lisaks võimaldavad need kohandada ühtse lähenemise.

Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse paragrahvi 8, mis reguleerib koolitusasutust käsitleva teabe avalikustamist. TäKS § 8 lõike 1 muudatusega võib EHISes veebilehe aadressi asemel sisestada ka muu avaliku ligipääsetavusega digikeskkonna aadressi.

TäKS § 8 lõiget 2 muudatuse järgi peab täienduskoolitusasutus veebilehel või avalikult kättesaadavas digikeskkonnas avalikustama koolitusteabe (so õppekavad, õppekorralduse alused, kvaliteedi tagamise alused jne) eesti keeles. Eesti keele kõrval on lubatud avalikustada ka mõnes muus keeles, kuid eestikeelne info kuvamine on kohustuslik. Praktikas avaldavad täienduskoolitusasutused teatud juhtudel nõutava info vaid võõrkeeles, mistõttu ei tarvitse see olla arusaadav kõigile avalikest vahenditest rahastajatele, tellijatele ega õppijatele. Eesti Töötukassa tegi väljatöötamiskavatsuse kooskõlastusringil ettepaneku lisada seadusesse nõue, et teave veebilehel peab alati olema kättesaadav ka riigikeelsena.

Veebilehtede seire tulemusel on selgunud, et tihti ei ole veebilehtedel olev koolitusinfo kergesti leitav, teavet ei ole uuendatud, see ei vasta tegelikkusele või esitatakse valikuliselt. Ebatäielik info võib kasu asemel tuua hoopis kahju. Seepärast näeb eelnõu edaspidi ette lisaks koolitusteabe esitamisele ka seda, et info kvaliteet vastab teatud kriteeriumidele. Tavaliselt kasutatakse info kvaliteedi elementidest rääkides selliseid mõisteid nagu õigsus, värskus, ligipääsetavus jpt. Eelnõu kohaselt lisatakse seadusesse lause, et täienduskoolitusasutuse teave oma tegevuse ja õppekavade kohta veebilehel peab olema ajakohane, kergesti leitav ja üheselt mõistetav.

TäKS § 8 lõikes 3 reguleeritakse senisest selgemalt tellimuskoolitusega seonduv. Kehtiva seaduse § 8 lõikes 3 on sätestatud, et täienduskoolitusasutus ei pea avalikustama või tutvumiseks kättesaadavaks tegema õppekavasid ja nendega seotud täiskasvanute koolitajate andmeid, kui õppekava on lepingu alusel välja töötatud üksnes lepingus määratletud isikute koolitamiseks. Kui õppija otsib endale sobivat koolitust, siis valib ta seda kogu koolitusmaastikult ja sellisel juhul ei saa seda nimetada tellimuskoolituseks. Praktikas on sõnastus tekitanud segadust, kuna ei ole aru saadud, et selle all peetakse silmas peetud tellimuskoolitust. Ka eelnõu järgi ei pea koolitusasutus avalikustama tellimuskoolituse õppekava ja koolitajaid, kuna iga soovija ei saa sellel osaleda. Tellimuskoolitus tähendab koolitust, mida ettevõte või asutus tellib enda soovidest ja vajadustest lähtuvalt, koolitus ei ole avatud kõigile soovijatele, vaid mõeldud üksnes ettevõtte või asutuse määratud isikute koolitamiseks. Kui õppija otsib endale sobivat koolitust, siis valib ta seda kogu koolitusmaastikult ja sellisel juhul ei saa seda nimetada tellimuskoolituseks. Ka tellimuskoolitusele on vaja täienduskoolitusasutusel koostada väljundipõhine õppekava, kuid sellega saavad tutvuda vaid koolitusega seotud osapooled. Tellimuskoolituse puhul ei pea täienduskoolitusasutus õppekava kinnitama ning tellimuskoolitus viiakse läbi vastavalt tellijaga kokku lepitule.

TäKS § 8 lõikes 4 reguleeritakse tegevusnäitajate esitamise kohustus, see kohustus tuleb ka kehtivast TäKSist.

TäKS § 8 lõikes 5 täienduskoolitusasutus tagab, et tegevusnäitajate andmete õigsus on dokumentaalselt tõendatav. Nende dokumentide säilitamise tähtajad võib täienduskoolitusasutus sätestada õppekorralduse alustes või mõnes muus asjakohases dokumendis. Soovitatavalt on täienduskoolitusasutusel dokumente säilitada vähemalt kolm aastat alates nende tekkimisest. Kui tegemist on raamatupidamislike dokumentidega, siis tuleb järgida raamatupidamise seadust, mis kohustab dokumente säilitama seitse aastat.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse TäKS § 9 lõike 2 sõnastust. Muudatusega määratletakse seaduses õpiväljundi mõiste. Õpiväljund on õppekava kõige olulisem ja kesksem komponent. Õpiväljundid on õppimise tulemusel omandatavad teadmised ja oskused või nende kogumid, mille saavutatust on võimalik tõendada ja hinnata. Õpiväljundid on kirjeldatud õppekava läbimiseks vajalikul miinimumtasandil. See tähendab, et miinimumtasemel õpiväljundid peab täienduskoolitusel õppides igal juhul saavutama. Õpiväljundid sõnastatakse õppeprotsessi eesmärgist lähtuvalt ning need peavad olema mõõdetavad, hinnatavad ja piiritletud aja jooksul omandatavad. Hoiakuid võib soovi korral teadmiste ja oskuste kõrval kirjeldada, aga neid ei saa tavaliselt hinnata.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse TäKS § 9 lõiget 3 uute lausetega, mille järgi mikrokvalifikatsiooniõppe maht määratakse ainepunktides. Ainepunktides õppemahu kajastamine on oluline läbipaistvuse tagamiseks, et mikrokvalifikatsioonitunnistused oleksid mõõdetavad, võrreldavad ja arusaadavad. Mikrokvalifikatsiooniõppe mahtu mõõdetakse edaspidi vaid ainepunktides, sest see võimaldab õppe mahtu lihtsamini arvestada tasemeõppes ja on vajalik mikrokvalifikatsiooniõppe aktsepteerimiseks rahvusvahelisel tasandil.

Muudatuse puhul on lähtutud Euroopa Liidu Nõukogu soovituse10, milles käsitletakse Euroopa lähenemisviisi elukestvat õpet ja tööalast konkurentsivõimet toetavatele mikrokvalifikatsioonitunnistustele, punktist 6, milles on toodud mikrokvalifikatsioonitunnistuse kohustuslikud elemendid. Selle järgi soovitatakse õpitulemuste saavutamiseks vajalikku arvestuslikku töökoormust arvestada ECTSi ainepunktides. Euroopa Liidu Nõukogu soovituse lisas 2 on märgitud, et mikrokvalifikatsioonitunnistused on mõõdetavad, võrreldavad ja arusaadavad ning sisaldavad selget teavet õpiväljundite, töökoormuse, sisu, taseme ja õppevõimaluse pakkumise kohta, kui see on asjakohane. Soovituse lisa 2 järgi peaksid kõrgharidusasutused võimaluse korral kasutama Euroopa ainepunktisüsteemi (ECTS) ning järgima Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku käsitleva soovituse V lisas esitatud põhimõtteid, et näidata mikrokvalifikatsioonitunnistuse õpiväljundite saavutamiseks vajalikku arvestuslikku töökoormust. Pakkujad, kes ei kasuta ECTSi, võivad kasutada muid süsteeme või teabeliike, mis suudavad tõhusalt kirjeldada õpiväljundeid ja töökoormust kooskõlas Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku käsitleva soovituse V lisas esitatud põhimõtetega. Soovituste järgi on riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud/-süsteemid seotud Euroopa kvalifikatsiooni raamistikuga ning vastavad kõrghariduse kvalifikatsioonide puhul Euroopa kõrgharidusruumi kvalifikatsiooniraamistikule, mis võib veelgi suurendada mikrokvalifikatsioonitunnistuste läbipaistvust ja usaldust nende vastu. Mikrokvalifikatsiooni mahtu mõõdetakse valdavalt ainepunktides ka väljaspool Euroopat (Singapur, Iirimaa, Uus-Meremaa jne).

Üks ainepunkt (AP) vastab 26-le tunnile õppija tööle teadmiste ja oskuste omandamisel. 26 astronoomilist tundi tööd on arvestuslik keskmine, mis kulub õppijal ühe ainepunkti saamiseks vajalike õpiväljundite saavutamiseks. Ainepunkti mahu hulka arvestatakse kontaktõpe, praktiline töö, iseseisev töö ja hindamine. Ainepunktid ühilduvad Euroopa ainepunktisüsteemiga (ECTS credits). Sama arvestuslik alus on ka Euroopa ainepunktide (EAP) ja Eesti kutsehariduse arvestuspunktide puhul (EKAP).

Kokkuvõtlikult aitab üksnes ainepunktide kasutamine hõlpsasti võrrelda ja arvestada õppe mahtu erinevates õppeasutustes ja -kavades. See loob selguse ja ühtsuse, mis on oluline õppekavade ja saavutuste hindamisel nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Samuti võimaldab ainepunktides mõõtmine mikrokvalifikatsiooniõppe mahtu lihtsamini integreerida kõrgema haridustaseme õppekavadega.

Eelnõu § 1 punktiga 13 täpsustatakse TäKSi §-s 10 õppekeskkonna sõnastust. Praktikas on tekkinud vajadus selgitada, et täienduskoolituse õppekeskkond võib peale füüsilise keskkonna olla ka digitaalne keskkond. Täienduskoolituse õppekava koostamise juhendmaterjali11 järgi on õppekeskkond otseselt seotud õppe ülesehitusega ja see võib olla oluliseks abiks õppijale õppekava üle otsustamisel. Eelnõuga täpsustakse, et õppekeskkond on õppijate õppimist ja arengut toetav füüsiline või digitaalne keskkond.

Õppekeskkonnana mõistetakse õppijaid ümbritseva füüsilise ja digitaalse keskkonna kooslust.
Täienduskoolitused võivad olla täielikult digitehnoloogiliste vahendite abil toimuvad veebipõhised koolitused, st kogu koolituse õppeprotsess toimub veebipõhiselt ja auditoorseid kohtumisi ei ole. Kuid levinud on ka osaliselt veebipõhised täienduskoolitused, kus koolituse õppeprotsess toimub suures osas veebipõhiselt, kuid koolituse jooksul toimub ka füüsilise kontaktiga tunde või praktikume.

Õppekeskkond võib olla ka sotsiaalne, kuid seaduses seda nõudena ei kehtestata. Sotsiaalne õppekeskkond on keskkond, kus mängivad olulist rolli õppijate omavahelised ja õppijate ning koolitaja vahelised suhted. Koolituse õhkkonda koolitusel mõjutavad eri tegurid: inimeste rahvus, vanus, sugu, suhtumine koolitusse jne. Koolitusel on oluline õppimist toetava sotsiaalse keskkonna loomine ja selleks sobivate tegevuste kavandamine.

Eelnõu § 1 punktidega 14–17 muudetakse TäKSi paragrahvi 11, mis reguleerib nõudeid täiskasvanute koolitajale. Muudetakse lõikeid 1 ja 2 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 11 ja 3.

TäKS § 11 lõike 1 kehtiva sõnastuse järgi on täiskasvanute koolitaja spetsialist, kes sihipäraselt loodud õpisituatsioonis toetab täiskasvanud inimeste õppimist ja enesearendust. Samuti sätestatakse, et täienduskoolitusasutus peab tagama õppe läbiviimiseks vajaliku kvalifikatsiooniga koolitajate olemasolu. Seega on vajaliku kvalifikatsiooni üle otsustamine koolitusasutuse pädevuses. Praktikas on kvaliteedi hindamise käigus koolitajate vähene kompetents ilmnenud ühe probleemina. HAKA juuksuritöö ja iluteeninduse12 raport ütleb, et murettekitavad on ilmingud, kui hindamiste käigus puututakse kokku koolitajatega, kelle kogemused on napid ja kes alles ise sisuliselt ametit õpivad, aga juba tegutsevad koolitajatena ja õpetavad välja teisi. Väljatöötamiskavatsuse tagasisides sõnastasid mitmed organisatsioonid, et koolitusasutuste poolt osutatava õppe kvaliteedi tagamiseks võiks ühe tingimusena kaaluda koolitajatele miinimumnõuete kehtestamist.

Täiskasvanute koolitaja puhul on olulised nii erialased kui ka täiskasvanute koolitaja kompetentsid. Kompetentside all peetakse silmas teadmiste ja oskuste kogumit, mis on vajalik tulemuslikuks ja jätkusuutlikuks tegutsemiseks vastavas valdkonnas. Õpetamise kvaliteet sõltub mitmetest teguritest: erialastest teadmistest, õpetamisoskusest ja ‑kogemusest, selgusest, tagasisidest jne. Täiskasvanute koolitaja töö nõuab eri kompetentside olemasolu – nii valdkondlikku pädevust kui oskust koolitada. Need kompetentsid moodustavad tugeva aluse, et tagada täienduskoolituste kvaliteet ja õppijate edukus. Professionaalse koolitaja jaoks on esmatähtis vallata eriala, kuid täiskasvanute koolitajal peavad olema ka elementaarsed täiskasvanute koolitamise oskused. Erinevad uuringud on näidanud, et täiskasvanud õppija õppimise tulemuslikkus on suurem, kui õppes on rakendatud andragoogilisi meetodeid. Seega on oluline, et lisaks erialastele teadmistele oleks koolitajal teadmised ja oskused täiskasvanuid õpetada. Kui koolitajatel on nii erialane kui ka täiskasvanute koolitaja kompetents, siis lõppkokkuvõttes on õppetöö tulemuslikkus parem ja seeläbi suureneb õppesse investeeritud vahendite tulemuslikkus. Seepärast täpsustatakse eelnõus täiskasvanute koolitaja sätet, kuhu lisatakse, et täiskasvanute koolitajal on olemas nii erialased kui ka täiskasvanute koolitaja kompetentsid. Mõlemad kompetentsid võivad olla omandatud formaalhariduse, täienduskoolituse või töökogemuse kaudu. Erialane või valdkondlik kompetentsus tähendab seda, et täiskasvanute koolitajal on olemas teadmised, oskused ja hoiakud, mis on vajalikud oma eriala, aine, sisu või valdkonna õpetamiseks. See tähendab, et koolitajal on olemas erialane haridus või läbitud täienduskoolitused või erialane töökogemus. Kompetentse saab tagada mitmel viisil, näiteks koolitaja on läbinud koolitaja väljaõppe või muu koolituse, mis toetab täiskasvanute õpetamist. Koolitaja võib olla arendanud kompetentse ka praktilise tegevuse käigus. See tähendab, et tegutsev koolitaja võib olla omandanud ka töö käigus vastavad kogemused ja oskused. Näiteks täiskasvanute koolitaja 5. taseme kutse taotlemine ei eelda koolitaja koolituse läbimist praeguse standardi järgi. Kui koolituse läbiviijal on kehtiv täiskasvanute koolitaja või kutseõpetaja kutsetunnistus või vastav kõrgharidus, siis koolitajal on täiskasvanute koolitamisalane ettevalmistus olemas.

Muudatuse tulemusel esitatakse täienduskoolitusasutuse veebilehel või muus digikeskkonnas täiskasvanute koolitaja kompetentside juures selgitused või teave, millised on konkreetse koolitaja koolitamise kompetentsid lisaks tema erialastele kompetentsidele. Täiskasvanute koolitaja kutsestandardis on koolitamise kompetentsid sätestatud läbivate kompetentsidena. Näiteks teab koolitaja täiskasvanuõppe põhiprintsiipe, lähtub koolitusel täiskasvanu õppija eripäradest, oskab õppijatele anda tagasisidet õppeprotsessi vältel, teab digiõppe võimalusi, oskab kasutada sobilikke meetodeid õppe läbiviimiseks täiskasvanute koolituses. Eelpool loetletud kompetentsid on äärmiselt olulised, et koolitaja saaks teha kvaliteetset tööd nii, et täiskasvanud inimeste õppimine oleks suunatud ja toetatud. Kompetentsid tulenevad kutsestandarditest ja neid pole vaja eraldi seaduses välja tuua.

Täiskasvanute koolitaja mõiste täiendusega rõhutatakse, et on oluline, et koolitajal oleks olemas mõlemad kompetentsid - nii erialane kui ka täiskasvanute koolitaja kompetentsus. Kompetentsete koolitajate olemasolu eest vastutab endiselt täienduskoolitusasutus ja valmisolekut vastaval töökohal töötada hindab koolitaja tööandja.

TäKS § 11 lõikega 11 antakse ministritele volitus kehtestada täiskasvanute koolitajatele kvalifikatsiooni, õpi- ja töökogemuse nõuded. Lubav volitusnorm on vajalik, kuna kõigis valdkondades ei ole nende nõuete vajalik kehtestamine vajalik. Näiteks tuleb eesti keele tasemekoolituse läbiviimiseks taotletava tegevusloa andmise käigus hinnata koolitajate kvalifikatsiooni, kuid nõudeid sellele ei ole kehtestatud. TäKSi § 11 lõige 11 annab selleks aluse.

Kui mõnes valdkonnas on nõuded täiskasvanute koolitajale ministri määrusega kehtestatud, peab koolitaja nendele vastama. Ka õppekavas koolitajatele esitatavad nõuded peavad olema ministri kehtestatuga kooskõlas (TäKSi § 11 lg 2).

TäKS § 11 lõikega 3 esitatakse nõuded täiskasvanute koolitaja koolituse läbiviijale. Kehtiva seaduse järgi võivad täiskasvanute koolitaja väljaõpet läbi viia ilma vastava ettevalmistuseta inimesed. Praktikas on levinud juhtumid, kus teisi koolitajaid koolitab inimene, kellel pole täiskasvanute koolitaja kutset või ta on koolitatavast madalama kutsetasemega isik, kes on ise läbinud koolitaja baaskoolituse või sedagi mitte. HAKA hindamistulemuste raportist „Ettevõtlus ja isikuareng“13 kus hinnati ka täiskasvanute koolitaja õppekavasid, selgus, et viimastes kasutatakse täienduskoolituse terminoloogiat sageli puudulikult ja õpiväljundid on sõnastatud ebaühtlaselt. Paljudele koolitajatele on osutunud keeruliseks, kuidas koostada väljundipõhist õppekava ja sõnastada hindamiskriteeriume, mis toetavad õppimist, on mõõdetavad ega hirmuta õppijaid. Nende teemadega hätta jäämine viitab puudulikule ettevalmistusele. Eelnõuga seatakse nõuded ainult neile koolitajatele, kes õpetavad andragoogilisi kompetentse ehk pakuvad täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitusi, so koolitaja baaskoolitusi (ei peeta silmas neid koolitusi, kus koolitajatele õpetatakse erialaseid kompetentse, mis on seotud käsitletava aine või teemaga). Näiteks kui joogaõpetajatele tehakse väljaõppe koolitus, kus õpetatakse anatoomiat, joogaasendeid, joogafilosoofiat, siis sellised kompetentsid liigituvad erialaste kompetentside hulka.

Täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitaja nõueteks on magistrikraad haridusteaduses või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse. Nõuete seadmise mõte seisneb selles, et täiskasvanute koolitaja kompetentse õpetaksid inimesed, kellel on akadeemiline kraad hariduseteaduses või on tippspetsialistid, mille tõenduseks on täiskasvanute koolitaja kutse (vähemalt 7. tase). Õpetajakoolituse ja kasvatusteaduse õppekavagrupis väljastatava akadeemilise kraadi nimeks on kokku lepitud haridusteaduse magister. 7. taseme täiskasvanute koolitaja on kõrgharidusega spetsialist, kes on õppinud täiskasvanute koolitamist ja arendanud oma kompetentse praktiliste tegevuste käigus. 7. taseme koolitaja kehtiva kutsestandardi järgi juhendab ja nõustabki madalama kutsetasemega või kutseta koolitajaid. 7. ja 8. tasemega täiskasvanute koolitaja kutseid on väljastatud 83 inimesele, seega üksnes nõudena kehtiva täiskasvanute koolitaja kutse olemasolu oleks valdkonda piirav. Seepärast on eelnõusse lisatud, et ka haridusteaduse magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooniga isik tohib täiskasvanute koolitaja kompetentse koolitada. See välistab olukorra, kus täiskasvanute koolitaja kompetentse õpetavad keskharidusega isikud. Koolitajate nõuete täitmise eest vastutab täienduskoolitusasutus ja valmisolekut vastaval ametikohal töötada hindab koolitaja tööandja.

Põhiõiguste riive (PS § 29)

Eelnõuga nähakse ette nõuded täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajale, mis kujutab endast põhiseaduse § 29 riivet.

Põhiseaduse paragrahvi 29 lõikes 1 on sätestatud oluline majanduslik põhiõigus: inimese õigus valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht. Õigus olla majanduslikult aktiivne ja teenida elatist enda valitud valdkonnas ja viisil on täiskasvanud inimese ja tema perekonna inimväärse äraelamise eeldus. Põhiseaduse § 29 lõikes 1 sätestatud õigus hõlmab isiku õigust, et riik ei sekkuks põhjendamatult tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku õigusesse. Inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö ei ole siiski absoluutne. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega võib seadusandja põhjendatud juhtudel piirata inimese valikuõigust. Vahel on seadusandja teiste isikute õiguste ning vabaduste, aga ka isiku enda kaitsmise argumendil kohustatud PS § 29 lg-s 1 toodud õigust piirama. Need kitsendused peavad olema proportsionaalsed (PS § 11; RKPJKo 27.03.2012, 3-4-1-1-12). Ühe suure piirangute grupi moodustavad kitsendused, mis sätestavad haridus- ja kogemusnõuded teatud elukutsetele või töökohtadele tagamaks nende valdkondade esindajatega kokku puutuvate tarbijate, patsientide või klientide ohutuse ja heaolu. Nii on muu hulgas põhjendatud haridus- ja kogemusnõuded kohtunikele ja arstidele. Osal juhtudel, nt teatud töökohtade puhul meditsiini- või haridussektoris, võib olla põhjendatud kehtestada ka piisava eesti keele oskuse nõue: kui inimene ei valda piisavalt eesti keelt, võib piirata tema õigust valida vastav töökoht (vt RKHKo 07.03.2003, 3-3-1-20-03 ja PS § 6 komm-d).14

Põhiõiguste riive on põhiseaduspärane üksnes siis, kui see on põhjendatud. Selleks, et riive oleks põhjendatud, peab riive aluseks olev meede olema proportsionaalne. Proportsionaalne on meede siis, kui ta järgib legitiimset eesmärki, on kohane ehk sobiv, vajalik ja proportsionaalne kitsamas tähenduses.

a. Täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajale nõuete kehtestamise eesmärk on tagada (täiskasvanud) inimeste õigus kvaliteetsele haridusele. See eesmärk on legitiimne.

b. Sobiv on meede, mis vähemalt aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Meede on kohane ehk sobiv, kui ta vähemalt soodustab püstitatud eesmärgi saavutamist. Täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajale nõuete kehtestamine aitab kvaliteetse hariduse saavutamisele kaasa. Seega on tegemist sobiva meetmega.

c. Täiskasvanutele suunatud koolituste kvaliteeti mõjutab kõige enam koolitaja, seega on koolituse kvaliteeti võimalik tagada täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajale nõuete kehtestamise kaudu. Nõuete kehtestamata jätmisega ei ole võimalik koolituse kvaliteeti sama efektiivselt tagada. Seega on täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajale nõuete seadmine vajalik meede, et tagada koolituste kvaliteet.

d. Täienduskoolitused võimaldavad paindlikult reageerida tööturu või ühiskonnaelu muutustele. Selleks, et tagada täienduskoolituste mõjusus, on vajalik tagada nende kvaliteet. Koolituste kvaliteedi tagamine kaalub tegevusala valimise vabaduse riive üles.

Eelnevale tuginedes on eelnõu koostajad seisukohal, et täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajale nõuete kehtestamine on proportsionaalne meede, tagamaks inimeste õiguse kvaliteetsele haridusele. Selline tegevusvabaduse riive on nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Eelnõu § 1 punktiga 18 asendatakse TäKS § 12 lõike 1 punktides 5–7 „õppemaks“ sõnaga „õppetasu“. Kehtivas seaduses kasutatakse mõlemaid termineid, muudatusega termini kasutus ühtlustatakse.

Eelnõu § 1 punktiga 19 tunnistatakse kehtetuks TäKSi paragrahvi 12 lõike 1 punkt 8. Sellega jäetakse andmete ja dokumentide loetelust, mille peab täienduskoolitusasutus (lisaks MSÜSis nõutavale) täienduskoolituses osalejale ja koolituse rahastajale teatavaks tegema, välja vaidluste lahendamise kord. MSÜS § 31 lõike 4 punkti 5 järgi tuleb teenuseosutajal avalikustada isiku nõudmisel teave vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalikkuse kohta. Seetõttu ei ole vajalik selle teabe avalikustamise kohustust TäKSis täiendavalt reguleerida.

Eelnõu § 1 punktiga 20 tunnistatakse TäKS § 12 lõige 2 kehtetuks. Selle sätte järgi viiakse täienduskoolitus läbi tellija teatavaks tehtud tingimuste kohaselt, kui täienduskoolituse tellija tellib täienduskoolitust riigihangete seaduse alusel või korraldab koolituse tellimiseks muu konkursi. Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna riigihangete seaduse järgimist ei ole vaja TäKSis eraldi reguleerida, kui täienduskoolitust tellitakse riigihankena.

Eelnõu § 1 punktiga 21 täiendatakse seaduse 3. peatükki teise jaoga (§-dega 12¹-1210), milles reguleeritakse mikrokvalifikatsiooniõppe ja selle läbiviimisega seotud tingimused.

TäKS paragrahvis 121 sätestatakse mikrokvalifikatsiooniõppe erisused muudest täienduskoolitustest. TäKSi § 121 lõikes 1 kehtestatakse mikrokvalifikatsiooniõppe mahu vahemik, selleks on 5‒30 ainepunkti. Mahu määramisel arvestati teiste ministeeriumide, katusorganisatsioonide ja osapoolte seisukohti.

Õppekava miinimummaht on vähemalt viis ainepunkti. Näiteks on Euroopa kõrgharidusruumi mõnedes raportites toodud mikrokvalifikatsioonide miinimummahuks soovituslikult 5 ainepunkti. Ülempiir on seatud, et eristada selgelt mikrokvalifikatsiooni formaalõppest. Mikrokvalifikatsioon peaks olema tasemeõppest väikesemahulisem õpe. Kui ülempiir jätta lahtiseks või seada ülempiiriks rohkem kui 30 ainepunkti, siis võib õppeaeg venida väga pikaks. Töötavale inimesele võib see kaasa tuua aastate pikkuse õpinguaja ning sel juhul ei täida mikrokvalifikatsiooni eesmärki, milleks on kiirem ja paindlikum täiendus- ja ümberõpe ning tööturu vajadustele reageerimine.

Uuringust „Mikrokvalifikatsioonide kasutusele võtmise võimalused Eesti haridus- ja kutsesüsteemis rahvusvahelisele praktikale toetudes"15 selgub, et mikrokvalifikatsioonide maht varieerub eri riikides oluliselt, kuid enamasti iseloomustab neid see, et nad on seni kehtinud kvalifikatsioonidest või kraadidest väiksema mahuga.

Näiteks Uus-Meremaal on selgelt määratletud mikrokvalifikatsioonide maht. See võib olla 5–40 ainepunkti (seejuures 1 ainepunkt tähendab 10 tundi õpet). Hollandil on mikrokraadiõppe mahu vahemik on 3–30 ainepunkti. Austraalias ei ole mikrokvalifikatsioonide mahtu ette antud, kuid seni pakutavat võib hinnata õppeperioodi alusel – mikrokvalifikatsiooni omandamine võib kesta 1,5 tunnist kuni kolme kuuni. Iirimaal ei ole mikrokvalifikatsioonide omandamisel õpitundide piirangut, vaid need põhinevad omandatud oskustel/kompetentsidel. Küll on aga ülikoolid omavahel kokku leppinud õppe mahu alumise piiri, milleks on 5 ainepunkti.

TäKSi § 121 lõikes 2 nähakse ette, et mikrokvalifikatsiooniõppe lõpetanule väljastatakse mikrokvalifikatsioonitunnistus. Täienduskoolituse lõppemisel väljastatavaid dokumente reguleeritakse täienduskoolituskoolituse standardis, kuid mikrokvalifikatsiooniõppe lõpetamisel väljastatav dokument nähakse ette TäKSis, kuna see on olulise tähtsusega teema. Täienduskoolituse standardi järgi on täienduskoolituse läbimisel võimalik väljastada nii tõendit kui ka tunnistust. Tõend antakse, kui tõendatakse üksnes õppija osalemist koolitusel, tunnistus antakse, kui tõendatakse õpiväljundite saavutamist. Seetõttu ei saa mikrokvalifikatsiooniõpe lõppeda tõendi väljastamisega, sest mikrokvalifikatsiooni läbimisel peavad saavutatud oskused ja teadmised olema tõendatud (sellele viitab mikrokvalifikatsiooni mõiste definitsioon). Kui mikrokvalifikatsiooniõppe läbimisel ei hinnata õppija teadmisi ja oskusi, on võimalik väljastada talle täienduskoolituse tõend osalemise kohta. Kui mikrokvalifikatsiooniõpe on koosnenud erinevatest õppeainetest või moodulitest ning õppija on neist omandanud vaid osa ja neis on toimunud õpiväljundite hindamine, siis on võimalik õppijatele väljastada täienduskoolituse tunnistused õppeainete või moodulite läbimise kohta. See on välja pakutud võimalus, mitte kohustus.

Täienduskoolitusasutus kannab edaspidi mikrokvalifikatsioonitunnistuste andmed EHISesse. Tunnistuste elektrooniline säilitamine võimaldab inimestel lihtsamini koguda andmeid läbitud õppe ja saavutatud õpiväljundite kohta, samuti hallata ja visualiseerida tunnistusi ühtses vormingus. Nii on hõlpsam neid hiljem vajadusel tasemeõppe osana kvalifikatsiooni omandamisel või kutse taotlemisel tõendada. Tunnistuste elektrooniline säilitamine võimaldab inimestel hallata, jälgida ja tõendada oma saavutusi õppetöös, edendades sellega nende haridus- ja karjäärivõimalusi ning hõlbustades elukestvat õpet.

Rahvusvaheliseks aktsepteerimiseks peab mikrokvalifikatsioonitunnistus või selle lisa sisaldama täienduskoolituse standardis nõutud andmeid. Sellest tulenevalt lisatakse ka TäKSi alusel kehtestatud täienduskoolituse standardisse mikrokvalifikatsioonitunnistuse nõuded (seletuskirja lisa 3).

TäKS § 121 lõike 3 järgi on võimalik mikrokvalifikatsioone koguda ja kombineerida, et tõendada tasemeõppes kvalifikatsiooni omandamist või kutsetunnistuse saamist. Terviklikuks kvalifikatsiooniks loetakse bakalaureusekraadi, magistrikraadi, doktorikraadi, rakenduskõrgharidust, kutsetunnistust ja kutsehariduse lõputunnistust. Mikrokvalifikatsiooni pakkuja ei saa pakkuda terviklikku kvalifikatsiooni, vaid üksnes üht osa sellest. Ülikoolid pakuvad juba täna mikrokraadi täiendõppeprogramme, mida kokku sobitades on õppijal võimalik jõuda tasemeõppe lõpetamiseni, kui sooritatakse kraadiõppe õppekava läbimiseks nõutav lõpueksam või tehakse lõputöö. Programmid on loodud nii, et programmi läbinul oleks edaspidi tasemeõppe raames võimalus taotleda mikrokvalifikatsiooni arvestamist osana tasemeõppest.

Mikrokvalifikatsioone kantakse tervikliku kvalifikatsiooni omandamiseks üle VÕTA (varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine) põhimõttel. Tasemeõppeasutuste VÕTA-kordades ja kutse andmise kordades reguleeritakse, kuidas toimub mikrokvalifikatsioonide kombineerimine kvalifikatsiooni omandamiseks.

TäKS § 121 lõikes 4 reguleeritaksegi VÕTA kohaldamine: kõrgkoolides ja kutseõppeasutustes toimub mikrokvalifikatsiooni varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine vastavalt kõrgharidusseadusele ja kutseõppeasutuse seadusele. VÕTA süsteemi rakendatakse erinevatel haridussüsteemi tasemetel. VÕTA süsteemi olemasolu loob võimaluse varem õpitut ja kogetut mikrokvalifikatsioonide arvestamiseks. Varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine mikrokvalifikatsioonide omandamisel jääb formaalõppeasutuste vastutuseks.

Mikrokvalifikatsioon peab vastama neljale peamisele kriteeriumile. Esiteks, õppe maht peab olema vahemikus 5–30 ainepunkti. Teiseks, mikrokvalifikatsioon esindab tööturul või ühiskonnas vajalikku kompetentsi (vt TäKSi §-s 12 toodud mikrokvalifikatsiooni definitsioon). Kolmandaks, mikrokvalifikatsioonil on terviklik sisu. Neljandaks, mikrokvalifikatsiooni saavad pakkuda üksnes need asutused, kelle kvaliteeti on hinnatud (vt TäKS § 121).

TäKSi paragrahv 122 reguleeritakse, millistel täienduskoolitusasutustel on õigus mikrokvalifikatsiooniõpet õigus läbi viia. Mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise eelduseks on, et koolitusasutuse õppe kvaliteeti vastavas õppekavarühmas on hinnatud. Miinimumkriteeriumide esitamine mikrokvalifikatsioonide pakkumise eeldusena on vajalik, sest üksnes mikrokvalifikatsiooni pakkuja enda otsustamine oma pakutu kvaliteedi ja tingimuste üle ei taga alati kvaliteeti. Õppekavarühmad, milles saab hindamist taotleda, esitatakse haridus- ja teadusministri määruse „Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise tingimused ja kord“ lisas.

Kõrgkoolid võivad mikrokvalifikatsiooniõpet läbi viia õppekavarühmas, kui neil on vastavas õppekavagrupis õppeõigus, ja kutseõppeasutused õppekavarühmas, milles neile on antud on õppe läbiviimise õigus (edaspidi ühiselt õppeõigus). Sealjuures peavad kõrgkoolid ja kutseõppeasutused olema esitanud EHISesse täienduskoolituse majandustegevusteate. Kõrgkoolide ja kutseõppeasutuste tasemeõppe kvaliteeti hinnatakse põhjalikult enne tasemeõppe õppeõiguse andmist. Nende hindamiste käigus vaadatakse üle õppekavad, õppejõudude kvalifikatsioon ja ressursid, samuti, kas õppeprotsess vastab kõrgetele standarditele. Kuna mikrokvalifikatsiooniõpe on tihedalt seotud tasemeõppega ja sageli tugineb sellele, on eeldus, et kvaliteet mikrokvalifikatsiooniõppeks on seeläbi olemas ja tagatud. Lisaks on mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava koostamine ja läbiviimine tihedalt seotud olemasoleva tasemeõppe õppekavaga.

Lisaks on paljudes kõrgkoolides ja kutseõppeasutustes olemas terviklikud kvaliteedijuhtimise süsteemid, mis hõlmavad nii tasemeõpet kui ka täienduskoolitust. Need süsteemid tagavad pideva kvaliteedi jälgimise ja parandamise. Seega mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimine on juba integreeritud olemasolevatesse kvaliteedijuhtimise süsteemidesse.

Õppeõiguse olemasolul esitab tasemeõppeasutus Haridus- ja Teadusministeeriumile mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava registrisse kandmiseks.

Kui kõrgkool või kutseõppeasutus soovib pakkuda mikrokvalifikatsiooni õppekavagrupis või -rühmas, kus tal õppeõigus puudub, siis on tal võimalik taotleda selleks tegevusluba. Tegevusloa taotlemise eelduseks on täienduskoolitusasutuse kvaliteedihindamise läbimine õppekavarühmas, kus tal õppeõigust ei ole.

Muud täienduskoolitusasutused peavad mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks läbima kvaliteedihindamise õppekavarühmas, milles nad soovivad mikrokvalifikatsiooni õppekava avada, ning taotlema selleks tegevusluba. Õppekavarühma kvaliteedihindamist reguleerivad eelnõus §-d 129 ja 1210.

TäKSi § 123 nähakse ette nõuded õppekavale. See paragrahv kohaldub tasemeõppeasutustele, kes avavad mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava õpperühmas või -grupis, milles on neil õppeõigus. Kõrgkoolid ja kutseõppeasutused, kes soovivad mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava avada õppekavarühmas või -grupis, milles neil on õppeõigus, esitavad õppekava EHISesse (TäKS § 123 lg 1). TäKSi § 123 lõike 2 ja § 126 järgi peab õppekava vastama täienduskoolituse standardi õppekava nõuetele, õppe maht peab vastama mikrokvalifikatsiooni mahule ning õppekava sisu ISCEDi16 liigitusele. Õppekava peab lähtuma teaduslikust maailmakäsitlusest, mis tähendab, et õppe sisu ja kasutatavad meetodid põhinevad vaatlustel, katsetel, empiiriliselt tõestatud tulemustel, mitte ei tugine arvamustel ja tunnetel. Kui õppekava koostamisel tuginetakse kutsestandarditele, rahvusvahelistele standarditele vm nõuetele, siis peab õppekava vastama ka neile. Rahvusvahelistele standarditele peab õppekava ja selle alusel läbiviidav õpe vastama juhtudel, kus see on asjakohane (ehk valdkondades, mis on reguleeritud nii, et rahvusvahelised nõuded on kohaldatavad). Kui mikrokvalifikatsiooni õppekava registreeritakse koolitusvaldkonnas, milles on vajalik tegevusluba, peab asutusel olema ka tegevusluba sellel tegevusalal tegutsemiseks.

EHISesse kantud õppekava on võimalik ka muuta (TäKS 123 lõige 3 ja § 127), muudatused tuleb esitada EHISesse. Kui muudatused puudutavad õpiväljundeid või õppe mahtu, on tegemist uue õppekavaga, mis tuleb EHISesse eraldiseisvalt esitada. Õppekava kustutakse EHISest, kui õppeõigus selles õppekavarühmas või -grupis tunnistatakse kehtetuks (TäKS § 123 lõige 4).

Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavad avalikustatakse EHISes, see aitab kaasa mikrokvalifikatsiooniõppe kvaliteedile, läbipaistvusele ja asjakohasusele. Õppekavade esitamisega registrisse on võimalik ühes andmeallikast nii õppijatel, tellijatel, tööandjatel kui ka täienduskoolitusasutustel tutvuda, milliseid mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavu pakutakse. EHISe otsing võimaldab õppekavarühma lõikes välja otsida sobivad õppekavad. Samuti on Euroopa Liidu Nõukogu soovituses välja toodud, et mikrokvalifikatsioonitunnistuste välise ja sisemise kvaliteedi tagab neid väljaandev süsteem (nt haridus-, koolitus- või tööturuasutus, kus mikrokvalifikatsioonitunnistusi välja töötatakse ja antakse). Kvaliteedi tagamise protsessid peavad olema eesmärgipärased, selgelt dokumenteeritud ja kättesaadavad ning vastama õppijate ja sidusrühmade vajadustele ja ootustele. Muud kvaliteedi tagamise vahendid, sealhulgas registrid ja märgised, et suurendada üldsuse usaldust mikrokvalifikatsioonitunnistuste vastu, kui see on asjakohane.

TäKS §-d 124 reguleerib tegevusluba. Kui mikrokvalifikatsiooniõpet soovivad läbi viia kõrgkoolid ja kutseõppeasutused õppekava rühmas, milles neil ei ole õppeõigust, ja muud täienduskoolitused, peavad nad taotlema tegevusluba. Tegevusluba annab õiguse mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks õppekava alusel, mis on märgitud tegevusloale (TäKS § 124 lg 1). Tegevusluba antakse viieks aastaks (TäKS § 124 lg 2). Tähtajaline tegevusluba innustab täienduskoolitusasutusi regulaarselt oma tegevust hindama ja vajadusel parandusi tegema. See võib hõlmata õppekavade kohandamist vastavalt muutuvatele vajadustele, uute õppemeetodite ja õppevahendite katsetamist, et hoida oma õpet kaasaegsena ning täiustada õppimiskogemust vastavalt õppijate vajadustele ja eesmärkidele. HAKA koostatud „Täienduskoolitusasutuste õppekavarühma kvaliteedihindamise tulemuste analüüs 2022-2023“17, mis baseerus valdavalt eratäienduskoolitusasutuste hindamistel, toob välja, et õppekava ja õppekavaarendus osutus kõige enam tähelepanu pälvinud hindamisvaldkonnaks. Hindamisotsustest selgus, et pea pooltes parendusvaldkondades on õppekavast puudu vajalik informatsioon või see on ebaselgelt esitatud, mistõttu ei saa õpetatavast tervikpilti. Hinnatud õppekavades oli probleeme ka õpiväljundite ja nende hindamisega. Õpiväljunditega olid seotud murekohad nii hindamismeetodites kui ka -kriteeriumites, mis ei toetanud õppekava õpiväljundite saavutamist. Sellise tulemuse põhjal saab öelda, et õppekavade koostamisel ja õppe läbiviimisel ei nähta õpiväljundeid, meetodeid ja kriteeriume (ja ka teisi elemente) kui tervikut ega osata luua nende vahel sidusust. Raskusi valmistas ka õppekavade elluviimine, kus ilmnesid ebakõlad kirja pandud õppekava ja rakendatud õppekava vahel, mistõttu õppijad ei saanud sageli lubatud õpet. Kokkuvõtvalt võib öelda, et õppekavad ja nende arendus on jätkuvalt üks peamisi teemasid, millega täienduskoolitusasutused tegelema peavad. Seega tegevusloa tähtajalisus mõjutab koolitusasutusi pöörama rohkem tähelepanu õppe sisule ja arendustegevustele. Samas võib tegevusluba olla ka konkurentsieeliseks, kuna see näitab, et täienduskoolitusasutuse tegevus vastab kõrgetele standarditele ja on pidevalt uuendatud. Tähtaeg aitab tagada, et õppijad saavad haridust, mis on kvaliteetne ja vastab kehtivatele normidele ning pakub usaldusväärset teenust.

TäKS § 124 lõigetes 3 ja 4 sätestatakse, et tegevusloa taotlus lahendatakse MSÜS alusel ning tegevusloa taotlemist, kehtetuks tunnistamist, andmete muutusest teavitamist ja tegevusest loobumist reguleerivaid sätteid kohaldatakse ka isikutele, kes ei ole ettevõtjad MSÜSi tähenduses.

TäKS § 125 reguleerib tegevusloa taotlemist. Tegevusloa taotluse esitab täienduskoolitusasutus Haridus- ja Teadusministeeriumile, kelle pädevuses on taotluse lahendamine, EHISe kaudu (§ 125 lõiked 1 ja 2). Taotluse läbivaatamise eest tuleb tasuda riigilõivu (§ 125 lg 3). TäKS § 125 lõike 4 järgi tuleb täienduskoolitusasutusel esitada taotluses õppekava, õppekavarühma kvaliteedihindamise positiivne otsus ning kinnitused, et õppekava vastab teaduslikule maailmakäsitusele ja õpe vastab rahvusvahelistele standarditele ja kokkulepetele (kui need on esitatud).

Ministeerium peab taotluse läbi vaatama kahe kuu jooksul ((TäKS § 125 lg 5). Ministeerium teeb taotluse läbivaatamise tulemusel otsuse tegevusloa andmise või taotluse rahuldamata jätmise kohta. Tegemist on haldusaktiga, mida on võimalik vaidlustada kohtus halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

TäKS §-s 126 sätestatakse tegevusloa kontrolliese. Kontrolliesemesse kuulub kvaliteedihindamise positiivne otsus ja nõuetele vastav õppekava (nõuded on kirjeldatud TäKS § 123 selgituses). Kvaliteedihindamise positiivse tulemusega läbimine annab kindluse, et koolitusasutus pakub mikrokvalifikatsioone kvaliteetsel tasemel.

TäKS §-s 127 reguleeritakse tegevusloa ja õppekava muutmine. Täienduskoolitusasutusel on õigus õppekava muuta, iga õppekava muutus ei tähenda tegevusloa muutmist. Tegevusloa muutmiseks loetakse, kui õppekavas muudetakse õpiväljundeid ja õppe mahtu. Sellisel juhul on tegemist uue õppekavaga, mille alusel mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks on vajalik taotleda uus tegevusluba.

TäKS §-s 128 nähakse ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused lisaks MSÜSis sätestatule. TäKS § 128 lõikest 1 tulenevalt tunnistab Haridus- ja Teadusministeerium tegevusloa kehtetuks, kui kvaliteedihindamise positiivne hindamisotsus kaotab kehtivuse või on tunnistatud kehtetuks; järelevalve käigus ilmneb, et täienduskoolitusasutuse tegevus on vastuolus TäKSiga või muude õigusaktidega; tegevusluba õppekavaga seotud tegevusalal on tunnistatud kehtetuks; õppekava maht ei vasta seaduses nõutule; õppekava või õpe ei vasta rahvusvahelistele standarditele või kokkulepetele; asutus ise taotleb tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Lisaks eeltoodule on Haridus- ja Teadusministeeriumil kaalutlusõigus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, kui õppekava on liigitatud valesti, õppekava ei vasta kutsestandardile või õppekava ei lähtu teaduslikust maailmakäsitlusest (TäKS § 128 lg 2).

TäKSi §-d 129 ja 1210 reguleerivad õppekavarühma kvaliteedihindamist. Eelnõus nähakse ette, mis on õppekavarühma kvaliteedihindamine, kellele on see mõeldud ja kes seda korraldab. Volitusnormiga antakse haridus- ja teadusministrile volitus kehtestada määrusega seaduse rakendamiseks hindamise tingimused ja kord.

TäKSi § 129 lõikest 1 tulenevalt on õppekavarühma kvaliteedihindamine suunatud EHISes majandustegevusteate esitanud täienduskoolitusasutustele, kes soovivad läbi viia mikrokvalifikatsiooniõpet, ning ülikoolidele, rakenduskõrgkoolidele ja kutseõppeasutustele, kui nad soovivad viia mikrokvalifikatsiooniõpet läbi õppekavarühmas või -grupis, milles neil ei ole õppeõigust.

Täienduskoolitusasutuste kvaliteedihindamise vajadus on tekkinud seoses mikrokvalifikatsiooni kasutusele võtmisega. Euroopa Liidu Nõukogu soovitused liikmesriikidele kirjeldavad mikrokvalifikatsioonide rakendamisel nende kvaliteedi tagamise vajadust. Euroopa suunistes on rõhutatud vajadust, et inimestel peab olema tagatud ligipääs kvaliteetsele õppimisele ja õpetamisele.

Kui mikrokvalifikatsioone soovivad pakkuda ülikoolid, rakenduskõrgkoolid või kutseõppeasutused õppekavagrupis või õppekavarühmas, milles on neile antud õppeõigus või õppe läbiviimise õigus, siis nende õppeasutuste kvaliteet on juba kontrollitud ja eraldi kvaliteedihindamist mikrokvalifikatsioonide pakkumiseks läbida ei ole vaja. Nende puhul piisab nõuetele vastava mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava esitamisest EHISesse. Lisaks on HAKA seadnud endale eesmärgiks, et kutseõppe kvaliteedi hindamisel ja kõrghariduse kvaliteedi hindamisel hakatakse hindama ka osaliselt täiendusõpet, sealhulgas mikrokvalifikatsiooniõpet.

Kõigil teistel täienduskoolitusasutustel on kohustuslik mikrokvalifikatsioonide pakkumiseks läbida täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine. Kvaliteedihindamise käigus ei kontrollita iga üksikut õppekava, vaid hindamine toimub õppekavarühmapõhiselt. Ühes õppekavarühmas võib täienduskoolitusasutusel olla erinevaid õppekavasid, millest kvaliteedihindamise valimisse satuvad vaid mõned. Kvaliteedihindamine viiakse läbi koolitusasutuse taotlusel.

Hindamine on täienduskoolitusasutusele tasuline. TäKS § 129 lõikes 2 sätestatakse taotleja kohustus tasuda hindamise eest riigilõivu. Riigilõivuga katab taotleja hindamise kulud.

TäKS § 129 lõikes 3 sõnastatakse õppekavarühma kvaliteedihindamine, mis on täienduskoolitusasutuse õppekavade ning nende alusel toimuva õppe ja õppealase arendustegevuse hindamine õppekavarühmas. Hindamise fookuses on täienduskoolitusasutuse põhiprotsessid õppekavarühmade kaupa: õppekavad ja nende arendus, koolitajad, ressursid, õppimine ja õpetamine (vt lõige 4). Samuti nähakse lõikes 3 ette, et õppekavarühma kvaliteedihindamine koosneb täienduskoolitusasutuse eneseanalüüsist ja sõltumatute ekspertide hindamisest. Kvaliteedihindamist viivad läbi ekspertide meeskonnad, hindamisse kaasatakse vähemalt kaks valdkonna eksperti. See tähendab, et hindamisekspertide meeskonnal tervikuna peavad olema teadmised ja oskused hinnatavast valdkonnast kui ka täiskasvanute koolitamisest ning arendamisest. Eksperdid peavad omavad piisavat pädevust ja kogemust selles valdkonnas ning suutma objektiivselt ja erapooletult hinnata õppe kvaliteeti ning anda soovitusi selle parandamiseks. Ekspertide kompetentse hindab valikukomisjon. Valik tehakse kokkulepitud kriteeriumite alusel. Õppekavarühma kvaliteedihindamise eksperdid valitakse välja lähtudes töö- ja õpikogemusest, samuti palutakse eksperdil teha proovitöö ja hindamisvestlus grupis. Samuti on põhimõte, et konkurent konkurenti ei hinda. Kui eksperdid on valitud, siis läbivad nad põhjaliku koolituse.

TäKS § 129 lõikes 4 esitatakse nõuded, mille peab täienduskoolitusasutus täitma, et saada positiivne kvaliteedihindamise otsus. Neid nõudeid on neli.

Esiteks peab täienduskoolitusasutusel olema piisavalt ressursse, et õppekavarühmas õpet läbi viia. Ressursside piisavus tähendab õppekeskkonna olemasolu, kus füüsiline keskkond vastab tervisekaitse, töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele; on õppijatele ohutu ja toetab õppijat õpiväljundite saavutamisel. Ka veebikeskkonnas läbiviidava õppe puhul tuleb arvestada õppija vajadustega. Õppija toetamiseks õpiväljundite saavutamisel on kavandatud aja- ja asjakohased digitehnoloogilised lahendused. Fookuses on ka saada kinnitust, kas asutusel on piisavalt finantsressursse (finantsprognoos), puuduvad maksuvõlad või need on ajatatud.

Teiseks peavad täiskasvanute koolitajad vastama täiskasvanute koolituse seadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele. Täiskasvanute koolitajatel on koolituste läbiviimiseks vajalik erialane kvalifikatsioon, õpi- või töökogemus ning täiskasvanute koolitaja pädevus. Samuti soovitakse saada kinnitust, kuidas asutused koolitajaid hoiavad ja kas koolitajad arendavad selles õppekavarühmas regulaarselt oma pädevusi.

Kolmandaks peavad õppekavad vastama täienduskoolituse standardile. Täienduskoolitusasutusel peavad olemas olema õppekavade väljatöötamise ja arendamise põhimõtted. Hindamisel kontrollitakse, kas asutuses vaadatakse õppekavad regulaarselt üle, selgitatakse välja nende arenguvajadused, kasutades õppijate, koolitajate jt osapoolte (nt tööandjad) tagasisidet, ning uuendatakse õppekavasid, püüeldes parima kvaliteedi poole.

Neljandaks peavad õppekavad ja õppetöö vastama haridus- ja teadusministri ja kehtestatud tingimustele ja kriteeriumidele. Näiteks võidakse hinnata, kas õppija õppimine on toetatud ja tagasisidestatud. Kas koolitaja lähtub õppe läbiviimisel õppekavast ja toetab õppijat õppe protsessis. Kui koolitust viib läbi mitu koolitajat, kas koolitajad on koostöös läbi arutanud kogu õppe sisu ja tagavad, et see moodustab õppija vaates terviku.

TäKS § 129 lõikes 5 antakse haridus- ja teadusministrile volitusnorm õppekavarühma kvaliteedihindamise tingimuste ja korra kehtestamiseks (vt käesoleva eelnõu rakendusakti kavandi lisa nr 1). Määruse eelnõu lisas esitatakse õppekavarühmad, milles on võimalik kvaliteedihindamine läbida. Täienduskoolituse standardis18 liigitatakse kõik õppekavad õppekavarühmadesse, õppekavarühmad omakorda kuuluvad õppesuundadesse ja ‑valdkondadesse (õppekavarühmi on 90, õppesuundi 39 õppevaldkondi on kokku 11), kuid kõiki õppekavarühmi ei hõlmata kvaliteedihindamisse. Näiteks jäetakse välja interdistsiplinaarsete õppekavade rühmad, mis ühendavad endas vähemalt kolme õppekavarühma, milles ükski koolitusala selgelt ei domineeri. Hindamisest jäetakse välja ka traditsioonilise ja täiendava meditsiini õppekavarühm, kuna valdavalt ei ole tegemist tõenduspõhise õppekavarühmaga (sisaldab alternatiivmeditsiini koolitusi).

Haridus- ja teadusministri määrusega reguleeritakse põhinõuded mikrokvalifikatsiooni hindamiseks. Õppe kvaliteedinõuded õppekavarühmas on täidetud, kui õppekavad on asjakohased ning toimub nende tõenduspõhine arendamine ja rakendamine; õppija õppimine on toetatud ja tagasisidestatud; täiskasvanute koolitajatel on õppe läbiviimiseks vajalikud kompetentsid ja toimub nende arendamine; ressursid kvaliteetse õppe jätkusuutlikuks läbiviimiseks on piisavad. Hindamisel selgitatakse välja, kas asutusel on olemas õppekavade väljatöötamise ja arendamise põhimõtted ja neid rakendatakse praktikas. Kas õppekavad on välja töötatud sihtrühma või tööturu vajadustest lähtuvalt. Kui on võimalik, kas toetutakse valdkondlikele uuringutele ja lähtutakse regulatsioonidest või kutsestandarditest. Kas asutuses vaadatakse regulaarselt üle õppekavad, selgitatakse välja nende arenguvajadused, kasutades õppijate, koolitajate jt osapoolte tagasisidet jne. Keskendutakse ka sellele, kas õppija õppimine on toetatud ja tagasisidestatud. Kas koolitaja lähtub õppe läbiviimisel õppekavast ja toetab õppijat õppe protsessis. Kui koolitust viib läbi mitu koolitajat, kas koolitajad on koostöös läbi arutanud kogu õppe sisu ja tagavad, et see moodustab õppija vaates terviku. Hindamisel on fookuses täiskasvanute koolitajate kompetentsid ja nende arendamine. Samuti asutuse jätkusuutlikkus, kas asutus suudab õppe taset hoida, kas tal on piisavalt finantsressursse. Hinnatakse ka seda, kas füüsiline keskkond vastab tervisekaitse, töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele ja on õppijatele ohutu. Kas koolituse kirjelduse juures on olemas info ruumide ligipääsetavuse osas. Veebikeskkonnas läbiviidava õppe puhul arvestatakse õppija vajadustega. Õppija toetamiseks õpiväljundite saavutamisel on kavandatud aja- ja asjakohased digitehnoloogilised lahendused, sh vajadusel e-õppe keskkond. Koolituse kirjelduses on nimetatud, milliseid tehnoloogilisi vahendeid õppijal on vaja, et veebiõppes osaleda jne.

TäKS § 1210 lõikes 1 antakse haridus- ja teadusministrile õigus määrata kvaliteedihindamist korraldav asutus. Kvaliteedihindamist hakkab korraldama Haridus- ja Noorteamet (HARNO). Hindamist korraldav asutus moodustab õppekavarühma kvaliteedihindamiseks hindamisnõukogu ning kinnitab selle töökorra ja selle otsuste peale esitatud vaiete lahendamise korra. Nõuded hindamisnõukogule esitatakse TäKS § 129 lõike 5 alusel kehtestavas haridus- ja teadusministri määruses. Määruses reguleeritakse ka hindamise menetlusaeg: hindamisnõukogu peab hindamisotsuse tegema kuue kuu jooksul taotluse esitamisest arvates. Selline tähtaeg on seatud seetõttu, et tagada õppekavarühma taotluse hindamiseks ekspertkomisjoni jaoks piisav aeg. Näiteks kutseharidusel on määruses „Kutseõppe kvaliteedi hindamise tingimused ja kord“ sätestatud, et kutseõppe kvaliteedi hindamist taotleb kool vähemalt 12 kuud enne hindamist. Kõrghariduse taotlus õppe õiguse saamiseks esitatakse vähemalt üheksa kuud enne õppeaasta algust riikliku registri EHISe õppekavade ja lubade alamregistris.

TäKS § 1210 lõikes 2 antakse hindamisnõukogule volitus kehtestada nõuete täitmise hindamisjuhised ja -metoodika ning võtta vastu õppekavarühma kvaliteedihindamise otsused.

TäKS § 1210 lõikes 3 sätestatakse, milliseid otsuseid saab hindamisnõukogu vastu võtta. Hindamisnõukogu saab vastu võtta otsuse, et täienduskoolitusasutuse õppekavarühmas toimuv õppetöö vastab täielikult kvaliteedihindamise kriteeriumidele ja teeb positiivse hindamisotsuse tähtajaga viis aastat. Selle otsuse tulemusel saab asutus õiguse läbi viia mikrokvalifikatsiooniõpet hinnatud õppekavarühmas. Kui täienduskoolitusasutuse õppetöö õppekavarühmas vastab osaliselt või ei vasta kõikidele kvaliteedihindamise kriteeriumidele, teeb hindamisnõukogu negatiivse otsuse. Hindamisnõukogu otsused avalikustatakse TäKSi § 1210 lõike 4 alusel EHISes.

TäKS § 1210 lõikes 5 sätestatakse alused, mil võib hindamisnõukogu õppekavarühma kvaliteedihindamise positiivse otsuse kehtetuks tunnistada. Need on: kui riikliku või haldusjärelevalve käigus selgub, et täienduskoolitusasutuse tegevus on vastuolus õigusaktidega või haldusjärelevalvet teostava haldusorgani ettekirjutust ei ole täidetud; kui täienduskoolitusasutus on esitanud õppekavarühma kvaliteedihindamisel valeandmeid, mis omavad tähtsust positiivse otsuse tegemisel; täienduskoolitusasutus ei vasta TäKSis või selle alusel kehtestatud õigusaktides kehtestatud nõuetele või kui täienduskoolitusasutus on teatanud majandustegevusest loobumisest.

Hindamisnõukogu otsused kvaliteedihindamise kohta ja positiivse otsuse kehtetuks tunnistamise kohta on vaidlustatavad kohtus halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Lisaks kehtestab kvaliteedihindamise otsusele vaide esitamise korra hindamist korraldav asutus.

Põhiõiguste riive (PS § 31)

Eelnõuga nähakse ette mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise eeldused (õppekavarühma kvaliteedihindamine ja õppekava registreerimine), mis kujutavad endast põhiseaduse § 31 riivet.

Põhiseaduse paragrahvi 31 esimeses lauses on mh sätestatud õigus tegelda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus. Riigikohus on selgitanud 09.12.2013. a otsuse 3-4-1-2-13 p-s 105: „Põhiseadusega tagatud ettevõtlusvabadusel on mitu tahku. Ühest küljest tagatakse sellega igaühe õigus tegeleda ettevõtlusega, s.o tegevusega, mille eesmärk on eelkõige tulu saamine kauba tootmisest või müügist, teenuse osutamisest jms. Teisalt peab riik tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks, et kaitsta ettevõtjat teiste ettevõtjate õigusvastase tegevuse eest konkurentsi takistamisel või äritegevuse kahjustamisel. Ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsivabadusega ei kaitsta aga mitte üksnes teiste ettevõtjate ettevõtlusvabadust, vaid ka tarbijat. Konkurentsivabadus lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima hinnaga.“ Lisaks on isikul õigus ettevõtlusvabaduse alusel nõuda, et riik ei looks konkurentidele põhjendamatuid eeliseid ja seeläbi hoiduks isiku ettevõtluse kahjustamisest.19

Põhiseaduse paragrahvi 31 teine lause järgi võib seadus sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra. Riigikohtu selgituse kohaselt annab § 31 teine lause seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest (RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15). See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad aga olema sekkumist õigustavad põhjused (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 51).20

Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Seadusandja peab arvestama proportsionaalsuse põhimõttega (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00).21 Ettevõtlusvabaduse piiramiseks kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.

Põhiõiguste riive on põhiseaduspärane üksnes siis, kui see on põhjendatud. Selleks, et riive oleks põhjendatud, peab riive aluseks olev meede olema proportsionaalne. Proportsionaalne on meede siis, kui ta järgib legitiimset eesmärki, on kohane ehk sobiv, vajalik ja proportsionaalne kitsamas tähenduses.

a. Mikrokvalifikatsioonile tingimuste kehtestamise eesmärk on tagada inimeste õigus kvaliteetsele haridusele ja riigi kontroll pakutavate mikrokvalifikatsioonide ühtlase kvaliteedi üle. Need eesmärgid on legitiimsed.

b. Mikrokvalifikatsioon on üks võimalus, kuidas täiskasvanud õppijad jõuaksid tervikliku kvalifikatsiooni omandamiseni. Seetõttu peab õppe kvaliteet vastama asjaomase haridustaseme kvaliteedile. Samuti on mikrokvalifikatsiooni väljund tööturul vajalike terviklike teadmiste ja oskuste omandamine, milleks on vaja tagada läbitud koolituse kvaliteet. Riigi huvi on tagada ühtlane mikrokvalifikatsioonide tase ja kvalifikatsioonide usaldusväärsus. Seega on mikrokvalifikatsioonile kvaliteedihindamise kehtestamine sobiv meede, mis aitab kaasa eesmärkide saavutamisele.

c. Mikrokvalifikatsiooni kvaliteet on võimalik tagada selle hindamise kaudu. See tähendab, et mikrokvalifikatsioone võivad pakkuda kõrgkoolid ja kutseõppeasutused, kellel on õppeõigus või õppe läbiviimise õigus, ning muud täienduskoolitusasutused, kes on läbinud õppekavarühma kvaliteedihindamise. Kvaliteedihindamise kehtestamata jätmisega ei ole võimalik mikrokvalifikatsiooni kvaliteeti sama efektiivselt tagada. Seega on mikrokvalifikatsiooniõppele tingimuste seadmine vajalik meede, et tagada selle kvaliteet.

d. Euroopa Komisjoni mikrokvalifikatsioonide soovituse22 järgi on oluline, et liikmesriigid edendaksid ja tagaksid mikrokvalifikatsioonide kasutusele võtmisel nende kvaliteedi. Selle soovituse järgi aitab mikrokvalifikatsiooni kasutusele võtmine jätkata madalama haridusega inimeste haridusteed, toetab varasema õpikogemuse arvestamist, võimaldab jõuda tervikliku kvalifikatsioonini ning paindlikult reageerida tööturu või ühiskonnaelu muutustele. Mikrokvalifikatsiooni pakkumiseks Eesti õiguses tingimuste seadmine aitab seda ülesannet täita. Selleks, et tagada mikrokvalifikatsioonide usaldusväärsus, on vajalik tagada nende kvaliteet. Madalama haridusega inimeste haridustee jätkamine ja inimestele tervikliku kvalifikatsioonini jõudmise võimaluse tagamine kaalub ettevõtlusvabaduse riive üles. Mikrokvalifikatsioonile tingimuste seadmine ei puuduta muid täienduskoolitusi.

Eelnevale tuginedes on eelnõu koostajad seisukohal, et mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisele tingimuste kehtestamine on proportsionaalne meede, tagamaks inimeste õiguse kvaliteetsele haridusele ja riigi kontrolli pakutavate mikrokvalifikatsioonide ühtlase kvaliteedi üle ehk mikrokvalifikatsiooniõppe kvaliteedi. Selline ettevõtlusvabaduse riive on nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Eelnõu § 1 punktiga 22 täpsustakse TäKS § 15 lõike 2 sõnastust. Kehtiva sõnastuse järgi võib riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest ja struktuurfondi vahenditest rahastada või hüvitada üksnes täienduskoolitusasutuse läbiviidavat täienduskoolitust, mis vastab TäKSis ja selle alusel kehtestatud õigusaktis kehtestatud nõuetele. Kuna TäKS § 15 lõikes 4 tuuakse välja sellest nõudest erandid, jäetakse TäKS § 15 lõikest 2 välja sõna „üksnes“.

Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse TäKS § 15 lõiget 4. Riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest on kehtiva seaduse järgi lubatud rahastada või hüvitada koolitamiseks tegevusluba omava või EHISesse majandustegevusteate esitanud täienduskoolitusasutuste läbiviidavat täienduskoolitust. Seega väljaspool Eestit tegutseva koolituse läbiviija koolitust saab rahastada üksnes juhul, kui koolituse pakkuja on esitanud täienduskoolituse majandustegevusteate. Kuid üha enam pakutakse rahvusvahelisi koolitusi, ka Covid-19 kriisi raames on esile kerkinud õpet vahendavad rahvusvahelised õppeplatvormid (Coursera, Udemy jms). Rahvusvahelised platvormid ja e-koolitused ei ole alati parim lahendus igas valdkonnas õppimiseks, kuid näiteks IT ja andmeteaduse valdkonnas on pakutavad võimalused (kiired ja läbimõeldud programmid) väga väärtuslikud. Kehtiv seadus ei võimalda aga mujalt maailmast otsida parimat koolitust ja seda rahaliselt toetada. Euroopaülest akrediteerimist või kvalifikatsioonide aktsepteerimist (taotlevad rahvusvahelised kvalifikatsioonide pakkujad, nt Microsoft) ei planeerita, mistõttu on igal liikmesriigil pädevus otsustada, kuidas seda korraldada. Seaduse koostamise aruteludel kaaluti kõigepealt võimalust luua rahvusvahelistele õppeplatvormidele alternatiivprotseduur. Kuid see lahendus ei leidnud poolehoidu põhjusel, et suured ja tuntud rahvusvahelised koolituse pakkujad eeldatavalt ei pruugi olla huvitatud Eesti koolitusturule sisenemisest selle väiksuse tõttu.

Eeltoodust tulenevalt lisatakse eelnõusse säte, mis võimaldab täienduskoolitust tellida ka väljaspool Eestit tegutsevalt koolitajalt. Sellisel juhul peab koolituse tellija ise hindama tellitava koolituse kvaliteeti ja sobivust. Koolituse vastavuse hindamisel võiks tellija lähtuda ja juhinduda täienduskoolituse standardi õppekava nõuetest. Koolituse tellijaks peetakse eelnõu tähenduses ettevõtet, asutust, vajadusel ka isikut, kes koolitust tellib ja rahastab. Väljaspool Eestit tegutsevate täienduskoolitusasutuste pakutavate koolituste (ka rahvusvaheliste õppeplatvormide poolt vahendatavate koolituste) puhul võiks jälgida, et koolituse tutvustuses oleks välja toodud teave koolituse nimetuse, õpiväljundite või õppe sisu ja selle vastavuse kohta eesmärgile, vajadusel õpingute alustamise tingimused, õppe maht, õppekeskkonna kirjeldus (sh veebikeskkond), õppematerjalide loend (juhul kui koolituse läbimiseks on ette nähtud õppematerjalid), lõpetamise tingimused ja väljastatavad dokumendid; koolitaja kvalifikatsiooni, õpi- või töökogemuse kirjeldus jne Kui rahvusvaheline õppeplatvorm või välisriigis tegutsev koolitusasutus pakub mikrokvalifikatsioone, siis peab ta läbima täienduskoolituse kvaliteedi hindamise vastavalt eelnõu paragrahvidele § 129 ja 1210.

Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse TäKS § 16 lõiget 2 ja eelnõu § 1 punktiga 26 muudetakse sama paragrahvi lõiget 4. TäKS § 16 lõike 2 kehtiva sõnastuse järgi on riiklik täienduskoolituse tellimus riigieelarvest rahastatavate täienduskoolituskohtade arv täienduskoolituse õppekavarühmade või kursuste kaupa. TäKSi § 16 lõike 4 järgi kehtestab haridus- ja teadusminister riikliku täienduskoolituse tellimuse koostamise ja esitamise korra ning akadeemilise tunni maksumuse õppekavarühmade kaupa. Mõlemast muudetavast sätetest jäetakse välja viide täienduskoolituse õppekavarühmadele ja kursustele. Koolitusvajadusele paindlikuks reageerimiseks võib tekkida vajadus rakendada mitmekesiseid riikliku täienduskoolituse tellimuse arvestuse metoodikaid, mida seaduse kehtiv sõnastus ei võimalda. Metoodika arvestuse reguleerimine ministri määruses võimaldab enam paindlikkust.

Eelnõu § 1 punktiga 25 tunnistatakse kehtetuks TäKS § 16 lõige 3 ja eelnõu § 1 punktiga 27 tunnistatakse kehtetuks TäKSi § 16 lõige 5, mis reguleerivad riikliku täienduskoolituse tellimuse maksumuse ja akadeemilise tunni maksumuse kujunemist. Nende reguleerimine seaduse tasandil ei võimalda arvestada erinevate õppemeetodite ja õppevormide eripäraga, mistõttu jäetakse vastavad regulatsioonid seadusest välja. Täienduskoolituse tellimuse maksumuse ja akadeemilise tunni maksumuse kujunemise reguleerimine TäKS § 16 lõike 4 alusel kehtestatavas määruses võimaldab suuremat paindlikkust ning arvestada erinevate õpete (nt e-õppe), eripäradega.

Eelnõu § 1 punktiga 28 täiendatakse TäKS paragrahvi 17 lõigetega 11 ja 12, et täpsustada riikliku ja haldusjärelevalve läbiviimist, eelkõige mikrokvalifikatsiooniõppe üle. TäKS § 17 lõikega 11 antakse Haridus- ja Teadusministeeriumile õigus järelevalve läbiviimisel kaasata eksperte. Täienduskoolitusasutuse üle järelevalve läbiviimisel on vaja kaasata sisueksperte, lisatav säte seda edaspidi võimaldab. TäKSi § 17 lõikes 12 nähakse ette, et mikrokvalifikatsiooniõppe üle riikliku või haldusjärelevalve läbiviimise korral on Haridus. Ja Teadusministeeriumil õigus kaasata hindamist korraldav asutus (ehk HARNO), kellel on sisuline pädevus õppe kvaliteeti hinnata. HARNO hinnangu täienduskoolitusasutuse kvaliteedi kohta eelhaldusaktiga.

Eelnõu § 1 punktiga 29 täiendatakse TäKSi paragrahvi 20 lõigetega 4–7 eesmärgiga anda üleminekuaeg mõnede TäKSi muudatustega kohanemiseks. TäKS § 20 lõikes 4 antakse täienduskoolitusasutusele üheaastane üleminekuaeg, et viia enda andmed EHISes ja oma veebilehel või muus digikeskkonnas kooskõlla muudatusega, mis näeb ette täienduskoolitusasutuse pidaja mõiste kaotamise.

TäKS § 20 lõikes 5 nähakse ette, et täiskasvanute koolitaja peab koolitatavas valdkonnas erialased ja täiskasvanute koolitamise kompetentsid omandama ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest. Täiskasvanute koolitaja kompetentside olemasolu hindab täienduskoolitusasutus. Eelnõuga antakse üleminekuaeg selleks, et täienduskoolitusasutustel oleks võimalik hinnata oma koolitajate kompetentse ja vajadusel koolitajate teadmisi ning oskusi selles valdkonnas täiendada.

TäKSi § 20 lõikega 6 antakse üheaastane üleminekuaeg selleks, et täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajal oleks võimalik omandada täiskasvanute koolitaja 7. taseme kutse juhul, kui tal see puudub või tal ei ole omandatud magistrikraadi ega sellele vastavat kvalifikatsiooni.

TäKSi § 20 lõikes 7 antakse üleminekuaeg mikrokvalifikatsiooniõppele üleminekuks. TäKSi § 20 lõikega 7 antakse üleminekuaeg selleks, et mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviijatel oleks võimalik õigeaegselt õppekavad, mille alusel alustatakse õppetööd, EHISesse kanda. Üleminekuaeg on vajalik segaduste vältimiseks ja toimiva tehnilise lahenduse loomiseks k.a liidestamiseks tasemeõppeasutuste õppeinfosüsteemide ja EHISe vahel, et tagada vajalike mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava andmete ülekandmine. Kuna suurem osa mikrokvalifikatsiooniõppe pakkujatest on eelduslikult kõrgkoolid ja kutseõppeasutused, seotakse mikrokvalifikatsiooniõppele üleminek õppeaasta algusega (ehk 1. september 2025).

Eelnõu paragrahvidega 2, 3 ja 5 muudetakse keeleseadust, kodakondsuse seadust ning töötervishoiu ja tööohutuse seadust. Seaduste muutmine tuleneb TäKSi muudatusest, millega jäetakse TäKSist välja täienduskoolitusasutuse pidaja mõiste. Vastav muudatus on vajalik teha ka teistes seadustes, kus täienduskoolitusasutuse pidajat nimetatakse.

Eelnõu §-ga 4 täiendatakse riigilõivuseadust. Seadust täiendatakse sätetega, millega kehtestatakse riigilõivud mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise tegevusloa taotluse läbivaatamise eest (§ 564), täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise eest (§ 581) ja mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava EHISesse esitamise eest (§ 582).

Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise eest on riigilõiv 1450 eurot ning tegevusloa taotluse ja EHISesse esitatud õppekava läbivaatamise eest 100 eurot.

Tegevusloa taotlusega seotud riigilõiv katab taotluse läbivaatamisega seotud kulud. Arvesse on võetud otsesed kulud (tööjõukulud, sh palk ning maksud, ja majanduskulu, sh sidekulud, kulutused ruumidele, transpordi kulu, trükikulud). Õppekava esitamisega seotud riigilõiv katab õppekava läbivaatamisega seotud kulud, mis on sarnased tegevusloa taotluse läbivaatamise kuludega.

Õppekavarühma kvaliteedihindamise riigilõivu suuruse arvutamisel on arvestatud hindamisekspertide, hindamiskomisjoni esimehe, komisjoni koordinaatori, kvaliteedikontrolli, täienduskoolituse hindamisnõukogu ja vajadusel lisaekspertide töötasudega. Ühe asutuse õppekavarühma hindamise maksumus kokku on 1450 eurot, mis katab kvaliteedihindamise otsesed kulud.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga täpsustakse täiskasvanute täienduskoolitusega seotud termineid. Eelnõu sisaldab ka uusi termineid, neid on eelnõus ka selgitatud. Eelnõus on kasutusel ja selgitatakse järgmised uued terminid: mikrokvalifikatsioon, mikrokraad, õppekavarühma kvaliteedihindamine, mitteformaalõpe ja informaalõpe. Eelnõu tähenduses on uus termin ka õpiväljund, mida kasutatakse küll täienduskoolituse standardis, kuid täpsemalt seda õigusaktides määratletud ei ole. Uued terminid on:
• Mitteformaalõpe on seaduse tähenduses eesmärgistatud vabatahtlik õpe, mis toimub kindlatele huvirühmadele erinevates keskkondades.
• Informaalõpe on eesmärgistatud või eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides.
• Mikrokvalifikatsioon on täienduskoolitusel omandatud, tõendatud ja tunnustatud teadmiste ja oskuste kogum, mis vastab tööturu või ühiskonna vajadustele. Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui mikrokraadi õppekava mahust vähemalt poole moodustavad kõrgharidustaseme õppe õppeained.
• Õppekavarühma kvaliteedihindamine on täienduskoolitusasutuse õppekavade ning nende alusel toimuva õppe ja õppealase arendustegevuse hindamine õppekavarühmas.
• Õpiväljundid on õppimise tulemusel omandatavad teadmised ja oskused, mille saavutatust on võimalik tõendada ja hinnata.
• Tellimuskoolitus on tellija soovidest ja vajadustest lähtuv täienduskoolitus, mis on mõeldud üksnes ettevõtte või asutuse isikute koolitamiseks.

Täiendatud ja täpsustatud terminid:
• Täienduskoolitus on õpiväljundipõhise õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud mitteformaalne õpe, mis on suunatud õpiväljundite saavutamisele.
• Täiskasvanute koolitaja on TäKSi tähenduses spetsialist, kes sihipäraselt loodud õpisituatsioonis toetab täiskasvanud inimeste õppimist ja enesearendust. Täiskasvanute koolitajal peavad olema koolitatavas valdkonnas erialased ja täiskasvanute koolitaja kompetentsid. Täienduskoolitusasutus hindab täiskasvanute koolitaja kompetentside olemasolu.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusaktidega
Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Eelnõus on arvestatud Euroopa oskuste tegevuskava (01.07.2020) meetmega, mis hõlmab mikrokraadide kasutuselevõttu, nende läbipaistvust ja kvaliteedi toetamist terves Euroopa Liidus.

6. Seaduse mõjud

Järgmistes alapunktides on käsitletud mõjusid, mis kaasnevad eelnõu peamiste muudatustega. Muudatusega kaasnevad sotsiaalsed mõjud ning mõjud majandusele ja regionaalarengule, riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele. Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja looduskeskkonnale ega mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele.

Muudatused jagunevad:
6.1.1. Muudatus: mikrokvalifikatsiooniõppe regulatsiooni (maht, mõiste, läbiviimine, õppekavad, tunnistused) kasutuselevõtmine.
6.1.2. Muudatus: täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine ja tegevusloa taotlemine selleks, et pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet.
6.1.3. Muudatus: täiskasvanute koolitaja mõiste täpsustamine.
6.1.4. Muudatus: täienduskoolituse rahastamise osa täiendamine.
6.1.5. Muudatus: täienduskoolitusasutuse pidaja mõiste asendamine täienduskoolitusasutusega.
6.1.6. Muudatus: järelevalve mikrokvalifikatsiooniõppe üle.

6.1. Mõju avaldav muudatus: mikrokvalifikatsiooniõppe regulatsiooni kasutuselevõtmine

Valdkond: mõju haridussüsteemile

Sihtrühm: kõrgkoolid (16 täienduskoolituse majandustegevusteatega asutust), kutseõppeasutused (29) ja täienduskoolitusasutused (1200-1300) ehk mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviijad.

Mõju ulatus: muudatuse kõige märkimisväärsem mõju on kõrgkoolidele, kutseõppeasutustele ja täienduskoolitusasutustele, kes saavad ühtsed alused mikrokvalifikatsiooni termini kasutamiseks. Seaduses sätestatud mikrokvalifikatsiooni reguleerimine võimaldab osapooltel üheselt aru saada, mis on mikrokvalifikatsioon. Vastasel juhul kasutatakse ja pakutakse mikrokvalifikatsioone erinevatel alustel.

Mikrokvalifikatsiooniõppe regulatsiooni kasutuselevõtmine mõjutab peamiselt neid asutusi, kes hakkavad mikrokvalifikatsiooniõpet pakkuma. Koolitajate roll regulatsiooni rakendamisel on vähem olulisem, kuid nende panus on tähtis õppetöö kvaliteedi ja õppijate edukuse tagamiseks. Ehkki mikrokvalifikatsiooniõppe pakkumiseks ei pruugi olla vajalikud spetsiifilised kvalifikatsiooninõuded koolitajatele, mõjutab nende pädevus ja professionaalsus siiski otseselt õppeprotsessi kvaliteeti ja tulemusi. Koolitajatel võib tekkida vajadus kohandada oma õppemeetodeid, hindamist ja õpetamist vastavalt mikrokvalifikatsiooniõppe põhimõtetele ja nõuetele. Kuigi täienduskoolitusasutused vastutavad peamiselt õppekavade väljatöötamise eest, võivad koolitajad olla olulised partnerid nende koostamisel ja kohandamisel vastavalt oma erialasele pädevusele ja kogemusele.

Mõju avaldumise sagedus: muudatused eeldavad kõrgkoolide, kutseõppeasutuste ja täienduskoolitusasutuste õppekorralduse aluste, kvaliteedi tagamise aluste ja õppekavade ülevaatamist ja täiendamist. Esialgu on tegevus ühekordne, et dokumendid viia kooskõlla muudatustega õigusaktides. Edasiselt on see protsess pidev ja regulaarne nagu praegugi. Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava koostamisel peavad asutused arvestama õigusaktide nõuetega, see on iga õppekava puhul ühekordne tegevus. Lisaks peavad asutused esitama tegevusloa taotluse mikrokvalifikatsiooni õppekava avamiseks või esitama mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava EHISesse. See tähendab sihtrühma jaoks nii administratiivse koormuse kasvu kui ka finantsilise koormuse kasvu.

Muudatuste ulatus, mille käigus tuleb üle vaadata ja täiendada õppekorralduse alused, kvaliteedi tagamise alused ja õppekavad, võib varieeruda sõltuvalt asutuse suurusest ja keerukusest. Näiteks väikese täienduskoolitusasutuse puhul võib selline ülevaatamine ja täiendamine olla suhteliselt lihtne ja hõlmata peamiselt asutuse omanikku või juhti, kes vastutab kõigi aspektide eest. Suurema tasemeõppeasutuse puhul võib muudatuste protsess olla oluliselt mahukam ja keerukam. Sellistes asutustes võib muudatuste elluviimisel olla kaasatud mitmed töötajate rühmad, sealhulgas õpetajad, koolitajad, administratiivpersonal ja juhtkond.

Eelnõu rakendusakti mõjul ühtlustub ja täpsustub mikrokvalifikatsioonitunnistustel olev teave. Selles aspektis ei kaasne mikrokvalifikatsiooni väljastavatele asutustele täiendavat koormust, sest tunnistusi antakse välja ka praegu. Seaduse jõustumisel lisandub ülikoolidele, rakenduskõrgkoolidele, kutseõppeasutustele ja muudele täienduskoolitusasutustele kohustus kanda mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavadel õppinute andmed EHISesse, et oleks võimalik genereerida ühtne mikrokvalifikatsioonitunnistus. E-tunnistuste registrisse kantakse ainult mikrokvalifikatsioonitunnistused. Tunnistused väljastatakse neile õppijatele, kelle teadmisi ja oskusi on õppe lõpuks kontrollitud. Mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviijate jaoks tähendab andmete kesksesse registrisse sisestamine regulaarset koormuse kasvu. Mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviijad peavad järgima keskse registri kehtestatud nõudeid, sealhulgas tähtaegu ja vorminguid. See nõuab jälgimist ja planeerimist, et tagada, et kõik vajalikud andmed oleksid õigel ajal ja õiges vormingus esitatud või sisestatud.

Mikrokvalifikatsiooni pakkujate administratiivne koormus algselt kasvab, sest mikrokvalifikatsioonitunnistuste kesksesse süsteemi edastamiseks on vaja teha lisatööd (sisestamine või CSV-failide üleslaadimine). Silmas on peetud X-teega liidestavat keskset andmehaldussüsteemi. Hiljem täienduskoolitusasutuste administratiivne koormus võib väheneda, kui piisav hulk õppijaid ja õppe tellijad süsteemi omaks võtavad ja seda igapäevases praktikas kasutama hakkavad. Siis vabanevad täienduskoolitusasutused suurest osast mikrokvalifikatsioonitunnistuste printimise, (digi)allkirjastamise ning õppijatele ja tellijatele saatmisega seotud administratiivsest tööst.

Mikrokvalifikatsiooni pakkumiseks valmisolek ja sellest tulenev mõju sõltub kindlasti asutusest endast, kas see on nende jaoks tulus ettevõtmine ning kas nad on valmis sellega kaasnevateks kulutusteks ja täiendavaks koormuseks. See võib erineda asutuste ja valdkondade lõikes, mõnes valdkonnas võib mikrokvalifikatsioon olla turul väga nõutud (nt infotehnoloogia, juhtimine, digitaalne turundus jne), samas kui teises valdkonnas võib see olla vähem vajalik või levinud. Suuremad täienduskoolitusasutused võivad näha mikrokvalifikatsiooniõppe pakkumises võimalust oma õppeteenuste laiendamiseks, uute sihtgruppide ligimeelitamiseks või turupositsiooni tugevdamiseks. Spetsialiseerunud täienduskoolitusasutused võivad olla mikrokvalifikatsiooniõppe pakkumisest huvitatud, kui see pakub nende õppekavale lisandväärtust või on nende ärimudeliga kooskõlas.

Võib eeldada, et täienduskoolitusasutustel on huvi mikrokvalifikatsioonide pakkumise vastu, eriti arvestades õppijate ja tööturu nõudlust konkreetsete oskuste ja teadmiste järele. Kuna kõrgkoolide poolt pakutud mikrokraadiprogrammid on saanud positiivset vastukaja ja nende populaarsus on järjest kasvav, võib eeldada, et ka täienduskoolitusasutuste mikrokvalifikatsioonid leiavad hea vastuvõtu. Kõrgkoolide mikrokraadid on tõestanud oma väärtust ja sobivust tänapäeva õppevajaduste rahuldamiseks, pakkudes paindlikke ja spetsiifilisi õppemudeleid. Sarnaselt võivad täienduskoolitusasutuste mikrokvalifikatsioonid pakkuda praktilist ja asjakohast õpet, mis vastab tööturu vajadustele ning võimaldab õppijatel omandada kiiresti vajalikud oskused ja teadmised. Seega võib eeldada, et kui täienduskoolitusasutused suudavad pakkuda kvaliteetseid mikrokvalifikatsioone, leiavad need kindlasti positiivset vastukaja ja huvi nii õppijate kui ka tööandjate seas.

Ebasoovitavate mõjude risk: mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviijatel kaob täielik vabadus pakutava õppe osas. Riiklik definitsioon võib senise praktikaga võrreldes osutuda liiga kitsaks või piiravaks (nt nõuded mahule), mistõttu võib kaduda erinevate osapoolte huvi mikrokvalifikatsioonide pakkumise vastu. See risk on siiski väike, kuna osa kõrgkoole on hakanud pakkuma mikrokraadiprogramme, mille keskmine maht jääb umbes 18 ainepunkti piiresse. See tähendab, et kuigi riiklik definitsioon võib teatud määral mõjutada mikrokvalifikatsioonide pakkumist, võivad kõrgkoolid ja teised asutused juba olla kohanenud ja suutelised pakkuma selliseid mikrokraade, mis vastavad nii nende endi kui ka tööturu ja ühiskonna vajadustele ning on kooskõlas kehtima hakkava regulatsiooniga.

Täienduskoolitusasutustel, kellel on olemas hästi toimiv täisfunktsionaalne õppeinfosüsteem (nt ülikoolid), tuleb õppeinfosüsteemile lisada andmeedastuse funktsionaalsus nii tunnistuste kui ka õppekavade andmete saatmiseks X-tee teenuse abil loodavasse kesksesse süsteemi. Alternatiivina X-tee teenuse kasutusele võib täienduskoolitusasutus piirduda CSV-andmefaili väljundi loomisega, mille abil saab tunnistuste või õppekavade andmed kesksesse süsteemi üles laadida. X-tee teenuse kasutuselevõtu puhul võib arenduskulu olla veidi suurem, aga edasine töömaht andmete edastamisel on jällegi väiksem kui CSV-faili abil andmete saatmisel. X-tee teenusega seotud kulud tuleb täienduskoolitusasutustel endal kanda, mis on ebasoovitav mõju asutuse vaates. Eratäienduskoolitustest on oma õppeinfosüsteem kolmandikul (u 450-l), nende liidestatavuse kohta Haridus- ja Teadusministeeriumil andmeid ei ole. Õppeinfosüsteemile andmevahetuse funktsionaalsuse lisamiseks vajalike arendustööde mahu suurusjärk võib varieeruda vahemikus 20-100 tööpäeva.

Seaduseelnõu jõustumisel peavad täienduskoolitusasutused tegema lisakulutusi andmeedastuse funktsionaalsuse loomiseks, mis on finantsilise koormuse suuremine, või sisestama andmeid CVS-andmefaili, mis lisab mõningase halduskoormuse täienduskoolitusasutusele.

Valdkond: sotsiaalsed mõjud
Alavaldkond: mõju võrdsetele võimalustele

Sihtrühm: õppijad, täiskasvanud elanikkond

Mõju ulatus: mikrokvalifikatsioonide pakkumise reguleerimine loob selgema raamistiku täienduskoolitusmaastikul, mis omakorda hõlbustab õppijate (aasta jooksul osaleb täienduskoolitusel ligikaudu 400 000 inimest) orienteerumist selles. Üheks oluliseks elemendiks on andmebaasid, mis võimaldavad tutvuda mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavadega, väljastada tunnistusi ning toetavad nende tunnustamist nii tööturul kui ka haridussüsteemis.

Mikrokvalifikatsioonide andmebaasi loomine võimaldab õppijatel hõlpsasti leida endale sobivaid mikrokvalifikatsioone. See loob keskkonna, kus on kergesti ligipääsetav lai valik kvaliteetseid ja asjakohaseid õppekavasid erinevate oskuste ja teadmiste omandamiseks. Andmebaasi kasutamine võimaldab õppijatel kiiresti leida vajalikud õppevõimalused vastavalt nende huvidele, karjäärieesmärkidele ja vajadustele.

Mikrokvalifikatsioonitunnistuste register, mis on osa e-tunnistuste registrist, võimaldab jälgida õppijate saavutusi ja väljastatud tunnistusi, tagades seeläbi nende usaldusväärsuse. Lisaks toetab registri olemasolu ka õppijate lihtsamat üleminekut erinevate õppekavade vahel ning võimaldab neil oma oskusi ja teadmisi paremini esile tuua. Muudatuse mõju on positiivne, sihtrühmale ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski ei ole.

Valdkond: mõjud regionaalarengule ja majandusele

Sihtrühm: tööandjad

Mõju ulatus: mikrokvalifikatsiooniõppe reguleerimine mõjutab kaudselt majandust. Mikrokvalifikatsiooni mõiste on eelnõus reguleeritud nii, et fookuses on eelkõige tööturu ja ühiskonna arenguvajaduste jaoks vajalike oskuste ja teadmiste arendamine. Muudatus võib puudutada kõiki tööandjad. Kuid OSKA valdkonnauuringutes on esile toodud kasvav vajadus IKT-spetsialistide, tehnikute ja mehhatroonikute, mitmesuguste tehnikavaldkondade inseneride, metsamasinajuhtide, õdede, hooldajate, füsioterapeutide, psühholoogide, äri- ja andmeanalüütikute, aga ka tööstus- ning teenusedisainerite järele. Rohkem uut tööjõudu nõuavad ka suurema hõivega ametirühmad, kus on töötajate asendusvajadus suurem, näiteks mootorsõidukijuhtide, õpetajate (eriti loodus- ja reaalainete õpetajate), lasteasutuste tugispetsialistide, õdede, hooldustöötajate ja ehituse oskustöötajate ametid. Seni uuritud valdkondades on selgunud, et liiga vähe kõrgkoolilõpetajaid on süsteemianalüütiku, tarkvaraarendaja, eri valdkondade inseneride, aga ka logopeedi erialal. Seega saab eeldada, et muudatus toob kõige enam kasu neis valdkondades. Tööandjate huvides on, et pakutakse õpet valdkondades, milles on näiteks puudus spetsiifilistest kompetentsidest.

Kuna mikrokvalifikatsioonid peavad tööandjale andma kinnitust töötaja teadmistest ja oskustest, on oluline, et tööandjad usaldaksid, et mikrokvalifikatsiooni omandanul tõesti on need teadmised ja oskused, millele mikrokvalifikatsioon viitab. Samuti annavad mikrokvalifikatsiooni läbimist tõendavatele tunnistustele kehtestatavad nõuded ja andmebaasi olemasolu tööandjatele parema ülevaate mikrokvalifikatsiooniõppes omandatud kompetentsidest.

Mikrokvalifikatsioonide kättesaadavus võib julgustada ettevõtlust ja innovatsiooni Eesti eri piirkondades, kuna paremini kvalifitseeritud tööjõud suudab luua uusi ettevõtteid ja rakendada uuenduslikke ideid. See võib stimuleerida majanduskasvu ja luua uusi töökohti ka maapiirkondades. Samuti võivad mikrokvalifikatsioonid suurendada tööjõu mobiilsust, võimaldades inimestel lihtsamini ümber asuda piirkondade vahel, kus on suurem nõudlus nende oskuste järele. See võib aidata tasakaalustada tööjõu pakkumist ja nõudlust erinevates piirkondades ning vähendada töötuse ja majandusliku ebavõrdsuse probleeme.

Muudatuse mõju on positiivne, sihtrühmale ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski ei ole.

Valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele

Sihtrühm: Haridus- ja Teadusministeerium

Mõju ulatus: mikrokvalifikatsiooni reguleerimisega kaasneb EHISe õppekavade ja koolituslubade alamregistri täiendamine mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade osaga ning EHISe olemasolevasse haridust tõendavate dokumentide registrisse hakatakse koguma lisaks tunnistuste, sealhulgas mikrokvalifikatsioonitunnistuste andmeid.

Registri arendajad valitakse hanke kaudu, seega ministeeriumi teenistujad registri arendamisega ei ole otseselt seotud. Samas on ministeeriumi teenistujate tagada, et registri täiendamise protsess kulgeks tõrgeteta ning vastaks nõuetele. Hetkel ei ole näha, et olemasolevate süsteemide nagu EHISe andmebaasi ja X-tee teenuste osas esineks ajakava tõrkeid. Arvestada tuleb, et üleminek uuele X-tee teenusele võib sõltuda täienduskoolitusasutuste tegutsemise kiirusest, mis omakorda võib mõjutada ministeeriumi teenuste kättesaadavust ja töökorraldust. Seega on oluline jälgida ja koordineerida koostööd erinevate osapoolte vahel, et tagada registrite arendamise ja kasutuselevõtmise protsessi sujuvus ja tõhusus. Ministeeriumile ei kaasne eraldi registri hooldus- või halduskulusid, sest need on EHISe regulaarsete hoolduskulude sees.

6.2. Mõju avaldav muudatus: täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine ja tegevusloa taotlemine ning õppekava esitamine selleks, et pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet

Valdkond: mõju haridussüsteemile

I Sihtrühm: täienduskoolitusasutused

Täienduskoolitusasutusi on Eestis umbes 1200. Mikrokvalifikatsioonide pakkumisest võivad olla huvitatud eelkõige asutused, kes pakuvad pikaajalisi täienduskoolitusi. Üle 240 akadeemilist tundi kestvad koolitused moodustavad koolitustest 2,3%. 2022. aastal pakkus sellise kestusega koolitusi 111 täienduskoolitusasutust ja 22 tasemeõppeasutust.

Mõju kirjeldus: kui eratäienduskoolitusasutus soovib läbi viia mikrokvalifikatsiooniõpet, siis peab ta selleks taotlema tegevusloa. See hõlmab muuhulgas õppekavade väljatöötamist, õppekavarühma kvaliteedihindamist ning seejärel tegevusloa taotlemist. Tegevusloa saamine tagab mikrokvalifikatsiooniõppe heakskiidu ja võimaldab asutustel seda õpet pakkuda vastavalt kehtestatud nõuetele. Tasemeõppeasutused nagu ülikoolid, rakenduskõrgkoolid ja kutseõppeasutused, kellel on olemas eraldi institutsionaalne akrediteerimine või kvaliteedihindamine õppekavagrupis või -rühmas, ei pea osalema õppekavarühma kvaliteedihindamisel mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks. See samm on mõeldud peamiselt eratäienduskoolitusasutustele. Selline lähenemine aitab riigil hoida hindamise kulusid kontrolli all. Kui tasemeõppeasutus soovib pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet, kus tal puudub õppekavagrupis või -rühmas õppeläbiviimise õigus, võib ta õppe pakkumiseks taotleda tegevusluba ja eelnevalt läbida õppekavarühma kvaliteedihindamise protsessi.

Mõju avaldumise sagedus: kuna kvaliteedihindamise positiivne otsus ja tegevusluba kehtivad tähtajaliselt (5 aastat), siis avaldab muudatus mõju iga viie aasta järel, kui täienduskoolitus soovib õppekava alusel mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisega jätkata.

Ebasoovitavate mõjude risk: tegevusloaga seotud kulud peab täienduskoolitusasutus ise kanda, mis on ebasoovitav mõju asutuse vaates.

Tegevusloa riigilõiv on 100 eurot õppekava kohta ja õppekavarühma hindamise kulu jääb 1450 euro piiridesse, mis katab hindamise otsesed kulud. Riigilõivu pole võimalik väga madalaks langetada, sest vastasel juhul pole võimalik hindamisse kaasata kahte valdkonna eksperti ning vajadusel teha täienduskoolitusasutuse hindamiskülastusi. Suurte täienduskoolitusasutuste jaoks, kes soovivad mikrokvalifikatsiooniõpet läbi viia erinevates õppekavarühmades üheaegselt, võib hindamise koormus ja sellele lisanduv riigilõiv osutuda suureks.

Tegevusloa riigilõiv katab õppekava vastavuse kontrolliga seotud kulud. Kui eeldada, et tegevusloa riigilõiv on 100 eurot ja see väljastatakse viieks aastaks, siis teeb see keskmiseks kuluks õppekava kohta 20 eurot aastas. Juhul kui mikrokvalifikatsiooniõppes osaleb aastas 15–20 õppijat, on keskmine kulu ühe õppuri kohta aastas 1-1,3 eurot. Kui õppureid on õppekaval enam, on kulu veelgi väiksem. Väiksemamahulise mikrokvalifikatsiooni puhul (5 APd) on õppekava registreerimisega seotud kulu õppija kohta ühes kuus kuud kestva kursuse puhul hinnanguliselt 22 senti ühes kuus. Kui õppureid on enam, on kulu õppija kohta veelgi väiksem

Seaduse eelnõu ei piira täienduskoolituses ettevõtlusvabadust. Kohustuslikuna on tegevusluba ja kontrolliesemesse kuuluv õppekavarühma hindamine kehtestatud üksnes täienduskoolitusasutustele, kes soovivad mikrokvalifikatsiooniõpet läbi viia. Muude täienduskoolituse vormide läbiviimiseks, mis ei hõlma mikrokvalifikatsiooniõpet, ei kehtestata kohustuslikke hindamisprotsesse.

Valdkond: mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele

I Sihtrühm: õppekavarühma kvaliteedihindamist korraldav asutus

Mõju ulatus: seaduse muudatus mõjutab õppekavarühma kvaliteedihindamist korraldava asutuse tööd. Rakendusakti eelnõu kohaselt hakkab õppekavarühma kvaliteedihindamist teostama HARNO (HAKA). Samuti on HARNO põhimääruses reguleeritud täienduskoolituse kvaliteedi hindamine. Ülesannete täitmisega kaasneb vajadus värvata kvaliteedijuht ja võimalusel ka valdkonnajuht. Õppekavarühma kvaliteedihindamisega tegelevate töötajate töötasud kaetakse Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

HAKA on olnud 2019-2022 partner haridus- ja teadusministri kinnitatud meetmes “Täiskasvanuhariduse edendamine ja õppimisvõimaluste avardamine” täiskasvanute täienduskoolituse kvaliteedi arendamise tegevuses. HAKA on piloteerinud 2019-2022 täienduskoolituse lävendipõhist kvaliteedihindamist. Alates 2022. aastast viib HAKA Eesti Töötukassa koolituskaardi partnerite seas õppekavarühmapõhist hindamist, kus 1,5 aastaga hinnatakse 120 täienduskoolitusasutuse kvaliteeti. See on sisuliselt sarnane hindamismudel, mis on TäKSi eelnõus kirjeldatud, seega võib öelda, et piloteeritakse planeeritavat hindamist, mille kaudu saab hinnata HAKA enda võimekust hindamiskoormusele ning kriteeriumide ja metoodika sobivust. HAKA on aastast 2019 hinnanud täienduskoolitusasutuste kvaliteeti, mis võimaldab ette valmistada tööprotsesse ning hindamisega kaasnevat tööjaotust. Õppekavarühma kvaliteedihindamise süsteemi ladusamaks käivitamiseks on tehtud rida ettevalmistusi. Juba praegu on HAKAl olemas hindamisekspertide baas. Ekspertkogud on moodustatud eelnevalt, seega eksperte ei otsita iga hindamise puhul eraldi. Tänaseks on HAKA koolitanud 180 eksperti.

Riigilõivuga katab taotleja hindamise otsesed kulud. Hindamisekspertide töötasu ühe õppekavarühma hindamisel on koos kõigi maksudega keskmiselt 700 eurot. Sellest hindamiskomisjoni esimehe töötasu on 300 eurot, liikme töötasu on 190 eurot ja lisaks koefitsient nendeks juhtudeks, kui õppekavarühmas on väga palju erisuunalisi õppekavu ning vajalik on kaasata veel ühte eksperti. Sellele kulule lisandub komisjoni koordinaatori töötasu, kelle ülesanne on lisaks komisjoni töö korraldamisele anda tagasisidet asutuse esmasele eneseanalüüsile, nõustada komisjoni nende arutelude käigus, anda tagasisidet komisjoni esmasele aruandele ning suhelda asutusega lisainformatsiooni hankimisel. Lisandub HAKA sisene „kvaliteedikontroll“. Koordinaatori töötunde ühe õppekavarühma hindamise kohta kokku on ca 40, tunnitasu (arvestatuna põhitöötasust) 12 eurot. Koos maksudega on see 640 eurot. Lisanduvad ka hindamisnõukogu töötasud. Seega on ühe asutuse õppekavarühma hindamise maksumus kokku 1450 eurot.

Reaalne võimekus õppekavarühma kvaliteedihindamise taotlusi mõistliku ajaga menetleda. Hindamise menetlusaeg on sätestatud rakendusakti kavandis. Kavandi järgi teeb hindamisnõukogu hindamisotsuse kuue kuu jooksul taotluse esitamisest arvates, see on maksimaalne aeg. Selline tähtaeg on seatud seetõttu, et tagada õppekavarühma taotluse hindamiseks ekspertkomisjoni jaoks piisav aeg. Näiteks kutseharidusel on määruses „Kutseõppe kvaliteedi hindamise tingimused ja kord“ sätestatud, et kutseõppe kvaliteedi hindamist taotleb kool vähemalt 12 kuud enne hindamist. Kõrghariduse taotlus õppe õiguse saamiseks esitatakse vähemalt üheksa kuud enne õppeaasta algust riikliku registri EHISe õppekavade ja lubade alamregistris.

Hetkel pakuvad mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavu valdavalt kõrgkoolid. Hetkel on teada, et kaks täienduskoolitusasutust pakuvad mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavu. Kui võtta aluseks EHISesse esitatud täienduskoolitusasutuste tegevusnäitajate 2022. aasta andmed, siis selgub, et üle 240 akadeemilist tundi (7 AP) kestvaid koolitusi on vähe, täpsemalt 2,3% kõigist koolitustest.23 Ka 2021. aastale eelnevatel aastatel on üle 240 akadeemilise tunni kestvaid koolitusi pigem nappinud ja aastate jooksul on nende koolituste hulk moodustanud kõigist koolitustest sarnaselt 3%. 81-240 akadeemilist tundi kestvaid koolitusi oli 2020. aastal 6,1%. Kui lähtuda eelnõu mikrokvalifikatsiooni regulatsioonist, siis mikrokvalifikatsiooniõppe kõige väiksem maht on 5 ainepunkti ehk 175 akadeemilist tundi. Võib eeldada, et kõik sellesse vahemikku jäänud koolitused (81-240 akadeemilist tundi) ei ületanud 175 akadeemilise tunni piiri. Kui oletada, et selle mahu ületasid pooled koolitused, võiks järeldada, et ligi 3% koolitustest ületaksid 175 akadeemilise tunni piiri. Kui kehtiva õigusruumi pakutavatest koolitustest klassifitseeruksid umbes 6% mikrokvalifikatsioonideks, siis kogumahust moodustaks see väikse osa. Sellest lähtudes ei ole tõenäoline, et muudatuse jõustumisel tulevad õppekavarühma kvaliteedihindamist taotlema sajad eratäienduskoolitusasutused, vaid eeldatavalt hakkavad nad süsteemi sisenema järk-järgult. Seega ei ole HAKA koormus muudatuse jõustumisel märkimisväärselt suur. Ehkki hinnatavad õppekavarühmad moodustavad täienduskoolituse kogumahust pigem väikese osa, tuleb hindamisega tegeleda regulaarselt, kuna see muutub asutuse igapäevaseks tööks.

Ebasoovitavate mõjude risk: risk seisneb täienduskoolituse valdkonnas peamiselt regulatsioonide arvu suurenemises, mis võib kaasa tuua mitmeid väljakutseid. Regulatsioonide arvu kasv võib kaasa tuua bürokraatia suurenemise, kuna täienduskoolitusasutused peavad kulutama rohkem aega ja ressursse tegevusloa taotlemiseks ning hindamisprotsessides osalemiseks. See suurendab ka administratiivset koormust. Lisanduvate regulatsioonide täitmiseks tekib täienduskoolitusasutustel ka rahaline kulu (riigilõivud, võimalik uute süsteemide kasutuselevõtt).

II Sihtrühm: Haridus- ja Teadusministeerium (ligi 300 teenistujat)

Seaduse muudatus mõjutab Haridus- ja Teadusministeeriumi tööd, kuna tegevuslube väljastab ministeerium ning kasvab ka järelevalve maht, sh tasemeõppeasutuste EHISesse esitatud mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade üle.

Täienduskoolitusasutuste tegevusnäitajate andmetele tuginedes saab prognoosida, et täienduskoolitusasutustest soovib mikrokvalifikatsioone pakkuda väike osa, kehtiva õigusruumi järgi pakutavatest koolitustest klassifitseeruks mahu alusel umbes 6% mikrokvalifikatsioonideks. Kui 1270 eratäienduskoolitusasutusest 6% soovib esitada aastas ühe õppekava, teeb see 76 õppekava aastas.

Ühe tegevusloa taotluse menetlemiseks kulub 2,5 tundi. Protsess hõlmab järgmisi tegevusi: õppekava õigusaktide nõuetele vastavuse kontroll; taotlejale tagasiside andmine võimalike puuduste kohta; suhtlus taotlejaga; juhul, kui õppekavas esines puudusi, uue kontrolli läbiviimine. Kokku teeb see töötajale 1500 töötundi aastas.

2022/2023. õppeaastal pakkusid ülikoolid 186 mikrokraadiprogrammi. Kui eeldada, et kutseõppeasutused ja rakenduskõrgkoolid hakkavad pakkuma sama palju õppekavasid, siis teeb see kokku umbes 600 õppekava. Seega võib prognoosida, et tasemeõppeasutused esitavad aastas umbes registrisse umbes 600 õppekava, millele tuleb kontrolli teostada.

Arvestades, et tasemeõppeasutuste ja täienduskoolitusasutuste õppekavade arv ulatub ligi 700-le, siis arvestuslikult võiks ühe teenistuja töötundide arv aastas olla 1750, oleks eelduslikult vaja luua üks täiendav ametikoht. Tööjõu kulud kaetakse kehtestatavast riigilõivust eest, mis on 100 eurot ühe õppekava eest. Kui eeldada, et aastas esitatakse näiteks 676 (600 kõrgkooli ja kutseõppeasutuse, millele lisandub 76 eratäienduskoolitusasutuse) õppekava, koguneb riigilõivu aastas kokku 67 600 eurot.

Mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtuga kaasneb mikrokvalifikatsioone pakkuvate täienduskoolitusasutuste üle järelevalve mahu suurenemine. Ühe täienduskoolitusasutuse kontrolli/järelevalve läbiviimiseks kulub keskmiselt 20 töötundi. Kui eeldada, et 1270 täienduskoolitusasutusest 6% soovib esitada aastas ühe mikrokvalifikatsiooni õppekava ning nendest kolmandiku kohta saabub kaebusi, mille alusel tuleb läbi viia kontroll, oleks see 501 töötundi. Kui eeldada, et see arv on suurem, suureneb ka töötundide arv, näiteks kui tõsta täienduskoolitusasutuste arv, mis mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks õppekava esitavad, 20%ni, oleks töötundide arv 1676. Kui arvestuslikult võiks olla aastas ühe teenistuja töötundide arv 1750, on eelduslikult vaja luua esialgu täiendavalt 0,5-1 täiendav ametikoht.

6.3. Mõju avaldav muudatus: täiskasvanute koolitaja mõiste täpsustamine ja täiskasvanute koolitaja kompetentside täpsustamine

Valdkond: mõju haridussüsteemile

Sihtrühm: täienduskoolitusasutused (1200-1300)

Mõju ulatus: muudatusel on kõige märkimisväärsem mõju täienduskoolitusasutustele, kes peavad värbama endale täiskasvanute koolitajad, kellel on olemas nii erialased kui ka koolitamisalased teadmised ja oskused. Tõenäoliselt tekib osal täienduskoolitusasutustest vajadus oma koolitajate teadmisi, oskusi ja pädevusi täiendada. Eelnõu ei piira koolitajate tegevust ega takista nende täienduskoolitusmaastikule sisenemist, sest üldjuhul täiskasvanute koolitaja nõuded kehtestab jätkuvalt täienduskoolitusasutus ise. Eelnõuga antakse küll ministritele õigus kehtestada täiskasvanute koolitajatele kvalifikatsiooni-, õpi- ja töökogemuse nõudeid, kuid selliste nõuete kehtestamise vajadus tekib üksikutes valdkondades (nt eesti keele tasemekoolituse läbiviimiseks juhul, kui koolituse eesmärgiks on tasemeeksamiks valmistumine). Professionaalse täiskasvanute koolitaja esimene kompetentsus on eriala valdamine, kuid selle kõrval on oluline oskus täiskasvanuid koolitada, juhendada ja toetada. Jätkuvalt otsustab täienduskoolitusasutus ise, kuidas täiskasvanute koolitaja kompetentsid tagatakse, kas vastava kvalifikatsiooni, õpi-, töökogemuse või kutsega.

Täienduskoolitusasutused, kes pakuvad täiskasvanute koolitaja koolitusi või väljaõpet, peavad tagama eelnõus sätestatud koolitaja kompetentside nõuete täitmise. Kuna nõudeid (magistrikraad haridusteaduses või sellele vastav kvalifikatsioon või täiskasvanute koolitaja kutse olemasolu – 7. tase), ei ole varem seatud, siis ei ole võimalik täpselt prognoosida, kui suurt hulka koolitusasutustest antud muudatus puudutab. Täiskasvanute koolitajate väljaõppe koolituste pakkujaid on 2024. aasta märtsi seisuga 10. Kuna vastava täienduskoolitusega tegelevate asutuste osakaal kõigi Eesti koolitusasutuste hulgas ei ole suur, siis ei saa muudatust lugeda oluliseks. Asutused peavad küll esmalt hindama olemasolevaid koolituste õppekavade vastavust uutele nõuetele. Kui olemasolevad koolitused ei vasta uutele nõuetele, on asutustel vajalik kohandada oma koolitusi. See võib hõlmata uute õppekavade väljatöötamist, olemasolevate koolituste kohandamist või täiesti uute koolitajate leidmist, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele. Kuigi muudatused võivad mõjutavad esialgu väikest osa koolitusasutustest, võivad tagajärjed olla olulised ja kasulikud kogu täienduskoolituse sektorile.

Valdkond: sotsiaalsed mõjud:

Sihtrühm: õppijad, täiskasvanud elanikkond

Mõju ulatus: Kavandatud muudatus - täpsustada täiskasvanute koolitaja mõistet nii, et selgelt oleks välja toodud, et koolitajal on olemas nii täiskasvanute koolitaja kui ka erialased kompetentsid - puudutab ligikaudu 400 000 inimest, kes igal aastal soovivad õppida mõnel täienduskoolitusel. Kui koolitajal on mõlemad kompetentsid olemas, saab õppija olla kindel, et koolitaja ka oskab täiskasvanud õppijat õppimisel toetada ja juhendada. Muudatuse mõjul suureneb õppimise ja õppetöö tulemuslikkus, samuti ühtlustub õppetöö kvaliteet.

6.4. Mõju avaldav muudatus: täienduskoolituse rahastamise osa täiendamine

Valdkond: mõjud regionaalarengule ja majandusele:

Sihtrühm: avaliku sektori ja KOV tööandjad ning töötajad

Mõju ulatus: täienduskoolituse rahastamise osa täpsustamine mõjutab avalikus sektoris tegutsevaid asutusi (tööandjad, töötajad) positiivselt. Kehtivas seaduses on välja toodud, et riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest on lubatud rahastada või hüvitada üksnes koolitamiseks tegevusluba omava või EHISesse majandustegevusteate esitanud asutuse täienduskoolitust. Kehtiva seaduse § 15 lg 2 kohaselt saab avaliku raha eest hüvitada ainult EHISes registreeritud täienduskoolitusasutuste poolt pakutud koolitusi. Kui koolitusasutus ei ole registris, siis ei saa praegu neilt koolitust osta. See kehtib ka rahvusvaheliste koolituste kohta. Muudatus võimaldab avaliku sektori asutustel erandina hankida koolitusi ka rahvusvahelistelt väljaspool Eestit asuvalt täienduskoolituse pakkujatelt, kui esitatud ei ole täienduskoolituse majandustegevusteadet, kuid tingimusel, et koolituse hankija eelnevalt kontrollib, kas pakutav koolitus vastab täienduskoolituse standardi nõuetele. Rahvusvahelise täienduskoolituse hankija peab ise hankimisel või ostja ostmisel korraldama õppekava nõuete järgimise. Maailm on muutumises ja rahvusvahelised koolitused on oluline trend, millega peame arvestama, et ka avaliku sektori töötajad, kelle koolituse eest tasub riik tööandjana, saaksid võimaluse piirideta ning piiranguteta õppimiseks.

Avaliku sektori asutused peavad jälgima, et enne töötaja rahvusvahelisele täienduskoolitusele või rahvusvahelise õppeplatvormi poolt vahendatavale koolitusele saatmist on koolituse pakkuja avalikustanud teabe õppekava või nende komponentide (õppetööks on olemas sobiv keskkond, kompetentsed koolitajad jne) kohta, mis võimaldab tööandjal koolitusvõimaluse kohta infot saada ja eri koolitusi võrrelda, et oma töötajatele sobivamat koolitust valida. Tööandjad peaksid koolituste puhul hindama, mida rahastada ja mida mitte. Rahvusvahelise platvormi vahendatava koolituse puhul ei hinnata platvormi, vaid konkreetset koolitust, millel teenistuja osaleb. See tähendab sihtrühma jaoks vähest koormuse kasvu. Samas on muudatus ka positiivse mõjuga, kuna toob kaasa mitmekesisemad koolitusvõimalused.

Mõju avaldumise sagedus: koolituste tellimine on avalikule sektorile regulaarne tegevus, hõlmates ka rahvusvahelisi koolitusi. Muudatused seaduses ei too siin olulisi muutusi kaasa. Avaliku sektori asutused jätkavad tõenäoliselt koolituste tellimist nagu tavaliselt, hõlmates ka vajadusel rahvusvahelisi koolitusi. Seega ei mõjuta muudatused märkimisväärselt koolituste tellimise tavapärast protsessi avalikus sektoris. Kuigi muudatus annab avaliku sektori asutustele võimaluse hankida koolitusi rahvusvahelistelt koolitusasutustelt, ei ole see kohustuslik tegevus. Selle otsuse langetamine jääb endiselt asutuse enda käsutusse, sõltuvalt nende vajadustest, prioriteetidest ja eelarvest. Seega ei saa väljaspool Eestit asuvad koolitusasutused eeldada, et avalik sektor hangib kindlasti nende pakutavaid koolitusi, kuna see jääb asutuste endi otsustada vastavalt nende konkreetsele olukorrale ja vajadustele.

6.5. Mõju avaldav muudatus: täienduskoolitusasutuse pidaja mõiste asendamine täienduskoolitusasutusega

Valdkond: majanduslikud mõjud

Sihtrühm: täienduskoolitusasutused

Mõju ulatus: Täienduskoolitusasutuse pidaja kaotamine mõjutab ligi 20% täienduskoolitusasutustest. Kui lähtuda EHISe andmetest, siis umbes 80%-l täienduskoolitusasutustest pidaja ja täienduskoolitusasutuse nimi kattub (pidaja nimeks on Markets AS ja täienduskoolitusasutuse nimi on samuti Markets AS). 20% koolitusasutustest peavad täienduskoolitusasutuse pidaja mõiste kaotamisel kasutama vaid täienduskoolitusasutuse nime, milleks on juriidilise isiku nimi, kes on esitanud täienduskoolituse majandustegevusteate. Kui EHISesse on kantud Good OÜ täienduskoolitusasutus Võitjate Kool siis muudatuse jõustumisel on EHISes täienduskoolituseasutus Good OÜ, selleks peab ettevõte andmed registris muutma. 20% täienduskoolitusasutuste hulgas on EHISes ka selliseid asutusi, kellel on kandes pidajaks üks osaühing ja täienduskoolitusasutuseks teine osaühing (Seminarid OÜ ja pidajaks Konverentsid OÜ). Sellisel juhul peab asutus otsustama, milline juriidiline isik jääb EHISes täienduskoolitusasutuseks, selleks tuleb asutusel andmed registris muuta ja vajadusel ka oma veebilehel vastav muudatus teha. Muudatuse mõju asutuste halduskoormusele on ühekordne, muid kohustusi asutustele selle muudatusega ei kaasne.

Ühekordne muudatus, mis puudutab täienduskoolitusasutuse pidaja mõiste kaotamist ja muudab mõne asutuse nime EHISes, võib suurendada ajutiselt halduskoormust nende täienduskoolitusasutuste jaoks, kes peavad oma andmeid kohandama ja muutma. See võib hõlmata registriandmete ajakohastamist ja veebilehtede muudatuste tegemist, mis ei ole ülemäära koormav ega pikaajaline. Muudatus mõjutab peamiselt täienduskoolitusasutuste pidajaid ja nende nimesid.

6.6. Mõju avaldav muudatus: järelevalve mikrokvalifikatsiooniõppe üle

Valdkond: Sotsiaalsed mõjud

Sihtrühm: täienduskoolitusasutused (mikrokvalifikatsiooniõppe pakkujad)

Mõju ulatus: Tasemeõppeasutused, kes soovivad avada mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava ja kellel on õppeõigus õppekavarühmas või -grupis, peavad esmalt esitama õppekava EHISesse. Ministeerium viib seejärel läbi kontrolli, et hinnata esitatud õppekava vastavust täienduskoolituse standardi ja TäKSi nõuetele.

Kontroll hõlmab õppekavaga tutvumist, TäKSi ja täienduskoolituse standardi nõuetele vastavuse kontrolli ning õigesse õppekavarühma kuulumise tagamist. Ministeeriumi eesmärgiks on toetada ja juhendada haridusasutusi nende pingutustes, et  tagada õppekavade vastamine nõuetele. Vajadusel võib ministeerium teha ettekirjutusi, et aidata asutustel kohandada oma õppekavad vastavaks kehtestatud nõuetele.

Võimalikud ettekirjutused võivad sundida asutusi kriitiliselt hindama ja vajadusel korrigeerima oma õppekavasid. Ettekirjutuste täitmine võib kaasa tuua täiendavaid administratiivseid kohustusi ja ressursside suunamist õppekavade korrigeerimisele. See võib mõnevõrra mõjutada asutuste töökoormust. Kuid õppekavade järelevalveprotsess aitab kvaliteedikultuuri tugevdamisele, utsitades tasemeõppeasutusi jälgima ja parandama oma õppekavade kvaliteeti ning tagama nende vastavust kehtivatele õigusaktidele ja nõuetele. See aitab tagada, et õppeasutused pakuvad kvaliteetset mikrokvalifikatsiooniõpet vastavalt kehtivatele nõuetele ning soodustab pidevat arengut ja parandusi õppekavade kvaliteedis.

Täienduskoolitusasutused, mis pakuvad mikrokvalifikatsiooniõpet (nii tasemeõppeasutused kui tegevusloa alusel tegutsevad), on järelevalve all juhul, kui Haridus- ja Teadusministeeriumile laekub põhjendatud kaebus, mis käsitleb mikrokvalifikatsiooni nõuetele mittevastavust. Sellisel juhul saab ministeerium kaasata järelevalvesse HARNO (HAKA), kelle ülesandeks on kontrollida õppe vastavust kehtestatud kvaliteedikriteeriumidele. HAKA-l on vajalikud teadmised ja pädevus hindamaks õppe vastavust kehtestatud kvaliteedikriteeriumidele. Nende kaasamine tugevdab järelevalveprotsessi ja tagab sügavama analüüsi hariduse kvaliteedi osas. HAKA teeb oma otsused eelhaldusaktina ning järelevalvet õppekava ja muude dokumentide vastavuse üle kehtestatud nõuetele jätkab Haridus- ja Teadusministeerium. HAKA järelevalvesse kaasamine aitab tugevdada kvaliteedikontrolli täienduskoolitusasutuste mikrokvalifikatsiooniõppes.

Järelevalve eesmärk on tagada mikrokvalifikatsiooniõppe kvaliteet vastavalt kehtivatele nõuetele. Seega võib mõju ulatuda hariduse kvaliteedi paranemiseni, kui järelevalveprotsess aitab tuvastada ja parandada puudusi õppekavades ja õppetöös.

Valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele

Sihtrühm: Haridus- ja Teadusministeerium ja HARNO (HAKA).

Mõju ulatus: Ministeerium teeb järelevalvet tasemekoolitusasutuste, kes pakuvad mikrokvalifikatsiooniõpet õppekavarühmas või -grupis, milles tal on õppeõigus, õppekavade õigusaktides esitatud nõuetele vastavuse üle. Kui ministeeriumile laekub kaebus täienduskoolitusasutuse, kes pakub mikrokvalifikatsiooniõpet, kohta, algatab vajadusel ministeerium järelevalvemenetluse ka nende asutuste suhtes. Ministeerium kontrollib järelevalve käigus õppekava jm dokumentide nõuetele vastavust. Lisaks kaasab ministeerium järelevalvesse HARNO (HAKA), kes kontrollib täienduskoolitusasutuse õppe vastavust kvaliteedikriteeriumidele. Kvaliteedikriteeriumidel vastavuse hinnang vormistatakse eelhaldusaktina.

Selge vastutusjaotus ministeeriumi ja HAKA vahel tagab selguse järelevalveprotsessi korraldamisel ja vastutuse kandmisel. See võib omakorda tagada ka  tõhusama ja läbipaistvama järelevalve.

Järelevalveprotsessi läbiviimine nõuab nii ministeeriumilt kui ka HAKAlt ressursside suunamist ja kasutamist. See hõlmab järgmisi ressursse:
1. Aeg. Järelevalveprotsessi algatamine, läbiviimine ja tulemuste fikseerimine võtab aega. See hõlmab dokumentide ja õppekavade läbivaatamist ning vajadusel kohapealseid kontrolle või paikvaatlusi. Lisaks võib olla vajalik suhelda täienduskoolitusasutuste esindajate ja koolitajatega, ning nendega kohtuda.
2. Inimesed. Järelevalveprotsessi edukaks läbiviimiseks on vaja pädevaid ja kvalifitseeritud töötajaid, kes suudavad läbi viia põhjalikke kontrolle.
3. Finantsilised vahendid. Järelevalveprotsessi elluviimine nõuab ka finantsressursse, et katta personali palgad ning kontrollide läbiviimiseks vajalikud vahendid ja muud kulud, mis võivad tekkida järelevalveprotsessi käigus. See võib hõlmata ka valdkonna eksperte ja muid spetsialiste, kelle teenuseid võidakse kasutada järelevalvetegevuste läbiviimiseks, et  hinnata õppekavade ja õppe vastavust kehtivatele nõuetele.

Muudatuste kogumõju

Täienduskoolitusasutused
Muudatuste mõju täienduskoolitusasutustele võib olla väga erinev, sõltudes sellest, kas asutus soovib pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet ja kas tema koolitajatel on muudatusega nõutavad kompetentsid. Mikrokvalifikatsiooniõppe regulatsiooniga kaasneb koolitusasutusele täiendav töö õppekavade kohandamisel, hindamissüsteemide väljatöötamisel ja tegevuslubade taotlemisel. See võib suurendada asutuse halduskoormust, eriti muudatuse jõustumise algfaasis, mil tuleb kohanduda uute nõuetega ja kohandada süsteeme.

Riigiasutused.
Riigiasutustest on muudatustel suurem mõju HARNOle ja Haridus- ja Teadusministeeriumile, kelle halduskoormus kasvab. Muudatused nõuavad täiendavate protseduuride ja süsteemide (tegevuslubade menetlemine, õppekavarühma kvaliteedihindamine) väljatöötamist. Registrite täiendamise ja kasutuselevõtmisega seotud muudatused toovad kaasa täiendavaid protsesse ja nõudeid, mida tuleb järgida. See suurendab teenistujate töökoormust, eriti seoses uute süsteemide ja protseduuridega kohanemisega ning registri haldamisega seotud ülesannete täitmisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Käesoleva eelnõu jõustumisega kaasnevad kulud riigieelarvele, kuna seaduse muutmisega kaasneb vajadus arendada EHISt ning luua täiendavaid ametikohti Haridus- ja Teadusministeeriumi ja HAKA koosseisu.

Seaduse muudatuse rakendamisega kaasneb infosüsteemide arendamise kulu, kuna EHISes on vaja täiendada olemasolevat registrit, luues ja kasutusele võttes selles mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade ja tunnistuste alamregistri osa. Eeldatavad kulud on järgmised:

Tabel 1.
1.
Kahe alamregistri (mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavad ja mikrokvalifikatsioonitunnistused) täiendamine. Mitteformaalse õppe e-tunnistuste ärianalüüs arenduste maksumusele ütleb, et
süsteemi arendamiseks EHISe taristu baasil ning loodava funktsionaalsuse testimiseks ja juurutamiseks vajalike tööde mahu suurusjärk on ligikaudselt 500 tööpäeva ja tööde maksumus ca 275 000 eurot. Lisaks arendused mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade registrile ca 100 000 eurot.
375 000 eurot
2.
Seminaride ja tugitegevuste läbiviimine mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviijatele
10 000 eurot

Mikrokvalifikatsiooni regulatsiooni elluviimiseks vajalike infosüsteemide arenduskulud on Haridus- ja Teadusministeerium kavandanud katta Euroopa Sotsiaalfondi mitteformaalse õppe sekkumise ja EHIS2 vahenditest. Samuti kaetakse neist vahenditest osale kutseõppeasutustest ja kõrgkoolidest APIDe ühenduste loomine täiendusõppe infosüsteemiga Juhan.

Haridus- ja Teadusministeeriumi ja tema haldusala valitsusasutuse kulu suurenemine on seotud mikrokvalifikatsiooniõppe elluviimise ja kvaliteedi kindlustamisega ning järelevalve mahu suurenemisega.

HAKA koosseisu lisanduvate täienduskoolituse hindamise arendustegevustega tegelevate teenistujate palgakulud ja töökohtade sisseseadmine, mis on kavandatud Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest „Täiskasvanuhariduse arendamine ja õppimisvõimaluste loomine“. Arendustegevuste tegelevate töötajate tööjõukuluks, töökohtade sisseseadmiseks ja aastaseks tegevuskuluks on kavandatud aastas 87 000 eurot. Valdkonnajuht ja hindamisjuht tegelevad arendustegevustega, millega luuakse võimekus ning baas hindamisi teostada.

Haridus- ja Teadusministeeriumi koosseisu lisanduvad mikrokvalifikatsiooniõppe tegevuslubade menetlemisega seotud ning täienduskoolitusasutuste järelevalvega seotud ametikohad. Ametikohtade kulu aastas on umbes 60 000 eurot. Tegevuslubade menetlemise ja järelevalvega seotud ametikohtade kulu on planeeritud katta riigilõivudest laekuvast rahast.

Seaduse jõustumisega ei kaasne kulusid kohalike omavalitsuste eelarvele.

Seaduse jõustumisega kaasnevad riigi tulud uute riigilõivude kehtestamisest (mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise õiguse saamiseks täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise ja tegevuslubade väljastamise eest). Riigi tulusid on keeruline väga täpselt prognoosida, kuna puuduvad täpsed arvestusalused prognoosimaks, kui paljud täienduskoolitusasutused on huvitatud mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisest.

Täienduskoolitusasutuste tegevusnäitajate andmetele tuginedes saab prognoosida, et täienduskoolitusasutustest soovib mikrokvalifikatsioone pakkuda umbes 6% (nii suur osa klassifitseeruks mikrokvalifikatsioonideks kehtiva õigusruumi järgi pakutavatest koolitustest). Kui 1270 täienduskoolitusasutusest 6% soovib registreerimiseks esitada aastas ühe õppekava, tähendab see, et 76 täienduskoolitusasutust peavad eelnevalt läbima õppekavarühma kvaliteedihindamise. Kui õppekavarühma kvaliteedihindamise riigilõiv on 1450 eurot, siis koguneb riigilõivu kvaliteedi hindamise eest aastas kokku 97 150 eurot.

Arvestades, et 2022/2023. õppeaastal pakkusid ülikoolid 186 mikrokraadiprogrammi, võib eeldada, et kutseõppeasutused ja rakenduskõrgkoolid hakkavad pakkuma sama palju õppekavasid - see teeb kokku ligi 600 õppekava. Seega võib oletada, et tasemeõppeasutused esitavad registreerimiseks 600 õppekava aastas. Kui 1 270 täienduskoolitusasutusest 6% soovib esitada aastas ühe õppekava, teeb see 76 õppekava aastas. Kui sellele arvule liita ka tasemeõppeasutuste poolt pakutavad õppekavad, saab eeldada, et aastas esitatakse õppekavu registreerimiseks 676. Riigilõiv õppekava registreerimise eest on 100 eurot. Seega koguneb registreerimise riigilõivu aastas kokku 67 600 eurot.

8. Rakendusaktid

Eelnõust tulenevad järgmised rakendusaktid:

1) TäKS § 129 lõike 5 alusel kehtestatav haridus- ja teadusministri määrus „Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise tingimused ja kord“ (rakendusakti kavand 1 seletuskirja lisas 1).
2) TäKS § 11 lõike 2 alusel kehtestatav haridus- ja teadusministri määrus „Kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded koolitajale, kes viib läbi eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud täienduskoolitust“ (rakendusakti kavand 2 seletuskirja lisas 1)

Eelnõuga kaasnevad muudatused järgmistes rakendusaktides:

1) Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a määrus nr 265 „Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus“;
2) Vabariigi Valitsuse 19. novembri 2020. a määrus nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021–2023”;
3) Haridus- ja teadusministri 19. juuni 2015. a määrus nr 27 „Täienduskoolituse standard“ (rakendusakti kavand 3 seletuskirja lisas 1);
4) Haridus- ja teadusministri 17. veebruari 2016. a määrus 10 „Struktuuritoetuse andmise tingimused täiskasvanute võtmepädevuste arendamiseks“;
5) Kaitseministri 25. veebruari 2015. a määrus nr 4 „Õppekulu hüvitamise tingimused, ulatus ja kord“;
6) Maaeluministri 15. mai 2015. a määrus nr 61 „Nõustajate koolitustoetus“;
7) Maaeluministri 17. juuni 2015. a määrus nr 68 „Teadmussiirde ja teavituse toetus“;
8) Maaeluministri 30. aprilli 2015. a määrus nr 54 „Kalapüügi- või vesiviljelustoodete tootja või töötleja koolitustoetus“;
9) Regionaalministri 18. oktoobri 2023. a määrus nr 69 „Perioodi 2021–2027 kogukonna juhitud kohaliku arengu toetus;
10) Tervise- ja tööministri 22. novembri 2018. a määrus nr 50 „Töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikme ja esmaabiandja koolituse ja täienduskoolituse kord täienduskoolitusasutuses“.

Rakendusaktid on kavas välja töötada ja jõustada samaaegselt seaduse muudatuste jõustumisega.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse jõustumine on planeeritud 1. märtsiks 2025.

Seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel on vajalik välja töötada ja vastu võtta rakendusaktid ning teha arendustöid EHISes. Seetõttu kavandatakse eelnõu jõustuma 2025. aasta 1. märtsil, millega jääb piisav aeg eelnimetatud muudatuste tegemiseks. Samuti on arvestatud sellega, et täienduskoolitusasutustele jääks piisav aeg ümberkorralduste tegemiseks. Ümberkorraldusteks, millega kohandumine vajab enamat aega (nt mikrokvalifikatsiooniõpe, nõuded täiskasvanute koolitajale jms), on rakendussätetega antud pikem aeg.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks Eesti Töötukassale, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingule, Rektorite Nõukogule, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogule, Eesti Tööandjate Keskliidule, SA Kutsekojale, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioonile Andras, Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liidule, Eesti Vabaharidusliidule, Eesti Rahvaülikoolide Liidule, Eesti Ametiühingute Keskliidule, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojale, Haridus- ja Noorteametile, Keeleametile jne.

Eelnõu kooskõlastasid märkustega Justiitsministeerium, Kultuuriministeerium, Rahandusministeerium ja Siseministeerium. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Haridus- ja Noorteamet, Keeleamet, Rektorite Nõukogu, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, Eesti Töötukassa, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras, Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit, Eesti Rahvaülikoolide Liit, Eesti Vabaharidusliit ja SA Kutsekoda.

Kooskõlastustabel on esitatud seletuskirja lisana.

Eelnõu esitatakse Justiitsministeeriumile teiseks kooskõlastamiseks.



Kristina Kallas
haridus- ja teadusminister

Täiskasvanute seaduse muutmise ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja lisa 1

Rakendusaktide kavandid
KAVAND 1
Haridus- ja teadusministri määrus

Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise tingimused ja kord


Määrus kehtestatakse täiskasvanute koolituse seaduse § 129 lõike 5 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse õppekavarühma kvaliteedihindamise tingimused ja kord.

(2) Eesti hariduse infosüsteemi kantud täienduskoolitusasutus taotleb mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks õppekavarühma kvaliteedihindamist vastavalt täiskasvanute koolituse seaduse § 129. Õppekavarühmade nimekiri, milles saab hindamist taotleda, esitatakse käesoleva määruse lisas.

§ 2. Õppekavarühma kvaliteedihindamise korraldus

(1) Õppekavarühma kvaliteedihindamist teostab Haridus- ja Noorteamet (edaspidi hindamist korraldav asutus).

(2) Täiskasvanute koolituse seaduse § 1210 lõike 1 alusel moodustatud hindamisnõukogu kehtestab õppekavarühma kvaliteedihindamise hindamisjuhendi ja metoodika tuginedes käesolevale määruse hindamiskriteeriumidele, õppe kvaliteedinõuetele ning võtab vastu õppekavarühma kvaliteedihindamise otsused.

§ 3. Õppekavarühma kvaliteedihindamise taotlemine

(1) Täienduskoolitusasutus taotleb õppekavarühma kvaliteedihindamist Eesti hariduse infosüsteemis.

(2) Täienduskoolitusasutus koostab kvaliteedihindamiseks õppekavarühma eneseanalüüsiaruande ja lisab selle hindamistaotlusele koos muude hindamise läbiviimise korras ettenähtud dokumentidega.

(3) Hindamisnõukogu teeb hindamisotsuse kuue kuu jooksul taotluse esitamisest arvates.

§ 4. Õppekavarühma kvaliteedihindamine ja esitatavad nõuded

(1) Õppekavarühma kvaliteedihindamine koosneb täienduskoolitusasutuse eneseanalüüsist ja sõltumatute ekspertide hindamisest. Hindamise käigus hinnatakse õppekavarühmas õppe läbiviimiseks vajalike ressursside piisavust, täiskasvanute koolitajate nõuetele vastavust ja õppekavade vastavust täienduskoolituse standardile. Hindamisel arvestatakse käesoleva määruse paragrahvi 4 lõikele 5 ning täiskasvanute koolituse seaduse § 1210 lõike 2 alusel kehtestatud kvaliteedi hindamise hindamisjuhiste, hindamiskriteeriumide ja metoodikaga.

(2) Hindamist korraldav asutus moodustab õppekavarühma kvaliteedihindamiseks vähemalt kaheliikmelised hindamiskomisjonid. Hindamiskomisjoni liikmed on kompetentsed täienduskoolituse ja selle kvaliteedi tagamise eksperdid, kes on oma tegevuses sõltumatud.

(3) Hindamiskomisjoni koosseis kooskõlastatakse täienduskoolitusasutusega.

(4) Hindamiskomisjon hindab õppekavarühma kvaliteeti täiskasvanute koolituse seaduse, käesoleva määruse ning hindamisjuhiste ja metoodika alusel ning koostab hindamise tulemuste põhjal hindamisaruande, mille esitab hindamisnõukogule.

(5) Õppe kvaliteedinõuded õppekavarühmas on täidetud, kui:
1) ressursid kvaliteetse õppe jätkusuutlikuks läbiviimiseks on piisavad;
2) täiskasvanute koolitajatel on õppe läbiviimiseks vajalikud kompetentsid ja toimub nende arendamine;
3) õppekavad vastavad õigusaktidele ja standarditele ning rahvusvahelistele suundumustele;
4) õppekavad on asjakohased ja sidusad ning toimub nende tõenduspõhine arendamine ja rakendamine;
5) õppija õppimine on toetatud ja tagasisidestatud.

§ 5. Õppekavarühma kvaliteedihindamise otsus

(1) Hindamisnõukogu võtab hindamisotsuse tegemisel aluseks täienduskoolitusasutuse õppekavarühma eneseanalüüsiaruande, hindamisaruande ning vajadusel täiendavad hindamisnõukogu kogutud materjalid.

(2) Täienduskoolituse hindamisnõukogu otsused avalikustatakse Eesti hariduse infosüsteemis.

§ 6. Õppekavarühmad

Õppekavarühmade loetelu, milles viiakse läbi täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamist, esitatakse käesoleva määruse lisas.

§ 7. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2025. aasta 1. märtsil.



Kristina Kallas
haridus- ja teadusminister

Kristi Vinter-Nemvalts
kantsler

Lisa
Täienduskoolituse õppekavarühmad, milles on võimalik kvaliteedihindamist taotleda

Õppekavarühmad
Kirja- ja arvutusoskus
Isikuareng
Kasvatusteadus
Koolieelikute õpetajate koolitus
Klassiõpetaja koolitus
Aineõpetajate koolitus
Audiovisuaalsed tehnikad ja meedia tootmine
Moe-, sise- ja tööstusdisain
Kujutav kunst ja kunstiteadus
Käsitöö
Muusika ja esituskunstid
Usundiõpetus ja usuteadus
Ajalugu ja arheoloogia
Filosoofia ja eetika
Keeleõpe
Kirjandus ja lingvistika
Majandusteadus
Poliitikateadus ja kodanikuõpetus
Psühholoogia
Sotsioloogia ja kulturoloogia
Ajakirjandus
Raamatukogundus, teave, arhiivindus
Majandusarvestus ja maksundus
Rahandus, pangandus, ja kindlustus
Juhtimine ja haldus
Turundus ja reklaam
Sekretäri- ja kontoritöö
Hulgi- ja jaekaubandus
Tööoskused
Õigus
Bioloogia
Biokeemia
Keskkonnateadused
Looduskeskkond ja elusloodus
Keemia
Maateadus
Füüsika
Matemaatika
Statistika
Arvutikasutus
Andmebaaside ja võrgu disain ning haldus
Tarkvara ja rakenduste arendus ning analüüs
Keemiatehnoloogia ja
-protsessid
Keskkonnakaitsetehnoloogia
Elektrienergia ja energeetika
Elektroonika ja automaatika
Mehaanika ja metallitöö
Mootorliikurid, laevandus ja lennundustehnika
Toiduainete töötlemine
Materjalide töötlemine (klaas, paber, plast ja puit)
Tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamine ning naha töötlemine
Kaevandamine ja rikastamine
Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Ehitus ja tsiviilrajatised
Põllundus ja loomakasvatus
Aiandus
Metsandus
Kalandus
Veterinaaria
Hambaravi
Meditsiin
Õendus ja ämmaemandus
Meditsiinidiagnostika ja ravi- tehnoloogia
Teraapia ja taastusravi
Farmaatsia
Eakate ja puudega täiskasvanute hooldamine
Lastehoid ja teenused noortele
Sotsiaaltöö ja nõustamine
Koduteenindus
Juuksuritöö ja iluteenindus
Majutamine ja toitlustamine
Sport
Reisimine, turism ja vaba aja veetmine
Prügi ja heitvete käsitlemine
Töötervishoid ja-kaitse
Sõjandus ja riigikaitse
Vara- ja isikukaitse
Transporditeenused



KAVAND 2
Haridus- ja teadusministri määrus

Kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded koolitajale, kes viib läbi eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud täienduskoolitust


Määrus kehtestatakse täiskasvanute koolituse seaduse § 11 lõike 11 alusel.

§ 1. Üldsätted

(1) Käesolev määrus sätestab täiskasvanud õppijaid eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistava täienduskoolitusasutuse koolitajate kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded.

(2) Käesoleva määrusega sätestatud kvalifikatsiooninõuete vastavust hindab täienduskoolitusasutus.

§ 2. Täienduskoolitusasutuse eesti keele kui teise keele koolitaja kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded

(1) Täienduskoolitusasutuse eesti keele kui teise keele koolitaja kvalifikatsiooninõuded on eesti filoloogi või eesti keele kui võõrkeele/teise keele õpetaja haridus kõrghariduse tasemel.

(2) Muu filoloogilise kõrgharidusega koolitaja puhul arvestatakse, et koolitaja on eesti keele õpetamiseks vajalikud teadmised ja oskused omandanud täienduskoolitustega ning tal on eesti keele õpetamise või mitteformaalse eesti keele õpetamise kogemus vähemalt 120 akadeemilist tundi.

(3) Muu kõrgharidusega koolitaja puhul arvestatakse, et koolitaja on eesti keele õpetamiseks vajalikud teadmised ja oskused omandanud täienduskoolitustega ning tal on eesti keele õpetamise või mitteformaalse eesti keele õpetamise kogemus vähemalt 120 akadeemilist tundi.

(4) Kui eesti keele kui teise keele koolitaja ei ole omandanud vähemalt üht keeleseaduse § 26 lõikes 3 nimetatud haridustaset eesti keeles, tõendab tema eesti keele oskust eesti keele C1-taseme tunnistus.

§ 3. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2025. aasta 1. märtsil.



Kristina Kallas
haridus- ja teadusminister

Kristi Vinter-Nemvalts
kantsler


KAVAND 3
Haridus- ja teadusministri määruse muutmine

Haridus- ja teadusministri 19. juuni 2015. a määruse nr 27 „Täienduskoolituse standard“ muutmine


Määrus kehtestatakse täiskasvanute koolituse seaduse § 9 lõike 1 alusel.

§ 1. Haridus- ja teadusministri 19. juuni 2015. a määruse nr 27 „Täienduskoolituse standard“ muutmine

Haridus- ja teadusministri 19. juuni 2015. a määruses nr 27 „Täienduskoolituse standard“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Täienduskoolituse õppekavas sätestatakse vähemalt järgmised andmed:
1) õppekava nimetus;
2) õppekavarühm;
3) õpiväljundid;
4) õpingute alustamise tingimused, juhul kui need on eeltingimuseks õpiväljundite saavutamisel;
5) õppe kogumaht, milles eristatakse kontaktõppe, praktika ja iseseisva õppe maht; kontaktõppes tuuakse välja praktilise õppe maht;
6) õppe sisu;
7) õppekeskkonna kirjeldus;
8) õppematerjalide loend, juhul kui õppekava läbimiseks on ette nähtud õppematerjalid;
9) lõpudokumentide väljastamise tingimused, hindamise korral hindamiskriteeriumid ja -meetodid;
10) koolitaja kvalifikatsiooni, õpi- või töökogemuse kirjeldus;
11) õppekava õpiväljundid, sisu, õppemeetodid, hindamismeetodid- ja kriteeriumid.“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„11. Õppekava õpiväljundid, sisu, õppemeetodid, hindamismeetodid- ja kriteeriumid. moodustavad ühtse terviku.“;

3) paragrahvi 2 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui täienduskoolituse eesmärk on kutsestandardis või formaalõppe õppekavas sisalduvate kutse-, ameti- või erialase kompetentside omandamine, viidatakse õppekavas asjaomasele kutsestandardile ja selle tasemele kvalifikatsiooniraamistikus ning loetletakse asjaomased kompetentsid. Kui kutsestandard puudub, siis viidatakse formaalõppe õppekavale, asjaomasele moodulile või õppeainele“;

4) paragrahvi 2 lõige 5 sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui täienduskoolituse eesmärk on anda täienduskoolitusel osalejale õigus mingis valdkonnas tegutsemiseks või vastava õiguse taotlemiseks, märgitakse see õppekavas ning õppekava koostamisel arvestatakse õigusaktides sellele koolitusele sätestatud nõuetega.“;

5) paragrahvi 3 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Tunnistusele ja tõendile märgitakse vähemalt järgmised andmed:
1) täienduskoolituses osalenud või selle läbinud isiku nimi ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg;
2) täienduskoolitusasutuse nimi ja registrikood;
3) majandustegevusteate või tegevusloa registreerimisnumber Eesti hariduse infosüsteemis;
4) õppekava nimetus;
5) täienduskoolituse toimumise aeg ja täienduskoolituse maht;
6) tõendi või tunnistuse väljaandmise riik ja kuupäev;
7) tõendi või tunnistuse number;
8) koolitajate nimed.“;

6) paragrahvi 3 lõige 5 sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Tunnistusel või selle lisas märgitakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule omandatud õpiväljundid ja õpiväljundite saavutatuse hindamismeetodid.“;

7) paragrahvi 3 lõige 7 sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Tunnistus ja tõend allkirjastatakse või digitembeldatakse täienduskoolitusasutuse kehtestatud korras.“;

8) määrust täiendatakse §-ga 3¹ järgmises sõnastuses:

„§ 3¹. Mikrokvalifikatsioonitunnistus

(1) Mikrokvalifikatsioonitunnistusele märgitakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule järgmised andmed:
1) ISCED haridus- ja koolitusvaldkonna õppekavarühm lähtuvalt standardi lisast;
2) mikrokvalifikatsiooniõppe maht ainepunktides;
3) mikrokvalifikatsiooniõppe kvaliteedi tagamine;
4) hindamistulemus;
5) omandatud mikrokvalifikatsioon. Kui see on osa kvalifikatsioonist, siis lisatakse sellekohane viide.

(2) Kõrgkoolid ja kutseõppeasutused lisavad mikrokvalifikatsioonitunnistusele Eesti kvalifikatsiooniraamistiku taseme, kui õppekava põhineb kõrgharidustaseme õppe või kutseõppe õppeainetel.

(3) Mikrokvalifikatsioonitunnistuse andmed lisab täienduskoolitusasutus Eesti hariduse infosüsteemi.“.

§ 2. Määruse muutmine

Määrus jõustub 2025. aasta 1. märtsil.



Kristina Kallas
haridus- ja teadusminister

Kristi Vinter-Nemvalts
kantsler

Kooskõlastustabel


Ettepanek/märkus
Vastus/kommentaar
Kaitseministeerium
Kooskõlastatud märkusteta

Kultuuriministeerium
Eelnõu §-ga 3 kavandatavad riigilõivud 1450 eurot täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise ning 100 eurot mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava Eesti hariduse infosüsteemis registreerimise eest võivad oma suuruse tõttu mõjuda nii, et mõni hea väljaõpe või koolitus jääb tegemata. Raamatukogunduse valdkonnas oleks sellel tugev negatiivne mõju. Seetõttu teeme ettepaneku kaaluda riigieelarvest rahastatavate täienduskoolitusasutuste, sh avalik-õiguslik juriidiliste isikute vabastamist riigilõivu tasumisest, ning teiste täienduskoolitusasutuste tasutavate riigilõivu määrade langetamist. Palume lisaks kaaluda, kas on võimalik vähendada täienduskoolitusasutuse tegevusele esitatavaid nõudeid. Need võivad olla väikesemahuliste koolituste korraldamisel ülemäära koormavad ja mõnikord ka ebavajalikud (kui on ühekordne koolitus, ei pruugi olla tagasiside küsimine ega selle analüüs vajalik).
Selgitame.

Täiskasvanute koolituse seaduse (TäKSi) muudatusega seatakse nõuded mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisele. Teised täienduskoolitused jäävad muutmata ning üldised nõuded täienduskoolitustele ei muutu. Muu täienduskoolituse jaoks ei ole vaja üldiste nõuete muutmist, kuna olemasolev regulatsioon võimaldab juba piisavalt paindlikku raamistikku. See võimaldab jätkuvalt mitmekesist täienduskoolitust erinevates valdkondades ja eesmärkides, samal ajal keskendudes mikrokvalifikatsiooniõppele spetsiifiliste standardite kehtestamisele ja jälgimisele.
TäKSi nõudeid kohalduvad vaid täienduskoolituse majandustegevusteate esitamisel. Kui raamatukogu viib läbi raamatuklubisid, käsitöötunde, loovkirjutamise üritusi, siis sellised sündmused ei liigitu täienduskoolituseks ega täienduskoolituse majandustegevusteate hulka ning täita ei tule ka täienduskoolitusasutuse tegevusele esitatavaid nõudeid.

Eesti hariduse infosüsteemi andmetel on täienduskoolituse majandustegevusteate esitanud raamatukogudest vaid Eesti Rahvusraamatukogu, seega laienevad temale TäKSis esitatud täienduskoolituse nõuded.

Raamatukogud pakuvad mitmekesiseid tegevusi ja teenuseid, et vastata kogukonna vajadustele ja edendada haridust, kultuuri ning informatsiooni levikut. Kuid täienduskoolitusi, mille aluseks on väljundipõhine õppekava, pakutakse ilmselt vähe,
seega raamatukogu valdkonnale ei avalda mikrokvalifikatsiooniõppe reguleerimine negatiivset mõju.

Ettepanekut täienduskoolitusasutuse tegevusele esitatavate nõuete vähendamiseks ei arvestata, sest täienduskoolitusasutuse tegevusele kehtiva seadusega esitatud nõuded on minimaalsed.
Eelnõu § 1 p 12, kavandatav § 9² lg 1 – kuna iga mikrokvalifikatsiooniõpe koostatakse õppe ja valdkonna vajadustest lähtudes, teeme ettepaneku jätta eelnõust välja õppe miinimummaht 5 ainepunkti (5 x 26 = 130 õppetundi). Kui tegemist on valdkonna jaoks olulise õppega, ei peaks sellest loobuma põhjusel, et põhjendatud õppetunde on seaduses kirjas olevast numbrilisest näitajast vähem, või suurendama kunstlikult ja sisulise vajaduseta õppetunde seadusele vastavaks. Toetame seletuskirjas mainitud Iirimaa lahendust, et mikrokvalifikatsioonide omandamisel ei ole õpitundide piirangut, vaid need põhinevad omandatud oskustel/kompetentsidel.
Mitte arvestatud.
Vastavaid muudatusi on eelnevalt piisavalt arutatud ja analüüsitud. Õppe mahu osas toimusid eelnevalt põhjalikud arutelud teiste ministeeriumide, katusorganisatsioonide ja täiskasvanuhariduse osapooltega. Jõuti seisukohale, et liiga väikese õppe mahuga ei pruugi õppija omandada iseseisva väärtusega teadmisi ja oskusi ning saada väljundit tööturule. Mikrokvalifikatsiooni eesmärk on anda terviklik oskus või teadmine mõnes kitsamas valdkonnas ja seda ei ole võimalik teha lühikese aja jooksul.
Õppe mahu vahemik on moodustunud partneritega toimunud arutelude põhjal.
Eelnõu § 1 p 12, kavandatava kõrgharidusseaduse §-ga 9¹ on sätestatud, et täienduskoolitusasutuse ja mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava vastavust seaduse nõuetele kontrollib ning nõuetele vastava õppekava registreerib hariduse infosüsteemis kuni viieks aastaks Haridus- ja Teadusministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus. Kuna viimase puhul on tegemist Haridus- ja Noorteameti struktuuriüksuseks oleva Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuriga, ei ole meie arvates eelnõu lahendus, mille järgi delegeerib ministeerium oma ülesande enda valitsemisalas olevale ametile, korrektne ega vasta Vabariigi Valitsuse seaduse üldisele loogikale. Kui on teada, et ülesande täitja saab olema Haridus- ja Noorteamet, siis tema võikski seaduses pädevaks ja volitatud haldusorganiks määrata.
Mitte arvestatud.
Kuna tänasel päeval toimuvad arutelud hariduse kvaliteedi süsteemi üle, siis eelnõus ministrile volituse andmine asutuse määramiseks võimaldab asutust määratleda paindlikumalt.
Eelnõu § 1 p 14, kavandatava § 11 lg 1 järgi peavad täiskasvanute koolitajal olema koolitatavas valdkonnas erialased ja täiskasvanute koolitaja kompetentsid. Seletuskirjas on selgitatud, et koolitajalt eeldatakse andragoogika-alaseid teadmisi ja oskusi. Palume nii kõrget nõuet kõikide täiskasvanute koolituste jaoks mitte kehtestada. Täiendusõppesse kaasatakse sageli valdkondlikke eksperte, kes koolitamisega tavapäraselt ei tegele, kuid kelle antavad teadmised ja kogemused on õppe omandamisel ja mõistmisel suure kaaluga. Õigussüsteem ei peaks mõjuma viisil, et edaspidi ei saaks eelneva koolitamiskogemuseta, kuid väga head eksperti koolitusele kaasata, või peaks seda eraldi õigustama. Iseäranis just tööalased koolitused on tulemuslikud siis, kui neis osalevad valdkonda hästi tundvad spetsialistid.
Selgitame.
Täiskasvanute koolitajate nõuded kehtestatakse ainult õppekava alusel toimuvatele täienduskoolitustele, mitte õpisündmustele, milleks võivad olla seminarid, õpiringid, käsitöötunnid, loengud ja muud infojagamise üritused.

Täiskasvanute koolitaja töö nõuab eri kompetentside olemasolu – nii valdkondlikku pädevust kui oskust koolitada. Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) ei pea võimalikuks kehtestada ühetaolisi kvalifikatsiooninõudeid kõigile koolitajatele, küll aga saab täiskasvanute koolitaja mõistes eristada, et koolitaja töö nõuab nii teemateadmisi kui koolitusalast pädevust. Esiteks peab koolitajal olema sügav arusaam koolitatavast teemast või valdkonnast, mis hõlmab nii ajakohastatud teadmisi, oskusi kui ka praktilist kogemust. Teiseks peaks koolitajal olema ka arusaam täiskasvanute koolituse põhimõtetest ja meetoditest. Need kompetentsid moodustavad tugeva aluse, et tagada täienduskoolituste kvaliteet ja õppijate edukus. Täiskasvanute koolitajad võivad omandada neid teadmisi ja oskusi hariduse, koolituse ja praktilise kogemuse kaudu. Täienduskoolituse valdkonna suurimaks probleemiks on koolituste kõikuv kvaliteet. Kui jätkuvalt tähtsustada ainult erialast pädevust, jätkub ka täienduskoolituse kvaliteedi kõikumine.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastab eelnõu kommentaarideta. Sooviksime aga mitteametlikult esile tuua, et tasub kaaluda, et täiendkoolituse kvaliteedi hindamist siiski hiljem laiendada ka mikrokvalifikatsioonide väliselt täiendkoolitusele, mida rahastatakse avalikest vahenditest.
Teadmiseks võetud.
Rahandusministeerium
Mõistetamatuks ja põhjendamatuks jääb TäKS eelnõuga uue terminoloogia kasutusele võtt – formaalõpe, mitteformaalõpe ning informaalõpe. Eelnõud lugedes tundub, et selline terminikolmik tekitab Eesti õiguses pigem segadust, kuna kasutusele võetakse paralleelterminid Eesti Vabariigi haridusseaduses (edaspidi HaS) toodud terminoloogiaga, mis osaliselt nagu kattuvad ja osaliselt mitte. Need terminid võetakse pealegi kasutusele ainult täiskasvanuhariduses, kuid mitte Eesti hariduse nö katusseaduses HaS ega ka teistes haridust puudutavates seadustes. Uute terminite kasutuselevõtul jääb arusaamatuks, mis probleemi sellega lahendatakse peale selle, et Euroopas ja inglisekeelsetes dokumentides kasutatakse sellist haridusterminoloogiat.
Selgitame.
Tegelikkuses toimub täiskasvanuõpe formaalõppe (tasemeõppe), mitteformaalõppe ja informaalõppena. Kehtivas TäKSis on jaotus: tasemeõpe ja täienduskoolitus, see aga ei anna täiskasvanuõppest selget ja adekvaatset pilti. Kehtiv jaotus on tekitanud valdkonna partnerites segadust, kuna õppimisena käsitletakse vaid täienduskoolitust, samas ülejäänud õpisündmused, kus toimub samuti õppimine (coaching, õpiring, konsultatsioon, infopäev jne) ei peetaks täiskasvanuõppeks ega tunnustataks, väärtustataks riigi poolt. Seaduses on vaja selgelt määratleda, et kuigi sellistele õpisündmustele ei laiene täienduskoolitusele esitatavad nõuded, on tegemist siiski täiskasvanuõppe osaga, kus toimub väärtuslike teadmiste ja oskuste omandamine.

Eelnõuga jäädakse küll eeltoodud kolmikjaotuse juurde, kuid formaalõppe terminit kasutusele ei võeta, jääb tasemeõppe termin. HTM on valmistanud ka ette haridusseaduse muudatused, kus kolmikjaotus kehtestatakse.
TäKS eelnõu § 1 punkti 2 kohaselt asendatakse seaduse tekstis sõna „tasemeõpe“ sõnaga „formaalõpe“. Sellist muudatust ei tehta HaS-s ega teistes haridust puudutavates seadustes. HaS kohaselt on haridusel tasemed, millest igaühele on kehtestatud nõuded (HaS § 2 lõiked 5 ja 6). Haridussüsteemi üks kahest alasüsteemist on haridus, mis on kujundatud hariduse ülesannete ja tasemete alusel (HaS § 3 lõike 1 punkt 1). TäKS eelnõu § 1 punkti 2 muudatusega sõnastatakse ümber TäKS § 1. Selle lõike 2 kohaselt jaguneb täiskasvanuõpe formaalõppeks, mitteformaalõppeks ja informaalõppeks. Lõike 3 kohaselt on formaalõpe TäKS tähenduses üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolis õppekava alusel toimuv eesmärgistatud tasemeõpe, mille korraldust reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus. Seega jääb arusaamatuks, kas täiskasvanute koolituse seadusega kasutusele võetav termin „formaalõpe“, on midagi ainult täiskasvunuõppele ainuomast ja ülejäänud Eesti haridussüsteemis seda ei eksisteeri ning seal jääb kehtima termin „tasemeõpe“. Küsimus on ka, et kui formaalõpe on tasemeõpe, siis milleks võtta kasutusele paralleelne termin.

Osaliselt arvestatud.
Selgitame, et formaalõppe termin ei ole ainuomane ainult täiskasvanuõppele. Eesti haridussüsteemis seda terminit kasutatakse, kuigi seda ei ole kehtestatud veel õigusaktidega. Kõige enam on termin kasutuses noorsootöös ja huvihariduses (nt noortevaldkonna arengukavas 2021-2035 on kolmene jaotus täielikult kasutuses). Samuti sisaldab haridusvaldkonna arengukava 2035 kolmest jaotust. Siiski nõustume, et vastavalt kehtivale haridusseadusele on haridusel tasemed ja seepärast jääme tasemeõppe termini juurde. Kuid märgime, et HTM on valmistanud ette ka haridusseaduse muudatused, kus kolmikjaotus kehtestatakse.

Lisaks ei ole selge ka definitsioonis kasutatav termin „kõrgkool“, sest HaS kohaselt on olemas ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid (§ 3 lõige 2, §-d 22 ja 23). Kõrgkool on kõrgharidusseaduses (KHaS) kasutusele võetud lühiväljend, mida kasutatakse kõrgharidustaseme õpet korraldavate õppeasutuste kohta (HÕNTE § 19 lõike 5 kohaselt kirjutatakse pika sõnaühendi kordamise vältimiseks see eelnõu tekstis esimesel korral täielikult välja, märkides selle järel sulgudes kaldkirjas selle edaspidi kasutatava lühendi). Vastavalt KHaS § 2 lõikele 3 korraldavad kõrgharidustaseme õpet ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid. Seega termin „kõrgkool“ TäKS eelnõus ei ole korrektne
Arvestatud.
Eelnõus on sõnastust muudetud.
TäKS eelnõuga võetakse kasutusele mitteformaalõppe termin (TäKS § 1 lõige 4), mis selle seaduse tähenduses on eesmärgistatud vabatahtlik õpe, mis toimub kindlatele huvirühmadele erinevates keskkondades. Seadust kohaldatakse mitteformaalõppes täienduskoolitusele, sealhulgas mikrokvalifikatsiooniõppele. 1.3.1. Selline mõiste jääb arusaamatuks, kuna ei selgu, mis erinevaid keskkondi silmas peetakse, kus õpe toimub – kas see on ümbrus, sotsiaalsed tingimused, miljöö. Kas see on TäKS § 10 toodud õppekeskkond?

Ka ei saa aru, kas mitteformaalne õpe peab olema ette nähtud huvirühmadele, st individuaalset õpet mitteformaalses õppes ei ole. Sellega haakub TäKS § 8 lõige 3 - keda mõeldakse tellija all? Seletuskirja kohaselt tähendab tellimuskoolitus koolitust, mida ettevõte või asutus tellib enda soovidest ja vajadustest lähtuvalt, koolitus ei ole avatud kõigile soovijatele, vaid mõeldud üksnes ettevõtte või asutuse määratud isikute koolitamiseks. Kuid, kas õppija võib olla ka tellija– füüsiline isik, kes soovib ennast mingis valdkonnas täiendada, nt huvikoolilt (kui huvikool vastab TäKS täienduskoolitusasutuse tingimustele) võtta pillitunde või tennisetunde?
Selgitame.
Termin mitteformaalõppe on pärit haridusvaldkonna arengukavast, mis eelnevalt lepiti kokku partnerite ja osapooltega. Mitteformaalõppes sisalduv huvirühma termin ei välista individuaalset õpet. Keskkonna all ei mõelda üksnes õppekeskkonda TäKS § 10 mõistes. Mitteformaalõpe võib toimuda mitmesugustes keskkondades st kohtades ja kontekstides väljaspool tasemeõpet. Paljud töökohad pakuvad võimalusi mitteformaalseks õppeks, olgu selleks uute oskuste omandamine või mentorlusprogrammid. Kultuurikeskused ja muuseumid võivad pakkuda töötubasid, loenguid ja üritusi, mis võimaldavad inimestel õppida erinevate teemade kohta, alates kunstist ja kultuurist kuni ajaloo ja teaduseni jne.
Seega on mitteformaalõppe oluline selleks, et kajastada mitmekesist ja mitmekülgset õppimisprotsessi, mis toimub erinevates kontekstides ja keskkondades ning hõlmab nii grupilist kui ka individuaalset õppimist. See võimaldab paremini mõista ja toetada inimeste õppimisvajadusi ja -huvisid erinevates eluvaldkondades.
Samuti ei selgu, kas täienduskoolitus võib olla ka muus vormis, kui mitteformaalõppes, kuna TäKS eelnõu kohaselt kohaldatakse TäKSi mitteformaalõppes täienduskoolitusele.

Selgituseks. Täienduskoolitus on üksnes osa mitteformaalõppest.

TäKS eelnõu § 1 lõike 6 kohaselt on täienduskoolitus õpiväljundipõhise õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud mitteformaalõppe osa, mis on suunatud õpiväljundite saavutamisele. HaS § 18 kohaselt on täiendusharidus üldhariduslikud ja kutsealased teadmised, oskused, vilumused ning kutsenõuetele vastavad käitumisnormid ja väärtused, mis on vajalikud olemasolevate säilitamiseks ja laiendamiseks. Seda käsitlust (ehk HaS-i) ei muudeta, samas pole selge, kuidas see TäKS uute käsitlustega haakub.
Selgitame.
Täienduskoolitus ja täiendusharidus on erinevad mõisted ning ei ole samatähenduslikud. Täiendusharidus on koondtermin haridusseaduses, mida defineeritakse kui üldhariduslikke ja kutsealaseid teadmisi, oskusi, vilumusi ning kutsenõuetele vastavaid käitumisnorme ja väärtuseid, mis on vajalikud olemasolevate säilitamiseks ja laiendamiseks.


TäKS eelnõu reguleerimisala (§ 1 lõige 1) kohaselt, sätestatakse täiskasvanute koolituse seadusega üksnes täienduskoolitusasutusele nõuded täienduskoolituse läbiviimisel ja mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimisel, õppija õigus õppepuhkusele, täienduskoolituse rahastamise alused ning riikliku ja haldusjärelevalve põhimõtted. TäKS § 1 lõike 2 kohaselt jaguneb täiskasvanuõpe formaalõppeks, mitteformaalõppeks ja informaalõppeks. Seletuskirja kohaselt soovitakse sättega hõlmata isik, kes õpib töölkäimise, perekonnaelu või muu tegevuse kõrvalt ning oluline ei ole, mis vormis ta õpib. Kehtivas TäKSis on reguleeritud „täiskasvanute koolitus“, mis on kitsam mõiste. Seega jääb seletuskirjast mulje, et TäKS peaks reguleerima kõike täiskasvanuõppesse puutuvat, nii formaalõppes, mitteformaalõppes kui informaalõppes. Nii see siiski pole, sest seletuskirja TäKS § 1 lõike 3 selgituses on öeldud, et TäKS formaalõpet ei reguleeri, seda reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus.

Samuti jääb arusaamatuks informaalõppesse puutuv. See peaks olema üks täiskasvanuõppe liik, mis defineeritakse TäKS § 1 lõikes 5, kuid millesse puutuvat seadus rohkem ei reguleeri ning mille kohta seletuskiri selgitab, et informaalõpet eelnõuga ei reguleerita. Seega hõlmab seadus ikkagi kitsamat valdkonda kui kogu täiskasvanuõpet.
Selgitame
TäKS hõlmab siiski kitsamat valdkonda kui kogu täiskasvanuõpe, kuna seadus keskendub peamiselt täienduskoolitusele ja mikrokvalifikatsiooniõppele ning jätab tasemeõppe seadusest välja.
Informaalõpe on täiskasvanuõppe oluline osa, kuid TäKS ei reguleeri seda otseselt.

TäKS eelnõu §-ga 3 sätestatakse riigilõiv 1450 eurot täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise eest. Kahjuks meil ei ole võimalik hinnata, kas see on proportsionaalne kõikide erinevate õppekavarühmade/õppeasutuste suhtes, kuna vastavad andmed seletuskirjas puuduvad.

Lisaks on seletuskirjas toodud selgituste kohaselt lõivu menetluskulu arvutamisel arvestatud ainult otseste kuludega. Samas ruumide rent jmt ei ole otsene kulu, vaid kaudne. Palume seletuskirja viidatud küsimustes täpsustada ja täiendada.
Mitte arvestatud.

Kvaliteedihindamise põhiprotsessid on sarnased, õppekavarühmadele ei ole põhjust seada erinevat riigilõivu.



Seletuskirjas täpsustatud. Õppekavarühma kvaliteedihindamise riigilõiv hõlmab otseseid kulusid. Tegevusloa riigilõivu on arvestatud ka kaudsed kulud.
Justiitsministeerium
Eelnõu § 1 punktid 2 ja 19 – Justiitsministeerium ei toeta uute terminitena formaalõpe, informaalõpe, mitteformaalõpe ning mikrokvalifikatsiooniõpe kasutusele võttu. Pakume nende asemel välja haridussõnastikus olemasolevad eestikeelsemad terminid: formaalõppe asemel kooliõpe, informaalõppe asemel kogemusõpe, mitteformaalõppe asemel vabaõpe ning mikrokvalifikatsiooniõppe asemel oskusõpe või oskuste õpe, kuna need annavad selgemini edasi mõistete sisu.
Mitte arvestatud.

Eelnõus on lähtutud haridusvaldkonna arengukavas toodud terminitest, mis eelnevalt kooskõlastati töörühmades ja huvirühmadega.

Haridussõnastik pakub tõepoolest välja eestikeelsed vasted, kuid tegelikkuses ei ole need kasutusse läinud. Samuti ei anna eestikeelsed terminid paremini mõiste sisu edasi, vaid on osaliselt isegi eksitavad. Mitteformaalõppe termini alla peaksid mahtuma ka reguleeritud ja mõnes tegevusvaldkonnas kohustuslikud koolitused, sellisel juhul on termin vabaõpe eksitav. Kui aga kasutada mikrokvalifikatsiooniõppe asemel oskusõpe, siis termin jääb poolikuks, sest mikrokvalifikatsioon hõlmab oskuste kõrval ka teadmisi.
Põhiõiguste riive (PS § 29) ja parlamendireservatsiooni põhimõte – eelnõu § 1 punktiga 14 nähakse ette kvalifikatsiooninõuded täiskasvanute koolitajale. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamine mingi kutseala osas kujutab endast põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 29 riivet. Riigikohus on leidnud, et seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise1 , sh peavad seaduses sisalduma põhiõiguste riive raamid. Põhiseaduse § 29 lõikes 1 on sätestatud oluline majanduslik põhiõigus: inimese õigus valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht. Õigus olla majanduslikult aktiivne ja teenida elatist enda valitud valdkonnas ja viisil on täiskasvanud inimese ja tema perekonna inimväärse äraelamise eeldus. Nimetatud säte hõlmab isiku õigust, et riik ei sekkuks põhjendamatult tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku õigusesse. Samas ei ole inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö siiski absoluutne. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega võib seadusandja põhjendatud juhtudel piirata inimese valikuõigust. Vahel on seadusandja teiste isikute õiguste ning vabaduste, aga ka isiku enda kaitsmise argumendil kohustatud PS § 29 lõikes 1 toodud õigust piirama, kuid need kitsendused peavad olema proportsionaalsed (PS § 11; RKPJKo 27.03.2012, 3-4-1-1-12). Ühe suure piirangute grupi moodustavad kitsendused, mis sätestavad haridus- ja kogemusnõuded teatud elukutsetele. Eelnevast tulenevalt palume eelnõu seletuskirjas analüüsida, kas ja mil määral tuleb kutsealal tegutsemise kitsendused (kvalifikatsiooninõuded) kehtestada seaduse tasandil, ja esitada seletuskirjas proportsionaalsuse analüüs7 , milles näidata millised kaalutlused õigustavad põhiõiguste riivet, antud juhul riivet PS §-s 29 ette nähtud õigusele valida endale elukutset või tegevusala.
Arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud.
Mikrokvalifikatsiooniõppe registreering – eelnõust ja seletuskirjast ei selgu mikrokvalifikatsiooniõppe registreeringu olemus. Kui mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimise registreeringu puudumisel on keelatud mikrokvalifikatsiooniõpet läbi viia, siis on tegemist tegevusloaga majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § 16 tähenduses. Tegevusloakohustuse korral hindab pädev haldusorgan isiku vastavust konkreetsel alal tegevuse alustamiseks ja tegutsemiseks kehtestatud nõuetele enne tegevusega alustamise lubamist. Kui eesmärk on üksnes teavitada asjaomase tegevusega alustamisest, siis on tegemist teavitamisega MSÜS § 14 tähenduses ning registreeringu puudumine ei tähenda keeldu tegutseda. Sellisel juhul teeb pädev haldusorgan tegevuse üle järelevalvet tagasiulatuvalt. Palume eelnõu koostamisel järgida üldist MSÜS-i teavitamis- ja loakohustuse terminoloogiat.
Arvestatud.
Eelnõus on loobutud mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava registreerimise regulatsioonist. Mikrokvalifikatsiooniõppe pakkumiseks on täienduskoolitusasutusel vajalik taotleda tähtajaline tegevusluba, v.a juhul, kui mikrokvalifikatsiooniõpet pakub kõrgkool või kutseõppeasutus õppekavarühmas või -grupis, milles tal on antud õppeõigus. Viimasel juhul esitab kool õppekava hariduse infosüsteemi.


Täienduskoolitusasutuse pidaja terminist loobumine − kehtiva täiskasvanute koolituse seaduse (jõustunud 01.07.2015) eelnõu seletuskirjas8 on märgitud, et uus seadus defineerib „täienduskoolitusasutuse pidaja võrdsustades täienduskoolitusasutuse pidajana nii eraõigusliku juriidilise või füüsilise isiku kui ka riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku isiku või asutuse“. Seega oli tollase seadusemuudatuse eesmärk hõlmata termini „täienduskoolitusasutuse pidaja“ alla nii eraõiguslikud juriidilised isikud kui ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Justiitsministeerium peab sellist lähenemist mõistlikuks, sest eraõigusliku juriidilise isiku puhul ei ole kohane rääkida „asutusest“, mis on pigem avalik-õiguslik termin. Enne mõiste taaskord muutmist soovitame kaaluda, kas uue mõiste kasutuselevõtt ei mõju avalikkust eksitavalt, kuna sõna „asutus“ viitab siiski pigem avalik-õiguslikule täienduskoolitusasutuse pidajale.
Selgitame.
Praktikas on tekitanud segadust täienduskoolitusasutuse ja selle pidaja eristamine. Leiame, et „asutus“ ei ole reguleeritud avalik-õigusliku terminina.

Eelnõu p 4 – kavandatav säte näeb ette nõuandva kogu moodustamise. Juhime tähelepanu, et vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 46 lõikele 6 võib minister oma ministeeriumi valitsemisalas moodustada nõuandva õigusega komisjone ja nõukogusid, määrates nende ülesanded ja töökorra. Seega ei vaja minister Täiskasvanuhariduse Nõukogu moodustamiseks TäKS-is eraldi volitusnormi. Palume kõnealune regulatsioon eelnõust välja jätta.
Mitte arvestatud.
Kehtivas TäKSis on Täiskasvanuhariduse Nõukogu ja selle moodustamine juba varasemalt reguleeritud, eelnõuga muudetakse sätte sisu.
Eelnõu p 26 – eelnõuga kavandatava § 17 lõike 1 2 kohaselt tuvastab riikliku järelevalve läbiviimisel hindamist korraldav asutus nõuete täitmise eelhaldusaktiga. Esiteks ei ole eelnõu ega seletuskirja põhjal selge, millisel viisil pädev korrakaitseorgan hindamist korraldavale asutusele riikliku järelevalve läbiviimisest teada annab ning mis tähtaja jooksul hindamist korraldav asutus vastava eelhaldusakti annab. Teiseks, kuna eelhaldusakte saab kohtus vaidlustada ning nendes sisalduv on pädevale korrakaitseorganile siduv, peaks seletuskirjast nähtuma ka nendest asjaoludest tulenev mõju riikliku järelevalve menetlusele ja isikule, kelle suhtes riikliku järelevalve menetlust läbi viiakse. Kolmandaks märgime, et eelhaldusaktile peaks reeglina järgnema menetlust lõpetav haldusakt. Riikliku järelevalve menetlus ei ole selline menetlus, mis tingimata või isegi üldjuhul lõppeks (või peaks lõppema) haldusakti andmisega ehk ettekirjutuse tegemisega. Seega on küsitav, kas eelhaldusakt on siinkohal põhjendatud valik. Justiitsministeeriumi hinnangul oleks alternatiiv anda seisukoht (menetlustoiming), mille põhjal pädeval korrakaitseorganil oleks ka suurem kaalutlusruum riikliku järelevalve menetluse läbiviimiseks.
Osaliselt arvestatud.

Esiteks, eelnõud on täiendatud regulatsiooniga, mille järgi võib Haridus- ja Teadusministeerium kaasata mikrokvalifikatsiooniõppe üle järelevalve menetlusse hindamist korraldava asutuse.

Teiseks, seletuskirja on täiendatud mõju hindamisega.

Kolmandaks selgitame, et täienduskoolituste järelevalve algatatakse reeglina pöördumise või taotluse alusel. Taotluse alusel algatatud järelevalve lõpeb haldusaktiga, kui rikkumine tuvastatakse, sellisel juhul tehakse täienduskoolitusasutusele ettekirjutus. Kui rikkumist ei esine, antakse pöördujale sellest teada.
Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.
Arvestatud.
Eelnõud ja seletuskirja on märkusi arvestades muudetud ja täiendatud.
Siseministeerium
Eelnõu § 1 lõike 7 2. lause „Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad õppekava mahust vähemalt poole.“ Leiame, et segaseks jääb, millise õppekava mahust. Ilmselt on siin mõeldud mikrokraadi õppekava õppeaineid. Teeme ettepaneku täpsustada, et mikrokraadiga on tegemist siis, kui üle poole mikrokraadi õppekava mahust moodustavad kõrgharidustaseme õppeaineid.
Arvestatud.
Eelnõud ja seletuskirja on täpsustatud. Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad mikrokraadi õppekava mahust vähemalt poole.
Eelnõu § 1 punktidega 2 ja 19 asendatakse seaduses läbivalt sõnad „tasemeõpe“ ja „tasemekoolitus“ sõnaga „formaalõpe“. Muudatus tuleneb Euroopas kasutatavast haridusterminoloogiast. Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimise jaotamine formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks õppeks. Terminikolmikut kasutatakse ingliskeelsetes haridusdokumentides koos. Eelnõuga soovitakse kasutusele võtta eelkõige mitteformaalõppe terminit, aga et kolmene jaotus käib koos, siis asendatakse ka „tasemeõppe“ ja „tasemekoolituse“ terminid „formaalõppega“. Leiame, et tööandjale ja töötajale peab olema selge, millise õppe puhul on õppijal õigus õppepuhkusele ja millisel puhul on tööandja kohustatud andma tasulist õppepuhkust töötajale. Seni eristasid seda need kaks terminit „tasemeõpe“ ja „tasemekoolitus“. Termin „formaalõpe“ tekitab selles kontekstis segadust.
Arvestatud.
Eelnõus jäädakse tasemeõppe termini juurde.
Eelnõu § 1 lõikes 5 on toodud informaalõppe definitsioon, mis on käesoleva seaduse tähenduses eesmärgistatud või eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides. Seletuskirjas on nii: „Informaalõpe (TäKS § 1 lg 5) võib õppija seisukohast lähtudes olla nii eesmärgistatud kui eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu 2 (4) situatsioonides ja selle tulemusi ei pruugi olla õppijale kohe näha. Informaalõpe ei pruugi olla õppija seisukohast ette kavatsetud. Informaalõpet eelnõuga ei reguleerita.“. Leiame, et seda mõistet ei peaks TÄKSis kajastama, sest seadus informaalõpet ei reguleeri.
Selgitame.
Eelnõusse informaalõppe termin jäetakse, sest praktikas on tõstatatud küsimused õppepuhkuse võtmise võimalikkuse kohta õpisündmustel osalemiseks. Termin aitab selgitada, et informaalõppes osalemiseks õppepuhkust ei võimaldata.
Eelnõu § 9¹ lõike 1 punkti 1 kohaselt võivad mikrokvalifikatsiooniõpet läbi viia kõrgkool ja kutseõppeasutus õppekavarühmas või -grupis, milles on talle antud õppeõigus või õppe läbiviimise õigus“. See näib olevat mõneti kitsendav lause kõrgkoolide ja kutseõppeasutuste jaoks, ent eelnõu seletuskiri parandab seda nõnda: „Kui kõrgkool või kutseõppeasutus soovib pakkuda mikrokvalifikatsiooni õppekavagrupis või -rühmas, kus tal õppeõigus puudub, siis on tal võimalik läbida mikrokvalifikatsiooni pakkumiseks täienduskoolitusasutuse kvaliteedihindamise õppekavarühmas, kus tal õppeõigust ei ole.“ Teeme ettepaneku lisada TäKSi seletuskirja lause, et kõrg- ja kutsekoolidel tekiks selgus, et neil on võimalus läbida kvaliteedihindamine, et koolitada õppekavarühmas, kus neil õppeõigust ei ole või siis eemaldada § 91 1 lg 1 p 1 ja 2 eelnõust ja kirjeldada neid tingimusi lõikes 4.
Arvestatud.
Eelnõud on täpsustatud. Kõrgkool või kutseõppeasutus, kes soovib mikrokvalifikatsiooniõpet pakkuda õppekavarühmas või -grupis, milles tal ei ole õppeõigust, saab läbida õppekavarühma kvaliteedihindamise ja taotleda õppekava avamiseks tegevusluba.
Eelnõu § 9² lõike 3 järgi on mikrokvalifikatsioone võimalik koguda ja kombineerida, et tõendada kvalifikatsiooni omandamist. Oleme nõus, et mikrokvalifikatsiooniõppe/ mikrokraadiõppe puhul on õppijale oluline õpingute VÕTA-ga ülekandmise võimalus. Juhime siiski tähelepanu, et eelnõus välja pakutud sõnastus on eksitav, kuna ainuüksi mikrokvalifikatsioonidega/mikrokraadidega tasemeõppekava läbimist tõendada ei saa. Tasemeõppe lõpus antavat kvalifikatsiooni tõendab vastav riiklik diplom. Mikrokvalifikatsiooniõppes/mikrokraadiõppes ei sooritata kraadiõppe õppekava läbimiseks nõutavat lõpueksamit ega lõputööd. Neid õppeaineid ei saa ka kõrgharidusstandardist (§ 13 lg 3) tulenevalt VÕTA-ga tasemeõppesse üle kanda, vaid tuleb sooritada üliõpilase või eksternina. Teeme ettepaneku sõnastust täpsustada.
Arvestatud.
Sõnastust on täpsustatud. Mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida ning kasutada seda tasemeõppe kvalifikatsiooni omandamise või kutsetunnistuse saamise tõendamiseks.

Eelnõu § 9² lõike 2 järgi annab täienduskoolitusasutus mikrokvalifikatsiooniõppe lõpetanule mikrokvalifikatsioonitunnistuse. Ka ülikoolide senise praktika kohaselt väljastatakse mikrokvalifikatsiooniõppe/mikrokraadiõppe läbinule tunnistus. Need, kes ei ole õppekava täies mahus täitnud, saavad tõendi, kuhu on märgitud sooritatud õppeained ja tulemused. Seletuskirja kohaselt (lk 15) peaks aga edaspidi nendele õppijatele, kes mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekava täies mahus ei läbi, iga õppekavasse kuuluva läbitud õppeaine kohta väljastama tunnistuse. Me ei saa sellega nõustuda, sest õppija on avaldanud soovi õppima asumiseks mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekavale, mitte üksikutele tasemeõppeainetele. Teeme ettepaneku: koolituse korraldaja peab väljastama õppijale mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekava täies mahus läbimise kinnituseks tunnistuse ja mitteläbimise korral tõendi, kus on välja toodud sooritatud õppeained ja tulemused.
Selgitame.
Tunnistuse saamise eelduseks on õpiväljundite hindamine. Mikrokvalifikatsiooniõppe korral ei ole katkestanul õigust saada mikrokvalifikatsioonitunnistust, kuna ta ei läbi kogu mikrokvalifikatsiooniõpet tervikuna. Eraldi mikrokvalifikatsioonitõendit ei väljastata. Katkestanutel on õigus saada täienduskoolituse tunnistus nende õppeainete kohta, kus toimus õpiväljundite hindamine. Tegemist on võimaluse, mitte kohustusega.

Näiteks, kui mikrokvalifikatsiooniõpe koosneb viiest õppeainest ning õppija läbib neist kaks koos hindamisega, antakse talle täienduskoolituse tunnistus nende õppeainete kohta.
Küsimusi tekitas ka mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekavade registreerimine hariduse infosüsteemis. Iga õppekava registreerimise eest viieks aastaks tuleb maksta 100 eurot riigilõivu. See kitsendaks suure tõenäosusega õppijatele pakutavate mikrokraadiprogrammide valikut, sest registreerimistasu mikrokraadiõppe puhul, mis toimub koos üliõpilastega ja võimaldab ka üksikute õppijate osalemist, moodustaks juba suure osa õppetasust.

Palume selgitada, kui koolitusasutus otsustab ka pärast viit aastat sama mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekava pakkuda (on tööturu jaoks sellisel kujul endiselt vajalik), kas siis tuleb see uuesti registreerida ja taas riigilõiv tasuda.

Lisaks on vajalik hästi läbi mõelda, kuidas toimub juba registreeritud õppekava muutmine. Täiendusõpe on paindlik ja õppekavas võib olla vajalik teha kiireid muudatusi igal aastal või 3 (4) isegi semestril, nt vahetada olemasolev õppeaine uue vastu või asendada koolitaja. Palume selgitada, kas ja millistel tingimustel saab juba registreeritud õppekavas teha parandusi või tuleb kogu õppekava uuesti registreerida.
Teeme ettepaneku, et juba registreeritud mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekavade muutmine ning registreeringu tähtaja pikendamine peaks olema vähem bürokraatlik, st kiire, paindlik ja tasuta.
Osaliselt arvestatud.

Eelnõus on reguleeritud õppekava muutmine. Muudatustest tuleb teavitada. Uueks õppekavaks loetakse, kui muudatused puudutavad õppekava üldiseid õpiväljundeid või õppe mahtu.

Selgitame, et õppekava ei sisalda koolitajate nimesid, vaid koolitajatele esitatavaid nõudeid.

Seadus jõustub 1. oktoobril 2024. Palume selgitada, kas pärast seaduse jõustumist on ette nähtud ka üleminekuaeg. Küsimus on ajendatud asjaolust, et 1. septembril 2024 algab uus õppeaasta ning õppetööga alustatakse ka mikrokraadiõppes. Seetõttu jääb ebaselgeks, kas 2024/2025. õa sügissemestril avatavad mikrokraadi õppekavad peavad olema enne õppetöö algust hariduse infosüsteemis registreeritud. Lisaks palume infot, kas täiskasvanute koolituse seaduse jõustumise ajaks on valmis toimiv tehniline lahendus ülikoolide õppeinfosüsteemide ja hariduse infosüsteemi liidestuseks, et tagada vajalike mikrokraadi õppekavade andmete ülekandmine. Teeme ettepaneku, et hariduse infosüsteemis tuleb registreerida mikrokraadi õppekavad, mille alusel alustatakse õppetööd alates 2024/2025. õa kevadsemestrist. Selleks vajame infosüsteemide toimivat liidestust.
Osaliselt arvestatud.

Eelnõu jõustumise aega on muudetud (1. märts 2025). Eelnõus antakse üleminekuaeg mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviimiseks tegevusloa taotlemiseks ja mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava esitamiseks.

Selgitame, et 1. septembrist 2025 võib mikrokvalifikatsiooniõpet pakkuda üksnes juhul, kui õpe vastab TäKSi nõuetele.
Eelnõu § 91 lõike 4 punkti 7 järgi peab mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekava ja selle alusel läbiviidav õpe vastavama rahvusvahelistele standarditele või kokkulepetele, kui rahvusvahelistes standardites või kokkulepetes on esitatud nõuded õppekavale ja õppele. Palume selgitada, mida selle nõudega täpsemalt silmas peetakse.
Selgitame.

Mikrokvalifikatsiooni õppekavad ei ole kohustatud vastama rahvusvahelistele standarditele või kokkulepetele, välja arvatud juhul, kui nende õppekavade spetsiifiline valdkond nõuab sellist vastavust. Näiteks merendusvaldkonna koolitused peavad järgima rahvusvahelisi konventsioone, et tagada meremeeste ohutus ja pädevus ülemaailmselt. See tähendab, et kõikidel õppekavadel ei ole vajadust rahvusvaheliste standardite rangeks järgimiseks, kuid spetsiifilistes valdkondades, nagu merendus, lennundus jne on see hädavajalik, et tagada ohutus ja ühilduvus kogu maailma kontekstis.
Lisaks eeltoodule palume selgitada seletuskirja lisaks 3 olevat täienduskoolituse standardi muutmise kavandit. Sellest lähtuvalt lisandub standardisse § 31 lõike 1 punkt 2, mille järgi tuleb mikrokvalifikatsioonitunnistusele märkida mikrokvalifikatsiooniõppe maht akadeemilistes tundides ja ainepunktides. See on vastuolus täiskasvanute koolituse seaduse muutmise eelnõuga, mille järgi määratakse mikrokvalifikatsiooniõppe maht ainult ainepunktides (ja ainepunkti mahuks on 26 astronoomilist tundi). Palume täienduskoolituse standardi eelnõu sõnastus selles osas üle vaadata. Ühtlasi jääb ebaselgeks täienduskoolituse standardi muutmise kavandi § 31 lõike 1 punktis 5 sätestatud, mille järgi tuleb juhul, kui mikrokvalifikatsioon on osa kvalifikatsioonist, lisada tunnistusele sellekohane viide. Palume selgitada, mida siin on mõeldud ja kuidas see tunnistusel sõnastada tuleks.
Arvestatud.
Seletuskirja on täiendatud, et mikrokvalifikatsiooniõppe mahtu mõõdetakse ainult ainepunktides, ilma viideteta akadeemilistele tundidele.
Teeme ettepaneku arvestada ka täienduskoolituse mahtu astronoomilistes tundides. See välistaks segaduse, mis võib tekkida nt tasemeõppeainetest koosnevate täiendusõppeprogrammide, sh mikrokvalifikatsiooniõppe/mikrokraadiõppe puhul. Probleemikohaks on ka VÕTA-ga ülekandmine, kui mahu arvestamise alused on erinevad.
Mitte arvestatud.
See ettepanek nõuab põhjalikku analüüsi ja toob kaasa olulise muudatuse olemasolevas süsteemis. Tõdeme, et see võiks pikemas perspektiivis aidata luua selgust ja ühtsust täienduskoolituse valdkonnas ning hõlbustada õppijate ja koolitajate igapäevaelu. Tegemist on suuremahulise muudatusega, mille jaoks eelnevalt kavandataks analüüs.

Juhime tähelepanu, et § 91 lõikes 5 on numeratsioonis viga: p. 6 esineb kaks korda.
Arvestatud.
SA Kutsekoda
Paragrahvi 11 soovitakse täiendada lõikega 4 eesmärgiga seada nõuded täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajatele. Soovitud nõueteks on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon või täiskasvanute koolitaja kutse vähemalt 7. tasemel. Selleks, et mitte piirata antud turgu liigselt, teeme ettepanekud seada nõudeks, et koolitaja koolituse väljaõppe koolitajal on magistrikraad haridusteadustes või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.
Arvestatud.

Täiendatud eelnõu ja seletuskirja. Koolitaja koolituse väljaõppe koolitajal on magistrikraad haridusteaduses või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.
Seaduse eelnõus on uuendusena sätestatud formaalõppe, mitteformaalõppe ja informaalõppe mõisted. Lisaks nendele mõistetele teeme ettepaneku defineerida ka vabahariduse mõiste ning õpisündmuse mõiste kui informaalõppe liigid. Mõisted on praegu Haridus- ja Teadusministeeriumis kasutusel (s.h. veebilehel defineeritud), kuid nende definitsiooni õigusaktidest ei leidu. TäKS uuendamine pakub selleks hea võimaluse.
Mitte arvestatud. Vabahariduse mõistet seadusesse ei lisata, kuna sellel ei ole selget vajadust. Seaduse tasandil informaalõppe jaotuse lisamine oleks liiga detailne.
Eesti Töötukassa
Eelnõu § 1 punktis 8 muudetakse TäKS § 7 lõike 3 sõnastust ning selle kohaselt täienduskoolitusasutuse tegevuse kvaliteedi tagamise alustes sätestatakse vähemalt täienduskoolituse õppekavade, täienduskoolitusega seotud täiskasvanute koolitajate ja õppekeskkonna kvaliteedi tagamise tingimused ning täienduskoolituse tagasiside kogumise ja arvestamise kord. Kuigi tegemist on lahtise loeteluga, võiks sellest nähtuda ka see, et kvaliteedi tagamise alustes tagatakse kvaliteet ka õppimisel ja õpetamisel ning õppekavaarendus, mis on olulised kvaliteedi tagamise tingimused. Selguse huvides teeme ettepaneku täiendada sätet pärast sõna “õppekavade” sõnadega “ja õppekavade arenduse, õppimise ja õpetamise”.
Osaliselt arvestatud.

Eelnõusse on lisatud õppekavade arendamise osa, kuid pole arvestatud ettepanekuga lisada õppimise ja õpetamise aspekti. Põhjuseks on soov hoida teksti lihtsamana ja keskenduda peamistele kvaliteedi tagamise tingimustele.

Eelnõu § 1 punktis 9 muudetakse TäKS § 8, mille lõike 1 kohaselt täienduskoolitusasutus avalikustab hariduse infosüsteemi kaudu täienduskoolitusasutuse õppekavarühmad, asutuse kontaktandmed ja veebilehe või avaliku ligipääsetavusega digikeskkonna aadressi. Sätte sõnastus vajab täpsustamist, et avalikustatav info oleks ajakohane. Teeme ettepaneku lisada pärast sõna „õppekavarühmad“ ka kehtiva TäKS § 8 lõikes 1 kasutatava lauseosa „milles täienduskoolituskoolitust läbi viiakse“.
Osaliselt arvestatud.

Eelnõud on täiendatud ja lisatud lauseosa "milles täienduskoolitust läbi viiakse“.

TäKSi ei lisata nõuet, et majandustegevusteate info oleks ajakohane, sest majandustegevuse üldosa seadustikus on vastav säte olemas (MSÜS § 30 lg 5). 

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 1 punkt 11 järgmiselt: “11) paragrahvi 9 lõiget 3 täiendatakse kolmanda ja neljanda lausega järgmises sõnastuses: „Mikrokvalifikatsiooniõppe maht määratakse ainepunktides. Üks ainepunkt vastab 26 tunnile õppija tööle teadmiste ja oskuste omandamisel, mis vastab 35 akadeemilisele tunnile.“.
Mitte arvestatud.
Mikrokvalifikatsiooniõppes on õppe maht arvestatud vaid ainepunktides, kuna see tagab selguse ja ühtsuse õppeprotsessi hindamisel ja mahu mõõtmisel. Akadeemiliste tundide arvestamine võib tekitada segadust, kuna ainepunktide arvestus põhineb astronoomilistel tundidel. Seega on oluline keskenduda ainepunktidele kui ühtsele ja standardiseeritud mõõtühikule, mis on laialdaselt aktsepteeritud ja kasutusel õppeprotsessides. See lähenemine tagab selguse ja kergendab õppekavade võrdlemist.

Teeme ettepaneku eelnõu vastavalt täiendada; - TäKS § 9¹ lõike 4 punkti 8 kohaselt peab täienduskoolitusasutus tõendama, et õppekava lähtub teaduslikust maailmakäsitlusest. Meie hinnangul on selline sõnastus liiga üldine ja sõna „maailmakäsitlus“ kasutamine võimaldab tingimust laialt tõlgendada. Teeme ettepaneku sätte sõnastust täpsustada, et tuleks selgemalt välja, mida mõeldakse ja kasutada näiteks sõnastust, et õppekava peab olema teadus- ja tõenduspõhine.
Mitte arvestatud.

Kui sõnastada õppekavas teadus- ja tõenduspõhisuse nõuet, võib tekkida väljakutseid loomevaldkonna õppe osas, kuna loometöö olemus ja teemad võivad olla keerulised tõenduspõhisuse standarditele vastamiseks. Lisaks võib olla küsitav nõuda teemade teadus- ja tõenduspõhisust, mida pole veel teaduslikult uuritud.
TäKS § 9¹ lõike 7 kohaselt mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava registreeringu kehtivuse lõppemisel tähtaja möödumise tõttu kohustub täienduskoolitusasutus võimaldama õppijal mikrokvalifikatsiooniõpe lõpetada kolme kuu jooksul arvates registreeringu kehtivuse tähtaja möödumisest. Kolm kuud võib olla liiga lühike aeg mikrokvalifikatsiooniõppe lõpetamiseks ja ei tarvitse võimaldada õppijal õpet lõpetada. Teeme ettepaneku täpsustada sätet ja rakendada kutseõppeasutuse seaduse § 14 lõikega 7 sarnast regulatsiooni ja anda ministrile või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutusele õigus põhjendatud juhul õppe läbiviimise õigust pikendada, et õppija saaks õpingud lõpetada.
Mitte arvestatud
Eelnõus muudeti õppekavade registreerimise osa vastavalt Justiitsministeeriumi nõudele, asendades selle tegevusloa taotlemise konstruktsiooniga. See muudatus teeb keeruliseks sätete täpsustamise, mis võimaldaks õppe läbiviimise õigust pikendada juhul, kui tegevusluba on lõppenud. Kui mikrokvalifikatsiooniõppe tegevusluba on täienduskoolitusasutusel lõppenud ja õppijatel jääb õpe pooleli, siis soovitame võimaldada õppe lõpuleviimist täienduskoolitusena.
TäKS § 9² lõike 2 kohaselt annab täienduskoolitusasutus mikrokvalifikatsiooniõppe lõpetanule mikrokvalifikatsioonitunnistuse täienduskoolituse standardis esitatud tingimustel ja korras. Sättest ei nähtu, kas juhul, kui õppija teadmisi ja oskusi ei hinnata või kui õppija omandab vaid osa mikrokvalifikatsiooniõppe õppeainetest või moodulitest, väljastatakse talle tõend täienduskoolitusel osalemise kohta. Samuti ei nähtu, kas on võimalik väljastada täienduskoolituse 3 tunnistused õppeainete või moodulite läbimise kohta. Palume eelnõu sõnastust vastavalt täpsustada, et selgelt tuleks välja mikrokvalifikatsiooniõppe korral täienduskoolituse tõendi ja tunnistuse väljastamise tingimused.
Selgitame.

Mikrokvalifikatsiooniõpe peab lõppema õpiväljundite hindamisega. Mikrokvalifikatsioonitõendi väljastamise võimalust ei anta, kuna see võib ekslikult viidata sellele, nagu oleks õpiväljundite saavutatust hinnatud.
Mikrokvalifikatsiooniõppe lõppemine õpiväljundite hindamisega tagab selguse õppurite oskuste ja teadmiste taseme saavutatusest. See võimaldab objektiivselt hinnata, kas õppurid on saavutanud õppe eesmärgid ja omandanud vajalikud pädevused.
Mikrokvalifikatsioonitõendi väljastamise võimaluse puudumine aitab vältida ekslikku muljet, nagu oleks õppurite oskused ja teadmised hinnatud. See julgustab õppureid keskenduma õppeprotsessi ja õpitulemuste saavutamisele, mitte lihtsalt tõendile.
TäKS § 9² lõike 3 kohaselt on mikrokvalifikatsioone võimalik koguda ja kombineerida, et tõendada kvalifikatsiooni omandamist. Eelnõu sõnastusest ei nähtu, mis kvalifikatsiooni omandamist ja tõendamist on mõeldud. Samuti ei nähtu sätte sõnastusest, kelle poole inimene peab kvalifikatsiooni omandamise tõendamiseks pöörduma. Teeme ettepaneku sätte sõnastust täpsustada, näiteks lisades sättesse vastav viide, kui see toimub vastavalt kõrgharidusseadusele ja kutseõppeasutuse seadusele.
Osaliselt arvestatud.
Sõnastust on täpsustatud, kuid seadustele mitte viidatud. Mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida ning kasutada tasemeõppe kvalifikatsiooni omandamise või kutsetunnistuse saamise tõendamiseks.


Eelnõu § 1 punktis 12 täiendatakse TäKS-i paragrahviga 9³ , milles sätestatakse nõuded täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamisele. TäKS § 93 lõike 1 kohaselt tehakse hariduse infosüsteemi kantud täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine TäKS § 9 1 lõikes 1 nimetatud juhul täienduskoolitusasutuse taotlusel. Kuna TäKS § 9¹ lõikes 1 on loetletud mikrokvalifikatsiooniõppe läbiviijad, siis piirab TäKS § 9³ lõike 1 sõnastus õppekavarühmade kvaliteedihindamise võimalusi teistel täienduskoolitusasutustel. Teeme ettepaneku muuta sätte sõnastust selliselt, et kvaliteedihindamine oleks võimalik kõigil täienduskoolitusasutustel, kes soovivad end hinnata lasta.
Mitte arvestatud.

Õppekavarühma hindamine on ette nähtud täienduskoolitusasutusele juhul, kui ta soovib pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet.
Õppekavarühma hindamine on oluline protsess, mis tagab, et täienduskoolitusasutus suudab pakkuda kvaliteetset mikrokvalifikatsiooniõpet vastavalt kehtestatud standarditele ja nõuetele.
Eelnõu § 1 punktis 15 täiendatakse TäKS § 11 lõikega 4, milles esitatakse nõuded täiskasvanute koolitaja koolituse läbiviijale. TäKS § 11 lõike 4 kohaselt peab täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajal lisaks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule olema magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse. Kuna seletuskirja kohaselt nõuete seadmise mõte seisneb selles, et täiskasvanute koolitaja kompetentse õpetaksid inimesed, kellel on vastav ettevalmistus, siis ei piisa meie hinnangul ainult magistrikraadist, et täiskasvanute koolitaja väljaõpet läbi viia. Sätet täpsustada selliselt, et täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajal peaks olema nii magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon kui ka vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse. Teeme ettepaneku sättes hendada sõnad “või vähemalt” sõnadega “ja vähemalt”.
Mitte arvestatud.

Sõnastust on SA Kutsekoda ettepanekul täiendatud järgmiselt: koolitaja koolituse väljaõppe koolitajal on magistrikraad haridusteadustes või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.
Eelnõu § 1 punktis 21 täiendatakse TäKS § 15 lõiget 4 ja muudetakse selliselt, et põhjendatud erandina võib täienduskoolituse tellida koolitajalt, kes ei ole täienduskoolitusasutus juhul, kui soovitud täienduskoolitust ei korralda ükski täienduskoolitusasutus või kui koolitus tellitakse rahvusvaheliselt täienduskoolituse pakkujalt, kes ei ole täienduskoolitusasutus käesoleva seaduse mõistes. TäKSis ega üheski teises õigusaktis ei ole reguleeritud, mida tuleks mõelda rahvusvahelise täienduskoolituse pakkuja all. Eelnõu sõnastusest ei selgu kas mõeldud on välisriigis asuvat täienduskoolitusasutust või ka näiteks Eestis tegutsevat koolitajat, kes pakub koolitusi ka välismaal. Kuna kasutatav termin on mitmetimõistetav, teeme ettepaneku mõiste TäKSis avada, et oleks võimalik sätet korrektselt rakendada.
Arvestatud.

Eelnõus asendatakse sõna „rahvusvaheline“ sõnadega „väljaspool Eestit tegutsev“.
Keeleamet
Keeleametile arvamuse avaldamiseks esitatud eelnõus on see viga parandatud. Eelnõu kohaselt muudetakse ja täiendatakse täiskasvanute koolituse seaduse § 11 lõikeid 1 ja 2 ning seletuskirjale on lisatud määruse eelnõu, millega kehtestatakse kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded koolitajale, kes viib läbi eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud täienduskoolitust. Tegemist on olulise täiendusega, mis aitab senisest paremini tagada täiskasvanute eesti keele õppe kvaliteeti.
Teadmiseks võetud.
Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu
RKRN nõustub täiskasvanute koolituse seaduse muutmise eelnõuga ning toob välja, et mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadiõppe tingimused ja kord on arusaadavalt ning piisava detailsusega sätestatud. Samuti on mikrokraadi(de) omandamine ja tasemeõppe s.o tervikliku kvalifikatsiooni kombineerimise põhimõtted arusaadavad. Erinevate valdkondade detailsemad regulatsioonid saavad kõrgkoolid ise sätestada johtuvalt valdkonna regulatsioonidest ja direktiividest.
Teadmiseks võetud.
Eesi ametiühingute Keskliit
Ametiühingud kiidavad heaks täiskasvanute koolituse paindlikumate vormide kasutamise ning peame oluliseks täiskasvanute koolituse kvaliteedi tagamist. Seejuures on mikrokvalifikatsioonide reguleerimine oluline samm. Keskliidul ja tema liikmesorganisatsioonidel täiendavad märkused esitatud seaduseelnõule puuduvad.
Teadmiseks võetud.
Eesti Rahvaülikoolide Liit
Täiendavaid ettepanekuid ei ole.
Teadmiseks võetud.
Eesti Tööandjate Keskliit
Kooskõlastame eelnõu. Eelnõule on eelnenud sihtgruppide põhjalik kaasamine, selle eesmärgid on meile arusaadavad ja meie varasemad küsimused on saanud vastused.
Teadmiseks võetud.
ETKA Andras
Eelnõu § 1 lg-s 3 on välja toodud „Formaalõpe on käesoleva seaduse tähenduses üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolis õppekava alusel toimuv eesmärgistatud tasemeõpe, mille korraldust reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus.“ Kui formaalõpe on tasemeõpe, siis võikski kasutada sõna tasemeõpe, mis on selge ja kasutusel olev termin.
Arvestatud.

Eelnõus jäädakse termini „tasemeõpe“ juurde.
Eelnõu seletuskirjas TäKSi § 1 lõikes 6 täpsustatakse täienduskoolituse mõistet ning selgituses on välja toodud mõiste õpisündmus, mida võiks seaduse seletuskirjas avada paremaks mõistmiseks.
Arvestatud.
Seletuskirjas avatud, et õpisündmuseks peetakse üritust või tegevust, mis on kavandatud eesmärgiga edendada õppimist, teadmiste omandamist või oskuste arendamist teatud teemal või valdkonnas. See võib hõlmata erinevaid formaate, näiteks loenguid, seminare, töötubasid, konverentse, õppepäevi, õppereise jne. Õpisündmused õppekava koostamist ja õpiväljundite sõnastamist ei eelda.
§ 11 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajal peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule olema magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.“ Antud sõnastuses lõige 4 annab tõlgendusvabaduse, et magistikraad, sõltumata, mis hariduse magistrikraadi omades, annab õiguse täiskasvanute koolitajaid õpetada. ETKA Andras avaldab arvamuse, et §11 lg 4 sõnastus võiks olla järgmine: „(4) Täiskasvanute koolitaja väljaõppe koolitajal peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule olema magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.
Mitte arvestatud.

Sätte sõnastust on eelnõus muudetud. Uue sõnastuse järgi peab koolitaja koolituse väljaõppe koolitajal olema magistrikraad haridusteaduses või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.
Rektorite Nõukogu
Eelnõu § 9² lg 3 järgi on mikrokvalifikatsioone võimalik koguda ja kombineerida, et tõendada kvalifikatsiooni omandamist. Oleme nõus, et mikrokvalifikatsiooniõppe/mikrokraadiõppe puhul on õppijale oluline õpingute VÕTA-ga ülekandmise võimalus. Juhime siiski tähelepanu, et ainuüksi mikrokvalifikatsioonidega/mikrokraadidega tasemeõppekava läbimist tõendada ei saa. Tasemeõppe lõpus antavat kvalifikatsiooni tõendab vastav riiklik diplom. Mikrokvalifikatsiooniõppes/mikrokraadiõppes ei sooritata kraadiõppe õppekava läbimiseks nõutavat lõpueksamit ega lõputööd. Neid õppeaineid ei saa ka kõrgharidusstandardist (§ 13 lg 3) tulenevalt VÕTA-ga tasemeõppesse üle kanda, vaid tuleb sooritada üliõpilase või eksternina. Sellega seonduvalt teeme ettepaneku seletuskirja ja vajadusel eelnõu sõnastust täpsustada.
Arvestatud.

Eelnõud ja seletuskirja täpsustatud. Uus sõnastus: mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida, et tõendada tasemeõppes kvalifikatsioonide omandamiseks või kutsetunnistuse saamiseks.
Eelnõu § 9² lg 2 järgi annab täienduskoolitusasutus mikrokvalifikatsiooniõppe lõpetanule mikrokvalifikatsioonitunnistuse. Ka ülikoolide senise praktika kohaselt väljastatakse mikrokvalifikatsiooniõppe/mikrokraadiõppe läbinule tunnistus. Need, kes ei ole õppekava täies mahus täitnud, saavad tõendi, kuhu on märgitud sooritatud õppeained ja tulemused. Seletuskirjas (lk 15) on välja toodud, et õppijatele, kes mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekava täies mahus ei läbi, on võimalik väljastada iga õppekavasse kuuluva läbitud õppeaine kohta täienduskoolituse tunnistus. Kas me saame õigesti aru, et tunnistuse väljastamine on võimalus mitte kohustus ning ülikoolid saavad ise otsustada, kas väljastavad mikrokraadi õppekavasse kuuluvate üksikute õppeainete läbimise kohta eraldi täienduskoolituse tunnistused, kui kogu õppekava ei ole täies mahus läbitud?
Selgitame.

Kui õppija ei ole mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava täies ulatuses täitnud, kuid mikrokvalifikatsioon koosneb õppeainetest, millel on õpiväljundid, ning mõnes õppeaines on õppija läbinud hindamise, siis on täienduskoolitusasutusel õigus väljastada õppijale läbitud õppeaine(te) kohta täienduskoolituse tunnistus. Tegemist ei ole kohustusega, vaid see on võimalus. Seletuskirja on täiendatud viitega sellisele võimalusele.
Mitmeid küsimusi tekitas mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekavade registreerimine hariduse infosüsteemis. Iga õppekava registreerimise eest viieks aastaks tuleb maksta 100 eurot riigilõivu. Palume selgitada riigilõivu arvestamise alust. Teeme ettepaneku, et juba viieks aastaks registreeritud mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekava tähtaja pikendamine järgmiseks viieks aastaks oleks tasuta.
Selgitame.

Riigilõivu arvestamise alust on selgitatud ka seletuskirjas.

Õppekava registreerimine on eelnõus asendatud tähtajalise tegevusloa taotlemisega või õppekava hariduse infosüsteemi esitamisega. Kui tegevusloa tähtaeg saabub, peab täienduskoolitusasutus mikrokvalifikatsiooniõppega jätkamiseks taotlema uue tegevusloa. Tegevusloa pikendamise regulatsiooni ette ei nähta. Kõrgkoolid ja kutseõppeasutused, kes avavad mikrokvalifikatsiooni õppekava õppekavarühmas või -grupis, milles neil on õppeõigus, peavad õppekava esitama hariduse infosüsteemi ning tagama edaspidiselt selle ajakohasuse.
Palume selgitada, kas ja millistel tingimustel saab juba registreeritud õppekavas parandusi teha või tuleb kogu õppekava uuesti registreerida.
Eelnõud on täiendatud õppekava muutmise regulatsiooniga. Õppekava muudatustest tuleb teavitada. Uueks õppekavaks loetakse, kui muudatused puudutavad õppekava üldiseid õpiväljundeid ja õppe mahtu.


Teeme ettepaneku, et hariduse infosüsteemis tuleb registreerida mikrokraadi õppekavad, mille alusel alustatakse õppetööd alates 2024/2025. õa kevadsemestrist. Selleks vajame infosüsteemide toimivat liidestust.
Arvestatud.

Alates 1. septembrist 2025 saab läbi viia mikrokvalifikatsiooniõpet, kui see vastab TäKSi nõuetele.
Eelnõu § 9¹ lg 4 p-i 7 järgi peab mikrokvalifikatsiooni/mikrokraadi õppekava ja selle alusel läbiviidav õpe vastavama rahvusvahelistele standarditele või kokkulepetele, kui rahvusvahelistes standardites või kokkulepetes on esitatud nõuded õppekavale ja õppele. Palume seletuskirjas täpsemalt selgitada, mida selle nõudega täpsemalt silmas peetakse.
Arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud, et õppekava ja selle alusel läbiviidav õpe peavad vastama rahvusvahelistele standarditele, kus see on asjakohane.

Lisaks eeltoodule palume selgitada seletuskirja lisaks 5 olevat täienduskoolituse standardi muutmise kavandit. Sellest lähtuvalt lisandub standardisse § 31 lg 1 p 2, mille järgi tuleb mikrokvalifikatsioonitunnistusele märkida mikrokvalifikatsiooniõppe maht akadeemilistes tundides ja ainepunktides. See on vastuolus täiskasvanute koolituse seaduse muutmise eelnõuga, mille järgi määratakse mikrokvalifikatsiooniõppe maht ainult ainepunktides (ja ainepunkti mahuks on 26 astronoomilist tundi). Meie arvates seletuskirjas toodud ainepunktide akadeemilistesse tundidesse teisendamine (1 EAP = 35 akadeemilist tundi) ei ole vajalik ja tekitab segadust. Palume täienduskoolituse standardi eelnõu sõnastus selles osas üle vaadata.
Arvestatud.


Ühtlasi jääb ebaselgeks täienduskoolituse standardi muutmise kavandi § 31 lg 1 p-s 5 sätestatud, mille järgi tuleb juhul, kui mikrokvalifikatsioon on osa kvalifikatsioonist, lisada tunnistusele sellekohane viide. Palume selgitada, mida siin on mõeldud ja kuidas see tunnistusel sõnastada tuleks.
Ettepanekuga arvestatakse enne rakendusakti kooskõlastusringile saatmist.
Eelnõu § 1 lg-s 2 on öeldud: „seaduse tekstis asendatakse sõna „tasemeõpe“ sõnaga „formaalõpe“ vastavas käändes“. Kui Eesti Vabariigi haridusseaduses on eristatud tasemeõpet ja täienduskoolitust, siis kuidas paigutub sellesse süsteemi termin formaalõpe, mis hakkab edaspidi tähistama senist tasemeõpet? Sama lõike punktis 3 on öeldud: „Formaalõpe on käesoleva seaduse tähenduses üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolis õppekava alusel toimuv eesmärgistatud tasemeõpe, mille korraldust reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus.“ Ettepanek: Kui formaalõpe on tasemeõpe, siis kas ei võiks jäädagi õigusakti sõna tasemeõpe?
Arvestatud.

Eelnõus jäädakse tasemeõppe termini juurde.
Ehkki eelnõu on keeletoimetatud, tahame juhtida tähelepanu väljendile mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava, kus sõna õppe- kordub tarbetult. Nii nagu kirjutame kõrgharidustaseme tasemeõppe asemel kõrgharidustaseme õpe ja kolmanda klassi klassijuhataja asemel kolmanda klassi juhataja, nii võiks ka siin kirjutada mikrokvalifikatsiooniõppekava, mikrokvalifikatsiooni õppekava või mikrokvalifikatsiooniõppe kava. Sõnakorduse järele ei ole vajadust, kokku-lahkukirjutus on üksnes grammatiline küsimus, mis ei muuda termini kvaliteeti.
Mitte arvestatud.

Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava väljend lähtub analoogiast kõrgharidusseaduses: loomaarstiõppe õppekava, bakalaureuseõppe õppekava jne.
Eesti Vabaharidusliit
Eelnõu § 1 punktis 3 osas TäKS § 1 lg 4 muudatuse ettepaneku osas leiab Eesti Vabaharidusliit, et ühte lõikesse on pandud kokku ühelt poolt mõiste, mis on mitteformaalõpe ja teisalt reguleerimisala. Leiame, et normitehniliselt oleks selgem, kui mõisted ja reguleerimisala ei oleks samas sättes, võiksid olla erinevates lõigetes.
Osaliselt arvestatud.

Eelnõu struktuuri muudetud.
Eelnõu § 1 p 3 sõnastuses leiame, et oleks soovitav kasutada võõrsõnade asemel pigem eesti keelseid sõnu. Nt sõna „formaalõpe“ võiks olla asendatud sõnaga „tasemeõpe“. Tasemeõpet käsitleb ka haridusseadus, samuti ülikooliseadus. Tundub ebaloogiline, et üldise haridusvaldkonna mõiste kujuneb eriseadusest, mitte valdkonna üldseadusest. Lisaks ka sõna „mitteformaalõpe“ võiks olla asendatud eestipärasema sõnaga „vabaõpe“ ning sõna „informaalõpe“ asendatud sõnaga „kogemusõpe“ või siis „juhuõpe“.
Osaliselt arvestatud.

Eelnõus jäädakse „tasemeõppe“ termini juurde. Vt selgitus Justiitsministeeriumi märkuse juures.
Eelnõu punktis 3 planeeritav TäKSi § 1 lg 6 sõnastuse osas on ettepanek, et täienduskoolitus on õppekava alusel toimuv vabaõppe (eelnõus mitteformaalõpe) osa, mis on suunatud õpiväljundite saavutamisele. Nimelt lg 4 on juba selgitatud, mis on mitteformaalõpe, et see on eesmärgistatud vabatahtlik õpe. Täiendavalt puudub vajadus nimetada eesmärgistatust ning jääb ka arusaamatuks, et miks on vaja lisada sõna „organiseeritud“ õpe. Kas see siis on midagi enamat, kui eelnõu TäKS § 1 lg 4 muudatusettepanekus välja toodud mõiste. Ehk siis kas organiseeritus on kohustuslik osa mitteformaalõppest, kui on soov nimetada seda täiendusõppeks?
Selgitame.

Organiseeritus on oluline täienduskoolituse kontekstis, kuid ei pruugi olla kohustuslik osa mitteformaalõppest. Eelnõus struktuuri on muudetud.
Eelnõu TäKS § 1 lõikes 7 on toodud mikrokvalifikatsiooni mõiste ja täiendatud, et tegu saab olla mikrokvalifikatsiooniga, kui see vastab tööturu või ühiskonna vajadusele. Kuidas aga toimub tööturu või ühiskonna vajaduse hindamine, mis kriteeriumite alusel? Küsimus on oluline, sest kui on juba ette teada kriteeriumid, siis saab hinnata kas on üldse mõistlik väiksel täienduskoolituse pidajal tasuda ca 1500 eurot riigilõivu ja proovida pakkuda mikrokvalifikatsiooni.
Selgitame.

Täienduskoolitusasutus peab ise tegema analüüsid õppekava tasuvuse kohta. Õppekava koostamisel tuleb tööturu osapooltega koostööd teha.

Tööturu või ühiskonna vajaduse hindamine täienduskoolituse valdkonnas toimub mitmete kriteeriumide alusel.
Täienduskoolituse vajaduse hindamine võib tugineda riiklikele või piirkondlikele strateegilistele dokumentidele ja arengukavadele, mis määratlevad hariduse ja koolituse strateegilised eesmärgid. Täienduskoolituse vajadusi saab hinnata otseste küsitluste ja uuringutega.
Kui väike täienduskoolitusasutus kaalub mikrokvalifikatsiooni pakkumist, on oluline hinnata nende kriteeriumide alusel, kas see vastab tegelikele vajadustele ja kas see on majanduslikult jätkusuutlik. Riigilõivu tasumine ja muud kulud tuleb kaaluda üles kasuga, mida mikrokvalifikatsiooni pakkumine võib tuua nii asutusele kui ka õppijatele ja tööturule. Lõpliku otsuse tegemisel võivad olla olulised ka muud tegurid, nagu ressursid, turu konkurents ja ettevõtte strateegia.
Miks sama ainet võib nimetada kõrgkool „mikrokraadiks“, kuid teised täiendkoolituse pakkujad peavad nimetama „mikrokvalifikatsiooniks“? See kahjustab ausat konkurentsi, kuna tegu on tarbijakaitseseaduse § 16 lg 4 mõttes eksitava kauplemisvõttega, kus jäetakse tarbijale mulje, nagu üks õppeväljund on teisest parem, kuna pakutakse nö „kraadi“, mitte „kvalifikatsiooni“. Juhul kui tegu on õppeainega, mida on võimalik arvestada formaalõppes, siis peaks olema igal juhul tegu kraadiga. Muidu jääb ka mulje, et „kvalifikatsiooni“ ei ole võimalik formaalõppes arvesse võtta. Mistõttu mikrokvalifikatsioon kaotab sisuliselt mõtte, kui seda ei pakuta kõrgkooli poolt, kes tasemeõpet kraadi näol pakub.
Selgitame.

Kõrgkoolid võivad pakkuda nii mikrokraade kui ka mikrokvalifikatsioone. Kui õpe ei baseeru tasemeõppel, siis ka kõrgkoolid ei tohi õpet nimetada mikrokraadiks. Sõna „kraad“ annab õppijale suurema kindluse, et nende baasil on võimalik hiljem ka bakalaureuse- või magistrikraad omandada. Ka mikrokvalifikatsiooniõpet võib hiljem tasemeõppes VÕTAga arvestada, kuid siinkohal jääb samuti koolidele kaalutlusõigus.



Eelnõu punktis 6, mis puudutab TäKS § 5 on märgitud „muus avaliku ligipääsetavusega digikeskkonnas“. See väljend on ebaselge, kas tasuline www.vabaharidus.ee digikeskkond on avaliku ligipääsetavusega. Näiteks Facebook on tasuline või siis kohustab loovutama isikuandmeid. Seletuskirjas või eelnõus võiks olla täpsustatud, et avalik kättesaadavus tähendab tasuta sh ka isikuandmeid loovutamata ligipääsu avalikus digikeskkonnas.
Selgitame.
Avaliku ligipääsetavuse all peetakse silmas eelkõige seda, et õppija ja tellija jaoks on digikeskkond kergesti kättesaadav ning kasutajatel ei ole vaja maksta tasu ega sisestada paroole keskkonda sisenemiseks.
Eelnõu p 7 TäKS § 6 lg 3 sätestab, et tagasiside kogumise ja arvestamise kord peab olema. Kahjuks jääb selgusetuks, mis tähendab selle tagasisidega arvestamist.
Selgitame.
Tagasisidega arvestamise all peetakse silmas raamistikku ja reegleid, mida täienduskoolitusasutus on kehtestanud tagasiside kogumiseks ning sellest tulenevate muudatuste tegemiseks ja paranduste rakendamiseks.
Seletuskirja on täiendatud.
Eelnõu punktis 14, TäKS § 11 lg 1 nähakse ette, et täienduskoolitusasutus peab hindama kompetentse. Mis on aga kompetents ja kuidas seda hinnata, seda seadusest ei nähtu. TäKS § 11 lg 2 märgib, et võib esitada täiskasvanute koolitajale kvalifikatsiooni-, õpi- või töökogemuse nõuded. Siis kas nende puhul ei ole tegu kompetentsidega? Või on kompetentsi all mõeldud kvalifikatsiooni või kvaliteeti, kui seletuskirja lugeda.
Juhul kui siin pidada silmas, et koolitajal peaks olema koolitaja kutse, siis peaks see olema ka seaduses sätestatud. Tundub ka lisaks kaheldav, et kui isikule seatakse koolitamise läbiviimisel piiranguid ehk piiratakse ettevõtlusvabadust, siis piisab selleks üksnes ministri määrusest. PS § 31 kohaselt võib üksnes seadus sätestada selles osas piiranguid.
Selgitame.
ETKA Andras on koostanud juhendmaterjali, mis kirjeldab, kuidas hinnata täiskasvanute koolitaja kompetentse. Seda materjali saab kasutada vajaduse korral kompetentside hindamisel. Seletuskirja on täiendatud selgitusega, mis täpsustab, mida mõeldakse kompetentside all.
Eelnõu punktis 15, TäKS § 11 lg 4 esimese lause esimese poole kohaselt peab täiskasvanud koolitajal olema magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon.. Siinkohal jääb ebaselgeks, milline seos on koolitajaoskuste ning näiteks magistrikraadi vahel. Magistrikraad inseneriteaduste valdkonnas ei tähenda isiku võimekust koolitada.
Selgitame.
Eelnõud on täiendatud, et koolitaja koolituste läbiviimiseks on nõutav haridusteaduse magistrikraad (või sellele vastav kvalifikatsioon) või täiskasvanute koolitaja 7. taseme kutse. See sõnastus tagab selguse ja täpsuse kvalifikatsiooninõude osas ning tagab, et koolitajal on vajalikud teadmised ja oskused täiskasvanute koolituse valdkonnas. Haridusteaduse magistrikraadi või kutsestandardi 7. taseme omamine tagab, et koolitajal on sügavad teadmised täiskasvanute õppimisest ja õpetamisest ning ta suudab tõhusalt kavandada ja läbi viia kvaliteetseid koolitusi.
Kaubandus-Tööstuskoda
Kaubanduskoja hinnangul ei ole vaja eelnõus eraldi mõistena välja tuua mikrokraadi mõistet ja seda mitmel põhjusel: puudub mikrokraadi mõiste järele vajadus. Mikrokraadi mõiste eraldi väljatoomine motiveerib kõrgkoole looma mikrokraadi õppekava, mille mahust vähemalt poole moodustavad kõrgharidustaseme õppeained. Samas ei ole välistatud, et ka kogu mikrokraadi õppekava moodustavad kõrgharidustaseme õppeained. Selline lahendus ei pruugi olla väga hästi kooskõlas mikrokvalifikatsiooni ühe olulisema tunnusena, mille kohaselt peab mikrokvalifikatsioon vastama võimalikult hästi tööturu vajadustele.
Kaubanduskoja ettepanekud:
1) Jätta eelnõu § 1 p-st 3 (TäKS § 1 lg 7) välja viimane lause. Selle tulemusena kaob eelnõust mikrokraadi mõiste.
2) Palume eelnõu koostajatel konsulteerida Rahandusministeeriumiga seoses mikrokvalifikatsiooni käibemaksustamise reeglitega ning lisada seletuskirja, millised on käibemaksustamise reeglid kõrgkoolide ja teiste isikute osas, kes pakuvad mikrokvalifikatsiooni õpet.
Selgitame.

Mikrokvalifikatsioon peab vastama tööturu või ühiskonna vajadustele. Kui õppekava koosneb ainult tasemeõppeainetest, aga õppekaval on väljund tööturule, siis vastab ta nõudele vastata tööturu vajadustele. Õppekava koostamisel võib olla aluseks võetud ka kutsestandardid, seega ka siin on tööturu vajadustele vastamise nõue täidetud.

Mikrokvalifikatsioonide käibemaksu erisuste teemal on HTM varasemalt konsulteerinud Rahandusministeeriumiga. Mikrokvalifikatsioonile kehtivad samad reeglid nagu täienduskoolitusele.
Eelnõu § 1 p 9 (TäKS § 8 lg 5)
Eelnõu § 1 p 9 (TäKS § 8 lg 4) kohaselt peab täienduskoolitusasutus tegema iga aasta 31. märtsiks hariduse infosüsteemi kaudu kättesaadavaks teatud tegevusnäitajad eelmise aasta kohta. TäKS § 8 lg 5 kohaselt peab täienduskoolitusasutus tagama, et eelmises lõikes nimetatud andmete õigsus on dokumentaalselt tõendatav.
Eelnõust ega seletuskirjast ei tulene, kui pika aja jooksul peavad täienduskoolitusasutused teatud tegevusnäitajate õigsust kinnitavaid dokumente säilimata.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume eelnõus või vähemalt seletuskirjas tuua välja, kui pika aja jooksul peavad täienduskoolitusasutused vastavaid dokumentaalseid tõendeid säilitama.
Arvestatud.

Eelnõud on täiendatud, et täienduskoolitusasutus kehtestab dokumentide säilitamise tähtajad.

Seletuskirja on täiendatud soovitustega säilitada dokumente vähemalt 3 aastat, raamatupidamislikke dokumente 7 aastat.


Mikrokvalifikatsiooniõppe maht (eelnõu § 1 p 11)
Eelnõu § 1 p 11 kohaselt määratakse mikrokvalifikatsiooniõppe maht ainepunktides, kusjuures üks ainepunkt vastab 26 tunnile õppija tööle teadmiste ja oskuste omandamisel.
Kaubanduskoja hinnangul tuleks õppe maht määrata lisaks ainepunktidele ka akadeemilistes tundides ehk taastada tuleks eelnõu varasemas versioonis olnud sõnastus. Samas ei ole me vastu ka sellele, kui õppemaht tuuakse välja astronoomilistes tundides.
Kaubanduskoja ettepanek:
Sõnastada eelnõu § 1 p 11 järgmiselt:
„11) paragrahvi 9 lõiget 3 täiendatakse kolmanda lausega:
Mikrokvalifikatsiooniõppe maht määratakse akadeemilistes tundides ja ainepunktides. Üks ainepunkt vastab 26 tunnile õppija tööle teadmiste ja oskuste omandamisel.“
Mitte arvestatud.

Kuigi mõlemad mõõdikud on hariduses olulised, võib nende paralleelne kasutamine kaasa tuua mitmeid probleeme. Ainepunktide aluseks on astronoomilised tunnid, akadeemiliste tundide teisendamine ainepunktidesse tekitab segadust. Mikrokvalifikatsiooniõppe mahtu mõõdetakse edaspidi vaid ainepunktides, sest see võimaldab õppe mahtu lihtsamini arvestada tasemeõppes ja on vajalik mikrokvalifikatsiooniõppe aktsepteerimiseks rahvusvahelisel tasandil.

Kaubanduskoja ettepanek:
Palume vähemalt seletuskirjas välja tuua, kas ja millistel tingimustel on täienduskoolitusasutusel õigus vaidlustada registreeringu tegemata jätmist ja registreeringu kehtetuks tunnistamist.
Mitte arvestatud.

Õppekava registreerimine on eelnõus asendatud tegevusloa taotluse regulatsiooniga. Tegevusloa taotluse rahuldamata jätmist on võimalik vaidlustada samadel alustel nagu muud haldusakti. Seletuskirja on täiendatud, et tegevusloa taotluse rahuldamata jätmist on võimalik vaidlustada üldises korras vastavalt halduskohtumenetluse seadustikule.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume vähemalt seletuskirjas välja tuua, kas ja millistel tingimustel on täienduskoolitusasutusel õigus vaidlustada positiivse hinnangu andmata jätmist ja kehtetuks tunnistamist.
Osaliselt arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud, et positiivse hinnangu andmata jätmist on võimalik vaidlustada üldises korras, sh kohtus. Vaide esitamise ja menetluse korra kehtestab eelnõu alusel hindamist korraldav asutus.
Kaubanduskoja ettepanek:
Tuua eelnõus või vähemalt rakendusakti kavandis välja, millistele nõuetele peavad vastama hindamisnõukogu liikmed.
Osaliselt arvestatud.

Täiendame, et hindamisnõukogu liikmed on kompetentsed täienduskoolituse ja selle kvaliteedi tagamise eksperdid, kes on oma tegevuses sõltumatud. See tähendab, et nad omavad piisavat pädevust ja kogemust selles valdkonnas ning suudavad objektiivselt ja erapooletult hinnata õppe kvaliteeti ning anda soovitusi selle parandamiseks.
Kaubanduskoja ettepanek:
Vähendada olulisel määral täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamise riigilõivu. Kui selle tulemusena on kvaliteedihindamisega seotud otsesed kulud kõrgemad kui riigilõiv, siis tuleks otsida võimalusi, et vähendada kvaliteedihindamise otseseid kulusid ja/või katta puudujääv osa riigieelarvest.
Mitte arvestatud.

Riigilõivu suuruse vähendamine ei ole võimalik, sest Vabariigi Valitsuse seisukoha järgi ei tohiks riigilõiv tekitada täiendavaid lisakulusid. See tähendab, et kui riigilõivu suurust vähendatakse, peab arvestama sellega, et see ei tohiks põhjustada olukorda, kus riigil tekib lisakohustusi või eelarvepuudujääki. Seda seetõttu, et riigilõivud on oluline osa riigi tulubaasist ning nende suuruse ja kasutamise üle tuleb hoolikalt järele mõelda, et tagada riigi rahanduse stabiilsus ja jätkusuutlikkus.
Kaubanduskoja ettepanek:
Loobuda infosüsteemi arendamisest summas 375 000 ning otsida sellele odavam lahendus.
Mitte arvestatud.

Selgituseks. Registrite arendamist kaasrahastab Euroopa Sotsiaalfond. Tegemist on kahe registri maksumusega – 375 000 eurot. Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade register luuakse EHISe olemasoleva õppekavade registri baasil, tegemist ei ole täiesti uue arendusega, vaid olemasoleva laiendusega. Mikrokvalifikatsioonitunnistuste register on üks osa e-tunnistuse registri arendusest. Arendaja valitakse hanke kaudu, mis tagab parima kvaliteedi ja hinna suhte. Ka Euroopa Komisjoni suunistes on tähelepanu pööratud, et oluline on mikrokvalifikatsioonide läbipaistvus, ja asjakohastes registrites peaks avaldama info mikrokvalifikatsioonide pakkujate ja õppe kohta.
Kaubanduskoja küsimus:
Kas kvaliteedimärgi saanud täienduskoolitusasutused peavad eelnõu jõustudes uuesti taotlema kvaliteedihindamist ja tasuma vastavad riigilõivud, et nad saaksid pakkuda mikrokvalifikatsiooni õpet?
Selgitame.

Mikrokvalifikatsiooniõppe pakkumiseks peavad täienduskoolitusasutused läbima õppekavarühma kvaliteedihindamise protsessi ja taotlema tegevusloa TäKSis seatud nõuete alusel.
Eesti Koolitus-ja Konsultatsioonifirmade Liit (KFL)
§ 1.  lõige 7 „Mikrokvalifikatsioon on täienduskoolitusel omandatud, tõendatud ja tunnustatud teadmiste ja oskuste kogum, mis vastab tööturu või ühiskonna vajadustele. Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad õppekava mahust vähemalt poole. 
Antud punkt suunab kõrgkoole kasutama tasemeõppe õppekavade aineid mikrokvalifikatsiooni õppekava kokkupanemiseks. Näeme, et selline suunamine pigem on vastuolus mikrokvalifikatsiooni põhimõttega.
KFL näeb, et mikrokraadi mõiste sissetoomine selliselt nagu see täna on eelnõus sõnastatud võimaldab luua erisuse ka mikrokvalifikatsioonide käibemaksustamises, mis kindlasti on ebavõrdsust tekitav olukord, millega KFL ei saa nõustuda.
KFLi ettepanek on mitte eristada mikrokvalifikatsioone ja mikrokraade.
Selgitame.

Õppija vaatest muutub enesetäiendamise süsteem selgemaks, kui kolm täiendusõppe vormi on omavahel eristatavad.
• Mikrokvalifikatsioon on pikemaajalisem õpe, mis on kokku pandud kindlale sihtgrupile. Kestvus 5-30 AP. Selle kursusega saab kindel sihtgrupp tõsta enda kvalifikatsiooni. Õpe on kokku pandud nii, et see vastaks tööturu või ühiskonna vajadustele, nt aluseks on võetud kutsestandardid, tööandjatega on õppekava koostamisel koostööd tehtud. Õpiväljundite saavutatust peab olema hinnatud, et oleks võimalik väljastada tunnistus. Õppe kvaliteet on tagatud.
• Mikrokraad koosneb ka tasemeõppeainetest. Kestvus 5-30 AP. Pakkujateks on kõrgkoolid. Õpe on kokku pandud nii, et need vastaksid tööturu või ühiskonna vajadustele, nt aluseks on võetud kutsestandardid, tööandjatega on õppekava koostamisel tehtud koostööd. Õpiväljundite saavutatust peab olema hinnatud, et oleks võimalik väljastada tunnistus. Õppe kvaliteet on tagatud.
• Täienduskoolitus on õpiväljundipõhise õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud mitteformaalõppe osa, mis on suunatud õpiväljundite saavutamisele.

Käibemaksustamine toimub samadel alustel täienduskoolitusega.
§ 8.  lõige 5 „Täienduskoolitusasutus tagab, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmete õigsus on dokumentaalselt tõendatav.“
KFL teeb ettepaneku tuua siin välja ka dokumentide säilitamise tähtaeg.
Arvestatud.

Eelnõud on täiendatud, et täienduskoolitusasutus kehtestab õppekorralduse aluste dokumendis kaua vastavaid dokumentaalseid tõendeid ja dokumente säilitatakse.

Seletuskirja on täiendatud soovitusliku ajana vähemalt 3 aastat. Kui tegemist on raamatupidamislike dokumentidega siis 7 aastat.
§ 8. lõige 3 „Mikrokvalifikatsiooniõppe maht määratakse ainepunktides. Üks ainepunkt vastab 26 tunnile õppija tööle teadmiste ja oskuste omandamisel.“
KFL teeb ettepaneku siin tuua välja ka akadeemiliste tundide arv. Üldiselt on KFL seisukohal, et sarnaselt tasemeõppega võib ka täienduskoolituste õppemahu arvestusel minna üle astronoomilistele tundidele. Toetame seda muudatuse tegemist ka antud eelnõuga.
Mitte arvestatud.

Kuigi mõlemad mõõdikud on hariduses olulised, võib nende paralleelne kasutamine kaasa tuua mitmeid probleeme. Ainepunktide aluseks on astronoomilised tunnid, akadeemiliste tundide teisendamine ainepunktidesse tekitab segadust. Mikrokvalifikatsiooniõppe mahtu mõõdetakse edaspidi vaid ainepunktides, sest see võimaldab õppe mahtu lihtsamini arvestada tasemeõppes ja on vajalik mikrokvalifikatsiooniõppe aktsepteerimiseks rahvusvahelisel tasandil.
§ 9¹ lõige 5 „Haridus- ja Teadusministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus tunnistab mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava registreeringu hariduse infosüsteemis kehtetuks, kui:…”
KFL teeb ettepaneku lisada antud paragrahvi juurde ka info, mis kirjeldab kuidas ja mis tingimustel on erinevate nimetatud juhtude puhul täienduskoolitusasutusel võimalik õiguse taastamine/ kvaliteedihindamise negatiivse hinnangu saamise korral kvaliteedihindamise protsessi uuesti alustamine/läbimine.
Selgitame.

Õppekava registreerimine on eelnõus asendatud tähtajalise tegevusloaga. Kui tegevusloa tähtaeg saabub, on võimalik täienduskoolitusasutusel taotleda uus tegevusluba.
§ 93 “Täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedihindamine “.
KFL teeb ettepaneku lisada antud paragrahvi ka nõuded hindamiskomisjonile ja selle liikmetele.
KFL leiab, et komisjonil tervikuna peavad olema nii vastavad erialased kompetentsid kui täiskasvanute koolitamise kompetentsid vähemalt samal kvalifikatsioonitasemel, mis hinnatava õppekava koostajatel ja läbiviijatel.

Hetkel on lubatud olukord, kus hindaja võib olla nii erialaselt kui andragoogiliselt oluliselt madalamate kompetentsidega, mis muudab kogu hindamisprotsessi küsitavaks.
Samuti ei ole põhjendatud, et nõuded koolitajatele seaduses kirjeldatakse, aga hindajatele mitte.
Arvestatud.

Täiendame, et hindamisnõukogu liikmed on kompetentsed täienduskoolituse ja selle kvaliteedi tagamise eksperdid, kes on oma tegevuses sõltumatud. See tähendab, et nad omavad piisavat pädevust ja kogemust selles valdkonnas ning suudavad objektiivselt ja erapooletult hinnata õppe kvaliteeti ning anda soovitusi selle parandamiseks.
KFL peab vajalikuks analoogselt mikrokvalifikatsiooniõppekava registreerimistasu analüüsile samasugust analüüsi ka kvaliteedihindamise riigilõivu summa mõjule täienduskoolitusasutusele.

On arusaamatu ja eksitav, miks mõju analüüsis on arvestatud vaid õppekava registreerimistasu summaga (100 eur), mitte kvaliteedihindamise ja õppekava registreerimissummaga (100 eur + 1450 eur). Praegusel kujul on see arvutus eksitav.

KFL on arvamusel, et täienduskoolitusasutusele on antud summa olulise mõjuga ning väga oluliselt piirab ligipääsu mikrokvalifikatsiooniõppekava avamisele.
Usume, et antud summa kehtestamisel tekib ühiskonda positiivselt mõjutavaid mikrokvalifikatsiooni õppekavu oluliselt vähem kui neid tekiks väiksema summa puhul.

Riigilõivu kehtestamine loob tasemeõppeharidusasutustele ka põhjendamata eelise.
Selgitame.

On arusaadav, et mõju analüüsis tuleks arvestada kõigi asjakohaste kuludega, sealhulgas nii tegevusloa (eelmises eelnõu versioonis õppekava registreerimistasu) kui ka kvaliteedihindamise tasuga. Seletuskirja on täpsustatud.

Nõustume, et riigilõivude suurus võib piirata mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade avamist, kuid samal ajal on äärmiselt oluline tagada, et õppekavad oleksid kvaliteetsed ja vastaksid nõuetele. Mikrokvalifikatsioonid võivad olla väga kasulikud tööturu vajadustele vastamisel ning õppe kvaliteet on kriitilise tähtsusega tagamaks, et õppijad saavad väärtusliku hariduse.

Riigilõivu kehtestamine tasemeõppeasutustele võib tõesti tunduda alguses kui põhjendamatu eelis, kuid tegelikult on oluline mõista, et kõrgkoolide tasemeõppe õppekavagrupi kvaliteedihindamine on samuti tasuline.

Kõrgkoolide õppekavagruppide ja õppe kvaliteedi esmase ekspertiisi ja tähtajalise õppeõiguse korral kordusekspertiisi baastasumäär on näiteks 8702 eurot.
Õppekavagrupi hindamise baastasumäär mitme hindamisühiku puhul ühes õppekavagrupis on 10 877 eurot.

See tähendab, et kõik haridusasutused peavad tasuma hindamistasu või riigilõivu, mis aitab tagada ühtlase lähenemise kõigile haridusasutustele. Seega ei loo riigilõivu kehtestamine tasemeõppeasutustele põhjendamatut eelist, kuna kõrgkoolide kvaliteedihindamine on juba tasuline ja seega kõigile asutustele ühtne nõue.
KFL on jätkuvalt veendumusel, et mikrokvalifikatsioonide õpet ei tohi vormiliselt samastada tasemeõppega ja sellele rakendada vastavat käibemaksu erisust. Aktsepteeritav ei ole olukord, kus sama teenus on formaalharidusasutuste ja täienduskoolitusasutuste puhul erinevalt maksustatud.

Seletuskiri ptk 7, Tabel 1. Kahe alamregistri (mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavad ja mikrokvalifikatsioonitunnistused) loomine 375 000 eurot
KFLile jääb segaseks antud registrite loomise eesmärk ja lisandväärtus.
Ettepanek on registreid mitte luua ning mikrokvalifikatsioonide õppekavade ülevaadet pidada alternatiivse, vähem ressurssi vajava või juba olemasoleva töövahendiga. Registris ei saa olema esialgu väga palju objekte, mis leevendab mitmefunktsionaalse spetsiaalse tööriista vajalikkuise kriitilisust.

Kui Registri loomine on vältimatu, siis ettepanek on registri väljatöötamiskulu vähendada 50 000 euro võrra ja selle summa arvelt katta mikrokvalifikatsioone pakkuda soovivate täienduskoolitusasutuste hindamise kulu.
Arvestades tänast riigi rahalist olukorda tundub antud kulu veelgi enam selgelt ülepaisutatud ja põhjendamatu.
Selgitame.

Registrite arendamist kaasrahastab Euroopa Sotsiaalfond. Tegemist on kahe registri arendamise ja täiendamise maksumusega – 375 000 eurot.
Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekavade register luuakse olemasoleva õppekavade registri baasil, mis tähendab, et see ei ole täiesti uus arendusprojekt. Mikrokvalifikatsioonitunnistuste register on osa laiemast e-tunnistuste registri arendusest. Arendaja valitakse hanke kaudu, tagades seeläbi parima kvaliteedi ja hinna suhte. Euroopa Komisjoni suunised rõhutavad mikrokvalifikatsioonide läbipaistvuse olulisust ning soovitavad, et asjakohastes registrites avaldataks teavet mikrokvalifikatsioonide pakkujate ja õppe kohta.
Mõistame täielikult muret riigi rahalise olukorra pärast. Olles teadlikud vajadusest kulusid ja investeeringuid hoolikalt kaaluda, tuleks siiski arvesse võtta ka laiemat konteksti. Mikrokvalifikatsiooniõppe ja -tunnistuste registrid on osa strateegilisest püüdlusest täiustada haridus- ja koolitussüsteemi ning vastata tööturu muutuvatele vajadustele. Kuigi praegune investeering võib tunduda suur, võib see pikemas perspektiivis tuua kaasa mitmeid kasusid, sealhulgas tööjõu oskuste parem vastavus tööturu nõudmistele, halduskulude vähenemine tänu paremale jälgitavusele ja tõhususele ning majanduskasvu soodustamine läbi kvalifitseeritud tööjõu.
Lugedes seaduse eelnõud ja kvaliteedihindamist puudutava määruse eelnõud koos mõistame, et hindamistulemus saab olla kas “vastab nõuetele” või “ei vasta nõuetele”.
◦ Saame aru, et seadusest tulenev on kohustuslik igale koolitusasutusele, kuid antud hetkel on määruse eelnõus sõnastatud õppe kvaliteedinõuded kõrgemad kui seaduses sätestatu.
◦ Õppe kvaliteedikriteeriumid on sõnastatud nii, et nende täitmise hindamine jääb mingis osas hindajate subjektiivseks arvamuseks ning hindamiste ühtsust on väga raske tagada (erinevad hindajad, erinevad õppekavarühmad). Hindamisnõukogu suudab elimineerida suuremad kõikumised, kuid mingi ebavõrdsus ning subjektiivsus jääb siiski sisse.
◦ Määruse eelnõus ja seaduse eelnõus ei ole kirjeldatud, mis järgneb kui kvaliteedihindamise otsus on negatiivne. Sellest lähtuvalt eeldame, et hetkel on mõeldud, et koolitusasutus peab taas tasuma riigilõivu ning sisenema kvaliteedihindamise protsessi algusest.
Kõikidest ülal mainitud aspektidest lähtuvalt teeb KFL ettepaneku kehtestada lävend, mis lubaks positiivse otsuse ka kui nõuded on osaliselt täidetud (lävend tuleb sätestada, nt alates 80%).
Lävendi kehtestamine leevendab subjektiivsete hinnangutega kaasnevat ebavõrdsust ning täienduskoolitusasutuse kulu koormat, mis tõuseks oluliselt kui pisidetaili pärast (nt nõuded on täidetud 99%-selt) peab koolitusasutus tasuma riigilõivu teist korda.
Selgitame.

Hindamine on kohustuslik vaid täienduskoolitusasutusele, kes soovib pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet. Õppe kvaliteedinõuded määruse eelnõus ei ole rangemad kui seaduses sätestatud, vaid pigem avatumad ja detailsemalt suunatud.

Hindamise kvaliteedi kõikumist maandab asjaolu, et hindamiskomisjoni kuulub mitu hindajat, mis tagab erinevate vaatenurkade arvestamise ja mitmekesisuse hinnangutes. Lisaks sellele kaalub hindamisnõukogu hindajate ettepanekuid, tagades objektiivsema ja tasakaalustatuma otsustusprotsessi. See lähenemine aitab suurendada hindamise usaldusväärsust ja vähendada subjektiivsuse mõju hindamistulemustele.

Hindamisnõukogu otsust on võimalik vaidlustada. Seletuskirja on täiendatud.

Kui lävendi olemasolu tõttu antakse positiivseid otsuseid isegi osaliselt täidetud nõuete korral, võib see kahjustada kvaliteedihindamise protsessi üldist usaldusväärsust. See võib omakorda vähendada hindamise mõju. Lävendi kehtestamine võib tuua kaasa ka riske. Lävendi kehtestamine võib suurendada erinevusi kvaliteedis, kus mõned asutused võivad täita ainult miinimumnõudeid, et saada positiivne otsus, samas kui teised võivad jätkata täiustamist ja kvaliteedi parandamist.
Hetkel on seaduse eelnõus ja määruse eelnõus esitatud hindamiskriteeriumid ebaõnnestunult sõnastatud ja struktureeritud. Esimese asjana oleks vaja muuta kriteeriumite järjestust nii, et kehtima hakkamisel järgiks määrus sama järjestust, mis on esitatud seaduses. Teiseks on vaja kriteeriume muuta nii, et määrus hakkaks seaduses toodud kriteeriume täpsustama, neid samal ajal mitte kitsendades. Hetkel see nii ei ole. Näiteks kriteerium "ressursid kvaliteetse õppe jätkusuutlikuks läbiviimiseks on piisavad" on mõlemas eelnõus täpselt ühte moodi sõnastatud. Teise näitena, aga sisaldab määruse eelnõu kriteeriumit "õppija õppimine on toetatud ja tagasisidestatud", mida seaduse eelnõus ei eksisteeri.
Arvestatud.
Haridus- ja Noorteamet
Eelnõu § 1 punkt 3 – TäKS § 1 lõikes 7 on sätestatud mikrokvalifikatsiooni definitsioon: Mikrokvalifikatsioon on täienduskoolitusel omandatud, tõendatud ja tunnustatud teadmiste ja oskuste kogum, mis vastab tööturu või ühiskonna vajadustele. Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad õppekava mahust vähemalt poole. Definitsioonis nimetatakse muuhulgas, et mikrokvalifikatsioon on tunnustatud teadmiste ja oskuste kogum. Tunnustamine on siiski tulemus, mille otsustab selleks pädev tunnustamisasutus, mis tehakse kui mikrokvalifikatsioon on juba antud. Siinkohal tekib ka definitsioonis selle nimetamine küsimuse, et tunnustatud kelle poolt? Küll aga peab mikrokvalifikatsioon olema kvaliteedihinnatud ja -tagatud. Seega on ettepanek sõnastada definitsiooni esimene pool: „Mikrokvalifikatsioon on täienduskoolitusel omandatud, tõendatud ja kvaliteedihinnatud õppe läbimisel saavutatud teadmiste ja oskuste kogum…“. Definitsiooni teises osas on nimetatud, et kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad õppekava mahust vähemalt poole. Antud definitsiooni kohaselt võib muudel juhtudel, sh täienduskoolitusasutuse poolt nimetada mikrokvalifikatsiooni näiteks „minikraadiks“, nanokraadiks“ vms. Puudub ka viide, et mikrokvalifikatsiooni nimes peab ilmtingimata esinema sõna või täiend „mikro“.

Ettepanek on sõnastada järgmiselt: „Kõrgkoolid võivad mikrokvalifikatsiooni nimes kasutada sõna „kraad“….“. Teeme ettepaneku sõnastada mikrokvalifikatsiooni mõiste § 1 lõikes 7 järgmiselt: „Mikrokvalifikatsioon on täienduskoolitusel omandatud, tõendatud ja kvaliteedihinnatud õppe läbimisel saavutatud teadmiste ja oskuste kogum, mis vastab tööturu või ühiskonna vajadustele. Kõrgkoolid võivad mikrokvalifikatsiooni nimes kasutada sõna „kraad“.“
Mitte arvestatud.

Kuigi ettepanek lisada mikrokvalifikatsiooni definitsiooni esimesse poolde „kvaliteedihindamise“ sõna võib tunduda alguses kasulikuna, tuleks arvestada, et sõna "tunnustatud" hõlmab endas laiemat konteksti, sealhulgas mitte ainult kvaliteedihindamist, vaid ka tööandjate ja teiste osapoolte poolt tunnustamist. Kvaliteedihindamine on oluline osa mikrokvalifikatsiooni tagamisel, kuid see ei pruugi olla piisav selle tunnustamiseks ja väärtustamiseks tööturu või ühiskonna poolt.

Mikrokvalifikatsiooni mõiste peaks kajastama mitmekihilist protsessi, mis hõlmab nii õppe kvaliteeti kui ka selle vastuvõtmist ja väärtustamist laiemas kontekstis. Seega on oluline säilitada mõistes sõna "tunnustatud", et rõhutada mikrokvalifikatsiooni rolli tööturu vajaduste rahuldamisel ning selle tunnustamist ja aktsepteerimist tööandjate ja muude oluliste osapoolte poolt.

Terminoloogilise paindlikkuse pakkumine (kõrgkoolid võivad mikrokvalifikatsiooni nimes kasutada sõna „kraad“) võib olla kasulik täienduskoolitusasutuste loovuse ja innovatsiooni seisukohalt, kuid see võib kaasa tuua segaduse ja ühtsuse puudumise „mikrokvalifikatsiooni“ mõiste kasutamisel. Erinevate terminite kasutamine võib tekitada segadust mikrokvalifikatsiooni mõiste ümber ning raskendada selle mõistmist ja võrdlemist erinevate osapoolte, nagu õppijad, tellijad, rahastajad, tööandjad ja teised koolid, vahel. See võib takistada ühtse arusaama tekkimist sellest, mida mikrokvalifikatsioon tegelikult tähendab.


Eelnõu § 1 punkt 12 – TäKS § 9¹ lõike 4 punktis 7 on sätestatud, et õppekava ja selle alusel läbiviidav õpe vastavad rahvusvahelistele standarditele. Märgime, mitte kõigil mikrokvalifikatsiooniõpetel ei ole rahvusvahelisi standardeid. Seetõttu pakume sõnastusena, et: „..õppekava ja selle alusel läbiviidav õpe vastavad rahvusvahelistele standarditele, kus see on asjakohane.“
Mitte arvestatud.

Nõustume, et kõigil mikrokvalifikatsiooniõpetel ei ole rahvusvahelisi standardeid ning eelnõus on sellele viide ka olemas. Seletuskirja on täiendatud.
Eelnõu § 1 punkt 12 – TäKS § 9² lõikes 3 on sätestatud, et mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida, et tõendada kvalifikatsiooni omandamist. Esitatud kujul ei ole 2 (2) võimalik sättest sellises sõnastuses aru saada. Mikrokvalifikatsioon on samuti kvalifikatsioon, mida tõendatakse. Siinkohal on valdavalt mõeldud seda, ja seletuskirjast ka järeldub, et kogudes erinevaid mikrokvalifikatsioone, on neid võimalik arvestada formaalõppe osana formaalõppe kvalifikatsiooni, aga ka kutsetunnistuse, saamiseks. Sellisel juhul on ettepanek sõnastada lõige 3 järgmiselt: „Mikrokvalifikatsioone võib koguda ja kombineerida formaalõppes antavate kvalifikatsioonide omandamiseks või kutsetunnistuse saamiseks“.
Arvestatud.

Eelnõus on sõnastust täiendatud. Mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida ning kasutada seda tasemeõppe kvalifikatsiooni omandamise või kutsetunnistuse saamise tõendamiseks
Eelnõu § 1 punkt 12 – TäKS § 9³ lõike 6 kohaselt korraldab õppekavarühma kvaliteedihindamist valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus. Kuna seletuskirjas antud selgituses ja TäKS § 9³ lõike 5 alusel kehtestava rakendusakti kavandis on märgitud, et kvaliteedihindamist hakkab korraldama ja teostama Haridus- ja Noorteamet, siis teeme ettepaneku sätestada seaduses hindamist korraldava asutusena Haridus- ja Noorteamet.
Mitte arvestatud.

Eelnõus ministrile volituse andmine võimaldab asutuse määramiseks suuremat paindlikkust ja arvestamist oludega, samuti tugevdab see partnerlussuhteid ja võimaldab kiiremat reageerimist muutuvatele vajadustele hariduse valdkonnas.
Eelnõu § 1 punkt 12 – TäKS § 9³ lõike 7 kohaselt kehtestab kvaliteedihindamist korraldava asutuse moodustatud täiendkoolituse hindamisnõukogu täienduskoolitusasutuse nõuete ja nende täitmise hindamise kriteeriumid. Esmalt, kui minister kehtestab lõike 5 alusel juba kvaliteedihindamise tingimused, siis peavad selles olema sätestatud ka kõik tingimused ja kriteeriumid, millest lähtuvalt hindamisnõukogu kvaliteedihindamise otsuseid vastu võtab.

Teiseks, ei ole põhjendatud anda seadusega moodustatud haldusorganile (täiendkoolituse hindamisnõukogu) õigus kehtestada ise enda otsuste tegemise aluseks üldise õigust loova iseloomuga kriteeriumeid, mis puudutavad kolmandaid isikuid, kes peavad olema teadlikud tema kohta tulevikus tehtavate võimalike haldusotsuste eeldustest ja tagajärgedest, et vastavalt oma tegevust õiguspäraselt suunata. Sellest tulenevalt peaks hindamise kriteeriumid kehtestama õigustloovas aktis (vähemalt ministri määruses) ja § 9³ lõikes 7 sätestatud volitus hindamisnõukogule tuleks eelnõust välja.
Arvestatud.


Üldine tähelepanek eelnõule – eelnõu § 1 punkti 1 kohaselt muudetakse TäKS tekstis „täienduskoolitusasutuse pidaja“ sõnaga „täiendkoolitusasutus“ vastavas käändes. Juhime tähelepanu, et „täienduskoolitusasutuse pidaja“ sõna esineb ja vajab muutmist ka kodakondsuse seaduse § 81 lõikes 1. Lisaks eelnõu seletuskirja punktis 8 loetletud määrustele on vajalik mõiste asendamine haridus- ja teadusministri 02.10.2018 määruses nr 29 ja 17.02.2016 määruses nr 10, tervise- ja tööministri 22.11.2018 määruses nr 50, maaeluministri 30.04.2015 määruses nr 54, 15.05.2015 määruses nr 61 ja 17.06.2015 määruses nr 68, kaitseministri 25.02.2015 määruses nr 4 ning regionaalministri 18.10.2023 määruses nr 69.
Arvestatud.