Looduslikud pühapaigad säilivad kõige paremini oma traditsioonilises keskkonnas ja üldiselt tuleks
nendes minimeerida inimmõju – v.a paikade traditsiooniline kasutamine või nende külastatavuse
parandamine. Kohalik kaitse ristipuude puhul peaks tähendama metsamajandamise keelu ristimetsade
alal, et säiliksid ristipuud ja neid ümbritsevad puud alana, kuhu tulevikus on jätkuvalt võimalik
matuseriste teha. Üksikute ristipuude säilitamine ilma ümbritseva metsa kaitsmiseta pole otstarbekas,
sest tuultele avatud ristipuud üldjuhul murduvad paari aasta jooksul. Ristimetsade ümber peaks olema
puhvertsoon (mälestiste puhul on see üldiselt 50 m), mis säilitab ristimetsa oma miljöös ja kaitseb
ristimetsi tuulemurru eest. Vastavalt ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu soovitusele
peaks igasugune puude lõikus olema ristimetsas keelatud. Puhvertsoonis on lubatud ainult
sanitaarraie, kuid on keelatud rasketehnika kasutamine ja töid võib teostada ainult külmunud maaga,
käsitsi ning välistada elusate puude vigastamine. Pühaks peetud kividele on kõige ohtlikum
maaparandus ja muud maastiku tugevalt mõjutavad tegurid (ehitus, karjäärid). Allikate kaitse puhul
tuleb vältida otsest kahju objektile (metsa majandamine, mis rikub pinnast, ehitus jm), kuid lisaks
arvestada, et ümbruses toimuvad inimmõjulised veerežiimi muutused ei kuivendaks allikat.
Looduslikud pühapaigad omavad lisaks kohaliku identiteedi hoidmisele ka turismi potentsiaali –
seetõttu võib kaaluda looduslike pühapaikade laiemat tutvustamist ja tähistamist infotahvlite ja/või
teeviitadega. Lisaks otseselt pühaks peetud loodusobjektidele on Antsla vallas veel kive, puid ja allikaid
ning alasid, mis on seotud rahvapärimusega. Ka nende kaitsele ja säilimisele tuleb senisest enam
tähelepanu pöörata.
Lisaks tabelis „Lisa 2“ välja toodud pühapaikadele käsitletakse raamatus „Metsast leitud kirik. Mõtsast
löütü kerik. Urvastõ kohapärimus“ (Valper 2010) veel pühapaiku, mille puhul pole paraku teada nende
tänapäevane seisund ja kohati ka täpne asukoht. Osade pühapaikade puhul viitab juba pärimus, et
tegemist on hävinud looduslike pühapaikadega, aga teiste puhul võib eeldata, et need on ka tänapäeva
maastikul säilinud:
1) Tilsu jalakas Lümatu külas;
2) ohvrikivi Härjakuru mäel Kirikukülas;
3) ohvrikoht Koigu külas Märdäni talu juures;
4) Käüsü Paabumäe ohvrikivi Urvaste külas;
5) Lauri ohvripaik ahervarss Tamme-Lauri tamme lähistel;
6) Sastavi mets koos ristipuudega Urvaste külas;
7) Rauskapalu ristimets Lümatu;
8) Ukukivi Lümatu külas;
9) Vana-Antsla vallamaja juures olnud Kumeruspettäi;
10) Oina läte koos pühakohaga Uue-Antsla külas.
Lisa 1. Antsla vallas asuvad ajaloolised looduslikud pühapaigad, mis on riikliku kaitse all.
Nimetus Asukoht Paiga olemus ja seisund
Ohvriallikas "Silmaläte"
(mälestis nr 13677)
Visela küla Allikas on alles, aga paiga loodusliku seisundit
on kahjustanud tuulemurd ja selle järel
toimunud lõikus. Oluline on allika ümbruses
metsa taastumine, sh tuleks ära hoida allika
lähiümbruse ja juurdepääsutee võsastumine.