Justiitsministeeriumi arvamus pakettreiside direktiivi muutmise ettepaneku kohta

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium [email protected] Suur-Ameerika 1 10122, Tallinn Justiitsministeeriumi arvamus pakettreiside direktiivi muutmise ettepaneku kohta Euroopa Komisjon on esitanud ettepaneku Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/2302, et tõhustada reisijate kaitset ning lihtsustada ja selgitada direktiivi teatud aspekte1. Riigikantselei on palunud Justiitsministeeriumil anda nimetatud algatuse kohta sisend Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Justiitsministeeriumi seisukohad on järgmised:

1. Justiitsministeerium toetab Euroopa Komisjoni ettepaneku üldist eesmärki tugevdada

tarbijakaitse taset igal ajal, sealhulgas suurte kriiside korral, ja parandada samas ka siseturu

toimimist pakettreiside sektoris. Seega nõustume, et direktiiv võib vajada teatud muudatusi,

et kõrvaldada lünkade, õiguskindlusetuse ja liigse keerukusega seotud puudusi.

2. Mõisted. Direktiivi eelnõus on laiendatud pakettreisilepingu mõistet ning muudetud seotud

reisikorraldusteenuste mõistet. Justiitsministeeriumi nõustub, et seotud reisikorraldusteenuste

mõiste ei ole väga selge ning esinevad raskused pakettreiside ja seotud

reisikorraldusteenuste eristamisel. On oluline, et direktiivi mõistekasutus oleks võimalikult

selge ning reguleerimisala võimalikult üheselt mõistetavalt piiritletud.

Kehtiva direktiivi kohaselt on seotud reisikorraldusteenuste tunnuseks see, et lepingud

sõlmitakse konkreetsete reisiteenuste osutajatega ning teenuste osutajad vastutavad oma

teenuse osutamise eest individuaalselt. Seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist

hõlbustav ettevõtja vastutab üksnes selle reisiteenuse lepingu täitmise eest, mille puhul ta on

ise teenuse osutajaks. Reisiteenuse teiste lepingute eest, mille sõlmimist ta on hõlbustanud,

vastutab ta vaid ulatuses, mis on ette nähtud TurS § 15 lg-s 4 sätestatud maksejõuetusvastase

kaitsega seonduvalt (eelkõige nende maksete ulatuses, mis on temale tasutud) ning talle ette

nähtud lepingueelse teabe andmise kohustuse rikkumise eest.

Direktiivi ettepanekuga soovitake pakettreisi mõistet laiendada ning lühikese aja jooksul ühes

müügikohas tehtud eri liiki reisiteenuste broneeringuid samaks reisiks või puhkuseks käsitada

pakettreisina, samamoodi nagu ühes müügikohas tehtud eri liiki reisiteenuste broneeringuid

sama reisi või puhkuse jaoks siis, kui teenused valitakse välja enne seda, kui reisija sõlmib

esimese lepingu (artikli 3 lõike 2 muudatused). See tähendaks, et ka selliste eraldi

reisiteenuse osutajatega sõlmitud teenuselepingute puhul kohustuks üks ettevõtja vastutama

korraldajana pakettreisi kui terviku teenuste ehk „reisiteenuste kogumi“ nõuetekohase

osutamise eest.

Mõistame eesmärki tagada tarbijatele kõrgetasemeline kaitse ka alternatiivsete ärimudelite

puhul, mis sarnanevad sisult pakettreisidele. Samas on oluline hoolikalt analüüsida, millistel

juhtudel saab pidada ettevõtjate omavahelist tegevust sellisel määral seotuks, et õigustada

ulatuslikku vastutust ja kohustusi, mis tulenevad direktiivist reisikorraldajatele kuna kehtivas

1 KOM (2013) 152 lõplik

Teie 19.12.2023 nr 12.14.1/23-0496/-2T

Meie 06.03.2024 nr 7-1/8153

direktiivis toodud seotud reisikorraldusteenuste ja pakettreiside puhul on õiguslikud tagajärjed

ning kohustused väga erinevad. Samuti on oluline, et säiliks endiselt võimalus reisiteenuste

vahendamiseks juhul, kui vahendaja ei paku sisuliselt pakettreisi tingimustele vastavaid

teenuseid. Lisaks peaks pakettreisi reeglite kohaldamine olema ettevõtjatele piisavalt

ettenähtav ning nende täitmine praktikas võimalik. Oluline on rõhutada, et korraldaja peab

tagama selle, et kõik individuaalsed teenused omavahel ka nö kokku sobituvad. Kui need seda

ei tee ja reis jääb soovitud kujul pakkumata, vastutab selle eest ettevõtja, kes on erinevaid

reisiteenuseid vahendanud.

See tekitab omakorda küsimuse, kuidas jagunevad erinevate ettevõtjate vahel vastutus ja ning

kohustused. Kas nimetatud ettevõtjad vastutaksid lepingu rikkumise korral reisija ees

solidaarselt ning kas nende omavahelistes suhetes tekiksid vastavalt regressinõuded?

Lisaks tekitab kahtlusi, kas ettepanekus toodud reeglid on praktikas ka mõistlikult

kohaldatavad. Nõustume, et kehtiva direktiivi puhul on keeruline näiteks kontrollida ühekordse

külastuse või ühenduse võtmise nõuet, st seda, mitu korda on reisija veebipoe lehte

külastanud või kas broneerimised toimusid sama müügikoha eri külastuste ajal või mitte.

Samas ei ole me veendunud, kas konkreetse 3 tunnise piirangu sätestamine muudaks

tarbijale reeglitele tuginemise lihtsamaks. Samuti ei ole põhjendatud, miks peetakse sisuliselt

just sellist ajaperioodi eristamise kriteeriumina põhjendatuks.

Kokkuvõtvalt, kuigi Justiitsministeerium toetab seda, et saavutatakse selgem eristatavus

ühest küljest pakettreisi ja toetatud reisikorraldusteenuse vahel ning teisest küljest lepingute

vahel, mis ei kvalifitseeru kummakski, on oluline kaaluda ka vastavate muudatuste sisulist

tähendust vastutuse osas ning nende rakendatavust praktikas.

Artikli 2 lõike 3 muudatust, millega täpsustatakse muu reisiteenuse „olulist osa“ reisiteenuse

koguväärtusest, sätestades, et see ei tohi moodusta rohkem kui 25 % kombinatsiooni

väärtusest, saame toetada.

3. Lepingueelne ning lepinguline teave. Justiitsministeerium pooldab põhimõtet, et tarbijale

tuleb enne lepingu sõlmimist anda võimalus saada tulevase lepingu kohta kogu seda

puudutav oluline informatsioon, et tal oleks võimalik lepingut sõlmides teha läbimõeldud otsus.

Saame toetada muudatusi seoses tarbijale antava teabega, näiteks muudatust, mille kohaselt

tuleb reisijale anda teave tema õiguse kohta lõpetada pakettreisileping vältimatute ja

erakorraliste asjaolude tõttu ning selle kohta. Samas peame oluliseks, et tarbijat ei koormata

teabega liigselt üle ning teavet ei dubleeritaks. Näiteks tekib küsimus, kas artiklis 7 lõikes 2

toodud muudatus, mille kohaselt tuleks pakettreisilepingule lisada direktiivi I lisas esitatud

asjakohane teabevorm, on alati põhjendatud, võttes arvesse, et vastav teabevorm tuleb

esitada ka artikkel 5 lõike 1 kohaselt lepingueelse teabena.

4. Ettemaksu piirangud. Ettepaneku artikkel 5a kohaselt ei või reisikorraldajad võtta reisijalt

ettemaksu enam kui 25% paketi hinnast, välja arvatud juhul, kui neil tekivad kulud, mis

õigustavad suuremat ettemakset, näiteks seetõttu, et nad peavad tasuma lennuettevõtjale

ettemaksuna kogu piletihinna. Samuti täpsustatakse, et reisikorraldajad ei või nõuda

kogusummat varem kui 28 päeva enne paketi algust.

Justiitsministeerium ei pea vajalikuks seada rangeid piiranguid seoses reisijatelt ettemaksude

nõudmisega, võttes arvesse turupraktikaid reisisektoris ning kehtiva regulatsiooniga juba

tagatud kaitsemehhanisme.

Mõistame, et tarbijakaitse vaatest on õigustatud küsimus ettemaksete piiramise osas.

Tarbijakaitse eesmärkidel on seda küsimust reguleeritud ka üldises tüüptingimuste

regulatsioonis (VÕS § 42 lg 3 p 21), mille kohaselt loetakse ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus, millega nähakse ette teise lepingupoole kohustus tasuda ebamõistlikult suur

ettemaks enne seda, kui tingimuse kasutaja oma kohustuse täidab. Sellist kaitset on peetud

vajalikuks eelkõige selleks, et vältida kohustuse täitmise ning teise poole maksejõuetuse riski

panemist tarbijale.

Samas tuleb arvestada, et pakettreisilepingute puhul on selliste riskide vältimiseks ette nähtud

eraldi tagatissüsteem juhtudeks, kui reisikorraldaja ei suuda oma maksevõime tõttu

pakettreisilepingust tulenevat kohustust täita. Samuti tuleb arvestada, et pakettreisi sektoris

on see tavapärane mudel, et tarbija tasub teenuse eest teatud ulatuses ette ning vähemalt

teatud juhtudel on see vajalik selleks, et reisikorraldajal oleks võimalik tasuda oma

lepingupartneriteks olevatele teenuse osutajatele. Lisaks tuleb arvestada, et ettemaksete

kasutamine võib aidata korraldajatel osta korraga suurema hulga teenuseid parema hinnaga,

mis võib mõjutada ka pakettreisi hindasid.

Kuigi mõistame, et Komisjoni ettepanekuga on soovitud tuua sisse teatud paindlikkust,

sätestades, et põhjendatud juhtudel võib küsida ettemaksu ka suuremas ulatuses, siis

Justiitsministeeriumi hinnangul on vastava reegli praktikas rakendamine keeruline, kuna

reisijal on raske kontrollida, kas antud olukorras oli põhjendatud suurema ettemaksu küsimine

või mitte.

Kui seoses ettemaksuga täiendavaid piiranguid ette näha, peaksid need olema

proportsionaalsed ja praktikas mõistlikult rakendatavad.

5. Taganemisõiguse täpsustamine erakorraliste ja vältimatute asjaolude korral.

Justiitsministeerium nõustub, et teatud aspekte taganemisõiguse reeglite täpsustamisel

vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral võiks täpsustada, et tagada suurem õiguskindlus.

Kehtiva direktiivi art 12(2) kohaselt on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi

algust ilma lepingu lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses

esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi

teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Ettepaneku kohaselt soovitakse täpsustada,

et reisijal on see õigus ka juhul, kui vältimatud erakorralised asjaolud leiavad aset reisija

elukohas või reisi lähtekohas ja need mõjutavad oluliselt reisi toimumist. Lisaks nähakse ette,

et lepingust taganemise põhjendatuse hindamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu

võetakse arvesse asjaolu, et reisijate suhtes kohaldatakse tõsiseid piiranguid reisi sihtkohas

või pärast reisilt või puhkuselt tagasipöördumist elukoha- või lähteliikmesriigis Samuti on

täpsustatud, et reisija võib lepingu lõpetada, kui võib põhjendatult eeldada, et vältimatud ja

erakorralised asjaolud mõjutavad oluliselt pakettreisilepingu täitmist.

Kuigi mõistame, et Covid-19 pandeemia omas olulist mõju pakettreisilepingutele, siis peame

oluliseks, et taganemise reeglid säiliksid piisavalt üldisel kujul, võimaldamaks reegleid

kohaldada erinevate vältimatute ja erakorraliste asjaolude esinemisel. Samuti peame

oluliseks, et tagatakse antud olukordades mõistlik tasakaal poolte huvide vahel.

Kehtiva direktiivi art 12 lg-test 2 ja 4 nähtub, et sihtkohas esineda võiva reisi takistava

vältimatute ja erakorraliste asjaolude riski kannab reisikorraldaja. Samas ei ole me

veendunud, et hüvitiseta taganemisõigus tuleks tagada ka olukorras, kus erakorralised ja

vältimatud asjaolud esinevad reisija elukohas. Küsimus seisneb selles, kas sellise sündmuse

toimumise riisikot peaks kandma reisija või reisikorraldaja ning kas reisikorraldajal on

mõistlikult võimalik hinnata, kus täpsemalt reisija asub ja seetõttu arvesse võtta ka reisija

elukohas esinevaid võimalikke erakorralisi asjaolusid, või oleks mõistlik eeldada, et

reisikorraldaja hoolsuskohustus piirneks siiski vaid reisi lähtekohast kuni sihtkohani, mis on

reisikorraldaja lepingujärgseks kohustuseks. Üldiste lepinguõiguslike põhimõtete kohaselt ei

saa isiku enda põhjustatud ega tema vastutussfääri kuuluvaid asjaolusid lugeda vääramatu

jõu asjaoluks. Olukorras, kus reisikorraldaja täidab kõik lepingus kokku lepitud kohustused

(näiteks lend Tallinna lennujaamast Pariisi ning kohapealne majutus), ei saa öelda, et

reisiteenuse osutamist on seganud direktiivi tähenduses vääramatud ja erakorralised

asjaolud, mis takistavad pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta, kui reisija

ei jõudnud lennujaama, kuna tema elukohas, näiteks Soomes või Pärnus, esines torm, mis

takistas reisija jõudmist reisi lähtekohta. Seega kuigi Covid-19 kriisi vaates võiksid üldisemad

piirangud, mis puuduvad muu hulgas ka reisija elukohta, tunduda sobilikud, ei pruugi need

seda olla teiste võimalike erakorralise olukordade puhul. Samuti tuleb arvesse võttes, et

direktiivist tulenevate reeglite kohaselt on reisijal õigus igal juhul lepingust taganeda ning

reisikorraldajal on võimalik reisijalt nõuda sellisel juhul vaid hüvitiseks reisitasu, millest on

maha arvatud reisikorraldaja poolt kokkuhoitud kulud, samuti see, mille reisikorraldaja võib

reisiteenust teisiti kasutades omandada. Lisaks on reisijal võimalik tema enda vastutusalasse

kuuluvaid riske maandada läbi kindlustuse.

Samas saame nõustuda täpsustusega, et mitte ainult reisi sihtkohas esinevad vältimatud ja

erakorralised asjaolud ei või oluliselt mõjutada pakettreisi teenuste osutamist, vaid ka

lähtekohas esinevad asjaolud. Samale järeldusele on Euroopa Kohus jõudnud ka kehtiva

direktiivi pinnalt, selgitades, et pp-s 31 toodud näite „raske haiguse puhang sihtkohas“

eesmärk ei ole olnud piirata mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ ulatust kohalike

sündmustega, vaid näidata, et need asjaolud peavad igal juhul ilmnema eelkõige kavandatud

sihtkohas ja sellest tulenevalt mõjutama olulisel määral asjaomase pakettreisi teenuste

osutamist.2 Seega olukorras, kus näiteks lähtekohast tulenevatel põhjustel ei oleks

reisikorraldajal võimalik tagada reisijate ohutust, peaks reisijatel olema võimalik tugineda

erakorralistele ja vältimatutele asjaoludele.

Kehtiva direktiivi pinnalt on tekitanud küsimusi ka asjaolu, millised tingimused peavad olema

täidetud, et reisijal tekiks õigus lepingus ilma hüvitisnõudeta taganeda. Kohtujuristi ettepaneku

kohaselt kohtuasjas C-299/22 on reisija otsus direktiivi art 12 lõike 2 kohaselt pakettreisileping

lõpetada ennetav. See tugineb prognoosile või ex ante hinnangule seoses „vältimatute ja

erakorraliste asjaolude“ esinemisega ning nende olulise mõjuga pakettreisi teenuste

osutamisele või – kui need asjaolud on juba tekkinud – sellele, et oluline mõju pakettreisi

teenuste osutamisele kestab. Reisija prognoos tähendab pakettreisilepingu lõpetamise

kuupäeval hinnangu andmist seoses tõenäosusega, et „vältimatud ja erakorralised asjaolud“

mõjutavad oluliselt pakettreisi teenuste osutamist3.

Üldiste lepinguõiguslike reeglite kohaselt on võlgnikul õigus lepingu olulise rikkumise korral

lepingust taganeda ning nõuda tasutud raha tagastamist. Seda ka siis, kui kohustuse

rikkumine toimus vääramatu jõu tõttu (VÕS §-d 105, 116, 189). Seejuures on võimalik

lepingust taganeda teatud juhtudel ka enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kui on

ilmne, et lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise (VÕS § 117 ja 116 lg 1 p 4). See

võimaldab lepingulistes suhetes kiiremini selgust saada, kui on tõenäoline, et teine pool ei

suuda või ei soovi lepingut täita. Seega olukorras, kus reisikorraldaja ütleks, et tal ei ole

võimalik lepingut täita või see oleks asjaolude põhjal selge, oleks reisijal õigus lepingust

taganeda ka üldiste lepinguõiguslike reeglite kohaselt.

Eelnevale tuginedes toetame üldjoontes põhimõtet, et reisijal on õigus lepingust hüvitamise

kohustuseta taganeda ka siis, kui on alust arvata, et vältimatud või erakorralised asjaolud

mõjutavad oluliselt pakettreisilepingu täitmist. See tähendab, et kui on võimalik näidata, et

pakettreisilepingut ei saa nõuetekohaselt täita, ei peaks reisija igal juhul ära ootama, et lepingu

rikkumine toimuks. Samas vajab regulatsioon piisavalt paindlikkust, et sobituda erinevatele

olukordadega. Seega peaks olema võimalik konkreetsel juhul esinevaid asjaolusid ja teavet

arvesse võttes võimalik lepingust taganeda siis, kui piisava veendumusega on võimalik väita,

et erakorralised ja vältimatud asjaolud võivad mõjutada pakettreisilepingu täitmist. Samas

nõuab veel analüüsimist, mis peaks olema see tõendamisstandard vältimatute või

erakorraliste asjaolude esinemisel, st kas piisab vaid põhjendatud eeldusest või peaks see

standard olema kõrgem.

2 EKo 08.06.2023, C-407/21 p 47. 3 Kohtujuristi ettepanek. Laila Medina. 21.09.2023. Kohtuasi 299/22, p 48.

6. Reisihoiatused. Ettepanekus artikli 12 lõike 3a kohaselt võetakse lepingust taganemise

põhjendatuse hindamisel vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu arvesse lähte- või

elukohaliikmesriigi või sihtriigi ametiasutuste ametlikke hoiatusi konkreetsesse sihtkohta

reisimise kohta. Kehtiv PTD vastavaid reegleid ei sisalda.

Justiitsministeerium ei pea vajalikuks reguleerida ametlike reisihoiatuste tagajärgi ning

õiguslikku tähendust vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõendamisel, nagu oli ühe

võimalusena oli väljapakutud avaliku konsultatsiooni raames. Samas saame nõustuda

direktiivis toodud täpsustusega, et taganemisõiguse põhjendatuse hindamisel tuleks arvesse

võtta ametiasutuste ametlikke hoiatusi senikaua, kuni sellistele tõenditele ei anta olulisemat

tähendust võrreldes teiste võimalike tõenditega.

Eesti tsiviilkohtumenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mis muu hulgas

hõlmab reeglit, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1,2).

See tähendab, et pooled võivad igasuguseid asjaolusid tõendada mistahes tõenditega omal

vabal valikul. Iseenesest on ametlikud reisihoiatused üks objektiivseid asjaolusid, tõendamaks

erakorraliste ja vältimatute asjaolude hindamist, ning seda on pakettreisilepingute varasema

regulatsiooni puhul kinnitanud ka Riigikohus (3-2-1-75-16 p 27), kuid säilima peaks võimalus

vastavate asjaolude tõendamiseks ka muul viisil.

Lisaks tuleb arvesse võtta, et kuna vastavad asjaolud võivad tekkida väga äkitselt ning

erinevate riikide ametiasutused võivad neile reageerida erinevalt, kaasneks määratud

tagajärgedega reisihoiatuste puhul oht, et reisijate õigused saavad kahjustatud, kui vastavad

hoiatused puuduvad või viibivad. Sätestades kindla tähenduse vaid liikmesriikide asjakohaste

asutuste poolt antud hoiatusele, võib see viia olukorrani, kus hakatakse praktikas seda

käsitlema kui üldreeglit, keeldudes põhjendamatult tarbija esitatud nõuete täitmisest muudel

põhjendatud juhtudel. Arvesse tuleb võtta ka seda, et reisihoiatuste ja teadaannete andmine

ei ole liidu tasandil ühtlustatud ning eri riikide hoiatused võivad seega erineda.

7. Vautšerid. Justiitsministeerium saab toetada ettepaneku uues artiklis 12a toodud täpsustust,

mille kohaselt võivad korraldajad lepingu lõpetamise korral pakkuda reisijatele raha

tagasimaksmise asemel vautšereid, kui sellega nõustumine jääb reisija jaoks vabatahtlikuks.

Seejuures peame oluliseks, et reisijat teavitataks selgelt asjaolust, et tal ei ole kohustust

vautšerit vastu võtta. Samuti tuleks selgitada, millised on tagajärjed vastava

teavitamiskohustuse rikkumise korral, et tagada reisijate tõhus kaitse. Lisaks peame oluliseks,

et vautšerite väljastamisel oleks tulenevate kohustuste täitmine tagatud reisikorraldaja

tagatisega.

8. Tagasinõudeõigus. Ettepaneku kohaselt lisatakse artiklisse 22 uus lõige 2, milles

täpsustatakse, et kui teenuse osutajad tühistavad pakettreisi osaks oleva teenuse või jätavad

selle osutamata, on nad kohustatud asjaomase teenuse eest saadud maksed reisikorraldajale

seitsme päeva jooksul tagasi maksma. Selline lahendus peaks aitama reisikorraldajatel teha

likviidsust kaotamata reisijatele tagasimakse direktiivis sätestatud 14-päevase

tagasimaksetähtaja jooksul, mis covid-19 pandeemia ajal osutus paljudele ettevõtetele

ülejõukäivaks, kuna teenuseosutajate suhtes hüvitamise tähtaegu ei olnud seatud.

Kehtiva direktiivi artiklit 22, mis sätestab, et liikmesriigid peavad tagama, et reisikorraldajal või

-vahendajal on õigus nõuda hüvitist mis tahes kolmandalt isikult, kes osales sündmuses, mis

põhjustas reisijale hüvitamise, hinna alandamise või muu kohustus, ei ole Eesti õigusesse

eraldi üle võetud, kuna ülevõtmisel jõuti järeldusele, et vastavad reeglid võimalike

regressinõuete osas tulenevad üldistest lepinguõiguslikest reeglitest. Seega kehtiv direktiiv ei

sea lisapiiranguid ettevõtjatevahelistes tehingutes.

Kuigi ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on lepinguvabadus suurem, kehtivad neile ikkagi

üldised piirangud, nagu näiteks vastutuse piiramise kokkulepete osas (VÕS § 106). Lisaks

pakub Eesti õigus ettevõtjatevahelistes suhetes ka tüüptingimuste regulatsiooni kaudu (VÕS

§ 44). Samas võimaldab seadus pooltel täpsemalt kokku leppida ka selles, mis aja jooksul

toimub lepingu tagasitäitmine, kui vastav tingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav. Eesti õiguse

kohaselt, tuleks kokkuleppe puudumisel raha tagastada mõistliku aja jooksul, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82).

Kavandatava uue lõike 2 puhul ei ole päris selge, kas ja millisel määral uus lõige 2 piirab

ettevõtjate vahelisi kokkuleppeid. Küsimusi tekitab, kas sättel on selline toime, et pooltel ei ole

edaspidi võimalik üldse reguleerida tagasimakse tähtaega. Lisaks tekib küsimus, kas sellest

tulenevad piirangud muudele ettevõtjate vahelistele lepingutingimustele, näiteks vastutuse

piiramise kohta vääramatu jõu olukorras. Või kas ettevõtjad võivad kokku leppida teise riigi

õiguse kohaldamises, kus vastava piirang puudub. Igal juhul ei saaks selline reegel olla siduv

ettevõtjatele väljaspool EL-i ja seega oleksid EL-is teenuseosutajatele kohaldatavad reeglid

karmimad.

Võttes arvesse, et kehtiva direktiivi artikkel 23 keelab direktiivis sätestatud reeglitest

kõrvalekaldumise vaid reisijate kahjuks, võiks järeldada, et reisikorraldaja ning teenuse

osutaja võivad omavahelistes lepingute ette näha ka teistsuguseid tingimusi, võttes arvesse

konkreetse suhte vajadusi ja poolte huve. Ehk direktiiv sätestaks dispositiivse normina

tagasimaksete tähtajale üldreegli, mis kohalduks juhul kui pooled ei ole teistmoodi kokku

leppinud. Võttes arvesse vajadust säilitada ettevõtjate vahelistes suhetes piisav paindlikkus

ning tagada võrdne kohtlemine, oleks selline lähenemine sobilik.

Igal juhul vajavad eeltoodud küsimused menetluse käigus täpsustamist.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet justiitsminister Kaidi Urgas 58664334 [email protected]