Sotsiaalministeerium_päring

Signe Riisalo

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Teie nr

Meie 13.05.2024 nr 16-6/240736/2402793

Sotsiaalministeeriumi tegevus puuetega inimeste töötamise edendamisel

Austatud minister Signe Riisalo

8. aprillil toimus õiguskantsleri kokku kutsutud puuetega inimeste nõukoja koosolek, mille

eesmärk oli muu hulgas saada ülevaade Sotsiaalministeeriumi tegevusest puuetega inimeste

tööhõive kujundamisel. Kõnelesite koosolekul valdkonna arenguplaanidest.

Kuna kohtumisel oli aeg piiratud, jäid mõned nõukoja liikmete küsimused ja ettepanekud

esitamata või vastuseta, mistõttu leppisime kokku, et vahendan neid nõukoja liikmete nimel

kirjalikult.

Puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 27 reguleerib töötamist. Selle artikli kohaselt

tunnustab Eesti puuetega inimeste töötamist teistega võrdsetel alustel. Artiklis on esitatud ka

soovitused, mida riik peab tegema puuetega inimeste hõive parandamiseks (mh tagama

ligipääsetavuse, abivahendid, hariduse, rehabilitatsiooni jne). Ometi on puuetega inimeste

töötamisel ja suuremal hõivel takistusi, mille kõrvaldamine aitaks teha töötamise võimalikuks

senisest veelgi enamatele inimestele. Sotsiaalministeeriumi põhimääruse kohaselt on

ministeeriumi ülesanne ka puudega inimeste elukvaliteedi parandamine ja sellealase tegevuse

koordineerimine.

Järgnevalt esitan nõukoja liikmete ettepanekud ja küsimused nende teemade kohta, mis puuetega

inimeste töötamist kõige rohkem mõjutavad.

Puuetega inimeste töötamise toetamine

 Nõukoja liikmed tegid ettepaneku riiklikult läbi mõelda, kuidas arendada sotsiaalset

ettevõtlust. Kuigi iga ettevõtja ise lõpuks otsustab, kas ja kuidas oma äri korraldada, on

sotsiaalse kallakuga ettevõtlus praegu pigem nišitegevus. Oluline on, et suured, nähtavad

ja hea mainega firmad tahaksid olla sotsiaalselt aktiivsed. Kuidas saaks

Sotsiaalministeerium sellele kaasa aidata?

 Samal ajal on olemas väikesed peamiselt sotsiaalse sisuga ettevõtted, kes osaliselt

missioonitundest tegelevad sotsiaalhoolekandega. Ka neid

ettevõtteid/mittetulundusühinguid saaks sotsiaalpoliitikas rakendada ja poliitiliste

otsustega toetada, näiteks luua nende jaoks maksuerisusi. Näiteks Saksamaal ja Soomes on

osa sotsiaalabisüsteemist seotud Punase Ristiga, sotsiaaltöö aga diakooniategevusega.

Kuidas saaks väikesi sotsiaalseid ettevõtteid sotsiaalpoliitika raames rohkem rakendada?

2

 ESG põhimõtetele (keskkond, sotsiaalsus, hea juhtimistava) tuginevas majandusmudelis

on sees S ehk sotsiaalne printsiip, mis tähendab muu hulgas heade töötingimuste ja

võrdsete võimaluste loomist. Neile põhimõtetele on rajatud ka jätkusuutliku ettevõtluse

mudel. Seega peab majanduses lisaks keskkonnaeesmärkidele silmas pidama ka vastutust

ühiskonna ees. Lääne-Euroopas on ESG mudeli rakendamine nii tähtsal kohal, et isegi

pangad oma laenuotsuseid tehes uurivad nende põhimõtete rakendamist ettevõtetes. Ka

Eestis võiks riiklikult võtta suuna sotsiaalse põhimõtte rõhutamisele: et ettevõtted võtaks

rohkem tööle erivajadusega inimesi ja kui see ei ole võimalik, siis eelistaks allhankijana

puuetega inimestele tööd pakkuvat ettevõtet. Mis võimalused oleks Sotsiaalministeeriumil

seda muutust eest vedada? Ka puuetega inimeste õiguste konventsioon rõhutab, et riigil

tuleb edendada puuetega inimeste tööhõivet erasektoris asjakohase poliitika ja

meetmetega, mille hulka võivad kuuluda soodustused ja muud meetmed võrdsete

võimaluste loomiseks.

 Kas on kaalutud või kaalumisel erivajadustega inimeste hõive suurendamiseks nn kvootide

kasutamist, et kindel osakaal ettevõtete töötajatest oleks erivajadusega inimesed?

Siinjuures võiks eeskuju näidata just avalik sektor ja/või riigi osalusega eraõiguslikud

isikud. Osa erivajadustega inimesi on heade kutseoskustega ja pühendunud, kuid

eelarvamuste tõttu neid tööle ei võeta.

 Kas ja kuidas toetab Sotsiaalministeerium puuetega inimestest töötajate mainet, et neid

võetaks tööle ja et inimesed ei arvaks, et kõrgharidusega inimene, kellel on puue, ei saa

oma tööga hakkama?

Kaitstud töö

 Osa puuetega inimestest vajab kaitstud tööd ehk mõtestatud tegevust, sest nad suudavad

töötada, kuid nende tööjõudlus on väike. Samal ajal toetab töötegemine nende iseseisvust,

suurendab sissetulekut ja seeläbi aitab täita puuetega inimeste õiguste konventsioonis

esitatud eesmärke. Eelmisel aastal lõpetas riik pikaajalise kaitstud töö prooviprojekti ilma

tulemusteta, sest projekti lõpuks leiti, et sellisel viisil töötamise toetamine ei ole mõistlik.

Osa projektis osalenuid saab jätkuvalt erihoolekandeteenusena pakutavat töötamise

toetamise teenust, kuid mitte kõik. Kuidas plaanib Sotsiaalministeerium aidata puuduva

või osalise töövõimega inimesi, kes ei saa avatud tööturul hakkama, kuid saaksid siiski

ühiskonnas kasulikud olla?

 Kas võiks luua toetusvajadusega inimeste jaoks näiteks riiklikult toetatud piirkondlikke

töökeskusi, kus nad saaksid igapäevaselt käia? On oht, et töötamisel abi vajavad või väga

väikese töövõimega inimesed ei leia endale väljundit. Kui nad ei saa muid

hoolekandeteenuseid, sest elavad oma kodus koos oma lähedastega, siis neil sisuliselt

puudub võimalus saada vajalikku tuge. Ühe võimalusena võiks mõelda suuremate n-ö

osakoormusega töökeskuste loomisele, mida riik finantseeriks ja kus lisaks töötamisele on

ka võimalused täiendusõppeks, huvitegevuseks jne.

 Kui palju nendest inimestest, kes said pikaajalist kaitstud töö teenust (ESF) 2023. aastal,

saavad nüüd töötamise toetamise teenust? Mitu inimest on järjekorras? Kui paljud neist ei

vasta töötamise toetamise tingimustele? Kui palju kavandab Sotsiaalministeerium igal

aastal luua selle teenuse jaoks riigi rahastatavaid kohti juurde?

 Kas töötamise toetamise teenuse rahastamine ja ühe inimese eest makstav tasu on teenusele

seatavaid nõudeid arvestades piisavad?

3

Rehabilitatsiooniteenuste reform

 Mis muutub erivajadusega inimese jaoks paremaks, kui rehabilitatsiooniteenuste reform

õnnestub? Rehabilitatsiooni üks eesmärke on inimese iseseisvuse, aga ka töötamise

võimaluste suurendamine, mis tähendab, et rehabilitatsiooniteenustel on oluline roll ka

tööhõive parandamisel.

 Rehabilitatsiooniteenuste reformi raames on kavas koondada rehabilitatsiooniteenuste

korraldamine ühte kohta – tervishoiusüsteemi alla. Kuna aastaid on räägitud (pere)arstide

vähesusest ja suurest koormusest, siis kas tervishoiusüsteem suudab suuremas mahus

rehabilitatsiooniteenuseid korraldada?

 Mis saab senistest rehabilitatsiooniteenuste osutajatest, kellest paljud ei osuta

tervishoiuteenuseid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) mõttes? Kas ja mis

tingimustel nad saaksid teenuste osutamist jätkata? Mõned teenuseosutajad pakuvad

ainulaadset teenust, mis ei pruugi otseselt praegusesse tervishoiusüsteemi sobida.

 On terve rida spetsialiste, kes on seni rehabilitatsiooniteenuse meeskondades, kuid kes ei

ole TTKS-i mõttes tervishoiuteenuse osutajad. Kas nendele spetsialistidele leitakse

rakendus ka uues süsteemis? Kas nad saavad siiski oma abi pakkuda?

 Praegu sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust osutavad asutused tunnevad, et reformi eesmärk

ei ole mitte süsteemi paremaks muuta, vaid anda kaude mõista, et praegused

teenuseosutajad pole olnud piisavalt heal tasemel, kuigi erivajadustega inimeste toetamise

põhiprobleem on krooniline rahapuudus. Ehkki osa asutusi on pühendunud ja pingutavad

puudega inimeste heaolu nimel, jääb mulje, et neid ei usaldata. Miks?

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste suurenemine ja muudatused

 Seoses mootorsõidukimaksu kehtestamisega on sotsiaalkaitseminister teinud ettepaneku

suurendada laste ja tööealiste puuetega inimeste toetusi ja lisaks on kavas parandada

abivahendite kättesaadavust rahastamise muutmisega, kuid vanaduspensioniealiste

puuetega inimeste suhtes ei ole muudatusi plaanis. Miks see nii on?

 Kui töövõimetoetuse suurus on seotud pensioniindeksiga ning muutub tavaliselt iga aasta

aprillis, siis puuetega inimeste sotsiaaltoetusi siiani ei indekseerita, vaid toetuse suuruse

määrab Riigikogu oma otsusega. Kas ka sotsiaaltoetused võiksid olla indekseeritavad?

Muud küsimused

 Kas puude raskusastme andmed saaks siduda ID-kaardiga, et ei peaks enam puudega

inimese kaarti kasutama?

 Miks Sotsiaalministeerium ei kaasa töörühmadesse eriti ei sihtrühmi ega ka ettevõtjaid

(praktikuid) või teiste sektorite esindajaid ning tundub, et otsused tehakse pigem

abstraktsete uuringute või analüüside põhjal? Sellised analüüsid on küll vajalikud ja

annavad valdkonna arengust ülevaate, kuid inimeste isiklikud lood jäävad sel juhul varju.

Sotsiaalministeeriumi strateegiline partner on katusorganisatsioonina Eesti Puuetega

Inimeste Koda, kuid mõnikord võib head nõu ja abi saada ka väikestelt ja spetsiifilistelt

tegijatelt/praktikutelt. Kas saaks edaspidi sellega arvestada?

4

Ootame Teie vastuseid võimaluse korral hiljemalt 14. juuniks.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Liisi Uder 693 8437

[email protected]