Kiri

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2024, Tallinn

Haldusasja number 3-22-552

Haldusasi VANA BASKINI TEATER OÜ kaebus kultuuriministri

03.02.2022 käskkirja nr 7-5/.1/2022_149 osaliseks

tühistamiseks ja kultuuriministri kohustamiseks

Menetlusosalised Kaebaja VANA BASKINI TEATER OÜ, esindaja

Meelis Leis

Vastustaja kultuuriminister, esindaja Merle Põld

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24.08.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus VANA BASKINI TEATER OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta VANA BASKINI TEATER OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 24.08.2022 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 01.04.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-552

2(14)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kultuuriminister kinnitas 01.12.2015 käskkirjaga nr 248 Kultuuriministeeriumi toetuse

taotluse menetlemise korra.

2. Kultuuriminister kuulutas 11.10.2021 käskkirjaga nr 157 etendusasutuse seaduse (EAS) §

17 lg-te 1 ja 4 ning § 18 lg 1 alusel välja etendusasutuste tegevustoetuse taotlusvooru 2022. a-

ks, moodustas taotlusi hindava komisjoni ja kinnitas selle töökorra.

3. VANA BASKINI TEATER OÜ (Vana Baskini Teater OÜ) taotles 2022. a-ks

tegevustoetust 98 000 eurot.

4. Taotlusi hinnanud komisjon koostas oma koosolekute kohta 18.01.2022 protokolli nr 2-

1.9/2022_41, mille põhjenduste kohaselt oli taotlusvooru eelarve 3 408 626 eurot ja vooru

laekus 19 taotlust kogusummas 4 807 272,88 eurot. Komisjon tegi kultuuriministrile ettepaneku

jaotada toetussumma 14 etendusasutuse vahel, sh toetada Vana Baskini Teater OÜ-d 58 800

euroga järgmistel põhjustel:

1) taotleja vastab EAS § 2 lg-le 1;

2) komisjon tegi EAS § 16 lg-te 1 ja 2 alusel kindlaks taotleja arvestusliku maksimaalse

toetusmäära. Komisjon arvutas välja etendusasutuse külastaja teenindamise tegeliku kulu ja

arvestusliku piletihinna vahe, lähtudes komisjonile koosoleku ajal kättesaadavatest kõige

uuematest andmetest. Sel ajal olid kättesaadavad 2020. a teatristatistika andmed (Eesti Teatri

Agentuuri kodulehel) ning 2021. a palgastatistika andmed III kvartali kohta (maakondade osas

Statistikameti kodulehel ja valitud linnade osas päringuna Statistikaametile). Kuna taotleja

andis etendusi erinevates Eesti maakondades ja linnades ning tal puudub statsionaarne

etenduspaik, lähtuti käskkirja nr 157 p-s 6.2 toodust ja võeti arvestusliku piletihinna puhul

aluseks Eesti keskmine palk, mis oli 2021. a III kvartalis 1553 eurot. Keskmine piletihind, mis

mõjub soodustavalt etenduskunstide kättesaadavusele, on 1% keskmisest palgast. Taotleja

andis 2020. a-l kõik etendused täiskasvanutele, mistõttu sihtrühmad ei mõjuta arvestuslikku

keskmist piletihinda. Seega tuleb arvestuslikuks piletihinnaks 15,5 eurot. Taotleja 2022. a-ks

esitatud taotluse kohaselt on tema planeeritud kulud kokku 346 000 eurot, uuslavastusi on kolm,

repertuaaris on kokku kuus lavastust ja 110 etendust ning planeeritud on 15 100 külastajat. Ühe

lavastuse kohta on keskmiselt 18 etendust, ühe etenduse kulu on keskmiselt 3145 eurot ja ühe

lavastuse kulu 57 667 eurot. Külastajaid etenduse kohta on keskmiselt 137, mis teeb piletituluks

etenduse kohta arvestusliku piletihinna alusel 2124 eurot. Etenduse kulu ja piletitulu vahe on

1021 eurot. Ühe uuslavastuse kohta peaks toetuse määr olema 18 378 eurot. Kokkuvõttes

võimaldaks arvestuslik maksimaalne toetusmäär ligikaudu 5 uuslavastust või 96 etendust või

13 150 külastust;

3) EAS § 16 lg 3 järgi arvestatakse toetuse määramisel ka etendusasutuse tegevuse

rahvuskultuurilist ja regionaalset tähendust. Hindamisel lähtuti käskkirja nr 157 p-st 6,

arvestades taotleja varasemat etendustegevust, repertuaariplaani ja arengukavas kavandatud

tegevusi 2022. a-l;

4) taotlejal ei ole valdkondlikku eripära, tema erilisus seisneb tugevas regionaalses tähenduses.

Taotleja pöörab olulist teadlikku tähelepanu ka eakale publikule. Viimastel hooaegadel on

taotleja mõnevõrra mitmekesistanud oma repertuaari, lisaks komöödiatele on plaanis pisut

mitmekülgsematel materjalidel põhinevaid sõnalavastusi, isegi algupärandeid, kuid see ei

mõjuta oluliselt taotleja panust valdkonna arengusse ega tema loomingulist uudsust. Taotleja

on viimasel neljal aastal pälvinud Teatriliidu auhindade jagamisel kolm nominatsiooni, kuid

need on ühe 2018. a lavastuse eest, mille puhul sai määravaks lavastuse sündimine koostöös

3-22-552

3(14)

Tallinna Linnateatriga. Praegu põhinevad umbes pooled repertuaaris olevad lavastused Eesti

dramaturgial. Taotleja tegevus on suunatud Eesti publikule, rahvusvahelisi tegevusi ei ole

kavas. Lisategevusi reeglina ei planeerita. Taotleja rahvuskultuurilisele tähendusele komisjoni

liikmete antud hinnete keskmine oli 5-pallisel skaalal 1,89;

5) taotlejal puudub statsionaarne etenduspaik, valdav osa etendusi antakse erinevates Eesti

piirkondades. Erilist väljatoomist väärib etenduste andmine väljaspool maakonnakeskusi.

Taotleja tähtsuse regioonis, kus ta tegutseb (Eestis), saab hinnata kõrgeks, kuid muid

valdkondlikult olulisi tegevusi korraldab taotleja erinevates Eesti piirkondades harva.

Asjaolusid kaaludes ei saa pidada taotleja tegevuse regionaalset tähendust väga kõrgeks ning

komisjoni liikmete antud hinnete keskmine oli 5-pallisel skaalal 4,11;

6) seega kahe hindamiskriteeriumi põhjal antud koondhinne on 10-pallisel skaalal 6,00;

7) kooskõlas käskkirja nr 157 p-ga 6.3.4 arvestab komisjon asjaomasele etendusasutusele

komisjoni antud koondhinde ja olemasolevate vahendite mahuga. Komisjon rahuldas hinnete

põhjal kujunenud pingerea alusel taotlused järgnevalt: 10-pallisel skaalal üle 7,80 punkti saanud

taotlused 90% ulatuses, 7,50–7,79 punkti saanud taotlused 80% ulatuses, 6,50–7,49 punkti

saanud taotlused 70% ulatuses ja 5,00–6,49 punkti saanud taotlused 60% ulatuses taotlussumma

mahust;

8) komisjon teeb ettepaneku tellida Vana Baskini Teater OÜ-lt arvestuslikult ühe uuslavastuse

(18 378 eurot), 39 etendust (40 422 eurot) ja 5423 külastajat ning anda toetust 58 800 eurot.

5. Kultuuriminister rahuldas 03.02.2022 käskkirja nr 7-5/.1/2022_149 p-ga 1.11 Vana

Baskini Teater OÜ tegevustoetuse taotluse 58 800 euro ulatuses, arvestades komisjoni

18.01.2022 protokollis nr 2-1.9/2022_41 toodud põhjendusi.

6. Vana Baskini Teater OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 03.02.2022 käskkirja p

1.11 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata tegevustoetuse taotlus uuesti läbi.

EAS § 19 lg-s 1 ja § 16 lg-tes 1–3 on kindlaks määratud toetuse arvutamise metoodika ning

see, et arvesse tuleb võtta ka etendusasutuse rahvuskultuurilist ja regionaalset tegevust.

Komisjoni tegevus ei ole jälgitav. On selgusetu, kuidas kujunes kaebajale antud keskmine

hinne. Protokoll on allkirjastatud 18.01.2022, kuid sel päeval komisjon ei kohtunud. Puuduvad

teiste koosolekute protokollid. Kuna protokolli allkirjastasid üksnes komisjoni esimees ja

protokollija, on küsitav, kas komisjon tegi ministrile kollegiaalse ettepaneku toetuse

jagamiseks. Käskkirja nr 248 p 7.10 kohaselt koosolekud protokollitakse ja saadetakse kõigile

komisjoni liikmetele e-posti teel 5 tööpäeva jooksul koosoleku toimumisest. Kaebaja teada ei

ole koosolekute protokolle koostatud ja komisjoni liikmetele saadetud.

Toetuse jagamine toimub käskkirja nr 157 kohaselt kahe reegli alusel: 1) kulude hüvitamine

(külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna vahe); 2) eelarve maht.

Protokollist ei nähtu, et komisjon oleks ettepanekute tegemisel arvestanud kulude hüvitamist.

Selle asemel on komisjon kasutanud toetuste jagamisel 10-pallist skaalat, mis on vastuolus

käskkirja nr 157 p-dega 6.2 ja 6.3.4 ning EAS §-ga 16. Protokollist ei nähtu, kuidas on

kujunenud kaebajalt tellitud uuslavastuse ja etenduse maksumus, mis on uuslavastuse ja

etenduse erinevus, kuidas on saadud külastajate arv ning kuidas see jaotub uuslavastuste ja

etenduste vahel ning kuidas kaebajale antud toetuse summa on seotud käskkirja nr 157 p-des

6.2 ja 6.3.4 nimetatud hindamiskriteeriumite või 10-pallise hindamisskaalaga.

Komisjoni tegevus kultuuriministrile raha eraldamise ettepaneku tegemisel oli näiline.

Protokollis kajastatud koosolekute toimumise ajal ei olnud veel teada Kultuuriministeeriumi

3-22-552

4(14)

eelarve maht, kuid eelarvet teadmata ei ole võimalik määrata kindlaks tellitavate uute lavastuste

ja külastajate hulka ning otsustada toetussummade üle (vt käskkirja nr 157 p-d 6.3.4 ja 7.6).

Seega komisjoni asemel tegi 18.01.2022 ettepaneku keegi komisjoniväline isik. Komisjoni

tegevus peab olema kooskõlas käskkirja nr 248 p-dega 7.4–7.15. Komisjoni protokollist ei

nähtu hääletuse protseduur, vaid üksnes pingerea ja rahuldamisjärkude süsteem. Käskkirja nr

248 järgi tulnuks kaebaja taotluse menetlemisel jõuda konsensusliku otsuseni või liikmete

eriarvamuste korral hääletusest tuleneva otsuseni. Komisjonil tuli teha raha jaotamise ettepanek

vaid uue lavastuse väljatoomise kulu ja külastajate hulga, mitte etenduste kohta (käskkirja nr

157 p 6.3.4.) Komisjon tegi ettepaneku etenduste riikliku tellimuse kohta.

Kaebaja tegevuse rahvuskultuuriline tähendus on vastustaja hinnangul vähetähtis, kui mitte

tähtsusetu (koondhinne 5-pallisel skaalal 1,89 punkti). See hinnang on alusetu ja kaebajat

alavääristav. Kaebaja pöörab olulist teadlikku tähelepanu ka eakale publikule – see on panus

valdkondlikku eripärasse. Kui ligikaudu pooled praegu kaebaja repertuaaris olevad lavastused

põhinevad Eesti dramaturgial ning tema tegevused on suunatud Eesti publikule, siis on tegemist

rahvuskultuurilise tegevusega. Komisjon on samastanud väljendid „rahvuskultuuriline

tähendus“ ja „rahvusvahelise tasemega etendused“. Esimese väljendi rõhk on rahvuslikul

kultuuril, mis tähendab, et lavastused põhinevad Eestiga seotud loomingul. Teise väljendi rõhk

on kõrgel kunstilisel tasemel, millel ei pruugi olla Eestiga mingit seost.

Vastustaja hinnang kaebaja tegevuse regionaalsele tähendusele on väär. Jääb ebaselgeks, mida

komisjon hindas statsionaarse etenduspaiga asukoha puhul ning milles väljendusid teised

regionaalsele tähendusele iseloomulikud asjaolud. Käskkirja nr 157 p-s 6.3.2 on toodud lahtine

loetelu ja pole ettenähtav, mida komisjon hindab. Viidatud punkt on vastuolus seadusandja

tahtega. Seadusandja eesmärk oli teha teater kättesaadavaks ka alalise etendusasutuseta

piirkondades, kuid p-s 6.3.2 on see eesmärk muudetud väheoluliseks. Seadusandja tahtest

lähtuvalt on regionaalse tähenduse puhul oluline hinnata vaid seda, kas teater teeb etendused

kättesaadavaks seal, kus pole statsionaarset teatrit. Seega tuleb paikseid teatreid hinnata

oluliselt madalamalt kui neid, kes annavad etendusi üle Eesti. Komisjon kohtles kaebajat

halvemini, võrreldes statsionaarsete teatritega. Kui komisjon oleks lähtunud EAS-i eesmärgist,

olnuks lävendi ületanud taotlejaid vähem ja kaebaja väljavaated taotluse suuremas ulatuses

rahuldamisele suuremad. Kaebaja andis 2021. a-l 122 etendust üle Eesti. Seetõttu on keeruline

leida teatrit, mis lisaks kaebajale vääriks väga kõrget hinnet. Kuigi koondhinne 4,11 on teiste

taotlejatega võrreldes kõrgeim, ei selgu, miks kaebaja ei väärinud koondhinnet 5.

7. Kultuuriministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

Toetuse määramisel arvestatakse etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist ja regionaalset

tähendust (EAS § 16 lg 3). Need on määratlemata õigusmõisted. Käskkirja nr 157 p 6.3 on

juhend, mis aitab komisjoni EAS-s toodud hindamispõhimõtete rakendamisel. Kultuuriministril

on pädevus moodustada toetuse jagamiseks komisjon (EAS § 17 lg 1). Minister moodustas 9-

liikmelise komisjoni (käskkiri nr 157), kes hindas taotlusi vastavalt EAS-s sätestatud

põhimõtetele. Iga liige hindas taotluste rahvuskultuurilist ja regionaalset tähendust käskkirja nr

157 alusel. Komisjoni liikmete hinnete põhjal kujunes koondhinne. Ministrile teeb toetuse

jaotamise ettepaneku komisjon kollegiaalorganina (EAS § 19). Komisjoni ettepanekus ei pea

sisalduma iga komisjoni liikme individuaalsed põhjendused, sh kindlal viisil hääletamine.

Komisjoni hinded on toodud 18.01.2022 allkirjastatud tabelis ja hinnangud protokollis.

Komisjonil on taotluste hindamisel ulatuslik hindamisruum, kuid lõpliku otsuse toetuse

maksmiseks teeb minister komisjoni kui kollegiaalse organi ettepaneku alusel. Taotluste maht

ületas eelarvet peaaegu 1,5 miljoni euro võrra. Komisjoni rahuldas hinnete alusel 14 taotlust

19-st. Rahuldatud taotlustest tekkis pingerida. Piiratud vahendite korral tuleb teha valikuid,

kellele ja millistel tingimustel toetus suunata.

3-22-552

5(14)

Komisjoni protokolli koostamise asjaolud ei puuduta kaebaja subjektiivseid õigusi. Komisjoni

kogu tegevust kajastab üks protokoll, selles toodud koosolekute loetelust jäi ekslikult välja

komisjoni 10.01.2022 kohtumine. 18.01.2022 ei toimunud koosolekut, siis allkirjastati

protokoll. Komisjoni protokolli koostamine ja vajadusel parandamine võtab aega. Komisjoni

protokollist nähtub, kuidas on kaebaja taotlusest tulenevalt välja arvutatud arvestuslik

maksimaalne toetusmäär (EAS § 16 lg-d 1 ja 2, käskkirja nr 157 suunised). Taotleja peab

esitama taotluse, mis on realistlik ja vastab tema tegelikule tegevusele. Lisaks tugines komisjon

eelarve hindamisel varasemate aastate eelarves kajastatud infole ja võrdles külastaja

teenindamise planeeritud kulu tõusu varasemate toodud andmetega. Seega ei ole õige kaebaja

väide, et komisjon ei hinnanud kulude hüvitamist. Komisjon võis hinnata taotlusi 10-pallisel

skaalal. EAS ei täpsusta, kuidas tuleb hinnata EAS § 16 lg-s 3 sätestatud kriteeriumeid. See on

jäetud haldusorgani otsustada, kes määrab haldusmenetluse üksikasjad kaalutlusõiguse alusel,

kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Käskkirja nr 157 p-s 6.3 on antud juhis,

kuidas hinnata EAS-s sätestatud kriteeriumeid. Komisjon arvestas raha jaotamise ettepaneku

tegemisel etendusasutuse koondhinnet (asukohta pingereas) ja olemasolevate vahendite mahtu

(käskkirja nr 157 p 6.3.4). Pingerida on nähtav komisjoni protokollist. Käskkirja nr 157 p-d

6.3.3. ja 6.4.3 ei ole vastuolus käskkirjaga nr 248 p-dega 7.4–7.15. Komisjon ei pidanud

hääletama ministrile tehtavat ettepanekut. Hääletada tuleb vaid juhul, kui komisjonis on

eriarvamused, kuid neid ei esinenud. Komisjonile oli koosolekute toimumise ajal teada eelarve

eeldatav maht. Komisjon kohtus ministriga 10.01.2022 ja tegi ettepaneku suurendada

etendusasutuste eelarve mahtu 2022. a-ks. Minister oli sellega nõus ja eelarve muudatus

vormistati 18.01.2022. Komisjon lähtus ministrile ettepanekut tehes 10.01.2022 kokkuleppest

suurendada eelarvet. Taotlusvooru eelarve suurendamine ei saanud rikkuda kaebaja

subjektiivseid õiguseid. Komisjonil on õigus teha ka taotluse osalise rahuldamise ettepanek.

EAS § 16 lg 3 järgi tuleb etendusasutuste tegevuse toetamisel arvestada rahvuskultuuri

rikastamise ja piirkondliku kättesaadavuse tagamise eesmärki. Tegemist on kvalitatiivsete

kriteeriumitega, mida hindab 9-liikmeline ekspertide komisjon. Kuna EAS § 16 lg-s 3

sätestatud põhimõtted on üldsõnalised, andis vastustaja nende rakendamiseks halduseeskirja

käskkirja nr 157 kujul. Selline tegevus on õiguspärane. Komisjon hindas taotlusi käskkirja nr

157 alusel. Selles nähti ette hinnete andmine, et EAS § 16 lg-s 3 toodud kriteeriumeid saaks

hinnata võimalikult objektiivselt. Komisjoni liikmete hinded ei sisalda kaebaja puhul suuri

kõikumisi. Komisjon hindas kaebaja tegevuse rahvuskultuurilist tähendust võrdluses teistega.

Ka muud teatrid pakuvad sarnast repertuaari. Seetõttu ei tõuse kaebaja selles kategoorias esile.

Suurem vanemaealise publiku osakaal ei ole etendusasutuse eripära. Komisjoni protokollist

nähtub, et komisjon on võtnud arvesse erinevaid asjaolusid ja andnud hinnangu erinevatele

asjaoludele tervikuna. Käskkirja nr 157 p 6.3.2 ei moonuta seadusandja tahet ega ole sellega

vastuolus. Lähtuvalt EAS § 16 lg-st 3 hinnatakse etendusasutuse tegevuse regionaalset

tähendust, sõltumata sellest, kas tal on statsionaarne etenduspaik ja kus see asub. Seda mõistet

ei ole EAS-s täpsemalt lahti seletatud. Käskkirjas on arvesse võetava asjaoluna välja toodud nii

eri paikades antavad etendused kui ka etendusasutuse tähtsus regioonis, kus taotleja tegutseb.

Seadusandja tahe on säilitada paindlikkus, mis võimaldab hinnata etendusasutusi, kellel puudub

statsionaarne etenduspaik ja kes annab etendusi piirkondades, kus etenduste kättesaadavus on

üldiselt väherahuldav. Samuti saab hinnata etendusasutusi, sh suuremates linnades, kellel on

statsionaarne etenduspaik piirkonnas, kus ta tegutseb. Regionaalne tähendus on rahvuskultuuri

vaimse rikkuse suurendamine teatrikunstile ligipääsu tagamise kaudu ehk piirkondliku

kättesaadavuse olulisus. Seda tagab nii piirkonnas statsionaarselt asuv teater kui ka teatrite

antavad külalisetendused väljaspool oma statsionaarset asukohta. Kaebaja arusaama kohaselt

peaksid kõik Eestis tegutsevad etendusasutused tegema hulgaliselt külalisetendusi, et nad

saaksid olla regionaalselt tähenduslikud. Etenduste puhul on aga oluline ka ruum

(toimumiskoht), mis on kunstilise terviku üks osa. Statsionaarsete etendusasutuste puhul on

3-22-552

6(14)

etendused kunstiliselt kõige terviklikumad neis ruumides, kuhu nad on loodud.

Külalisetenduste andmine väljaspool statsionaarset saali tähendab enamasti lavastuse muutmist

ja kohandamist, sest tehnilised tingimused on nt rahvamajades väga erinevad. See asjaolu

kitsendab statsionaarsete etendusasutuste võimalusi külalisetenduste andmiseks statsionaarsest

ruumist erinevates kohtades, võrreldes etendusasutusega, kelle kontseptsioon ongi luua

etendusi, mida saab mängida erinevates saalides. Kriteeriumite täpsustamine on õigusselguse

tagamiseks lubatav, sest EAS § 16 seletuskiri, Riigikogu stenogramm ega muud materjalid ei

aita seadusandja tahte mõistmisele oluliselt kaasa. Kaebajaga ei saa nõustuda, et piirkondlikku

kättesaadavust saab tagada ainult nn rändteatri vormis. Selline arusaam kitsendab liialt EAS §

16 lg 3 eesmärki. Alusetu on väide, et paikseid teatreid on upitatud üle lävendi. Ka paiksel

teatril on roll etendustegevuse kättesaadavuse tagamisel piirkonnas, kus ta tegutseb. Samuti ei

saa nõustuda kaebajaga, et etenduskunstide piirkondlik kättesaadavus Tallinnas, Harjumaal või

Põhja-Eestis on ebaolulisem kui mujal. Kaebaja seisukoha järgimine viiks taotlejate ebavõrdse

kohtlemiseni. Komisjon arvestas iga taotleja omapära piirkondliku kättesaadavuse tagamisel.

Komisjon hindas regionaalset tähendust koondhindega 4,11, mis on teistest taotlejatest kõrgem.

Samas ei tähenda üksnes paljude etenduste andmine üle Eesti, et kaebaja taotlust tulnuks

hinnata maksimaalse hindega. Komisjon võttis arvesse, et kaebaja korraldab valdkondlikke

tegevusi erinevates Eesti piirkondades harva.

8. Tallinna Halduskohus jättis 24.08.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Asja lahendamisel ei ole vaja hinnata komisjoni töökorraldust üldiselt, vaid asjaolusid, mis

võisid mõjutada kaebaja taotlusele antud hinnangut. Vastustaja kehtestas 2022. a taotlusvooru

jaoks halduseeskirja (käskkiri nr 157), millega täpsustas EAS § 16 lg-s 3 sätestatud põhimõtteid.

Selleks oli vastustajal pädevus olemas. 2019. ja 2021. a taotlusvoorudes puudus selline

halduseeskiri, mistõttu varasem kohtupraktika ei ole asjakohane. Komisjonil oli EAS § 17 lg-

st 1 ja § 19 lg-st 1 tulenevalt pädevus otsustada hindamisskaala üle, lähtudes eelarvest ja

taotluste mahust. Vastustaja ei saanud ette teada, kui suures ulatuses ületab taotletav maht

eelarvet, mistõttu ei olnud mõttekas koostada halduseeskirja raha jaotamise kohta. See polnud

ka vajalik, sest komisjon hindas taotluste kvaliteeti, selle alusel moodustus pingerida ja

komisjon pidi seejärel otsustama, kuidas jaotada raha positiivse hinde (koondhinne üle 5)

saanute vahel. Komisjoni hinnangud kaebaja taotlusele ja sellega koosmõjus antud hinded on

jälgitavad.

Käskkirjas nr 248 kasutatud väljend „koosolekud protokollitakse“ tähendab, et komisjon võib

koostada ka ühe protokolli. Komisjon koostas koondprotokolli 18.01.2022 ning selle

allkirjastasid kooskõlas käskkirjaga nr 248 esimees ja protokollija. Kõik komisjoni liikmed ei

pidanud protokolli allkirjastama. Pole tähtsust, millistele komisjoni liikmetele, kuidas ja millal

protokoll saadeti. Oluline on see, et vastustaja lähtus komisjoni 18.01.2022 protokollist.

Vastustaja tutvustas kaebajale protokolli 18.01.2022 ja kaebajal oli enne haldusakti andmist

võimalik esitada vastuväited. Kaebaja ei esitanud oma seisukohta.

Vastustaja kehtestas praktika ühtlustamiseks ja kaalutlusõiguse ühetaoliseks kohaldamiseks

õiguspäraselt halduseeskirja (käskkirja nr 157) ning komisjon lähtus sellest taotlustele

hinnanguid ja hindeid andes. Tegemist on riigi raha jaotamisega toetuse vormis ja ministril on

lai otsustusruum, kuidas EAS § 16 lg 3 eesmärgist lähtuvalt raha jaotada. Puudub käskkirja nr

157 vastuolu EAS-ga. Vastustaja andis komisjonile taotluste hindamiseks raamid (käskkirja nr

157 p-d 6.3.1 ja 6.3.2), kuid komisjonil säilis teatav otsustusruum. Kuna taotluste maht ületas

eelarvet ca 1,5 miljonit eurot, oli komisjon pädev hindama, kuidas jaotada raha taotluste vahel.

Komisjoni välja töötatud raha jaotamise põhimõtted ei kahjusta kaebaja õigusi. Kaebaja võttis

3-22-552

7(14)

määratud toetuse 58 800 eurot vastu ega teinud vastustajale haldusmenetluses komisjoni töö

kohta etteheiteid.

Kaebaja väited tema õiguste rikkumiste kohta on otsitud. Komisjoni protokollist nähtub, kuidas

on välja arvutatud arvestuslik maksimaalne toetusmäär (EAS § 16 lg-d 1 ja 2, käskkirja nr 157

suunised). Õige ei ole väide, et komisjon ei arvestanud tema kuludega (protokolli lk 43).

Käskkirja nr 157 kohaselt arvestab komisjon etendusasutuse rahvuskultuurilist tähendust

hinnates tema panust valdkonna arengusse; etendusasutuse uudsust; valdkondlikku eripära;

algupärandite loomist ja Eesti dramaturgia kasutamist; etendusasutuse planeeritavaid

populariseerivaid tegevusi (dramaturgia arendamine, töötoad, vestlused vms); etendusasutuse

rahvusvahelist tegevust Eesti rahvuskultuuri tutvustamisel ning teisi rahvuskultuurilisele

tähendusele iseloomulikke asjaolusid (p 6.3.1.). Neid mõisteid ei ole käskkirjas nr 157

täpsustatud, st komisjon saab neid sisustada, lähtudes konkreetsest taotlusest. Komisjon tõi

kaebaja puhul välja asjaolud, mida võeti arvesse (protokolli p 1.11, lk 43–44). Mh võeti arvesse,

et kaebaja pöörab tähelepanu eakale publikule, kuid komisjoni hinnangul ei olnud see

valdkondlik eripära. Sellega saab nõustuda, sest publik on sihtrühm, kuid teatri

tegevusvaldkond on nt tantsu- või sõnaline valdkond. Kaebaja on 2022. a repertuaari kohta

märkinud, et tegeleb sõnalavastustega. See on tema valdkond, mille eripära komisjon hindas.

Vaatamata repertuaari teatud rikastamisele leidis komisjon, et kaebajale ei saa anda kõrgemat

hinnet kui 1,89. Kaebaja on väitnud, et see hinnang on arusaamatu, kuid ei ole välja toonud,

mida komisjon jättis arvesse võtmata. Komisjon koosneb 9 eksperdist ja hinnete andmisel ei

olnud suuri kõikumisi. Kohus ei saa asuda komisjoni asemele ja öelda, et hinne oleks pidanud

olema kõrgem.

Komisjon andis kaebajale teistest taotlejatest kõrgema hinde regionaalse tähenduse eest – 4,11.

Komisjon tõi kaebaja eripärana välja, et ta annab palju etendusi kohtades, kus etendused muidu

ei ole kättesaadavad. Miks kaebaja ei väärinud hinnet 5, otsustasid komisjoni liikmed. Kaebaja

ei ole välja toonud, mida komisjon jättis arvesse võtmata. See, et kaebaja ei nõustu vastustaja

põhimõtetega regionaalse tähenduse hindamisel, ei muuda komisjoni tegevust ja sellele

järgnenud vastustaja raha jaotamise otsust õigusvastaseks. Vastustaja on põhjendatult välja

toonud erinevad tegutsemismudelid, mis suurendavad etenduste regionaalset kättesaadavust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Vana Baskini Teater OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha

uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Komisjon otsustas toetuse jaotamise enne, kui oli selgunud 2022. a-ks määratud toetuste eelarve

maht. Komisjoni viimane koosolek toimus 10.01.2022, kuid lõplik eelarve selgus alles

18.01.2022. Komisjoni 18.01.2022 protokollis, millele minister vaidlustatud haldusaktis

tugines, on viidatud ainult komisjoni 18.11.2021–08.12.2021 koosolekutele. Vastustaja väited

10.01.2022 koosoleku toimumise kohta ei ole usutavad. Seega ei tegutsenud komisjon

kooskõlas käskkirjas nr 157 kehtestatud nõuetega.

Toetuse jagamise reeglid tulenevad EAS §-dest 16–19 ja käskkirjast nr 157. Komisjoni

18.01.2022 protokollist ei nähtu kõigi käskkirjast nr 157 tulenevate kriteeriumite hindamist.

Käskkiri nr 157 ei ole halduseeskiri, nagu leidis halduskohus, vaid eelhaldusakt ja seda tuli

taotluste hindamisel järgida. Kultuuriministri 03.02.2022 käskkiri ja komisjoni 18.01.2022

protokoll on käskkirjaga nr 157 vastuolus. Käskkiri nr 157 ei võimalda rahuldada taotlusi sellise

skaala alusel, nagu komisjon seda tegi (10-pallisel skaalal üle 7,80 punkti saanud taotlused 90%

taotlussummast jne). Samuti ei võimalda käskkiri nr 157 arvutada taotlusele rahvuskultuurilise

ja regionaalse tähenduse eest punkte komisjoni liikmete antud punktide keskmisena.

3-22-552

8(14)

Kuigi vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse kontrollimine võib eeldada mingil määral

õigusväliste teadmiste olemasolu, on tegemist kaebaja õiguste intensiivse riivega ja taotluste

hindamise aluseks olev õiguslik raamistik on tihe. Seega pidi halduskohus kontrollima

vaidlustatud käskkirja põhjendusi sisuliselt (vt Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p

20). Halduskohus piirdus 18.01.2022 protokolli põhjenduste kordamisega.

Õige pole halduskohtu seisukoht, et komisjon võis kõigi koosolekute kohta koostada ühe

protokolli. Käskkirja nr 248 p 7.10 kohaselt tuli protokoll koostada 5 tööpäeva jooksul

koosoleku toimumisest ja selle pidi saatma komisjoni liikmetele. Seda nõuet on rikutud, sest

komisjoni kõigi istungite kohta koostati vaid üks koondprotokoll. Selliselt ei ole võimalik

jälgida komisjoni ettepaneku kujunemist. Täidetud pole ka käskkirja nr 248 p-st 7.7 tulenev

nõue, mille kohaselt pidi komisjoni ettepanek kujunema konsensuslikult või eriarvamuse korral

hääletuse tulemusena, mitte käskkirjas nr 157 märgitud hindepunktide järgi.

Komisjoni põhjendused kriteeriumi „rahvuskultuuriline tähendus“ kohta ei ole asjakohased.

Kui kaebaja pöörab olulist tähelepanu ka eakale publikule, on selge, et kaebaja panustab ka

valdkondlikku eripärasse. Seda eriti siis, kui teised etendusasutused ei suuna oma etenduskunsti

sellisele auditooriumile. Valdkondliku eripära defineeribki publik ja selle vastuvõtlikkus teatud

etenduskunsti suhtes. Arusaamatu on komisjoni selgitus, et repertuaari mitmekesistamine, sh

algupärandite lavastamine ei mõjuta olulisel määral kaebaja panust valdkonna arengusse ega

kaebaja loomingulist uudsust. Kaebaja on lavale toonud Eesti rahvuskultuuriliselt oluliste

persoonide elu ja loomingut tutvustavaid näidendeid. Kui kaebaja repertuaaris olevatest

lavastustest ligikaudu pooled põhinevad Eesti dramaturgial ja kaebaja tegevus on suunatud

Eesti publikule, sh tuuakse välja ka algupärandeid, on tegemist rahvuskultuurilise tegevusega.

Komisjon paistab samastavat mõisteid „rahvuskultuuriline tähendus“ ja „rahvusvaheline

tegevus“, mis pole asjakohane, sest esimene rõhutab Eestiga seotud loomingut ja teine kõrget

kunstilist taset, millel ei pruugi olla Eestiga mingit seost. Komisjoni antud punktid on ebaõiged

ja kaebajat alavääristavad.

Komisjon hindas vääralt ka kriteeriumit „regionaalne tähendus“. Komisjoni põhjendused on

sisutühjad. Maksimumpunktide saamiseks olnuks justkui tähtis valdkondlikult oluline tegevus,

kuid ei selgu, miks ei vasta sellele kaebaja taotluses kirjeldatud vestlusõhtute ja õppepraktika

korraldamine üle Eesti. Komisjon võimendab madalama hindepunkti põhjendusena kaebaja

kõrvaltegevust. Kaebajast regionaalsemat teatrit on Eestis raske leida. Selle kriteeriumi eest

pidanuks kaebaja saama 5 punkti. Varem on kaebaja regionaalsele tähendusele antud väga

kõrge hinne ja puuduvad põhjendused, millised asjaolud on varasemaga võrreldes halvenenud.

Halduskohtu otsus on tehtud kiirustades ja pealiskaudselt. Halduskohus ei oleks tohtinud

arvestada tõendeid, mille vastustaja esitas pärast selleks antud tähtaega, sest sellega pannakse

vastustaja eelisseisundisse. Põhjendatud pole etteheide, et kaebaja ei esitanud 18.01.2022

protokollile vastuväiteid, sest toetuse üle otsustas minister, mitte komisjon.

10. Kultuuriministeeriumi asemel vastustajana menetlusse kaasatud kultuuriminister palub

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja toimis õiguspäraselt, kui rahuldas kaebaja taotluse

määrata talle 2022. a-ks tegevustoetus 98 000 eurot üksnes 60% ulatuses.

I

3-22-552

9(14)

12. EAS (kuni 31.10.2022 kehtinud redaktsioonis) § 16 lg 1 sätestab, et etendusasutusele

määratakse toetus etenduse või kontserdi külastaja toetusena. Sellega hüvitatakse

etendusasutusele külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna vahe. Toetuse

määramise alus on Kultuuriministeeriumi tellitav külastajate arv ja uute lavastuste või

kontserdikavade arv ning nende teenindamiseks tehtavad kulutused, mis tulenevad töötajate

tasustamisest ja vara haldamisest. EAS § 16 lg 2 kohaselt lähtutakse arvestusliku piletihinna

arvutamisel etendusasutuse asukohast, Statistikaameti andmetest kohalike elanike keskmise

sissetuleku kohta ja külastajate peamistest sihtrühmadest. EAS § 16 lg 3 näeb ette, et

munitsipaal- ja eraetendusasutusele toetuse määramisel arvestatakse ka etendusasutuse

tegevuse rahvuskultuurilist ja regionaalset tähendust.

13. EAS § 17 lg 1 sätestab, et etendusasutusele riigieelarves toetuse kavandamiseks ja

jaotamiseks moodustab valdkonna eest vastutav minister nõuandva komisjoni, mille ülesannete

täitmise tähtajad, komisjoni esimees ja liikmed ning teenindav struktuuriüksus määratakse

valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga. EAS § 17 lg 4 järgi kehtestab komisjoni töökorra

valdkonna eest vastutav minister.

14. Etendusasutus esitab taotluse ministrile EAS §-s 18 ette nähtud korras. EAS § 19 lg 1

sätestab, et komisjon hindab etendusasutuse vastavust EAS § 2 lg-s 1 nimetatud nõuetele ja

teeb, lähtudes EAS §-s 16 sätestatud põhimõtetest, ministrile ettepaneku mh toetuse jagamise

kohta jooksvaks aastaks, lähtudes konkreetse aasta riigieelarvest etendusasutustele ettenähtud

summast. Lõpliku otsuse riigieelarvest toetussummade jaotamise kohta teeb komisjoni

ettepanekuid arvestades kultuuriminister (EAS § 19 lg 2).

15. Kultuuriminister on kehtestanud Kultuuriministeeriumi toetuse taotluse menetlemise üldise

korra (käskkiri nr 248) ning moodustanud EAS § 17 lg-te 1 ja 4 alusel 2022. a tegevustoetuse

taotluste hindamise komisjoni ja kinnitanud selle töökorra (käskkiri nr 157). Komisjon hindas

taotlusi ja tegi seejärel kultuuriministrile EAS § 19 lg-s 1 nimetud ettepaneku 18.01.2022.

Komisjoni hindamise tulemused ja põhjendused on kantud 18.01.2022 allkirjastatud protokolli.

16. Kultuuriminister nõustus 03.02.2022 käskkirjas komisjoni ettepanekuga, arvestades

18.01.2022 protokollis toodud põhjendusi. Selle tulemusel eraldati toetus 14 taotlejale 19-st,

kusjuures ühtki taotlust ei rahuldatud täies mahus. Kultuuriminister rahuldas 03.02.2022

käskkirja p-ga 1.11 kaebaja taotluse 58 800 euro ulatuses, mis moodustas 60% kaebaja taotletud

rahast.

II

17. Kaebajal on vastustaja tegevusele suur hulk vormilisi ja sisulisi etteheiteid. Seejuures on

kaebaja tõstatanud küsimuse, millise standardi järgi peaks kohus kultuuriministri 03.02.2022

käskkirja õiguspärasust kontrollima (vt kontrolli standardite kohta täpsemalt Riigikohtu

11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-d 13–16).

18. Ringkonnakohus leiab, et kohus saab täies mahus kontrollida, kas vastustaja järgis toetuse

andmise otsustamisel vormi- ja menetlusnõudeid, samuti hinnata kaebaja väidete ja kogutud

tõendite alusel seda, kas vastustaja võttis toetuse määramisel aluseks õiged algandmed (nt EAS

§ 16 lg-tes 1 ja 2 nimetatud arvutuste tegemisel) ja tuvastas õigesti muud taolised faktilised

asjaolud. See ei eelda kunstiliste, esteetiliste vms ekspertteadmisel põhinevate hinnangute

andmist, vaid faktilise olukorra hindamist ja õigusmõistete sisustamist.

19. Hinnangut kaebaja tegevuse rahvuskultuurilisele ja regionaalsele tähendusele (EAS § 16 lg

3) tuleb kontrollida, lähtuvalt n-ö ratsionaalsuse testist. See täiskontrollist mõnevõrra nõrgem

kontrollistandard tähendab ennekõike selgitamist, kas vastustaja on arvestanud õigusnormi

3-22-552

10(14)

eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte.

Seejuures tuleb silmas pidada, et faktidel rajavaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik

tõendada, vaid neid on üksnes võimalik põhjendada. Ringkonnakohus võtab selle

kontrollistandardi seadmisel arvesse, et kõnealused kriteeriumid on sätestatud EAS § 16 lg-s 3

üldiselt, kuid need on täpsemalt sisustatud käskkirjas nr 157 (vt täpsemalt allpool). Kuigi

kaebajal ei ole subjektiivset õigust EAS §-s 16 nimetatud toetusele, moodustab taotletud toetuse

summa märkimisväärse osa tema 2022. a-ks kavandatud eelarvest. Siiski eeldab EAS § 16 lg-s

3 nimetatud kriteeriumite sisustamine ka spetsiifilistel õigusvälistel teadmistel ja kogemustel

põhinevate hinnangute andmist, mis ei allu õiguse mõõdupuudele.

20. Kuna kaebajal ei ole õigust esitada kaebust avalikes huvides (vt HKMS § 44), tuleb kohtul

hinnata vaid neid väiteid, mis seonduvad kaebaja subjektiivsete õiguste riivega. Seega jäävad

siinse asja lahendamisel tähelepanuta sellised kaebaja välja toodud probleemid etendusasutuste

tegevustoetuste menetlemisel, mis ei mõjutanud kaebaja taotluse lahendamist.

III

21. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et vastustaja ei sisustanud ega arvestanud toetuse

määramisel õigesti EAS § 16 lg-s 3 nimetatud kriteeriume, s.o kaebaja tegevuse

rahvuskultuurilist ja regionaalset tähendust.

22. Neid EAS-s üldsõnaliselt nimetatud kriteeriume on kultuuriminister täpsustanud käskkirjas

nr 157, mille p 6.3.1. kohaselt arvestab komisjon rahvuskultuurilist tähendust hinnates

etendusasutuse panust valdkonna arengusse, etendusasutuse uudsust, valdkondlikku eripära,

algupärandite loomist ja Eesti dramaturgia kasutamist, etendusasutuse planeeritavaid

populariseerivaid tegevusi (dramaturgia arendamine, töötoad, vestlused vms), etendusasutuse

rahvusvahelist tegevust Eesti rahvuskultuuri tutvustamisel ning teisi rahvuskultuurilisele

tähendusele iseloomulikke asjaolusid. Käskkirja nr 157 p 6.3.2 järgi arvestab komisjon

regionaalset tähendust hinnates etendusasutuse statsionaarse etenduspaiga asukohta,

etendusasutuse tähtsust regioonis, kus ta tegutseb, etenduste andmist ja muude valdkondlikult

oluliste tegevuste korraldamist erinevates Eesti piirkondades ning teisi regionaalsele

tähendusele iseloomulikke asjaolusid (p 6.3.2).

23. Käskkirja nr 157 p-d 6.3.1 ja 6.3.2 ei anna lõplikku loetelu asjaoludest, mida komisjonil

tuleb hinnata. Nende punktide eesmärk on abistada ja suunata komisjoni taotluste hindamisel

ning tagada seeläbi EAS § 16 lg-s 3 sätestatud kriteeriumite ühtne ja ühetaoline kohaldamine

(vt ka EAS § 19 lg 1). Kui kultuuriminister kehtestas EAS § 16 lg-s 3 sätestatud kriteeriumite

sisustamiseks suunised, ei tohtinud komisjon neist mõjuva põhjuseta kõrvale kalduda selliselt,

et käskkirjas nr 157 toodu asemel hinnatakse hoopis muid asjaolusid. Käskkirja nr 157 p-d 6.3.1

ja 6.3.2 jätavad komisjonile siiski võimaluse arvestada ka konkreetse taotlejaga seotud

asjaolusid, mida ei ole seal otsesõnu nimetatud, kuid mis seonduvad rahvuskultuurilise või

regionaalse tähendusega.

24. Komisjon hindas kõnealuseid kriteeriume oma liikmete etenduskunstide valdkonna

ekspertteadmistele tuginedes. Kaebajale olid käskkirjast nr 157 teada kõigi komisjoni liikmete

nimed, kuid ta ei ole ühegi liikme puhul viidanud tema ebapiisavale erialasele pädevusele,

huvide konfliktile vms asjaoludele, mis võinuks mõjutada kaebaja taotlusele antavat

lõpphinnangut. Komisjon põhjendas 18.01.2022 protokollis oma seisukohta piisaval määral.

Kaebaja väited ei anna alust arvata, et komisjon tegi kaebaja taotluse hindamisel sisulisi vigu,

mis mõjutaks lõpptulemust. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele järgmist.

3-22-552

11(14)

25. Komisjon võttis kaebaja tegevuse rahvuskultuurilise tähenduse hindamisel arvesse, et

kaebaja pöörab olulist tähelepanu eakale publikule, tema repertuaar on muutunud mõnevõrra

mitmekesisemaks, repertuaaris olevatest lavastustest ligikaudu pooled põhinevad Eesti

dramaturgial ja kaebaja tegevus on suunatud Eesti publikule, sh tuuakse välja ka algupärandeid.

Teisalt on komisjon arvestanud ka seda, et kaebaja on Teatriliidu auhindade jagamisel pälvinud

nominatsioone vaid ühe 2018. a lavastuse eest, mille puhul oli nominatsioonide puhul määrav

koostöö Tallinna Linnateatriga, ning kaebajal ei ole planeeritud rahvusvahelisi tegevusi ja

reeglina ka lisategevusi. Komisjon ei väitnud, et kaebaja tegevus ei panusta üldse valdkonna

arengusse (või enamgi, et kaebaja tegevusel puudub täielikult rahvuskultuuriline tähendus),

vaid leidis, et isegi eespool nimetatud asjaolusid kogumine arvestades ei saa kaebaja panust

hinnata oluliseks. Kaebaja tegevust hinnati võrdluses teiste sama valdkonna etendusasutustega

ja komisjoni hinnangul ei eristunud kaebaja neist oma tegevusega. Valdkonnana, millesse

panustamist komisjon hindas, oli asjakohane mõista kaebaja tegevusvaldkonda (sõnateater),

mitte tema peamise publiku vanust. Komisjon ei samastanud mõisteid „rahvuskultuuriline

tähendus“ ja „rahvusvaheline tegevus“, vaid hindas rahvusvahelist tegevust kui ühte

rahvuskultuurilise tegevuse väljundit.

26. Kaebaja tegevuse regionaalset tähendust hindas komisjon iseenesest kõrgeks, kuid märkis,

et kuna muid valdkondlikult olulisi tegevusi korraldab kaebaja erinevates Eesti piirkondades

harva, ei saa pidada tema regionaalset tähendust väga kõrgeks. Selline hinnang ei ole

asjakohatu, eriti kuna kaebaja sai selle kriteeriumi eest kõigist taotlejatest kõrgeima hinde.

Komisjon väärtustas seda, et kaebaja annab etendusi terves Eestis, kuid arvestas lisaks muude

asjaoludega. Komisjon ei väitnud, et kaebajal täielikult puuduvad Eesti erinevates piirkondades

kõrvaltegevused (nt taotluses kirjeldatud vestlusõhtud), vaid märkis, et valdkondlikult olulisi

tegevusi toimub harva. Vastustaja on kohtumenetluses piisavalt põhjendanud ka seda, miks ei

peaks n-ö paikseid teatreid hindama selle kriteeriumi juures oluliselt madalamalt kui neid

teatreid, kes annavad etendusi üle Eesti (vt 13.05.2022 seisukoha p 18, dtl 277) – mõlemad

tagavad rahvuskultuuri piirkondlikku kättesaadavust ja on seetõttu regionaalselt tähenduslikud.

IV

27. Kaebaja väidab, et komisjoni hindamismetoodika ei olnud kooskõlas käskkirjaga nr 157,

samuti toob välja mitmeid menetluslikke rikkumisi taotluse menetlemisel.

28. EAS ei reguleeri täpsemalt, kuidas tuleb hinnata etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist

ja regionaalset tähendust. Käskkirja nr 157 p 6.3.3 näeb ette, et mõlemat kriteeriumit hinnatakse

5-pallisel skaalal hinnetega „väga madal“ (1 punkt), „madal“ (2 punkti), „keskmine“ (3 punkti),

„kõrge“ (4 punkti), „väga kõrge“ (5 punkti). Saadud tulemused liidetakse ja saadakse

koondhinne 10-pallisel skaalal, mille tulemusena tekib pingerida.

29. Kaebaja sai nimetatud kriteeriumite eest 5-palli skaalal hinneteks 1,89 ja 4,11, mis

moodustusid 9 komisjoni liikme antud hinnete keskmisena, ning tema koondhinne 10-pallisel

skaalal oli seega 6,00. Kaebaja arusaam, et käskkirja nr 157 p 6.3.3 sõnastuse kohaselt tulnuks

liita komisoni liikmete antud hinnete summad (s.o kaebaja puhul oleks tulemuseks 17 + 37

punkti), ei ole õige. Kõnealust punkti saab mõistlikult sisustada nii, et liita tuleb komisjoni,

mitte selle üksikute liikmete antud hinded, sest käskkirja nr 157 p-s 6 reguleeritakse komisjoni

kui kollegiaalse organi, mitte selle üksikute liikmete tegevust taotluste hindamisel. Kuna igal

taotlejal on võimalik saada komisjonilt kummagi kriteeriumi eest maksimaalselt 5 punkti, ei

teki kaebaja tõstatatud küsimust, et kuidas on võimalik moodustada pärast hinnete liitmist

koondhinne 10-pallisel skaalal. Käskkirja nr 157 ei saa tõlgendada selliselt, et see muutub

sisutuks. Seega puudub kaebaja taotluse hindamise vastuolu käskkirja nr 157 p-ga 6.3.3.

3-22-552

12(14)

30. Käskkirja nr 157 p 6.3.4 kohaselt arvestab komisjon toetussumma ettepaneku tegemisel

munitsipaal- või eraetendusasutusele antud koondhinde ja olemasolevate vahendite mahuga.

Taotlused, mis said koondhindeks 5 punkti ja alla selle, jäetakse rahuldamata. Komisjon teeb

kultuuriministrile ettepaneku selle kohta, kui mitme uue lavastuse või kontserdikava

väljatoomist ning kui suurt külastajate hulka tellida igalt taotluse esitanud etendusasutuselt

pingerea põhjal. Käskkirja nr 157 p 7.3 kohaselt on lubatud taotluse osaline rahuldamine, kui

taotlusvooru esitatud taotluste rahaline maht ületab taotlusvooru eelarve või taotluses esitatud

täies mahus planeeritud etendus- või kontserttegevuse tellimine ei ole põhjendatud.

31. Komisjon tegi ministrile 18.01.2022 ettepaneku rahuldada hinnete põhjal kujunenud

pingerea alusel taotlused järgnevalt: 10-pallisel skaalal üle 7,80 punkti saanud taotlused 90%

ulatuses, 7,50–7,79 punkti saanud taotlused 80% ulatuses, 6,50–7,49 punkti saanud taotlused

70% ulatuses ning 5,00–6,49 punkti saanud taotlused 60% ulatuses taotlussumma mahust.

Komisjon tegi ministrile ettepaneku tellida kaebajalt arvestuslikult üks uuslavastus (18 378

eurot), 39 etendust (40 422 eurot) ja 5423 külastajat ning anda toetust 58 800 eurot, s.o 60%

taotletud summast. Minister lähtus sellest ettepanekust. Ringkonnakohtu hinnangul on see

piisavalt selge ja läbipaistev viis toetuse jagamiseks olukorras, kus taotluste summa on oluliselt

suurem kui riigieelarves selleks eraldatud vahendite maht ning kõigi toetusele kvalifitseerunud

taotluste täies mahus rahuldamine ei ole võimalik. Komisjoni ettepanek arvestab ühelt poolt

taotleja koondhinnet (asukohta pingereas) ja teiselt poolt olemasolevaid vahendeid.

32. Käskkirja nr 157 p 6.2 järgi arvutatakse toetuse maksimaalne määr EAS § 16 lg-te 1 ja 2

alusel, arvestades p-s 6.2 toodud täpsemaid juhiseid. Kaebaja taotluse lahendamisel on

arvestatud arvestusliku toetusmääraga. Kuna kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vastustajale

ette heitnud konkreetseid eksimusi EAS § 16 lg-tes 1 ja 2 nimetatud arvutuste tegemisel, siis

ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu. Isegi kui 18.01.2022 protokolli kantud

põhjendused võinuks selles osas olla põhjalikumad (vt ka apellatsioonkaebuse p 12), ei ole

kaebaja väitnud, et lõpptulemus, s.o protokollis nimetatud maksimaalne arvestuslik toetusmäär

oleks kaebaja puhul ebaõige. Lisaks on komisjoni ettepanekus arvestatud teisi EAS § 16 lg-s 3

nimetatud kriteeriumite hindamise tulemusi, s.o kaebajale antud koondhinnet ja selle alusel

asetust pingereas.

33. Käskkirja nr 157 p 7.2 kohaselt lähtub komisjon oma töös käskkirja nr 248 p-dest 7.4–7.15.

Kaebaja hinnangul ei oleks komisjon tohtinud anda kaebaja taotlusele hindeid, vaid oleks

pidanud järgima käskkirja nr 248 p-i 7.7, mille esimese lause kohaselt võetakse otsus

komisjonis vastu konsensuslikult ja eriarvamuste korral toimub hääletus. Pole vaidlust, et

komisjoni 18.01.2022 protokollis ei ole protokollitud eriarvamusi või hääletamist (vt ka

käskkirja nr 248 p 7.11.4). Kaebaja ei ole välja toonud ka seda, et mõni komisjoni liige oleks

jäänud komisjoni ettepanekute osas eriarvamusele, kuid tema eriarvamus jäi protokolli

kandmata. Protokollist saab seega järeldada, et komisjoni kui kollegiaalse organi otsus, millised

taotlused ja millises ulatuses rahuldada, kujuneski kokkuvõttes konsensuslikult, arvestades

eespool kirjeldatud hindamismetoodikat. See ei ole käskkirjaga nr 248 vastuolus. See käskkiri

kehtestab toetuste andmise üldise korra, kuid selle kohaldamisel tuleb arvestada konkreetset

toetust puudutava regulatsiooni erisustega (vt käskkirja nr 248 p-d 1.2 ja 1.3). Siinsel juhul

reguleeriti 2022. a tegevustoetustega seotud taotluste hindamise kord ja ministrile ettepaneku

tegemine käskkirjaga nr 157.

34. Kaebajal on kahtlus, et komisjonile ei olnud kultuuriministrile ettepaneku tegemise ajal

teada 2022. a riigieelarves etendusasutuste toetuse maksmiseks eraldatud vahendite suurus,

mistõttu ei olnud komisjoni ettepanek kooskõlas EAS-i ja käskkirjaga nr 157. Asja materjalide

järgi kinnitas kultuuriminister ministeeriumi valitsemisala 2022. a eelarve 30.12.2021

käskkirjaga nr 234 ning muutis seda 18.01.2022 käskkirjaga nr 11, suurendades p-s 1.2

3-22-552

13(14)

etendusasutustele tegevustoetuseks eraldatavat summat 228 710 euro võrra (dtl 376). Komisjon

esitas oma ettepaneku ministrile samuti 18.01.2022. Kuigi sel päeval komisjoni koosolekut ei

toimunud, on usutav, et komisjonile oli eelarvevahendite suurus põhimõtteliselt teada juba

varem. Kuigi 18.01.2022 protokollis jäi komisjoni 10.01.2022 koosolek märkimata (s.o selles

osas on protokoll puudustega), on vastustaja esitanud tõendid selle kohta, et sel päeval siiski

toimus komisjoni koosolek ja seal osales ka kultuuriminister (vt dtl 297 jj). Puudub alus kahelda

vastustaja selgituses, et komisjon tegi ministrile sellel koosolekul ettepaneku suurendada 2022.

a eelarves etendusasutuste tegevustoetusele eraldatavad vahendeid ja minister nõustus sellega,

sest minister otsustas suurendada etendusasutuste tegevustoetustele määratud eelarvet

18.01.2022 käskkirjaga. Komisjoni 18.01.2022 ettepanekus ministrile on lähtutud lõplikust

summast, mis oli 2022. a eelarves etendusasutuste tegevustoetuseks kasutada. Sellest summast

lähtus ka minister vaidlustatud käskkirjas.

35. Puudub alus arvata, et komisjoni 18.01.2022 ettepaneku koostas keegi tundmatu isik

komisjoni teadmata. Komisjoni 18.01.2022 protokollile, kus sisaldus komisjoni ettepanek

ministrile, ei pidanud alla kirjutama kõik komisjoni liikmed, vaid üksnes komisjoni esimees ja

protokollija (vt käskkirja nr 248 p 7.10). Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, millest saaks

järeldada, et tema õigusi võiks iseseisvalt rikkuda see, et komisjon on iga koosoleku eraldi

protokollimise asemel koostanud kõigi 2022. a tegevustoetuste taotlusvooru koosolekute kohta

ühe protokolli. Komisjoni 18.01.2022 protokoll, millele minister tugines 03.02.2022 käskkirjas,

kajastab mh kaebaja taotluse kohta kultuuriministrile tehtud ettepanekut ja selle põhjendusi.

36. Halduskohus määras 08.07.2022 määruses asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ning

andis menetlusosalistele tähtaja – 12.08.2022 – täiendavate avalduste esitamiseks ning teise

tähtaja – 19.08.2022 – teise menetlusosalise avaldustele vastamiseks. Vastustaja esitas

19.08.2022 täiendavad tõendid selle kohta, et komisjoni liikmed saatsid oma individuaalsed

hindamislehed e-kirjaga. Samas on kaebaja oma 08.08.2022 seisukohas (p 20 jj) ette heitnud,

et vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid komisjoni liikmete antud hinnete kohta. Seega

sisuliselt vastas vastustaja selles osas kaebaja 08.08.2022 avaldusele ning see oli lubatud kuni

19.08.2022. Kaebaja ei saanud küll esitada halduskohtule oma täiendavat arvamust uute

tõendite kohta, kuid kaebajal oli võimalik esitada neile vastuväited apellatsioonkaebuses.

Kaebaja ei ole ära näidanud, et 19.08.2022 tõendite vastuvõtmine tõi kaasa ebaõige

kohtuotsuse. Käskkirjas nr 157 oli nimeliselt loetletud kõik komisjoni liikmed. Vastustaja

19.08.2022 tõendid näitavad, et komisjoni liikmed saatsid oma hindamistulemused e-kirjaga.

Vastustaja esitas juba 13.05.2022 tabelid selle kohta, millised olid iga komisjoni liikme hinded

kaebaja tegevuse rahvuskultuurilisele või regionaalsele tähendusele (dtl 251 jj). Tabelis ei ole

nimetatud hindajaid nimeliselt, vaid numbriga, kuid siinse asja lahendus ei sõltu sellest, milline

oli konkreetse komisjoni liikme poolt antud hinne kaebajale. Seega ei muuda asjaolu, et kaebaja

ei tea konkreetse komisjoni liikme antud hindeid, vaidlustatud haldusakti kontrollimatuks ja

toetuse määramist läbipaistmatuks.

V

37. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei teinud nii olulisi sisulisi, menetlus- või

vormivigu, mille tõttu tuleks 03.02.2022 käskkirja p 1.11 tühistada. Kuigi taotluste hindamise

menetlus komisjonis kuni ministrile 18.01.2022 ettepaneku tegemiseni võinuks olla paremini

dokumenteeritud, ei anna kaebaja väited alust arvata, et tema taotlus oleks tulnud rahuldada

suuremas ulatuses kui 60%. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

38. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

3-22-552

14(14)

esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid

vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad

apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)