Eelnõu

International Convention for the Protection of All Persons from Enforced Disappearance

Preamble

The States Parties to this Convention,

Considering the obligation of States under the Charter of the United Nations to promote universal respect for, and observance of, human rights and fundamental freedoms,

Having regard to the Universal Declaration of Human Rights,

Recalling the International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights, the International Covenant on Civil and Political Rights and the other relevant international instruments in the fields of human rights, humanitarian law and international criminal law,

Also recalling the Declaration on the Protection of All Persons from Enforced Disappearance adopted by the General Assembly of the United Nations in its resolution 47/133 of 18 December 1992,

Aware of the extreme seriousness of enforced disappearance, which constitutes a crime and, in certain circumstances defined in international law, a crime against humanity,

Determined to prevent enforced disappearances and to combat impunity for the crime of enforced disappearance,

Considering the right of any person not to be subjected to enforced disappearance, the right of victims to justice and to reparation,

Affirming the right of any victim to know the truth about the circumstances of an enforced disappearance and the fate of the disappeared person, and the right to freedom to seek, receive and impart information to this end,

Have agreed on the following articles: Part I

Article 1

1. No one shall be subjected to enforced disappearance.

2. No exceptional circumstances whatsoever, whether a state of war or a threat of war, internal political instability or any other public emergency, may be invoked as a justification for enforced disappearance. Article 2

For the purposes of this Convention, “enforced disappearance” is considered to be the arrest, detention, abduction or any other form of deprivation of liberty by agents of the State or by persons or groups of persons acting with the authorization, support or acquiescence of the State, followed by a refusal to acknowledge the deprivation of liberty or by concealment of the fate or whereabouts of the disappeared person, which place such a person outside the protection of the law.

Article 3

Each State Party shall take appropriate measures to investigate acts defined in article 2 committed by persons or groups of persons acting without

2

the authorization, support or acquiescence of the State and to bring those responsible to justice. Article 4

Each State Party shall take the necessary measures to ensure that enforced disappearance constitutes an offence under its criminal law. Article 5

The widespread or systematic practice of enforced disappearance constitutes a crime against humanity as defined in applicable international law and shall attract the consequences provided for under such applicable international law. Article 6

1. Each State Party shall take the necessary measures to hold criminally responsible at least:

(a) Any person who commits, orders, solicits or induces the commission of, attempts to commit, is an accomplice to or participates in an enforced disappearance;

(b) A superior who:

(i) Knew, or consciously disregarded information which clearly indicated, that subordinates under his or her effective authority and control were committing or about to commit a crime of enforced disappearance;

(ii) Exercised effective responsibility for and control over activities which were concerned with the crime of enforced disappearance; and

(iii) Failed to take all necessary and reasonable measures within his or her power to prevent or repress the commission of an enforced disappearance or to submit the matter to the competent authorities for investigation and prosecution;

(c) Subparagraph (b) above is without prejudice to the higher standards of responsibility applicable under relevant international law to a military commander or to a person effectively acting as a military commander.

2. No order or instruction from any public authority, civilian, military or other, may be invoked to justify an offence of enforced disappearance. Article 7

1. Each State Party shall make the offence of enforced disappearance punishable by appropriate penalties which take into account its extreme seriousness.

2. Each State Party may establish:

(a) Mitigating circumstances, in particular for persons who, having been implicated in the commission of an enforced disappearance, effectively contribute to bringing the disappeared person forward alive or make it possible to clarify cases of enforced disappearance or to identify the perpetrators of an enforced disappearance;

(b) Without prejudice to other criminal procedures, aggravating circumstances, in particular in the event of the death of the disappeared person or the commission of an enforced disappearance in respect of pregnant

3

women, minors, persons with disabilities or other particularly vulnerable persons. Article 8

Without prejudice to article 5,

1. A State Party which applies a statute of limitations in respect of enforced disappearance shall take the necessary measures to ensure that the term of limitation for criminal proceedings:

(a) Is of long duration and is proportionate to the extreme seriousness of this offence;

(b) Commences from the moment when the offence of enforced disappearance ceases, taking into account its continuous nature.

2. Each State Party shall guarantee the right of victims of enforced disappearance to an effective remedy during the term of limitation.

Article 9

1. Each State Party shall take the necessary measures to establish its competence to exercise jurisdiction over the offence of enforced disappearance:

(a) When the offence is committed in any territory under its jurisdiction or on board a ship or aircraft registered in that State;

(b) When the alleged offender is one of its nationals;

(c) When the disappeared person is one of its nationals and the State Party considers it appropriate.

2. Each State Party shall likewise take such measures as may be necessary to establish its competence to exercise jurisdiction over the offence of enforced disappearance when the alleged offender is present in any territory under its jurisdiction, unless it extradites or surrenders him or her to another State in accordance with its international obligations or surrenders him or her to an international criminal tribunal whose jurisdiction it has recognized.

3. This Convention does not exclude any additional criminal jurisdiction exercised in accordance with national law. Article 10

1. Upon being satisfied, after an examination of the information available to it, that the circumstances so warrant, any State Party in whose territory a person suspected of having committed an offence of enforced disappearance is present shall take him or her into custody or take such other legal measures as are necessary to ensure his or her presence. The custody and other legal measures shall be as provided for in the law of that State Party but may be maintained only for such time as is necessary to ensure the person’s presence at criminal, surrender or extradition proceedings.

2. A State Party which has taken the measures referred to in paragraph 1 of this article shall immediately carry out a preliminary inquiry or investigations to establish the facts. It shall notify the States Parties referred to in article 9, paragraph 1, of the measures it has taken in pursuance of paragraph 1 of this article, including detention and the circumstances

4

warranting detention, and of the findings of its preliminary inquiry or its investigations, indicating whether it intends to exercise its jurisdiction.

3. Any person in custody pursuant to paragraph 1 of this article may communicate immediately with the nearest appropriate representative of the State of which he or she is a national, or, if he or she is a stateless person, with the representative of the State where he or she usually resides. Article 11

1. The State Party in the territory under whose jurisdiction a person alleged to have committed an offence of enforced disappearance is found shall, if it does not extradite that person or surrender him or her to another State in accordance with its international obligations or surrender him or her to an international criminal tribunal whose jurisdiction it has recognized, submit the case to its competent authorities for the purpose of prosecution.

2. These authorities shall take their decision in the same manner as in the case of any ordinary offence of a serious nature under the law of that State Party. In the cases referred to in article 9, paragraph 2, the standards of evidence required for prosecution and conviction shall in no way be less stringent than those which apply in the cases referred to in article 9, paragraph 1.

3. Any person against whom proceedings are brought in connection with an offence of enforced disappearance shall be guaranteed fair treatment at all stages of the proceedings. Any person tried for an offence of enforced disappearance shall benefit from a fair trial before a competent, independent and impartial court or tribunal established by law. Article 12

1. Each State Party shall ensure that any individual who alleges that a person has been subjected to enforced disappearance has the right to report the facts to the competent authorities, which shall examine the allegation promptly and impartially and, where necessary, undertake without delay a thorough and impartial investigation. Appropriate steps shall be taken, where necessary, to ensure that the complainant, witnesses, relatives of the disappeared person and their defence counsel, as well as persons participating in the investigation, are protected against all ill-treatment or intimidation as a consequence of the complaint or any evidence given.

2. Where there are reasonable grounds for believing that a person has been subjected to enforced disappearance, the authorities referred to in paragraph 1 of this article shall undertake an investigation, even if there has been no formal complaint.

3. Each State Party shall ensure that the authorities referred to in paragraph 1 of this article:

(a) Have the necessary powers and resources to conduct the investigation effectively, including access to the documentation and other information relevant to their investigation;

(b) Have access, if necessary with the prior authorization of a judicial authority, which shall rule promptly on the matter, to any place of detention or any other place where there are reasonable grounds to believe that the disappeared person may be present.

5

4. Each State Party shall take the necessary measures to prevent and sanction acts that hinder the conduct of an investigation. It shall ensure in particular that persons suspected of having committed an offence of enforced disappearance are not in a position to influence the progress of an investigation by means of pressure or acts of intimidation or reprisal aimed at the complainant, witnesses, relatives of the disappeared person or their defence counsel, or at persons participating in the investigation. Article 13

1. For the purposes of extradition between States Parties, the offence of enforced disappearance shall not be regarded as a political offence or as an offence connected with a political offence or as an offence inspired by political motives. Accordingly, a request for extradition based on such an offence may not be refused on these grounds alone.

2. The offence of enforced disappearance shall be deemed to be included as an extraditable offence in any extradition treaty existing between States Parties before the entry into force of this Convention.

3. States Parties undertake to include the offence of enforced disappearance as an extraditable offence in any extradition treaty subsequently to be concluded between them.

4. If a State Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, it may consider this Convention as the necessary legal basis for extradition in respect of the offence of enforced disappearance.

5. States Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize the offence of enforced disappearance as an extraditable offence between themselves.

6. Extradition shall, in all cases, be subject to the conditions provided for by the law of the requested State Party or by applicable extradition treaties, including, in particular, conditions relating to the minimum penalty requirement for extradition and the grounds upon which the requested State Party may refuse extradition or make it subject to certain conditions.

7. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite if the requested State Party has substantial grounds for believing that the request has been made for the purpose of prosecuting or punishing a person on account of that person’s sex, race, religion, nationality, ethnic origin, political opinions or membership of a particular social group, or that compliance with the request would cause harm to that person for any one of these reasons. Article 14

1. States Parties shall afford one another the greatest measure of mutual legal assistance in connection with criminal proceedings brought in respect of an offence of enforced disappearance, including the supply of all evidence at their disposal that is necessary for the proceedings.

2. Such mutual legal assistance shall be subject to the conditions provided for by the domestic law of the requested State Party or by applicable treaties on mutual legal assistance, including, in particular, the conditions in

6

relation to the grounds upon which the requested State Party may refuse to grant mutual legal assistance or may make it subject to conditions. Article 15

States Parties shall cooperate with each other and shall afford one another the greatest measure of mutual assistance with a view to assisting victims of enforced disappearance, and in searching for, locating and releasing disappeared persons and, in the event of death, in exhuming and identifying them and returning their remains. Article 16

1. No State Party shall expel, return (“refouler”), surrender or extradite a person to another State where there are substantial grounds for believing that he or she would be in danger of being subjected to enforced disappearance.

2. For the purpose of determining whether there are such grounds, the competent authorities shall take into account all relevant considerations, including, where applicable, the existence in the State concerned of a consistent pattern of gross, flagrant or mass violations of human rights or of serious violations of international humanitarian law. Article 17

1. No one shall be held in secret detention.

2. Without prejudice to other international obligations of the State Party with regard to the deprivation of liberty, each State Party shall, in its legislation:

(a) Establish the conditions under which orders of deprivation of liberty may be given;

(b) Indicate those authorities authorized to order the deprivation of liberty;

(c) Guarantee that any person deprived of liberty shall be held solely in officially recognized and supervised places of deprivation of liberty;

(d) Guarantee that any person deprived of liberty shall be authorized to communicate with and be visited by his or her family, counsel or any other person of his or her choice, subject only to the conditions established by law, or, if he or she is a foreigner, to communicate with his or her consular authorities, in accordance with applicable international law;

(e) Guarantee access by the competent and legally authorized authorities and institutions to the places where persons are deprived of liberty, if necessary with prior authorization from a judicial authority;

(f) Guarantee that any person deprived of liberty or, in the case of a suspected enforced disappearance, since the person deprived of liberty is not able to exercise this right, any persons with a legitimate interest, such as relatives of the person deprived of liberty, their representatives or their counsel, shall, in all circumstances, be entitled to take proceedings before a court, in order that the court may decide without delay on the lawfulness of the deprivation of liberty and order the person’s release if such deprivation of liberty is not lawful.

3. Each State Party shall assure the compilation and maintenance of one or more up-to-date official registers and/or records of persons deprived of

7

liberty, which shall be made promptly available, upon request, to any judicial or other competent authority or institution authorized for that purpose by the law of the State Party concerned or any relevant international legal instrument to which the State concerned is a party. The information contained therein shall include, as a minimum:

(a) The identity of the person deprived of liberty;

(b) The date, time and place where the person was deprived of liberty and the identity of the authority that deprived the person of liberty;

(c) The authority that ordered the deprivation of liberty and the grounds for the deprivation of liberty;

(d) The authority responsible for supervising the deprivation of liberty;

(e) The place of deprivation of liberty, the date and time of admission to the place of deprivation of liberty and the authority responsible for the place of deprivation of liberty;

(f) Elements relating to the state of health of the person deprived of liberty;

(g) In the event of death during the deprivation of liberty, the circumstances and cause of death and the destination of the remains;

(h) The date and time of release or transfer to another place of detention, the destination and the authority responsible for the transfer. Article 18

1. Subject to articles 19 and 20, each State Party shall guarantee to any person with a legitimate interest in this information, such as relatives of the person deprived of liberty, their representatives or their counsel, access to at least the following information:

(a) The authority that ordered the deprivation of liberty;

(b) The date, time and place where the person was deprived of liberty and admitted to the place of deprivation of liberty;

(c) The authority responsible for supervising the deprivation of liberty;

(d) The whereabouts of the person deprived of liberty, including, in the event of a transfer to another place of deprivation of liberty, the destination and the authority responsible for the transfer;

(e) The date, time and place of release;

(f) Elements relating to the state of health of the person deprived of liberty;

(g) In the event of death during the deprivation of liberty, the circumstances and cause of death and the destination of the remains.

2. Appropriate measures shall be taken, where necessary, to protect the persons referred to in paragraph 1 of this article, as well as persons participating in the investigation, from any ill-treatment, intimidation or sanction as a result of the search for information concerning a person deprived of liberty.

8

Article 19

1. Personal information, including medical and genetic data, which is collected and/or transmitted within the framework of the search for a disappeared person shall not be used or made available for purposes other than the search for the disappeared person. This is without prejudice to the use of such information in criminal proceedings relating to an offence of enforced disappearance or the exercise of the right to obtain reparation.

2. The collection, processing, use and storage of personal information, including medical and genetic data, shall not infringe or have the effect of infringing the human rights, fundamental freedoms or human dignity of an individual. Article 20

1. Only where a person is under the protection of the law and the deprivation of liberty is subject to judicial control may the right to information referred to in article 18 be restricted, on an exceptional basis, where strictly necessary and where provided for by law, and if the transmission of the information would adversely affect the privacy or safety of the person, hinder a criminal investigation, or for other equivalent reasons in accordance with the law, and in conformity with applicable international law and with the objectives of this Convention. In no case shall there be restrictions on the right to information referred to in article 18 that could constitute conduct defined in article 2 or be in violation of article 17, paragraph 1.

2. Without prejudice to consideration of the lawfulness of the deprivation of a person’s liberty, States Parties shall guarantee to the persons referred to in article 18, paragraph 1, the right to a prompt and effective judicial remedy as a means of obtaining without delay the information referred to in article 18, paragraph 1. This right to a remedy may not be suspended or restricted in any circumstances. Article 21

Each State Party shall take the necessary measures to ensure that persons deprived of liberty are released in a manner permitting reliable verification that they have actually been released. Each State Party shall also take the necessary measures to assure the physical integrity of such persons and their ability to exercise fully their rights at the time of release, without prejudice to any obligations to which such persons may be subject under national law. Article 22

Without prejudice to article 6, each State Party shall take the necessary measures to prevent and impose sanctions for the following conduct:

(a) Delaying or obstructing the remedies referred to in article 17, paragraph 2 (f), and article 20, paragraph 2;

(b) Failure to record the deprivation of liberty of any person, or the recording of any information which the official responsible for the official register knew or should have known to be inaccurate;

9

(c) Refusal to provide information on the deprivation of liberty of a person, or the provision of inaccurate information, even though the legal requirements for providing such information have been met. Article 23

1. Each State Party shall ensure that the training of law enforcement personnel, civil or military, medical personnel, public officials and other persons who may be involved in the custody or treatment of any person deprived of liberty includes the necessary education and information regarding the relevant provisions of this Convention, in order to:

(a) Prevent the involvement of such officials in enforced disappearances;

(b) Emphasize the importance of prevention and investigations in relation to enforced disappearances;

(c) Ensure that the urgent need to resolve cases of enforced disappearance is recognized.

2. Each State Party shall ensure that orders or instructions prescribing, authorizing or encouraging enforced disappearance are prohibited. Each State Party shall guarantee that a person who refuses to obey such an order will not be punished.

3. Each State Party shall take the necessary measures to ensure that the persons referred to in paragraph 1 of this article who have reason to believe that an enforced disappearance has occurred or is planned report the matter to their superiors and, where necessary, to the appropriate authorities or bodies vested with powers of review or remedy. Article 24

1. For the purposes of this Convention, “victim” means the disappeared person and any individual who has suffered harm as the direct result of an enforced disappearance.

2. Each victim has the right to know the truth regarding the circumstances of the enforced disappearance, the progress and results of the investigation and the fate of the disappeared person. Each State Party shall take appropriate measures in this regard.

3. Each State Party shall take all appropriate measures to search for, locate and release disappeared persons and, in the event of death, to locate, respect and return their remains.

4. Each State Party shall ensure in its legal system that the victims of enforced disappearance have the right to obtain reparation and prompt, fair and adequate compensation.

5. The right to obtain reparation referred to in paragraph 4 of this article covers material and moral damages and, where appropriate, other forms of reparation such as:

(a) Restitution;

(b) Rehabilitation;

(c) Satisfaction, including restoration of dignity and reputation;

(d) Guarantees of non-repetition.

10

6. Without prejudice to the obligation to continue the investigation until the fate of the disappeared person has been clarified, each State Party shall take the appropriate steps with regard to the legal situation of disappeared persons whose fate has not been clarified and that of their relatives, in fields such as social welfare, financial matters, family law and property rights.

7. Each State Party shall guarantee the right to form and participate freely in organizations and associations concerned with attempting to establish the circumstances of enforced disappearances and the fate of disappeared persons, and to assist victims of enforced disappearance. Article 25

1. Each State Party shall take the necessary measures to prevent and punish under its criminal law:

(a) The wrongful removal of children who are subjected to enforced disappearance, children whose father, mother or legal guardian is subjected to enforced disappearance or children born during the captivity of a mother subjected to enforced disappearance;

(b) The falsification, concealment or destruction of documents attesting to the true identity of the children referred to in subparagraph (a) above.

2. Each State Party shall take the necessary measures to search for and identify the children referred to in paragraph 1 (a) of this article and to return them to their families of origin, in accordance with legal procedures and applicable international agreements.

3. States Parties shall assist one another in searching for, identifying and locating the children referred to in paragraph 1 (a) of this article.

4. Given the need to protect the best interests of the children referred to in paragraph 1 (a) of this article and their right to preserve, or to have re- established, their identity, including their nationality, name and family relations as recognized by law, States Parties which recognize a system of adoption or other form of placement of children shall have legal procedures in place to review the adoption or placement procedure, and, where appropriate, to annul any adoption or placement of children that originated in an enforced disappearance.

5. In all cases, and in particular in all matters relating to this article, the best interests of the child shall be a primary consideration, and a child who is capable of forming his or her own views shall have the right to express those views freely, the views of the child being given due weight in accordance with the age and maturity of the child. Part II

Article 26

1. A Committee on Enforced Disappearances (hereinafter referred to as “the Committee”) shall be established to carry out the functions provided for under this Convention. The Committee shall consist of ten experts of high moral character and recognized competence in the field of human rights, who shall serve in their personal capacity and be independent and impartial. The members of the Committee shall be elected by the States Parties according to equitable geographical distribution. Due account shall be taken of the

11

usefulness of the participation in the work of the Committee of persons having relevant legal experience and of balanced gender representation.

2. The members of the Committee shall be elected by secret ballot from a list of persons nominated by States Parties from among their nationals, at biennial meetings of the States Parties convened by the Secretary-General of the United Nations for this purpose. At those meetings, for which two thirds of the States Parties shall constitute a quorum, the persons elected to the Committee shall be those who obtain the largest number of votes and an absolute majority of the votes of the representatives of States Parties present and voting.

3. The initial election shall be held no later than six months after the date of entry into force of this Convention. Four months before the date of each election, the Secretary-General of the United Nations shall address a letter to the States Parties inviting them to submit nominations within three months. The Secretary-General shall prepare a list in alphabetical order of all persons thus nominated, indicating the State Party which nominated each candidate, and shall submit this list to all States Parties.

4. The members of the Committee shall be elected for a term of four years. They shall be eligible for re-election once. However, the term of five of the members elected at the first election shall expire at the end of two years; immediately after the first election, the names of these five members shall be chosen by lot by the chairman of the meeting referred to in paragraph 2 of this article.

5. If a member of the Committee dies or resigns or for any other reason can no longer perform his or her Committee duties, the State Party which nominated him or her shall, in accordance with the criteria set out in paragraph 1 of this article, appoint another candidate from among its nationals to serve out his or her term, subject to the approval of the majority of the States Parties. Such approval shall be considered to have been obtained unless half or more of the States Parties respond negatively within six weeks of having been informed by the Secretary-General of the United Nations of the proposed appointment.

6. The Committee shall establish its own rules of procedure.

7. The Secretary-General of the United Nations shall provide the Committee with the necessary means, staff and facilities for the effective performance of its functions. The Secretary-General of the United Nations shall convene the initial meeting of the Committee.

8. The members of the Committee shall be entitled to the facilities, privileges and immunities of experts on mission for the United Nations, as laid down in the relevant sections of the Convention on the Privileges and Immunities of the United Nations.

9. Each State Party shall cooperate with the Committee and assist its members in the fulfilment of their mandate, to the extent of the Committee’s functions that the State Party has accepted. Article 27

A Conference of the States Parties will take place at the earliest four years and at the latest six years following the entry into force of this Convention to evaluate the functioning of the Committee and to decide, in accordance with

12

the procedure described in article 44, paragraph 2, whether it is appropriate to transfer to another body — without excluding any possibility — the monitoring of this Convention, in accordance with the functions defined in articles 28 to 36. Article 28

1. In the framework of the competencies granted by this Convention, the Committee shall cooperate with all relevant organs, offices and specialized agencies and funds of the United Nations, with the treaty bodies instituted by international instruments, with the special procedures of the United Nations and with the relevant regional intergovernmental organizations or bodies, as well as with all relevant State institutions, agencies or offices working towards the protection of all persons against enforced disappearances.

2. As it discharges its mandate, the Committee shall consult other treaty bodies instituted by relevant international human rights instruments, in particular the Human Rights Committee instituted by the International Covenant on Civil and Political Rights, with a view to ensuring the consistency of their respective observations and recommendations. Article 29

1. Each State Party shall submit to the Committee, through the Secretary-General of the United Nations, a report on the measures taken to give effect to its obligations under this Convention, within two years after the entry into force of this Convention for the State Party concerned.

2. The Secretary-General of the United Nations shall make this report available to all States Parties.

3. Each report shall be considered by the Committee, which shall issue such comments, observations or recommendations as it may deem appropriate. The comments, observations or recommendations shall be communicated to the State Party concerned, which may respond to them, on its own initiative or at the request of the Committee.

4. The Committee may also request States Parties to provide additional information on the implementation of this Convention. Article 30

1. A request that a disappeared person should be sought and found may be submitted to the Committee, as a matter of urgency, by relatives of the disappeared person or their legal representatives, their counsel or any person authorized by them, as well as by any other person having a legitimate interest.

2. If the Committee considers that a request for urgent action submitted in pursuance of paragraph 1 of this article:

(a) Is not manifestly unfounded;

(b) Does not constitute an abuse of the right of submission of such requests;

(c) Has already been duly presented to the competent bodies of the State Party concerned, such as those authorized to undertake investigations, where such a possibility exists;

(d) Is not incompatible with the provisions of this Convention; and

13

(e) The same matter is not being examined under another procedure of international investigation or settlement of the same nature;

it shall request the State Party concerned to provide it with information on the situation of the persons sought, within a time limit set by the Committee.

3. In the light of the information provided by the State Party concerned in accordance with paragraph 2 of this article, the Committee may transmit recommendations to the State Party, including a request that the State Party should take all the necessary measures, including interim measures, to locate and protect the person concerned in accordance with this Convention and to inform the Committee, within a specified period of time, of measures taken, taking into account the urgency of the situation. The Committee shall inform the person submitting the urgent action request of its recommendations and of the information provided to it by the State as it becomes available.

4. The Committee shall continue its efforts to work with the State Party concerned for as long as the fate of the person sought remains unresolved. The person presenting the request shall be kept informed. Article 31

1. A State Party may at the time of ratification of this Convention or at any time afterwards declare that it recognizes the competence of the Committee to receive and consider communications from or on behalf of individuals subject to its jurisdiction claiming to be victims of a violation by this State Party of provisions of this Convention. The Committee shall not admit any communication concerning a State Party which has not made such a declaration.

2. The Committee shall consider a communication inadmissible where:

(a) The communication is anonymous;

(b) The communication constitutes an abuse of the right of submission of such communications or is incompatible with the provisions of this Convention;

(c) The same matter is being examined under another procedure of international investigation or settlement of the same nature; or where

(d) All effective available domestic remedies have not been exhausted. This rule shall not apply where the application of the remedies is unreasonably prolonged.

3. If the Committee considers that the communication meets the requirements set out in paragraph 2 of this article, it shall transmit the communication to the State Party concerned, requesting it to provide observations and comments within a time limit set by the Committee.

4. At any time after the receipt of a communication and before a determination on the merits has been reached, the Committee may transmit to the State Party concerned for its urgent consideration a request that the State Party will take such interim measures as may be necessary to avoid possible irreparable damage to the victims of the alleged violation. Where the Committee exercises its discretion, this does not imply a determination on admissibility or on the merits of the communication.

5. The Committee shall hold closed meetings when examining communications under the present article. It shall inform the author of a communication of the responses provided by the State Party concerned. When

14

the Committee decides to finalize the procedure, it shall communicate its views to the State Party and to the author of the communication. Article 32

A State Party to this Convention may at any time declare that it recognizes the competence of the Committee to receive and consider communications in which a State Party claims that another State Party is not fulfilling its obligations under this Convention. The Committee shall not receive communications concerning a State Party which has not made such a declaration, nor communications from a State Party which has not made such a declaration. Article 33

1. If the Committee receives reliable information indicating that a State Party is seriously violating the provisions of this Convention, it may, after consultation with the State Party concerned, request one or more of its members to undertake a visit and report back to it without delay.

2. The Committee shall notify the State Party concerned, in writing, of its intention to organize a visit, indicating the composition of the delegation and the purpose of the visit. The State Party shall answer the Committee within a reasonable time.

3. Upon a substantiated request by the State Party, the Committee may decide to postpone or cancel its visit.

4. If the State Party agrees to the visit, the Committee and the State Party concerned shall work together to define the modalities of the visit and the State Party shall provide the Committee with all the facilities needed for the successful completion of the visit.

5. Following its visit, the Committee shall communicate to the State Party concerned its observations and recommendations. Article 34

If the Committee receives information which appears to it to contain well- founded indications that enforced disappearance is being practised on a widespread or systematic basis in the territory under the jurisdiction of a State Party, it may, after seeking from the State Party concerned all relevant information on the situation, urgently bring the matter to the attention of the General Assembly of the United Nations, through the Secretary-General of the United Nations. Article 35

1. The Committee shall have competence solely in respect of enforced disappearances which commenced after the entry into force of this Convention.

2. If a State becomes a party to this Convention after its entry into force, the obligations of that State vis-à-vis the Committee shall relate only to enforced disappearances which commenced after the entry into force of this Convention for the State concerned.

15

Article 36

1. The Committee shall submit an annual report on its activities under this Convention to the States Parties and to the General Assembly of the United Nations.

2. Before an observation on a State Party is published in the annual report, the State Party concerned shall be informed in advance and shall be given reasonable time to answer. This State Party may request the publication of its comments or observations in the report. Part III

Article 37

Nothing in this Convention shall affect any provisions which are more conducive to the protection of all persons from enforced disappearance and which may be contained in:

(a) The law of a State Party;

(b) International law in force for that State. Article 38

1. This Convention is open for signature by all Member States of the United Nations.

2. This Convention is subject to ratification by all Member States of the United Nations. Instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

3. This Convention is open to accession by all Member States of the United Nations. Accession shall be effected by the deposit of an instrument of accession with the Secretary-General. Article 39

1. This Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit with the Secretary-General of the United Nations of the twentieth instrument of ratification or accession.

2. For each State ratifying or acceding to this Convention after the deposit of the twentieth instrument of ratification or accession, this Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of the deposit of that State’s instrument of ratification or accession. Article 40

The Secretary-General of the United Nations shall notify all States Members of the United Nations and all States which have signed or acceded to this Convention of the following:

(a) Signatures, ratifications and accessions under article 38;

(b) The date of entry into force of this Convention under article 39. Article 41

The provisions of this Convention shall apply to all parts of federal States without any limitations or exceptions.

16

Article 42

1. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention which cannot be settled through negotiation or by the procedures expressly provided for in this Convention shall, at the request of one of them, be submitted to arbitration. If within six months from the date of the request for arbitration the Parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those Parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in conformity with the Statute of the Court.

2. A State may, at the time of signature or ratification of this Convention or accession thereto, declare that it does not consider itself bound by paragraph 1 of this article. The other States Parties shall not be bound by paragraph 1 of this article with respect to any State Party having made such a declaration.

3. Any State Party having made a declaration in accordance with the provisions of paragraph 2 of this article may at any time withdraw this declaration by notification to the Secretary-General of the United Nations. Article 43

This Convention is without prejudice to the provisions of international humanitarian law, including the obligations of the High Contracting Parties to the four Geneva Conventions of 12 August 1949 and the two Additional Protocols thereto of 8 June 1977, or to the opportunity available to any State Party to authorize the International Committee of the Red Cross to visit places of detention in situations not covered by international humanitarian law. Article 44

1. Any State Party to this Convention may propose an amendment and file it with the Secretary-General of the United Nations. The Secretary-General shall thereupon communicate the proposed amendment to the States Parties to this Convention with a request that they indicate whether they favour a conference of States Parties for the purpose of considering and voting upon the proposal. In the event that within four months from the date of such communication at least one third of the States Parties favour such a conference, the Secretary-General shall convene the conference under the auspices of the United Nations.

2. Any amendment adopted by a majority of two thirds of the States Parties present and voting at the conference shall be submitted by the Secretary-General of the United Nations to all the States Parties for acceptance.

3. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article shall enter into force when two thirds of the States Parties to this Convention have accepted it in accordance with their respective constitutional processes.

4. When amendments enter into force, they shall be binding on those States Parties which have accepted them, other States Parties still being bound by the provisions of this Convention and any earlier amendment which they have accepted.

17

Article 45

1. This Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

2. The Secretary-General of the United Nations shall transmit certified copies of this Convention to all States referred to in article 38.

1

Kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte 20. detsembril 2006 võttis ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga A/RES/61/177 New Yorgis vastu rahvusvahelise konventsiooni, millega kaitstakse kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest1 (International Convention for the Protection of all Persons from Enforced Disappearance2). Konventsioon avati allakirjutamiseks 06. veebruaril 2007. Konventsioonile on 1. aprilli 2024. a seisuga alla kirjutanud 43 riiki. Konventsioon jõustus 23. detsembril 20103, mille järel avati konventsioon ÜRO liikmesriikidele ühinemiseks. Seni on konventsiooni ratifitseerinud 70 ÜRO liikmesriiki4. Nimetatud konventsiooni eesmärgiks on tagada kaitse kõigi isikute kadunuks jääma sundimise eest, kui sellise teo on toime pannud isikud või isikute rühmad, kes tegutsevad riigi esindajatena või riigi loal, nende toetusel või teadmisel. Konventsiooni osalisriigil on kohustus võtta tarvitusele asjakohased meetmed, et uurida kadunuks jääma sundimise juhtumeid ning võtta teo toime pannud isikud vastutusele. Eesti on toetanud konventsiooni väljatöötamist ja väljatöötamise protsessis ka osalenud. Samuti on Eestile lähedane konventsiooni eesmärk ja sisu, arvestades Eesti ajaloolist kogemust repressioonidega. Konventsiooniga ühinemine vastab ka Eesti üldistele välispoliitilistele huvidele. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Seaduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anne Kruusement ([email protected]; telefon 5332 1991), kasutades varem samas talituses töötanud nõunike Tõnu Pihelgase ja Kristiina Aaviku ettevalmistatud materjale. Konventsiooni esialgse tõlke inglise keelest eesti keelde on teinud Välisministeeriumi tõlkebüroo. Konventsiooni tõlke on 13.03.2024. a kinnitanud vandetõlk Marika Borovikova. 1.3. Märkused Konventsiooni artikli 38 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooni kas ratifitseerima või sellega ühinema kõik ÜRO liikmesriigid. Kuna tegemist on peaaegu 20 aastat tagasi koostatud konventsiooniga, siis välisministeeriumilt saadud info kohaselt tuleks konventsiooniga ühineda. Eelistatakse, et hilisemad lepinguosalised ühinevad konventsiooniga ratifitseerimise asemel. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. 2. Seaduse eesmärk Seaduse eesmärgiks on konventsiooniga ühineda, millega Eesti avaldab oma valmisolekut kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga võetavate kohustuste täitmiseks.

1 https://www.ohchr.org/en/treaty-bodies/ced/background-international-convention-protection-all-persons-

enforced-disappearance 2 https://www.ohchr.org/sites/default/files/disappearance-convention.pdf 3 https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/international-convention-protection-all-

persons-enforced 4 https://indicators.ohchr.org

2

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlev konventsioon koosneb 45 artiklist ja kolmest osast. Konventsiooni preambulis viidatakse ja juhitakse tähelepanu ÜRO põhikirjast tulenevatele kohustustele, inimõiguste ülddeklaratsioonile, erinevatele rahvusvahelistele paktidele ning muudele asjakohastele rahvusvahelistele dokumentidele, mis aitavad tõkestada kadunuks jääma sundimise juhtumeid ning rõhutavad ohvrite õigust õiguskaitsele ja heastamisele.

I osa Artikkel 1 Artikli 1 lõikes 1 sätestatakse, et mitte kedagi ei või kadunuks jääma sundida. Eesti õiguses tuleneb igaühe õigus vabadusele ja isikupuutumatusele Eesti Vabariigi põhiseaduse5

(edaspidi PS) §-st 20. Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Selleks, et igaüks saaks vabadusse sekkumise õigustatust hinnata ning teha vajaduse korral otsus vabaduse võtmise vaidlustamiseks kohtus, peab tal olema adekvaatne info vabaduse võtmise põhjuste ja enda õiguste kohta. Seda eesmärki kannab edasi PS § 21, mille kohaselt igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. Konventsioonis sisalduvat keeldu mitte kedagi kadunuks jääma sundida peab silmas ka PS § 13, sätestades igaühe õiguse riigi ja seaduse kaitsele. Seega on isikule tagatud riigipoolne kaitse kolmandate isikute rünnete eest, mis sisaldab mh kaitset kadunuks jääma sundimise eest. Eesti kodanikule on tagatud kaitse ka välisriikides. Niisiis on võimalik konventsiooni aluspõhimõtet – keeldu kedagi kadunuks jääma sundida – paigutada mitmete põhiseaduslike kaitseõiguste alla, s.t see kuulub olemuslikult juba eeltoodud kaitseõiguste koosseisu, ehkki expressis verbis seda subjektiivse õigusena formuleeritud pole. Artikli 1 lõikes 2 sätestatakse, et ükski erakorraline asjaolu – ei sõjaseisukord ega sõjaoht, sisepoliitiline ebastabiilsus ega muu ühiskondlik eriolukord – ei õigusta kadunuks jääma sundimist. Kadunuks jääma sundimise keeldu hõlmav PS §-s 20 sätestatud vabadusõigus ei ole absoluutne õigus. Vabadusõiguse riive õigustatud alused on loetletud ammendavalt PS § 20 p-des 1–6. Nii puudub riigivõimul igasugune voli kehtestada ja määrata ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks või neid aluseid omavoliliselt muuta. Siiski sätestab PS § 130, et erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Samas PS-i paragrahvis on loetletud ka õigused ja vabadused, mida erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata ei tohi. Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele nende hulka ei kuulu. Ka erakorralise seisukorra seaduse6 (ErSS) § 4 lg 1 p 2 järgi võib isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele erakorralise seisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata. Seejuures sätestab ErSS § 4 lg 2 p 1, et isikute õiguste ja vabaduste piiramisega ei tohi kaasneda piinamist, julma või väärikust alandavat kohtlemist või seadusest mittetulenevat karistust. Kuivõrd kadunuks jääma sundimine kätkeks endas loetletut, on Eesti õigus kooskõlas konventsiooni artikli 1 lõikega 2. Veelgi enam, piirangud peavad olema PS § 11 kohaselt demokraatlikus ühiskonnas alati vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Nii oleks vabadusõiguse olemust moonutav ja seeläbi ka põhiseadusvastane kadunuks jääma sundimine sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal. Artikkel 2 Artiklis 2 sätestatakse, et konventsioonis tähendab kadunuks jääma sundimine riigi esindajate toimepandud või riigi loal, toetusel või teadmisel tegutsevate isikute või isikurühmade toimepandud

5 https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002 6 https://www.riigiteataja.ee/akt/114032023024

3

vahistamist, kinnipidamist, vägivaldset äraviimist või mis tahes muul viisil vabaduse võtmist, millele järgneb keeldumine tunnistada vabaduse võtmist või anda teavet kadunuks jäänud isiku käekäigu või asupaiga kohta, mis jätab kõnesoleva isiku seaduse kaitseta. Eesti õiguses puudub kadunuks jääma sundimise legaaldefinitsioon, kuid karistusseadustiku7 (KarS) koosseisudest vastavad kõnesolevas artiklis kirjeldatule KarS §-s 135 sätestatud pantvangi võtmine ja KarS §-ga 136 reguleeritud vabaduse võtmine seadusliku aluseta. KarS § 135 lg 1 kohaselt on pantvangi võtmine inimese vangistamine eesmärgiga sundida tema tapmise, vangistuses hoidmise või talle tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema või sellega nõustuma. Kadunuks jääma sundimisega ühise joonena võib välja tuua kaitstava õigushüve – mõlemal juhul on selleks isikuvabadus, õigus valida vabalt oma asukohta. Karistusseadustiku kommentaaride8 kohaselt tähendab vangistamine isikult liikumisvabaduse võtmist, mille tagajärjel tekib olukord, kus kannatanu saab viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Nii on see ka kõnealuse artikli mõttes. Küll aga on oluline märkida, et kuigi kadunuks jääma sundimisega võib kaasneda KarS §-s 135 sisalduv ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega jm sealtoodu, pole tegemist konventsiooni artikli 2 koosseisulise tunnusega. Ka ei pruugi järgneda kolmandale isikule suunatud nõuet mingi teo toimepanemiseks või sellega nõustumiseks KarS § 135 mõttes. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kadunuks jääma sundimine ei pruugi igal konkreetsel juhul kvalifitseeruda KarS §-s 135 sätestatud pantvangi võtmise koosseisu alla. Kadunuks jääma sundimist on võimalik kvalifitseerida KarS §-s 136 sätestatud vabaduse võtmise alla seadusliku aluseta. Juhul, kui kadunuks jääma sundimine on toimunud nt vägivallateoga, võimaldab kadunuks jääma sundimise kvalifitseerimine vabaduse võtmisena seadusliku aluseta kohaldada vabaduse võtmist ideaalkogumis mõne tervisevastase süüteoga (KarS §-d 118–121). Kuna konventsiooni preambulis on mainitud, et kadunuks jääma sundimise näol on tegemist äärmiselt tõsise kuriteoga ja teatavatel rahvusvahelises õiguses kindlaksmääratud asjaoludel inimsusvastase kuriteoga, vajab selgitamist kadunuks jääma sundimise inimsusvastase kuriteona kvalifitseerimise võimalikkus KarS § 89 mõttes. KarS § 89 eeldab objektiivsetelt tunnustelt teo toimepanemist süstemaatiliselt või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel, juhtimisel. Problemaatiliseks osutub kadunuks jääma sundimise määratlemine inimsusvastase kuriteona KarS § 89 mõttes objektiivselt koosseisult teo süstemaatilise või massilise toimepanemise osas. Süstemaatilisus ja massilisus on koosseisu täitmise seisukohalt alternatiivsed, s.t inimsusvastane kuritegu saab seisneda kas süstemaatilistes või massilistes tegudes või mõlemas. Samas ei pruugi kadunuks jääma sundimise puhul olla täidetud kumbki neist, kuna selle süüteo vältimatuks eelduseks pole teoobjektide paljusus (massiline) ega väljatöötatud plaani, poliitika realiseerumine KarS §-s 89 nimetatud korduvates või jätkuvates tegudes (süstemaatiline). Niisiis ei pruugi kadunuks jääma sundimine Eesti õiguses tingimata kvalifitseeruda inimsusvastase kuriteona, kuid seda ei saa ka täielikult välistada. Olukorras, kus kadunuks jääma sundimist on siiski võimalik kvalifitseerida inimsusvastase kuriteona KarS § 89 mõttes, järgneb kõnesolevas artiklis nimetatud riigi esindaja vastutus KarS § 88 järgi. Kui kadunuks jääma sundimine vastab KarS § 135 või § 136 koosseisulistele tunnustele, tuleb riigi esindaja vastutus lahendada KarS-i üldosa osavõtu sätete järgi. Eeltoodust nähtub, et kadunuks jääma sundimist on võimalik kvalifitseerida KarS-is juba olemasolevate sätete alla, millest tulenevalt puudub vajadus iseseisva kadunuks jääma sundimise koosseisu loomiseks KarS-is. Artikkel 3 Artiklis 3 sätestatakse, et osalisriik võtab asjakohased meetmed, et uurida artiklis 2 määratletud tegusid, mille on toime pannud riigi loa, toetuse või teadmiseta tegutsevad isikud või isikurühmad, ning et võtta vastutavad isikud vastutusele. Kõnesolev säte rakendub kriminaalmenetluse seadustiku9 (KrMS) §-s 6 sisalduva kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi printsiibi kaudu. Selle põhimõtte kohaselt peaksid uurimisasutus ja

7 https://www.riigiteataja.ee/akt/122032024002 8 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud Jaan Sootak ja Priit Pikamäe. Kirjastus Juura, 2021. 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/122032024004

4

prokurör oma pädevuse piires kuriteo asjaolude (tunnuste) ilmnemisel alustama ja toimetama kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. KrMS-i §-s 6 on legaliteedi põhimõte fikseeritud kahe reservatsiooniga: kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub KrMS § 201 lg 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lõike 3 kohaselt alus lõpetada kriminaalmenetlus. Artikkel 4 Artiklis 4 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kadunuks jääma sundimine loetakse kuriteoks kõnealuse riigi kriminaalõiguse alusel. KarS-i koosseisudest on võimalik kadunuks jääma sundimine kvalifitseerida ennekõike KarS §-s 136 reguleeritud vabaduse võtmisena seadusliku aluseta ja KarS §-s 135 sätestatud pantvangi võtmise koosseisuna. KarS § 135 lg 1 kohaselt on pantvangi võtmine inimese vangistamine eesmärgiga sundida tema tapmise, vangistuses hoidmise või talle tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema või sellega nõustuma. Kadunuks jääma sundimisega ühise joonena võib välja tuua kaitstava õigushüve – mõlemal juhul on selleks isikuvabadus, õigus valida vabalt oma asukohta. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt tähendab vangistamine isikult liikumisvabaduse võtmist, mille tagajärjel tekib olukord, kus kannatanu saab viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Nii on see ka kõnealuse artikli mõttes. Küll aga on oluline märkida, et kuigi kadunuks jääma sundimisega võib kaasneda KarS §-s 135 sisalduv ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega jm sealtoodu, pole tegemist konventsiooni artikli 2 koosseisulise tunnusega. Ka ei pruugi järgneda kolmandale isikule suunatud nõuet mingi teo toimepanemiseks või sellega nõustumiseks KarS § 135 mõttes. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kadunuks jääma sundimine ei pruugi igal konkreetsel juhul kvalifitseeruda KarS §-s 135 sätestatud pantvangi võtmise koosseisu alla. Kadunuks jääma sundimist on võimalik kvalifitseerida KarS §-s 136 sätestatud vabaduse võtmise alla seadusliku aluseta. Vabaduse võtmine tähendab isikule liikumistakistuse loomist – kinnihoidmist või kinnipidamist. Juhul, kui kadunuks jääma sundimine on toimunud nt vägivallateoga, võimaldab kadunuks jääma sundimise kvalifitseerimine vabaduse võtmisena seadusliku aluseta kohaldada vabaduse võtmist ideaalkogumis mõne tervisevastase süüteoga (KarS §-d 118–121). Kuna teatud juhtudel on kadunuks jääma sundimist võimalik kvalifitseerida inimsusvastase kuriteona KarS § 89 mõttes (vaata pikemat selgitust selle kohta artikli 2 juurest), järgneb kõnesolevas artiklis nimetatud riigi esindaja vastutus KarS § 88 järgi. Kui aga kadunuks jääma sundimine vastab KarS § 135 või § 136 koosseisulistele tunnustele, tuleb riigi esindaja vastutus lahendada KarS-i üldosa osavõtu sätete järgi. Artikkel 5 Artiklis 5 sätestatakse, et ulatuslik või süstemaatiline kadunuks jääma sundimine on kohaldatavas rahvusvahelises õiguses määratletud inimsusvastane kuritegu ning sellega kaasnevad kohaldatavas rahvusvahelises õiguses sätestatud tagajärjed. Inimsusevastane kuritegu sisaldub Eesti õiguses KarS §-s 89. Nimetatud sättes nähakse ette vastutus süstemaatilisel viisil või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel või juhtimisel toimepandud inimõigustest ja -vabadustest ilmajätmise või nende õiguste ja vabaduste piiramise eest, samuti tsiviilelanike tapmise, piinamise, vägistamise, neile tervisekahjustuse tekitamise, nende sunniviisilise ümberasustamise, väljasaatmise, prostitutsioonile sundimise, neilt alusetult vabaduse võtmise või muu väärkohtlemise eest. Kui üldjuhul võib problemaatiliseks osutuda kadunuks jääma sundimise määratlemine inimsusvastase kuriteona KarS § 89 mõttes (vt ka artiklite 2 ja 4 seletusi), tingituna puudujäägist objektiivses koosseisus – puudub süstemaatilisus või massiline teo toimepanemine – siis kõnesolevas artiklis sätestatud ulatuslik või süstemaatiline kadunuks jääma sundimine vastab inimsusvastase kuriteo koosseisule ka Eesti õiguses. Artikkel 6

5

Artikli 6 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed, et võtta kriminaalvastutusele vähemalt järgmised isikud: a) isik, kes paneb toime või käsib toime panna kadunuks jääma sundimise, kihutab toime panema kadunuks jääma sundimist, kallutab selle toimepanemisele, üritab seda toime panna või osaleb selle toimepanekus; b) kõrgemalseisev isik:

i) kes teadis, et tema tegelikul volitusel ja tegeliku järelevalve all toimivad alluvad panid toime või üritasid toime panna kadunuks jääma sundimise kuriteo, või jättis teadlikult tähelepanuta teabe, mis selgesti viitas sellisele kuriteole; ii) kelle tegelikus vastutusalas ja tegeliku järelevalve all toimus kadunuks jääma sundimise kuriteoga seotud tegevus; iii) kes ei võtnud kõiki tema käsutuses olevaid vajalikke ja mõistlikke meetmeid kadunuks jääma sundimise toimepanemise tõkestamiseks või lõpetamiseks või ei edastanud küsimust pädevatele ametiasutustele uurimiseks ja vastutusele võtmiseks;

c) punkt b ei piira sellise kõrgema taseme vastutuse kohaldamist, mida asjakohase rahvusvahelise õiguse alusel rakendatakse sõjaväelise ülema või sõjaväelise ülema ülesandeid tegelikult täitva isiku suhtes. Juhul, kui tegemist on punktis a toodud olukorraga, järgneb isiku vastutus teo kvalifitseerimise korral kadunuks jääma sundimisena ehk KarS § 135 või § 136 koosseisuna üksiktäideviija või vahendliku täideviimise vormis või osavõtjana (kihutaja, kaasaaitaja). Kohaldamisele tuleb KarS-i üldosa vastav regulatsioon (§ 20 jj), sh kuriteole kihutamise katset ja süüteokatset reguleerivad KarS §-d 221 ja 25. Kui isiku kadunuks jääma sundimine on kvalifitseeritav inimsusvastase kuriteona KarS § 89 mõttes, kohaldub KarS § 88, mille lg 1 kohaselt karistatakse süüteo eest lisaks selle vahetule toimepanijale ka riigivõimu esindajat või sõjaväelist ülemat, kes on andnud korralduse süüteo toimepanemiseks või kelle nõusolekul süütegu on toime pandud või kes ei ole takistanud süüteo toimepanemist, kuigi see on olnud tema võimuses. KarS § 88 lg-t 1 tuleb KarS-i kommentaaride järgi käsitada eriosalise täiendusena §-dele 13, 21 ja 22. Süüteo toimepanemisel mitme isiku poolt, juhul kui KarS § 88 lg 1 tingimused ei ole täidetud, tuleb riigivõimu esindaja või sõjaväelise ülema süütegu subsumeerida vastava süüteokoosseisu ja §-de 13 ja 22 järgi. Seega on Eesti õiguses igal juhul tagatud kõnesoleva artikli lõikes 1 punktis a toodud isiku vastutus kadunuks jääma sundimise eest. Kõnesoleva artikli lõikes 1 p-s b toodud kõrgemalseisva isiku vastutusele võtmise juhud puudutavad kadunuks jääma sundimist tegevusetusega, teisisõnu KarS § 135 või § 136 koosseisu täitmist passiivselt. KarS §-d 135 ja § 136 on mitteehtsad tegevusetusdeliktid, sest need koosseisud kirjeldavad tegu kui sellist. Selleks, et kõrgemalseisvale isikule järgneks Eesti õiguse alusel vastutus kadunuks jääma sundimise eest tegevusetusega kvalifitseerituna KarS § 135 või 136 järgi, peab see kõrgemalseisev isik olema garant – olema õiguslikult kohustatud tagajärge ära hoidma. Tuvastades konkreetsete tehiolude alusel kõrgemalseisva isiku kaitse- või valvegarandi seisundi ning tegevusetusdelikti teiste tunnuste täitmise, on võimalik vastav isik KarS § 135 või § 136 alusel tegevusetusega kadunuks jääma sundimise eest vastutusele võtta. Samuti ei näe Eesti õigus ette kõrgema taseme vastutuse piiramist artikli 6 lõike 1 p c mõttes. Seega kattub Eesti regulatsioon eeltoodu osas konventsioonis sätestatuga. Artikli 6 lõikes 2 sätestatakse, et kadunuks jääma sundimise kuritegu ei saa õigustada ühegi tsiviil-, sõjaväelise ega muu ametiasutuse korralduse ega juhtnööriga. Vastavalt PS §-le 20 sätestatakse igaühe õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Järelikult ei ole kadunuks jääma sundimise kuritegu võimalik ega asjakohane põhjendada ühegi ametiasutuse, tsiviil-, sõjaväelise ega muu ametiasutuse korralduse või juhtnööriga. Artikkel 7 Artikli 7 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik näeb kadunuks jääma sundimise kuriteo eest ette asjakohase karistuse, mis võtab arvesse selle kuriteo äärmist raskust. Objektiivse koosseisu tunnuste esinemise korral on kadunuks jääma sundimine võimalik kvalifitseerida kas KarS § 136 või § 135 järgi ning välistatud pole süstemaatilisuse või massilise toimepanemise

6

puhul määratlemine ka KarS §-s 89 sätestatud inimsusvastase kuriteona. Vabaduse võtmise puhul seadusliku aluseta näeb KarS § 136 lg 1 ette rahalise või kuni viieaastase vangistuse; kui tegu on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Pantvangi võtmise korral järgneb selle teo toime pannud isikule KarS § 135 lg 1 kohaselt kolme- kuni kaheteistaastane vangistus, noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes toimepaneku eest viie- kuni viieteistaastane vangistus. Tunduvalt kõrgem karistusmäär on kadunuks jääma sundimise kuriteo kvalifitseerimise korral inimsusvastase kuriteona, mille puhul on ette nähtud kaheksa- kuni kahekümneaastane või isegi eluaegne vangistus. Igal konkreetsel juhul on KarS § 56 näol tagatud asjakohase karistuse määramine isiku süüd karistamise aluseks võttes. Süü suurus võib olla mõjutatud kergendavate ja raskendavate asjaolude kaudu (KarS §-d 57-58), kuid ka muudest asjaoludest, mida kohus peab arvestama karistuse mõistmisel. KarS § 56 lg 1 järgi arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Sellest tulenevalt võib jaatada kõnealuse konventsiooni sätte kooskõla Eesti õigusega. Artikli 7 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik võib kehtestada: a) kergendavad asjaolud, esmajoones kadunuks jääma sundimises süüdistatavatele isikutele, kes aitavad tõhusalt kaasa kadunuks jäänud isiku leidmisele elusalt või võimaldavad kadunuks jääma sundimise juhtumeid selgitada või kadunuks jääma sundijaid kindlaks teha; b) raskendavaid asjaolusid, ilma et see piiraks muude kriminaalmenetluste kohaldamist, esmajoones kadunuks jäänud isiku surma korral või juhul, kui kadunuks jääma sunniti isik, kes oli rase, alaealine, puudega isik või muu eriti haavatav isik. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Riigikohtu praktika järgi on karistust kergendav asjaolu KarS § 57 tähenduses süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada. KarS § 57 lg 1 sätestab loetelu karistust kergendavatest asjaoludest, kus p 1 järgi on kergendavaks asjaoluks mh süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine ja p 3 kohaselt süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine, millest tulenevalt ühtib Eesti vastavasisuline regulatsioon konventsiooni kõnesolevas sättes tehtud ettepanekuga osalisriigil selline regulatsioon kehtestada. KarS-iga on kooskõlas ka kõnealuse sätte p-s b toodud raskendavad asjaolud. Isiku surm konventsiooni mõttes raskendava asjaoluna on vaadeldav KarS § 58 p-s 8 toodud raske tagajärjena ning rase, alaealine, puudega isik või muu eriti kaitsetu isik kattub KarS § 58 p-s 3 toodud raskendava asjaoluga. Artikkel 8 Artikli 8 lõikes 1 võtab osalisriik (ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist), kes kohaldab aegumistähtaegu seoses kadunuks jääma sundimisega, vajalikud meetmed tagamaks, et kriminaalmenetluse aegumistähtaeg: a) on pikk ja proportsionaalne kõnealuse kuriteo äärmise raskusega; b) algab kadunuks jääma sundimise kuriteo lõppemise hetkest, võttes arvesse selle pidevat laadi. Kõnesolevas sättes reguleeritud kriminaalmenetluse aegumistähtajaga on seotud Eesti õiguses KarS §-s 81 sätestatud süüteo aegumise regulatsioon, mis materiaalõiguses sätestatuna omab tegelikult menetlusõiguslikke tagajärgi. KarS § 81 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kümme aastat esimese astme kuriteo toimepanemisest või viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest. Sama normi lõige 2 sätestab, et süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu. Seega juhul, kui kadunuks jääma sundimine vastab objektiivselt koosseisult inimsusvastasele kuriteole KarS § 89 mõttes, mis tähendab süstemaatilisuse või ulatusliku kadunuks jääma sundimise puhul inimsusvastast kuritegu ka

7

rahvusvahelises õiguses konventsiooni artikli 5 järgi, vastab see kuriteo äärmisele raskusele konventsiooni kõnealuse sätte tähenduses, kuna ei aegu. Kadunuks jääma sundimise kvalifitseerimisel vabaduse võtmisena seadusliku aluseta või pantvangi võtmisena kohaldub aegumisele KarS § 81 lõikes 1 toodud reegel. Aegumistähtaja kulgemine algab KarS § 81 lg 1 järgi süüteo toimepanemisest, mis tähendab lõpuleviidud tahtliku süüteo puhul aegumise tähtaja arvutamist alates ajast, mil isik on realiseerinud kõik süüteokoosseisu tunnused ehk on süüteo toime pannud. Kuna kadunuks jääma sundimine on vältav süütegu, s.t süüteokoosseisus kirjeldatud tegu (reeglina KarS § 136, § 135) seisneb lisaks õigusvastase olukorra loomisele ka selle säilitamises ehk taastootmises, hakatakse aegumise tähtaega arvutama KarS § 81 lg 4 järgi teo lõppemisest. Seega kattub konventsioonis sisalduv aegumistähtaja regulatsioon KarS-i vastavate sätetega. Artikli 8 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik tagab kadunuks jääma sundimise ohvri õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile aegumistähtaja kestel. Kuriteo ohvrile kuriteoga tekitatud kahju heastamisega seondub KrMS § 2032 , mille lg 1 sätestab, et prokuratuur või kohus võib seadustiku § 2031 lõikes 1 sätestatud alustel saata kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu vahendusmenetlusse eesmärgiga saavutada kokkulepe kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu leppimiseks ning kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks. Seega on vahendusmenetlus üks võimalik viis garanteerida ohvrile tema õiguste heastamine konventsiooni sätte tähenduses. Vahenduskokkulepe peab sisaldama kuriteoga tekitatud kahju heastamise korda ja tingimusi. Kuriteoga tekitatud kahjude heastamine ohvrile on kohustus, mille menetleja peab kahtlustatavale või süüdistatavale lõpetamise määrusega kriminaalmenetluse lõpetamise tingimuseks seadma kõrvuti menetluskulude tasumise kohustusega. Eesti õiguses reguleerib heastamist ka ohvriabi seadus10 (OAS). OAS § 36 alusel on õigust saada kuriteoohvri hüvitist Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud vägivallakuriteo ohvril ja ohvri ülalpeetavatel. Õigus taolist hüvitist saada on OAS §-s 35 nimetatud vägivallakuriteo (surm või raske tervisekahjustus) tagajärjel tekkinud kahju kannatanud Eesti kodanikul ja teatud juhtudel ka Eestis elaval välismaalasel. Juhul, kui kadunuks jääma sundimine vastab eeltoodule, on selle kuriteo ohvril õigus nimetatud hüvitisele. Kuivõrd kadunuks jääma sundimise kuriteo koosseisu subjektiks on riigi esindajad, on konventsiooni kõnesoleva sättega seotud avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise aluseid reguleeriv riigivastutuse seadus11 (RVastS). RVastS § 2 lg 1 p 5 kohaselt võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või muult avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult (avaliku võimu kandjalt) nõuda mh tekitatud kahju hüvitamist. Seejuures peavad olema täidetud RVastS §-s 7 toodud tingimused. Lisaks eeltoodule on konventsiooni kõnealuses sättes toodu tagatud PS § 25 kaudu, mille järgi on igaühel põhiseaduslik õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Artikkel 9 Artikli 9 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks kadunuks jääma sundimise kuriteo üle: a) kui kuritegu pannakse toime tema jurisdiktsiooni all oleval territooriumil või kõnealuses riigis

registreeritud laeval või õhusõidukis; b) kui kuriteo väidetav toimepanija on tema kodanik; c) kui kadunuks jäänud isik on tema kodanik ja osalisriik peab seda asjakohaseks.

Sarnaselt kõnealuse konventsiooni artikli p-ga a sätestab KarS § 6 Eesti karistusõiguse jaoks territoriaalsuspõhimõtte, mille järgi kehtib riigi karistusseadus kõigi isikute suhtes, kes selle riigi territooriumil on kuriteo toime pannud, sõltumata kurjategija ja kannatanu kodakondsusest. KarS § 6 lg 2 järgi kehtib Eesti karistusseadus ka teo kohta, mis pannakse toime Eestis registreeritud laeval või

10 https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023001 11 https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023086

8

õhusõidukil või selle vastu, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest. Juhul, kui kuriteo väidetav toimepanija on Eesti kodanik (art 9 lg 1 p b), ent kuritegu pannakse toime alal, mis jääb väljapoole KarS §-s 6 määratletud Eesti territooriumi ja kui toimepandud tegu on Eesti karistusõiguse järgi kuritegu, tuleb kohaldamisele KarS § 7. KarS § 7 lg 1 p 2 kehtestab aktiivse isikupõhimõtte, mis tähendab, et Eesti karistusõigus kohaldub nendele väljaspool Eesti territooriumi toimepandud tegudele, mille pani toime Eesti kodanik või isik, kes pärast teo toimepanemist selleks sai. Samuti järgib Eesti karistusõiguse kehtivus punktis c sätestatut, kuivõrd KarS § 7 lg 1 p 1 kohaselt kuulub Eesti karistusõigus kohaldamisele, kui tegu on küll väljapool Eesti territooriumi, ent Eesti kodaniku vastu toime pandud. Seega on konventsiooni artikli 9 lõike 1 loetletud tingimused Eesti õiguses täidetud. Artikli 9 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik võtab samuti meetmed, mida võib vaja olla jurisdiktsiooni kehtestamiseks kadunuks jääma sundimise kuriteo üle, kui kuriteo väidetav toimepanija viibib kõnealuse riigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, välja arvatud juhul, kui kõnealune riik annab kuriteo väidetava toimepanija oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle muule riigile või annab kuriteo väidetava toimepanija üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud. Kõnesolev säte on puutumuses KarS §-ga 8, mis sätestab, et teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toime pandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast välislepingust. Tegemist on universaalsuspõhimõttega, mille kohaselt kehtib Eesti karistusõigus iga isiku suhtes, olenemata tema elukohast, kodakondsusest ja territooriumist, kus tegu toime pandi, ning kelle vastu see toime pandi. Sisuliselt on karistamise õigus antud mis tahes riigile ning võetud teiste riikide suhtes. Karistusseadustiku kommentaaride järgi on KarS § 8 võimalik kohaldada siis, kui tegemist on rahvusvaheliste kuritegudega. Kuna konventsiooni artikli 5 eelduste esinemise korral kujutab kadunuks jääma sundimine rahvusvahelist inimsusvastast kuritegu, vastab KarS § 8 regulatsioon konventsiooni artikli 9 lõikele 2. Artikli 9 lõikes 3 sätestatakse, et konventsioon ei välista täiendava kriminaaljurisdiktsiooni teostamist riigisisese õiguse alusel. Eestil on võimalik omada jurisdiktsiooni ja teostada süütegude uurimist erinevate rahvusvaheliste lepingute alusel, samuti on võimalik kriminaalmenetluse ülevõtmine teistelt riikidelt kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsiooni12 alusel. Rahvusvaheline Kriminaalkohus saab kehtestada jurisdiktsiooni uurimaks inimsusevastaseid kuritegusid, genotsiidi ja sõjakuritegusid ja seeläbi täiendada riiklikku kriminaaljurisdiktsiooni. Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale13 (ÜRO harta) võib kuritegude uurimiseks jurisdiktsiooni kehtestada ka ÜRO Julgeolekunõukogu. Sellist praktikat on ÜRO Julgeolekunõukogu järginud nt endises Jugoslaavia ja Rwandas toime pandud inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja sõjakuritegude uurimiseks. Seega pole täiendava kriminaaljuristidiktsiooni teostamine artikli 9 lõike 3 mõttes välistatud. Artikkel 10 Artikli 10 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik, kelle territooriumil viibib isik, keda kahtlustatakse kadunuks jääma sundimise kuriteo toimepanemises, võtab pärast seda, kui ta on talle kättesaadava teabe uurimise põhjal veendunud, et olukord seda nõuab, selle isiku vahi alla või võtab muud vajalikud õiguslikud meetmed kõnealuse isiku kohaloleku tagamiseks. Vahi alla võtmine ja muud õiguslikud meetmed nähakse ette kõnealuse osalisriigi õigusega, kuid neid võib kohaldada üksnes nii kaua, kui on vaja selleks, et tagada isiku kohalolek kriminaal-, üleandmis- või väljaandmismenetluses. Tulenevalt KrMS § 3 lg-st 1, mille järgi kehtib kriminaalmenetlusõigus Eesti Vabariigi territooriumil ja § 4 kohaselt võrdselt kõigi isikute kohta, on võimalik Eesti uurimisasutusel või prokuratuuril alustada Eesti territooriumil viibiva isiku suhtes, kes on väidetavalt toime pannud kadunuks jääma sundimise kuriteo, mis mahub mõne olemasoleva kuriteokoosseisu alla, KrMS § 193 lg 1 järgi

12 https://www.riigiteataja.ee/akt/78640 13 https://www.riigiteataja.ee/akt/555597

9

kriminaalmenetlust, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Siiski võib prokuratuur määrusega lõpetada kriminaalmenetluse, kui on tehtud otsus oletatava kurjategija välisriigile väljaandmise kohta. Selleks, et tagada isiku kohalolek, näeb KrMS § 127 ette võimaluse kohaldada tõkendit, mida valides arvestatakse mh kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise, kuritegude toimepanemise jätkamise jm tõkendi seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Tõkendina võib kohaldada ka KrMS §-s 130 sätestatud vahistamist, pidades silmas samas paragrahvis ettenähtud vahistamise tähtaegasid ja tingimusi. Seega võimaldavad kriminaalmenetluse alustamine ja sellele järgnevad KrMS-s reguleeritud menetlustoimingud tagada isiku kohaloleku konventsiooni kõnesoleva artikli mõttes. Artikli 10 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik, kes on võtnud selle artikli lõikes 1 nimetatud meetmed, korraldab asjaolude kindlakstegemiseks kohe eeluurimise või kohtueelse menetluse. Ta teatab artikli 9 lõikes 1 nimetatud osalisriikidele selle artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest, sealhulgas kinnipidamisest ja kinnipidamise tinginud asjaoludest, ning oma eeluurimise või kohtueelse menetluse tulemustest, märkides, kas ta kavatseb teostada oma jurisdiktsiooni. Kõnesolev artikkel puudutab rahvusvahelist koostööd kriminaalmenetluses, mida reguleerib Eesti õiguses KrMS § 433 jj. KrMS § 433 lg 1 loetleb üldpõhimõtted, mille kohaselt rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab väljaandmist välisriigile, riikide vastastikust abi kriminaalasjades, välisriigi kohtuotsuse täitmist, alustatud kriminaalmenetluse ülevõtmist ja üleandmist, koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu14 ja Eurojustiga15 ning loovutamist Euroopa Liidu liikmesriigile. Lisaks rõhutatakse, et rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös lähtutakse KrMS-i 19. peatüki sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti. Artiklis 10 lõikes 3 sätestatakse, et lõike 1 alusel vahi alla võetud isik võib kohe võtta ühendust selle riigi lähima asjaomase esindajaga, mille kodanik kõnealune isik on, või kodakondsuseta isiku puhul selle riigi esindajaga, kus kõnealune isik alaliselt elab. Juhul, kui esinevad KrMS § 130 lg-s 2 toodud eeldused välisriigi kodaniku vahistamiseks, tuleb talle PS § 21 ja KrMS § 133 kohaselt tagada õigus teavitada oma lähedasi. KrMS § 133 lg 1 järgi informeerib vahistamisest kohus, lg 3 kohaselt saadetakse välisriigi kodaniku vahistamise korral vahistamismäärus või kohtuotsuse koopia Välisministeeriumile. Välisministeeriumi kaudu teavitatakse vahistamisest välismaalase kodakondsusriiki, kes võib seejärel osutada isikule vajalikku konsulaarabi16. Oma riigi lähima asjaomase esindajaga ühenduse võtmise õiguse tagab lisaks konsulaarseaduse17 (KonS) § 61. KonS § 61 lg 1 sätestab, et konsulaarametnik või aukonsul kohtub konsulaarpiirkonnas kinnipeetud või karistust kandva Eesti kodaniku või Eesti elamisloaga või elamisõigusega välismaalasega tema enda, tema volitatud esindaja, perekonna või teiste lähedaste põhjendatud taotlusel. Lg 2 järgi jälgib konsulaarametnik või aukonsul, et kinnipeetud või karistust kandva Eesti kodaniku või välismaalase põhiõigused oleksid tagatud. Eeltoodust lähtuvalt on Eesti Vabariigi seadused kooskõlas konventsiooni artikli 10 lõikega 3. Artikkel 11 Artikli 11 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik, kelle jurisdiktsiooni all olevalt territooriumilt leitakse kadunuks jääma sundimise kuriteo väidetavalt toime pannud isik, kuid kes ei anna kõnealust isikut oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle teisele riigile ega anna teda üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud, esitab juhtumi oma pädevatele ametiasutustele isiku vastutusele võtmiseks. KarS § 7 laiendab Eesti karistusseaduse kehtivust väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning teo toimepanija oli välismaalane, kes on Eestis

14 https://www.icc-cpi.int/ 15 https://www.eurojust.europa.eu/ 16 Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud E.Kergandberg ja P.Pikamäe. Kirjastus

Juura 2012. Komm 1; § 133; lk 352. 17 https://www.riigiteataja.ee/akt/120062022058

10

kinni peetud ja keda ei anta välja. Lisaks sätestab KarS § 8, et teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest. Seega on Eesti seadus kooskõlas artikli 11 lõikega 1. Artikli 11 lõikes 2 sätestatakse, et nimetatud ametiasutused teevad oma otsuse samal viisil nagu iga muu raske kuriteo puhul kooskõlas selle osalisriigi õigusega. Artikli 9 lõikes 2 nimetatud juhtumite korral ei tohi süüdistuse esitamiseks ja süüdimõistmiseks vajalike tõenditega seotud nõuded olla mingil juhul leebemad kui need, mis kehtivad artikli 9 lõikes 1 nimetatud juhtumite kohta. KrMS § 4 kohaselt kehtib kriminaalmenetlusõigus võrdselt kõigi isikute kohta, mõningaste eranditega, kelleks on näiteks Riigikogu liige, Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liige jt kõrged riigiametnikud, keda puudutavad erisused on sätestatud eraldi peatükis; samuti lubab seadus teha erisusi isikule, kellel on diplomaatiline puutumatus või välislepingus ettenähtud muud eesõigused. Seega Eesti õigus on kooskõlas artikli 11 lõike 2 põhimõttega. Artikli 11 lõikes 3 sätestatakse, et isikule, kelle suhtes on algatatud menetlus seoses kadunuks jääma sundimise kuriteoga, tagatakse õiglane kohtlemine menetluse kõigis staadiumides. Isikule, kes on antud kohtu alla seoses kadunuks jääma sundimise kuriteoga, saab osaks õiglane kohtulik arutamine seadusega ettenähtud pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus. Lähtuvalt Euroopa Inimõiguste Kohtu18 (EIK) praktikast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni19 (EIÕK) artikli 6 kohaldamisel on Eestis kujunenud arusaam, et kohtumenetluste (eriti aga kriminaalmenetluse) kulgemine peab olema allutatud eri põhimõtete omalaadsele kompleksile, mida nimetatakse ausa menetluse printsiibiks. See printsiip sisaldab nt ka kõnesolevas artiklis rõhutatud õigust kohtuasja arutamisele sõltumatu kohtu poolt. Kuna Eesti on EIÕK osalisriik, laieneb meile ka kohustus järgida EIÕK artiklis 6 sätestatud õigust õiglasele kohtupidamisele. Eesti õiguses sätestab menetlusosalise õiguste tagamise kriminaalmenetluses KrMS § 8 (nt uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustuse seaduses sätestatud juhtudel menetlustoimingut rakendades selgitada menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi jne). Isikuvabaduse tagamist ja inimväärikuse austamist kriminaalmenetluses rõhutab KrMS § 9. Sellest tulenevalt kattub konventsiooni artiklis 11 lõikes 3 sätestatu vastavate põhimõtetega Eesti kriminaalmenetluses. Artikkel 12 Artikli 12 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik tagab, et üksikisikul, kes väidab, et teatav isik on kadunuks jääma sunnitud, on õigus sellekohased asjaolud esitada pädevatele ametiasutustele, kes kontrollivad väidet viivitamata ja erapooletult ning alustavad vajaduse korral kohe põhjalikku ja erapooletut uurimist. Vajaduse korral võetakse asjakohased meetmed tagamaks, et kaebuse esitaja, tunnistajad, kadunuks jäänud isiku sugulased ja nende kaitsja ning uurimises osalevad isikud oleksid kaitstud igasuguse väärkohtlemise või hirmutamise eest seoses kaebuse või esitatud tõenditega. Konventsiooni sättes toodu on Eesti õiguses reguleeritud KrMS §-st 6 tuleneva kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttega, s.t kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud ja puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus. KrMS § 193 lg 1 järgi alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Ajendiks on kuriteoteade, mida on võimalik uurimisasutusele või prokuratuurile esitada suuliselt või kirjalikult (KrMS § 195 lg 1). Seega on isikule tagatud võimalus esitada teavet pädevatele ametiasutustele seoses kuriteo võimaliku toimepanemisega. Kaebuse esitajale, tunnistajatele, ohvri sugulastele jt konventsiooni sättes toodud isikutele on Eesti õiguses tagatud kaitse tunnistajakaitse kaitseabinõude kohaldamise kaudu. Tunnistajakaitse

18 https://www.echr.coe.int/ 19 https://www.riigiteataja.ee/akt/13320295

11

seaduse20 (TuKS) §-s 5 on sätestatud tunnistajakaitse alla võetavad isikud, kes kõik kvalifitseeruvad

konventsiooni kõnesolevas sättes loetletu hulka. Vastavalt TuKS §-le 18 on tunnistajakaitse kaitseabinõud nt kaitstava isiku varjatult üleviimine ohutusse paikkonda või asukohta, kaitstava isiku ja tema vara füüsiline kaitse, kaitstavale enesekaitsevahendite võimaldamine jpt. KrMS-i ja TuKS-i vastavad regulatsioonid kattuvad seega kõnealuses konventsioonis sätestatuga. Artikli 12 lõikes 2 sätestatakse, kui on põhjust arvata, et isik on kadunuks jääma sunnitud, alustavad selle artikli lõikes 1 nimetatud ametiasutused uurimist ka juhul, kui ametlikku kaebust ei ole esitatud. KrMS § 193 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave ning alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (§ 194). KrMS § 197 selgitab, mida mõista kuriteole viitava muu teabe all. Nimelt võib kriminaalmenetluse ajendiks olla prokuratuuri või uurimisasutuse sedastatud teabelevis avaldatud kuriteole viitav teave. Nii on ametiasutustel võimalus alustada uurimist ka näiteks ajaleheartiklis ilmunud teabele tuginedes ehk ametlikku kaebust konventsiooni sätte tähenduses saamata. Artikli 12 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik tagab, et lõikes 1 nimetatud ametiasutustel: a) on vajalikud volitused ja vahendid uurimise tõhusaks korraldamiseks, sealhulgas juurdepääs uurimise jaoks olulistele dokumentidele ja muule teabele; b) on juurdepääs (vajaduse korral sellise kohtu eelneval loal, kes otsustab kõnealuse küsimuse viivitamata) igale kinnipidamiskohale või muule kohale, kui on põhjust arvata, et kadunuks jäänud isik võib seal viibida. Kõnealuse konventsiooni eesmärki kannab Eesti õiguses KrMS § 32, mille järgi on uurimisasutusel (KrMS § 31 lg järgi on uurimisasutused oma pädevuse piires Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Konkurentsiamet, Sõjaväepolitsei, Keskkonnaamet ning Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla, kes täidavad uurimisasutuse ülesandeid vahetult või nende hallatavate või kohalike asutuste kaudu) õigus KrMS-s nimetatud menetlustoiminguid iseseisvalt teha, kui menetlustoiminguks ei ole vaja kohtu luba või prokuratuuri luba või korraldust. Samuti on uurimisasutusel õigus nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi või vajalike andmete esitamist (KrMS § 32 lg 2). Ametiasutuse juurdepääsu uurimise jaoks olulisele teabele, kinnipidamiskohale või muule kohale konventsiooni sätte mõttes aitavad tagada erinevad KrMS-s sätestatud menetlus- ja uurimistoimingud. Ennekõike võimaldab juurdepääsu KrMS §-s 91 jj sätestatud läbiotsimise regulatsioon. Läbiotsimise eesmärk ongi leida kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks või konfiskeerimiseks arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. KrMS § 91 kohaselt toimetatakse läbiotsimist prokuratuuri määruse või kohtumääruse alusel. Artikli 12 lõikes 4 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada uurimist takistav tegevus ja selle eest karistada. Osalisriik tagab eelkõige, et kadunuks jääma sundimise kuriteo toimepanekus kahtlustatavad isikud ei saaks mõjutada uurimise kulgu, avaldades survet kaebuse esitajale, tunnistajatele, kadunuks jäänud isiku sugulastele või nende kaitsjale või uurimises osalevatele isikutele või hirmutades või ähvardades neid. Kõnesolevas artiklis kirjeldatu on kooskõlas Eesti õigusega, kuna riigisiseselt on kriminaliseeritud õigusemõistmisvastane tegevus. Õigusemõistmisvastaste süütegude all peetakse silmas olulisi kõrvalekaldeid kriminaalmenetluses, väärteomenetluses, samuti tsiviil- ja halduskohtumenetluses ning kohtulahendite täitmist reguleerivas korras. Nii on KarS-i järgi karistatav kohtunikule, rahvakohtunikule, uurijale, prokurörile, kaitsjale, kannatanu esindajale ja tema lähedasele raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 302) ning vägivald nende suhtes (§ 303). Süüteoks loetakse ka süüteomenetluse teadvalt ebaseaduslik lõpetamine (§ 3113); tõendi kõrvaldamine ja kunstlik loomine (§ 316); menetlusosalise, tunnistaja, kannatanu, eksperdi ja tõlgi ilmumise takistamine (§ 317); tunnistaja, kannatanu ja tõlgi poolt kohustuste täitmisest keeldumine (§ 318); valeütlus ja valevanne (§ 320); vale

20 https://www.riigiteataja.ee/akt/129062012046

12

eksperdiarvamus ja valetõlge (§ 321); sundimine valeütlust ja vale eksperdiarvamust andma ning valetõlget tegema (§ 322) ja kahtlustatava, süüdistatava, kohtualuse, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja, eksperdi, tõlgi ja kannatanu suhtes vägivalla toimepanemine (§ 323). Juhul, kui konkreetne juhtum annab alust arvata, et kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolusid teada võiva isiku suhtes on olemas reaalne õigusvastaste mõjutuste alla sattumise oht, võimaldab TuKS § 6 kohaldada konventsiooni sättes esitatud isikutele tunnistajakaitset, kuna tegemist on potentsiaalsete tunnistajakaitse alla võetavate isikutega ka TuKS § 5 mõttes. Artikkel 13 Artikli 13 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriikide vahelisel väljaandmisel ei käsitata kadunuks jääma sundimise kuritegu poliitilise kuriteona ega poliitilise kuriteoga seotud kuriteona ega poliitiliste motiividega kuriteona. Seega ei või sellisest kuriteost tingitud väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes kõnealustel põhjustel. Välisriigile isiku väljaandmise esmaseks eelduseks on rahvusvahelise koostöö lubatavus KrMS § 436 tähenduses. Näiteks võib Eesti keelduda rahvusvahelisest koostööst, kui see võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve (KrMS § 436 lg 1 p 1). Suhetes Euroopa Liiduga on oluline sama paragrahvi lg 11, mille kohaselt Eesti ei või keelduda rahvusvahelisest koostööst Euroopa Liidu liikmesriigiga põhjusel, et tegu on poliitilise kuriteoga, poliitilise kuriteoga seotud kuriteoga või poliitiliselt motiveeritud kuriteoga, kui seaduses või välislepingus ei ole sätestatud teisiti. Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide puhul sellist kriteeriumit pole. Sellisel juhul tuleb lähtuda üldreeglist, et Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel, kui isiku suhtes on taotlevas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või kui jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud talle karistuseks vangistus (KrMS § 438) ning ei esine lisaks KrMS §-s 436 toodule §-s 440 sätestatud väljaandmist välistavaid asjaolusid. Nii pole KrMS § 440 lg 1 p 1 järgi isiku väljaandmine välisriigile lubatud mh siis, kui väljaandmistaotluse aluseks on poliitiline kuritegu väljaandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokollide tähenduses, v.a KrMS § 436 lõikes 11 sätestatud juhul. 27.07.1997. a Eesti suhtes jõustunud väljaandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli 21 artikli 1 punkti a tähenduses ei loeta poliitiliseks kuriteoks inimsusvastaseid kuritegusid. Järelikult ei oleks ka Eesti õiguses kadunuks jääma sundimine käsitletav poliitilise kuriteona. Artikli 13 lõikes 2 sätestatakse, et kadunuks jääma sundimise kuritegu tuleb enne konventsiooni jõustumist lisada kõigisse osalisriikide vahel sõlmitud olemasolevatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. Eesti õiguses on väljaandmine reguleeritud KrMS 19. peatükis, mis reguleerib rahvusvahelist koostööd kriminaalmenetluses, täpsemalt selle peatüki teises jaos, ja siin ei ole vastuolu artikli 13 lõikega 2. Eestil ei ole praegu sõlmitud väljaandmislepinguid konventsiooni osalisriikidega. Artikli 13 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriigid kohustuvad lisama kadunuks jääma sundimise kuriteo nende vahel tulevikus sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. Eesti õiguses on väljaandmine reguleeritud KrMS 19. peatükis, mis reguleerib rahvusvahelist koostööd kriminaalmenetluses, täpsemalt selle peatüki teises jaos, ja siin ei ole vastuolu artikli 13 lõikega 3. Artikli 13 lõikes 4 sätestatakse, et kui osalisriik, kes on väljaandmise sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, saab väljaandmistaotluse teiselt osalisriigilt, kellega ta ei ole sõlminud väljaandmislepingut, võib ta kadunuks jääma sundimise kuriteo puhul käsitada väljaandmise õigusliku alusena konventsiooni. Eesti seadused ei ole sidunud väljaandmist sellekohase lepingu olemasoluga. Väljaandmine on reguleeritud KrMS 19. peatükis, mille § 433 lg 1 jj sätestab muu hulgas, et rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab väljaandmist välisriigile. Lõige 2 sätestab, et rahvusvahelises

21 https://www.riigiteataja.ee/akt/78644

13

koostöös lähtutakse KrMS 19. peatükis sätestatust, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, EL-i õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisti. Seega on võimalik kõnesolevat konventsiooni vajaduse korral rakendada. Artikli 13 lõikes 5 sätestatakse, et osalisriigid, kes ei ole väljaandmist sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, tunnistavad kadunuks jääma sundimise kuriteo kuriteoks, mille puhul kohaldatakse vastastikust väljaandmist. KrMS § 438 sätestab, et Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel, kui isiku suhtes on taotlevas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või kui jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud talle karistuseks vangistus. Kuna kõnesoleva konventsiooniga on Eesti tunnistanud, et kadunuks jääma sundimine mahub mõne olemasoleva kuriteokoosseisu alla ja KrMS § 438 ega ka muud sätted KrMS 19. peatükis, mis käsitleb rahvusvahelist koostööd kriminaalmenetluses, ei välista nimetatud kuriteo puhul väljaandmist, siis on Eesti õigus artikli 13 lõikega 5 kooskõlas. Artikli 13 lõikes 6 sätestatakse, et väljaandmise suhtes rakendatakse kõigi juhtumite korral taotluse saanud osalisriigi õiguse või kohaldatavate väljaandmislepingute tingimusi, sealhulgas eelkõige väljaandmiseks nõutava minimaalse karistusega seotud tingimusi ja põhjusi, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib väljaandmisest keelduda või esitada selle suhtes teatavaid tingimusi. Väljaandmine toimub KrMS 19. peatükis sätestatud kriminaalasjades tehtava rahvusvahelise koostöö reeglite kohaselt. Seejuures KrMS § 439 sätestab välisriigile isiku väljaandmise üldtingimused, sh asjakohased tähtajad – isiku väljaandmine tema suhtes välisriigis kriminaalmenetluse jätkamiseks on lubatud, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mis on karistatav vähemalt üheaastase vangistusega; isiku väljaandmine tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks on lubatud, kui tal on kandmata vähemalt neli kuud vangistust. Artikli 13 lõige 6 on kooskõlas Eesti õigusega. Artikli 13 lõikes 7 sätestatakse, et konventsiooni ei tõlgendata nii, et see kehtestab väljaandmiskohustuse, kui taotluse saanud osalisriigil on põhjendatud alust arvata, et taotlus on esitatud isiku vastutusele võtmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, kodakondsuse, etnilise päritolu, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise alusel või et taotluse rahuldamine kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eelnimetatud põhjusel. KrMS § 436 lõige 1 punkt 3 sätestab, et Eesti Vabariik keeldub rahvusvahelisest kriminaalmenetlusalasest koostööst, kui on alust arvata, et abi taotletakse isiku süüdistamiseks või karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. Seega KrMS-i säte toetab konventsiooni artikli 13 lõiget 7. Artikkel 14 Artikli 14 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriigid osutavad üksteisele kõige tõhusamat vastastikust õigusabi seoses kadunuks jääma sundimise kuriteo puhul algatatud kriminaalmenetlustega, esitades sealhulgas kõik nende käsutuses olevad tõendid, mis on menetluse jaoks vajalikud. KrMS § 433 lg 1 sätestab, et rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab ka riikide vastastikust abi kriminaalasjades. Täpsemalt reguleerib Eesti õiguses vastastikust abistamist kriminaalasjades, sh abistamistaotluse esitamist Eesti poolt välisriigile ja välisriigilt saabunud abistamistaotluse menetlemist Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris22, KrMS § 460 jj. Samuti näeb KrMS § 471 ette kuritegude kohtueelse uurimise tulemuslikkuse huvides riikidevahelise uurimisrühma moodustamise võimaluse. Välisriigis kogutud tõendite arvestamist tõenditena Eesti Vabariigis reguleerib KrMS § 65, mille lg 1 järgi on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Seega on rahvusvahelise kriminaalmenetlusealase koostöö ja uurimisrühmade moodustamise lubatavuse näol Eesti õiguses olemas konventsiooni kõnealust sätet järgiv regulatsioon.

22 https://www.prokuratuur.ee

14

Artikli 14 lõikes 2 sätestatakse, et sellise vastastikuse õigusabi suhtes kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi õigusega või kohaldatavate vastastikuse õigusabi lepingutega ettenähtud tingimusi, sealhulgas eelkõige tingimusi seoses põhjustega, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib vastastikuse õigusabi andmisest keelduda või selle suhtes tingimusi esitada. Olukorras, kus Eesti riigile saabub õigusabi taotlus teiselt osalisriigilt kõnesoleva sätte mõttes, kontrollib Justiitsministeerium KrMS § 462 lg 1 kohaselt esmalt välisriigist saabunud abistamistaotluse nõuetekohasust. Nõuetekohane taotlus edastatakse Riigiprokuratuurile. Riigiprokuratuur kontrollib omakorda taotluse täitmise lubatavust ja võimalikkust ning edastab selle täitmiseks pädevale õigusasutusele (KrMS § 462 lg 2). Abistamistaotlus on lubamatu samadel alustel kui rahvusvaheline koostöö. Nii on KrMS § 436 lg 1 kohaselt õigustatud õigusabi andmisest keeldumine, kui see võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve; kui õigusabi taotlus on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega; kui on alust arvata, et abi taotletakse isiku süüdistamiseks või karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. Juhul, kui Riigiprokuratuur leiab, et nõuetekohane abistamistaotlus on Eesti õiguse alusel lubatud ja selle taotluse täitmine on ka võimalik, täidetakse abistamistaotlust lähtudes KrMS-st. Välisriigi taotlusel võidakse KrMS § 463 lg 1 järgi taotluse täitmisel lähtuda ka menetlusnormidest, mis erinevad KrMS-is sätestatutest, kui see pole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Järelikult on KrMS-i õigusabi taotluse esitamist ja lahendamist puudutav regulatsioon kooskõlas konventsiooni kõnesoleva sättega. Artikkel 15 Artiklis 15 sätestatakse, et osalisriigid teevad omavahel koostööd ning abistavad üksteist kõige tõhusamal viisil, et anda abi kadunuks jääma sundimise ohvritele, otsida kadunuks jäänud isikuid, teha kindlaks nende asukoht ja nad vabastada ning nende surma korral nad matmispaigast välja kaevata, nende isikud kindlaks teha ja säilmed tagastada. Kõnesolev säte kattub KrMS-is ette nähtud kriminaalasjades vastastikuse abistamise regulatsiooniga. Vt artikli 14 seletusi. Artikkel 16 Artikli 16 lõikes 1 sätestatakse, et ükski osalisriik ei saada välja, ei saada tagasi (pr k refouler), ei anna üle ega anna välja isikut teisele osalisriigile, kui on põhjendatud alust arvata, et kõnealust isikut võiks ohustada kadunuks jääma sundimine. Artikli 16 lõikes 2 sätestatakse, et otsustada, kas kõnealune oht on olemas, võtavad pädevad ametiasutused arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral seda, kas asjaomases riigis esineb pidevalt raskeid, jämedaid või massilisi inimõiguste rikkumisi või raskeid rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. KrMS-i rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö ja välisriigile isiku väljaandmise lubatavust sisaldavad normid ei sätesta iseenesest kadunuks jääma sundimise ehk Eesti õiguses sellele vastavate KarS-i koosseisude (§ 135 või § 136) toimepanemise ohtu isiku väljasaatmist piirava asjaoluna. Samas sätestab väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse23 (VSS) § 171 lg 1, et välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua EIÕK-i artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. EIÕK artikli 3 järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Nii on kadunuks jääma sundimine selgelt hõlmatud EIÕK artiklis 3 sätestatuga. VSS § 171 lg-s 1 viidatud ÜRO konventsiooni artikli 3 lõike 1 järgi on riikidel keelatud isiku teise riiki välja või tagasi saatmine, samuti väljaandmine, kui on tõsine alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine. Kadunuks jääma sundimist on võimalik konventsiooni artikli 1 lõike 1 tähenduses kvalifitseerida piinamisena.

Eesti kodanike jaoks sätestab PS § 36 lg 1, et ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras.

23 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023125

15

Väljaandmise otsustab seejuures Vabariigi Valitsus. Väljaantaval Eesti kodanikul on õigus ka väljaandmist Eesti kohtus vaidlustada. Eesti kodaniku emigreeruma sundimine on PS-ga keelatud.

Seega on Eesti õiguses olemas asjaomased sätted takistamaks Eesti kodanike ja isikute, kes ei ole Eesti kodanikud ja keda võiks välisriigis ohustada kadunuks jääma sundimine, väljasaatmine. Artikkel 17 Artikli 17 lõikes 1 sätestatakse, et kedagi ei tohi salaja kinni pidada. Eesti õiguses on isikutele tagatud füüsilise vabaduse kaitse meelevaldse vahistamise või kinnipidamise eest PS § 20 kaudu, mille kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele, vabaduse võib võtta üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Meelevaldsus tähendab seadusliku aluse ja asjakohase kohtuliku kontrolli puudumist. Vabaduse võtmine iseenesest võib toimuda kolmes erinevas vormis – kinnipidamine (kõige kergem, lühiajaline, näiteks isiku kindlakstegemiseks, ei vaja kohtu luba), vahistamine ehk arreteerimine (kriminaalmenetluse läbiviimiseks, vajab kohtu luba) ja vangistus ehk vabadusekaotuslik karistus süüdimõistva otsuse põhjal. Kõigil kolmel juhul on isikutele riigisiseses õiguses lõppastmes antud põhiseaduslik garantii omavolilise vabaduse piiramise ja vabaduse võtmise eest, kuna vastav tegevus peab alati toimuma menetlusseadustikes sätestatud alustel ja korras. Sellest tulenevalt ei ole Eesti õiguskorras aktsepteeritud ka isiku salaja kinni pidamine. Artikli 17 lõikes 2 sätestatakse, ilma et see piiraks osalisriigi muude rahvusvaheliste kohustuste täitmist seoses vabaduse võtmisega, tagab osalisriik, et tema õigusaktides: a) kehtestatakse tingimused, mille alusel saab anda vabaduse võtmise korralduse; b) esitatakse ametiasutused, kellel on lubatud anda vabaduse võtmise korraldus; c) tagatakse, et kõiki vabaduse kaotanud isikuid hoitakse üksnes ametlikult tunnustatud ja ametliku järelevalvega vabadusekaotuse täideviimise kohas; d) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul lubatakse üksnes õigusaktidega sätestatud tingimustel pidada sidet ja kohtuda oma perekonna, oma kaitsja või muu tema valitud isikuga või kui vabaduse kaotanud isik on välismaalane, lubatakse tal sidet pidada oma konsulaarasutusega kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise õigusega; e) tagatakse, et pädevatel ning õiguslikult volitatud ametiasutustel ja institutsioonidel on vajaduse korral kohtu eelneval loal juurdepääs vabaduse kaotanud isiku vabadusekaotuse täideviimise kohale; f) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul või kui kadunuks jääma sundimise kahtluse korral ei saa vabaduse kaotanud isik ise seda õigust kasutada, siis õigustatud huvi omaval isikul, näiteks vabaduse kaotanud isiku sugulastel või nende esindajal või kaitsjal, on alati õigus pöörduda kohtusse, et kohus saaks viivitamata otsustada, kas vabaduse võtmine on seaduslik, ning teha vabastamismääruse, kui vabaduse võtmine ei ole seaduslik. PS §-s 20 on sätestatud, millal on õigustatud vabaduse võtmine seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Selleks on nt süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmine, kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks jt. Seega on Eesti õiguses PS-i tasandil sätestatud ammendavad alused, millal on vabadusõiguse riive õigustatud, s.t avalikul võimul puudub voli kehtestada ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks. Eeltoodust lähtuvalt on Eesti õiguses sätestatud tingimused kõnesoleva sätte punkti a mõttes, mille alusel on võimalik vabaduse võtmise korraldust anda. Vabaduse võtmine on avaliku võimu, s.o riigivõimu akt, milleks on õigustatud selleks seaduses toodud tingimuste olemasolul ja korras selgelt määratud ametiisikute ring, vastavad organid ja asutused ja mis on sätestatud erinevates õigusaktides. Nii sätestab nt KrMS § 130 lg 2, et kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks peab prokuratuur esitama taotluse ning eeluurimiskohtunik või kohtunik andma loa vastavalt määruse või kohtumääruse alusel; tsiviilkohtumenetluse seadustiku24 (TsMS) § 47 lg 1 järgi on aresti kohaldamiseks tsiviilkohtumenetluses vaja nt kohtu määrust. Seega ühtib Eesti õigus, sätestades vabaduse võtmise korralduse andmiseks õigustatud isikud, konventsiooni artikli 17 lõike 2 punktiga b.

24 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023096

16

Vabaduse kaotanud isikutele on vangistusseaduse25 (VangS) § 6 lg 2 näol tagatud vangistuse täideviimise korraldamine kinnises vanglas või avavanglas. VangS on sätestatud ka kinnise vangla ja avavangla üldtingimused, ülerahvastatuse keeld, eraldihoidmise printsiip jne. Samuti peab VangS § 23 jj silmas konventsiooni sätte p-s d rõhutatud vabaduse kaotanud isiku kinnipidamisasutuse välist suhtlemist. VangS § 23 lg 2 järgi peab vanglateenistus soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist vältimaks kinnipeetava suhtlussideme katkemist perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega. VangS § 26 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval ka õigus piiramatult kohtuda oma kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku ja oma riigi konsulaartöötajaga ning tõestamistoimingu tegemiseks notariga. Kokkusaamised toimuvad segamatult. Sellest tulenevalt on Eestis VangS-ga vabaduse kaotanud isikule juba praeguseks tagatud kõnesoleva sätte p-s d toodud suhtlemisõigus. Eesti õigus on kooskõlas ka punktis e sätestatuga, kuna mitmete seaduste ja määrustega on teatud isikutele antud ligipääs vabadusekaotuse täideviimisele kohale. Nt õiguskantsleri seaduse26 § 27 kohaselt on õiguskantsleril võimalus teha mh kontrollkäiku vanglasse ja arestimajja. Kontrollkäiku võib teha ka ette teatamata. Justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja27 §-ga 29 on määratud isikute ring, kellele on lubatud kinnipeetava isikliku toimikuga tutvumine, siseministri 27.09.2011. a määrusega nr 21 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja28 § 4 sisaldab aga nimekirja, keda lubatakse arestimajja (nt arestimaja tööd kontrolliv politseiametnik, prokurör seoses tööülesannete täitmisega jt). PS § 15 lg 1 järgi on isikul, kes leiab, et temalt on võetud vabadus õigusliku aluseta, õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks konventsiooni kõnealuse sätte punkti f mõttes kohtusse. Kohtulik kaitse kehtib nii kriminaal-, tsiviil- kui ka halduskohtumenetlusele. Nii on KrMS § 136 kohaselt vahistatul ja tema kaitsjal kriminaalmenetluses võimalik vahistamist vaidlustada määruskaebuse esitamisega. TsMS § 48 annab isikule, kelle suhtes on tsiviilkohtumenetluses kohaldatud aresti, esitada arestimääruse peale määruskaebus. Siiski puudub Eesti õiguses kooskõla punktiga f selles, mis puudutab vabaduse kaotanud isiku sugulaste kaebeõigust. Eesti õiguse järgi on kohtusse võimalik pöörduda oma subjektiivsete õiguste kaitseks, kolmandate isikute kaitse eesmärgil kohtusse pöördumist õiguskord ei aktsepteeri. Artikli 17 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik tagab, et vabaduse kaotanud isikute kohta koostatakse üks või mitu ajakohast ametlikku registrit ja/või dokumenti, mida hoitakse korras ning mis tehakse taotluse korral viivitamata kättesaadavaks igale kohtule või muule pädevale ametiasutusele või institutsioonile, kes on selleks volitatud asjaomase osalisriigi õiguse või asjakohase rahvusvahelise õigusakti alusel, mille osaline asjaomane riik on. Selles/nendes sisaldub vähemalt järgmine teave: a) vabaduse kaotanud isiku andmed; b) isikult vabaduse võtmise kuupäev, kellaaeg ja koht ning isikult vabaduse võtnud ametiasutuse andmed; c) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus ja vabaduse võtmise põhjused; d) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus; e) vabadusekaotuse täideviimise koht, sinna vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg ning vabadusekaotuse täideviimise koha eest vastutav ametiasutus; f) andmed vabaduse kaotanud isiku tervisliku seisundi kohta; g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht; h) vabastamise või teise kinnipidamiskohta üleviimise kuupäev ja kellaaeg, sihtkoht ning üleviimise eest vastutav ametiasutus. Kõnealune konventsiooni säte kattub VangS §-s 51 sätestatuga, mis kohustab Vabariigi Valitsust asutama riigi infosüsteemi kuuluva andmekogu kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja

kriminaalhooldusaluste kohta (edaspidi vangiregister). VangS § 52 kohaselt on vangiregistrisse kantud andmed ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks. Andmeid väljastatakse üksnes

seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga ettenähtud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele või andmekogudele. VangS § 53 sisaldab loetelu vangiregistrisse kantavatest andmetest ning lisaks sätestatakse lõikes 4, et

25 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023114 26 https://www.riigiteataja.ee/akt/126052020011 27 https://www.riigiteataja.ee/akt/129122022061 28 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122023005

17

andmekogusse kantavate andmete täpne koosseis ning andmeandjate ammendav loetelu sätestatakse andmekogu põhimääruses, mille on kehtestanud Vabariigi Valitsus 01.03.2018. a määrusega nr 1929. VangS-is ja vangiregistri põhimääruses täpsustatud loetelu on vastavuses artikli 17 lõikes 3 nõutavaga. Artikkel 18 Artikli 18 lõikes 1 sätestatakse, et kui artiklitest 19 ja 20 ei tulene teisiti, tagab osalisriik selle teabe suhtes õigustatud huvi omavale isikule, näiteks vabaduse kaotanud isiku sugulastele või nende esindajale või kaitsjale, juurdepääsu vähemalt järgmisele teabele: a) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus; b) isikult vabaduse võtmise ning vabadusekaotuse täideviimise kohta vastuvõtmise kuupäev, kellaaeg ja koht; c) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus; d) vabaduse kaotanud isiku asukoht, sealhulgas teise vabadusekaotuse täideviimise kohta üleviimise korral sihtkoht ja üleviimise eest vastutav ametiasutus; e) vabastamise kuupäev, kellaaeg ja koht; f) andmed vabaduse kaotanud isiku tervisliku seisundi kohta; g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht. KrMS § 4081 lg 1 mõtte kohaselt avalikustatakse jõustunud kohtuotsus ja jõustunud kohtumäärus isiku kuriteos süüdi tunnistamise ja koos talle võimaliku karistusena määratud vangistusega arvutivõrgus. Kohtulahendis avalikustatakse süüdistatava nimi ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg (KrMS § 4081 lg 2). Kuna tegemist on avalike andmetega, on nimetatud teabele juurdepääs olemas igaühel, sh kõnesolevas sättes toodud isikutel. Jõustunud kohtulahend kujutab endast avaliku teabe seaduse30 (AvTS) § 28 lg 1 p 29 tähenduses sellist teavet, mille teabevaldaja (kohus) on kohustatud avalikustama. Erinevalt vabaduse võtmise otsuse teinud ametiasutusest (kohus), mis nähtub jõustunud kohtulahendist ja millele on ligipääs olemas vabaduse kaotanud isiku sugulastel või nende esindajal, on konventsiooni kõnesoleva sätte punktides b–f toodud teabe puhul tegemist isikuandmetega, mille töötlemine on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmääruses) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88)31 (edaspidi lühendatult üldmäärus) ning olenevalt olukorrast võib andmetöötlusele kohalduda ka õiguskaitseasutuste direktiiv32 ja isikuandmete kaitse seadus33 (IKS). Üldmääruse artiklis 4 on kirjas mõisted, punkti 2 kohaselt on isikuandmete töötlemine igasugune isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas avalikustamine. Siin artiklis tuleb arvestada, et kriminaalmenetluse puhul on tegemist on õiguskaitseasutuste andmetöötlusega, mida reguleerib IKS. Küll aga peale kohtulahendi avalikustamist toimub edasine andmetöötlus juba üldmääruse alusel ning selleks tuleb luua õiguslik alus asutusele teabe töötlemiseks üldmääruse art 6 lg 1 p e mõttes. Seega tuleb seda nõuet täiendavalt analüüsida ja ette näha asutus, kellel on sellise teabe välja andmise kohustus ning vajadusel täiendada vastavalt õigusakte, määrates kindlaks ka selle, milline teave välja antakse ning millist teavet ei väljastata. Samuti tuleb ette näha ka isikute ringi, kellele teabe andmine on lubatud. Vabaduse kaotanud isikutel või nende esindajatel on IKÜM artikkel 15 kohaselt õigus tutvuda andmetega. Teistele isikutele tuleb andmetega tutvumiseks luua õiguslik alus. Lisaks tuleb silmas pidada, et isikutel on võimalik andmetega tutvuda ka õigustatud huvi alusel juhul kui andmed ei sisalda eriliiki isikandmeid. Samuti lubab üldmääruse artikkel 6 ka teatud erandeid. Isikuandmete

29 https://www.riigiteataja.ee/akt/116032021005 30 https://www.riigiteataja.ee/akt/107032023011 31 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R0679 32 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32016L0680 33 https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023011

18

töötlemine on punkti d kohaselt seaduslik, kui isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti või mõne muu füüsilise isiku eluliste huvide kaitsmiseks, ning punkti f kohaselt, kui isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps. Erandliku töötlemise lubatavus on reguleeritud täpsemini üldmääruse artiklis 9. Kuna see haakub rohkem konventsiooni artikliga 19, siis käsitletakse üldmääruse artiklit 9 selle selgituste juures. Samuti tagatakse kinnipeetava omastele sarnaselt konventsiooni kõnesoleva sätte punktis g nõutule info vabaduse kaotanud isiku surma kohta vanglateenistuse poolt. Juurdepääs kogu sättes toodud teabele on kindlasti olemas vabaduse kaotanud isiku kaitsjal tulenevalt tema positsioonist. Seda aitab mh tagada VangS § 26, mis käsitleb kinnipeetava õigust piiramatult kohtuda oma kaitsjaga. Eesti õigus katab ära osaliselt artikli 18 lõikes 1 nõutust, kuid täiendavalt tuleb analüüsida seda, milline teabevaldaja on kohustatud nimetatud teavet väljastama ning millisel õiguslikul alusel. Samuti tuleb ette näha piirangud, millal teavet ei väljastata ja kuidas tuleb toimida kriminaalmenetluses kogutud teabega, mis on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks ja mida AvTS § 35 lg 1 punkti 1 kohaselt ei väljastata. Artikli 18 lõikes 2 sätestatakse, et vajaduse korral võetakse asjakohased meetmed, et kaitsta selle artikli lõikes 1 nimetatud isikuid ja uurimises osalevaid isikuid väärkohtlemise, hirmutamise või karistamise eest, mis on seotud teabe otsimisega vabaduse kaotanud isiku kohta. Ka siin lõikes tuleb eristada, millises etapis kohaldub IKS ja millises üldmäärus ning täiendavalt analüüsida, kas olemasolevad õigusaktid tagavad konventsioonis nõutu täises mahus. Kriminaalmenetluse seadustikus on kirjas artiklis 18 nimetatud isikute kaitsmiseks mitmeid meetmeid. Näiteks KrMS § 12 kohaselt võib kohtuistungi kuulutada kinniseks, kui see on vajalik muu hulgas kannatanu huvides või kohtumenetluse poole või tunnistaja kaitseks. KrMS § 67 võimaldab raskest kuriteost või erandlikest asjaoludest tulenevalt muuta tunnistaja kriminaalmenetluses tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks. Täiendavalt on võimalik rakendada TuKS-is sätestatut. KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse ka kannatanule tunnistaja kohta sätestatut. Nii kannatanu kui tunnistaja võivad kasutada kriminaalmenetluses kaitsja või esindaja abi, sealhulgas märgitakse § 41 lõikes 3, et kui kohus leiab, et kannatanu huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise. TuKS § 3 kohaselt loetakse õigusvastaseks mõjutuseks kuritegelikesse ühendustesse kuuluvate isikute või kuriteos kahtlustatavate, süüdistatavate või süüdimõistetute või nende huvides tegutsevate teiste isikute sellist tegevust, mis on suunatud kriminaalmenetluses tõendeid andva isiku psüühilisele või füüsilisele mõjutamisele eesmärgiga sundida teda loobuma tõendite andmisest või muutma varem antud ütlusi, samuti tegevust, mis ohustab sama seaduse §-s 5 nimetatud isikute (kaitstavate isikute ja nende perekonnaliikmete) elu või tervist või vara. Kaitstavad isikud TuKS § 5 lõike 2 tähenduses on: 1) kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolusid teada võivad isikud, kelle suhtes on olemas reaalne õigusvastaste mõjutuste alla sattumise oht; 2) uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu ametnikud, kelle suhtes on olemas reaalne oht sattuda õigusvastaste mõjutuste alla, mille eesmärk on sundida menetlejat toimima ebaobjektiivselt või loobuma oma ametialaste õiguste rakendamisest või kohustuste täitmisest, aga ka menetlejale kätte maksta tema ametialase tegevuse eest; 3) isik, kes on kriminaalmenetluses kannatanu ja kelle suhtes on olemas reaalne õigusvastaste mõjutuste alla sattumise oht või kui kuriteos kahtlustatav või süüdistatav võib tema suhtes jätkuvalt toime panna isikuvastaseid kuritegusid. Seega on suuresti tagatud artikli 18 lõike 2 nõuded. Lõige 2 märgib, et meetmed tuleb võtta lõikes 1 nimetatud isikute suhtes, kellena on nimetatud vabaduse kaotanud isiku sugulasi ja nende esindajaid ning kaitsjaid. Eelkirjeldatud meetmed ei rakendu esindajatele ja kaitsjatele, kui need ei ole just kaitsealuste perekonnaliikmed. Samas sätestab PS § 13 igaühe õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning PS § 14 deklareerib, et isikute õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Seega on Eesti õigus kooskõlas artikli 18 lõikega 2.

19

Artikkel 19 Artikli 19 lõikes 1 sätestatakse, et isikuandmeid, sealhulgas meditsiinilisi ja geneetilisi andmeid, mis kogutakse ja/või edastatakse seoses kadunuks jäänud isiku otsimisega, kasutatakse või need tehakse kättesaadavaks üksnes kadunuks jäänud isiku otsimise eesmärgil. See ei piira sellise teabe kasutamist kadunuks jääma sundimise kuriteo kohta algatatud kriminaalmenetluses ega heastamist tagava õiguse kasutamisel. IKS sisaldab eraldi neljandat peatükki, mis reguleerib isikuandmete töötlemist õiguskaitseasutuse poolt süüteo tõkestamisel, avastamisel ja menetlemisel ning karistuse täideviimisel. Kui kadunuks jäänud isiku otsimisega tegelevad õiguskaitseasutused, siis IKS §-i 15 kohaselt on õiguskaitseasutusel õigus isikuandmeid töödelda seaduse alusel ja juba eespool nimetatud eesmärgil. IKS-is on täpsemad nõuded isikuandmete töötlemise eesmärgile, kvaliteedile, säilitamisele jne (põhimõtete loetelu IKS §-s 14). Näiteks võib tuua KrMS §-s 91 sätestatud läbiotsimise, mille eesmärk on muuhulgas leida näiteks hoonest tagaotsitav isik. Reeglina võib läbiotsimist toimetada prokuratuuri taotlusel kohtumääruse alusel. Selline näide vastab IKS § 20 lõigetes 1 ja 2 sätestatule, so sätestatud õigusaktis; ja töötlemine on vajalik andmesubjekti või teise füüsilise isiku eluliste huvide kaitseks. Kohtuliku kontrolli nõudega on tagatud ka samas IKS § 20 lõikes 3 nõutavad asjakohased kaitsemeetmed. Artikli 19 lõikes 2 sätestatakse, et isikuandmete, sealhulgas meditsiiniliste ja geneetiliste andmete, kogumisel, töötlemisel, kasutamisel ja säilitamisel ei tohi rikkuda inimõigusi, põhivabadusi ega üksikisiku inimväärikust ega sellist rikkumist põhjustada. Kõnesolevas sättes esitatud põhimõte koguda, töödelda, kasutada ja säilitada isikuandmeid inimõigusi ja põhivabadusi austades on kooskõlas IKS §-s 14 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtetega, mida isikuandmete töötleja järgima peab. Nii on otseses puutumuses kõnealuse konventsiooni sättega seaduslikkuse põhimõte, mis tähendab isikuandmete kogumist seaduslikult ja õiglaselt ja aitab seeläbi tagada inimõiguste ja põhivabaduste austamist. Niisamuti garanteerib seda IKS § 14 punktis 2 reguleeritud eesmärgikohasuse põhimõte, mille järgi on isikuandmeid lubatud koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks. Nõutav on ka punktis 6 sätestatud turvameetmete rakendamine isikuandmete kaitseks, välistamaks isikuandmete loata või ebaseadusliku töötlemise, juhusliku kadumise, hävimise või kahjustumise. Seega võimaldab kehtiv riigisisene regulatsioon tagada isikule inimõiguste ja põhivabaduste kaitse ning inimväärikuse austamise isikuandmetega tehtavates toimingutes. Artikkel 20 Artikli 20 lõikes 1 sätestatakse, et artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust võib piirata üksnes juhul, kui isikut kaitseb seadus ja kui vabadusekaotust kohaldatakse kohtu kontrolli all, seda võib teha üksnes erandkorras, kui see on tingimata vajalik ja õigusaktidega ette nähtud ning kui teabe edastamine võiks kahjustada isiku eraelu puutumatust või turvalisust või takistada kriminaaluurimist, või muudel samaväärsetel põhjustel õigusaktidega ettenähtud korras ning kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise õigusega ja konventsiooni eesmärkidega. Ühelgi juhul ei tohi piirata artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust nii, et seda võiks pidada artiklis 2 määratletud teguviisiks või artikli 17 lõike 1 rikkumiseks.

Vabadusekaotust kohaldatakse kohtu kontrolli all. Kõige laiemalt on vabaduse võtmine sätestatud PS §-des 20 ja 21, mille kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras ja seda loetletud juhtudel – süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks jj. PS § 21 täpsustab, et kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kahe tunni ilma kohtu sellekohase loata. KrMS § 414 reguleerib vangistuse täitmisele pööramist, mis toimub kohtu korraldusel.

Teabe saamise õiguse piiramist reguleerivad sätted IKS § 23 lõikes 2 ja § 24 lõikes 2 käivad selle kohta, millal võib piirata isiku enda kohta käiva teabe saamist. Kuna artikkel 18 räägib teabe suhtes õigustatud huvi omavast isikust, näiteks vabaduse kaotanud isiku sugulastest või nende esindajast või kaitsjast, siis nimetatutele teabe andmise piirangud tuleb täiendavalt õigusaktides ette näha.

Artikli 20 lõikes 2 sätestatakse, ilma et see piiraks isikult vabaduse võtmise seaduslikkust, tagavad osalisriigid artikli 18 lõikes 1 nimetatud isikutele õiguse kiirele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, mis

20

võimaldab saada viivitamata artikli 18 lõikes 1 nimetatud teavet. Seda õigust õiguskaitsevahendile ei tohi mitte ühelgi juhul peatada ega piirata. Osa artikli 18 lõikes 1 nimetatud teabest on avalik ja igaühele kättesaadav ning selle saamiseks ei ole vaja täiendavaid abinõusid rakendada. Osa teabe saamiseks tuleb esitada päring või pöördumine vastava ametiasutuse poole. AvTS § 9 lõige 1 sätestab, et teabevaldaja on kohustatud võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses sätestatud korras. AvTS §-s 46 on sätestatud õiguskaitsevahendina vaide või kaebuse esitamine teabenõude täitmisest keeldumise või mittenõuetekohase täitmise peale. Mis puudutab aga nimetatud isikute abistamist nii vajaliku teabe saamiseks kui muudes asjakohastes toimingutes, siis KrMS § 8 sätestab, et uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale kaitsja abi KrMS-is nimetatud juhtudel või kui isik seda taotleb, samuti tuleb võimaldada edasilükkamatutel juhtudel vahistatud kahtlustatava või süüdistatava taotlusel talle muud õigusabi. Kui isik leiab, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole täitnud oma kohustust nõuetekohaselt, on isikul õigus kaevata uurimisasutuse või prokuratuuri peale KrMS 8 peatüki 5. jaos (§ 228 jj) sätestatu kohaselt. KrMS § 41 võimaldab esindaja kasutamist ka kannatanul ning vajadusel võimaldatakse talle selleks riigi õigusabi. Seejuures on KrMS §-s 47 sätestatud kaitsja õigused, mille hulgas on nimetatud õigus saada vajalikke dokumente ning tutvuda vajaliku infoga. Tunnistaja võimalust kasutada esindaja abi reguleerib KrMS § 671. Seega on Eesti õigus kooskõlas artikli 20 lõikes 2 sätestatud põhimõttega. Artikkel 21 Artiklis 21 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et vabaduse kaotanud isikud vabastatakse viisil, mis võimaldab usaldusväärselt kontrollida, et nad on tegelikult vabastatud. Osalisriik võtab samuti vajalikud meetmed, mis kindlustavad selliste isikute kehalise puutumatuse ja nende võimaluse kasutada täielikult oma õigusi vabastamise ajal, ilma et see piiraks ühtegi kohustust, mis nendel isikutel võib riigisisese õiguse alusel olla. Eesti õiguses reguleerib isiku vabastamist VangS ja selle alusel kehtestatud justiitsministri 25.01.2001. a määrus nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“34. VangS § 761 lg 1 kohaselt annab vanglateenistus isiku vanglast vabastamisel õiendi. Kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 22 järgi paigutatakse vabastamisõiendi koopia koos vabastamisdokumentidega isiklikku toimikusse ja toimik antakse arhiivi. Vabastamisõiendi kättesaamiseks peab kinnipeetav selle koopia allkirjastama. Kinnipeetava vabastamisel teeb ametnik ka vastava märke vangiregistrisse (kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 23). Seega on vabaduse kaotanud isiku vabastamine Eestis dokumenteeritud ning vajadusel kontrollitav. Kõnesoleva artikli teises pooles käsitletud meetmete kasutuselevõttu füüsilise puutumatuse ja teiste õiguste garanteerimiseks vabastamise ajal aitab Eesti õiguses tagada sotsiaalhoolekanne. Nimelt VangS § 60 lg 1 järgi abistatakse kinnipeetavat vabastamise ettevalmistamisel tema majanduslike ja isikliku elu korraldamisega seonduvate küsimuste lahendamisel. Samuti, sarnaselt kinnipidamise ajaga, on ka vabastamise ajal kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava inimväärikuse alandamine, diskrimineerimine või tema õiguste ebaseaduslik piiramine ametiseisundit ära kasutades kuritegu KarS § 324 kohaselt. Sellest tulenevalt võib asuda seisukohale, et Eestis on juba praegu kasutusel meetmed, mis kindlustavad vabaduse kaotanud isikule konventsiooni sättes kajastatud õigused. Artikkel 22 Artiklis 22 sätestatakse, ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, võtab osalisriik vajalikud meetmed, et hoida ära järgmine teguviis ja rakendada selle suhtes sanktsioonid: a) artikli 17 lõike 2 punktis f ja artikli 20 lõikes 2 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamise edasilükkamine või takistamine;

34 https://www.riigiteataja.ee/akt/111022022007

21

b) isikult vabaduse võtmise registreerimata jätmine või sellise teabe registrisse kandmine, mille kohta ametliku registri eest vastutav ametnik teadis või oleks pidanud teadma, et see ei ole õige; c) keeldumine esitada teavet isikult vabaduse võtmise kohta või ebaõige teabe esitamine, kuigi õiguslikud nõuded kõnealuse teabe esitamiseks on täidetud. Eesti seaduses on piisav regulatsioon vajalike meetmete kohta, mis puudutavad isikut, kellelt on võetud vabadus, või tema esindajat või kaitsjat. Lisaks artikli 17 lõikes 2 kirjeldatud PS-ist tulenevale üldsättele ning kirjeldatud menetlusseadustike võimalustele on võimalik kaevata erineva taseme otsuste peale kõrgemalseisvatele organitele. Näiteks KrMS § 318 lõige 1 ütleb, et kui kohtumenetluse pool esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon. Kassatsioonkaebuse esitamist reguleerib § 344 jj. Vahistamist on võimalik vaidlustada KrMS § 136 alusel. Samuti on võimalik esitada kaebus prokuröri tegevuse peale KrMS § 228 kohaselt ning see kaebus lahendatakse § 229 alusel kas prokuratuuris või Riigiprokuratuuris, kuid kui isik ei nõustu nende lahendiga, võib ta edasi kaevata kohtusse § 230 kohaselt. Asjakohaste sanktsioonidena võib art 22 punkti a juures nimetada KarS § 311, mis kehtestab karistuse teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest, ning § 313 näeb ette karistuse vahi alla võtmise, vahi all pidamise, kinnipidamise või sundtoomise eest kohtumenetluse tagamise eesmärgil, kui selleks puudusid seaduses ettenähtud alused. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (edaspidi vangiregister) on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on: 1) kanda kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusseaduse §-s 2 nimetatud kriminaalhooldusaluste isikuandmed ühte andmekogusse ja neid töödelda; 2) anda usaldusväärset teavet isiku vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või kriminaalhooldusel viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta; 3) pidada arvestust vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või kriminaalhooldusel viibivate isikute üle; 4) töödelda vanglasse sisenevate ja vanglast väljuvate isikute, sõidukite ja nendega kaasas olevate tehnikavahendite andmeid vanglasse sisenemise lubamise otsustamiseks ning vangla julgeoleku ja korra tagamiseks; 5) võimaldada vanglateenistusel ja arestimajal oma ülesandeid täites töödelda andmekogusse sisestatavaid ja seal olevaid isikuandmeid kiiresti ja efektiivselt; 6) võimaldada dokumentide elektroonilist koostamist, säilitamist ning teabe ja dokumentide edastamist ja saamist, sealhulgas andmevahetust teiste andmekogudega; 7) tagada uuringute, statistiliste ülevaadete ja kriminaalpoliitiliste otsuste tegemiseks teabe süstematiseeritud kogumine; 8) võimaldada järelevalve teostamine vanglate ja arestimajade üle; 9) koondada teavet vangla julgeoleku ja korra tagamiseks; 10) koondada teavet jälitusmenetluse ja sellega seotud isikute kohta Vastavalt konventsiooni kõnesoleva sätte punktis b nõutavale sätestab VangS § 51, et Vabariigi Valitsus asutab andmekogu, millesse kantakse teave vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või kriminaalhooldusel viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta, ja peetakse arvestust vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või kriminaalhooldusel viibivate isikute üle ning tagatakse sellega seotud uuringute, statistiliste ülevaadete ja kriminaalpoliitiliste otsuste tegemiseks teabe kogumine. Vangiregistri vastutav töötleja on Justiitsministeerium. Andmekoguga seonduvat käsitleb täpsemalt Vabariigi Valitsuse 01.03.2018. a määrus nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“35. Põhimääruse § 21 kohaselt vastutab

andmete töötlemise õiguspärasuse ja määruse nõuete täitmise eest asutuse juht. Järelevalvet vangiregistri pidamise üle teostavad asutused ja Justiitsministeerium vastutava töötlejana vastavalt oma pädevusele. Eeltoodust nähtub, et põhimäärusega on tagatud piisav järelevalvesüsteem vangiregistris sisalduvate andmete õigsuse tagamiseks.

Avaliku teabe seadus kehtestab nii avaliku teabe kui piiratud teabe valdajale nõuded, kuidas, kellele ja mis tingimustel tuleb teavet väljastada. AvTS § 9 lõige 1 sätestab näiteks, et teabevaldaja on kohustatud võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses sätestatud korras. Nendest nõuetest kinnipidamist kontrollib kõrgemaleseisev organ teenistusliku järelevalve korras ning Andmekaitse Inspektsioon (§ 44 järelevalve seaduse täitmise üle), kellel on ettekirjutuse tegemise

35 https://www.riigiteataja.ee/akt/116032021005

22

õigus ning selle mittetäitmise korral väärteomenetluse alustamise õigus. Samuti näeb AvTS § 541 ette vastutuse teadvalt ebaõige avaliku teabe väljastamise eest. Artiklis 22 sätestatu on kooskõlas Eesti seadusega. Artikkel 23 Artikli 23 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik tagab, et koolitus, mis on ette nähtud nii tsiviilisikuna kui ka sõjaväelasena töötavatele õiguskaitsetöötajatele, aga ka meditsiinitöötajatele, riigiametnikele ja muudele isikutele, kes võivad olla seotud vabaduse kaotanud isiku vahi alla võtmise või kohtlemisega, sisaldaks õpetust ja teavet konventsiooni asjakohaste sätete kohta, et: a) tõkestada kõnealuste ametnike osalemine kadunuks jääma sundimises; b) rõhutada kadunuks jääma sundimise juhtumite tõkestamise ja uurimise olulisust; c) tagada, et tunnistataks vajadust lahendada kadunuks jääma sundimise juhtumid kiiresti. Ülevaade konventsioonist tulenevatest kohustustest kõnesolevas sättes nimetatud isikutele tuleks lisada asjakohaste asutuste struktuuriüksuste üldistesse koolitusprogrammidesse. Artikli 23 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik tagab, et kadunuks jääma sundimist ettenägevate, lubavate või julgustavate korralduste või juhtnööride andmine on keelatud. Osalisriik tagab, et isikut, kes keeldub sellist korraldust täitmast, ei karistata. Artikli 23 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et selle artikli lõikes 1 nimetatud isikud, kellel on alust arvata, et toimunud on kadunuks jääma sundimine või seda kavandatakse, teatavad sellest kõrgemalseisvale isikule ning vajaduse korral asjakohastele ametiasutustele või organitele, kellel on läbivaatamis- või õiguskaitsevolitused. Artikli 23 lõigete 2 ja 3 juures saab välja tuua avaliku teenistuse seaduse36 (ATS), mille § 50 sätestab üldisemalt, et ametniku tegevus peab olema seaduslik, ning § 51 lisab, et ametnik peab oma ülesandeid täitma ausalt, asjatundlikult ning hoolikalt ning valima teenistusülesandeid täites igaühe õigusi ja vabadusi parimal võimalikul viisil arvestava lahenduse. Ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest. ATS § 54 sätestab, et ametnik keeldub ebaseaduslike korralduste täitmisest. Kui ametnik keeldub korralduse täitmisest, teavitab ta sellest korralduse andjat ja tema vahetut juhti viivitamata kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui ebaseaduslik korraldus antakse uuesti ning ametnik jätkuvalt kahtleb korralduse seaduslikkuses, koostab ta enne korralduse täitmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma eriarvamuse ja vabaneb sellega vastutusest korralduse täitmise eest. Kui aga seadusega vastuolus oleva korralduse täitmine tähendaks kuriteo või väärteo toimepanemist, ei ole ametnik kohustatud seda korraldust täitma ühelgi juhul. Sarnaselt on sätestatud töölepingu seaduse § 17 lõikes 3, et töötaja ei pea täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Täpsemalt on korralduste andmist ja neist keeldumist reguleeritud eriseadustes vastavate isikugruppide kaupa. Näiteks reguleerib vangistusseadus vanglateenistuse ametnikega seoses järgmist. VangS § 1321 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus anda oma pädevuse piires teenistusülesannete täitmiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi ning need korraldused peavad olema kooskõlas seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega. VangS § 1322 sätestab vastutuse korralduse täitmise eest selliselt, et korralduse täitmise tagajärgede eest vastutab korralduse andja. Teatamiskohustus on reguleeritud VangS §-s 133 ja selle kohaselt on vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohal viibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Seega on Eesti õiguses olemas artikli 23 nõuded. Artikkel 24

36 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023021

23

Artikli 24 lõikes 1 sätestatakse, et konventsioonis tähendab mõiste „ohver“ kadunuks jäänud isikut ja üksikisikut, kes on kannatanud kahju vahetult kadunuks jääma sundimise tõttu. KrMS-s ei kasuta „ohvri“ mõistet, vaid KrMS §-s 37 on sätestatud „kannatanu“ mõiste. KrMS § 37 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Kuivõrd „ohvri“ mõiste konventsiooni tähenduses on hõlmatud „kannatanu“ mõistega KrMS-is, pole konventsiooni ühetaoliseks kohaldamiseks vaja „kannatanu“ mõistet sisaldavaid KrMS-i sätteid muuta. Artikli 24 lõikes 2 sätestatakse, et ohvril on õigus teada tõde kadunuks jääma sundimise asjaolude, uurimise kulgemise ja tulemuste ning kadunuks jäänud isiku käekäigu kohta. Osalisriik võtab sellega seoses asjakohased meetmed. Konventsiooni sätte lähtepunktiks Eesti õiguses on PS §-d 13–15 ja 24, mille koosmõjust tuleneb, et isikul on õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtu poole, ning riik, tagades õiglase ja kohase kohtumenetluse, tagab ka kohtulikul arutamisel isiku juuresoleku õiguse. Veelgi enam, KrMS §-s 38 sätestatud kannatanu õigused kriminaalmenetluses aitavad samuti tagada kannatanu õigust olla teadlik vastava menetluse kulgemisest ja tulemustest. Nii on kannatanul nt õigus esitada taotlusi ja kaebusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi jne. Otsuse selle kohta, kas isik on konkreetses kriminaalasjas kannatanu, teeb menetleja lähtudes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja arvestades kvalifikatsiooni. Kuigi KrMS § 37 lõike 1 kohaselt on kannatanuks isik, kes on vahetult kandnud kahju, siis kõikidel juhtudel ei saa pidada kannatanuks üksnes kahjustatud õigushüve vahetut kandjat. Nii on see eeskätt eluvastaste süütegude puhul, kuid kohtupraktikas on mõnikord aktsepteeritud ka teistsugust lähenemist.37 Sellest tulenevalt puudub konventsiooni kõnesoleva sätte rakendamiseks vajadus kehtivaid õigusakte muuta. Artikli 24 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik võtab asjakohased meetmed kadunuks jäänud isikute otsimiseks, nende asukoha kindlakstegemiseks ja nende vabastamiseks ning nende surma korral nende säilmete asukoha kindlakstegemiseks, säilmete lugupidavaks kohtlemiseks ja tagastamiseks. Kõige laiemalt sätestab Eesti PS § 13 igaühe õiguse riigi kaitsele. Politsei- ja piirivalveseaduse38 § 3 lg 5 sätestab politsei ülesandena muu hulgas otsingu- ja päästetööd, mida täpsemalt reguleerib Vabariigi Valitsuse 23.07.2002. a määrus nr 23739 „Otsingu- ja päästetöö, sealhulgas merereostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ning piiriveekogus“. Määrus määrab kindlaks ohuolukorda sattunud või kaduma jäänud inimeste ning sõidukite otsingu ja päästmise korralduse. Kriminaalmenetluse raames seonduvad isikute otsimisega KrMS § 140 tagaotsimise regulatsioon, mis laieneb ka kannatanutele. Samuti haakub isikute otsimisega KrMS § 91 läbiotsimine, mille eesmärk on muu hulgas isiku või laiba otsimine hoonest, ruumist, sõidukist jm-lt. Otseselt ei ole reguleeritud säilmete lugupidava kohtlemisega seonduvat, kuid kui tegemist on omasteta isiku säilmetega, siis vastavalt kalmistuseaduse40 §-le 9 kuulub selliste säilmete eest hoolitsemine kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka. Seega on artikli 24 lõikes 3 sätestatud põhimõtted Eesti seaduses esindatud. Artikli 24 lõikes 4 sätestatakse, et osalisriik tagab, et tema õigussüsteem sisaldab kadunuks jääma sundimise ohvrite õigust heastamisele ning kiirele, õiglasele ja nõuetekohasele hüvitisele. Artikli 24 lõikes 5 sätestatakse, et selle artikli lõikes 4 nimetatud õigus heastamisele hõlmab varalist ja moraalset kahju ning vajaduse korral muid heastamisviise, näiteks: a) vara tagastamine; b) rehabiliteerimine;

37 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud Jaan Sootak ja Priit Pikamäe. Kirjastus Juura,

2021.a Komm-d § 37 kohta 2.2.3 ja 3.2. lk 143. 38 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023064 39 https://www.riigiteataja.ee/akt/113032024004 40 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023039

24

c) moraalse kahju heastamine, sealhulgas väärikuse ja maine taastamine; d) olukorra kordumist ärahoidvad tagatised. Konventsiooni artikli 24 lõigetele 4 ja 5 vastab PS §-s 25 sätestatud igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiõigus kahju hüvitamisele on riigi kõrval otseselt kohustav kõigi kahju tekitajate suhtes, s.t see kehtib nii nõuetes avaliku võimu kandjate kui ka eraisikute vastu. Vahetu tuginemine PS §-le 25 on selle abstraktsuse tõttu siiski problemaatiline. Nii on KrMS § 38 lg 1 punktis 2 sätestatud kannatanu õigus esitada kriminaalmenetluses uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi. Selliselt on tagatud kannatanule võimalus nõuda kuriteoga tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist juba kohtueelses menetluses. Seejuures ei pea kannatanu hagi esitama tingimata kriminaalmenetluses, kus hagiavaldust vaadatakse läbi koos kriminaalasjaga, vaid võib seda teha ka tsiviilkohtumenetluses. Eesti õiguses võib kriminaalmenetluses mõista heastamise all ennekõike kuriteoga põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Siiski võib heastamisena konventsiooni artikli 24 lõike 5 mõttes käsitada ka OAS § 4 lõikes 1 sätestatud ohvriabiteenust, mis on OAS-i tähenduses riigi korraldatud ohvriabiteenuste ja kuriteoohvri hüvitiste süsteem. Ohvriabiteenus41, mille osutamise tagab Sotsiaalkindlustusamet (OAS § 14) ja mida osutatakse igas Eesti maakonnas, seisneb ohvri nõustamises ja ohvri abistamises suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning juriidiliste isikutega. Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning OAS §-s 36 nimetatud isikule makstakse riiklikku hüvitist. Kuivõrd vägivallakuritegu OAS § 35 tähenduses on otseselt isiku elu või tervise vastu toime pandud kriminaalkorras karistatav tegu, mille tagajärjeks on ohvri surm või raske tervisekahjustus, siis nimetatud eelduste esinemise korral kadunuks jääma sundimise koosseisu tunnusena on võimalik kadunuks jääma sundimise kuriteo ohvril saada riiklikku hüvitist. Erinevalt konventsiooni artiklis 24 lõikes 5 sätestatust, pole Eestis heastamisviisidena levinud vara tagastamine, rehabiliteerimine (ehkki mõnevõrra aitab seda tagada ohvriabiteenus), olukorra kordumist ärahoidvad tagatised. Kuna viidatud sättes toodud loetelu on näitlikustav, võib siiski jaatada artikli 24 lõigete 4 ja 5 kooskõla Eesti õigusega. Artikli 24 lõikes 6 sätestatakse, ilma et see piiraks kohustust jätkata uurimist, kuni kadunuks jäänud isiku käekäik on välja selgitatud, võtab osalisriik asjakohased meetmed seoses sellise kadunuks jäänud isiku õigusliku olukorraga, kelle käekäik ei ole välja selgitatud, ning tema sugulaste õigusliku olukorraga sellistes valdkondades nagu sotsiaalhoolekanne, finantsküsimused, perekonnaõigus ja omandiõigused. Kehtivas õiguses on seaduse tasandil reguleeritud üksnes teadmata kadunud isiku varaga seotud küsimused, mille sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse42 (TsÜS) § 18. Seejuures on problemaatiline TsÜS § 18 kohaldamine kadunuks jäänud isikule, kuna teadmata kadunud isik TsÜS § 17 mõttes ei pruugi kattuda kadunud isiku mõistega, mis on tuletatav kadunuks jääma sundimise definitsioonist konventsiooni artiklis 2. TsÜS § 17 järgi loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Kadunuks jääma sundimise kuriteo tagajärjel kadunuks jäänud isikuks olemine seevastu ei eelda andmete puudumist TsÜS §-s 17 toodud pika ajavahemiku jooksul, vaid kadunud isikuna konventsiooni tähenduses võib käsitleda isikut kohe vastava tõsiseltvõetava kadumisele viitava teabe sedastamise järel. Nii ei ole igal konkreetsel juhul võimalik kadunud isiku varale TsÜS §-s 18 sätestatud korras hooldust määrata, mis tähendab ka vastavate tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamise võimatust. Seega on hetkel kehtiv teadmata kadunud isikut puudutav riigisisene regulatsioon kõnealuse konventsiooni sätte seisukohast puudulik, kuivõrd TsÜS-is olemasolevad teadmata kadunud isiku sätted ei pruugi tingimata ühtida kadunuks jäänud isiku määratlusega konventsiooni tähenduses. Sellest tulenevalt vajaks kaalumist riigisisese regulatsiooni muutmine või täiendamine. Artikli 24 lõikes 7 sätestatakse, et osalisriik tagab õiguse asutada organisatsioone ja ühendusi, kelle eesmärk on aidata välja selgitada kadunuks jääma sundimise juhtumite asjaolusid ja kadunuks jäänud

41 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/ohvriabi 42 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023098

25

isikute käekäiku ning abistada kadunuks jääma sundimise ohvreid, ning õiguse kõnealuste organisatsioonide ja ühenduste tegevuses vabalt osaleda. Õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse on igaühe põhiõigus PS § 48 järgi. Ühinemisvabaduse eesmärk on PS-i kommentaaride kohaselt anda üksikisikule võimalus oma huvide kaitseks või paremaks teostamiseks ühineda teistega, moodustades ühingu, mis seisab või tegutseb nende kõigi eest, samuti tagada õigus loodud ühinguga liituda või ühingu tegevuses muul viisil osaleda. Seega on PS-iga tagatud mh õigus asutada selliseid mittetulundusühinguid ja -liite, mis kannavad konventsiooni kõnealuses sättes toodud eesmärki. Mittetulundusühingute seaduse43 (edaspidi MTÜS) § 1 lg 1 kohaselt on mittetulundusühing isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Ühinguna on PS § 48 tähenduses käsitatavad ka teised eraõiguslikud juriidilised isikud, v.a sihtasutused ja need, millel on üks liige. Nii on võimalik äriseadustiku alusel luua ka näiteks aktsiaseltse ja osaühinguid, mille eesmärgiks on vastupidiselt mittetulundusühingutele just tulu saamine kadunuks jääma sundimise juhtumite lahendamisest. Eeltoodust lähtuvalt puudub artikli 24 lõike 7 kohaldamiseks vajadus kehtivaid õigusakte muuta. Artikkel 25 Artikli 25 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada järgmised kuriteod ja määrata nende eest karistus oma kriminaalõiguse alusel: a) selliste laste ebaseaduslik äraviimine, kes on kadunuks jääma sunnitud, kelle isa, ema või seaduslik eestkostja on kadunuks jääma sunnitud või kes on sündinud kadunuks jääma sunnitud ema vangistuses viibimise ajal; b) punktis a nimetatud laste tegelikku isikusamasust tõendavate dokumentide võltsimine, varjamine või hävitamine. Igasugune lapse ebaseaduslik äraviimine, nagu ütleb ka nimetus, on õigusvastane ja Eesti õiguses kriminaliseeritud. Kui tegemist on noorema kui 14-a lapsega, kohaldub KarS § 172. KarS § 172 sätestab, et noorema kui 14-a võõra lapse salajase või avaliku äraviimise eest isiku juurest, kelle hoole all laps seaduslikul alusel viibis, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Juhul, kui laps on 14-a või vanem, käsitatakse tema hõivamist vabaduse võtmisena (KarS § 136). Erinevalt sellise lapse äraviimisest, kelle isa, ema või seaduslik eeskostja on kadunuks jääma sunnitud või kes on sündinud kadunuks jääma sunnitud ema vangistuses viibimise ajal, on mõnevõrra küsitav siiski kadunuks jääma sunnitud lapse ebaseadusliku äraviimise kvalifitseerimine, kuna kadunuks jääma sundimist on võimalik määratleda koosseisu tunnuste täitmise korral KarS §-s 135 sätestatud pantvangi võtmise või §-s 136 reguleeritud vabaduse võtmisena. Kvalifitseerides kadunuks jääma sundimise pantvangi või vabaduse võtmisena, pole võimalik eraldi enam kvalifitseerida 14-a või vanema lapse ebaseaduslikku äraviimist vabaduse võtmisena, kuivõrd viimane on mõlemal juhul hõlmatud juba kadunuks jääma sundimise teo toimepanemisega (pantvangi võtmine hõlmab vabaduse võtmisena kvalifitseeritud 14-a ja vanema lapse ebaseadusliku äraviimise; kadunuks jääma sundimise nentimisel vabaduse võtmisena sisaldab see juba ka 14-a ja vanema lapse ebaseaduslikku äraviimist). Kui kadunuks jääma sundimise kuriteo objektiks on noorem kui 14-a laps, on ebaseaduslik lapse äraviimine kvalifitseeritav ideaalkogumis pantvangi või vabaduse võtmisega, kuna sisuliselt pannakse toime üks tegu, mis aga vastab mitmele koosseisule, vastavalt kas KarS §-dele 135 ja 172 või 136 ja 172. Sellest tulenevalt on Eesti karistusõigus kooskõlas konventsiooni artikli 25 lõike 1 punktis a sätestatuga ning puudub vajadus kehtiva regulatsiooni muutmiseks. Sarnaselt lapse ebaseaduslikule äraviimisele on karistatav punktis b sätestatud identiteeti tõendava dokumendi võltsimine. KarS § 347 lg 1 järgi karistatakse tähtsa isikliku dokumendi võltsimise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Tähtis isiklik dokument viidatud õigusnormi tähenduses on isikutunnistus, Eesti kodaniku pass, isikusamasust tõendav välisriigi reisidokument, diplomaatiline pass jt dokumendid. Seevastu tähtsa isikliku dokumendi, millena on käsitatav ka identiteeti tõendav dokument, varjamist ja hävitamist konventsiooni punkti b tähenduses KarS-is

43 https://www.riigiteataja.ee/akt/123122022015

26

reguleeritud pole. Sellest lähtuvalt vajaks kehtiv KarS-i regulatsioon täiendamist tähtsa isikliku dokumendi varjamise ja hävitamise sanktsioneerimise näol. Artikli 25 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste otsimiseks ja tuvastamiseks ning nende perekonda tagasi toomiseks õiguslike menetluste ja kohaldatavate rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt. Siintoodu saavutamisele aitab Eesti õiguses kaasa KrMS § 193 lg-s 1 sätestatud uurimisasutuse või prokuratuuri kohustus alustada kriminaalmenetlust, kui selleks on ajend ja alus (KrMS § 194) ning puuduvad § 199 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamisele järgneb uurimisasutuste ja prokuratuuri poolt seadusega lubatud toimingute läbiviimine, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja muude tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Seega on seaduslikult ja tulemuslikult toimiv KrMS-iga reguleeritud kriminaalmenetlus kooskõlas konventsiooni sättes rõhutatud meetmete kasutuselevõtuga kadunud laste leidmiseks. Artiklis 25 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriigid abistavad üksteist selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste otsimisel, tuvastamisel ja asukoha kindlakstegemisel. Kõnesolev säte puudutab kriminaalmenetlusalast koostööd osalisriikide vahel, mida on pikemalt käsitletud konventsiooni artikli 14 lõike 1 seletustes. Kuna KrMS § 433 lg 1 järgi hõlmab rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö mh riikide vastastikust abi kriminaalasjades, tähendab see ka abistamist ebaseaduslikult ära viidud ja kadunuks jääma sunnitud laste otsingutes. Eestis on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö keskasutuseks Justiitsministeerium, ent seaduses sätestatud ulatuses on selleks pädevad ka nt kohtud, prokuratuur, politseiasutus jt KrMS § 435 lg-s 2 toodud subjektid. Eeltoodust lähtuvalt ühtib KrMS-is sätestatud kriminaalasjades tehtava rahvusvahelise koostöö regulatsioon konventsiooni kõnesolevas sättes nõutuga. Artikli 25 lõikes 4 sätestatakse, et võttes arvesse vajadust kaitsta selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste huve ning nende seadusega tunnustatud õigust säilitada või lasta taastada oma identiteet, sealhulgas kodakondsus, nimi ja perekondlikud suhted, peavad lapsendamissüsteemi või muud lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise vormi tunnustavates osalisriikides olema kehtestatud õiguslikud menetlused, et läbi vaadata lapsendamise või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise kord ning vajaduse korral tühistada lapsendamine või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine, kui see on seotud kadunuks jääma sundimisega. Kehtivas õiguses sätestab lapsendamise korra ja lubatavuse materiaalõiguslikud alused perekonnaseadus44 (PKS). Nii reguleerib PKS § 147 lg 1 lapsendamise lubatavust, sätestades, et

lapsendada on lubatud, kui see on lapse huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe. Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid lapsendatavaga, varalist seisundit ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi, samuti võimaluse korral lapse vanemate eeldatavat tahet. Otsustamisel arvestatakse võimaluse korral ka lapse üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Lapsendamine pole PKS § 147 lg 2 järgi lubatud mh siis, kui selle vastu räägivad lapsendaja laste või lapsendatava kaalukad huvid või kui on põhjendatud kahtlus, et lapsendaja lapsed kahjustavad lapsendatava huve. Selleks, et lapsendada, peab lapsendada sooviv isik PKS § 158 lg 1 järgi esitama Sotsiaalkindlustusametile45 vastavasisulise avalduse. Järgnevalt viib Sotsiaalkindlustusamet läbi lapsendamisega seotud kohustuslikud toimingud, nt tutvub elamistingimustega lapsendada sooviva isiku elukohas (vt PKS § 158). TsMS § 550 lg 1 p 3 ja § 564 lg 1 kohaselt lahendatakse lapsendamine hagita asjana, kus kohus otsustab lapsendamise üksnes lapsendamist sooviva isiku avalduse alusel. Lapsendamise menetluses on TsMS § 567 alusel ette nähtud ka arvamuse esitamine

44 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023007 45 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/

27

Sotsiaalkindlustusameti poolt selle kohta, kas avaldaja on suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Lisaks lapsendamise lahendamisele on kohtul ka pädevus lapsendamine PKS §-s 166 toodud alustel kehtetuks tunnistada. Enne lapse täisealiseks saamist võib kohus lapse kaalukates huvides tunnistada lapsendamise ka omal algatusel kehtetuks (PKS § 169 lg 1). Seega on õiguslikult tagatud võimalus tunnistada lapsendamine kohtu poolt kehtetuks ka siis, kui see on seotud kadunuks jääma sundimise kuriteoga, kuivõrd see on vaadeldav lapse kaalukates huvides tegutsemisena. Eeltoodust nähtub, et PKS-i ja TsMS-i vastavate lapsendamist puudutavate sätete näol on lapsendamise küsimus Eesti õiguses põhjalikult reguleeritud ning ühtib kõnesolevas sättes tooduga. Lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise regulatsioon on sotsiaalhoolekande seaduse46 (SHS) §-des 455–4514, kus seda nimetatakse asendushooldusteenuseks. SHS § 455 lõike 2 alusel on asendushooldusteenuse osutaja hoolduspere, perekodu ja asenduskodu. SHS §-s 459 on loetletud kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused kuni 18-aastase lapse asendushooldusteenuse tagamiseks: kui lapse vanem on surnud; lapse vanemale on tema piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja; vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud; laps on vanemast eraldatud. Sageli on asendushooldusele suunatava lapse eestkostjaks määratud kohalik omavalitsus. Eestkoste seadmise otsustab kohus omal algatusel või valla- või linnavalitsuse või huvitatud isiku avalduse alusel (PKS § 173). Lapsele eestkostjaks kohaliku omavalitsuse määramine on reguleeritud PKS §-s 176. Eestkostja üle teostab järelevalvet kohus (PKS § 193). ning eestkostja peab kohtu nõudmisel esitama aruandeid, mida kohus peab sisuliselt kontrollima (PKS § 194). PKS § 194 lg 1 kohaselt võib kohus igal ajal nõuda eestkostjalt informatsiooni tema ülesannete täitmise kohta. Eestkostjal on aga ka iga-aastane kohustus esitada aruanne PKS § 194 lg 2 kohaselt (so eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta). Eestkoste lõppemise alused on loetletud PKS §-s 195. Seega saab pidada Eesti õigust artikli 25 lõikes 4 sätestatuga kooskõlas olevaks.

Artikli 25 lõikes 5 sätestatakse, et kõikidel juhtumitel, eriti kõikides selle artikliga seotud küsimustes, tuleb eeskätt arvestada lapse huve ning lapsel, kellel on juba oma seisukohad, on õigus neid vabalt väljendada, kusjuures sellise lapse seisukohad võetakse tema vanust ja küpsust silmas pidades nõuetekohaselt arvesse. Säte ühtib lastekaitseseaduse47 § 5 punktis 3 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Sama paragrahvi punktis 4 sätestatakse, et igal lapsel on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Nii lähtutakse laste huvidest ka nende kaitsmisel vägivaldse ja kuritegeliku käitumise vastu konventsiooni artikli 25 lõike 2 mõttes.

II osa – järelevalveorgan ehk komisjon48 Artikkel 26 selgitab konventsiooni alusel sätestatud ülesannete täitmiseks asutatava kadunuks jääma sundimise juhtumite komisjoni liikmete valimise ja töökorraldusega seonduvat. Artikli 27 kohaselt toimub komisjoni tegevuse hindamine osalisriikide konverentsil. Kõnealune konverents toimub hiljemalt 4-6 aastat pärast konventsiooni jõustumist. Eesti, ühinedes kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga, võtab samuti endale kohustuse osaleda ülalmainitud konverentsil. Artikkel 28 kirjeldab komisjoni koostööd teiste organisatsioonidega oma pädevuse raames. Artikkel 29 käsitleb osalisriikide kohustust esitada komisjonile aruanne konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks võetud meetmete kohta.

46 https://www.riigiteataja.ee/akt/114122023003 47 https://www.riigiteataja.ee/akt/106122014001 48 https://www.ohchr.org/en/treaty-bodies/ced/activities

28

Artikli 30 kohaselt on võimalik komisjonile esitada nn kiire tegutsemise taotlus (s.t et tegutsetaks kiiresti kadunuks jäänud isiku otsimiseks ja leidmiseks). Eelmainitud taotluse võivad komisjonile esitada kadunuks jäänud isiku sugulased või nende seadusjärgsed esindajad. Komisjon teavitab kiire tegutsemise taotluse esitanud isikut oma soovitustest ning teabest, mida ta osalisriigilt on saanud. Artikkel 31 sätestab, et osalisriik võib konventsiooni ratifitseerimise ajal või alati pärast seda teha avalduse, et ta tunnustab komisjoni pädevust saada ja arutada tema jurisdiktsiooni all olevate üksikisikute poolt või nimel esitatud pöördumisi, milles väidetakse, et kõnealune osalisriik on nende suhtes rikkunud konventsiooni sätteid. Komisjon ei võta vastu pöördumist, mis on seotud osalisriigiga, kes ei ole sellist avaldust teinud. Vastavasisulise deklaratsiooni on teinud näiteks Albaania, Argentina, Austria, Belgia, Tšiili, Horvaatia, Tšehhi, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapan, Leedu, Mali, Holland, Norra, Portugal, Serbia, Sloveenia, Hispaania, Šveits, Ukraina, Uruguay jt49. Kuna avalduse võib teha hiljem igal ajal, ei peaks Eesti sellekohast avaldust tegema kohe konventsiooniga liitumisel. Artikkel 32 annab võimaluse konventsiooni osalisriigil tunnustada komisjoni pädevust võtta vastu ja arutada pöördumisi, milles üks osalisriik väidab, et teine osalisriik ei täida oma kohustusi. Sarnaselt artiklis 31 sätestatule, ei aruta komisjon pöördumisi osalisriigi kohta ega ka osalisriigilt, kes ei ole sellist tunnustamise avaldust teinud. Sarnaselt artiklile 31 võib teha sellekohase avalduse igal ajal. Eesti ei peaks vastavat avaldust tegema kohe konventsiooniga liitumisel ning seda tuleks kaaluda hiljem. Artikkel 33 sätestab komisjoni liikmete külastus- ja arupärimisõiguse ning sellega seonduvalt vastava korra, kui on aset leidnud konventsiooni sätete tõsine rikkumine osalisriigi poolt. Artikkel 34 sätestab, et kui komisjonini on jõudnud teave osalisriigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil laialdaselt ja süstemaatiliselt toimunud kadunuks jääma sundimise kohta, võib ta pärast seda, kui on küsinud asjaomaselt osalisriigilt teavet olukorra kohta, saata küsimuse ÜRO Peaassambleele. Artikli 35 kohaselt kuuluvad komisjoni pädevusse ainult need kadunuks jääma sundimise juhtumid, mis leidsid aset pärast konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes. Artikkel 36 sätestab, et komisjon esitab aastaaruande oma tegevuse kohta osalisriikidele ja ÜRO Peaassambleele.

III osa – lõppsätted (artiklid 37–45)

Artikli 37 kohaselt ei mõjuta konventsioon selliste sätete kohaldamist (nt osalisriigi õiguses või rahvusvahelises õiguses), mis aitavad paremini kaitsta isikuid kadunuks jääma sundimise eest. Artikkel 38 käsitleb konventsiooni allkirjastamist, ratifitseerimist ja sellega ühinemist. Artikkel 39 sätestab, et konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja ÜRO peasekretärile hoiuleandmise kuupäeva. Artikkel 40 sätestab, et ÜRO peasekretär teavitab kõigile ÜRO liikmesriikidele ja konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud liikmesriikidele konventsiooni allakirjutamisest, ratifitseerimisest ja ühinemisest, samuti konventsiooni jõustumisest. Artikli 41 kohaselt laienevad konventsiooni sätted liitriikide kõikidele osadele piirangute ja eranditeta.

49 https://indicators.ohchr.org

29

Artikkel 42 sätestab konventsiooni kohaldamise või tõlgendamisega seotud vaidluste, mida ei ole võimalik lahendada läbirääkimiste teel, lahendamise vahekohtu poolt osalisriigi taotlusel. Riik võib esitada ka avalduse, et ei loe eeltoodut siduvaks. Sellise avalduse teinud osalisriik võib selle avalduse igal ajal tagasi võtta teatades sellest ÜRO peasekretärile. Artikkel 43 sätestab, et konventsioon ei piira rahvusvahelise humanitaarõiguse sätete kohaldamist ega osalisriigi võimalust volitada Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed külastama kinnipidamiskohti olukordades, mis ei ole reguleeritud rahvusvahelise humanitaarõigusega. Artikkel 44 sätestab konventsiooni osalisriigile võimaluse teha muudatusettepanek ja esitada see ÜRO peasekretärile. Artikli 45 sätestab konventsiooni teksti autentsusega seonduva. Kokkuvõttes saab öelda, et Eesti õigus vastab suurel määral konventsioonis nõutule, kuid alljärgnevate õiguslike muudatuste tegemist tuleks konventsiooniga parema kooskõla saavutamiseks siiski kaaluda. Eesti õigus vajab konventsiooni artikli 17 lõike 2 punktiga f kooskõla saavutamiseks täiendamist kadunuks jääma sundimise kuriteo tagajärjel vabaduse kaotanud isiku sugulastele kaebeõiguse tagamise näol. Eesti õiguse parema kooskõla saavutamiseks artikli 24 lõikega 6 tuleks kaaluda õigusaktides selgete meetmete sätestamist seoses kadunuks jäänud isiku ja tema sugulaste õigusliku olukorraga sellistes valdkondades nagu sotsiaalhoolekanne, finantsküsimused, perekonnaõigus ja omandiõigused. Artikli 25 lõike 1 punkti b kohaldamine eeldab tähtsa isikliku dokumendi varjamise ja hävitamise kriminaliseerimist karistusseadustiku vastava muudatuse kaudu. Muus osas on viimati nimetatud täiendamist vajavad seadused konventsioonist tulenevate nõuetega kooskõlas. 4. Eelnõu terminoloogia Konventsioonis kasutatavad terminid ei erine analüüsitud riigisisestes õigusaktides kasutatavatest terminitest. Seega uusi termineid kasutusele ei võeta. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega. 6. Seaduse mõjud Konventsiooniga ühinemine võimaldab Eestil koostöös teiste osalisriikidega tõhusamalt võidelda kadunuks jääma sundimise kui tõsise kuriteoga, millega piiratakse isiku vabadusõigust. Konventsiooniga ühinemine näitab Eesti tahet ja valmidust tõkestada kadunuks jääma sundimise juhtumeid, abistada selle kuriteo võimalikke ohvreid, tagades neile õiguse heastamisele ja õiguskaitsele. Konventsiooni sisust lähtudes on konventsiooniga ühinemise järel enim mõjutatud isikud, kes on potentsiaalselt kadunuks jääma sundimise kuriteo ohvrid ja selle kuriteo toimepanijad, samuti õiguskaitseasutused, kes tegelevad kuritegude menetlemisega. Ohvrite ja toimepanijate arvu on keeruline ennustada, kuna kadunuks jääma sundimise juhtumite esinemise kohta ei ole teavet. Vaadates 2022. ja 2023. a andmeid KarS §-de 135 ja 136 kohta, siis KarS § 135 puhul (pantvangi võtmine) ei ole registreeritud juhtumeid ning KarS § 136 (vabaduse võtmine seadusliku aluseta) on prokuratuuri andmetel menetletud 2022. aastal 37 isikut ning 2023. aastal 34 isikut. Ilma täiendava analüüsita ei ole võimalik hinnata, kas ning mitu neist juhtumitest paigutuksid kõnesoleva konventsiooni alla. Arvestades, et Eestis registreeritakse aastas üle 27 000

30

kuriteo50, on eespool nimetatud arvud väga väikesed ega vaja konventsiooniga ühinemise etapis

täpsemat mõjuanalüüsi. Mõju rahvusvahelistele suhetele Kadunuks jääma sundimise eest kaitsva konventsiooniga ühinemise seaduse vastuvõtmine mõjutab Eesti suhteid välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige ÜRO-ga, kuna kätkeb Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Tegemist on positiivse muudatusega, mis näitab Eestit heas valguses ning lisab riigile tõsiseltvõetavust ja rahvusvahelist kaalu. Konventsiooniga ühinedes tugevdame Eesti rahvusvahelist seisundit ja mainet. 01.04.2024 seisuga on konventsioonile alla kirjutanud juba 43 riiki ja selle ratifitseerinud 70 riiki. Konventsioon suunab osalisriike pakkuma üksteisele vastastikust õigusabi ja koostööd kadunuks jääma sunnitud inimeste otsimisel ja sellega seotud kuritegude uurimisel. Kuna konventsioonis kirjeldatud tegude puhul võib teatud juhtudel tegemist olla rahvusvaheliste ja inimsusvastaste kuritegudega, on Eesti jaoks oluline olla konventsiooni osaline. Seega panustab Eesti konventsiooniga ühinemisel rahvusvahelisse koostöösse. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Konventsiooniga ühinemine ei too kaasa uusi või lisategevusi. Kuritegude ennetamise, avastamise ja menetlemisega on peamiselt seotud politseinikud, kelle töö ei muutu konventsiooniga ühinemise järel. Kuna ühinemiseks ei ole vajalik uue kuriteokoosseisu loomine, jätkub tavapärane politseitöö, mida rahastatakse riigieelarvest Siseministeeriumi kaudu. Kriminaalmenetlust viivad läbi prokuratuur ja kohtud, kelle tegevus samuti ei muutu konventsiooniga ühinemisel ning kelle rahastamine toimub riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu senistel alustel ja mahus. Konventsioonist tulenevate kohustuste täitmine toob tulevikus kaasa kulutused, mis tulenevad vajadusest osaleda konventsiooni artiklis 27 jj sätestatud osalisriikide konverentsil ning artiklis 23 reguleeritud osalisriigi koolituste korraldamise kohustusest. Nimetatud kulud kaetakse asjakohaste asutuste eelarvelistest vahenditest. Muid lisakulusid konventsiooniga ühinemine ei nõua. Samuti ei too ühinemine kaasa tulusid. 8. Rakendusaktid Seadusega ei kaasne rakendusaktide kehtestamise vajadust. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras. Üldises korras jõustumine on piisav, kuna jõustumise eel ei ole vaja teha erilisi rakendustegevusi. Eesti suhtes jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäeva. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Siseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja Kaitseministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Advokatuurile, Riigikohtule ja Riigiprokuratuurile.

50 https://www.just.ee/kuritegevus2023/

EELNÕU

7.05.2024.a

Kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest

käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seadus

Ühineda juurdelisatud kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva

rahvusvahelise konventsiooniga, mis on koostatud 20. detsembril 2006 New Yorgis.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ”…” …………….. 2024. a

Algatab Vabariigi Valitsus....................... 2024

1

Kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlev

rahvusvaheline konventsioon

Preambul

Konventsiooni osalisriigid,

arvestades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevat riikide kohustust edendada

inimõiguste ning põhivabaduste üldist austamist ja järgimist;

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni;

meenutades majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, kodaniku- ja

poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning muid inimõiguste, humanitaarõiguse ja rahvusvahelise

kriminaalõiguse valdkonna asjakohaseid rahvusvahelisi dokumente;

meenutades samuti kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlevat deklaratsiooni,

mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee võttis vastu oma 18. detsembri 1992. aasta

resolutsioonis 47/133;

olles teadlikud, et kadunuks jääma sundimise näol on tegemist äärmiselt raske kuriteoga ja

teatavatel rahvusvahelises õiguses määratletud asjaoludel inimsusvastase kuriteoga;

olles otsustanud tõkestada kadunuks jääma sundimise juhtumeid ja võidelda karistamatuse vastu

kadunuks jääma sundimise kuriteo eest;

arvestades isiku õigust olla kaitstud kadunuks jääma sundimise eest ning ohvrite õigust

õiguskaitsele ja heastamisele;

kinnitades ohvri õigust teada tõde kadunuks jääma sundimise asjaolude ja kadunuks jäänud isiku

käekäigu kohta ning õigust kõnealusel eesmärgil vabalt otsida, saada ja jagada teavet,

on kokku leppinud järgmises.

I osa

Artikkel 1

1. Mitte kedagi ei või kadunuks jääma sundida.

2. Ükski erakorraline asjaolu – ei sõjaseisukord ega sõjaoht, sisepoliitiline ebastabiilsus ega muu

ühiskondlik eriolukord – ei õigusta kadunuks jääma sundimist.

Artikkel 2

2

Konventsioonis tähendab kadunuks jääma sundimine riigi esindajate toimepandud või riigi loal,

toetusel või teadmisel tegutsevate isikute või isikurühmade toimepandud vahistamist,

kinnipidamist, vägivaldset äraviimist või mis tahes muul viisil vabaduse võtmist, millele järgneb

keeldumine tunnistada vabaduse võtmist või anda teavet kadunuks jäänud isiku käekäigu või

asupaiga kohta, mis jätab kõnealuse isiku seaduse kaitseta.

Artikkel 3

Osalisriik võtab asjakohased meetmed, et uurida artiklis 2 määratletud tegusid, mille on toime

pannud riigi loa, toetuse või teadmiseta tegutsevad isikud või isikurühmad, ning et võtta vastutavad

isikud vastutusele.

Artikkel 4

Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kadunuks jääma sundimine loetakse kuriteoks

kõnealuse riigi kriminaalõiguse alusel.

Artikkel 5

Ulatuslik või süstemaatiline kadunuks jääma sundimine on kohaldatavas rahvusvahelises õiguses

määratletud inimsusvastane kuritegu ning sellega kaasnevad kohaldatavas rahvusvahelises õiguses

sätestatud tagajärjed.

Artikkel 6

1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et võtta kriminaalvastutusele vähemalt järgmised isikud:

a) isik, kes paneb toime või käsib toime panna kadunuks jääma sundimise, kihutab toime panema

kadunuks jääma sundimist, kallutab selle toimepanemisele, üritab seda toime panna või osaleb selle

toimepanekus;

b) kõrgemalseisev isik:

i) kes teadis, et tema tegelikul volitusel ja tegeliku järelevalve all toimivad alluvad panid toime või

üritasid toime panna kadunuks jääma sundimise kuriteo, või jättis teadlikult tähelepanuta teabe,

mis selgesti viitas sellisele kuriteole;

ii) kelle tegelikus vastutusalas ja tegeliku järelevalve all toimus kadunuks jääma sundimise

kuriteoga seotud tegevus;

iii) kes ei võtnud kõiki tema käsutuses olevaid vajalikke ja mõistlikke meetmeid kadunuks jääma

sundimise toimepanemise tõkestamiseks või lõpetamiseks või ei edastanud küsimust pädevatele

ametiasutustele uurimiseks ja vastutusele võtmiseks;

c) punkt b ei piira sellise kõrgema taseme vastutuse kohaldamist, mida asjakohase rahvusvahelise

õiguse alusel rakendatakse sõjaväelise ülema või sõjaväelise ülema ülesandeid tegelikult täitva

isiku suhtes.

3

2. Kadunuks jääma sundimise kuritegu ei saa õigustada ühegi tsiviil-, sõjaväelise ega muu

ametiasutuse korralduse ega juhtnööriga.

Artikkel 7

1. Osalisriik näeb kadunuks jääma sundimise kuriteo eest ette asjakohase karistuse, mis võtab

arvesse selle kuriteo äärmist raskust.

2. Osalisriik võib kehtestada:

a) kergendavad asjaolud, esmajoones kadunuks jääma sundimises süüdistatavatele isikutele, kes

aitavad tõhusalt kaasa kadunuks jäänud isiku leidmisele elusalt või võimaldavad kadunuks jääma

sundimise juhtumeid selgitada või kadunuks jääma sundijaid kindlaks teha;

b) raskendavad asjaolud, ilma et see piiraks muude kriminaalmenetluste kohaldamist, esmajoones

kadunuks jäänud isiku surma korral või juhul, kui kadunuks jääma sunniti isik, kes oli rase,

alaealine, puudega isik või muu eriti haavatav isik.

Artikkel 8

Ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist,

1. võtab osalisriik, kes kohaldab aegumistähtaegu seoses kadunuks jääma sundimisega, vajalikud

meetmed tagamaks, et kriminaalmenetluse aegumistähtaeg:

a) on pikk ja proportsionaalne kõnealuse kuriteo äärmise raskusega;

b) algab kadunuks jääma sundimise kuriteo lõppemise hetkest, võttes arvesse selle pidevat laadi.

2. Osalisriik tagab kadunuks jääma sundimise ohvri õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile

aegumistähtaja kestel.

Artikkel 9

1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks kadunuks jääma

sundimise kuriteo üle:

a) kui kuritegu pannakse toime tema jurisdiktsiooni all oleval territooriumil või kõnealuses riigis

registreeritud laeval või õhusõidukis;

b) kui kuriteo väidetav toimepanija on tema kodanik;

c) kui kadunuks jäänud isik on tema kodanik ja osalisriik peab seda asjakohaseks.

2. Osalisriik võtab samuti meetmed, mida võib vaja olla jurisdiktsiooni kehtestamiseks kadunuks

jääma sundimise kuriteo üle, kui kuriteo väidetav toimepanija viibib kõnealuse riigi jurisdiktsiooni

4

all oleval territooriumil, välja arvatud juhul, kui kõnealune riik annab kuriteo väidetava toimepanija

oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle muule riigile või annab kuriteo väidetava

toimepanija üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud.

3. Konventsioon ei välista täiendava kriminaaljurisdiktsiooni teostamist riigisisese õiguse alusel.

Artikkel 10

1. Osalisriik, kelle territooriumil viibib isik, keda kahtlustatakse kadunuks jääma sundimise kuriteo

toimepanemises, võtab pärast seda, kui ta on talle kättesaadava teabe uurimise põhjal veendunud,

et olukord seda nõuab, selle isiku vahi alla või võtab muud vajalikud õiguslikud meetmed

kõnealuse isiku kohaloleku tagamiseks. Vahi alla võtmine ja muud õiguslikud meetmed nähakse

ette kõnealuse osalisriigi õigusega, kuid neid võib kohaldada üksnes nii kaua, kui on vaja selleks,

et tagada isiku kohalolek kriminaal-, üleandmis- või väljaandmismenetluses.

2. Osalisriik, kes on võtnud selle artikli lõikes 1 nimetatud meetmed, korraldab asjaolude

kindlakstegemiseks kohe eeluurimise või kohtueelse menetluse. Ta teatab artikli 9 lõikes 1

nimetatud osalisriikidele selle artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest, sealhulgas

kinnipidamisest ja kinnipidamise tinginud asjaoludest, ning oma eeluurimise või kohtueelse

menetluse tulemustest, märkides, kas ta kavatseb teostada oma jurisdiktsiooni.

3. Selle artikli lõike 1 alusel vahi alla võetud isik võib kohe võtta ühendust selle riigi lähima

asjaomase esindajaga, mille kodanik kõnealune isik on, või kodakondsuseta isiku puhul selle riigi

esindajaga, kus kõnealune isik alaliselt elab.

Artikkel 11

1. Osalisriik, kelle jurisdiktsiooni all olevalt territooriumilt leitakse kadunuks jääma sundimise

kuriteo väidetavalt toime pannud isik, kuid kes ei anna kõnealust isikut oma rahvusvaheliste

kohustuste kohaselt välja või üle teisele riigile ega anna teda üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule,

kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud, esitab juhtumi oma pädevatele ametiasutustele isiku

vastutusele võtmiseks.

2. Nimetatud ametiasutused teevad oma otsuse samal viisil nagu iga muu raske kuriteo puhul

kooskõlas selle osalisriigi õigusega. Artikli 9 lõikes 2 nimetatud juhtumite korral ei tohi süüdistuse

esitamiseks ja süüdimõistmiseks vajalike tõenditega seotud nõuded olla mingil juhul leebemad kui

need, mis kehtivad artikli 9 lõikes 1 nimetatud juhtumite kohta.

3. Isikule, kelle suhtes on algatatud menetlus seoses kadunuks jääma sundimise kuriteoga,

tagatakse õiglane kohtlemine menetluse kõigis staadiumides. Isikule, kes on antud kohtu alla seoses

kadunuks jääma sundimise kuriteoga, saab osaks õiglane kohtulik arutamine seadusega ettenähtud

pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus.

Artikkel 12

1. Osalisriik tagab, et üksikisikul, kes väidab, et teatav isik on kadunuks jääma sunnitud, on õigus

sellekohased asjaolud esitada pädevatele ametiasutustele, kes kontrollivad väidet viivitamata ja

5

erapooletult ning alustavad vajaduse korral kohe põhjalikku ja erapooletut uurimist. Vajaduse

korral võetakse asjakohased meetmed tagamaks, et kaebuse esitaja, tunnistajad, kadunuks jäänud

isiku sugulased ja nende kaitsja ning uurimises osalevad isikud oleksid kaitstud igasuguse

väärkohtlemise või hirmutamise eest seoses kaebuse või esitatud tõenditega.

2. Kui on põhjust arvata, et isik on kadunuks jääma sunnitud, alustavad selle artikli lõikes 1

nimetatud ametiasutused uurimist ka juhul, kui ametlikku kaebust ei ole esitatud.

3. Osalisriik tagab, et selle artikli lõikes 1 nimetatud ametiasutustel:

a) on vajalikud volitused ja vahendid uurimise tõhusaks korraldamiseks, sealhulgas juurdepääs

uurimise jaoks olulistele dokumentidele ja muule teabele;

b) on juurdepääs (vajaduse korral sellise kohtu eelneval loal, kes otsustab kõnealuse küsimuse

viivitamata) igale kinnipidamiskohale või muule kohale, kui on põhjust arvata, et kadunuks jäänud

isik võib seal viibida.

4. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada uurimist takistav tegevus ja selle eest karistada.

Osalisriik tagab eelkõige, et kadunuks jääma sundimise kuriteo toimepanekus kahtlustatavad isikud

ei saaks mõjutada uurimise kulgu, avaldades survet kaebuse esitajale, tunnistajatele, kadunuks

jäänud isiku sugulastele või nende kaitsjale või uurimises osalevatele isikutele või hirmutades või

ähvardades neid.

Artikkel 13

1. Osalisriikide vahelisel väljaandmisel ei käsitata kadunuks jääma sundimise kuritegu poliitilise

kuriteona ega poliitilise kuriteoga seotud kuriteona ega poliitiliste motiividega kuriteona. Seega ei

või sellisest kuriteost tingitud väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes kõnealustel põhjustel.

2. Kadunuks jääma sundimise kuritegu tuleb enne konventsiooni jõustumist lisada kõigisse

osalisriikide vahel sõlmitud olemasolevatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul

kohaldatakse väljaandmist.

3. Osalisriigid kohustuvad lisama kadunuks jääma sundimise kuriteo nende vahel tulevikus

sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist.

4. Kui osalisriik, kes on väljaandmise sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, saab

väljaandmistaotluse teiselt osalisriigilt, kellega ta ei ole sõlminud väljaandmislepingut, võib ta

kadunuks jääma sundimise kuriteo puhul käsitada väljaandmise õigusliku alusena konventsiooni.

5. Osalisriigid, kes ei ole väljaandmist sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, tunnistavad

kadunuks jääma sundimise kuriteo kuriteoks, mille puhul kohaldatakse vastastikust väljaandmist.

6. Väljaandmise suhtes rakendatakse kõigi juhtumite korral taotluse saanud osalisriigi õiguse või

kohaldatavate väljaandmislepingute tingimusi, sealhulgas eelkõige väljaandmiseks nõutava

minimaalse karistusega seotud tingimusi ja põhjusi, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib

väljaandmisest keelduda või esitada selle suhtes teatavaid tingimusi.

6

7. Konventsiooni ei tõlgendata nii, et see kehtestab väljaandmiskohustuse, kui taotluse saanud

osalisriigil on põhjendatud alust arvata, et taotlus on esitatud isiku vastutusele võtmiseks või

karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, kodakondsuse, etnilise päritolu, poliitiliste vaadete

või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise alusel või et taotluse rahuldamine kahjustaks selle

isiku olukorda mis tahes eelnimetatud põhjusel.

Artikkel 14

1. Osalisriigid osutavad üksteisele kõige tõhusamat vastastikust õigusabi seoses kadunuks jääma

sundimise kuriteo puhul algatatud kriminaalmenetlustega, esitades sealhulgas kõik nende

käsutuses olevad tõendid, mis on menetluse jaoks vajalikud.

2. Sellise vastastikuse õigusabi suhtes kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi õigusega või

kohaldatavate vastastikuse õigusabi lepingutega ettenähtud tingimusi, sealhulgas eelkõige

tingimusi seoses põhjustega, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib vastastikuse õigusabi

andmisest keelduda või selle suhtes tingimusi esitada.

Artikkel 15

Osalisriigid teevad omavahel koostööd ning abistavad üksteist kõige tõhusamal viisil, et anda abi

kadunuks jääma sundimise ohvritele, otsida kadunuks jäänud isikuid, teha kindlaks nende asukoht

ja nad vabastada ning nende surma korral nad matmispaigast välja kaevata, nende isikud kindlaks

teha ja säilmed tagastada.

Artikkel 16

1. Ükski osalisriik ei saada välja, ei saada tagasi (pr k refouler), ei anna üle ega anna välja isikut

teisele osalisriigile, kui on põhjendatud alust arvata, et kõnealust isikut võiks ohustada kadunuks

jääma sundimine.

2. Et otsustada, kas kõnealune oht on olemas, võtavad pädevad ametiasutused arvesse kõiki

asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral seda, kas asjaomases riigis esineb pidevalt

raskeid, jämedaid või massilisi inimõiguste rikkumisi või raskeid rahvusvahelise humanitaarõiguse

rikkumisi.

Artikkel 17

1. Kedagi ei tohi salaja kinni pidada.

2. Ilma et see piiraks osalisriigi muude rahvusvaheliste kohustuste täitmist seoses vabaduse

võtmisega, tagab osalisriik, et tema õigusaktides:

a) kehtestatakse tingimused, mille alusel saab anda vabaduse võtmise korralduse;

b) esitatakse ametiasutused, kellel on lubatud anda vabaduse võtmise korraldus;

7

c) tagatakse, et kõiki vabaduse kaotanud isikuid hoitakse üksnes ametlikult tunnustatud ja ametliku

järelevalvega vabadusekaotuse täideviimise kohas;

d) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul lubatakse üksnes õigusaktidega sätestatud tingimustel

pidada sidet ja kohtuda oma perekonna, oma kaitsja või muu tema valitud isikuga või kui vabaduse

kaotanud isik on välismaalane, lubatakse tal sidet pidada oma konsulaarasutusega kooskõlas

kohaldatava rahvusvahelise õigusega;

e) tagatakse, et pädevatel ning õiguslikult volitatud ametiasutustel ja institutsioonidel on vajaduse

korral kohtu eelneval loal juurdepääs vabaduse kaotanud isiku vabadusekaotuse täideviimise

kohale;

f) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul või kui kadunuks jääma sundimise kahtluse korral ei saa

vabaduse kaotanud isik ise seda õigust kasutada, siis õigustatud huvi omaval isikul, näiteks

vabaduse kaotanud isiku sugulastel või nende esindajal või kaitsjal, on alati õigus pöörduda

kohtusse, et kohus saaks viivitamata otsustada, kas vabaduse võtmine on seaduslik, ning teha

vabastamismääruse, kui vabaduse võtmine ei ole seaduslik.

3. Osalisriik tagab, et vabaduse kaotanud isikute kohta koostatakse üks või mitu ajakohast

ametlikku registrit ja/või dokumenti, mida hoitakse korras ning mis tehakse taotluse korral

viivitamata kättesaadavaks igale kohtule või muule pädevale ametiasutusele või institutsioonile,

kes on selleks volitatud asjaomase osalisriigi õiguse või asjakohase rahvusvahelise õigusakti alusel,

mille osaline asjaomane riik on. Selles/nendes sisaldub vähemalt järgmine teave:

a) vabaduse kaotanud isiku andmed;

b) isikult vabaduse võtmise kuupäev, kellaaeg ja koht ning isikult vabaduse võtnud ametiasutuse

andmed;

c) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus ja vabaduse võtmise põhjused;

d) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus;

e) vabadusekaotuse täideviimise koht, sinna vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg ning

vabadusekaotuse täideviimise koha eest vastutav ametiasutus;

f) andmed vabaduse kaotanud isiku tervisliku seisundi kohta;

g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht;

h) vabastamise või teise kinnipidamiskohta üleviimise kuupäev ja kellaaeg, sihtkoht ning

üleviimise eest vastutav ametiasutus.

Artikkel 18

8

1. Kui artiklitest 19 ja 20 ei tulene teisiti, tagab osalisriik selle teabe suhtes õigustatud huvi omavale

isikule, näiteks vabaduse kaotanud isiku sugulastele või nende esindajale või kaitsjale, juurdepääsu

vähemalt järgmisele teabele:

a) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus;

b) isikult vabaduse võtmise ning vabadusekaotuse täideviimise kohta vastuvõtmise kuupäev,

kellaaeg ja koht;

c) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus;

d) vabaduse kaotanud isiku asukoht, sealhulgas teise vabadusekaotuse täideviimise kohta

üleviimise korral sihtkoht ja üleviimise eest vastutav ametiasutus;

e) vabastamise kuupäev, kellaaeg ja koht;

f) andmed vabaduse kaotanud isiku tervisliku seisundi kohta;

g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht.

2. Vajaduse korral võetakse asjakohased meetmed, et kaitsta selle artikli lõikes 1 nimetatud isikuid

ja uurimises osalevaid isikuid väärkohtlemise, hirmutamise või karistamise eest, mis on seotud

teabe otsimisega vabaduse kaotanud isiku kohta.

Artikkel 19

1. Isikuandmeid, sealhulgas meditsiinilisi ja geneetilisi andmeid, mis kogutakse ja/või edastatakse

seoses kadunuks jäänud isiku otsimisega, kasutatakse või need tehakse kättesaadavaks üksnes

kadunuks jäänud isiku otsimise eesmärgil. See ei piira sellise teabe kasutamist kadunuks jääma

sundimise kuriteo kohta algatatud kriminaalmenetluses ega heastamist tagava õiguse kasutamisel.

2. Isikuandmete, sealhulgas meditsiiniliste ja geneetiliste andmete, kogumisel, töötlemisel,

kasutamisel ja säilitamisel ei tohi rikkuda inimõigusi, põhivabadusi ega üksikisiku inimväärikust

ega sellist rikkumist põhjustada.

Artikkel 20

1. Artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust võib piirata üksnes juhul, kui isikut kaitseb seadus ja

kui vabadusekaotust kohaldatakse kohtu kontrolli all, seda võib teha üksnes erandkorras, kui see

on tingimata vajalik ja õigusaktidega ette nähtud ning kui teabe edastamine võiks kahjustada isiku

eraelu puutumatust või turvalisust või takistada kriminaaluurimist, või muudel samaväärsetel

põhjustel õigusaktidega ettenähtud korras ning kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise õigusega ja

konventsiooni eesmärkidega. Ühelgi juhul ei tohi piirata artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust

nii, et seda võiks pidada artiklis 2 määratletud teguviisiks või artikli 17 lõike 1 rikkumiseks.

2. Ilma et see piiraks isikult vabaduse võtmise seaduslikkust, tagavad osalisriigid artikli 18 lõikes 1

nimetatud isikutele õiguse kiirele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, mis võimaldab saada

9

viivitamata artikli 18 lõikes 1 nimetatud teavet. Seda õigust õiguskaitsevahendile ei tohi mitte

ühelgi juhul peatada ega piirata.

Artikkel 21

Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et vabaduse kaotanud isikud vabastatakse viisil, mis

võimaldab usaldusväärselt kontrollida, et nad on tegelikult vabastatud. Osalisriik võtab samuti

vajalikud meetmed, mis kindlustavad selliste isikute kehalise puutumatuse ja nende võimaluse

kasutada täielikult oma õigusi vabastamise ajal, ilma et see piiraks ühtegi kohustust, mis nendel

isikutel võib riigisisese õiguse alusel olla.

Artikkel 22

Ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, võtab osalisriik vajalikud meetmed, et hoida ära järgmine

teguviis ja rakendada selle suhtes sanktsioonid:

a) artikli 17 lõike 2 punktis f ja artikli 20 lõikes 2 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamise

edasilükkamine või takistamine;

b) isikult vabaduse võtmise registreerimata jätmine või sellise teabe registrisse kandmine, mille

kohta ametliku registri eest vastutav ametnik teadis või oleks pidanud teadma, et see ei ole õige;

c) keeldumine esitada teavet isikult vabaduse võtmise kohta või ebaõige teabe esitamine, kuigi

õiguslikud nõuded kõnealuse teabe esitamiseks on täidetud.

Artikkel 23

1. Osalisriik tagab, et koolitus, mis on ette nähtud nii tsiviilisikuna kui ka sõjaväelasena töötavatele

õiguskaitsetöötajatele, aga ka meditsiinitöötajatele, riigiametnikele ja muudele isikutele, kes

võivad olla seotud vabaduse kaotanud isiku vahi alla võtmise või kohtlemisega, sisaldaks õpetust

ja teavet konventsiooni asjakohaste sätete kohta, et:

a) tõkestada kõnealuste ametnike osalemine kadunuks jääma sundimises;

b) rõhutada kadunuks jääma sundimise juhtumite tõkestamise ja uurimise olulisust;

c) tagada, et tunnistataks vajadust lahendada kadunuks jääma sundimise juhtumid kiiresti.

2. Osalisriik tagab, et kadunuks jääma sundimist ettenägevate, lubavate või julgustavate korralduste

või juhtnööride andmine on keelatud. Osalisriik tagab, et isikut, kes keeldub sellist korraldust

täitmast, ei karistata.

3. Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et selle artikli lõikes 1 nimetatud isikud, kellel on

alust arvata, et toimunud on kadunuks jääma sundimine või seda kavandatakse, teatavad sellest

kõrgemalseisvale isikule ning vajaduse korral asjakohastele ametiasutustele või organitele, kellel

on läbivaatamis- või õiguskaitsevolitused.

10

Artikkel 24

1. Konventsioonis tähendab mõiste „ohver“ kadunuks jäänud isikut ja üksikisikut, kes on

kannatanud kahju vahetult kadunuks jääma sundimise tõttu.

2. Ohvril on õigus teada tõde kadunuks jääma sundimise asjaolude, uurimise kulgemise ja

tulemuste ning kadunuks jäänud isiku käekäigu kohta. Osalisriik võtab sellega seoses asjakohased

meetmed.

3. Osalisriik võtab asjakohased meetmed kadunuks jäänud isikute otsimiseks, nende asukoha

kindlakstegemiseks ja nende vabastamiseks ning nende surma korral nende säilmete asukoha

kindlakstegemiseks, säilmete lugupidavaks kohtlemiseks ja tagastamiseks.

4. Osalisriik tagab, et tema õigussüsteem sisaldab kadunuks jääma sundimise ohvrite õigust

heastamisele ning kiirele, õiglasele ja nõuetekohasele hüvitisele.

5. Selle artikli lõikes 4 nimetatud õigus heastamisele hõlmab varalist ja moraalset kahju ning

vajaduse korral muid heastamisviise, näiteks:

a) vara tagastamine;

b) rehabiliteerimine;

c) moraalse kahju heastamine, sealhulgas väärikuse ja maine taastamine;

d) olukorra kordumist ärahoidvad tagatised.

6. Ilma et see piiraks kohustust jätkata uurimist, kuni kadunuks jäänud isiku käekäik on välja

selgitatud, võtab osalisriik asjakohased meetmed seoses sellise kadunuks jäänud isiku õigusliku

olukorraga, kelle käekäik ei ole välja selgitatud, ning tema sugulaste õigusliku olukorraga sellistes

valdkondades nagu sotsiaalhoolekanne, finantsküsimused, perekonnaõigus ja omandiõigused.

7. Osalisriik tagab õiguse asutada organisatsioone ja ühendusi, kelle eesmärk on aidata välja

selgitada kadunuks jääma sundimise juhtumite asjaolusid ja kadunuks jäänud isikute käekäiku ning

abistada kadunuks jääma sundimise ohvreid, ning õiguse kõnealuste organisatsioonide ja

ühenduste tegevuses vabalt osaleda.

Artikkel 25

1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada järgmised kuriteod ja määrata nende eest

karistus oma kriminaalõiguse alusel:

a) selliste laste ebaseaduslik äraviimine, kes on kadunuks jääma sunnitud, kelle isa, ema või

seaduslik eestkostja on kadunuks jääma sunnitud või kes on sündinud kadunuks jääma sunnitud

ema vangistuses viibimise ajal;

11

b) punktis a nimetatud laste tegelikku isikusamasust tõendavate dokumentide võltsimine,

varjamine või hävitamine.

2. Osalisriik võtab vajalikud meetmed selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste otsimiseks ja

tuvastamiseks ning nende perekonda tagasi toomiseks õiguslike menetluste ja kohaldatavate

rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt.

3. Osalisriigid abistavad üksteist selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste otsimisel,

tuvastamisel ja asukoha kindlakstegemisel.

4. Võttes arvesse vajadust kaitsta selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste huve ning nende

seadusega tunnustatud õigust säilitada või lasta taastada oma identiteet, sealhulgas kodakondsus,

nimi ja perekondlikud suhted, peavad lapsendamissüsteemi või muud lapse kasuperekonda või

hooldeasutusse paigutamise vormi tunnustavates osalisriikides olema kehtestatud õiguslikud

menetlused, et läbi vaadata lapsendamise või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise

kord ning vajaduse korral tühistada lapsendamine või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse

paigutamine, kui see on seotud kadunuks jääma sundimisega.

5. Kõikidel juhtumitel, eriti kõikides selle artikliga seotud küsimustes, tuleb eeskätt arvestada lapse

huve ning lapsel, kellel on juba oma seisukohad, on õigus neid vabalt väljendada, kusjuures sellise

lapse seisukohad võetakse tema vanust ja küpsust silmas pidades nõuetekohaselt arvesse.

II osa

Artikkel 26

1. Konventsiooni alusel sätestatud ülesannete täitmiseks asutatakse kadunuks jääma sundimist

käsitlev komisjon (edaspidi komisjon). Komisjon koosneb kümnest eksperdist, kellel on kõrge

moraal ja tunnustatud pädevus inimõiguste valdkonnas ning kes on isiklikult nimetatud, sõltumatud

ja erapooletud. Osalisriigid valivad komisjoni liikmed tasakaalustatud geograafilise jaotuse

põhimõttel. Arvesse võetakse kasu, mis asjakohase õigusliku kogemusega isikute osalemine

komisjoni töös võib tuua, ning tasakaalustatud soolist esindatust.

2. Komisjoni liikmed valitakse salajasel hääletusel nimekirja alusel, mis koosneb isikutest, kelle

osalisriigid on oma kodanike hulgast nimetanud, osalisriikide iga kahe aasta järel toimuval

kohtumisel, mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär sel eesmärgil kokku kutsub.

Nendel kohtumistel, kus kaks kolmandikku osalisriikidest moodustavad kvoorumi, valitakse

komisjoni need isikud, kes saavad suurima arvu hääli ning kohal olnud ja hääletanud osalisriikide

esindajate absoluutse häälteenamuse.

3. Esialgsed valimised korraldatakse mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel konventsiooni

jõustumise kuupäevast. Neli kuud enne valimiste kuupäeva saadab Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretär osalisriikidele kirja, milles palub neil esitada kandidaadid kolme kuu

jooksul. Peasekretär koostab tähestikulises järjekorras nimekirja kõigist sel viisil nimetatud

isikutest, märkides ära iga kandidaadi nimetanud osalisriigi, ja esitab kõnealuse nimekirja kõigile

osalisriikidele.

12

4. Komisjoni liikmed valitakse neljaks aastaks. Neid saab üheks ametiajaks tagasi valida. Viie

esimestel valimistel valitud liikme ametiaeg lõpeb siiski teise aasta lõppedes. Selle artikli lõikes 2

nimetatud kohtumise juhataja valib vahetult pärast esimesi valimisi kõnealuse viie liikme nimed

loosi teel.

5. Kui komisjoni liige sureb või astub tagasi või ei saa muul põhjusel oma kohustusi komisjonis

täita, nimetab tema nimetanud osalisriik selle artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt oma

kodanike hulgast teise kandidaadi, kes jääb ametisse lahkunud liikme ametiaja lõpuni, kui

osalisriikide enamus selle heaks kiidab. Heakskiit loetakse antuks, kui pool või enam osalisriikidest

ei ole kuue nädala jooksul vastanud eitavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri

teatele ametisse nimetamise ettepaneku kohta.

6. Komisjon kehtestab oma kodukorra.

7. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär tagab komisjoni ülesannete tõhusaks täitmiseks

vajalikud vahendid, töötajad ja seadmed. Komisjoni esimese kohtumise kutsub kokku Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

8. Komisjoni liikmetel on õigus kasutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tööülesandeid

täitvatele ekspertidele antavaid võimalusi, eesõigusi ja puutumatust, nagu on sätestatud Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooni asjakohastes osades.

9. Osalisriigid teevad komisjoniga koostööd ning abistavad komisjoni liikmeid nende volituste

täitmisel ulatuses, milles osalisriik on komisjoni ülesanded heaks kiitnud.

Artikkel 27

Osalisriikide konverents toimub kõige varem nelja ja kõige hiljem kuue aasta möödumisel

konventsiooni jõustumisest ning sellel hinnatakse komisjoni tegevust ja otsustatakse artikli 44

lõikes 2 kirjeldatud korra kohaselt, kas järelevalve konventsiooni kohaldamise üle on artiklites 28–

36 nimetatud ülesannetest lähtudes vaja anda üle muule organile, välistamata ühtegi võimalust.

Artikkel 28

1. Komisjon teeb konventsiooniga antud pädevuse raames koostööd kõigi asjakohaste organite,

ametite ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni spetsialiseeritud asutuste ja fondidega,

rahvusvaheliste aktidega asutatud lepingu järelevalveorganitega, Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni erimenetluste ning asjaomaste piirkondlike valitsustevaheliste organisatsioonide

või organitega, aga ka kõigi asjaomaste riiklike institutsioonide, asutuste või ametitega, kes

tegelevad kõigi isikute kaitsmisega kadunuks jääma sundimise eest.

2. Oma volitusi täites konsulteerib komisjon asjakohaste inimõigustealaste rahvusvaheliste

aktidega asutatud muude lepingu järelevalveorganitega, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelise pakti alusel asutatud inimõiguste komiteega, et tagada kooskõla nende sellekohaste

tähelepanekute ja soovitustega.

13

Artikkel 29

1. Osalisriik esitab komisjonile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu aruande

meetmete kohta, mis on võetud konventsioonist tulenevate osalisriigi kohustuste täitmiseks, kahe

aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teeb kõnealuse aruande kättesaadavaks kõigile

osalisriikidele.

3. Komisjon arutab kõiki aruandeid ning esitab märkused, tähelepanekud või soovitused, mida peab

vajalikuks. Märkused, tähelepanekud või soovitused edastatakse asjaomasele osalisriigile, kes võib

nendele vastata omal algatusel või komisjoni taotlusel.

4. Komisjon võib taotleda osalisriikidelt lisateavet konventsiooni rakendamise kohta.

Artikkel 30

1. Taotluse, et tegutsetaks kiiresti kadunuks jäänud isiku otsimiseks ja leidmiseks, võivad

komisjonile esitada kadunuks jäänud isiku sugulased või nende seadusjärgsed esindajad, nende

kaitsja või nende volitatud isik, aga ka muu õigustatud huvi omav isik.

2. Kui komisjon leiab, et selle artikli lõike 1 alusel esitatud kiire tegutsemise taotlus:

a) ei ole ilmselgelt põhjendamatu;

b) ei kujuta endast selliste taotluste esitamise õiguse rikkumist;

c) on juba nõuetekohaselt esitatud asjaomase osalisriigi pädevatele organitele, näiteks

uurimisasutustele, kui selline võimalus on olemas;

d) ei ole vastuolus konventsiooni sätetega;

e) ei ole uurimisel mõne muu samalaadse rahvusvahelise uurimismenetluse või lahendusmenetluse

teel,

esitab ta taotluse, et asjaomane osalisriik annaks talle teavet asjaomase isiku olukorra kohta

komisjoni määratud tähtaja jooksul.

3. Asjaomase osalisriigi selle artikli lõike 2 kohaselt esitatud teabe põhjal võib komisjon edastada

osalisriigile soovitusi ning ühtlasi taotleda, et osalisriik võtaks kõik vajalikud, sealhulgas ajutised

meetmed isiku asukoha väljaselgitamiseks ja tema kaitsmiseks konventsiooni kohaselt ning teataks

komisjonile kindlaksmääratud aja jooksul võetud meetmetest, võttes arvesse olukorra

kiireloomulisust. Komisjon teavitab kiire tegutsemise taotluse esitanud isikut oma soovitustest ning

teabest, mis ta osalisriigilt on saanud, niipea kui see on kättesaadav.

4. Komisjon jätkab jõupingutusi koostöös asjaomase osalisriigiga, kuni otsitava isiku käekäik on

selgunud. Taotluse esitanud isikut teavitatakse pidevalt.

14

Artikkel 31

1. Osalisriik võib konventsiooni ratifitseerimise ajal või alati pärast seda teha avalduse, et ta

tunnustab komisjoni pädevust saada ja arutada tema jurisdiktsiooni all olevate üksikisikute poolt

või nimel esitatud pöördumisi, milles väidetakse, et kõnealune osalisriik on nende suhtes rikkunud

konventsiooni sätteid. Komisjon ei võta vastu pöördumist, mis on seotud osalisriigiga, kes ei ole

sellist avaldust teinud.

2. Komisjon ei loe pöördumist vastuvõetavaks, kui:

a) pöördumine on anonüümne;

b) pöördumine kujutab endast selliste pöördumiste esitamise õiguse rikkumist või on vastuolus

konventsiooni sätetega;

c) sama küsimust uuritakse muu samalaadse rahvusvahelise uurimismenetluse või

lahendusmenetluse teel või

d) kõik olemasolevad tõhusad riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud. Seda põhimõtet

ei kohaldata juhul, kui õiguskaitsevahendite kohaldamist on põhjendamatult edasi lükatud.

3. Kui komisjon on seisukohal, et pöördumine vastab selle artikli lõikes 2 sätestatud nõuetele,

edastab ta pöördumise asjaomasele osalisriigile ning taotleb, et osalisriik esitaks tähelepanekud ja

märkused komisjoni määratud tähtaja jooksul.

4. Komisjon võib alati pärast pöördumise saamist ja enne asja sisulist otsustamist edastada

asjaomasele osalisriigile kiireloomulise taotluse, et osalisriik võtaks ajutised meetmed, mis võivad

olla vajalikud, et vältida võimaliku korvamatu kahju tekkimist väidetava rikkumise ohvritele. Kui

komisjon kasutab oma kaalutlusõigust, ei mõjuta see otsust pöördumise vastuvõetavuse ega sisu

kohta.

5. Komisjoni kohtumised on kinnised, kui tutvutakse selle artikli alusel esitatud pöördumistega.

Komisjon teavitab pöördumise esitajat asjaomase osalisriigi vastusest. Kui komisjon otsustab

menetluse lõpetada, teeb ta oma seisukohad teatavaks osalisriigile ja pöördumise esitajale.

Artikkel 32

Konventsiooni osalisriik võib alati teha avalduse, et ta tunnustab komisjoni pädevust saada ja

arutada pöördumisi, milles üks osalisriik väidab, et teine osalisriik ei täida konventsiooni alusel

sätestatud kohustusi. Komisjon ei võta vastu pöördumisi osalisriigi kohta, kes ei ole sellist avaldust

teinud, ega pöördumisi osalisriigilt, kes ei ole sellist avaldust teinud.

Artikkel 33

15

1. Kui komisjon saab usaldusväärset teavet, mille kohaselt rikub osalisriik raskelt konventsiooni

sätteid, võib ta pärast nõupidamist asjaomase osalisriigiga taotleda, et üks või mitu komisjoni liiget

külastaksid osalisriiki ja annaksid komisjonile külastusest viivitamata aru.

2. Komisjon teatab asjaomasele osalisriigile kirjalikult oma kavatsusest korraldada külastus, tehes

teatavaks delegatsiooni koosseisu ja külastuse eesmärgi. Osalisriik vastab komisjonile mõistliku

aja jooksul.

3. Osalisriigi põhjendatud taotluse korral võib komisjon otsustada külastuse edasi lükata või ära

jätta.

4. Kui osalisriik nõustub külastusega, määravad komisjon ja asjaomane osalisriik koos kindlaks

külastuse korra ning osalisriik loob komisjonile kõik külastuse edukaks toimumiseks vajalikud

tingimused.

5. Pärast külastust edastab komisjon asjaomasele osalisriigile oma tähelepanekud ja soovitused.

Artikkel 34

Kui komisjon saab teavet, milles ta arvab sisalduvat põhjendatud viiteid osalisriigi jurisdiktsiooni

all oleval territooriumil laialdaselt ja süstemaatiliselt toimunud kadunuks jääma sundimise kohta,

võib ta pärast seda, kui on küsinud asjaomaselt osalisriigilt kogu asjakohase teabe olukorra kohta,

saata küsimuse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu kiiresti Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni Peaassambleele.

Artikkel 35

1. Komisjoni pädevusse kuuluvad üksnes need kadunuks jääma sundimise juhtumid, mis algasid

pärast konventsiooni jõustumist.

2. Kui riik saab konventsiooni osaliseks pärast konventsiooni jõustumist, on sellel riigil kohustused

komisjoni ees ainult seoses nende kadunuks jääma sundimise juhtumitega, mis algasid pärast

konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes.

Artikkel 36

1. Komisjon esitab aastaaruande oma tegevuse kohta konventsiooni alusel osalisriikidele ja

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele.

2. Enne aastaaruandes osalisriigi kohta tähelepaneku avaldamist teatatakse sellest asjaomasele

osalisriigile ning antakse talle piisavalt aega vastamiseks. Kõnealune osalisriik võib taotleda oma

märkuste või tähelepanekute avaldamist aruandes.

III osa

Artikkel 37

16

Konventsioon ei mõjuta selliste sätete kohaldamist, mis aitavad paremini kaitsta kõiki isikuid

kadunuks jääma sundimise eest ning võivad sisalduda:

a) osalisriigi õiguses;

b) kõnealuses riigis kehtivas rahvusvahelises õiguses.

Artikkel 38

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

liikmesriikidele.

2. Konventsiooni peavad ratifitseerima kõik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid.

Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

3. Konventsioon on ühinemiseks avatud kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

liikmesriikidele. Ühinemine toimub ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

peasekretärile hoiuleandmise teel.

Artikkel 39

1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümnenda ratifitseerimis- või

ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiuleandmise kuupäeva.

2. Riigi suhtes, kes ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast kahekümnenda

ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval

pärast selle riigi ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäeva.

Artikkel 40

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teatab kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

liikmesriikidele ja kõigile konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud riikidele:

a) allakirjutamisest, ratifitseerimisest ja ühinemisest artikli 38 alusel;

b) konventsiooni jõustumise kuupäeva artikli 39 alusel.

Artikkel 41

Konventsiooni sätted laienevad liitriikide kõikidele osadele piirangute ja eranditeta.

Artikkel 42

1. Kahe või enama osalisriigi vaheline konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega seotud

vaidlus, mida ei ole võimalik lahendada läbirääkimiste teel ega konventsioonis sõnaselgelt

sätestatud menetluse teel, esitatakse ühe osalisriigi taotlusel lahendamiseks vahekohtule. Kui kuue

kuu jooksul vahekohtule taotluse esitamise kuupäevast ei ole osalised suutnud kokku leppida

17

vahekohtu moodustamises, võib osaline edastada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule, esitades selle

kohtu statuudile vastava taotluse.

2. Riik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes teha avalduse,

et ei loe selle artikli lõiget 1 enda jaoks siduvaks. Teiste osalisriikide jaoks ei ole selle artikli lõige 1

siduv sellise avalduse teinud osalisriigi suhtes.

3. Selle artikli lõike 2 kohaselt avalduse teinud osalisriik võib selle avalduse alati tagasi võtta,

teatades sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 43

Konventsioon ei piira rahvusvahelise humanitaarõiguse sätete kohaldamist, sealhulgas 12. augusti

1949. aasta nelja Genfi konventsiooni ja nende 8. juuni 1977. aasta kahe lisaprotokolli

lepinguosaliste kohustusi, ega osalisriigi võimalust volitada Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed

külastama kinnipidamiskohti olukordades, mis ei ole reguleeritud rahvusvahelise

humanitaarõigusega.

Artikkel 44

1. Konventsiooni osalisriik võib teha muudatusettepaneku ja esitada selle Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretärile. Peasekretär edastab seejärel muudatusettepaneku konventsiooni

osalisriikidele koos taotlusega, et osalisriigid teataksid, kas nad soovivad ettepaneku arutamiseks

ja hääletamiseks kokku kutsuda osalisriikide konverentsi. Kui nelja kuu jooksul

muudatusettepaneku edastamise kuupäevast on vähemalt üks kolmandik osalisriikidest konverentsi

kokkukutsumise poolt, kutsub peasekretär konverentsi kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

egiidi all.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär esitab konverentsil kohal olnud ja hääletanud

osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud muudatuse kõigile osalisriikidele

heakskiitmiseks.

3. Selle artikli lõike 2 kohaselt vastuvõetud muudatus jõustub, kui kaks kolmandikku konventsiooni

osalisriikidest on selle oma põhiseadusest tuleneva menetluse kohaselt heaks kiitnud.

4. Kui muudatused jõustuvad, on need siduvad nendele osalisriikidele, kes on need heaks kiitnud,

ning muudele osalisriikidele jäävad siduvaks konventsiooni sätted ja varasemad muudatused, mille

nad on heaks kiitnud.

Artikkel 45

1. Konventsioon, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt

autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab konventsiooni tõestatud koopiad

kõigile artiklis 38 nimetatud riikidele.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Välisministeerium Siseministeerium Sotsiaalministeerium Rahandusministeerium Kaitseministeerium Kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks Kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu ja seletuskirja ning konventsiooni inglise keelse teksti koos eestikeelse tõlkega. Palume esitada arvamus eelnõu kohta ühe kuu jooksul selle saamisest arvates. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister Lisad:

- Eelnõu - Seletuskiri - Konventsiooni tekst inglise keeles - Konventsiooni teksti tõlge eesti keeles

/*Lisaadressaadid: Riigikohus Riigiprokuratuur Advokatuur Anne Kruusement 53321991 [email protected]

Meie 21.05.2024 nr 8-1/4357-1