Arvamuse küsimine uue tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikute kohta

1

Rahandusministeerium [email protected] Suur-Ameerika 1 10122, Tallinn Arvamuse küsimine uue tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikute kohta Justiitsministeerium on alustanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2225,

18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2008/48/EÜ (edaspidi lühendatult uus tarbijakrediidi direktiiv või direktiiv), ülevõtmist

siseriiklikusse õigusesse.

Direktiiv tuleb üle võtta 20. novembriks 2025 ning reegleid kohaldatakse alates 20. novembrist 2026.

Direktiiv on arvutivõrgus kättesaadav järgmisel veebilehel: Direktiiv - EL - 2023/2225 - EN - EUR-Lex

(europa.eu).

Direktiiviga soovitakse olemasolevaid tarbijakrediidi reegleid ajakohastada, et need arvestaksid alates

kehtiva direktiivi 2008/48 (edaspidi kehtiv direktiiv) vastuvõtmisest ilmnenud muudatustega, näiteks

seoses digitaliseerimisega. Samuti soovitakse saavutada tarbijakrediidi regulatsiooni suurem

harmoneerimine, et tagada siseturu toimumine ning tarbijate ühtlane kaitsetase liidus. Direktiiv

sisaldab nii era- kui ka avalik-õiguslikku regulatsiooni.

Uus tarbijakrediidi direktiiv on oma iseloomult suunatud maksimumharmoniseerimisele, mis tähendab,

et liikmesriikidel ei ole võimalik direktiivi ülevõtmisel näha ette ei leebemaid ega rangemaid lahendusi

võrreldes direktiivis sätestatuga. Samas sisaldab direktiiv mõningaid liikmesriikidele jäetud

valikuvõimalusi (art 42). Oleme liikmesriikidele jäetud peamised valikukohad kaardistanud ning toonud

välja eelkõige need küsimused, mis vajaksid meie hinnangul direktiivi ülevõtmisel lahendamist (I. osa).

Üldiselt lähtutakse juba 2008. aasta direktiivi raames tehtud otsustest ning seega ei ole käesolevas

kirjas uuesti välja toodud kõiki neid valikukohti, mis olid ette nähtud juba 2008. aasta tarbijakrediidi

direktiivis. Ootame vastuseid eelkõige kõnealuses kirjas esitatud küsimustele, kuid loomulikult on

teretulnud ka tagasiside teiste teemade kohta, mida peate oluliseks.

Lisaks eeltoodule palume võimalusel Teie arvamust ettepanekute osas, mis on toodud 2021. aastal

Tartu Ülikooli poolt koostatud krediidituru uuringus ning 2024. aastal Eesti Panga teemapaberis

„Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul“ (II. osa). Justiitsministeeriumi poolt oleme välja toonud

Meie 21.05.2024 nr 10-4/4356-1

2

eelkõige need ettepanekud, mille osas ootaksime Teie tagasisidet. Osaliselt on krediituru uuringus

toodud ettepanekud kajastatud juba kirja I. osas, kui need on temaatiliselt seotud direktiivis esitatuga.

Saabunud tagasisidet võtame arvesse tulevaste seadusemuudatuste kavandamisel ja kaalumisel.

Kahtlemata avaneb Teil võimalus avaldada tulevikus eelnõu kohta arvamust ametliku

kooskõlastusringi käigus, kuid loodame Teie aktiivsele koostööle juba praegu ning jääme ootama Teie

tagasisidet.

Ootame Teie vastuseid kaheksa nädala jooksul kirja kättesaamisest arvates.

I. Osa (direktiivis jäetud valikukohad)

Kohaldamisala (art 2)

Direktiivi kohaldamisala laiendamine

Direktiivi reguleerimisala on sätestatud artiklis 2, mille lõige 2 loetleb üles krediidilepingud, millele

direktiivi sätteid ei kohaldata. Samas sätestab direktiivi põhjenduspunkt 13, et direktiivist tulenevat

piirangut säilitada või kehtestada riigisiseseid õigusnorme, mis lahknevad direktiivis sätestatud, tuleks

kohaldada üksnes juhul, kui direktiiviga ühtlustatud sätted on olemas. See tähendab, et direktiiv ei

piira liikmesriikide õigust kohaldada direktiivi sätteid valdkondades, mis ei kuulu direktiivi

reguleerimisalasse. Seda on Eesti kehtiva direktiivi ülevõtmisel juba ka teinud.

Enamus kehtiva direktiivi artikli 2 lõikega 2 ette nähtud erandeid jääb uue direktiivi kohaselt kehtima

(nt ei kohaldu direktiiv elamukinnisvaraga seotud krediitidele, mis alluvad hüpoteekkrediidi direktiivile;

krediitidele, mida tööandja pakub enda töötajale turul turu keskmisest soodsamatel tingimustel;

olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta edasilükkamisele; kohtuliku kompromissina sõlmitud

krediidilepingule). Siiski on mõned erandid kaotatud või on neid muudetud.

Uue direktiivi kohaldamisalasse on hõlmatud:

- krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 100 000 eurot (art 2(2)(c)).

Direktiivi kohaldatakse ka krediidilepingutele, mis ei ole tagatud hüpoteegi ega muu võrreldava

tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt kinnisasjale seatakse, ega kinnisasjaga seotud

õigusega, kui krediidi kogusumma on suurem kui 100 000 eurot ning sellise krediidilepingu

eesmärk on eluasemeks oleva kinnisasja renoveerimine (art 2(3)). Kehtiva direktiivi kohaselt

on direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem

kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) tarbijakrediidi

regulatsiooni kohaldatakse sõltumata direktiivis ette nähtud summalistest lävenditest.

- rendi- või liisingulepingud, mille puhul ei lepingus endas ega eraldi lepingus ei kehtestata

võimalust lepingu ese välja osta (art 2(2)(g)). Kehtiv direktiiv hõlmab vaid ostukohustusega

lepingud. VÕS-i kohaselt kohaldub tarbijakrediidi regulatsioon kõikidele liisingulepingtele, st

nii kapitali- või kasutusrendi tüüpi liisingulepingutele. Välistatud on vaid ennetähtaegse

tagasimakse regulatsiooni kohaldamine liisingulepingutele, millega ei kaasne tarbija kohustust

lepingueset välja osta (VÕS § 4031 lõige 41).

- kõik arvelduskrediidi lepingud, st ka nn lühiajalised arvelduskrediidilepingud. Piiratud sätted

kohalduvad endiselt arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab vaikimisi tarbijal

oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada (nn faktiline

arvelduskrediidileping).

Kehtiva direktiivi kohaldamisalast on välistatud arvelduskrediidi vormis krediidilepingud, mille

puhul kuulub krediit tagastamisele ühe kuu jooksul (kehtiva direktiivi art 2(2)(e)). Lisaks

kohaldatakse kehtiva direktiivi kohaselt piiratud sätteid arvelduskrediidi vormis

3

krediidilepingute puhul, mille puhul tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta

(direktiivi art 2(3)).

VÕS-is on ette nähtud eriregulatsioon arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit

kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (VÕS § 403 lg 21), ning

arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab vaikimisi tarbijal oma kontojääki või

kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada (VÕS § 407 lg 51).

- kohaldamisalasse on hõlmatud ka nn lühiajalised tarbijakrediidilepingud, mille puhul tuleb

krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning millega seonduvad tasud on väheolulised. Kehtiv

direktiivi välistab tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamisalast krediidilepingud, mille

kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest

tähtsusetuid tasusid (art 2(2)(f) teine pool).

VÕS-i kohaselt ei ole lühiajalised tarbijakrediidilepingud täielikult tarbijakrediidi regulatsiooni

alt välistatud, vaid neile kohaldatakse sama regulatsiooni nagu lühiajalisele

arvelduskrediidilepingule (VÕS § 403 lg 53).

- tasumise edasilükkamine (art 2(2)(h)). Kehtiv direktiiv välistab direktiivi kohaldamisalast

krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist

(kehtiva direktiivi artikkel 2(2)(f)). Uue direktiiviga hõlmatakse antud krediidilepingud. Erand

on ette nähtud lepingutele, mille puhul:

i. kauba tarnija või teenuse osutaja annab, ilma et kolmas isik pakuks krediiti, tarbijale

aega kõnealuse tarnija tarnitud kauba või teenuse osutaja osutatud teenuse eest

tasumiseks;

ii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate

piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele õigusele, ning

iii. ostuhind tuleb tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või

teenuse osutamisest.

Tasumise edasilükkamise puhul, mida pakuvad kaupade tarnijad või teenuste osutajad, kes

ei ole soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro-, väikesed või keskmise suurusega

ettevõtjad, kui sellised kaupade tarnijad või teenuse osutajad pakuvad Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna

teenuseid, mis seisneb tarbijatega kaupade müügiks või teenuste osutamiseks kauglepingute

sõlmimises direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 7 tähenduses, kohaldatakse käesoleva

direktiivi reguleerimisalast väljajätmist üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

i. kolmas isik ei paku ega osta krediiti;

ii. tasuda tuleb täies ulatuses 14 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse

osutamisest, ning

iii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija

makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele

õigusele.

Küsimused:

a) Kas peate vajalikuks direktiivi reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi

kohaldamisalast välistatud? Kui jah, siis millistele ja miks?

b) Kas peate vajalikuks kasutada direktiivis ette nähtud võimalust välistada teatud lepingud

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni alt, mida kehtiva direktiivi ülevõtmise raames ei ole

tehtud?

c) Kui leiate, et direktiivi kohaldamisalast tuleks välja jätta tasumisega edasilükkamise juhtumid,

siis milliselt võiksid olla kohaldatavad piiratud tasud maksetega hilinemise korral?

Lisaks annab direktiivi artikkel 2 võimaluse mõningate lepingute puhul tarbijakrediidi regulatsiooni

kohaldamisala piiramiseks:

1) Võimalus mitte kohaldada krediidilepingute suhtes, millega lubatakse arvelduskonto jäägi

ületamist, artiklit 18, mis reguleerib kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (art 2(4)(b));

4

2) Võimalus jätta kohaldamisalast välja määratud tagasimaksega deebetkaartide vormis

krediidilepingud: a) mida pakub krediidi- või makseasutus; b) mille kohaselt tuleb krediit tagasi

maksta 40 päeva jooksul ning c) mis on intressivabad ja mille puhul kohaldatakse üksnes

makseteenuse osutamisega seotud piiratud tasusid (art 2(5));

3) Võimalus kohaldada krediidilepingute suhtes, mis käsitlevad tasumise edasilükkamist või

tagasimaksmise meetodeid juhul, kui tarbijal on esialgse krediidilepingu puhul juba tekkinud

või tõenäoliselt tekib makseviivitus piiratud arvu sätteid (artikleid 1, 2, 3, 7, 8, 11, 19 ja 20,

artikli 21 lõike 1 esimese lõigu punkte a–h, l ja r, artikli 21 lõiget 3 ning artikleid 23, 25, 28–

38 ja 40–50), võimaldades mitte kohaldada muu hulgas näiteks krediidivõimelisuse hindamist,

kui täidetud on järgmised tingimused:

a. selline kokkulepe aitaks tõenäoliselt vältida tarbija makseviivitusega seotud

kohtumenetlust;

b. tarbijale ei kohaldata sellise kokkuleppe sõlmimisel esialgse krediidilepinguga

võrreldes halvemaid tingimusi.

Kehtivas direktiivis on ette nähtud samasugune valikuvõimalus (kehtiva direktiivi art 2(6)), kuid

selle üle võtmisel otsustati seda mitte kasutada.

4) Võimalus teatud krediidilepingute puhul mitte kohaldada direktiivis kindlaks määratud piiratud

hulka sätteid, mis on seotud reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega (täpsemalt

direktiivi artikli 8 lõike 3 punkte d, e ja f, artikli 10 lõiget 5, artikli 11 lõiget 4 ning artikli 21 lõiget

3), et vältida krediidiandjate tarbetut koormust, võttes arvesse turu eripära ja selliste

krediidilepingute eriomadusi. Sellisteks krediidilepinguteks on direktiivi kohaselt: 1)

kogusummas vähem kui 200 eurost krediiti käsitlevad krediidilepingud; 2) krediit, mis on antud

intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete

hilinemise korral; 3) krediit, mis tuleb tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest nõutakse

kõigest väheolulisi tasusid (art 2(8)).

Küsimused:

d) Kas arvelduskonto jäägi ületamise korral tuleks teie hinnangul sätestada kohustus hinnata

tarbija krediidivõimelisust?

e) Kas peate vajalikuks direktiivis sätestatud tingimustel määratud tagasimaksega

deebetkaartide osas direktiivi kohaldamisest erandi kehtestamist?

f) Kas leiate, et alla 200-euroste krediidilepingute, intressivabade krediidilepingute ning

krediidilepingutute, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest

nõutakse kõigest väheolulisi tasusid, tuleks kohaldada piiratud regulatsiooni seoses reklaami,

lepingueelse teabe ja lepinguteabega?

Reklaam (art 7, 8)

Direktiivi artikkel 8 lõike 8 kohaselt võivad liikmeriigid keelata muu hulgas selliste krediiditoodete

reklaamimise, milles a) rõhutatakse krediidi saamise lihtsust või kiirust; b) märgitakse, et allahindluse

tingimuseks on krediidi võtmine; c) pakutakse krediidi osamaksete tasumiseks rohkem kui

kolmekuulist ajapikendust.

Kehtiv reklaamiseadus (RekS) sätestab kindla kataloogi teabest, mida võib ja tuleb esitada reklaamis,

millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid (RekS §

29 lg 3). Reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet,

et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega

kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele (RekS § 29 lg 7). Samuti on RekS kohaselt keelatud

reklaam tele- või raadioprogrammis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbija käsutusse

krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada selliseid lepinguid (RekS § 29 lg 7).

Küsimus:

5

Kas peate vajalikuks muuta kehtivat reklaamiregulatsiooni seoses tarbijakrediidilepingutega, näiteks,

kas peaksite vajalikuks reklaami piirangute leevendamist või täpsustamist direktiivis toodud keeldude

osas reklaamidele, mida ei esitata tele- või raadioprogrammis vm?

Piisavad selgitused (art 12)

VÕS § 4035 sätestab kohustuse anda tarbijale piisavaid selgitusi tarbijakrediidilepingu kohta ning

täpsustab missugust teavet peaks see sisaldama. Sättes on toodud erisused elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingute osas.

Direktiivi art 12 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et krediidiandjad ning asjakohasel juhul

krediidivahendajad on kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi pakutavate krediidilepingute ja

kõrvalteenuste kohta, et tarbija saaks hinnata, kas pakutavad krediidilepingud ja kõrvalteenused on

kohandatud tarbija vajadustele ja rahalisele olukorrale. Artikli 12 lõikes 1 on nimetatud asjaolud, mis

peavad tarbijale antavates selgitustes sisalduma (mh selgitused lepingueelse teabe, lepingute

põhiomaduste ning võimaliku mõju kohta, makseviivituse tagajärgede kohta ning kui kõrvalteenuseid

pakutakse krediidilepinguga komplektis, siis asjaolu, kas iga komplektiosa saab lõpetada eraldi ja mida

selline lõpetamine tarbijale kaasa toob).

Artikkel 12 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid põhjendatud juhtudel kohandada selgituste andmise

ulatust ja viisi võtmaks arvesse a) krediidi pakkumise asjaolusid; b) isikut, kellele krediiti pakutakse ja

c) pakutava krediidi liiki.

Küsimus:

Kas Teie arvates tuleks seaduse tasandil täpsustada selgituste andmise viisi ja ulatust? Kui jaa, siis

millistel juhtudel, miks ja kuidas

Seosmüük ja komplektina müük (art 14)

Direktiivi artikkel 14 reguleerib krediidilepingu seosmüüki ja komplektina müüki. Art 14 lõike 1 kohaselt

lubavad liikmesriigid komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi. Samas on artikli 14 lõigetes 2 ja 3

ette nähtud kindlad olukorrad, millal liikmesriigid võivad seosmüüki lubada (seoses makse- või

hoiusekonto ning kindlustuslepinguga). Samasugune regulatsioon on ette nähtud elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingutele VÕS § 4193 lõikes 1 ja lõike 2 punktis 1, millega on ülevõetud

hüpoteekkrediidi direktiivi (2014/17/EL) artikkel 12 lõige 1 ja lõike 2 punkt a).

Art 14 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid lubada krediidiandjatel nõuda, et tarbija avaks või säilitaks

makse- või säästukonto, kui sellise konto ainus eesmärk on üks järgmisest: a) koguda kapitali krediidi

tagasimaksmiseks; b) krediiti teenindada; c) koondada vahendeid krediidi saamiseks; d) anda

krediidiandjale täiendav tagatis makseviivituse korral.

Art 14 lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid lubada, et krediidiandjad nõuavad tarbijalt krediidilepinguga

seoses kindlustuslepingu olemasolu, võttes arvesse proportsionaalsuse kaalutlusi. Sellistel juhtudel

tagavad liikmesriigid, et krediidiandja peab ilma tarbijale tehtud krediidipakkumise tingimusi muutmata

aktsepteerima muu kui tema eelistatud teenuseosutaja kindlustuslepingut, kui sellise

kindlustuslepinguga pakutav tagatis on samaväärne krediidiandja soovitatud lepingu pakutava

tagatisega.

Lisaks sätestab art 14 lõige 4, et liikmesriigid nõuavad, et tarbija onkoloogiliste haiguste diagnoosiga

seotud isikuandmeid ei kasutataks krediidilepinguga seotud kindlustuslepingu eesmärgil pärast

liikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemikku, mis ei ületa 15 aastat tarbija ravi lõppemisest. Lõike 5

kohaselt nõuavad liikmesriigid, selleks et tarbijal oleks enne kindlustuse ostmist täiendavalt aega

krediidilepinguga seotud kindlustuspakkumiste võrdlemiseks, et tarbijale jäetaks krediidilepinguga

6

seotud kindlustuspakkumiste võrdlemiseks vähemalt kolm päeva, ilma et neid pakkumisi muudetaks,

ning tarbijat teavitatakse sellest. Tarbijad võivad sõlmida kindlustuslepingu enne kõnealuse

kolmepäevase tähtaja möödumist, kui nad seda sõnaselgelt taotlevad.

Küsimused:

Kas Teie hinnangul tuleks lubada tarbijakrediidilepingute puhul seosmüüki vastavalt direktiivi art 14

lõigetele 2 ja 3?

Nõustamisteenused (art 16)

VÕS § 4191 sätestab elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse

mõiste, eristades selle krediidi andmisest ja vahendamisest ning tarbijale lepingueelse teabe ning

selgituste andmisest. Nõustamisteenuse mõiste ja täpsem sisu on avatud KAVS §-des 7 ja 51.

Eeltoodud regulatsiooniga on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 22.

Direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandja ning asjakohasel juhul

krediidivahendaja teataks asjaomase tehingu kontekstis tarbijale sõnaselgelt, kas tarbijale osutatakse

või saab osutada nõustamisteenuseid. Lõikes 2 sätestatakse, milline teave tuleks tarbijale enne seda

esitada ning lõikes 3 nõuded nõustamisteenusele. Lõigetes 4-6 sätestatakse liikmesriikide

valikukohad.

Küsimused:

Kas muude kui elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul oleks teie hinnangul asjakohane

lähtuda kehtivast KAVS-i ja VÕS-i regulatsioonist? Kas peaksite vajalikuks selliste lepingute puhul

direktiivi artikkel 16 lõigetes 4-6 sätestatut arvesse võttes erisuste ette nägemist?

Krediidivõimelisuse hindamine (art 18)

Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on uue direktiivi artikliga 18 oluliselt täpsustatud ja

täiendatud vastutustundliku laenamise reegleid. Näiteks on täpsustatud, missuguseid andmeid peab

krediidiandja kasutama.

Lõike 11 kohaselt võivad liikmesriigid nõuda, et krediidiandjad hindaksid tarbija krediidivõimelisust

asjakohaseid andmebaase kasutades.

Küsimused:

a) Kas toetate tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandjatele asjakohaste

andmebaaside kasutamise kohustuse kehtestamist? Kui jah, siis milliste?

b) Millist teavet peaksid krediidiandjad küsima krediidivõimelisuse hindamisel?

Andmebaasid (art 19)

Artiklis 19 sätestab teatud nõuded krediidiandmebaasidele, kui need liikmesriigis eksisteerivad. Lõike

4 kohaselt peab andmebaasides, mis sisaldavad teavet tarbijate krediidilepingute kohta, säilitatama

teavet vähemalt tarbijate võlgnevuste kohta krediidi tagasimaksmisel ning krediidi liigi ja krediidiandja

nime kohta.

Küsimus:

Milliste andmete säilitamist krediidiandmebaasides peaksite vajalikuks?

7

Arvelduskrediit (art 24)

Artiklis 24 sätestatakse teatud erireeglid seoses arvelduskrediidilepingutega. Lõigetes1-3

sätestatakse, milline teave ning millisel viisil tuleb tarbijale esitada. Lõike 4 kohaselt nõuvad

liikmesriigid, et kui arvelduskrediiti vähendatakse või see tühistatakse, pakuks krediidiandja tarbijale

enne täitemenetluse algatamist ilma lisakuludeta võimalust maksta tagasi summa ulatuses, mille võrra

arvelduskrediiti vähendati või see tühistati. Selline tagasimakse tehakse 12 võrdse igakuise

osamaksena, välja arvatud juhul, kui tarbija soovib teha tagasimakse varem, kohaldades seejuures

arvelduskrediidi laenuintressi. Lõige 5 kohaselt võivad liikmesriigid kooskõlas liidu õigusega säilitada

või vastu võtta arvelduskrediiti omavate tarbijate kaitsega seotud küsimusi käsitlevaid rangemaid

sätteid kui need, mis on sätestatud käesolevas artiklis.

Küsimused:

Kas peate vajalikuks arvelduskrediidilepingute puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis

millises osas?

Arvelduskonto jäägi ületamine (art 25)

Artiklis 25 sätestatakse teatud erireeglid arvelduskonto jäägi ületamise puhuks. Direktiivi lõigetes 1, 2

ja 4 sätestatakse, milline teave ning millisel viisil tuleb tarbijale esitada. Lõike 3 kohaselt ei piira artikkel

25 ühegi sellise riigisisese õigusnormi kohaldamist, millega nõutakse, et krediidiandja peab

arvelduskonto jäägi märkimisväärse kestusega ületamise korral pakkuma muud liiki krediiditoodet.

Lõike 5 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et juhul kui arvelduskrediiti vähendatakse või see tühistatakse,

pakuks krediidiandja tarbijale enne täitemenetluse algatamist ilma lisakuludeta võimalust maksta

tagasi summa ulatuses, mille võrra arvelduskrediiti vähendati või see tühistati. Selline tagasimakse

tehakse 12 võrdse igakuise osamaksena, välja arvatud juhul, kui tarbija soovib teha tagasimakse

varem, kohaldades seejuures arvelduskrediidi laenuintressi.

Lõige 6 võimaldab liikmesriigitel kooskõlas liidu õigusega säilitada või vastu võtta arvelduskonto jäägi

ületamise võimalust omavate tarbijate kaitsega seotud küsimusi käsitlevaid rangemaid sätteid kui

need, mis on sätestatud artiklis 25.

Küsimused:

Kas peate vajalikuks arvelduskonto jäägi ületamise puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis

millises osas?

Seotud krediidilepingud (art 27)

Artikkel 27 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kui tarbija on kasutanud liidu õiguse kohast õigust

taganeda kauba tarnimise või teenuse osutamise lepingust, ei ole seotud krediidileping tema suhtes

enam siduv. Lõike 2 kohaselt, kui seotud krediidilepinguga hõlmatud kaupu ei anta tarbijale üle või

teenuseid ei osutata või kui seda tehakse vaid osaliselt või kui kaup või teenus ei vasta kauba tarnimise

või teenuse osutamise lepingu tingimustele, on tarbijal õigus kasutada krediidiandja suhtes

õiguskaitsevahendeid, kui tarbija on talle õigusaktide või kõnealuse kauba tarnimise või teenuse

osutamise lepingu alusel antud õiguste kohaselt kauba tarnijalt või teenuse osutajalt tulutult nõudnud

rikkumise kõrvaldamist. Liikmesriigid määravad kindlaks, millises ulatuses ja millistel tingimustel saab

nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada. Lõike 3 kohaselt ei piirata artikliga sellise riigisisese õiguse

kohaldamist, millega kehtestatakse krediidiandja solidaarne vastutus tarbija nõuete osas kauba tarnija

või teenuse osutaja vastu, kui kauba või teenuse ostu rahastati krediidilepinguga.

8

Artikkel 27 on identne kehtiva direktiivi artikliga 15, mis on üle võetud VÕS §-des 491, § 57, § 384 ja §

414, mis kehtestab õiguse müügi või teenuse osutamise lepingust taganemise korral taganeda ka

sellega seotud krediidilepingust ning vastava õiguse kasutamisega kaasnevad tagajärjed.

Küsimus:

Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist?

Tähtajatud krediidilepingud (art 28)

Artikkel 28 on identne kehtiva direktiivi artikliga 13, mille alusel on sätestatud VÕS §-id 4141 ja 4142,

mis näevad ette tähtajatute tarbijakrediidilepingute korralise ülesütlemise erinormid.

Küsimus:

Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist?

Krediidiga seotud kulude piirangud (art 31)

Artikli 31 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid meetmed, näiteks ülempiirid, et tulemuslikult vältida

kuritarvitamist ja tagada, et tarbijatele ei ole võimalik kohaldada ülemäära kõrgeid laenuintresse,

krediidi kulukuse aastamäärasid ega tarbijale tulenevat krediidi kogukulu. Lõike 2 kohaselt võivad

liikmesriigid kehtestada keelde või piiranguid seoses konkreetsete tasudega, mida krediidiandjad

nende territooriumil kohaldavad.

Eestis kehtib krediidi kulukuse määra ülempiir alates 2015. aastast. VÕS § 4062 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eestis on ülempiir seatud

krediidi kulukuse määrale, sest see väljendab krediidiga seotud kulusid kõige täpsemalt ning näiteks

võrreldes intressimäärale seatava ülempiiriga katab see ka suuremat hulka võimalikest kuludest.

Kehtiv krediidi kulukuse ülempiir on 56,04% aastas.

Krediidi kulukuse määra ülempiiri kehtestamist võib kindlasti pidada tarbijakaitseliselt oluliseks

meetmeks ning on kindlasti mõjutanud tarbijakrediidi pakkumist Eesti turul. Seda ilmestab asjaolu, et

keskmine tarbimislaenude kulukuse määr, mille statistikat avaldab Eesti Pank, kukkus

märkimisväärselt nii ülempiiri eelnõu menetlemise ajal kui ka eelnõu seadusena jõustumise järgselt.

Nimelt kui 2014. aasta augustis oli keskmine krediidi kulukuse määr 37,73 %,1 siis viimati ehk

30.11.2023 avaldatud keskmine krediidi kulukuse määr on 17,36 %2.

Uus direktiiv võimaldab Eestil selle lahenduse juurde jääda.

Küsimused:

a) Kas peate vajalikuks muudatusi kehtivas regulatsioonis või näete vajadust täiendavate

piirangute kehtestamiseks?

b) Kas peaksite põhjendatuks kehtiva krediidi kulukuse määra ülempiiri vähendamist?

c) Kas Teie hinnangul võiks krediidi kulukuse ülempiiri määratlemisel olla mingi muu alus kui

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kolmekordne keskmine? Või võiks

olla Teie hinnangul ülempiiri suurus fikseeritud? Kui jah, siis mille alusel ning kuidas tuleks

vastav piirmäär kehtestada?

1 Statistika on kättesaadav Eesti Panga veebilehelt: http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981

2 Statistika on kättesaadav Eesti Panga veebilehelt: https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102

9

Äritegevusele esitatavad nõuded (art 32)

Uues direktiivis nähakse ette äritegevusele esitatavad nõuded tarbijakrediidi pakkumisel. Artikkel 33

lõike 4 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kui krediidiandjad või krediidivahendajad osutavad

nõustamisteenuseid, ei piira nende asjaomaste töötajate tasustamise kord töötajate võimet tegutseda

tarbija parimates huvides ning tasustamise kord ei ole tingimuslikult seotud müügieesmärkidega. Selle

eesmärgi saavutamiseks võivad liikmesriigid lisaks keelata krediidiandjalt krediidivahendajale

makstava vahendustasu. Lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid keelata või piirata makseid, mida tarbija

krediidiandjale või krediidivahendajale enne krediidilepingu sõlmimist teeb.

KAVS § 51 lõikes 5 on hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel otsustatud vahendustasu maksmist

krediidiandja poolt lubada vaid juhul kui, kui ta kaalub erinevate turul pakutavate krediidilepingute

sobivust ja esitab tarbijale teabe kõigi tarbijale sobivate krediidilepingute kohta, mida sellel turul

tegutsevad krediidiandjad pakuvad.

Küsimus:

Kas peate KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumist sobivaks ka muude

tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud?

Töötajate teadmistele ja pädevustele esitatavad nõuded (art 33)

Artikkel 33 kõike 5 kohaselt kehtestavad liikmesriigid krediidiandjate ja krediidivahendajate töötajate

teadmistele ja pädevusele esitatavad miinimumnõuded. Nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtide

ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele on KAVS § 40 lõike 5 alusel

kehtestatud ministri määrusega.

Küsimus:

Kas viidatus määruses sätestatud nõuded on Teie hinnangul jätkuvalt asjakohased või tuleks neid

kuidagi muuta?

Võlgnevused ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed (art 35)

VÕS § 416 lõike 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Nimetatud sätet on peetud üheks meetmeks, kuidas aidata tarbijat makseraskuste korral.

VÕS § 416 lõike 2 kohaselt peab krediidiandja koos tarbijale täiendava tähtaja andmisega pakkuma

tarbijale võimalust läbirääkimisteks. Samas ei ole reguleeritud, millised tagajärjed kaasnevad vastava

kohustuse rikkumisega. Riigikohus on öelnud, et vastav rikkumine ei too kaasa ülesütlemise tühisust.3

Nõue kehtestada meetmed, millega julgustatakse krediidiandjaid ilmutama mõistlikku kannatlikkust

enne sundtäitmise menetluse algatamist, oli sätestatud hüpoteekkrediidi direktiivi art 28 lõikes 1. EL-

s heaks kiidetud nn direktiiviga krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta 2021/21674, mis tuleb

3 RKTKo 03.06.2020, nr 2-17-7502. 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL: https://eur- lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167

10

liikmesriikidel oma õigusesse üle võtta 2023. a 30. detsembriks, muudeti hüpoteekkrediidi direktiivi

vastavat sätet (art 28 p 2). Samuti lisati samasugune säte ka tarbijakrediidi direktiivi, mida uues

tarbijakrediidi direktiivis läbirääkimiste käigus siiski muudeti (art 27 p 2).

Direktiivi artikkel 35 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandjad rakendaksid enne

täitemenetluse alustamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist. Selliste

makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete puhul võetakse muude tegurite hulgas arvesse

tarbija isiklikke asjaolusid. Krediidiandjatelt ei nõuta, et nad pakuksid makseraskuste tõttu

restruktureerimise meetmeid tarbijatele korduvalt, välja arvatud põhjendatud juhtudel. Krediidiandjatelt

ei nõuta krediidivõimelisuse hindamist kooskõlas artikliga 18, kui nad muudavad krediidilepingu

kehtivaid tingimusi kooskõlas art 35 lõike 1 kolmanda lõigu punktiga b, tingimusel et krediidilepingu

muutmisel ei suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat.

Osutatud restruktureerimise meetmed võivad hõlmata muude võimaluste hulgas krediidilepingu

täielikku või osalist refinantseerimist. Meetmed peavad hõlmama krediidilepingu kehtivate tingimuste

muutmist, mis võib hõlmata muude võimaluste hulgas järgmist:

i. krediidilepingu kehtivuse pikendamine;

ii. krediidilepingu liigi muutmine;

iii. osa või kõigi osamaksete edasilükkamine teatava aja võrra;

iv. laenuintressi vähendamine;

v. maksepuhkuse pakkumine;

vi. osalised tagasimaksed;

vii. vääringu konverteerimine;

viii. võla osaline kustutamine ja võlgade konsolideerimine.

Lõike 2 kohaselt ei piira eeltoodud võimalike meetmete loetelu riigisisese õiguse kohaldamist ega

kohusta liikmesriike kehtestama oma riigisiseses õiguses kõiki kõnealuseid meetmeid.

Küsimused:

a) Millist meedet/meetmeid peaksid/võiksid Teie hinnangul krediidiandjad tarbijale

makseraskuste korral pakkuma?

b) Kas Teie hinnangul tuleks kasutada võimalust elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute puhul jätta regulatsioon paindlikumaks, lähtudes direktiivis 2021/2167

sätestatud regulatsioonist?

c) Millised peaksid olema läbirääkimiste võimaluse pakkumise kohustuse tagajärjed (tooma

kaasa ülesütlemise tühisuse, kahju hüvitamise võimalused või midagi muud)?

d) Kas Teie hinnangul võiks võimaldada tarbijal võlgnevust tasudes teatud aja jooksul pärast

krediidiandja poolt tarbijakrediidilepingu ülesütlemist see tagasi pöörata, st krediidiandja

ülesütlemisavalduselt õigusjõud võtta, nagu on pakutud krediidituru uuringus? Kui jah, siis

millistel tingimustel (millise aja jooksul, mitu korda saaks sellist võimalust kastutada jne)?

e) Kas Teie hinnangul tuleks sätestada tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise

eeldusena lisaks tarbija makseviivitusega seonduvale ka konkreetne summaline lävend, nagu

on pakutud krediidituru uuringus (ettepanek nr 20)? Kui jah, siis milline võiks olla vastav

summaline lävend? Kas lisaks summalisele lävendile, tuleks selliselt juhul endiselt kohaldada

masketega viivituste arvu?

Viivis ja muud tasud

VÕS § 415 lg 1 lause 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lõike 1

kohaselt loetakse viivise määraks võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär (Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit), millele lisandub kaheksa protsenti aastas. See ei välista ega piira krediidiandja

õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Hetkel on viivisemääraks 12,5%.

11

Kuna VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab § 113 lg 1 nii teisele kui ka kolmandale lausele, on

kohtupraktikas5 leitud, et juhul kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et ta peab tasuma viivist

lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Lisaks eeltoodule on VÕS § 415 lõike 1 lause 3 kohaselt

keelatud kokkulepped, mille järgi on tarbijal maksetega viivitamise korral kohustus tasuda leppetrahvi

või käsiraha.

Direktiivi art 35 lõige 3 sätestab, et kui liikmesriigid lubavad krediidiandjatel määrata kindlaks ja

kehtestada tasu, mida küsitakse tarbijalt makseviivituse korral, võivad need liikmesriigid nõuda, et see

tasu ei oleks suurem kui on vajalik krediidiandjale makseviivituse tõttu tekkivate kulude hüvitamiseks.

Lõike 4 kohaselt, kui liikmesriigid lubavad krediidiandjatel kehtestada lisatasusid, mida tarbija peab

makseviivituse korral maksma, seavad need liikmesriigid selliste tasude ülempiiri.

Küsimused:

a) Kas ja millisel viisil peaksite vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist seoses tarbijalt

nõutavate tasudega?

b) Kas peate vajalikuks kehtiva viiviseregulatsiooni muutmist? Kas toetaksite krediidituru

uuringus tehtud ettepanekut alandada tarbijakrediidi lepingust tulenevat viivisemäära 5 %-le

(+ baasintressimäär)?

c) Kas Teie hinnangul tuleks välistada krediidiandja õigus nõuda tarbijakrediidilepingute puhul

viivitamisest tingitud kahju hüvitamist nagu on pakutud krediidituru uuringus (VÕS § 415 lg 1

lause 2, VÕS § 113 lõige 5)?

d) Kas toetate krediidituru uuringus tehtud ettepanekut laiendada selgelt ka täitemenetlusele (vt

TMS § 56 lg 2) põhimõtet, et tarbija tasutud või temalt sisse nõutud summad lähevad esmalt

krediidi põhiosa ja alles siis intressnõuete (sh viivisenõuete) katteks (VÕS § 415 lg 2) või

tasuks Teie hinnangul kehtestada see põhimõte üldiselt võlgniku kaitseks (vt ka VÕS § 88 lg-

d 8, 9)?

Mittekrediidiasutustele ja mittemakseasutustele tegevusloa andmine, nende registreerimine ja

järelevalve (art 37)

Direktiivi art 37 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et krediidiandjate ja krediidivahendajate

suhtes kohaldatakse nõuetekohast tegevusloa andmise menetlust ning registreerimise ja

järelevalvekorda, mille on kehtestanud sõltumatu pädev asutus. Lõike 2 sätestab krediidiandjad,

kellele eeltoodud nõuet ei kohaldata.

Lisaks sätestab lõige 3 liikmesriikidele võimaluse otsustada, et tegevusloa andmise ja registreerimise

nõuet ei kohaldada selliste kaubatarnijate ja teenuseosutajate suhtes, kes kvalifitseeruvad

soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro-, väikesteks ja keskmise suurusega ettevõtjateks ja

tegutsevad krediidivahendajana kõrvaltegevusena või krediidiandjana kõrvaltegevusena, andes enda

pakutavate kaupade ja teenuste ostmiseks krediiti tasumise edasilükkamise vormis, kui krediiti

antakse intressivabalt ja kohaldatakse üksnes riigisisese õiguse kohaselt kehtestatud tarbija

makstavaid piiratud tasusid hilinenud maksete korral.

Krediidiandjate ja -vahendajate seadusega (KAVS) on Eestis juba kehtestatud nõuded mitte-

pankadest krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele, kes annavad krediiti tarbijatele. Neile on ette

nähtud tegevusloa taotlemise kohustus ning nad on allutatud Finantsinspektsiooni järelevalve alla.

KAVS § 2 lõike 9 kohaselt ei kohaldata seadust siiski ettevõtjale, kes oma majandus- või

kutsetegevuses müüb tarbijale eseme või osutab teenust ja selle tegevuse kõrvaltegevusena

võimaldab tarbijale tasulist maksetähtpäeva edasilükkamist ning loovutab sellest lepingust tuleneva

rahalise nõude vastavalt võlaõigusseaduse §-s 256 nimetatud faktooringulepingule teisele isikule või

5 RKTKo 3-2-1-120-08, p 12.

12

vahendab tarbijale krediiti, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:1) faktoor või krediidiandja, kelle

krediiti ettevõtja vahendab, on krediidiasutus või tal on tegevusluba krediidiandjana tegutsemiseks või

ta tegutseb krediidiandjana KAVS paragrahvi lõike 8 kohaselt; 2) faktoor või krediidiandja, kelle krediiti

ettevõtja vahendab, vastutab nimetatud ettevõtja poolt tarbijale krediidi andmisele või krediidi

vahendamisele KAVS-s ja võlaõigusseaduses sätestatud nõuete täitmise eest.

Küsimused:

a) Kas peate asjakohaseks eelkõige KAVS § 2 lõigetes 5, 6, 8, 9 ja 11 sätestatud kohaldumisala

muutmist/kitsendamist?

b) Kas peate vajalikuks KAVSi muuta/täpsustada nii, et oleks üheselt selgem, et

krediidiandja/vahendaja loakohustus kohaldub ka nn sotsiaalmeedia või muude vastavate

kanalite vahendusel laenu andvatele eraisikutele (nt täpsustades läbi KAVS § 5 krediidiandja

tegevuse sisu)?

Pädevad asutused (art 41)

Artikkel 41 lõike 9 kohaselt võivad liikmesriigid kohaldada riigisiseseid õigusakte, millega antakse

riiklikele pädevatele asutustele põhjendatud juhtudel toodetesse sekkumise volitused krediiditoodete

turult kõrvaldamiseks.

Küsimus:

Kas leiate, et seadusega tuleks täpsustada, kas ja mis tingimusel võiks Finantsinspektsioon või

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sekkuda nö krediiditoodete kujundamisse?

II. Osa (täiendavad ettepanekud)

Järgnevalt toome välja teatud ettepanekud, mis on esitatud Tartu Ülikooli krediidituru uuringus6 ning

Eesti Panga poolt teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul“, mille osas paluksime

võimalusel Teie arvamust.

Krediidituru uuringus toodud ettepanekud:

1. Näha ette teavitamiskohustuse rikkumise eest juriidiliste isikute puhul kuni 400 000 eurone trahv

(ettepanek nr 8).

2. Kaaluda igapäevase tarbimisega seotud krediiditoodete Interneti (eelkõige sotsiaalmeedia)

vahendusel toimuva reklaami puhul täiendavate nõuete sätestamist (nt kohustust hoiatada

tarbijat selgelt krediiditoote tarbimisega kaasneda võivatest negatiivsetest tagajärgedest). Lisaks

kaaluda, kas ka otsepostitustega (nt, kui ettevõtja suunab info kindlale isikule või kindlale arvule

isikutele või kui tegemist on tellitud teabega) edastava info nõudeid tuleks täiendavalt reguleerida

(ettepanek nr 9). Nt, kas on vajalik lisada võimalusi selleks, et tarbija saaks otsepostitustest

lihtsamini loobuda? Või milliseid muid reegleid oleks otsepostituste osas tarvis?

3. Selgelt tuleks reguleerida, milline on õiguslik tagajärg, kui tarbija ei esita oma krediidivõimelisuse

kohta õiget ja täielikku teavet (ettepanek nr 1).

4. Kaaluda tarbijate õiguste täiendavaks kaitseks regulatsiooni kehtestamist tarbijakrediidi

tagastamise kohta ettenähtud aja jooksul võrdsete maksete ja seadusjärgse intressiga (või ilma

intressita) ka muudel tarbijakrediidi tühisuse juhtudel kui liigkõrge krediidi kulukuse määraga

lepingute puhul, laiendades seda tagajärjena ka tarbijakrediidi lepingu tühistamisele (ettepanek

nr 13).

6 Ettepanekute kokkuvõtlik nimekiri on toodud uuringu lehekülgedel 11-13.

13

5. Tunnistada kehtetuks VÕS § 88 lg 2, mis mh justkui keelab hüpoteegiga tagatud kohustuste

täitmise, kuni täitmata on tagamata või vähemtagatud kohustusi.

6. Sätestada, et tarbijakrediidist tuleneva võlgnevuse restruktureerimisel (nt võlatunnistuse,

kompromissi, refinantseerimislaenu vormis) vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu tühisus (kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine);

alternatiivselt võiks kaaluda, et tarbijakrediidiga seotud võlatunnistused on tühised (st säilib

senine kohustus).

7. Kehtestada tarbija rasket majanduslikku olukorda ära kasutades liigkõrge krediidi kulukuse

määraga krediitide väljastamise eest (liigkasuvõtmine) kriminaalvastutus (ettepanek nr 15).

8. Kaaluda tarbijakrediidi puhul viivise arvestamise algusaja toomist hilisemaks. Lisaks kaaluda

lahendust, et kui tarbijakrediidileping ennetähtaegselt üles öeldakse, saaks esialgses suuruses

intressi arvestada viivisena kuni esialgse tähtja möödumiseni (ettepanek nr 17).

9. Keelata selgelt viivisenõuete kapitaliseerimine kokkuleppel selliselt, et neid omakorda

intressitakse (ettepanek nr 18).

10. Sätestada selgelt krediidiandja kohustus teavitada tarbijakrediidi puhul tarbija kohustusi tagavaid

käendajaid ja kolmandast isikust pantijaid tarbija makseviivitustest ning tarbijakrediidilepingu

lõpetamise ja täitemenetluse alustamise kavatsusest (ettepanek nr 21).

11. Näha tarbijakrediidilepingute puhul ette globaalsete tagatiskokkulepete keeld (ettepanek nr 21).

12. Muuta regulatsiooni selliselt, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg algaks

selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (ettepanek nr 22).

13. Kohtumenetluses piirata tagaseljaotsuste tegemise lubatavust tarbijakrediidiasjades, vähemasti

kui krediidiandja ei ole esitanud selgeid andmeid/kinnitusi kõigi tarbija kaitseks mõeldud

võlaõigusseaduse7 (VÕS) sätete järgimise kohta (ettepanek nr 25).

14. Lubada maksekäsu kiirmenetluses realiseerida vaid põhivõla- ja maksmata intressinõudeid (sh

viivis). Muud kõrvalnõuded, võlatunnistused ja algsete maksete kapitaliseerimise kokkulepped

tuleks lahendada hagimenetluses. Alternatiivselt luua tõhus mehhanism krediidi kulukuse määra

järgimise ja viivisepiirangute kontrollimiseks.

15. Tuleks realiseerida tarbijakrediidilepingu poolte tõekohustus ja karistada valeandmeid esitanud

krediidiandjaid preventiivselt.

16. Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise

negatiivsetest tagajärgedest (teavituskampaania nt kohtu veebilehel, võlgnike infoportaalides,

vastamatajätmise tagajärgede väljatoomine kohtu kirjades).

Eesti Panga ettepanekud:

1) Eesti Pank on teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul teinud ettepaneku

kaaluda, kas keelata, piirata ja/või reguleerida muul viisil tasusid, mis seonduvad laenulepingu

lõpetamisega ja tagatiste üleviimisega. Sellega söeses on välja pakutud:

a) kaotada VÕS § 411 lõikes 4 sätestatud krediidiandja õigus nõuda elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingu puhul fikseerimata intressimääraga perioodil ennetähtaegse

tagasimakse korral tarbijalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.

b) kaaluda hüpoteegi tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist.

2) Lisaks tehakse ettepanek kaaluda nõuet, et laenuandja peab laenusaajale koostatud

laenupakkumise esitama selliselt, et viimane saab valida erinevate lühema perioodi

viiteintressimäärade ja pikemaks perioodiks fikseeritud intressimäära vahel.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister

14

Lisaadressaadid: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Sotsiaalministeerium Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eesti Pank Eesti Pangaliit Finance Estonia Eesti Liisingühingute Liit Eesti Võlausaldajate Liit Eesti Tarbijakaitse Liit Finantsinspektsioon Eesti Kaubandus-Tööstuskoda MTÜ Eesti Krediidiandjate Liit Teenusmajanduse Koda Eesti Juristide Liit Eesti Advokatuur Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Viru Maakohus Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskond Eesti Omanike Keskliit Eesti Noorteühenduste Liit Kaidi Urgas 58664334 [email protected]

1

Rahandusministeerium [email protected] Suur-Ameerika 1 10122, Tallinn Arvamuse küsimine uue tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikute kohta Justiitsministeerium on alustanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2225,

18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks

direktiiv 2008/48/EÜ (edaspidi lühendatult uus tarbijakrediidi direktiiv või direktiiv), ülevõtmist

siseriiklikusse õigusesse.

Direktiiv tuleb üle võtta 20. novembriks 2025 ning reegleid kohaldatakse alates 20. novembrist 2026.

Direktiiv on arvutivõrgus kättesaadav järgmisel veebilehel: Direktiiv - EL - 2023/2225 - EN - EUR-Lex

(europa.eu).

Direktiiviga soovitakse olemasolevaid tarbijakrediidi reegleid ajakohastada, et need arvestaksid alates

kehtiva direktiivi 2008/48 (edaspidi kehtiv direktiiv) vastuvõtmisest ilmnenud muudatustega, näiteks

seoses digitaliseerimisega. Samuti soovitakse saavutada tarbijakrediidi regulatsiooni suurem

harmoneerimine, et tagada siseturu toimumine ning tarbijate ühtlane kaitsetase liidus. Direktiiv

sisaldab nii era- kui ka avalik-õiguslikku regulatsiooni.

Uus tarbijakrediidi direktiiv on oma iseloomult suunatud maksimumharmoniseerimisele, mis tähendab,

et liikmesriikidel ei ole võimalik direktiivi ülevõtmisel näha ette ei leebemaid ega rangemaid lahendusi

võrreldes direktiivis sätestatuga. Samas sisaldab direktiiv mõningaid liikmesriikidele jäetud

valikuvõimalusi (art 42). Oleme liikmesriikidele jäetud peamised valikukohad kaardistanud ning toonud

välja eelkõige need küsimused, mis vajaksid meie hinnangul direktiivi ülevõtmisel lahendamist (I. osa).

Üldiselt lähtutakse juba 2008. aasta direktiivi raames tehtud otsustest ning seega ei ole käesolevas

kirjas uuesti välja toodud kõiki neid valikukohti, mis olid ette nähtud juba 2008. aasta tarbijakrediidi

direktiivis. Ootame vastuseid eelkõige kõnealuses kirjas esitatud küsimustele, kuid loomulikult on

teretulnud ka tagasiside teiste teemade kohta, mida peate oluliseks.

Lisaks eeltoodule palume võimalusel Teie arvamust ettepanekute osas, mis on toodud 2021. aastal

Tartu Ülikooli poolt koostatud krediidituru uuringus ning 2024. aastal Eesti Panga teemapaberis

„Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul“ (II. osa). Justiitsministeeriumi poolt oleme välja toonud

Meie 21.05.2024 nr 10-4/4356-1

2

eelkõige need ettepanekud, mille osas ootaksime Teie tagasisidet. Osaliselt on krediituru uuringus

toodud ettepanekud kajastatud juba kirja I. osas, kui need on temaatiliselt seotud direktiivis esitatuga.

Saabunud tagasisidet võtame arvesse tulevaste seadusemuudatuste kavandamisel ja kaalumisel.

Kahtlemata avaneb Teil võimalus avaldada tulevikus eelnõu kohta arvamust ametliku

kooskõlastusringi käigus, kuid loodame Teie aktiivsele koostööle juba praegu ning jääme ootama Teie

tagasisidet.

Ootame Teie vastuseid kaheksa nädala jooksul kirja kättesaamisest arvates.

I. Osa (direktiivis jäetud valikukohad)

Kohaldamisala (art 2)

Direktiivi kohaldamisala laiendamine

Direktiivi reguleerimisala on sätestatud artiklis 2, mille lõige 2 loetleb üles krediidilepingud, millele

direktiivi sätteid ei kohaldata. Samas sätestab direktiivi põhjenduspunkt 13, et direktiivist tulenevat

piirangut säilitada või kehtestada riigisiseseid õigusnorme, mis lahknevad direktiivis sätestatud, tuleks

kohaldada üksnes juhul, kui direktiiviga ühtlustatud sätted on olemas. See tähendab, et direktiiv ei

piira liikmesriikide õigust kohaldada direktiivi sätteid valdkondades, mis ei kuulu direktiivi

reguleerimisalasse. Seda on Eesti kehtiva direktiivi ülevõtmisel juba ka teinud.

Enamus kehtiva direktiivi artikli 2 lõikega 2 ette nähtud erandeid jääb uue direktiivi kohaselt kehtima

(nt ei kohaldu direktiiv elamukinnisvaraga seotud krediitidele, mis alluvad hüpoteekkrediidi direktiivile;

krediitidele, mida tööandja pakub enda töötajale turul turu keskmisest soodsamatel tingimustel;

olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta edasilükkamisele; kohtuliku kompromissina sõlmitud

krediidilepingule). Siiski on mõned erandid kaotatud või on neid muudetud.

Uue direktiivi kohaldamisalasse on hõlmatud:

- krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 100 000 eurot (art 2(2)(c)).

Direktiivi kohaldatakse ka krediidilepingutele, mis ei ole tagatud hüpoteegi ega muu võrreldava

tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt kinnisasjale seatakse, ega kinnisasjaga seotud

õigusega, kui krediidi kogusumma on suurem kui 100 000 eurot ning sellise krediidilepingu

eesmärk on eluasemeks oleva kinnisasja renoveerimine (art 2(3)). Kehtiva direktiivi kohaselt

on direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem

kui 200 eurot või suurem kui 75 000 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) tarbijakrediidi

regulatsiooni kohaldatakse sõltumata direktiivis ette nähtud summalistest lävenditest.

- rendi- või liisingulepingud, mille puhul ei lepingus endas ega eraldi lepingus ei kehtestata

võimalust lepingu ese välja osta (art 2(2)(g)). Kehtiv direktiiv hõlmab vaid ostukohustusega

lepingud. VÕS-i kohaselt kohaldub tarbijakrediidi regulatsioon kõikidele liisingulepingtele, st

nii kapitali- või kasutusrendi tüüpi liisingulepingutele. Välistatud on vaid ennetähtaegse

tagasimakse regulatsiooni kohaldamine liisingulepingutele, millega ei kaasne tarbija kohustust

lepingueset välja osta (VÕS § 4031 lõige 41).

- kõik arvelduskrediidi lepingud, st ka nn lühiajalised arvelduskrediidilepingud. Piiratud sätted

kohalduvad endiselt arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab vaikimisi tarbijal

oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada (nn faktiline

arvelduskrediidileping).

Kehtiva direktiivi kohaldamisalast on välistatud arvelduskrediidi vormis krediidilepingud, mille

puhul kuulub krediit tagastamisele ühe kuu jooksul (kehtiva direktiivi art 2(2)(e)). Lisaks

kohaldatakse kehtiva direktiivi kohaselt piiratud sätteid arvelduskrediidi vormis

3

krediidilepingute puhul, mille puhul tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta

(direktiivi art 2(3)).

VÕS-is on ette nähtud eriregulatsioon arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit

kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (VÕS § 403 lg 21), ning

arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab vaikimisi tarbijal oma kontojääki või

kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada (VÕS § 407 lg 51).

- kohaldamisalasse on hõlmatud ka nn lühiajalised tarbijakrediidilepingud, mille puhul tuleb

krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning millega seonduvad tasud on väheolulised. Kehtiv

direktiivi välistab tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamisalast krediidilepingud, mille

kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest

tähtsusetuid tasusid (art 2(2)(f) teine pool).

VÕS-i kohaselt ei ole lühiajalised tarbijakrediidilepingud täielikult tarbijakrediidi regulatsiooni

alt välistatud, vaid neile kohaldatakse sama regulatsiooni nagu lühiajalisele

arvelduskrediidilepingule (VÕS § 403 lg 53).

- tasumise edasilükkamine (art 2(2)(h)). Kehtiv direktiiv välistab direktiivi kohaldamisalast

krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist

(kehtiva direktiivi artikkel 2(2)(f)). Uue direktiiviga hõlmatakse antud krediidilepingud. Erand

on ette nähtud lepingutele, mille puhul:

i. kauba tarnija või teenuse osutaja annab, ilma et kolmas isik pakuks krediiti, tarbijale

aega kõnealuse tarnija tarnitud kauba või teenuse osutaja osutatud teenuse eest

tasumiseks;

ii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate

piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele õigusele, ning

iii. ostuhind tuleb tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või

teenuse osutamisest.

Tasumise edasilükkamise puhul, mida pakuvad kaupade tarnijad või teenuste osutajad, kes

ei ole soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro-, väikesed või keskmise suurusega

ettevõtjad, kui sellised kaupade tarnijad või teenuse osutajad pakuvad Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna

teenuseid, mis seisneb tarbijatega kaupade müügiks või teenuste osutamiseks kauglepingute

sõlmimises direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 7 tähenduses, kohaldatakse käesoleva

direktiivi reguleerimisalast väljajätmist üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

i. kolmas isik ei paku ega osta krediiti;

ii. tasuda tuleb täies ulatuses 14 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse

osutamisest, ning

iii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija

makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele

õigusele.

Küsimused:

a) Kas peate vajalikuks direktiivi reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi

kohaldamisalast välistatud? Kui jah, siis millistele ja miks?

b) Kas peate vajalikuks kasutada direktiivis ette nähtud võimalust välistada teatud lepingud

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni alt, mida kehtiva direktiivi ülevõtmise raames ei ole

tehtud?

c) Kui leiate, et direktiivi kohaldamisalast tuleks välja jätta tasumisega edasilükkamise juhtumid,

siis milliselt võiksid olla kohaldatavad piiratud tasud maksetega hilinemise korral?

Lisaks annab direktiivi artikkel 2 võimaluse mõningate lepingute puhul tarbijakrediidi regulatsiooni

kohaldamisala piiramiseks:

1) Võimalus mitte kohaldada krediidilepingute suhtes, millega lubatakse arvelduskonto jäägi

ületamist, artiklit 18, mis reguleerib kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (art 2(4)(b));

4

2) Võimalus jätta kohaldamisalast välja määratud tagasimaksega deebetkaartide vormis

krediidilepingud: a) mida pakub krediidi- või makseasutus; b) mille kohaselt tuleb krediit tagasi

maksta 40 päeva jooksul ning c) mis on intressivabad ja mille puhul kohaldatakse üksnes

makseteenuse osutamisega seotud piiratud tasusid (art 2(5));

3) Võimalus kohaldada krediidilepingute suhtes, mis käsitlevad tasumise edasilükkamist või

tagasimaksmise meetodeid juhul, kui tarbijal on esialgse krediidilepingu puhul juba tekkinud

või tõenäoliselt tekib makseviivitus piiratud arvu sätteid (artikleid 1, 2, 3, 7, 8, 11, 19 ja 20,

artikli 21 lõike 1 esimese lõigu punkte a–h, l ja r, artikli 21 lõiget 3 ning artikleid 23, 25, 28–

38 ja 40–50), võimaldades mitte kohaldada muu hulgas näiteks krediidivõimelisuse hindamist,

kui täidetud on järgmised tingimused:

a. selline kokkulepe aitaks tõenäoliselt vältida tarbija makseviivitusega seotud

kohtumenetlust;

b. tarbijale ei kohaldata sellise kokkuleppe sõlmimisel esialgse krediidilepinguga

võrreldes halvemaid tingimusi.

Kehtivas direktiivis on ette nähtud samasugune valikuvõimalus (kehtiva direktiivi art 2(6)), kuid

selle üle võtmisel otsustati seda mitte kasutada.

4) Võimalus teatud krediidilepingute puhul mitte kohaldada direktiivis kindlaks määratud piiratud

hulka sätteid, mis on seotud reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega (täpsemalt

direktiivi artikli 8 lõike 3 punkte d, e ja f, artikli 10 lõiget 5, artikli 11 lõiget 4 ning artikli 21 lõiget

3), et vältida krediidiandjate tarbetut koormust, võttes arvesse turu eripära ja selliste

krediidilepingute eriomadusi. Sellisteks krediidilepinguteks on direktiivi kohaselt: 1)

kogusummas vähem kui 200 eurost krediiti käsitlevad krediidilepingud; 2) krediit, mis on antud

intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete

hilinemise korral; 3) krediit, mis tuleb tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest nõutakse

kõigest väheolulisi tasusid (art 2(8)).

Küsimused:

d) Kas arvelduskonto jäägi ületamise korral tuleks teie hinnangul sätestada kohustus hinnata

tarbija krediidivõimelisust?

e) Kas peate vajalikuks direktiivis sätestatud tingimustel määratud tagasimaksega

deebetkaartide osas direktiivi kohaldamisest erandi kehtestamist?

f) Kas leiate, et alla 200-euroste krediidilepingute, intressivabade krediidilepingute ning

krediidilepingutute, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest

nõutakse kõigest väheolulisi tasusid, tuleks kohaldada piiratud regulatsiooni seoses reklaami,

lepingueelse teabe ja lepinguteabega?

Reklaam (art 7, 8)

Direktiivi artikkel 8 lõike 8 kohaselt võivad liikmeriigid keelata muu hulgas selliste krediiditoodete

reklaamimise, milles a) rõhutatakse krediidi saamise lihtsust või kiirust; b) märgitakse, et allahindluse

tingimuseks on krediidi võtmine; c) pakutakse krediidi osamaksete tasumiseks rohkem kui

kolmekuulist ajapikendust.

Kehtiv reklaamiseadus (RekS) sätestab kindla kataloogi teabest, mida võib ja tuleb esitada reklaamis,

millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid (RekS §

29 lg 3). Reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet,

et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega

kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele (RekS § 29 lg 7). Samuti on RekS kohaselt keelatud

reklaam tele- või raadioprogrammis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbija käsutusse

krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada selliseid lepinguid (RekS § 29 lg 7).

Küsimus:

5

Kas peate vajalikuks muuta kehtivat reklaamiregulatsiooni seoses tarbijakrediidilepingutega, näiteks,

kas peaksite vajalikuks reklaami piirangute leevendamist või täpsustamist direktiivis toodud keeldude

osas reklaamidele, mida ei esitata tele- või raadioprogrammis vm?

Piisavad selgitused (art 12)

VÕS § 4035 sätestab kohustuse anda tarbijale piisavaid selgitusi tarbijakrediidilepingu kohta ning

täpsustab missugust teavet peaks see sisaldama. Sättes on toodud erisused elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingute osas.

Direktiivi art 12 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et krediidiandjad ning asjakohasel juhul

krediidivahendajad on kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi pakutavate krediidilepingute ja

kõrvalteenuste kohta, et tarbija saaks hinnata, kas pakutavad krediidilepingud ja kõrvalteenused on

kohandatud tarbija vajadustele ja rahalisele olukorrale. Artikli 12 lõikes 1 on nimetatud asjaolud, mis

peavad tarbijale antavates selgitustes sisalduma (mh selgitused lepingueelse teabe, lepingute

põhiomaduste ning võimaliku mõju kohta, makseviivituse tagajärgede kohta ning kui kõrvalteenuseid

pakutakse krediidilepinguga komplektis, siis asjaolu, kas iga komplektiosa saab lõpetada eraldi ja mida

selline lõpetamine tarbijale kaasa toob).

Artikkel 12 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid põhjendatud juhtudel kohandada selgituste andmise

ulatust ja viisi võtmaks arvesse a) krediidi pakkumise asjaolusid; b) isikut, kellele krediiti pakutakse ja

c) pakutava krediidi liiki.

Küsimus:

Kas Teie arvates tuleks seaduse tasandil täpsustada selgituste andmise viisi ja ulatust? Kui jaa, siis

millistel juhtudel, miks ja kuidas

Seosmüük ja komplektina müük (art 14)

Direktiivi artikkel 14 reguleerib krediidilepingu seosmüüki ja komplektina müüki. Art 14 lõike 1 kohaselt

lubavad liikmesriigid komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi. Samas on artikli 14 lõigetes 2 ja 3

ette nähtud kindlad olukorrad, millal liikmesriigid võivad seosmüüki lubada (seoses makse- või

hoiusekonto ning kindlustuslepinguga). Samasugune regulatsioon on ette nähtud elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingutele VÕS § 4193 lõikes 1 ja lõike 2 punktis 1, millega on ülevõetud

hüpoteekkrediidi direktiivi (2014/17/EL) artikkel 12 lõige 1 ja lõike 2 punkt a).

Art 14 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid lubada krediidiandjatel nõuda, et tarbija avaks või säilitaks

makse- või säästukonto, kui sellise konto ainus eesmärk on üks järgmisest: a) koguda kapitali krediidi

tagasimaksmiseks; b) krediiti teenindada; c) koondada vahendeid krediidi saamiseks; d) anda

krediidiandjale täiendav tagatis makseviivituse korral.

Art 14 lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid lubada, et krediidiandjad nõuavad tarbijalt krediidilepinguga

seoses kindlustuslepingu olemasolu, võttes arvesse proportsionaalsuse kaalutlusi. Sellistel juhtudel

tagavad liikmesriigid, et krediidiandja peab ilma tarbijale tehtud krediidipakkumise tingimusi muutmata

aktsepteerima muu kui tema eelistatud teenuseosutaja kindlustuslepingut, kui sellise

kindlustuslepinguga pakutav tagatis on samaväärne krediidiandja soovitatud lepingu pakutava

tagatisega.

Lisaks sätestab art 14 lõige 4, et liikmesriigid nõuavad, et tarbija onkoloogiliste haiguste diagnoosiga

seotud isikuandmeid ei kasutataks krediidilepinguga seotud kindlustuslepingu eesmärgil pärast

liikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemikku, mis ei ületa 15 aastat tarbija ravi lõppemisest. Lõike 5

kohaselt nõuavad liikmesriigid, selleks et tarbijal oleks enne kindlustuse ostmist täiendavalt aega

krediidilepinguga seotud kindlustuspakkumiste võrdlemiseks, et tarbijale jäetaks krediidilepinguga

6

seotud kindlustuspakkumiste võrdlemiseks vähemalt kolm päeva, ilma et neid pakkumisi muudetaks,

ning tarbijat teavitatakse sellest. Tarbijad võivad sõlmida kindlustuslepingu enne kõnealuse

kolmepäevase tähtaja möödumist, kui nad seda sõnaselgelt taotlevad.

Küsimused:

Kas Teie hinnangul tuleks lubada tarbijakrediidilepingute puhul seosmüüki vastavalt direktiivi art 14

lõigetele 2 ja 3?

Nõustamisteenused (art 16)

VÕS § 4191 sätestab elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse

mõiste, eristades selle krediidi andmisest ja vahendamisest ning tarbijale lepingueelse teabe ning

selgituste andmisest. Nõustamisteenuse mõiste ja täpsem sisu on avatud KAVS §-des 7 ja 51.

Eeltoodud regulatsiooniga on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 22.

Direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandja ning asjakohasel juhul

krediidivahendaja teataks asjaomase tehingu kontekstis tarbijale sõnaselgelt, kas tarbijale osutatakse

või saab osutada nõustamisteenuseid. Lõikes 2 sätestatakse, milline teave tuleks tarbijale enne seda

esitada ning lõikes 3 nõuded nõustamisteenusele. Lõigetes 4-6 sätestatakse liikmesriikide

valikukohad.

Küsimused:

Kas muude kui elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul oleks teie hinnangul asjakohane

lähtuda kehtivast KAVS-i ja VÕS-i regulatsioonist? Kas peaksite vajalikuks selliste lepingute puhul

direktiivi artikkel 16 lõigetes 4-6 sätestatut arvesse võttes erisuste ette nägemist?

Krediidivõimelisuse hindamine (art 18)

Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on uue direktiivi artikliga 18 oluliselt täpsustatud ja

täiendatud vastutustundliku laenamise reegleid. Näiteks on täpsustatud, missuguseid andmeid peab

krediidiandja kasutama.

Lõike 11 kohaselt võivad liikmesriigid nõuda, et krediidiandjad hindaksid tarbija krediidivõimelisust

asjakohaseid andmebaase kasutades.

Küsimused:

a) Kas toetate tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandjatele asjakohaste

andmebaaside kasutamise kohustuse kehtestamist? Kui jah, siis milliste?

b) Millist teavet peaksid krediidiandjad küsima krediidivõimelisuse hindamisel?

Andmebaasid (art 19)

Artiklis 19 sätestab teatud nõuded krediidiandmebaasidele, kui need liikmesriigis eksisteerivad. Lõike

4 kohaselt peab andmebaasides, mis sisaldavad teavet tarbijate krediidilepingute kohta, säilitatama

teavet vähemalt tarbijate võlgnevuste kohta krediidi tagasimaksmisel ning krediidi liigi ja krediidiandja

nime kohta.

Küsimus:

Milliste andmete säilitamist krediidiandmebaasides peaksite vajalikuks?

7

Arvelduskrediit (art 24)

Artiklis 24 sätestatakse teatud erireeglid seoses arvelduskrediidilepingutega. Lõigetes1-3

sätestatakse, milline teave ning millisel viisil tuleb tarbijale esitada. Lõike 4 kohaselt nõuvad

liikmesriigid, et kui arvelduskrediiti vähendatakse või see tühistatakse, pakuks krediidiandja tarbijale

enne täitemenetluse algatamist ilma lisakuludeta võimalust maksta tagasi summa ulatuses, mille võrra

arvelduskrediiti vähendati või see tühistati. Selline tagasimakse tehakse 12 võrdse igakuise

osamaksena, välja arvatud juhul, kui tarbija soovib teha tagasimakse varem, kohaldades seejuures

arvelduskrediidi laenuintressi. Lõige 5 kohaselt võivad liikmesriigid kooskõlas liidu õigusega säilitada

või vastu võtta arvelduskrediiti omavate tarbijate kaitsega seotud küsimusi käsitlevaid rangemaid

sätteid kui need, mis on sätestatud käesolevas artiklis.

Küsimused:

Kas peate vajalikuks arvelduskrediidilepingute puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis

millises osas?

Arvelduskonto jäägi ületamine (art 25)

Artiklis 25 sätestatakse teatud erireeglid arvelduskonto jäägi ületamise puhuks. Direktiivi lõigetes 1, 2

ja 4 sätestatakse, milline teave ning millisel viisil tuleb tarbijale esitada. Lõike 3 kohaselt ei piira artikkel

25 ühegi sellise riigisisese õigusnormi kohaldamist, millega nõutakse, et krediidiandja peab

arvelduskonto jäägi märkimisväärse kestusega ületamise korral pakkuma muud liiki krediiditoodet.

Lõike 5 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et juhul kui arvelduskrediiti vähendatakse või see tühistatakse,

pakuks krediidiandja tarbijale enne täitemenetluse algatamist ilma lisakuludeta võimalust maksta

tagasi summa ulatuses, mille võrra arvelduskrediiti vähendati või see tühistati. Selline tagasimakse

tehakse 12 võrdse igakuise osamaksena, välja arvatud juhul, kui tarbija soovib teha tagasimakse

varem, kohaldades seejuures arvelduskrediidi laenuintressi.

Lõige 6 võimaldab liikmesriigitel kooskõlas liidu õigusega säilitada või vastu võtta arvelduskonto jäägi

ületamise võimalust omavate tarbijate kaitsega seotud küsimusi käsitlevaid rangemaid sätteid kui

need, mis on sätestatud artiklis 25.

Küsimused:

Kas peate vajalikuks arvelduskonto jäägi ületamise puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis

millises osas?

Seotud krediidilepingud (art 27)

Artikkel 27 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kui tarbija on kasutanud liidu õiguse kohast õigust

taganeda kauba tarnimise või teenuse osutamise lepingust, ei ole seotud krediidileping tema suhtes

enam siduv. Lõike 2 kohaselt, kui seotud krediidilepinguga hõlmatud kaupu ei anta tarbijale üle või

teenuseid ei osutata või kui seda tehakse vaid osaliselt või kui kaup või teenus ei vasta kauba tarnimise

või teenuse osutamise lepingu tingimustele, on tarbijal õigus kasutada krediidiandja suhtes

õiguskaitsevahendeid, kui tarbija on talle õigusaktide või kõnealuse kauba tarnimise või teenuse

osutamise lepingu alusel antud õiguste kohaselt kauba tarnijalt või teenuse osutajalt tulutult nõudnud

rikkumise kõrvaldamist. Liikmesriigid määravad kindlaks, millises ulatuses ja millistel tingimustel saab

nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada. Lõike 3 kohaselt ei piirata artikliga sellise riigisisese õiguse

kohaldamist, millega kehtestatakse krediidiandja solidaarne vastutus tarbija nõuete osas kauba tarnija

või teenuse osutaja vastu, kui kauba või teenuse ostu rahastati krediidilepinguga.

8

Artikkel 27 on identne kehtiva direktiivi artikliga 15, mis on üle võetud VÕS §-des 491, § 57, § 384 ja §

414, mis kehtestab õiguse müügi või teenuse osutamise lepingust taganemise korral taganeda ka

sellega seotud krediidilepingust ning vastava õiguse kasutamisega kaasnevad tagajärjed.

Küsimus:

Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist?

Tähtajatud krediidilepingud (art 28)

Artikkel 28 on identne kehtiva direktiivi artikliga 13, mille alusel on sätestatud VÕS §-id 4141 ja 4142,

mis näevad ette tähtajatute tarbijakrediidilepingute korralise ülesütlemise erinormid.

Küsimus:

Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist?

Krediidiga seotud kulude piirangud (art 31)

Artikli 31 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid meetmed, näiteks ülempiirid, et tulemuslikult vältida

kuritarvitamist ja tagada, et tarbijatele ei ole võimalik kohaldada ülemäära kõrgeid laenuintresse,

krediidi kulukuse aastamäärasid ega tarbijale tulenevat krediidi kogukulu. Lõike 2 kohaselt võivad

liikmesriigid kehtestada keelde või piiranguid seoses konkreetsete tasudega, mida krediidiandjad

nende territooriumil kohaldavad.

Eestis kehtib krediidi kulukuse määra ülempiir alates 2015. aastast. VÕS § 4062 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eestis on ülempiir seatud

krediidi kulukuse määrale, sest see väljendab krediidiga seotud kulusid kõige täpsemalt ning näiteks

võrreldes intressimäärale seatava ülempiiriga katab see ka suuremat hulka võimalikest kuludest.

Kehtiv krediidi kulukuse ülempiir on 56,04% aastas.

Krediidi kulukuse määra ülempiiri kehtestamist võib kindlasti pidada tarbijakaitseliselt oluliseks

meetmeks ning on kindlasti mõjutanud tarbijakrediidi pakkumist Eesti turul. Seda ilmestab asjaolu, et

keskmine tarbimislaenude kulukuse määr, mille statistikat avaldab Eesti Pank, kukkus

märkimisväärselt nii ülempiiri eelnõu menetlemise ajal kui ka eelnõu seadusena jõustumise järgselt.

Nimelt kui 2014. aasta augustis oli keskmine krediidi kulukuse määr 37,73 %,1 siis viimati ehk

30.11.2023 avaldatud keskmine krediidi kulukuse määr on 17,36 %2.

Uus direktiiv võimaldab Eestil selle lahenduse juurde jääda.

Küsimused:

a) Kas peate vajalikuks muudatusi kehtivas regulatsioonis või näete vajadust täiendavate

piirangute kehtestamiseks?

b) Kas peaksite põhjendatuks kehtiva krediidi kulukuse määra ülempiiri vähendamist?

c) Kas Teie hinnangul võiks krediidi kulukuse ülempiiri määratlemisel olla mingi muu alus kui

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kolmekordne keskmine? Või võiks

olla Teie hinnangul ülempiiri suurus fikseeritud? Kui jah, siis mille alusel ning kuidas tuleks

vastav piirmäär kehtestada?

1 Statistika on kättesaadav Eesti Panga veebilehelt: http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981

2 Statistika on kättesaadav Eesti Panga veebilehelt: https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102

9

Äritegevusele esitatavad nõuded (art 32)

Uues direktiivis nähakse ette äritegevusele esitatavad nõuded tarbijakrediidi pakkumisel. Artikkel 33

lõike 4 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kui krediidiandjad või krediidivahendajad osutavad

nõustamisteenuseid, ei piira nende asjaomaste töötajate tasustamise kord töötajate võimet tegutseda

tarbija parimates huvides ning tasustamise kord ei ole tingimuslikult seotud müügieesmärkidega. Selle

eesmärgi saavutamiseks võivad liikmesriigid lisaks keelata krediidiandjalt krediidivahendajale

makstava vahendustasu. Lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid keelata või piirata makseid, mida tarbija

krediidiandjale või krediidivahendajale enne krediidilepingu sõlmimist teeb.

KAVS § 51 lõikes 5 on hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel otsustatud vahendustasu maksmist

krediidiandja poolt lubada vaid juhul kui, kui ta kaalub erinevate turul pakutavate krediidilepingute

sobivust ja esitab tarbijale teabe kõigi tarbijale sobivate krediidilepingute kohta, mida sellel turul

tegutsevad krediidiandjad pakuvad.

Küsimus:

Kas peate KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumist sobivaks ka muude

tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud?

Töötajate teadmistele ja pädevustele esitatavad nõuded (art 33)

Artikkel 33 kõike 5 kohaselt kehtestavad liikmesriigid krediidiandjate ja krediidivahendajate töötajate

teadmistele ja pädevusele esitatavad miinimumnõuded. Nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtide

ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele on KAVS § 40 lõike 5 alusel

kehtestatud ministri määrusega.

Küsimus:

Kas viidatus määruses sätestatud nõuded on Teie hinnangul jätkuvalt asjakohased või tuleks neid

kuidagi muuta?

Võlgnevused ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed (art 35)

VÕS § 416 lõike 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Nimetatud sätet on peetud üheks meetmeks, kuidas aidata tarbijat makseraskuste korral.

VÕS § 416 lõike 2 kohaselt peab krediidiandja koos tarbijale täiendava tähtaja andmisega pakkuma

tarbijale võimalust läbirääkimisteks. Samas ei ole reguleeritud, millised tagajärjed kaasnevad vastava

kohustuse rikkumisega. Riigikohus on öelnud, et vastav rikkumine ei too kaasa ülesütlemise tühisust.3

Nõue kehtestada meetmed, millega julgustatakse krediidiandjaid ilmutama mõistlikku kannatlikkust

enne sundtäitmise menetluse algatamist, oli sätestatud hüpoteekkrediidi direktiivi art 28 lõikes 1. EL-

s heaks kiidetud nn direktiiviga krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta 2021/21674, mis tuleb

3 RKTKo 03.06.2020, nr 2-17-7502. 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL: https://eur- lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167

10

liikmesriikidel oma õigusesse üle võtta 2023. a 30. detsembriks, muudeti hüpoteekkrediidi direktiivi

vastavat sätet (art 28 p 2). Samuti lisati samasugune säte ka tarbijakrediidi direktiivi, mida uues

tarbijakrediidi direktiivis läbirääkimiste käigus siiski muudeti (art 27 p 2).

Direktiivi artikkel 35 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandjad rakendaksid enne

täitemenetluse alustamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist. Selliste

makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete puhul võetakse muude tegurite hulgas arvesse

tarbija isiklikke asjaolusid. Krediidiandjatelt ei nõuta, et nad pakuksid makseraskuste tõttu

restruktureerimise meetmeid tarbijatele korduvalt, välja arvatud põhjendatud juhtudel. Krediidiandjatelt

ei nõuta krediidivõimelisuse hindamist kooskõlas artikliga 18, kui nad muudavad krediidilepingu

kehtivaid tingimusi kooskõlas art 35 lõike 1 kolmanda lõigu punktiga b, tingimusel et krediidilepingu

muutmisel ei suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat.

Osutatud restruktureerimise meetmed võivad hõlmata muude võimaluste hulgas krediidilepingu

täielikku või osalist refinantseerimist. Meetmed peavad hõlmama krediidilepingu kehtivate tingimuste

muutmist, mis võib hõlmata muude võimaluste hulgas järgmist:

i. krediidilepingu kehtivuse pikendamine;

ii. krediidilepingu liigi muutmine;

iii. osa või kõigi osamaksete edasilükkamine teatava aja võrra;

iv. laenuintressi vähendamine;

v. maksepuhkuse pakkumine;

vi. osalised tagasimaksed;

vii. vääringu konverteerimine;

viii. võla osaline kustutamine ja võlgade konsolideerimine.

Lõike 2 kohaselt ei piira eeltoodud võimalike meetmete loetelu riigisisese õiguse kohaldamist ega

kohusta liikmesriike kehtestama oma riigisiseses õiguses kõiki kõnealuseid meetmeid.

Küsimused:

a) Millist meedet/meetmeid peaksid/võiksid Teie hinnangul krediidiandjad tarbijale

makseraskuste korral pakkuma?

b) Kas Teie hinnangul tuleks kasutada võimalust elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute puhul jätta regulatsioon paindlikumaks, lähtudes direktiivis 2021/2167

sätestatud regulatsioonist?

c) Millised peaksid olema läbirääkimiste võimaluse pakkumise kohustuse tagajärjed (tooma

kaasa ülesütlemise tühisuse, kahju hüvitamise võimalused või midagi muud)?

d) Kas Teie hinnangul võiks võimaldada tarbijal võlgnevust tasudes teatud aja jooksul pärast

krediidiandja poolt tarbijakrediidilepingu ülesütlemist see tagasi pöörata, st krediidiandja

ülesütlemisavalduselt õigusjõud võtta, nagu on pakutud krediidituru uuringus? Kui jah, siis

millistel tingimustel (millise aja jooksul, mitu korda saaks sellist võimalust kastutada jne)?

e) Kas Teie hinnangul tuleks sätestada tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise

eeldusena lisaks tarbija makseviivitusega seonduvale ka konkreetne summaline lävend, nagu

on pakutud krediidituru uuringus (ettepanek nr 20)? Kui jah, siis milline võiks olla vastav

summaline lävend? Kas lisaks summalisele lävendile, tuleks selliselt juhul endiselt kohaldada

masketega viivituste arvu?

Viivis ja muud tasud

VÕS § 415 lg 1 lause 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lõike 1

kohaselt loetakse viivise määraks võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär (Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit), millele lisandub kaheksa protsenti aastas. See ei välista ega piira krediidiandja

õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Hetkel on viivisemääraks 12,5%.

11

Kuna VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab § 113 lg 1 nii teisele kui ka kolmandale lausele, on

kohtupraktikas5 leitud, et juhul kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et ta peab tasuma viivist

lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Lisaks eeltoodule on VÕS § 415 lõike 1 lause 3 kohaselt

keelatud kokkulepped, mille järgi on tarbijal maksetega viivitamise korral kohustus tasuda leppetrahvi

või käsiraha.

Direktiivi art 35 lõige 3 sätestab, et kui liikmesriigid lubavad krediidiandjatel määrata kindlaks ja

kehtestada tasu, mida küsitakse tarbijalt makseviivituse korral, võivad need liikmesriigid nõuda, et see

tasu ei oleks suurem kui on vajalik krediidiandjale makseviivituse tõttu tekkivate kulude hüvitamiseks.

Lõike 4 kohaselt, kui liikmesriigid lubavad krediidiandjatel kehtestada lisatasusid, mida tarbija peab

makseviivituse korral maksma, seavad need liikmesriigid selliste tasude ülempiiri.

Küsimused:

a) Kas ja millisel viisil peaksite vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist seoses tarbijalt

nõutavate tasudega?

b) Kas peate vajalikuks kehtiva viiviseregulatsiooni muutmist? Kas toetaksite krediidituru

uuringus tehtud ettepanekut alandada tarbijakrediidi lepingust tulenevat viivisemäära 5 %-le

(+ baasintressimäär)?

c) Kas Teie hinnangul tuleks välistada krediidiandja õigus nõuda tarbijakrediidilepingute puhul

viivitamisest tingitud kahju hüvitamist nagu on pakutud krediidituru uuringus (VÕS § 415 lg 1

lause 2, VÕS § 113 lõige 5)?

d) Kas toetate krediidituru uuringus tehtud ettepanekut laiendada selgelt ka täitemenetlusele (vt

TMS § 56 lg 2) põhimõtet, et tarbija tasutud või temalt sisse nõutud summad lähevad esmalt

krediidi põhiosa ja alles siis intressnõuete (sh viivisenõuete) katteks (VÕS § 415 lg 2) või

tasuks Teie hinnangul kehtestada see põhimõte üldiselt võlgniku kaitseks (vt ka VÕS § 88 lg-

d 8, 9)?

Mittekrediidiasutustele ja mittemakseasutustele tegevusloa andmine, nende registreerimine ja

järelevalve (art 37)

Direktiivi art 37 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et krediidiandjate ja krediidivahendajate

suhtes kohaldatakse nõuetekohast tegevusloa andmise menetlust ning registreerimise ja

järelevalvekorda, mille on kehtestanud sõltumatu pädev asutus. Lõike 2 sätestab krediidiandjad,

kellele eeltoodud nõuet ei kohaldata.

Lisaks sätestab lõige 3 liikmesriikidele võimaluse otsustada, et tegevusloa andmise ja registreerimise

nõuet ei kohaldada selliste kaubatarnijate ja teenuseosutajate suhtes, kes kvalifitseeruvad

soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro-, väikesteks ja keskmise suurusega ettevõtjateks ja

tegutsevad krediidivahendajana kõrvaltegevusena või krediidiandjana kõrvaltegevusena, andes enda

pakutavate kaupade ja teenuste ostmiseks krediiti tasumise edasilükkamise vormis, kui krediiti

antakse intressivabalt ja kohaldatakse üksnes riigisisese õiguse kohaselt kehtestatud tarbija

makstavaid piiratud tasusid hilinenud maksete korral.

Krediidiandjate ja -vahendajate seadusega (KAVS) on Eestis juba kehtestatud nõuded mitte-

pankadest krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele, kes annavad krediiti tarbijatele. Neile on ette

nähtud tegevusloa taotlemise kohustus ning nad on allutatud Finantsinspektsiooni järelevalve alla.

KAVS § 2 lõike 9 kohaselt ei kohaldata seadust siiski ettevõtjale, kes oma majandus- või

kutsetegevuses müüb tarbijale eseme või osutab teenust ja selle tegevuse kõrvaltegevusena

võimaldab tarbijale tasulist maksetähtpäeva edasilükkamist ning loovutab sellest lepingust tuleneva

rahalise nõude vastavalt võlaõigusseaduse §-s 256 nimetatud faktooringulepingule teisele isikule või

5 RKTKo 3-2-1-120-08, p 12.

12

vahendab tarbijale krediiti, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:1) faktoor või krediidiandja, kelle

krediiti ettevõtja vahendab, on krediidiasutus või tal on tegevusluba krediidiandjana tegutsemiseks või

ta tegutseb krediidiandjana KAVS paragrahvi lõike 8 kohaselt; 2) faktoor või krediidiandja, kelle krediiti

ettevõtja vahendab, vastutab nimetatud ettevõtja poolt tarbijale krediidi andmisele või krediidi

vahendamisele KAVS-s ja võlaõigusseaduses sätestatud nõuete täitmise eest.

Küsimused:

a) Kas peate asjakohaseks eelkõige KAVS § 2 lõigetes 5, 6, 8, 9 ja 11 sätestatud kohaldumisala

muutmist/kitsendamist?

b) Kas peate vajalikuks KAVSi muuta/täpsustada nii, et oleks üheselt selgem, et

krediidiandja/vahendaja loakohustus kohaldub ka nn sotsiaalmeedia või muude vastavate

kanalite vahendusel laenu andvatele eraisikutele (nt täpsustades läbi KAVS § 5 krediidiandja

tegevuse sisu)?

Pädevad asutused (art 41)

Artikkel 41 lõike 9 kohaselt võivad liikmesriigid kohaldada riigisiseseid õigusakte, millega antakse

riiklikele pädevatele asutustele põhjendatud juhtudel toodetesse sekkumise volitused krediiditoodete

turult kõrvaldamiseks.

Küsimus:

Kas leiate, et seadusega tuleks täpsustada, kas ja mis tingimusel võiks Finantsinspektsioon või

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sekkuda nö krediiditoodete kujundamisse?

II. Osa (täiendavad ettepanekud)

Järgnevalt toome välja teatud ettepanekud, mis on esitatud Tartu Ülikooli krediidituru uuringus6 ning

Eesti Panga poolt teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul“, mille osas paluksime

võimalusel Teie arvamust.

Krediidituru uuringus toodud ettepanekud:

1. Näha ette teavitamiskohustuse rikkumise eest juriidiliste isikute puhul kuni 400 000 eurone trahv

(ettepanek nr 8).

2. Kaaluda igapäevase tarbimisega seotud krediiditoodete Interneti (eelkõige sotsiaalmeedia)

vahendusel toimuva reklaami puhul täiendavate nõuete sätestamist (nt kohustust hoiatada

tarbijat selgelt krediiditoote tarbimisega kaasneda võivatest negatiivsetest tagajärgedest). Lisaks

kaaluda, kas ka otsepostitustega (nt, kui ettevõtja suunab info kindlale isikule või kindlale arvule

isikutele või kui tegemist on tellitud teabega) edastava info nõudeid tuleks täiendavalt reguleerida

(ettepanek nr 9). Nt, kas on vajalik lisada võimalusi selleks, et tarbija saaks otsepostitustest

lihtsamini loobuda? Või milliseid muid reegleid oleks otsepostituste osas tarvis?

3. Selgelt tuleks reguleerida, milline on õiguslik tagajärg, kui tarbija ei esita oma krediidivõimelisuse

kohta õiget ja täielikku teavet (ettepanek nr 1).

4. Kaaluda tarbijate õiguste täiendavaks kaitseks regulatsiooni kehtestamist tarbijakrediidi

tagastamise kohta ettenähtud aja jooksul võrdsete maksete ja seadusjärgse intressiga (või ilma

intressita) ka muudel tarbijakrediidi tühisuse juhtudel kui liigkõrge krediidi kulukuse määraga

lepingute puhul, laiendades seda tagajärjena ka tarbijakrediidi lepingu tühistamisele (ettepanek

nr 13).

6 Ettepanekute kokkuvõtlik nimekiri on toodud uuringu lehekülgedel 11-13.

13

5. Tunnistada kehtetuks VÕS § 88 lg 2, mis mh justkui keelab hüpoteegiga tagatud kohustuste

täitmise, kuni täitmata on tagamata või vähemtagatud kohustusi.

6. Sätestada, et tarbijakrediidist tuleneva võlgnevuse restruktureerimisel (nt võlatunnistuse,

kompromissi, refinantseerimislaenu vormis) vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu tühisus (kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine);

alternatiivselt võiks kaaluda, et tarbijakrediidiga seotud võlatunnistused on tühised (st säilib

senine kohustus).

7. Kehtestada tarbija rasket majanduslikku olukorda ära kasutades liigkõrge krediidi kulukuse

määraga krediitide väljastamise eest (liigkasuvõtmine) kriminaalvastutus (ettepanek nr 15).

8. Kaaluda tarbijakrediidi puhul viivise arvestamise algusaja toomist hilisemaks. Lisaks kaaluda

lahendust, et kui tarbijakrediidileping ennetähtaegselt üles öeldakse, saaks esialgses suuruses

intressi arvestada viivisena kuni esialgse tähtja möödumiseni (ettepanek nr 17).

9. Keelata selgelt viivisenõuete kapitaliseerimine kokkuleppel selliselt, et neid omakorda

intressitakse (ettepanek nr 18).

10. Sätestada selgelt krediidiandja kohustus teavitada tarbijakrediidi puhul tarbija kohustusi tagavaid

käendajaid ja kolmandast isikust pantijaid tarbija makseviivitustest ning tarbijakrediidilepingu

lõpetamise ja täitemenetluse alustamise kavatsusest (ettepanek nr 21).

11. Näha tarbijakrediidilepingute puhul ette globaalsete tagatiskokkulepete keeld (ettepanek nr 21).

12. Muuta regulatsiooni selliselt, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg algaks

selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (ettepanek nr 22).

13. Kohtumenetluses piirata tagaseljaotsuste tegemise lubatavust tarbijakrediidiasjades, vähemasti

kui krediidiandja ei ole esitanud selgeid andmeid/kinnitusi kõigi tarbija kaitseks mõeldud

võlaõigusseaduse7 (VÕS) sätete järgimise kohta (ettepanek nr 25).

14. Lubada maksekäsu kiirmenetluses realiseerida vaid põhivõla- ja maksmata intressinõudeid (sh

viivis). Muud kõrvalnõuded, võlatunnistused ja algsete maksete kapitaliseerimise kokkulepped

tuleks lahendada hagimenetluses. Alternatiivselt luua tõhus mehhanism krediidi kulukuse määra

järgimise ja viivisepiirangute kontrollimiseks.

15. Tuleks realiseerida tarbijakrediidilepingu poolte tõekohustus ja karistada valeandmeid esitanud

krediidiandjaid preventiivselt.

16. Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise

negatiivsetest tagajärgedest (teavituskampaania nt kohtu veebilehel, võlgnike infoportaalides,

vastamatajätmise tagajärgede väljatoomine kohtu kirjades).

Eesti Panga ettepanekud:

1) Eesti Pank on teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul teinud ettepaneku

kaaluda, kas keelata, piirata ja/või reguleerida muul viisil tasusid, mis seonduvad laenulepingu

lõpetamisega ja tagatiste üleviimisega. Sellega söeses on välja pakutud:

a) kaotada VÕS § 411 lõikes 4 sätestatud krediidiandja õigus nõuda elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingu puhul fikseerimata intressimääraga perioodil ennetähtaegse

tagasimakse korral tarbijalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.

b) kaaluda hüpoteegi tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist.

2) Lisaks tehakse ettepanek kaaluda nõuet, et laenuandja peab laenusaajale koostatud

laenupakkumise esitama selliselt, et viimane saab valida erinevate lühema perioodi

viiteintressimäärade ja pikemaks perioodiks fikseeritud intressimäära vahel.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister

14

Lisaadressaadid: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Sotsiaalministeerium Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eesti Pank Eesti Pangaliit Finance Estonia Eesti Liisingühingute Liit Eesti Võlausaldajate Liit Eesti Tarbijakaitse Liit Finantsinspektsioon Eesti Kaubandus-Tööstuskoda MTÜ Eesti Krediidiandjate Liit Teenusmajanduse Koda Eesti Juristide Liit Eesti Advokatuur Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Viru Maakohus Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskond Eesti Omanike Keskliit Eesti Noorteühenduste Liit Kaidi Urgas 58664334 [email protected]