nädalakoormust ühe tunni ulatuses. Oluline on märkida, et selline nädalakoormuse tõstmine on
lubatud ainult emakeele ja kultuuriõppe läbimiseks.
Keele- ja kultuuriõppe ainekava koostab õpetaja, arvestades kooli õppekava üldisi põhimõtteid,
õpilaste keeleoskust ja teiste õpetajate ning klassijuhataja soovitusi ning lähtub sellest, et keele-
ja kultuuriõppe eesmärgiks on õpilase rahvusliku identiteedi säilitamine, teadmiste
omandamine rahvuskultuurist, ajaloost ja traditsioonidest ning emakeeleoskuse arendamine.
Sõltuvalt keelest ja õppida soovijate hulgast, on võimalik naaberkoolide ja -valdade vahel
moodustada ühiseid keele- ja kultuuriõppe rühmi ning sõlmida omavahelised kokkulepped
keele- ja kultuuriõppe läbiviimiseks. Erinevate klasside ja koolide õpilaste liitmisel keele- ja
kultuuriõppe tundideks tuleks leida optimaalne tundide aeg ning arvestada õpilastranspordi
korraldamisega.
Kuivõrd keele- ja kultuuriõpe on koolipõhine ja lähtub konkreetsete õpilaste vajadusest ning
võib hõlmata mis tahes keele ja kultuuri õpet, on nii õppe korraldamine kui ka vajalike
õppematerjalide hankimine eelkõige õppe läbiviija ülesanne.
Kuna suurim õpilaste liikumine erinevate koolide vahel toimub suvel, siis võib juhtuda, et
septembris on küll koolis nõutud arv õpilasi, kuid nii kiiresti ei ole võimalik õpet organiseerida.
Sellepärast ongi määruse § 4 lõikes 1 sätestatud, et kool moodustab keele- ja kultuuriõppe rühmi
kaks korda aastas.
Suurim põhimõtteline muudatus, võrreldes kehtiva Vabariigi Valitsuses 19. augusti 2010. a
vastu võetud määrusega nr 116 „Keele- ja kultuuriõppeks võimaluste loomise tingimused ja
kord“ on seotud emakeele ja kultuuriõppe võimaldamises B-võõrkeele asemel (juhul, kui
õpilase emakeel kuulub koolis õpetatavate A- või B-võõrkeelte hulka). Varasem sõnastus oli
„Kui õpilase emakeel kuulub koolis õpetatavate A- või B-võõrkeelte hulka, võimaldab eesti
õppekeelega kool õpilasel emakeelt õppida A-võõrkeelena, muu õppekeelega kool B-
võõrkeelena.“, kuid emakeeleõpe ei tohi olla üles ehitatud võõrkeeleõpetuse alustest lähtuvalt,
samuti on B-võõrkeele ainekava koostamisel lähtutud eeldusest, et õpilasel puuduvad
eelteadmised õpitavas keeles. Seetõttu pakub määruse uuendatud sõnastus võimalust emakeelt
ja kultuuri õppida alates teisest kooliastmest B-võõrkeele asemel, kui õpilasel on riiklikust
õppekavast lähtuvalt kohustus õppida ka B-võõrkeelt. On üsna tavapärane, et õpilased, kes on
pärit kakskeelsest perest ja õpivad eesti õppekeelega koolis, õpivad eesti keelt emakeelena. See
tingib olukorra, kus õpilane peab õppima nii A-võõrkeelt kui valima ka teises kooliastmes B-
võõrkeele.
Seni kehtiv Vabariigi Valitsuse 19. augusti 2010. a määrus nr 116 tunnistatakse kehtetuks (vt
eelnõu § 6).
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega.
4. Määruse mõjud
Määruse vastuvõtmisega ei kaasne võrreldes seni kehtinud määrusega olulisi muudatusi, kuna
sisuliselt on tegemist määruse uuesti kehtestamisega seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse
muudatuste vastuvõtmisega.