Memorandum kabinetinõupidamisele.

1

Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude koosseisude vastavusest

Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioonile

Analüüs

Ülesandepüstitus

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis aastani 2027 on punkt „Viime karistusseadustiku

seksuaalse enesemääramise vastased süüteod Istanbuli konventsiooniga vastavusse, võttes

arvesse nõusoleku põhimõtet, et tagada seksuaalvägivalla ohvritele parem kaitse“, mille

täitmiseks on justiitsministeeriumile antud ülesanne analüüsida seksuaalse enesemääramise

vastaste süütegude vastavust naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise

Euroopa Nõukogu konventsioonile1 ehk Istanbuli konventsioonile.

Seega, käesoleva analüüsi uurimisküsimus ongi – kas seksuaalse enesemääramise vastased

süüteokoosseisud Eesti õiguses, täpsemalt karistusseadustiku paragrahvid 141, 1411 ja 143,

vastavad Istanbuli konventsioonile?

Analüüsi ülesehitus

Analüüsis antakse lühike ülevaade Istanbuli konventsioonist ning selle

järelevalvemehhanismist, mida oleme konventsiooni osana samuti ratifitseerimise käigus

aktsepteerinud. Käsitletakse seda, kuidas on seksuaalvägivald, sealhulgas vägistamine,

reguleeritud Istanbuli konventsiooni artiklis 36 ja Eesti karistusseadustiku paragrahvides 141,

1411 ja 143. Samuti seda, milline oli ekspertgrupi GREVIO ja konventsiooniosaliste komitee

hinnang Eesti õigusele seoses konventsiooni artikli 36 rakendamisega. Vaadeldakse ka

GREVIO hinnanguid teiste riikide aruannetes seoses konventsiooni artikli 36 rakendamisega.

Selgitatakse lühidalt nõusolekust/tahtevastasusest lähtumise mudeleid. Analüüs lõpeb

järeldustega ning võimalike järgmiste sammude nimetamisega.

Analüüsi lühikokkuvõte

Vastus uurimisküsimusele on eitav. Analüüsis jõutakse järeldusele, et seksuaalse

enesemääramise vastased süüteokoosseisud, täpsemalt KarS § 141, 1411 ja 143 ei vasta

täna täiel määral Istanbuli konventsiooni artiklile 36.

Konventsiooni artikli 36 lõige 2 sätestab, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba

tahte tulemusena, mida hinnatakse kaasnevate asjaolude kontekstis. Eesti karistusõiguses on

karistatav inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu vägivallaga või ära

kasutades inimese seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru

saama (vastavalt karistusseadustiku paragrahvid 141 ja 1411 ). Nõusoleku puudumist

väljendavad mõlema kooseisu puhul sõnad „inimese tahte vastane“, samas peab lisaks

nõusoleku puudumisele/tahtevastasusele esinema ka vägivald või ohvri seisundi ära

kasutamine. KarS § 143 puhul ei pea esinema vägivalda ega seisundit, milles inimene ei olnud

võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, küll aga peab ohvri ja kurjategija vahel

olema sõltuvussuhe. Seega, üksnes nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise

iseloomuga tegu ei täida KarS § 141, 1411 või 143 koosseisu.

1 Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon. RT II,

26.09.2017, 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002

2

Järeldus:

Kui soovime viia Eesti karistusõiguse Istanbuli konventsiooni artiklile 36 vastavaks, peaks

KarS § 141, 1411 ja 143 lähtuma nõusolekust/tahtevastasusest ehk karistatav peaks olema

nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu, ilma et lisaks nõusoleku

puudumisele/tahtevastasuse väljendamisele peaks samaaegselt esinema veel mingeid

täiendavaid tingimusi.

Loogiliseks järgmiseks sammuks on seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK)

koostamine, milles pakume välja erinevad variandid, milliseid KarS-i sätteid ja kuidas muuta.

Selleks peaks VTK vastama muuhulgas järgmistele küsimustele:

 Kuidas läheneda nõusolekust/tahtevastasusest lähtumisele ehk kas valida jah-mudel või

ei-mudel?

o Tuua välja mudelite plussid, miinused ja mõjud (menetlusele, ohvrite kaitsele,

soolisele võrdsusele, halduskoormusele, kahtlustatavate-süüdistatavate

põhiõigustele jne).

o Kirjeldada detailselt jah-mudeli ja ei-mudeli variatsioonid, sest mõlema mudeli

piires on võimalik asja lahendada erinevalt.

 Pidades silmas, et tõendamise keerukus ei kao, kuidas tagada, et menetlusosaliste

õigused on kaitstud, süütuse presumptsioon jääb kehtima jne?

 Milliseid lisategevusi seadusemuudatus nõuab (näiteks menetlejate ja teiste seotud

isikute koolitamine, avalik kommunikatsioon ja üldsuse teadlikkuse tõstmine,

andmebaaside arendus, et tagada asjakohane statistika)?

VTK tuleb teha seotud asutusi ja huvigruppe kaasates (ministeeriumid, ülikoolid, kohus,

prokuratuur, advokatuur, politsei, õiguskantsleri kantselei, huvikaitsjad, kodanikuühiskonna

esindajad jt), et selgitada välja sobivaim lahendus. Sobivaima lahenduse osas on vaja poliitilist

otsust.

Ühtlasi arvestada asjaoluga, et 2025. aasta lõpus peame andma konventsiooniosaliste komiteele

ülevaate vahepealsetest arengutest ehk konventsiooni rakendamise parandamiseks võetud

meetmetest.

Istanbuli konventsioon ja selle järelevalvemehhanism

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu

konventsioon ehk Istanbuli konventsioon2 võeti vastu 11. mail 2011 ning jõustus 1. augustil

2014.

Eesti ratifitseeris konventsiooni 26. oktoobril 2017 ilma reservatsioonideta ning ratifitseerimine

jõustus 1. veebruaril 20183.

2 Konventsiooni ametlik alaleht Euroopa Nõukogu veebilehel: https://www.coe.int/en/web/istanbul-

convention/home 3 Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumisest. RT II, 28.02.2018, 3.

https://www.riigiteataja.ee/akt/228022018003

3

Seisuga 4. veebruar 2024 on Istanbuli konventsiooni allkirjastanud 44 riiki ja ratifitseerinud 38

riiki4. Lisaks riikidele on konventsiooni ratifitseerinud ka Euroopa Liit5. Kõik 27 Euroopa Liidu

liikmesriiki on konventsiooni allkirjastanud, kuid ratifitseerinud ei ole Bulgaaria, Tšehhi,

Ungari, Leedu ja Slovakkia.

Istanbuli konventsioon on laiaulatuslik rahvusvaheline instrument, millega sätestatakse

konventsiooniosalistele selged kohustused naistevastase ja perevägivalla vastases võitluses.

Konventsioon jaguneb kaheteistkümneks peatükiks, sealhulgas ennetamine, kaitse ja toetus,

terviklikud poliitikad, rahvusvaheline koostöö jne. Üks ulatuslikumaid peatükke käsitleb

materiaalset karistusõigust (V. peatükk, artiklid 29-48). Konventsiooni tõhusa rakendamise

tagamiseks konventsiooniosaliste poolt sätestab konventsioon konkreetse

järelevalvemehhanismi6. Täpsemalt käsitleb järelevalvemehhanismi konventsiooni IX. peatükk

ehk artiklid 66-70.

Järelevalvemehhanismi ühe osana näeb Istanbuli konventsioon ette sõltumatu ekspertgrupi

GREVIO loomise7. GREVIO roll on jälgida ja hinnata Istanbuli konventsiooni rakendamist

konventsiooniosaliste poolt. GREVIO koosneb viieteistkümnest 4-aastaseks ametiajaks valitud

sõltumatust ja erapooletust eksperdist, kellel on erialateadmised inimõiguste, soolise

võrdõiguslikkuse, naistevastase vägivalla ja/või ohvrite abistamise ning kaitse valdkonnas.

Järelevalvemehhanismi n-ö teine sammas on Euroopa Nõukogu juures regulaarselt kogunev

konventsiooniosaliste komitee, mis koosneb konventsiooniosaliste ametlikest esindajatest.

Muudele ülesannetele lisaks valib konventsiooniosaliste komitee GREVIO liikmed ning kiidab

heaks GREVIO poolt koostatud hindamisaruanded (sh neis sisalduvad soovitused)8.

GREVIO viis Eesti suhtes läbi konventsiooni artiklis 68 sätestatud esmase (lähteolukorra)

hindamismenetluse, mis on mitmeetapiline. Kõigepealt saatis GREVIO oktoobris 2020 Eestile

hindamisküsimustiku. Aprillis 2021 saatis Eesti GREVIO-le kirjalikud vastused ehk

riigiaruande. Peale kirjaliku sisendiga tutvumist tegi GREVIO veebruaris 2022 Eestisse

5-päevase hindamisvisiidi. Hindamismenetluse tulemusena koostas GREVIO aruande9, milles

antakse hinnang sellele, kui hästi Eesti on Istanbuli konventsiooni rakendanud ning tehakse

soovitusi ja ettepanekuid selle kohta, kuidas võiks tuvastatud probleemidega tegeleda.

Detsembris 2022 kiitis konventsiooniosaliste komitee heaks Eesti kohta koostatud

hindamisaruande ning võttis vastavalt konventsiooni artikli 68 punktile 12 vastu GREVIO

aruandes Eestile tehtud soovitused10. Nii hindamisaruanne kui ka soovitused on avalikult

kättesaadavad Istanbuli konventsiooni ametlikul veebilehel11.

4 https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list?module=signatures-by-treaty&treatynum=210 Ratifitseerinud

riikide hulka ei ole arvestatud Türgi, kes astus Istanbuli konventsioonist välja 2021. 5 Euroopa Liidu poolne ratifitseerimine jõustus 01.10.2023. 6 Konventsiooni artikkel 1 – Konventsiooni eesmärgid, lõige 2. 7 GREVIO ehk Group of Experts on Action against Violence against Women and Domestic Violence.

Konventsiooni artiklid 66-67, https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002 8 Ibid 9 GREVIO’s (Baseline) Evaluation Report on legislative and other measures giving effect to the provisions of the

Council of Europe Convention on Preventing and Combating Violence against Women and Domestic Violence

(Istanbul Convention) ESTONIA, https://rm.coe.int/grevio-inf-2022-32-eng-final-report-on-estonia-

publication/1680a8fcc2 10 Recommendation of the Committee of the Parties, https://rm.coe.int/ic-cp-inf-2022-9-cop-recommendation-

estonia-eng/1680a952f9 11 https://www.coe.int/en/web/istanbul-convention/estonia

4

Hindamisaruande eessõnas12 selgitab GREVIO, et tehtud hinnangule tuginedes tehakse

aruandes ettepanekuid meetmete kohta, mis tugevdavad konventsiooni rakendamist.

Meetmete soovitamisel on GREVIO võtnud kasutusele eri fraasid, mis vastavad erinevatele

kiireloomulisuse tasemetele, märkides samas, et need kõik on olulised. Tähtsuse järjekorras

on need "nõuab tungivalt13", "soovitab tungivalt14", "julgustab15" ja "kutsub üles16". GREVIO

kasutab fraasi „nõuab tungivalt”, kui ta leiab, et on vaja viivitamatut tegutsemist osalise

õigusaktide või poliitika Istanbuli konventsiooniga vastavusse viimiseks või selle rakendamise

tagamiseks. Fraasi „soovitab tungivalt” kasutatakse juhul, kui GREVIO on täheldanud

puudusi, mis tuleb lähitulevikus kõrvaldada, et tagada konventsiooni terviklik rakendamine.

Kolmandat kiireloomulisuse tasandit näitab tegusõna „julgustab“ kasutamine, mida

kasutatakse puuduste korral, mis nõuavad tähelepanu, kuigi seda võib osutada ka hilisemas

etapis. Tegusõna „kutsub“ osutab väikestele lünkadele rakendamisel, mille kõrvaldamist

palutakse osalisel kaaluda, või ettepanekutele, mis on tehtud rakendusprotsessis suuniste

andmiseks.

Eesti peab 2025 detsembris ehk kolme aasta möödumisel raporti ja soovituste heakskiitmisest

andma konventsiooniosaliste komiteele ülevaate vahepealsetest arengutest ehk konventsiooni

rakendamise parandamiseks võetud meetmetest17 – kuidas oleme olukorda parandanud,

milliseid soovitusi arvesse võtnud jne. Soovituste täitmata jätmine ei too kaasa rahalisi või muid

sanktsioone, ent on sellegipoolest taunitav ning sellele võib järgneda rahvusvaheline

halvakspanu. Täitmata soovitustele juhivad tähelepanu GREVIO ja konventsiooniosaliste

komitee ning need esitatakse uuesti.

Seksuaalvägivalla, sealhulgas vägistamise regulatsioon Istanbuli konventsioonis

Istanbuli konventsiooni artikkel 3618 käsitleb seksuaalvägivalda, sealhulgas vägistamist ja

kohustab konventsiooniosalisi võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks,

et järgmised tahtlikud teod oleks kriminaliseeritud:

a) sugulise iseloomuga teona mingi kehaosa või eseme viimine teise isiku tuppe, pärakusse

või suhu ilma teise isiku nõusolekuta;

b) sugulise iseloomuga tegude toimepanemine teise isiku peal ilma tema nõusolekuta;

12 Aruande lk 4: https://rm.coe.int/grevio-inf-2022-32-eng-final-report-on-estonia-publication/1680a8fcc2 13 Aruandes inglise keeles urges 14 Inglise keeles strongly encourages 15 Inglise keeles encourages 16 Inglise keeles invites 17Provisional timetable for the baseline evaluation procedure: 2016-2028 https://rm.coe.int/provisional-

timetable-for-the-baseline-evaluation-procedure-2016-2028/1680a9d977 18 Istanbuli konventsioon eesti keeles: https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002; Artikli 36 inglise keelne

tekst: Article 36 – Sexual violence, including rape

1 Parties shall take the necessary legislative or other measures to ensure that the following intentional conducts

are criminalised:

a engaging in non-consensual vaginal, anal or oral penetration of a sexual nature of the body of another person

with any bodily part or object;

b engaging in other non-consensual acts of a sexual nature with a person;

c causing another person to engage in non-consensual acts of a sexual nature with a third person.

2 Consent must be given voluntarily as the result of the person’s free will assessed in the context of the

surrounding circumstances.

3 Parties shall take the necessary legislative or other measures to ensure that the provisions of paragraph 1 also

apply to acts committed against former or current spouses or partners as recognised by internal law.

5

c) teise inimese sundimine sugulise iseloomuga tegudele kolmanda isikuga ilma tema

nõusolekuta.

Artikli 36 lõige 2 sätestab, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba tahte tulemusena,

mida hinnatakse kaasnevate asjaolude kontekstis.

Sama artikli lõige 3 kohaselt peavad konventsiooniosalised võtma vajalikke seadusandlikke ja

muid meetmeid, et lõiget 1 kohaldataks ka tegude suhtes, mis on toime pandud riigisisese õiguse

kohaselt tunnustatud endiste või praeguste abikaasade või partnerite vastu.

Artikli 36 olemust selgitavad konventsiooni seletuskirja punktid 189-19419. Seletuskirja punktis

192 selgitatakse, et vägistamise/seksuaalvägivalla kuritegude menetlemine nõuab tõendite

kontekstitundlikku hindamist, et teha juhtumipõhiselt kindlaks, kas ohver andis seksuaalseks

tegevuseks vabatahtliku nõusoleku. Niisuguse hindamise juures tuleb teadvustada

mitmesuguseid käitumuslikke reaktsioone seksuaalsele vägivallale ja vägistamisele, mida

ohvritel võib esineda, ning see ei tohi põhineda niisuguses olukorras tüüpiliseks peetava

käitumise eeldamisel. Samavõrra oluline on tagada, et vägistamist puudutavate seaduste

tõlgendamist ja vägistamisjuhtumite kohtulikku menetlemist ei mõjutaks soolised stereotüübid

ning müüdid meeste ja naiste seksuaalsuse kohta.

Seletuskirja punktis 193 rõhutatakse, et konventsiooni artikli 36 rakendamisel peavad

konventsiooniosalised sätestama kriminaalõigusnormid, mis hõlmavad vabatahtliku nõusoleku

puudumise kontseptsiooni kõigi punktides a kuni c loetletud seksuaalsete tegevuste puhul.

Siiski jäetakse (konventsiooni) osapoolte otsustada, millist konkreetset sõnastust õigusaktides

kasutada ja millised on tegurid, mida peetakse vabatahtliku nõusoleku andmist välistavaks.

Artikli 36 lõige 2 täpsustab vaid, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult, isiku vaba tahte

tulemusena, mida hinnatakse ümbritsevate asjaolude kontekstis.

Punktis 194 selgitatakse, et seksuaalvägivald ja vägistamine peavad olema karistatavad

sõltumatult toimepanija ja kannatanu vahelistest suhetest. Seksuaalvägivald ja vägistamine on

väärkohtlevates suhetes levinud võimu ja kontrolli väljendamise viisid ning neil on tõenäosus

ilmneda ka lahkumineku ajal ja järel. On äärmiselt oluline tagada, et niisuguste aktide

menetlemisel ja kriminaliseerimisel ei tehtaks erandeid juhtudel, kui need aktid on sooritatud

praeguse või endise abikaasa või partneri suhtes, nagu neid kirjeldab siseriiklik õigus.

Konventsiooni seletuskirja kohaselt tohivad konventsiooniosalised sätestada konventsioonist

rangemaid, kuid mitte leebemaid õigusnorme20.

Seksuaalvägivalla sätted Eesti karistusseadustikus

Istanbuli konventsiooni artiklis 36 sätestatud teod on Eesti karistusseadustikus reguleeritud

paragrahvides 141, 1411 ja 143.

Eesti karistusõiguses on karistatav inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga

tegu vägivallaga või ära kasutades inimese seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu

osutama või toimunust aru saama (vastavalt karistusseadustiku paragrahvid 141 ja 1411 ).

Nõusoleku puudumist väljendavad mõlema kooseisu puhul sõnad „inimese tahte vastane“,

19 Explanatory Report to the Council of Europe Convention on preventing and combating violence against women

and domestic violence. Lk 32-33, https://rm.coe.int/1680a48903 20 Ibid, lk 28, punkt 155, https://rm.coe.int/1680a48903

6

samas peab lisaks nõusoleku puudumisele/tahtevastasusele esinema ka vägivald või ohvri

abitusseisundi ärakasutamine.

§ 141. Vägistamine

(1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades

tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, –

karistatakse ühe- kuni kuueaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest:

1) kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;

2) kui see on toime pandud grupi poolt;

3) kui sellega on tekitatud kannatanule raske tervisekahjustus;

4) kui sellega on põhjustatud kannatanu surm;

5) kui sellega on kannatanu viidud enesetapuni või selle katseni;

6) kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos

sätestatud kuriteo või

7) kui see on toime pandud ära kasutades teo toimepanija poolt narkootilise või

psühhotroopse aine abil kannatanule tekitatud seisundit, milles ta ei olnud võimeline

vastupanu osutama või toimunust aru saama, –

karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.

[RT I, 25.09.2015, 6 - jõust. 23.09.2015 – Tunnistada karistusseadustiku § 141 lg 2

sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see näeb noorema kui

kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse

alammäärana ette vangistuse 6 aastat.]

(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud isik, keda

on varem karistatud:

1) käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 sätestatud kuriteo eest;

2) käesoleva seadustiku § 1411 lõike 2 punktis 6 sätestatud kuriteo eest või

3) vähemalt kahel korral tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille süüteokoosseisu

kuuluvaks tagajärjeks on raske tervisekahjustus, –

karistatakse kuue- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2 või 21 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.

(4) Kohus võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud kuriteo eest

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-

s 832 sätestatule.

§ 1411. Tahtevastane sugulise iseloomuga tegu

(1) Inimese tahte vastaselt temaga sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest vägivallaga

või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust

aru saama, ja kui puudub käesoleva seadustiku §-s 141 sätestatud süüteokoosseis, –

karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest:

1) kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;

2) kui see on toime pandud grupi poolt;

3) kui sellega on tekitatud kannatanule raske tervisekahjustus;

4) kui sellega on põhjustatud kannatanu surm;

5) kui sellega on kannatanu viidud enesetapuni või selle katseni;

6) kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos

7

sätestatud kuriteo või

7) kui see on toime pandud ära kasutades teo toimepanija poolt narkootilise või

psühhotroopse aine abil kannatanule tekitatud seisundit, milles ta ei olnud võimeline

vastupanu osutama või toimunust aru saama, –

karistatakse kolme- kuni viieteistaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud isik, keda on

varem karistatud:

1) käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 sätestatud kuriteo eest;

2) käesoleva seadustiku § 141 lõike 2 punktis 6 sätestatud kuriteo eest või

3) vähemalt kahel korral tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille koosseisutunnus on

vägivalla kasutamine, –

karistatakse kolme- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2 või 3 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatud kuriteo korral, kui see on toime pandud isiku poolt,

keda on varem karistatud käesolevas jaos sätestatud kuriteo eest, ei jäeta mõistetud karistust

täielikult tingimisi kohaldamata.

(6) Kohus võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud kuriteo eest

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-

s 832 sätestatule.

Ühtlasi on inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu karistatav ka siis,

kui kuritegu pannakse toime, kasutades ära kannatanu sõltuvust süüdlasest (KarS § 143). Sel

juhul ei pea esinema ei vägivalda ega seisundit, milles inimene ei olnud võimeline vastupanu

osutama või toimunust aru saama. Küll aga peab toimepanija ja kannatanu vahel olema

sõltuvussuhe, kus toimepanijal on võimalus pakkuda kannatanule eeliseid või võtta ära hüvesid

ning ta paneb seksuaalteo toime oma võimupositsiooni ära kasutades. Näiteks saab siin tuua

juhtumid, kui tegemist on pereliikmega, treeneriga, ülemusega või muu inimesega, kellel on

võim kannatanut kuidagi mõjutada, nii et viimane justkui nõustub vahekorraga, isegi, kui ta

sellega tegelikult muul juhul vabatahtlikult nõus ei oleks.

§ 143. Suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine

(1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo

toimepanemise eest, ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest, kui puudub käesoleva

seadustiku §-s 141 või 1411 sätestatud vägivald või seisund, milles inimene ei olnud võimeline

vastupanu osutama või toimunust aru saama, –

karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud

käesolevas jaos sätestatud kuriteo, –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

(3) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud kuriteo korral, kui see on toime pandud isiku poolt,

keda on varem karistatud käesolevas jaos sätestatud kuriteo eest, ei jäeta mõistetud karistust

täielikult tingimisi kohaldamata.

Üksnes nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu ei täida KarS §

141, 1411 või 143 koosseisu.

8

KarS § 141, 1411 ja 143 sätestatud teod on karistatavad sõltumata sellest, kas seksuaalvägivalla

toimepanija ja kannatanu on praegused või endised abikaasad/partnerid või mitte.

GREVIO ja konventsiooniosaliste komitee hinnang Eesti õigusele seoses

konventsiooni artikli 36 rakendamisega

Eesti kohta koostatud hindamisraportis avaldab GREVIO kahetsust, et karistusseadustiku § 141

kohaselt on mittekonsensuslik seksuaalkäitumine vägistamine üksnes siis, kui teo

toimepanemisel kasutatakse jõudu või kasutatakse ära ohvri suutmatust osutada vastupanu21.

Sellega seoses tuletab GREVIO meelde, et Istanbuli konventsiooni artikli 36 kohaselt peavad

vägistamist ja seksuaalset vägivalda käsitlevad sätted baseeruma asjaolul, et nõusolek tuleb

anda vabatahtlikult naise vaba tahte tulemusena ja seda tuleb hinnata ümbritsevate asjaolude

kontekstis22.

GREVIO rõhutab samas kontekstis, et vägistamise ohvrite peal läbiviidud seksuaaltrauma

neurobioloogia uuringud näitavad, et „tardumine“ (tuntud kui „tooniline liikumatus“) on

ohvrite tavaline reaktsioon, mis on seotud järgneva traumajärgse stressihäire (PTSH) ja raske

depressiooniga23.

GREVIO nõuab tungivalt24, et Eesti ametiasutused reformiksid karistusseadustikus

sisalduvaid seksuaalkuritegusid, et võtta täielikult üle Istanbuli konventsiooni artiklis 36

nõutud vabatahtlikult antud nõusoleku mõiste ning tagada asjakohased sanktsioonid kõigi

seksuaalaktide eest ilma ohvri nõusolekuta, sealhulgas juhul, kui juhtumi asjaolud välistavad

kehtiva nõusoleku25.

Selle soovituse on kinnitanud ka konventsiooniosaliste komitee26. Seega peab Eesti detsembris

2025 andma komiteele aru konventsiooni rakendamise parandamiseks võetud meetmetest ka

selle soovituse osas.

GREVIO hinnangud teiste riikide aruannetes seoses konventsiooni artikli 36

rakendamisega

GREVIO on teiste riikide kohta koostatud aruannetes hoidnud artikli 36 rakendamise

hindamisel sama joont. Seda mitte üksnes võrrelduna Eesti hindamisaruandega, vaid

21 Hindamisaruande lk 48, punkt 172. 22 Ibid 23 Ibid. Ühtlasi teeb GREVIO siin viite ühele sellisele uuringule (hindamisraportis joonealune märkus nr 65):

„Uuringud näitavad, et suur hulk ohvreid ei osuta kuriteo toimepanijale mingil viisil vastupanu: toonilist

liikumatust kirjeldatakse kui tahtmatut, ajutist motoorse pärssimise seisundit, mis võib tekkida tugeva hirmuga

seotud olukordades. Erinevates uuringutes teatas 37–52% seksuaalse rünnaku ohvritest märkimisväärsest

liikumatusest. Vt Moller A., Sondergaard H. P. ja Helstrom L. (2017), „Tonic immobility during sexual assault –

a common reaction predicting post-traumatic stress disorder and severe depression“, Acta Obstetricia et

Gynecologica Scandinavica, 2017; 96: lk 932-93.“ 24 Hindamisaruandes on kasutatud urges. Lk 49, punkt 174. 25 Ibid, samuti hindamisraporti lisas I toodud ettepanekute loetelus, lk 74, punkt 30. 26 Recommendation of the Committee of the Parties, https://rm.coe.int/ic-cp-inf-2022-9-cop-recommendation-

estonia-eng/1680a952f9

9

konventsiooni osalisriikide esmastes (lähteolukorra) aruannetes läbivalt. Järgnevalt toodud

näited Soome ja Saksamaa hindamisraportitest on selle ilmekateks näideteks.

Soome kohta koostatud GREVIO esmane (lähteolukorra) aruanne avaldati 2. septembril 2019.

Selles aruandes on konventsiooni artikli 36 rakendamise kohta Soomele antud hinnang sarnane

Eesti suhtes tehtud kriitikaga. GREVIO heidab Soomele ette, et vägistamise kuriteokoosseis ei

põhine eranditult nõusoleku puudumisel, mis on Istanbuli konventsiooni seksuaalvägivalla

raamistiku keskne element. Vägistamist liigitatakse jätkuvalt vastavalt vägivallatseja poolt

kasutatud või ähvardatud füüsilise vägivalla raskusastmele või nõudele näidata, et ohver oli

hirmu- või abitusseisundis ega suutnud end kaitsta ega oma tahet sõnastada või väljendada.

Selle lähenemisviisi probleem seisneb selles, et see ei kajasta täielikult seksuaalset vägivalda

kogevate naiste tegelikkust ja seda, kuidas nad ohule reageerivad. Tagajärjeks on see, et kõik

seksuaalse vägivalla vormid ei ole Soomes kriminaliseeritud, nagu konventsioon nõuab. Muude

tagajärgede hulka kuuluvad kõrgema künnise nõue füüsilise vastupanu tõendamisstandarditele

ja fookuse nihkumine ohvri käitumisele, mitte süüdistatava tegevusele27.

Soome reformis oma kriminaalkoodeksi 20. peatükki28 – alates 1. jaanuarist 2023 põhineb

vägistamise29 ja muude seksuaalkuritegude määratlus vabatahtlikul nõusolekul30. Soome sai

konventsiooniosaliste komitee soovituste uusversioonis (avaldatud 2. juunil 2023) selle eest ka

kiita – tervitati Soome võetud meetmeid ja saavutatud edusamme konventsiooni rakendamisel

/…/ nõusolekul põhineva vägistamise definitsiooni lisamine kriminaalkoodeksisse ja

spetsialistide koolitamine uue sätte rakendamiseks31

Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine Saksamaa poolt jõustus 01.02.201832, Eestiga täpselt

samal kuupäeval. Veel enne ratifitseerimist reformis Saksamaa oma karistusseadustikus

seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude sätteid, kriminaliseerides seksuaalse

iseloomuga teod, mis on toime pandud ohvri selgelt tuvastatava tahte vastaselt33. Saksamaa

27 GREVIO’s (Baseline) Evaluation Report on legislative and other measures giving effect to the provisions of the

Council of Europe Convention on Preventing and Combating Violence against Women and Domestic Violence

(Istanbul Convention) FINLAND, lk 43-44, https://rm.coe.int/grevio-report-on-finland/168097129d 28 Uus Soome kriminaalkoodeksi 20. peatükk inglise keeles:

https://oikeusministerio.fi/documents/1410853/0/Criminal+Code+Chapter+20.pdf/da3205c1-922b-fa9b-0117-

6277c3526aa1/Criminal+Code+Chapter+20.pdf?t=1673869496624 29 Section 1 (723/2022)

Rape

A person who has sexual intercourse with a person who does not participate in it voluntarily shall

be sentenced for rape to imprisonment for at least one year and at most six years.

The participation of a person in sexual intercourse shall not be considered voluntary if:

1) the person has not verbally, through his or her behaviour or in any other way expressed

that he or she is participating in it voluntarily,

2) the person has been coerced into sexual intercourse by using violence against a person or

by making a threat, or

3) the person has not been able to formulate or express his or her will due to

unconsciousness, illness, disability, state of fear, state of intense intoxication, reduced

consciousness, sudden nature of the situation, serious abuse of a special position of power

or another comparable reason.

An attempt is punishable. 30 https://oikeusministerio.fi/en/sexualoffenceslaw 31 https://rm.coe.int/conclusions-on-the-implementation-of-recommendations-in-respect-of-fin/1680ab71b8 32 https://www.coe.int/en/web/istanbul-convention/germany 33 Saksamaa karistusseadustik, § 177, https://www.gesetze-im-internet.de/englisch_stgb/,

Section 177

Sexual assault; sexual coercion; rape

10

kohta koostatud GREVIO esmane (lähteolukorra) aruanne avaldati 7. oktoobril 2022. Aruandes

tervitab GREVIO vägistamise ja seksuaalvägivalla nõusolekul põhineva määratluse

kasutuselevõttu ning märgib rahuloluga, et reformiprotsessiga kaasnesid olulised teadlikkuse

tõstmise kampaaniad, mis tõid kaasa laiaulatusliku avaliku arutelu. Samuti tõdeb GREVIO, et

reformi tulemused on positiivsed ning toob välja, et õiguspraktikutelt saadud info kohaselt on

juhtumeid, mis oleks varem lõpetatud või mida ei oleks kvalifitseeritud seksuaalseks rünnakuks

või vägistamiseks, mis on nüüd jõudnud kohtusse ja isegi süüdimõistva otsuseni. GREVIO

tervitab seda arengut kui paradigma muutuse algust, mida konventsiooni artikliga 36

soovitakse saavutada, et tagada parem juurdepääs õiguskaitsele naistele ja tüdrukutele, kes

kogevad seksuaalset vägivalda ja vägistamist, kus pole kasutatud jõudu ega ähvardusi34.

(1) Whoever, against a person’s discernible will, performs sexual acts on that person or has that person perform

sexual acts on them, or causes that person to perform or acquiesce to sexual acts being performed on or by a

third person incurs a penalty of imprisonment for a term of between six months and five years.

(2) Whoever performs sexual acts on another person or has that person perform sexual acts, or causes that person

to perform or acquiesce to sexual acts being performed on or by a third person incurs the same penalty if

1. the offender exploits the fact that the person is not able to form or express a contrary will,

2. the offender exploits the fact that the person is significantly impaired in respect of the ability to form or

express a will due to said person’s physical or mental condition, unless the offender has obtained the consent of

that person,

3. the offender exploits an element of surprise,

4. the offender exploits a situation in which the victim is threatened with serious harm in case of offering

resistance or

5. the offender has coerced the person to perform or acquiesce to the sexual acts by threatening serious harm.

(3) The attempt is punishable.

(4) The penalty is imprisonment for a term of at least one year if the inability to form or express a will is due to

the victim’s illness or disability.

(5) The penalty is imprisonment for a term of at least one year if the offender

1. uses force against the victim,

2. threatens the victim with a present danger to life or limb or

3. exploits a situation in which the victim is unprotected and at the mercy of the offender’s influence.

(6) In especially serious cases, the penalty is imprisonment for a term of at least two years. An especially serious

case typically occurs where

1. the offender has sexual intercourse with the victim or has the victim have sexual intercourse or commits such

similar sexual acts on the victim or has the victim commit them on them which are particularly degrading for the

victim, especially if they involve penetration of the body (rape), or

2. the offence is committed jointly by more than one person.

(7) The penalty is imprisonment for a term of at least three years if the offender

1. carries a weapon or other dangerous implement,

2. otherwise carries an instrument or other means for the purpose of preventing or overcoming the resistance of

another person by force or threat of force or

3. places the victim at risk of serious damage to health.

(8) The penalty is imprisonment for a term of at least five years if

1. the offender uses a weapon or other dangerous implement during the commission of the offence or

2. the offender

a) seriously physically abuses the victim during the offence or

b) by committing the offence places the victim in danger of death.

(9) In less serious cases under subsections (1) and (2), the penalty is imprisonment for a term of between three

months and three years, in less serious cases under subsections (4) and (5) imprisonment for a term of between

six months and 10 years, and in less serious cases under subsections (7) and (8) imprisonment for a term of

between one year and 10 years. 34 GREVIO’s (Baseline) Evaluation Report on legislative and other measures giving effect to the provisions of the

Council of Europe Convention on Preventing and Combating Violence against Women and Domestic Violence

(Istanbul Convention) GERMANY, lk 71, punkt 251, https://rm.coe.int/report-on-germany-for-

publication/1680a86937

11

Samas on huvitav, et eeltoodud positiivsele hinnangule vaatamata juhib GREVIO tähelepanu

asjaolule, et vägistamise ja seksuaalse ründe käsitlemine "seksuaalaktidena, mis on toime

pandud ohvri äratuntava tahte vastaselt" ei vasta täielikult konventsiooni artiklis 36 nõutud

mittekonsensuslike seksuaalsete tegevuste kriminaliseerimise standardile, eriti selle lõike 2

nõudele, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult, lähtudes isiku vabast tahtest, mida hinnatakse

ümbritsevate asjaolude kontekstis. GREVIO hinnangul tähendab see näiteks, et Saksamaa

kriminaalkoodeksi § 177 sõnastus ei pruugi lubada süüdistuse esitamist juhtudel, kui ohver

jääb passiivseks, kuid ei nõustu. Selleks, et tegu oleks Saksamaa seaduste järgi karistatav, peab

ohver oma tahtevastasust sõnaliselt või muul viisil väljendama. See omakorda tähendab, et

kriminaalmenetluses keskendutakse pigem ohvri kui süüdistatava tegudele, luues ruumi

soostereotüüpidele ja vägistamismüütidele. GREVIO toob siinkohal välja, et nagu nad on ka

teistes aruannetes märkinud, näitavad vägistamisohvrite seas läbiviidud seksuaaltrauma

neurobioloogia uuringud, et "tardumine" (nn "tooniline liikumatus") on kannatanute tavaline

traumareaktsioon35.

GREVIO võtab artikli 36 rakendamisele antud hinnangu kokku sellega, et julgustab Saksamaa

ametivõime jälgima ja täiendavalt hindama uute seksuaalsete enesemääramise vastaste sätete,

eelkõige Saksa karistusseadustiku § 177 rakendamist, eesmärgiga viia oma siseriiklik

nõusoleku määratlus veelgi enam vastavusse Istanbuli konventsiooni artikli 36 lõikes 2 esitatud

määratlusega36.

Euroopa Nõukogu on välja andnud hindamisaruannete vahekokkuvõtte ja käsiraamatu

parlamendiliikmetele.

Ka GREVIO esmase (lähteolukorra) hindamisaruannete vahekokkuvõttes37 rõhutatakse, et

Istanbuli konventsiooni seksuaalse vägivalla definitsiooni keskne element on vabatahtlikult,

isiku vaba tahte tulemusena, antud nõusoleku puudumine.

Samuti Istanbuli konventsiooni alane käsiraamat parlamendiliikmetele38 toob välja, et kõik

riigid ei ole vägistamise osas viinud oma seadusi täielikult vastavusse Istanbuli konventsioonis

sätestatud standarditega – mõnes riigis ei põhine seadusjärgne vägistamise määratlus mitte

vabatahtlikult antud nõusoleku puudumisel, vaid sunnil ja jõu kasutamisel.

Nõusolekupõhisus ehk nõusolekust/tahtevastasusest lähtumise

seksuaalkuritegude kontekstis

Nõusolekust/tahtevastasusest lähtumine seksuaalse tegevuse kontekstis on mõtteliselt jagatav

kaheks – nn ei-mudeliks ning jah-mudeliks.

Jah-mudeli puhul tuleb seksuaalse tegevuse osalistel väljendada oma nõusolekut seksiks39 ehk

n-ö aktiivne nõusolek40. Nõusolekut saab väljendada sõnaliselt, kehakeeles või muul viisil.

Kuni nõusoleku väljendamiseni see puudub, seni ei saa seda eeldada. Seega, kuni üks osapool

35 Ibid, punkt 252. 36 Ibid, punkt 253. 37 Mid-term Horizontal Review of GREVIO baseline evaluation reports (2022), lk 107, punkt 360,

https://rm.coe.int/prems-010522-gbr-grevio-mid-term-horizontal-review-rev-february-2022/1680a58499 38The Istanbul Convention - A powerful tool to end gender-based violence (2019), lk 30,

file:///C:/Users/tuuli.lepp/Downloads/010820GBR_Handbook%20Parliamentarians%20Istanbul%20Conv.pdf 39 Suguühteks või muuks sugulise iseloomuga teoks. 40 Kasutatakse ka entusiastlik nõusolek, jaatav nõusolek, kinnitav nõusolek jne.

12

ei ole nõusolekut väljendanud, on teise osapoole asi välja selgitada, kas nõusolek on või mitte.

Samas peab nõusolek olema vabatahtlik ehk antud vaba tahte tulemusena. Jah-mudel on aluseks

võetud näiteks Soome, Rootsi, Taani, Islandi ja veel mitmete riikide karistusõiguses.

Ei-mudeli41 puhul eeldatakse seksuaalse tegevuse osaliste nõusolekut seni, kuni üks osalistest

väljendab, et ta ei ole toimuvaga nõus. Selle mudeli järgi on vaikimine nõusolek. Nõusoleku

puudumist saab samuti väljendada nii sõnaliselt, kehakeeles kui muul viisil, samas on ei-

mudelit kritiseeritud seoses kannatanu tardumisreaktsiooniga, millele juhtis tähelepanu ka

GREVIO. Ei-mudel on aluseks võetud näiteks Saksa ja Austria karistusõiguses.

Istanbuli konventsiooni artikli 36 sõnastuse, konventsiooni seletuskirja teksti, erinevate

konventsiooni osalisriikide kohta koostatud GREVIO hindamisaruannete,

konventsiooniosaliste komitee poolt tehtud soovituste ning ka muude temaatiliste Euroopa

Nõukogu väljaannete pinnalt saab järeldada, et jah-mudel vastab kõige paremini Istanbuli

konventsiooni regulatsioonile. Saksamaa näitel saab väita, et ei-mudel ei pruugi olla Istanbuli

konventsiooniga täiel määral kooskõlas.

Kokkuvõte, järeldused ja võimalikud edasised sammud

Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod, täpsemalt KarS § 141, 1411 ja 143 ei vasta täna

täiel määral Istanbuli konventsiooni artiklile 36.

Konventsiooni artikli 36 lõige 2 sätestab, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba

tahte tulemusena, mida hinnatakse kaasnevate asjaolude kontekstis.

Ka konventsiooni seletuskirjas tuuakse esile, et artikli 36 rakendamisel peavad

konventsiooniosalised sätestama kriminaalõigusnormid, mis hõlmavad vabatahtliku nõusoleku

puudumise kontseptsiooni kõigi punktides a kuni c loetletud seksuaalsete tegevuste puhul.

Siiski jäetakse (konventsiooni) osapoolte otsustada, millist konkreetset sõnastust õigusaktides

kasutada ja millised on tegurid, mida peetakse vabatahtliku nõusoleku andmist välistavaks.

Samuti GREVIO rõhutab, et Istanbuli konventsiooni seksuaalse vägivalla definitsiooni keskne

element on vabatahtlikult, isiku vaba tahte tulemusena, antud nõusoleku puudumine ning artikli

36 kohaselt peavad seksuaalset vägivalda käsitlevad sätted baseeruma sellel asjaolul.

Eesti karistusõiguses on karistatav inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga

tegu vägivallaga või ära kasutades inimese seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu

osutama või toimunust aru saama (vastavalt karistusseadustiku paragrahvid 141 ja 1411 ).

Nõusoleku puudumist väljendavad mõlema kooseisu puhul sõnad „inimese tahte vastane“,

samas peab lisaks nõusoleku puudumisele/tahtevastasusele esinema ka vägivald või ohvri

seisundi ära kasutamine. KarS § 143 puhul ei pea esinema vägivalda ega seisundit, milles

inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, küll aga peab

toimepanija ja kannatanu vahel olema sõltuvussuhe. Seega, üksnes nõusolekuta/tahtevastane

suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu ei täida KarS § 141, 1411 või 143 koosseisu.

Kui soovime viia Eesti karistusõiguse Istanbuli konventsiooni artiklile 36 vastavaks, peaksid

KarS § 141, 1411 ja 143 lähtuma nõusolekust/tahtevastasusest.

41 Kasutatakse ka EI tähendab EI, tahtevastasus jne.

13

Ühtlasi peaks karistatav olema nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga

tegu, ilma et lisaks nõusoleku puudumisele/tahtevastasuse väljendamisele peaks samaaegselt

esinema veel mingeid täiendavaid tingimusi.

Loogiliseks järgmiseks sammuks on seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK)

koostamine, milles pakume välja erinevad variandid, milliseid KarS-i sätteid ja kuidas muuta.

Selleks peaks VTK vastama muuhulgas järgmistele küsimustele:

 Kuidas läheneda nõusolekust/tahtevastasusest lähtumisele ehk kas valida jah-mudel või

ei-mudel?

o Tuua välja mudelite plussid, miinused ja mõjud (menetlusele, ohvrite kaitsele,

soolisele võrdsusele, halduskoormusele, kahtlustatavate-süüdistatavate

põhiõigustele jne).

o Kirjeldada detailselt jah-mudeli ja ei-mudeli variatsioonid, sest mõlema mudeli

piires on võimalik asja lahendada erinevalt.

 Pidades silmas, et tõendamise keerukus ei kao, kuidas tagada, et menetlusosaliste

õigused on kaitstud, süütuse presumptsioon jääb kehtima jne?

 Milliseid lisategevusi seadusemuudatus nõuab (näiteks menetlejate ja teiste seotud

isikute koolitamine)?

VTK tuleb teha seotud asutusi ja huvigruppe kaasates (ministeeriumid, ülikoolid, kohus,

prokuratuur, advokatuur, politsei, õiguskantsleri kantselei, huvikaitsjad, kodanikuühiskonna

esindajad jt), et selgitada välja sobivaim lahendus. Sobivaima lahenduse osas on vaja poliitilist

otsust.

Ühtlasi arvestada asjaoluga, et 2025 lõpus peame andma konventsiooniosaliste komiteele

ülevaate vahepealsetest arengutest ehk konventsiooni rakendamise parandamiseks võetud

meetmetest.

Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude koosseisude vastavusest Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioonile

Analüüsi tutvustus 2024

Analüüsi koostamise ajend

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis aastani 2027 on punkt „Viime

karistusseadustiku seksuaalse enesemääramise vastased süüteod Istanbuli

konventsiooniga vastavusse, võttes arvesse nõusoleku põhimõtet, et tagada

seksuaalvägivalla ohvritele parem kaitse“

Analüüsi uurimisküsimus Kas seksuaalse enesemääramise vastased süüteokoosseisud Eesti õiguses, täpsemalt karistusseadustiku paragrahvid 141, 1411 ja 143, vastavad Istanbuli konventsioonile?

Vastus uurimisküsimusele on eitav.

Analüüsi käigus jõutakse järeldusele, et seksuaalse enesemääramise vastased süüteokoosseisud, täpsemalt KarS § 141, 1411 ja 143 ei vasta praegu täiel määral Istanbuli konventsiooni artiklile 36.

Konventsiooni artikli 36 lõige 2 sätestab, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba tahte tulemusena, mida hinnatakse kaasnevate asjaolude kontekstis.

Eesti karistusõiguses on karistatav inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu vägivallaga või ära kasutades inimese seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vastavalt karistusseadustiku paragrahvid 141 ja 1411 ).

Nõusoleku puudumist väljendavad mõlema kooseisu puhul sõnad „inimese tahte vastane“, samas peab lisaks nõusoleku puudumisele/tahtevastasusele esinema ka vägivald või ohvri seisundi ära kasutamine.

KarS § 143 puhul ei pea esinema vägivalda ega seisundit, milles inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, küll aga peab ohvri ja kurjategija vahel olema sõltuvussuhe.

Seega, üksnes nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu ei täida KarS § 141, 1411 või 143 koosseisu.

JÄRELDUS:

Kui soovime viia Eesti karistusõiguse Istanbuli konventsiooni artiklile 36 vastavaks, peaks KarS § 141, 1411 ja 143 lähtuma nõusolekust/tahtevastasusest.

See tähendab, et karistatav peaks olema nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu, ilma et lisaks nõusoleku puudumisele/tahtevastasuse väljendamisele peaks samaaegselt esinema veel täiendavaid tingimusi, näiteks vägivalda või abitusseisundit ehk võimetust vastupanu osutada või toimunust aru saada.

JAH-mudel ja EI-mudel

Nõusolekust/tahtevastasusest lähtumine seksuaalse tegevuse kontekstis on mõtteliselt jagatav kaheks – nn ei‑mudeliks ning jah‑mudeliks.

JAH-mudel

seksuaalse tegevuse osalistel tuleb väljendada oma nõusolekut seksiks ehk n-ö aktiivne nõusolek

nõusolekut saab väljendada sõnaliselt, kehakeeles või muul viisil

nõusolekut pole enne, kui seda on väljendatud, seni ei saa nõusolekut eeldada

JAH-mudel on aluseks võetud näiteks Soome, Rootsi, Taani, Islandi ja veel mitmete riikide karistusõiguses.

EI-mudel

seksuaalse tegevuse osaliste nõusolekut eeldatakse seni, kuni üks osalistest väljendab, et ta ei ole toimuvaga nõus

selle mudeli järgi on vaikimine nõusolek

nõusoleku puudumist saab samuti väljendada nii sõnaliselt, kehakeeles kui ka muul viisil

EI-mudel on aluseks võetud näiteks Saksa ja Austria karistusõiguses.

Järgmised sammud

Loogiline järgmine samm on koostada seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus (VTK), milles pakume välja erinevad variandid, milliseid KarS-i sätteid ja kuidas muuta.

Selleks peaks VTK vastama muu hulgas järgmistele küsimustele:

Kuidas läheneda nõusolekust/tahtevastasusest lähtumisele ehk kas valida jah-mudel

või ei-mudel? Tuua välja mudelite plussid, miinused ja mõjud (menetlusele, ohvrite kaitsele, soolisele võrdsusele, halduskoormusele, kahtlustatavate-süüdistatavate põhiõigustele jne). Kirjeldada detailselt jah-mudeli ja ei-mudeli variatsioonid, sest mõlema mudeli piires on võimalik asja lahendada erinevalt.

Pidades silmas, et tõendamise keerukus ei kao, kuidas tagada, et menetlusosaliste

õigused on kaitstud, süütuse presumptsioon jääb kehtima jne?

Milliseid lisategevusi seadusemuudatus nõuab (näiteks menetlejate ja teiste seotud

isikute koolitamine, avalik kommunikatsioon ja üldsuse teadlikkuse tõstmine,

andmebaaside arendus, et tagada asjakohane statistika)?

Järgmised sammud

VTK tuleb teha seotud asutusi ja huvigruppe kaasates (ministeeriumid, ülikoolid, kohus, prokuratuur, advokatuur, politsei, õiguskantsleri kantselei, huvikaitsjad, kodanikuühiskonna esindajad jt), et selgitada välja sobivaim lahendus.

Sobivaima lahenduse suhtes on vaja poliitilist otsust.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

AK kuni valitsuskabineti kooskõlastuseni Märge tehtud: 27.02.2024

Alus: AvTS § 35 lg 2 p 2 Teabevaldaja: Justiitsministeerium

Riigikantselei [email protected] Rahukohtu 3 15161, Tallinn Analüüsi „Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude koosseisude vastavusest Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioonile“ esitamine teadmiseks Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis aastani 2027 on punkt 11.6. „Viime karistusseadustiku seksuaalse enesemääramise vastased süüteod Istanbuli konventsiooniga vastavusse, võttes arvesse nõusoleku põhimõtet, et tagada seksuaalvägivalla ohvritele parem kaitse“, mille täitmiseks on justiitsministeeriumile antud ülesanne analüüsida seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude vastavust naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioonile ehk Istanbuli konventsioonile. Esitan Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisele teadmiseks valminud analüüsi, memorandumi analüüsi sisukokkuvõttega ning analüüsi tutvustavad slaidid. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet justiitsminister Lisad: 1. Analüüs 2. Memorandum analüüsi sisukokkuvõttega 3. Analüüsi tutvustavad slaidid Tuuli Lepp 58668042 [email protected]

Meie 27.02.2024 nr 8-1/2132-1

MEMORANDUM VALITSUSKABINETI NÕUPIDAMISELE

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

AK kuni valitsuskabineti kooskõlastuseni

Märge tehtud 27.02.2024

Alus: AvTS § 35 lg 2 p 2

Teabevaldaja: Justiitsministeerium

ESITATUD 29.02.2024 valitsuskabineti nõupidamisele (nõupidamise kuupäev)

ESITAJA: Kalle Laanet

ESITAMISE AEG: 27.02.2024; 8-1/2132-1 (esitamise kuupäev, registriindeks)

TEEMA: Analüüsi „Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude koosseisude vastavusest

Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioonile“ esitamine teadmiseks

SISUKOKKUVÕTE:

Käesolev memorandum on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023-2027 punktiga 11.6.

„Viime karistusseadustiku seksuaalse enesemääramise vastased süüteod Istanbuli konventsiooniga

vastavusse, võttes arvesse nõusoleku põhimõtet, et tagada seksuaalvägivalla ohvritele parem kaitse“,

mille täitmiseks on justiitsministeeriumile antud ülesanne analüüsida seksuaalse enesemääramise

vastaste süütegude vastavust naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise

Euroopa Nõukogu konventsioonile ehk Istanbuli konventsioonile.

Analüüsi uurimisküsimus ongi – kas seksuaalse enesemääramise vastased süüteokoosseisud Eesti

õiguses, täpsemalt karistusseadustiku paragrahvid 141, 1411 ja 143, vastavad Istanbuli

konventsioonile?

Vastus uurimisküsimusele on eitav. Analüüsi käigus jõutakse järeldusele, et seksuaalse

enesemääramise vastased süüteokoosseisud, täpsemalt KarS § 141, 1411 ja 143 ei vasta praegu

täiel määral Istanbuli konventsiooni artiklile 36.

Konventsiooni artikli 36 lõige 2 sätestab, et nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba tahte

tulemusena, mida hinnatakse kaasnevate asjaolude kontekstis. Eesti karistusõiguses on karistatav

inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu vägivallaga või ära kasutades

inimese seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama

(vastavalt karistusseadustiku paragrahvid 141 ja 1411 ). Nõusoleku puudumist väljendavad mõlema

kooseisu puhul sõnad „inimese tahte vastane“, samas peab lisaks nõusoleku

puudumisele/tahtevastasusele esinema ka vägivald või ohvri seisundi ära kasutamine. KarS § 143

puhul ei pea esinema vägivalda ega seisundit, milles inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama

või toimunust aru saama, küll aga peab ohvri ja kurjategija vahel olema sõltuvussuhe. Seega, üksnes

nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu ei täida KarS § 141, 1411

või 143 koosseisu.

Järeldus:

Kui soovime viia Eesti karistusõiguse Istanbuli konventsiooni artiklile 36 vastavaks, peaks KarS §

141, 1411 ja 143 lähtuma nõusolekust/tahtevastasusest. See tähendab, et karistatav peaks olema

nõusolekuta/tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu, ilma et lisaks nõusoleku

puudumisele/tahtevastasuse väljendamisele peaks samaaegselt esinema veel täiendavaid

tingimusi, näiteks vägivalda või abitusseisundit ehk võimetust vastupanu osutada või toimunust aru

saada.

Nõusolekust/tahtevastasusest lähtumine seksuaalse tegevuse kontekstis on mõtteliselt jagatav

kaheks – nn ei-mudeliks ning jah-mudeliks. Jah-mudeli puhul tuleb seksuaalse tegevuse osalistel

väljendada oma nõusolekut seksiks1 ehk n-ö aktiivne nõusolek2. Nõusolekut saab väljendada

sõnaliselt, kehakeeles või muul viisil. Selle mudeli järgi pole nõusolekut enne, kui seda on

väljendatud, seni ei saa nõusolekut eeldada. Jah-mudel on aluseks võetud näiteks Soome, Rootsi,

Taani, Islandi ja veel mitmete riikide karistusõiguses. Ei-mudeli3 puhul eeldatakse seksuaalse

tegevuse osaliste nõusolekut seni, kuni üks osalistest väljendab, et ta ei ole toimuvaga nõus. Selle

mudeli järgi on vaikimine nõusolek. Nõusoleku puudumist saab samuti väljendada nii sõnaliselt,

kehakeeles kui ka muul viisil. Ei-mudel on aluseks võetud näiteks Saksa ja Austria karistusõiguses.

Loogiline järgmine samm on koostada seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus (VTK), milles pakume

välja erinevad variandid, milliseid KarS-i sätteid ja kuidas muuta.

Selleks peaks VTK vastama muu hulgas järgmistele küsimustele:

 Kuidas läheneda nõusolekust/tahtevastasusest lähtumisele ehk kas valida jah-mudel või ei-

mudel?

o Tuua välja mudelite plussid, miinused ja mõjud (menetlusele, ohvrite kaitsele,

soolisele võrdsusele, halduskoormusele, kahtlustatavate-süüdistatavate

põhiõigustele jne).

o Kirjeldada detailselt jah-mudeli ja ei-mudeli variatsioonid, sest mõlema mudeli

piires on võimalik asja lahendada erinevalt.

 Pidades silmas, et tõendamise keerukus ei kao, kuidas tagada, et menetlusosaliste õigused

on kaitstud, süütuse presumptsioon jääb kehtima jne?

 Milliseid lisategevusi seadusemuudatus nõuab (näiteks menetlejate ja teiste seotud isikute

koolitamine, avalik kommunikatsioon ja üldsuse teadlikkuse tõstmine, andmebaaside

arendus, et tagada asjakohane statistika)?

VTK tuleb teha seotud asutusi ja huvigruppe kaasates (ministeeriumid, ülikoolid, kohus,

prokuratuur, advokatuur, politsei, õiguskantsleri kantselei, huvikaitsjad, kodanikuühiskonna

esindajad jt), et selgitada välja sobivaim lahendus. Sobivaima lahenduse suhtes on vaja poliitilist

otsust.

Ühtlasi tuleb arvestada, et 2025. aasta lõpus peame andma konventsiooniosaliste komiteele ülevaate

vahepealsetest arengutest ehk konventsiooni rakendamise parandamiseks võetud abinõudest.

ETTEPANEK VALITSUSE OTSUSEKS:

1) Võtta justiitsministeeriumi poolt esitatud informatsioon ja analüüs teadmiseks.

1 Suguühteks või muuks sugulise iseloomuga teoks. 2 Kasutatakse ka entusiastlik nõusolek, jaatav nõusolek, kinnitav nõusolek jne. 3 Kasutatakse ka EI tähendab EI, tahtevastasus jne.

LISATUD DOKUMENDID: (nimetus, lehekülgede arv)

1. Analüüs

2. Analüüsi tutvustavad slaidid

KOOSTAJA: Tuuli Lepp; Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik ; 58668042;