5
tingimustel hakkab inimene teenust saama (nt pöördub teenuse saamiseks otse teenusepakkuja
poole või suunab teenust saama KOV). Kui KOV ei ole isikut ise teenust saama suunanud, edastab
teenuseosutaja vastavalt teenuse pakkumise lepingule KOV-ile info selle kohta, kellele on teenust
pakutud.
Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse SHS § 156 lõikega 39, mis annab aluse kasutada toetusfondi
vahendeid. Vahendid on mõeldud KOV-ile vaimse tervise teenuse korraldamise rahastamiseks, et
aidata parandada teenuste kättesaadavust. KOV võib toetust kasutada vaimse tervise teenuse, s.o
psühholoogilise ja psühhosotsiaalse abi kättesaadavuse edendamiseks KOV-i elanikele kooskõlas
SHS § 5 lõikega 1. Sellega on muu hulgas hõlmatud ka näiteks üldhooldusteenust saavad inimesed,
kelle elukohana on vastav KOV kantud rahvastikuregistrisse. Kuivõrd toetusfondist rahastamisel
on tegemist KOV-i korraldatava abiga, hindab KOV ise teenuste vajadust ja KOV-i võimalusi
(eelarve, teenusepakkujad piirkonnas) ning sõlmib koostööleppe teenusepakkujaga, kes osutab
elanikele vaimse tervise teenuseid KOV-i poolt etteantud mahus.
Teenuse korraldamisel on KOV seotud nõudega, et teenust saab pakkuda üksnes asjakohase
ettevalmistusega isik. Psühholoogiline abi on vastava väljaõppega (psühholoogia bakalaureuse-
või magistrikraadiga, kutsetunnistusega spetsialist) psühholoogi rakendatav inimesele või
inimrühmale suunatud professionaalne tegevus. Psühhosotsiaalne abi on inimeste
psühhosotsiaalset heaolu parandavad tegevused, mida pakuvad oma pädevuse piires selleks
asjakohase ettevalmistuse saanud isikud. Asjakohaseks ettevalmistuseks loetakse piisavat
hariduslikku ja kutsealast ettevalmistust, kui see loob eeldused professionaalseks ja kvaliteetseks
teenuseosutamiseks. Teenust vahetult osutav isik on saanud ettevalmistuse (sh tasemeharidus,
täiendkoolitus, praktika ehk töökogemus), mida saab eeldada vastava teenuse osutamise korral.
Selle näiteks võib olla ka teenusepakkuja kehtiv kutsetunnistus seotud kutsealal. Töökogemuse
hindamisel loetakse piisavaks töökogemus, mis loob eeldused vaimse tervise teenuse pakkumiseks
iseseisvalt ja tulemuslikult, arvestades sihtrühma vajadusi ning tunda seejuures ära kutsealased
piirid abi osutamisel.
Teenusepakkujad ei pea olema tingimata kutsega või magistrikraadiga psühholoogid, vaid tegemist
võib olla ka teiste toetavate teenuste (nt hingehoid, teraapiad, tugigrupid, kogemusnõustamine jm)
pakkujatega, kellel on vastav ettevalmistus nende teenuste pakkumiseks. Täpsemalt kirjeldatakse
soovituslikke nõudeid toetuse andmise juhendis, mis aitab muudatust tulemuslikumalt rakendada.
Juhend on mõeldud KOV-ide toetamiseks teenuste planeerimise protsessis.
Seniste taotlusvoorude raames on KOV-id kõige enam pakkunud psühholoogilist nõustamist, lisaks
on pakutud ka näiteks pereteraapiat, perenõustamist, esmast vaimse tervise kriisinõustamist ja
psühhosotsiaalset kriisiabi, hingehoidlikku nõustamist, grupiteraapiat lapsevanematele,
kogemusnõustamist, leinanõustamist, loovteraapiat (muusika-, kunsti-, liikumisteraapia) ja
mänguteraapiat.
KOV peab teenuse osutamise alustamisel teavitama oma elanikke teenusest ja selle osutamise
korraldusest kooskõlas SHS § 14 lõikega 2, kehtestades teenuse pakkumise tingimused ja korra.
Toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise täpsemad tingimused ja kord sätestatakse Vabariigi
Valitsuse 6. veebruari 2015. a määruses nr 16 „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse
üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“. Seaduses
nähakse ette põhireeglid ja määrad. Toetus jaotatakse KOV-ide vahel proportsionaalselt elanike
arvule. Seejuures arvestatakse, et minimaalne toetus KOV-i kohta on vähemalt 1/250 ja
maksimaalne toetus kuni 1/16 kogu toetuse mahust. Selliselt on võimalik ka kõige väiksemates
KOV-ides luua eeldused teenuste pakkumiseks. Näiteks 2025. aasta eelarve on planeeritud selliselt,
et toetuse summa jääb KOV-i kohta vahemikku 7000–111 000 eurot. Muudatusega liiguvad
vahendid eesmärgipäraseks kasutamiseks KOV-i eelarvesse ning KOV-il on endal võimalus