Kiri

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikantselei

[email protected]

Stenbocki maja Rahukohtu 3

15161, Tallinn

Teie 09.04.2024 nr 18.1.1/24-0145/-1T

Meie 29.05.2024 nr 6-1/1003-4

Eesti seisukohad praktikadirektiivi ning

praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku

nõukogu soovituse eelnõude kohta

Austatud

Esitame Vabariigi Valitsuse istungile Eesti seisukohad praktikadirektiivi ning praktika tugevdatud

kvaliteediraamistiku nõukogu soovituse eelnõude kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Riisalo

majandus- ja infotehnoloogiaminister

Triinu Nurmjõe

[email protected]

EELNÕU

2024

VABARIIGI VALITSUS

ISTUNGI PROTOKOLL

Tallinn, Stenbocki maja

……….… 2024 nr…..

Päevakorrapunkt nr

Eesti seisukohad praktikadirektiivi ning praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku

nõukogu soovituse eelnõude kohta

1. Kiita heaks järgmised majandus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, milles käsitletakse praktikantide töötingimuste

parandamist ja täitmise tagamist ning võitlust olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid

esitatakse praktikana (praktikadirektiiv), ning nõukogu soovituse praktika tugevdatud

kvaliteediraamistiku kohta eelnõu suhtes:

1.1. Toetame direktiivi ja soovituse eelnõu üldist eesmärki parandada praktikakohtade

kvaliteeti ning juurdepääsu praktikatele.

1.2. Leiame, et direktiivi ja soovituse eelnõudes praktikapakkujatele kehtestatavad nõuded

lepingute sõlmimisega seonduvalt, tasu maksmise kohustuse, praktikakoha kuulutuse,

mentori määramise osas ja nende nõuete liigne üksikasjalikkus ei tohi

praktikapakkujatele ja teistele praktika osapooltele kaasa tuua sellist halduskoormust,

mis põhjustaks praktikakohtade vähenemist. Liikmesriikidele peab jääma paindlikkus

praktikandile tasu maksmise kohustuse kehtestamise osas.

2. Kiita heaks järgmised majandus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi, milles käsitletakse praktikantide töötingimuste

parandamist ja täitmise tagamist ning võitlust olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid

esitatakse praktikana (praktikadirektiiv), eelnõu suhtes:

2.1. Peame oluliseks, et direktiivi eelnõuga ei võrdsustata praktikante töötajatega. Leiame,

et praktika teostamisele ei peaks kohaldama kõiki töölepingulisele suhtele

iseloomulikke tingimusi, näiteks tasu maksmise kohustust ja puhkuse võimaldamist

praktikandile.

2.2. Leiame, et direktiivi eelnõuga ei peaks pädevatele asutustele kehtestama täiendavaid ja

koormavaid kohustusi praktikasuhete õiguspärasuse kontrolli ja inspekteerimise osas

ning tuleks arvestada liikmesriikides juba olemasoleva kontrolli ja inspekteerimise

praktikaga.

2.3. Direktiivi eelnõus tuleb üheseltmõistetavalt ja õigusselgelt defineerida, kes on

praktikandid direktiivi mõistes ning millistele praktikaliikidele see kohaldub. Eesti ei

toeta formaalhariduse praktikate hõlmamist direktiivi reguleerimisalasse, kuna haridus

on liikmesriikide pädevusse kuuluv valdkond.

2.4. Saame toetada direktiivi eelnõus sätestatud tööandja tõendamiskoormist

praktikalepingu ülesütlemisel, kuid direktiivis tuleb piisavalt selgelt sätestada, millistel

juhtudel tööandja pööratud tõendamiskoormis praktikandiga lepingu ülesütlemisel

kehtib.

2.5. Peame oluliseks, et direktiivi eelnõuga loodavad lahendused sobituksid Eesti

tsiviilkohtumenetluse normidega ning ei sekkuks menetlusautonoomiasse. Näiteks

leiame, et töötajate esindajate osalemine kohtumenetluses ei saa toimuda praktikandi

nõusolekuta.

3. Kiita heaks järgmised majandus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad nõukogu

soovituse praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku kohta eelnõu suhtes:

3.1. Peame oluliseks, et praktikapakkujatele ja riigile ei kaasneks soovituse eelnõuga EL

tasandil formaalhariduse ja -koolituse praktikate kohta andmete kogumise kohustust

ning et ülejäänud praktikate kohta andmete kogumise kohustuse kehtestamisel

arvestataks võimalikult palju liikmesriikides juba kogutavate andmetega. Eesti ei toeta

soovituse kohaldamiseks eraldi rakenduskava koostamist, vaid peab sobivaks viidata

riiklikele strateegiatele või lähenemisviisidele. Leiame, et soovituse kohaldamise

tähtaeg peaks olema vähemalt 24 kuud.

3.2. Leiame, et soovituse kohaldumisala ei peaks laiendama formaalhariduse ja -koolituse

õppekava osaks olevale praktikale ja praktikale, mille läbimine on kohustuslik mõne

kutsealaga tegelemiseks.

4. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud

seisukohti.

5. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil teha punktis 1 nimetatud seisukohad

teatavaks huvirühmadele, kes olid kaasatud seisukohtade kujundamisesse. Riigikantseleil

esitada punktis 1 nimetatud eelnõu ja ülaltoodud seisukohad Riigikogu juhatusele ja teha

seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele.

Kaja Kallas

Peaminister Taimar Peterkop

Riigisekretär

1

SELETUSKIRI

Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu

“Eesti seisukohad praktikadirektiivi ning praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku

nõukogu soovituse eelnõude kohta” juurde

Direktiivi eelnõu ja soovituse eelnõu moodustavad ühtse paketi, mille eesmärk on parandada

praktikate kasutamist, kvaliteeti ning kättesaadavust Euroopa Liidus.

Direktiivi eelnõuga soovitakse parandada praktikantide töötingimusi ja võidelda

olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid esitatakse praktikana. Soovituse eelnõuga

soovitakse parandada praktika kvaliteeti, eelkõige tõstes praktikal toimuva õppe ning

töötingimuste kvaliteeti, et hõlbustada tööleminekut äsja hariduse omandanud, töötuks

jäänud või tööturult eemal olnud isikutel. Soovituse eelnõu põhjenduspunktide kohaselt

laiendatakse 2014. a vastu võetud praktika kvaliteediraamistiku soovituse senist

kohaldamisala ka praktikale, mis on osa formaalhariduse ja -koolituse õppekavast ning mille

läbimine on kohustuslik mõne konkreetse kutsealaga (nt meditsiin, arhitektuur jne)

tegelemiseks.

Eestis on praktika õiguslikult reguleeritud kahel juhul: Eesti Töötukassa (edaspidi

Töötukassa) poolt tööturuteenusena pakutav tööpraktika ning kutsehariduses ja

kõrghariduses õppetöö osaks olev praktika. Nn vabaturu praktikat ehk olukorda, kus isik

väljaspool hariduse omandamist asub praktikalepingu alusel ettevõttes oma oskusi ja

teadmisi täiendama, reguleerivad Eestis üldised lepinguõiguslikud alused. Eriregulatsiooni

vabaturu praktikate jaoks ei ole, mistõttu võib just nendes olukordades esineda juhtumeid,

kus praktikalepinguna esitatakse tegelikkuses töösuhte tunnustele vastavaid suhteid.

Direktiivi eelnõul on mõju praktikantidele, praktikapakkujatele, Töötukassale ja pädevatele

asutustele (Tööinspektsioon). Soovituse eelnõul on mõju õpilastele ja üliõpilastele, kes

sooritavad praktikat kutsehariduse või kõrghariduse õppekava raames ning õppeasutustele;

vabaturu praktikat ja Töötukassa tööpraktikat sooritavatele praktikantidele ning vastavate

praktikate osapooltele (praktikapakkujad ja Töötukassa) ja liikmesriigile. Eelkõige peaksid

paranema praktikantide töötingimused ning praktika kvaliteet ja juurdepääs praktikatele, sh

piiriülestele praktikatele. Kvaliteetne praktika suurendab lõppastmes kvalifitseeritud tööjõu

kasvu ning omab seeläbi positiivset mõju majanduse arengule. Praktikapakkujatele (nt

ettevõtjad, asutused) ja teistele praktika osapooltele (nt õppeasutused, Töötukassa) kaasneb

eelnõudega täiendav halduskoormus detailsete praktikalepingute koostamisega seoses, mis

koos töötasu maksmise nõude kohaldumisega võib viia hoopis praktikakohtade

vähenemiseni. Lisaks soovitatakse liikmesriigil koguda koos komisjoniga praktikatega

seotud andmeid, millega võib sõltuvalt kavandatavast andmekoosseisust kaasneda täiendav

koormus nii riigile, praktikapakkujatele kui teistele praktika osapooltele.

Eesti toetab paketi üldist eesmärki parandada praktikate kvaliteeti ning praktikatele

juurdepääsu. Lisaks leiame, et praktikapakkujatele kehtestatavad nõuded lepingute ja tasu

maksmise kohustuse, praktikakoha kuulutuse, mentori määramise osas ja nende liigne

üksikasjalikkus ei tohi praktikapakkujatele ja teistele praktika osapooltele kaasa tuua

ebamõistlikult suurt halduskoormust ja seeläbi praktikakohtade vähenemist.

2

Liikmesriikidele peab jääma paindlikkus praktikandile tasu maksmise kohustuse

kehtestamise osas.

Direktiivi eelnõus peame oluliseks, et eelnõuga ei võrdsustata praktikante töötajatega.

Leiame, et praktika teostamisele ei peaks kohaldama kõiki töölepingulisele suhtele

iseloomulikke tingimusi, näiteks tasu maksmise kohustust, puhkuse võimaldamist

praktikandile. Samuti leiame, et direktiivi eelnõuga ei peaks pädevatele asutustele

kehtestama täiendavaid või ülemäära koormavaid kohustusi praktikasuhete õiguspärasuse

kontrolli ja inspekteerimise osas ning tuleks arvestada liikmesriikides juba olemasoleva

praktikaga. Direktiivi eelnõus tuleb üheselt mõistetavalt ja õigusselgelt defineerida, kes on

praktikandid direktiivi mõistes ning millistele praktikaliikidele direktiivi eelnõu kohaldub.

Eesti ei toeta formaalhariduse praktikate ja tööturuteenuste käigus pakutavate praktikate

hõlmamist direktiivi reguleerimisalasse, juhul kui see läbirääkimiste käigus tõstatub. Saame

toetada direktiivi eelnõus sätestatud tööandja tõendamiskoormist praktikalepingu

ülesütlemisel, kuid direktiivis tuleb piisavalt selgelt sätestada, millistel juhtudel tööandja

pööratud tõendamiskoormis praktikandiga lepingu ülesütlemisel kehtib. Peame oluliseks, et

direktiivi eelnõuga loodavad lahendused sobituksid Eesti tsiviilkohtumenetluse normidega

ning ei sekkuks menetlusautonoomiasse.

Soovituse eelnõu osas peame oluliseks, et soovituse eelnõuga ei kaasneks praktikate kohta

andmete kogumise kohustust, mis põhjustaks praktikapakkujatele ja riigile olulist

halduskoormust. Eesti ei toeta eraldi rakenduskava koostamist soovituse kohaldamiseks.

Juhul, kui rakenduskava koostamise kohustus kehtestatakse, siis eelistame, et soovituse

kohaldamise tähtaeg oleks vähemalt 24 kuud. Leiame, et soovituse eelnõu peab paremini

arvestama formaalhariduse praktika, tööturumeetmete raames pakutava ja vabaturu praktika

eripäradega ja jätma riikidele piisavalt paindlikkuse praktika korralduse ja tingimuste üle

otsustamisel.

1. Sissejuhatus

Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) esitas 20. märtsil 2024. a direktiivi eelnõu, milles

käsitletakse praktikantide töötingimuste parandamist ja täitmise tagamist ning võitlust

olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid esitatakse praktikana (edaspidi direktiivi eelnõu) ja

sellega seotud nõukogu soovituse eelnõu praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku kohta

(edaspidi soovituse eelnõu). Soovituse muutmise ja täiendamise aluseks on nõukogu

10.03.2014. a soovitus nr 2014/C 88/01 praktika kvaliteediraamistiku1 kohta (edaspidi 2014. a

soovitus). Seejuures on direktiiv ja soovitus olemuselt erineva õigusjõuga Euroopa Liidu

õigusaktid. Kui direktiiv on EL seadusandlik akt, mille liikmesriigid peavad riigisisesesse

õigusesse üle võtma, siis soovitus ei ole liikmesriigile õiguslikult siduv ega too kaasa juriidilisi

kohustusi.

Avatud turu tingimustes ja aktiivse tööturupoliitika raames toimuvat praktikat on varasemalt

reguleeritud 2014. a vastu võetud soovitusega. Soovituse abil on liikmesriigid küll teinud

poliitilisi ja õiguslikke muudatusi nimetatud praktikate valdkonnas, kuid siiski esineb kõigis

liikmesriikides vajakajäämisi praktikate kasutamise, kvaliteedi ja ligipääsetavusega.

Komisjoni hinnangul on probleemne praktikate kasutamine praktikapakkujate poolt, eelkõige

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014H0327(01)

3

olukordades, kus praktika puhul on sisuliselt tegemist varjatud töösuhtega või esineb muid

praktikalepingu rikkumisi. Komisjon toob esile, et praktikantidele, kes on tegelikult töötajad,

ei ole tagatud piisav tööõiguslik ja sotsiaalne kaitse.

Eelnõude paketi eesmärk on aidata praktikate osas püsivaid probleeme koordineeritult ja

ühtlaselt lahendada. Komisjon soovib parandada praktikate kasutamist, kvaliteeti ning

kättesaadavust ELis selliselt, et praktikad pakuksid praktikantidele tõelist õppimis- ja

töökogemust ning võimaldaksid edukat üleminekut õppimiselt tööle ning ühelt töökohalt

teisele töökohale. Täpsemalt soovitakse eelnõudega saavutada järgnev:

- hõlbustada ja tugevdada õigusaktide jõustamist ning toetada praktikantide juurdepääsu

tööõiguslikule kaitsele;

- ennetada praktikate probleemset kasutamist (olukorrad, kus praktikatena varjatakse

tegelikke töösuhteid);

- tagada praktikandile õiglased töötingimused praktika ajal (sh töötasu ja juurdepääs

sotsiaaltagatistele);

- parandada praktika õppekomponenti;

- edendada kaasatust ja parandada haavatavate inimgruppide juurdepääsu

praktikavõimalustele ning juurdepääsu piiriülestele praktikavõimalustele.

Ühe peamise probleemina toob komisjon välja, et praktikantidele ei maksta praktika eest tasu.

Komisjoni tehtud uuringute kohaselt oli 2019. a andmetel ELis tervikuna 3,1 miljonit

praktikanti, kellest 1,6 miljonit olid tasustatud praktikandid ning 1,5 miljonit tasustamata

praktikandid. Komisjon on välja toonud, et praktikate mittetasustamine vähendab kehvas

majanduslikus olukorras olevate isikute võimalusi praktikal osaleda. See võib omakorda

tekitada ebavõrdsust tööturul (eelkõige noorte seas), kuna praktikakogemus tagab paremad

väljavaated töökoha saamisel.

Teiseks suureks probleemiks on komisjoni sõnul see, et tihtipeale kasutatakse praktikante ära,

sõlmides nendega praktikaleping, kuid tegelikkuses teevad nad samasugust tööd nagu teised

võrreldavad töötajad ning seeläbi varjatakse töösuhteid. Varjatud töösuhted omakorda

tekitavad ebaausat konkurentsi praktikapakkujate vahel, kuna varjatud töösuhetega hoitakse

tööjõukuludelt kokku. See omakorda mõjub halvasti Euroopa Liidu majanduse ja ühtse siseturu

arengule.

Direktiivi eelnõuga soovitakse laiendada praktikantide õigusi ning võrdsustada need töötajatele

kohalduvate töötingimustega. Näiteks tuleneb direktiivi eelnõust, et praktikandil peab olema

tööleping ning talle tuleb tagada samad õigused, mis on tagatud töötajale. Muu hulgas tuleb

praktikandile maksta töötasu, välja arvatud juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed

põhjused (nt erinevad ülesanded, väiksemad kohustused ja töö intensiivsus või suurem õppe-

ja koolituskomponendi osakaal). Samuti nähakse direktiivi eelnõus ette detailsed reeglid,

kuidas peab pädev asutus hakkama hindama praktikasuhteid ning tegema kindlaks, kas tegu

võib olla varjatud töösuhtega. Direktiivi eelnõu võimaldab töötajate esindajatel vaidlustes ka

praktikante esindada.

Soovituse eelnõu keskendub praktika kvaliteeditingimuste parandamisele ning on oma sisult

suures osas sarnane 2014. a soovitusele. Peamine erinevus 2014. a soovitusega seisneb

kohaldumisala laiendamises – kui 2014. a soovituse kohaldamisala hõlmas üksnes avatud turu

tingimustes toimuvat praktikat (ehk nn vabaturu praktikat) ja aktiivse tööturupoliitika raames

toimuvat praktikat (ehk Eesti mõistes Töötukassa tööturuteenusena pakutavat tööpraktikat),

siis eelnõuga laiendatakse soovitust formaalhariduse ja -koolituse õppekavasse kuuluvale

4

praktikale ja praktikale, mille läbimine on kohustuslik mõne kutsealaga tegelemiseks. Lisaks

tehakse soovituse eelnõus võrreldes 2014. a soovitusega näiteks järgmised muudatused:

täpsustatakse tingimusi, mis peavad praktikalepingutes sisalduma; lisatakse nõue, et

praktikandile tuleb maksta õiglast tasu; sätestatakse, et lisaks juhendajale tuleb praktikandile

määrata ka mentor; sätestatakse nõue koguda praktikate kohta andmeid ning koostada

rakenduskava soovituse kohaldamiseks.

Direktiivi eelnõul on mõju praktikantidele, praktikapakkujatele, Töötukassale ja pädevatele

asutustele (Tööinspektsioon). Soovituse eelnõul on mõju õpilastele ja üliõpilastele, kes

sooritavad praktikat kutsehariduse või kõrghariduse õppekava raames ning õppeasutustele;

vabaturu praktikat ja Töötukassa tööpraktikat sooritavatele praktikantidele ning

praktikapakkujatele, Töötukassale ja liikmesriigile. Peamiselt on mõjutatud praktikandid, kelle

praktikatingimusi ja praktikale ligipääsu parandatakse, ning praktikapakkujad, kellel tekib

täiendavaid kohustusi praktikantide värbamise ja praktikalepingute tingimuste osas, sh

kohustus maksta praktikantidele töötasu. Praktikapakkujatele kaasnev täiendav halduskoormus

ning lisaks ka töötasu maksmise kohustus võib edaspidi viia praktikakohtade vähenemiseni,

mis omakorda mõjutab inimeste edasisi tööalaseid väljavaateid. Pikemas perspektiivis peaks

pakett praktikapakkujatele tooma siiski majanduslikku kasu (näiteks õiglasem turukonkurents,

tootlikkuse ja konkurentsivõime kasv). Soovituse eelnõuga kaasneb halduskoormus riigile ning

praktika teistele osapooltele (nt Töötukassa, õppeasutused), kes peavad hakkama koguma

andmeid praktikate kohta, mille kohta täna andmed puuduvad, ning samuti tekib liikmesriigil

täiendav halduskoormus soovituse eelnõu kohaldamise kohta rakenduskava koostamisega.

Direktiivi vastuvõtmiseks on nõukogus vajalik kvalifitseeritud häälteenamus, soovituse puhul

on vajalik nõukogu ühehäälsus.

Direktiivi ja soovituse eelnõu menetlemine toimub Euroopa Liidu nõukogu sotsiaalküsimuste

töörühmas.

Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna nõunik Kaia

Läänemets-Ester (5388 3245, [email protected]), sama osakonna töösuhete

poliitika juht Liis Tõnismaa (5914 4161, [email protected]) ja osakonna juhataja Seili

Suder (5918 6829, [email protected]), strateegiaosakonna analüütik Marian Juurik (5916

2966, [email protected]) ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik

Triinu Nurmjõe (526 6860, [email protected]). Eelnõu ja seletuskiri on koosatatud

koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga (edaspidi HTM).

Valdkonna eest vastutav asekantsler Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on Ulla

Saar ([email protected]).

2. Direktiivi eelnõu ning soovituse eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Alljärgnevalt on esitatud direktiivi ja soovituse eelnõude artiklite sisu ja võrdlev analüüs.

2.1. Direktiivi eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

5

I peatükk sisaldab üldisi sätteid. Artiklis 1 on sätestatud direktiivi reguleerimisese ning artiklis

2 on sätestatud direktiivis kasutatavate mõistete definitsioonid.

Artiklis 1 on sätestatud, et direktiiv loob ühtse raamistiku põhimõtetest ja meetmetest, et

parandada praktikantide töötingimusi, tagada nende täitmine ja võidelda olukorraga, kus

tavapäraseid töösuhteid esitatakse praktikana.

Artikkel 2

Artikkel 2 punkt a sisaldab praktika mõiste selgitust. Praktika tähendab direktiivi eelnõu mõttes

ajaliselt piiratud tööpraktikat, mis hõlmab olulist õppe- ja koolituskomponenti ning mida

rakendatakse eesmärgiga omandada tööalase konkurentsivõime suurendamiseks praktilisi ja

tööalaseid kogemusi, et lihtsustada üleminekut tavapärasesse töösuhtesse või alustada tegevust

konkreetsel kutsealal.

Eesti õiguses on reguleeritud Töötukassa tööturuteenusena pakutav töötupraktika ning

formaalhariduse valdkonnas kutseõppe praktika ning kõrghariduse praktika. Lisaks saame ka

Eestis rääkida n-ö vabaturu praktikast ning sellisel juhul sõlmitakse praktikandiga võlaõiguslik

leping. Alljärgnevalt anname praktikaliikidest põhjalikuma ülevaate.

1. Tööpraktika tööturuteenus

Töötukassa osutab tööturuteenusena tööpraktikat VV määruse „Tööhõiveprogramm 2024–

2029“ (edaspidi THP) alusel. THP on kehtestatud tööturumeetmete seaduse (edaspidi TÖMS)

§ 6 lõike 6 ja perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika

fondide rakendamise seaduse § 10 lõike 6 alusel. Tööpraktika on oskuste arendamise meetme

(TöMS § 13 lg 2 p 5) alla kuuluv tööturuteenus (THP § 7 lg 6), mille eesmärk on arendada

inimese töötamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi (THP § 27 lg 1) eelkõige töökogemuse

saamise, töölesaamiseks vajalike ametialaste teadmiste ja oskuste omandamise kaudu töökohal

ja tööandja juhendamisel (THP § 27 lg 2).

Tööpraktika teenusele saab siseneda ja seda osutatakse registreeritud töötule2 (THP § 9 lg 2 p

6) ja muule isikule, kelleks saab olla kinnipeetav3 (THP § 9 lg 11 p 3) ja penisoniealine4.

Tööpraktika teine osapool on tööandja (THP § 9 lg 14 p 4).

Tööpraktika teenuse osutamiseks sõlmib töötukassa tööandjaga halduslepingu (THP § 27 lg 3).

Tööpraktika ajaks ei sõlmita praktikal olijaga töölepingut, kuna töötades kaotab inimene õiguse

töötuna arvel olla, erandiks on nö tööampsud ehk ajutine töötamine TöMS § 11 alusel.

Tööandja peab aga tagama tööõiguse järgimise ehk töölepingu seaduse §-s 7, § 8 lõigetes 1 ja

2, § 43 lõigetes 1–3 ja 5, lõike 4 punktis 2 ja lõikes 41, § 46 lõikes 1 ning §-des 47, 49 ja 51–

53 ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatu täitmise (THP § 27 lg 8). Graafiku alusel

ja vahetustega töötamise korral esitab tööpraktika korraldaja andmed tööaja korralduse kohta

töötukassale. Töötukassal on õigus tutvuda praktika korralduse ja tingimustega ettevõttes

kohapeal (THP § 16 üldpõhimõte).

2 Töötu – inimene, kes ei tööta, on töötuna Eesti Töötukassas arvele võetud ja otsib tööd (TÖMS § 3). 3 Kinnipeetav – inimene, kes kannab karistust avavanglas (THP § 6). 4 Pensioniealine – inimene, kes on vanaduspensioniealine või ennetähtaegse vanaduspensioni või

vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse saaja (TH § 6).

6

Tööpraktika kestab üldjuhul kuni kaks kuud, kuid võib kesta kuni neli kuud, kui see on tingitud

inimese olukorrast tulenevalt suuremast tööpraktika vajadusest (THP § 27 lg 4-5). Selle kestuse

otsustab töötukassa lähtudes inimese vajadusest (arvestades hariduslikke ja tööalaseid

taustaandmeid). Tööandja peab tagama tööpraktikal osaleja juhendamise (THP § 27 lg 6) ja

üks juhendaja võib samal ajal olla tööpraktika juhendajaks või THP § 37 tähenduses tugiisikuks

kokku kuni neljale inimesele.

Tööandjale makstakse tööpraktika juhendamise eest juhendamistasu inimese tööpraktikal

osaletud iga päeva eest esimesel kuul 100%, teisel kuul 75% ning kolmandal ja neljandal kuul

50% juhendamistasu päevamäärast. Juhendamistasu päevamäär on kaheksakordne töölepingu

seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär tunnis (THP § 27 lg 8).

Tööturuteenuseid kasutaval töötul on praktikal osaletud päevade eest vastavalt THP §-le 44

õigus saada stipendiumi 3,84 eurot päevas ja vastavalt THP §-le 45 sõidu- ja majutustoetust 10

senti kilomeetri eest, kuid mitte rohkem kui 26 eurot päevas. Tööpraktika teenuse osutamise

õigus jätkub ka peale arveloleku lõppemist (THP § 11 lg 1), kuid sõidu- ja majutustoetust

staatuse muutumise tõttu ei maksta.

Lisaks juhendamisele on praktika korraldajal kohustus esitada töötukassale eelmise kuu

osavõtuleht, praktikapäevik ja teatada kirjalikult muutustest või takistustest, mis mõjutavad

tööpraktikat. Praktikandil on kohustus osaleda praktikal vastavalt kokkulepetele, pidada

praktikapäevikut ja teatada puudumisest, tööle või õppima asumisest jms ja osaleda töökesksel

nõustamisel vastavalt nõustajaga kokkulepitule ka tööpraktika ajal. Praktikal osalemisest

keeldumist või selle põhjuseta katkestamist loetakse TÖMS § 12 alusel tegevuskava täitmisest

keeldumiseks, millega võib kaasneda töötuskindlustushüvitise või töötutoetuse maksmise

lõpetamine või töötuna arveloleku lõpetamine.

Tööpraktikat ei võimaldata ametite puhul, millel tööle asumine eeldab seadusega või seaduse

alusel määratud kvalifikatsiooni omamist ja/või erialasele ettevalmistusele esitatud nõuete

täitmist ja kui kliendil puudub eelnevalt nõutud pädevus (Eestis reguleeritud kutsed). Näiteks

iluteenindusvaldkonnas (nt juuksur; barber; kosmeetik; spaateenindaja; küünetehnik,

jumestaja; meikar; tätoveerija; solaariumiteenindaja jne) võimaldatakse tööpraktikat neile, kes

on omandanud oskused vastava eriala kutseõppes või kellel on vastav kutsetunnistus.

Tööpraktikat peab juhendama vastava kutsehariduse või kutsetunnistusega spetsialist.

2. Formaalhariduse valdkonna praktika

Formaalhariduses saame rääkida järgmistest praktikatest:

1. Praktika kutsehariduses, mis omakorda jaguneb koolipõhise õppe praktikaks ja

töökohapõhise õppe praktikaks, ning mis on reguleeritud määrustega.

2. Praktika kõrghariduses, kus praktika on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 11.07.2019

määrusega nr 62 „Kõrgharidusstandard“5. (edaspidi KHS)

Alljärgnevalt on formaalhariduse praktika liikide kohta esitatud põhjalikum ülevaade.

5 Vabariigi Valitsuse 11.07.2019 määrus nr 62 „Kõrgharidusstandard“.

7

2.1. Praktika kutsehariduses

Kutseõpe jaguneb koolipõhiseks ja töökohapõhiseks õppeks ning mõlemal juhul on

praktikakorralduses erisusi. Praktika on kutseõppeasutuse seaduse § 30 kohaselt õppekava osa,

mille ajal õpilane täidab töökeskkonnas juhendaja juhendamisel kindlate õpieesmärkidega töö-

ja õppeülesandeid. Praktika on kohustuslik osa kõigis kutsehariduse õppekavades.

Praktika koolipõhises õppevormis

Koolipõhise õppevormi praktika korraldamise ning läbiviimise tingimused ja kord on

kehtestatud haridus- ja teadusministri 12.09.2013. a määrusega nr 32 „Praktika korraldamise

ning läbiviimise tingimused ja kord“, sisekaitselistel ja sõjaväelistel erialadel asjaomase

õppeasutuse õppekorraldust reguleerivates dokumentides. Praktika ettevõttes ja

õppekeskkonnas toimuv praktiline töö kokku moodustavad vähemalt poole õppekava mahust

ning jagunevad üldjuhul võrdselt. Kutsehariduses on praktika ja praktilise töö osakaal

õppekavas õppeliikide lõikes erinev. Näiteks kutsekeskharidusõppes on see vähemalt 35% ning

2. taseme kutseõppes, kus omandatakse lihtsamaid kvalifikatsioone, on see 75%.

Eesti kutseharidussüsteemis on põhivastutus praktikakorralduse eest koolil. Kutseõppeasutuse

praktikakorraldus peab tagama kõigile õpilastele võimalused õppekavajärgse eesmärgistatud,

juhendatud ning tagasisidestatud praktika läbimiseks asutuses või ettevõttes ning praktika

käigus saavutatud õpiväljundite hindamise vastavalt õppekavas sätestatud

hindamiskriteeriumitele. Kutseõppeasutuse praktikakorraldust kirjeldatakse kooli

õppekorralduseeskirjas, kus sätestatakse praktika korraldamise põhimõtted, praktika

korraldamisega seotud osapoolte ülesanded. Koolis on määratud töötaja, kes vastutab

praktikakorralduse eest.

Enne praktika algust sõlmivad kool, õpilane või tema seaduslik esindaja ja praktikat läbiviiv

isik/asutus lepingu, milles reguleeritakse praktika toimumise täpsem korraldus ning

praktikalepingu poolte õigused ja kohustused. Praktikat juhendavad koostöös nii kooli- kui ka

praktikakohapoolsed asjakohase ettevalmistusega praktikajuhendajad ning praktika

sooritamiseks koostatakse õpilase individuaalne praktikakava. Tasu maksmine koolipõhise

õppe praktikandile ettevõttes ei ole reguleeritud. Samuti ei ole reguleeritud ettevõttepoolsete

juhendajate tasustamine kooli või riigi poolt.

Praktika töökohapõhises õppevormis

Töökohapõhise õppevormi praktika on reguleeritud haridus- ja teadusministri 20.12.2013. a

määrusega nr 39 „Töökohapõhise õppe rakendamise kord“. Töökohapõhises õppevormis (nn

õpipoisiõpe) on praktika osakaal vähemalt kaks kolmandikku õppekava mahust.

Töökohapõhise õppe praktikat eristab koolipõhise õppevormi praktikast see, et praktikakoht

(praktikat korraldav ettevõte või asutus) maksab õpilasele tasu tööülesannete täitmise eest

praktikakohas toimuval õppeperioodil vastavalt töökohapõhise õppe praktikalepingus kokku

lepitule. Kokku lepitud tasu ei või olla väiksem Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu

alammäärast. Töökohapõhise õppe praktikat võib sooritada ka töölepingu alusel ning sellisel

juhul käsitletakse praktikanti töötajana ja talle kohalduvad töösuhtest tulenevad õigused.

Töökohapõhise õppe praktikalepingus lepitakse kokku poolte õigustes ja kohustustes ning

töökohapõhise õppe täpsemas korralduses, sealhulgas fikseeritakse praktika maht, koolis

toimuva õppe maht, õppija töökoormus ja töötasu, õppija ja juhendajate kontaktandmed ning

8

ettevõttele eraldatava juhendamistasu suurus ja maksmise põhimõtted, kui selleks ei sõlmita

eraldi lepingut. Töökohapõhise õppe korraldusele kohaldatakse töölepingu seaduse töö- ja

puhkeaja regulatsiooni.

Töökohapõhine õpe toimub praktikakohas ja koolis nii kontaktõppe kui iseseisva tööna.

Praktikakohas omandab õpilane õppekavas kirjeldatud õpiväljundeid praktikakohapoolseid

tööülesandeid täites. Praktikast ülejäävas mahus toimub õpe koolis ning sel ajal ei täida õpilane

praktikakohapoolseid tööülesandeid.

2.2. Praktika kõrghariduses

Kõrghariduses toimub õppetöö kontaktõppe, praktika ja iseseisva tööna. Praktika on

õpiväljundite saavutamise sihipärane tegevus, mille eesmärk on rakendada õpitud teadmisi ja

oskusi õppeasutuse määratud vormis ning juhendaja juhendamisel töökeskkonnas (KHS § 4 lg

3). Õppekavas olev praktika peab toetama õppekava eesmärkide ja õpiväljundite saavutamist

(KHS § 3 lg 6). Bakalaureuse- ja magistriõppes on praktika nõutav siis, kui see on vajalik

õpiväljundite saavutamiseks ning praktika maht määratakse õppekavas (KHS § 4 lg 4).

Rakenduskõrgharidusõppes moodustab praktika õppekavas määratud õppe mahust vähemalt

15% (KHS § 4 lg 5).

Kuna praktika on õppekava osa ning praktika korraldus on õppetöö osa (KHS § 4 lg 1), siis

praktika korraldus nagu kogu õppe korraldus peab olema kooskõlas õppeasutuse sisemiste

kvaliteedistandardite ning riigisiseste ja rahvusvaheliste kvaliteedinõuete ja -kokkulepetega

(KHS § 3 lg 2). Kõrghariduse kvaliteedi hindamiseks korraldatakse regulaarselt kõrgkoolide

institutsionaalset akrediteerimist, mis on rahvusvahelisi eksperte kaasav välishindamine, mille

käigus hinnatakse muuhulgas ka praktikakorraldust ning selle vastavust hindamisjuhendile6.

3. Vabaturu praktika

Lisaks võime Eestis rääkida ka vabaturu praktikast, mida saab teha praktikalepingu alusel.

Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt on võimalik sõlmida erinevaid lepingu liike, sh neid,

mida seaduse (nt võlaõigusseaduse) tasandil ei nimetata. Praktikalepingul ei ole Eestis

eriregulatsiooni ning seetõttu tuleb lepingu sõlmimisel lähtuda üldistest lepingu- ja

tsiviilõiguse põhimõtetest, mis tulenevad võlaõigusseadusest (edaspidi VÕS) ning

tsiviilseadustiku üldosa seadusest. VÕS § 8 lõike 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama

isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või

tegemata jätma ning lõikest 2 tulenevalt on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 11 lõike 1

kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei

ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

6 Institutsionaalse akrediteerimise juhend: https://haka.ee/wp-content/uploads/IA_hindamisjuhend-kehtiv-alates-

1.02.2023.pdf. Näiteks: Praktika on lõimitud erialaõpingutega, määratletud on nõuded praktika sooritamiseks ning

tagatud on üliõpilase juhendamine (suunis standardi 8.8. „Õppimine ja õpetamine“ juures). Kõrgkool nõustab

üliõpilasi (sh erivajadustega üliõpilasi ning välisüliõpilasi) praktika- ja töökohtade leidmisel (suunis standardi 8.10

„Õppimise tugisüsteemid“ juures).

9

Vabaturu praktikateks on olukorrad, kus soovitakse käia erinevatel eesmärkidel praktikal, et

omandada täiendavaid kogemusi õppetööst väljaspool (näiteks kui äsja kooli lõpetanud noor

soovib lisaks koolis läbitud praktikale saada täiendavaid praktikakogemusi või kui inimene

soovib teha oma karjääris muutusi ja omandada kogemusi teisel erialal).

Artikkel 2 punkt b sisaldab praktikandi mõistet. Praktikant on praktikat tegev isik, kellel on

tööleping või töösuhe liikmesriigis kehtivate õigusaktide, kollektiivlepingute või tavade

tähenduses, võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat.

Eelnõus on praktikandiks isik, kellel on tööleping, kuid Eesti õiguses ei sõlmita praktikandiga

töölepingut. Kui isikuga sõlmitaks tööleping, siis on tegemist töötajaga, kellele laieneb

tööõiguslik kaitse. Praktikalepingule kohalduvad lepinguõiguse üldpõhimõtted, kuid mitte

tööõigusest tulenevad reeglid.

Artikkel 2 punktis c sätestatakse tavapärase töösuhte mõiste. Tavapärane töösuhe tähendab

töösuhet, mis ei ole praktika.

Eesti õiguses on töösuhe defineeritud töölepingu seaduses (edaspidi TLS) § 1 lõikes 1 ja selle

kohaselt on tööleping selline leping, mille alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule

(tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning tööandja maksab töötajale töö eest

tasu. Eesti õiguses ei ole eristatud nö tavapärane ja muu töösuhe.

Artikkel 2 punktis d on sätestatud tavapärase töötaja mõiste. Tavapärane töötaja on isik, kellel

on tavapärane töösuhe.

TLS § 1 lõikest 1 tulenevalt on töötajaks füüsiline isik, kes teeb teisele isikule (tööandjale)

töölepingu alusel tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Eesti õiguses ei eristata

tavapärast töötajat teistest töötajatest.

II peatükk sisaldab artiklit 3, kus sätestatakse võrdse kohtlemise põhimõte.

Artiklis 3 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et töötingimuste, sealhulgas töötasu, osas ei

kohelda praktikante vähem soodsalt kui sama asutuse võrreldavaid töötajaid, kes on

tavapärases töösuhtes, välja arvatud juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed

põhjused, nagu erinevad ülesanded, väiksemad kohustused ja töö intensiivsus või õppe- ja

koolituskomponendi osakaal. Seejuures kui samas asutuses ei ole võrreldavaid töötajaid, kes

on tavapärases töösuhtes, tehakse võrdlus kehtiva kollektiivlepingu alusel või kollektiivlepingu

puudumise korral kooskõlas siseriikliku õiguse või tavaga.

Eelnõu võrdsustab praktikandi ja töötaja töötingimused (sh tasu), tuues esile, et töötajat ja

praktikanti tuleb kohelda võrdselt. Eelnõu järgi on praktikandi erinev kohtlemine lubatud juhul,

kui seda õigustavad objektiivsed asjaolud.

Eesti õiguse järgi on töötaja kaitse tagatud töölepingu seaduses. Praktikandile töölepingu

seadus ei kohaldu ning samaväärset kaitset töötajaga ei ole. Näiteks ei pea praktikandile

maksma tasu. Töötajale tuleb maksta aga vähemalt töötasu alammäära.

III peatükis käsitletakse praktikana esitatud tavapäraseid töösuhteid.

10

Artiklis 4 sisalduvad meetmed praktikana esitatud tavapäraste töösuhete vastu võitlemiseks.

Artikli kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama tõhusad kontrollid ja inspekteerimised, mida

pädevad asutused teevad selleks, et välja selgitada juhtumid, kus praktikana esitatud

tavapärased töösuhted vähendavad töötajate kaitsetaset nii, et nende töötingimused on

halvemad ja neile makstav tasu madalam kui need, millele asjaomasel töötajal oleks liidu või

siseriiklike õigusaktide, kollektiivlepingute või tavade kohaselt õigus.

Eestis teostab töösuhete õiguspärasuse üle järelevalvet Tööinspektsioon. Tööinspektsiooni

põhimääruse § 9 punkti 61 alusel hindab Tööinspektsioon vajadusel järelevalve läbiviimisel,

tööõnnetuse või kutsehaigestumise uurimise käigus tööd tegeva isiku ja töötamist võimaldava

isiku vahelise õigussuhte tunnuseid ning tuvastab, kas tegemist on töölepingulise suhtega või

mitte. Tööinspektsioon ei teosta järelevalvet nende praktikantide töötingimuste üle, kes ei läbi

praktikat töölepingu alusel.

Artikkel 5 sätestatakse hindamiskriteeriumid, mille alusel hinnata praktikana esitatud

tavapäraseid töösuhteid.

Artikkel 5 lõike 1 kohaselt selleks, et teha kindlaks, kas väidetav praktika kujutab endast

tavapärast töösuhet, annavad pädevad asutused üldise hinnangu kõikidele asjakohastele

faktilistele asjaoludele. Hindamisel võetakse muu hulgas arvesse järgmisi soovituslikke

elemente:

- artikkel 5 lõige 1 punkti a kohaselt tuleb arvesse võtta seda, kas väidetaval praktikal

puudub oluline õppe- või koolituskomponent;

- artikkel 5 lõige 1 punkti b kohaselt tuleb arvesse võtta seda, kas väidetav praktika või

korduv ja/või järjestikune praktika ühe ja sama tööandja juures kestab liiga kaua;

- artikkel 5 lõige 1 punkti c kohaselt tuleb arvesse võtta seda, et väidetavate praktikantide

ülesanded ja kohustused ning nende töö intensiivsus on sama, mis asjaomase tööandja

juures võrreldaval ametikohal tavapärases töösuhtes olevate töötajate puhul;

- artikkel 5 lõige 1 punkti d kohaselt tuleb arvesse võtta seda, kas praktikakohale

kandideerijalt nõutakse varasemat töökogemust teatavas konkreetses või sellega

samaväärses tegevusvaldkonnas, esitamata asjakohast põhjendust;

- artikkel 5 lõige 1 punkti e kohaselt tuleb arvesse võtta seda, kas esineb väidetavate

praktikakohtade suur osakaal võrreldes nende töötajate arvuga, kellel on sama

tööandjaga tavapärane töösuhe;

- artikkel 5 lõige 1 punkti f kohaselt tuleb arvesse võtta seda, kas tööandja juures tegutseb

suur hulk väidetavaid praktikante, kes olid enne väidetava praktika alustamist läbinud

vähemalt kaks praktikaaega sama tööandja juures või kellel olid asjaomases või sellega

samaväärses tegevusvaldkonnas tavapärased töösuhted.

Eesti õiguses on töölepingu mõiste reguleeritud TLS § 1 lõikes 1, mille kohaselt töölepingu

alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja

kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 1 lõike 2 alusel eeldatakse, et

tegemist on töölepinguga, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt

asjaoludele oodata üksnes tasu eest.

Töölepingule iseloomulikud tunnused on järgmised:

11

 töö kui järjepideva protsessi tegemine (töötaja ja tööandja seovad end töölepinguga

ning tekib ootus töötaja/töö olemasoluks pikemaks ajaks);

 tööd tegeva isiku allutatus tööd andva isiku juhtimisele ja kontrollile, st töötaja kohustus

järgida tööülesannete täitmisel tööandjalt saadud korraldusi ning tööandja õigus

kontrollida töötaja kohustuste täitmist (tööandja määrab ära töö tegemise koha, aja ja

viisi);

 töö eest perioodilise tasu maksmine (TLS § 33 lõikest 1 tulenev kohustus maksta

töötasu vähemalt korra kuus).

Seega ei ole Eesti õiguses töösuhte määratlemisel kasutatud samu kriteeriumeid nagu

direktiivis.

Artikkel 5 lõike 2 kohaselt selleks, et pädevad asutused saaksid teostada sama artikli lõikes 1

osutatud hindamise, peab tööandja esitama neile nõudmise korral järgmise teabe:

- artikkel 5 lõige 2 punkti a kohaselt tuleb esitada praktikakohtade ja tavapäraste

töösuhete arv;

- artikkel 5 lõige 2 punkti b kohaselt tuleb esitada praktika kestus;

- artikkel 5 lõige 2 punkti c kohaselt tuleb esitada väidetavate praktikantide ning

võrreldaval ametikohal tavapärases töösuhtes olevate töötajate töötingimused,

sealhulgas töötasu, ülesanded ja kohustused;

- artikkel 5 lõige 2 punkti d kohaselt tuleb esitada praktika õppe- ja

koolituskomponentide kirjeldus;

- artikkel 5 lõige 2 punkti e kohaselt tuleb esitada praktikakoha kuulutused.

Eesti kehtivas õiguses ei ole tööandjatele sätestatud direktiivi regulatsiooniga sarnast teabe

esitamise kohustust.

Artikkel 5 lõikes 3 sätestatakse, et sama sätte lõikes 1 osutatud hindamise hõlbustamiseks

peavad liikmesriigid tegema järgmist:

- artikkel 5 lõige 3 punkti a kohaselt peavad liikmesriigid määrama kindlaks ajalise

piirangu, mille ületamine võib osutada sellele, et tegemist on ülemäära pika ja korduva

praktikaga, sealhulgas mitme järjestikuse praktikaga sama tööandja juures;

- artikkel 5 lõige 3 punkti b kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et tööandjad lisaksid

praktikakoha kuulutustele ja reklaamidele teabe eeldatavate ülesannete ja

töötingimuste, sealhulgas töötasu, sotsiaalkaitse ning õppe- ja koolituselementide

kohta.

Küll aga jätab artikkel 5 lõige 3 liikmesriikidele võimaluse näha ette erandeid punktis a

sätestatud tähtajast juhtudel, kui pikem kestus on objektiivselt põhjendatud.

Eesti õiguses ei ole reguleeritud praktikate ajalist piirangut ning puuduvad reeglid praktikakoha

kuulutuste sisu osas.

IV peatükis käsitletakse täite- ja toetusmeetmeid.

12

Artiklis 6 on sätestatud asjakohase liidu õiguse rakendamine ja jõustamine. Artikli kohaselt

võtavad liikmesriigid tõhusaid meetmeid, et rakendada praktikantide puhul täielikult kõik

töötajate suhtes kohaldatavad asjakohased liidu õigusaktid ja tagada nende täitmine. Eelkõige

teevad liikmesriigid järgmist:

- artikkel 6 punkti a kohaselt tagavad, et teave praktikantide õiguste kohta tehakse

üldsusele kättesaadavaks selgel, arusaadaval ja kergesti leitaval viisil;

- artikkel 6 punkt b kohaselt töötavad praktikat pakkuvate tööandjate jaoks välja suunised

praktika õigusraamistiku, sealhulgas asjakohase tööõiguse ja sotsiaalkaitse kohta;

- artikkel 6 punkt c kohaselt näevad ette tõhusad kontrollid ja inspekteerimised, mida

pädevad asutused teevad selleks, et tagada asjakohase tööõiguse jõustamine

praktikantide suhtes;

- artikkel 6 punkti d kohaselt tagavad, et pädevatele asutustele antakse tulemuslikuks

kontrolliks ja inspekteerimiseks vajalikud inimressursid ning tehnilised ja rahalised

vahendid ning et neil oleks pädevus kehtestada tõhusaid, proportsionaalseid ja

hoiatavaid karistusi;

- artikkel 6 punkti e kohaselt arendavad välja pädevate asutuste suutlikkuse eelkõige

koolituse ja juhendamise kaudu, et ennetavalt tegeleda nõuetele mittevastavate

tööandjatega ja nad vastutusele võtta;

- artikkel 6 punkti f kohaselt tagavad koostöös pädevate asutustega kanalid, mille kaudu

praktikandid saavad teatada kuritarvitustest ja halbadest töötingimustest, ning annavad

teavet nende kanalite kohta.

Artiklis 7 sätestatakse õigus õiguskaitsele. Artiklis nähakse ette, et liikmesriigid tagavad, et

praktikantide puhul, sealhulgas nende puhul, kelle töösuhe on lõppenud, on võimalik vaidlusi

tõhusalt ja erapooletult lahendada ning et neil on õigus õiguskaitsele, sealhulgas piisavale

hüvitisele, kui nende käesolevast direktiivist või muudest töötajate suhtes kohaldatavatest liidu

õigusaktidest tulenevaid õigusi on rikutud.

Õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse on reguleeritud põhiseaduse §-s

15. Samuti tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 3 lõikest 1, et kohus

menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja

seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seega on Eesti õiguses võimalik isikutel, sh

praktikantidel, pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, sh ka siis, kui lepinguline suhe on juba

lõppenud.

Artiklis 8 käsitletakse menetlusi praktikantide nimel või toetuseks. Artiklis sätestab, et

liikmesriigid tagavad, et töötajate esindajad võivad osaleda mis tahes asjakohases kohtu- või

haldusmenetluses, et jõustada käesolevast direktiivist või töötajate suhtes kohaldatavatest

muudest liidu õigusaktidest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Töötajate esindaja võib praktikandi

või praktikantide nõusolekul tegutseda tema/nende nimel või tema/nende toetuseks, juhul kui

rikutakse käesolevast direktiivist või töötajate suhtes kohaldatavatest muudest liidu

õigusaktidest tulenevaid õigusi või kohustusi.

Eesti õiguses on töötajate esindajat puudutav reguleeritud töötajate usaldusisiku seaduses

(edaspidi TUIS). TUIS § 2 lõike 1 kohaselt on usaldusisik tööandja töötaja, kelle on valinud

tööandja töötajate üldkoosolek oma esindajaks seadusest tulenevate ülesannete täitmisel

13

suhetes tööandjaga. Sama sätte lõikes 2 täpsustatakse, et usaldusisikut käsitletakse töötajate

esindajana töölepingu seaduse tähenduses. TUIS § 10 punkti 4 kohaselt on muuhulgas

usaldusisiku kohustuseks esindada töötajat tema taotlusel töövaidluses tööandjaga enne

töövaidlusi lahendavasse organisse pöördumist. Töötajaid võib esindada ka ametiühingu

usaldusisik, kellel on töötajate usaldusisikuga sarnased õigused. Ametiühingu usaldusisikuga

seonduvat reguleerib ametiühingute seadus. Seejuures puudub Eesti õiguses regulatsioon selle

kohta, et töötajate esindajal oleks õigus esindada ka praktikante.

Lisaks on sätestatud TsMS-is reeglid kellegi nimel ja kellegi toetuseks tegutsemise kohta.

Kellegi nimel tegutsemine on reguleeritud TsMS §-s 128. TsMS § 128 lg 1 punkti 2 kohaselt

võib lepinguline esindaja kohtus olla muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt

riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi

haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Seega

menetlusõiguse kohaselt võib see olla ka töötajate esindaja, kuid haridusnõue peab olema

täidetud.

TsMS §-s 228 on reguleeritud nõustaja instituut. TsMS § 228 lõike 1 kohaselt võib

menetlusosaline menetluses nõustajana kasutada tsiviilkohtumenetlusteovõimelist isikut.

Lõike 2 kohaselt võib nõustaja esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi.

Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Lõike 3 kohaselt loetakse nõustaja

poolt kohtuistungil esitatu menetlusosalise poolt esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe

tagasi ei võta või ei paranda. Seega, nõustajale ei ole sätestatud haridusnõuet; ta ei saa iseseivalt

enda nimel (nagu esindaja) esitada kohtule menetlusdokumente ja võib kohtuistungil rääkida,

kui menetlusosaline sellele vastu ei vaidle.

Artiklis 9 sätestatakse kaitse halva kohtlemise ja negatiivsete tagajärgede eest.

Artikkel 9 punktist 1 tuleneb, et liikmesriigid kehtestavad vajalikud meetmed, et kaitsta

praktikante ja nende esindajaid tööandjapoolse halva kohtlemise eest või selliste negatiivsete

tagajärgede eest, mis tulenevad tööandjale esitatud kaebusest või menetlusest, mille eesmärk

on tagada käesoleva direktiiviga või töötajate suhtes kohaldatavate muude liidu õigusaktidega

ette nähtud õiguste järgimine.

Töötaja kaitse tööandja ebasoodsa kohtlemise (sh ebasoodsate tagajärgede) eest on sätestatud

TLS §-s 21. Nimetatud sätte kohaselt ei tohi tööandja kohelda töötajat ebasoodsalt seetõttu, et

töötaja toetub enda õigustele, juhib tähelepanu nende rikkumisele või toetab teist töötajat tema

õiguste kaitsel. Töötajat ei tohi ebasoodsalt kohelda juhul, kui ta kasutab TLS-s sätestatud

õigusi kui ka juhul, kui töötaja kasutab muus töösuhteid reguleerivas õigusaktis sätestatud

õigusi (nt kollektiivlepingu seadus, töötajate usaldusisiku seadus, ametiühingute seadus).

Seega on artikli 9 punktis 1 ette nähtud kaitse kehtivas õiguses tagatud töötajatele, kuid mitte

praktikantidele, kellel ei ole töösuhe.

Artikkel 9 punkti 2 kohaselt võtavad liikmesriigid eelkõige meetmed, mis on vajalikud selleks,

et keelata praktikandi töölt vabastamine või sellega samaväärsed meetmed ja töölt vabastamise

või sellega samaväärsete meetmete ettevalmistamine põhjusel, et praktikant on kasutanud

käesoleva direktiiviga või töötajate suhtes kohaldatavate muude liidu õigusaktidega ette nähtud

õigusi.

14

TLS näeb ette piiratud võimaluste kogumi, mil tööandja saab töösuhte lõpetada (TLS §-d 86

ja § 87). Tööandja saab töölepingu lõpetada ainult erakorraliselt ning TLS-s ettenähtud mõjuval

põhjusel, järgides TLS-s ettenähtud etteteatamistähtaegu. Katseajal võib tööandja töölepingu

üles öelda korraliselt, kuid töölepingut ei või üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja

eesmärgiga. Seejuures praktikalepingu ülesütlemist eraldiseisvalt reguleeritud ei ole ning sel

juhul tuleb lähtuda VÕS-i üldosas sätestatud ülesütlemise regulatsioonist. Seega ei ole Eesti

õiguses praktikandile töötajaga sarnast kaitset lepingu ülesütlemise korral tagatud.

Artikkel 9 punktis 3 sätestatakse, et kui praktikandid arvavad, et nad vabastati töölt või nende

suhtes kohaldati samaväärse mõjuga meetmeid põhjusel, et nad on kasutanud käesoleva

direktiiviga või töötajate suhtes kohaldatavate muude liidu õigusaktidega ette nähtud õigusi,

võivad nad nõuda tööandjalt nõuetekohast põhjendust töölt vabastamise või sellega

samaväärsete meetmete kohaldamise kohta. Tööandja peab esitama selle põhjenduse

kirjalikult.

Tööandja peab töölepingu ülesütlemist ja ametiasutus teenistusest vabastamist kirjalikult

põhjendama vastavalt TLS-s sätestatule, olenevalt isikuga töösuhte lõpetamise õiguslikust

alusest. TLS § 95 lõike 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik

ülesütlemisavaldus on tühine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab tööandja ülesütlemist

põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Praktikalepingu ülesütlemisele

samaväärset regulatsiooni Eestis kehtestatud ei ole.

Artikkel 9 punktis 4 nähakse ette, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks,

et kui lõikes 3 osutatud praktikandid esitavad kohtule või muule pädevale asutusele või organile

tõendid, mis annavad alust eeldada, et toimus selline töölt vabastamine või et kasutati sellega

samaväärseid meetmeid, on tööandja ülesanne tõendada, et töölt vabastamise põhjus oli lõikes

2 osutatust erinev.

Kehtivas õiguses sätestab TLS § 92 töölepingu ülesütlemise piirangud. See tähendab, et

tööandja saab töösuhte üles öelda mõjuval põhjusel TLS-s sätestatud alustel ning ülesütlemist

ei tohi tingida TLS §-s 92 loetletud põhjused. Tööandja ei või töölepingut üles öelda nt

põhjusel, et töötaja on rase või kasutab emapuhkust, täidab olulisi perekondlikke kohustusi, ei

tule lühiajaliselt toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, taotles paindlikke

töötingimusi jms. Kui ta seda teeb, siis on tal ka kohustus tõendada, et eeltoodu ei olnud

ülesütlemise põhjuseks. Eesti õiguses praktikantidele samaväärset kaitset tagatud ei ole.

Artikkel 9 punktis 5 sätestatakse, et liikmesriikidelt ei nõuta sama artikli lõike 4 kohaldamist

menetluste suhtes, mille korral juhtumi asjaolude uurimine on kohtu või muu pädeva asutuse

või organi ülesanne.

Artikkel 9 punkti 6 kohaselt ei kohaldata artikkel 5 lõiget 4 kriminaalmenetluse suhtes, kui

liikmesriigid ei ole ette näinud teisiti.

Artiklis 10 sätestatakse, et liikmesriigid peavad kehtestama karistusnormid, mida kohaldatakse

käesoleva direktiivi alusel vastu võetud liikmesriigi sätete või käesoleva direktiivi

kohaldamisalasse kuuluvate õiguste puhul juba kehtivate asjakohaste sätete rikkumise korral.

Kehtestatud karistused peavad olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

15

V peatükis sisalduvad direktiivi lõppsätted.

Artiklis 11 nähakse ette kaitse taseme säilitamine ja soodsamad sätted.

Artikkel 11 punkti 1 kohaselt ei tõlgendata ühtki käesoleva direktiivi sätet nii, et see vähendaks

töötajate kaitset, mis on tagatud muude liidu või siseriiklike õigusaktide, kollektiivlepingute

või tavadega.

Artikkel 11 punktis 2 sätestatakse, et käesolev direktiiv ei ole piisav alus, et alandada

liikmesriikides töötajatele, sealhulgas praktikantidele juba ette nähtud üldist kaitsetaset.

Artikkel 11 punkti 3 kohaselt ei piira direktiiv liikmesriigi õigust kohaldada või kehtestada

õigus- või haldusnorme, mis on töötajate jaoks soodsamad, või soodustada või lubada töötajate

jaoks soodsamate kollektiivlepingute kohaldamist.

Artikkel 12 sisaldab direktiivi ülevõtmist ja rakendamist puudutavaid sätteid.

Artikkel 12 punkti 1 kohaselt võtavad liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud

meetmed hiljemalt kaks aastat pärast direktiivi jõustumist. Liikmesriigid teatavad nendest

viivitamata komisjonile.

Artikkel 12 punktis 2 sätestatakse, et kui liikmesriigid võtavad lõikes 1 osutatud meetmed

vastu, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale

direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

Artikkel 12 punktis 3 sätestatakse, et liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva

direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud normide teksti.

Artikkel 12 punkti 4 kohaselt võtavad liikmesriigid kooskõlas oma siseriikliku õiguse ja tavaga

asjakohaseid meetmeid, et tagada sotsiaalpartnerite tõhus kaasatus ning edendada ja parandada

sotsiaaldialoogi käesoleva direktiivi rakendamiseks.

Artikkel 12 punktist 5 tuleneb, et liikmesriigid võivad teha sotsiaalpartneritele ülesandeks

rakendada käesolevat direktiivi, kui sotsiaalpartnerid seda ühiselt taotlevad ja kui liikmesriigid

võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et käesoleva direktiiviga eesmärgiks seatud

tulemuste saavutamine suudetakse tagada igal ajal.

Artikkel 13 sisaldab aruandluse ja läbivaatamise sätteid.

Artikkel 13 punktis 1 sätestatakse, et hiljemalt viis aastat pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise

kuupäeva edastavad liikmesriigid komisjonile käesoleva direktiivi rakendamise kohta kogu

teabe, mida on vaja, et komisjon saaks koostada aruande. See teave sisaldab praktikat

käsitlevaid andmeid, mis võimaldavad käesoleva direktiivi rakendamist nõuetekohaselt jälgida

ja hinnata.

Artikkel 13 punkti 2 kohaselt esitab komisjon sama artikli lõikes 1 osutatud aruande Euroopa

Parlamendile ja nõukogule. Vajaduse korral lisatakse aruandele õigusakti ettepanek.

16

Artiklis 14 sätestatakse, et käesolev direktiiv jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist

Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15 sisaldab viidet sellele, et käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

2.2. Soovituse eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Antud peatükis on võrdlev analüüs nende sätete kohta, kus Eestis on sarnased meetmed juba

kasutusel või Eesti õiguses on sarnased õigused või kohustused ette nähtud töölepingulise suhte

puhul.

I osa kätkeb endas soovituse eesmärki ja kohaldamisala.

Punktist 1 tuleneb, et soovituse eesmärk on parandada praktika kvaliteeti, eelkõige seoses

õppe- ja koolitussisu ning töötingimustega, et hõlbustada tööleminekut nendel, kes on äsja

hariduse omandanud, töötuks jäänud või tööturult eemal olnud.

Eestis kehtivate praktika liikide kohta on antud pikem ülevaade direktiivi eelnõu sisu art 2

punkti a juures.

Punktis 2 sätestatakse, et käesolev soovitus peaks hõlmama kõiki praktikante, olenemata

nende tööalasest staatusest, sealhulgas töötajana käsitatavaid praktikante, ainult niivõrd,

kuivõrd liidu õigusega ei ole ette nähtud samaväärseid või soodsamaid sätteid.

Vaata direktiivi eelnõu selgitusi art 2 punkti b juures. Eestis õiguse kohaselt ei sõlmita

praktikandiga töölepingut.

Kuna soovituse eelnõu põhjenduspunktides toodud selgituste kohaselt kohaldub soovitus ka

formaalhariduse valdkonna praktikatele, siis Eesti õiguses ei kasutata formaalhariduse

praktikate puhul terminit “praktikant”, vaid õpilane ja üliõpilane, kes teeb õpingute raames

praktikat.

II osas sätestatakse kvaliteedipõhimõtted.

Kirjalik leping

Punkti 3 kohaselt soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktika aluseks oleks kirjalik leping,

mis sõlmitakse praktika alguses praktikandi ja praktikapakkuja vahel.

TLS § 4 lõike 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Eesti õiguses ei ole sätestatud

vorminõuet praktikalepingutele.

Punkti 4 kohaselt soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikalepingutes oleks kindlaks

määratud direktiivi (EL) 2019/1152 artiklis 4 loetletud teabeelemendid, õppe- ja

koolituskomponent ning selle eesmärgid, töötingimused, täidetavad ülesanded, mentorluse,

juhendamise ja hindamise kord, sotsiaalkaitsega seotud üksikasjad, sealhulgas haigus- ja

ravikindlustus ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral pakutav kaitse, lepinguosaliste

17

õigused ja kohustused kooskõlas kohaldatava liidu ja siseriikliku õigusega,

kollektiivlepingutest ja tavadest ning, kui see on asjakohane, nõuded, mida praktikapakkuja

kohaldab konfidentsiaalsuse ja intellektuaalomandi õiguste omamise suhtes.

TLS § 5 kohaselt peavad töölepingu kirjalikus dokumendis peavad sisalduma direktiivi

2019/1152 artiklis 4 loetletud andmed. Seadus ei näe ette kohustuslikku teavet, mida

praktikaleping peab sisaldama.

Õppe- ja töötingimused

Punktis 5 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikantidega konsulteeritakse praktikaga

seotud konkreetsete õppe- ja koolituseesmärkide seadmisel, et aidata praktikantidel omandada

praktilisi kogemusi ja asjakohaseid oskusi. Praktikandile tuleks anda ülesanded, mille abil on

võimalik neid eesmärke saavutada.

Punkti 6 kohaselt soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikantidele makstakse õiglast

tasu, võttes arvesse selliseid elemente nagu praktikandi ülesanded ja kohustused, praktikandi

töö intensiivsus ning õppe- ja koolituskomponendi osakaal.

Eesti õiguses on töölepingu alusel tasu maksmine reguleeritud TLS §-is 29. Nimetatud

paragrahvi lõike 1 kohaselt kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada

tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud. Lõike 6 kohaselt ei või töötajale maksta

Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu. Praktikantidele töötasu

maksmise kohustust Eesti õigus ei reguleeri.

Punktis 7 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et järgitakse praktikantide õigusi ja tagatakse

nende töötingimused vastavalt kohaldatavatele liidu ja siseriiklikele õigusaktidele, sh tervise-

ja ohutusalased õigusaktid, maksimaalse nädalase tööaja suhtes kohaldatavad piirangud,

igapäevased ja -nädalased minimaalsed puhkeajad ning, kui see on asjakohane, minimaalse

puhkuse nõuded.

Eesti õiguses kohaldatakse töösuhte puhul kõiki töölepingule kohaldatavaid nõudeid (nt TLS

ja TTOS), sh tuleb järgida töö- ja puhkeaja piiranguid ning tagada töötervishoiu ja tööohutuse

tingimused. TTOS kohaldub juba täna praktikantidele, muus osas puudub üldine regulatsioon

praktikantide töötingimuste kohta. Samuti ei tagata praktikantidele iga-aastast põhipuhkust.

Punktis 8 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikapakkujad määravad juhendaja, kes

juhendab praktikanti talle määratud ülesannete täitmisel, jälgib praktikandi tegevust ning

kontrollib ja hindab tema edusamme.

TTOS § 13 lõike 1 punkti 13 kohaselt on tööandjal kohustus korraldada töötaja töötervishoiu-

ja tööohutusalane juhendamine. Juhendaja määramine on ette Eesti õiguses ette nähtud näiteks

Töötukassa poolt pakutava tööturupraktika, koolipõhise õppevormi praktika ning

töökohapõhise õppekava praktika korral.

Punktis 9 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikapakkujad määraksid praktikandile

mentori, kes oleks praktikandi nõuandja toetades ja juhendades teda kõiges, milles võimalik,

arvestades praktikat pakkuva ettevõtte sisemisi vajadusi ja suurust.

18

Mentori määramise kohustust Eesti õiguses praktikate puhul reguleeritud ei ole.

Punktis 10 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikapakkujad loovad kaug- ja

hübriidpraktika korral asjakohase, ohutu ja tervisliku töökeskkonna, mis hõlmab ka seadmeid

ja töökorraldust.

Eesti õiguses on kaugtööga seonduvat reguleeritud TTOS §-is 135. Kaugtöö puhul on tööandja

eelkõige kohustatud viima läbi riskianalüüsi, juhendama töötajat, tagama sobivad töövahendid,

korraldama tervisekontrolli, uurima tööõnnetusi ja kutsehaiguseid ning maksma haigushüvitist.

Muid töötervishoiu- ja tööohutusalaseid kohustusi täidab tööandja niivõrd, kuivõrd see on

kaugtöö eripärasid arvestades võimalik. Kaugtöö töökoht sisustatakse töötaja ja tööandja

kokkuleppel.

Punktis 11 soovitatakse liikmesriikidel näha ette, et praktika mõistlik kestus ei ole pikem kui

kuus kuud, välja arvatud juhul, kui pikem kestus on põhjendatud, võttes arvesse siseriiklikke

tavasid. Korduva, sealhulgas järjestikuse praktika korral sama tööandja juures tuleb tagada, et

praktika kogukestus ei ületa kuut kuud, välja arvatud juhul, kui pikem kestus on objektiivselt

põhjendatud.

Punktis 12 soovitatakse liikmesriikidel täpsustada asjaolud ja tingimused, mille korral võib

praktikat pikendada või uuendada pärast esialgse praktika lõppemist.

Eesti õiguses on töölepingu pikkus piiratud vaid tähtajalise töölepingu puhul, mille võib

sõlmida kuni viieks aastaks (TLS § 9 lg 1). Samuti on piiratud tähtajaliste töölepingute

järjestikku sõlmimine ja pikendamine (TLS § 10). Nt saab samalaadse töö tegemiseks

tähtajalist töölepingut pikendada üks kord viie aasta jooksul või uuesti sõlmida kaks korda.

Praktika kestust ja praktikalepingu pikendamise või korduvalt sõlmimise piiranguid Eesti õigus

ette ei näe (soovituse punktid 11 ja 12).

Punktis 13 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et tööandjad ei nõua praktikakohale

kandideerijalt varasemat töökogemust asjaomases tegevusvaldkonnas, välja arvatud juhul, kui

selline nõue on objektiivselt põhjendatud.

Punktis 14 soovitatakse liikmesriikidel kasutusele võtta tava, mille kohaselt praktikalepingus

sätestatakse, et nii praktikant kui ka praktikapakkuja võib lõpetada praktika kirjaliku teatega,

mis esitatakse piisavalt aegsasti, võttes arvesse praktika kestust ja asjakohast siseriiklikku tava.

TLS reguleerib põhjalikult nii töölepingu korralist kui erakorralist ülesütlemist ning ka

töölepingu ülesütlemist katseajal. Töölepingu ülesütlemiseks on ette nähtud kirjalikus vormis

avalduse esitamise nõue ning konkreetsed etteteatamistähtajad. Praktikalepingute lõpetamise

kohta Eesti õiguses sellist regulatsiooni ei ole.

Punktis 15 soovitatakse, et liikmesriikidel koostöös pädevate asutustega tagada kanalid, mille

kaudu praktikandid saavad teatada kuritarvitustest ja halbadest töötingimustest, ning andma

teavet nende kanalite kohta.

19

Tööinspektsioonil on telefon ja meiliaadress, mille kaudu on võimalik edastada vihjeid

töökeskkonna ja töösuhetega seotud õigusrikkumiste kohta. Info nende suhtluskanalite kohta

on olemas Tööinspektsiooni kodulehel.

Sotsiaalkaitse

Punktis 16 soovitatakse liikmesriikidel tagada praktikantidele juurdepääs piisavale

sotsiaalkaitsele, sealhulgas vajalikule sotsiaalkaitsele kooskõlas siseriiklike õigusaktidega,

võttes vajaduse korral arvesse nõukogu 8. novembri 2019. aasta soovitust.

Töölepingu alusel töötavale isikule on tagatud ravikindlustus ja töötuskindlustus ning inimene

teenib pensionistaaži. Praktikandile võib olla sotsiaalkindlustus tagatud, kui ta on praktikal

võlaõigusliku lepingu alusel. Kui praktikant on praktika läbimise ajal töötuna arvel, on talle

tagatud ravikindlustus. Õpilasest ja üliõpilasest praktikandile on ravikindlustus tagatud

õpilaseks/üliõpilaseks olemise kaudu.

Praktika nõuetekohane tunnustamine

Punktis 17 soovitatakse liikmesriikidel edendada praktika kestel saadud teadmiste, oskuste ja

pädevuste tunnustamist ja valideerimist ning innustada praktikapakkujaid neid hindamise

alusel tõendama asjakohase tunnistusega, mis vajaduse ja võimaluse korral tuleks esitada

digitaalsel kujul.

Läbipaistvusnõuded

Punktis 18 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikapakkujad lisaksid oma

praktikakohtade kuulutustele ja reklaamidele teabe praktikatingimuste kohta, eelkõige seoses

tasu, töötingimuste, sotsiaalkaitse, sealhulgas tervise- ja õnnetusjuhtumikindlustuse,

eeldatavate ülesannete ning õppe- ja koolituskomponendiga.

Punktis 19 soovitatakse liikmesriikidel soodustada seda, et praktikapakkujad annaksid teavet

töölevõtmispoliitika, sealhulgas viimastel aastatel tööle võetud praktikantide osakaalu kohta.

Punktis 20 soovitatakse liikmesriikidel soodustada seda, et tööturuteenuste pakkujad ning

teised karjäärinõustamise osutajad kohaldaksid praktikavõimaluste kohta teabe andmisel

punktis 18 nimetatud läbipaistvusnõudeid.

Kaasav praktika

Punktis 21 soovitatakse liikmesriikidel teha rohkem tööd võimalike praktikantide leidmiseks

haavatavate rühmade esindajate hulgast, rõhutades muu hulgas seda, et kvaliteetne praktika

suurendab tööalast konkurentsivõimet.

Punktis 22 soovitatakse liikmesriikidel tagada praktikantide võrdne kohtlemine ja

mittediskrimineerimine, sealhulgas valikukriteeriumide ja värbamispoliitika puhul, ning

hõlbustada kõigi võimalike kandidaatide, eelkõige haavatavas olukorras olevate rühmade

juurdepääsu praktikavõimalustele.

20

Punktis 23 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikapakkujad kasutaksid oma

praktikakohtade kuulutustes ja reklaamides sooneutraalset ja kaasavat keelt.

Punktis 24 soovitatakse liikmesriikidel tagada, et praktikaprogrammid, sealhulgas töökohad,

koolitused, digi- ja töövahendid ning bürootehnika, on vajaduse korral kohandatud praktikandi

konkreetsetele vajadustele, eelkõige puuetega praktikantidele, ning näha muu hulgas ette

asjakohased mõistlikud abinõud kooskõlas nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ artikliga 5.

Eesti õiguses tulenevad võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise nõuded, mis kehtivad

kõigile, võrdse kohtlemise seadusest ja soolise võrdõiguslikkuse seadusest. TLS § 3 kohaselt

peab tööandja tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise

põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise

võrdõiguslikkuse seadusele.

Piiriülene praktika

Punktis 25 soovitatakse liikmesriikidel muu hulgas lihtsustada praktikantide piiriülest

liikuvust liidus, täpsustades praktikaga seotud siseriiklikku õigusraamistikku ja kehtestades

selged eeskirjad teistest liikmesriikidest pärit praktikantide vastuvõtmise ja praktikantide teise

liikmesriiki saatmise kohta ning vähendades haldustoiminguid.

Punktis 26 soovitatakse liikmesriikidel kasutada EURESe võrgustikku, et toetada

praktikantide piiriülest liikuvust ja vahetada EURESe portaali kaudu teavet tasustatud praktika

kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/589 vastavate sätetega.

Punktis 27 soovitatakse liikmesriikidel täiendada praktilisi juhendmaterjale ja teavet piiriülese

praktika kohta, mida edastatakse (potentsiaalsetele) praktikantidele EURESe kaudu, mis muu

hulgas oleks eri liiki puuetega inimestele kättesaadavates vormingutes.

Punktis 28 soovitatakse liikmesriikidel toetada praktikapakkujaid ning haridus- ja

koolitusasutusi piiriülese praktika hõlbustamisel, kasutades parimal võimalikul viisil ära

Euroopa algatusi, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/817 loodud

programmi „Erasmus+“.

Punktis 29 soovitatakse liikmesriikidel soodustada käesoleva soovituse põhimõtete

kohaldamist, kui see on asjakohane, Euroopa Liidus asuvate lähetavate organisatsioonide ja

väljaspool liitu asuvate vastuvõtvate organisatsioonide vahel sõlmitud

praktikarändelepingutes.

Praktikantide täiendav toetamine

Punktis 30 soovitatakse liikmesriikidel julgustada praktikapakkujaid ja

vahendusorganisatsioone, nagu tööturuasutused ning haridus- ja koolitusasutused, pakkuma

praktika ajal karjäärinõustamist, näiteks karjäärinõustamist ja võrgustike loomise võimalusi, et

hõlbustada üleminekut tavapärasele töösuhtele pärast praktikat.

III osas sätestatakse raamtingimused.

Punktis 31 soovitatakse liikmesriikidel tagada sotsiaalpartnerite aktiivne kaasamine käesoleva

soovituse kohaldamisse.

21

Eestis kaasatakse sotsiaalpartnereid töösuhteid reguleerivate regulatsioonide väljatöötamisse.

Punktis 32 soovitatakse liikmesriikidel edendada tööturuasutuste, haridus- ja koolitusasutuste,

koolitusteenuse osutajate ja muude asjaomaste sidusrühmade aktiivset kaasamist käesoleva

soovituse kohaldamisse.

Punktis 33 soovitatakse liikmesriikidel võimaldada töötajate esindajatel osaleda mis tahes

asjakohases kohtu- või haldusmenetluses, et tagada kohaldatavast siseriiklikust õigusest

tulenevate õiguste ja kohustuste täitmine. Töötajate esindaja võib praktikandi või praktikantide

nõusolekul tegutseda tema/nende nimel või tema/nende toetuseks, juhul kui rikutakse

kohaldatavast siseriiklikust õigusest tulenevaid õigusi või kohustusi.

Eesti õiguse kohaselt on kõigil, kelle õigusi on rikutud, õigus pöörduda kohtusse. Kohtusse

pöördudes võib inimene kasutada volitatud esindajat, kelleks teatud juhtudel võib olla ka

töötajate esindaja.

IV osas sätestatakse soovituse rakendamine riigi tasandil.

Praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku kohaldamine

Punktis 34 soovitatakse liikmesriikidel võtta asjakohaseid meetmeid käesoleva soovituse

võimalikult kiireks kohaldamiseks ja esitada 18 kuud jooksul pärast soovituse vastuvõtmist

rakenduskava, milles sätestatakse riigi tasandil võetavad asjakohased meetmed.

Punktis 35 soovitatakse liikmesriikidel näha praktikapakkujatele käesoleva soovituse

kohaldamiseks ette rahaline ja/või mitterahaline toetus, näiteks praktilised suunised

praktikapakkujatele, eelkõige selleks, et jõuda haavatavate elanikkonnarühmade ning mikro-,

väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjateni.

Toetus praktikantide tööalase konkurentsivõime suurendamiseks

Punktis 36 soovitatakse liikmesriikidel luua praktikapakkujatele stiimuleid, et sõlmida

praktikandiga pärast praktika edukat läbimist tavapärane töösuhe.

Punktis 37 soovitatakse liikmesriikidel kasutada asjakohaseid liidu fonde ja vahendeid, et

suurendada selliste kvaliteetsete praktikakohtade arvu, kus järgitakse käesolevas soovituses

esitatud suuniseid.

V osas sätestatakse järelkontrolli.

Punktis 38 soovitatakse liikmesriikidel koguda koos komisjoniga praktikaga seotud andmeid,

eelkõige selleks, et saada teavet kvaliteetseid praktikavõimalusi käsitleva poliitika

kujundamiseks.

3. Ettepaneku vastavus õigusliku aluse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse

põhimõtetele

22

3.1. Õiguslik alus

3.1.1. Direktiivi õiguslik alus

Direktiivi eelnõu õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (edaspidi ELTL)

artikkel 153 lõike 2 punkt b koostoimes artikkel 153 lõike 1 punktiga b, mis võimaldavad

Euroopa Liidul võtta vastu direktiive, millega kehtestatakse töötingimuste miinimumnõuded.

Nimetatud artiklite kohaselt võivad Euroopa Parlament ja nõukogu töötingimuste valdkonnas

võtta direktiivide abil vastu miinimumnõudeid, arvestades igas liikmesriigis kehtivaid

tingimusi ja tehnilisi eeskirju. Sellistes direktiivides hoidutakse haldus-, finants- ja õiguslike

piirangute kehtestamisest viisil, mis pidurdaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete

(VKEd) loomist ja arengut. Kuna direktiivi eelnõu eesmärgiks on parandada praktikantide

töötingimusi, tagada nende täitmine ning võidelda olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid

esitatakse praktikana, ning seejuures VKE-de loomist ja arengut nõuetega ei pidurdata, on

direktiivi eelnõu ELTL-iga kooskõlas. Direktiiv eelnõu on ka kooskõlas ELTL artikkel 153

lõikes 5 sätestatud piiranguga, mille kohaselt ei kohaldata artiklit 153 tasustamise suhtes.

Direktiivi eelnõu artiklis 3 sätestatakse küll üldine põhimõte, et praktikante ei tohi

töötingimuste, sh töötasu osas, kohelda vähem soodsalt, kui sama asutuse võrreldavaid

töötajaid, kes on tavapärases töösuhtes, kuid selles ei reguleerita praktikandile maksta tuleva

töötasu taset mõjutavaid meetmeid. Tegemist on vaid üldise nõudega, et praktika peab olema

taustatud. Seega on direktiivi eelnõu ELTList tuleneva õigusliku alusega kooskõlas.

ELTL artikkel 153 lõige 1 punktist b tulenevalt on direktiivi eelnõuga lahendatav küsimus

(praktikantide töötingimused) Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevuses.

3.1.2. Soovituse õiguslik alus

Soovituse eelnõu õiguslikuks aluseks on ELTL artikkel 292 koostoimes artiklite 153 lõige 1

punktiga b, 165 lõikega 4 ja 166 lõikega 4.

ELTL artikli 292 kohaselt võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu soovitusi neis

valdkondades, millele kohaldub Euroopa Liidu õigus. ELTL Artikkel 153 lõike 1 punkti b

kohaselt on üheks selliseks valdkonnaks, kus Euroopa Liit võib meetmeid võtta töötingimuste

valdkond ning lõike 1 punkti c kohaselt ka töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse.

ELTL artikkel 165 lõike 1 kohaselt aitab Euroopa Liit kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele,

soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende

tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja

haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Nende

eesmärkide saavutamiseks ei ole ELTL artikkel 165 lõike 4 kohaselt lubatud liikmesriikide

õigusnormide ühtlustamine (näiteks direktiivi tasandil), kuid nõukogul on õigus võtta

komisjoni ettepaneku põhjal vastu soovitusi.

23

Vastavalt ELTL artikkel 166 lõikele 1 rakendab Euroopa Liit kutseõppepoliitikat, mis toetab ja

täiendab liikmesriikide meetmeid, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide

vastutust kutseõppe sisu ja korralduse eest. Näiteks püütakse artikkel 166 lõike 2 kohaselt liidu

tegevusega parandada esialgset ja täiendkutseõpet, et hõlbustada kutsealale pääsu ja naasmist

tööturule, ning stimuleerida koolitusalast koostööd haridus- ja koolitusasutuste ning ettevõtjate

vahel. Ka kutseõppepoliitika eesmärkide saavutamiseks ei ole ELTL artikkel 166 lõike 4

kohaselt lubatud liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine, kuid nõukogu võib vastu võtta

soovitusi. Eeltoodust tulenevalt on ka kõnealune soovituse eelnõu kooskõlas ELTList tuleneva

õigusliku alusega.

3.2. Subsidiaarsus

Kuna direktiivi ja soovituse eelnõusid tuleb käsitleda ühtse paketina, on direktiivi eelnõu

kooskõla subsidiaarsuspõhimõttega analüüsitud allpool koosmõjus soovituse eelnõuga.

3.2.1. Kas hinnatava EL asja eesmärke on võimalik piisavalt saavutada üksnes

liikmesriikide tasandi tegevuse kaudu?

· Milliseid meetmeid on liikmesriigid juba võtnud, et saavutada EL asja eesmärke liikmesriigi

tasandil?

Üheks eelnõu koostamise ajendiks on olnud see, et komisjoni hinnangul ei ole liikmesriigid

piisava põhjalikkusega rakendanud 2014. a soovitust, mistõttu esinevad endiselt

märkimisväärsed probleemid praktikate kasutuse, kvaliteedi, sellele juurdepääsu ning

piiriüleste praktikate võimaldamisega. Üheks direktiivi ja soovituse eelnõude eesmärgiks on

muuta praktikad tasuliseks. Komisjoni koostatud mõjuanalüüsi kohaselt on enamikes

liikmesriikides tasustamata praktika võimalik, samas näiteks seitsmes liikmesriigis tuleb

vabaturu praktikantidele maksta miinimumtasu. Samuti soovitakse eelnõudega reguleerida

praktikate ülemäärast kestust. 15 liikmesriigis on vabaturupraktikate maksimaalne pikkus

kehtestatud. Lisaks soovitakse eelnõudega luua spetsiaalsed kontrollimehhanismid praktikate

üle, mis neljas liikmesriigis kehtivad juba praegu kõiki liiki praktikate jaoks.

Seejuures on komisjon välja toonud, et üksnes seitsmes liikmesriigis on vabaturu praktika

õiguslik regulatsioon suurel määral ühilduv praktika kvaliteediraamistiku (soovituse)

regulatsiooniga; seitsme liikmesriigi regulatsioon vastab sellele osaliselt, viie liikmesriigi oma

üksnes teatud määral ja ühe liikmesriigi regulatsioon ei vasta sellele üldse. Seega ei ole

liikmesriikide senised tegevused praktikate ja praktikantide kaitseks olnud piisavad tagamaks,

et ka vabaturu praktikatele rakendataks riikides ühtset EL kvaliteediraamistikku.

· Kas EL asjaga seonduv valdkond puudutab piiriüleseid aspekte, mida ei ole võimalik piisavalt

hõlmata liikmesriikide tasandil võetavate meetmetega (nt õhusaaste)?

Soovituse eelnõu puudutab piiriüleseid aspekte, kuna soovituse eelnõu üheks eesmärgiks on

hõlbustada piiriüleseid praktikaid. Komisjoni tehtud uuringud on näitavad piiriüleste praktikate

kasvu – ajavahemikus 2013 kuni 2023 kasvas piiriüleste praktikate arv 9%-lt 21%-le. Samuti

tuli komisjoni 2014. a soovituse hindamise raames välja see, et praktikantide jaoks on olulised

24

ühtsed kvaliteedinõuded ja võimalikult läbipaistev teave praktikatele kohaldatavate reeglite

kohta, kuna need hõlbustaksid praktikantide piiriülest liikuvust ühtsel turul.

· Kas EL asja eesmärke oleks võimalik piisaval tasemel saavutada üksikute liikmesriikide

vahelise koostöö kaudu?

Eelnõude eesmärke ei ole võimalik saavutada piisaval tasemel üksnes liikmesriikide vahelise

koostöö kaudu, kuna eelnõude peamine fookus on suunatud praktika regulatsioonide

parandamisele liikmesriikides. Eelnõudega kaasneb küll teatud piiriülene efekt – eesmärk

soodustada piiriülest praktikat – mida ilmselt oleks võimalik saavutada ka teatud määral ka

liikmesriikide vahel koostööd tehes, kuid sellest, et piisa, et tagada ühtlasemad praktikareeglid

ELis tervikuna, mistõttu ei ole eelnõude kogueesmärk üksnes liikmesriikide vahelise koostöö

kaudu saavutatav.

· Kas liikmesriikide eraldi võetavad meetmed või liidu meetmete puudumine oleksid vastuolus

EL aluslepingute nõuetega (nt vajadus korrigeerida konkurentsimoonutusi, vältida varjatud

kaubanduspiiranguid või tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset sidusust) või muul viisil

tekitaksid olulist kahjulikku mõju liikmesriikide huvidele (nt pidev selliste 16

reservatsiooniklauslite kasutamine vastavalt ELTL art-le 36, art 45 lg-le 3, art-le 52 ja art-le 62

koosmõjus art-ga 52)?

Kui praktikate regulatsiooni parandamiseks võetaks liikmesriikide tasandil eraldi meetmeid

ja/või puuduksid ELi meetmed selles valdkonnas, siis see ei tooks otseselt kaasa kahjulikku

mõju liikmesriikide huvidele. Samas on ELi aluslepingute eesmärk ühtlasi edendada heaolu,

tööhõivet ja ka parandada elu- ja töötingimusi. Seega saavad vaid ELi tasandil võetud meetmed

tagada ühtsema lähenemise praktika kvaliteedile ja kasutamisele ning parandada juurdepääsu

praktikatele, sh võimaldada paremini piiriülest praktika sooritamist. See peaks aitama

omakorda kaasa tööjõupuuduse vähenemisele, noorte inimeste tööhõive paranemisele ning

praktikapakkujate vahel varjatud töösuhete kaudu ebaausa konkurentsiolukorra vähenemisele,

mis omakorda tõstab ELi konkurentsivõimet tervikuna. Arvestada tuleb aga ka sellega, et liiga

ettekirjutava regulatsiooniga (sh detailsete praktikalepingute nõue, praktikate muutmine

tasustatavaks, nõuded praktikakohtade kuulutustele, mentori määramise kohustus jms) võib

kaasneda ka vastupidine efekt, et praktikakohtade arv väheneb.

3.2.2 Kas EL asja eesmärgid on paremini saavutatavad EL tasandil?

· Kas EL asjal on selge eelis selle ulatuse või toime tõttu võrreldes liikmesriikide tasandil

võetavate meetmetega?

Vabaturu praktika ja tööturumeetmena pakutava praktikavaldkonda on varem reguleeritud

2014. a vastuvõetud soovitusega, mis on küll aidanud liikmesriikidel rakendada poliitilisi ja

seadusandlikke muudatusi, kuid hoolimata sellest, on jätkuvalt kõigis liikmesriikides olulisi

vajakajäämisi seoses praktikate kasutamise, kvaliteedi ja ligipääsetavusega ning samuti

varjatud töösuhetega, mida petlikult nimetatakse praktikalepinguteks. See omakorda tähendab,

et jätkuvalt on probleeme sellega, et praktikantidele, kes on tegelikult töötajad, ei ole tagatud

piisav tööõiguslik ja sotsiaalne kaitse. Komisjoni koostatud mõjuhinnangu kohaselt on endiselt

25

2014. a soovituse rakendamiseks liikmesriikides veel palju arenguruumi. Seega on näha, et

liikmesriigid ei suuda üksi tegutsedes piisavalt saavutada eelnõude eesmärke ning ELi eelnõu

aitaks praktikate osas püsivaid probleeme koordineeritult ja ühtlaselt lahendada.

ELi ülese regulatsiooniga kõikidele liikmesriikidele ühtsete eeskirjade kehtestamine aitaks

parandada vabal turul ja aktiivse tööturupoliitika raames pakutava praktika kvaliteeti,

kasutamist ja juurdepääsu praktikale ning samuti tooks kaasa parema tööõigusliku kaitse

praktikantidele EL-is. Seejuures on formaalhariduses, sh kutseõppe valdkonnas (ELTL artikkel

165 ja 166 alusel) keelatud meetmed liikmesriikide õigusnormide ühtlustamiseks, mistõttu on

formaalhariduses, sh kutseõppes praktikate ühtlustamiseks EL tasandil võimalik sekkuda vaid

soovitusega. Seeläbi paraneks praktikasüsteemide läbipaistvus ja samuti aitaks

praktikasüsteemide ühtlustamine kaasa praktikantide piiriülesele liikuvusele ELis, mis

omakorda omab positiivset mõju ühtsele siseturule. Võimalus sooritada praktikat teises riigis

ja omandada seeläbi erinevaid erialaseid oskusi ja kogemust avardab omakorda edaspidi

praktikandi, õpilase ja üliõpilase tööalaseid väljakutseid. Seega kasvab tulevaste töötajate

oskuste kvaliteet, mis omakorda aitab kaasa ettevõtete konkurentsivõime toetamisele ja ühtsele

siseturule ning sotsiaalse kaasatuse edendamisele.

Eeltoodut saab kõige paremini saavutada ELi tasandil praktikate regulatsiooni ühtlustades.

Direktiivi eelnõu puhul on tegu minimaalselt ühtlustavate reeglitega, mis tähendab, et iga riik

võib kehtestada praktikantide suhtes veelgi soodsamaid sätteid, võttes arvesse oma riigi

eripärasid, mis võivad erinevatele praktikaliikidele olla omased.

· Kas Euroopa Komisjoni järeldused, et EL asja eesmärgid on paremini saavutatavad EL

tasandil, põhinevad üldtunnustatud kvalitatiivsetel või võimaluse korral kvantitatiivsetel

kriteeriumidel (nt kas Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu aluseks olnud uuringud on piisavalt

esinduslikud, et nende põhjal on olnud võimalik teha poliitikavalikuid)?

Subsidiaarsuse põhimõtte järgimise hindamiseks on oluline analüüsida, kas komisjoni tehtud

järeldused, et direktiivi ja soovituse eelnõude eesmärgid on paremini saavutatavad ELi tasandil,

põhinevad üldtunnustatud kvalitatiivsetel või kvantitatiivsetel kriteeriumitel (nt kas eelnõude

mõjuhinnangu aluseks olnud uuringud on piisavalt esinduslikud, et nende põhjal on olnud

võimalik teha poliitikavalikud). Komisjon on ELTL artikkel 154 alusel läbi viinud

kaheetapilise konsultatsiooni Euroopa sotsiaalpartneritega. Esimeses etapis küsiti nende

seisukohti ELi tegevuse vajaduse ja võimaliku suuna kohta väljakutsetega tegelemiseks, teises

etapis konsulteeriti nendega ELi tegevuse võimaliku sisu üle.

Samuti viidi läbi mitmeid konsultatsioone sidusrühmadega, tehti küsitlusi Eurobaromeetri

uuringu alusel, tehti eraldi uuring, mis oli suunatud väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele

(edaspidi VKEd). Lisaks viidi läbi 2014. aasta soovituse avalik arutelu, mis hõlmas ka

konsultatsioone erinevate partneritega (haridus-, koolitus- ja tööhõivepoliitika eest vastutavad

riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused, sotsiaal- ja majanduspartnerid, hariduse ja koolituse

pakkujad, tööturuküsimustega tegelevad akadeemilised eksperdid, noori esindavad

organisatsioonid, noored praktikandid, aga ka muud asjaomased sidusrühmad Euroopa,

riiklikul ja piirkondlikul tasandil). Seega on enne eelnõude koostamist toimunud uuringud,

konsultatsioonid ja kaasamine olnud esinduslikud.

26

3.3. Proportsionaalsus

3.3.1 Direktiivi proportsionaalsus

Direktiivi eelnõuga nähakse ette miinimumnõuded, millega tagatakse, et sekkumise ulatus on

eelnõu eesmärkide saavutamiseks minimaalne. See tähendab, et liikmesriigid, kes on direktiivi

eelnõust sätestatust soodsamad sätted juba kehtestanud, ei pea neid muutma ega vähendama.

Liikmesriigid võivad minna ka sätestatud miinimumnõuetest kaugemale. Käesoleva

ettepanekuga seotud kulud on mõistlikud ja põhjendatud, võttes arvesse eesmärki tagada

paremini praktikantide töötingimuste täitmine.

Proportsionaalsuse põhimõtet järgitakse kindlaksmääratud probleemide ulatust ja laadi arvesse

võttes. Näiteks peavad tööandjad andma ametiasutustele teavet praktika kohta üksnes siis, kui

seda nõutakse. Direktiivi eelnõule lisatud mõjuhinnangus kaaluti ja võrreldi poliitikavariante,

pidades silmas nende proportsionaalsust lähtestsenaariumiga. Eelistatud variant annab

liikmesriikidele võimaluse otsustada, millist sekkumismeetodit ja -viisi eesmärkide

saavutamiseks tuleks kasutada. Seega ei lähe eelnõu kaugemale sellest, mis on vajalik kindlaks

määratud probleemide lahendamiseks ja konkreetsete eesmärkide saavutamiseks.

3.3.2 Soovituse proportsionaalsus

Soovituse eelnõuga ettenähtud meetmed on taotletavate eesmärkidega valdavalt

proportsionaalsed. Ettepanek toetab eri riikides praktika suhtes algatatud reforme ja täiendab

liikmesriikide poolt tehtavaid jõupingutusi Euroopa poolaasta majanduse juhtimise raamistiku

kontekstis. See hõlmab liikmesriikide erinevaid majandus-, finants- ja sotsiaalseid olukordi

ning mitmekesiseid tööturutingimusi arvesse võtvat diferentseeritud lähenemisviisi.

Soovituse eelnõu põhineb kehtival ELi õigusel ja on valdavalt kooskõlas ELi meetmete jaoks

sobivate vahenditega tööhõive, hariduse ja koolituse valdkonnas. Ehkki soovitus ei ole

kohustusliku iseloomuga, peab see paremini arvestama erinevate praktikaliikide eripäraga ja

jätma riikidele rohkem paindlikkust praktika korralduse ja tingimuste üle otsustamisel. Näiteks

formaalhariduse ja -koolituse õppekavasse kuuluva praktika puhul ei ole õpilasele ja

üliõpilasele töötasu maksmise ning juhendaja ja mentori määramisega seotud soovitused

sellises ulatuses, nagu nad on soovituses sõnastatud, asjakohased. Samuti ei ole

formaalhariduse vaatest taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud soovitused, millega

nähakse ette soovituse elluviimise rakenduskava koostamine ja praktikalepingute detailne

reguleerimine, sh praktikalepingus sotsiaalkaitsega seotud üksikasjade kindlaks määramine.

Soovituse rakendamisega käesoleval kujul kasvaks riigi, õppeasutuste ja praktikapakkujate

halduskoormus ning õpilaste ja üliõpilaste jaoks võivad praktikavõimalused väheneda.

4. Mõjude analüüsi kokkuvõte

27

Eelnõude pakett koosneb direktiivist ja nõukogu täiendatud soovitusest, mille eesmärk on

parandada praktikate kasutamist, kvaliteeti ning kättesaadavust Euroopa Liidus selliselt, et

praktikad pakuksid praktikantidele tõelist õppimis- ja töökogemust ning et praktika võimaldaks

edukat üleminekut õppimiselt tööle ning ühelt töökohalt teisele töökohale.

Komisjon on märkinud, et hetkel pakutavad praktikad on tihti halva kvaliteediga, kuna esineb

ebavõrdset ligipääsu praktikavõimalustele (nt haavatavatesse gruppidesse kuuluvate inimeste

puhul) ning varjatud töösuhteid, kus praktikante kasutatakse tegelikkuses tavalise töötajana.

Lisaks on probleemiks ebaõiglane tasustamine võrreldes samaväärset tööd tegevate

töölepinguliste töötajatega.

Eestis on õiguslikult reguleeritud Töötukassa poolt tööturuteenusena pakutav tööpraktika ning

kutsehariduse ja kõrghariduse valdkonna praktika. Töötukassa tööpraktika teenusel osales

2023. aastal 1687 inimest. Kutseõppes osaleb praktikal igal aastal hinnanguliselt ca 12 500

õpilast, kõrghariduses ca 5000 üliõpilast. Lisaks toimib Eestis vabaturu praktika, mille kohta

andmeid ei koguta. Kuna eelnõude pakett koosneb direktiivist ja nõukogu ajakohastatud

soovitusest ning seetõttu mõjutab vabaturu praktikat ning õiguslikult reguleeritud praktikat

erinevalt, on neid järgnevalt ka eraldi hinnatud.

Direktiivi eelnõu mõjude analüüs

Komisjoni hinnangul nähakse ühe probleemina just vabaturu praktikat ehk neid olukordi,

kus inimesed soovivad käia erinevatel eesmärkidel praktikal, kuid praktikalepingute taga võib

olla tegemist varjatud töösuhetega, kus inimesega küll sõlmitakse praktikaleping, kuid

tegelikkuses on olemas kõik töösuhtele iseloomulikud tunnused. Problemaatilisena nähakse ka

turismi- ja toitlustussektorit ning pikaajalisi praktikalepinguid, kus on töösuhte varjamine

kõige tõenäolisem. Eestis ei koguta vabaturu praktikate kohta andmeid ning seetõttu puudub

ülevaade sellest, kui palju on Eestis praktikante ning kas nad saavad tasu või mitte. Vaadates

praktikapakkumiste kuulutusi töökuulutuste portaalides, on näha, et Eestis pakutakse nii

tasustatud kui ka tasuta praktikakohti. Üldjuhul on avaliku sektori asutustes praktikad

tasustamata ning tasulisi praktikakohti pakutakse pigem erasektoris. Samuti on Eestis praktikad

pigem lühiajalised, kuid leidub ka praktikakuulutusi, kus pakutakse nt üks aasta kestvat

praktikat. Kuigi ei ole teada, et Eestis oleks hetkel suuri probleeme pikaajaliste või töösuhte

varjamiseks vormistatud praktikatega, siis see ei tähenda, et neid ei oleks või tulevikus ei

tekiks.

Vabaturu praktikate puhul mõjutaks direktiivi eelnõu kohaldumine peamiselt praktikante, kes

soovivad mõnes ettevõttes või asutuses oma oskusi ja teadmisi arendada. Kõnealuse direktiivi

eelnõuga tuleks praktikantidele kohaldada kõiki ELi õigusaktide alusel töötajatele antud

õigusi. Direktiivi eelnõu annaks praktikantidele sotsiaalset kasu, vähendades probleemset ja

halva kvaliteediga praktikat võrdse kohtlemise, õiglasema tasustamise ja piisava sotsiaalkaitse

tagamise kaudu ning parandaks juurdepääsu praktikale, eelkõige haavatavas olukorras olevate

inimeste, sealhulgas puuetega inimeste, maapiirkondades, äärealadel ja äärepoolseimates

piirkondades elavate, ebasoodsa sotsiaal-majandusliku ja/või rändetaustaga inimeste, roma

kogukonna liikmete ning madalama haridustasemega inimeste jaoks. Samas võib tekkida

28

olukord, kus direktiivi eelnõu detailsuse tõttu hoopis kvaliteetsete praktikakohtade pakkumine

tööandjate poolt väheneb ja seega on sobiva praktikakoha leidmine hoopis keerulisem.

Praktikapakkujatele peaks direktiiv eelnõu pikemas perspektiivis tooma majanduslikku kasu,

näiteks õiglasem turukonkurents, tootlikkuse ja konkurentsivõime kasv tänu oskuslikumale ja

mitmekesisemale tööjõule ning töötajate otsimise, nende oskuste vajadustega vastavusse

viimise ja töölevõtmisega seotud kulude vähenemine. Tööandjate puhul on Euroopas hetkel

probleemina välja toodud just ebaaus konkurents, mis tekib varjatud töösuhetega. Kui

praktikandile ei tagata tööõiguslikke tagatisi, saab tööandja selle pealt oma kulusid kokku hoida

ja see tekitab ebaausa olukorra võrreldes ausate ettevõtjatega, kes vormistavad töösuhted

korrektselt ja kannavad oluliselt suuremaid tööjõukulusid. See kõik avaldab omakorda mõju

inimeste elujärjele ning majanduse arengule tervikuna. Samas kaasnevad praktikapakkujatele

direktiivi eelnõuga ka kulutused ja halduskoormuse kasv. Eelduslikult kasvavad

praktikapakkujatel tööjõukulud, kohandamiskulud ning haldus- või kohtumenetlustest

tulenevad võimalikud kulud. Halduskoormus kasvaks erinevate kohalduvate kohustustega,

mida siiani praktikakoha pakkumisega kaasnenud ei ole. Praktikapakkujatel tuleb tagada, et

töötingimuste, sealhulgas töötasu, osas ei kohelda praktikante vähem soodsalt kui sama asutuse

võrreldavaid töötajaid, kes on tavapärases töösuhtes. Lisaks tekib praktikapakkujale kohustus

teha pädevate ametiasutustega hindamise läbiviimisel koostööd ja seejuures jagada vajadusel

praktikalepingutega seonduvat informatsiooni. Seega on oht, et paketi detailsusest tingitud

liigne halduskoormus võib tekitada olukorra, kus praktikakohtade pakkumine hoopis väheneb

ja paketi eesmärk ei täitu.

Soovituse eelnõu mõjude analüüs

Eelnõude paketti kuuluv soovituse eelnõu mõjutab formaalhariduses õppetöö raames

pakutavat praktikat, mis on täna Eestis reguleeritud erinevates valdkondlikes õigusaktides7.

Praktika on kohustuslik osa kutseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe õppekavadest. Samuti

saavad üliõpilased kõrghariduses praktikat sooritada kas valik- või vabaainena.

Formaalhariduses on praktikale õppekavast tulenevalt seatud kindlad eesmärgid ja nõuded, sh

praktikalepingu sõlmimise ja juhendamise tagamise kohustus8.

Praktika ajal säilivad õpilastel ja üliõpilastel kõik õppimisega seotud sotsiaalsed garantiid (nt

makstakse õppetoetusi, kutseõppe õpilastele makstakse praktika ajal koolilõuna toetust ja

hüvitatakse sõidukulud praktikakohta). Seega, soovituse eelnõul ei ole olulist lisaväärtust

õppekava osaks oleva praktika kvaliteedi parandamisele, sest juba täna kehtivad

tasemehariduse kvaliteedinõuded ka praktikale ning kvaliteedihindamine kutse- ja

kõrghariduses hindab ka praktika korraldust. Küll aga võib käesoleval kujul soovituse

rakendamine negatiivselt mõjutada õppeasutusi, praktikapakkujaid ja seeläbi ka õpilasi ning

üliõpilasi.

7 Kutsehariduses on praktikale esitatavad nõuded reguleeritud määruses praktika korraldamise ning läbiviimise tingimused ja kord: https://www.riigiteataja.ee/akt/113092013006 ja määruses töökohapõhise õppe rakendamise kord: https://www.riigiteataja.ee/akt/119062019004?leiaKehtiv; kõrghariduses on praktikale esitatavad nõuded reguleeritud kõrgharidusstandardis: https://www.riigiteataja.ee/akt/107102022005?leiaKehtiv. 8 Haridus- ja teadusministri 12.09.2013. a määrus nr 32 „Praktika korraldamise ning läbiviimise tingimused ja kord“

29

Soovituse eelnõu näeb ette, et liikmesriigid peavad tagama, et praktikantidele makstakse õiglast

tasu. Täna on formaalhariduses praktika eest töötasu maksmine reguleeritud üksnes

kutsehariduse töökohapõhises õppevormis. Kutsehariduse koolipõhises õppevormis ja

kõrghariduses töötasu maksmise nõuet ei ole. Samuti ei kompenseerita praktikapakkujatele

teisi praktikaga seotud kulusid (nt juhendamine, töövahendid jms). Praktika on õppija jaoks

eelkõige osa õppeprotsessist ja õppija tehtav töö ei pruugi katta praktikapakkuja kulusid tema

juhendamisele.

Samuti näeb soovituse eelnõu ette, et liikmesriigid peavad koos komisjoniga koguma

praktikaga seotud andmeid. Samas puudub info võimaliku andmekoosseisu, andmete kogumise

eesmärgi ja andmekogumisest saadava kasu või lisaväärtuse kohta. Kuna riik ei kogu täna

formaalhariduses õppetöö raames toimuva praktika kohta andmeid, sh puudub täna ka vastav

vajadus, siis suurendab andmete kogumine nii riigi (andmete keskne kogumine, töötlemine ja

analüüsimine) kui praktikapakkujate ja õppeasutuste (andmete kogumine ja edastamine)

halduskoormust ja administratiivkulusid. Sealjuures eeldab keskne andmete koondamine nii

infotehnoloogilisi arendustöid kui andmete koondajate ja edastajate teavitamise ja

koolitamisega seotud kulusid.

Eelpool väljatoodust tulenevalt võib öelda, et soovituse rakendamisega käesoleval kujul

kasvaks erinevate formaalhariduse praktikaga seotud osapoolte (Haridus- ja

Teadusministeerium, õppeasutused, praktikapakkujad) halduskoormus ja kulu. Samuti

kasvaksid oluliselt ootused praktikapakkujatele (seoses soovitusega tagada praktika tegijale

õiglane tasu). Selliste ootuste seadmine vähendab tööandjate motivatsiooni õppijatele

praktikakohti pakkuda, mis kokkuvõttes võib tähendada, et ligipääs kvaliteetsele praktikale

õppeprotsessis halveneb. Praktikapakkujatele täiendavate kohustuste kehtestamise mõju on

ulatuslik, kuna puudutaks kõiki õppijatele praktikavõimalusi pakkuvaid ettevõtteid ja asutusi,

kellest osa tõenäoliselt loobuks edaspidi õppijatele praktikavõimaluste pakkumisest. See

omakorda mõjutab negatiivselt ka kõiki kutseõppeasutusi ja kõrgkoole ning nende õppijaid.

Samuti mõjutab soovituse eelnõu Töötukassa poolt registreeritud töötutele ja muudele isikutele

tööturuteenusena pakutavat tööpraktikat. Tööpraktika on Eesti õiguses reguleeritud

selliselt, et soovituse eelnõu sellele suurt mõju ei avalda. Kuigi praktikantidega ei sõlmita

töölepinguid, on nad kaitstud töötukassa poolt tööandjaga sõlmitud halduslepinguga tagatud

õigustega, mis on võrdväärsed töölepingu alusel töötavate inimeste õigustega. Samuti on

tööandja kohustatud töötukassale esitama praktikandi osavõtulehe ja praktikapäeviku, mistõttu

märkimisväärset lisanduvat halduskulu andmete kogumiseks paketi jõustumisel ei kohalduks.

Teenusega on tagatud ka juhendamistasu tööandjale ja stipendium praktikal osalejale. Kuna

töötukassa pakub registreeritud töötutele ka teisi teenuseid ja toetusi, võib antud tööpraktika

tingimusi pidada praktikandi vaates õiglasteks.

Soovituse eelnõu mõju avalduks vähesel määral ka vabaturu praktikate pakkujatele ehk

tööandjatele. Praktikapakkujatel kasvaks halduskoormus erinevate kohalduvate

lisakohustustega, mida direktiivis sätestatud ei ole. Näiteks tuleb tööandjatel tagada, et

praktikaid korraldatakse vastavalt kirjalikule lepingule, millega on sätestatud vajalikud õppe-

ja koolituskomponendid. Lisaks on paketis välja toodud erinevaid kohustusi praktikandile

juhendaja ja mentori määramise, praktika pikkuse, praktika nõuetekohase tunnustamise,

30

läbipaistvusnõuete, kaasavate praktikate ning piiriüleste praktikate tagamise kohta. Seega

suureneks soovituse eelnõu kohaldumisega oht, et praktikakohtade pakkumine hoopis väheneb

ja paketi eesmärk ei täitu.

Kokkuvõtlik hinnang

Eelneva põhjal saab järeldada, et eelnõude paketi kohaldumine tooks kaasa kulutusi ja

halduskoormuse tõusu riigile. Liikmesriigid peavad tagama, et praktikantidele kohaldatavad

tasustamisreeglid ja töötingimused ei oleks vähem soosivad võrreldes samas ettevõttes või

asutuses tavapärase töölepingu alusel töötavate isikutega. Selleks peavad liikmesriigid võtma

kasutusele efektiivsed meetmed, et tagada kõigi asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide täielik

kohaldamine ja jõustamine. Sealhulgas näiteks tagama, et informatsioon praktikantide õiguste

kohta on avalikult kättesaadav; looma efektiivse kontrollimehhanismi, mille kaudu pädevad

asutused saavad jõustada praktikantidele asjakohast tööõigust; tagama ressursid ning pädevuse

määramaks tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi ning looma pädevatele

asutustele võimekuse teostada järelevalvet tööandjate üle, kes direktiivi ei järgi. Liikmesriigid

peavad looma ka vajalikud meetmed kaitsmaks praktikante ja nende esindajaid ebavõrdse

kohtlemise eest tööandja poolt. Samas peaks riigieelarve ja haldusasutused saama kasu maksu-

ja sotsiaalkindlustustulude kasvust ning sotsiaalkaitse ja töötute aktiveerimisega seotud kulude

vähenemisest.

Kokkuvõttes võib eelnõude paketi mõju riigile pidada parimal juhul neutraalseks, kuid

eelduslikult pigem negatiivseks, kuna see küll loob võimaluse sõlmida praktikantidega

õiguspäraseid ja reguleeritud töötingimustega praktikalepinguid ning loob praktikapakkujatele

õiglasema turukonkurentsi, kuid samas võib tekitada olukorra, kus kvaliteetsete

praktikakohtade pakkumine väheneb. Eelnõude pakett aitab praktikantidele tuua sotsiaalset

kasu, vähendades probleemseid ja ebakvaliteetseid praktikaid võrdse kohtlemise, õiglasema

tasu ja sotsiaalsete tagatiste kaudu ning parandades juurdepääsu praktikale, eelkõige

haavatavas olukorras olevate inimeste jaoks. Samas haridussüsteemi vaatest ei ole soovitusel

olulist lisandväärtust, vaid kvaliteetsed praktikavõimalused võivad hoopis väheneda, mis

halvendab omakorda ka õppe kvaliteeti. Kuigi Eestis ei ole hetkel teadaolevalt probleeme

praktikalepingute väärkasutusega, ei tähenda see, et need ka tegelikkuses puuduvad või

tulevikus ei tekiks ning seega on ühtse põhimõtete ja meetmete raamistiku loomine oluline.

Samas on pakett üsna detailne ja ei jäta liikmesriikidele piisavalt paindlikkust, mis võib hoopis

viia eesmärgist vastupidise tulemuseni ehk praktikate pakkumine Eestis väheneb.

5. Valitsuse seisukohad ja nende põhjendused

Alljärgnevalt on esmalt käsitletud valitsuse seisukohti, mis puudutavad nii direktiivi kui ka

soovituse eelnõud (p 5.1), seejärel ainult direktiivi eelnõud puudutavaid seisukohti (p 5.2) ning

viimaks ainult soovituse eelnõud puudutavaid seisukohti (p 5.3).

5.1. Valitsuse seisukohad ja nende põhjendused direktiivi ja soovituse eelnõude kohta

31

5.1.1. Toetame direktiivi ja soovituse eelnõu üldist eesmärki parandada praktikakohtade

kvaliteeti ning juurdepääsu praktikatele. (direktiivi eelnõu artikkel 1, soovituse eelnõu punkt

1)

Direktiivi eelnõu artiklis 1 on sätestatud, et direktiiviga kehtestatakse ühine põhimõtete ja

meetmete raamistik, et parandada praktikantide töötingimusi, tagada nende täitmine ning

võidelda olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid esitatakse praktikana. Soovituse eelnõu

punkti 1 kohaselt on soovituse eesmärgiks parandada praktika kvaliteeti, eelkõige seoses õppe-

ja koolitussisu ning töötingimustega, et hõlbustada tööleminekut nendel, kes on äsja hariduse

omandanud, töötuks jäänud või tööturult eemal olnud.

Komisjoni hinnangul on hetkel pakutavate praktikate kvaliteet tihtipeale kehv, esineb

ebavõrdset ligipääsu praktikavõimalustele (nt puuetega inimeste ja muude haavatavatesse

inimgruppidesse kuuluvate inimeste puhul) ning leiab aset praktikate problemaatiline

kasutamine praktikale võtjate poolt (eelkõige, kui praktikanti kasutatakse tegelikkuses tavalise

töötajana ning tegemist on sisuliselt varjatud töösuhtega, kuid ka siis, kui praktikanti

kasutatakse küll praktika eesmärgil, kuid esineb muid seaduserikkumisi). Ühe probleemina on

komisjon välja toonud, et näiteks ei maksta praktikantidele praktika eest tasu.

Komisjoni hinnangul ei maksutud 2019. aasta andmete kohaselt ELis tervikuna tasu ligi

pooltelepraktikantidest. Kuna vabaturu praktika, kus inimesed käivad praktikal vabatahtlikult

(mitte formaalhariduse õppekava raames või Töötukassa poolt pakutaval tööpraktikal) kohta

andmeid ei koguta, siis puudub ka ülevaade sellest, kui palju on Eestis praktikante ning kas nad

saavad tasu või mitte. Eelkõige esineb varjatud töösuhete probleem pikaajaliste praktikate

puhul, mis kestavad üle kuue kuu. Ka Eestis leidub praktikakuulutusi, kus pakutakse nt üks

aasta kestvat praktikat. Ka Eesti Üliõpilaskondade Liit oma arvamuses möönnud, et ka Eestis

esineb praktikalepingutega varjatud töösuhteid, väites, et paljud ettevõtjad kasutavad

praktikakoha loomisel võimalust saada endale töötaja, kellele tasu maksma ei pea.

Probleem varjatud töösuhetega seisneb selles, et sellisel juhul ei tagata inimesele tööõiguslikke

tagatisi (nt tasu, puhkus jne) ning seeläbi hoiavad tööandjad oma kulusid kokku. Selline

tegevus tekitab ebaausa konkurentsi, kuna ausad ettevõtjad, kes vormistavad töösuhted

korrektselt, kannavad oluliselt suuremaid tööjõukulusid, sh maksavad rohkem makse, kui

tööandjad, kes kasutavad pettusega praktikat töölepingute asemel. See kõik avaldab omakorda

mõju inimeste elujärjele ning majanduse arengule tervikuna.

Ehkki hetkel ei ole teada, et Eestis oleks suuri probleeme pikaajaliste praktikate ning

praktikatega, mis vormistatakse töösuhte varjamiseks, siis see ei tähenda, et neid ei oleks või

tulevikus ei tekiks. Seetõttu toetame ka eelnõude üldist eesmärki parandada praktikakohtade

kvaliteeti ning võidelda selliste töösuhete vastu, mida varjatakse praktikalepingutega. Samuti

toetame eesmärki parandada juurdepääsu praktikatele.

5.1.2. Leiame, et direktiivi ja soovituse eelnõudes praktikapakkujatele kehtestatavad

nõuded lepingute sõlmimisega seonduvalt, tasu maksmise kohustuse, praktikakoha

kuulutuse, mentori määramise osas ja nende nõuete liigne üksikasjalikkus ei tohi

praktikapakkujatele ja teistele praktika osapooltele kaasa tuua sellist halduskoormust,

mis põhjustaks praktikakohtade vähenemist. Liikmesriikidele peab jääma paindlikkus

32

praktikandile tasu maksmise kohustuse kehtestamise osas. (direktiivi eelnõu artikkel 3,

artikkel 5 lõige 3 punkt b; soovituse eelnõu punktid 4, 6, 8, 9, 18)

Direktiivi ja soovituse eelnõudes nähakse ette küllaltki detailne praktikasuhete regulatsioon,

mis ei arvesta erinevate praktikaliikide eripäradega ja toob omakorda praktikale võtjatele, kuid

ka teistele praktika osapooltele (nt õppeasutustele, Töötukassale) kaasa täiendavat

halduskoormust ja võib viia praktikakohtade vähenemiseni.

Direktiivi eelnõus ja soovituse eelnõus sätestatud detailsed lepingud ja tasu maksmise kohustus

Direktiivi ja soovituse eelnõudega kaasneb praktikapakkujatele üldine kohustus kohaldada

praktikandile töölepingulisi tingimusi, sealhulgas maksta tasu. Direktiivi eelnõust tuleb

kohustus tagada, et töötingimuste, sealhulgas töötasu osas ei kohelda praktikante vähem

soodsalt kui sama asutuse võrreldavaid töötajaid, kes on tavapärases töösuhtes, välja arvatud

juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused, nagu erinevad ülesanded,

väiksemad kohustused ja töö intensiivsus või õppe- ja koolituskomponendi osakaal (direktiivi

artikkel 3). Teisisõnu tuleneb siit sättest, et tööandjad peavad võimaldama praktikantidele

samasugused töötingimused nagu töötajatele ja maksma neile ka töötasu. Seejuures ei ole selge,

mil määral sättes kirjeldatud objektiivsed põhjused tegelikkuses lubavad erinevat kohtlemist.

Soovitusega nähakse õppe- ja töötingimustega seonduvalt ette, et liikmesriik peab tagama

praktikantidele õiglase töötasu maksmise, võttes arvesse selliseid elemente nagu praktikandi

ülesanded ja kohustused, praktikandi töö intensiivsus ning õppe- ja koolituskomponendi

osakaal (soovituse eelnõu punkt 6). Põhjus, miks komisjon peab vajalikuks tasu maksmist

praktikandile, seisneb selles, et praktika oleks kõikidele kättesaadav. Soovituse

põhjenduspunktis 22 on selgitatud, et võrdse juurdepääsu saamisel praktikavõimalustele on

sageli takistuseks ebaõiglane töötasu ja piisava sotsiaalkaitse puudumine. Alternatiivse

sissetulekuallika puudumisel kalduvad haavatavas olukorras olevad rühmad vältima praktikal

osalemist, eelkõige juhul, kui tasu on väike või puudub, või kui praktikaga kaasnevad lisakulud,

näiteks toimub see mõnes muus piirkonnas või riigis. Näiteks võib tasustamata praktika

osutuda keeruliseks inimesele, kes elab maapiirkonnas, aga sooviks praktikat sooritada

Tallinnas, kus ta peab praktikaperioodiks üürima elukoha ning selle eest maksma üüri. Eesti

Üliõpilaskondade Liit on välja toonud, et nende hinnangul peab praktika olema tasustatud, sest

paljud ettevõtjad kasutavad praktikakoha loomisel võimalust saada endale töötaja, kellele tasu

maksma ei pea. Sellisel juhul tuleks aga inimesega sõlmida hoopis tööleping ja maksta talle

töötasu töötamise eest. Ka Eesti Ametiühingute Keskliit on arvamusel, et praktikandi poolt

praktika ajal tehtav töö peab olema vastavalt tasustatud – ka siin märgime ära, et praktikandi

puhul saame rääkida ikkagi praktiseerimisest, mitte töötamisest, mistõttu, kui tegemist on

töötamisega, tuleb sõlmida tööleping ja maksta selle alusel töötasu.

Leiame, et eelnõus tuleks vastav soovitus paindlikumalt sõnastada, sest käesoleval kujul

kaasneb sellega ootus praktikapakkujatele, mida kõik praktikapakkujad ei ole valmis täitma

Formaalhariduses on praktika eest töötasu maksmine reguleeritud kutsehariduse

töökohapõhises õppevormis (haridus- ja teadusministri 20.12.2013. a määrus nr 39

“Töökohapõhise õppe rakendamise kord” § 6). Kutsehariduse koolipõhises õppevormis ja

kõrghariduses toimuva praktika puhul töötasu maksmise nõuet praegu ei ole. Ettevõtted võivad

õppurile tasu maksta ja kohati seda ka tehakse, aga kohustust ei ole. Kõikidele praktikaliikidele

33

ei ole asjakohane seada tasu maksmise kohustust (sh kõikidele formaalhariduse valdkonna

praktikatele), kuna see piiraks õppurite võimalusi praktikakoha leidmisel. Seetõttu peaks

liikmesriigile jääma suurem paindlikkus selles, mis puudutab praktikandile ning õppurile, kes

sooritab praktikat, tasu maksmise kohustust.

Ehkki peame õigeks seda, et praktika oleks kättesaadav kõigile soovijatele, sh n-ö

haavatavatele gruppidele, siis tuleb ühtlasi arvestada ka sellega, et kui praktikandile tasu

maksmine muutub kohustuslikuks, siis võib see kaasa tuua olulises ulatuses praktikakohtade

vähenemise, sh kättesaadavuse languse eelnimetatud gruppidele, sest asutused ja ettevõtjad ei

soovi sellist lisakulu kanda.

Lisaks on soovituse eelnõu punktis 4 antud väga detailne loetelu tingimustest, mis peaksid

praktikalepingutes sisalduma: seal peavad sisalduma kõik töösuhte olulised komponendid (nt

poolte andmed, töö tegemise koht, tasustavate puhkusepäevade arv, tasu jms), õppe- ja

koolituskomponent ning selle eesmärgid, töötingimused, täidetavad ülesanded, mentorluse,

juhendamise ja hindamise kord, sotsiaalkaitsega seotud üksikasjad, sealhulgas haigus- ja

ravikindlustus ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral pakutav kaitse, lepinguosaliste

õigused ja kohustused kooskõlas kohaldatava liidu ja siseriikliku õigusega,

kollektiivlepingutest ja tavadest ning, kui see on asjakohane, nõuded, mida praktikapakkuja

kohaldab konfidentsiaalsuse ja intellektuaalomandi õiguste omamise suhtes. Selline

teavitamiskohustus on siin isegi suurem, kui see on töölepingulise töötaja puhul, kelle

lepingusse ei ole vaja kirja panna näiteks detaile sotsiaalkaitsest, haigus- ja ravikindlustusest,

tööõnnetuse ja kutsehaiguse kaitsest jms. Niivõrd detailsete tingimuste kehtestamine selle

kohta, mis peab sisalduma praktikalepingutes, on ülemäärane reguleerimine ja praktikale

võtjatele koormav, mistõttu võib see samuti viia olukorrani, kus asutused ja ettevõtjad, eriti

VKEd, ei soovi enam praktikante võtta ning praktikakohtade arv väheneb. Sama murekohta on

väljendanud mitmed huvigrupid (nt Eesti Juristide Liit ja EVEA). Samuti lisavad detailsete

praktikalepingute koostamise reeglid halduskoormust ka teistele praktika osapooltele, näiteks

õppeasutustele ja Töötukassale.

Direktiivi eelnõu ja soovituse eelnõu nõuded praktikakoha kuulutustele

Direktiivi artikkel 5 lõike 3 punktis b reguleeritakse seda, mida peavad praktikapakkujad

lisama praktikakoha kuulutustele ja reklaamidele. Sätte kohaselt peavad tööandjad

praktikakoha kuulutustele ja reklaamidele lisama teabe eeldatavate ülesannete ja töötingimuste,

sealhulgas töötasu, sotsiaalkaitse ning õppe- ja koolituselementide kohta. Direktiivi

põhjenduspunktis 30 on selgitatud, et selleks, et täita oma kohustust lisada praktikakoha

kuulutustele ja reklaamidele teave eeldatavate ülesannete, töötingimuste, sealhulgas töötasu,

sotsiaalkaitse ning õppe- ja koolituselementide kohta, võiksid tööandjad lisada lingi asjaomast

teavet sisaldavale veebisaidile.

Ka soovituse punkti 18 kohaselt tuleb tagada, et praktikapakkujad lisaksid oma

praktikakohtade kuulutustele ja reklaamidele teabe praktikatingimuste kohta, eelkõige seoses

tasu, töötingimuste, sotsiaalkaitse, sealhulgas tervise- ja õnnetusjuhtumikindlustuse,

eeldatavate ülesannete ning õppe- ja koolituskomponendiga.

34

Leiame, et niivõrd detailne ettekirjutus, mida peavad praktikapakkujad oma praktikakohtade

kuulutustes ja reklaamides märkima, võib osutuda ülemäära koormavaks praktikapakkujatele.

Seda ka juhul kui kuulutusel võib olla link asjakohasele infole. Sättest ei ole ka üheselt

mõistetav, et kui detailselt tuleb need tingimused kuulutustes ja reklaamides või veebilehel

lahti kirjutada.

Soovituse eelnõus mentori määramine

Soovituse eelnõus nähakse ette, et praktikapakkujad peaksid määrama juhendaja, kes juhendab

praktikanti talle määratud ülesannete täitmisel, jälgib praktikandi tegevust ning kontrollib ja

hindab tema edusamme (soovituse eelnõu punkt 8). See nõue oli ette nähtud juba 2014. a

soovituses ning on ka mõistlik, arvestades praktikasuhte eesmärki. Murettekitavaks on see, et

lisaks juhendajale tuleb praktikapakkujatel soovituse kohaselt määrata ka mentor, kes nõustab

praktikanti ning pakub võimaluse korral õpetust ja tuge, võttes arvesse praktikapakkuja

organisatsioonilisi vajadusi ja suurust (soovituse eelnõu punkt 9). Seejuures on komisjon

selgitanud, et juhendaja ja mentor peavad olema kaks erinevat isikut, kuna nende rollid on

erinevad. Kuna juhendajale lisaks ka mentori määramine toob praktikale pakkujatele, eriti kui

tegemist on VKEdega, kaasa lisakohustusi, sh rahalisi kohustusi, siis on see neile täiendav

halduskoormus.

Kokkuvõtvalt peame oluliseks, et direktiivi ja soovitusega ei loodaks detailseid ja ülemäärast

halduskoormust tekitavaid kohustusi, mis omakorda viiks selleni, et asutused ja ettevõtjad ei

soovi enam praktikante võtta ning praktikakohtade arv väheneb. Praktikakohtade olemasolu on

oluline, et omandada praktilisi ja erialaseid kogemusi ning seeläbi suurendada inimese tööalast

konkurentsivõimet ja hõlbustada üleminekut stabiilsele töökohale. Kuid silmas tuleb pidada,

et praktikantide võtmine praktikale on praktikapakkujate poolt vabatahtlik tegevus, mida tihti

tehakse missioonitundest ning soovist panustada Eesti haridusse, ning seda, et praktikantide

juhendamine on reeglina praktikapakkujatele täiendav lisakoormus nii inimressursi kui

finantsressursi osas. Seetõttu ei tohi ka praktikasuhete liiga detailne reguleerimine viia

olukorrani, kus asutused ja ettevõtjad ei soovi enam praktikante võtta, sest sellega kaasnev

halduskoormus ületab olulisel määral seda kasu, mis nemad sellest saavad.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on oma arvamuses välja toonud, et praktika pakkumine on niigi

ettevõttele lisatöö ja koormus, mis võetakse, et panustada noorte haridusse ja anda neile

võimalus enda täiendamiseks. Praktika võimaluste ülereguleerimine võib tingida olukorra, kus

ettevõtted bürokraatia ja nõuete rikkumise hirmu tõttu seda kohustust endale enam võtta ei

soovi. Ka Eesti Tööandjate Keskliit on leidnud, et täna on Eestis praktikakorralduse

probleemiks pigem tööandjate ressursside leidmine, et praktikaid juhendada, ja samuti

õppekavadele vastavate praktiliste ülesannete ja tööandjale vajalike tegevuste ühildamine.

Nende hinnangul kui direktiiviga lisanduks täiendavaid kohustusi tööandjale (nt alampalga

maksmine), muutuks praktikakohtade leidmine veel raskemaks ja direktiiv töötaks sellele

eesmärgile hoopis vastu. Seetõttu peab Tööandjate Keskliit vajalikuks, et eelnõudega ei seataks

tööandjatele juba kehtivast regulatsioonist ulatuslikumaid kohustusi.

5.2. Valitsuse seisukohad ja nende põhjendused direktiivi eelnõu kohta

35

5.2.1. Peame oluliseks, et direktiivi eelnõuga ei võrdsustata praktikante töötajatega.

Leiame, et praktika teostamisele ei peaks kohaldama kõiki töölepingulisele suhtele

iseloomulikke tingimusi, näiteks tasu maksmise kohustust ja puhkuse võimaldamist

praktikandile. (direktiivi eelnõu artikkel 2 punkt b, artikkel 3, artikkel 6 punkt f, artikkel 8)

Direktiivi eelnõu artikli 2 punkti b kohaselt loetakse praktikandiks praktikat tegevat isikut,

kellel on töösuhe liikmesriigis kehtivate õigusaktide, kollektiivlepingute või tavade

tähenduses, võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat. Antud sättest ei ole selge, kuidas

praktikant eristub töölepingulisest töötajast, kui ka praktikandil on tööleping.

Direktiivi eelnõu artiklis 3 sätestatakse mittediskrimineerimise põhimõte, millest tuleneb

liikmesriikidele kohustus tagada, et töötingimuste, sealhulgas töötasu osas ei kohelda

praktikante vähem soodsalt kui sama asutuse võrreldavaid töötajaid, kes on tavapärases

töösuhtes, välja arvatud juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused, nagu

erinevad ülesanded, väiksemad kohustused ja töö intensiivsus või õppe- ja koolituskomponendi

osakaal. Kui praktikante ei tohi töötingimuste, sealhulgas tasu osas kohelda töötajatest

kehvemini, siis teisisõnu see tähendab, et praktikantidele tuleb tagada samad või paremad

töötingimused, sealhulgas töötasu, mis on tagatud võrreldavatele töötajatele. Artiklis 3 on siiski

erandina välja toodud võimalus, et sellist töötajaga võrdset kohtlemist ei pea praktikandile

tagama juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused, nagu erinevad ülesanded,

väiksemad kohustused ja töö intensiivsus või õppe- ja koolituskomponendi osakaal. Samas, ei

ole sättest piisavalt arusaadav, mil määral sellised objektiivsed alused (nt kui suur

õppekomponendi osakaal või kui väiksed kohustused) peavad esinema, et õigustada

praktikandi erinevat kohtlemist töötajast. Samuti ei ole arusaadav, et kui näiteks esineb suur

õppekomponendi osakaal või töö on väheintensiivne, siis kas see võimaldab teatud

töötingimuste (nt töötasu) tagamist ära jätta või tagada väiksemas ulatuses, kui tavapärastele

töötajatele. Näiteks on arusaamatu, kas praktikandile võib maksta töötasu alla töötasu

alammäära, kui tema töö on väikse intensiivsusega ja õppekomponent on suur.

Lisaks sisaldub direktiivi eelnõus veel mitmeid sätteid, mis eelnõu seletuskirja kohaselt aitavad

komisjoni sõnul praktikantidel kaitsta oma õigusi töötajatena. Näiteks võimaldab direktiivi

eelnõu töötajate esindajatel osaleda menetlustes, mille eesmärk on jõustada praktikantide

õigusi (artikkel 8). Samuti luuakse direktiiviga liikmesriikidele kohustus luua praktikantidele

kanalid, mille kaudu saab teatada kuritarvitamistest ja halbadest töötingimustest (artikkel 6

punkt f).

Seega tekitavad antud sätted arusaama, et praktikante soovitakse kohelda töötajatena ja tagada

neile töölepingulised õigused. Eesti hinnangul on praktikasuhe töösuhtest oma olemuselt

erinev. TLS § 1 lõike 1 kohaselt teeb töötaja tööandjale töölepingu alusel tööd, alludes tema

juhtimisele ja kontrollile ning tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Seega on töölepingu

olemuslikuks tunnuseks see, et töötaja annab tööga lepingulises suhtes oma panuse ning selle

eest saab ta tööandjalt vastu töötasu ning muud tööõiguslikud tagatised (nt õigus puhkusele).

Praktikasuhet iseloomustab aga see, et praktikant õpib praktika raames töö tegemist ning

praktikapakkuja omalt poolt juhendab ning õpetab teda, milleks kulub oluline ressurss. Kuna

praktikandi puhul ei ole üldjuhul tegemist inimesega, kes oskaks praktika raames tehtavat tööd

sellisel tasemel ja kvaliteediga, nagu teeb võrreldaval ametikohal töötaja, siis ei ole me ka

36

veendunud, et praktikandile tuleks tagada kõik samad töötingimused nagu on töötajal. Reeglina

on praktikandi tehtav töö vähemintensiivsem ja töökohustused ning oskused väiksemad, kui

töölepingulisel töötajal.

Ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on oma arvamuses välja toonud, et praktikant ei ole

võrdväärne tavatöötajaga ning tema töö efektiivsus ei ole võrreldav kogenud töötaja omaga.

Samuti on nad välja toonud, et kui praktikant töötab võrreldes tavaliste töötajatega väiksemas

ulatuses, siis tekib küsimus, kas ja kui suures ulatuses tuleb praktikandile vastavalt tema

panusele ka tasu maksta. Tööinspektsioon on välja toonud, et ka täna on töösuhte sõlmimisel

just katseaeg mõeldud töö tegemise õppimiseks, kohanemiseks ja töökohale sobivuse

hindamiseks. Nii võib tekkida ka oht, et mõned tööandjad võivad kuritarvitada sellist

praktikalepingut ja direktiivi eesmärk vähendada näilike praktikalepingute sõlmimist jääb

saavutamata.

5.2.2. Leiame, et direktiivi eelnõuga ei peaks pädevatele asutustele kehtestama

täiendavaid ja koormavaid kohustusi praktikasuhete õiguspärasuse kontrolli ja

inspekteerimise osas ning tuleks arvestada liikmesriikides juba olemasoleva kontrolli ja

inspekteerimise praktikaga. (direktiivi eelnõu artikkel 4).

Direktiivi eelnõust tuleneb pädevatele asutustele kohustusi ning peame oluliseks, et need ei

muutuks liiga koormavaks.

Näiteks tuleb direktiivi eelnõu artiklist 4 liikmesriigile kohustus kehtestada tõhusad kontrollid

ja inspekteerimised, mida pädevad asutused teevad selleks, et välja selgitada juhtumid, kus

praktikana esitatud tavapärased töösuhted vähendavad töötajate kaitsetaset, nii et nende

töötingimused on halvemad ja neile makstav tasu madalam kui need, millele asjaomasel

töötajal oleks liidu või siseriiklike õigusaktide, kollektiivlepingute või tavade kohaselt õigus.

Eesti õiguses teostab töösuhete ja töökeskkonna üle järelevalvet Tööinspektsioon ning see

hõlmab ka järelevalvet selle üle, kas lepinguline suhe, mille alusel tööd tehakse, on

tööõiguslikus mõttes õigesti kvalifitseeritud (nt kas tegu on töölepinguga või teenuse osutamise

lepinguga). Seega saab Tööinspektsioon hinnata, kas leping on praktikaleping või tööleping.

Küll aga on ebaselge, mida täpsemalt peetakse tõhusateks kontrollideks ja inspekteerimisteks,

mida artikli 4 kohaselt peavad pädevad asutused tegema hakkama. On vaja rohkem selgust

sellest, et kas direktiivi eelnõust tuleneva kohustuse täitmiseks piisab Tööinspektsiooni

praegustest tegevustest või tuleb luua täiendavaid kontrolli- ja inspekteerimismeetmeid ning

kui palju see kasvatab Tööinspektsiooni halduskoormust ja kulusid.

5.2.3. Direktiivi eelnõus tuleb üheselt mõistetavalt ja õigusselgelt defineerida, kes on

praktikandid direktiivi mõistes ning millistele praktikaliikidele see kohaldub. Eesti ei

toeta formaalhariduse praktikate hõlmamist direktiivi reguleerimisalasse, kuna haridus

on liikmesriikide pädevusse kuuluv valdkond. (direktiivi eelnõu artikkel 1 ning artikkel 2

punktid b, c ja d)

Direktiivi eelnõu sõnastuses esineb sätteid ja termineid, mis ei ole praegusel kujul piisavalt

õigusselged ja vajavad teksti üheseltmõistetavuseks selgitamist ning täiendamist.

37

Esmalt jääb ebaselgeks, kes on praktikandid, kellele direktiivi eelnõu on mõeldud kohalduma,

ning millistele praktikaliikidele direktiivi eelnõu kohaldub.

Direktiivi eelnõu artikkel 2 punkti b kohaselt on praktikandiks praktikat tegev isik, kellel on

tööleping või töösuhe liikmesriigis kehtivate õigusaktide, kollektiivlepingute või tavade

tähenduses, võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat. Eesti õiguses on töölepingu poolteks

töötaja ja tööandja ning töölepingut iseloomustab see, et töötaja teeb töölepingu alusel

tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning tööandja maksab talle töö eest tasu

(TLS § 1 lõige 1). Seega Eesti õiguse kontekstis, kui ütleme, et isikul on tööleping, siis ta juba

ongi töötaja TLSi tähenduses ja talle laienevad kõik tööõiguslikud tagatised. On arusaamatu,

kuidas saab praktikandil olla tööleping, kuna Eesti õiguse kohaselt koheldaks teda sel juhul

töötajana ja me ei räägiks enam praktikandist ega praktikalepingust ning praktikalepingu eraldi

reguleerimise vajadus puuduks. Eeltoodust tulenevalt tekitab arusaamatust ka näiteks direktiivi

artiklis 1 sätestatud termin „praktikantide töötingimused“, kuna sõna „töötingimused” viitab

töölepingulisele suhtele ja sel juhul ei ole enam tegemist praktikasuhtega.

Lisaks jääb direktiivi sõnastusest ebaselgeks, millistele praktikaliikidele9 see kohaldub, kuna

sellest ei selgu, kas soovitakse katta kõiki praktikaliike või üksnes teatud praktikaliike.

Tulenevalt ELi aluslepingust (ELTL artikkel 153) ei saa direktiivi eelnõu kohalduda

formaalhariduse ja -koolituse õppekava osaks olevale praktikale. Seetõttu peame oluliseks, et

direktiivi eelnõu teksti selles osas selgitatakse ja vajadusel täpsustatakse.

Näiteks on ka Eesti Töötukassa välja toonud, et direktiivi kohaldamisala vajab täpsustamist

ning tuleks selgelt välja tuua, kas Töötukassa poolt pakutav tööpraktika kuulub samuti

direktiivi kohaldamisalasse ning kas ja mis ulatuses on riigil õigus sätestada tööturuteenuse

puhul erisusi direktiivis sätestatust. Nimelt on Töötukassa poolt töötule tööturuteenusena

pakutav tööpraktika oma olemuselt ja vormistuselt teistsugune – tööpraktika puhul ei sõlmita

lepingut mitte praktikandi ja praktikapakkuja vahel vaid hoopis haldusleping tööpraktika

teenuse osutamiseks Töötukassa ja praktikapakkuja vahel. Töötukassa maksab praktikandile

stipendiumi ning majutus- ja sõidutoetust ning tasu praktikapakkujale. Seega ei sobitu

töölepingu sõlmimise kohustus praktikandi ja praktikapakkuja vahel Töötukassa tööpraktika

olemusega. Tulenevalt ELi aluslepingust (ELTL artikkel 153) ei saa direktiivi eelnõu

kohalduda formaalhariduse ja -koolituse õppekava osaks olevale praktikale.

Lisaks on direktiivi eelnõu artikkel 2 punktis c ja d ebaselge, mida peetakse „tavapäraseks

töösuhteks“ ja keda peetakse „tavapärases töösuhtes olevaks töötajaks“. Eelnõu sõnastuse

kohaselt on tavapäraseks töösuhteks töösuhe, mis ei ole praktika, ning tavapärases töösuhtes

olevaks töötajaks isik, kellel on tavapärane töösuhe. Kuna meie hinnangul ei saa praktikandi

puhul olla tegemist töötajaga ja töösuhtega, siis jääb arusaamatuks, miks on vaja tekstis eristada

just „tavapärases töösuhtes olevat“ töötajat ja „tavapärast“ töösuhet. Kui Eesti õiguse alusel on

inimesel töösuhe, siis tema puhul on tegu töötajaga TLSi tähenduses ning talle kohalduvad

kõik töötaja õigused ja kohustused.

9Eestis olevate praktika liikide kohta on antud põhjalik ülevaade seletuskirja 2. peatükis direktiivi algatuse artikkel 2 punkti a juures.

38

Seega esineb direktiivi eelnõus mitmeid mõisteid ja sätteid, mis on ebaselged ning vajavad

selgitamist ja täpsustamist. Eelkõige on oluline, et eelnõudest tuleks selgelt välja, kuidas

eristatakse organisatsiooni püsivaid töötajaid ja praktikante ning milline on eelnõude

kohaldumisala.

5.2.4. Saame toetada direktiivi eelnõus sätestatud tööandja tõendamiskoormist

praktikalepingu ülesütlemisel, kuid direktiivis tuleb piisavalt selgelt sätestada, millistel

juhtudel tööandja pööratud tõendamiskoormis praktikandiga lepingu ülesütlemisel

kehtib. (direktiivi eelnõu artikkel 9 lõige 4).

Direktiivi eelnõu artikkel 9 lõikes 4 sätestatakse ümberpööratud tõendamiskoormise põhimõte,

mille kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kui töölt

vabastatud praktikandid või praktikandid, kelle suhtes kohaldati samaväärse mõjuga meetmeid,

esitavad kohtule või muule pädevale asutusele või organile tõendid, mis annavad alust eeldada,

et toimus selline töölt vabastamine või et kasutati sellega samaväärseid meetmeid, on tööandja

ülesanne tõendada, et töölt vabastamise põhjuseks ei olnud asjaolu, et praktikant kasutas

direktiiviga või töötajate suhtes kohaldatavate muude liidu õigusaktidega ette nähtud õigusi.

Ehk teisisõnu – praktikant ise ei pea tõendama, et temaga lepingu lõpetamise aluseks oli

asjaolu, et ta kasutas direktiiviga või töötajate suhtes kohaldatavate muude liidu õigusaktidega

ette nähtud õigusi, vaid sellise asjaolu mitteesinemise tõendamiskohustus pannakse

praktikapakkujale.

Eesti õiguses kehtib üldine põhimõte, et kumbki pool peab tsiviilkohtumenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Selline reegel kehtib aga üksnes

siis, kui tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1). Üldiselt

sätestatakse seadusest teistsugune tõendamiskoormise jaotus olukordadeks, kus on vaja kaitsta

vaidluse nõrgemat poolt. Näiteks on TLS § 92 lõikes 2 sätestatud ümberpööratud

tõendamiskoormise põhimõte juhtudeks, kui tööandja on öelnud töölepingu üles töötajaga, kes

on rase või kasvatab alla kolmeaastast last; töötajaga, kes on aasta jooksul enne töösuhte

ülesütlemist taotlenud või kasutanud TLSis sätestatud isapuhkust, lapsendajapuhkust,

lapsepuhkust jms; töötajaga, kes on aasta jooksul enne töösuhte ülesütlemist olnud

ravikindlustuse seaduses sätestatud hoolduslehel. Kõikidel nendel juhtudel kui tööandja ei

tõenda, et ta ütles töölepingu üles TLSis sätestatud lubatud alusel, loetakse tööleping

ülesöelduks põhjusel, et töötaja on rase või tal on õigus saada emapuhkust, või et töötaja täidab

olulisi perekondlikke kohustusi, sh kasutab nt isapuhkust, lapsendajapuhkust, lapsepuhkust

jms, või on hoolduslehel. Ka töötajate esindajaga töölepingu ülesütlemisel on ümberpööratud

tõendamiskoormis tööandjal (TLS § 92 lg 3). Sarnane tõendamiskohustuse reegel on ette

nähtud ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse alusel

diskrimineerimisvaidluste puhul (SoVS § 4, VõrdKS § 8).

Direktiivi eelnõus soovitakse lepingu lõpetamise põhjuse tõendamine panna samuti

praktikapakkuja kohustuseks põhjusel, et praktikandid on nõrgem pool, kes ei kipu oma õiguste

kaitseks välja astuma. Praktikapakkuja on aga praktikasuhtes tugevam pool.

39

Mööname, et praktikantide kui nõrgema poole kaitseks ümberpööratud tõendamiskoormise

kehtestamine praktikalepingu ülesütlemise olukordades võib olla põhjendatud, kuid sellise

kohustuse panemine praktikapakkujale eeldab, et on piisavalt selge, milliste konkreetsete

õiguste tõttu praktikalepingu lõpetamisel pööratud tõendamiskoormis tekib. Käesoleva juhul

on ainukeseks praktikandi suhtes kehtivaks materiaalõiguseks, mis direktiivi eelnõust tuleneb,

artiklis 3 kehtestatud mittediskrimineerimise põhimõte (s.o kohustus tagada, et töötingimuste,

sealhulgas töötasu osas ei kohelda praktikante vähem soodsalt kui sama asutuse võrreldavaid

töötajaid, kes on tavapärases töösuhtes, välja arvatud juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on

objektiivsed põhjused, nagu erinevad ülesanded, väiksemad kohustused ja töö intensiivsus või

õppe- ja koolituskomponendi osakaal).

Direktiivi artikkel 9 lõike 4 kohaselt peaks ümberpööratud tõendamiskoormis kehtima ka

nendel juhtudel, kui praktikant kasutas töötajate suhtes kohaldatavate muude liidu

õigusaktidega ette nähtud õigusi. Leiame, et selline sõnastus on ebamäärane ja ei ole piisavalt

täpne mõistmaks, millistest konkreetsetest õigustest räägitakse. Sätestades ümberpööratud

tõendamiskoormise kõikide töötajate suhtes kohalduvate liidu õigusaktidega ettenähtud õiguste

suhtes, tähendab see justkui eelduse kehtestamist, et praktikapakkuja käitub lepingulises suhtes

nende õiguste rakendamisel alati õigusvastaselt. Selline laiapõhjaline eeldus ei pruugi olla

mõistlik ja võib osutuda praktikapakkujate suhtes ebaproportsionaalseks. Eelistame, et

ümberpööratud tõendamiskoormis oleks sätestatud konkreetseteks juhtudeks ja oleks üheselt

mõistetav, milliste olukordadega on tegu.

5.2.5. Peame oluliseks, et direktiivi eelnõuga loodavad lahendused sobituksid Eesti

tsiviilkohtumenetluse normidega ning ei sekkuks menetlusautonoomiasse. Näiteks,

leiame, et töötajate esindajate osalemine kohtumenetluses ei saa toimuda praktikandi

nõusolekuta. (direktiivi eelnõu artikkel 8)

Direktiivi eelnõu artiklis 8 sätestatakse menetlused praktikantide nimel või toetuseks. Artikli

esimese lause kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et töötajate esindajad võivad osaleda mis

tahes asjakohases kohtu- või haldusmenetluses, et jõustada käesolevast direktiivist või töötajate

suhtes kohaldatavatest muudest liidu õigusaktidest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Artikli teise

lause kohaselt võib töötajate esindaja praktikandi või praktikantide nõusolekul tegutseda

tema/nende nimel või tema/nende toetuseks, juhul kui rikutakse käesolevast direktiivist või

töötajate suhtes kohaldatavatest muudest liidu õigusaktidest tulenevaid õigusi või kohustusi.

Artikkel 8 esimesest lausest jääb arusaamatuks, mida tähendab, et tuleb tagada, et töötajate

esindajad võivad osaleda kohtumenetluses. Samuti jääb arusaamatuks, kas esimene lause ja

teine lause on omavahel seotud või sätestavad eraldi reeglid. Kui artikli 8 esimene lause on

tegelikult seotud teise lausega ja on mõeldud viitama esindusele, siis on esimene lause

segadusttekitav ning ebavajalik.

Kui aga esimeses ja teises lauses kehtestatud reeglid ei ole omavahel seotud ning esimeses

lauses peetakse silmas tõesti seda, et liikmesriik peab tagama töötajate esindajate osalemise

kohtumenetluses esinduse ja nõustaja regulatsiooni väliselt, st et praktikant ei pea andma enda

esindamiseks nõusolekut või ei nõustu töötaja esindaja osalemisega nõustajana, kuid

liikmesriik peab töötajate esindajate kohtumenetluses osalemise võimaluse tagama praktikandi

40

nõusoleku puudumisest olenemata, siis see ei ole kooskõlas Eesti menetlusõigusega. Selline

lahendus oleks sektorispetsiifiline erand, mis hägustaks õigusselgust ning sekkuks liikmesriigi

menetlusautonoomiasse. Menetlusautonoomia põhimõte annab liikmesriikidele õiguse luua

oma menetlusõiguse süsteemid. Iga sektorispetsiifiline erand võib viia erinevate sektorite

ebavõrdse kohtlemiseni, mis omakorda võib mõjutada liikmesriiki looma reeglite

ühtlustamiseks oluliselt laiema mõjuga menetlusreeglid, kui käsitletakse vastavas ELi

algatuses. See ei saa olla EL õiguse eesmärk ning sellisel juhul peaksime mõtlema laiemalt

erandite loomise subsidiaarsusele ja proportsionaalsusele ning Eesti ei saa sellist lähenemist

toetada.

Lisaks tuleb artiklis 8 sätestatu puhul silmas pidada, et kui menetluse jooksul tehakse näiteks

ettepanek võimaldada menetleda praktikantide nõudeid esindushagina, siis tuleb jälgida, et

direktiiviga ei loodaks iseseisvaid esindushagide esitamise reegleid, sh seda, kes võib

esindushagi esitada.10 Kollektiivsete esindushagide reeglid, sh reeglid esindushagide

esitamiseks pädevate üksuste kriteeriumide kohta on ELi üleselt reguleeritud direktiiviga

2020/182811, mis on katusregulatsioon ning sellest erisuste tegemine oleks ebasüsteemne ja

seetõttu me seda ei toeta.

5.3. Valitsuse seisukohad ja nende põhjendused soovituse eelnõu kohta

5.3.1. Peame oluliseks, et praktikapakkujatele ja riigile ei kaasneks soovituse eelnõuga

EL tasandil formaalhariduse ja -koolituse praktikate kohta andmete kogumise kohustust

ning et ülejäänud praktikate kohta andmete kogumise kohustuse kehtestamisel

arvestataks võimalikult palju liikmesriikides juba kogutavate andmetega. Eesti ei toeta

soovituse kohaldamiseks eraldi rakenduskava koostamist, vaid peab sobivaks viidata

riiklikele strateegiatele või lähenemisviisidele. Leiame, et soovituse kohaldamise tähtaeg

peaks olema vähemalt 24 kuud (soovituse eelnõu punktid 34 ja 38).

Soovituse eelnõust tuleneb liikmesriigile täiendavaid ülesandeid, mis toovad kaasa

halduskoormust nii riigile, praktikapakkujatele, õppeasutustele kui teistele praktikaga seotud

osapooltele. Nimelt peab soovituse eelnõu punkti 34 kohaselt liikmesriik võtma asjakohased

meetmed soovituse võimalikult kiireks kohaldamiseks ja esitama 18 kuu jooksul soovituse

vastuvõtmisest rakenduskava, milles sätestatakse riigi tasandil võetavad asjakohased meetmed.

Leiame, et soovituse kohaldamiseks rakendusplaani koostamine võib osutuda liikmesriigi

jaoks ülemäära koormavaks tegevuseks, mis läheb ühtlasi ka soovituse eesmärgist ja

õiguslikust olemusest kaugemale. Ebaselgeks jääb sellise rakenduskava lisaväärtus

formaalhariduse praktikate osas, kus praktika koos oma õpiväljunditega on õppekava osa. Õppe

korraldus peab olema kooskõlas õppeasutuse sisemiste kvaliteedistandardite ning riigisiseste

ja rahvusvaheliste kvaliteedinõuete ja -kokkulepetega. Sealjuures kehtivad tasemehariduse

10 Kollektiivne esindushagi on tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks esitatav hagi või avaldus, mille tarbijate asemel esitab pädev üksus enda nimel ning mille eesmärk on ettekirjutuse, tarbijatele õiguskaitsemeetmete või mõlema taotlemine. 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1828, 25. november 2020, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ.

41

kvaliteedinõuded ka praktikale ning kvaliteedihindamine kutse- ja kõrghariduses hindab ka

praktika korraldust. Seega toimub nii kutse- kui kõrghariduses regulaarne õppekorralduse,

sealhulgas praktikakorralduse seire ja hindamine ning soovituse elluviimiseks rakenduskava

koostamine suurendaks nii riigi kui õppeasutuste halduskoormust.

Täiendavalt leiame, et soovituse rakendusaeg võiks olla sarnaselt direktiiviga 24 kuud 18 kuu

asemel, kuna eelnõud moodustavad ühtse paketi ning seetõttu tuleks neid rakendada

üheaegselt. Lisaks annaks 24-kuuline rakendustähtaeg liikmesriikidele rohkem aega soovituse

kohaldamiseks.

Lisaks tuleneb soovituse eelnõu punktist 38 liikmesriigile nõue koguda koos komisjoniga

praktikaga seotud andmeid, eelkõige selleks, et saada teavet kvaliteetseid praktikavõimalusi

käsitleva poliitika kujundamiseks. Sättest jääb ebaselgeks, et milliseid konkreetseid andmeid

soovitakse praktikate kohta koguma hakata ning mida nende andmetega täpsemalt peale

hakatakse. Sättest ei selgu, kas soovitakse koguda andmeid praktikate kestuse, liikide, poolte,

praktika käigus tehtavate ülesannete või õppekomponentide või millegi muu kohta. Samuti on

ebaselge, mis on andmekogumisest saadav kasu või lisandväärtus. Samas on sättest tuletatav,

et see, mille kohta andmeid koguma hakatakse, töötatakse välja koos komisjoniga.

Töötukassa tööpraktika kohta andmete kogumisel lähtutakse täna Töötukassa andmekogu

põhimääruses12 sätestatud reeglitest, kuid sõltuvalt sellest, mis andmeid ja mis eesmärgil

soovib komisjon koguma hakata, võib Töötukassale kaasneda andmete kogumisega täiendav

halduskoormus. Ülejäänud praktikaliikide kohta eraldi andmeid Eestis ei koguta ning eelkõige

on see kohustus problemaatiline vabaturu praktikate puhul, mis ei ole kuidagi reguleeritud ja

mille kohta ei ole seetõttu ka võimalik praegu andmeid koguda. Ka töötamise registrisse

kantakse üksnes need praktikad, mille eest tasu makstakse, mistõttu ei saa ka sealt ammendavat

ülevaadet kõikide praktikate kohta.13 Kutsehariduses ja rakenduskõrghariduses on praktika

kohustuslik ning õppe läbimise nõudeid seiravad õppeasutused; keskselt formaalhariduse osaks

olevaid praktika andmeid ei koguta ning selleks ei ole ka vajadust olnud. Seetõttu me ka ei

toeta selliste andmete kogumise kohustust formaalhariduse- ja koolituse praktikate osas ning

leiame, et praktikate kohta andmete kogumise kohustuse kehtestamisel arvestataks võimalikult

palju liikmesriikides juba kogutavate andmetega, et vältida liigse halduskoormuse ja kulu

tekkimist osapooltele, kes peavad andmeid koguma hakkama.

Kokkuvõtvalt peame oluliseks, et rakenduskava koostamise ja andmete kogumisega ei

kaasneks praktikapakkujatele, liikmesriigile ja pädevatele asutustele liigset halduskoormust.

5.3.2. Leiame, et soovituse kohaldumisala ei peaks laiendama formaalhariduse ja -

koolituse õppekava osaks olevale praktikale ja praktikale, mille läbimine on kohustuslik

mõne kutsealaga tegelemiseks. (soovituse eelnõu punkt 2).

Soovituse eesmärk on parandada praktika kvaliteeti, eelkõige seoses õppe- ja koolitussisu ning

töötingimustega, et hõlbustada tööleminekut nendel, kes on äsja hariduse omandanud, töötuks

12 https://www.riigiteataja.ee/akt/110052024019 13 https://www.emta.ee/ariklient/registreerimine-ettevotlus/tootamise-register/tootamise- registreerimine#registreeritavad

42

jäänud või tööturult eemal olnud. Soovituse eelnõu kohaldumisalasse kuuluvad vabaturu

praktika, aktiivse tööturupoliitika raames pakutav praktika (Töötukassa poolt tööturumeetmena

pakutav praktika), formaalhariduse ja -koolituse õppekavasse kuuluv praktika ning praktika,

mille läbimine on kohustuslik mõne konkreetse kutsealaga tegelemiseks. Viimased kaks ei

olnud hõlmatud 2014. aasta soovitusse praktika kvaliteediraamistiku kohta ja leiame, et need

ei peaks olema hõlmatud ka uue soovituse kohaldumisalasse. Nimetatud praktikaliikide puhul

on tegemist erinevate formaatidega, mille puhul peab arvestama formaatidest tulenevate

erisustega (nt praktikalepingute, praktikapakkujate kohustuste, õpieesmärkide jms seonduvalt).

Kutsehariduses ja rakenduskõrghariduses on praktika kohustuslik, sh on valdkondlikes

õigusaktides reguleeritud praktikale esitatavad nõuded. Samuti saavad üliõpilased

kõrghariduses praktikat sooritada kas valik- või vabaainena. Praktika on koos oma

õpiväljunditega õppekava osa ning õppe korraldus peab olema kooskõlas õppeasutuse

sisemiste kvaliteedinõuetega ning riigisiseste ja rahvusvaheliste kvaliteedinõuete ja -

kokkulepetega. Seega soovituse eelnõul ei ole lisaväärtust õppekava osaks oleva praktika

kvaliteedi parandamisele, sest juba täna kehtivad tasemehariduse kvaliteedinõuded ka

praktikale ning kvaliteedihindamine kutse- ja kõrghariduses hindab ka praktika korraldust.

6. Arvamuse saamine ja seisukohtade kooskõlastamine

Seisukohtade ettevalmistamisel küsiti sisendit Justiitsministeeriumilt, Sotsiaalministeeriumilt

ning Haridus- ja Teadusministeeriumilt.

Täiendavalt paluti ettepanekuid järgmistelt huvigruppidelt:

Haridusasutused, üliõpilaste esindajad ja nende katusorganisatsioonid: Eesti

Üliõpilaskondade Liit, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing, Eesti Rektorite Nõukogu,

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna

Ülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool.

Liidud/seltsid/ühingud: Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Pangaliit, Eesti HR Selts, Eesti

Personalijuhtimise Ühing (PARE), Eesti Juristide Liit, Eesti Advokatuur, Sihtasutus

Kutsekoda, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon TALO, Eesti Ametiühingute

Keskliit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti

Trüki- ja Pakenditööstuse Liit, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Teenusmajanduse Koda,

Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti

Pereettevõtjate Liit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti

Keemiatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti

Kaitsetööstuse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti

Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti

Ehitusmaterjalide Tootjate Liit.

Ametid: Haridus- ja Noorteamet, Eesti Töötukassa, Tööinspektsioon.

Muud asutused ja eksperdid: Riigikohus, Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise

volinik, Work in Estonia, PRAXIS, MTÜ Asutajad, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS),

43

Eesti Arenguseirekeskus, Heli Raidve Tööõigusabi, M.I.K.S. Konsultatsioonid, Rohtla Law

Office OÜ.

Arvamuse andsid: Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Tööinspektsioon,

Eesti Töötukassa, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti

Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti

Tööandjate Keskliit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Juristide Liit.

Saabunud ettepanekute ja nendega arvestamise tabel (kaasamistabel) on esitatud Lisas.

1

Lisa 1. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel

Sisu Arvestatud/ mittearvestatud

Tööinspektsioon

Iseenesest on positiivne, et direktiivi algatuse järgi peavad

praktikalepingud olema sõlmitud kirjalikult, olema tasulised,

sisaldama õppimis- ja töötamistingimusi, sotsiaalkaitse

norme jms. Eesti kehtivat õigusraamistikku silmas pidades

saab ettevõttes või asutuses praktikal olla täna vaid kahel

juhul:

1. kui kool saadab õpilase või üliõpilase omandatava kutse-

või erialapraktikale;

2. kui inimene on jäänud töötuks ja Töötukassa pakub

tööturuteenusena tööpraktika võimalust.

Samas leiame, et direktiiviga ei peaks looma täiesti uut

lepinguliiki (praktikalepingut), vaid ilmselt piisaks, kui

liikmesriikide tasandil lepitakse kokku, millal ja millistel

tingimustel võib noor ilma kutseõppeasutuses õppimise

raames läbitava kutse- või erialapraktikata või Töötukassata

tööpraktikata sõlmida töölepingu, mille eesmärgiks on

(esmase) töökogemuse saamine. Eraldi lepinguliigi loomisel

võib tekkida küsimus, mille poolest selline "tööleping"

(praktikaleping) erineb tavalisest töölepingust? Või miks ei

saa kohe sõlmida tavalist töölepingut? On ju täna töösuhte

sõlmimisel eelkõige katseaeg mõeldud töö tegemise

õppemiseks, kohanemiseks ja töökohale sobivuse

hindamiseks. Siin võib tekkida oht, et mõned tööandjad

võivad kuritarvitada sellist praktikalepingut ja direktiivi

eesmärk (ennetada või vähendada „näilike“ praktikalepingute

sõlmimist) võib jääda saavutamata.

Arvestatud

Haridus- ja Teadusministeerium

Oleme HTMi poolelt nõus, et soovituse tekst on liiga detailne

ning reguleerib küsimusi, mis võiks olla liikmesriigi

otsustada. Allpool rida punkte, mis näitena ilmestavad seda

muret. Eesti kutsehariduses lasub põhivastutus praktika

korralduse ja läbiviimise eest koolil, mitte ettevõttel nagu see

võib olla muudes riikides. Meil on kolmepoolne leping see,

milles reguleeritakse kooli, õpilase või tema seadusliku

esindaja ja praktikakoha vahelised suhted, õigused ja

kohustused praktika korraldamisel.

• Kutsehariduse seisukohast paneb meid muretsema

praktikandile makstava töötasu nõue (p6). Täna makstakse

praktika eest tasu ainult töökohapõhise õppe õppijatele.

Koolipõhises õppe õppijatele pigem ei maksta, aga et täpne

olla, siis see ei ole reguleeritud kutseõppeasutuse seaduses

ega ka praktikamääruses. Tasu võib ettevõte praktikandile

maksta, kohati seda ka tehakse, aga kohustust ei ole ja selle

kohustuslikuks tegemine Eestis on tõesti problemaatiline.

Meie tööandjad (eriti väikeettevõtted) pole tasu maksmiseks

valmis.

• Samuti on meil õppijatel sotsiaalsed garantiid läbi

formaalhariduses õppimise (p4). Soovitustest loeme, et need

peaksid olema praktikalepingus kirjas.

Arvestatud

2

• Praktika eesmärgid tulenevad meil tasemeõppe

õppekavast. Soovitusest loen, et need räägitakse läbi

praktikandiga (p5).

• Muretsema paneb, et me peame nägema ette

ettevõtetele finantse praktika läbipaistvuse ja kättesaadavuse

parandamiseks. PRÕM+ võimaldab juhendeid luua, kuid

mitte ettevõtteid toetada.

1. Leiame, et praktikadirektiiv ei saa kohalduda

formaalhariduse ja -koolituse õppekava osaks

olevale praktikale.

Direktiivi ettepanek põhineb EL-i toimimise lepingu artikli

153 lõike 2 punktil b, mille kohaselt võib direktiivide abil

vastu võtta miinimumnõuded muu hulgas EL-i toimimise

lepingu artikli 153 lõike 1 punktis b osutatud töötingimuste

suhtes, hoidudes samas haldus-, finants- ja õiguslike

piirangute kehtestamisest viisil, mis pidurdaks väikeste ja

keskmise suurusega ettevõtjate loomist ja arengut.

Formaalhariduse ja -koolituse õppekavadesse kuuluvad

praktika on osa haridussüsteemist. Subsidiaarsuse põhimõtte

kohaselt lasub esmane vastutus haridus- ja koolituspoliitika

eest liikmesriikidel ning Euroopa Liidul saab olla üksnes

toetav roll. Seega tuleb liidul täiel määral respekteerida

liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide

korralduse eest ning direktiivi ei saa hõlmata formaalhariduse

osaks olevat praktikat ja õpilasi, kes käivad praktikal.

Kui direktiivi ettepanekus on siiski mõeldud, et

töökohapõhine õpe kuulub direktiivi kohaldamisalasse siis,

kui töökohapõhise õppe õpilased kuuluvad mõiste „töötaja“

alla ning see on nii määratletud siseriiklikus õiguses, tuleb

Eesti kontekstis markeerida, et töökohapõhine õpe on Eestis

formaalhariduse osa. Praktika on õppekava osa ning

töökohapõhine õpe on õppevorm, mis näeb ette praktilise

õppimise töökohal. Töökohapõhise õppe osas on kehtestatud

siseriiklik regulatsioon, mis tagab, et õpilasele

on tööülesannete täitmine praktikakohas toimuval

õppeperioodil tasustatud. Täpsem kokkulepe sõlmitakse

praktikalepingus, kuid siseriiklik õigus näeb ette, et see ei tohi

olla väiksem riiklikult kehtestatud töötasu alammäärast. Kui

töökohapõhises õppes sõlmitakse õpilasega töölepingu, siis

on õpilase võrdne kohtlemine teiste töötajatega kaetud

tööõiguse regulatsiooniga ja direktiivist lisandväärtust ei

teki.

Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohad nõukogu

soovitusele praktika tugevdatud kvaliteediraamistiku

kohta

1. Leiame, et soovitus praktika tugevdatud

kvaliteediraamistiku kohta peab paremini

arvestama erinevate praktikaliikide eripäradega

ja jätma riikidele piisavalt paindlikkust praktika

korralduse ja tingimuste üle otsustamisel.

Selgitus: soovituse kohaldumisalasse kuuluvad avatud

tööturu tingimustes toimuv praktika, aktiivse tööturupoliitika

Arvestatud

3

raames pakutav praktika, formaalhariduse ja -koolituse

õppekavasse kuuluv praktika ning praktika, mille läbimine on

kohustuslik mõne konkreetse kutsealaga tegelemiseks.

Viimased kaks ei olnud hõlmatud 2014. aasta soovitusse

praktika kvaliteediraamistiku kohta1. Nimetatud

praktikaliikide puhul on tegemist erinevate formaatidega,

mille puhul peab arvestama formaatidest tulenevate

erisustega (nt praktikalepingute, praktika pakkujate

kohustuste, õpieesmärkide jms seonduvalt). Kutsehariduses

ja rakenduskõrghariduses on praktika kohustuslik, sh on

valdkondlikes õigusaktides välja toodud praktikale esitatavad

nõuded2. Põhi- ja üldkeskharidusõppes ei ole praktika

kohustuslik, kuid õppe praktilisemaks muutmise eesmärgil

kasutatakse erinevaid formaate (nt kogukonnapraktika).

Samuti saavad üliõpilased kõrghariduses praktikat sooritada

kas valik- või vabaainena. Formaalhariduses on praktikale

õppekavast tulenevalt seatud kindlad eesmärgid ja nõuded, sh

praktikalepingute sõlmimise kohustus ning juhendamise

tagamise kohustus. Praktika ajal säilivad õppijal kõik

õppimisega seotud sotsiaalsed garantiid (sh näiteks

õppetoetused, ravikindlustus on tagatud läbi formaalhariduses

õppimise). Sellest tulenevalt leiame, et praktika tugevdatud

kvaliteediraamistiku eelnõus on vaja soovitused üle vaadata,

et need arvestaksid paremini erinevate praktikaliikide

eripäradega.

2. Leiame, et paindlikumalt peab sõnastama

soovituse, mis näeb ette tagada, et praktikantidele

makstakse õiglast tasu, võttes arvesse selliseid

elemente nagu praktikandi ülesanded ja

kohustused, praktikandi töö intensiivsus ning

õppe- ja koolituskomponendi osakaal.

Selgitus: formaalhariduses on praktika eest töötasu

maksmine reguleeritud üksnes kutsehariduse töökohapõhises

õppevormis (Töökohapõhise õppe rakendamise kord, § 6).

Põhi- ja üldharidusõppe raames toimuva praktika ning

kutsehariduse koolipõhises õppevormis ja kõrghariduses

toimuva praktika puhul töötasu maksmise nõuet ei ole.

Ettevõtted võivad õppurile tasu maksta ja kohati seda ka

tehakse, aga kohustust ei ole. Sellise nõude seadmine ei ole

meie hinnangul asjakohane ja piiraks õppurite võimalusi

praktikakoha leidmisel.

3. Peame oluliseks, et soovitusega ei kaasneks riigile,

õppeasutustele ja praktika pakkujatele täiendavat

halduskoormust seoses formaalhariduse osaks

oleva praktika kohta andmete kogumisega.

Selgitus: nõukogu soovitus praktika tugevdatud

kvaliteediraamistiku kohta näeb ette, et riigid peavad koos

1 Nõukogu 2014. aasta soovitus praktika kvaliteediraamistiku kohta: Nõukogu soovitus, 10. märts 2014, praktika

kvaliteediraamistiku kohta (europa.eu). 2 Kutsehariduses on praktikale esitatavad nõuded reguleeritud määruses praktika korraldamise ning läbiviimise

tingimused ja kord: https://www.riigiteataja.ee/akt/113092013006 ja määruses töökohapõhise õppe rakendamise kord:

https://www.riigiteataja.ee/akt/119062019004?leiaKehtiv; kõrghariduses on praktikale esitatavad nõuded reguleeritud

kõrgharidusstandardis: https://www.riigiteataja.ee/akt/107102022005?leiaKehtiv.

4

komisjoniga koguma praktikaga seotud andmeid, et saada

teavet kvaliteetseid praktikavõimalusi käsitleva poliitika

kujundamiseks. Soovitusest ei selgu midagi võimaliku

andmekoosseisu, andmete kogumise eesmärkide ega

andmekogumisest saadava kasu või lisaväärtuse kohta.

Haridus- ja Teadusministeerium ei kogu täna formaalhariduse

osaks oleva praktika kohta eraldiseisvaid andmeid. Vastavate

andmete kogumine suurendaks nii riigi kui õppeasutuste ja

praktika pakkujate kulusid ja halduskoormust. Soovitusega

seoses tekib seega küsimus, kas tekib ootus, et hakkaksime

edaspidi õppekava osaks oleva praktika kohta andmeid

koguma, sh mida täpselt ja mis eesmärgil.

4. Haridus- ja Teadusministeerium ei toeta soovitust,

mille kohaselt peab riik koostama ja komisjonile

esitama soovituse elluviimise rakenduskava.

Selgitus: näeme, et soovituse elluviimise rakenduskava

koostamine toob kaasa ebamõistliku halduskoormuse, sh on

ebaselge, mis on rakenduskava lisaväärtus. Formaalhariduses

on praktika koos oma õpiväljunditega õppekava osa. Õppe

korraldus peab olema kooskõlas õppeasutuse sisemiste

kvaliteedistandardite ning riigisiseste ja rahvusvaheliste

kvaliteedinõuete ja -kokkulepetega. Sealjuures kehtivad

tasemehariduse kvaliteedinõuded ka praktikale ning

kvaliteedihindamine kutse- ja kõrghariduses vaatab ka

praktika korraldust. Kutsehariduses toimub kvaliteedi

tagamiseks regulaarne õppekavarühmapõhine sõltumatu

välishindamine, mis kohaldub ka praktikale. Samuti hõlmab

õppekavarühmapõhine hindamine töökohapõhises

õppevormis toimuvat õpet. Kõrghariduse kvaliteedi

hindamiseks korraldatakse regulaarselt kõrgkoolide

institutsionaalset akrediteerimist, mis on rahvusvahelisi

eksperte kaasav välishindamine, mille käigus hinnatakse

kõrgkooli juhtimist, töökorraldust, õppe- ja teadustegevust

jne. Institutsionaalse akrediteerimise juhendis on kehtestatud

standardid ja suunised, millele õppetegevus (sh praktika) peab

vastama. Institutsionaalse akrediteerimise tsükkel

kõrghariduses kestab 7 aastat ning uue tsükli alates

uuendatakse ja kaasajastatakse vajadusel

kvaliteedistandardeid ja suuniseid. Seega toimub nii kutse-

kui kõrghariduses regulaarne õppekorralduse, sh

praktikakorralduse seire ja hindamine ning soovituse

elluviimise rakenduskava koostamine ei annaks

lisandväärtust, vaid hoopis suurendaks õppeasutuste ja riigi

halduskoormust.

Eesti Töötukassa

1) Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi algatus

praktikalepingute kohta.

Direktiivi sõnastusest ei nähtu otseselt, kas direktiiv

kohalduks ka aktiivse tööturumeetmena

osutatavale tööpraktika tööturuteenusele. See peaks selgelt

direktiivi tekstist välja tulema,

kui tööturumeetmena osutatav tööpraktika kuulub direktiivi

Arvestatud osaliselt.

Selgitame, et direktiiv ei ole mõeldud

kohalduma tööturumeetmena

osutatava tööturukoolitusele, kuna

tegemist on koolitusega. Isegi kui

5

kohaldamisalasse. Sama küsimus puudutab ka

tööturumeetmena osutatava tööturukoolituse

(täienduskoolitus TäKS tähenduses) raames toimuvat

praktikat.

Juhul, kui need praktikad on direktiivi reguleerimisalas,

tuleks see direktiivis selgelt välja tuua, samuti see kas ja mis

ulatuses on riigil õigus sätestada tööturuteenuse puhul erisusi

direktiivis sätestatust.

Hetkel Eesti õiguses on tööpraktika tööturuteenus

reguleeritud VV 29.09.2023 määruse nr 90

tööhõiveprogramm 2024-2029 (edaspidi VV THP) §-s 27.

Töötukassa sõlmib tööpraktika lepingu tööandjaga ja maksab

talle juhendamistasu. Tööturukoolituse tööturuteenus on

reguleeritud VV THP §-s 23. Töötukassa tasub koolitajale

tööturukoolituse eest. Tööpraktikal ja tööturukoolitusel

osalevale töötule maksab töötukassa stipendiumi ja sõidu- ja

majutustoetust.

Tööpraktika tööturuteenus vastab sisuliselt direktiivi art 2 p a

praktika mõistele. Tööturukoolituse raames osutatav praktika

võib samuti sellele vastata. Samas ei ole tööpraktika ega

tööturukoolituse puhul tegemist töösuhtega ja teenusel

osalejaga (praktikandiga) ei sõlmita töölepingut direktiivi art

2 p b tähenduses. Kui tööpraktikal või tööturukoolitusel

osaleb töötu, siis tema töötuna arvolekut ei lõpetata ja tal

säilivad töötu sotsiaalsed tagatised (sh ravikindlustus).

Tööandja ja koolitaja praktikandiga lepingut ei sõlmi

ja vastaval tööturuteenusel osalemisel tasu ei maksa. Kui

tööpraktikat või tööturukoolituse raames toimuvat praktikat

tuleks käsitada direktiivi tähenduses töötamisena, siis tuleks

edaspidi teenusel osalevate isikute töötuna arvelolek lõpetada,

sest töötuna ei saa olla arvel töösuhtes olev isik.

2) Direktiiviga seonduva nõukogu kvaliteediraamistiku

soovituse algatus.

Soovituse põhjenduspunktides 15-19 on välja toodud

erinevad praktika liigid (sh tööturumeetmena ning hariduse

ja koolituse raames toimuv praktika). Põhjenduspunkti 20

kohaselt laieneb soovitus kõigile punktides 16-19 toodud

praktika liikidele. Samuti laieneb soovituse punktide 1 ja 2

kohaselt see kõigile praktikatele ja praktikantidele sõltumata

nende tööturustaatusest.

Soovituse kohaselt tuleks praktikal osalejaga sõlmida

töölepinguga sarnane leping ja tagada sisuliselt samad

tingimused ja sotsiaalne kaitse tavatöötajatega, arvestades

praktika tingimusi. Soovitus annab küll võimaluse seada

täpsemad tingimused siseriiklikus õiguses, aga kehtivas VV

THPs sätestatud tööpraktika ja tööturukoolituse (mille raames

võib isik osaleda ka tööandja juures praktikal) teenuse

koolituse raames on praktiline osa

näiteks koolituse raames mõnes

õppelaboris (üldjuhul siis kooli

juures), siis seal koolitusel osaleja

praktiseerib teoreetilises loengus

omandatud oskust teooria ja

praktilise oskuse ühildamiseks.

Seega läheb selle praktikana

käsitlemine läheb liiga kaugele.

Soovituse algatuse kohta märgime, et

kirjaliku lepingu sõlmimine

osapoolte vahel nähti ette juba ka

2014. a soovituses, millel soovituse

algatus tugineb. Seega ei ole tegemist

uue nõudega.

6

tingimused ei tarvitse vastata kõigile soovituses sätestatud

miinimumnõuetele.

Näiteks tuleb soovituse punkti 3 kohaselt sõlmida tööandja ja

praktikandi vahel leping. Soovituse punkti 6 kohaselt tagada,

et praktikandile makstakse õiglast tasu, võttes arvesse

selliseid elemente nagu koolitatava ülesanded ja kohustused,

praktikandi töö intensiivsus ning õppe- ja

koolituskomponendi kaal.

Kehtiva VV THP kohaselt töötuga tööpraktika ega koolituse

raames toimuva praktika ajal lepingut ei sõlmita ja tööandja

poolt tasu ei maksta, aga soovituse kohaselt tuleks tööandjal

seda teha ja tööandja peaks maksma talle õiglast

tasu. Kehtiva VV THP alusel töötule makstav stipendium ja

sõidu- ja majutustoetus ei tarvitse tagada soovituses ette

nähtud tasu. Seega tuleks soovituse rakendamiseks

siseriiklikku regulatsiooni täpsustada. Lisaks tuleks ka

tööturumeetmete seaduses täpsustada, kas sellisel juhul isik

saab teenuse osalemise ajal enam töötuna arvel olla.

Ettepanek on soovitusesi erinevalt reguleerida avatud turul

toimuv praktika ja praktika, mis on ette nähtud aktiivse

tööturupoliitika elluviimiseks (tööturumeetmena või selle

raames toimuv praktika) ja jätta viimase osas riikidele

vabamad käed praktika korralduse ja tingimuste otsustamisel.

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu

Rakenduskõrgkoolidelt saadud tagasiside põhjal annan teada,

et algatus praktikalepingutega seonduvat reguleerida on

mõistlik ning direktiivist tulenevad märksõnad on igati

asjakohased. Kindlasti peavad rakenduskõrgkoolid oluliseks

praktikal õppimise ja õpetamise kvaliteeti ning

praktikajuhendajate koolitamist. Algatuse põhiliste

suundumistega võib nõus olla, küll aga toodi välja, et suund

ei tohiks minna ainult individuaalsete praktikalepingute peale.

Näiteks tervishoiukõrgkoolide näite põhjal sõlmitakse

praktika korraldusega seonduvalt asutuste vahelised

kvaliteedilepped kuna valdkondlikult on praktikamahud

suured.

Eesti Lennuakadeemia edastas kirja ka Eesti

Lennundusklastrile, mis on katusorganisatsiooniks paljudele

haridus, IT ja lennundusega seotud ettevõtetele ja millel on

lennuakadeemiaga tihe koostöö. Kindlasti võiks ka neid

konsultatsioonidesse kaasata.

Arvestatud

Tallinna Tehnikakõrgkool

Otseselt ei ole kõrgkoolides üliõpilaste tööpraktika

õiguslikult reguleeritud.

Maksukorralduse seaduse kohaselt tuleb töötamise registrisse

kanda töölepingu alusel töötavad isikud (MKS § 25.1 lg 4 p

1), võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavad isikud

(MKS § 25.1 lg 4 p 2) ning ka andmed äriühingus ja

Arvestatud ja selgitatud. Kui

praktikant teeb tegelikkuses tööd, mis

vastab töösuhte tunnustele, siis tuleb

temaga sõlmida tööleping.

7

füüsilisest isikust ettevõtja juures vabatahtlikkuse alusel

töötavad isikud (MKS § 25.1 lg 5).

Praktikant on õpilane või üliõpilane, kes tuleb ettevõttesse

lisaks oma teoreetilistele teadmistele omandama ka praktilisi

teadmisi ning talle võib selle eest määrata ka tasu.

Kutseõppeasutuse seadus reguleerib õpilase või tema

seadusliku esindaja ja praktikat läbiviiva isiku või asutuse

vahelisi suhteid praktika korraldamisel ja sätestab, et enne

praktika algust sõlmitakse praktikaleping, milles lepitakse

kokku praktika toimumise täpsemas korralduses ning

praktikalepingu poolte õigustes ja kohustustes (§ 30 lg 3).

Kui aga võtta praktikale kõrgkoolis õppiv üliõpilane, siis

temaga sõlmitavat lepingut õigusaktides reguleeritud pole.

Siinkohal tuleb arvestada töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 2,

mis sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille

tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest,

eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Seega olukorras, kus

isik on võetud praktikale lepinguga, mille alusel maksab

ettevõte praktikandile ka tasu, on väga suur tõenäosus, et

vaidluse korral võib töövaidluskomisjon või kohus lugeda

sõlmitud praktikalepingu töölepinguks. Tööandjal on sellises

olukorras töötaja töötamise registris registreerimise kohustus

(MKS § 25.1 lg 4 p 1).

Praktikant ei ole kindlasti vabatahtlikkuse alusel töötav isik,

sest vabatahtlik on isik, kes tuleb ettevõttesse (ilma selle eest

tasu saamata) tööle, kuid praktikant on isik, kes tuleb

ettevõttesse (ilma selle eest tasu saamata) uusi teadmisi

omandama, mitte tööle.

Seega on nii tööandja (praktikakoha) kui praktikandi

seisukohast vaadatuna äärmiselt tähtis lepingu kui sellise

olemasolu. Vaidluste korral ei ole tähtis lepingu nimetus vaid

lepingust tulenevad õigused ja kohustused.

Praktika puhul on oluline hinnata kas praktikant on võimeline

oma teadmiste ja oskuste poolest looma praktika käigus

töösuhtele omast väärtust või mitte. Juhul, kui ta on selleks

võimeline ning loob tegelikult sellist väärtust, on tal õigus

nõuda töösuhte tuvastamist ning töölepinguseadusest

tulenevaid garantiisid. Eristada tuleks nö käeharjutusi.

Valdavaks seisukohaks on aga see, et kui praktikant ei ole

registreeritud töötu (tööotsija) ega kutseõppur, suhtub seadus

praktikasse kui tavapärasesse töösse, mille eest maksab

tööandja oma kulude arvel palka. Teiste sõnadega, üldjuhul

tuleb praktikandiga sõlmida tööleping ja sellega seotud

kulusid riik ei hüvita.

Isegi siis, kui algselt lepitakse kokku tasustamata praktikas,

kuid praktika lõppedes otsustab ettevõte praktikandile tubli

panustamise eest tasu maksta, siis Maksu-ja Tolliameti

seisukoha järgi tuleb kanne töötamise registrisse teha

tagantjärele.

Eesi õigusloome olukord on küll napp, kuid siiski piisav, et

tagada kõrgkoolide üliõpilaste õigused tööpraktika

läbiviimisel. Alati saab täiustada olemasolevat ja seega on

ainus võimalus täiendusi toetada.

8

Toetamisväärsed on alati ka igasugused diskrimineerimise

vastased sätted nii töö- kui praktikasuhetes ning kõik sätted,

mis nõuavad praktika kvaliteedi parandamist.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

1. Praktikalepingute direktiivi ettepaneku artikkel 4 kohaselt

ei tohi praktikalepingu nimetuse taga varjata tavalisi

töösuhteid. Liikmesriigid peavad ette nägema tõhusad

kontrolli- ja inspekteerimismeetmed, et avastada ja

võidelda selliste tegevuste vastu, mille puhul tavaline

töösuhe maskeeritakse praktikaks, mille tulemusel

antakse töötajale madalam kaitse, sealhulgas

töötingimused ja töötasu, kui asjaomasel töötajal oleks

õigus liidu või siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või

tavade kohaselt.

Praktika rakendamiseks on Eesti õigusaktides eraldi

reguleeritud 2 erinevat võimalust: 1) kui kool saadab õpilase

või üliõpilase omandatava kutse- või erialapraktikale; 2) kui

inimene on jäänud töötuks ja Töötukassa pakub

tööturuteenusena tööpraktika võimalust. Lisaks

eelkirjeldatule võtavad Eesti ettevõtted vabatahtlikult

praktikale ka neid noori, kelle jaoks praktika kooli või

õppeasutuse poolt kohustuslik ei ole. Sellisel juhul võtavad

ettevõtted noori praktikale oma vabast tahtest, pakkudes

noortele võimalust saada praktilist töökogemust. Ettevõtetted

panustavad seeläbi noorte koolitamisesse ja haridusesse,

saamata sellest ise mingit otsest kasu. Sellisel juhul võivad

osapooled sõlmida praktikalepingu. Praktikaleping on oma

olemuselt tööleping, eriti juhul kui praktika eest makstakse

tasu. Lisaks võivad osapooled lepinguvabaduse põhimõttest

lähtuvalt sõlmida ka nn vabatahtliku praktikalepingu, mille

kohaselt praktikandile tasu ei maksta ja mis ei vasta muudele

töölepingu tingimustele. Seega on teooras justkui neli

erinevat varianti, kuidas ettevõte saab praktikandi praktikale

võtta. Oluline on rõhutada, et eraldi kahepoolset

praktikalepingut Eesti seadusandluses reguleeritud ei ole.

Kaubanduskoja hinnangul ei ole Eestis kerkinud ülesse

märkimisväärset probleemi, kus praktikalepingu taga

varjatakse tavalist töösuhet. Eestis kasutatakse praktikat

peamiselt kooliõpingute kõrval erialase esmase kogemuse

saamiseks ning töösuhte puhul saab Eestis kasutada

töölepinguseaduses reguleeritud katseaega. Töösuhte

sõlmimisel on eelkõige katseaeg mõeldud töö tegemise

õppemiseks, kohanemiseks ja töökohale sobivuse

hindamiseks. Seega ei ole Kaubanduskoja hinnangul Eestis

asjakohane probleem, kus tavalisi töösuhteid varjatakse

praktikalepingu taga. Isegi kui osapooled on sõlminud

praktikalepingu, mis vastab oma sisult töösuhtele, siis on

praktikandil ka täna Eestis võimalus pöörduda

töövaidluskomisjoni või kohtu poole. Lisaks on praktikandil

alati võimalus abi saamiseks pöörduda ka tööinspektsiooni

poole. Seega ei ole ka kehtiva korra kohaselt lubatud

Arvestatud

9

peaktikante kohelda halvemini kui töötajaid, kui sisuliselt on

tegemist töösuhtega. Olulineon veel märkida, et Eestis ei ole

kohustust praktika eest tasuda, kuid ettevõtted teevad

sedaüldjuhul siiski vabatahtlikult.

Lisaks on oluline märkida, et praktikal antakse noortele

teoreetiliste teadmiste korral esmased praktilised

töökogemused. Seega ei ole ega saa praktikant olla

võrdväärne tavatöötajaga. Õppiva praktikandi töö efektiivsus

ei ole võrreldav kogenud töötaja omaga, lisaks võtab oma aja

praktikandi välja koolitamine. Plaanitava direktiivi

jõustumise korral võib praktikavõimalusi pakkuvate

ettevõtete jaoks tõstatuda mure, et nad peavad enne

praktikandiga lepingu sõlmimist rohkem läbi mõtlema ning

vajaduse korral ka suutma tõendada, et praktikandil ei ole

täpselt samu kohustusi, mis on teistel töötajatel. Kui

praktikant töötab võrreldes tavaliste töötajatega väiksemas

ulatuses, siis tekib ka küsimus, kas ja kui suures ulatuses tuleb

praktikandile vastavalt tema panusele ka tasu maksta.Lisaks

sellele on oluline asjaolu, et praktikant on ettevõtte jaoks kulu,

kuid ettevõtted pakuvad seda võimalust siiski, et panustada

järelkasvu. Kui seada praktikale liiga ranged, sh tasustamise

nõuded, siis võib praktikavõimaluste pakkumine muutuda

ettevõttete seas ebapopulaarseks, mis omakorda pärsib noorte

arengut ning uue tööjõu pealekasvu

Kaubanduskoda toob ka välja, et kui soovitakse välistada

praktikalepingute taga peituvaid töösuhteid, siis oleks

asjakohane luua sätted, mille kohaselt ei ole praktika lepingu

pikendamine võimalik. See aitaks tagada, et ühe isikuga ei

pikendata lõpmatult praktikalepingut ning ettevõtte peab

peale praktikalepingu lõppemist soovi korral isikuga sõlmima

töölepingu. Kindlasti on oluline ka mõistlik tähtaeg praktika

osas, et praktika kestus ei oleks näiteks 2 aastat. Mõistlikule

praktika pikkusele viitab ka plaanitava direktiivi artikkel 5 lg

1 p b, mille kohaselt ei tohiks praktika kesta ülemäära kaua.

Siinkohal on oluline hinnata ja teha selgeks, kui kaua on

“ülemäära”. Praktikas on praktika kestvused väga erinevad,

tavaliselt on õpilased praktikal 2-3 kuud, kuid samas on

praktikaid, mis kestavad 6 kuud. Lisaks võib pikem

praktikaperiood olla ka õppeasutuse poolne kohustus. Seega

on oluline arvestada, et erienvate valdkondade ja erialade

puhul võivad praktika perioodid olla väga erinevad ning

praktikas “ülemäärase” pikkuse kindlakstegemisel võib

varieeruda sõltuvalt praktika teostamie valdkonnast.

Kaubanduskoda on seisukohal, et praktikalepingute

direktiiviga reguleeritavad probleemid ei ole Eestis

aktuaalsed. Isegi kui täna on juhtumeid, kus

praktikalepingu abil varjatakse töösuhet, siis on Eestis ka

kehtivate õigusaktide kohaselt võimalik praktikandil

(sisuliselt töötajal) oma õigusi kaitsta sarnaselt teiste

töötajatega. Meie hinnangul ei too direktiiv sellise

10

vaidluse osas täiendavat selgust. Samas plaanitavate

muudatuste jõustumise korral võib aga see takistada

Eestis seni kehtinud praktikat, mille kohaselt võtavad

ettevõtted omast vabast soovist noori praktikale, et neid

koolitada ja anda neile esmane erialane kogemus.

Praktika pakkumine on niigi ettevõttele lisatöö ja

koormus, mis võetakse, et panustada noorte haridusse ja

anda neile võimalus enda täiendamiseks. Praktika

võimaluste ülereguleerimine võib tingida olukorra, kus

ettevõtted bürokraatia ja nõuete rikkumise hirmu tõttu

seda kohustust endale enam võtta ei soovi. Seega meie

hinnangul puudub hädavajadus plaanitava direktiivi

järele.

Eesti Üliõpilaskondade Liit

Eesti Üliõpilaskondade Liidul on hea meel näha, et praktika

reguleerimisse tõsisemalt suhtutakse ning tehakse tööd

praktikantide õiguste suunal. Meie puhul on siiski oluline ka

see, et praktika peab olema tasustatud, sest paljud ettevõtjad

kasutavad praktikakoha loomisel võimalust saada endale

töötaja, kellele tasu maksma ei pea. Samuti on oluline, et

praktikandil oleks juhendaja. Küll aga on hea meel näha, et

rohkem reguleeritakse praktika kvaliteeti.

Arvestatud osaliselt. Selgitame lisaks,

et kui tegemist on olukorraga, kus

praktikanti kasutatakse tegelikkuses

hoopis töötajana, siis see ongi

praktikalepinguga varjatud töösuhe,

mille vastu võitlemine on direktiivi

algatuse eesmärk. Sellisel juhul

tulebki inimesega sõlmida hoopis

tööleping ja maksta talle töötasu

töötamise eest.

Eesti Ametiühingute Keskliit

Eesti Ametiühingute Keskliit tervitab praktikadirektiivi

algatust, sest selles algatuses soovitakse kehtestada reeglid

praktikantide töötingimuste parandamiseks ja jõustamiseks

ning võidelda olukordade vastu, kus tegelikke töösuhteid

varjatakse praktikalepingutega.

Ametiühingud on seisukohal, et töökohtadel peab kõiki

inimesi kohtlema võrdsetel alustel ning praktikante ei

koheldaks vähem soodsalt kui sama asutuse võrreldavaid

töötajaid, kes on tavapärases töösuhtes. Välja arvatud juhul,

kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused

(erinevad ülesanded, väiksemad kohustused ja töö

intensiivsus või õppe- ja koolituskomponendi osakaal).

Oluline on, et algatusest tulenevad reeglid näevad ette, et

praktikantidele kohaldatavad töötingimused ja

tasustamisreeglid ei tohi olla diskrimineerivad võrreldes

töösuhte alusel töötavate isikutega, välja arvatud juhul, kui

erinev kohtlemine on objektiivsetel kaalutlustel õigustatud.

Hea on, et sotsiaalpartneritele nähakse ette roll direktiivi

nõuete kohaldamisel ning nõuete täitmise üle tuleb

ametiasutustel teostada järelevalvet, samuti et töötajate

esindajatel on õigus vajadusel praktikantide huvisid kaitsta.

Kuigi direktiivis toodud praktika definitsioon ütleb ,et

„praktika on ajaliselt piiratud tasustatud või tasustamata

tööpraktika, mis hõlmab olulist õppe- ja koolituskomponenti

ning mida rakendatakse eesmärgiga omandada tööalase

konkurentsivõime suurendamiseks praktilisi ja tööalaseid

kogemusi, et lihtsustada üleminekut tavapärasesse

Arvestatud osaliselt. Selgitame, et

praktikasuhete eest tasu maksmine

aitab küll kaasa praktikatele

juurdepääsu ja praktikantide

sotsiaalsele heaolule, kuid ühtlasi

võib viia ka selleni, et ettevõtjad (eriti

VKEd) ja asutused ei soovi enam

praktikante võtta ning selle

tulemusena praktikakohtade arv

väheneb ja praktikantide

õppekvaliteet halveneb.

11

töösuhtesse või alustada tegevust konkreetsel kutsealal“,

oleme seisukohal, et praktikandi poolt praktika ajal tehtav töö

peab olema vastavalt tasustatud ning töötasu peab järgima

Euroopa Liidu direktiivi piisava miinimumpalga kohta.

Samuti peaks praktikandile olema tagatud juurdepääs

sotsiaalkaitsele. Kindlasti ei tohiks praktikandi suhtes

kasutada nn „uut tüüpi“ lepinguid ning nõuda eelnevat

töökogemust. Kutsealadel, kus praktikal on suur oht asendada

algtaseme töökohti, peaksid tööandjad pidama

ametiühingutega läbirääkimisi, et vältida olukordi, kus

praktikalepingu nimetuse taga varjatakse tavalisi töösuhteid.

Ametiühingud on ka seisukohal, et direktiiv peab hõlmama

kõiki praktikante, nii neid, kes läbivad praktikat vabal

tööturul kui ka neid kelle praktika toimub aktiivse tööturu

meetmena, „noortegarantii“ poliitika kaudu või osana

kutsealasest koolitusest.

Eesti Tööandjate Keskliit

Praktikalepinguid reguleerivas direktiivi algatuses soovib

Euroopa Komisjon kehtestada reeglid praktikantide

töötingimuste parandamiseks ja jõustamiseks ning võidelda

olukordade vastu, kus tegelikke töösuhteid varjatakse

praktikalepingutega. Suurem eesmärk on parandada noorte

hõivet. Oleme algatuse eesmärgiga nõus, kuid meie hinnangul

pole direktiiv sobiv ega ka vajalik lahendus.

Nimelt on mistahes töötajate diskrimineerimine ka Eesti

siseriikliku seadusandluse kohaselt keelatud ning töösuhte

praktikana vormistamine pole Eestis levinud. Eestis on

praktikakorralduse probleemiks hoopis tööandjate ressursside

leidmine, et praktikaid juhendada, ja samuti õppekavadele

vastavate praktiliste ülesannete ja tööandjale vajalike

tegevuste ühildamine. Kui direktiiviga lisanduks täiendavaid

kohustusi tööandjale – alampalga maksmine vm – muutuks

praktikakohtade leidmine veel raskemaks ja direktiiv töötaks

selle autorite eesmärgile vähemalt Eesti puhul hoopis vastu.

Seega teeme ettepaneku direktiivi mitte toetada või töötada

selle nimel, et see ei seaks Eestis juba kehtivast

regulatsioonist ulatuslikumaid kohustusi tööandjatele.

Arvestatud

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

Eesti Juristide Liit

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku reguleerida

praktikalepinguid direktiiviga ehk ühtlustada vastavaid

reegleid kogu siseturul. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsiooni (EVEA) ja Eesti Juristide Liidu (EJL)

hinnangul on oluline praktikantide õiguste kaitsmine, aga

küsitav on, kas Euroopa Liidu pädevuses on ühtlustada

liikmesriikide reegleid, mis puudutavad ilma töölepinguta

tegutsevaid praktikante - seda enam olukorras, kus praktikat

viiakse läbi osana õppetööst. Töösuhete teatud küsimused on

Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud, kuid näiteks kutseõppe

reguleerimine on liikmesriikide pädevuses. Praktikadirektiivi

eelnõud ei saa esitatud ettepaneku kujul vastu võtta, sest selles

Arvestatud.

12

on mitmeid ebaselgusi ja küsitavusi. Alljärgnevalt toome esile

mõned direktiivi eelnõu probleemid.

Esiteks - EJL ja EVEA hinnangul ei ole piisavalt selge, kas

praktikadirektiiv kohaldub kõikidele praktikasuhetele või

üksnes töölepingu alusel läbiviidavatele praktikatele. Samuti

puudub selge määratlemine, millised kriteeriumid määravad

praktika ja tavapärase töösuhte erinevuse ning kuidas

hinnatakse praktika õppe- ja koolituskomponenti.

Eelnõus defineeritud praktikandi mõiste kohaselt on

praktikandiga sõlmitud tööleping või selline tegutsemine

toimub töösuhte alusel. Praktikas sõlmitakse aga kahte liiki

praktikalepinguid: töölepinguid ja muid eraõiguslikke

praktikalepinguid. Kui praktika toimub töölepingu alusel, siis

kohaldatakse praktikale tööõigust ja selles vallas ei tohiks olla

suuremaid probleeme. Eestis saab siin põhimõtteliselt

kohaldada ka võrdse kohtlemise seadust. Niisiis on

praktikantide õigused tagatud samaväärselt töötajate

õigustega, mistõttu puudub vajadus praktikantide õiguseid

täiendavalt reguleerida.

Muude võlaõiguslike lepingute alusel praktika sooritamine on

keerulisem teema. Kui just ei ole tegemist teeseldud

tehinguga, siis Eestis üldjuhul töölepingu seadust ei

kohaldata, vaid praktikale kohaldatakse võlaõigusseaduse

sätteid. Küll aga kohaldatakse ja üliõpilase tööle

õppepraktikal töötervishoiu ja tööohutuse seadust, samuti

kohaldatakse osasid nimetatud seaduse sätteid teenuse

osutamise lepingu alusel töötavatele füüsilistele isikutele. Ei

ole selge, kas direktiivi kohaldatakse lisaks töölepinguga

töötavatele praktikantidele ka muudele praktikasuhetele.

Mööname, et seda võiks eeldada, kui pidada silmas

praktikasuhete taha peidetud tegelike töösuhete tuvastamise

reegeid eelnõu artiklites 4 ja 5.

Teiseks - kui direktiiv laienebki muudele praktikasuhetele

(selgus selles osas puudub), siis üldine nõue praktikandile

töötasu maksmiseks ei motiveeri paljusid ettevõtjaid (eriti

väike- ja keskmiseid ettevõtjaid) praktikantidega

tegelema - lisaks praktikandi juhendamisele ja õpetamisele

(mis nõuab olulist ajalist ja rahasse konverteeritavat ressurssi)

tuleb praktikapakkujal üldjuhul leida vahendid praktikantide

tasustamiseks. Arvestades praegust majandusseisu - aina

kõrgenevaid töötasu ootuseid, tõusvaid sisendhindu ja makse

- on ettenähtav, et tööandjatel ei pruugi direktiivi jõustumisel

olla piisavat ressurssi praktikantide värbamiseks. See aga

oleks tööturu tulevikule väga kahjulik. Seda silmas pidades

on selge, et tasu maksmise kohustus hoopis vähendaks

praktikakohtade koguarvu, mis omakorda vähendab NEET-

noorte võimalusi tööhõives kaasatud saada.

Lisaks tuleks töötasu maksmise ja selle suuruse kontekstis

arvestada liikmesriikides kehtivat palgasaladuse põhimõtet.

Eesti õiguse kohaselt on tööandja kohustatud mitte avaldama

töötaja nõusolekuta või seadusest tuleneva aluseta andmeid

töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu

kohta.

13

Kolmandaks - kuigi direktiiv näeb ette võimaluse pakkuda

ka tasustamata tööpraktikat, on ebaproportsionaalselt

koormav, kui praktikapakkujast tööandja peab tõendama, et

töötasu mittemaksmine erandina on põhjendatud. Direktiiv

nõuab praktikapakkujatelt teisigi täiendavaid

kontrollimeetmeid ja dokumentatsiooni (ja seega rahalist

ressurssi), et tõendada praktika õppe- ja koolituskomponenti

ning vältida praktikana esitatud tavapäraste töösuhete

väärkasutamist. Samuti on ebaproportsionaalselt koormav

riikliku järelevalve laiendamine praktikasuhetele ja sellest

tulenevad infopäringud ning kontrolli teostamine. EL uued

reeglid peaksid olema aga suunatud pigem bürokraatia

vähendamisele.

Neljandaks - kui direktiiv kohaldub ka muudele kui

töölepingulistele praktikalepingutele, siis direktiivis

sätestatud idee anda töötajate esindajatele õigus esindada

töölepinguta praktikante nii individuaalsetes kui ka

kollektiivsetes vaidlustes tööandjaga on problemaatiline.

Töötajate usaldusisik saab esindada üksikut töötajat, aga seda

ainult viimase nõusolekul. Ametiühingud saavad esindada

kollektiivsetes läbirääkimistes töötajaid, kes on nende

liikmeid, erandjuhul laienevad sõlmitud kollektiivlepingu

tingimused ka teistele töötajatele. Töötajate kaitse ja

esindamise reegleid ei ole mõistlik laiendada

praktikasuhetele.

Viiendaks - Komisjoni volituste piiride küsimuse juures

vajab veel märkimist, et EL toimimise lepingu artikli 153

kohaselt võivad Euroopa Parlament ja nõukogu võtta vastu

miinimumnõudeid tööturult väljatõrjutud isikute

integreerimiseks ilma, et see piiraks kutseõppepoliitika

kohaldamist. Piiranguid ei tohi kehtestada viisil, mis

pidurdaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete

loomist ning arengut. EL toimimise lepingu artikli 166 alusel

võib Euroopa Liit kutseõppepoliitika valdkonnas stimuleerida

koolitusalast koostööd haridus- ja koolitusasutuse ning

ettevõtjate vahel. Keelatud on aga meetmed igasuguseks

liikmesriikide õigusnormide ühtlustamiseks.

Eeltoodut arvestades on EJL ja EVEA ühisel seisukohal, et

praktikadirektiivi eelnõu on esitatud ettepaneku kujul

ebavajalik ega ole sobiv abinõu selle põhjendustes

esiletoodud probleemide lahendamiseks. Praktikadirektiivis

väljapakutud lahendused ei aita kaasa praktikakohtade

loomisele ega NEET-noorte tööhõivesse kaasamisele ega

tegelikult ka nende sotsiaalsete tagatiste suurendamisele, sest

praktikadirektiiviga jäetakse alles võimalus tasustamata

praktikaks. Küll aga seatakse direktiiviga praktikapakkujatele

ja järelevalveasutustele ebamõistlikke kohustusi (nii rahalisi

kui bürokraatlikke). Samuti tekitab eelnõu täiendavat

ebaselgust töösuhte ja praktikasuhte piiritlemisel. Oleme

arvamusel, et direktiivi ettepanek vajab põhjalikumat

läbitöötamist ja esitatud ettepaneku kujul seda vastu võtta ei

saa.

Justiitsministeerium

14

Praktikalepingute algatuse eesmärk on Justiitsministeeriumi

hinnangul üldjoontes mõistlik ja põhjendatud – parandada

praktikate kvaliteeti õppimise ja väljaõppe sisu ning

töötingimuste osas, luua ühtne põhimõtete ja meetmete

raamistik praktikantide töötingimuste parandamiseks ja

jõustamiseks ning praktikana maskeeritud regulaarsete

töösuhete vastu võitlemiseks. Samas on nii nõukogu

soovituse eelnõu (COM(2024) 133) kui ka direktiivi eelnõu

(COM(2024) 132) puhul mitmeid küsitavusi:

 regulatsiooni kohaldamisala on segane – direktiivi

art 1 kohaselt kehtestatakse direktiiviga ühine

põhimõtete ja meetmete raamistik, et parandada

praktikantide töötingimusi, tagada nende täitmine

ning võidelda olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid

esitatakse praktikana. Iseenesest on igati tervitatav, et

soovitakse praktikante kohelda võrdselt töötajatega

seeläbi, et parandada praktikantide töötingimusi ning

võidelda sellega, et praktikaga varjatakse tegelikku

töösuhet. Samas jääb algatuse põhjal selgusetuks,

millistele töö- või praktikasuhetele regulatsioon

kohaldub. Näiteks kohaldub direktiivi pp 16 kohaselt

direktiiv kõikide liidu praktikantide suhtes, kellel on

liikmesriigis kehtiva õiguse, kollektiivlepingu või

tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe.

Direktiivi pp 18 kohaselt kohaldatakse direktiivi III

ptk selliste tavapärases töösuhtes olevate töötajate

suhtes, keda ekslikult käsitatakse praktikantidena.

Seega paistab direktiivi kohaldamisala olevat

töölepingu alusel töötavad isikud ehk töötajad, kuid

direktiivi sätteid lugedes see üheselt ei nähtu. Samas

peaks nõukogu soovitus hõlmama punkti 2 kohaselt

kõiki praktikante, olenemata nende tööalasest

staatusest, sealhulgas töötajana käsitatavaid

praktikante. Seega paistavad isegi direktiivi ja

soovituse kohaldamisala olevat erinevad, kuigi need

peaks hõlmama samu suhteid. Pealegi on sõnadel

„praktikant“ ja „praktikaleping“ teistsugune tähendus

kui sõnadel „töötaja“ ja „tööleping“, seega jääb

segaseks just praktika ja praktikandiga seotud

terminite kasutamine, kui direktiiv on mõeldud

reguleerima ikkagi töösuhteid. Kui direktiiv peaks

reguleerima „praktikasuhteid“, siis tuleks väga selgelt

piiritleda ja defineerida, millistele praktikasuhetele

direktiiv kohaldub (nt on inglise keeles kasutusel

erinevaid mõisteid nagu work practice, traineeship,

apprenticeship jms). Praegu on nii mõistete kasutus

kui ka sellega seotud direktiivi kohaldamisala

arusaamatud (vt ka järgmine punkt mõistete kasutuse

kohta). Lisaks tuleks täpsustada (nt vastava

põhjenduspunktiga), kas direktiiv kohaldub üksnes

eraõiguslike isikute vahel sõlmitud

Arvestatud

15

praktikalepingutele või laieneb see ka avalikule

sektorile/teenistusele;

 direktiivi mõisted on arusaamatud ja paistavad

kohati olevat vastuolulised – mõiste „praktika“

sisaldab mitmeid määratlemata õigusmõisteid,

mistõttu võib „praktika“ tuvastamine olla praktikas

keeruline ja tekitada vaidlusi. Näiteks on praktika

määrav tunnus „oluline õppe- ja koolituskomponent“,

kuid jääb selgusetuks, millal on õppe- ja

koolituskomponent piisavalt oluline, et tegu oleks

praktikaga. Veel probleemsem on sõna „praktikant“

definitsioon. Nimelt on praktikant defineeritud kui

praktikat (s.t sisaldades viidet omakorda „praktika“

mõistele) tegev isik, kellel on tööleping või töösuhe.

Kui isikul on sõlmitud tööleping, siis on ta töötaja,

seega jääb arusaamatuks, milline õiguslik staatus on

praktikandil – on ta töötaja või luuakse direktiiviga

hoopis uus n-ö kvaasitöötaja mõiste, mis on

olemuslikult midagi töötaja ja praktikandi

vahepealset. See tekitab omakorda probleeme

direktiivi kohaldamisala määramisega, kuna

„praktika“ paistab olevat laiem mõiste kui

„praktikant“, olgugi et praktikandi mõiste viitab

praktikale. Seda põhjusel, et „praktikant“ on

defineeritud töölepingu või -suhte kaudu, kuid

„praktika“ sellist kitsendust ei sisalda. Seega jääb

mulje, nagu praktika võib tähendada igasugust

tegevust, mis sisaldab olulist õppe- ja

koolituskomponenti ning mida rakendatakse

eesmärgiga omandada tööalase konkurentsivõime

suurendamiseks praktilisi ja tööalaseid kogemusi,

kuid „praktikant“ saab olla üksnes töötaja, olgugi et ta

teeb praktikat. Ühtlasi jäävad selgusetuks mõisted

„tavapärane töösuhe“ ja „tavapärases töösuhtes olev

töötaja“. Esiteks on arusaamatu, miks on üldse

selliseid mõisteid eraldi selle direktiivi tarbeks vaja

defineerida, kuna töösuhte, töölepingu ja töötaja

mõistete kohta on juba hulganiselt regulatsioone ning

kohtupraktikat, seega tekitab täiendavate

definitsioonide lisamine üksnes selle direktiivi jaoks

vaid segadust. Lisaks on mõistete definitsioonid

segased ja tautoloogilised. Näiteks on „tavapärane

töösuhe“ defineeritud töösuhte kaudu, sisaldades

endas tautoloogiat. Jääb ka arusaamatuks, kuidas saab

üldse olla olemas töösuhe, mis ei ole praktika, kui

praktikant ongi töösuhte alusel tööd tegev isik.

Samamoodi on tautoloogiline mõiste „tavapärases

töösuhtes olev töötaja“ definitsioon, kuna see on

defineeritud iseenda kaudu – tavapärases töösuhtes

olev töötaja on töötaja, kellel on tavapärane töösuhe.

Tagatipuks jääb kummagi mõiste puhul arusaamatuks

sõna „tavapärane“ kasutus. See viitab justkui

võimalusele, et on olemas ka „eriline“ töösuhe või

16

töötaja. Liidu tasandil peaks mõistete kasutus olema

ühtne ja selliste uute mõistete lisamine tekitab

regulatsiooni mõistmisel segadust;

 ebamääraste mõistete kasutamise tõttu ei ole

direktiivi sätete sisu mõistetav – näiteks sisaldab art

3 mittediskrimineerimise põhimõtet, mille kohaselt ei

tohi töötingimuste, sealhulgas töötasu osas kohelda

praktikante vähem soodsalt kui sama asutuse

võrreldavaid töötajaid, kes on tavapärases töösuhtes.

Mõisteid lugedes aga nähtub, et praktikant on ka

töölepingu alusel tööd tegev ehk töösuhtes olev isik

(töötaja), seega ei ole selge, milliseid isikuid tuleks

mittediskrimineerimise põhimõtte rakendamisel

võrrelda. Paistab ju praktikant olevatki juba töötaja,

seega absurdse tõlgenduse kohaselt peaks praktikanti

võrdlema tema endaga kui töösuhtes oleva isikuga.

Ühtlasi on segane, miks on vaja jõuda tööd tegeva

isiku õiguste tõhusa kaitseni praktikalepingute

regulatsiooni kaudu. Kui praktikante tuleb kohelda

võrdselt teiste töötajatega, siis sellest järeldub, et

praktikandile kohaldub kogu tööõiguse regulatsioon.

Sellisel juhul aga on lihtsalt tegu töölepinguga ning nii

tulekski seda õiguslikku suhet mõista – töösuhtena.

Selle asemel, et tuua sisse uued definitsioonid, võiks

ette näha, et praktikandil, kes olemuslikult teeb tööd,

on töötaja staatus. Õigupoolest on see juba täna nii,

kuna töötaja staatuse tuvastamisel on määrav

õigusliku suhte sisu ning kui see vastab töösuhtele, siis

sõltumata lepingu nimetusest (käsundusleping,

praktikaleping vms) on tegu töölepinguga. Sama on ka

vastupidi ehk kui õiguslik suhe ei vasta töölepingule,

s.t tegu ongi nt tasustamata praktikaga selle

tavapärases tähenduses (üliõpilane katsetab teda

huvitavat tööd), siis ei ole põhjendatud kohaldada

tööõiguslikku regulatsiooni, vaid tegu on tavapärase

privaatautonoomia põhimõttel tugineva võlaõigusliku

lepinguga, milles pooled võivad sobivates tingimustes

vabalt kokku leppida. Lisaks ei ole selge, millal on

tegu praktikana esitatud tavapärase töösuhtena ning

seega milline on regulatiivne mõju direktiivi III ptk

sätetel – kuidas saab töösuhet direktiivi mõistete

tähenduses üldse esitada praktikana, kui praktikant

juba töötabki töösuhte alusel. On küll mõistetav, mida

on tahetud III peatükiga reguleerida (välistada

olukorrad, kus isik on olemuslikult töötaja, kuid

sellest minnakse mööda n-ö praktikalepingu

sõlmimisega; sarnane on täna olukord ka töölepingu

ja käsunduslepingu kui võlaõigusliku lepingu puhul,

kuna tihtipeale sõlmitakse töölepingu pähe

käsundusleping, mille puhul ei kaasne ulatuslik tööd

tegeva isiku kaitse). Tagatipuks paistab, et algatusega

sekkutakse senisesse Euroopa Kohtu praktikasse, mis

on aastate jooksul kujundanud välja töölepingu ja

17

töötaja mõiste. Nimelt tuleneb ulatuslikust EK

praktikast see, milliste kriteeriumide alusel tuleb

hinnata, kas tegu on töösuhtega või mitte. EK on ise

korduvalt kinnitanud, et tööleping on ELi autonoomne

mõiste, mida tuleb terves liidus tõlgendada

ühtemoodi. Direktiivi art 5 sisaldab aga loetelu

elementidest, mida tuleb töösuhte hindamisel arvesse

võtta. Sellised kriteeriumid on juba EK oma praktikas

sõnastanud;

 eelnevat arvestades on regulatsiooni lisaväärtus

küsitav – kuna mõistete põhjal nähtub, et direktiivi

kohaldamisala hulka kuuluvad praktikandid ehk

töölepingu või -suhte alusel tööd tegevad isikud, siis

on segane, millist täiendavat kaitset saavad need

„praktikandid“ (õigupoolest töötajad). Töötajate

õiguste kaitseks on juba liidu tasandil kehtestatud

hulganisti õigusakte ning kui praktikant on tegelikult

töötaja, siis on ta nagu iga teine töötaja, kellele

kohalduvad juba niikuinii tööõigusest (Eesti õiguses

eelkõige töölepingu seadusest) tulenevad töötajate

õigused ja tagatised (alampalk, töö- ja puhkeaja

regulatsioon, puhkused, lepingu lõpetamise

kitsendused jms).

Kokkuvõttes tundub küll algatuse eesmärk üllas, kuid

reguleerimise meetmed ja vahendid ei paista eesmärki

saavutavat. Pigem tundub tegu olevat tööõigusliku

küsimusega, mistõttu tuleks vajadusel täiendada

tööõiguslikku regulatsiooni, mitte kehtestada uus ja segaseid

mõisteid kasutav praktikalepingute regulatsioon.