Jahiseaduse muutmise seaduse eelnöu seletuskiri
l. Sissejuhatus
1.1. Sisuko kkuvöte
1.1.1. Tänapäeval ei ole jahipidamine ammu enam ainult toiduvarumine, sport ega kitsa grupi
ajaviide. Jahipidamine on kaasaegse keskkonnakorralduse meede. Kaasaegses ja
tsiviliseeritud uhiskonnas ei saa kogu vastutust keskkoimakorralduse osas delegeerida
maaomanikule ja/vöi jahimehele, koordineeriv roll ja vastutus peab jäämä riigile.
Seetöttu räägime kolmnurgast riik-jahimees-maaomanik. Sellest pöhimöttest tuleneb ka
meie ulukiasurkonnakeskse käsitluse pöhimöte, mille kohaselt ulukite kui loodusvara
ohjamine peab lähtuma riiklikest huvidest ja vajadusest tagada ressursi säästlik
kasutamine kogu riigis.
Eesti jahindus on jätkusuutlik ning on partneriks riigile, omavalitsustele ja
keskkonnaorganisatsioonidele. Osaleb uuringutes ja monitooringutes, ning
vaatlusandmete ja biomaterjali kogumisel.
Jahimehed on jätkuvalt korrektsed partnerid Keskkonnaministeeriumi halduslepingu
täitmisel. Samuti ka jätkuvalt partneria PTA-le SAK-i, marutaudi järelkontrolli jt
lepingute täitmisel. Korraldavad koostöös PTA-ga SAK-ijt haigustejms informatsiooni
levitamise infopäevi.
Nad jatkavaa projektiga ,,Ulukid teel". Arendavad ja tugevdavad koostööd riigi
Transpordiametiga jt institutsioonidega, et vähendada ulukite ja liiklusvahendite
kokkupörgetest tulenevate kahjujuhtumite osakaalu.
1.1.2. Kuna eelkirjeldatud tegevuse ja tööde maht on suur, on vaja selleks ka maksimaalset
inimressursi nende ulesannete täitmiseks. Kahjuks on riigi halb majanduslik olukord
hetkel aga selline, et osadel jahimeeste vanusegruppidel nagu näiteks pensionärid on
raske selles oliikorras tegutseda, sest arvel on iga euro. Uheks selliseks vöimaluseks
oleks vabastada nadjahipidamisöiguse tasust.
Juhin tähelepanu, et samasugune öigus kehtib juba ammu pensionäridest kalameestele
Kalapuugiseaduse § 28 alusel.