SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik_kontrollkäigu kõkkuvõte

Hr Agris Peedu

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

juhatuse esimees

[email protected]

Teie nr

Meie 04.06.2024 nr 7-6/240857/2403352

Kontrollkäik SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse

Austatud härra Peedu

Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 8. detsembril 2023 ette teatamata SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (edaspidi kliinik) akuutravi ning laste ja noorukite osakonda.

Hea on see, et mõnes osakonnas aitavad töötajate turvalisuse eest hoolt kanda turvatöötajad, samas

ei ole päris selge nende roll patsientide ohjeldamisel. Enamik turvatöötajaid osaleb regulaarselt

koolitustel, kus nad õpivad toime tulema psühhiaatriliste haigustega patsientidega. Väärkohtlemise

ennetamiseks on turvatöötajate väljaõpe väga vajalik, lisaks tuleb tagada, et turvatöötajad

tegutseksid alati meditsiinipersonali juhendamisel.

Palun tervishoiutöötajatel seista selle eest, et psühhiaatriapatsientide ohjeldamisel ega

transportimisel ei kasutataks käeraudu.

Alaealisi patsiente ohjeldatakse kliinikus sageli ning nende tahtest olenematu ravi ja mehaaniline

ohjeldamine toimub akuutosakonnas, mitte noorukite osakonnas. Alaealise rahutu patsiendi

ohjeldamiseks ettenähtud ruumi viimine peab olema ohutu nii patsiendile kui ka personalile.

Patsiente julgustatakse andma tagasisidet tervishoiuteenuse ja muude teenuste osutamise kohta.

Palun kliinikul teha jõupingutusi, et saada tagasisidet ka nende patsientide kohta, kes ei ole

suutelised ise tagasisidet andma.

Akuutosakonna ühiskasutatavatesse ruumidesse on paigaldatud videokaamerad, kuid nende pilti

reaalajas jälgida ei saa. Seetõttu ei ole võimalik saada vahetut tagasisidet nende patsientide

olukorra kohta, kes oma õiguste eest seista ei oska.

Õiguskantsleri nõunikud tegid ringkäigu akuutosakonna ning laste ja noorukite osakonna

ruumides, vestlesid kliiniku töötajatega ja turvatöötajatega, tutvusid tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise abi ja ohjeldusmeetmete rakendamise dokumentidega ning koolituskavadega.

Viimati kontrollis õiguskantsler kliinikut 12. oktoobril 2021, kui vaatluse all olid subakuut- ja

akuutosakonna töö. 9. veebruaril 2019 kontrolliti laste ja noorukite osakonna tegevust.

2

Laste ja noorukite ohjeldamine

Kui alaealine satub psühhiaatriakliinikusse erakorraliselt ning tema seisundi tõttu tuleb rakendada

tahtest olenematut ravi ja mehaanilist ohjeldamist, siis ravitakse teda esialgu psühhiaatriakliiniku

akuutosakonnas. Seisundi stabiliseerumisel viiakse ta üle laste ja noorukite osakonda. Kui seal

tekib taas vajadus tema mehaaniliseks ohjeldamiseks, tehakse seda vaid akuutosakonnas.

Laste ja noorukite osakonna personali sõnul on alaealiste suhtes vaja rakendada tahtest olenematut

ravi ja mehaanilist ohjeldamist keskmiselt mõned korrad aastas. Üldjuhul õnnestub patsiendi

seisundit laste ja noorukite osakonnas stabiliseerida ning nende suunamine akuutosakonda on

pigem erand. Ohjeldusmeetmete rakendamise registreerimise raamatust selgus, et alaealisi

ohjeldatakse mehaaniliselt küllalt sageli ning mõnda patsienti on ohjeldatud korduvalt ja

pikaajaliselt. Mehaaniliselt ohjeldatud alaealiste patsientide vanused jäid vahemikku 12 kuni 17

eluaastat.

Muret tekitavad olukorrad, kui noorukit peab mehaaniliselt ohjeldama sama haigusjuhu raames

korduvalt: näiteks oli ühte 16-aastast autistlikku patsienti ohjeldatud 26. – 30. augustil 2023 viiel

korral erineva kestusega (3 tundi ja 5 minutit, 24 tundi ja 15 minutit, 24 tundi ja 10 minutit, 6 tundi

ja 20 minutit, 18 tundi). Kuigi viimase kolme mehaanilise ohjeldamise juhtumi vahele jäid kuni

45-minutilised pausid, ohjeldati patsienti järjest sisuliselt 48 tunni jooksul. Teist 17-aastast

patsienti ohjeldati sama haigusjuhu ajal 7. novembrist 5. detsembrini 2023 seitsmel korral samuti

erineva kestusega (9 tundi ja 25 minutit, kahel korral 3 tundi ja 15 minutit, 11 tundi ja 15 minutit,

10 tundi ja 20 minutit, 9 tundi ja 45 minutit, 9 tundi ja 5 minutit).

Selliste patsientide puhul on väga oluline, et nende ravi ei põhineks suuresti ohjeldamismeetmete

rakendamisel, sealhulgas farmakoteraapial, vaid hõlmaks ka individuaalses raviplaanis muid

psühholoogilis-sotsiaalse rehabilitatsiooni meetodeid: kutse-teraapiat, rühmateraapiat,

individuaalset psühhoteraapiat, kunsti, näitekunsti, muusikat ja sporti vmt.

Möönan, et kuigi ohjeldamismeetmete põhjendatus ja valik on arsti otsustada, siis saab

mehaaniline ohjeldamine olla vaid üksikutel ja äärmistel juhtudel viimane abinõu ning see peab

kestma lühidalt. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise

Euroopa Komitee (CPT) standardid1 näevad ette, et mehaaniline ohjeldamine peaks kestma nii

lühikest aega kui võimalik (tavaliselt kestma pigem minuteid kui tunde) ning selle kasutamine

mitmeid päevi ei saa olla mingil moel põhjendatud. CPT hinnangul võib ohjeldamine muidu

kujuneda väärkohtlemiseks.

CPT on seisukohal2, et õigupoolest ei tohiks noorukeid aga kunagi mehaaniliselt ohjeldada.

Ohjeldamismeetmete kasutamise riskid ja võimalikud tagajärjed on noorukite haavatavust

arvestades oluliselt raskemad. Füüsilist sekkumist peetakse vajalikuks vaid äärmuslikel juhtudel,

et vältida enda või teiste kahjustamist, ning eelistatum sekkumine on füüsiline ohjeldamine, mis

tähendab, et personal hoiab noorukit kinni kuni tema rahunemiseni.

Olukorras, kus (alaealise) patsiendi mehaaniline ohjeldamine on viimase abinõuna siiski vajalik,

tuleb tingimata tagada, et patsienti ei ohjeldataks teiste patsientide nähes (psühhiaatrilise abi

seadus (PsAS) § 14 lg 2 p 3). Seda on oluliseks pidanud ka CPT oma standardites3. Kontrollkäigu

ajal oli akuutosakonna kahekohalises ohjeldamisruumis eralduskardina siin katki, mistõttu ei

1 Vt p 4.1. 2 Samas, p 3.7; CPT 2022. aasta Horvaatia visiit (p 202). 3 Samas, p 3.5; CPT 2020. aasta Moldova visiit (p 135).

3

saanud kaht voodit eraldavat kardinat kasutada. See aga võimaldab samas ruumis oleval teisel

patsiendil pealt näha kellegi teise mehaanilist ohjeldamist, kui ruumi mõlemad voodid on

kasutuses.

Võimaluse korral tuleks vältida kahe patsiendi samaaegset mehaanilist ohjeldamist

eralduskardinaga ruumis, kuna agressiivne ja lärmakas patsient võib segada ruumis viibiva

kaaspatsiendi rahunemist või und ning lärm ei pruugi kaasa aidata teise patsiendi rahunemisele.

Halvemal juhul võib see viia ohjeldatud patsiendi ründamiseni.

Õiguskantsler palub leida võimalusi, mis aitaksid vältida alaealiste mehaanilist ohjeldamist. Kui

seda tuleb siiski teha, siis peab lühendama alaealise patsiendi mehaanilise ohjeldamise kestust.

Samuti tuleb tagada, et ohjeldatuga samas ruumis poleks teisi patsiente.

Osakondadevaheline liikumine

Laste ja noorukite osakonnas ei ole eraldusruumi ega vahendeid mehaaniliseks ohjeldamiseks. Kui

alaealise patsiendi seisund nõuab eraldusruumi paigutamist või mehaanilist ohjeldamist, viiakse ta

kliiniku teises hoones asuvasse akuutosakonda, mis asub mitmesaja meetri kaugusel. Töötajate

sõnul on üleviimise põhjuseks see, et akuutosakonnas on rohkem töötajaid ja vaid seal saavad

patsienti jälgida nii arst kui ka muu personal.

Lapse või nooruki võib teise hoonesse viia ka autoga, kuid tavaliselt läheb patsient akuutosakonda

jalgsi hooldustöötaja ja sisevalvetöötaja saatel. Teda kutsutakse saatma akuutosakonna töötajad.

Õiguskantsler on juba varasemate kontrollkäikude kokkuvõtetes (2017. ja 2019. aastal) selgitanud,

et ohjeldamist vajava patsiendi liikumine ühest osakonnast teise ei ole turvaline. Rahutu

patsiendiga tuleb kõndida pikalt mööda treppe, koridore ja õueala, kusjuures teele jääb mitu

suletud ust. Kuna ohjeldada tohib vaid endale või teistele ohtlikku inimest (PsAS § 14 lg 1), võib

pikk ja keerukas teekond kujuneda ohtlikuks nii patsiendile kui ka asutuse töötajatele.

Lastele ja noorukitele tuleks kõiki vajalikke teenuseid pakkuda nende oma osakonnas, seal peab

olema võimalus vajaduse korral rakendada ka (erinevaid) ohjeldusmeetmeid. Kahetsusväärselt ei

ole kliinik siiani astunud samme selleks, et need puudused kõrvaldada. Laste ja noorte osakonnas

kasutatakse nn rahunemisruumi, mida saab jälgida personali puhkeruumi aknast. Kui äärmusliku

abinõuna peaks vajalikuks osutuma alaealise mehaaniline ohjeldamine, siis võiks kaaluda selle

ruumi kohaldamist ohjeldamisruumiks.

Õiguskantsler palub kliinikul läbi mõelda, kuidas viia rahutu patsient ohjeldamiseks ettenähtud

ruumi nõnda, et see oleks ohutu nii patsiendile kui ka personalile. Kaaluda võiks laste ja noorukite

osakonda ohjeldusmeetmete rakendamiseks sobiliku ruumi rajamist.

Turvatöötajate roll ja pädevus

Personali sõnul on turvatöötajad (nn sisevalvetöötajad) psühhiaatrilist abi pakkuva meeskonna

liikmed, kuid nad kuuluvad Põhja-Eesti Regionaalhaigla Haldusteenistuse kriisitalituse koosseisu.

Kliiniku territooriumil on ööpäevaringselt valves kolm turvatöötajat: üks nendest on

akuutosakonna naiste ja teine meeste poolel, kolmas viibib kaugemal asuvas hoones, kus asub ka

4

laste ja noorte osakond. Hea on see, et üldjuhul viibivad turvatöötajad alaliselt vaid kliinikus ega

pea käima abistamas regionaalhaigla teiste osakondade töötajaid.

Psühhiaatriliste haigustega inimestega toimetulek on ilmselgelt raske ülesanne kogu personalile,

kuna selliste patsientide käitumine võib olla ettearvamatu ja ohtlik nii neile endile kui ka

ümbritsevale, sealhulgas personalile. Kliiniku personali sõnul vajatakse turvatöötajaid eelkõige

töötajate kaitseks, see suurendab töötajate turvatunnet. Ka CPT on rõhutanud,4 et tulemusliku ravi

tagamiseks peab personal tundma end turvaliselt.

Akuutosakonnas on turvatöötajad pidevalt kohal, kuid laste- ja noorukite osakonnas see nii ei ole:

seal asub häirenupp õdede toas, kust esmalt läheb teavitus turvafirmale, mitte maja turvatöötajale.

Ka teiste osakondade töötajatel peaks olema võimalus turvatöötaja kiiresti appi kutsuda, näiteks

võiksid neil olla kaasaskantavad paanikanupud.

Arusaadavalt tuleb kliinikus vahel kasutada turvatöötaja abi, kuid töö olemusest tulenevalt on

võtmeküsimuseks turvatöötaja oskuslik valik ja koolitamine nii enne tööle asumist kui ka

edaspidi. On kiiduväärt, et kliiniku turvatöötajad on enne tööle asumist saanud väljaõppe

psüühikahäiretega inimestega suhtlemiseks. Paljud turva- ja meditsiinitöötajad on käinud

koolitustel, kus õpetatakse verbaalse ja füüsilise sekkumise meetodeid ründe korral (nt VERGE

metoodika koolitused) ning selliste rünnete ennetamiseks. Koolitustabelite põhjal oli näha, et kõik

turvatöötajad ei ole vajalikke täienduskoolitusi siiski läbinud.

Turvatöötajad peavad tegutsema psühhiaatriliste patsientidega kokku puutudes ja oma ülesandeid

täites kvalifitseeritud meditsiinipersonali tähelepaneliku järelevalve all ja alati nende

juhendamisel. Väärkohtlemise ennetamiseks on neid põhimõtteid rõhutanud nii CPT oma

visiitidel5 kui ka õiguskantsler varasematel kontrollkäikudel psühhiaatriakliinikusse6 ja

erihoolekandeteenust7 pakkuvasse asutusse.

Kliiniku töötajad andsid patsientide fikseerimise kohta vastuolulist informatsiooni. Mõne töötaja

sõnul osaleb turvatöötaja patsiendi fikseerimisel, teiste sõnul kaitseb turvatöötaja eelkõige

töötajaid ning patsienti füüsiliselt kinni ei hoia. CPT seisukoht8 on, et ohjeldusmeetmete

rakendamine on üldiselt vaid tervishoiutöötaja pädevuses. Mõistetavalt tuleb ette olukordi, kus

meditsiinitöötajatel on vaja nii enda kui ka patsiendi kaitseks kasutada turvatöötaja abi, kuid

sellises olukorras peab meditsiinitöötaja turvatöötajat alati vahetult juhendama.

Mõned turvatöötajad kannavad kaasas käeraudu ja pipragaasi ballooni, kuna turvaseaduse kohaselt

on turvatöötajatel õigus neid vahendeid kasutada. CPT standardite9 kohaselt ei ole lubatud

kasutada käeraudu psühhiaatriapatsiendi ohjeldamiseks. CPT on mitme visiidi järel kritiseerinud

käeraudade kasutamist psühhiaatriapatsiendi suhtes nii tema ohjeldamisel10 kui ka näiteks

haiglasse transportimisel.11 Töötajate sõnul toob politsei sageli kliinikusse käeraudadega rahutuid

patsiente, sealhulgas eakaid.

4 Vt p 321; CPT 2003. aasta Bosnia ja Hertsegoviina visiit (p 152). 5 Vt CPT 2016. aasta Itaalia visiit (p 133); CPT 2017. aasta Montenegro visiit (p 108). 6 Vt lk 7. 7 Vt lk 5. 8 Vt CPT 2017.aasta Poola visiit (p 129). 9 Vt p 3.3. 10 Vt CPT 2023. aasta Albaania visiit (p 166); CPT 2020. aasta Moldova visiit (p 137); CPT 2017.aasta Poola visiit

(p 128). 11 Vt CPT 2018. aasta Kreeka visiit (p 56).

5

Psühhiaatriapatsientide käeraudadega ohjeldamine ei ole kooskõlas psühhiaatrilise abi osutamise

nõuete ja põhimõtetega ning on seetõttu taunitud praktika. Seega leiab õiguskantsler, et ka

käeraudade kaasaskandmine ja nende nägemisulatusse sattumine kliinikus ei ole põhjendatud, sest

see võib tekitada patsientides põhjendamatut hirmu ega soodusta teraapilise keskkonna loomist.

On hea, et kõik patsiendi agressiivse käitumisega seotud juhtumid dokumenteeritakse põhjalikult

patsiendi ohujuhtumite infosüsteemis ning et töötajad analüüsivad omavahel iga sellist juhtumit ja

sellele järgnenud tegevust. Turvatöötajad teevad sisevalve haldusteenistuse süsteemi märke, kui

patsient on rünnanud (turva)töötajat.

Õiguskantsler palub võtta kasutusele paanikanupud nendes osakondades, kus abi saamine võib

viibida. Turvatöötaja peab alati tegutsema meditsiinitöötaja juhendamisel. Käeraudu ei tohi

kasutada psühhiaatriliste patsientide ohjeldamisel ega transportimisel.

Kaebuste esitamine ja videovalve

Patsientidel on võimalus anda tervishoiuteenuse osutamise kohta tagasisidet kirjalikult ja

elektroonilisel teel. Laste ja noorukite osakonna töötajate sõnul saavad kõik patsiendid selleks

vastava tagasisidelehe. Akuutosakonnas on tagasiside kogumiseks üles pandud märgistatud

postkastid.

CPT on oma standardites12 rõhutanud, et väärkohtlemise ennetamiseks psühhiaatriahaiglates on

väga oluline anda patsiendile võimalus esitada raviasutusele või sõltumatule organile kaebusi.

Seega peab kliinik tagama, et patsiendid teaksid, kuidas ja kuhu saab kaebusi esitada.

Kliiniku mitme töötaja sõnul ei ole kliinikus ravil patsiente, kes ei oska oma õiguste eest seista ega

tagasisidet anda. Selle väitega ei saa nõustuda, sest psühhiaatriahaiglatesse satub alati ravile ka

selliseid inimesi, kes oma vaimsete võimete tõttu (nt vaimse alaarenguga, erineva

dementsussündroomiga patsiendid) ei suuda tagasisidet anda ega ka selle vajadusest aru saada.

Seda ei oska alati teha ka eestkostja või mõni muu patsiendi lähedane, kuna nad ei viibi pidevalt

raviasutuses.

Võimetust tagasisidet anda ei saa tõlgendada nõnda, et nii hea kui ka halb patsiendi tagasiside

üldse puudub. Vähenenud vaimse võimekusega patsientide ehk eriti haavatavate inimeste rühma

õiguste kaitsmisel on suur abi sellest, kui kliiniku töötajad saaksid videokaamerate pilti jälgida

reaalajas. Eelkõige võimaldavad sellised videopildid ja nende salvestised tuvastada patsientide

omavahelisi või patsientide ja personali vahelisi erimeelsusi ja ka füüsilisi vastasseise, et nendesse

otsekohe ja oskuslikult sekkuda. Õiguskantsleri poole on varem pöördutud kaebusega, et kliiniku

töötaja käitus ravil oleva autistliku patsiendiga ebaprofessionaalselt. Seda vahejuhtumit ei

tuvastatud kohe, vaid asjaolud selgusid hiljem videosalvestiselt.

Kliiniku akuutosakonna ühisruumides kasutatakse videovalvet; laste ja noorte osakonnas seda

kasutusel ei ole. Videopilti aga jätkuvalt reaalajas jälgida ei saa, sest selleks puuduvad tehnilised

võimalused. Videopilti salvestatakse Põhja-Eesti Regionaalhaigla peahoones ning salvestist

säilitatakse 30 päeva. Põhjendatud vajaduse korral saab akuutosakonna juhataja salvestistega

tutvuda, kuid regulaarselt neid üle ei vaadata.

12 Vt p 53.

6

Rõhutan13 taas, et kui kliiniku töötajad ei saa videopilti reaalajas jälgida, siis ei täida

videojälgimine patsiendi ohtliku käitumise ennetamise, omavaheliste konfliktide ja

väärkohtlemise takistamise eesmärki. Turvalisuse tagamiseks ja patsiendi elu ja tervise kaitseks ei

sobi videojärelevalve, mida reaalajas pidevalt ei jälgita. Järelikult saab kliinikus kasutataval

videojärelevalvel olla praktikas üksnes tõenduslik või diagnoosi täpsustav eesmärk. Kui

turvalisuse tagamiseks keegi videopilti pidevalt ei jälgi, ei ole võimalik ohtlikule olukorrale

operatiivselt reageerida ning videovalve kasutamine ei saa eesmärki täita ning on seetõttu selle

eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne meede.

Väärkohtlemise ennetamisel eriti haavatavate inimeste kaitseks on võimalus kasutada

üldkasutatavates ruumides videovalvet, mida töötajad jälgivad kliinikus reaalajas.

Ootan Teilt tagasisidet võimaluse korral hiljemalt 30. septembriks 2024.

Austusega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Koopia: Sotsiaalministeerium, Terviseamet

Hele Eesmaa 693 8448

[email protected]

13 Vt lk 4.