Kiri
| Dokumendiregister | Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet |
| Viit | 2-3/2024/0699 |
| Registreeritud | 04.06.2024 |
| Sünkroonitud | 05.06.2024 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 2 Õigusloome ja õigusteenindus 2020 - ... |
| Sari | 2-3 Õigusalane kirjavahetus, sh Euroopa Liidu õigusaktide väljatöötamisega seotud kirjavahetus |
| Toimik | 2-3/2024 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Rahandusministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Rahandusministeerium |
| Vastutaja | Dain Maano Muru (Users, Ettevõtluse osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Failid
Tere!
Palun registreerida deltas ja lisada Marttile, Ulrikale ja mulle teadmiseks ning Dain M. Murule tƤitmiseks.
Ette tƤnades
Hellika
From: Kristi Talving <[email protected]>
Sent: Monday, June 3, 2024 4:54 PM
To: [email protected]
Cc: Hellika Teder <[email protected]>; Ulrika Paavle <[email protected]>
Subject: FW: TTJA ja FI jƤrelevalvepƤdevuste jaotusest
Tere, Jarmo!
Jah, Kristin liikus alates 01.06 uutele vƤljakutsetele, kuid teema meil endiselt vƤga aktuaalne.
Meie poolt Hellika (cc) vaatab materjalidele otsa ja annab Sulle tagasiside. AitƤh, et eelnevalt meid kaasad!
Tervitades,
Kristi
Kristi Talving
Peadirektor
Tel 6672011| Mob 5139971
www.ttja.ee | Endla 10a, Tallinn 10122
Tarbijakaitse ja Tehnilise JƤrelevalve Amet
From: Jarmo Lilium <[email protected]>
Sent: Monday, June 3, 2024 1:40 PM
To: Kristi Talving <[email protected]>
Subject: FW: TTJA ja FI jƤrelevalvepƤdevuste jaotusest
Tere, Kristi!
Koostan PAD-i eelnƵu, millega muudame ka TTJA ja FI jƤrelevalvepƤdevusi. Ma olen varem suhelnud Kristin Truusiga sel teemal. Ma ei tea kas kirjutan Ƶigele inimesele, aga vaatasin, et olete varem olnud selleteemaliste kirjade koopias. Kui Te ei ole sellega sisuliselt tegelenud, siis kelle poole ma pƶƶrduda vƵiksin.
EelnƵu on lƵpusirgel ja lƤheb meil majasisele kooskƵlastamisele, et saata EIS-i. Ma kĆ¼siksin vƵimalusel Teie arvamust mƵnele FI kommentaarile, mis nad tookord seletuskirja kohta tegid. Ma tuginesin pƵhjendustes sellele TTJA dokumendile, mille pƤdevuste kohta tegite. Saaksin veel vajadusel seletuskirja enne EIS-i saatmist kohendada. Panin FI arvamuse manusesse. Panin manusesse ka tookord TTJA-le ja FI-le saadetud eelnƵu kavandi.
Kui Teil on vƵimalik, siis ootaksin Teie kommentaare FI vastuses seletuskirja kohta tehtud mƤrkustele 13, 14 ja 15.
Kui on kĆ¼simusi, siis vastan meeleldi.
Lugupidamisega
Jarmo Lilium
nƵunik
Finantsteenuste poliitika osakond
Rahandusministeerium
tel 53 026 314
From: Kristin Truus <[email protected]>
Sent: Wednesday, March 27, 2024 11:06 AM
To: Jarmo Lilium <[email protected]>
Subject: RE: TTJA ja FI jƤrelevalvepƤdevuste jaotusest
Tere, Jarmo!
Edastan manuses eelnƵu kavandi koos TTJA kommentaaridega.
Kui kommentaaride kohta tekib tƤiendavaid kĆ¼simusi, siis vastan meeleldi.
Lugupidamisega
Kristin Truus
EttevƵtluse osakonna jurist
+372 6 672 025| [email protected]
www.ttja.ee | Endla 10a, Tallinn 10122
Tarbijakaitse ja Tehnilise JƤrelevalve Amet
From: Jarmo Lilium <[email protected]>
Sent: Tuesday, March 12, 2024 3:52 PM
To: Kristin Truus <[email protected]>
Subject: TTJA ja FI jƤrelevalvepƤdevuste jaotusest
Tere, Kristin!
Kirjutan Teile Tarbijakaitse ja Tehnilise JƤrelevalve Ameti ja Finantsinspektsiooni pƤdevuste Ć¼mberjagamise teemal. Olen koostamas kƵnealust eelnƵu.
Teie tegite selle teema kohta analĆ¼Ć¼si ning FI on koostanud esialgse eelnƵu kavandi. Saadan Teile FI kavandi edasi sellisel kujul, nagu see meieni jƵudis. FI jƤttis omalt poolt ka erinevad kommentaarid sisse, et oleks mƵtted paremini aru saada.
Paluksin vƵimalusel Teilt FI kavandi kohta kommentaare. Mul on eelnƵu koostamine veel tƶƶs ning saaksin sel juhul TTJA seisukohtadega eelnƵu koostamise kƤigus juba arvestada.
Kui Teil tekib kĆ¼simusi, siis vastan meeleldi.
Lugupidamisega
Jarmo Lilium
nƵunik
Finantsteenuste poliitika osakond
Rahandusministeerium
tel 53 026 314
P
SƤƤsta loodust ja Ƥra prindi seda e-kirja!
KƤesolev e-kiri vƵib sisaldada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet.
This e-mail may contain information which is classified for official use.
P
SƤƤsta loodust ja Ƥra prindi seda e-kirja!
KƤesolev e-kiri vƵib sisaldada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet.
This e-mail may contain information which is classified for official use.
Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1 10122 TALLINN [email protected]
Teie 23.04.2024 Meie 06.05.2024 nr 5-8/2634-1
Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Rahandusministeerium (edaspidi RM) edastas 23.04.2024 Finantsinspektsioonile (edaspidi ka FI) Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kavandi (edaspidi Eelnõu) tutvumiseks ja kommenteerimiseks. Edastame FI tähelepanekud ja kommentaarid Eelnõu kohta. Võlaõigusseaduse muutmine
1. Eelnõu § 1 punkt 1 Eelnõu § 1 punktiga 1 kehtestatakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 7101 lõige 21 järgmiselt: „Käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks on kohustatud krediidiasutuste seaduse alusel kehtestatud Eesti Panga presidendi määruses nimetatud elutähtsat teenust osutavad krediidiasutused.“ Eelnõu seletuskirja lk 4 kohaselt: „Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lg 3 tähenduses elutähtsad, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. /---/ Krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse filiaal määratakse elutähtsa teenuse osutajaks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: /---/. Sama paragrahvi lg 3 näeb, ette elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank.“ FI hinnangul on täiendava selguse loomine põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud isikute määramise osas oluline ja vajalik, kuid FI ei nõustu sellega, et põhimakseteenuste osutamise kohustus oleks piiratud üksnes elutähtsa teenuse osutaja (edaspidi ETO) määramise reeglitega ja oleks Eesti Panga (edaspidi EP) pädevuses. Elutähtsa teenuse ja põhimakseteenuste samastamine ei ole põhjendatud ja Eelnõu seletuskirjas puudub sisuline analüüs Eelnõus esitatud tingimuste kehtestamise õiguspärasuse kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (edaspidi Maksekonto direktiiv) artikli 16 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks
1 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN-ET/TXT/?from=ET&uri=CELEX%3A32014L0092
2 / 10
arvessevõetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) § 3 lõikes 2 sätestatud tingimused ETO määramiseks on järgmised: 1) tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist; 2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust; 3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust. Eeltoodust lähtuvalt, kuigi ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, pole vastavad tingimused identsed. Veelgi enam, ETO määramiseks hindab EP eelkõige krediidiasutuse võimalikku mõju üksnes kriisisituatsioonis ja krediidiasutuse üldist toimepidevust, põhimakseteenuste regulatsioon kohaldub seevastu igal ajal ja keskendub eelkõige teenuse kättesaadavuse tagamisele võimalikult suurele hulgale tarbijatele. Regulatsioonide erisust näitab ka see, et EP Presidendi määruse „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ § 6 kohaselt peab ETO hädaolukorras tagama ainult osa oma teenuste toimimisest. HOS-i eesmärk ei ole tagada igapäevaste pangateenuste kättesaadavust, vaid seda, et krediidiasutus on piisavalt toimepidev tagamaks kriisisituatsioonis teenuste toimepidevuse tavalisest vähendatud osas. Seetõttu on ka lävend elutähtsa teenuse osutaja määramiseks mõneti kõrgem, kui põhimakseteenuste osutaja määramiseks kehtestatud nõuded, mida on kirjeldatud Maksekonto direktiivi preambuli punktis 38. Samas on viidatud põhimakseteenuste osutaja määramise kriteeriumid täpsemad ja spetsiifilisemad ning keskenduvad üksnes põhimakseteenuste osutamisega seonduvale, mitte näiteks hoiustega seonduvale (vt KAS § 3 lõige 2 punkt 3). Arvestades, et FI määratakse Eelnõu kohaselt Maksekonto direktiivi mõistes pädevaks asutuseks, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama, on ebaselge, miks seotakse põhimakseteenuste osutamise elutähtsa teenuse osutamisega ning Eelnõuga määratakse EP-le kaudse pädevuse määrata lisaks ETO-dele ka põhimakseteenuste osutajaid, seda enam, et EP-l puudub põhimakseteenustega ja Maksekonto direktiivis sätestatuga sisuline kokkupuude ning seadusjärgne järelevalvepädevus. Viidatud täiendus nõuaks ka EP-lt täiendavaid toiminguid ja asjakohaste protseduuride kehtestamist, et tagada põhimakseteenuste kättesaadavus ja tarbijate huvide kaitse. Lisaks võib selline käsitlus tekitada olukorra, kus FI ei saa tagada põhimakseteenuste kättesaadavust, sest FI-l puudub pädevus põhimakseteenuste osutajate määramiseks, st pädevus kohustada turul tegutsevaid, kuid ETO määratlust mitteomavaid krediidiasutusi, põhimakseteenuseid pakkuma, vaid peab selleks pöörduma EP poole, kes peaks krediidiasutuse ETO-ks määrama. Arvestades seda, et ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, kuid pole identsed, võib juhtuda, et EP krediidiasutust ETO-ks ei määra, siis vastavale krediidiasutusele ei teki ka kohustust põhimakseteenuseid pakkuda. Eeltoodust lähtuvalt ei tohi samastada põhimakseteenuste osutajaid ja ETO-sid, sest neid puudutavate regulatsioonide eesmärk on erinev. ETO peab suutma kriisisituatsioonis tagada teenuste toimepidevuse ning omama vastavaid protseduure ning selle eest vastutab EP. Põhimakseteenuste regulatsioon on aga üleüldine ning käsitleb eelkõige igapäevast teenuse kättesaadavust ja ligipääsetavust, mille eest vastutab Eelnõu jõustumisel FI. Eelnevast lähtudes teeme ettepaneku määrata FI-le pädevused põhimakseteenuste osutajate määramiseks. Lisaks teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded.
3 / 10
2. Eelnõu § 1 punkt 5
Eelnõu § 1 punktiga 5 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 6 järgmiselt: „Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot.“ Sätte aluseks on Maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud riigi võimalus kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Palume täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 6 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui vastavasisuline võlgnevus on tarbija poolt kõrvaldatud ja ei esine muid kehtivast õigusest tulenevaid aluseid põhimaksekonto avamisest.
3. Eelnõu § 1 punkt 5 Eelnõu § 1 punktiga 5 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 7 järgmiselt: „Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu.“ Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 63 lõikes 1 on sätestatud täitmisregistri kui riigi infosüsteemi andmekogu eesmärgid. FI hinnangul peaks krediidiasutustel Eelnõu § 1 punktis 5 esitatud juhul täitmisregistri kasutamiseks olema kohustus küsida vastavale teabele ligipääsemiseks tarbija nõusolek. Krediidiasutustel ei tohiks olla võimalust teha vastavaid päringuid selliselt, et tarbija päringu tegemisest teadlik ei ole. Selline lähenemine aitaks tagada põhimakseteenuste osutamisel läbipaistvust ning tagaks, et tarbija andmeid ei kuritarvitataks. Ühtlasi juhime tähelepanu, et Eelnõu seletuskirjast puudub analüüs krediidiasutustele täitmisregistrile ligipääsu võimaldamise kohta, sh see millisel määral on krediidiasutustel hetkel registrile ligipääs ja kas krediidiasutustele ligipääsu andmine on kooskõlas registri loomise eesmärgiga. Samuti puudub selgitus selle kohta milliseid andmeid täpselt võib krediidiasutus registrist küsida, st kas andmeid üksnes tarbija maksekonto olemasolu fakti kohta või lisaks ka muid andmeid, nt tarbija käimasolevate või lõppenud täitemenetluste kohta.
Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lõiget 7 järgmiselt: „(7) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku saamisel tarbija käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid sisaldava maksekonto olemasolu.“
Krediidiasutuste seaduse muutmine
4. Eelnõu § 3 Eelnõu §-ga 3 kehtestatakse KAS § 88 lõike 5 punkt 12 järgmiselt:
4 / 10
„Krediidiasutusel on õigus avaldada ja ta on kohustatud seoses oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisega avaldama pangasaladust sisaldavaid andmeid: 12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 7101 lõikes 51 ja § 7201 lõike 3 punktis 4 nimetatud maksekonto olemasolu.“ FI hinnangul peaks Eelnõus olema täpsemalt sätestatud, milliseid andmeid on kohustatud krediidiasutus teisele krediidiasutusele avaldama. Ehk on piisav fakti kinnitamine, st põhimaksekonto olemasolu kinnitamine krediidiasutuse poolt jah/ei vormis. See tähendab, et krediidiasutus ei tohi teisele krediidiasutusele avaldada muuhulgas teavet selle kohta, kui palju on tarbijal maksekontosid; milliseid on tarbija kontonumbrid (IBAN); kui palju rahalisi vahendeid on tarbija maksekontol, sh kontoväljavõtteid; milliseid muid pangateenuseid tarbija kasutab; kui kaua on tarbija krediidiasutuse klient olnud jmt. Seejuures peaks krediidiasutus veenduma selles, miks tarbija uut põhimaksekontot avada soovib, nt veenduma selles, et tarbija ei ole teist põhimaksekontot sulgenud. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu §-i 3 järgmiselt: „12) Krediidiasutusel on õigus avaldada ja ta on kohustatud seoses oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisega avaldama pangasaladust sisaldavaid andmeid: 12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 709 lõikes 151
nimetatud põhimakseteenuseid sisaldava maksekonto olemasolu.“ Samuti teeme ettepaneku muuta Eelnõu seletuskirja teksti järgmiselt: „Krediidiasutusel on teise krediidiasutusega lubatud jagada üksnes tarbija maksekonto olemasolu fakti jah/ei vormis. Krediidiasutus ei tohi avaldada tarbija maksekontode arvu, kontonumbreid, rahaliste vahendite suurust, muude pangatoodete olemasolu, kontoväljavõtteid, tarbija kliendiks olemise aega ja muid taolisi tarbija eraelu võimalikku riivet omavaid andmeid ning asjaolusid. Teabesaajast krediidiasutus peab hoidma talle teada saanud teavet konfidentsiaalselt ning ei tohi talle teadasaanud teavet omakorda edasi jagada kolmandatele isikutele. Ühtlasi peab krediidiasutus veenduma, et tarbija teist põhimaksekontot ei ole suletud või ei esine muud alust põhimaksekonto avamise kohustuse täitmiseks.“
Eelnõu seletuskiri
5. Eelnõu seletuskiri lk 1 Eelnõu seletuskirja lk 1 punkti 1.1 kohaselt: „Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi ka VÕS). Maksekonto direktiiv puudutab eelkõige füüsilistele isikutele (edaspidi ka tarbija) avatud maksekontosid ja sellega seotud makseteenuste teostamist.“ Viitame, et Maksekonto direktiivi artikli 2 punkti 3 kohaselt kasutatakse direktiivis mõistet maksekonto järgnevas tähenduses „ühe või mitme tarbija nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks“. Samuti on Maksekonto direktiivi preambuli punktis 12 rõhutatud, et direktiiv kohaldub eraisikute ehk täpsemalt tarbijate kontodele. Seega ei ole eelviidatud seletuskirja punktis kohane kasutada sõna „eelkõige“, kuivõrd direktiivis reguleeritakse üksnes tarbijatele mõeldud maksekontodega seonduvat.
6. Eelnõu seletuskiri lk 1 Eelnõu seletuskirja lk 1 punkti 1.1 teises lõigus käsitletakse maksekonto omamist ning kolmandas lõigus tuuakse sisse Riigikohtu otsus seoses põhimaksekonto kasutamiseks sõlmitud lepingu ehk põhimakseteenuse lepinguga.
FI hinnangul on siinkoha vajalik Eelnõu seletuskirjas enne Riigikohtu otsusele viitamist lühidalt selgitada põhimaksekonto ja põhimakseteenuste instituuti. Eelnev on vajalik põhjusel, et Eelnõu seletuskirjast oleks selgelt ja üheselt mõistetav, et iga maksekonto puhul ei ole tegemist põhimaksekontoga ning
5 / 10
Eelnõu seletuskirjas viidatud Riigikohtu seisukohad kohalduvad just põhimaksekonto kasutamiseks sõlmitud lepingutele ehk põhimakseteenuse lepingutele.
7. Eelnõu seletuskiri lk 5 Eelnõu seletuskirja lk 5 kohaselt: „/---/ Lisaks peab olema tarbijale tagatud juurdepääs põhimaksekontodele olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.“ Teeme ettepaneku Eelnõu seletuskirjas selgitada fakti, et tarbijale ei tohi keelduda konto avamisest juhul, kui krediidiasutus on saanud põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse selliselt tarbijalt, kelle kohta on krediidiasutus saanud kohtutäiturilt arestimisakti ega ka tarbijale, kellelt on krediidiasutus saanud maksuhaldurilt korralduse pangakonto arestimise kohta. FI on tuvastanud, et krediidiasutused rakendavad TMS § 115 lõiget 51 ja maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 131 lõiget 5 tarbijatele põhimakseteenuse lepingu sõlmimises keeldumisel, arvestamata, et Maksekonto direktiivi preambuli punkt 35 sätestab, et põhimaksekontole juurdepääs peab olema tarbijale võimaldatud olenemata tarbija finantsolukorrast, nt tarbija pankrotist. Teeme ettepaneku täiendada Eelnõu seletuskirja järgnevalt: „Lisaks peab olema tarbijale tagatud juurdepääs põhimaksekontodele olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud, võlgnevused või eraisiku pankrot. TMS § 115 lõige 51 ja maksukorralduse seaduse § 131 lõige 5 alusel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda. Põhimakseteenused peavad tarbijale olema kättesaadavad ka siis, kui tarbija maksekonto on arestitud. Siinkohal tuleb arvestada ka kohtutäiturilt ja/või maksuhaldurilt saadud akti/korraldust ning selles sisalduvaid piiranguid.“ Ühtlasi teeme ettepaneku TMS § 115 lõike 51 ja MKS § 131 lõike 5 ülevaatamise ja täpsustamise selliselt, et tarbijatel oleks ligipääs põhimakseteenustele olenemata sellest, et tarbijal on võlgnevus(ed). See on oluline, sest tarbija maksekonto olemasolu võimaldab kohtutäituritel ja maksuhalduril efektiivsemalt sisse nõuda ja koguda kokku tarbija võlgnevused.
8. Eelnõu seletuskiri lk 5 Eelnõu seletuskirja lk 5 kohaselt: „Krediidiasutus peab sõlmima makseteenuse lepingu ja avama maksekonto isikule, kelle suhtes ei ole rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlust ning kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (VÕS § 7101 lg 1). Lepingu kohaselt peab makseteenuse pakkuja osutama isikule põhimakseteenuseid krediidiasutuse üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses.“
Juhime tähelepanu, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (edaspidi RahaPTS) § 42 lõike 1 järgi ei tohi kohustatud isik ärisuhet luua rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse olukorras ega ka krediidiasutuse poolt hoolsusmeetmete täitmise võimetuse puhul. Seega on eeltoodud tekstis korrektne selgitada, et maksekonto tuleb avada isikule, kelle osas ei esine RahaPTS § 42 lõikes 1 välja toodud asjaolusid.
Lisaks on küsitav, kas eeltoodud tekstiga soovitakse selgitada üldist makseteenuse lepingu sõlmimisega seonduvat (VÕS § 7101 lõige 1), krediidiasutuste kohustust sõlmida põhimakseteenuse leping (VÕS § 7101 lõige 2) või nende kahe sätte suhestumist, sh VÕS § 7101 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt tuleb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel lähtuda lõikes 1 sätestatud tingimustest. Viimase puhul on Eelnõu seletuskirjas oluline selgitada, et krediidiasutuse võimalus ühepoolselt lepingutingimusi paika
6 / 10
panna on põhimakseteenuse lepingu sõlmimise olukorras piiratud Maksekonto direktiivist tulenevate põhimõtete tõttu, mis näevad ette, et põhimaksekonto avamisest võib keelduda ainult erijuhtudel, mis on kehtivas õiguses konkreetselt paika pandud. Samuti tuleks VÕS § 7101 lõigetes 1 ja 2 toodud kohustuste selgitamisel kasutada korrektset terminoloogiat, st lõike 1 puhul makseteenuse pakkuja ja makseteenuse leping ning lõike 2 puhul krediidiasutus ja põhimakseteenuse leping.
9. Eelnõu seletuskiri lk 6 Eelnõu seletuskirja lk 6 kohaselt: „Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise regulatsiooniga, kuid sellest loobuti, kuna lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is.“ Käesolevas sõnastuses jääb ebaselgeks, mida kaaluti, sest põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon juba sisaldub VÕS-is. Leiame, et selguse huvides oleks vajalik seletuskirja täpsustada.
10. Eelnõu seletuskiri lk 6
Eelnõu seletuskirja lk 6 kohaselt: „Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid lubada põhimaksekontot pakkuvatel krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta. Kehtivas VÕS-is ei ole sätestatud maksekonto art 16 lg-st 5 tulenevat alust. Eelnõuga viiakse VÕS kooskõlla maksekonto direktiiviga. Samasuguse aluse näeb maksekonto direktiiv ette ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks.“
Juhime tähelepanu, et kuivõrd tegemist ei ole alusena, mida liikmesriikidel on direktiivi kohaselt kohustus üle võtta, siis ei ole korrektne seletuskirjas sätestada, et antud aluse ülevõtmisega viiakse VÕS kooskõlla Maksekonto direktiiviga. Kehtiv VÕS on ka hetkel Maksekonto direktiivi artikli 16 lõikega 5 kooskõlas.
Lisaks puudub Eelnõu seletuskirjast põhjendus, miks leitakse, et Maksekonto direktiivi artikli 16 lõikes 5 sätestatud alus on vaja Eestis üle võtta, arvestades, et tegemist on nn vabatahtliku alusega ning Maksekonto direktiivi esmakordsel ülevõtmisel ei näinud seadusandja vajadust antud alus üle võtta. Oleks kohane ka täiendavalt analüüsida kas Eestis on vajalik selle aluse ülevõtmine, võttes arvesse, et Eestis ei eristata praktikas põhimaksekontot tavalisest eraisiku pangakontost, mistõttu saavad antud alust krediidiasutused kasutada ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks ning piirata seeläbi Eesti tarbijate majandustegevuses osalemist selliselt, et tarbija saab omada üksnes ühte pangakontot.
Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks antud aluse selgitamisel Eelnõu seletuskirjas arvestada ka direktiivi preambuli punktiga 42, mis näeb ette, et olemasolev põhimaksekonto peab olema aktiivne ja vähemalt samaväärne kui põhimaksekonto, mille avamist tarbija taotleb. Seega oleks Eelnõu seletuskirjas kohane välja tuua, et antud alusele ei või krediidiasutus toetuda siis, kui tarbija olemasolev(ad) põhimaksekonto(d) on piiratumate funktsioonidega (nt teenuste ja kanalite osas) kui seda on põhimaksekonto, mille avamist tarbija taotleb.
11. Eelnõu seletuskiri lk 6-7
Juhime tähelepanu, et Eelnõu seletuskirjas on Eelnõu § 1 punkti 4 kohta kirjutatud selgitused, mis tegelikult selgitavad Eelnõu § 1 punkti 3. Ehk Eelnõu § 1 punkti 4 selgitused oleks vaja muuta ja täiendada.
7 / 10
12. Eelnõu seletuskiri lk 11
Eelnõu seletuskirja lk 11 kohaselt: „KAVS ja VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd VÕS § 71 viitab KAVS-le.“
Pöörame tähelepanu, et VÕS § 71 reguleerib võlausaldajate paljusust ning ei viita KAVS-le.
13. Eelnõu seletuskiri lk 11
Eelnõu seletuskirja lk 11 kohaselt: „FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule (TTJA-l mitte), mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle väärteomenetlusse.“ Lisaks eeltoodule on ka mujal Eelnõu seletuskirjas rõhutatud, et ligipääs krediiditoimikule on üksnes FI-l mitte TTJA-l.
FI hinnangul vajab antud seisukoht täpsustamist ning täiendavat analüüsi, kuivõrd TTJA saab tarbijakaitseseaduse § 62 lõike 1 ja korrakaitseseaduse § 30 alusel nõuda riikliku järelevalve teostamiseks vajalikke andmeid ning dokumente. Kuigi KAVS § 48 lõige 4 sätestab, et krediiditoimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale isikule või struktuuriüksusele, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning FI-le tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, siis FI hinnangul ei ole tegemist ammendava loeteluga. Samuti on krediidiasutus kohustustatud avaldama pangasaladusena käsitletavat teavet vastusena TTJA poolt esitatud päringutele KAS § 88 lõike 5 punkti 11 kohaselt.
Lisaks eeltoodule, on TTJA-l kui väärtegude kohtuvälisel menetlejal õigus nõuda väärteomenetluse käigus erinevaid tõendeid. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lõike 2 kohaselt on kohtuvälisel menetlejal õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist.
14. Eelnõu seletuskiri lk 11
Eelnõu seletuskirja lk 11 kohaselt: „FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine, krediidi-võimelisuse hindamise korra vastavus sise-eeskirjadele, FI vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise juhend), rikkumise hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.“
Soovime täpsustada antud lauses olevat viidet FI vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise juhendile. FI soovituslik juhend „Vastutustundliku laenamise nõuded“ on tunnistatud kehtetuks alates 30. juunist 2021. Vastutustundliku laenamisega seotud nõuete selgitamiseks on FI poolt soovitusliku juhendina üle võetud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse suunis „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“, mis on kättesaadav FI veebilehel: https://www.fi.ee/et/juhendid/pangandus-ja- krediit/euroopa-pangandusjarelevalve-asutuse-suuniste-suunised-laenude-valjastamise-ja-jalgimise- kohta-valja. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvad kehtivad juhendid võivad ajas muutuda, teeme ettepaneku viidata juhendile üldisemalt või kaotada viide ära.
15. Eelnõu seletuskiri lk 11
TTJA-l on täna õigus väärteo korras karistada krediidiandjaid, kui viimased on rikkunud mõnda VÕS §-s 4034 sätestatud nõuet, näiteks kui krediidiandja ei ole omandanud tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks seaduses nõutud teavet või ei ole teatud liiki teavet krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtnud.
8 / 10
Eelnõu seletuskirja lk 11 on viidatud läbivalt asjaolule, et TTJA ei saa väärtegusid menetleda, kuna väärteomenetluses puudub võimalus kontrolltehingut kasutada. Ehk sellele viidetakse kui peamisele põhjusele, mis takistab TTJA poolt väärteomenetluse läbiviimist. Mõistame, et põhjus, miks TTJA ei ole väärtegusid menetlenud seisneb selles, et TTJA-l puuduvad tarbijakaebused, mis viitaksid krediidiandjate rikkumistele. Palume kaaluda vastava seletuse ümbersõnastamist Eelnõu seletuskirjas.
16. Eelnõu seletuskiri lk 11-12
Eelnõu seletuskirja lk 11-12 kohaselt: „Näiteks FI on viimasel ajal viinud läbi ESTO AS-i suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärteomenetluse ja määranud maksimumtrahvi ning teinud Bondora AS-ile ettekirjutuse tarbijate krediidivõimelisuse hindamises ja tarbijakrediidi andmist puudutavates sise-eeskirjade rikkumise tõttu. Kuna samad ettevõtted on ka TTJA tähelepanu alla sattunud erinevate võimalike rikkumiste tõttu ja ühe suhtes on ka menetlus käimas, tagab üksnes järjekindel TTJA-lt FI-le info edastamine ne bis in idem põhimõtte (topeltmenetlemise ja -karistamise keeld) järgimise.“
FI hinnangul ei ole tavapärane praktika Eelnõu seletuskirjas välja tuua nimeliselt valitud subjektid, kelle suhtes on läbi viidud haldus- ja/või väärteomenetlusi. Samuti ei peaks Eelnõu seletuskiri olema koht, milles kommenteeritakse järelevalveasutuste poolt läbiviidavaid menetlusi. Palume arvestada võimalikku negatiivset mõju, mida avalikustatud tekst võib järelevalvesubjektide maine osas kaasa tuua ning vastavad selgitused Eelnõu seletuskirjast kustutada.
17. Eelnõu seletuskiri lk 12
Eelnõu seletuskirja lk 12 kohaselt: „Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).“ Sama on rõhutatud läbivalt ka mujal Eelnõu seletuskirjas.
Eelnõu seletuskiri vajab selle osas täpsustamist, kuivõrd KAVS §-id 57 ja 58 sätestavad aruandluskohustused üksnes KAVS subjektidele, s.o. krediidiandjatele ja -vahendajatele. Samas ei tulene KAVS-st aruandluskohustust teistele finantsjärelevalvesubjektidele, sh krediidiasutustele.
18. Eelnõu seletuskiri lk 12
Eelnõu seletuskirja lk 12 kohaselt: „VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui KKM ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt.“ Sama on välja toodud Eelnõu seletuskirja leheküljel 16.
Kuivõrd Eelnõu üheks eesmärgiks on täiendada KAVS-i §-ga 992, millega nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest, tekitab Eelnõu seletuskirja sõnastus küsitavusi. Kui Eelnõu seletuskirja kohaselt on krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine reaalsuses tuvastatav üksnes kohtu poolt, ei saaks sellisel juhul ka FI nimetatud rikkumise üle väärteomenetlust läbi viia.
Täiendavalt teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 2 punkti 2 ja Eelnõu § 5 punkti 5 põhjendusi järgmiselt: „Kuna krediidiandjatel on Finantsinspektsiooni ees aruandluskohustus, mis sisaldab muu hulgas kohustust esitada aruandeid kõikide väljastatud krediitide kulukuse määrade kohta, siis on ka Finantsinspektsioonil lihtsam tuvastada KKM ülempiiri rikkumisi.“
19. Eelnõu seletuskiri lk 12
Eelnõu seletuskirja lk 12 kohaselt: „Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p-is 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud.“
9 / 10
Pöörame tähelepanu, et TKS § 21 lõikes 1 ei ole alapunkte.
20. Eelnõu seletuskiri lk 14 Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt: „/---/ FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesualast ekspertiisi. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i aseme MERAS-s.“ Teeme ettepaneku muuta eelviidatud lõiku ning sõnastada lõige järgmiselt: „/---/ FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alast ekspertiisi. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i asemel MERAS-s.“
21. Eelnõu seletuskiri lk 15
Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt: „TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks, sest need väärteokoosseisud viiakse üle MERAS-sse.“
Pöörame tähelepanu, et TKS § 71 viiakse üle KAVS-i, mitte MERAS-sse.
22. Eelnõu seletuskiri lk 17
Eelnõu seletuskiri lk 17 kohaselt: „Muudatus avaldab mõju Eestis tegutsevatele krediidiasutustele. Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga registreeritud 9 krediidiasutust ning 4 välisriigi krediidiasutuse filiaali.“
Täpsustame, et 2023. aasta lõpuga oli Eestis 5 välisriigi krediidiasutuse filiaali. Finora Bank UAB Eesti filiaal sai Finantsinspektsiooni otsusega nr 4.1-1/126 tegevusloa 06.11.2023.
23. Eelnõu seletuskiri lk 17
Juhime tähelepanu, et seletuskirja osas „Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele“ ei ole hinnatud mõju krediidiasutustele seoses VÕS-i täiendamisega põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga.
24. Eelnõu seletuskiri lk 18
Eelnõu seletuskirja lk 18 kohaselt: „Mõju ulatus: TTJA halduskoormus ilmselt langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevused liiguvad FI-le. See tõenäoliselt vabastab TTJA-s ressurssi muudele valdkondadele. Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna TTJA Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“
Juhime tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju avaldamise sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI-le. Samuti on ebasoovitavate mõjude avaldumise riski selgitused poolikud.
10 / 10
25. Eelnõu seletuskiri lk 19 punkt 10
Eelnõu seletuskirja lk 19 punkti 10 kohaselt: „Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu edastatakse arvamuse avaldamiseks Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ja Eesti Pangale.“
Juhime tähelepanu, et loetelust puudub FI.
Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Siim Tammer juhatuse liige Kristina Zorin 668 0581 [email protected]
Aprill, 2024
Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks on kohustatud krediidiasutuste seaduse alusel kehtestatud Eesti Panga presidendi määruses nimetatud elutähtsat teenust osutavad krediidiasutused.“;
2) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 loetletud teenuseid.“;
3) paragrahvi 711 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„9) makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud, sealhulgas teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvad tasud, ja kui see on asjakohane, selliste tasude summa kujunemine ja koosseis;“;
4) paragrahvi 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu „võimaluste kohta“ sõnadega „ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“;
5) seaduse 40. peatüki 2. jao 1. jaotist täiendatakse §-ga 7201 järgmises sõnastuses:
„§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine
(1) Krediidiasutus võib käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.
(2) Krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui;
1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest.
(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui:
1) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;
2) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;
3) tarbija ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult;
4) tarbija on hiljem avanud Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust;
5) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid;
6) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot.
(4) Krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alus.
(5) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 3 punktidele 3–6, ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.
(6) Krediidiasutuse ülesütlemisavaldus peab vastama järgmistele tingimustele:
1) teave tuleb esitada paberkandjal või muul püsival andmekandjal ning tasuta;
2) teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles;
3) sisaldama makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid tingimusi;
4) sisaldama teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed;
5) sisaldama ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega.
(7) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu.
(8) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 3 punktidele 3–6, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720 lõigetes 3, 5 ja 6 sätestatut.
(9) Krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine.
(10) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.“.
§ 2. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine
Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seadust täiendatakse §-ga 991 järgmises sõnastuses:
„§ 991. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
2) seadust täiendatakse §-ga 992 järgmises sõnastuses:
„§ 992. Krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.
§ 3. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
Seaduse §-i 88 lõiget 5 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:
„12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 7101 lõikes 51 ja § 7201 lõike 3 punktis 4 nimetatud maksekonto olemasolu.“.
§ 4. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine
Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seadust täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses:
„§ 1011. Õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel
Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“;
2) seadust täiendatakse §-ga 1102 järgmises sõnastuses:
„§ 1102. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
3) seadust täiendatakse §-ga 1103 järgmises sõnastuses:
„§ 1103. Maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-des 7113, 7116 ja 7181 sätestatud maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
4) seadust täiendatakse §-ga 1104 järgmises sõnastuses:
„§ 1104. Makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-des 7115, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 sätestatud makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.
§ 5. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 65 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“;
2) paragrahvi 65 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning“;
3) paragrahvi 65 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, 73313“;
4) paragrahvid 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks.;
5) paragrahvi 72 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 72. Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmine
Võlaõigusseaduse §-s 1132 sätestatud tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“.
§ 6. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub….
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, „….“ ……………… 2024
Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2024
(allkirjastatud digitaalselt)
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Käesolev eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246) (edaspidi maksekonto direktiiv) rakendamisega.
Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi ka VÕS). Maksekonto direktiiv puudutab eelkõige füüsilistele isikutele2 (edaspidi ka tarbija) avatud maksekontosid ja sellega seotud makseteenuste teostamist. Maksekonto all peetakse silmas makseteenuse kliendi nimel maksetehingute täitmiseks peetavat kontot. Kliendile maksekonto avamine ja sellele ligipääsu võimaldamine on üks olulisemaid ja ka enamlevinumaid finantsteenuseid, mis on tarbija igapäevase elu korraldamiseks väga vajalik ning tagab tarbijale sotsiaalse kindlustunde. Näiteks, saab maksekonto kaudu teha makseid ning saada rahaülekandeid, sh erinevaid tasusid, toetusi ja hüvitisi ning maksekontol saab ilma konkreetset tähtaega määramata hoida säästusid.
Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a. otsuses nr 2-21-35523. Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lg 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lg 2 kooskõlas direktiivi art 19 lg-ga 2.
Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lg-te 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli p-st 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lg-s 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.
Käesoleva eelnõuga täiendatakse seepärast VÕS põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla maksekonto direktiivis sätestatuga.
Eelnõuga muudetakse ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) ning Finantsinspektsiooni (edaspidi FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi, võttes arvesse TTJA-s esinenud õiguslikke probleeme finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.
Praegu on TTJA-l ja FI-l mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkondades jagatud pädevus (tarbijakaitseseadus (edaspidi TKS) § 65 lg 5 ja § 75 lg 4). Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.
Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine, topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu suurendab ka see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) § 54 lg 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.
TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. Lisaks on väärtegude menetlemisel tekkinud kohati vajadus FI süvendatud finants- ja panganduse IT-taristualaste teadmiste kaasamiseks. Seda isegi mitte finants- või õiguskeskkonna keerukuse pärast, milles navigeerimiseks on TTJA-l võimekus olemas, vaid kohatine praktiliste tööriistade ja oskusteabe vajadus, et töötada efektiivselt näiteks krediiditoimiku või pankade finantsilise infotehnoloogilise keskkonnaga.
1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Jarmo Lilium (e-mail [email protected], tel 5302 6314). Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik….. Eelnõu toimetas keeleliselt personali- ja õigusosakonna…..
1.3 Märkused
Eelnõuga muudetakse:
• Võlaõigusseadust redaktsioonis…
• Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis…
• Krediidiasutuste seadust redaktsioonis...
• Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis…
• Tarbijakaitseseadust redaktsioonis…
Lisaks maksekonto direktiivile 2014/92/EL on eelnõu seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 260/2012, 14. märts 2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22–37);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2013/36, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338–436 ).
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2023–2027.
Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist („Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2). TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevuste muutmisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.
Seadus on kavandatud jõustuma üldises korras.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega.
2. Seaduse eesmärk
Soovitav eesmärk on tagada isikutele parem põhimakseteenuste kättesaadavuse võimalus. See tähendab nii seda, et isikule oleks tagatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimine ning ka seda, et lepingut hiljem ilma mõjuva põhjuseta üles ei öeldaks. Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 näeb ette, et krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas.
Põhimakseteenusteks on näiteks toimingud mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks, maksekontoga seotud põhilised makseteenused nagu rahaülekanded maksjalt saajale, raha sissemaksmine ja laekumised tarbija maksekontole, sularaha väljavõtmine ning muude makseinstrumentide kasutamine nagu otsekorraldused ja püsikorraldused.
Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga keeruline põhiseaduse (PS) alusel teostada omandiõigust (PS § 32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).4
Teiseks eesmärgiks on tagada, et finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel oleks riiklik finantsjärelevalve korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt. Praegu on mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus (TKS § 65 lg 5 ja § 75 lg 4) TTJA ja FI kohustuste osas ning oluline on see selgelt piiritleda, et see vastaks praktilistele vajadustele.
Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine, topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu suurendab see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (FIS § 54 lg 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.
TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku ja komplektset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi pädevusi, mis on FI-le tulenevalt tema rollist finantsjärelevalve teostajana olemas. Muudatuse jõustamine aitaks luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendaks krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.
Selleks, et järelevalve teostamine ja rikkumiste menetlemine oleks tõhus, on vajalik pädevuste ümberjagamine lähtuvalt kompetentsist ning praktilistest vajadusest.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb 6 paragrahvis, millest viimases nähakse ette seaduse jõustumise aeg.
Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i.
Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS-i § 7101 lg-ga 21 ning nähakse selgelt ette, et põhimakseteenust on kohustatud osutama need krediidiasutused, kes on KAS-i alusel määratud kui elutähtsa teenuse osutajad.
Pangakonto olemasolu on tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik tingimus. Konto mitte-omamine võib ühelt poolt takistada isiku juurdepääsu elutähtsatele teenustele ja teiselt poolt võib see ka takistada maksete tegemist ametiasutustele (maksud, trahvid, riigilõivud).
Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga keeruline põhiseaduse (PS) alusel teostada omandiõigust (PS § 32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).5
Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lg 3 tähenduses elutähtsad, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist.
KAS § 3 lg 2 näeb ette, et krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on elutähtsa teenuse osutaja, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;
2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust;
3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust.
Sama paragrahvi lg 3 näeb, ette elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank.
Eestis on põhimakseteenuste pakkumise kohustus seatud krediidiasutustele ning vastav nõue teistele finantsturu osalistele ei kohaldu. KAS § 89 lg 9 sätestab, et krediidiasutus võib ise otsustada, keda teenindada ja keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS 7101 lg 2 on selliseks erandiks. Nimelt kohustab VÕS § 7101 lg 2 krediidiasutust sõlmima põhimakseteenuste osutamiseks lepingu Euroopa Liidus seaduslikul alusel viibiva tarbijaga, kui tarbijal on selle vastu põhjendatud huvi.
Krediidiasutus peab sõlmima makseteenuse lepingu ja avama maksekonto isikule, kelle suhtes ei ole rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlust ning kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (VÕS § 7101 lg 1). Lepingu kohaselt peab makseteenuse pakkuja osutama isikule põhimakseteenuseid krediidiasutuse üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses. Lisaks peab olema tarbijale tagatud juurdepääs põhimaksekontodele olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.
Kehtivas regulatsioonis ei ole aga konkreetsekt ette nähtud, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenuseid osutama. Eelnõuga sätestatakse, et põhimakseteenuse osutamiseks on kohustatud need krediidiasutused, kes on KAS-i alusel määratud kui elutähtsa teenuse osutajad.
Maksekonto direktiivi põhjenduspunktis 38 on välja toodud, et liikmesriigid peaksid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, igasuguse tarbijate diskrimineerimise ärahoidmiseks ja konkurentsimoonutuste välistamiseks. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvessevõetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Põhimõtteliselt peaksid põhimaksekontosid pakkuma võimalikult paljud krediidiasutused, eesmärgiga tagada, et tarbijad saavad neid kontosid avada oma elukoha lähedal asuva krediidiasutuse ruumides ning et tarbijaid ei diskrimineeritaks mitte kuidagi sellistele kontodele juurdepääsul ja et neil oleks võimalik neid tõhusalt kasutada.
Arvestades maksekonto direktiivi nõudeid põhimakseteenuse osutamiseks ning KAS §-s 3 seatud tingimusi elutähtsa teenuse osutaja määramiseks, tagab nende krediidiasutuste poolt põhimaksekonto pakkumine kõikidele isikutele põhimakseteenuste kasutamise võimaluse.
Eesti Panga Presidendi 13.07.2018. aasta määruse nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ § 2 kohaselt on 2024. aasta aprilli seisuga on elutähtsa teenuse osutajad AS SEB Pank; Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. Sama paragrahvi kohaselt Eesti Pank vaatab teenuseosutajate loetelu üle vähemalt üks kord aastas ning vajaduse korral ajakohastab seda. 2023. aasta lõpu seisuga moodustab nimetatud pankade turuosa kokku 87,26%.
Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise regulatsiooniga, kuid sellest loobuti, kuna lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is.
Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse VÕS § 7101 lg-ga 51 ning nähakse ette, et krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada põhimakseteenuseid.
Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid lubada põhimaksekontot pakkuvatel krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta.
Kehtivas VÕS-is ei ole sätestatud maksekonto art 16 lg-st 5 tulenevat alust. Eelnõuga viiakse VÕS kooskõlla maksekonto direktiiviga. Samasuguse aluse näeb maksekonto direktiiv ette ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks.
Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse VÕS § 711 lg 1 p-s 9 ette nähtud teabe esitamise nõudeid. Sätte kohaselt esitab makseteenuse pakkuja makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud ja kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste või nende jaotuse kohta.
Maksekonto direktiivi art 19 lg 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.
VÕS § 7101 lg 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lg 1 p-des 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.
VÕS § 711 lg 1 p 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lg 1 p 24 ning lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale FI kontaktandmed.
Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS § 711 lg 1 p-s 24 ette nähtud teabe esitamise nõudeid.
Maksekonto direktiivi art 19 lg 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.
VÕS § 7101 lg 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lg 1 p-des 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.
VÕS § 711 lg 1 p 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Seepärast täiendatakse VÕS § 711 lg p 24 ning lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale FI kontaktandmed.
Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 ning nähakse ette põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsioon.
Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a. otsuses nr 2-21-35526. Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lg 2 kooskõlas direktiivi art 19 lg-ga 2.
Sellepärast täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS-i põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla direktiivis sätestatuga.
Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lg-te 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli p-st 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lg-s 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.
Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lg 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel (§-i pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda).
Ka direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuna VÕS § 7101 lg-te 2 ja 3, millega on üle võetud direktiivi artikli 16 lg-ed 1 ja 2, järgi on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, ei saa sellises olukorras krediidiasutus ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt, nagu sätestab VÕS § 720 lg 2) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. See tähendab, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu saab üles öelda üksnes erakorraliselt.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-ed 2 ja 3 sätestavad need juhud, millal krediidiasutusel on õigus põhimakseteenuse leping üles öelda.
Lõikes 2 on sätestatud need juhud, millal krediidiasutus on kohustatud lepingu üles ütlema ning lõikes 3 on krediidiasutusele jäetud selles osas otsustusruum. Lõigete 2 ja 3 puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lg-s 2 sätestatud juhtudest, millal krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Nendeks on:
a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;
b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid;
c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;
d) tarbija ei ela EL-s enam seaduslikult;
e) tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid.
Kehtiv VÕS § 7101 lg 5 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma RahaPTS § 42 lg-s 1 sätestatud alustel. Sarnaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimise keelule nimetatud alusel, sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 2 p-s 1 kohustus öelda sellisel juhul juba sõlmitud põhimakseteenuse leping etteteatamistähtaega järgimata üles. RahaPTS § 42 lg 1 järgi on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. RahaPTS § 42 lõike 4 kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult.
Teise juhuna, millal krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu üles ütlema, nähakse VÕS-i lisatava § 7201 lg 2 p-s 2 ette, et maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RsanS) § 14 p 4 sätestab, et finantssanktsioon on rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja kasutamine. Krediidiasutused on RsanS § 20 lg 1 p 1 järgi erikohustusega isikud. Erikohustusega isiku kohustused on sätestatud §-s 20 ning selle lg 1 kohaselt erikohustustega isik kontrollib finantssanktsiooni jõustumisel, muutmisel või lõppemisel, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt. Kui erikohustustega isik tuvastab finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata Rahapesu Andmebürood.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-s 3 sätestatud alustel võib krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kuid see ei ole kohustus.
Selles lõikes nimetatud juhtudel on krediidiasutusel võimalus igal konkreetsel juhul hinnata lepingu ülesütlemise põhjendatust. Soome õiguses on samuti lõike 3 punktides 3 ja 5 nimetatud juhtudel ette nähtud pangale õigus leping lõpetada, erinevalt eespool lõikes 2 p-s 1 nimetatud juhtudel lepingu tühistamisest (Act on Credit Institutions, Section 6b (1054/2016)). Läti õiguses on lõike 3 punktides 3-5 nimetatud juhtudel jäetud samuti krediidiasutusele lepingu lõpetamise üle otsustamisel diskretsiooniõigus (Law on Payment Services and Electronic Money Section 97.5).
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõiked 3 p-d 1 ja 2 näevad krediidiasutusele ette õiguse, mitte kohustuse, öelda tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles juhul, kui tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel (p 1) või kui tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud (p 2). Nende punktide puhul ei ole ette nähtud kohustuslikku ülesütlemist, kuna see võib tekitada ebasoovitava ülereageerimise ohu kliendi suunal. Igasuguse ebaseadusliku tegevuse puhul ei ole põhjendatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Kui isik on saanud ebaõiget teavet esitades juurdepääsu maksekontole, siis hiljem võib isik vastata tingimustele, mis on maksekonto saamiseks vajalikud ning sel juhul saab krediidiasutus otsustada, kas kõnealusel juhul on ülesütlemine põhjendatud.
Lõike 3 p 3 kohaselt võib krediidiasutuses põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult. Nimetatud juhul ei pruugi olla alati vajalik põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Näiteks olukord, kus välismaalasel on tähtajaline elamisluba kehtetuks tunnistatud, kuid isik jätkab riigis ebaseaduslikult töötamist. Välismaalaste seadus näeb ette, et tööandja, kes võimaldas ebaseaduslikult riigis viibival välismaalasel Eestis töötada, on kohustatud maksma kogu välismaalasele maksmata jäänud töötasu, sealhulgas töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, ning vajaduse korral kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud välismaalasele maksmata jäänud töötasu saatmisega (§ 2861 lg 1). Ka ebaseaduslikult riigis viibiv isik vajab töötasu kättesaamiseks maksekontot ning isikul on riigist lahkumise kohustuse täitmiseks vaja maksekontot näiteks lennupiletite ostmiseks. Riigis ebaseaduslikult töötamine ei tähenda, et igal juhul esineks alus põhimakseteenuse ülesütlemiseks ka PAD-i art 19 lg 2 p-s a nimetatud juhul, et tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel. Nimetatud juhul peaks ebaseaduslik tegevus olema seotud põhimaksekonto kasutamise kuritarvitamisega.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 3 p 4 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lg 2 p-s e sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 3 p 5 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lg 2 p-s b sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid. Nimetatud juhtudel on krediidiasutusel õigus otsustada, kas öelda põhimakseteenuse leping üles või ei.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 3 p 6 näeb ette, et krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot. Selle punktiga on kasutatud maksekonto direktiivi artikli 19 lg-s 3 sätestatud võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada.
Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette, et krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alus. Selle lõike puhul on lähtutud PAD art 19 lg-st 4, mis näeb ette, et kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub lõpetamine viivitamata. Juhul, kui krediidiasutus otsustab põhimakseteenuse lepingu üles öelda Osundatud punktid a ja c kohaselt krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada üksnes juhul, kui a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel; c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 5 näeb ette juhud, millal põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisest etteteatamistähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Siin on lähtutud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikest 4, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-s 5 osundatud juhud vastavad maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 4 sätestatule.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 6 näeb ette nõuded, millele krediidiasutuse ülesütlemisavaldus peab vastama. Nende nõuete kehtestamisel on lähtutud direktiivi artikli 19 lõigetest 4 ja 5. Samasugused nõuded näeb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisele ette kehtiv VÕS § 7101 lõiked 6 ja 7.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-ga 7 sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 631 nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel kui ka lepingu ülesütlemisel. Eelnõuga nähakse ette, et krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid. Samal põhjusel võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu ka üles öelda. Sellise õiguse täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lg 5 näeb ette, et krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist kontrollida, kas tarbijal on maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse juures, mis võimaldab tarbijal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 8 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel käesoleva paragrahvi lõike 3 p-de 3–6 kohaselt tuleb lähtuda VÕS § 720 lg-test 3, 5 ja 6. Sellisel juhul kohalduvad lepingujärgsete tasude ja kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõuded.
Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lg 9 sätestab, et krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine. Kuna kõnesolevad paragrahvis on sätestatud ammendavalt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused, ei ole muul juhul lepingu ülesütlemine lubatud. Sama lisatava §-i lõike 10 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.
Eelnõu §-ga 2 muudetakse KAVS-i.
Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse KAVS-i §-ga 991 ning nähakse ette rahalised karistused vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest.
Kehtivas õiguses on vastutustundetult antud laenude osas väärteokoosseis TKS §-s 71. TKS-i vastav paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning väärteokoosseis tuuakse KAVS-i, kuna selles osas läheb väärteokoosseisu menetlemise pädevus FI-le.
Praegu on vastutustundetult antud laenude suhtes väärteomenetluse pädevus TTJA-l. Riikliku järelevalve pädevust TTJA-l selles osas ei ole, kuivõrd TKS § 65 lg 1 viitab üksnes VÕS §-s 4034 sisalduvatele teavitamiskohustustele.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud väärteod on sätestatud nii KAVS-s (§ 99), KAS-s (§-s 13419) kui ka TKS-s (§ 71). KAVS-i ja KAS-i väärteonormid sanktsioneerivad eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. KAVS ja VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd VÕS § 71 viitab KAVS-le. Seega mõlemal asutusel on õigus menetleda väärtegu, kuid ainult FI-l on võimalik hinnata rikkumist kogumis (nii VÕS-i kui ka KAVS-i sätete alusel). FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule (TTJA-l mitte), mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle väärteomenetlusse.
Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste jagamine kahe erineva asutuse vahel ei ole otstarbekas. FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine, krediidi-võimelisuse hindamise korra vastavus sise-eeskirjadele, FI vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise juhend), rikkumise hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamine on TTJA jaoks raskendatud. Kuigi TTJA-l on õigus teha kontrolltehingut tarbijate huve kaitsvatest liidu õigusaktidest tulenevate korrarikkumiste väljaselgitamiseks, on kontrolltehingu puhul tegemist riikliku järelevalve meetmega, mille tulemuseks saab olla vaid ettekirjutus. Väärteomenetluses ei ole kontrolltehingu tegemine lubatav (TKS § 63 - seletuskiri7).
Väärteomenetluses ei saa kontrolltehingut kasutada, kuna sellega sisuliselt matkitakse süütegu. Kohtupraktikas on leitud, et kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod katsestaadiumisse. Väärteokatse ei ole üldjuhul karistatav (karistusseadustiku § 251). TKS § 63 lg 11 järgi on kontrolltehingu käigus teostatud tehing tühine. Seega ei ole kontrolltehingut võimalik kasutada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste väljaselgitamiseks ning lähtuda saab üksnes tarbija kaebustest ja pöördumistest. Kahetsusväärselt on praktika näidanud, et inimesed ei pöördu vastutustundetult antud laenude puhul TTJA poole. Sellest tulenevalt ei ole TTJA ka viimase kolme aasta (enne 2023) jooksul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärtegusid menetlenud. Kuigi tarbijatele on pöördumistes soovitatud 2023. aastal koostatud TTJA väärteoteate vormi, seda on tutvustatud ka võlanõustajatele ning see on igaühele kodulehel leitav, siis on tänase päeva seisuga laekunud kõigest kaks väärteoteadet, mõlemad Eesti Võlanõustajate Liidu kaudu. Neist ühe puhul algatati väärteomenetlus TKS § 71 alusel.
Näiteks FI on viimasel ajal viinud läbi ESTO AS-i suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärteomenetluse ja määranud maksimumtrahvi8 ning teinud Bondora AS-ile ettekirjutuse tarbijate krediidivõimelisuse hindamises ja tarbijakrediidi andmist puudutavates sise-eeskirjade rikkumise tõttu9. Kuna samad ettevõtted on ka TTJA tähelepanu alla sattunud erinevate võimalike rikkumiste tõttu ja ühe suhtes on ka menetlus käimas, tagab üksnes järjekindel TTJA-lt FI-le info edastamine ne bis in idem põhimõtte (topeltmenetlemise ja -karistamise keeld) järgimise. FI oma menetluste kohta TTJA-le infot edastada ei tohi.
Seepärast viiakse TKS §-s 71 sätestatud väärteo menetlemine vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise eest FI ainupädevusse. FI-l on ligipääs krediiditoimikule, seega rikkumiste tuvastamine on oluliselt lihtsam. Süüteokoosseis viitab VÕS-ile, mis omakorda viitab ka KAVS-i sätetele. KAVS-i üle teeb järelevalvet FI, seega saab FI hinnata rikkumist kogumis. FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi järelevalve korras. Otstarbekas on anda FI-le pädevus ka väärteomenetluseks.
Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse KAVS-i §-ga 992 ning nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest.
Kehtivas õiguses on väärteokoosseis krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest TKS §-s 72 ning väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on TTJA. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lg-st 2 ettekirjutuste tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).
Krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist on TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist.
Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses10. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.
VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui KKM ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p-is 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus, FI peab statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle11 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, on otstarbekas jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.
Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAS-i.
Eelnõu §-ga 3 täiendatakse KAS §-i 88 lõiget 5 punktiga 12 ning nähakse ette, et täitemenetluse seadustiku §-s 63 sätestatud täitmisregistri (edaspidi täitmisregister) kaudu esitatud järelepärimise vastusena peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 7101 lg-s 51 ja § 7201 lg 3 p-s 4 nimetatud maksekonto olemasolu.
Eelnõuga sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. KAS-s nähakse vastavalt krediidiasutusele ette õigus avaldada maksekonto olemasolu kontrollimiseks pangasaladust. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7101 lg 51 kohaselt võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid. Samal põhjusel on krediidiasutusel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping ka üles öelda. Sellise õiguse täitmiseks on vajalik ligipääs täitmisregistrile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lg 5 näeb ette, et krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist kontrollida, kas tarbijal on maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse juures, mis võimaldab tarbijal kasutada art 17 lg-s 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele.
Täitemenetluse seadustiku § 63 lg 1 p 4 järgi on täitmisregister riigi infosüsteemi andmekogu, mille eesmärk on infovahetuskanalina tagada krediidi- ja makseasutuse valduses olevate andmete kohta päringute tegemine seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Krediidiasutusel on eelnõuga KAS lisatava §-i 88 lg 5 p 12 kohaselt õigus avaldada andmed ainult teise maksekonto olemasolu kohta.
Eelnõu §-ga 4 muudetakse MERAS-st.
Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse MERAS-st §-ga 1011 ning nähakse ette FI õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel. Muudatuse kohaselt on FI-l õigus VÕS §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.
Tegemist ei ole uute alusega ettekirjutuse tegemiseks. Kehtivas õiguses sisalduvad nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid TKS-s ning järelevalvepädevus on TTJA-l. Eelnõuga muudetakse TKS-i, nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid tuuakse MERAS-sse ning viiakse FI järelevalve alla.
FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku ja komplektset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi pädevusi, mis on Finantsinspektsioonil tulenevalt oma rollist finantsjärelevalve teostajana olemas. Eelnõuga tehtav muudatus aitab luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendab krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.
Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse MERAS-t §-ga 1102 ning nähakse ette rahalised karistused
põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.
Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.
TTJA-l on eelkõige võimekus kujundada seisukohti, kas põhimakseteenuse alaste rikkumiste puhul on tegu ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Näiteks juhul, kui krediidiasutus piirab tüüptingimustega täitemenetluse võlgnike ligipääsu põhimakseteenusele (2019. aastal teostatud järelevalvemenetlused). Ainuüksi VÕS § 7101 alusel on aga selliste rikkumiste menetlemine keerulisem, kui keeldutakse RahaPTS alustel. FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesualast ekspertiisi. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i aseme MERAS-s.
Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse MERAS-t §-ga 1103 ning nähakse ette rahalised karistused maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest.
Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 722 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.
Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l oleks võimalik hinnata rikkumist kogumis. Seetõttu peaks TKS § 722 väärtegu olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI.
Eelnõu § 4 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-ga 1104 ning nähakse ette rahalised karistused makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest.
Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 723 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.
Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l võimalik hinnata rikkumist kogumis. TKS § 723 väärtegu peaks olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. FI-l on valdkonnaspetsiifilised teadmised, mis võimaldab menetleda kiiremini ja efektiivsemalt.
Eelnõu §-ga 5 muudetakse TKS-i.
Eelnõu § 5 punktiga 1 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 1 välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“.
Osundatud paragrahvis viidatud VÕS-i sätted viiakse üle MERAS-sse. Pädevuste dubleerimise ennetamise eesmärgil on põhjendatud viia VÕS § 711 ja 711.1 FI ainupädevusse, arvestades, et kõnealused sätted käsitlevad makseteenuse pakkuja ja kliendi vahelisest makseteenuse lepingust tulenevaid teavitamiskohustusi. Nii makseteenuste direktiivis (PSD2 art 4 p 10) kui ka siseriiklikus õiguses (KAS § 89 lg 1, MERAS § 10 lg 1) käsitletakse "kliendina" nii füüsilisest kui ka juriidilisest isikust makseteenuse kasutajaid. Seega tegemist ei ole üksnes tarbija õigusi tagava sättega, vaid kliendi õiguste kaitse tagamisega laiemalt.
Maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (TKS § 722) on peaasjalikult seotud pangateenuste ja lisateenuste hinnakirja avaldamisega tarbijale (VÕS § 7113, § 7116) ning tarbija makstud tasudest ülevaate andmisega (VÕS § 7181). Kõik nimetatud sätted sisaldavad omakorda viidet kas MERAS-ile või KAS-ile, mille üle teostab järelevalvet FI. Kusjuures FI on tulenevalt MERAS §-st 911 loonud veebilehe minuraha.ee makseteenuste tasude võrreldavuse tagamiseks. Seega omab FI juba teavet maksekontoga seotud tasude kohta. Järelevalvesubjektidel on FI ees ka aruandluskohustus. FI-l on võimalik hinnata rikkumisi kogumis ning TKS § 722 tuleks anda FI ainupädevusse.
Eelnõu § 5 punkt 2 jäetakse TKS-i § 65 lõikest 2 välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning“.
Osundatud võlaõigusseaduse paragrahvid viiakse üle MERAS-sse. TKS-st välja jäetavad paragrahvid lähtuvad maksekonto direktiivist, mille preambuli põhjenduspunktis 50 on välja toodud, et selleks, et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuse osutamist piiriüleselt ning lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist, peaksid maksekonto direktiivi täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all. Eestis on selliseks asutuseks FI, mistõttu ei peaks olema pädevaks asutuseks TTJA.
Eelnõu § 5 punktiga 3 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 3 välja viide VÕS §-le „, 73313“.
Osundatud VÕS-i paragrahv viiakse üle MERAS-sse. VÕS § 73313 sätestab, et seadusega sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Kuna VÕS §-d 711 ja 7111 (makseteenuste lepingu kohta teabe esitamine) antakse FI ainupädevusse, samuti liiguvad ka teised (põhi)makseteenuse lepingu sätted (sh §-id 7101, 7211–7214 ja § 7215) FI ainupädevusse, siis tuleb ka viide VÕS §-le 73313 nimekirjast eemaldada.
Eelnõu § 5 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine.
TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks, sest need väärteokoosseisud viiakse üle MERAS-sse. Nimetatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks määratakse TTJA asemel FI.
Eelnõu § 5 punktiga 5 muudetakse TKS § 72 pealkiri ja lõiget 1.
Paragrahvist jäetakse välja VÕS §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri rikkumise väärteokoosseis.
TKS §-st 72 tulenevalt on TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmisel väärtegude kohtuväliseks menetlejaks. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lg-st 2 ettekirjutuste tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).
Teadaolevalt on krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel KKMi kalkulaatori kasutamist. Meile teadaolevalt ei ole aga TTJA KKM ülempiiri rikkumise osas ei ettekirjutusi teinud ega väärtegusid menetlenud.
Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses12. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.
Täiendavalt tasub välja tuua, et VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määra ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on niikuinii FI ees aruandluskohustus, FI peab isegi statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle13 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, teeb TTJA teeb ettepaneku jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.
Eelnõu § 6 kohaselt jõustub …seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt…
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on vastavuses direktiiviga 2014/92/EÜ.
6. Seaduse mõjud
Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade eelnõuga seotud peamistest mõjudest. Põhimaksekonto regulatsioon puudutab krediidiasutusi, kohustades teatud krediidiasutusi teatud tingimustel tarbijaile maksekonto avama ning sätestades, millistel juhtudel on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.
TTJA ja FI pädevuste ümberjagamine puudutab eelkõige nimetatud asutusi, kuna muutuvad riikliku järelevalve ja väärtegude menetlemise pädevused.
6.1 Põhimakseteenusega seotud muudatuste mõju
Eelnõuga sätestatakse, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama ning kehtestatakse tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsioon.
Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele
Muudatus avaldab mõju Eestis tegutsevatele krediidiasutustele. Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga14 registreeritud 9 krediidiasutust ning 4 välisriigi krediidiasutuse filiaali.
Mõju ulatus: Mõju ulatus on väike. Tegemist ei ole uue kohustusega, kuivõrd VÕS § 7101 lg-tega 2 ja 3 on üle võetud maksekonto direktiivi artikli 16 lg-d 1 ja 2, mille järgi on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid. Eelnõuga nähakse selgemalt ette, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust pakkuma. Eelnõuga määratakse, et põhimakseteenust on kohustatud osutama krediidiasutused, millised on elutähtsa teenuse osutajad. 2024. aasta aprilli seisuga on elutähtsa teenuse osutajad AS SEB Pank; Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. 2023. aasta lõpu seisuga moodustab nimetatud pankade turuosa kokku 87,26%. Nimetatud pangad on ka praegu kohustatud osutama põhimakseteenust.
Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna ka praegu on nimetatud krediidiasutustel põhimakseteenuse osutamise kohustus.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike. Põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud pankade turuosa on sedavõrd suur, et teiste turuosaliste välja jätmine sellise teenuse osutamise kohustusest, ei oma märkimisväärset mõju. Lisaks ei tulene eelnõust teistele turuosalistele keeldu pakkuda ega jätkata pakkumast maksekonto teenuseid.
Sihtrühm 2: mõju tarbijatele.
Sihtrühmaks on kõik inimesed, kes soovivad või kellel on olemas põhimakseteenuse osutamise leping.
Mõju ulatus:
Mõju ulatus on väike, kuna Eestis ei ole maksekonto avamine raske. Eesti Panga 2023. aasta kohta avaldatud statistika15 järgi oli tolle aasta lõpu seisuga krediidiasutustel 2,43 miljonit hoiust omavat klienti, st maksekontot, kellest eraisikuid oli 2,12 miljonit. Aastaga kasvas hoiuseklientide koguarv 100 000 võrra, sh eraisikutest klientide arv 88 000 võrra. Aasta jooksul suleti 50 000 eraisiku põhimaksekontot, mida on võrreldes eelmise aastaga 29 000 võrra vähem. Mitteresidentidest eraisikute põhimaksekontosid suleti aasta jooksul 3900. Juriidiliste isikute põhimaksekontosid suleti 14 000 juhul ja 535 kuulus mitteresidentidele. Arvestades Eesti elanikkonda, saab mõju pidada väikeseks.
Mõju avaldamise sagedus:
Mõju avaldumise sagedus on pigem väike. Isikud ei puutu igapäevaselt kokku põhimakseteenuse lepingute sõlmimise ega lepingute lõpetamise/ülesütlemisega.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Muudatus avaldab tarbijatele positiivset mõju, kuna muudatuse tulemusena sätestatakse selgelt teatud krediidiasutuste kohustus osutada tarbijaile põhimakseteenust ning sätestades need juhud, millal on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.
6.2 TTJA ja FI pädevuste muutmine
Sihtrühm nr 1: FI FI-s töötas 2024. aasta alguse seisuga 131 inimest.
Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni halduskoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuna riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevuste ulatus suureneb, mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2023. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 3567 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.
Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused.
Mõju ulatus: Väike, arvestades seda, et tervikuna FI ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema ning jätkab oma põhitegevusega ning mitmetes väärteo- või järelevalvemenetlustes, mis antakse FI ainupädevusse, on FI-l juba praegu TTJA-ga jagatud pädevus.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on tõenäoline, kuna suureneb halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise pädevuse suurenemise tõttu.
Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks, arvestades seda, et tervikuna Finantsinspektsioon ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema).
Sihtrühm nr 2: TTJA
Sihtrühm nr 1: TTJA
Mõju ulatus: TTJA halduskoormus ilmselt langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevused liiguvad FI-le. See tõenäoliselt vabastab TTJA-s ressurssi muudele valdkondadele.
Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused.
Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna TTJA Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel
Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.
8. Rakendusaktid
Eelnõu rakendamisega kaasneb…..
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu edastatakse arvamuse avaldamiseks Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ja Eesti Pangale.
Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a
(allkirjastatud digitaalselt)
Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1 10122 TALLINN [email protected]
Teie 23.04.2024 Meie 06.05.2024 nr 5-8/2634-1
Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Rahandusministeerium (edaspidi RM) edastas 23.04.2024 Finantsinspektsioonile (edaspidi ka FI) Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kavandi (edaspidi Eelnõu) tutvumiseks ja kommenteerimiseks. Edastame FI tähelepanekud ja kommentaarid Eelnõu kohta. Võlaõigusseaduse muutmine
1. Eelnõu § 1 punkt 1 Eelnõu § 1 punktiga 1 kehtestatakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 7101 lõige 21 järgmiselt: „Käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks on kohustatud krediidiasutuste seaduse alusel kehtestatud Eesti Panga presidendi määruses nimetatud elutähtsat teenust osutavad krediidiasutused.“ Eelnõu seletuskirja lk 4 kohaselt: „Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lg 3 tähenduses elutähtsad, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. /---/ Krediidiasutus või välisriigi krediidiasutuse filiaal määratakse elutähtsa teenuse osutajaks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: /---/. Sama paragrahvi lg 3 näeb, ette elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank.“ FI hinnangul on täiendava selguse loomine põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud isikute määramise osas oluline ja vajalik, kuid FI ei nõustu sellega, et põhimakseteenuste osutamise kohustus oleks piiratud üksnes elutähtsa teenuse osutaja (edaspidi ETO) määramise reeglitega ja oleks Eesti Panga (edaspidi EP) pädevuses. Elutähtsa teenuse ja põhimakseteenuste samastamine ei ole põhjendatud ja Eelnõu seletuskirjas puudub sisuline analüüs Eelnõus esitatud tingimuste kehtestamise õiguspärasuse kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (edaspidi Maksekonto direktiiv) artikli 16 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks
1 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN-ET/TXT/?from=ET&uri=CELEX%3A32014L0092
2 / 10
arvessevõetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) § 3 lõikes 2 sätestatud tingimused ETO määramiseks on järgmised: 1) tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist; 2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust; 3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust. Eeltoodust lähtuvalt, kuigi ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, pole vastavad tingimused identsed. Veelgi enam, ETO määramiseks hindab EP eelkõige krediidiasutuse võimalikku mõju üksnes kriisisituatsioonis ja krediidiasutuse üldist toimepidevust, põhimakseteenuste regulatsioon kohaldub seevastu igal ajal ja keskendub eelkõige teenuse kättesaadavuse tagamisele võimalikult suurele hulgale tarbijatele. Regulatsioonide erisust näitab ka see, et EP Presidendi määruse „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ § 6 kohaselt peab ETO hädaolukorras tagama ainult osa oma teenuste toimimisest. HOS-i eesmärk ei ole tagada igapäevaste pangateenuste kättesaadavust, vaid seda, et krediidiasutus on piisavalt toimepidev tagamaks kriisisituatsioonis teenuste toimepidevuse tavalisest vähendatud osas. Seetõttu on ka lävend elutähtsa teenuse osutaja määramiseks mõneti kõrgem, kui põhimakseteenuste osutaja määramiseks kehtestatud nõuded, mida on kirjeldatud Maksekonto direktiivi preambuli punktis 38. Samas on viidatud põhimakseteenuste osutaja määramise kriteeriumid täpsemad ja spetsiifilisemad ning keskenduvad üksnes põhimakseteenuste osutamisega seonduvale, mitte näiteks hoiustega seonduvale (vt KAS § 3 lõige 2 punkt 3). Arvestades, et FI määratakse Eelnõu kohaselt Maksekonto direktiivi mõistes pädevaks asutuseks, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama, on ebaselge, miks seotakse põhimakseteenuste osutamise elutähtsa teenuse osutamisega ning Eelnõuga määratakse EP-le kaudse pädevuse määrata lisaks ETO-dele ka põhimakseteenuste osutajaid, seda enam, et EP-l puudub põhimakseteenustega ja Maksekonto direktiivis sätestatuga sisuline kokkupuude ning seadusjärgne järelevalvepädevus. Viidatud täiendus nõuaks ka EP-lt täiendavaid toiminguid ja asjakohaste protseduuride kehtestamist, et tagada põhimakseteenuste kättesaadavus ja tarbijate huvide kaitse. Lisaks võib selline käsitlus tekitada olukorra, kus FI ei saa tagada põhimakseteenuste kättesaadavust, sest FI-l puudub pädevus põhimakseteenuste osutajate määramiseks, st pädevus kohustada turul tegutsevaid, kuid ETO määratlust mitteomavaid krediidiasutusi, põhimakseteenuseid pakkuma, vaid peab selleks pöörduma EP poole, kes peaks krediidiasutuse ETO-ks määrama. Arvestades seda, et ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, kuid pole identsed, võib juhtuda, et EP krediidiasutust ETO-ks ei määra, siis vastavale krediidiasutusele ei teki ka kohustust põhimakseteenuseid pakkuda. Eeltoodust lähtuvalt ei tohi samastada põhimakseteenuste osutajaid ja ETO-sid, sest neid puudutavate regulatsioonide eesmärk on erinev. ETO peab suutma kriisisituatsioonis tagada teenuste toimepidevuse ning omama vastavaid protseduure ning selle eest vastutab EP. Põhimakseteenuste regulatsioon on aga üleüldine ning käsitleb eelkõige igapäevast teenuse kättesaadavust ja ligipääsetavust, mille eest vastutab Eelnõu jõustumisel FI. Eelnevast lähtudes teeme ettepaneku määrata FI-le pädevused põhimakseteenuste osutajate määramiseks. Lisaks teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded.
3 / 10
2. Eelnõu § 1 punkt 5
Eelnõu § 1 punktiga 5 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 6 järgmiselt: „Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot.“ Sätte aluseks on Maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud riigi võimalus kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Palume täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 6 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui vastavasisuline võlgnevus on tarbija poolt kõrvaldatud ja ei esine muid kehtivast õigusest tulenevaid aluseid põhimaksekonto avamisest.
3. Eelnõu § 1 punkt 5 Eelnõu § 1 punktiga 5 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 7 järgmiselt: „Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu.“ Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 63 lõikes 1 on sätestatud täitmisregistri kui riigi infosüsteemi andmekogu eesmärgid. FI hinnangul peaks krediidiasutustel Eelnõu § 1 punktis 5 esitatud juhul täitmisregistri kasutamiseks olema kohustus küsida vastavale teabele ligipääsemiseks tarbija nõusolek. Krediidiasutustel ei tohiks olla võimalust teha vastavaid päringuid selliselt, et tarbija päringu tegemisest teadlik ei ole. Selline lähenemine aitaks tagada põhimakseteenuste osutamisel läbipaistvust ning tagaks, et tarbija andmeid ei kuritarvitataks. Ühtlasi juhime tähelepanu, et Eelnõu seletuskirjast puudub analüüs krediidiasutustele täitmisregistrile ligipääsu võimaldamise kohta, sh see millisel määral on krediidiasutustel hetkel registrile ligipääs ja kas krediidiasutustele ligipääsu andmine on kooskõlas registri loomise eesmärgiga. Samuti puudub selgitus selle kohta milliseid andmeid täpselt võib krediidiasutus registrist küsida, st kas andmeid üksnes tarbija maksekonto olemasolu fakti kohta või lisaks ka muid andmeid, nt tarbija käimasolevate või lõppenud täitemenetluste kohta.
Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lõiget 7 järgmiselt: „(7) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku saamisel tarbija käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuseid sisaldava maksekonto olemasolu.“
Krediidiasutuste seaduse muutmine
4. Eelnõu § 3 Eelnõu §-ga 3 kehtestatakse KAS § 88 lõike 5 punkt 12 järgmiselt:
4 / 10
„Krediidiasutusel on õigus avaldada ja ta on kohustatud seoses oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisega avaldama pangasaladust sisaldavaid andmeid: 12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 7101 lõikes 51 ja § 7201 lõike 3 punktis 4 nimetatud maksekonto olemasolu.“ FI hinnangul peaks Eelnõus olema täpsemalt sätestatud, milliseid andmeid on kohustatud krediidiasutus teisele krediidiasutusele avaldama. Ehk on piisav fakti kinnitamine, st põhimaksekonto olemasolu kinnitamine krediidiasutuse poolt jah/ei vormis. See tähendab, et krediidiasutus ei tohi teisele krediidiasutusele avaldada muuhulgas teavet selle kohta, kui palju on tarbijal maksekontosid; milliseid on tarbija kontonumbrid (IBAN); kui palju rahalisi vahendeid on tarbija maksekontol, sh kontoväljavõtteid; milliseid muid pangateenuseid tarbija kasutab; kui kaua on tarbija krediidiasutuse klient olnud jmt. Seejuures peaks krediidiasutus veenduma selles, miks tarbija uut põhimaksekontot avada soovib, nt veenduma selles, et tarbija ei ole teist põhimaksekontot sulgenud. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu §-i 3 järgmiselt: „12) Krediidiasutusel on õigus avaldada ja ta on kohustatud seoses oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisega avaldama pangasaladust sisaldavaid andmeid: 12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 709 lõikes 151
nimetatud põhimakseteenuseid sisaldava maksekonto olemasolu.“ Samuti teeme ettepaneku muuta Eelnõu seletuskirja teksti järgmiselt: „Krediidiasutusel on teise krediidiasutusega lubatud jagada üksnes tarbija maksekonto olemasolu fakti jah/ei vormis. Krediidiasutus ei tohi avaldada tarbija maksekontode arvu, kontonumbreid, rahaliste vahendite suurust, muude pangatoodete olemasolu, kontoväljavõtteid, tarbija kliendiks olemise aega ja muid taolisi tarbija eraelu võimalikku riivet omavaid andmeid ning asjaolusid. Teabesaajast krediidiasutus peab hoidma talle teada saanud teavet konfidentsiaalselt ning ei tohi talle teadasaanud teavet omakorda edasi jagada kolmandatele isikutele. Ühtlasi peab krediidiasutus veenduma, et tarbija teist põhimaksekontot ei ole suletud või ei esine muud alust põhimaksekonto avamise kohustuse täitmiseks.“
Eelnõu seletuskiri
5. Eelnõu seletuskiri lk 1 Eelnõu seletuskirja lk 1 punkti 1.1 kohaselt: „Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi ka VÕS). Maksekonto direktiiv puudutab eelkõige füüsilistele isikutele (edaspidi ka tarbija) avatud maksekontosid ja sellega seotud makseteenuste teostamist.“ Viitame, et Maksekonto direktiivi artikli 2 punkti 3 kohaselt kasutatakse direktiivis mõistet maksekonto järgnevas tähenduses „ühe või mitme tarbija nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks“. Samuti on Maksekonto direktiivi preambuli punktis 12 rõhutatud, et direktiiv kohaldub eraisikute ehk täpsemalt tarbijate kontodele. Seega ei ole eelviidatud seletuskirja punktis kohane kasutada sõna „eelkõige“, kuivõrd direktiivis reguleeritakse üksnes tarbijatele mõeldud maksekontodega seonduvat.
6. Eelnõu seletuskiri lk 1 Eelnõu seletuskirja lk 1 punkti 1.1 teises lõigus käsitletakse maksekonto omamist ning kolmandas lõigus tuuakse sisse Riigikohtu otsus seoses põhimaksekonto kasutamiseks sõlmitud lepingu ehk põhimakseteenuse lepinguga.
FI hinnangul on siinkoha vajalik Eelnõu seletuskirjas enne Riigikohtu otsusele viitamist lühidalt selgitada põhimaksekonto ja põhimakseteenuste instituuti. Eelnev on vajalik põhjusel, et Eelnõu seletuskirjast oleks selgelt ja üheselt mõistetav, et iga maksekonto puhul ei ole tegemist põhimaksekontoga ning
5 / 10
Eelnõu seletuskirjas viidatud Riigikohtu seisukohad kohalduvad just põhimaksekonto kasutamiseks sõlmitud lepingutele ehk põhimakseteenuse lepingutele.
7. Eelnõu seletuskiri lk 5 Eelnõu seletuskirja lk 5 kohaselt: „/---/ Lisaks peab olema tarbijale tagatud juurdepääs põhimaksekontodele olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.“ Teeme ettepaneku Eelnõu seletuskirjas selgitada fakti, et tarbijale ei tohi keelduda konto avamisest juhul, kui krediidiasutus on saanud põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse selliselt tarbijalt, kelle kohta on krediidiasutus saanud kohtutäiturilt arestimisakti ega ka tarbijale, kellelt on krediidiasutus saanud maksuhaldurilt korralduse pangakonto arestimise kohta. FI on tuvastanud, et krediidiasutused rakendavad TMS § 115 lõiget 51 ja maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 131 lõiget 5 tarbijatele põhimakseteenuse lepingu sõlmimises keeldumisel, arvestamata, et Maksekonto direktiivi preambuli punkt 35 sätestab, et põhimaksekontole juurdepääs peab olema tarbijale võimaldatud olenemata tarbija finantsolukorrast, nt tarbija pankrotist. Teeme ettepaneku täiendada Eelnõu seletuskirja järgnevalt: „Lisaks peab olema tarbijale tagatud juurdepääs põhimaksekontodele olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud, võlgnevused või eraisiku pankrot. TMS § 115 lõige 51 ja maksukorralduse seaduse § 131 lõige 5 alusel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda. Põhimakseteenused peavad tarbijale olema kättesaadavad ka siis, kui tarbija maksekonto on arestitud. Siinkohal tuleb arvestada ka kohtutäiturilt ja/või maksuhaldurilt saadud akti/korraldust ning selles sisalduvaid piiranguid.“ Ühtlasi teeme ettepaneku TMS § 115 lõike 51 ja MKS § 131 lõike 5 ülevaatamise ja täpsustamise selliselt, et tarbijatel oleks ligipääs põhimakseteenustele olenemata sellest, et tarbijal on võlgnevus(ed). See on oluline, sest tarbija maksekonto olemasolu võimaldab kohtutäituritel ja maksuhalduril efektiivsemalt sisse nõuda ja koguda kokku tarbija võlgnevused.
8. Eelnõu seletuskiri lk 5 Eelnõu seletuskirja lk 5 kohaselt: „Krediidiasutus peab sõlmima makseteenuse lepingu ja avama maksekonto isikule, kelle suhtes ei ole rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlust ning kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (VÕS § 7101 lg 1). Lepingu kohaselt peab makseteenuse pakkuja osutama isikule põhimakseteenuseid krediidiasutuse üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses.“
Juhime tähelepanu, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (edaspidi RahaPTS) § 42 lõike 1 järgi ei tohi kohustatud isik ärisuhet luua rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse olukorras ega ka krediidiasutuse poolt hoolsusmeetmete täitmise võimetuse puhul. Seega on eeltoodud tekstis korrektne selgitada, et maksekonto tuleb avada isikule, kelle osas ei esine RahaPTS § 42 lõikes 1 välja toodud asjaolusid.
Lisaks on küsitav, kas eeltoodud tekstiga soovitakse selgitada üldist makseteenuse lepingu sõlmimisega seonduvat (VÕS § 7101 lõige 1), krediidiasutuste kohustust sõlmida põhimakseteenuse leping (VÕS § 7101 lõige 2) või nende kahe sätte suhestumist, sh VÕS § 7101 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt tuleb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel lähtuda lõikes 1 sätestatud tingimustest. Viimase puhul on Eelnõu seletuskirjas oluline selgitada, et krediidiasutuse võimalus ühepoolselt lepingutingimusi paika
6 / 10
panna on põhimakseteenuse lepingu sõlmimise olukorras piiratud Maksekonto direktiivist tulenevate põhimõtete tõttu, mis näevad ette, et põhimaksekonto avamisest võib keelduda ainult erijuhtudel, mis on kehtivas õiguses konkreetselt paika pandud. Samuti tuleks VÕS § 7101 lõigetes 1 ja 2 toodud kohustuste selgitamisel kasutada korrektset terminoloogiat, st lõike 1 puhul makseteenuse pakkuja ja makseteenuse leping ning lõike 2 puhul krediidiasutus ja põhimakseteenuse leping.
9. Eelnõu seletuskiri lk 6 Eelnõu seletuskirja lk 6 kohaselt: „Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise regulatsiooniga, kuid sellest loobuti, kuna lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is.“ Käesolevas sõnastuses jääb ebaselgeks, mida kaaluti, sest põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon juba sisaldub VÕS-is. Leiame, et selguse huvides oleks vajalik seletuskirja täpsustada.
10. Eelnõu seletuskiri lk 6
Eelnõu seletuskirja lk 6 kohaselt: „Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid lubada põhimaksekontot pakkuvatel krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta. Kehtivas VÕS-is ei ole sätestatud maksekonto art 16 lg-st 5 tulenevat alust. Eelnõuga viiakse VÕS kooskõlla maksekonto direktiiviga. Samasuguse aluse näeb maksekonto direktiiv ette ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks.“
Juhime tähelepanu, et kuivõrd tegemist ei ole alusena, mida liikmesriikidel on direktiivi kohaselt kohustus üle võtta, siis ei ole korrektne seletuskirjas sätestada, et antud aluse ülevõtmisega viiakse VÕS kooskõlla Maksekonto direktiiviga. Kehtiv VÕS on ka hetkel Maksekonto direktiivi artikli 16 lõikega 5 kooskõlas.
Lisaks puudub Eelnõu seletuskirjast põhjendus, miks leitakse, et Maksekonto direktiivi artikli 16 lõikes 5 sätestatud alus on vaja Eestis üle võtta, arvestades, et tegemist on nn vabatahtliku alusega ning Maksekonto direktiivi esmakordsel ülevõtmisel ei näinud seadusandja vajadust antud alus üle võtta. Oleks kohane ka täiendavalt analüüsida kas Eestis on vajalik selle aluse ülevõtmine, võttes arvesse, et Eestis ei eristata praktikas põhimaksekontot tavalisest eraisiku pangakontost, mistõttu saavad antud alust krediidiasutused kasutada ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks ning piirata seeläbi Eesti tarbijate majandustegevuses osalemist selliselt, et tarbija saab omada üksnes ühte pangakontot.
Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks antud aluse selgitamisel Eelnõu seletuskirjas arvestada ka direktiivi preambuli punktiga 42, mis näeb ette, et olemasolev põhimaksekonto peab olema aktiivne ja vähemalt samaväärne kui põhimaksekonto, mille avamist tarbija taotleb. Seega oleks Eelnõu seletuskirjas kohane välja tuua, et antud alusele ei või krediidiasutus toetuda siis, kui tarbija olemasolev(ad) põhimaksekonto(d) on piiratumate funktsioonidega (nt teenuste ja kanalite osas) kui seda on põhimaksekonto, mille avamist tarbija taotleb.
11. Eelnõu seletuskiri lk 6-7
Juhime tähelepanu, et Eelnõu seletuskirjas on Eelnõu § 1 punkti 4 kohta kirjutatud selgitused, mis tegelikult selgitavad Eelnõu § 1 punkti 3. Ehk Eelnõu § 1 punkti 4 selgitused oleks vaja muuta ja täiendada.
7 / 10
12. Eelnõu seletuskiri lk 11
Eelnõu seletuskirja lk 11 kohaselt: „KAVS ja VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd VÕS § 71 viitab KAVS-le.“
Pöörame tähelepanu, et VÕS § 71 reguleerib võlausaldajate paljusust ning ei viita KAVS-le.
13. Eelnõu seletuskiri lk 11
Eelnõu seletuskirja lk 11 kohaselt: „FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule (TTJA-l mitte), mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle väärteomenetlusse.“ Lisaks eeltoodule on ka mujal Eelnõu seletuskirjas rõhutatud, et ligipääs krediiditoimikule on üksnes FI-l mitte TTJA-l.
FI hinnangul vajab antud seisukoht täpsustamist ning täiendavat analüüsi, kuivõrd TTJA saab tarbijakaitseseaduse § 62 lõike 1 ja korrakaitseseaduse § 30 alusel nõuda riikliku järelevalve teostamiseks vajalikke andmeid ning dokumente. Kuigi KAVS § 48 lõige 4 sätestab, et krediiditoimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale isikule või struktuuriüksusele, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning FI-le tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, siis FI hinnangul ei ole tegemist ammendava loeteluga. Samuti on krediidiasutus kohustustatud avaldama pangasaladusena käsitletavat teavet vastusena TTJA poolt esitatud päringutele KAS § 88 lõike 5 punkti 11 kohaselt.
Lisaks eeltoodule, on TTJA-l kui väärtegude kohtuvälisel menetlejal õigus nõuda väärteomenetluse käigus erinevaid tõendeid. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lõike 2 kohaselt on kohtuvälisel menetlejal õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist.
14. Eelnõu seletuskiri lk 11
Eelnõu seletuskirja lk 11 kohaselt: „FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine, krediidi-võimelisuse hindamise korra vastavus sise-eeskirjadele, FI vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise juhend), rikkumise hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.“
Soovime täpsustada antud lauses olevat viidet FI vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise juhendile. FI soovituslik juhend „Vastutustundliku laenamise nõuded“ on tunnistatud kehtetuks alates 30. juunist 2021. Vastutustundliku laenamisega seotud nõuete selgitamiseks on FI poolt soovitusliku juhendina üle võetud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse suunis „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“, mis on kättesaadav FI veebilehel: https://www.fi.ee/et/juhendid/pangandus-ja- krediit/euroopa-pangandusjarelevalve-asutuse-suuniste-suunised-laenude-valjastamise-ja-jalgimise- kohta-valja. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvad kehtivad juhendid võivad ajas muutuda, teeme ettepaneku viidata juhendile üldisemalt või kaotada viide ära.
15. Eelnõu seletuskiri lk 11
TTJA-l on täna õigus väärteo korras karistada krediidiandjaid, kui viimased on rikkunud mõnda VÕS §-s 4034 sätestatud nõuet, näiteks kui krediidiandja ei ole omandanud tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks seaduses nõutud teavet või ei ole teatud liiki teavet krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtnud.
8 / 10
Eelnõu seletuskirja lk 11 on viidatud läbivalt asjaolule, et TTJA ei saa väärtegusid menetleda, kuna väärteomenetluses puudub võimalus kontrolltehingut kasutada. Ehk sellele viidetakse kui peamisele põhjusele, mis takistab TTJA poolt väärteomenetluse läbiviimist. Mõistame, et põhjus, miks TTJA ei ole väärtegusid menetlenud seisneb selles, et TTJA-l puuduvad tarbijakaebused, mis viitaksid krediidiandjate rikkumistele. Palume kaaluda vastava seletuse ümbersõnastamist Eelnõu seletuskirjas.
16. Eelnõu seletuskiri lk 11-12
Eelnõu seletuskirja lk 11-12 kohaselt: „Näiteks FI on viimasel ajal viinud läbi ESTO AS-i suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärteomenetluse ja määranud maksimumtrahvi ning teinud Bondora AS-ile ettekirjutuse tarbijate krediidivõimelisuse hindamises ja tarbijakrediidi andmist puudutavates sise-eeskirjade rikkumise tõttu. Kuna samad ettevõtted on ka TTJA tähelepanu alla sattunud erinevate võimalike rikkumiste tõttu ja ühe suhtes on ka menetlus käimas, tagab üksnes järjekindel TTJA-lt FI-le info edastamine ne bis in idem põhimõtte (topeltmenetlemise ja -karistamise keeld) järgimise.“
FI hinnangul ei ole tavapärane praktika Eelnõu seletuskirjas välja tuua nimeliselt valitud subjektid, kelle suhtes on läbi viidud haldus- ja/või väärteomenetlusi. Samuti ei peaks Eelnõu seletuskiri olema koht, milles kommenteeritakse järelevalveasutuste poolt läbiviidavaid menetlusi. Palume arvestada võimalikku negatiivset mõju, mida avalikustatud tekst võib järelevalvesubjektide maine osas kaasa tuua ning vastavad selgitused Eelnõu seletuskirjast kustutada.
17. Eelnõu seletuskiri lk 12
Eelnõu seletuskirja lk 12 kohaselt: „Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).“ Sama on rõhutatud läbivalt ka mujal Eelnõu seletuskirjas.
Eelnõu seletuskiri vajab selle osas täpsustamist, kuivõrd KAVS §-id 57 ja 58 sätestavad aruandluskohustused üksnes KAVS subjektidele, s.o. krediidiandjatele ja -vahendajatele. Samas ei tulene KAVS-st aruandluskohustust teistele finantsjärelevalvesubjektidele, sh krediidiasutustele.
18. Eelnõu seletuskiri lk 12
Eelnõu seletuskirja lk 12 kohaselt: „VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui KKM ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt.“ Sama on välja toodud Eelnõu seletuskirja leheküljel 16.
Kuivõrd Eelnõu üheks eesmärgiks on täiendada KAVS-i §-ga 992, millega nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest, tekitab Eelnõu seletuskirja sõnastus küsitavusi. Kui Eelnõu seletuskirja kohaselt on krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine reaalsuses tuvastatav üksnes kohtu poolt, ei saaks sellisel juhul ka FI nimetatud rikkumise üle väärteomenetlust läbi viia.
Täiendavalt teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 2 punkti 2 ja Eelnõu § 5 punkti 5 põhjendusi järgmiselt: „Kuna krediidiandjatel on Finantsinspektsiooni ees aruandluskohustus, mis sisaldab muu hulgas kohustust esitada aruandeid kõikide väljastatud krediitide kulukuse määrade kohta, siis on ka Finantsinspektsioonil lihtsam tuvastada KKM ülempiiri rikkumisi.“
19. Eelnõu seletuskiri lk 12
Eelnõu seletuskirja lk 12 kohaselt: „Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p-is 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud.“
9 / 10
Pöörame tähelepanu, et TKS § 21 lõikes 1 ei ole alapunkte.
20. Eelnõu seletuskiri lk 14 Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt: „/---/ FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesualast ekspertiisi. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i aseme MERAS-s.“ Teeme ettepaneku muuta eelviidatud lõiku ning sõnastada lõige järgmiselt: „/---/ FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alast ekspertiisi. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i asemel MERAS-s.“
21. Eelnõu seletuskiri lk 15
Eelnõu seletuskirja lk 15 kohaselt: „TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks, sest need väärteokoosseisud viiakse üle MERAS-sse.“
Pöörame tähelepanu, et TKS § 71 viiakse üle KAVS-i, mitte MERAS-sse.
22. Eelnõu seletuskiri lk 17
Eelnõu seletuskiri lk 17 kohaselt: „Muudatus avaldab mõju Eestis tegutsevatele krediidiasutustele. Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga registreeritud 9 krediidiasutust ning 4 välisriigi krediidiasutuse filiaali.“
Täpsustame, et 2023. aasta lõpuga oli Eestis 5 välisriigi krediidiasutuse filiaali. Finora Bank UAB Eesti filiaal sai Finantsinspektsiooni otsusega nr 4.1-1/126 tegevusloa 06.11.2023.
23. Eelnõu seletuskiri lk 17
Juhime tähelepanu, et seletuskirja osas „Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele“ ei ole hinnatud mõju krediidiasutustele seoses VÕS-i täiendamisega põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga.
24. Eelnõu seletuskiri lk 18
Eelnõu seletuskirja lk 18 kohaselt: „Mõju ulatus: TTJA halduskoormus ilmselt langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevused liiguvad FI-le. See tõenäoliselt vabastab TTJA-s ressurssi muudele valdkondadele. Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna TTJA Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“
Juhime tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju avaldamise sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI-le. Samuti on ebasoovitavate mõjude avaldumise riski selgitused poolikud.
10 / 10
25. Eelnõu seletuskiri lk 19 punkt 10
Eelnõu seletuskirja lk 19 punkti 10 kohaselt: „Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu edastatakse arvamuse avaldamiseks Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ja Eesti Pangale.“
Juhime tähelepanu, et loetelust puudub FI.
Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Siim Tammer juhatuse liige Kristina Zorin 668 0581 [email protected]
Aprill, 2024
Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks on kohustatud krediidiasutuste seaduse alusel kehtestatud Eesti Panga presidendi määruses nimetatud elutähtsat teenust osutavad krediidiasutused.“;
2) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 loetletud teenuseid.“;
3) paragrahvi 711 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„9) makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud, sealhulgas teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvad tasud, ja kui see on asjakohane, selliste tasude summa kujunemine ja koosseis;“;
4) paragrahvi 711 lõike 1 punkti 24 täiendatakse pärast sõnu „võimaluste kohta“ sõnadega „ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“;
5) seaduse 40. peatüki 2. jao 1. jaotist täiendatakse §-ga 7201 järgmises sõnastuses:
„§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine
(1) Krediidiasutus võib käesoleva seaduse § 7101 lõikes 2 nimetatud tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.
(2) Krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui;
1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus; 2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest.
(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui:
1) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;
2) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;
3) tarbija ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult;
4) tarbija on hiljem avanud Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust;
5) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid;
6) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot.
(4) Krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alus.
(5) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 3 punktidele 3–6, ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.
(6) Krediidiasutuse ülesütlemisavaldus peab vastama järgmistele tingimustele:
1) teave tuleb esitada paberkandjal või muul püsival andmekandjal ning tasuta;
2) teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles;
3) sisaldama makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid tingimusi;
4) sisaldama teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed;
5) sisaldama ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega.
(7) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu.
(8) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 3 punktidele 3–6, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720 lõigetes 3, 5 ja 6 sätestatut.
(9) Krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine.
(10) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.“.
§ 2. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine
Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seadust täiendatakse §-ga 991 järgmises sõnastuses:
„§ 991. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
2) seadust täiendatakse §-ga 992 järgmises sõnastuses:
„§ 992. Krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.
§ 3. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
Seaduse §-i 88 lõiget 5 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:
„12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 7101 lõikes 51 ja § 7201 lõike 3 punktis 4 nimetatud maksekonto olemasolu.“.
§ 4. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine
Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seadust täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses:
„§ 1011. Õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel
Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“;
2) seadust täiendatakse §-ga 1102 järgmises sõnastuses:
„§ 1102. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
3) seadust täiendatakse §-ga 1103 järgmises sõnastuses:
„§ 1103. Maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-des 7113, 7116 ja 7181 sätestatud maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
4) seadust täiendatakse §-ga 1104 järgmises sõnastuses:
„§ 1104. Makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-des 7115, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 sätestatud makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.
§ 5. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 65 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“;
2) paragrahvi 65 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning“;
3) paragrahvi 65 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, 73313“;
4) paragrahvid 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks.;
5) paragrahvi 72 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 72. Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmine
Võlaõigusseaduse §-s 1132 sätestatud tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“.
§ 6. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub….
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, „….“ ……………… 2024
Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2024
(allkirjastatud digitaalselt)
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Käesolev eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246) (edaspidi maksekonto direktiiv) rakendamisega.
Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi ka VÕS). Maksekonto direktiiv puudutab eelkõige füüsilistele isikutele2 (edaspidi ka tarbija) avatud maksekontosid ja sellega seotud makseteenuste teostamist. Maksekonto all peetakse silmas makseteenuse kliendi nimel maksetehingute täitmiseks peetavat kontot. Kliendile maksekonto avamine ja sellele ligipääsu võimaldamine on üks olulisemaid ja ka enamlevinumaid finantsteenuseid, mis on tarbija igapäevase elu korraldamiseks väga vajalik ning tagab tarbijale sotsiaalse kindlustunde. Näiteks, saab maksekonto kaudu teha makseid ning saada rahaülekandeid, sh erinevaid tasusid, toetusi ja hüvitisi ning maksekontol saab ilma konkreetset tähtaega määramata hoida säästusid.
Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a. otsuses nr 2-21-35523. Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lg 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lg 2 kooskõlas direktiivi art 19 lg-ga 2.
Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lg-te 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli p-st 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lg-s 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.
Käesoleva eelnõuga täiendatakse seepärast VÕS põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla maksekonto direktiivis sätestatuga.
Eelnõuga muudetakse ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) ning Finantsinspektsiooni (edaspidi FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevusi, võttes arvesse TTJA-s esinenud õiguslikke probleeme finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.
Praegu on TTJA-l ja FI-l mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkondades jagatud pädevus (tarbijakaitseseadus (edaspidi TKS) § 65 lg 5 ja § 75 lg 4). Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.
Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine, topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu suurendab ka see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) § 54 lg 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.
TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. Lisaks on väärtegude menetlemisel tekkinud kohati vajadus FI süvendatud finants- ja panganduse IT-taristualaste teadmiste kaasamiseks. Seda isegi mitte finants- või õiguskeskkonna keerukuse pärast, milles navigeerimiseks on TTJA-l võimekus olemas, vaid kohatine praktiliste tööriistade ja oskusteabe vajadus, et töötada efektiivselt näiteks krediiditoimiku või pankade finantsilise infotehnoloogilise keskkonnaga.
1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Jarmo Lilium (e-mail [email protected], tel 5302 6314). Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik….. Eelnõu toimetas keeleliselt personali- ja õigusosakonna…..
1.3 Märkused
Eelnõuga muudetakse:
• Võlaõigusseadust redaktsioonis…
• Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis…
• Krediidiasutuste seadust redaktsioonis...
• Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis…
• Tarbijakaitseseadust redaktsioonis…
Lisaks maksekonto direktiivile 2014/92/EL on eelnõu seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 260/2012, 14. märts 2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22–37);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2013/36, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338–436 ).
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2023–2027.
Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist („Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2). TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja järelevalvemenetluse pädevuste muutmisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.
Seadus on kavandatud jõustuma üldises korras.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega.
2. Seaduse eesmärk
Soovitav eesmärk on tagada isikutele parem põhimakseteenuste kättesaadavuse võimalus. See tähendab nii seda, et isikule oleks tagatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimine ning ka seda, et lepingut hiljem ilma mõjuva põhjuseta üles ei öeldaks. Maksekonto direktiivi põhjenduspunkt 47 näeb ette, et krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas.
Põhimakseteenusteks on näiteks toimingud mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks, maksekontoga seotud põhilised makseteenused nagu rahaülekanded maksjalt saajale, raha sissemaksmine ja laekumised tarbija maksekontole, sularaha väljavõtmine ning muude makseinstrumentide kasutamine nagu otsekorraldused ja püsikorraldused.
Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga keeruline põhiseaduse (PS) alusel teostada omandiõigust (PS § 32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).4
Teiseks eesmärgiks on tagada, et finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel oleks riiklik finantsjärelevalve korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt. Praegu on mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus (TKS § 65 lg 5 ja § 75 lg 4) TTJA ja FI kohustuste osas ning oluline on see selgelt piiritleda, et see vastaks praktilistele vajadustele.
Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine, topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu suurendab see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (FIS § 54 lg 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.
TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku ja komplektset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi pädevusi, mis on FI-le tulenevalt tema rollist finantsjärelevalve teostajana olemas. Muudatuse jõustamine aitaks luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendaks krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.
Selleks, et järelevalve teostamine ja rikkumiste menetlemine oleks tõhus, on vajalik pädevuste ümberjagamine lähtuvalt kompetentsist ning praktilistest vajadusest.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb 6 paragrahvis, millest viimases nähakse ette seaduse jõustumise aeg.
Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i.
Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS-i § 7101 lg-ga 21 ning nähakse selgelt ette, et põhimakseteenust on kohustatud osutama need krediidiasutused, kes on KAS-i alusel määratud kui elutähtsa teenuse osutajad.
Pangakonto olemasolu on tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik tingimus. Konto mitte-omamine võib ühelt poolt takistada isiku juurdepääsu elutähtsatele teenustele ja teiselt poolt võib see ka takistada maksete tegemist ametiasutustele (maksud, trahvid, riigilõivud).
Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on pangakontota võimatu või väga keeruline põhiseaduse (PS) alusel teostada omandiõigust (PS § 32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).5
Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lg 3 tähenduses elutähtsad, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist.
KAS § 3 lg 2 näeb ette, et krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on elutähtsa teenuse osutaja, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;
2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust;
3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust.
Sama paragrahvi lg 3 näeb, ette elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank.
Eestis on põhimakseteenuste pakkumise kohustus seatud krediidiasutustele ning vastav nõue teistele finantsturu osalistele ei kohaldu. KAS § 89 lg 9 sätestab, et krediidiasutus võib ise otsustada, keda teenindada ja keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS 7101 lg 2 on selliseks erandiks. Nimelt kohustab VÕS § 7101 lg 2 krediidiasutust sõlmima põhimakseteenuste osutamiseks lepingu Euroopa Liidus seaduslikul alusel viibiva tarbijaga, kui tarbijal on selle vastu põhjendatud huvi.
Krediidiasutus peab sõlmima makseteenuse lepingu ja avama maksekonto isikule, kelle suhtes ei ole rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlust ning kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (VÕS § 7101 lg 1). Lepingu kohaselt peab makseteenuse pakkuja osutama isikule põhimakseteenuseid krediidiasutuse üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses. Lisaks peab olema tarbijale tagatud juurdepääs põhimaksekontodele olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.
Kehtivas regulatsioonis ei ole aga konkreetsekt ette nähtud, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenuseid osutama. Eelnõuga sätestatakse, et põhimakseteenuse osutamiseks on kohustatud need krediidiasutused, kes on KAS-i alusel määratud kui elutähtsa teenuse osutajad.
Maksekonto direktiivi põhjenduspunktis 38 on välja toodud, et liikmesriigid peaksid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, igasuguse tarbijate diskrimineerimise ärahoidmiseks ja konkurentsimoonutuste välistamiseks. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvessevõetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Põhimõtteliselt peaksid põhimaksekontosid pakkuma võimalikult paljud krediidiasutused, eesmärgiga tagada, et tarbijad saavad neid kontosid avada oma elukoha lähedal asuva krediidiasutuse ruumides ning et tarbijaid ei diskrimineeritaks mitte kuidagi sellistele kontodele juurdepääsul ja et neil oleks võimalik neid tõhusalt kasutada.
Arvestades maksekonto direktiivi nõudeid põhimakseteenuse osutamiseks ning KAS §-s 3 seatud tingimusi elutähtsa teenuse osutaja määramiseks, tagab nende krediidiasutuste poolt põhimaksekonto pakkumine kõikidele isikutele põhimakseteenuste kasutamise võimaluse.
Eesti Panga Presidendi 13.07.2018. aasta määruse nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ § 2 kohaselt on 2024. aasta aprilli seisuga on elutähtsa teenuse osutajad AS SEB Pank; Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. Sama paragrahvi kohaselt Eesti Pank vaatab teenuseosutajate loetelu üle vähemalt üks kord aastas ning vajaduse korral ajakohastab seda. 2023. aasta lõpu seisuga moodustab nimetatud pankade turuosa kokku 87,26%.
Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise regulatsiooniga, kuid sellest loobuti, kuna lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is.
Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse VÕS § 7101 lg-ga 51 ning nähakse ette, et krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada põhimakseteenuseid.
Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid lubada põhimaksekontot pakkuvatel krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta.
Kehtivas VÕS-is ei ole sätestatud maksekonto art 16 lg-st 5 tulenevat alust. Eelnõuga viiakse VÕS kooskõlla maksekonto direktiiviga. Samasuguse aluse näeb maksekonto direktiiv ette ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks.
Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse VÕS § 711 lg 1 p-s 9 ette nähtud teabe esitamise nõudeid. Sätte kohaselt esitab makseteenuse pakkuja makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud ja kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste või nende jaotuse kohta.
Maksekonto direktiivi art 19 lg 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.
VÕS § 7101 lg 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lg 1 p-des 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.
VÕS § 711 lg 1 p 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lg 1 p 24 ning lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale FI kontaktandmed.
Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS § 711 lg 1 p-s 24 ette nähtud teabe esitamise nõudeid.
Maksekonto direktiivi art 19 lg 5 kohaselt tuleb tarbijale esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.
VÕS § 7101 lg 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lg 1 p-des 23 ja 24 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.
VÕS § 711 lg 1 p 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Seepärast täiendatakse VÕS § 711 lg p 24 ning lisatakse krediidiasutusele kohustus teavitada tarbijat pädevast asutusest ning kohustusest esitada tarbijale FI kontaktandmed.
Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 ning nähakse ette põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsioon.
Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a. otsuses nr 2-21-35526. Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul VÕS § 720 lg 2 kooskõlas direktiivi art 19 lg-ga 2.
Sellepärast täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS-i põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla direktiivis sätestatuga.
Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lg-te 2 ja 3 sõnastusest ning direktiivi preambuli p-st 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi art 19 lg-s 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.
Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lg 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel (§-i pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda).
Ka direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuna VÕS § 7101 lg-te 2 ja 3, millega on üle võetud direktiivi artikli 16 lg-ed 1 ja 2, järgi on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, ei saa sellises olukorras krediidiasutus ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt, nagu sätestab VÕS § 720 lg 2) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. See tähendab, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu saab üles öelda üksnes erakorraliselt.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-ed 2 ja 3 sätestavad need juhud, millal krediidiasutusel on õigus põhimakseteenuse leping üles öelda.
Lõikes 2 on sätestatud need juhud, millal krediidiasutus on kohustatud lepingu üles ütlema ning lõikes 3 on krediidiasutusele jäetud selles osas otsustusruum. Lõigete 2 ja 3 puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lg-s 2 sätestatud juhtudest, millal krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Nendeks on:
a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;
b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid;
c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;
d) tarbija ei ela EL-s enam seaduslikult;
e) tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid.
Kehtiv VÕS § 7101 lg 5 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma RahaPTS § 42 lg-s 1 sätestatud alustel. Sarnaselt põhimakseteenuse lepingu sõlmimise keelule nimetatud alusel, sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 2 p-s 1 kohustus öelda sellisel juhul juba sõlmitud põhimakseteenuse leping etteteatamistähtaega järgimata üles. RahaPTS § 42 lg 1 järgi on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. RahaPTS § 42 lõike 4 kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult.
Teise juhuna, millal krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu üles ütlema, nähakse VÕS-i lisatava § 7201 lg 2 p-s 2 ette, et maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RsanS) § 14 p 4 sätestab, et finantssanktsioon on rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto avamine ja kasutamine. Krediidiasutused on RsanS § 20 lg 1 p 1 järgi erikohustusega isikud. Erikohustusega isiku kohustused on sätestatud §-s 20 ning selle lg 1 kohaselt erikohustustega isik kontrollib finantssanktsiooni jõustumisel, muutmisel või lõppemisel, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt. Kui erikohustustega isik tuvastab finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata Rahapesu Andmebürood.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-s 3 sätestatud alustel võib krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kuid see ei ole kohustus.
Selles lõikes nimetatud juhtudel on krediidiasutusel võimalus igal konkreetsel juhul hinnata lepingu ülesütlemise põhjendatust. Soome õiguses on samuti lõike 3 punktides 3 ja 5 nimetatud juhtudel ette nähtud pangale õigus leping lõpetada, erinevalt eespool lõikes 2 p-s 1 nimetatud juhtudel lepingu tühistamisest (Act on Credit Institutions, Section 6b (1054/2016)). Läti õiguses on lõike 3 punktides 3-5 nimetatud juhtudel jäetud samuti krediidiasutusele lepingu lõpetamise üle otsustamisel diskretsiooniõigus (Law on Payment Services and Electronic Money Section 97.5).
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõiked 3 p-d 1 ja 2 näevad krediidiasutusele ette õiguse, mitte kohustuse, öelda tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles juhul, kui tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel (p 1) või kui tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud (p 2). Nende punktide puhul ei ole ette nähtud kohustuslikku ülesütlemist, kuna see võib tekitada ebasoovitava ülereageerimise ohu kliendi suunal. Igasuguse ebaseadusliku tegevuse puhul ei ole põhjendatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Kui isik on saanud ebaõiget teavet esitades juurdepääsu maksekontole, siis hiljem võib isik vastata tingimustele, mis on maksekonto saamiseks vajalikud ning sel juhul saab krediidiasutus otsustada, kas kõnealusel juhul on ülesütlemine põhjendatud.
Lõike 3 p 3 kohaselt võib krediidiasutuses põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult. Nimetatud juhul ei pruugi olla alati vajalik põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Näiteks olukord, kus välismaalasel on tähtajaline elamisluba kehtetuks tunnistatud, kuid isik jätkab riigis ebaseaduslikult töötamist. Välismaalaste seadus näeb ette, et tööandja, kes võimaldas ebaseaduslikult riigis viibival välismaalasel Eestis töötada, on kohustatud maksma kogu välismaalasele maksmata jäänud töötasu, sealhulgas töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, ning vajaduse korral kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud välismaalasele maksmata jäänud töötasu saatmisega (§ 2861 lg 1). Ka ebaseaduslikult riigis viibiv isik vajab töötasu kättesaamiseks maksekontot ning isikul on riigist lahkumise kohustuse täitmiseks vaja maksekontot näiteks lennupiletite ostmiseks. Riigis ebaseaduslikult töötamine ei tähenda, et igal juhul esineks alus põhimakseteenuse ülesütlemiseks ka PAD-i art 19 lg 2 p-s a nimetatud juhul, et tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel. Nimetatud juhul peaks ebaseaduslik tegevus olema seotud põhimaksekonto kasutamise kuritarvitamisega.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 3 p 4 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lg 2 p-s e sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 3 p 5 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lg 2 p-s b sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid. Nimetatud juhtudel on krediidiasutusel õigus otsustada, kas öelda põhimakseteenuse leping üles või ei.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 3 p 6 näeb ette, et krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot. Selle punktiga on kasutatud maksekonto direktiivi artikli 19 lg-s 3 sätestatud võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada.
Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette, et krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alus. Selle lõike puhul on lähtutud PAD art 19 lg-st 4, mis näeb ette, et kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub lõpetamine viivitamata. Juhul, kui krediidiasutus otsustab põhimakseteenuse lepingu üles öelda Osundatud punktid a ja c kohaselt krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada üksnes juhul, kui a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel; c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 5 näeb ette juhud, millal põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisest etteteatamistähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Siin on lähtutud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikest 4, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-s 5 osundatud juhud vastavad maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 4 sätestatule.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 6 näeb ette nõuded, millele krediidiasutuse ülesütlemisavaldus peab vastama. Nende nõuete kehtestamisel on lähtutud direktiivi artikli 19 lõigetest 4 ja 5. Samasugused nõuded näeb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisele ette kehtiv VÕS § 7101 lõiked 6 ja 7.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg-ga 7 sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 631 nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel kui ka lepingu ülesütlemisel. Eelnõuga nähakse ette, et krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid. Samal põhjusel võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu ka üles öelda. Sellise õiguse täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele arestimissüsteemile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lg 5 näeb ette, et krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist kontrollida, kas tarbijal on maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse juures, mis võimaldab tarbijal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele.
Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lg 8 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel käesoleva paragrahvi lõike 3 p-de 3–6 kohaselt tuleb lähtuda VÕS § 720 lg-test 3, 5 ja 6. Sellisel juhul kohalduvad lepingujärgsete tasude ja kontol oleva raha kliendile väljamaksmise nõuded.
Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lg 9 sätestab, et krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine. Kuna kõnesolevad paragrahvis on sätestatud ammendavalt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused, ei ole muul juhul lepingu ülesütlemine lubatud. Sama lisatava §-i lõike 10 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.
Eelnõu §-ga 2 muudetakse KAVS-i.
Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse KAVS-i §-ga 991 ning nähakse ette rahalised karistused vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest.
Kehtivas õiguses on vastutustundetult antud laenude osas väärteokoosseis TKS §-s 71. TKS-i vastav paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning väärteokoosseis tuuakse KAVS-i, kuna selles osas läheb väärteokoosseisu menetlemise pädevus FI-le.
Praegu on vastutustundetult antud laenude suhtes väärteomenetluse pädevus TTJA-l. Riikliku järelevalve pädevust TTJA-l selles osas ei ole, kuivõrd TKS § 65 lg 1 viitab üksnes VÕS §-s 4034 sisalduvatele teavitamiskohustustele.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud väärteod on sätestatud nii KAVS-s (§ 99), KAS-s (§-s 13419) kui ka TKS-s (§ 71). KAVS-i ja KAS-i väärteonormid sanktsioneerivad eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. KAVS ja VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd VÕS § 71 viitab KAVS-le. Seega mõlemal asutusel on õigus menetleda väärtegu, kuid ainult FI-l on võimalik hinnata rikkumist kogumis (nii VÕS-i kui ka KAVS-i sätete alusel). FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule (TTJA-l mitte), mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle väärteomenetlusse.
Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste jagamine kahe erineva asutuse vahel ei ole otstarbekas. FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine, krediidi-võimelisuse hindamise korra vastavus sise-eeskirjadele, FI vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise juhend), rikkumise hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamine on TTJA jaoks raskendatud. Kuigi TTJA-l on õigus teha kontrolltehingut tarbijate huve kaitsvatest liidu õigusaktidest tulenevate korrarikkumiste väljaselgitamiseks, on kontrolltehingu puhul tegemist riikliku järelevalve meetmega, mille tulemuseks saab olla vaid ettekirjutus. Väärteomenetluses ei ole kontrolltehingu tegemine lubatav (TKS § 63 - seletuskiri7).
Väärteomenetluses ei saa kontrolltehingut kasutada, kuna sellega sisuliselt matkitakse süütegu. Kohtupraktikas on leitud, et kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod katsestaadiumisse. Väärteokatse ei ole üldjuhul karistatav (karistusseadustiku § 251). TKS § 63 lg 11 järgi on kontrolltehingu käigus teostatud tehing tühine. Seega ei ole kontrolltehingut võimalik kasutada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste väljaselgitamiseks ning lähtuda saab üksnes tarbija kaebustest ja pöördumistest. Kahetsusväärselt on praktika näidanud, et inimesed ei pöördu vastutustundetult antud laenude puhul TTJA poole. Sellest tulenevalt ei ole TTJA ka viimase kolme aasta (enne 2023) jooksul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärtegusid menetlenud. Kuigi tarbijatele on pöördumistes soovitatud 2023. aastal koostatud TTJA väärteoteate vormi, seda on tutvustatud ka võlanõustajatele ning see on igaühele kodulehel leitav, siis on tänase päeva seisuga laekunud kõigest kaks väärteoteadet, mõlemad Eesti Võlanõustajate Liidu kaudu. Neist ühe puhul algatati väärteomenetlus TKS § 71 alusel.
Näiteks FI on viimasel ajal viinud läbi ESTO AS-i suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väärteomenetluse ja määranud maksimumtrahvi8 ning teinud Bondora AS-ile ettekirjutuse tarbijate krediidivõimelisuse hindamises ja tarbijakrediidi andmist puudutavates sise-eeskirjade rikkumise tõttu9. Kuna samad ettevõtted on ka TTJA tähelepanu alla sattunud erinevate võimalike rikkumiste tõttu ja ühe suhtes on ka menetlus käimas, tagab üksnes järjekindel TTJA-lt FI-le info edastamine ne bis in idem põhimõtte (topeltmenetlemise ja -karistamise keeld) järgimise. FI oma menetluste kohta TTJA-le infot edastada ei tohi.
Seepärast viiakse TKS §-s 71 sätestatud väärteo menetlemine vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise eest FI ainupädevusse. FI-l on ligipääs krediiditoimikule, seega rikkumiste tuvastamine on oluliselt lihtsam. Süüteokoosseis viitab VÕS-ile, mis omakorda viitab ka KAVS-i sätetele. KAVS-i üle teeb järelevalvet FI, seega saab FI hinnata rikkumist kogumis. FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi järelevalve korras. Otstarbekas on anda FI-le pädevus ka väärteomenetluseks.
Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse KAVS-i §-ga 992 ning nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest.
Kehtivas õiguses on väärteokoosseis krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest TKS §-s 72 ning väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on TTJA. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lg-st 2 ettekirjutuste tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).
Krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist on TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist.
Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses10. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.
VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui KKM ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p-is 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus, FI peab statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle11 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, on otstarbekas jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.
Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAS-i.
Eelnõu §-ga 3 täiendatakse KAS §-i 88 lõiget 5 punktiga 12 ning nähakse ette, et täitemenetluse seadustiku §-s 63 sätestatud täitmisregistri (edaspidi täitmisregister) kaudu esitatud järelepärimise vastusena peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 7101 lg-s 51 ja § 7201 lg 3 p-s 4 nimetatud maksekonto olemasolu.
Eelnõuga sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. KAS-s nähakse vastavalt krediidiasutusele ette õigus avaldada maksekonto olemasolu kontrollimiseks pangasaladust. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7101 lg 51 kohaselt võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid. Samal põhjusel on krediidiasutusel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping ka üles öelda. Sellise õiguse täitmiseks on vajalik ligipääs täitmisregistrile, et kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lg 5 näeb ette, et krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist kontrollida, kas tarbijal on maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse juures, mis võimaldab tarbijal kasutada art 17 lg-s 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele.
Täitemenetluse seadustiku § 63 lg 1 p 4 järgi on täitmisregister riigi infosüsteemi andmekogu, mille eesmärk on infovahetuskanalina tagada krediidi- ja makseasutuse valduses olevate andmete kohta päringute tegemine seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Krediidiasutusel on eelnõuga KAS lisatava §-i 88 lg 5 p 12 kohaselt õigus avaldada andmed ainult teise maksekonto olemasolu kohta.
Eelnõu §-ga 4 muudetakse MERAS-st.
Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse MERAS-st §-ga 1011 ning nähakse ette FI õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel. Muudatuse kohaselt on FI-l õigus VÕS §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.
Tegemist ei ole uute alusega ettekirjutuse tegemiseks. Kehtivas õiguses sisalduvad nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid TKS-s ning järelevalvepädevus on TTJA-l. Eelnõuga muudetakse TKS-i, nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid tuuakse MERAS-sse ning viiakse FI järelevalve alla.
FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku ja komplektset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi pädevusi, mis on Finantsinspektsioonil tulenevalt oma rollist finantsjärelevalve teostajana olemas. Eelnõuga tehtav muudatus aitab luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning vähendab krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks konkreetne kontaktpunkt.
Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse MERAS-t §-ga 1102 ning nähakse ette rahalised karistused
põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.
Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS §-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.
TTJA-l on eelkõige võimekus kujundada seisukohti, kas põhimakseteenuse alaste rikkumiste puhul on tegu ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Näiteks juhul, kui krediidiasutus piirab tüüptingimustega täitemenetluse võlgnike ligipääsu põhimakseteenusele (2019. aastal teostatud järelevalvemenetlused). Ainuüksi VÕS § 7101 alusel on aga selliste rikkumiste menetlemine keerulisem, kui keeldutakse RahaPTS alustel. FI-l oleks aga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku rahapesualast ekspertiisi. Samuti juhinduvad pangad oma tegevuses ka FI rahapesu juhenditest. Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i aseme MERAS-s.
Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse MERAS-t §-ga 1103 ning nähakse ette rahalised karistused maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest.
Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 722 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.
Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l oleks võimalik hinnata rikkumist kogumis. Seetõttu peaks TKS § 722 väärtegu olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI.
Eelnõu § 4 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-ga 1104 ning nähakse ette rahalised karistused makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest.
Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 723 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.
Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus, siis oleks FI-l võimalik hinnata rikkumist kogumis. TKS § 723 väärtegu peaks olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. FI-l on valdkonnaspetsiifilised teadmised, mis võimaldab menetleda kiiremini ja efektiivsemalt.
Eelnõu §-ga 5 muudetakse TKS-i.
Eelnõu § 5 punktiga 1 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 1 välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271“.
Osundatud paragrahvis viidatud VÕS-i sätted viiakse üle MERAS-sse. Pädevuste dubleerimise ennetamise eesmärgil on põhjendatud viia VÕS § 711 ja 711.1 FI ainupädevusse, arvestades, et kõnealused sätted käsitlevad makseteenuse pakkuja ja kliendi vahelisest makseteenuse lepingust tulenevaid teavitamiskohustusi. Nii makseteenuste direktiivis (PSD2 art 4 p 10) kui ka siseriiklikus õiguses (KAS § 89 lg 1, MERAS § 10 lg 1) käsitletakse "kliendina" nii füüsilisest kui ka juriidilisest isikust makseteenuse kasutajaid. Seega tegemist ei ole üksnes tarbija õigusi tagava sättega, vaid kliendi õiguste kaitse tagamisega laiemalt.
Maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (TKS § 722) on peaasjalikult seotud pangateenuste ja lisateenuste hinnakirja avaldamisega tarbijale (VÕS § 7113, § 7116) ning tarbija makstud tasudest ülevaate andmisega (VÕS § 7181). Kõik nimetatud sätted sisaldavad omakorda viidet kas MERAS-ile või KAS-ile, mille üle teostab järelevalvet FI. Kusjuures FI on tulenevalt MERAS §-st 911 loonud veebilehe minuraha.ee makseteenuste tasude võrreldavuse tagamiseks. Seega omab FI juba teavet maksekontoga seotud tasude kohta. Järelevalvesubjektidel on FI ees ka aruandluskohustus. FI-l on võimalik hinnata rikkumisi kogumis ning TKS § 722 tuleks anda FI ainupädevusse.
Eelnõu § 5 punkt 2 jäetakse TKS-i § 65 lõikest 2 välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 ning“.
Osundatud võlaõigusseaduse paragrahvid viiakse üle MERAS-sse. TKS-st välja jäetavad paragrahvid lähtuvad maksekonto direktiivist, mille preambuli põhjenduspunktis 50 on välja toodud, et selleks, et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuse osutamist piiriüleselt ning lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist, peaksid maksekonto direktiivi täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all. Eestis on selliseks asutuseks FI, mistõttu ei peaks olema pädevaks asutuseks TTJA.
Eelnõu § 5 punktiga 3 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 3 välja viide VÕS §-le „, 73313“.
Osundatud VÕS-i paragrahv viiakse üle MERAS-sse. VÕS § 73313 sätestab, et seadusega sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Kuna VÕS §-d 711 ja 7111 (makseteenuste lepingu kohta teabe esitamine) antakse FI ainupädevusse, samuti liiguvad ka teised (põhi)makseteenuse lepingu sätted (sh §-id 7101, 7211–7214 ja § 7215) FI ainupädevusse, siis tuleb ka viide VÕS §-le 73313 nimekirjast eemaldada.
Eelnõu § 5 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine.
TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks, sest need väärteokoosseisud viiakse üle MERAS-sse. Nimetatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks määratakse TTJA asemel FI.
Eelnõu § 5 punktiga 5 muudetakse TKS § 72 pealkiri ja lõiget 1.
Paragrahvist jäetakse välja VÕS §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri rikkumise väärteokoosseis.
TKS §-st 72 tulenevalt on TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmisel väärtegude kohtuväliseks menetlejaks. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lg-st 2 ettekirjutuste tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).
Teadaolevalt on krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel KKMi kalkulaatori kasutamist. Meile teadaolevalt ei ole aga TTJA KKM ülempiiri rikkumise osas ei ettekirjutusi teinud ega väärtegusid menetlenud.
Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul). Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis, õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka õiguskirjanduses12. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.
Täiendavalt tasub välja tuua, et VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määra ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on niikuinii FI ees aruandluskohustus, FI peab isegi statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle13 ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, teeb TTJA teeb ettepaneku jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.
Eelnõu § 6 kohaselt jõustub …seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt…
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on vastavuses direktiiviga 2014/92/EÜ.
6. Seaduse mõjud
Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade eelnõuga seotud peamistest mõjudest. Põhimaksekonto regulatsioon puudutab krediidiasutusi, kohustades teatud krediidiasutusi teatud tingimustel tarbijaile maksekonto avama ning sätestades, millistel juhtudel on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.
TTJA ja FI pädevuste ümberjagamine puudutab eelkõige nimetatud asutusi, kuna muutuvad riikliku järelevalve ja väärtegude menetlemise pädevused.
6.1 Põhimakseteenusega seotud muudatuste mõju
Eelnõuga sätestatakse, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama ning kehtestatakse tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsioon.
Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele
Muudatus avaldab mõju Eestis tegutsevatele krediidiasutustele. Eestis on 2023. aasta lõpu seisuga14 registreeritud 9 krediidiasutust ning 4 välisriigi krediidiasutuse filiaali.
Mõju ulatus: Mõju ulatus on väike. Tegemist ei ole uue kohustusega, kuivõrd VÕS § 7101 lg-tega 2 ja 3 on üle võetud maksekonto direktiivi artikli 16 lg-d 1 ja 2, mille järgi on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid. Eelnõuga nähakse selgemalt ette, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust pakkuma. Eelnõuga määratakse, et põhimakseteenust on kohustatud osutama krediidiasutused, millised on elutähtsa teenuse osutajad. 2024. aasta aprilli seisuga on elutähtsa teenuse osutajad AS SEB Pank; Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. 2023. aasta lõpu seisuga moodustab nimetatud pankade turuosa kokku 87,26%. Nimetatud pangad on ka praegu kohustatud osutama põhimakseteenust.
Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna ka praegu on nimetatud krediidiasutustel põhimakseteenuse osutamise kohustus.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike. Põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud pankade turuosa on sedavõrd suur, et teiste turuosaliste välja jätmine sellise teenuse osutamise kohustusest, ei oma märkimisväärset mõju. Lisaks ei tulene eelnõust teistele turuosalistele keeldu pakkuda ega jätkata pakkumast maksekonto teenuseid.
Sihtrühm 2: mõju tarbijatele.
Sihtrühmaks on kõik inimesed, kes soovivad või kellel on olemas põhimakseteenuse osutamise leping.
Mõju ulatus:
Mõju ulatus on väike, kuna Eestis ei ole maksekonto avamine raske. Eesti Panga 2023. aasta kohta avaldatud statistika15 järgi oli tolle aasta lõpu seisuga krediidiasutustel 2,43 miljonit hoiust omavat klienti, st maksekontot, kellest eraisikuid oli 2,12 miljonit. Aastaga kasvas hoiuseklientide koguarv 100 000 võrra, sh eraisikutest klientide arv 88 000 võrra. Aasta jooksul suleti 50 000 eraisiku põhimaksekontot, mida on võrreldes eelmise aastaga 29 000 võrra vähem. Mitteresidentidest eraisikute põhimaksekontosid suleti aasta jooksul 3900. Juriidiliste isikute põhimaksekontosid suleti 14 000 juhul ja 535 kuulus mitteresidentidele. Arvestades Eesti elanikkonda, saab mõju pidada väikeseks.
Mõju avaldamise sagedus:
Mõju avaldumise sagedus on pigem väike. Isikud ei puutu igapäevaselt kokku põhimakseteenuse lepingute sõlmimise ega lepingute lõpetamise/ülesütlemisega.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Muudatus avaldab tarbijatele positiivset mõju, kuna muudatuse tulemusena sätestatakse selgelt teatud krediidiasutuste kohustus osutada tarbijaile põhimakseteenust ning sätestades need juhud, millal on krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.
6.2 TTJA ja FI pädevuste muutmine
Sihtrühm nr 1: FI FI-s töötas 2024. aasta alguse seisuga 131 inimest.
Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni halduskoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuna riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevuste ulatus suureneb, mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2023. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 3567 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.
Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused.
Mõju ulatus: Väike, arvestades seda, et tervikuna FI ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema ning jätkab oma põhitegevusega ning mitmetes väärteo- või järelevalvemenetlustes, mis antakse FI ainupädevusse, on FI-l juba praegu TTJA-ga jagatud pädevus.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on tõenäoline, kuna suureneb halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise pädevuse suurenemise tõttu.
Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks, arvestades seda, et tervikuna Finantsinspektsioon ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema).
Sihtrühm nr 2: TTJA
Sihtrühm nr 1: TTJA
Mõju ulatus: TTJA halduskoormus ilmselt langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja väärteomenetluste pädevused liiguvad FI-le. See tõenäoliselt vabastab TTJA-s ressurssi muudele valdkondadele.
Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused.
Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse.
Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna TTJA Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel
Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.
8. Rakendusaktid
Eelnõu rakendamisega kaasneb…..
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu edastatakse arvamuse avaldamiseks Eesti Pangaliit MTÜ-le, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ja Eesti Pangale.
Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a
(allkirjastatud digitaalselt)
