Vastus pöördumisele

Soovitused narkomaanide sõltuvusravi kohaldamiseks KarS § 692, § 70 ja § 75

lg 2 p 5 alusel1

Tartu, 2024

1. Vangistuse või rahalise karistuse asendamine narkomaanide sõltuvusraviga, samuti

käitumiskontrolli ajaks süüdimõistetu allutamine narkomaanide sõltuvusravile on põhjendatud

üksnes sellise inimese puhul, kes on uimastisõltlane, mitte pelgalt narkootikumide (kuri)tarvitaja.

Kuritarvitajate määramine sõltuvusravile üksnes võtab ära niigi väheseid ravikohti.

2. Ka sõltlasest süüdistatava allutamine sõltuvusravile on õigustatud vaid siis, kui ta tunnistab enda

sõltuvust ja väljendab valmidust koostööks tervishoiuteenuse osutajaga. Sõltuvusravi ei saa

osutada tahtevastaselt. Kui patsiendil pole motivatsiooni enda sõltuvusega tegeleda, jääb ravi

tagajärjetuks. Koostöövalmiduseta inimese sõltuvusravile määramine teda ei aita, kuid võtab

ravikoha kelleltki teiselt, kellel oleks ravist abi. Halvemal juhul hakkab programmis vastumeelselt

osalev süüdimõistetu õõnestama kaaspatsientide koostöötahet ja seega vähendama nende ravi

tulemuslikkust.

3. Tuvastamaks, kas sõltuvusravi on konkreetsele kahtlustatavale või süüdistatavale näidustatud,

peaks kriminaalasja menetleja küsima kohtupsühhiaatriaeksperdilt arvamuse inimesele

sõltuvusravi kohaldamise vajalikkuse kohta. Üldjuhul tuleks seda teha juba kohtueelses menetluses

KrMS § 2211 lg-s 1 ette nähtud korras, kuid sama paragrahvi teine lõige võimaldab narkomaanide

sõltuvusravi kohaldamiseks vajalikke lisaandmeid nõuda ka kohtul.

4. Lisaks näeb Vabariigi Valitsuse 17. juuni 2011. a määruse nr 33 (RT I, 22.06.2011, 7) § 4 lg 1 ette,

et kriminaalhooldusosakonna juhataja nimetatud kriminaalhooldusametnik koostab

uurimisasutuse või prokuratuuri taotlusel ettekande, milles antakse arvamus sõltuvusravi

kohaldamise võimalikkuse kohta, lähtudes kahtlustatava või süüdistatava isikust, tema

elutingimustest ja majanduslikust seisukorrast.

5. Sõltuvusravi kohaldamise võimalikkust hinnates tuleks silmas pidada ka seda, kas inimese

terviseseisund võimaldab tal osaleda tööteraapias, sest tööteraapia on osa

rehabilitatsiooniteenusest.

6. KarS § 75 lg 2 p-s 5 ette nähtud kohustust ei saa määrata tingimuslikult. Seadusele ei vasta

praktika näha kohtulahendis ette, et süüdistatav peab KarS § 75 lg 2 p 2 alusel sõltuvusravi läbima

siis, kui seda peab vajalikuks psühhiaater või vaimse tervise õde, kelle poole süüdistatavat

kohustatakse pöörduma. Ravivajadus tuleb välja selgitada enne kohtulahendi tegemist.

7. Süüdistatava nõusolek sõltuvusraviks peab olema antud teavitatult. Enne kui kohus asub

otsustama vangistuse asendamist sõltuvusraviga või süüdistatavale KarS § 75 lg 2 p-s 5 ette nähtud

kohustuse määramist, tuleb tal veenduda, et süüdistatav on aru saanud, milles sõltuvusravi

tegelikult seisneb ja milliseid reegleid tal ravil olles järgida tuleb. Vabariigi Valitsuse 17. juuni

1 Käesolevad soovitused on koostanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik Juhan Sarv, SA Viljandi Haigla

Sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse Viljandi osakonna juhataja Katrin Viira ning SA Viljandi Haigla

sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse juht Rita Kerdmann.

2011. a määruse nr 33 § 5 lg 1 kohaselt peab kriminaalhooldusametnik juba enne sõltuvusravi

kohaldamise võimalikkuse kohta arvamuse andmist selgitama kahtlustatavale või süüdistatavale

sõltuvusravi eesmärki ning sellele allumise võimalusi ja tingimusi. Samuti peab kahtlustatavale või

süüdistatavale selgitama, mida loetakse sõltuvusravile allumise kohustuse rikkumiseks ja millised

on rikkumise tagajärjed. (Vt viidatud määruse § 5 lg 1.) Süüdimõistetu õigused ja kohustused

karistuse asendamisel sõltuvusraviga on kokku võetud viidatud määruse lisas 1. Kui kohtus ilmneb,

et süüdistatav ei ole sõltuvusravi sisust informeeritud, peaks talle selgitama nii ravi sisu kui ka

raviprogrammi läbimata jäämise tagajärgi.2

8. Oleks väga soovitatav võtta süüdistatavalt kirjalik – eelistatult omakäeline – kinnitus selle

kohta, et ta lubab a) alluda sõltuvusravile; b) järgida raviprogrammi reegleid; c) ravi käigus

aktiivselt kaasa töötada ning d) lõpuks ravi edukalt läbida. Selline (omakäeline) kirjalik kinnitus

on psühholoogiliselt mõjus abinõu süüdimõistetu distsiplineerimiseks.

9. Kõikide eelmistes punktides osutatud sõltuvusravi kohaldamise tingimuste täidetust tuleks kohtul

kindlasti kontrollida ka kokkuleppemenetluses, enne seda, kui ta teeb otsuse, mis näeb muu

hulgas ette KarS § 692 või § 75 lg 2 p 5 kohaldamise. Kui kohtuistungil peaks ilmnema, et

kohtueelses menetluses ei ole välja selgitatud isiku sobivust sõltuvusravile või et teda pole piisavalt

teavitatud sõltuvusravi eesmärgist ja tingimustest, tuleks kohtul kriminaaltoimik prokuratuurile

tagastada.

10. Kohtulahendi resolutiivosa formuleerimisel peaks vältima mitmeti mõistetavat sõnakasutust, mis

võib tekitada asjatuid vaidlusi või innustada süüdimõistetut katsetele kohtulahendi sisulisest

täitmisest kõrvale hoiduma. Näiteks on väär panna isikule kohustus üksnes pöörduda

sõltuvusvastasele ravile. Praktikas saavad süüdimõistetud sellest aru nii, et nad peavad küll ravi

alustama, kuid mitte seda läbima. Kohtulahendis tuleks märkida, et isikul on kohustus sõltuvusravi

programm (edukalt) läbida.

11. Samuti ei tohi kohtulahendis süüdimõistetule panna asjakohatuid ja õiguslikult mittetäidetavaid

kohustusi, näiteks kohustust elada katseajal tervishoiuteenuse osutaja juures.

12. KarS § 75 lg 2 p 5 kohaldamisel tuleb silmas pidada sedagi, et kohtu määratav katseaeg oleks ravi

läbimiseks piisav. Pärast katseaja lõppu ei ole süüdimõistetul takistust programmist

ennetähtaegselt lahkuda. Ravi eeldatava kestuse ja algusaja peaks välja selgitama juba kohtueelses

menetluses KrMS § 2211 lg-s 1 ette nähtud korras, kuid vajadusel saab seda täpsustada ka

kohtumenetluses. Orienteeruvalt vältab statsionaarne narkootikumide võõrutusraviteenus 30

päeva, statsionaarne rehabilitatsiooniteenus uimastisõltuvusega täisealisele inimesele 5–9 kuud.

Asendades vangistuse raviga KarS § 692 alusel, peab kohus määrama ravi kestuse vahemikus 18

kuud kuni kolm aastat (KarS § 692 lg 5). See aeg võib jaguneda statsionaarse ja ambulatoorse ravi

vahel.

13. Kohtulahendi resolutsioonis ei tohiks otsustada küsimusi, mille lahendamine ei ole kohtu

pädevuses. Näiteks ei ole kohtu määrata see konkreetne tervishoiuteenuse osutaja, kelle juures

süüdimõistetu peab sõltuvusravi läbima, ega ravi täpne algusaeg. KrMS § 4192 lg 1 kohaselt

valmistab ravi kohaldamise ette ja suunab süüdimõistetu vastava tervishoiuteenuse osutaja juurde

süüdimõistetu elukohajärgne kriminaalhooldusosakond kohtulahendi täitmise käigus. Sama

2 Tervishoiuteenuse osutaja võiks kokku panna infolehe ja kirjaliku nõusoleku näidisvormi.

paragrahvi teise lõike kohaselt kehtib see reegel ka siis, kui isik allutatakse narkomaanide

sõltuvusravile KarS § 75 lg 2 p 5 kohaselt. Vabariigi Valitsuse 17. juuni 2011. a määruse nr 33 § 7

järgi teeb sõltuvusravi kohaldamise koha valiku kriminaalhooldusametnik. Ravi algusaeg oleneb

määruse § 13 järgi samuti sellest, millal kriminaalhooldusametnik saadab süüdimõistetu

sõltuvusravi kohaldamise kohta.

***

Kohtulahendi resolutiivosa võimalik sõnastus narkomaanide sõltuvusravi kohaldamisel:

Näide 1:

[...]

Asendada A-le mõistetud vangistus KarS § 692 lg-te 1 ja 5 ning lg 6 p 1 alusel narkomaanide

sõltuvusraviga järgmistel tingimustel:

1) ravi kestus on kolm aastat;

2) sõltuvusravi osutava tervishoiuteenuse osutaja ja aja, millal A peab ravile ilmuma, määrab

süüdimõistetu elukohajärgne kriminaalhooldusosakond kokkuleppel tervishoiuteenuse

osutajaga;

3) ravi võib toimuda nii statsionaarses kui ka ambulatoorses vormis;

4) ravi kestel peab A alluma tervishoiuteenuse osutaja määratud ravi- ja

rehabilitatsiooniplaanile ja järgima raviasutuse sisekorda.

Näide 2:

[...]

Kohustada B-d KarS § 75 lg 2 p 5 alusel läbima narkomaanide sõltuvusravi järgmistel

tingimustel:

1) B peab läbima raviprogrammi edukalt hiljemalt käesolevas otsuses/määruses ette nähtud

katseaja lõpuks. Ravi alustamiseks peab ta ilmuma elukohajärgse

kriminaalhooldusosakonna määratud ajal ja kohas tervishoiuteenuse osutaja juurde;

2) B peab ravi kestel alluma tervishoiuteenuse osutaja määratud statsionaarsele või

ambulatoorsele ravile ja järgima raviasutuse sisekorda.