Sissetulev kiri

1

Kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku

rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja

tagastamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS) selliselt, et muudatuste

jõustumise järel on võimalik raskesti realiseeritavad vallasasjad, mis on tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõude tagamiseks arestitud, omanikule tagastada või suunata hoiustamiseks

kohtutäiturile. Samuti lisatakse kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadusesse

(KrMSRS) rakendamissäte eelnõuga sätestatavate tähtaegade arvutamise algusaja

märkimiseks. Eelnõu eesmärk on vähendada arestitud vara hoiustamisele tehtavaid tarbetuid

kulutusi ning hoida seeläbi kokku riigi ressursse.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; martin.ziehr@just.ee).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse

toimetaja Mari Koik (mari.koik@just.ee).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu ei ole otseselt seotud

Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Tulenevalt

põhiseaduse § 104 punktist 14 on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu

häälteenamus. Enne eelnõu ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust tulenevalt HÕNTE § 1 lg 2

punktist 5 (seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või

muud olulist mõju). Olulise mõju puudumine tuleneb asjaolust, et eelnõu objektiks on

vallasasjad, mille vastu puudub inimestel huvi ja/või mida ei õnnestu täitemenetluses

realiseerida. Arvestada tuleb, et kõnealuste esemete suhtes on omandiõiguse riive aset leidnud

juba asja esmase arestimise või kohtu poolt aresti alla jätmise käigus. Eelnõu muudatuste

tulemusel on võimalik vallasasjad üksnes omanikule tagastada või selle ebaõnnestumise korral

muul viisil realiseerida.

Eelnõuga muudetakse järgmisi õigusakte:

1) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon avaldamismärkega RT I, 22.03.2024, 5;

2) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I,

05.12.2017, 9.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärgiks on hoida kokku riigi ressursse õiguslike muudatustega, millega nähakse

KrMS-is ette alus selliste kohtulahendiga tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeõiguse

tagamiseks arestitud vallasasjade teisaldamiseks (sh omanikule või valdajale tagastamiseks),

võõrandamiseks või hävitamiseks, mille suhtes ei ole võimalik täitemenetlust läbi viia või mida

2

ei õnnestu müüa, kuid mille hoiustamine on rahaliselt või ruumiliselt koormav. KrMSRS-i

lisatava rakendussätte eesmärgiks on sätestada loodava KrMS § 4221 lõikes 1 ettenähtud

kuuekuulise ja kaheaastase tähtaja arvestamise alguskuupäev (seotud seaduse jõustumisega), et

vältida sissenõudjate ja kohtutäiturite olukorra raskendamist.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millega muudetakse vastavalt KrMS-i ja KrMSRS-i.

KrMS § 4221

KrMS-i täiendatakse §-ga 4221. Sätte eesmärk on luua selge õiguslik alus, et vabastada

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks kohtu poolt arestitud vallasasjad

aresti alt või panna nende hoiustamise kohustus kohtutäiturile.

KrMS § 313 lg 1 p 10 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas otsus

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise kohta ja meetmed tsiviilhagi või

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. Eelnev tähendab, et vara arestimine nõude

tagamiseks on osa kohtuotsusest, mis on vara hoidjale ja kohtutäiturile siduv. Ühtlasi tähendab

see seda, et kohtutäitur ei saa kohtu poolt arestitud vara (isegi) TMS § 77 alusel iseseisvalt

arestist vabastada ega omanikule tagastada, kuna säte reguleerib üksnes juhtumeid, mil aresti

on kohaldanud kohtutäitur, mitte kohus. Ka vara hoidjal (nt PPA-l) puudub seaduslik alus ilma

uue vastava kohtulahendita arestitud vara omanikule tagastada. Olukord on probleemne, sest

riigiasutuste (eelkõige PPA) laod ja parklad on täis asju ja sõidukeid, millega ei ole midagi

kasulikku ette võtta, kuid mida ei saa ka omanikele tagastada ega hävitada.

Kui probleemi lähemalt vaadelda, siis selgub, et KrMS ei näe selget alust ette ka kohtuotsusega

arestitud vara suhtes uue sisulise lahendi tegemiseks ning asutused on sunnitud ootama tagatava

nõude aegumist. KrMS § 422 lg 1 näeb küll ette aluse asjade tagastamiseks ja vara aresti alt

vabastamiseks nendeks juhtudeks, kui isik mõistetakse õigeks või kui tema suhtes on

kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid mitte süüdimõistva otsuse korral. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on sedastanud, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti

alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada ka kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste

lahendamise korras (KrMS §-d 431–432)1. Selle põhjuseks on asjaolu, et eelviidatud

kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise regulatsioon ei võimalda muuta juba

jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid, vaid võimaldab lahendada üksnes

kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi2. Samuti ei saa nimetatud probleeme

kõrvaldada KrMS § 306 lg 5 alusel, kuna see säte võimaldab parandada üksnes ilmseid

ebatäpsusi ega tohi mõjutada otsuse sisu3.

Eelnevast nähtub, et vara aresti alt vabastamiseks (või valdaja muutmiseks4) on vaja luua

eraldiseisev õiguslik alus. Kuna KrMS-is puuduvad erinormid, mis võimaldaks kohtulahendiga

arestitud vara valdajal enesel asja valdus kohtutäiturile omal algatusel üle anda, on

õigusselguse5 huvides mõttekas kirjutada kõnealusesse paragrahvi sisse ka kohtu võimalus

määrata arestitud vara hoiustamise kohustus (tema nõusolekul) kohtutäiturile.

1 Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.04.2016. a määrus asjas nr 3-1-1-26-16, p 11,

https://rikos.rik.ee/?asjaNr=3-1-1-26-16. 2 Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.10.2023. a määrus asjas nr 1-22-1608, p 8 koos selles sisalduvate

viidetega, 1-22-1608/101 (riigikohus.ee). 3 Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.01.2024. a määrus asjas nr 1-22-454 p 8, 1-22-454/58 (riigikohus.ee). 4 Kohtulahendiga jäetakse menetluses varem arestitud vara aresti alla eelneva valdaja, eelkõige PPA juurde. 5 Selles küsimuses võib KrMS §-de 431 ja 432 kohaldamise võimalikkus olla vaieldav.

3

Paragrahvi lõige 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt võib kohtuotsust täitmisele pöörava

maakohtu täitmiskohtunik vallasasju hoidva riigiasutuse või kohtutäituri taotlusel otsustada asja

tagastamise omanikule või seaduslikule valdajale. Säte võimaldab riigiasutusel, kes asju

ajutiselt valdab, vabaneda vara hoidmise kohustusest selliste vallasasjade korral, mille

hoiustamisele kulub märkimisväärselt ressurssi. Sellisteks asjadeks võivad olla nt vanad

viletsas seisukorras autod, mille vastu puudub inimestel igasugune ostuhuvi, kuid mis võtavad

parklas ruumi ning nõuavad seisukorra säilitamiseks regulaarselt tähelepanu, aga ka

vallasasjad, mida tuleb hoiustada siseruumides. Oluline on märgata, et sätte reguleerimisala

piirdub üksnes vallasasjadega, kuna eelnõuga lahendatavaks probleemiks on just vallasasjade

(sh liiklusvahendite) pikaajaline hoiustamine PPA jt riigiasutuste ruumides ja territooriumil.

Lisaks eeltoodule väärib märkimist, et kõnesoleva normi sõnastuses on läbivalt viidatud

vallasasjadele (või asjadele) mitmuses. Selline valik on taotluslik, kuna norm mitte ainult ei

võimalda (ühe taotlusega) taotleda ning (ühe määrusega) lahendada mitme vallasasja korraga

aresti alt vabastamist, vaid koguni julgustab normi rakendajat selliselt toimima. Iga eseme kohta

eraldi taotluse esitamine ning eraldi määruse koostamine oleks väga ebapraktiline ning ressurssi

raiskav lahendus, millest tuleks hoiduda. Ühe soovitusliku võimalusena võiks koondada ühte

taotlusse nt asjad, mis on arestitud ühes ja samas kohtuasjas.

Eelnõus on taotluse esitamise õigusega isikuna selgelt käsitletud just riigiasutusest asja hoidjat.

Valitud sõnastuse mõte on välistada taotluseõigusega isikute ringist eelkõige eraõiguslikud

isikud, kellele on võimalik KrMS § 142 lg 7 alusel anda asi hoiulepinguga vastutavale hoiule.

Kohtule on võimalik taotlus esitada neljal juhul – kui kriminaalmenetluses rahuldatud

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks on arestitud:

1) vallasasjad, mille müügist saadud rahast ei jätku eelduslikult täitekulude katteks või jätkub

üksnes täitekulude katteks, või

2) vallasasjad, mille suhtes ei ole täitemenetlust alustatud 6 kuu jooksul, või

3) vallasasjad, mida ei ole õnnestunud realiseerida kahe aasta jooksul.

Punktis 1 sätestatud kaks alternatiivi aitavad aresti alt vabastada vara, mida tegelikkuses ei oleks

üldsegi pidanud hilisema täitmise võimatuse tõttu arestima või mis on võrreldes arestimise aja

seisuga märgatavalt väärtust kaotanud. Nimelt sisaldub TMS § 53 lõikes 2 keeld, mille kohaselt

ei arestita vara, kui võib eeldada, et arestitavate esemete müügist saadud rahast jätkub üksnes

täitekulude katteks (või isegi mitte selleks). Taoliste esemete arestimine on vastuolus

menetlusökonoomia põhimõttega ning riivab tugevalt (või koguni rikub) omandiõigust, kuna

isik jäetakse varast sunniviisiliselt ilma vastusoorituseta ilma (isiku vastu suunatud rahaline

nõue isegi eseme müügi tulemusel ei väheneks).

Punkt 2 on mõeldud juhtudeks, mil täitemenetlust ei ole alustatud kuue kuu jooksul vastava

kohtuotsuse jõustumisest. Kehtiva täitemenetluse regulatsiooni kohaselt viib kohtutäitur

täitemenetluse üldreeglina läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel (TMS § 23 lg 1

ls 1). See tähendab, et täitemenetluse algatamiseks on sissenõudja kohustatud pöörduma

vastava avaldusega kohtutäituri poole ning selleks ei ole ette nähtud tähtaega. Kui sissenõudja

initsiatiivi üles ei näita, tekib õiguslik vaakum, kus kohus on vara tsiviilhagi tagamiseks

arestinud, kuid täitemenetlust läbi viia ei saa. Samuti ei saa vara tagastada ega hävitada. Selline

olukord tähendab tarbetut ressursikulu asutusele, kes vara oma valduses hoiab. Kõnesoleva

klausli seadusesse lisamise järel on vara hoidjal võimalik tekkinud patiseisu lahendamiseks

pöörduda kohtu poole vara aresti alt vabastamise taotlusega.

4

Punkt 3 hõlmab olukordi, kus arestitud vara täitemenetluses realiseerimine ei ole õnnestunud

kahe aasta jooksul täitemenetluse alustamisest. Vastavalt eelnõule on võimalik vara hoidjal sel

juhul esitada kohtule taotlus vara aresti alt vabastamiseks. Muudatusega on võimalik hoida

kokku ressurssi, mis kulub asja hoiustamisele, arvestades, et asja müük ei ole õnnestunud pika

aja jooksul ega pruugi õnnestuda ka tulevikus. Kuigi mõnede asjade puhul (eelkõige

kinnisasjad) võib eeldada keskmisest pikemat müügiaega, ei ole kaheaastane täitemenetlus

põhjendatav kõigi asjade (eriti eelnõu objektiks olevate vallasasjade) puhul ning seadus peaks

nägema asja hoidvale riigiasutusele ette võimaluse asja hoiustamise kohustusest vabaneda.

Nende väga eriliste vallasasjade jaoks, mille müümine võib ootuspäraselt võtta kaua aega, on

lõikesse 2 lisatud võimalus kohustada kohtutäiturit (tema nõusolekul) korraldama vallasasja

teisaldamine ning hoiustamine TMS §-s 72 sätestatud korras. Viimane tähendab sisuliselt seda,

et kui täitemenetlus on kestnud juba kaks aastat, kuid kohtutäitur ei toeta vara aresti alt

vabastamist, võib kohus täituri nõusolekul panna talle enesele kohustuse asi senise valdaja

juurest ära viia ning hoiustada. Nii vabaneb asja senine hoidja selle edaspidise hoiustamise

kohustusest, kuid vara ei tagastata omanikule ning täitur saab asja endiselt täitemenetluse

käigus edasi müüa. Täituri nõusolek on vajalik eelkõige selle tõttu, et kohtutäiturite büroodel

endal pole enamasti vajalikke ruume ega parklaid vara turvaliseks hoiustamiseks ning teenus

ostetakse sisse – selleks on kohtutäituritel aga vaja arvestada kuludega, seda eriti juhtudel, mil

sissenõudjaks on füüsilisest isikust kannatanu, kuna TMS § 40 lg 2 p 2 kohaselt ei või

täitekulude ettemaksu nõuda füüsiliselt isikult, kes esitab täitmiseks kriminaalmenetluses

tehtud kohtuotsuse, millega on rahuldatud talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Täitur peab selles olukorras saama teha asja omadusi ja müügiperspektiivi arvesse võttes

kaalutletud otsuse, kas toetada vara aresti alt vabastamist ja omanikule tagastamist või mitte

(viimasel juhul on tal õigus asja valdus kohtu määruse kaudu seniselt valdajalt üle võtta).

Kohus võib taotluse rahuldada, aga ka rahuldamata jätta, kui leiab hüvede kaalumisel, et vara

aresti alt vabastamine võib võlausaldaja nõuete rahuldamise ohtu seada. Sellise otsuse võib

tingida nt juhtum, mil arestitud asja väärtus on ekslikult määratud tegelikust väiksemaks (st

tegemist ei ole mitterealiseeritava varaga TMS § 53 lg 2 tähenduses) või kui täitemenetlust ei

ole alustatud mõjuval põhjusel (nt sissenõudjat pole täitedokumendist korrektselt teavitatud).

Mõistagi peaks kohus taotluse rahuldamisest keeldumise esmase tingimusena leidma, et vara

aresti all hoidmine on jätkuvalt põhjendatud.

Kui omanik või seaduslik valdaja ei ole vara 60 päeva jooksul alates asja tagastamise otsusest

ära viinud või leppinud asja hoidjaga kokku asja teisaldamist mõistliku aja jooksul, võib vara

hoidja selle harilikust väärtusest odavamalt võõrandada või võimalikult odavalt ja

keskkonnasäästlikult hävitada. Eelnev tähendab, et kui vara ei õnnestu täitemenetluse käigus

realiseerida ja asja omanik ega seaduslik valdaja ei tunne eseme vastu enam huvi (st pole

esemele järele tulnud ega teisaldamist kokku leppinud), võib vara hoidja selle võõrandada

väljaspool täitemenetluslikku formaati (nt oksjoni asemel viia ese vanametalli kokkuostu) ja

harilikust väärtusest odavamalt või isegi tasuta. Viimase abinõuna võidakse asi hävitada, kui

selle muul otstarbel realiseerimine pole mõistlikult võimalik. Mõistagi tuleks siinjuures lähtuda

loogikast, et tasuta võõrandamine tuleb kõne alla siis, kui asja raha eest võõrandada ei

õnnestunud või kui see pole otstarbekas. Hävitamisele tuleks aga eelistada tasuta võõrandamist,

nt annetada võimalusel (ja sõltuvalt eseme tüübist) heategevuseks vms. Oluline on ka see, et

omanikku või seaduslikku valdajat oleks eelnevalt teavitatud võimalusest ese tagasi saada.

Teavitamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluses kutse kättetoimetamise standardist (KrMS §

165, vt täpsemalt kõnesoleva paragrahvi lg 5 selgitust) ning tähtaja arvestamisel toimida

analoogselt KrMS-is sätestatud määruskaebemenetlusega (vt KrMS § 387).

5

Kui isikut ei ole tagastamisotsusest nõuetekohaselt teavitatud või talle on varaga toimetades

muul viisil õigusvastaselt tekitatud kahju (nt vara võõrandatakse põhjendamatult enne 60-

päevase ooteperioodi lõppu), võib kõne alla tulla kahju hüvitamine riigivastutuse seaduses või

haldusmenetluse seaduse §-s 109 sätestatu alusel ning korras.

Vara võõrandamisest või hävitamisest saadud tulust kaetakse selle võõrandamise või

hävitamise kulud ning ülejäänud summa kantakse asja suhtes täitmist korraldava kohtutäituri

ametialasale arvelduskontole, teavitades sellest täitemenetlust läbi viivat kohtutäiturit, või

arvatakse riigivara hulka (kui täitemenetlust pole alustatud). Sissenõudjate paljususe korral

jaotab kohtutäitur saadud summa täitemenetluse seadustikus sätestatud tulemi jaotamise

reeglite kohaselt (TMS § 105 jj).

Paragrahvi lõige 4 sätestab kohtule esitatava taotluse nõuded: taotlus peab sisaldama arestimise

aluseks olevat kohtuotsust ja asja hoidja ning asjakohase kohtutäituri (nt kohtutäitur, kes viib

läbi või hakkaks läbi viima vastavat täitemenetlust) põhjendustega hinnangut lõikes 1 esitatud

asja tagastamise tingimuste täidetuse kohta. Normi eesmärk on garanteerida, et kohtuniku ette

jõuab vajaliku informatsiooni ja asjakohaste põhjendustega taotlus, kus on selgelt näidatud,

miks varem nõude tagamiseks arestitud vara tuleks aresti alt vabastada (või määrata täituri

kontrolli alla). Selliselt toimides ei pea kohus ise asuma välja selgitama asja väärtust või muid

varaga seotud asjaolusid (nt millal on vara arestitud või millal täitemenetlust alustati). Taotleja

peab näitama, et esineb vähemalt üks eespool nimetatud neljast taotluse rahuldamise alusest

(sätestatud lõikes 1), ning teine pool (üldjuhul kohtutäitur) peab andma kas nõustuva hinnangu

(nt kinnitama, et täitemenetluse läbiviimine on tulenevalt TMS § 53 lg-st 2 võimatu) või

vaidlema taotluse rahuldamisele vastu.

Kohtul on võimalik lahendada taotlus kolmel viisil. Kohus võib taotluse rahuldada ja vara aresti

alt vabastada või jätta taotluse rahuldamata eelduste mittetäidetuse tõttu. Kolmanda

võimalusena on kohtul võimalik täituri nõusolekul määrata vara teisaldamine ning edaspidine

hoiustamine täituri ülesandeks. Selliselt toimimine on kompromissotsustus, kus täitur, olles

veendunud täitemenetluse võimalikkuses ja jätkuvas vajalikkuses, avaldab kohtule oma

valmidust võtta asja teisaldamise ja edaspidise hoiustamise kohustus enda õlgadele. Selline

lahendus tuleb kõne alla eelkõige viimase alternatiivi korral, mil vara pole täitemenetluses kahe

aasta jooksul realiseerida õnnestunud (nt tegemist on väga spetsiifilise asjaga, millel on suur

rahaline väärtus, kuid mille vastu on huvi piiratud grupil inimestel – nt suure väärtusega

kunstiteosed) ja kohtutäitur vaidleb vara omanikule tagastamisele vastu. Enne asja sisulist

lahendamist on kohtul võimalik anda taotluse esitajale ka tähtaeg taotluse puuduste

kõrvaldamiseks.

Lõike 5 kohaselt lahendab kohus taotluse määrusega. Menetlusökonoomia tagamiseks nähakse

seaduses ette võimalus kõnealust taotlust lahendada kirjalikus menetluses. Arvestades, et

tegemist on juba arestitud varaga, ei ole suulise istungi korraldamine asjas vajalik, kuna kohtu

otsusega ei raskendata vara omaniku olukorda (need küsimused on lahendatud vara (esmase)

arestimise ja/või nõude tagamise otsustamise käigus). Normi eesmärki silmas pidades on

tõenäoline hoopis isiku olukorra kergendamine – vara võidakse otsustada omanikule tagastada.

Eelnimetatud põhjustel pole määrus selle lõike kohaselt vaidlustatav.

Lõige 5 annab ühtlasi kohtule õiguse lahendada taotlus pealdisena. Sellise lahenduse eelduseks

on mõistagi, et taotlus on vormistatud nõuetekohaselt (eeskätt sisaldab asja kirjeldust ja

andmeid asja väärtuse, omaniku, seotud kriminaalasja, võlausaldaja ja eelnenud täitemenetluse

kohta). Lõike kohaselt toimetatakse määrus vallasasja omanikule või seaduslikule valdajale

kätte KrMS §-s 165 sätestatud korras, mis reguleerib kutse kättetoimetamist. Valik on tehtud

6

lähtuvalt asjaolust, et mõned arestitud vallasasjad on hoiul juba aastaid ning puudub kindlus, et

määruse lisamine e-toimikusse vastava kriminaalasja juurde isiku teavitamise garanteeriks.

Samas ei võta säte kohtult siiski võimalust isikut elektrooniliselt või e-toimiku kaudu teavitada

(lõiked 4 ja 41), kui pole kahtlust, et isiku teavitamine sel viisil õnnestub.

Täitekulude arvestuses eelnõu tulemusel põhjapanevaid erisusi üldisest TMS-i loogikast ei teki:

kui eseme suhtes täitetoiminguid tehtud ei ole, siis täitekulude nõudmise või mahaarvamise

õigus puudub6. Kui täitemenetlust on alustatud, kuid kohus vabastab arestitud vara aresti alt,

sest täituril ei ole õnnestunud vara realiseerida kahe aasta jooksul, tuleb endiselt lähtuda TMS

§ 38 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tasub täitekulud võlgnik. Selle põhjuseks on

asjaolu, et mingi konkreetse vallasasja aresti alt vabastamine ei tähenda, et isiku suhtes

alustatud täitemenetlus lõpetatakse – nõue võidakse täita isiku muu vara arvelt. Küll aga tuleb

silmas pidada, et kui asi võõrandatakse KrMS § 4221 lg 3 alusel, tuleb võõrandamisest saadud

tulu kanda kohtuätituri arvelduskontole täitekulude ja võlgnevuse katmiseks.

KrMSRS § 258

KrMSRS-i täiendatakse §-ga 258, mille kohaselt arvestatakse KrMS § 4221 lg-s 1 sätestatud

tähtaegade kulgemist alates kõnesoleva rakendussätte jõustumisest (eeldusel, et muudatuste

jõustumise ajaks on juba jõustunud kohtuotsus, mille alusel saaks täitemenetlust läbi viia, või

on alustatud mingi eseme suhtes täitemenetlusega. Normi eesmärk on tagada, et uue sätte

lisamine ei raskendaks esmalt sissenõudjate, kuid eelkõige kohtutäiturite olukorda. Ilma

rakendussätteta võiks näiteks tekkida olukord, kus täitur peaks tol hetkel oksjonikeskkonnas

müügil oleva asja suhtes oksjoni katkestama ning eseme tagastama või sellele üleöö

hoiustamiseks pinna otsima. Samuti kuuluks tagastamisele või täituri hoiustamisele esemed,

mille täitmiseks pole sissenõudja kas teadmatusest või muude eluliste takistuste tõttu

täitmisavaldust esitanud. Normis sätestatud tähtajad on valitud eesmärgiga anda osapooltele

piisav aeg muudatustega kohanemiseks (eriti aga täituritel oma müügitaktika

ümberkujundamiseks).

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole otsest puutumust Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Enne täpsemat mõjude hindamist tuleb märkida, et sätestatud regulatsioon ei too ühtegi

allkirjeldatud mõjudest kaasa automaatselt, vaid võimaldab teatud tingimuste täidetuse korral

üksnes esitada taotluse. Taotluse esitamise võimalusele vastanduvad teiste osapoolte

kohustused taotlusele oma hinnang anda (asja valdav riigiasutus või kohtutäitur) ning taotlus

sisuliselt lahendada (kohus). Sõltuvalt taotluse sisust võib see evida erinevaid mõjusid.

I sihtrühm: vara valdavad riigiasutused

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele

6 Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.06.2003. a määrus asjas nr 3-2-1-78-03 p 14, 3-2-1-78-03 (rik.ee)

7

Muudatuste jõustumise järel on võimalik riigiasutustel selgel õiguslikul alusel vabaneda vara

hoidmise kohustusest (ja sellega seonduvatest kulutustest) juhtudel, mil kõnealuse vara

realiseerimine ei ole perspektiivikas või on juba ebaõnnestunud. Mõju on positiivne, kuna

muudatus võimaldab vabastada nii siseruume kui välist territooriumi asjadest, mille vastu

puudub ühiskonnal ja mõnel juhul isegi omanikul huvi.

Siseministeeriumi edastatud andmete kohaselt hoiustati 2021. aasta märtsi seisuga PPA

territooriumil 63 jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi katteks arestitud sõidukit. Andmete

kohaselt olid 51 sõidukit PPA-s hoiul kauem kui aasta. Üle 10 aasta (sh vanim juba aastast

2006) oli andmete koostamise seisuga olnud hoiul 4 sõidukit. Kuigi kõik 63 viidatud

sõiduvahendit ei oleks kahtlemata kõnesoleva eelnõu objektiks (st mitterealiseeritavad),

võimaldavad loodavad normid PPA-l vabaneda sellistest sõidukitest, mis seda on. Sõidukitest

vabanemine on positiivne ka seetõttu, et sõidukite hoiustamine nõuab lisaks ruumile ka teataval

määral regulaarseid hooldustöid. Kokku oli 2021. aasta andmete kohaselt tsiviilhagi katteks

olevate sõidukite hoiukulu ühes aastas PPA-l ligikaudu 46 000 eurot (ühe sõiduki aastane

hoiukulu oli 730 eurot).

Ressursimahukas tegevus on ka teiste arestitud vallasasjade hoiustamine (vanad mobiiltelefonid

ja muud tehnikaseadmed, kodutarbed jpm). Olemasolevate andmete kohaselt oli vara

haldamisega PPA-le kaasnev kulu aastatel 2018–2020 kokku 3 444 864 eurot (arestitud ja

konfiskeeritud vara haldamise kogukulu – hoiustamine, hooldus, rendipindade kulu jne). Kuigi

eelnõuga reguleeritakse eelnimetatud statistikas esitatud asjadest üksnes väikest osa

(regulatsiooni kohaldamisalasse kuulub vaid osa kogu arestitud varast ning arvestusse ei kuulu

üldse konfiskeeritud vara), on potentsiaalne kulude kokkuhoid (eriti viimaste aastate

inflatsiooni arvestades) märkimisväärne.

Muudatustel on teatav mõju ka riigiasutuste korraldusele, kuna vara hoidmise kohustusest

vabanemiseks tuleb kohtule esitada taotlus koos asjakohaste materjalide ja selgitustega. Kuigi

seaduse jõustumise järel võib asutustel tekkida vajadus koostada arvukaid taotlusi varast

vabanemiseks, ei too see kaasa püsivat töökoormuse kasvu. Aastatega ladudesse ja välisele

territooriumile kogunenud vallasasjade hulk peaks muudatuste jõustumise järel kiirelt

vähenema hakkama (eriti arvestades, et ühe taotlusega on võimalik aresti alt vabastada mitu

vallasasja korraga). Samuti tasub arvesse võtta, et vara vabastatakse taotluse alusel, ehk

regulatsioon annab vara valdajale suure paindlikkuse töö korraldamisel (asutus saab valida,

millises tempos ja mis järjekorras taotlusi esitada).

II sihtrühm: kohtutäiturid

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: majanduslik mõju (haldus- ja töökoormuse kasv)

Muudatustel on teatav mõju ka kohtutäituritele, kes peavad riigiasutuse esitatavale taotlusele

andma oma hinnangu (seisneb nt kinnituses, et asja suhtes pole tulenevalt vara väikesest

väärtusest võimalik läbi viia täitemenetlust või et sissenõudja pole kuue kuu jooksul esitanud

täitmisavaldust). Hinnanguliselt jääb taotluste arv lähiaastatel paarisaja piiresse. Kuna

prognoositav on taotluste vähenemine aja jooksul, on mõningane töökoormuse kasv täiturite

jaoks ajutine. Menetlejate praktika suunamise järel (koostatav praktiline juhend vara

arestimiseks) ei peaks mitterealiseeritavaid asju täituri töölauale tulevikus üldse jõudma.

III sihtrühm: kohtud

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele

8

Muudatustel on teatav mõju kohtutele, täpsemalt maakohtute kriminaalasjadega tegelevatele

kohtunikele, kes peavad peamiselt riigiasutuste esitatavaid taotlusi lahendama. Taotluste arv

sõltub hoiustatavate asjade koguarvust ning sellest, mitu neist ühte taotlusse koondatakse.

Hinnanguliselt peaks taotluste arv lähiaastatel jääma paarisaja piiresse. Kriminaalasju

lahendavaid kohtunikke on maakohtutes üle 50. Lisaks tasub märkida, et taotluste arv peaks

ladude tühjenedes ja praktika muutudes aja jooksul järjest vähenema ning töökoormuse

mõningane kasv on ajutine. Arvestades, et eelnõuga on taotluste lahendamine tehtud kohtute

jaoks võimalikult lihtsaks (taotluse põhjendatuse ja taustadokumentide nõue taotluse esitajatele,

samuti kirjaliku menetluse ja pealdise kasutamise võimalused), ei saa mõju kohtutele pidada

märkimisväärseks.

IV sihtrühm: vara omanikud ja õiguspärased valdajad

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: mõju majandusele – mõju leibkondade kuludele

Muudatused on sihtrühmale positiivse mõjuga, kuna suure tõenäosusega tehakse paljude varem

arestitud asjade suhtes tagastamisotsuseid ning omanikul või õiguspärasel valdajal on võimalik

neile senise hoiustaja juurde järele minna. Asjade tagastamise korral võib omanikul kaduda

vajadus neid esemeid asendada (vanad tööriistad, kööginõud jms). Samas on ka võimalik, et

asjad on selleks ajaks juba asendatud ning omanik ei taha asjadele järele minna.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne otseseid kulutusi, kuid sätete rakendamisega on võimalik

kokku hoida vähemalt kümneid tuhandeid eurosid, mis kuluks aastate jooksul vara

hoiustamisele (hooldus, võimalik hoiustamispindade rent jms).

8. Rakendusaktid

Eelnõuga sätestatakse tähtaegade arvestamise selgitamiseks KrMSRS-is rakendussäte. Lisaks

eelnevale on vaja tegeleda ka probleemi algallikaga: koostada tuleb praktiline juhend

menetlejatele, et vähendada või koguni välistada juhtumeid, kus kriminaalmenetluses

arestitakse hagi tagamiseks vara, mida ei ole võimalik hiljem realiseerida. Samuti võib kasuks

tulla kohtute parem teavitustöö selle kohta, et kannatanu, kelle kasuks on rahuldatud tsiviilhagi,

peab täitemenetluse alustamiseks pöörduma avaldusega kohtutäituri poole. Eelnimetatud

praktilisi samme on võimalik astuda ka ilma legislatiivse sekkumiseta.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, et anda muudatustest mõjutatud isikutele piisav aeg

muudatustega kohanemiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning

arvamuse avaldamiseks Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Riigikohtule,

Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale, maakohtutele ja ringkonnakohtutele.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / info@just.ee / www.just.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid KrMS ja KrMSRS muutmise seaduse eelnõu (arestitud vallasasja tagastamine) Edastame ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Riigikohtule, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, maakohtutele ja ringkonnakohtutele arvamuse avaldamiseks kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja tagastamine) eelnõu. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 15 tööpäeva jooksul arvates eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister Lisad: 1. kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja tagastamine) eelnõu; 2. kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja tagastamine) eelnõu seletuskiri. /*Lisaadressaadid: Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Riigikohus Riigiprokuratuur Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Advokatuur Martin Ziehr 620 8118 Martin.Ziehr@just.ee

Meie 04.06.2024 nr 8-1/4636-1

1

EELNÕU

28.05.2024

Kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku

rakendamise seaduse muutmise seadus (arestitud vallasasja

tagastamine)

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikku täiendatakse §-ga 4221 järgmises sõnastuses:

„§ 4221. Arestitud vallasasja tagastamine täitmise võimatuse korral

(1) Kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik võib otsustada arestitud

vallasasjad omanikule või seaduslikule valdajale tagastada vallasasju hoidva riigiasutuse või

kohtutäituri taotlusel, kui vallasasjad on arestitud kriminaalmenetluses rahuldatud tsiviilhagi

või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks ja vastavad vähemalt ühele järgmistest

tingimustest:

1) nende müügist saadud rahast eelduslikult ei jätku täitekulude katteks või jätkub üksnes

täitekulude katteks;

2) nende suhtes ei ole täitemenetlust alustatud kuue kuu jooksul või;

3) neid ei ole õnnestunud täitemenetluses müüa kahe aasta jooksul.

(2) Kohtutäituri nõusolekul võib kohus kohustada kohtutäiturit korraldama vallasasjade

teisaldamine ning hoiustamine täitemenetluse seadustiku §-s 72 sätestatud korras.

(3) Kui omanik või seaduslik valdaja ei ole 60 päeva jooksul arvates päevast, kui ta sai või pidi

saama teada vallasasjade tagastamise otsusest, asju ära viinud või leppinud vallasasjade

hoidjaga kokku nende teisaldamist mõistliku aja jooksul, võib vallasasjade hoidja need

harilikust väärtusest odavamalt või tasuta võõrandada või võimalikult odavalt ja

keskkonnasäästlikult hävitada. Vallasasjade võõrandamisest või hävitamisest saadud tulust

arvatakse maha võõrandamise või hävitamise kulud ning ülejäänud summa kantakse

vallasasjade suhtes täitmist korraldava kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, teavitades

sellest täitemenetlust läbi viivat kohtutäiturit, või arvatakse riigivara hulka.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus peab sisaldama arestimise aluseks olevat

kohtuotsust ning vallasasjade hoidja ja kohtutäituri põhjendustega hinnangut käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud vallasasjade tagastamise tingimuste täidetuse kohta.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus ei vasta lõikes 4 sätestatud nõuetele,

jätab kohtunik selle määrusega käiguta ja annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Nõuetekohase taotluse lahendab kohus määrusega. Kohus võib taotluse lahendada kirjalikus

menetluses. Kohtumäärus võib olla vormistatud pealdisena kohtule esitatud põhjendatud

taotlusel. Käesolevas lõikes sätestatud määruse peale ei saa esitada määruskaebust. Määrus

toimetatakse vallasasjade omanikule või seaduslikule valdajale kätte käesoleva seadustiku §-s

165 sätestatud korras.“.

2

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse täiendamine

Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadust täiendatakse §-ga 258 järgmises

sõnastuses:

„258. Kriminaalmenetluse seadustiku § 4221 rakendamise erisused

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4221 lõikes 1 nimetatud tähtaegade kulgemist arvestatakse

jõustunud kohtuotsuse olemasolul või alustatud täitemenetluse korral alates käesoleva

paragrahvi jõustumisest.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................2024. a

Algatab Vabariigi Valitsus

„.....“.......................2024. a

allkirjastatud digitaalselt

1

Kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku

rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja

tagastamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS) selliselt, et muudatuste

jõustumise järel on võimalik raskesti realiseeritavad vallasasjad, mis on tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõude tagamiseks arestitud, omanikule tagastada või suunata hoiustamiseks

kohtutäiturile. Samuti lisatakse kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadusesse

(KrMSRS) rakendamissäte eelnõuga sätestatavate tähtaegade arvutamise algusaja

märkimiseks. Eelnõu eesmärk on vähendada arestitud vara hoiustamisele tehtavaid tarbetuid

kulutusi ning hoida seeläbi kokku riigi ressursse.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; martin.ziehr@just.ee).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse

toimetaja Mari Koik (mari.koik@just.ee).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu ei ole otseselt seotud

Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Tulenevalt

põhiseaduse § 104 punktist 14 on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu

häälteenamus. Enne eelnõu ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust tulenevalt HÕNTE § 1 lg 2

punktist 5 (seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või

muud olulist mõju). Olulise mõju puudumine tuleneb asjaolust, et eelnõu objektiks on

vallasasjad, mille vastu puudub inimestel huvi ja/või mida ei õnnestu täitemenetluses

realiseerida. Arvestada tuleb, et kõnealuste esemete suhtes on omandiõiguse riive aset leidnud

juba asja esmase arestimise või kohtu poolt aresti alla jätmise käigus. Eelnõu muudatuste

tulemusel on võimalik vallasasjad üksnes omanikule tagastada või selle ebaõnnestumise korral

muul viisil realiseerida.

Eelnõuga muudetakse järgmisi õigusakte:

1) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon avaldamismärkega RT I, 22.03.2024, 5;

2) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I,

05.12.2017, 9.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärgiks on hoida kokku riigi ressursse õiguslike muudatustega, millega nähakse

KrMS-is ette alus selliste kohtulahendiga tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeõiguse

tagamiseks arestitud vallasasjade teisaldamiseks (sh omanikule või valdajale tagastamiseks),

võõrandamiseks või hävitamiseks, mille suhtes ei ole võimalik täitemenetlust läbi viia või mida

2

ei õnnestu müüa, kuid mille hoiustamine on rahaliselt või ruumiliselt koormav. KrMSRS-i

lisatava rakendussätte eesmärgiks on sätestada loodava KrMS § 4221 lõikes 1 ettenähtud

kuuekuulise ja kaheaastase tähtaja arvestamise alguskuupäev (seotud seaduse jõustumisega), et

vältida sissenõudjate ja kohtutäiturite olukorra raskendamist.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millega muudetakse vastavalt KrMS-i ja KrMSRS-i.

KrMS § 4221

KrMS-i täiendatakse §-ga 4221. Sätte eesmärk on luua selge õiguslik alus, et vabastada

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks kohtu poolt arestitud vallasasjad

aresti alt või panna nende hoiustamise kohustus kohtutäiturile.

KrMS § 313 lg 1 p 10 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas otsus

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise kohta ja meetmed tsiviilhagi või

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. Eelnev tähendab, et vara arestimine nõude

tagamiseks on osa kohtuotsusest, mis on vara hoidjale ja kohtutäiturile siduv. Ühtlasi tähendab

see seda, et kohtutäitur ei saa kohtu poolt arestitud vara (isegi) TMS § 77 alusel iseseisvalt

arestist vabastada ega omanikule tagastada, kuna säte reguleerib üksnes juhtumeid, mil aresti

on kohaldanud kohtutäitur, mitte kohus. Ka vara hoidjal (nt PPA-l) puudub seaduslik alus ilma

uue vastava kohtulahendita arestitud vara omanikule tagastada. Olukord on probleemne, sest

riigiasutuste (eelkõige PPA) laod ja parklad on täis asju ja sõidukeid, millega ei ole midagi

kasulikku ette võtta, kuid mida ei saa ka omanikele tagastada ega hävitada.

Kui probleemi lähemalt vaadelda, siis selgub, et KrMS ei näe selget alust ette ka kohtuotsusega

arestitud vara suhtes uue sisulise lahendi tegemiseks ning asutused on sunnitud ootama tagatava

nõude aegumist. KrMS § 422 lg 1 näeb küll ette aluse asjade tagastamiseks ja vara aresti alt

vabastamiseks nendeks juhtudeks, kui isik mõistetakse õigeks või kui tema suhtes on

kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid mitte süüdimõistva otsuse korral. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on sedastanud, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti

alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada ka kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste

lahendamise korras (KrMS §-d 431–432)1. Selle põhjuseks on asjaolu, et eelviidatud

kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise regulatsioon ei võimalda muuta juba

jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid, vaid võimaldab lahendada üksnes

kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi2. Samuti ei saa nimetatud probleeme

kõrvaldada KrMS § 306 lg 5 alusel, kuna see säte võimaldab parandada üksnes ilmseid

ebatäpsusi ega tohi mõjutada otsuse sisu3.

Eelnevast nähtub, et vara aresti alt vabastamiseks (või valdaja muutmiseks4) on vaja luua

eraldiseisev õiguslik alus. Kuna KrMS-is puuduvad erinormid, mis võimaldaks kohtulahendiga

arestitud vara valdajal enesel asja valdus kohtutäiturile omal algatusel üle anda, on

õigusselguse5 huvides mõttekas kirjutada kõnealusesse paragrahvi sisse ka kohtu võimalus

määrata arestitud vara hoiustamise kohustus (tema nõusolekul) kohtutäiturile.

1 Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.04.2016. a määrus asjas nr 3-1-1-26-16, p 11,

https://rikos.rik.ee/?asjaNr=3-1-1-26-16. 2 Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.10.2023. a määrus asjas nr 1-22-1608, p 8 koos selles sisalduvate

viidetega, 1-22-1608/101 (riigikohus.ee). 3 Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.01.2024. a määrus asjas nr 1-22-454 p 8, 1-22-454/58 (riigikohus.ee). 4 Kohtulahendiga jäetakse menetluses varem arestitud vara aresti alla eelneva valdaja, eelkõige PPA juurde. 5 Selles küsimuses võib KrMS §-de 431 ja 432 kohaldamise võimalikkus olla vaieldav.

3

Paragrahvi lõige 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt võib kohtuotsust täitmisele pöörava

maakohtu täitmiskohtunik vallasasju hoidva riigiasutuse või kohtutäituri taotlusel otsustada asja

tagastamise omanikule või seaduslikule valdajale. Säte võimaldab riigiasutusel, kes asju

ajutiselt valdab, vabaneda vara hoidmise kohustusest selliste vallasasjade korral, mille

hoiustamisele kulub märkimisväärselt ressurssi. Sellisteks asjadeks võivad olla nt vanad

viletsas seisukorras autod, mille vastu puudub inimestel igasugune ostuhuvi, kuid mis võtavad

parklas ruumi ning nõuavad seisukorra säilitamiseks regulaarselt tähelepanu, aga ka

vallasasjad, mida tuleb hoiustada siseruumides. Oluline on märgata, et sätte reguleerimisala

piirdub üksnes vallasasjadega, kuna eelnõuga lahendatavaks probleemiks on just vallasasjade

(sh liiklusvahendite) pikaajaline hoiustamine PPA jt riigiasutuste ruumides ja territooriumil.

Lisaks eeltoodule väärib märkimist, et kõnesoleva normi sõnastuses on läbivalt viidatud

vallasasjadele (või asjadele) mitmuses. Selline valik on taotluslik, kuna norm mitte ainult ei

võimalda (ühe taotlusega) taotleda ning (ühe määrusega) lahendada mitme vallasasja korraga

aresti alt vabastamist, vaid koguni julgustab normi rakendajat selliselt toimima. Iga eseme kohta

eraldi taotluse esitamine ning eraldi määruse koostamine oleks väga ebapraktiline ning ressurssi

raiskav lahendus, millest tuleks hoiduda. Ühe soovitusliku võimalusena võiks koondada ühte

taotlusse nt asjad, mis on arestitud ühes ja samas kohtuasjas.

Eelnõus on taotluse esitamise õigusega isikuna selgelt käsitletud just riigiasutusest asja hoidjat.

Valitud sõnastuse mõte on välistada taotluseõigusega isikute ringist eelkõige eraõiguslikud

isikud, kellele on võimalik KrMS § 142 lg 7 alusel anda asi hoiulepinguga vastutavale hoiule.

Kohtule on võimalik taotlus esitada neljal juhul – kui kriminaalmenetluses rahuldatud

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks on arestitud:

1) vallasasjad, mille müügist saadud rahast ei jätku eelduslikult täitekulude katteks või jätkub

üksnes täitekulude katteks, või

2) vallasasjad, mille suhtes ei ole täitemenetlust alustatud 6 kuu jooksul, või

3) vallasasjad, mida ei ole õnnestunud realiseerida kahe aasta jooksul.

Punktis 1 sätestatud kaks alternatiivi aitavad aresti alt vabastada vara, mida tegelikkuses ei oleks

üldsegi pidanud hilisema täitmise võimatuse tõttu arestima või mis on võrreldes arestimise aja

seisuga märgatavalt väärtust kaotanud. Nimelt sisaldub TMS § 53 lõikes 2 keeld, mille kohaselt

ei arestita vara, kui võib eeldada, et arestitavate esemete müügist saadud rahast jätkub üksnes

täitekulude katteks (või isegi mitte selleks). Taoliste esemete arestimine on vastuolus

menetlusökonoomia põhimõttega ning riivab tugevalt (või koguni rikub) omandiõigust, kuna

isik jäetakse varast sunniviisiliselt ilma vastusoorituseta ilma (isiku vastu suunatud rahaline

nõue isegi eseme müügi tulemusel ei väheneks).

Punkt 2 on mõeldud juhtudeks, mil täitemenetlust ei ole alustatud kuue kuu jooksul vastava

kohtuotsuse jõustumisest. Kehtiva täitemenetluse regulatsiooni kohaselt viib kohtutäitur

täitemenetluse üldreeglina läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel (TMS § 23 lg 1

ls 1). See tähendab, et täitemenetluse algatamiseks on sissenõudja kohustatud pöörduma

vastava avaldusega kohtutäituri poole ning selleks ei ole ette nähtud tähtaega. Kui sissenõudja

initsiatiivi üles ei näita, tekib õiguslik vaakum, kus kohus on vara tsiviilhagi tagamiseks

arestinud, kuid täitemenetlust läbi viia ei saa. Samuti ei saa vara tagastada ega hävitada. Selline

olukord tähendab tarbetut ressursikulu asutusele, kes vara oma valduses hoiab. Kõnesoleva

klausli seadusesse lisamise järel on vara hoidjal võimalik tekkinud patiseisu lahendamiseks

pöörduda kohtu poole vara aresti alt vabastamise taotlusega.

4

Punkt 3 hõlmab olukordi, kus arestitud vara täitemenetluses realiseerimine ei ole õnnestunud

kahe aasta jooksul täitemenetluse alustamisest. Vastavalt eelnõule on võimalik vara hoidjal sel

juhul esitada kohtule taotlus vara aresti alt vabastamiseks. Muudatusega on võimalik hoida

kokku ressurssi, mis kulub asja hoiustamisele, arvestades, et asja müük ei ole õnnestunud pika

aja jooksul ega pruugi õnnestuda ka tulevikus. Kuigi mõnede asjade puhul (eelkõige

kinnisasjad) võib eeldada keskmisest pikemat müügiaega, ei ole kaheaastane täitemenetlus

põhjendatav kõigi asjade (eriti eelnõu objektiks olevate vallasasjade) puhul ning seadus peaks

nägema asja hoidvale riigiasutusele ette võimaluse asja hoiustamise kohustusest vabaneda.

Nende väga eriliste vallasasjade jaoks, mille müümine võib ootuspäraselt võtta kaua aega, on

lõikesse 2 lisatud võimalus kohustada kohtutäiturit (tema nõusolekul) korraldama vallasasja

teisaldamine ning hoiustamine TMS §-s 72 sätestatud korras. Viimane tähendab sisuliselt seda,

et kui täitemenetlus on kestnud juba kaks aastat, kuid kohtutäitur ei toeta vara aresti alt

vabastamist, võib kohus täituri nõusolekul panna talle enesele kohustuse asi senise valdaja

juurest ära viia ning hoiustada. Nii vabaneb asja senine hoidja selle edaspidise hoiustamise

kohustusest, kuid vara ei tagastata omanikule ning täitur saab asja endiselt täitemenetluse

käigus edasi müüa. Täituri nõusolek on vajalik eelkõige selle tõttu, et kohtutäiturite büroodel

endal pole enamasti vajalikke ruume ega parklaid vara turvaliseks hoiustamiseks ning teenus

ostetakse sisse – selleks on kohtutäituritel aga vaja arvestada kuludega, seda eriti juhtudel, mil

sissenõudjaks on füüsilisest isikust kannatanu, kuna TMS § 40 lg 2 p 2 kohaselt ei või

täitekulude ettemaksu nõuda füüsiliselt isikult, kes esitab täitmiseks kriminaalmenetluses

tehtud kohtuotsuse, millega on rahuldatud talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Täitur peab selles olukorras saama teha asja omadusi ja müügiperspektiivi arvesse võttes

kaalutletud otsuse, kas toetada vara aresti alt vabastamist ja omanikule tagastamist või mitte

(viimasel juhul on tal õigus asja valdus kohtu määruse kaudu seniselt valdajalt üle võtta).

Kohus võib taotluse rahuldada, aga ka rahuldamata jätta, kui leiab hüvede kaalumisel, et vara

aresti alt vabastamine võib võlausaldaja nõuete rahuldamise ohtu seada. Sellise otsuse võib

tingida nt juhtum, mil arestitud asja väärtus on ekslikult määratud tegelikust väiksemaks (st

tegemist ei ole mitterealiseeritava varaga TMS § 53 lg 2 tähenduses) või kui täitemenetlust ei

ole alustatud mõjuval põhjusel (nt sissenõudjat pole täitedokumendist korrektselt teavitatud).

Mõistagi peaks kohus taotluse rahuldamisest keeldumise esmase tingimusena leidma, et vara

aresti all hoidmine on jätkuvalt põhjendatud.

Kui omanik või seaduslik valdaja ei ole vara 60 päeva jooksul alates asja tagastamise otsusest

ära viinud või leppinud asja hoidjaga kokku asja teisaldamist mõistliku aja jooksul, võib vara

hoidja selle harilikust väärtusest odavamalt võõrandada või võimalikult odavalt ja

keskkonnasäästlikult hävitada. Eelnev tähendab, et kui vara ei õnnestu täitemenetluse käigus

realiseerida ja asja omanik ega seaduslik valdaja ei tunne eseme vastu enam huvi (st pole

esemele järele tulnud ega teisaldamist kokku leppinud), võib vara hoidja selle võõrandada

väljaspool täitemenetluslikku formaati (nt oksjoni asemel viia ese vanametalli kokkuostu) ja

harilikust väärtusest odavamalt või isegi tasuta. Viimase abinõuna võidakse asi hävitada, kui

selle muul otstarbel realiseerimine pole mõistlikult võimalik. Mõistagi tuleks siinjuures lähtuda

loogikast, et tasuta võõrandamine tuleb kõne alla siis, kui asja raha eest võõrandada ei

õnnestunud või kui see pole otstarbekas. Hävitamisele tuleks aga eelistada tasuta võõrandamist,

nt annetada võimalusel (ja sõltuvalt eseme tüübist) heategevuseks vms. Oluline on ka see, et

omanikku või seaduslikku valdajat oleks eelnevalt teavitatud võimalusest ese tagasi saada.

Teavitamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluses kutse kättetoimetamise standardist (KrMS §

165, vt täpsemalt kõnesoleva paragrahvi lg 5 selgitust) ning tähtaja arvestamisel toimida

analoogselt KrMS-is sätestatud määruskaebemenetlusega (vt KrMS § 387).

5

Kui isikut ei ole tagastamisotsusest nõuetekohaselt teavitatud või talle on varaga toimetades

muul viisil õigusvastaselt tekitatud kahju (nt vara võõrandatakse põhjendamatult enne 60-

päevase ooteperioodi lõppu), võib kõne alla tulla kahju hüvitamine riigivastutuse seaduses või

haldusmenetluse seaduse §-s 109 sätestatu alusel ning korras.

Vara võõrandamisest või hävitamisest saadud tulust kaetakse selle võõrandamise või

hävitamise kulud ning ülejäänud summa kantakse asja suhtes täitmist korraldava kohtutäituri

ametialasale arvelduskontole, teavitades sellest täitemenetlust läbi viivat kohtutäiturit, või

arvatakse riigivara hulka (kui täitemenetlust pole alustatud). Sissenõudjate paljususe korral

jaotab kohtutäitur saadud summa täitemenetluse seadustikus sätestatud tulemi jaotamise

reeglite kohaselt (TMS § 105 jj).

Paragrahvi lõige 4 sätestab kohtule esitatava taotluse nõuded: taotlus peab sisaldama arestimise

aluseks olevat kohtuotsust ja asja hoidja ning asjakohase kohtutäituri (nt kohtutäitur, kes viib

läbi või hakkaks läbi viima vastavat täitemenetlust) põhjendustega hinnangut lõikes 1 esitatud

asja tagastamise tingimuste täidetuse kohta. Normi eesmärk on garanteerida, et kohtuniku ette

jõuab vajaliku informatsiooni ja asjakohaste põhjendustega taotlus, kus on selgelt näidatud,

miks varem nõude tagamiseks arestitud vara tuleks aresti alt vabastada (või määrata täituri

kontrolli alla). Selliselt toimides ei pea kohus ise asuma välja selgitama asja väärtust või muid

varaga seotud asjaolusid (nt millal on vara arestitud või millal täitemenetlust alustati). Taotleja

peab näitama, et esineb vähemalt üks eespool nimetatud neljast taotluse rahuldamise alusest

(sätestatud lõikes 1), ning teine pool (üldjuhul kohtutäitur) peab andma kas nõustuva hinnangu

(nt kinnitama, et täitemenetluse läbiviimine on tulenevalt TMS § 53 lg-st 2 võimatu) või

vaidlema taotluse rahuldamisele vastu.

Kohtul on võimalik lahendada taotlus kolmel viisil. Kohus võib taotluse rahuldada ja vara aresti

alt vabastada või jätta taotluse rahuldamata eelduste mittetäidetuse tõttu. Kolmanda

võimalusena on kohtul võimalik täituri nõusolekul määrata vara teisaldamine ning edaspidine

hoiustamine täituri ülesandeks. Selliselt toimimine on kompromissotsustus, kus täitur, olles

veendunud täitemenetluse võimalikkuses ja jätkuvas vajalikkuses, avaldab kohtule oma

valmidust võtta asja teisaldamise ja edaspidise hoiustamise kohustus enda õlgadele. Selline

lahendus tuleb kõne alla eelkõige viimase alternatiivi korral, mil vara pole täitemenetluses kahe

aasta jooksul realiseerida õnnestunud (nt tegemist on väga spetsiifilise asjaga, millel on suur

rahaline väärtus, kuid mille vastu on huvi piiratud grupil inimestel – nt suure väärtusega

kunstiteosed) ja kohtutäitur vaidleb vara omanikule tagastamisele vastu. Enne asja sisulist

lahendamist on kohtul võimalik anda taotluse esitajale ka tähtaeg taotluse puuduste

kõrvaldamiseks.

Lõike 5 kohaselt lahendab kohus taotluse määrusega. Menetlusökonoomia tagamiseks nähakse

seaduses ette võimalus kõnealust taotlust lahendada kirjalikus menetluses. Arvestades, et

tegemist on juba arestitud varaga, ei ole suulise istungi korraldamine asjas vajalik, kuna kohtu

otsusega ei raskendata vara omaniku olukorda (need küsimused on lahendatud vara (esmase)

arestimise ja/või nõude tagamise otsustamise käigus). Normi eesmärki silmas pidades on

tõenäoline hoopis isiku olukorra kergendamine – vara võidakse otsustada omanikule tagastada.

Eelnimetatud põhjustel pole määrus selle lõike kohaselt vaidlustatav.

Lõige 5 annab ühtlasi kohtule õiguse lahendada taotlus pealdisena. Sellise lahenduse eelduseks

on mõistagi, et taotlus on vormistatud nõuetekohaselt (eeskätt sisaldab asja kirjeldust ja

andmeid asja väärtuse, omaniku, seotud kriminaalasja, võlausaldaja ja eelnenud täitemenetluse

kohta). Lõike kohaselt toimetatakse määrus vallasasja omanikule või seaduslikule valdajale

kätte KrMS §-s 165 sätestatud korras, mis reguleerib kutse kättetoimetamist. Valik on tehtud

6

lähtuvalt asjaolust, et mõned arestitud vallasasjad on hoiul juba aastaid ning puudub kindlus, et

määruse lisamine e-toimikusse vastava kriminaalasja juurde isiku teavitamise garanteeriks.

Samas ei võta säte kohtult siiski võimalust isikut elektrooniliselt või e-toimiku kaudu teavitada

(lõiked 4 ja 41), kui pole kahtlust, et isiku teavitamine sel viisil õnnestub.

Täitekulude arvestuses eelnõu tulemusel põhjapanevaid erisusi üldisest TMS-i loogikast ei teki:

kui eseme suhtes täitetoiminguid tehtud ei ole, siis täitekulude nõudmise või mahaarvamise

õigus puudub6. Kui täitemenetlust on alustatud, kuid kohus vabastab arestitud vara aresti alt,

sest täituril ei ole õnnestunud vara realiseerida kahe aasta jooksul, tuleb endiselt lähtuda TMS

§ 38 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tasub täitekulud võlgnik. Selle põhjuseks on

asjaolu, et mingi konkreetse vallasasja aresti alt vabastamine ei tähenda, et isiku suhtes

alustatud täitemenetlus lõpetatakse – nõue võidakse täita isiku muu vara arvelt. Küll aga tuleb

silmas pidada, et kui asi võõrandatakse KrMS § 4221 lg 3 alusel, tuleb võõrandamisest saadud

tulu kanda kohtuätituri arvelduskontole täitekulude ja võlgnevuse katmiseks.

KrMSRS § 258

KrMSRS-i täiendatakse §-ga 258, mille kohaselt arvestatakse KrMS § 4221 lg-s 1 sätestatud

tähtaegade kulgemist alates kõnesoleva rakendussätte jõustumisest (eeldusel, et muudatuste

jõustumise ajaks on juba jõustunud kohtuotsus, mille alusel saaks täitemenetlust läbi viia, või

on alustatud mingi eseme suhtes täitemenetlusega. Normi eesmärk on tagada, et uue sätte

lisamine ei raskendaks esmalt sissenõudjate, kuid eelkõige kohtutäiturite olukorda. Ilma

rakendussätteta võiks näiteks tekkida olukord, kus täitur peaks tol hetkel oksjonikeskkonnas

müügil oleva asja suhtes oksjoni katkestama ning eseme tagastama või sellele üleöö

hoiustamiseks pinna otsima. Samuti kuuluks tagastamisele või täituri hoiustamisele esemed,

mille täitmiseks pole sissenõudja kas teadmatusest või muude eluliste takistuste tõttu

täitmisavaldust esitanud. Normis sätestatud tähtajad on valitud eesmärgiga anda osapooltele

piisav aeg muudatustega kohanemiseks (eriti aga täituritel oma müügitaktika

ümberkujundamiseks).

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole otsest puutumust Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Enne täpsemat mõjude hindamist tuleb märkida, et sätestatud regulatsioon ei too ühtegi

allkirjeldatud mõjudest kaasa automaatselt, vaid võimaldab teatud tingimuste täidetuse korral

üksnes esitada taotluse. Taotluse esitamise võimalusele vastanduvad teiste osapoolte

kohustused taotlusele oma hinnang anda (asja valdav riigiasutus või kohtutäitur) ning taotlus

sisuliselt lahendada (kohus). Sõltuvalt taotluse sisust võib see evida erinevaid mõjusid.

I sihtrühm: vara valdavad riigiasutused

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele

6 Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.06.2003. a määrus asjas nr 3-2-1-78-03 p 14, 3-2-1-78-03 (rik.ee)

7

Muudatuste jõustumise järel on võimalik riigiasutustel selgel õiguslikul alusel vabaneda vara

hoidmise kohustusest (ja sellega seonduvatest kulutustest) juhtudel, mil kõnealuse vara

realiseerimine ei ole perspektiivikas või on juba ebaõnnestunud. Mõju on positiivne, kuna

muudatus võimaldab vabastada nii siseruume kui välist territooriumi asjadest, mille vastu

puudub ühiskonnal ja mõnel juhul isegi omanikul huvi.

Siseministeeriumi edastatud andmete kohaselt hoiustati 2021. aasta märtsi seisuga PPA

territooriumil 63 jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi katteks arestitud sõidukit. Andmete

kohaselt olid 51 sõidukit PPA-s hoiul kauem kui aasta. Üle 10 aasta (sh vanim juba aastast

2006) oli andmete koostamise seisuga olnud hoiul 4 sõidukit. Kuigi kõik 63 viidatud

sõiduvahendit ei oleks kahtlemata kõnesoleva eelnõu objektiks (st mitterealiseeritavad),

võimaldavad loodavad normid PPA-l vabaneda sellistest sõidukitest, mis seda on. Sõidukitest

vabanemine on positiivne ka seetõttu, et sõidukite hoiustamine nõuab lisaks ruumile ka teataval

määral regulaarseid hooldustöid. Kokku oli 2021. aasta andmete kohaselt tsiviilhagi katteks

olevate sõidukite hoiukulu ühes aastas PPA-l ligikaudu 46 000 eurot (ühe sõiduki aastane

hoiukulu oli 730 eurot).

Ressursimahukas tegevus on ka teiste arestitud vallasasjade hoiustamine (vanad mobiiltelefonid

ja muud tehnikaseadmed, kodutarbed jpm). Olemasolevate andmete kohaselt oli vara

haldamisega PPA-le kaasnev kulu aastatel 2018–2020 kokku 3 444 864 eurot (arestitud ja

konfiskeeritud vara haldamise kogukulu – hoiustamine, hooldus, rendipindade kulu jne). Kuigi

eelnõuga reguleeritakse eelnimetatud statistikas esitatud asjadest üksnes väikest osa

(regulatsiooni kohaldamisalasse kuulub vaid osa kogu arestitud varast ning arvestusse ei kuulu

üldse konfiskeeritud vara), on potentsiaalne kulude kokkuhoid (eriti viimaste aastate

inflatsiooni arvestades) märkimisväärne.

Muudatustel on teatav mõju ka riigiasutuste korraldusele, kuna vara hoidmise kohustusest

vabanemiseks tuleb kohtule esitada taotlus koos asjakohaste materjalide ja selgitustega. Kuigi

seaduse jõustumise järel võib asutustel tekkida vajadus koostada arvukaid taotlusi varast

vabanemiseks, ei too see kaasa püsivat töökoormuse kasvu. Aastatega ladudesse ja välisele

territooriumile kogunenud vallasasjade hulk peaks muudatuste jõustumise järel kiirelt

vähenema hakkama (eriti arvestades, et ühe taotlusega on võimalik aresti alt vabastada mitu

vallasasja korraga). Samuti tasub arvesse võtta, et vara vabastatakse taotluse alusel, ehk

regulatsioon annab vara valdajale suure paindlikkuse töö korraldamisel (asutus saab valida,

millises tempos ja mis järjekorras taotlusi esitada).

II sihtrühm: kohtutäiturid

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: majanduslik mõju (haldus- ja töökoormuse kasv)

Muudatustel on teatav mõju ka kohtutäituritele, kes peavad riigiasutuse esitatavale taotlusele

andma oma hinnangu (seisneb nt kinnituses, et asja suhtes pole tulenevalt vara väikesest

väärtusest võimalik läbi viia täitemenetlust või et sissenõudja pole kuue kuu jooksul esitanud

täitmisavaldust). Hinnanguliselt jääb taotluste arv lähiaastatel paarisaja piiresse. Kuna

prognoositav on taotluste vähenemine aja jooksul, on mõningane töökoormuse kasv täiturite

jaoks ajutine. Menetlejate praktika suunamise järel (koostatav praktiline juhend vara

arestimiseks) ei peaks mitterealiseeritavaid asju täituri töölauale tulevikus üldse jõudma.

III sihtrühm: kohtud

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele

8

Muudatustel on teatav mõju kohtutele, täpsemalt maakohtute kriminaalasjadega tegelevatele

kohtunikele, kes peavad peamiselt riigiasutuste esitatavaid taotlusi lahendama. Taotluste arv

sõltub hoiustatavate asjade koguarvust ning sellest, mitu neist ühte taotlusse koondatakse.

Hinnanguliselt peaks taotluste arv lähiaastatel jääma paarisaja piiresse. Kriminaalasju

lahendavaid kohtunikke on maakohtutes üle 50. Lisaks tasub märkida, et taotluste arv peaks

ladude tühjenedes ja praktika muutudes aja jooksul järjest vähenema ning töökoormuse

mõningane kasv on ajutine. Arvestades, et eelnõuga on taotluste lahendamine tehtud kohtute

jaoks võimalikult lihtsaks (taotluse põhjendatuse ja taustadokumentide nõue taotluse esitajatele,

samuti kirjaliku menetluse ja pealdise kasutamise võimalused), ei saa mõju kohtutele pidada

märkimisväärseks.

IV sihtrühm: vara omanikud ja õiguspärased valdajad

Muudatusega kaasneva mõju valdkond: mõju majandusele – mõju leibkondade kuludele

Muudatused on sihtrühmale positiivse mõjuga, kuna suure tõenäosusega tehakse paljude varem

arestitud asjade suhtes tagastamisotsuseid ning omanikul või õiguspärasel valdajal on võimalik

neile senise hoiustaja juurde järele minna. Asjade tagastamise korral võib omanikul kaduda

vajadus neid esemeid asendada (vanad tööriistad, kööginõud jms). Samas on ka võimalik, et

asjad on selleks ajaks juba asendatud ning omanik ei taha asjadele järele minna.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne otseseid kulutusi, kuid sätete rakendamisega on võimalik

kokku hoida vähemalt kümneid tuhandeid eurosid, mis kuluks aastate jooksul vara

hoiustamisele (hooldus, võimalik hoiustamispindade rent jms).

8. Rakendusaktid

Eelnõuga sätestatakse tähtaegade arvestamise selgitamiseks KrMSRS-is rakendussäte. Lisaks

eelnevale on vaja tegeleda ka probleemi algallikaga: koostada tuleb praktiline juhend

menetlejatele, et vähendada või koguni välistada juhtumeid, kus kriminaalmenetluses

arestitakse hagi tagamiseks vara, mida ei ole võimalik hiljem realiseerida. Samuti võib kasuks

tulla kohtute parem teavitustöö selle kohta, et kannatanu, kelle kasuks on rahuldatud tsiviilhagi,

peab täitemenetluse alustamiseks pöörduma avaldusega kohtutäituri poole. Eelnimetatud

praktilisi samme on võimalik astuda ka ilma legislatiivse sekkumiseta.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, et anda muudatustest mõjutatud isikutele piisav aeg

muudatustega kohanemiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning

arvamuse avaldamiseks Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Riigikohtule,

Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale, maakohtutele ja ringkonnakohtutele.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / info@just.ee / www.just.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid KrMS ja KrMSRS muutmise seaduse eelnõu (arestitud vallasasja tagastamine) Edastame ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Riigikohtule, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, maakohtutele ja ringkonnakohtutele arvamuse avaldamiseks kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja tagastamine) eelnõu. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 15 tööpäeva jooksul arvates eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister Lisad: 1. kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja tagastamine) eelnõu; 2. kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse (arestitud vallasasja tagastamine) eelnõu seletuskiri. /*Lisaadressaadid: Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Riigikohus Riigiprokuratuur Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Advokatuur Martin Ziehr 620 8118 Martin.Ziehr@just.ee

Meie 04.06.2024 nr 8-1/4636-1