Riigikohus_arvamus

Villu Kõve

esimees

Riigikohus

[email protected]

Teie 22.05.2024 nr 5-24-3/3

Meie 07.06.2024 nr 9-2/240869/2403467

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-24-3

Lugupeetud Riigikohtu esimees

Palusite õiguskantsleri arvamust, kas karistusseadustiku § 141 lõike 2 punktis 1 kehtestatud

sanktsioon on põhiseadusega kooskõlas. Tartu Ringkonnakohus tunnistas selle sätte 29.04.2024

otsusega (kriminaalasjas nr 1-23-2431) põhiseadusega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus leidis

selles kriminaalasjas, et sanktsiooni alammäär piirab vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt ega

arvesta toime pandud süüteo raskust ja isiku süü suurust.

Leian, et karistusseadustiku § 141 lõike 2 punktis 1 sätestatud sanktsioon ei ole põhiseadusega

vastuolus. Põhiseadus ei keela olemuselt raskete kuritegude toimepanemise eest, sealhulgas

noorema kui kaheksateistaastase vägistamise eest, sätestada karistuse alammäärana kuus aastat.

Sestap ei ole selline karistus ilmselgelt ülemäärane.

1. Karistusseadustiku (KarS) § 141 lõige 2 näeb ette vägistamise eest raskendavatel

asjaoludel, sealhulgas juhul, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes

(p 1), karistuse alammäärana kuueaastase ja ülemmäärana viieteistaastase vangistuse.

2. Konkreetsel juhul on küsimus selles, kas noorema kui kaheksateistaastase isiku

vägistamise eest seaduses ettenähtud karistus – alammäär 6 aastat vangistust − on ilmselgelt

ülemäärane, arvestades toime pandud süüteo raskust ja isiku süü suurust.

3. Karistusmäärade kehtestamisel on Riigikogul avar otsustusruum. Karistusmäärad

põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just

seadusandlik võim. Riigikogu otsustab, kuidas kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada

kuritegelikku käitumist. Riigikogu avar otsustusruum ei välista karistusmäära põhiseaduspärasuse

kohtulikku kontrolli, kuid karistusmäära põhiseadusvastaseks tunnistamiseks peavad olema

kaalukad põhjused (RKPJKo 23.09.2015, nr 3-4-1-13-15, p 41).

4. KarS § 141 lõike 2 punkti 1 eesmärk on kaitsta isiku põhiõigust seksuaalsele

enesemääramisele, mis on hõlmatud isikupuutumatuse (põhiseaduse § 20) ja eraelu kaitsega

(põhiseaduse § 26). Selle sätte eesmärk on kaitsta ka isiku füüsilist ja vaimset tervist (põhiseaduse

§ 28). Noorema kui kaheksateistaastase ehk lapse puhul kaitstakse lisaks tema normaalset arengut

2

(põhiseaduse § 27 lg 4). Seega kaitstakse selle kuriteokoosseisuga lapse seksuaalset

enesemääramisõigust, füüsilist ja vaimset tervist ning normaalset arengut.

5. KarS § 141 lõikes 2 sätestatud karistuse alammäär on vaieldamatult kõrge ja riivab

intensiivselt põhiseaduse §-s 20 sätestatud põhiõigust vabadusele. Sellise karistuse mõistmiseks

peab toime pandud kuritegu olema raske.

6. Riigikohus tunnistas 23.09.2015 otsusega nr 3-4-1-13-15, et KarS § 141 lõikes 2 sätestatud

sanktsioon on põhiseadusega vastuolus ja kehtetu osas, milles see nägi noorema kui kümneaastase

lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest ette vähemalt kuus aastat

vangistust. Sellest otsusest tingituna sätestati 01.07.2019 jõustunud karistusseadustiku

muudatusega vägistamine ja muu tahtevastane sugulise iseloomuga tegu eraldi

kuriteokoosseisudes (KarS §-d 141 ja 1411). Mõlemal juhul on tegemist isiku seksuaalse vabaduse

ja keha puutumatuse jõhkra rikkumisega. Karistusseadustiku muudatusega sätestati veel, et KarS

§ 141 lõike 1 karistuse ülempiir on viie aasta asemel kuus aastat, mistõttu muutus vägistamine

esimese astme kuriteoks. Muudatuse eesmärk oli pärast vägistamise ja muu sugulise iseloomuga

tegude eraldi koosseisudena sätestamist kehtestada vägistamisele kui oma olemuselt raskemale

teole ka vastavalt rangem karistus. See näitab selgelt Riigikogu hukkamõistu vägistamisele.1

2019. aastal ei pidanud Riigikogu vajalikuks muuta KarS § 141 lõikes 2 sätestatud karistuse alam-

ega ülemmäära raskendavatel asjaoludel (sh noorema kui kaheksateistaastase) vägistamise

toimepanemise eest.

7. Ringkonnakohus on KarS § 141 lõikes 2 sätestatud sanktsiooni alammäära

põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides

(nt tapmine, KarS § 113 lg 1) sätestatud karistuste määradega. Erinevate karistusmäärade kui

Riigikogu väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest.

8. KarS § 141 lõike 2 punkti 1 sanktsiooni alammäär (arvestades kaitstavat õigushüve ja teo

võimalikke raskeid tagajärgi) on proportsioonis teiste sarnaste süüteokoosseisude

karistusmääradega. KarS § 1411 lõike 2 punkt 1 (tahtevastane sugulise iseloomuga tegu noorema

kui kaheksateistaastase isiku suhtes) näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. KarS § 1432

lõige 1 (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades noorema kui

kaheksateistaastase isikuga) sätestab kahe- kuni kaheksa-aastase vangistuse. Vägistamine on

liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) seksuaalset

enesemääramisõigust ning ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist. Põhiseadus ei keela Riigikogul

võrdsustada lastevastaste seksuaalkuritegude karistuse alammäära näiteks tapmise eest sätestatud

karistuse alammääraga, arvestades lapse seksuaalse enesemääramise, tervise kaitse ja normaalse

arengu tagamise vajadust ning silmas pidades ka uute kuritegude ärahoidmise ja õiguskorra

kaitsmise eesmärki. Ka Riigikohus ei ole sellist võrdsustamist välistanud (RKPJKo 23.09.2015

nr 3-4-1-13-15, p 50).

9. Sätestades KarS § 141 lõike 2 punktis 1, et noorema kui kaheksateistaastase isiku

vägistamise eest ette nähtud karistuse alammäär on kuus aastat vangistust, on Riigikogu teinud

karistuspoliitilise valiku ja käsitlenud lastevastaseid seksuaalsüütegusid eriti raskete kuritegudena.

Õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks on lastevastaste seksuaalkuritegude

eest kehtestatud ranged karistusmäärad põhjendatud. Õiguskantslerina, kes ühtlasi täidab

lasteombudsmani ülesandeid, pean sellist lähenemist igati õigustatuks.

1 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 658 SE teise lugemise

seletuskiri, lk 2.

3

10. KarS § 61 lõige 1 näeb kohtule ette võimaluse erandlike asjaolude esinemisel mõista

karistuse alla eriosa normis sätestatud sanktsiooni alammäära. Seadus ei kirjuta ette, mis laadi

peavad need erandlikud asjaolud olema. Erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii isikuga kui ka

süüteo asjaoludega (RKPSJKo 25.11.2003, nr 3-4-1-9-03, p 17 jj). Erandlike asjaolude olemasolu

või puudumine on kohtu tuvastada. Seega võimaldab seadus kohtul mõista igale konkreetsele

isikule konkreetse teo eest õiglase karistuse.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Kristel Lekko 693 8443

[email protected]