2
(põhiseaduse § 27 lg 4). Seega kaitstakse selle kuriteokoosseisuga lapse seksuaalset
enesemääramisõigust, füüsilist ja vaimset tervist ning normaalset arengut.
5. KarS § 141 lõikes 2 sätestatud karistuse alammäär on vaieldamatult kõrge ja riivab
intensiivselt põhiseaduse §-s 20 sätestatud põhiõigust vabadusele. Sellise karistuse mõistmiseks
peab toime pandud kuritegu olema raske.
6. Riigikohus tunnistas 23.09.2015 otsusega nr 3-4-1-13-15, et KarS § 141 lõikes 2 sätestatud
sanktsioon on põhiseadusega vastuolus ja kehtetu osas, milles see nägi noorema kui kümneaastase
lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest ette vähemalt kuus aastat
vangistust. Sellest otsusest tingituna sätestati 01.07.2019 jõustunud karistusseadustiku
muudatusega vägistamine ja muu tahtevastane sugulise iseloomuga tegu eraldi
kuriteokoosseisudes (KarS §-d 141 ja 1411). Mõlemal juhul on tegemist isiku seksuaalse vabaduse
ja keha puutumatuse jõhkra rikkumisega. Karistusseadustiku muudatusega sätestati veel, et KarS
§ 141 lõike 1 karistuse ülempiir on viie aasta asemel kuus aastat, mistõttu muutus vägistamine
esimese astme kuriteoks. Muudatuse eesmärk oli pärast vägistamise ja muu sugulise iseloomuga
tegude eraldi koosseisudena sätestamist kehtestada vägistamisele kui oma olemuselt raskemale
teole ka vastavalt rangem karistus. See näitab selgelt Riigikogu hukkamõistu vägistamisele.1
2019. aastal ei pidanud Riigikogu vajalikuks muuta KarS § 141 lõikes 2 sätestatud karistuse alam-
ega ülemmäära raskendavatel asjaoludel (sh noorema kui kaheksateistaastase) vägistamise
toimepanemise eest.
7. Ringkonnakohus on KarS § 141 lõikes 2 sätestatud sanktsiooni alammäära
põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides
(nt tapmine, KarS § 113 lg 1) sätestatud karistuste määradega. Erinevate karistusmäärade kui
Riigikogu väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest.
8. KarS § 141 lõike 2 punkti 1 sanktsiooni alammäär (arvestades kaitstavat õigushüve ja teo
võimalikke raskeid tagajärgi) on proportsioonis teiste sarnaste süüteokoosseisude
karistusmääradega. KarS § 1411 lõike 2 punkt 1 (tahtevastane sugulise iseloomuga tegu noorema
kui kaheksateistaastase isiku suhtes) näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. KarS § 1432
lõige 1 (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades noorema kui
kaheksateistaastase isikuga) sätestab kahe- kuni kaheksa-aastase vangistuse. Vägistamine on
liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) seksuaalset
enesemääramisõigust ning ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist. Põhiseadus ei keela Riigikogul
võrdsustada lastevastaste seksuaalkuritegude karistuse alammäära näiteks tapmise eest sätestatud
karistuse alammääraga, arvestades lapse seksuaalse enesemääramise, tervise kaitse ja normaalse
arengu tagamise vajadust ning silmas pidades ka uute kuritegude ärahoidmise ja õiguskorra
kaitsmise eesmärki. Ka Riigikohus ei ole sellist võrdsustamist välistanud (RKPJKo 23.09.2015
nr 3-4-1-13-15, p 50).
9. Sätestades KarS § 141 lõike 2 punktis 1, et noorema kui kaheksateistaastase isiku
vägistamise eest ette nähtud karistuse alammäär on kuus aastat vangistust, on Riigikogu teinud
karistuspoliitilise valiku ja käsitlenud lastevastaseid seksuaalsüütegusid eriti raskete kuritegudena.
Õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks on lastevastaste seksuaalkuritegude
eest kehtestatud ranged karistusmäärad põhjendatud. Õiguskantslerina, kes ühtlasi täidab
lasteombudsmani ülesandeid, pean sellist lähenemist igati õigustatuks.
1 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 658 SE teise lugemise
seletuskiri, lk 2.