| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-3/111-1 |
| Registreeritud | 20.02.2024 |
| Sünkroonitud | 26.03.2024 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-3 Rahvusvahelise koostöö korraldamise memod (teemade eel- ja taustainfo, kohtumiste kokkuvõtted) |
| Toimik | 6-3/2024 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest jaanuaris 2024. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Merili Kriisa
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-252/22: Societatea Civilă Profesională de Avocaţi Plopeanu & Ionescu
(eelotsus – õigus pöörduda kohtusse)
o C-33/22: Österreichische Datenschutzbehörde (eelotsus – isikuandmete
töötlemine)
o C-621/21: Intervyuirashtorgan na DAB pri MS (eelotsus – pagulasseisundi
saamise tingimused)
o C-128/21: Lietuvos notary rühmai jt (eelotsus – notar kui „ettevõtja“)
o C-451/22: RTL Nederland ja RTL Nieuws (eelotsus – lennuohutusteabe
konfidentsiaalsus)
o C-722/22: Sofiyski gradski sad (eelotsus – sõiduk kui „kuriteovahend“)
o C-390/22: Obshtina Pomorie (eelotsus – hüvitise maksmine avaliku
teenindamise kohustuse eest)
o C-334/22: Audi (eelotsus – õigus keelata kaubamärgi kasutamist)
o C-118/22: Direktor na Glavna direktsia „Natsionalna politsia“ pri MVR – Sofia (eelotsus – isikuandmete säilitamine)
o C-560/20: Landeshauptmann von Wien (eelotsus – perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-252/22: Societatea Civilă Profesională de Avocaţi Plopeanu
& Ionescu (eelotsus – õigus pöörduda kohtusse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 11. jaanuaril 2024
Rumeenias soovis advokaatide kutseühendus pöörduda kohtusse, et tühistada prügila ehitamiseks
antud haldusakte. Avalikule huvile tuginedes on Rumeenias kaebeõigus keskkonnaasjades ainult
keskkonnakaitsega tegelevatel valitsusvälistel organisatsioonidel. Eelotsustustaotluse esitanud
Rumeenia kohus palus hinnata, kas Arhusi konventsiooniga on kooskõlas sellised riigisisesed normid,
mille kohaselt on sellistel kutseühendustel, nagu advokaatide kutseühendus, õigus keskkonnaasjades
pöörduda kohtusse tõendades põhjendatud erahuvi. Samuti palus kohus suunist seoses kaotaja poolelt
kohtukulude väljamõistmisega keskkonnavaidlusi puudutavates kohtuasjades.
Euroopa Kohus märkis, et Arhusi konventsioon annab kaebeõiguse keskkonnaasjades laiema üldsuse
esindajatele (artikkel 9 lõige 3) ja samuti asjast huvitatud üldsuse esindajatele (artikli 9 lõige 2).
Euroopa Kohus on juba sedastanud, et liikmesriikidel on üldsuse esindajate puhul ulatuslik
kaalutlusõigus, et määrata kindlaks kaebeõigust omavate isikute ring. Lisaks ei ole liikmesriigid
kohustatud looma populaarkaebuse (actio popularis) süsteemi, mille tulemusel saaks igaüks
vaidlustada mis tahes keskkonnaga seotud tegevust või tegevusetust. Siiski ei saa liikmesriigi
kaalutlusõigus minna nii kaugele, et jätta teatud „üldsuse esindajate“ kategooriad ilma igasugusest
kaebeõigusest. Kohus märkis, et Rumeenias kehtestatud tingimus, et teised kaebajad peale
keskkonnakaitseühingute peavad tõendama „õiguslikku erahuvi“, ei jäta laiema üldsuse
esindajaid ilma igasugusest kaebeõigusest ning seega ei ole põhjendamatult piiratud nende
isikute kohtukaebeõigust.
Seoses mõistlike kohtukulude küsimusega leidis Euroopa Kohus, et Arhusi konventsoonist ja EL
põhiõiguste hartast tulenevalt tuleb tagada, et keskkonnaküsimustes ei osutuks kohtusse pöördumine
takistavalt kalliks. Seda isegi siis, kui põhikohtuasja kaebaja kaebus jäetakse vastuvõetamatuse tõttu
läbi vaatamata kaebeõiguse või põhjendatud huvi puudumise tõttu. Sellest tulenevalt peab kohus
kohtukulude väljamõistmisel kaotaja poolelt võtma arvesse nii kaebaja huvi kui ka üldist huvi
keskkonna kaitsmise vastu.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
———————————————————————————————— C-33/22: Österreichische Datenschutzbehörde (eelotsus –
isikuandmete töötlemine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 16. jaanuaril 2024
Austria parlamendi alamkoda moodustas uurimiskomisjoni, mis pidi välja selgitama, kas riigi
sisejulgeoleku ja terrorismivastase võitluse föderaalametile (BVT) avaldati poliitilist mõju.
Uurimiskomisjon kuulas oma töö käigus üle tunnistajana WK ning avaldas ilma tema nõusolekuta
tema isikuandmed (täispika nime) parlamendi infosüsteemis. Riigi andmekaitseameti ja WK
vahelises vaidluses soovis eelotsustustaotluse esitanud kohus teada, kas sellise parlamendi
uurimiskomisjoni töö jääb olenemata oma uurimise esemest välja isikuandmete kaitse määruse
(määrus nr 2016/679) kohaldamisalast seetõttu, et see on moodustatud liikmesriigi parlamendi poolt
täidesaatva võimu kontrollimise pädevuse teostamiseks. Teiseks, kas sellise uurimiskomisjoni tööd
võib pidada riigi julgeolekut tagavaks tegevuseks, mis välistab liidu õiguse kohaldamise.
Kolmandaks sooviti teada, kas täidesaatva võimu esindajal (andmekaitseamet) on õigus teostada
kontrolli seadusandliku võimu üle (parlamendi uurimiskomisjon).
Euroopa Kohus meenutas, et erandina ei kohaldata isikuandmete kaitse üldmäärust, kui isikuandmeid
töödeldakse muu, kui liidu õiguse kohaldamisalasse jääva tegevuse käigus. Siiski ei viita see erand
teatud liiki isikutele ning ei tähenda, et juhul kui vastutav töötleja on avaliku sektori asutus, siis
kuuluksid kõik selle ülesanded ja funktsioonid otseselt ja eranditult avaliku võimu eesõiguste hulka
ja ei kuuluks seega liidu õiguse kohaldamisalasse. Järelikult ka uurimiskomisjon, mille on
moodustanud liikmesriigi parlament täidesaatva võimu kontrollimise pädevuse teostamiseks,
võib olla kohustatud järgima isikuandmete kaitse üldmäärust.
Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalast on väljas ainult selline riigiasutuse tegevus, mille
eesmärgiks on riigi julgeoleku tagamine. Kohus märkis, et uurimiskomisjoni ülesanne oli BVT
tegevuse poliitiline kontroll, kuna esines kahtlus, et seda asutust on poliitiliselt mõjutatud, ilma
et see kontroll oleks iseenesest tegevus, mille eesmärk on riigi julgeoleku säilitamine või samasse
kategooriasse liigitatav tegevus. Kohus möönis ka, et niisugusel parlamendi uurimiskomisjonil võib
olla oma töö tõttu võimalus tutvuda teabega, eelkõige isikuandmetega, millel peab riigi julgeolekuga
seotud põhjustel olema eriline kaitse. See võib näiteks seisneda selles, et piiratakse andmesubjektidele
andmete kogumise kohta esitatavat teavet või samade isikute võimalust tutvuda nende andmetega.
Siiski ei nähtunud kohtuasja toimikust, et WK andmete avaldamine ilma tema nõusolekuta
oleks olnud vajalik riigi julgeoleku tagamiseks.
Vastates kolmandale küsimusele märkis kohus, et isegi kui riigisisesed sätted välistavad
andmekaitseameti õiguse teostada kontrolli seadusandliku võimu üle, tuleb silmas pidada, et selline
pädevus tuleneb isikundmete kaitse määruse vahetult kohaldatavatest normidest. Määrusest
tulenevalt on seoses isikuandmete töötlemise väidetava rikkumisega igal andmesubjektil õigus
pöörduda kaebusega järelevalveasutuse poole. Kui liikmesriik on määranud määruse kohase
järelevalveasutuse, siis peab sellel olema pädevus teostada järelevalvet üldmääruse kohaldamisalasse
kuuluvate isikuandmete töötlemise üle ning sellist pädevust ei saa välistada riigisiseste normidega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
———————————————————————————————— C-621/21: Intervyuirashtorgan na DAB pri MS (eelotsus –
pagulasseisundi saamise tingimused) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 16. jaanuaril 2024
Türgi kodanik WS esitas taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks, sest et naastes kodumaale
ähvardas teda perevägivald ja surmaähvardused pereliikmete poolt. Bulgaaria kohus ei olnud
veendunud, kas sellistel asjaoludel on WSil võimalik saada rahvusvahelist kaitset. Seetõttu sooviski
eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2011/95 (mis käsitleb rahvusvahelise kaitse
saamise tingimusi) tuleb tõlgendada nii, et olenevalt päritoluriigis valitsevatest tingimustest võib selle
riigi naisi kogumis pidada „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks, mis võib anda aluse
pagulasena tunnustamiseks, või peab asjaomastel naistel olema täiendav ühine tunnus, et kuuluda
sellesse rühma.
Euroopa Kohus märkis, et lähtudes direktiivi 2011/95 artikli 10 lõikest 1 võib isikut pidada
pagulaseks, kui tema puhul on tõendatud tagakiusamine seoses rassi, rahvuse, usu, poliitiliste vaadete
või kuulumisega teatud sotsiaalsesse rühma. Euroopa Kohus märkis, et direktiivi tuleb tõlgendada
võttes arvesse ka liidule siduvaid rahvusvahelisi kohustusi, sh Istanbuli konventsiooni. Viimasest
tuleneb, et naistevastast soolist vägivalda tuleb käsitleda tagakiusamise vormina. Lisaks on tegemist
ka sünnipärase tunnusega, mis tähendab, et kui naised kannatavad päritoluriigis oma soo tõttu
füüsilise või vaimse vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla ja perevägivalla all, võib neid
pidada direktiivi mõistes pagulaseks. Lisaks võib „teatud sotsiaalsesse rühma“ kuulumisel arvesse
võtta ka täiendavaid ühiseid tunnused, milleks võib olenevalt päritoluriigis kehtivate sotsiaalsete või
moraalsete normide või õigusnormide tõttu olla eriline perekondlik olukord, veendumus või tunnus
– näiteks asjaolu, et naised on kõrvale hoidnud sundabielust või abielunaised, kes on kodust lahkunud.
Kui liikmesriigi kohus siiski leiab, et pagulasseisundi kriteeriumid ei ole täidetud, võib direktiivi
kohaselt taotleda täiendavat kaitset. Sellisel juhul peab kaitse taotleja tõendama tagakiusamist või
võimaliku suure kahju tekkimist oma kodumaal. Suure kahju all peetakse silmas ohtu isiku elule
või tervisele. Kaitse taotleja peab tõendama, et naastes oma kodumaale ei ole tal võimalik saada
kaitset riigi poolt või see kaitse ei ole piisavalt tõhus. Tagakiusamine või suure kahju tekitamine võib
olla seotud riigis kehtivate õiguslike normide või sotsiaalsete ja kultuuriliste tavadega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-128/21: Lietuvos notary rühmai jt (eelotsus – notar kui
„ettevõtja“ ) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. jaanuaril 2024
Leedu notarite koja juhatus võttis vastu otsused, millega sisuliselt kehtestati meetod kuidas arvutada
tasusid notarite teatud teenuste eest. Leedu konkurentsinõukogu leidis, et tegemist oli konkurentsi
piirava kokkuleppega, kuna enne nende otsuste tegemist oli notaritel teatud kaalutlusruum tasude
määramiseks. Vaidlust lahendav kohus soovis teada, kas oma kutsetegevuse raames tegutsevaid
notareid saab pidada ettevõtjateks või teostavad nad avalikku võimu. Seega seonduvalt, kas neid
soovitusi, millega ühtlustati notarite poolt koostatud tasude arvutamise alused, saab pidada ettevõtjate
ühenduse otsusteks ELTL artikli 101 lõike 1 mõistes ning kas sellise arvutuse aluste kehtestamine
võib olla käsitletav konkurentsipiiranguna ELTL artikli 101 mõttes. Viimaseks sooviti teada saada,
kas liidu õigusega on kooskõlas riigi konkurentsiasutuse määratud trahv notarite ühendusele ja
ühenduse juhatuse moodustavatele füüsilisest isikust notaritele.
Esmalt meenutas Euroopa Kohus, et konkurentsiõiguse kontekstis ELTL artiklis 101 kasutatud
mõiste „ettevõtja“ hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse
õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuna notarid
tegutsevad vaba elukutse esindajana, mis põhitegevusena hõlmab tasu eest mitme eraldi teenuse
osutamist, siis tegelevad nad põhimõtteliselt majandustegevusega. Isegi kui notaritel on osade oma
tegevuste teostamiseks avaliku võimu teostamise volitused, siis saab majanduslikku laadi tegevusi
nendest tegevustest lahutada. Seega põhikohtuasjas selline notariaalne tegevus, mis seisneb
hüpoteegiga tagatud tehingute heakskiitmises, täitmisele pööratavate tingimuste lisamises,
notariaaltoimingute tegemises, tehingute ettevalmistamises, konsultatsioonides, tehniliste
teenuste osutamises ja vahetuslepingute tõestamises, ei näi olevat avaliku võimu teostamisega
seotud ning notareid saab selliste tehingute raames pidada „ettevõtjateks“.
Samuti järeldas kohus, et ka notarite koda ei tegutse vaid avalikku huvi järgides, saab seda pidada
ettevõtjate ühenduseks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, mitte aga avaliku võimu kandjaks. Kohus
järelda ka, et notarite koja hinnakujunduse soovitusi tuleb pidada seega ettevõtjate ühenduse
otsuseks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.
Konkurentsipiiranguga seonduvat hinnates märkis kohus, et oma eesmärgist tulenevalt on
hinnakujunduse soovitused käsitletavad konkurentsipiirangutena ELTL artikli 101 lõike 1
tähenduses. Praegusel juhul ei ole see piirang ka õigustatav lähtuvalt üldise huvi eesmärgist, kuna
tegemist on kokkuleppega, mis on juba oma eesmärgi tõttu konkurentsi piirav. Vastustajad ei ole
tuginenud ka ELTL artikli 101 lõikes 3 ettenähtud eranditele.
Kohus märkis, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest hoiatava ja proportsionaalse trahvi
määramine on põhjendatud. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ELTL artikli 101 rikkumise puhul
on liikmesriigi konkurentsiasutusel õigus määrata trahv rikkumise toimepanijale. Trahvi
määramisel on nii karistav mõju rikkumise toimepanijale kui ka hoiatav mõju teistele ettevõtjatele.
Kuna konkurentsipiirangutena on artikli mõttes käsitletavad ettevõtjate ühenduste otsused, siis saab
rikkumise toimepanijaks pidada ettevõtjate ühendust, milleks antud kohtuasjas oli notarite koda.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Notarite juhatuse liikmetele, kui füüsilistele isikutele on võimalik määrata trahv ainult juhul, kui nad
osutuvad rikkumise kaastoimepanijateks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-451/22: RTL Nederland ja RTL Nieuws (eelotsus –
lennuohutusteabe konfidentsiaalsus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. jaanuaril 2024
RTL gruppi kuuluvad meediaettevõtted taotlesid Madalmaade pädevalt asutuselt teavet
Amsterdamist Kuala Lumpurisse suundunud ja Ida-Ukraina Donetski piirkonna kohal allatulistatud
õhusõiduki MH17 kohta. Madalamaade pädev asutus jättis taotluse rahuldamata, põhjendades otsust
sellega, et määrusest nr 376/2014 (mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamist
ning juhtumite analüüsi ja järelmeid) tuleneb sellise teabe avalikustamise keelu erikord.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas määruse nr 376/2014 järgi kehtib sellise teabe
suhtes konfidentsiaalsuskord, mille tõttu ei ole üldsusel ega ka meediaettevõttel õigust sellega
tutvuda.
Euroopa Kohus leidis, et määruse nr 376/2014 artikli 15 lõikes 1 ette nähtud
konfidentsiaalsuskohustus laieneb kogu teabele lennuohutust mõjutavate juhtumite kohta.
Selle teabe hulka kuulub nii teave, mille liikmesriikide pädevad asutused koguvad pärast seda, kui on
teatatud lennuohutust mõjutavast juhtumist, kui ka riiklikes andmebaasides ja Euroopa keskses
andmekogus talletatud muu teave, eelkõige teave, mis sisaldub pädevate asutuste koostatud
ettekannetes, aruannetes ja muudes dokumentides või materjalides. Üldsuse õigus tutvuda
dokumentidega ei ole selle teabe suhtes kohaldatav. Sellist teavet ei tohi teha kättesaadavaks ega
kasutada mingil muul kui ohutusalase uurimise eesmärgil või teatud juhtudel lennuohutuse
suurendamise eesmärgil.
Euroopa Kohus lisas, et kuna määruse nr 376/2014 artikkel 15 ei takista üldsusel ja meediaettevõtetel
teabe otsimist muudest allikatest või muul viisil, siis ei piira see ebaproportsionaalselt harta artikliga
11 tagatud sõna- ja teabevabadust. Seejuures jätab määruses nr 376/2014 ette nähtud
konfidentsiaalsuskohustus liikmesriigi pädevatele asutustele võimaluse teatud konkreetsetes
olukordades ja rangeid tingimusi järgides otsustada omal algatusel osa sellest teabest avalikustada.
Eelnevast tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et teabe suhtes, mis on liikmesriigi
pädevate asutuste valduses seoses lennuohutust mõjutava juhtumiga, kehtib
konfidentsiaalsuskord, mille tõttu ei ole üldsusel ega ka meediaettevõttel õigust sellega mingil
kujul tutvuda.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
———————————————————————————————— C-722/22: Sofiyski gradski sad (eelotsus – sõiduk kui
„kuriteovahend“) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 25. jaanuaril 2024
Kuritegeliku rühmituse liikmed vedasid veokiga Kreekast Bulgaariasse maksumärkideta sigarette.
Politsei konfiskeeris kaubasaadetise ja rühmituse liikmeid karistati vangistusega. Raamotsus
2005/212 (kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimine) kohustab
liikmesriike konfiskeerima kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu. Bulgaaria kõrgeim
kassatsioonikohus aga oli ühes varasemas otsuses jõudnud järeldusele, et sõiduk, millest leitakse
maksumärkideta aktsiisikaupa, ei kujuta endast selle kuriteo toimepanemise vahendit. Seetõttu soovis
Sofia linnakohus nüüd Euroopa Kohtult teada, kas sõiduk, mida kasutatakse seadusvastaselt
maksumärgistamata aktsiisikauba vedamiseks, kujutab endast kuriteovahendit raamotsuse 2005/212
tähenduses.
Euroopa Kohus selgitas, et kui eset kasutatakse või kavatsetakse kasutada raamotsuse 2005/212
kohaldamisalasse kuuluva kuriteo toimepanemiseks, on tegemist kuriteovahendiga. Teisisõnu, kui
sõidukit kasutatakse „mis tahes viisil“ sellise kuriteo toimepanemiseks, kujutab see sõiduk endast
kuriteovahendit raamotsuse 2005/212 tähenduses. Seejuures ei ole vaja eristada, kas sõidukit
kasutati transpordivahendina või kauba valdamiseks või hoiustamiseks. Sõiduki konfiskeerimine ei
tohi siiski kahjustada sellise heauskse kolmanda isiku õigust omandile, kes ei teadnud ega saanud
teada, et tema sõidukit kasutati kuriteo toimepanemiseks. Euroopa Kohus lisas, et kooskõlalise
tõlgendamise kohustus paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse jätta omal algatusel kohaldamata
kõik kõrgema astme kohtu tõlgendused, mida nad riigisisese õiguse kohaselt peavad järgima,
kui selline tõlgendus ei ole liidu õigusega kooskõlas.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-390/22: Obshtina Pomorie (eelotsus – hüvitise maksmine avaliku teenindamise kohustuse eest)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 25. jaanuaril 2024
Pomorie vald Bulgaarias sõlmis veoettevõtjaga lepingu, mille kohaselt tehti ettevõtjale ülesandeks
avalike reisijateveoteenuste osutamine kindlaksmääratud bussiliinidel. Lepingus oli sätestatud, et
leping kestab seni, kuni vald lõpetab riigihangete seaduses ette nähtud hankemenetluse. Lepingu
kohaselt pidi vald maksma ettevõtjale hüvitist teatavatesse kategooriatesse kuuluvate reisijate tasuta
ja vähendatud hinnaga vedude eest. Lepingu lõppemise järel maksis vald veoettevõtjale summa, mis
oli riigieelarves sellele vallale transpordi toetusena ette nähtud. Veoettevõtja pöördus kohtusse ja
nõudis vallalt ligikaudu neli korda suurema summa tasumist.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Vald selgitas, et ta ei maksnud veoettevõtjatele suuremat hüvitist, sest tema eelarvesse ei makstud
riigieelarvest rohkem toetust. Lisaks väitis vald, et kuna veoettevõtjaga sõlmitud leping ei vastanud
määruse nr 1370/2007 (avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel) artikli 4 lõikes 1
(avaliku teenindamise lepingute ja üldeeskirjade kohustuslik sisu) sätestatud nõuetele, siis ei olnud
alust hüvitise maksmiseks. Bulgaaria kohus soovis eelotsusetaotlusega esiteks teada, kas määruse
nr 1370/2007 kohaselt võib pädev asutus maksta avaliku teenuse osutajale avaliku teenindamise
lepingu täitmise raames hüvitist üksnes siis, kui sellele hüvitisele vastavad rahalised vahendid on
liikmesriigi riigieelarves ette nähtud ja need on pädevale asutusele üle kantud. Teiseks soovis
Bulgaaria kohus teada, kas määrus nr 1370/2007 võimaldab pädeval asutusel maksta avaliku
teenindamise lepingu raames hüvitist, kui hüvitise arvutamise tingimused ei ole kehtestatud selles
lepingus, vaid need on kindlaks määratud üldeeskirjades.
Esimese küsimuse osas selgitas Euroopa Kohus, et kui hüvitise suurus sõltub liikmesriigi eelarves
kindlaks määratud vahenditest ja nende vahendite hilisemast maksmisest pädevale kohalikule
omavalitsusele, siis ei tea veoettevõtja, kui suurt hüvitist tal on avaliku teenindamise kohustuste
täitmise eest õigus saada. See võib kahjustada määruse nr 1370/2007 eesmärki, milleks on avaliku
reisijateveoteenuse osutamine tulemuslikult ja ühtlasi rahaliselt tulutoovalt, saavutamaks selle
teenuse kõrge kvaliteet. Seetõttu on määrusega nr 1370/2007 vastuolus liikmesriigi
hüvitussüsteem, mille kohaselt võib pädev asutus sellisel juhul maksta hüvitist üksnes siis, kui
sellele hüvitisele vastavad rahalised vahendid on riigieelarves ette nähtud ja need on pädevale
asutusele üle kantud.
Teise küsimuse osas selgitas Euroopa Kohus, et määruse nr 1370/2007 kohaselt peavad hüvitise
arvutamise tingimused olema kindlaks määratud kas avaliku teenindamise lepingus või
üldeeskirjades. Kui sellised tingimused on üldeeskirjas objektiivsel ja läbipaistval viisil kehtestatud
ning need vastavad pakkumismenetluse puudumise korral ka määruse nr 1370/2007 lisas sätestatud
üksikasjalikele eeskirjadele, siis on veoettevõtjal võimalik vajaliku täpsusega kindlaks määrata talle
avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise eest makstava hüvitise suurus. Seetõttu jõudis kohus
järeldusele, et määrus nr 1370/2007 lubab pädeval asutusel maksta avaliku teenindamise lepingu
raames hüvitist ka siis, kui hüvitise arvutamise tingimused ei ole kehtestatud lepingus, vaid
need on eelnevalt kindlaks määratud üldeeskirjades.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-334/22: Audi (eelotsus – õigus keelata kaubamärgi
kasutamist) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 25. jaanuaril 2024
Füüsiline isik GQ müüs autode radiaatorivõresid, mis olid kohandatud ja kavandatud vanematele
Audi mudelitele. Nendel radiaatorivõredel oli Audi kaubamärgi embleemi paigaldamiseks mõeldud
detail, mis kujutas Audi kaubamärki. Eelotsusetaotluse esitanud Poola kohus soovis sisuliselt teada,
kas sellise autovaruosa müümine, mille üks detail on kujult identne või sarnane autotootjale kuuluva
kaubamärgiga, kujutab endast „tähise kasutamist äritegevuse käigus“ määruse 2017/1001 (Euroopa
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Liidu kaubamärk) tähenduses. Samuti küsis kohus, kas määrus 2017/1001 lubab kaubamärgi
omanikul keelata kolmandal isikul kasutada selle kaubamärgiga identset või sarnast tähist
autovaruosadel, kui tähis seisneb radiaatorivõredetaili kujus.
Euroopa Kohus leidis, et isik, kes autotootja loata pakub müügiks varuosi, mille üks detail on kujult
identne või sarnane autotootjale kuuluva kaubamärgiga, kasutab tähist äritegevuse käigus viisil,
mis võib kahjustada kõnealuse kaubamärgi üht või mitut ülesannet. Liikmesriigi kohus peab
siiski esiteks kindlaks tegema, kas GQ kasutatav tähis on identne või sarnane kaubamärgiga Audi.
Teiseks peab liikmesriigi kohus hindama, kas GQ müüdav radiaatorivõre on identne või sarnane ühe
või mitme kaubaga, mille suhtes Audi kaubamärk on registreeritud. Kui liikmesriigi kohus
seejuures leiab, et Audi kaubamärk on Poolas mainekas ja üldtuntud, siis tuleb seda
kaubamärki kaitsta, ilma et oleks oluline, kas radiaatorivõred on identsed või sarnased kaubaga,
mille suhtes Audi kaubamärk on registreeritud.
Euroopa Kohus selgitas veel, et olukorda, kus kolmas isik paigutab registreeritud kaubamärgiga
identse või sarnase tähise enda turustatavatele varuosadele, mis on mõeldud kaubamärgiomaniku
tootesse paigaldamiseks, tuleb eristada olukorrast, kus selline kolmas isik ei lisa tähist varuosadele,
kuid osutab kaubamärgile näitamaks, et kõnealused varuosad on ette nähtud kaubamärgiomaniku
tootesse integreerimiseks. Esimesena kirjeldatud olukorras saab kaubamärgi omanik ettevõtja
tegevuse keelata, teisena kirjeldatud olukorras aga mitte. Kuna põhikohtuasjas on autovaruosal detail,
mille eesmärk on kaubamärgiomaniku toote võimalikult täpne kopeerimine, siis on kaubamärgi
omanikust autotootjal õigus keelata kolmandal isikul selle kaubamärgi tähise kasutamise auto
varuosadel.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-118/22: Direktor na Glavna direktsia „Natsionalna politsia“ pri MVR – Sofia (eelotsus – isikuandmete
säilitamine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 30. jaanuaril 2024
NG kohta tehti politseiregistrisse kanne uurimismenetluses, mis käsitles valetunnistuse andmist. Selle
uurimismenetluse tulemusena tunnistati NG süüdi ja talle mõisteti üheaastane vangistus, millest ta
katseajaga tingimisi vabastati. Pärast karistuse kandmist NG karistus kustus. NG esitas seejärel
taotluse kustutada teda puudutav kanne politseiregistrist. Pädev asutus jättis selle taotluse
rahuldamata, sest Bulgaaria seadus ei näinud ette kande kustutamist karistuse kustumise korral.
Bulgaaria kohus soovis teada, kas direktiiviga 2016/680 (füüsiliste isikute kaitse seoses isikuandmete
töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või
kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil) on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis
annavad pädevatele asutustele peaaegu piiramatu õiguse töödelda tahtlikus kuriteos süüdi mõistetud
isikute andmeid ja võtavad andmesubjektilt õiguse nõuda enda isikuandmete töötlemise piiramist või
kustutamist karistuse kustumise korral.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiiv 2016/680 paneb liikmesriikidele kohustuse näha ette
asjakohased tähtajad isikuandmete kustutamiseks või selliste andmete säilitamise vajaduse
korrapäraseks läbivaatamiseks. Euroopa Kohus selgitas, et süüdi mõistetud isikute andmete
säilitamine politseiregistris võib osutuda vajalikuks isegi pärast seda, kui süüdimõistmine on
karistusregistrist kustutatud. Seega võib selline säilitamine aidata kaasa üldist huvi pakkuvale
eesmärgile. Siiski ei esine kõigi süüdi mõistetud isikute puhul ühesugune oht, et nad on seotud muude
süütegudega, mis õigustaks nende kohta käivate andmete, sealhulgas biomeetriliste ja geneetiliste
andmete säilitamise ühetaolist kestust. Selline säilitamine ei ole Euroopa Kohtu hinnangul kooskõlas
võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega.
Euroopa Kohus lisas, et biomeetriliste ja geneetiliste andmete säilitamise tähtaega saab pidada
asjakohaseks ainult siis, kui konkreetsed asjaolud muudavad niisuguse säilitamiskestuse vajalikuks.
Sellest tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2016/680 ei ole kooskõlas
liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette isikute andmete, sealhulgas biomeetriliste ja
geneetiliste andmete säilitamise ka karistuse kustumise korral, ilma et vastutaval töötlejal oleks
kohustust andmete säilitamise vajadust korrapäraselt läbi vaadata ega tunnustataks
andmesubjekti õigust nende andmete kustutamisele, kui nende säilitamine ei ole enam vajalik.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-560/20: Landeshauptmann von Wien (eelotsus – perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 30. jaanuaril 2024
RI saabus saatjata alaealisena Austriasse ning esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse. Talle anti
Austrias pagulasseisund. RI vanemad ning tema täisealine õde esitasid kolm kuud ja üks päev pärast
selle otsuse teatavakstegemist taotlused, et saada luba Austriasse siseneda ja elada seal koos RIga
perekonna taasühinemise eesmärgil. Nende taotluste esitamise ajal oli RI veel alaealine. Need
taotlused jäeti siiski rahuldamata, põhjendades seda asjaoluga, et perekonna taasühinemise menetluse
ajal oli RI saanud täisealiseks. Samuti toodi puudusena esile, et taotlused ei olnud esitatud kolme kuu
jooksul alates RI pagulasseisundi tunnustamisest.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis esiteks teada, kas direktiiv 2003/86 (perekonna
taasühinemise õiguse kohta) kohustab saatjata alaealise pagulase vanemaid esitama temaga
taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotluse kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise
pagulaseks tunnistamist, kui see pagulane saab täisealiseks perekonna taasühinemise menetluse ajal.
Teiseks soovis Austria kohus teada, kas direktiiv 2003/86 nõuab elamisloa andmist saatjata alaealise
pagulase täisealisele õele, kes on kolmanda riigi kodanik ja sõltub raske haiguse tõttu täielikult ja
püsivalt oma vanemate abist. Kolmandaks soovis Austria kohus selgitust, kas saatjata alaealise
pagulase taasühinemiseks oma vanematega peab saatjata alaealisel pagulasel või tema vanematel
olema majutus, haiguskindlustus ning stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiivis 2003/86 kehtestatakse pagulastele perekonna
taasühinemise õiguse kasutamiseks soodsamad tingimused, sest nad olid sunnitud oma riigist
põgenema. Kui pagulane on saanud täisealiseks juba varjupaigamenetluse ajal ja seega enne
perekonna taasühinemise taotluse esitamist, siis tuleb perekonna taasühinemise taotlus üldjuhul
esitada kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise pagulaseks tunnistamist. Põhikohtuasjas ei
olnud pagulase vanemad siiski kohustatud esitama taotlust kolme kuu jooksul, sest pagulane
oli nende taotluste esitamise ajal veel alaealine.
Seejärel selgitas Euroopa Kohus, et põhikohtuasja asjaolude kohaselt ei ole RI vanematel võimalik
asuda Austriasse poja juurde elama ilma tütart kaasa võtmata. Põhikohtuasja erandlikke asjaolusid
arvestades peab seetõttu tunnustama ka RI õe õigust Austriasse siseneda ja seal elada. Kuna
direktiivi eesmärk on tagada alaealistele pagulastele nende erilise haavatavuse tõttu suurem kaitse,
siis ei või liikmesriik perekonna taasühinemise menetluses nõuda, et saatjata alaealisel
pagulasel või tema vanematel oleks majutus, haiguskindlustus ning stabiilne, korrapärane ja
piisav sissetulek.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-252/22: Societatea Civilă Profesională de Avocaţi Plopeanu & Ionescu
(eelotsus – õigus pöörduda kohtusse)
o C-33/22: Österreichische Datenschutzbehörde (eelotsus – isikuandmete
töötlemine)
o C-621/21: Intervyuirashtorgan na DAB pri MS (eelotsus – pagulasseisundi
saamise tingimused)
o C-128/21: Lietuvos notary rühmai jt (eelotsus – notar kui „ettevõtja“)
o C-451/22: RTL Nederland ja RTL Nieuws (eelotsus – lennuohutusteabe
konfidentsiaalsus)
o C-722/22: Sofiyski gradski sad (eelotsus – sõiduk kui „kuriteovahend“)
o C-390/22: Obshtina Pomorie (eelotsus – hüvitise maksmine avaliku
teenindamise kohustuse eest)
o C-334/22: Audi (eelotsus – õigus keelata kaubamärgi kasutamist)
o C-118/22: Direktor na Glavna direktsia „Natsionalna politsia“ pri MVR – Sofia (eelotsus – isikuandmete säilitamine)
o C-560/20: Landeshauptmann von Wien (eelotsus – perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-252/22: Societatea Civilă Profesională de Avocaţi Plopeanu
& Ionescu (eelotsus – õigus pöörduda kohtusse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 11. jaanuaril 2024
Rumeenias soovis advokaatide kutseühendus pöörduda kohtusse, et tühistada prügila ehitamiseks
antud haldusakte. Avalikule huvile tuginedes on Rumeenias kaebeõigus keskkonnaasjades ainult
keskkonnakaitsega tegelevatel valitsusvälistel organisatsioonidel. Eelotsustustaotluse esitanud
Rumeenia kohus palus hinnata, kas Arhusi konventsiooniga on kooskõlas sellised riigisisesed normid,
mille kohaselt on sellistel kutseühendustel, nagu advokaatide kutseühendus, õigus keskkonnaasjades
pöörduda kohtusse tõendades põhjendatud erahuvi. Samuti palus kohus suunist seoses kaotaja poolelt
kohtukulude väljamõistmisega keskkonnavaidlusi puudutavates kohtuasjades.
Euroopa Kohus märkis, et Arhusi konventsioon annab kaebeõiguse keskkonnaasjades laiema üldsuse
esindajatele (artikkel 9 lõige 3) ja samuti asjast huvitatud üldsuse esindajatele (artikli 9 lõige 2).
Euroopa Kohus on juba sedastanud, et liikmesriikidel on üldsuse esindajate puhul ulatuslik
kaalutlusõigus, et määrata kindlaks kaebeõigust omavate isikute ring. Lisaks ei ole liikmesriigid
kohustatud looma populaarkaebuse (actio popularis) süsteemi, mille tulemusel saaks igaüks
vaidlustada mis tahes keskkonnaga seotud tegevust või tegevusetust. Siiski ei saa liikmesriigi
kaalutlusõigus minna nii kaugele, et jätta teatud „üldsuse esindajate“ kategooriad ilma igasugusest
kaebeõigusest. Kohus märkis, et Rumeenias kehtestatud tingimus, et teised kaebajad peale
keskkonnakaitseühingute peavad tõendama „õiguslikku erahuvi“, ei jäta laiema üldsuse
esindajaid ilma igasugusest kaebeõigusest ning seega ei ole põhjendamatult piiratud nende
isikute kohtukaebeõigust.
Seoses mõistlike kohtukulude küsimusega leidis Euroopa Kohus, et Arhusi konventsoonist ja EL
põhiõiguste hartast tulenevalt tuleb tagada, et keskkonnaküsimustes ei osutuks kohtusse pöördumine
takistavalt kalliks. Seda isegi siis, kui põhikohtuasja kaebaja kaebus jäetakse vastuvõetamatuse tõttu
läbi vaatamata kaebeõiguse või põhjendatud huvi puudumise tõttu. Sellest tulenevalt peab kohus
kohtukulude väljamõistmisel kaotaja poolelt võtma arvesse nii kaebaja huvi kui ka üldist huvi
keskkonna kaitsmise vastu.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
———————————————————————————————— C-33/22: Österreichische Datenschutzbehörde (eelotsus –
isikuandmete töötlemine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 16. jaanuaril 2024
Austria parlamendi alamkoda moodustas uurimiskomisjoni, mis pidi välja selgitama, kas riigi
sisejulgeoleku ja terrorismivastase võitluse föderaalametile (BVT) avaldati poliitilist mõju.
Uurimiskomisjon kuulas oma töö käigus üle tunnistajana WK ning avaldas ilma tema nõusolekuta
tema isikuandmed (täispika nime) parlamendi infosüsteemis. Riigi andmekaitseameti ja WK
vahelises vaidluses soovis eelotsustustaotluse esitanud kohus teada, kas sellise parlamendi
uurimiskomisjoni töö jääb olenemata oma uurimise esemest välja isikuandmete kaitse määruse
(määrus nr 2016/679) kohaldamisalast seetõttu, et see on moodustatud liikmesriigi parlamendi poolt
täidesaatva võimu kontrollimise pädevuse teostamiseks. Teiseks, kas sellise uurimiskomisjoni tööd
võib pidada riigi julgeolekut tagavaks tegevuseks, mis välistab liidu õiguse kohaldamise.
Kolmandaks sooviti teada, kas täidesaatva võimu esindajal (andmekaitseamet) on õigus teostada
kontrolli seadusandliku võimu üle (parlamendi uurimiskomisjon).
Euroopa Kohus meenutas, et erandina ei kohaldata isikuandmete kaitse üldmäärust, kui isikuandmeid
töödeldakse muu, kui liidu õiguse kohaldamisalasse jääva tegevuse käigus. Siiski ei viita see erand
teatud liiki isikutele ning ei tähenda, et juhul kui vastutav töötleja on avaliku sektori asutus, siis
kuuluksid kõik selle ülesanded ja funktsioonid otseselt ja eranditult avaliku võimu eesõiguste hulka
ja ei kuuluks seega liidu õiguse kohaldamisalasse. Järelikult ka uurimiskomisjon, mille on
moodustanud liikmesriigi parlament täidesaatva võimu kontrollimise pädevuse teostamiseks,
võib olla kohustatud järgima isikuandmete kaitse üldmäärust.
Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalast on väljas ainult selline riigiasutuse tegevus, mille
eesmärgiks on riigi julgeoleku tagamine. Kohus märkis, et uurimiskomisjoni ülesanne oli BVT
tegevuse poliitiline kontroll, kuna esines kahtlus, et seda asutust on poliitiliselt mõjutatud, ilma
et see kontroll oleks iseenesest tegevus, mille eesmärk on riigi julgeoleku säilitamine või samasse
kategooriasse liigitatav tegevus. Kohus möönis ka, et niisugusel parlamendi uurimiskomisjonil võib
olla oma töö tõttu võimalus tutvuda teabega, eelkõige isikuandmetega, millel peab riigi julgeolekuga
seotud põhjustel olema eriline kaitse. See võib näiteks seisneda selles, et piiratakse andmesubjektidele
andmete kogumise kohta esitatavat teavet või samade isikute võimalust tutvuda nende andmetega.
Siiski ei nähtunud kohtuasja toimikust, et WK andmete avaldamine ilma tema nõusolekuta
oleks olnud vajalik riigi julgeoleku tagamiseks.
Vastates kolmandale küsimusele märkis kohus, et isegi kui riigisisesed sätted välistavad
andmekaitseameti õiguse teostada kontrolli seadusandliku võimu üle, tuleb silmas pidada, et selline
pädevus tuleneb isikundmete kaitse määruse vahetult kohaldatavatest normidest. Määrusest
tulenevalt on seoses isikuandmete töötlemise väidetava rikkumisega igal andmesubjektil õigus
pöörduda kaebusega järelevalveasutuse poole. Kui liikmesriik on määranud määruse kohase
järelevalveasutuse, siis peab sellel olema pädevus teostada järelevalvet üldmääruse kohaldamisalasse
kuuluvate isikuandmete töötlemise üle ning sellist pädevust ei saa välistada riigisiseste normidega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
———————————————————————————————— C-621/21: Intervyuirashtorgan na DAB pri MS (eelotsus –
pagulasseisundi saamise tingimused) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 16. jaanuaril 2024
Türgi kodanik WS esitas taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks, sest et naastes kodumaale
ähvardas teda perevägivald ja surmaähvardused pereliikmete poolt. Bulgaaria kohus ei olnud
veendunud, kas sellistel asjaoludel on WSil võimalik saada rahvusvahelist kaitset. Seetõttu sooviski
eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2011/95 (mis käsitleb rahvusvahelise kaitse
saamise tingimusi) tuleb tõlgendada nii, et olenevalt päritoluriigis valitsevatest tingimustest võib selle
riigi naisi kogumis pidada „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks, mis võib anda aluse
pagulasena tunnustamiseks, või peab asjaomastel naistel olema täiendav ühine tunnus, et kuuluda
sellesse rühma.
Euroopa Kohus märkis, et lähtudes direktiivi 2011/95 artikli 10 lõikest 1 võib isikut pidada
pagulaseks, kui tema puhul on tõendatud tagakiusamine seoses rassi, rahvuse, usu, poliitiliste vaadete
või kuulumisega teatud sotsiaalsesse rühma. Euroopa Kohus märkis, et direktiivi tuleb tõlgendada
võttes arvesse ka liidule siduvaid rahvusvahelisi kohustusi, sh Istanbuli konventsiooni. Viimasest
tuleneb, et naistevastast soolist vägivalda tuleb käsitleda tagakiusamise vormina. Lisaks on tegemist
ka sünnipärase tunnusega, mis tähendab, et kui naised kannatavad päritoluriigis oma soo tõttu
füüsilise või vaimse vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla ja perevägivalla all, võib neid
pidada direktiivi mõistes pagulaseks. Lisaks võib „teatud sotsiaalsesse rühma“ kuulumisel arvesse
võtta ka täiendavaid ühiseid tunnused, milleks võib olenevalt päritoluriigis kehtivate sotsiaalsete või
moraalsete normide või õigusnormide tõttu olla eriline perekondlik olukord, veendumus või tunnus
– näiteks asjaolu, et naised on kõrvale hoidnud sundabielust või abielunaised, kes on kodust lahkunud.
Kui liikmesriigi kohus siiski leiab, et pagulasseisundi kriteeriumid ei ole täidetud, võib direktiivi
kohaselt taotleda täiendavat kaitset. Sellisel juhul peab kaitse taotleja tõendama tagakiusamist või
võimaliku suure kahju tekkimist oma kodumaal. Suure kahju all peetakse silmas ohtu isiku elule
või tervisele. Kaitse taotleja peab tõendama, et naastes oma kodumaale ei ole tal võimalik saada
kaitset riigi poolt või see kaitse ei ole piisavalt tõhus. Tagakiusamine või suure kahju tekitamine võib
olla seotud riigis kehtivate õiguslike normide või sotsiaalsete ja kultuuriliste tavadega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-128/21: Lietuvos notary rühmai jt (eelotsus – notar kui
„ettevõtja“ ) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. jaanuaril 2024
Leedu notarite koja juhatus võttis vastu otsused, millega sisuliselt kehtestati meetod kuidas arvutada
tasusid notarite teatud teenuste eest. Leedu konkurentsinõukogu leidis, et tegemist oli konkurentsi
piirava kokkuleppega, kuna enne nende otsuste tegemist oli notaritel teatud kaalutlusruum tasude
määramiseks. Vaidlust lahendav kohus soovis teada, kas oma kutsetegevuse raames tegutsevaid
notareid saab pidada ettevõtjateks või teostavad nad avalikku võimu. Seega seonduvalt, kas neid
soovitusi, millega ühtlustati notarite poolt koostatud tasude arvutamise alused, saab pidada ettevõtjate
ühenduse otsusteks ELTL artikli 101 lõike 1 mõistes ning kas sellise arvutuse aluste kehtestamine
võib olla käsitletav konkurentsipiiranguna ELTL artikli 101 mõttes. Viimaseks sooviti teada saada,
kas liidu õigusega on kooskõlas riigi konkurentsiasutuse määratud trahv notarite ühendusele ja
ühenduse juhatuse moodustavatele füüsilisest isikust notaritele.
Esmalt meenutas Euroopa Kohus, et konkurentsiõiguse kontekstis ELTL artiklis 101 kasutatud
mõiste „ettevõtja“ hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse
õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuna notarid
tegutsevad vaba elukutse esindajana, mis põhitegevusena hõlmab tasu eest mitme eraldi teenuse
osutamist, siis tegelevad nad põhimõtteliselt majandustegevusega. Isegi kui notaritel on osade oma
tegevuste teostamiseks avaliku võimu teostamise volitused, siis saab majanduslikku laadi tegevusi
nendest tegevustest lahutada. Seega põhikohtuasjas selline notariaalne tegevus, mis seisneb
hüpoteegiga tagatud tehingute heakskiitmises, täitmisele pööratavate tingimuste lisamises,
notariaaltoimingute tegemises, tehingute ettevalmistamises, konsultatsioonides, tehniliste
teenuste osutamises ja vahetuslepingute tõestamises, ei näi olevat avaliku võimu teostamisega
seotud ning notareid saab selliste tehingute raames pidada „ettevõtjateks“.
Samuti järeldas kohus, et ka notarite koda ei tegutse vaid avalikku huvi järgides, saab seda pidada
ettevõtjate ühenduseks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, mitte aga avaliku võimu kandjaks. Kohus
järelda ka, et notarite koja hinnakujunduse soovitusi tuleb pidada seega ettevõtjate ühenduse
otsuseks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.
Konkurentsipiiranguga seonduvat hinnates märkis kohus, et oma eesmärgist tulenevalt on
hinnakujunduse soovitused käsitletavad konkurentsipiirangutena ELTL artikli 101 lõike 1
tähenduses. Praegusel juhul ei ole see piirang ka õigustatav lähtuvalt üldise huvi eesmärgist, kuna
tegemist on kokkuleppega, mis on juba oma eesmärgi tõttu konkurentsi piirav. Vastustajad ei ole
tuginenud ka ELTL artikli 101 lõikes 3 ettenähtud eranditele.
Kohus märkis, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest hoiatava ja proportsionaalse trahvi
määramine on põhjendatud. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ELTL artikli 101 rikkumise puhul
on liikmesriigi konkurentsiasutusel õigus määrata trahv rikkumise toimepanijale. Trahvi
määramisel on nii karistav mõju rikkumise toimepanijale kui ka hoiatav mõju teistele ettevõtjatele.
Kuna konkurentsipiirangutena on artikli mõttes käsitletavad ettevõtjate ühenduste otsused, siis saab
rikkumise toimepanijaks pidada ettevõtjate ühendust, milleks antud kohtuasjas oli notarite koda.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Notarite juhatuse liikmetele, kui füüsilistele isikutele on võimalik määrata trahv ainult juhul, kui nad
osutuvad rikkumise kaastoimepanijateks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-451/22: RTL Nederland ja RTL Nieuws (eelotsus –
lennuohutusteabe konfidentsiaalsus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. jaanuaril 2024
RTL gruppi kuuluvad meediaettevõtted taotlesid Madalmaade pädevalt asutuselt teavet
Amsterdamist Kuala Lumpurisse suundunud ja Ida-Ukraina Donetski piirkonna kohal allatulistatud
õhusõiduki MH17 kohta. Madalamaade pädev asutus jättis taotluse rahuldamata, põhjendades otsust
sellega, et määrusest nr 376/2014 (mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamist
ning juhtumite analüüsi ja järelmeid) tuleneb sellise teabe avalikustamise keelu erikord.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas määruse nr 376/2014 järgi kehtib sellise teabe
suhtes konfidentsiaalsuskord, mille tõttu ei ole üldsusel ega ka meediaettevõttel õigust sellega
tutvuda.
Euroopa Kohus leidis, et määruse nr 376/2014 artikli 15 lõikes 1 ette nähtud
konfidentsiaalsuskohustus laieneb kogu teabele lennuohutust mõjutavate juhtumite kohta.
Selle teabe hulka kuulub nii teave, mille liikmesriikide pädevad asutused koguvad pärast seda, kui on
teatatud lennuohutust mõjutavast juhtumist, kui ka riiklikes andmebaasides ja Euroopa keskses
andmekogus talletatud muu teave, eelkõige teave, mis sisaldub pädevate asutuste koostatud
ettekannetes, aruannetes ja muudes dokumentides või materjalides. Üldsuse õigus tutvuda
dokumentidega ei ole selle teabe suhtes kohaldatav. Sellist teavet ei tohi teha kättesaadavaks ega
kasutada mingil muul kui ohutusalase uurimise eesmärgil või teatud juhtudel lennuohutuse
suurendamise eesmärgil.
Euroopa Kohus lisas, et kuna määruse nr 376/2014 artikkel 15 ei takista üldsusel ja meediaettevõtetel
teabe otsimist muudest allikatest või muul viisil, siis ei piira see ebaproportsionaalselt harta artikliga
11 tagatud sõna- ja teabevabadust. Seejuures jätab määruses nr 376/2014 ette nähtud
konfidentsiaalsuskohustus liikmesriigi pädevatele asutustele võimaluse teatud konkreetsetes
olukordades ja rangeid tingimusi järgides otsustada omal algatusel osa sellest teabest avalikustada.
Eelnevast tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et teabe suhtes, mis on liikmesriigi
pädevate asutuste valduses seoses lennuohutust mõjutava juhtumiga, kehtib
konfidentsiaalsuskord, mille tõttu ei ole üldsusel ega ka meediaettevõttel õigust sellega mingil
kujul tutvuda.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
———————————————————————————————— C-722/22: Sofiyski gradski sad (eelotsus – sõiduk kui
„kuriteovahend“) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 25. jaanuaril 2024
Kuritegeliku rühmituse liikmed vedasid veokiga Kreekast Bulgaariasse maksumärkideta sigarette.
Politsei konfiskeeris kaubasaadetise ja rühmituse liikmeid karistati vangistusega. Raamotsus
2005/212 (kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimine) kohustab
liikmesriike konfiskeerima kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu. Bulgaaria kõrgeim
kassatsioonikohus aga oli ühes varasemas otsuses jõudnud järeldusele, et sõiduk, millest leitakse
maksumärkideta aktsiisikaupa, ei kujuta endast selle kuriteo toimepanemise vahendit. Seetõttu soovis
Sofia linnakohus nüüd Euroopa Kohtult teada, kas sõiduk, mida kasutatakse seadusvastaselt
maksumärgistamata aktsiisikauba vedamiseks, kujutab endast kuriteovahendit raamotsuse 2005/212
tähenduses.
Euroopa Kohus selgitas, et kui eset kasutatakse või kavatsetakse kasutada raamotsuse 2005/212
kohaldamisalasse kuuluva kuriteo toimepanemiseks, on tegemist kuriteovahendiga. Teisisõnu, kui
sõidukit kasutatakse „mis tahes viisil“ sellise kuriteo toimepanemiseks, kujutab see sõiduk endast
kuriteovahendit raamotsuse 2005/212 tähenduses. Seejuures ei ole vaja eristada, kas sõidukit
kasutati transpordivahendina või kauba valdamiseks või hoiustamiseks. Sõiduki konfiskeerimine ei
tohi siiski kahjustada sellise heauskse kolmanda isiku õigust omandile, kes ei teadnud ega saanud
teada, et tema sõidukit kasutati kuriteo toimepanemiseks. Euroopa Kohus lisas, et kooskõlalise
tõlgendamise kohustus paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse jätta omal algatusel kohaldamata
kõik kõrgema astme kohtu tõlgendused, mida nad riigisisese õiguse kohaselt peavad järgima,
kui selline tõlgendus ei ole liidu õigusega kooskõlas.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-390/22: Obshtina Pomorie (eelotsus – hüvitise maksmine avaliku teenindamise kohustuse eest)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 25. jaanuaril 2024
Pomorie vald Bulgaarias sõlmis veoettevõtjaga lepingu, mille kohaselt tehti ettevõtjale ülesandeks
avalike reisijateveoteenuste osutamine kindlaksmääratud bussiliinidel. Lepingus oli sätestatud, et
leping kestab seni, kuni vald lõpetab riigihangete seaduses ette nähtud hankemenetluse. Lepingu
kohaselt pidi vald maksma ettevõtjale hüvitist teatavatesse kategooriatesse kuuluvate reisijate tasuta
ja vähendatud hinnaga vedude eest. Lepingu lõppemise järel maksis vald veoettevõtjale summa, mis
oli riigieelarves sellele vallale transpordi toetusena ette nähtud. Veoettevõtja pöördus kohtusse ja
nõudis vallalt ligikaudu neli korda suurema summa tasumist.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Vald selgitas, et ta ei maksnud veoettevõtjatele suuremat hüvitist, sest tema eelarvesse ei makstud
riigieelarvest rohkem toetust. Lisaks väitis vald, et kuna veoettevõtjaga sõlmitud leping ei vastanud
määruse nr 1370/2007 (avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel) artikli 4 lõikes 1
(avaliku teenindamise lepingute ja üldeeskirjade kohustuslik sisu) sätestatud nõuetele, siis ei olnud
alust hüvitise maksmiseks. Bulgaaria kohus soovis eelotsusetaotlusega esiteks teada, kas määruse
nr 1370/2007 kohaselt võib pädev asutus maksta avaliku teenuse osutajale avaliku teenindamise
lepingu täitmise raames hüvitist üksnes siis, kui sellele hüvitisele vastavad rahalised vahendid on
liikmesriigi riigieelarves ette nähtud ja need on pädevale asutusele üle kantud. Teiseks soovis
Bulgaaria kohus teada, kas määrus nr 1370/2007 võimaldab pädeval asutusel maksta avaliku
teenindamise lepingu raames hüvitist, kui hüvitise arvutamise tingimused ei ole kehtestatud selles
lepingus, vaid need on kindlaks määratud üldeeskirjades.
Esimese küsimuse osas selgitas Euroopa Kohus, et kui hüvitise suurus sõltub liikmesriigi eelarves
kindlaks määratud vahenditest ja nende vahendite hilisemast maksmisest pädevale kohalikule
omavalitsusele, siis ei tea veoettevõtja, kui suurt hüvitist tal on avaliku teenindamise kohustuste
täitmise eest õigus saada. See võib kahjustada määruse nr 1370/2007 eesmärki, milleks on avaliku
reisijateveoteenuse osutamine tulemuslikult ja ühtlasi rahaliselt tulutoovalt, saavutamaks selle
teenuse kõrge kvaliteet. Seetõttu on määrusega nr 1370/2007 vastuolus liikmesriigi
hüvitussüsteem, mille kohaselt võib pädev asutus sellisel juhul maksta hüvitist üksnes siis, kui
sellele hüvitisele vastavad rahalised vahendid on riigieelarves ette nähtud ja need on pädevale
asutusele üle kantud.
Teise küsimuse osas selgitas Euroopa Kohus, et määruse nr 1370/2007 kohaselt peavad hüvitise
arvutamise tingimused olema kindlaks määratud kas avaliku teenindamise lepingus või
üldeeskirjades. Kui sellised tingimused on üldeeskirjas objektiivsel ja läbipaistval viisil kehtestatud
ning need vastavad pakkumismenetluse puudumise korral ka määruse nr 1370/2007 lisas sätestatud
üksikasjalikele eeskirjadele, siis on veoettevõtjal võimalik vajaliku täpsusega kindlaks määrata talle
avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise eest makstava hüvitise suurus. Seetõttu jõudis kohus
järeldusele, et määrus nr 1370/2007 lubab pädeval asutusel maksta avaliku teenindamise lepingu
raames hüvitist ka siis, kui hüvitise arvutamise tingimused ei ole kehtestatud lepingus, vaid
need on eelnevalt kindlaks määratud üldeeskirjades.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-334/22: Audi (eelotsus – õigus keelata kaubamärgi
kasutamist) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 25. jaanuaril 2024
Füüsiline isik GQ müüs autode radiaatorivõresid, mis olid kohandatud ja kavandatud vanematele
Audi mudelitele. Nendel radiaatorivõredel oli Audi kaubamärgi embleemi paigaldamiseks mõeldud
detail, mis kujutas Audi kaubamärki. Eelotsusetaotluse esitanud Poola kohus soovis sisuliselt teada,
kas sellise autovaruosa müümine, mille üks detail on kujult identne või sarnane autotootjale kuuluva
kaubamärgiga, kujutab endast „tähise kasutamist äritegevuse käigus“ määruse 2017/1001 (Euroopa
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Liidu kaubamärk) tähenduses. Samuti küsis kohus, kas määrus 2017/1001 lubab kaubamärgi
omanikul keelata kolmandal isikul kasutada selle kaubamärgiga identset või sarnast tähist
autovaruosadel, kui tähis seisneb radiaatorivõredetaili kujus.
Euroopa Kohus leidis, et isik, kes autotootja loata pakub müügiks varuosi, mille üks detail on kujult
identne või sarnane autotootjale kuuluva kaubamärgiga, kasutab tähist äritegevuse käigus viisil,
mis võib kahjustada kõnealuse kaubamärgi üht või mitut ülesannet. Liikmesriigi kohus peab
siiski esiteks kindlaks tegema, kas GQ kasutatav tähis on identne või sarnane kaubamärgiga Audi.
Teiseks peab liikmesriigi kohus hindama, kas GQ müüdav radiaatorivõre on identne või sarnane ühe
või mitme kaubaga, mille suhtes Audi kaubamärk on registreeritud. Kui liikmesriigi kohus
seejuures leiab, et Audi kaubamärk on Poolas mainekas ja üldtuntud, siis tuleb seda
kaubamärki kaitsta, ilma et oleks oluline, kas radiaatorivõred on identsed või sarnased kaubaga,
mille suhtes Audi kaubamärk on registreeritud.
Euroopa Kohus selgitas veel, et olukorda, kus kolmas isik paigutab registreeritud kaubamärgiga
identse või sarnase tähise enda turustatavatele varuosadele, mis on mõeldud kaubamärgiomaniku
tootesse paigaldamiseks, tuleb eristada olukorrast, kus selline kolmas isik ei lisa tähist varuosadele,
kuid osutab kaubamärgile näitamaks, et kõnealused varuosad on ette nähtud kaubamärgiomaniku
tootesse integreerimiseks. Esimesena kirjeldatud olukorras saab kaubamärgi omanik ettevõtja
tegevuse keelata, teisena kirjeldatud olukorras aga mitte. Kuna põhikohtuasjas on autovaruosal detail,
mille eesmärk on kaubamärgiomaniku toote võimalikult täpne kopeerimine, siis on kaubamärgi
omanikust autotootjal õigus keelata kolmandal isikul selle kaubamärgi tähise kasutamise auto
varuosadel.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-118/22: Direktor na Glavna direktsia „Natsionalna politsia“ pri MVR – Sofia (eelotsus – isikuandmete
säilitamine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 30. jaanuaril 2024
NG kohta tehti politseiregistrisse kanne uurimismenetluses, mis käsitles valetunnistuse andmist. Selle
uurimismenetluse tulemusena tunnistati NG süüdi ja talle mõisteti üheaastane vangistus, millest ta
katseajaga tingimisi vabastati. Pärast karistuse kandmist NG karistus kustus. NG esitas seejärel
taotluse kustutada teda puudutav kanne politseiregistrist. Pädev asutus jättis selle taotluse
rahuldamata, sest Bulgaaria seadus ei näinud ette kande kustutamist karistuse kustumise korral.
Bulgaaria kohus soovis teada, kas direktiiviga 2016/680 (füüsiliste isikute kaitse seoses isikuandmete
töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või
kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil) on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mis
annavad pädevatele asutustele peaaegu piiramatu õiguse töödelda tahtlikus kuriteos süüdi mõistetud
isikute andmeid ja võtavad andmesubjektilt õiguse nõuda enda isikuandmete töötlemise piiramist või
kustutamist karistuse kustumise korral.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiiv 2016/680 paneb liikmesriikidele kohustuse näha ette
asjakohased tähtajad isikuandmete kustutamiseks või selliste andmete säilitamise vajaduse
korrapäraseks läbivaatamiseks. Euroopa Kohus selgitas, et süüdi mõistetud isikute andmete
säilitamine politseiregistris võib osutuda vajalikuks isegi pärast seda, kui süüdimõistmine on
karistusregistrist kustutatud. Seega võib selline säilitamine aidata kaasa üldist huvi pakkuvale
eesmärgile. Siiski ei esine kõigi süüdi mõistetud isikute puhul ühesugune oht, et nad on seotud muude
süütegudega, mis õigustaks nende kohta käivate andmete, sealhulgas biomeetriliste ja geneetiliste
andmete säilitamise ühetaolist kestust. Selline säilitamine ei ole Euroopa Kohtu hinnangul kooskõlas
võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega.
Euroopa Kohus lisas, et biomeetriliste ja geneetiliste andmete säilitamise tähtaega saab pidada
asjakohaseks ainult siis, kui konkreetsed asjaolud muudavad niisuguse säilitamiskestuse vajalikuks.
Sellest tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2016/680 ei ole kooskõlas
liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette isikute andmete, sealhulgas biomeetriliste ja
geneetiliste andmete säilitamise ka karistuse kustumise korral, ilma et vastutaval töötlejal oleks
kohustust andmete säilitamise vajadust korrapäraselt läbi vaadata ega tunnustataks
andmesubjekti õigust nende andmete kustutamisele, kui nende säilitamine ei ole enam vajalik.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-560/20: Landeshauptmann von Wien (eelotsus – perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 30. jaanuaril 2024
RI saabus saatjata alaealisena Austriasse ning esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse. Talle anti
Austrias pagulasseisund. RI vanemad ning tema täisealine õde esitasid kolm kuud ja üks päev pärast
selle otsuse teatavakstegemist taotlused, et saada luba Austriasse siseneda ja elada seal koos RIga
perekonna taasühinemise eesmärgil. Nende taotluste esitamise ajal oli RI veel alaealine. Need
taotlused jäeti siiski rahuldamata, põhjendades seda asjaoluga, et perekonna taasühinemise menetluse
ajal oli RI saanud täisealiseks. Samuti toodi puudusena esile, et taotlused ei olnud esitatud kolme kuu
jooksul alates RI pagulasseisundi tunnustamisest.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis esiteks teada, kas direktiiv 2003/86 (perekonna
taasühinemise õiguse kohta) kohustab saatjata alaealise pagulase vanemaid esitama temaga
taasühinemiseks riiki sisenemise ja seal elamise taotluse kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise
pagulaseks tunnistamist, kui see pagulane saab täisealiseks perekonna taasühinemise menetluse ajal.
Teiseks soovis Austria kohus teada, kas direktiiv 2003/86 nõuab elamisloa andmist saatjata alaealise
pagulase täisealisele õele, kes on kolmanda riigi kodanik ja sõltub raske haiguse tõttu täielikult ja
püsivalt oma vanemate abist. Kolmandaks soovis Austria kohus selgitust, kas saatjata alaealise
pagulase taasühinemiseks oma vanematega peab saatjata alaealisel pagulasel või tema vanematel
olema majutus, haiguskindlustus ning stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiivis 2003/86 kehtestatakse pagulastele perekonna
taasühinemise õiguse kasutamiseks soodsamad tingimused, sest nad olid sunnitud oma riigist
põgenema. Kui pagulane on saanud täisealiseks juba varjupaigamenetluse ajal ja seega enne
perekonna taasühinemise taotluse esitamist, siis tuleb perekonna taasühinemise taotlus üldjuhul
esitada kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise pagulaseks tunnistamist. Põhikohtuasjas ei
olnud pagulase vanemad siiski kohustatud esitama taotlust kolme kuu jooksul, sest pagulane
oli nende taotluste esitamise ajal veel alaealine.
Seejärel selgitas Euroopa Kohus, et põhikohtuasja asjaolude kohaselt ei ole RI vanematel võimalik
asuda Austriasse poja juurde elama ilma tütart kaasa võtmata. Põhikohtuasja erandlikke asjaolusid
arvestades peab seetõttu tunnustama ka RI õe õigust Austriasse siseneda ja seal elada. Kuna
direktiivi eesmärk on tagada alaealistele pagulastele nende erilise haavatavuse tõttu suurem kaitse,
siis ei või liikmesriik perekonna taasühinemise menetluses nõuda, et saatjata alaealisel
pagulasel või tema vanematel oleks majutus, haiguskindlustus ning stabiilne, korrapärane ja
piisav sissetulek.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).