Hr Kristen Michal
Minister
Kliimaministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn Meie: 07.06.2024
Kliimakindla majanduse seaduse kava
Lugupeetud minister!
Maailmas on hinnanguliselt ainuüksi köögiviljade kasvatamiseks 1 800 000 ha katmikalasid1 panustamas toidu julgeolekusse ja nende hulk kasvab aastas 10%. Sellele lisandub sama palju lõike- ja potilillede kasvatamiseks mõeldud kasvuhooneid ning täiendavalt kasvuhooned väiketaimede ettekasvatamiseks. Aiandussektori põllumajandustoodangu rahaliseks väärtuseks võib hinnata 150-200 miljardit eurot aastas. Saadav toodang ei ole teiste põllumajanduslike kasvatusmeetoditega asendatav. Taimekasvatus katmikaladel tugineb möödapääsmatult kasvusubstraatidele, millest üks kümnendik baseerub Eestist pärit turbatoodetele. Eesti turbatoodete globaalset tähtsust toidu tootmises ja taimekasvatuses on raske üle hinnata. Turbakasutuse kliimamõju on samas olematu – 0,01%.
Eelneva tõttu oleme resoluutselt vastu alljärgnevale Kliimakindla majanduse seaduse tutvustusdokumendis toodud eesmärgile: „Muudame turbatootmise kaevandamise lubade väljaandmise põhimõtteid nii, et see toob kaasa turbatootmise CO2 heite 12% vähenemise 2030. aastaks ning märgaladest lähtuva heite vähendamise 100% aastaks 2050.“ See vajab muutmist.
Palume sõnastada vastav turba valdkonna eesmärk tasakaalustatult alljärgnevalt: „Haldame turbatootmise kaevandamise lubasid viisil, et toodangu eriheide oleks minimaalne sh panustame efektiivsuse kasvu, kiiresse korrastamisse ja tuleviku tarbeks hoitavate tootmisalade konserveerimisse. 2030. a vaates paneme rõhku korrastamisele, täpsustame kütteturba kasutamise põhimõtteid ja vajadust, seni peatame uute lubade andmise kütteturba kaevandamiseks. 2050. a vaates näeme ette aiandusturba kaevandamiseks heitekvoodi 500 tuh t CO2 aastas, millest 100 tuh t on arvestatud on-site emissioonideks ja 400 tuh t off-site emissioonideks. Arvestame, et selleks ajaks võib muutuda off-site emissioonide arvestus ning selle raporteerimise kohustus võib üle minna tarbimise asukoha riikidele.“
Ressursi eitamine ei vähenda keskkonnamõju
Kliimakindla majanduse seaduse kava (edaspidi KlimS kava) näeb ette selge tootmismahu piiramise 2030. a vaates ja sektori sulgemise 2050. a, julgemata seda otsesõnu välja öelda. See ei lähtu ega arvesta objektiivset vajadust turbatoodete järele tänapäevases toidu tootmises, dekoratiivtaimede kasvatamises ja väiketaimede ettekasvatamises (edaspidi nimetatud ühiselt toidu tootmises). Turvas on kogu taime elukaart arvestades ülekaalukalt kõige efektiivsem tooraine ning seeläbi peamine ja kõige väiksema kliimamõjuga kasvusubstraatide koostisosa.2; 3 Turba osakaalu vähendamine segudes saab toimuda vastavalt teaduse ja tehnoloogia arengule selles vallas, mitte poliitilise surve alusel. Varasemalt 100% turbast koosnevad segud on asendunud keskmiselt 60-70% sisaldusega segudega ning prognoositakse, et 2050. a langeb see keskmiselt 30-40%-ni. Kasvusubstraatide nõudluse kasvuga sama aegselt suureneb oskus kasutusele võtta järjest uusi koostisosi. Tegemist on protsessiga, mis toimub turba tootmisest sõltumatult, kuid mis ei vähenda vajadust turba järele. Eeldatakse 2050. a turba vajadus kahekordistub. Kuna enamiku teiste koostisosade kasutamine on võimalik üksnes segus turbaga, ning prognoositakse, et globaalne vajadus kasvab 2050. aastaks 400%.4 Kõik autorid viitavad, et turba osakaalu vähendamine alla optimaalse, isegi kui teisi koostisaineid oleks saada, vähendaks oluliselt aiandussektori ressursitõhusust. Kuna turbapõhiste substraatide teoreetiline heide moodustab üksnes 5% kogu taime elukaarega seotud heitest, viiks see koguheite suuremiseni määral, mis ületab kümnetes kordades aiandusturba arvelt loodetavat teoreetilist kokkuhoidu.
Taimekasvatuse eri sisendite ja väljundite suhet iseloomustab lisatud diagramm, kus on kirjeldatud tomatikasvatuse näitel mida on vaja 1 kg tomatite kasvatamiseks ja mis sellest üle jääb. Diagramm kasutab näitena kasvusubstraadina kivivilla, kuid selle põhimõte kehtib ka orgaaniliste kasvusubstraatide korral ja teiste kultuuride kasvatamisel.5
KlimS kava peatükis 2.6 tõdete, et „Piisav toit on eluks hädavajalik, mistõttu põllumajandusliku tootmise maht jääb praegusega võrreldes samaks. Kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks leitakse viisid süsteemi sees ja lisameetmetega.“ On arusaamatu, et ühelt poolt tunnistate toidu vajalikkust, samas soovite piirata kõige efektiivsema toidutootmise meetodi, kontrollitud tingimustes toidu kasvatamise aluseks olevat kõige kvaliteetsemat toorainet. Asjaolu, et aiandusturba teoreetilist heidet ei arvestata põllumajanduse, vaid märgalade kategoorias, et muuda fakti, et turvas on toidu tootmiseks sama vajalik kui haritav maa või kastmisvesi. Aiandussektor annab Euroopa Liidus 1/5 põllumajandustoodangust.6 Köögiviljakasvatus ja kaubandus on üks põllumajanduse olulistest alustest kogu maailmas.7
Turba valdkonnale seatud eesmärk on otseses vastuolus 10.05.2023. a avaldatud Morlteri raportiga8, mis ütleb, et kuna Euroopa toiduga varustatus ja toidu ohutus ei ole tagatud, peavad ühe meetmena kasvusubstraatide koostisosad olema Euroopa Liidu siseturult kättesaadavad – Points out that innovative and resource efficient cultivation practices in controlled, enclosed environments require a secure supply of growing media raw materials; believes that EU production and supply of these materials should be guaranteed. Lisaks turbale on Euroopas võimalik mingiski arvestatavas mahus toota veel üksnes puidukiudu ja komposti. Kuid kumbagi nendest ei ole võimalik ei iseseisvalt ega kokku toota kaugeltki vajadust katvas mahus. Teistest teoreetiliste koostisosadest rääkimata. Liiati, kumbki neist ei ole iseseisvalt kasutatav ning kumbki neist ei ole steriilsed st esineb pidev oht kasvatatava toidu nakatumiseks hallituste või muude haigustekitajatega. Efektiivseks toidu tootmiseks vajaminevad substraadi kogused, kvaliteet ja ohutus on aspektid millele viitavad kõik valdkonna tunnustatud asjatundjad.9 Seetõttu on üha rohkem kuulda arvamusi, et turba piiramise asemel on vaja turvas kuulutada Euroopa Liidu üleselt toiduainete tootmise seisukohast strateegilise tähtsusega ressursiks.10
Ohustades turba kättesaadavust ohustame Eesti ja Euroopa Liidu toidujulgeolekut. Euroopa Liit ei kasvata ise tarbitavas koguses toitu, samuti ei tee seda Eesti. Seda eriti just turvast vajavates valdkondades ehk aianduses. Eesti köögiviljadega isevarustatus on üksnes 40%, marjadest rääkimata, mille isevarustatuse tase on 7%.11 Hoolimata mitmetest visioonidokumentidest meie isevarustatuse tase jätkuvalt langeb. Eesti aiandussaaduste väliskaubanduse bilanss on ~250 milj € miinuses.12 Ainuüksi import Lätist ületab kogu eksporti kaks korda!
Kui EL ei suuda tagada toidujulgeolekut oma ressursside toel, mille hulka käib ka Eesti 10 protsendine osa (Euroopa Liidu siseselt on see tegelikult kõrgem), on üsnagi selge, et mujalt maailmast selle hankimine läheb kallimaks ja keerulisemaks või on sootuks võimatu. Aiandusturvast toodetakse üksnes kümnekonnas riigis maailmas. Millest ainult kaks asuvad väljaspool Euroopat, Kanada ja USA. Samas mõjutab ülerahvastatud Aafrika ja Aasia riikide ressursside tarbimine omakorda näiteks immigratsiooni Euroopasse, mis on taas EL’i sisest toidujulgeolekut mõjutav faktor. Toidujulgeolek on täna oluline osa julgeolekupoliitikast laiemalt ning selle vastandamine teiste, sealhulgas kliimaeesmärkidega, toob kaasa äärmuslike poliitikate leviku ja rahutused, mille tunnistajaks me juba oleme. Turbal kui ühel olulisel osal põllumajanduse ressursiahelas on oluline roll toidujulgeoleku tagamisel. Turba kasutamine ei vastandu kliimaeesmärkidele, vaid aitab neid saavutada.
Arvestades põllumajandusliku maa piiratust on aiandus ainuke valdkond, kus oleks võimalik toidutootmist ilma täiendava maa hõivamiseta oluliselt suurendada.
Turbast substraatide tootmine ja nende kasutamine on ühiskonnale kõrge lisandväärtusega
On äärmiselt kummaline, et Kliimaministeerium veab aiandusturba vastast kampaaniat nagu rohelobist, eirates objektiivseid fakte ning ignoreerides väljakutseid Eesti majanduses. Vastupidiselt Teie väidetele on turba sektor üks kõrgeima lisandväärtusega maamajanduse harudest, mis tugineb Eesti toormele. Oleme hinnanud, et riik saab iga kaevandatud turba tonni kohta 28 € erinevaid makse ja tasusid sh ressursitasu 1,9-2,3 €/t. Turba tootjad on tänapäeval tüüpiliselt stabiilsed, aastaringsed tööandja, kes maksavad Eesti maapiirkondade keskmisest 30% suuremat palka. Vaatamata väiksusele on sektori ekspordikäive ~150 milj € ja kasvab jõudsalt. Ühe töötaja antav lisandväärtus on keskmiselt 2,5 Eesti keskmist ja 1,5 EL’i keskmist, ulatused 100 000 € aastas st tootmine on mehhaniseeritud ja automatiseeritud. Samuti turbasektoris teiste maamajanduse valdkonna ettevõtetega võrreldes keskmisest oluliselt paremad ettevõtete majandusnäitajad, käive, lisandväärtus ja kasum. Millisest väikesest lisandväärtusest me räägime?
Sektorite omavaheline võrdlus absoluutskaalal ei ole asjakohane. Loomulikult on näiteks metsandus suur ja turbasektor väike, nii võrrelda ei ole adekvaatne. See ei ütle kummagi sektori ressursikasutuse kohta midagi. Turbasektorile põhjendatult omistatav emissioon on hinnanguliselt üksnes 120 tuh t CO2 ekv aastas, mis vastab proportsionaalselt sektori panusele Eesti rahvamajandusse. Adekvaatse võrdlusandmete saamiseks, kui on soov sektoreid omavahel võrrelda, tuleb sektorite majandusnäitajatest enne kõrvaldada see osa, mis tugineb imporditud toormetel, või mis ei ole kohaliku ressursi väärindamisega üldse seotud.
Meid teeb murelikuks, et jätate süsteemselt tähelepanuta, et vajadust turbatoodete järele suurendavad toitumisalased arengud ja eelistused sh ka riiklikud, mitte turba tootjad. Aiandussektor on peamine värske taimse‑, toor- ja tervisliku toiduga varustaja, mille osakaalu kasvu nii tervelt elatud aastate suurendamiseks kui ka põllumajanduse keskkonnamõju vähendamiseks näevad ette kõik ÜRO, Euroopa Liidu ja siseriiklikud toidu tootmist ja tarbimist käsitlevad visioonidokumendid. Tervisenäitajate parandamine on üks suurtest väljakutsetest, mis lisaks oma vahetule positiivsele mõjule hoiab kokku ka kulutusi tervishoiule. Ainuüksi Euroopa Liidus tugineb igal aastal konservatiivselt hinnates ~15 miljardit tervislikku toidukorda Eesti turbatoodetele. Mitte ükski teine Eesti tooraine ega meil valmistatud toode ei oma sellist levikut ega võimendust, kui turvas ja sellest valmistatud kasvusubstraadid.
Mitte ükski riik ei alusta kliimavõitlust valede andmete alusel eluks vajaliku toorme varustuskindluse nõrgendamisest. Lahendusi on vaja leida süsteemi seest nagu te põllumajanduse puhul tõdete. Sama peab kehtima ka turbale. Kontrollitud tingimustes toimuv taimekasvatus on peamine viis kohaliku toidu kasvatamiseks oluliselt suuremas ulatuses, kui see oleks mistahes piirkonnas looduslikult võimalik. Värskete köögiviljade aastaringne kasvatamine põhjapoolsetes piirkondades sh ka Eestis ei ole võimalik, kuid seda on võimalik kompenseerida kasvusubstraatidel kasvatamisega kontrollitud tingimustes. Katmikalad tagavad võimaliku suurima saagikuse ajal ja kohas, kus see muidu ei oleks üldsegi võimalik, kombineerides looduslike olude ja kontrollitud kasvukeskkonna parimaid võimalusi. See väljendub nii tervislikus toidus, kui ka taskukohases hinnas. Mistahes meetmed, mis suurendavad turba omahinda, kanduvad edasi toidu hinda. Oluline teada olukorras, kus paljud riigid teevad toidu hindade kontrolli all hoidmiseks samal ajal suuri pingutusi, näiteks rakendavad madalamaid käibemaksu määrasid.
Kuigi Eesti aiandussektor on suhteliselt väike on seda iseloomustavad andmed eelkõige lisandväärtuse loomes kõnekad. Eesti Aiandusliidu andmetel on tavalise põllumajandusmaa saagikus rahalises vääringus Eestis 3 000 – 5 000 €/a*ha, samas kui kõrgtehnoloogilistes kasvuhoonetes on see ~1 500 000 €/ha*a. Nii nagu ka maailma aiandus, tugineb ka meie aiandussektor turbatoodetele. Aiandusturba kasutamisest lähtuva laiapõhjalise ühiskondliku kasu maha vaikimine on arusaamatu.
Võimalust, et turvast tervikuna pärast Eesti KlimS vastuvõtmist vähem tarbitakse, ei eksisteeri. Seda on oluline teada arvestades asjaolu, et siin regioonis on turba tootjad ka Venemaa ja Valgevene, mis tähendab, et Eestis turba tootmise vähenemisel hakkab Euroopa Liit suuremas mahus kasutama nende riikide turvast. Turba julgeolekupoliitilist tähtsust ilmestab asjaolu, et see on samuti lisatud sanktsioneeritud kaupade hulka. Samas kasvatab Venemaa aktiivselt oma tootmismahtusid ning otsib kõigi oma ressurssidega sanktsioonidest hoolimata pääsu välisturgudele. Nagu me teame, on selles kahjuks üpriski edukas. Näiteks perioodil 2018‑2021 suurenes turba eksport Venemaalt 200% jõudes 2021. a 354 tuh t tasemele.13 Valgevene eksport on ~200 tuh t tasemel.14 Sanktsioonidele vaatamata arendavad nii Venemaa kui ka Valgevene aktiivselt oma turbatööstust, et kompenseerida teatud toodete impordi piiranguid ning teisalt otsitakse aktiivselt varjatud võimalusi ekspordimahtude suurendamiseks sh Euroopa Liitu, et teenida välisvaluutat. Kui jääte oma algse KlimS kava sõnastuse juurde, palun lisage kinnitus, et Kliimaministeeriumi arvamusel pööratakse Venemaal ja mujal samameelsetes riikides keskkonnahoiule rohkem tähelepanu kui meil, sealt toorme hankimine on moraalselt vastuvõetav ja sellel on väiksem keskkonnajalajälg, kui Euroopa Liidust hangitud toormel.
Turba kasvuhoonegaaside heide on jätkuvalt ülehinnatud
Põllumajanduse peatükis olete öelnud: „Arendame kasvuhoonegaaside inventuuri metoodikat selliselt, et põllumajanduse ja maakasutuse muutuse ja rakendatavate meetmete mõjusid oleks võimalik täpsemalt hinnata.“ Miks te ei kohtle sektoreid võrdselt? Alates 2021. a talvest oleme teid süstemaatiliselt informeerinud, et aiandusturba kasvuhoonegaasid heide on valesti raporteeritud. Selle kohta on ilmunud kirjutisi isegi Riigikogu Toimetistes.15 Seda kummalisem on, et KlimS arutelude aluseks võetud heiteprognoos oli koostatud valesti isegi parandamise eelseid parameetreid arvestades. Rääkimata asjaolust, et metsandust ja põllumajandust käsitlete vajaduse põhiselt, kuid trubasektorit esitlete üksnes läbi heite nagu turbatootmise eesmärk oleks saastamine.
Halli joonega on illustreeritud KlimS arutelude käigus ministeeriumi poolt tutvustatud ajalooline heide ja tuleviku prognoos. Sinise joonega on tähistatud ajalooline aiandusturba kaevandamise heide, mille juures on arvestatud, et 29% kogu aiandusturbas sisalduvast süsinikust võib lugeda pikaajaliselt stabiilseks.16 Mõlemad mudelid lähtuvad kohese oksüdatsiooni printsiibist, mis me teame ei kirjelda turba lagunemist õigesti. Tegelikku Eesti aiandusturba emissiooni kirjeldavad resultant tulbad, mille kohaselt praegusel hetkel on emissioon u 400 tuh t CO2 ekv tasemel ja jõuab stabiilse tootmismahtu korral 2050. aastaks 460 tuh t tasemele. Miks me deklareerime oma heited jätkuvalt kolm korda üle!?
Joonis 1. Heitemudelite ja tegeliku heite omavaheline võrdlus.
Ainuke päriselt Eestisse puutuv aiandusturba tootmisega seotud heide on illustreeritud siniste, kollaste, oranžide ja punaste tulpadega. Sellekohaselt on praegu kasutuses olevate tootmisalade heide 120 tuh t CO2 ekv tasemelt ja see on võimalik viia 2050. a 85 tuh t CO2 ekv tasemele ilma tootmismahtusid ja loastamist piiramata, üksnes efektiivse ja mõistuspärase ressursikasutuse korraldusega. Miks te pakute esmalt meetmeid, mille majanduslik kahju on võimalikult suur ja jätate arvestamata ettepanekud, mis saavutavad sama eesmärgi ilma või vähese majandusliku kahjuga, on meile arusaamatu. Eriti arvestades, et hiljuti valminud uuringus „Eesti kasvuhoonegaaside eelarve koostamine“ on öeldud, et temperatuuri tõusu hoidmise 1,5oC piires eesmärgi korral on turbasektori kasvuhoonegaaside 2020-2050 a eelarve 27 miljonit t CO2 ekv ja temperatuuri tõusu hoidmisel alla 2,0oC kraadi, on turbasektori eelarve 33 miljonit t CO2 ekv.17 Uuringus on arvestatud tegeliku kasvuhoonegaaside eelarve, mitte teoreetilisega nagu toimub aruandlus. Kui juurutada aiandusturba korral aegsõltuv kasvuhoonegaaside heite raporteerimise mudel, mahuks turbasektor ka madalamasse eelarve limiiti. Sõltumata, et maailma juhtivad tööstusriigid on parimal juhul 2,0oC kraadi vähendamise kursil kui seda. Eelneva teadmine muudab veelgi arusaamatumaks ministeeriumi suhtumise toidutootmiseks möödapääsmatult vajalikku toormesse.
Seejuures on oluline märkida, et turbatööstus mahuks praegusel tasemel ilma probleemideta Eesti kasvuhoonegaaside eelarvesse, arvestamata asjaolu, et sõltumata kasutatavast heite arvestamise mudelist, jõuavad turbatooted pärast kasutamist uuesti maapõue, mulda, kus nad väga pikaajaliselt suurendavad mulla süsinikuvaru18. Sama süsinik ei saa samaaegselt olla tahkel kujul mullas seotud ja õhu atmosfääris. Meie statistika on üheselt tõendatult vale. Tegelikkuses ei ole meil tegu Eesti wetland kategooria off-site emissioonide, vaid tarbimise asukohamaa gropland kategooria lisanduva süsinikuga ja sellele järgneva osalise on-site emissiooniga. See, et selle probleemi lahendamist praegune IPCC metoodika ei toeta, ei tähenda, et see tulevikus ei muutu. Ka väike süsinikuvaru suurenemine on oluline st on igati loogiline eeldada, eelseisval perioodil hakatakse arvestama ka turbatoodete mulda viimisest lisanduvat süsinikku. Liiati, et metoodilised eeldused, mis tulenevad kehtivast IPCC raporteerimise metoodikast ja lausa kohustus, mis tuleneb LULUCF määrusest, on täidetud.
Sõltumata sellest, kas IPCC metoodika selles aspektis tulevikus areneb või mitte on lubamatu, et ministeerium kasutab oma ametlikus asjaajamises turba sektorist rääkides rohelobistide retoorikat nagu turba tootmisega kaasneks „suur“, „tohutu“ või muu ülivõrdes kvantifitseeritud emissioon ja korraldab sellele tuginevalt kallutatud kajastuste avaldamist. Sellist emissiooni ei eksisteeri. Ebaprofessionaalse suhtumine, ei tee riigile au. Nagu ka ebavõrdne kohtlemine. Nii nagu põllumajanduse puhul on vaja ka turbasektori puhul arendada kasvuhoonegaaside inventuuri metoodikat selliselt, et neid oleks võimalik täpsemalt hinnata. Ebatäpsus on tõendatud.
Turba eripärad
KlimS kavas püstitatud eesmärk ja viis kuidas ministeerium püüab paaniliselt sektorit piirata läbi valdkonda reguleerivate alusaktide muutmise enne kliimadebati lõpuni pidamist või mõjuhinnangute valmimist on tegelikult piinlik ja näitab kui vähe on valdkonna kohta teadmist ja laiemalt hoolimist.
Kasvusubstraate sh ka aiandusturvast selle koostises, toodetakse, turustatakse ja tarbitakse mahupõhiselt, kuupmeetrites. Turvast toodetakse ja selle üle peetakse arvestust tingtonnides 40% niiskuse juures. Selle alusel toimub ka teoreetilise heite raporteerimine. Turba lagunemisaste lasundi tüüpläbilõikes, Eesti tingimustes, suureneb ülevalt alla. St ülemistes kihtides, mida esmalt kaevandama asutakse, avaneb vähem lagunenud turvas, ning pinnaviisiliselt sügavutti edenedes, avaneb üha enam lagunenud turvas. Vähe ja hästilagunenud turba mahukaal võib erineda kuni 2 korda. See tähendab, et vanadel tootmisaladel, kus ka tootmise efektiivsus on võib-olla objektiivsetel põhjustel madal, saab ühe tonni kohta 4m3 turvast, kui vähelagunenud turba korral saab ühest tonnist 7 - 8m3 turvast.
Piirates uute alade avamist ja takistades vanade ja ebaefektiivsete alade korrastamist, suurendab riik ise heiteid sama toodangu mahu juures. Vanade alade kiire korrastamine ja asendamine, annab võimaluse eriheidet ühe tooteühiku kohta kuni kaks korda väiksemana hoida. Selle takistamine ei ole kliimamõju vähendamise huvides, kuid kõik seni pakutud meetmed seda teevad. Tuletame meelde, et turba tarbimine aianduses ei sõltu selle piirangutest ühes või teise riigis. Sama kogus on möödapääsmatult vajalik ning see toodang ka turule antakse. Küsimus on selles, kas me panustame sellesse omalt poolt võimalikult väikese eriheitega, või hoopis võimendame seda. Teie pakutud lahendused paraku suurendavad turbatoodete kliimamõju, mitte üksnes efektiivsuse languse kaudu, vaid ka toodete endi vaates. Kas see oligi eesmärk?
Meie 14.02.2024. a kirjas võetud kohustused on seotud eeldusega, et ministeerium ei muuda olemasolevat loastamise korda viisil, mis piiraks uute kaevandamise lubade saamist. Üks osa sellest kaalutlusest tugineb vajadusel kliimamõju vähendada. Võib tunduda uskumatu aga kliimamõju ohjamiseks on vajalik uute ja ressursi seisukohast kvaliteetsete asendusalade saamine korrastatud alade asemele. Hästilagunenud turba osakaalu domineerimine kogutoodangus, milleni lubade andmise piiramine paratamatult viiks, suurendaks arvutuslikku heidet sama toodangumahu juures pea kaks korda, sest vajaliku koguse saamiseks on vaja kasvuhoonegaaside bilansi mõttes rohkem tonne väljata. See suurendaks ka toodangu omahinda, transpordi kulu ja keskkonnamõju jne, mis kõik lõpptarbijale edasi kanduks. Seega palume arvestada, et ammendatud alade asendamise piiramisel uutega, kliimamõju suureneb, mitte ei vähene.
Kokkuvõtteks
Turbaliit on varem korduvalt väljendanud ja tervitab jätkuvalt kõiki lahendusi, mis arvestavad nii turba vajalikkust kui panustavad ka keskkonnahoidu. Leiame, et nii kriitilise tähtsusega sektoris ei peaks olema poliitilise populismile ja ametkondlikule rumalusele ruumi. Turbaliit on toonud välja kuidas lähiperspektiivis on võimalik heidet päriselt vähendada – läbi ammenduvate ja väheefektiivsete alade korrastamise. Oleme andnud lubaduse maksimeerida valmistoodangu osakaalu, millel oleks selge positiivne mõju meie väliskaubanduse bilansile. Uuringud näitavad, et ka ambitsioonikama eesmärgi korral mahub turbasektor vabalt Eesti 2020-2050 a kasvuhoonegaaside eelarvesse.
Turbasektori lisandväärtus toormeühiku kohta ei ole mitte üheski osas väiksem kui näiteks metsanduses või põllumajanduses. Turvas on eelduseks põllumajandustoodangu maksimaalseks lisandväärtuse ja ressursitõhususe saavutamiseks põllumajanduses. Vastupidise väitmine on vale. Nõustume, et kütteurba tootmiseks pole uusi lube vaja, kuid me ei nõustu, et neid ei ole vaja ka aiandusturba tootmiseks. Vastupidi, just kliimamõju vähendamise eesmärgil peab olema tagatud korrastaud alade kiire ja paindlik asendamine.
Me ei ole nõus ega luba ühelgi juhul oma sektorit pisendada ega rohelobistide rõõmuks tasalülitada. Turbal on selge ja tõendatud roll meie tervisliku toiduga varustamisel, panustamisel vaimsesse tervisesse ja heaolusse laiemalt ning seda tõendatult ilma ebamõistliku keskkonnamõjuta.
Adekvaatne eesmärk tuleks KlimS kavas sõnastada alljärgnevalt: „Haldame turbatootmise kaevandamise lubasid viisil, et toodangu eriheide oleks minimaalne sh panustame efektiivsuse kasvu, kiiresse korrastamisse ja tuleviku tarbeks hoitavate tootmisalade konserveerimisse. 2030. a vaates paneme rõhku korrastamisele, täpsustame kütteturba kasutamise põhimõtteid ja vajadust, seni peatame uute lubade andmise kütteturba kaevandamiseks. 2050. a vaates näeme ette aiandusturba kaevandamiseks heitekvoodi 500 tuh t CO2 aastas, millest 100 tuh t on arvestatud on-site emissioonideks ja 400 tuh t off-site emissioonideks. Arvestame, et selleks ajaks võib muutuda off-site emissioonide arvestus ning selle raporteerimise kohustus võib üle minna tarbimise asukoha riikidele.“
Lugupidamisega,
/ allkirjastatud digitaalselt /
Jüri Tiidermann
Juhatuse esimees