Maaeluministri määruste muutmine seoses maa ja elementide tootmisest kõrvale jätmise nõude kehtetuks tunnistamisega

Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Rahandusministeerium

Kliimaministeerium

Meie: 12.06.2024 nr 1.4-3/697

Ministri määruse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine

Austatud minister

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitab Teile kooskõlastamiseks regionaalministri

määruse „Maaeluministri määruste muutmine seoses maa ja elementide tootmisest kõrvale

jätmise nõude kehtetuks tunnistamisega“ eelnõu. Palume kooskõlastada kolme tööpäeva

jooksul, kuna kõikide eelnõus nimetatud määruste muudatused on seotud käimasoleva so 2024.

aasta taotlemisperioodiga.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Piret Hartman

Regionaalminister

Lisad:

1. Eelnõu, EN_mittetootlike_alade_elementide_maaruste_muutmine_EIS.pdf;

2. Seletuskiri, SK_mittetootlike_alade_elementide_maaruste_muutmine_EIS.pdf.

Veronika Vallner-Kranich

625 6253 [email protected]

MÄÄRUS

xx.xx.2024 nr …..

Maaeluministri määruste muutmine seoses maa ja elementide tootmisest kõrvale jätmise

nõude kehtetuks tunnistamisega

Määrus kehtestatakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 2

lõike 2, § 14 lõike 1 punkti 3, § 15 lõike 2, § 16 lõike 3, § 38 lõike 3, § 42 lõike 3 ja § 113

lõike 4 alusel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2115, millega

kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise

põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning

tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT L 435,

06.12.2021, lk 1–186), artikli 4 lõigete 1 ja 3, artikli 13 lõigete 1 ja 2 ning artikli 31 lõigete 1

ja 3 alusel.

§ 1. Maaeluministri 21. detsembri 2022. a määruse nr 68 „Maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis hoidmise nõuded ning kohustuslikud

majandamisnõuded“ muutmine

Maaeluministri 21. detsembri 2022. a määruse nr 68 „Maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis hoidmise nõuded ning kohustuslikud majandamisnõuded“ § 5

tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Maaeluministri 21. detsembri 2022. a määruse nr 71 „Otsetoetuste saamise üldised

nõuded, põhisissetuleku toetus, ümberjaotav toetus ja noore põllumajandustootja toetus“

muutmine

Maaeluministri 21. detsembri 2022. a määruse nr 71 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded,

põhisissetuleku toetus, ümberjaotav toetus ja noore põllumajandustootja toetus“ § 12 lõige 2

tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Maaeluministri 23. detsembri 2022. a määruse nr 80 „Perioodi 2023–2027 ökoalade

toetus“ muutmine

Maaeluministri 23. detsembri 2022. a määruses nr 80 „Perioodi 2023–2027 ökoalade

toetus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõiked 2 ja 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Toetuse minimaalne ja maksimaalne ühikumäär ühe hektari ökoalana määratletud

EELNÕU

22.05.2024

2

rohumaariba aluse maa kohta on 40 kuni 43 eurot.

(3) Toetuse minimaalne ja maksimaalne ühikumäär ühe hektari ökoalana määratletud

maastikuelemendi aluse maa kohta on 150 kuni 160 eurot.“;

2) paragrahvi 6 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ökoala lõike 1 punkti 1 tähenduses on:

1) sööti jäetud maa;

2) haljaskesa haljasväetise mulda viimiseks ja selline haljaskesa, mille taimikusse külvatakse

või istutatakse põllumajanduskultuur;

3) rohumaariba alune maa;

4) maaeluministri 21. detsembri 2022. aasta määruse nr 68 „Maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis hoidmise nõuded ning kohustuslikud majandamisnõuded“ § 6 lõigetes 1–

4, 6 või 8 nimetatud maastikuelemendi (edaspidi maastikuelement) alune maa;

5) lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride kasvuala.“;

3) paragrahvi 6 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Rohumaariba on olemasolev või rajatav 6–12 meetri laiune rohumaariba, millel kasvavad

looduslikud rohttaimed või erinevad rohumaakultuurid. Rohumaariba ei tohi moodustada

külgneva põllumaa põllu pindalast üle 30 protsendi. Rohumaariba ei tohi rajada rohumaale ega

sööti jäetud maale.

(42) Lõikes 3 nimetatud rohumaariba peab olema kohapeal visuaalselt tuvastatav ning eristatav

külgnevast põllumaast.“;

4) paragrahvis 8 asendatakse tekstiosa „§ 5 lõikes 2 ja 3“ tekstiosaga „§-s 6 ja § 7 lõikes 1“;

5) paragrahvi 9 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Taotleja määratleb kohustuseaastal põllumaal või sellega külgneval alal ökoala sellise

pindala ulatuses, et ökoala kokku moodustab vähemalt seitse protsenti taotleja

põllumajandusliku majapidamise põllumaa ja maastikuelementide aluse maa pindalast.

(2) Kui taotleja määratleb ökoalana § 6 lõike 3 punktides 1–4 nimetatud sööti jäetud maad,

haljaskesa haljasväetise mulda viimiseks ja sellist haljaskesa, mille taimikusse külvatakse või

istutatakse põllumajanduskultuur, rohumaariba alust maad või maastikuelemendi alust maad, ei

ole seal lubatud põllumajanduslik tegevus kuni taotluse esitamise aasta 25. juulini. Kui

haljasväetise mulda viimise aastal külvatakse haljaskesale talivili või selline haljaskesa, mille

taimikusse külvatakse või istutatakse põllumajanduskultuur, võib haljaskesa niita ja hekseldada

enne 26. juulit.

(3) Kui taotleja määratleb ökoalana § 6 lõike 3 punktis 5 nimetatud lämmastikku siduva

põllumajanduskultuuri kasvuala, on seal lubatud põllumajanduslik tegevus järgmistel

tingimustel:

1) põllumaad ei hekseldata kuni 25. juulini;

2) talivilja kasvatmise korral on see külvatud hiljemalt 15. oktoobriks;

3) põllumaad, millel ei kasvatata talivilja, ei künta sisse enne 15. oktoobrit ega kasutata seal

muid taimikut kahjustavaid mullaharimisviise.

(4) Taotleja ei kasuta kohustuseaastal ökoalal taimekaitsevahendeid.

3

(5) Paragrahvi 6 lõike 3 punktides 1 ja 3 nimetatud sööti jäetud maa ja rohumaariba aluse maa

puhul, mis on määratletud kohustuseaastal ökoalana, katkeb selleks kalendriaastaks

püsirohumaaks muutmise arvestus.“;

6) paragrahvi 11 lõike 1 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) andmed selle kohta, millise maa taotleja ökoalana määratleb.“;

7) paragrahvi 11 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „mille kohta ta toetust taotleb,“ tekstiosaga

„mille ta on määratlenud ökoalana,“.

§ 4. Maaeluministri 23. detsembri 2022. a määruse nr 83 „Perioodi 2023–2027

ökosüsteemiteenuste säilitamise toetus“ muutmine

Maaeluministri 23. detsembri 2022. a määruse nr 83 „Perioodi 2023–2027

ökosüsteemiteenuste säilitamise toetus“ § 8 punktis 2 asendatakse tekstiosa „5–7“ tekstiosaga

„6 ja 7“.

§ 5. Maaeluministri 20. detsembri 2022. a määruse nr 67 „Põllumassiivi kaardi

koostamise, põllumassiivi toetusõigusliku pindala määramise ja põllumassiivi kasutamise

kohta andmete esitamise tingimused ja kord“ muutmine

Maaeluministri 20. detsembri 2022. a määruse nr 67 „Põllumassiivi kaardi koostamise,

põllumassiivi toetusõigusliku pindala määramise ja põllumassiivi kasutamise kohta andmete

esitamise tingimused ja kord“ § 3 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Lõikes 1 nimetatud tootmisest kõrvale jäetud maa on maa, mis on tootmisest kõrvale jäetud

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 15 lõike 2 ja § 24 lõike 1

alusel kehtestatud määruse või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2021/2115,

millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist

(EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise

põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning

tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT L 435,

06.12.2021, lk 1–186) artikli 4 lõike 3 punkti a kohaselt.“.

§ 6. Määrust rakendatakse tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2024. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Piret Hartman

Regionaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Kantsler

SELETUSKIRI

regionaalministri määruse „Maaeluministri määruste muutmine seoses maa ja elementide

tootmisest kõrvale jätmise nõude kehtetuks tunnistamisega“ eelnõu juurde

1. Sissejuhatus

Määrus kehtestatakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 2 lõike

2, § 14 lõike 1 punkti 3, § 15 lõike 2, 16 lõike 3, § 38 lõike 3, § 42 lõike 3 ja § 113 lõike 4 alusel

ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse

liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu

Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika

strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused

(EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT L 435, 06.12.2021, lk 1–186), artikli 4 lõigete 1 ja

3, artikli 13 lõigete 1 ja 2 ning artikli 31 lõigete 1 ja 3 alusel.

Määrusega muudetakse järgmisi maaeluministri määrusi:

1) maaeluministri 21. detsembri 2022. a määrust nr 68 „Maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis hoidmise nõuded ning kohustuslikud majandamisnõuded“ (edaspidi ka

määrus nr 68);

2) maaeluministri 21. detsembri 2022. a määrust nr 71 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded,

põhisissetuleku toetus, ümberjaotav toetus ja noore põllumajandustootja toetus“ (edaspidi ka

määrus nr 71);

3) maaeluministri 23. detsembri 2022. a määrust nr 80 „Perioodi 2023–2027 ökoalade

toetus“ (edaspidi määrus nr 80);

4) maaeluministri 23. detsembri 2022. a määrust nr 83 „Perioodi 2023–2027 ökosüsteemteenuste

säilitamise toetus“ (edaspidi ka määrus nr 83);

5) maaeluministri 20. detsembri 2022. a määrust nr 67 „Põllumassiivi kaardi koostamise,

põllumassiivi toetusõigusliku pindala määramise ja põllumassiivi kasutamise kohta andmete

esitamise tingimused ja kord“ (edaspidi ka määrus nr 67).

Eespool loetletud määrustes tehtavad muudatused on peamiselt seotud Euroopa Komisjoni

lihtsustamisettepanekutega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr

2024/1468, millega muudetakse määruseid (EL) 2021/2115 ja (EL) 2021/2116 seoses maa heas

põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardite, ökokavade, ÜPP strateegiakavade

muutmise, ÜPP strateegiakavade läbivaatamise ning kontrollidest ja karistustest vabastamisega

(ELT L 2024/1468, 24.05.2024).

Esmane rakendusaasta strateegiakavade kohaldamisel on esile toonud mitmeid olulisi kitsaskohti

ning keerukaid väljakutseid nii põllumajandustootjatele kui ka administreerijatele. Eelkõige

seisavad põllumajandustootjad silmitsi erakordsete raskuste ja ebakindlusega, mis on tingitud nii

ebasoodsatest ilmastikuoludest kui ka Venemaa Ukraina-vastasest agressioonisõjast. Selle tõttu

on kujunenud kõrgeks energia- ja sisendhinnad, suurenenud elukallidus ja majanduslik

ebakindlus. Selleks, et strateegiakava tulemuslikumalt rakendada ning vähendada liigset

halduskoormust ja võimaldada põllumajandustootjatel keerulistes olukordades toime tulla,

võimaldab selline lihtsustamine muuhulgas pakkuda tootjatele ka suuremat rahalist hüvitist (nt

baasnõuete eemaldamine).

KAVAND

22.05.2024

Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise (edaspidi HPK) maa ja elementide

tootmisest kõrvale jätmise nõude, so HPK 8.1 standardi kehtetuks tunnistamisel on oluline mõju

halduskoormuse vähendamisele. Lihtsustamisettepanekud hõlmavad muudatusi, millega

võimaldatakse liikmesriikidele juba 2024. aastast loobuda programmiperioodil 2023–2027

eelnimetatud standardi kohaldamisest tingimuslikkuse süsteemis ning rakendada edaspidi

tootmisest kõrvale jäetud maa-alade ja maastikuelementide nõuet riigile kohustuslikus korras

ökokavade raames, mis on taotlejatele vabatahtlik toetusmeede.

Eesmärk on lihtsustada senist süsteemi, vähendades põllumajandustootjate halduskoormust ja

makseasustuste töökoormust ning täita senisest veelgi efektiivsemalt kliima- ja

keskkonnaeesmärke läbi ökokavade kohaldamise. Programmperioodil 2014–2021 oli

eelnimetatud nõue osaks varasemast rohestamise toetuse nõudest. Käesoleval perioodil tõsteti

nõue üle tingimuslikkuse süsteemi HPK standarditesse, ehk nõuet, mille eest seni toetust maksti,

tuli sellest alates täita baastasemena, mida kompenseerida ei saanud. Eespool selgitatud

ebakindlad ja keerulised olukorrad, millega on pidanud põllumajandustootjad viimasel ajal toime

tulema, on takistanud seeläbi ka tavapäraste agronoomiliste võtete rakendamist.

Määruses nr 68 kavandatud muudatustega tunnistatakse kehtetuks HPK 8 esimene nõue. HPK 8

esimese nõude (8.1) – tootmisest kõrvale jäetud maa-alade ja elementide nõude puhul oli tegemist

keerulise ülesehitusega (3 erinevat valikut) ning taotlejate jaoks põllumajandustootmist piirava

nõudega, sest sõltuvalt valitud valikuvariandist tuli tootmisest kõrvale jätta minimaalselt 3%

põllumaast. Kontrolliasutuse vaates kulus palju ressurssi nõude selgitamiseks taotlejatele ning

arendustele ja ka menetlusele.

Määruses nr 71 kavandatud muudatus tuleneb omakorda määruses nr 68 tehtavast muudatusest,

mille kohaselt tunnistatakse HPK 8 esimene nõue kehtetuks. Nõude kehtetuks tunnistamisega ei

ole edaspidi vajadust esitada tingimuslikkusega seotud täiendavaid andmeid tootmisest kõrvale

jäetud maa-alade ja elementide kohta.

Määruses nr 80 ja 83 kavandatud muudatused on tingitud lihtsustamisettepanekutega seotud

nõuete muutmise jõustumisest, mille kohaselt on vajalik kohandada kehtivates määrustes

rakendatavaid tingimusi ainuüksi seetõttu, et edaspidi ei pea põllumajandustootjad järgima

ökoalade toetuse ja ökosüsteemiteenuste säilitamise toetuse neid baasnõudeid, mis on kehtestatud

HPK 8.1 baasil. Määruses nr 80 kavandatud muudatus puudutab ökoalana määratlemise lävendi

kohaldamist majapidamise põllumaast, ökoala toetuse taotlejale. Kui 2023. aastal oli ökoalade

toetusel seatud lävendiks majapidamise põllumaast vähemalt 10 protsenti, mille hulka arvestati

ka HPK 8.1 nõudega kehtestatud 3 või 4 protsendiline lävend, siis alates 2024. aastast on toetusele

seatud lävendiks 7 protsenti. Oluline muudatus on ka ökoalade määratlemine, mida taotlejatel on

edaspidi võimalik pakutud ökoaladest endale sobival kujul valida, sealhulgas neid omavahel

kombineerides. Täpsustakse ka rohumaaribade mõistet, kuid üldises plaanis on säilitatud 2023.

aastal kehtinud ökoalade põhistruktuur, sealhulgas ökoalade tegevuse elluviimise nõuded.

Eesmärk on muuta nimetatud ökokava põllumajandustootjate jaoks atraktiivsemaks, sealhulgas

vähendades sellega kaasnevat halduskoormust ning seeläbi pakkuda veelgi suuremale sihtgrupile

võimalust täita kliima- ja keskkonnaeesmärke.

Määruses nr 67 kavandatud muudatus on tingitud eelkõige lihtsustamisettepanekust HPK 8.1

nõue kehtetuks tunnistada, mille kohaselt edaspidi ei loeta põllumaa hulka varasemalt HPK 8.1

nõude raames määratletud tootmisest kõrvale jäetud maa-alasid. Muudatus on eelkõige vajalik

selleks, et kehtivates määrustes kohaldavaid tingimusi ja viiteid õigusaktidele ajakohastada.

Määruse eelnõu ja seletuskirja koostasid Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

põllumajanduskeskkonnapoliitika osakonna otsetoetuste valdkonna nõunik Veronika Vallner-

Kranich (625 6253, [email protected]) ja sama osakonna peaspetsialist Siim

Suure (625 6118, [email protected]). Juriidilise ekspertiisi määruse eelnõule on teinud

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi õigusosakonna nõunikud Ketlyn Roze (625 6127,

[email protected]) ja Mari-Liis Kivipõld (625 6283, [email protected]).

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Määruse eelnõu (edaspidi eelnõu) koosneb viiest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse maaeluministri 21. detsembri 2022. a määrust nr 68 „Maa heas

põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded ning kohustuslikud

majandamisnõuded“. Muudatusega tunnistatakse kehtetuks § 5, maa ja elementide tootmisest

kõrvale jätmine. Komisjon võimaldab tingimuslikkuse süsteemi lihtsustada, mis tähendab, et

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/2115 lisa III kehtestatud maa heas

põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõudest nr 8 jäetakse välja esimene nõue

(tootmisest kõrvale jäetud maa-alade ja elementide nõue).

HPK 8-st, mis koosneb mitmest nõudest, jääb edaspidi kehtima maastikuelementide säilitamise

kohustus, hekkide ja puude lõikamise keeld lindude pesitsus- ja kasvuperioodil ning meetmed

invasiivsete taimeliikide vältimiseks. Ebasoodsate sündmuste ja majandusliku ebakindluse

koosmõjust tulenevate väljakutsete kontekstis tuleb kohandada tasakaalu erinevate poliitiliste

vahendite vahel, mis aitavad kaasa bioloogilise mitmekesisuse kaitsele ja selle suurendamisele.

Põllumajandustootjatel peab olema rohkem paindlikkust sellesse panustamiseks. Liikmesriigid

peavad selleks välja töötama ökokavad, mis hõlmavad tootmisest kõrvale jäetud maa-alade (sh

kesa) hooldamise tavasid ja uute maastikuelementide loomist põllumaal, mille kaudu on võimalik

ka taotlejatele kompensatsiooni pakkuda. Eestil on selline toetusskeem olemas.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse maaeluministri 21. detsembri 2022. a määrust nr 71 „Otsetoetuste

saamise üldised nõuded, põhisissetuleku toetus, ümberjaotav toetus ja noore põllumajandustootja

toetus“. Muudatusega tunnistataks kehtetuks § 12 lõige 2. Sisuliselt on kehtetuks tunnistamine

seotud eelnõu paragrahvi 1 punktiga 1 tehtava muudatusega. Nõude kehtetuks tunnistamisel ei

ole edaspidi vajadust tingimuslikkusega seotud andmeid tootmisest kõrvale jäetud maa-alde ja

elementide kohta esitada.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse § 3 lõikeid 2 ja 3, mis on seotud toetuse minimaalse ja

maksimaalse ühikumäära kehtestamisega nii põllumaa, rohumaariba aluse maa kui ka

maastikuelemendi aluse maa kohta. Ühikumäärade muudatus on samuti tingitud tingimuslikkuse

süsteemi HPK 8.1 nõude kehtetuks tunnistamisest, mida ökoalade toetuse taotlejad ei pea

edaspidi järgima. Määrus viiakse muudatustega vastavusse.

Lõikes 2 sätestatakse, et toetuse minimaalne ja maksimaalne ühikumäär ühe hektari ökoalana

määratletud rohumaariba aluse maa kohta on 40 kuni 43 eurot. Lisaks lõikes 1 sätestatule

makstakse täiendavat toetust rohumaaribade aluse maa kohta juhul, kui taotleja määratleb ökoala

nõuetele vastava rohumaariba vastavalt nimeatatud määruse § 6 lõikes 3 ja lõigetes 4¹ – 42

sätestatule. Rohumaaribad on elurikkuse säilitamise seisukohast väga olulised, mistõttu on

eesmärk soodustada nende rajamist või ka olemasolevate rohumaaribade jätmist

põllumajandustootmisest kõrvale.

Lõikes 3 sätestatakse, et minimaalne ja maksimaalne ühikumäär ühe hektari ökoalana määratletud

maastikuelemendi aluse maa kohta on 150 kuni 160 eurot. Lisaks lõikes 1 sätestatule makstakse

täiendavat toetust ka maastikuelementide aluse maa kohta juhul, kui taotleja määratleb ökoalade

raames määruses nr 68 sätestatud nõuetele vastavaid elemente. Tingimuslikkuse süsteemi

kuuluvad maastikuelemendid aitavad hoida elurikkust ja eesmärk on soodustada nii uute

elementide rajamist kui ka olemasolevate elementide hooldamist. Ehkki tingimuslikkuse

süsteemi HPK 8.1 nõue tunnistatakse kehtetuks, peavad taotlejad siiski ka tulevikus HPK 8 nõude

raames jätkuvalt maastikuelemente säilitama ja seda taotlejale ei kompenseerita.

Eelnõu § 3 punktiga 2 muudetakse § 6 lõike 3 sõnastust. Muudatus puudutab ökoalade loetelu,

mida taotlejal on võimalik endale sobival valikul ökoalana määratleda. Toetuse jaoks seatud

vähemalt 7 protsendilise lävendi täitmiseks on võimalik vabalt valida loetletud ökoalade hulgast

või neid omavahel kombineerides sööti jäetud maa, haljaskesa, rohumaariba alune maa, määruse

nr 68 “ § 6 lõigetes 1–4, 6 või 8 nimetatud maastikuelemendi alune maa või lämmastikku siduva

põllumajanduskultuuri kasvuala. Sobilik maastikuelement, mida võib ökoalana määratleda, on

hekk, puude rida, põllusaar, metsasiil, eesvool ja kraav või kiviaed.

Kesa, sealhulgas sööti jäetud maa mõisted on sisustatud maaeluministri 20. detsembri 2022. a

määruse nr 67 „Põllumassiivi kaardi koostamise, põllumassiivi toetusõigusliku pindala

määramise ja põllumassiivi kasutamise kohta andmete esitamise tingimused ja kord“ (edaspidi

määruse nr 67) §-s 3. 2023. aastal oli ökoalaks lubatud märkida vaid selline haljaskesa, mis oli

mõeldud taotlemise aastal haljasväetisena sissekünniks. Esimesel rakendusaastal ilmnesid

põllumajandustootjate poolt agronoomiliste praktikate ja tavade kasutamisel rakendamise

probleemid. Sellest tulenevalt on lubatud ökoalana määratleda haljaskesa haljasväetise mulda

viimiseks ja sellist haljaskesa, mille taimikusse külvatakse või istutatakse põllumajanduskultuur.

Mulda viimisel mõeldakse nii sissekündi kui ka muid harimisviise, millega on võimalik

haljasväetist mulda viia. Haljasväetiseks loeti seni vaid sellist haljasväetiskultuuri, mis

kohustuseaastal (peamiselt sügisel) sisse künti. Edaspidi on haljasväetiseks haljasväetiskultuur,

mis kas endiselt küntakse sisse, aga ka segatakse mullaga teisi mullaharimisviise kasutades.

Tänapäeval kasutatakse Eestis järjest enam taastava põllumajanduse (regenerative agriculture)

võtteid, kus mulda haritakse võimalikult vähe ja hoitakse seda kaetuna, et seeläbi parandada

mulla tervist ning täita kliima ja elurikkuse eesmärke. Osaliselt on põllumajandustootjad üle

minemas või juba viljelevad täppispõllumajandust, et vähendada töökäikude piiramisega

põlluharimisest tuleneva süsinikuheite kogust ning hoida keskkonda sattumast ülemäära väetisi

ja taimekaitsevahendeid. Sageli ei tehta kündi, vaid haritakse mulda pindmiselt, segades

taimejäänused mullaga teistel meetoditel. Ka sellised põllumajandustootjad viljelevad oma

külvikorras haljaskultuure, mis on seal eesmärgiga mulda toitainetega ning mullaelustikku

taimejuurte kaudu suhkrurikaste süsinikuühenditega rikastada, ja mis ei anna põllumehele saagi

näol tulu. Ekspertide hinnangul on haljasväetis külvikorras hea ja seda peaks igati soodustama.

Eelnõu § 3 punktiga 3 täiendatakse paragrahvi 6 lõigetega 4¹ ja 4², millega sätestatakse

rohumaariba mõiste ning lisaks rohumaaribaga seotud tuvastamine ja eristamine külgneva

põllumaaga. Võrreldes 2023. aastaga on rohumaariba mõistet muudetud. Välja on jäetud

piirangud, mis puudutasid rohumaa ja sööti jäetud maaga külgnemist seepärast, et tootjad peavad

järgima ka külvikorra nõuet, mille tõttu võib erinevatel aastatel paratamatult juba varasemalt

rajatud rohumaariba kõrvale sattuda näiteks lühiajaline rohumaa, mis seab piirangud pikaajaliste

ribade tekkimisele. Selleks, et suurendada elurikkust, on oluline soodustada just mitmeaastaste ja

stabiilsete rohumaaribade teket. Lisaks on protsenti suurendatud 10-lt 30-le. Seega, uue mõiste

kohaselt on rohumaariba olemasolev või rajatav 6–12 meetri laiune rohumaariba, millel kasvavad

looduslikud rohttaimed või erinevad rohumaakultuurid. Rohumaariba ei tohi moodustada

külgneva põllumaa põllu pindalast üle 30 protsendi. Rohumaariba ei tohi rajada rohumaale ega

sööti jäetud maale.

Olemasoleva rohumaariba all peetakse silmas juba rajatud riba vastavalt kehtestatud tingimustele.

Rajatava rohumaariba puhul mõistetakse uut riba, mis rajatakse kas vastava rohumaakultuuriga,

või kus näiteks olemasolevast lühiajalisest rohumaa põllust rajatakse tingimustele vastav

rohumaariba, mille kõrvale rajatakse näiteks teravilja põld. Sellisel juhul võib olemasoleva

lühiajalise rohumaa põllu rajada tingimusel, et riba vastab kõikidele kehtestatud nõuetele.

Rohumaariba ei ole lubatud rajada püsirohumaale ega ka lühiajalisele rohumaale ning sööti jäetud

maale st, et eelnimetatud rohumaade üles harimine (nt kündmine) ning uue taimiku külvamine

rohumaariba tarbeks ei ole lubatud.

Lõikes 4² sätestatakse, et § 6 lõikes 3 nimetatud rohumaariba peab olema kohapeal visuaalselt

tuvastatav ning eristatav külgnevast põllumaast. Rohumaariba piiriga seotud eristamine ja

visuaalne tuvastamine kohapeal külgnevast põllumaast on eriti oluline olukordades, kus

rohumaariba võib hakata külgnema teise rohumaaga (nt külvikorra tõttu). Kuna rohumaariba

alusele maale kehtivad ökoalade toetuse raames seatud põllumajandusliku tegevuse piirangud,

sealhulgas taimekaitsevahendite kasutamise keeld, on eriti oluline selge piiri eristamine.

Eelnõu § 3 punktiga 4 muudetakse ja täpsustatakse § 8, so ökoalade toetuse baasnõudeid. Kuna

HPK 8.1 nõue tunnistatakse kehtetuks, peavad edaspidi ökoala toetuse taotlejad järgima

baasnõudena kohustuseperioodi jooksul maaeluministri 21. detsembri 2022. a määruse nr 68

„Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded ning kohustuslikud

majandamisnõuded” §-s 6 ja § 7 lõikes 1 sätestatud nõudeid. Teisisõnu tuleb säilitada

maastikuelemente ning hekke ja puid ei tohi lindude pesitsemise ajal pügada.

Kohustuslikke nõudeid, mille eest ei ole lubatud toetust maksta, nimetatakse tingimuslikkuse

nõueteks ja baasnõueteks. Kui toetuse tingimustest tulenevalt on tingimuslikkuse nõuded

toetatava tegevuse elluviimise eelduseks, võivad need ühtlasi olla ka baasnõudeks. Toetuse

andmisel tuleb baasnõuete järgimist taotleja põllumajanduslikus majapidamises ka kontrollida

ning kui mõnda baasnõuet rikutakse, vähendatakse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja

kordumist arvestades toetust või jäetakse taotlus rahuldamata.

Eelnõu § 3 punktiga 5 esitatakse § 9 uues sõnastuses, mis sätestab ökoala tegevuste elluviimise

nõuded. Muudatus on tingitud sellest, et HPK 8.1 nõue tunnistatakse kehtetuks, mistõttu peab ka

ökoalade toetuses sätestatud tegevuste elluviimise nõudeid vastavalt muutma ning 2023. aastal

kehtestatud asjakohased määruse nr 68 viited välja jätma.

Lõike 1 uue sõnastuse kohaselt peab taotleja määratlema kohustuseaastal põllumaal või sellega

külgneval alal ökoala sellise pindala ulatuses, et ökoala kokku moodustab vähemalt 7 protsenti

taotleja põllumajandusliku majapidamise põllumaa ja maastikuelementide aluse maa pindalast.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui taotleja määratleb ökoalana § 6 lõike 3 punktides 1–4 nimetatud sööti

jäetud maad, haljaskesa haljasväetise mulda viimiseks ja sellist haljaskesa, mille taimikusse

külvatakse või istutatakse põllumajanduskultuur, rohumaariba alust maad või maastikuelemendi

alust maad, ei ole seal lubatud põllumajanduslik tegevus kuni taotluse esitamise aasta 25. juulini.

Kui haljasväetise mulda viimise aastal külvatakse haljaskesale talivili või selline haljaskesa, mille

taimikusse külvatakse või istutatakse põllumajanduskultuur, võib haljaskesa niita ja hekseldada

enne 26. juulit. Sisuline muudatus puudutab vaid haljaskesa määratlemist, kuid muud nõuded,

mis kehtivad põllumajandustegevusele, jäävad samaks seni kehtivaga.

Haljasväetiskultuuri mulda viimise puhul on lubatud ka haljasväetiskultuuri kasvatamise

eesmärki täita ehk mullaviljakust parandada, kasutades muid mullaharimisviise kui kündmine.

See tähendab, et kasutada võib ka muud mulla harimiseks kasutatavat masinat kui ainult ader.

Näiteks on sobilik mullaharimismasin ka ketasrandaal, millega on võimalik samuti

haljasväetiskultuurid mulda viia ja seeläbi mulla omadusi parandada.

Lõikes 3 sätestatakse, et juhul, kui taotleja määratleb ökoalana lämmastikku siduva

põllumajanduskultuuri kasvuala, on seal lubatud põllumajanduslik tegevus järgmistel

tingimustel:

1) põllumaad ei hekseldata kuni 25. juulini;

2) talivilja kasvatamise korral on see külvatud hiljemalt 15. oktoobril;

3) põllumaad, millel ei kasvatata talivilja, ei künta sisse enne 15. oktoobrit ega kasutata seal muid

taimikut kahjustavaid mullaharimisviise.

Lämmastikku siduva põllumajanduskultuuri kasvualal tuleb järgida lisaks toetusõiguslikkuse

nõude raames kehtestatud toetusõigusliku kultuuri kasvatamisele ka veekaitsevööndile seatud

piiranguid, ehk teisi nõudeid, mis on kehtestatud tegevuste elluviimise nõuetena. Nimetatud alal

on siiski võrreldes teiste ökoaladega lubatud saagikoristus, sealhulgas niitmine ja karjatamine.

Siiski ei ole sellistel aladel lubatud hekseldamine kuni 25. juulini ning põllumaa sissekündmine

enne 15. oktoobrit, kui seal ei kasvatata talivilja.

Lõikes 4 sätestatakse, et taotlejal ei ole lubatud kasutada kohustuseaastal taimekaitsevahendeid

ökoaladel, mis on määratletud ökoalana. Kohustuseaasta kestab 1. jaanuarist kuni 31.

detsembrini.

Lõikes 5 sätestatakse, et sööti jäetud maa ning rohumaariba aluse maa puhul, mis on määratletud

kohustuseaastal ökoalana, katkeb selleks kalendriaastaks püsirohumaaks muutumise arvestus.

Teisisõnu on tegemist erandiga, mis peatab eelnimetatud aladel selleks aasta püsirohumaa

arvestuse ehk toimub nn külmutamine.

Eelnõu § 3 punktidega 6 ja 7 muudetakse § 11 lõike 1 punkti 3 ja sama § lõike 2 sõnastusi.

Paragrahvi 11 kohaselt peab taotleja esitama andmed määratletud ökoalade kohta. Lisaks peab

taotleja esitama muudatused nende ökoalade piiride kohta, mille ta on määratlenud ökoalana,

hiljemalt kohustuseaasta 15. augustiks.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse maaeluministri 23. detsembri 2022. a määrust nr 83 „Perioodi 2023–

2027 ökosüsteemiteenuste säilitamise toetus“. Muudatus tehakse seoses HPK 8.1 nõude

kehtetuks tunnistamisega tingimuslikkuse süsteemist, mis on oma olemuselt ökosüsteemiteenuste

säilitamise toetuse baasnõuete kompleks, ning viiakse vastavusse kehtivate tingimustega.

Ökosüsteemiteenuse säilitamise toetuse baasnõueteks, mida taotleja on kohustustatud täitma

kohustuseaasta jooksul, on lisaks põlluraamatu pidamisele ka maaeluministri 21. detsembri 2022.

a määruse nr 68 „Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded ning

kohustuslikud majandamisnõuded” §-des 6–7 sätestatud nõuded. Täpsemalt maastikuelementide

säilitamine ning hekkide ja puude lõikamise keeluga ning invasiivsete taimedeliikide vältimisega

seotud tingimused.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse maaeluministri 20. detsembri 2022. a määruse nr 67 „Põllumassiivi

kaardi koostamise, põllumassiivi toetusõigusliku pindala määramise ja põllumassiivi kasutamise

kohta andmete esitamise tingimused ja kord“ § 3 lõiget 3. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2021/2115, 2. detsember 2021, millega kehtestatakse liikmesriikide

koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu

Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade

(ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL)

nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 3 punkti a kohaselt loetakse põllumaa,

sealhulgas kesade hulka ka artikli 31 kohaselt määratletud tootmisest kõrvale jäetud maa-alad,

s.o ökoalad. Kui varasemalt loeti põllumaa hulka ka mittetootlikud alad, mis olid määratletud

HPK 8.1 raames, siis nimetatud nõude kehtetuks tunnistamise tõttu vajab ka põllumaa mõiste

selles osas kohandamist ning ajakohastamist.

Eelnõu §-ga 6 nähakse ette määruse tagasiulatuv rakendamine 1. jaanuarist 2024. Arvestades

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2024/1468 preambuli 26. põhjendust, et

taotlusaasta 2024 algas 1. jaanuaril 2024, mistõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik

asjomaseid HPK standarditega seotud meetmeid kohaldada juba taotlusaasta 2024 suhtes, ning

artiklis 3 sätestatut, rakendatakse ka riigisiseste nõuete muudatusi 1. jaanuarist 2024.

Määruse tagasiulatuv rakendamine ei tekita isikutele negatiivseid tagajärgi, ei piira nende õigusi

ja vabadusi ega pane neile täiendavaid kohustusi. Kuna määruses kavandatud muudatuste

eesmärk on leevendada kehtivaid nõudeid, on tagasiulatuval rakendamisel soodustav mõju

taotlejatele, kes saavad leebemaid nõudeid täita juba käesolevast aastast.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu väljatöötamisel on võetud aluseks järgmised õigusaktid:

1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/2115, 2. detsember 2021, millega

kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise

põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning

tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT L 435,

06.12.2021, lk 1–186);

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/2116, 2. detsember 2021, mis käsitleb ühise

põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret ning millega tunnistatakse kehtetuks

määrus (EL) nr 1306/2013 (ELT L 183, 08.07.2022, lk.23–34);

3) Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2022/1172, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2021/2116 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas ühises

põllumajanduspoliitikas ning tingimuslikkusega seotud halduskaristuste kohaldamise ja

arvutamise osas (ELT L 183, 08.07.2022, lk 12–22);

4) Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2022/1173, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2021/2116 kohaldamise eeskirjad ühise põllumajanduspoliitika ühtse

haldus- ja kontrollisüsteemi kohta (ELT L 183, 08.07.2022, lk 23–34);

5) Komisjoni delegeeritud määrusest (EL) nr 2022/126, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määrust (EL) 2021/2115 täiendavate nõuetega teatavatele sekkumisviisidele, mille

liikmesriigid määravad kindlaks kõnealuse määruse kohastes ajavahemikuks 2023–2027 ette

nähtud ÜPP strateegiakavades, ning eeskirjadega, milles käsitletakse maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis hoidmise (HPK) 1. standardi kohast suhtarvu (ELT L 20, 31.1.2022, lk 52–

94).

4. Määruse mõjud

Eelnõu rakendamine ei too kaasa olulist mõju majandusele, elu- ja looduskeskkonnale,

julgeolekule, regionaalarengule ja riigi ning kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele.

Määruses nr 68 tehtaval muudatusel on positiivne mõju taotlejatele. Kuna tingimuslikkuse

süsteemi HPK 8 nõudes tunnistatakse kehtetuks esimene nõue, lihtsustub tingimuslikkuse

süsteem tervikuna. HPK 8.1 tootmisest kõrvale jäetud maa-alade ja elementide nõude puhul oli

tegemist keerulise nõudega ning taotlejate jaoks põllumajandustootmist piirava nõudega, sest

sõltuvalt valitud valikuvariandist tuli tootmisest kõrvale jätta minimaalselt 3 või 4 protsenti

põllumaast. Toetusi administreeriva asutuse (PRIA) vaates kulus palju ressurssi nõude

selgitamiseks taotlejatele ning arendustele ja menetlusele, kuna tegemist oli kohustusliku

tingimuslikkuse süsteemi nõudega.

Määruses nr 80 ja 83 tehtavad muudatused on seotud määrusega nr 68, millega tunnistatakse

kehtetuks tingimuslikkuse ehk baasnõuete süsteemis kuuluv HPK 8.1 nõue, mis oli nii ökoalade

kui ka ökosüsteemiteenuste säilitamise toetuse taotlemise baasnõue. Tegemist on lihtsustamisest

tuleneva muudatusega, millel on positiivne mõju nii taotlejatele kui ka toetusi administreerivale

asustusele, s.o Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile. Positiivne mõju avaldub

eelkõige halduskoormuse vähendamises ning skeemi lihtsustamises. Kuna esmase rakendusaasta

kogemusele tuginedes selgus, et ökoalade toetuse rakendamine koos HPK 8.1 nõuete

kombineerimisega erinevate valikuvariantide seast (2023. a 3 varianti; 2024. a 4 varianti),

sealhulgas erinevate kehtestatud lävenditega (3%, 4%, 7%) ning keerukate nõuetega, osutus

keeruliseks ning vähendas oluliselt taotlejate hulka ning ökokavade atraktiivsust. Eesti rakendab

kokku viit ökokava, mille hulgas on ka ökoalade toetus. 2023. aastal tekitas toetuse taotlemisel

kõige enam küsimusi ja probleeme just nimelt ökoalade toetus, mistõttu jäi kavandatud ja oodatud

tulemus ning eesmärk saavutamata.

Näiteks oli 2023. aastal rohumaaribade sihttasemeks seatud 20 000 hektarit ning põllumaa puhul

400 000 hektarit. Tuginedes 2023. aasta toetuse taotlemise andmetele, taotles ökoalade toetust

kokku ligikaudu 800 taotlejat, seejuures oli rohumaaribade kogupindala ainult 30 hektarit ning

põllumaa kogupindala ainult 180 000 hektarit. Paljud taotlejad loobusid ökoalade toetuse

taotlemisest hilisemas staadiumis.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Määruse rakendamisega kaasnevad lisakulutused riigieelarve vahenditest. 2024. aastal on

lihtsustamispaketist tulenevate muudatuste rakendamiseks vaja lisavahendeid 120 234 eurot sh

personalieelarvet 66 984 eurot, majanduseelarvet 3 250 eurot ning investeeringu eelarvet 50 000

eurot. 2025. aastal 61 768 eurot sh personalieelarve 48 168 eurot, majanduseelarvet 6 500 ning

investeeringu eelarvet 7 100 eurot. Alates 2026. aastast jääb iga-aastaselt püsikuluna menetleja

lisakulu summas 54 668 eurot (personalieelarve 48 168 eurot, majanduseelarve 6 500 eurot).

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras ning seda rakendatakse tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2024.

7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile

ja Kliimaministeeriumile.