Arvamus töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõule

Aktsiaselts Tallinna Linnatransport

Kadaka tee 62a / 12618 Tallinn / Eesti / 643 4000 / [email protected] / www.tlt.ee / Reg. kood 10312960

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

Märge tehtud:

Kehtib kuni:

Alus:

Teabevaldaja: Aktsiaselts Tallinna Linnatransport

Hr Tiit Riisalo

Majandus-ja infotehnoloogiaminister

Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium

Teie: 29.05.2024 nr 2-2/1504-1

Meie: 14.06.2024 nr 2-1/61-1

Arvamus töölepingu seaduse muutmise seaduse

eelnõule

Austatud härra minister

Täname Teid töölepingu seaduse muutmise eelnõu meile arvamuse avaldamiseks saatmise eest.

Me mõistame eelnõu eesmärki ning näeme sellest tulenevat hüve. Mõned tähelepanekud on meil

siiski.

1. Eelnõu § 433 lg 6 kohaselt tuleks töötajalt eelnevalt iga kord võtta töötaja kinnitus

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Seletuskiri ütleb selle kohta, et „Töötaja peab kinnitama pakutavate lisatundidega

nõustumist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt kirjalikult, SMS-iga, e-kirja

teel). Kui tööandja lisab töötajate lisatunnid tööajakavasse, saavad töötaja kogu

tööajakavas kajastatava ajaperioodi lisatundidega korraga nõustuda. Sellisel juhul ei pea

töötaja iga kord lisatundide tegemisega eraldi nõustuma. Kui tööajakava lisatundide osas

muutub, tuleb töötajalt lisatundide tegemiseks uuesti nõusolek saada.“

Eelnõu tekst võiks olla, võttes arvesse seletuskirjas toodut, täpsem. Samuti on eelviidatud

menetlus selgelt tööandja jaoks liiga suure halduskoormusega. Kui tööandjal on palju

töötajaid, siis peab keegi kõiki neid kinnitusi ehk nõusolekuid haldama ja tekib väga palju

„uut“ bürokraatiat. Me leiame, et sellist igakordset nõusoleku võtmist tuleks vältida ning

seda annab teisiti reguleerida. Näiteks, kui töötaja on kord nõustumuse andnud, siis see

kehtiks, kuni ta oma nõustumuse tagasi võtab. Ehk et vahepeal ei oleks vaja iga kord võtta

tema nõusolekut. Samas töötajal säiliks vabadus teha lisatunde või siis mitte teha.

Seletuskirjas selgitatakse, et „paindliku tööaja kokkulepe tuleb töötajaga sõlmida

kirjalikult ehk allkirjastatuna. Näiteks võib paindliku tööaja rakendamises kokku leppida

töölepingus või selle lisas.“ Seega on töölepingu pooled omavahelise lisatööd puudutava

koostöö raamistiku kokku leppinud ja eelnõus toodud „igakordne kinnitamine“ on liiane.

2. Leiame ka, et puudub põhjus paindlikku lisatöö tegemise võimalusi piirata vaid teatud

tunnustele vastavate töötajatega. Jääb arusaamatuks, miks õpilane, üliõpilane,

vanaduspensionär või puudega inimene on rohkem pädevamad sellist kokkulepet

tööandjaga sõlmima, aga osaajaga muu töötaja sõltub sellest, kas töösuhet kattev

kollektiivleping seda võimaldab või mitte. Temal seega lisatöö võimalust ei pruugi olla,

ehkki ta oleks selleks valmis. Leiame, et töötaja, kellel on reeglina täielik teovõime, peaks

saama ise otsustada oma töölepingu tingimuste üle.

Konkreetselt Aktsiaseltsile Tallinna Linnatransport selline paindlik lisatundide tegemise võimalus

väga palju leevendust ei too. Samas säilib Euroopa Kohtu 2. märtsi 2023.a otsusest kohtuasjas C-

477/211 tulenev laiem probleem, vajame vähemalt 100 töötajat juurde, mille tulemusel tekib

oluline lisakulu.

3. Meie hinnangul peaks Eesti Vabariik kohaldama direktiivist 2003/88 tulenevat 24 tunnist

minimaalset puhkeaega, mis tekkinud probleemi lahendaks ja tegema vastava muudatuse

töölepingu seaduses. Teadaolevalt on kõik Euroopa riigid oma õigusakte vastavalt

muutnud või muutmas ja vähendanud iganädalase puhkeaja pikkuse 24 tunnini, millele

lisandub 11 tundi igapäevast puhkeaega (kokku seega 35 tundi järjestikust puhkeaega, nagu

seni ka Eesti Vabariigis on rakendatud). Meile jääb arusaamatuks, miks Eesti Vabariik

käitub teisiti ja millist probleemi sellega lahendatakse. Riigis valitsevas majanduslikus

olukorras ei ole mõistlik panna ettevõtjaid veel suurema finantssurve alla. Me leiame, et

Euroopa Kohtu 2. märtsi 2023.a otsuse kohtuasjas C-477/211 kohast tõlgendust töö- ja

puhkeaja nõuete rakendamisel tuleks rakendada unisoonis teiste Euroopa riikidega, st siis,

kui valdavalt ollakse selleks valmis. Ei ole mingit objektiivset põhjust, miks Eesti Vabariik

peaks teisi liikmesriike ennetama ehk et siin oleks töö-ja puhkeajaga suurem mure, kui

teistes liikmesriikides. Arvestades teiste Euroopa riikide poolt õigusaktide muutmist ja 24

tunnise puhkeaja kehtestamist, tekib neil oluline konkurentsieelis Eesti tööandjatega

võrreldes. See võib oluliselt vähendada välisinvesteeringute toomist ja töökohtade loomist

Eestist. Seda mõju ei ole eelnõu koostamisel aga analüüsitud.

4. Ka võimalust kehtestada 24 tunnine minimaalset puhkeaega pole nähtavasti analüüsitud.

Eelnõu seletuskirjas on põhjendatud, et eelnõu arvestab töötajate vajadusega pikema

puhkuse järele ja eesmärk on kaitsta töötajate tervist. Samas on seletuskirjas toodud, et

eelnõu on ajendatud Euroopa Kohtu 2. märtsi 2023.a otsusest kohtuasjas C-477/211.

Nimetatud kohtuasjas, mis annab tõlgenduse iganädalase ja igapäevase puhkeajaga seoses,

ei kohustata iganädalast puhkeaega pikendama- iganädalase puhkeaja reguleerimisel tuleb

lähtuda direktiivi 2003/88 nõuetest, mis lubab kohaldada 24 minimaalset iganädalast

puhkeaega.

Enne nimetatud kohtuotsuse tegemist kehtiva töölepingu seaduse puhkeaja regulatsiooni

rakendamisel ei leitud, et Eestis on töötajatel kohustus ja vajadus pikemalt puhata.

Puhkeaja pikendamise vajadus ei saa tuleneda pelgalt kohtuasjas C-477/211 tehtud

otsusest. Töötajate tervise kaitsmisel tuleb lähtuda vajaduspõhisest ja paindlikumast

lahendusest.

Palume meile saadetud töölepingu seaduse eelnõu täiendada ja kehtestada 24 tunnine minimaalne

puhkeaeg.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaido Padar

Juhatuse liige

Mailis Kullerkupp 5116055

[email protected]