Dokumendiregister | Kultuuriministeerium |
Viit | 1-12/678-2 |
Registreeritud | 17.06.2024 |
Sünkroonitud | 18.06.2024 |
Liik | Väljaminev kiri |
Funktsioon | 1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine |
Sari | 1-12 Kirjavahetus õigusalastes küsimustes (sh ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõud) |
Toimik | 1-12/2024 Kirjavahetus õigusalastes küsimustes (sh ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõud) |
Juurdepääsupiirang | Avalik |
Juurdepääsupiirang | |
Adressaat | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
Saabumis/saatmisviis | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
Vastutaja | Mari Kõrtsini |
Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941
Teie 29.05.2024 nr 2-2/1504-1
Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
[email protected] Meie 17.06.2024 nr 1-12/678-2
Märkused töölepingu seaduse muutmise
seaduse eelnõule
Austatud majandus- ja infotehnoloogiaminister
Tutvusime töölepingu seaduse (TLS) muutmise seaduse eelnõuga ning toetame eesmärki muuta
tööaja korraldamine paindlikumaks ning ajakohasemaks. Esitame eelnõu kohta alljärgnevad
märkused.
1. Eelnõu punktiga 2 kehtestatakse TLSis paindliku tööaja kokkuleppe regulatsioon.
Seletuskirjast ei selgu samas, mis põhjusel piiratakse paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise
võimalust üksnes teatud töötajate gruppidele. Tööealistel inimestel (kellele ei kohaldu ka
kollektiivleping) võib olla lisaks hariduse omandamisele ja töövõime vähenemisele ka muid
põhjuseid, millest tulenevalt paindlikku tööaja kokkulepe sõlmida. Näiteks võivad selleks olla
vajadus hooldada pereliikmeid või muud heitlikud ja ajas muutuvad isiklikud/perekondlikud
kohustused. Kui regulatsiooni antud kujul rakendada, tekib olukord, kus osalise tööajaga
töökohale on tööandja rohkem motiveeritud värbama § 433 kohaldamisalasse kuuluvaid
inimesi, sest nende puhul ei ole vaja iga vajaminevat lisatundi tasustada ületunnitöö tasu
koefitsiendiga. Kultuuriministeeriumi ettepanek on loodava regulatsiooni kohaldamisala
laiendada või muuta seda paindlikumaks või kui jätta regulatsioon selliseks, siis seletuskirjas
põhjendada, millistest põhjendustest lähtuvalt selline piirang sätestatakse.
2. Peale Euroopa Kohtu 2. märtsi 2023. a otsuse C-477/219 jõustumist on Kultuuriministeeriumi
valitsemisalas eelkõige riigi asutatud sihtasutusena tegutsevad etendusasutused juhtinud
tähelepanu sellele, kuidas otsuses toodud uus tõlgendus selle kohta, et igapäevane ja
iganädalane puhkeaeg tuleb kokku liita, toob neile kaasa mitmeid negatiivseid majanduslikke
ja organisatsioonilisi mõjusid. Seetõttu toetame seda, et käesoleva eelnõuga võimaldatakse
teatud tingimustel eeltoodud kohtuotsuse tõlgendusest kõrvale kalduda ning ka lühemat
iganädalast puhkeaega kehtestada. Oleme eelnõu edastanud ka Eesti Etendusasutuste Liidule,
kes samuti antud muudatust toetavad. Kuivõrd etendusasutuste valdkonnas on
kollektiivlepingute sõlmimine tavapärane, on eelnõuga kollektiivlepinguga erandi tegemise
võimalus valdkonnale sobiv viis tekkinud olukorra lahendamiseks. Seejuures on
Kultuuriministeerium aga seisukohal, et eelnõus on see võimalus hetkel sätestatud liiga
lakooniliselt ja üldiselt. Direktiivist 2003/88/EÜ tulenevate nõuete täitmise tagamiseks tuleb
seaduse tasandil täpsustada, et kuigi kollektiivlepinguga võib tõesti kokku leppida üldreeglist
erinevas korralduses, peab loodav korraldus ikkagi tagama vähemalt 24-tunni pikkuse
katkestamatu puhkeaja nädalas. Hetkel sellist piirangut seaduses ei ole ning see võib viia
olukorrani, kus töötajale ei ole üldse iganädalast pikemat puhkeaega tagatud.
3. Eelnõuga lisanduva § 52 lõike 22 punkti 2 järgi võib lõikes 21 toodud üldreeglist erandi teha,
kui töötajale on kaks korda kalendrikuus tagatud järjestikku igapäevane ja iganädalane
puhkeaeg. Ka selle sätte osas on seadusest puudu täpsustus, et erandi kohaldamisel peab siiski
olema töötajale tagatud vähemalt 24-tunni pikkune katkestamatu puhkeaeg nädalas ja sellest
ebasoodsamat korraldust kohaldada ei tohi.
4. Ebaselgeks jääb ka § 52 lõike 21 ja lõike 22 punkti 2 omavaheline hierarhia ja seos, samuti pole
selgelt arusaadav, mis on seadusega vaikimisi töötajale tagatud iganädalane puhkeaeg.
Seletuskirja järgi ei ole § 52 lõike 22 punkti 2 kohaldamiseks vajalik töötaja ja tööandja vahel
eraldi kokkulepet sõlmida, mistõttu saab asuda seisukohale, et just see punkt sätestab, mis on
minimaalne seadusega töötajale tagatud iganädalane puhkeaeg. Samas on see säte kehtestatud
üldreeglist erandina, mis tekitab segadust selles osas, kuidas kaks eelnõuga loodavat sätet
omavahel suhestuvad ja millest täpselt lähtuma peaks. Kultuuriministeeriumi ettepanek on
jätta seadusesse vaid minimaalne nõutud iganädalase puhkeaja regulatsioon (§ 52 lõike 22 lõige
2) ja seejuures muuta sõnastust nii, et seadusega oleks töötajale tagatud direktiivis toodud
minimaalne iganädalane puhkeaeg (vt eelmine punkt). Pikema puhkeaja võimaldamine ehk
töötaja jaoks soodsamate tingimuste seadmine on igal juhul võimalik ka ilma vastava sätteta.
Üldreeglile töötaja jaoks ebasoodsa erandi loomine ilma täiendavate tingimuste sätestamiseta
muudab üldreegli oma olemuselt sisutühjaks. Analoogselt ei oleks otstarbekas kehtestada
TLS-is näiteks valveaega reguleerivat sätet, millega öeldakse, et valveaja tasu ei või olla
väiksem kui 1/10 töötasust ning siis järgmises lõigus sätestada, et valveaja tasu ei või olla
väiksem kui 1/18 töötasust ilma sellise juhu kohaldamiseks ühtegi lisatingimust seadmata.
Sellised lisatingimused on seatud näiteks iganädalase tööaja korraldamisel. TLS § 46 lõikes 1
on sätestatud, et tööaeg kokku ei tohi ületada keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku
kohta kuni neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Lõikega 3 sätestatakse, et sellest reeglist võib
teha erandi ja nädalast tööaega kuni 52 tunnini pikendada, aga selleks sätestatakse täiendavad
tingimused – esiteks on vajalik töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe, teiseks ei tohi see
korraldus olla töötajale ebamõistlikult kahjustav jt. Selle regulatsiooni puhul on tööandjale
seadust lugedes selge, mis vaikimisi kohaldatav reegel on ja millega tuleb arvestada, kui tahta
sellest kõrvale kalduda. Kultuuriministeeriumi hinnangul ei ole otstarbekas § 52 lõike 22
punktis 2 toodud regulatsiooni siduda küll töötaja ja tööandja vahelise kokkuleppega, kuid kui
eeltoodud ettepanekut (jätta seadusesse vaid minimaalne nõutud regulatsioon) ei ole võimalik
arvestada, siis minimaalselt tuleks erandi kohaldamise jaoks luua mõni selge ja vajalik
lisatingimus sarnaselt nagu seda on tehtud näiteks eeltoodud TLS § 46 regulatsioonis.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Heidy Purga
minister
Mari Kõrtsini 628 2254
Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
---|