Vastus selgitustaotlusele

ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST

Tatari tn 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee / registrikood 70004235

Rahvusarhiiv Teie 14.05.2024 nr 1-15/24/7 Meie 13.06.2024 nr 2.3-8/24/1358-2

Vastus selgitustaotlusele

Andmekaitse Inspektsioon (AKI) sai Rahvusarhiivi pöördumise, milles soovitakse AKI

hinnangut seoses 20. sajandil koostatud surmaaktidele juurdepääsupiirangute tähtaja

määramisega.

Surmaaktide vormid sisaldavad alati surnud isiku isikuandmeid ja surma registreerinud isiku

nime ning kuni 1995. aastani elukoha aadressi. Kuigi surnud isiku nimi, sünni- ja surmaaeg ning

surma fakt ei ole juurdepääsupiiranguga andmed, siis surmaaktidele märgitud surnu isikuandmed

sisaldavad veel eraelulist infot (nt elukoha aadress) ja sageli ka surma põhjust (mis võib olla

eraeluline teave või eriliigilised isikuandmed), ning varasema perioodi (kuni 1995. aastani)

surmaaktidel on lisaks kirjas surma registreerinud füüsiliste isikute isiklikud aadressid, seega

kehtivad surmaaktidele isikuandmete kaitseks juurdepääsupiirangud.

Piirangute seadmisel on Rahvusarhiivi hinnangul võimalik lähtuda kahest avaliku teabe seaduse

(AvTS) § 40 lõikes 3 toodud tähtajast: 30 aastat andmesubjekti surmast või 75 aastat dokumendi

loomisest. 75 aasta pikkust piirangu rakendamine tooks Rahvusarhiivi klienditeenindusele

ennustatavalt kaasa väga pikaks ajaks väga suure töökoormuse juurdepääsutaotluste

menetlemisel. Lühema tähtaja seadmine toetuks muuhulgas põhimõttele, et suguvõsa uurimine

ja oma päritolu, esivanemate, sugulaste ja hõimlaste teadasaamine on üldtunnustatud õigus.

Juurdepääs digiteeritud surmaaktidele eeldab Rahvusarhiivi kasutajakonto loomist ja vajaliku

arhivaali otsingut, mistõttu ei oleks juurdepääs tehnilises mõttes täiesti avalik ning võimalik

andmete pahatahtliku kasutamise risk oleks madal. Seega Rahvusarhiivi kaalutlusel piisavaks

juurdepääsupiirangu tähtajaks võiks olla 30 aastat andmesubjekti surmast.

AKI hinnangul võiks surmaaktide juurdepääsupiirangu seadmisel üldjuhul lähtuda AvTS § 40

lõikes 3 sätestatust 30-aastasest tähtajast juhul, kui need ei sisaldaks teiste isikute isikuandmeid.

Küll aga kindlasti tuleb arvestada sellega, et kui surmaaktid sisaldavad ka surma registreerinud

isikute andmeid, kes võivad täna olla elus ja elada ka samal aadressil, siis nendele andmetele

kehtib ikka 75-aastane juurdepääsupiirang, kuna surma registreeringud füüsilise isiku nimi ja

elukoha aadress on piiranguga teave. Seadus ei näe ette võimalust lühendada elus olevate isikute

isikuandmetele juurdepääsupiirangu tähtaega 30 aastani, kuna selle tähtaja kohaldamise

eelduseks on isiku surm.

Ühtlasi peab AKI vajalikuks märkida, et kuna surmaaktis võib sisalduda ka surma põhjus, ning

kui see on näites mingi pärilik haigus, siis selle avalikustamine võib ka elusolevaid lähedasi

kahjustada, sh näiteks siutsiid, mis tihti kipub ka põlvkondi pidi edasi ka korduma suurema

2 (2)

tõenäosusega. Ehk AKI hinnangul tuleb ikkagi igat konkreetset dokumenti eraldi vaadata ning

võimaldada andmetele juurdepääsu AvTS § 8 lõike 1 punktis 1 ettenähtud teabenõude täitmisega.

Loodan, et minu selgitustest on abi.

Lugupidamisega

Irina Meldjuk

peadirektori volitusel