Arvamus PSJV asjas nr 5-24-3

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Kadri Nõmm Riigikohus [email protected] Arvamus PSJV asjas nr 5-24-3 Austatud Riigikohtu esimees Käesolevaga edastan arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-24-3. Palusite justiitsministri arvamust selle kohta, kas karistusseadustiku (KarS) § 141 lõike 2 punkti 1

sanktsioon on põhiseadusega kooskõlas. Riigikantselei palus omakorda justiitsministeeriumil anda

Riigikohtule samas asjas arvamus ka Vabariigi Valitsuse nimel.

Tartu Ringkonnakohus leidis kriminaalasjas nr 1-23-2431, et viidatud säte on põhiseadusega

vastuolus, kuna sanktsiooni alammäär (kuus aastat vangistust) piirab ebaproportsionaalselt

vabaduspõhiõigust ning seega ei võimalda arvestada toime pandud süüteo raskust ja isiku süü

suurust.

Asjassepuutuv norm

Normi kohtus põhiseadusvastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise ning sellega

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise eelduseks on vaidlusaluse normi

asjassepuutuvus (PS § 15 lg 1 ls 2, PSJKS §§ 9, 14 lg 2 ls 1). Asjassepuutuv on norm, mida tuleb

kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti

kui selle põhiseaduspärasuse korral.1

Ringkonnakohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud norm:

§ 141. Vägistamine

(1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema

seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, –

karistatakse ühe- kuni kuueaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest:

1) kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;

2) kui see on toime pandud grupi poolt;

3) kui sellega on tekitatud kannatanule raske tervisekahjustus;

4) kui sellega on põhjustatud kannatanu surm;

5) kui sellega on kannatanu viidud enesetapuni või selle katseni;

6) kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud

kuriteo või

1 RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKm 02.04.2013, 3-2-1-140-12, p 18.

Teie 22.05.2024 nr 5-24-3

Meie 18.06.2024 nr 10-3/4367

2

7) kui see on toime pandud ära kasutades teo toimepanija poolt narkootilise või psühhotroopse aine

abil kannatanule tekitatud seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru

saama, –

karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.

Vaidlustatud norm on asjassepuutuv.

Justiitsministri seisukoht

Oleme seisukohal, et karistusseadustiku § 141 lõike 2 punktis 1 sätestatud sanktsioon ei ole

põhiseadusega vastuolus.

Justiitsministeeriumi üheks ülesandeks on kavandada ja ellu viia kriminaalpoliitikat2. Kriminaalpoliitika

roll on kujundada õiguskuulekat ühiskonda ja selleks vajalikke väärtusi. Kriminaalpoliitika eesmärk on

ennetada õigusrikkumisi, neile reageerida ning vähendada neist tulenevat kahju. Karistussüsteemi

eesmärk on toetada õiguskuulekat eluviisi ja tagada seeläbi kindlustunne, et meie ühiskonna

väärtustel põhinevad normid rakendatakse ellu, rikkumistele reageeritakse ja konfliktid lahendatakse

õiglaselt. (Riigikogus heaks kiidetud Kriminaalpoliitika põhialused aastani 20303)

Kriminaaljustiitssüsteemis keskendutakse ühiskonda enim kahjustavate õigusrikkumiste

ärahoidmisele ja ennetatakse mitmete teiste kuritegude kõrval ka vägivalda (sealhulgas lähisuhte- ja

laste vastu suunatud vägivalda). Kuriteoennetuse keskmeks on kuriteo toimepanemise ja kuriteo

ohvriks langemise riski vähendamine, ühiskonna turvalisuse taseme tõstmine ja turvatunde loomine.

Suurem rõhuasetus on kohtunike ja prokuröride rollil karistusotsuste avalikkusele põhjendamisel.

(Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030)

Lisaks kriminaalpoliitika põhialustele on riigisisese kriminaalpoliitika kontekstis väga olulised ka justiits-

ja siseministri poolt kokkulepitud õiguskaitse prioriteedid4, mida varasemalt tunti ka Laulasmaa

kokkuleppe nime all. Valitsuse kuritegevusvastased prioriteedid seati esimest korda 2005. aastal

siseministri ja justiitsministri Laulasmaa kohtumisel. Kehtivad kuritegevuse vastased prioriteedid

kinnitati 04.10.2023 ja nende hulgas on ka alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude vastane

võitlus. Eraldi rõhutamist väärib, et pisut varieeruvas sõnastuses on lastevastased seksuaalkuriteod

olnud valitsuse kuritegevusevastaste prioriteetide hulgas alates nende esmakordsest seadmisest ehk

aastast 2005.

Ühtlasi on Eesti kriminaalpoliitikas oluline koht vägivalla ennetamise kokkuleppel (edaspidi VEKO)5.

VEKO hõlmab eri liiki vägivalla ennetamist ja tõkestamist ning VEKO fookuses on tegevussuunad, mis

vajavad endiselt suuremat tähelepanu või on seni rohkem varju jäänud või kus ei ole toimunud oodatud

edasiminekut. Seksuaalvägivalla ennetamine on üks VEKO tegevussuundadest ning VEKO-s on

läbivalt rõhutatud, et suurem tähelepanu on lastevastasel vägivallal.

Seega on justiitsministeerium ja Vabariigi Valitsus läbi aastate rõhutanud ning kriminaalpoliitikas

prioriteedina esile tõstnud lastevastaste seksuaalkuritegude ennetamist ja tõkestamist ning käsitlenud

lastevastaseid seksuaalkuritegusid eriti raskete kuritegudena. Vaidlusalune säte KarS § 141 lg 2 p 1

ja selle eest ette nähtud sanktsioon 6-15 aastat vangistust on olnud karistusseadustikus algusest

peale (jõustus 01.09.2002.a) ning siiani ei ole tekkinud küsimust selle põhiseaduspärasusest. Ometi

on enam kui 20 aasta jooksul seda sätet rakendatud korduvalt. Seda tõendab statistika, mis näitab

pigem alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude arvu kasvu.

2 Justiitsministeeriumi põhimäärus punktid 7, 13: https://www.riigiteataja.ee/akt/129122017055 3 Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030 4 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/oiguskaitse-prioriteedid 5 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe

3

Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv Eestis moodustas 2023. aastal kõigist registreeritud

seksuaalkuritegudest 87%. 2023. aastal registreeriti 637 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu, mis

on 107 kuriteo võrra rohkem kui aasta varem. Laste vastu suunatud kontaktsed kuriteod moodustasid

kõigist laste vastu suunatud seksuaalkuritegudest 2023. aastal 52% ning võrreldes 2019. aastaga on

nende osakaal suurenenud. Füüsilise kontaktita seksuaalkuriteod pannakse üldjuhul toime

internetikeskkonnas või infotehnoloogiavahendeid kasutades. (vt Tabel 1)

Tabel 1. Alaealiste vastu suunatud seksuaalkuriteod aastatel 2019-2023. Allikas: Justiitsministeerium

2019 2020 2021 2022 2023

Alaealiste vastu suunatud registreeritud

seksuaalkuriteod kokku 549 479 663 530 637

- alaealise kannatanuga

kontaktsete seksuaalkuritegude

arv6 261 222 303 280 332

- alaealise kannatanuga

mittekontaktsete

seksuaalkuritegude arv7 288 257 360 250 305

Seejuures nähtub uuringutest, et seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise tegelik hulk on

kordades suurem, kui seda peegeldab kriminaalstatistika. Laste vastu suunatud registreeritud

kuritegude kasv peegeldab ühelt poolt tõhusamat uurimistööd ja selle tulemuslikkust, teisalt ka

kasvanud teadlikkust ühiskonnas. Kuritegude hulka, mis tegelikkuses laste vastu toime pannakse,

aitavad hinnata elanikkonna hulgas läbiviidud uuringud.

Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringu (2020)8 andmed näitavad,

et reaalselt seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral ei ole ligi pooled noortest oma

kogemusest kellelegi rääkinud. Noored teavad, et seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral

tuleks pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid reaalselt jõutakse selleni väga

vähestel juhtudel. Elu jooksul on väljaspool internetti vähemalt üht liiki seksuaalse väärkohtlemise

ohvriks (seksuaalse ahistamise ja/või seksuaalvägivalla) langenud 45% 16–26-aastastest Eesti

noortest. Noorte keskmine vanus esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise

ohvriks langedes oli 15,7 aastat. Kuni 12-aastaselt langes esimest korda seksuaalse väärkohtlemise

ohvriks 17%, nii 13–15-aastaselt kui 16–17-aastaselt ligi neljandik ning 18–aastaselt või vanemalt

kolmandik noortest. Kolmandikul juhtudest pani seksuaalse väärkohtlemise toime ohvrile võõras isik,

31% juhtudest oli tegemist mõne ohvri tuttavaga, 10% puhul endise poiss- või tüdruksõbraga ning 8%

korral perekonnatuttava või -sõbraga. (Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring, 2020)

Sotsiaalkindlustusameti poolt 2021. aastal läbiviidud uuringu9 andmed 15-74aastase elanikkonna

hulgas näitavad, et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat täiskasvanu toime pandud

seksuaalset väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud

seda korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi

lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi.

Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei ole

ka täiskasvanuna toimunust kellelegi rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud 40%

nendest, kes lapsena kellelegi ei kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole. Kõige

6 Karistusseadustiku §-d 141-145¹ 7 Karistusseadustiku §-d 175¹, 178-179 8Hillep, P., Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Eesti Uuringukeskus OÜ, Norstat Eesti AS 9 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport) ;Vägivalla kogemise uuring (esitlus).

4

sagedamini on täiskasvanuna räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale. (Vägivalla

kogemuse uuring 2021)

Mida tõsisem oli kogetu, seda enam inimesi tundis, et juhtunu mõjutab neid ka täna. Lapseeas

vägistamist kogenutest 83% leidis, et kogetud väärkohtlemine mõjutab neid täna. Kommentaarides

toodi välja raskusi meessoost täiskasvanute usaldamisel, intiimsuhete loomisel ja probleeme vaimse

tervisega (nt depressioon ja ärevushäired). Paljud vastasid ka, et ei soovi juhtunut meenutada, sest

see on nende jaoks valus. Küsitluse andmed näitasid, et inimesed, kes olid kogenud lapsena

seksuaalset väärkohtlemist, olid seksuaalvägivalda kogenud sagedamini küsitlusele eelnenud viimase

aasta jooksul. Enamik (68%) viimase aasta jooksul seksuaalvägivalda kogenutest ei rääkinud

toimunust kellelegi. Kõige sagedamini räägiti juhtunust sõbrale (ligi viiendik oli sõbrale rääkinud).

Vastanutest 10% oli pöördunud mõne spetsialisti poole – kõige sagedamini politseisse, aga ka arsti

või ohvriabitöötaja poole. (Vägivalla kogemuse uuring 2021)

Sotsiaalkindlustusameti poolt korraldatud seksuaalvägivalda kogenutele pakutud tugigruppides

osalejate andmed aastatel 2021-2023 näitavad, et 104 osalenust olid lapsepõlves seksuaalse

väärkohtlemise ohvriks langenud enam kui 40% tugigruppidesse pöördujatest.

Kanada justiitssüsteemi avaldatud raporti10 autorite hinnangul on seksuaalse väärkohtlemisega

seotud mitmeid müüte ja väärarvamusi, nt et seksuaalvägivalla kannatanu peaks käituma teatud

ootuspärasel viisil, sh nt otsima kohe abi, väljendama oma traumeeritust emotsionaalselt. Raporti

autorite hinnangul on oluline justiitssüsteemi teadlikkus ohvritega traumateadlikult töötada, sh ei ole

põhjendatud jaotada vägistamisi kergemateks ja raskemateks lähtuvalt vaid kannatanu

traumajärgsetest reaktsioonidest või nende puudumisest.

Alaealise vägistamise korral võivad selle sündmuse tagajärjed mõjutada kannatanut kogu tema

järgneva elu. Seda isegi siis kui vahetult teo toimumise järel võib tunduda kõrvalseisjatele kõik korras

olevat ning kannatanu ei vaja mingit abi või tuge, nt psühholoogilist nõustamist.

Seksuaalvägivalla ulatuslik negatiivne mõju tervisele on hästi uuritud ja samuti on teada, et see ilmneb

aastate jooksul. Lapsepõlves kogetud väärkohtlemisel, sealhulgas seksuaalsel väärkohtlemisel, on

inimese jaoks eluaegsed tagajärjed11. Rahvusvahelised uuringuandmed12 kinnitavad, et lapsena

seksuaalset väärkohtlemist kogenutest pea iga teine kogeb ohvriks langemist ka hiljem. Lapsepõlves

kogetud seksuaalne väärkohtlemine on traumaatiline kogemus, mis võib suunata ohvrid tulevase

vägivalla teele nii ohvrite kui ka toimepanijatena13. Erinevad uurijad14 on leidnud seoseid lapsepõlves

kogetud seksuaalse väärkohtlemise ja füüsilise tervise, seksuaalse funktsioneerimise, depressiooni,

traumajärgse stressihäire, enesetapu ja enesehinnangu vahel. Süstemaatiline kirjanduse analüüs15

näitas, et seksuaalne kuritarvitamine lapsepõlves on tugevalt seotud suure PTSD (post-traumaatiline

stressihäire) riskiga noorukieas ja noores täiskasvanueas. Koos post-traumaatilise stressihäirega on

10 Haskell, L., Randall, M. (2019). The Impact of Trauma on Adult Sexual Assault Victims. 11 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of the Art and Options for Action 12 Krahé, B., Schuster, I., Tomaszewska, P. (2023). Pathways from childhood sexual abuse to sexual aggression victimization and perpetration in adolescence and young adulthood: a three-wave longitudinal study. 13 Ibid. 14 De Jong, R., Alink, L., Bijleveld, C., Finkenauer, C., Hendriks, J. (2015). Transition to adulthood of child sexual abuse victims. 15 Boumpa, V., Papatoukaki, A., Kourti, A., Mintzia, S., Panagouli, E., Bacopoulou, F., Psaltopoulou, T., Spiliopoulou, C., Tsolia, M., Sergentanise, T. N., Tsitsika, A. (2022). Sexual abuse and post-traumatic stress disorder in childhood, adolescence and young adulthood: a systematic review and meta-analysis.

5

vägistamisohvritel ka kõrge risk enesetapuks16. Sama uuringu17 andmetel väitis penetratsiooniga

seksuaalvägivallaga kokku puutunutest 49%, et neil oli või oli diagnoositud depressioon. Samas nende

hulgas, kes ei olnud seksuaalvägivalda kogenud, oli vastav näitaja 16%. Sarnased proportsioonid

ilmnesid kõnealuses võrdluses ka ärevuse (45% versus 12%); väsimussündroomi (28% versus 9%);

posttraumaatilise stressihäire (30% versus <0,1%) ja enesetapukatsete (29% versus 3%) osas (ibid).

Uuringud18 on välja toonud ka kõrgemad dissotsiatsiooni ja dissotsiatiivsete häirete kliinilised tasemed

inimestel, kes olid lapsepõlves kogenud seksuaalset kuritarvitamist. Analüüsid19 näitavad lapsepõlves

kogetud seksuaalse väärkohtlemise mõju akadeemilises elus edasijõudmisele: lapsena väärkoheldud

jõuavad harvem kolledži lõpetamiseni ning nende akadeemiline võimekus on madalam võrreldes

eakaaslastega, kes pole väärkohtlemist kogenud.

Väärkohtlemise kogemine lapsepõlves mõjutab inimese sotsiaalmajanduslikku toimetulekut, sh

suurendab töötuse, vaesusesse langemise ja kodutuse riski. Samuti mõjutab see inimese

immuunsust, suurendades põletike, krooniliste haiguste nagu vähivormid või südame- ja

veresoonkonna haigused esinemistõenäosust. Lapsepõlve vägivalla kogemus mõjutab inimese

ajuarengut ning põhjustab kognitiivseid ja käitumuslikke muutusi. Lapsepõlves väärkohtlemise ohvriks

langenute kogemused mõjutavad ka nende laste arengut, vaimse ja füüsilise tervisega seotud

probleeme ning kanduvad nii edasi järgmistele põlvkondadele. Lapsepõlves vägivalda kogenutel on

raskem kontrollida oma reaktsioone erinevatele stressoritele ja nendest taastuda.20

Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni21 artikkel 36 punkt 1 alapunkti a kohaselt peab olema

kriminaliseeritud tahtliku sugulise iseloomuga teona mingi kehaosa või eseme viimine teise isiku

tuppe, pärakusse või suhu ilma teise isiku nõusolekuta. Seega ei tee Istanbuli konventsioon vahet

erinevatel penetreerimise viisidel ega aseta neid omavahel hierarhilisse suhtesse. Samasugune

lähenemine on ka laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamise EL direktiivi 2011/93 uuesti

sõnastatud (recast) algatuse22 artiklis 3.

Eeltoodule tuginedes ei saa kuidagi nõustuda Tartu Ringkonnakohtu hinnanguga otsuse punktis 37,

et kannatanule tekitatud seksuaalse enesemääramise õiguse riive polnud tugev ega tekitanud

kannatanule suuri üleelamisi.

Nii riigisiseses kui ka rahvusvahelises õiguses loetakse lasteks kõik alla 18-aastased inimesed.

Selliselt on vanusepiir sätestatud lastekaitseseaduse § 3 lõikes 2, Euroopa Nõukogu Lanzarote

konventsiooni23 artikli 3 punktis a, ÜRO lapse õiguste konventsiooni24 artiklis 1, laste seksuaalse

väärkohtlemise tõkestamise EL direktiivi 2011/93/EL25 artikli 2 punktis a) jne.

16 Carlsson, A. C., Owen, U, Rajan, G. (2022). Sexual violence, mental health, and suicidality—Results from a survey in cooperation with idea-driven organizations and their social media platform followers. 17 Ibid 18 Kate, M.-A., Jamieson, G., Middleton, W. (2021). Childhood Sexual, Emotional, and Physical Abuse as Predictors of Dissociation in Adulthood 19 Mitchell, J. M., Becker-Blease, K. A., Soicher, R. N. (2021). Child Sexual Abuse, Academic Functioning and Educational Outcomes in Emerging Adulthood. 20 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of the Art and Options for Action 21 Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon (RT II, 26.09.2017, 2), https://www.riigiteataja.ee/akt/226092017002 22 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52024PC0060 23 Laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon (RT II, 03.11.2016, 2), https://www.riigiteataja.ee/akt/203112016002 24 Lapse õiguste konventsioon (RT II 1996, 16, 56), https://www.riigiteataja.ee/akt/24016 25 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32011L0093

6

Vanusepiiri ei ole võimalik paindlikult ega valikuliselt suhtuda ka teiste seaduses sätestatud

vanusepiiride korral, olgu selleks siis süüvõime ehk kriminaalvastutuse iga (KarS § 33), abiellumisiga

(PKS§ 1 lg 2), valimisiga ((KOVVS § 5 lg 1, RKVS § 4 lg 1, EPVS § 4 lg 1) jms.

Olukordades, kus seadusandja on sellist paindlikkust vajalikuks pidanud, on see sätestatud seaduses

vanusevahemikuna. Näiteks seksuaalse enesemääramise eapiiri puhul, kus täisealise isiku ja

neljateist- kuni kuueteistaastase isiku vanusevahe ei tohi olla suurem kui viis aastat (KarS § 145 lg 1).

Või näiteks noore täiskasvanu kontseptsioon, mille puhul arvestatakse samuti noore inimese minapildi

kujunemisega ning seetõttu on peetud vajalikuks laiendada isikute kaitset kuni nende 21-aastaseks

saamiseni (KarS § 87 lg 7, KrMS § 308, VangS ptk 3).

Põhiseadusega alusel kooskõlas karistusseadustikus on seadusandja arvestanud laste kui ühiskonna

haavatavama grupi erilise kaitse vajadusega. Õigus isikupuutumatusele, sh seksuaalsele

enesemääramisele, vaimsele ja füüsilisele tervisele ning arengule on laste põhiseaduslikud õigused,

mida KarS § 141 lg 2 p 1 kaitseb. Sätte üks eesmärk on ennetada ja takistada alaealiste vastu

suunatud seksuaalkuritegusid Eesti ühiskonnas. Karistuse alammäär teenib ühiskondlike väärtuste

kujundamise eesmärki ja annab nii lastele kui täiskasvanutele selge sõnumi laste vastu suunatud

seksuaalkuritegude raskusest, nende lubamatusest ja taunitavusest.

Samuti soovime rõhutada, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 19 sätestab lapse kaitse

igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, kaasa arvatud seksuaalse kuritarvituse eest ning nõuab, et

riik rakendaks kõikvõimalikke kaitseabinõusid sellise vägivalla vähendamiseks. Lapse Õiguste

Komitee 13. üldkommentaari26 kohaselt on laste vastu suunatud vägivalla vastaste meetmete

karmistamine ja laiendamine vajalik (p 2). Kuivõrd ühiskonnas levinud tavad ja hoiakud õigustavad

lastevastast vägivalda ning vastavate õigusaktide mõju ei ole vägivalla ärahoidmisel piisavalt

tulemuslik, vastutavad riigid selle eest, et õigusaktide läbivaatamine ja rakendamine tagaks laste vastu

suunatud vägivalla tuvastamise, ennetamise ja suutlikkuse sellele reageerida (13. üldkommentaari p

12 ja 32).

Lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lõige 1 sätestab, et kõigis lapsi puudutavates, sh kohtute ja

seadusandlike organite tehtud, otsustes tuleb esikohale seada lapse parimad huvid. ÜRO Lapse

Õiguste Komitee on selgitanud täiendavalt laste õigust nende parimate huvidega arvestamisele

kohtutes 14. üldkommentaaris27, rõhutades, et kohtud peavad tagama lapse parimate huvide arvesse

võtmise kõigis olukordades ja lahendites ning tõendama, et nad on seda tõhusalt teinud (p 29).

Komitee rõhutab, et seadusandlike otsuste puhul tuleb hinnata ja määratleda laste parimad huvid,

võttes arvesse laste üldist olukorda (14. üldkommentaari p 32, p 47). Aru ja Paron28, viidates Komitee

14. üldkommentaarile, on lapse parimate huvide väljaselgitamise menetlusreeglit kirjeldades

märkinud, et otsuse puhul, mis puudutab konkreetset last, kindlat lastegruppi või lapsi üldiselt, peab

otsustusmenetlus sisaldama hinnangut selle otsuse võimaliku mõju (positiivse või negatiivse) kohta

asjasse puutuvale lapsele või puutuvatele lastele.

Nagu eelnevalt märgitud, on alaealise vägistamise puhul tegemist väga ohtliku rünnakuga isiku

kehalise puutumatuse vastu. Sellised teod võivad inimest mõjutada väga raskelt. Kehtiv karistuse

alammäär on olnud seadusandja teadlik valik ning on teo raskust arvestades kohane. Nimelt on

seadusandja eristanud vägistamise vähemolulisematest seksuaalse enesemääratluse vastastest

rünnetest läbi teiste erikoosseisude (eelkõige aga KarS § 1411) kehtestamise. Sellise vaheteo

26 ÜRO Lapse Õiguste Komitee 13. üldkommentaar „The right of the child to freedom from all forms of violence.“ 27 ÜRO Lapse Õiguste Komitee 14. üldkommentaar „General comment No. 14 (2013) on the right of the child to have his or her best interests taken as a primary consideration (art. 3, para. 1)“ 28 Aru, A., Paron, K. (2015). Lapse parimad huvid. − Juridica, 2015, nr 6, lk 375-386.

7

põhjendatusega on printsiibis nõustunud ka Riigikohus, kes on oma varasemas praktikas29

sedastanud, et juhtudel, mil kannatanu on tema tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on õigust

seksuaalsele enesemääratlemisele kahjustatud alati oluliselt.

Lõpuni korrektseks ei saa pidada ka kõnesoleva koosseisu kõrvutamist karistusseadustiku tapmise

§-ga 113, kuna võrdluses pole arvestatud asjaoluga, et üks võrdluse objektidest on kvalifitseeritud

koosseis, teine mitte. Kui kõrvutada alaealise vägistamist tapmisel asemel selle kvalifitseeritud

koosseisuvariantidega, oleks karistuste alammäärade vahe selgesti eristatav (nt on omakasu motiivil

sooritatud mõrva (KarS § 114 p 5) karistuse alammääraks 8 aastat vangistust).

Jätkates erinevate kuritegude karistusmäärade võrdluse teemal, nõustub Justiitsministeerium ühes

varasemas sarnases Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas30 kirjutatud eriarvamusega, milles

kolleegiumi esindanud kohtunik ei pidanud tingimata põhjendatuks sanktsiooni alammäära

põhiseadusevastasuse tuvastamist erinevate karistusõiguse normide võrdluse pinnalt. Siinjuures

tasub toonitada veel sedagi, et Riigikogul on karistusmäärade kehtestamisel avar otsustusruum ja et

karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on

pädev just seadusandlik võim.

Kuigi mõlemad kohtuastmed on arutelu all oleva kohtuasja eelneva menetluse jooksul viidanud, et

antud kaasuses ei olnud alust erandlikult kohaldada karistust alla alammäära, juhime tähelepanu

asjaolule, et seadus ei kirjuta ette, mis laadi peavad KarS § 61 rakendamist õigustavad erandlikud

asjaolud olema.

Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kõnealuse koosseisu karistuse alammäära langetamisel oleks

mõju kõigile sama paragrahvi alusel edaspidiselt mõistetud karistustele, kuna Riigikohtu praktika

pinnalt alustatakse karistuse mõistmisel karistusmäära keskmisest. Sellist lahendust ei saa aga antud

üksikjuhtumi pinnalt pidada kohaseks lahenduseks.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KarS § 141 lg-s 2 sätestatud karistusraamidesse jäävat

karistust ei ole võimalik täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätta. Justiitsministeerium

on jätkuvalt seisukohal, et karistusseadustiku üldosa regulatsioon ei sea selliseid nõudeid katseaja

pikkuse ning vangistuse kestuse omavahelisele suhtele, mis välistaksid praeguste asjaolude juures

KarS § 73 või § 74 kohaldamise. Samuti ei sea karistusseadustiku üldosa selliseid nõudeid osaliselt

täitmisele pööratud vangistuse osa pikkusele ega anna vältimatut alust vastavale tõlgendusele.

Samuti oleme teadlikud, et kohtupraktikas on ühtlasi asutud seisukohale, et mõistetud karistusena

tuleb käsitada vähendamata karistust. Selline praktika on raskesti mõistetav, sest katseaja nõuete

rikkumise või katseajal toime pandud uue kuriteo korral ei pöörata täitmisele algselt mõistetud, vaid

siiski vähendatud karistus.

Kokkuvõtteks leiab justiitsminister, et KarS § 141 lg 2 punkti 1 sanktsiooni alammäär on

põhiseadusega kooskõlas.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister Koopia: Riigikantselei

29 Vt Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 2018. aasta 9. nov otsus asjas nr 1-17-6580, p 10; kättesaadav veebis: 1- 17-6580/138 (riigikohus.ee). 30 Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2015. aasta 23. septembri otsuse nr 3-4-1-13-15 juurde lisatud eriarvamus; kättesaadav veebis: 3-4-1-13-15 (riigikohus.ee).