Väljaminev kiri

Aadress: Lubja 4, Tallinn, 19081; registrikood: 74001728; telefon: 620 0100; faks: 620 0000; e-post: [email protected].

Lisainfo: www.kohus.ee

Harju Maakohtu arvamus soolise

võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse

eelnõu kohta

Lugupeetud minister Signe Riisalo

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo esitas 23.05.2024 kooskõlastamiseks ja arvamuse

avaldamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis (MKM) välja töötatud soolise

võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu (EISis toimik nr 24-0529, MKM

dokumendiregistris viit).

Kuigi Harju Maakohut ei olnud nende asutuste hulgas, kellelt arvamust küsiti, peame siiski

vajalikuks oma arvamust avaldada.

Esmalt soovime märkida, et selline olukord, kus kohtuid otseselt puudutavat eelnõu kohtutele

arvamuse avaldamiseks ei saadeta, on kahetsusväärne. Palume edaspidi eelnõud, milles muu

hulgas reguleeritakse kohtumenetluse küsimusi (näiteks õigus olla kohtumenetluses esindaja),

aga ka teisi kohtute töökoormust mõjutavaid küsimusi, edastada tutvumiseks ka kohtutele.

Märgime ka seda, et tegemist on mitme Harju Maakohtu kohtuniku ning muude ametnike ja

töötajate koondatud arvamustega, mitte Harju Maakohtu seisukohaga õiguse mõistmisel.

I. Eelnõu põhimõtteline vajalikkus

1. Esimene põhimõtteline küsimus, mis iga olulise muudatuse puhul tuleb esitada, on

klassikaline – millist probleemi lahendatakse? Hetkel jääb seletuskirjast mulje, et

peamisteks lahendamist vajavateks probleemideks on a) asjaolu, et kehtib kaks seadust

(soolise võrdõiguslikkuse seadus (SoVS) ja võrdse kohtlemise seadus (VõrdKS)), mille

kohaldamisalad ja regulatsiooni detailsus erinevad (lk 1) ning b) et võrdsusvoliniku

Teie 23.05.2024 nr 2-2/1450-1

Meie 18.06.2024 nr 6-3/24-198

Majandus- ja

kommunikatsiooniministeerium

[email protected]

poole pöördunud isikute arv on viimastel aastatel kahanenud, mistõttu on vaja voliniku

ja tema kantselei pädevust laiendada (lk 61). Mõistagi vajab laienev pädevus ka

täiendavaid ressursse ja lisaraha riigieelarvest alates 2026. aastast 404 784 eurot aastas,

millega kaetakse viie ametikoha ning lisanduvate tegevuste kulu (lk 62 ja 68).

2. Sõltumatu kohtuvõimu esindajatena ei soovi me sekkuda teiste võimuharude pädevuses

olevatesse valikutesse, kuid peame siiski vajalikuks märkida, et sellised plaanid

mõjuvad riigieelarve praeguses olukorras ja kärbete valguses küsitavatena. Selle aasta

kevadel jõustus teatavasti kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse (KRAPS)

muudatus, millega pidurdati mitmete kõrgemate riigiteenijate seaduses ette nähtud

palgakasv kuni 2028. aastani. Vastava eelnõu (305 SE) seletuskirja kohaselt oli

muudatuse põhjuseks „riigieelarvega seotud raske olukord, mille leevendamiseks on

Vabariigi Valitsus kokku leppinud, et avaliku sektori palgafond külmutatakse neljaks

aastaks“. Justiitsminister ütles 30.05.2024 toimunud kohtunike täiskogul, et „olukord

[eelarvega] on keeruline ja arvestama peab, et see puudutab kogu justiitssüsteemi. Minu

eesmärk on, et vähemalt tänavu kohtutes palku ei vähendata ja töötajaid ei koondata“.

Sotsiaalkaitseminister teatas samal päeval ehk nädal pärast kõnealuse eelnõu

kooskõlastamisele saatmist, et Sotsiaalministeeriumis tuleb kärpida üle 10 miljoni euro

ja Sotsiaalkindlustusameti peadirektor on selgitanud, et tõenäoliselt puudutab kärbe

valdkondi nagu laste rehabilitatsioon, erihoolekanne, perelepitus, asendushoolduse

pädevuse tõstmine, lastemaja, hingehoid, vägivallast loobumise nõustamine ning

psühhosotsiaalse kriisiabi kättesaadavuse vähendamine. Selle kõige taustal on

mõnevõrra küsitav eelnõu eesmärk - ühe väheneva koormusega asutuse pädevuse

laiendamine ja sinna uute ametikohtade loomine. Seega teeme ettepaneku veelkord

kaaluda, kas praeguses olukorras on sellised muudatused, mis muu hulgas toovad kaasa

täiendava koormuse niigi pingelisele riigieelarvele, tõesti vajalikud.

II. Märkused eelnõu sisu kohta

3. Eelnõu § 1 lg 2, § 6 ja § 13 – muutes kaitstud tunnuste loetelu lahtiseks, soovitakse

eelnõuga sisuliselt kehtestada üldine võrdse kohtlemise kohustus ka eraõiguslikes

suhetes. Eelnõu seletuskirjas on korduvalt rõhutatud, et põhiseaduse (PS) § 12 paneb

üldise võrdse kohtlemise kohustuse riigile (täpsemalt küll avalikule võimule, mis on

laiem mõiste), kuid see kohustus ei laiene automaatselt põhiõiguste kandjatele

(inimestele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele) eraõiguslikes suhetes (lk 1, lk 3).

Selle hinnanguga tuleb nõustuda, küll aga ei saa nõustuda järeldusega, et tegemist on

probleemiga, mis tuleb kõrvaldada. Kehtivas õiguses on sätestatud konkreetsed kaitstud

tunnused, mille tõttu diskrimineerimine on keelatud, eelnõus aga soovitakse neid nii

täiendada kui ka muuta see loetelu lahtiseks, lisades „muu isikuga seotud objektiivselt

tuvastatav tegelik või oletatav tunnus, mis on aluseks ühiskondlikes, poliitilistes või

institutsionaalsetes tavades juurdunud ühiskondlikele eelarvamustele, tõrjumisele või

häbimärgistamisele“.

PS § 11 kohaselt peavad kõik põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Pannes

eraõiguslikele isikutele kui põhiõiguste kandjatele üldise kohustuse kohelda teisi

eraisikuid võrdselt (üksikute piiratud eranditega) ehk pannes sisuliselt igaühele

kohustuse anda teisele eraisikule seletust oma tegevuse kohta (eelnõu § 19 lg 1), ei jää

sisuliselt midagi alles põhiseaduse aluspõhimõttest vabadusest ja iga eraisiku üldisest

vabaduspõhiõigusest (PS § 19). Nii laia ja määratlemata kohustuse panemine

põhiõiguste kandjatele ei ole põhjendatud.

4. Eelnõu § 1 lg 2 – soo ja teiste kaitstud tunnuste samaväärseks pidamine. Kehtivas

seaduses on sooline võrdõiguslikkus ja muudel tunnustel võrdne kohtlemine

reguleeritud eri seadustes ja nende seaduste kohaldamisala on erinev. Eelnõuga

soovitakse seda muuta ja kohaldamisalad ühtlustada, mida ei saa pidada põhjendatuks.

See, kas need küsimused on reguleeritud ühes või mitmes seaduses, on iseenesest

tehniline küsimus. Põhimõtteline probleem seisneb selles, et sugu on selline kategooria

ja sooline võrdõiguslikkus selline põhimõte, mida ei saa teiste kategooriate puhul samal

viisil rakendada. Inimeste jagunemine kaheks eri sooks – meesteks ja naisteks – on

objektiivne bioloogiline reaalsus igas ühiskonnas, mis on sõltumatu kõigist muudest

tunnustest. Ainult vanust saab pidada samavõrd objektiivseks, kuid ka see tunnus ei ole

binaarne nagu sugu – inimesed ei jagune lihtsalt noorteks ja vanadeks. Nagu on

tunnistatud ka eelnõu seletuskirjas, ei saa andmekaitse põhimõtteid arvestades valdava

osa muude tunnuste (etniline kuuluvus, seksuaalne sättumus, usutunnistus) kohta isegi

koguda andmeid, mistõttu ei ole võimalik ka tagada vastavate tunnustega isikute võrdset

esindatust (lk 7–8).

5. Eelnõu § 1 lg 2 – soo mõiste kui objektiivse kategooria laiendamine muudele,

subjektiivsetele tunnustele. Seletuskirja kohaselt täpsustatakse kehtiva õigusega

võrreldes õigusselguse huvides ka kaitstud tunnuste loetelu, lisades sellesse eraldi seni

soo terminiga hõlmatud tunnused sooline identiteet, sooline eneseväljendus ja

sootunnused (lk 1). Eelnõus endas ei ole määratletud, mida sooline identiteet, sooline

eneseväljendus ja sootunnused tähendavad, kuid seletuskirja kohaselt tähistab sooline

identiteet inimese tunnetuslikku sugu ehk seda, kuidas inimene enda soolist olemist

kogeb, tunnetab ja mõtestab. Sooline identiteet on näiteks mees, naine, mittebinaarne

jne. Inimese sooline identiteet võib, aga ei pruugi kattuda sooga, mis talle sünnil

määrati. Sooline eneseväljendus on see, kuidas inimene näitab enda sugu väljapoole.

Seda näiteks oma riietuse, kõneviisi või maneeridega. Kuigi enamasti peegeldab sooline

eneseväljendus inimese soolist identiteeti, siis alati ei pruugi see nii olla. End on

võimalik väga erinevalt väljendada. Seetõttu ei sobi kategooriad mehelik ja naiselik

kirjeldama kogu soolise eneseväljenduse mitmekesisust (seletuskirja lk 10).

Ei saa nõustu seisukohaga, et sooline identiteet ja eneseväljendus on hõlmatud soo

mõistega ja et nende lisamine on kõigest täpsustava tähendusega. Kehtivas õiguses

kehtivad mitmed soost sõltuvad reeglid, mis on õiguse mõistmisel ja kohtuotsuste

täitmisel igapäevaselt olulised. Need reeglid lähtuvad inimese soost kui bioloogilisest

ja binaarsest objektiivsest reaalsusest, mitte kellegi subjektiivsest tunnetusest või

eneseväljendusest. Näiteks näeb vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 p 1 ette, et vanglas

hoitakse eraldi mehi ja naisi ning sama lõike p 2, et alaealisi ja täiskasvanuid. Ei ole

mõeldav, et kui süüdimõistetud täiskasvanud mees pärast otsuse kuulutamist teatab, et

ta tunnetab ennast nüüd naisena, siis tuleks ta paigutada vanglasse koos naistega või kui

ta teatab, et mõtestab seejuures ennast ka alaealisena, siis tuleks ta paigutada vanglasse

koos alaealistega või süüvõime puudumise tõttu üldse karistuse kandmisest vabastada.

Ebaselge on, kas „mittebinaarse jne soolise identiteediga“ isikuid tuleks vanglas hoida

eraldi nii meestest kui naistest ja kes neid läbi otsida võib – teatavasti näeb VangS § 14

lg 1 ette, et kinnipeetava läbiotsimise viib läbi kinnipeetavaga samast soost

vanglaametnik. Ka mitmes muus seaduses kehtib samasugune samast soost isiku nõue

(vt näiteks täitemenetluse seadustiku § 28 lg 5, korrakaitseseaduse § 47 lg 2 ja § 48 lg

2, kaitseväe korralduse seaduse § 163 lg 6, abipolitseiniku seaduse § 161 lg 8,

tolliseaduse § 65 lg 1, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 58 lg 52).

Seletuskirja kohaselt on tegemist ka lahtise loeteluga (sooline identiteet on näiteks

mees, naine, mittebinaarne jne), seega pole ka selge, kui paljude kategooriatega peaks

kohustatud asutused ja isikud üldse arvestama.

Kahtlemata tuleb kõigile isikutele, sh neile, kes tunnetavad ja väljendavad ennast

sooliselt tavapärasest erinevalt, tagada nende turvalisus kõikides oludes, sh ka vanglas,

kuid seejuures tuleb arvestada ka teiste isikute õigustega ja asutuste võimega oma

kohustusi mõistlikul viisil täita. Pelgalt sisemise tunnetuse tõttu mehe paigutamine

naiste vanglasse rikuks eelkõige kinnipeetavate naiste õigusi turvalisele keskkonnale.

Nõue, et isikut tohib läbi otsida ainult temaga samast „mittebinaarsest jne soost“ isik ei

ole mõistlikult täidetav.

Kokkuvõttes märgime, et sugu on Eesti õiguskorras läbivalt määratletud kui binaarne

bioloogiline reaalsus ja seda ei ole võimalik muuta ühte seadusesse kahe sõna

lisamisega. Samuti ei pea me sellist muudatust vajalikuks. Kui sooline identiteet jms

siiski lisatakse kaitstud tunnuste kategooriasse, tuleb selgelt väljendada nii eelnõus kui

seletuskirjas, et tegemist ei ole soo mõiste osaga, vaid eraldi kategooriaga.

6. Eelnõu § 28 lg 1 p 6 – voliniku pädevus pöörduda põhjendatud juhul diskrimineeritud

isiku õiguste kaitseks tema nõusolekul ja nimel kohtusse. Seletuskirjast võib järeldada,

et silmas on peetud võimalust, et volinik saab ise olla lepinguline esindaja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 tähenduses. Juhime tähelepanu, et isegi

juhul, kui pidada sellise sätte jõustumisel volinikku muuks isikuks, kelle õigus olla

lepinguline esindaja tuleneb seadusest (TsMS § 218 lg 1 p 6) ja kellele ei kohaldu TsMS

§ 218 lg 1 p-s 2 sätestatud haridusnõue, ei laiene see pädevus voliniku büroo töötajatele,

st neil peaks olema vastav haridus.

Volinikule sellise pädevuse andmine on küsitav. Sisuliselt on tegemist ühes valdkonnas

tavapärasest erinevatel tingimustel riigi õigusabi andmisega. Samas, kui seadusandja

leiab, et just selles valdkonnas ei piisa üldtingimustel antavast riigi õigusabist ja seda

tuleks anda, st ka rahastada lihtsamatel tingimustel, siis tundub ikkagi ebamõistlik

selleks volinikule isikliku eripädevuse andmine, mis võimaldab tal olla kohtus

lepinguline esindaja.

Lisaks tuleb arvestada, et kui menetlusosaliseks on väidetav diskrimineeritu ise, siis

jääb talle ka risk kanda kaotuse korral vastaspoole menetluskulud. Nagu teada, muutis

Riigikohus aastal 2021 oma seisukohta menetluskulude lubatava suuruse teemal ja

enam ei kaitse hagejat ka põhimõte, et menetluskulud ei ületa üldjuhul tsiviilasja hinda

(Riigikohtu 14.04.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 19). Nagu senisest

kohtupraktikast teada, on diskrimineerimise tõendamine keeruline ka hoolimata jagatud

tõendamiskohustusest (SoVS § 4) ja seega risk kanda vastaspoole menetluskulud suur.

Menetlusõiguslikult on vajalik selgus seaduses, et volinikul on õigus isikut esindada

TsMS § 218 lg 1 p 6 tähenduses.

Juhul, kui kaaluda seletuskirjas välja toodud võimalust anda volinikule iseseisev

hagemise õigus, tulek seda teha läbi täienduste Riigikogu menetluses olevale

kollektiivsete esindushagide eelnõule (334 SE).

7. Eelnõu § 38 (korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 39 muutmine) – ligipääsetavuse

tingimuse lisamine kaasomandi eseme ajakohastamiseks vajalike tegevuste hulka. Meie

hinnangul on see muudatus ebavajalik, sest ka praegu saab kõnealust sätet tõlgendada

nii, et ligipääsetavuse parandamine kuulub kaasomandi eseme ajakohastamiseks

vajalike tegevuste hulka. Seletuskirjas ei ole välja toodud kohtupraktikat, mis oleks

asunud teistsugusele seisukohale. Küsitav on ka selle muudatuse tõhusus, sest selleks

otsuseks on vajalik kvalifitseeritud häälteenamus (üle poole kõigist häältest nende

korteriomanike poolt, kellele kuulub üle poole kaasomandi osadest). Seega ei ole mingil

viisil tegemist lihtsustatud häälteenamusega, nagu on väidetud seletuskirjas (lk 43) ja

vähemalt seletuskirja tuleb korrigeerida.

8. Lõpetuseks märgime ka seda, et jääb arusaamatuks, mis põhjusel on selle eelnõu MKM

nimel kooskõlastamisele saatnud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Sotsiaalkaitseminister on tõesti selle eelnõu eest vastutav minister Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammi 2023–2027 p 11.19 kohaselt, kuid see ülesanne ei ole kooskõlas

muude dokumentidega, mis reguleerivad ministeeriumite valitsemisalasid ja ministrite

vastutusvaldkondi. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 63 lg 1 kohaselt kuulub MKM

valitsemisalasse võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja

koordineerimine. Peaministri korraldusega on kinnitatud ministrite pädevus

ministeeriumi juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkonnad ning selle dokumendi p 6

kohaselt majandus- ja infotehnoloogiaminister juhib Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ja tema vastutusvaldkonnas on selle valitsemisala

(peaministri 19.04.2023 korraldus nr 25). Sotsiaalkaitseministri vastutusvaldkonnas on

soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise edendamine ainult era- ning pereelus (korralduse

p 10) – ehk need kategooriad, mis praeguse eelnõu kohaldamisalasse ei kuulu (eelnõu

§ 2 p 2).

Ministrite asendamise kehtiva korra p 3 kohaselt on majandus- ja

infotehnoloogiaministri asendajateks välisminister, rahandusminister ning haridus- ja

teadusminister (peaministri 18.04.2023 korraldus nr 23). Seega ei saa tegemist olla ka

ministri asendamisega tema äraoleku ajal.

Kokkuvõttes leiame, et kui valitsus soovib erandina muuta mingi osa ühe ministeeriumi

valitsemisalast ajutiselt teise ministri vastutusvaldkonnaks, siis tuleks seda selgelt

reguleerida, nii nagu see toimus abieluvõrdsuse reformiga seotud perekonnaseaduse

muutmise ja kooseluseaduse rakendusaktide eelnõude koostamise puhul (vt korralduse

nr 25 p-d 2 ja 10).

Mõistagi ei ole tegemist kõige olulisema küsimusega selle eelnõu juures, kuid ka

sellistes küsimustes võiks vastuolud puududa.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi

kohtu esimees