Töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu


Tiit Riisalo Teie 29.05.2024 nr 2-2/1504-1
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Suur-Ameerika 1 Meie kuupäev digitaalallkirjas nr 1-3/89-1
15165 Tallinn




Töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu

Austatud minister,

Täname et olete Eesti Tööandjate Keskliitu kaasanud töölepingu seaduse muudatuste aruteludesse ning võtnud eelnõu koostamisel osaliselt arvesse ka meie poolt esitatud ettepanekuid.

Arvestades meie liikmete tagasisidet saadame järgmised kommentaarid töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõule (eelnõu):

I Paindliku tööaja kokkulepe

1. Paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise sihtgrupp

Teeme ettepaneku paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise võimalus anda kõigile töötajatele ning seda mitte piirata kollektiivlepingu sõlmisega.

Arvestades, et paindlikkus on eelkõige töötajate soov ning tööjõudu on endiselt keeruline leida, oleks see üheks võimaluseks tuua tööturule need inimesed, kelle elukorraldus seda muidu ei võimaldaks.
Eelnõu kohaselt on küll võimalik kõigi teiste töötajatega, kes ei kuulu eelnimetatud sihtrühmadesse (st ei ole õpilased/tudengid, pensionärid ega vähenenud töövõimega inimesed), paindliku tööaja kokkulepet sõlmida siis, kui selline võimalus nähakse ette kollektiivlepingus.

Praktikas ei ole siiski kollektiivlepingute sõlmimine Eestis levinud ning osutub eriti piiravaks tingimuseks väikeettevõtetes, kus tööaja paindlikkus võib olla ainuke võimalus töötajad hoida.


2. Kokkulepitud lisatundide ning minimaalse töökoormuse piirang

Teeme ettepaneku lisatunde mitte piirata ning võimaldada töötada kuni täistööajani.

Arvestades, et lisatundide tegemine toimub alati poolte kokkuleppel, ei ole selline piirang vajalik. Täistööaega ületavad tunnid on seega ületunnid ja tasustatakse vastavalt.

Samuti teeme ettepaneku vähendada tagatud miinimumtundide nõuet 10-lt tunnilt viiele tunnile.

Selline muudatus võimaldaks töötada eelkõige õpilastel, kellel on vabad ainult nädalavahetused.
Praeguse eelnõu kohaselt oleks nad sunnitud käima tööl kõikidel puhkepäevadel, et 10 tundi kokku tuleks.


3. Tunnitasu alammäär

Teeme ettepaneku tunnitasu alammääraks sätestada üldine palga alammäär.

Arvestades palga alammäära kiiret tõusu ei pea me 1,2 kordset tunnitasu alammäära nõuet põhjendatuks.
Alternatiivne ettepanek on siduda töötasu nõue tööstaažiga, kuna nn algajate töötajate väljaõpetamine nõuab nii tööandja kui ka kogenumate töötajate suuremat panust.


II Iganädalase puhkeaja regulatsioon

Tööandjate keskliidu liikmed leiavad, et eelnõus toodud lahendus, mille kohaselt võib erandina üldpõhimõttele planeerida töötajale lühema puhkeaja (36 tundi) eeldusel, et kahel korral kuus on tagatud puhkeaeg 11+36 tundi, ei ole piisav võimaldamaks tööandjatele piisavat paindlikkust tööajakavade koostamisel.

Direktiiv 2003/88/EÜ näeb ette, et töötajatele peab olema seitsmepäevases ajavahemikus tagatud järjestikust puhkeaega vähemalt 24 tundi, millele eelneb igapäevane puhkeaeg 11 tundi, kokku seega vähemalt 35 järjestikust tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

Euroopa Kohus selgitas oma 2. märtsi 2023 otsuses C-477/21, et igapäevane ja iganädalane puhkeaeg on kaks erinevat õigust, millel on erinevad eesmärgid ning direktiivi artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg ei lisandu selle direktiivi artiklis 5 nimetatud 24-tunnisele puhkeajale, et moodustada vähemalt 35-tunnine iganädalane puhkeaeg, vaid selles sättes ette nähtud vähemalt 24-tunnisele – sõltumatule ja eraldiseisvale – iganädalasele puhkeajale.

Eesti on seega sisuliselt puhkeaja miinimumnõuded täitnud (lisades veel ühe puhketunni) ning seda on praktikas ka rakendanud.

Meile teadolevalt on mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid võtnud direktiivi üle miinimumina (iganädalane järjestikune puhkeaeg koos igapäevase puhkeajaga on summeeritud arvestuse puhul vähemalt 35 tundi) või planeerivad vastavalt seadust täpsustada.

Tõenäoliselt kahjustaksid eelnõu muudatused muuhulgas Eesti konkurentsivõimet tööturul Euroopa Liidu siseselt, sest eeldatavasti liiguvad töötajad riiki, mille seadusandlus võimaldab paindlikumat töökorraldust.

Juhime tähelepanu, et Eesti tööturu osapooled (tööandjate ja ametühingute katusorganisatsioonid) ei ole puhkeaja regulatsioonide hüppelist karmistamist varasemalt arutanud ega kokku leppinud. Euroopa Kohtu otsusest tulenev tõlgendus on meie õigusruumile ja tööturule kunstlikult peale surutud ning rikub sotsiaaldialoogi põhimõtteid.

Lähtudes eeltoodust teeme ettepaneku täpsustada TLS § 52 sõnastust selliselt, et iganädalase puhkeaja pikkus oleks 37 tundi, millele lisandub 11 tundi igapäevast puhkeaega ning summeeritud tööaja arvestuse puhul 25 tundi, millele lisandub 11 tundi igapäevast puhkeaega.



Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Arto Aas
Tegevjuht


Tiit Riisalo Teie 29.05.2024 nr 2-2/1504-1
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Suur-Ameerika 1 Meie kuupäev digitaalallkirjas nr 1-3/89-1
15165 Tallinn




Töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu

Austatud minister,

Täname et olete Eesti Tööandjate Keskliitu kaasanud töölepingu seaduse muudatuste aruteludesse ning võtnud eelnõu koostamisel osaliselt arvesse ka meie poolt esitatud ettepanekuid.

Arvestades meie liikmete tagasisidet saadame järgmised kommentaarid töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõule (eelnõu):

I Paindliku tööaja kokkulepe

1. Paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise sihtgrupp

Teeme ettepaneku paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise võimalus anda kõigile töötajatele ning seda mitte piirata kollektiivlepingu sõlmisega.

Arvestades, et paindlikkus on eelkõige töötajate soov ning tööjõudu on endiselt keeruline leida, oleks see üheks võimaluseks tuua tööturule need inimesed, kelle elukorraldus seda muidu ei võimaldaks.
Eelnõu kohaselt on küll võimalik kõigi teiste töötajatega, kes ei kuulu eelnimetatud sihtrühmadesse (st ei ole õpilased/tudengid, pensionärid ega vähenenud töövõimega inimesed), paindliku tööaja kokkulepet sõlmida siis, kui selline võimalus nähakse ette kollektiivlepingus.

Praktikas ei ole siiski kollektiivlepingute sõlmimine Eestis levinud ning osutub eriti piiravaks tingimuseks väikeettevõtetes, kus tööaja paindlikkus võib olla ainuke võimalus töötajad hoida.


2. Kokkulepitud lisatundide ning minimaalse töökoormuse piirang

Teeme ettepaneku lisatunde mitte piirata ning võimaldada töötada kuni täistööajani.

Arvestades, et lisatundide tegemine toimub alati poolte kokkuleppel, ei ole selline piirang vajalik. Täistööaega ületavad tunnid on seega ületunnid ja tasustatakse vastavalt.

Samuti teeme ettepaneku vähendada tagatud miinimumtundide nõuet 10-lt tunnilt viiele tunnile.

Selline muudatus võimaldaks töötada eelkõige õpilastel, kellel on vabad ainult nädalavahetused.
Praeguse eelnõu kohaselt oleks nad sunnitud käima tööl kõikidel puhkepäevadel, et 10 tundi kokku tuleks.


3. Tunnitasu alammäär

Teeme ettepaneku tunnitasu alammääraks sätestada üldine palga alammäär.

Arvestades palga alammäära kiiret tõusu ei pea me 1,2 kordset tunnitasu alammäära nõuet põhjendatuks.
Alternatiivne ettepanek on siduda töötasu nõue tööstaažiga, kuna nn algajate töötajate väljaõpetamine nõuab nii tööandja kui ka kogenumate töötajate suuremat panust.


II Iganädalase puhkeaja regulatsioon

Tööandjate keskliidu liikmed leiavad, et eelnõus toodud lahendus, mille kohaselt võib erandina üldpõhimõttele planeerida töötajale lühema puhkeaja (36 tundi) eeldusel, et kahel korral kuus on tagatud puhkeaeg 11+36 tundi, ei ole piisav võimaldamaks tööandjatele piisavat paindlikkust tööajakavade koostamisel.

Direktiiv 2003/88/EÜ näeb ette, et töötajatele peab olema seitsmepäevases ajavahemikus tagatud järjestikust puhkeaega vähemalt 24 tundi, millele eelneb igapäevane puhkeaeg 11 tundi, kokku seega vähemalt 35 järjestikust tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

Euroopa Kohus selgitas oma 2. märtsi 2023 otsuses C-477/21, et igapäevane ja iganädalane puhkeaeg on kaks erinevat õigust, millel on erinevad eesmärgid ning direktiivi artiklis 3 ette nähtud igapäevane puhkeaeg ei lisandu selle direktiivi artiklis 5 nimetatud 24-tunnisele puhkeajale, et moodustada vähemalt 35-tunnine iganädalane puhkeaeg, vaid selles sättes ette nähtud vähemalt 24-tunnisele – sõltumatule ja eraldiseisvale – iganädalasele puhkeajale.

Eesti on seega sisuliselt puhkeaja miinimumnõuded täitnud (lisades veel ühe puhketunni) ning seda on praktikas ka rakendanud.

Meile teadolevalt on mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid võtnud direktiivi üle miinimumina (iganädalane järjestikune puhkeaeg koos igapäevase puhkeajaga on summeeritud arvestuse puhul vähemalt 35 tundi) või planeerivad vastavalt seadust täpsustada.

Tõenäoliselt kahjustaksid eelnõu muudatused muuhulgas Eesti konkurentsivõimet tööturul Euroopa Liidu siseselt, sest eeldatavasti liiguvad töötajad riiki, mille seadusandlus võimaldab paindlikumat töökorraldust.

Juhime tähelepanu, et Eesti tööturu osapooled (tööandjate ja ametühingute katusorganisatsioonid) ei ole puhkeaja regulatsioonide hüppelist karmistamist varasemalt arutanud ega kokku leppinud. Euroopa Kohtu otsusest tulenev tõlgendus on meie õigusruumile ja tööturule kunstlikult peale surutud ning rikub sotsiaaldialoogi põhimõtteid.

Lähtudes eeltoodust teeme ettepaneku täpsustada TLS § 52 sõnastust selliselt, et iganädalase puhkeaja pikkus oleks 37 tundi, millele lisandub 11 tundi igapäevast puhkeaega ning summeeritud tööaja arvestuse puhul 25 tundi, millele lisandub 11 tundi igapäevast puhkeaega.



Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Arto Aas
Tegevjuht