Põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmine

1

EELNÕU

Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Põhimakseteenust on kohustatud osutama krediidiasutuste seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud

tingimustele vastav elutähtsat teenust osutav krediidiasutus.“;

2) paragrahvi 7101 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral

krediidiasutus.“;

3) paragrahvi 7102 lõike 4 teist lauset täiendatakse pärast sõna „asjaolust“ sõnadega „ning esitab

juhtumi üksikasjad ja teabe vastavate abinõude kasutamise kohta“;

4) paragrahvi 711 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud, sealhulgas teabe esitamise

või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega seonduvad tasud, ja kui see on asjakohane,

selliste tasude summa kujunemine ja koosseis;“;

5) paragrahvi 711 lõiget 1 täiendatakse punktiga 25 järgmises sõnastuses:

„25) tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 7201 järgmises sõnastuses:

„§ 7201. Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine

(1) Krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu sõlminud tarbijale lepingu üles öelda üksnes

erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.

(2) Krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu etteteatamistähtaega

järgimata üles, kui;

1) esineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alus;

2) maksekonto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel

kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni rakendamisest.

(3) Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui:

1) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;

2) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise

korral ei oleks tal sellist õigust olnud;

2

3) tarbija ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult;

4) tarbija on hiljem avanud teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses teise

maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust;

5) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole maksekontol tehtud tehinguid;

6) maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid

põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem

kui 100 eurot.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel ütleb krediidiasutus

tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Muudel

alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks

kuud.

(5) Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud teave tuleb esitada tasuta püsival

andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud

keeles ja see peab sisaldama:

1) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid

tingimusi;

2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste komisjoni

ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed;

3) ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi

julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega.

(6) Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri

vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi

lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku

(7) Kui krediidiasutus ütleb põhimakseteenuse lepingu üles vastavalt käesoleva paragrahvi

lõike 3 punktidele 3–6, kohaldatakse käesoleva seaduse § 720 lõigetes 3, 5 ja 6 sätestatut.

(8) Krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva

paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on tühine.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on

tühine.“;

7) paragrahvi 725 lõiget 7 täiendatakse pärast esimest lauset lausega järgmises sõnastuses:

„Nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja tegelikke makseinstrumendi kasutamise kulusid.“;

8) paragrahvi 7332 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja

makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2.“;

9) paragrahvi 7333 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

3

„(11) Kui makse algatati makse algatamise teenuse kaudu, tagastab maksja makseteenuse

pakkuja maksjale maksesumma vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

tingimustele.“.

§ 2. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 462 lõiget 8 täiendatakse pärast esimest lauset lausega järgmises sõnastuses:

„Inspektsioon hindab operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate

asutuste jaoks ning vajaduse korral teavitab neid.“;

2) paragrahvi 462 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus ja Euroopa Keskpank hindavad koostöös

inspektsiooniga operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust teiste asjakohaste liikmesriikide

ja riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt.“.

§ 3. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seadust täiendatakse §-dega 991 ja 99² järgmises sõnastuses:

„§ 991. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 992. Krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.

§ 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmises muudatused:

1) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 22 ja 23 järgmises sõnastuses:

„(22) Kui elektroonilise side võrgu toimimist, kaardipõhise maksetehingu vastuvõtmist või selle

tehingu töötlemist võimaldava infosüsteemi häire ei võimalda kaardipõhise maksetehingu

teostamist või takistab seda oluliselt, on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustele

4

vastav elutähtsat teenust osutav krediidiasutus kohustatud hädaolukorras võimaldama

võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu tegemist vastavalt Eesti Panga määratud

tingimustele. Maksekaardi kasutuslimiit võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu jaoks ei

tohi olla suurem kui üks neljandik kehtivast kuutasu alammäärast täistööajaga töötamise korral.

(23) Käesoleva paragrahvi lõike 22 kohane võrguühenduseta kaardipõhine maksetehing on

õiguslikult siduv ka siis, kui maksja konto suhtes on tehtud arestimisakt, mida krediidiasutus ei

ole veel kätte saanud, kontol olev vara on arestitud või konto või kontol oleva vara suhtes kehtib

käsutuspiirang, kui krediidiasutus tõendab, et ta enne eelnimetatud maksetehingu võimaldamist

arestimisest või käsutuspiirangust ei teadnud ega pidanudki teadma.“;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Võrguühenduseta kaardipõhise maksetehingu kohustusliku pakkumise juhtumid, ulatuse,

vajaliku tehnilise valmisoleku loomise ja maksetehingu teostamise tehnilised nõuded ning

maksetingimused kehtestab Eesti Pank.“;

3) paragrahvi 88 lõiget 5 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud

maksekonto olemasolu.“.

§ 5. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 1011 järgmises sõnastuses:

„§ 1011. Õigused ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste

rikkumisel

Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1

ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha

maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“;

2) seadust täiendatakse §-dega 1102–110⁴ järgmises sõnastuses:

„§ 1102. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1103. Maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele

esitatud nõuete rikkumine

5

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7113, 7116 ja 7181 sätestatud maksekontoga seotud tasude

läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1104. Makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumine

(1) Võlaõigusseaduse §-des 7115, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1 sätestatud makseteenuse

üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.

§ 6. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmine

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist

juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda rakendada käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides

1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid.“;

2) paragrahvi 42 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 9 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „kohustatud“ sõnaga „vähemalt“.

§ 8. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 65 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727,

7271“;

2) paragrahvi 65 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215 lõikes 1“;

3) paragrahvi 65 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, 73313“;

4) paragrahvid 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks.;

5) paragrahvi 72 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 72. Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmine

6

Võlaõigusseaduse §-s 1132 sätestatud tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise

piirangute järgimata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“.

§ 9. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ ……………… 2024

Algatab Vabariigi Valitsus……………. 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesolev eelnõuga:

a) muudetakse nn põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni.

Põhimaksekonto all peetakse silmas tarbijale kui füüsilise isikule avatud pangakontot,

mida ta saab kasutada kõige hädavajalikumate maksetehingute tegemiseks. Laiemalt on

inimesele konto avamine ja sellele ligipääsu võimaldamine üks olulisemaid ja ka

enamlevinumaid finantsteenuseid, mis on inimese igapäevase elu korraldamiseks väga

vajalik ning tagab tarbijale sotsiaalse kindlustunde;

b) muudetakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) ning

Finantsinspektsiooni (edaspidi FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja

järelevalvemenetluse pädevusi;

c) täiendatakse krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõudeid

kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardimakseid;

d) muudetakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust (edaspidi RahaPTS)

nii, et pelgalt üksnes rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud kahtluse põhjal ei

või jätta ärisuhet loomata;

e) täpsustakse riigilõivu seadust nii, et soovi korral peab kuni 10 eurost riigilõivu sularahas

vastu võtma, kuid asutus/institutsioon võib seda võimaldada teha ka suuremas summas.

Esiteks, põhimaksekonto regulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil

2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja

põhimaksekontole juurdepääsu kohta1 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246) (edaspidi

maksekonto direktiiv).

Eesti õigusesse on maksekonto direktiiv üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi VÕS).

Maksekonto direktiiv puudutab füüsilistele isikutele2 (edaspidi tarbija) avatud maksekontosid

ja sellega seotud makseteenuste teostamist.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt peaksid põhimaksekontoga seotud

teenused hõlmama raha kontole paigutamise ja sularaha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel

peaks olema võimalik teha põhilisi maksetehinguid, nagu palga või sotsiaaltoetuste laekumine

põhimaksekontole, arvete või maksude tasumine ning kaupade ja teenuste ostmine, sealhulgas

kasutades otsekorraldusi, kreeditkorraldusi ja maksekaarti. Sellised teenused peaksid

1 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092 2 Direktiivi reguleerimisalast jäävad välja juriidilistele isikutele kuuluvad maksekontod (ettevõtjate, väikeste– ja

mikroettevõtjate maksekontod) ja muud teist liiki kontod (näiteks kontsernikontod, hoiustamisvõimalusega kontod ,

laenukontod jne).

2

võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid

krediidiasutuse internetirakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole

ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele,

kellel ei ole internetiühendust. Loetellu ei kuulu krediitkaart ega krediitkaarditehingud.

Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a.

otsuses nr 2-21-35523. Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2

loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused

ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud

ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast

direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute

ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul

VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis

korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest

ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi

art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

Arvestades ülaltoodut, täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla maksekonto direktiivis sätestatuga.

Teiseks, eelnõuga muudetakse ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA)

ning Finantsinspektsiooni (edaspidi FI) finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja

järelevalvemenetluse pädevusi, võttes arvesse TTJA-s esinenud õiguslikke probleeme

finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.

Praegu on TTJA-l ja FI-l mitmes finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus.

Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt, on

oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude

menetlemisel.

Kattuva pädevuse ohuks on samas küsimuses erinevate seisukohtade kujundamine,

topeltmenetlused ja -karistamine ning erineva finantsjärelevalvepoliitika teostamine. Ohtu

suurendab ka see, et FI järelevalvemenetlused ei ole avalikud (Finantsinspektsiooni seaduse

(edaspidi FIS) § 54 lõige 1) ja infot ei või jagada ka TTJA-ga. Vastupidine info jagamine TTJA-

lt FI-le ei ole kehtiva õigusega piiratud.

TTJA finantsjärelevalve praktika on näidanud, et TTJA pädevuses oleva finantsrikkumiste

järelevalve regulatsioonis esinevad mitmed õiguslikud lüngad ja küsitavused, mis ei võimalda

finantsrikkumisi efektiivselt ja edukalt menetleda. Lisaks on väärtegude menetlemisel tekkinud

kohati vajadus FI süvendatud finants- ja panganduse IT-taristualaste teadmiste kaasamiseks.

3 2-21-3552/52 (riigikohus.ee)

3

Seda isegi mitte finants- või õiguskeskkonna keerukuse pärast, milles navigeerimiseks on

TTJA-l võimekus olemas, vaid kohatine praktiliste tööriistade ja oskusteabe vajadus, et töötada

efektiivselt näiteks krediiditoimiku või pankade finantsilise infotehnoloogilise keskkonnaga.

Kolmandaks, eelnõuga täiendatakse ka krediidiasutusele kui elutähtsa teenuse osutajale

kehtestatud nõudeid kohustusega pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardimakseid.

Kaardimakse kui elutähtsa makseteenuse toimimine on ühiskonna sujuvaks toimimiseks

äärmiselt tähtis – iga päev tehakse Eesti pankade välja antud pangakaartidega üle miljoni

kaarditehingu ning suuremalt jaolt tasutakse igapäevaostude eest pangakaardiga. Eesti

Kaupmeeste Liidu uuringu järgi tasutakse poes ostude eest lausa 70% ulatuses pangakaardiga

ning sularaha eest tehakse 30% ostudest. Inimeste makseharjumused näitavad, et sageli ei ole

inimestel sularaha isegi väiksemate ostude sooritamiseks.

Võrguühenduseta kaardimakse lahenduse vajadus tuleneb ka muutunud geopoliitilisest

olukorrast. Venemaa peetav sõda Ukrainas on suurendanud küberohtusid. Küberründed Eesti

kriitilisele infrastruktuurile on muutunud sagedasemaks ja intensiivsemaks ning see on peamine

põhjus, miks on vaja täiendavaid meetmeid elutähtsate makseteenuste, sh kaardimakseteenuse

toimepidevuse tagamiseks. Küberründed4 kriitilisele taristule on meie igapäevane reaalsus ja

vaatamata pankade poolt praeguseks kasutusele võetud ennetavatele meetmetele, võib

küberrünnete mõju olla elutähtsate makseteenuste toimimisele äärmiselt suur.

Neljandaks, lisaks muudetakse eelnõuga ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seadust (edaspidi RahaPTS). Seadus näeb ette, et isikul on keelatud luua ärisuhet või

võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita

hoolsusmeetmeid või kui tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega.

Muudatuse kohaselt jäetakse alustest välja suutmatus täita ärisuhte seire hoolsusmeedet ja

kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega.

Põhimakseteenuste osutamise kohustus füüsilisest isikust kliendile kehtib ka praegu ja seda

kohustust, kui ka erakorralise ülesütlemise tingimusi käesoleva seadusega täpsustatakse.

Samuti saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja

teatud juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama.

Hoolimata eelkirjeldatust on ikkagi tekkinud olukordi, kus teenuseosutaja keeldub

põhimakseteenuse osutamisest ja seda osalt tõenäoliselt seoses normikonfliktiga

põhimakseteenust osutama kohustavate normide ja RahaPTS § 42 vahel. Seega oleks vajalik

olukorra lahendamiseks piirata RahaPTS § 42 kohaldamist.

Viiendaks, eelnõuga täpsustatakse ka riigilõvuseaduse (edaspidi RLS) sätet, mis näeb ette

riigilõivu sularahas vastuvõtmise kohustuse. RLS § 9 lõike 3 järgi on riigilõivu tasuja soovil

riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas. Seda normi

on aga tõlgendada viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas summas kui 10 eurot või et

kohustab riigilõivu võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu

4 https://www.eestipank.ee/press/hansabis-toimus-kuberintsident-pangateenused-eestis-toimivad-uuendatud-0403-02032024

4

tasumisel suuremas summas kui 10 eurot. Muudatusega nähakse ette, et sularaha on kohustatud

vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on

riigilõivu võtjal võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud

vajadusest lähtuvalt.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna

nõunik Jarmo Lilium (e-mail [email protected], tel 5302 6314). Eelnõu juriidilist kvaliteeti

kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (e-mail

[email protected], tel 5885 1423) Eelnõu toimetas keeleliselt personali- ja õigusosakonn

Sirje Lilover (e-mail [email protected], tel 5885 1468).

1.3 Märkused

Eelnõuga muudetakse:

 Võlaõigusseadust redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 117.

 Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 30.05.2024, 6.

 Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, 07.06.2024, 4.

 Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust redaktsioonis RT I, 30.05.2024, 8.

 Tarbijakaitseseadust redaktsioonis RT I, 30.05.2024, 15.

 Finantsinspektsiooni seadust redaktsioonis RT I, 30.05.2024, 3.

 Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust redaktsioonis RT I, 06.07.2023,

71.

 Riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 11.06.2024, 15.

Eelnõu on seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta5 (ELT L

257, 28.8.2014, lk 214–246)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr

1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L

337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste

maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018 direktiiv (EL) 2018/843, millega

muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või

5 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092

5

terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse

direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 43–74).

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga 2023–2027.

Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat

kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist („Hea õigusloome ja normitehnika

eeskirja“ § 1 lõike 2 punkt 2). TTJA ning FI finantsvaldkonnaga seotud väärteo- ja

järelevalvemenetluse pädevuste muutmisega ning RahaPTS-i ja võrguühenduseta kaardipõhiste

maksete regulatsiooniga ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.

Riigilõivuseaduse täpsustamise puhul on tegemist tehnilise muudatusega.

Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2025. aastal.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega, kui PS ei näe ette teisiti. Eelnõus ei ole sätteid, mis puudutaksid PS §

104 toodud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet.

2. Seaduse eesmärk

Soovitav eesmärk on tagada isikutele parem põhimakseteenuste kättesaadavuse võimalus. See

tähendab nii seda, et isikule oleks tagatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimine ning ka seda,

et lepingut hiljem ilma mõjuva põhjuseta üles ei öeldaks. Maksekonto direktiivi

põhjenduspunkt 47 näeb ette, et krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või

lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või

kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul

on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte

põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas.

Põhimakseteenusteks on näiteks toimingud mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks

ja sulgemiseks, maksekontoga seotud põhilised makseteenused nagu rahaülekanded maksjalt

saajale, raha sissemaksmine ja laekumised tarbija maksekontole, sularaha väljavõtmine ning

muude makseinstrumentide kasutamine nagu otsekorraldused ja püsikorraldused.

Pangakonto kasutamise võimalus mõjutab oluliselt inimeste põhiõigusi, sest tänapäeval on

pangakontota võimatu või väga keeruline põhiseaduse (PS) alusel teostada omandiõigust (PS §

32), osaleda ettevõtluses (PS § 31), tegeleda eneseteostusega (PS § 19), hoolitseda oma pere ja

laste eest (PS § 27) või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (PS § 15).6

6 Õiguskantsler, Märgukiri põhimakseteenuste tagamise kohta,

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/M%C3%A4rgukiri%20p%C3%B5himakseteenuste%20taga

mise%20kohta.pdf.

6

Teiseks eesmärgiks on tagada, et finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel

oleks riiklik finantsjärelevalve korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt. Praegu on mitmes

finantsjärelevalvega seotud valdkonnas jagatud pädevus (TKS § 65 lõige 5 ja § 75 lõige 4)

TTJA ja FI kohustuste osas ning oluline on see selgelt piiritleda, et see vastaks praktilistele

vajadustele. Muudatuse jõustamine aitaks luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning

vähendaks krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks

konkreetne kontaktpunkt.

Kolmandaks eesmärgiks on tagada hädaolukorras võrguühenduseta kaardimakselahendus.

Hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 kohaselt korraldab Eesti Pank makseteenuste

ja sularaharingluse, kui elutähtsate teenuste toimepidevust.

HOS § 37 lõige 3 punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse

kohustus seada nõuded teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste

elutähtsate teenuste katkestuse korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Praegu on Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määruse nr 7 „Makseteenuse ja

sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ järgi elutähtsateks makseteenusteks

elutähtsa teenuse osutaja (ETO) osutatavad makseteenused – pangasisesed maksed, ETO-de

vahelised maksed ja ETO osutatavad kaardimaksed. Lisaks nõuab Eesti Pank oma määrusega

ETO pankadelt meetmete võtmist teenuse kriitiliste tegevuste toimimiseks vajalike oluliste

infosüsteemide ja seadmete toimepidevuse tagamiseks. Kaardimaksete toimimiseks on ETO

pangad võtnud meetmed, et tagada elutähtsa teenuse toimimine siis, kui kaardiväljastaja panga

infosüsteemid on tõrke (kas küberründe või tehnilise tõrke) tagajärjel kättesaamatud või puudub

sideühendus kaardi väljastaja panga ja tema kaarditehingute töötleja (protsessori) vahel.

Praeguse HOS nõuete täitmise kontrollimise käigus saadud kogemus on näidanud, et puudub

lahendus juhuks, kui kaupmehe teenusepakkuja panga infosüsteemid ei toimi või puudub

sideühendus kaupmehe ja tema panga vahel.

Võrguühenduseta kaardimakse lahendus on meede, mis maandab järgmiseid riske:

 Häktivistid on osaliselt või tervenisti krüpteerinud ETO panga infosüsteemid ja kriitilise

taristu või neid manipuleerinud ning taristu taastamine võtab kaua aega või ei ole

võimalik. Geopoliitilise olukorra tõttu see oht üha suureneb, st oht on reaalne.

Vaatamata ennetavatele meetmetele, mida pangad on juba võtnud, on riski

realiseerumise mõju teenuse toimepidevusele äärmiselt suur.

 Andmesidekaablite (mere- ja maakaablite) purunemise tõttu katkeb sideühendus

välismaailmaga enam kui 12 tunniks ning puudub sideühendus kaardimaksete taristuga.

See oht on reaalne ning mõju on väga suur, sest väljaspool Eestist asuvates süsteemides

töödeldakse praeguse seisuga ligi 50% Eestis tehtavatest kaardimaksetest.

Võrguühenduseta kaardimakselahenduse tähtsus seisneb selles, et lahendus tagab

elutähtsa kaarditeenuse toimimise ka siis, kui kaupmehe pank või kaardimakse töötleja

ei ole kättesaadav või puudub sideühendus. Võrguühenduseta kaardimakse lahenduse

eesmärk on tagada, et inimesed saaksid ETO kaupmeeste müügikohtades teha kriitilised

ostud (st toit, kütus, ravimid) ka seda olukorras, kus:

7

o ei tööta ETO panga süsteemid (kaardimaksete vastuvõtmise teenus);

o kaardimaksete töötleja süsteemid (Nets, MasterCard, Visa);

o või puudub andmeside.

Võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamine on toimunud tihedas koostöös

sidusrühmadega. Eesti Pank koostöös ETO pankadega alustasid kõne all oleva

võrguühenduseta kaardimakse lahenduse väljatöötamist 2022. aasta mais. Pankadega on

lahendus sisuliselt kokku lepitud. Võrguühenduseta kaardimakselahendus hakkab toimima

kooskõlaliselt rahvusvaheliste kaardiskeemide reeglitega ning selle tagamiseks on tehtud

tihedat koostööd Mastercardi ja Visa kaardiorganisatsioonidega.

Neljas muudatus on seotud Õiguskantsleri ettepanekuga Riigikogule RahaPTS-i, KAS-i, VÕS-

i ja RLS-i põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Õiguskantsler on oma ettepanekus selgitanud, et

talle on esitatud mitu avaldust, millest selgub, et pank on keeldunud pangakonto avamisest või

on konto sulgenud ning samal ajal keelduvad ka kõik teised Eesti pangad pangakontot avamast.

Õiguskantsleri hinnangul on tõenäoliselt pangad teinud need otsused RahaPTS-is kehtestatud

nõuetest lähtudes, mis ei luba krediidiasutustel teatud tingimustel teenust osutada või

kohustavad teenuse osutamise lõpetama. Kuna kohtusse pöördumiseks vajaliku riigilõivu, mis

ületab 10 eurot, kui ka eeldatavasti muid riigilõive saab tasuda ainult pangakontole, siis on

selline olukord Õiguskantsleri hinnangul põhiseadusega vastuolus.

Üheks alternatiivseks võimaluseks olukorda lahendada on Õiguskantsleri hinnangul kohustada

panku avama igale inimesele pangakonto ja seada kõrge rahapesu või terrorismi rahastamise

riski korral konto kasutamisele piirangud, mis seda riski vähendavad. Selleks tuleb

Õiguskantsleri hinnangul teha RahaPTS-is, KAS-is ja VÕS-is muudatus, mis kohustaks

pankasid teatud tingimustel avama inimesele piirangutega pangakonto. Pole aga võimalik

kehtestada EL õigusega ja rahvusvaheliste standarditega kooskõlas olevat regulatsiooni, mis

võimaldaks avada kontosid, mille puhul RahaPTS normid üldse ei kohalduks ehk anonüümseid

kontosid. Sõltumata muudest piirangutest kontole või sellest, kas seda kontot nimetatakse

sotsiaalkontoks, põhimaksekontoks või millekski muuks oleksid anonüümsed kontod vastuolus

EL õigusega. Hoolsusmeetmeid kohaldamata ei saaks teenuseosutaja tuvastada, kas tarbitav

teenus on olemuselt põhimakseteenus, kas klient on füüsiline isik, kas tegemist on Eesti

residendiga jne. Seetõttu ei kaalutud ka käesoleva regulatsiooni raames anonüümsete kontode

loomist võimaldavat regulatsiooni kehtestamist.

Põhimakseteenuste osutamise kohustus füüsilisest isikust kliendile kehtib ka praegu ja seda

kohustust, kui ka erakorralise ülesütlemise tingimusi käesoleva seadusega täpsustatakse.

Samuti saavad krediidiasutused ja makseasutused kehtestada riski maandavaid piiranguid ja

teatud juhtudel on RahaPTS-i kohaselt nad ka kohustatud neid piiranguid kehtestama.

Hoolimata eelkirjeldatust on ikkagi tekkinud olukordi, kus teenuseosutaja keeldub

põhimakseteenuse osutamisest ja seda osalt tõenäoliselt seoses normikonfliktiga

põhimakseteenust osutama kohustavate normide ja RahaPTS § 42 vahel. Seega oleks vajalik

olukorra lahendamiseks piirata RahaPTS § 42 kohaldamist.

8

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 9 paragrahvist, millest viimases nähakse ette seaduse jõustumise aeg.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse VÕS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS-i § 7101 lõikega 21 ning nähakse selgelt ette, et

põhimakseteenust on kohustatud osutama need krediidiasutused, kes on KAS-i alusel määratud

kui elutähtsa teenuse osutajad.

Pangakonto olemasolu on tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik tingimus.

Konto mitte-omamine võib ühelt poolt takistada isiku juurdepääsu elutähtsatele teenustele ja

teiselt poolt võib see ka takistada maksete tegemist ametiasutustele (maksud, trahvid,

riigilõivud).

Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 tähenduses elutähtsad,

mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on

ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või

tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist.

Sama paragrahvi lõige 3 näeb, ette elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi

krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank.

Eestis on põhimakseteenuste pakkumise kohustus seatud krediidiasutustele ning vastav nõue

teistele finantsturu osalistele ei kohaldu. KAS § 89 lõige 9 sätestab, et krediidiasutus võib ise

otsustada, keda teenindada ja keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS 7101 lõige

2 on selliseks erandiks. Nimelt kohustab VÕS § 7101 lõige 2 krediidiasutust sõlmima

põhimakseteenuste osutamiseks lepingu Euroopa Liidus seaduslikul alusel viibiva tarbijaga, kui

tarbijal on selle vastu põhjendatud huvi.

Kehtiva RahaPTS § 42 lõike 1 järgi ei tohi kohustatud isik ärisuhet luua rahapesu ja terrorismi

rahastamise kahtluse olukorras ega ka krediidiasutuse poolt hoolsusmeetmete täitmise

võimetuse puhul. Seega tuleb maksekonto avada isikule, kelle osas ei esine RahaPTS § 42

lõikes 1 välja toodud asjaolusid. Lepingu kohaselt peab makseteenuse pakkuja osutama isikule

põhimakseteenuseid krediidiasutuse üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja

ulatuses. Krediidiasutuse võimalus ühepoolselt lepingutingimusi määrata on põhimakseteenuse

lepingu sõlmimise olukorras piiratud maksekonto direktiivist tulenevate põhimõtete tõttu, mis

näevad ette, et põhimaksekonto avamisest võib keelduda ainult erijuhtudel, mis on sätestatud

kehtivas õiguses. Lisaks peab olema tarbijale tagatud juurdepääs põhimaksekontodele

olenemata tarbijate finantsolukorrast, mida iseloomustavad näiteks nende tööhõivealane

seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.

Samuti ei tohi krediidiasutus keelduda täitemenetluse seadustiku § 115 lõige 51 ja

maksukorralduse seaduse § 131 lõige 5 alusel tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest.

9

Põhimakseteenused peavad tarbijale olema kättesaadavad ka siis, kui tarbija maksekonto on

arestitud. Siinkohal tuleb arvestada ka kohtutäiturilt ja/või maksuhaldurilt saadud

akti/korraldust ning selles sisalduvaid piiranguid.

Kehtivas õiguses ei ole aga konkreetselt ette nähtud, millised krediidiasutused on kohustatud

põhimakseteenuseid osutama. Eelnõuga sätestatakse, et põhimakseteenuse osutamiseks on

kohustatud need krediidiasutused, kes vastavad KAS§ 3 lõikes 2 nimetatud tingimustele.

Maksekonto direktiivi põhjenduspunktis 38 on välja toodud, et liikmesriigid peaksid tagama, et

põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks,

igasuguse tarbijate diskrimineerimise ärahoidmiseks ja konkurentsimoonutuste välistamiseks.

Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvessevõetavate tegurite hulka

kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate

jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal

krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Põhimõtteliselt peaksid põhimaksekontosid

pakkuma võimalikult paljud krediidiasutused, eesmärgiga tagada, et tarbijad saavad neid

kontosid avada oma elukoha lähedal asuva krediidiasutuse ruumides ning et tarbijaid ei

diskrimineeritaks mitte kuidagi sellistele kontodele juurdepääsul ja et neil oleks võimalik neid

tõhusalt kasutada.

KAS § 3 lõige 2 sätestab, et krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal on HOS § 36 lõike

3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest

tingimustest:

1) tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti

finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide seaduses

sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;

2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate

klientide arvust;

3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud

hoiuste kogumahust.

Paragrahv sätestab kolm kriteeriumi, mille alusel krediidiasutus kvalifitseerub elutähtsa teenuse

osutajaks. Nimetatud tingimused tagavad, et finantsturul on hõlmatud kõik suuremad ja

olulisemad krediidiasutused, millel on suur kliendibaas ning turuosa. Nende krediidiasutuste

hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks ning arvestades maksekonto direktiivi nõudeid

põhimakseteenuse osutamiseks ning KAS §-s 3 seatud tingimusi elutähtsa teenuse osutaja

määramiseks, tagab nende krediidiasutuste poolt põhimaksekonto pakkumine kõikidele

isikutele põhimakseteenuste kasutamise võimaluse.

Eesti Panga Presidendi 13.07.2018. a määruse nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus

ja toimepidevuse nõuded“ § 2 kohaselt on 2024. aasta aprilli seisuga elutähtsa teenuse

osutajad AS SEB Pank; Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS.

Sama paragrahvi kohaselt Eesti Pank vaatab teenuseosutajate loetelu üle vähemalt üks kord

10

aastas ning vajaduse korral ajakohastab seda. 2023. aasta lõpu seisuga moodustab nimetatud

pankade turuosa kokku 87,26%.

Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise

regulatsiooniga, sätestades KAS-is, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust

osutama ning ühtlasi andes FI-le õiguse krediidiasutus sellisest kohustusest vabastada. Sellest

aga loobuti, kuna. lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma lepinguid

reguleerivas seaduses ehk VÕS-is. Sellise lahenduse puhul tekiks olukord, kus

põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon sisaldub kahes erinevas seaduses, mis

raskendab sellest aru saamist.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse VÕS § 7101 lõikega 14, mille kohaselt peab

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendama vaidluse korral

krediidiasutus. Olukorras, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld- või

napisõnalised või üldse puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest

sisuliselt tuleks näidata, et tarbija vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine

võimaldaks vabastada tarbija sellisest tõendamiskoormusest.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS § 7102 lõikes 4 sätestatud teabe sisu, mille

makseteenuse pakkuja peab esitama järelevalveasutusele juhul, kui makseteenuse pakkuja,

kelle juures kliendil on maksekonto, keeldub makseteenuse pakkujale, kes osutab makse

algatamise või kontoteabe teenust, juurdepääsu andmisest maksekontole. Juurdepääsu

andmisest maksekontole võib keelduda objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, eelkõige siis, kui

juurdepääs on saadud või seda on taotletud autoriseerimata või pettuse teel, sealhulgas makse

algatamise teenuse kaudu autoriseerimata või pettuse teel algatatud maksejuhise korral. Kehtiva

lõike 4 kohaselt teavitab makseteenuse pakkuja järelevalveasutust eelnevalt nimetatud

asjaolust. Muudatusega nähakse ette, et makseteenuse pakkuja peab lisaks esitama juhtumi

üksikasjad ja teabe vastavate abinõude kasutamise kohta. Muudatus on vajalik, kuna PSD2

artikkel 68 lõige 2 näeb kõnealusel juhul ette, et kontot haldav makseteenuse pakkuja teatab

kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist

viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi

kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral

asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu § 1 punktiga 4 viiakse VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 kooskõlla PSD2 artikli 52 lõike 3

punktis a sätestatuga. Osundatud PSD2 säte näeb ette, et makseteenuse kasutajale esitatakse

tasude, intresside ja vahetuskursside kohta kõik makseteenuse kasutaja poolt makseteenuse

pakkujale makstavad tasud, sealhulgas need, mis on seotud käesoleva direktiivi alusel teabe

esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega, ja kui see on asjakohane, selliste

tasude summa koosseis.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 9 sõnastatakse selliselt, et VÕS-is viidatud tasude kujunemise aluste

või nende jaotuse all on üheselt mõistetav olukord, kus kui tasu koosneb mitmest elemendist

ja/või on fikseerimata (nt intresside või valuutakursiga seonduvalt), on makseteenuse pakkuja

11

kohustatud esitama kliendile teabe, kuidas selline summa on kujunenud (VÕS-i täna kehtivas

sõnastuses „kujunemise alus“) ja/või jaotus selle kohta, millest tasu summa koosneb/milline on

tasu koosseis (VÕS-i täna kehtivas sõnastuses „kujunemise jaotus“). Lisaks sätestatakse VÕS-

is PSD2 kõnesolevast artiklist normi see osa, mis sätestab teabe esitamise või kättesaadavaks

tegemise viisi ja sagedusega seonduvate tasude esitamise kohustuse.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1, mis reguleerib makseteenuse lepingu

kohta teabe esitamise kohustust. Maksekonto direktiivi artikkel 19 lõike 5 kohaselt tuleb

tarbijale lõpetamisteatises esitada teave: 1) kaebuse esitamise menetluse kohta; 2) tarbija õiguse

kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja asutuse kontaktid; 3) vaidluste

kohtuväliseks lahendamiseks määratud organ ja organi kontaktid.

VÕS § 7101 lõike 7 kohaselt on krediidiasutus kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama VÕS § 711 lõike 1 punktides 23 ja 24 nimetatud

teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.

VÕS § 711 lõike 1 punkt 24 viitab ainult kohtuvälisele organile ning pädeva asutuse

kontaktandmeid tarbijale esitama ei kohusta. Eelnõuga täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1

punktiga 25 ning lisatakse makseteenuse pakkujale kohustus esitada tarbijale tarbijavaidluste

komisjoni ja FI kontaktandmed.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse VÕS-i §-ga 7201 ning nähakse ette põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemise regulatsioon.

Riigikohus käsitles põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise temaatikat 22. märtsi 2023. a.

otsuses nr 2-21-35527. Riigikohus leidis, et olukorras, kus direktiivi 2014/92/EL art 19 lõikes 2

loetletakse ammendaval viisil tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise alused

ning lõike 3 alusel võimaldatakse liikmesriikidel sätestada veel kindel hulk selgelt piiritletud

ülesütlemise aluseid, ent Eesti õigusaktides ei leia väljendust põhimõte, mille kohaselt pärast

direktiivi 2014/92/EL ülevõtmist peaks tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingute

ülesütlemine olema lubatav vaid neil selgelt määratud juhtudel, ei ole kolleegiumi hinnangul

VÕS § 720 lõige 2 kooskõlas direktiivi art 19 lõikega 2.

Sellepärast täiendatakse käesoleva eelnõuga VÕS-i põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise

regulatsiooniga ning viiakse see kooskõlla direktiivis sätestatuga.

Riigikohus sedastas lisaks kõnealuses otsuses, et kuigi direktiivi 2014/92/EL enda tekstis

korralist ja erakorralist ülesütlemist ei eristata, saab direktiivi art 19 lõigete 2 ja 3 sõnastusest

ning direktiivi preambuli punktist 47 tulenevalt asuda seisukohale, et olemuslikult on direktiivi

art 19 lõikes 2 silmas peetud üksnes makseteenuse lepingu erakorralist ülesütlemist.

7 2-21-3552/52 (riigikohus.ee)

12

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 1 näeb tulenevalt eeltoodust ette, et krediidiasutus saab

põhimakseteenuste lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ja käesolevas paragrahvis sätestatud

juhtudel (paragrahvi pealkirjas räägitakse sihilikult lihtsalt ülesütlemisest – juhul kui sinna

lisada sõna „erakorraline“, siis tekiks küsimus, kas seda lepingut saab ka korraliselt üles öelda).

Ka maksekonto direktiivi preambuli punktis 47 on selgitatud, et krediidiasutus peaks lõpetama

põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, nt rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude

ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Kuna VÕS § 7101 lõigete

2 ja 3, millega on üle võetud direktiivi artikli 16 lõiked 1 ja 2, järgi on krediidiasutusel kohustus

pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, ei saa sellises olukorras krediidiasutus ilma mõjuva

põhjuseta (s.o korraliselt, nagu sätestab VÕS § 720 lõige 2) tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuse lepingut üles öelda. See tähendab, et tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu saab üles öelda üksnes erakorraliselt.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõiked 2 ja 3 sätestavad need juhud, millal krediidiasutusel on

õigus põhimakseteenuse leping üles öelda.

Lõikes 2 on sätestatud need juhud, millal krediidiasutus on kohustatud lepingu üles ütlema ning

lõikes 3 on krediidiasutusele jäetud selles osas otsustusruum. Lõigete 2 ja 3 puhul on lähtutud

maksekonto direktiivi art 19 lõikes 2 sätestatud juhtudest, millal krediidiasutus võib

raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Nendeks on:

a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;

b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid;

c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe

esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud;

d) tarbija ei ela EL-s enam seaduslikult;

e) tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto,

mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid.

Kehtiv VÕS § 7101 lõige 5 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keelduma RahaPTS § 42 lõikes 1 sätestatud alustel. Sarnaselt põhimakseteenuse

lepingu sõlmimise keelule nimetatud alusel, sätestatakse eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike

2 punktis 1 kohustus öelda sellisel juhul juba sõlmitud põhimakseteenuse leping

etteteatamistähtaega järgimata üles. Kehtiva RahaPTS § 42 lõike 1 järgi on kohustatud isikul

keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte

raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse

alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi

rahastamisega. RahaPTS § 42 lõike 4 kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud

olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete

rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu

rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping

etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest

tehingust rahapesu andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse

13

lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järel piirab kohustatud isik teenuse

osutamise kliendile täielikult.

Teise juhuna, millal krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu üles ütlema,

nähakse VÕS-i lisatava § 7201 lõike 2 punktis 2 ette, et maksekonto sulgemise kohustus tuleneb

rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvahelise sanktsiooni

rakendamisest. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 14 punkt 4 sätestab, et

finantssanktsioon on rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse rahvusvahelist sanktsiooni

rakendavas õigusaktis ettenähtud tingimustel hoiuse-, makse-, väärtpaberi- või muu konto

avamine ja kasutamine. Krediidiasutused on RSanS § 20 lõike 1 punkt 1 järgi erikohustusega

isikud. Erikohustusega isiku kohustused on sätestatud §-s 20 ning selle lõige 1 kohaselt

erikohustustega isik kontrollib finantssanktsiooni jõustumisel, muutmisel või lõppemisel, kas

temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt. Kui erikohustustega

isik tuvastab finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või

toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata

Rahapesu Andmebürood.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikes 3 sätestatud alustel võib krediidiasutus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kuid see ei ole kohustus.

Selles lõikes nimetatud juhtudel on krediidiasutusel võimalus igal konkreetsel juhul hinnata

lepingu ülesütlemise põhjendatust. Soome õiguses on samuti analoogselt VÕS § 720¹ lõike 3

punktides 3 ja 5 nimetatud juhtudega ette nähtud pangale õigus leping lõpetada, erinevalt

eespool lõikes 2 punktis 1 nimetatud juhtudel lepingu tühistamisest (Act on Credit Institutions,

Section 6b (1054/2016)). Läti õiguses on analoogsel juhul meie VÕS § 720¹ lõike 3 punktidega

3-5 jäetud samuti krediidiasutusele lepingu lõpetamise üle otsustamisel diskretsiooniõigus

(Law on Payment Services and Electronic Money Section 97.5).

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punktid 1 ja 2 näevad krediidiasutusele ette õiguse,

mitte kohustuse, öelda tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles juhul, kui tarbija

kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel (punkt 1) või kui tarbija esitas

ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu maksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal

sellist õigust olnud (punkt 2). Nende punktide puhul ei ole ette nähtud kohustuslikku

ülesütlemist, kuna see võib tekitada ebasoovitava ülereageerimise ohu kliendi suunal.

Igasuguse ebaseadusliku tegevuse puhul ei ole põhjendatud põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemine. Kui isik on saanud ebaõiget teavet esitades juurdepääsu maksekontole, siis hiljem

võib isik vastata tingimustele, mis on maksekonto saamiseks vajalikud ning sel juhul saab

krediidiasutus otsustada, kas kõnealusel juhul on ülesütlemine põhjendatud.

Lõike 3 punkt 3 kohaselt võib krediidiasutuses põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija

ei ela Euroopa Liidus enam seaduslikult. Nimetatud juhul ei pruugi olla alati vajalik

põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine. Näiteks olukord, kus välismaalasel on tähtajaline

elamisluba kehtetuks tunnistatud, kuid isik jätkab riigis ebaseaduslikult töötamist.

Välismaalaste seadus näeb ette, et tööandja, kes võimaldas ebaseaduslikult riigis viibival

14

välismaalasel Eestis töötada, on kohustatud maksma kogu välismaalasele maksmata jäänud

töötasu, sealhulgas töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed, ning

vajaduse korral kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud välismaalasele

maksmata jäänud töötasu saatmisega (§ 2861 lõige 1). Ka ebaseaduslikult riigis viibiv isik vajab

töötasu kättesaamiseks maksekontot ning isikul on riigist lahkumise kohustuse täitmiseks vaja

maksekontot näiteks lennupiletite ostmiseks. Riigis ebaseaduslikult töötamine ei tähenda, et

igal juhul esineks alus põhimakseteenuse ülesütlemiseks ka maksekonto direktiivi art 19 lõike

2 punktis a nimetatud juhul, et tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel

eesmärkidel. Nimetatud juhul peaks ebaseaduslik tegevus olema seotud põhimaksekonto

kasutamise kuritarvitamisega.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 4 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lõike 2

punktis e sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui tarbija

on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis

võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201

lõike 3 punkt 5 näeb ette maksekonto direktiivi art 19 lõike 2 punktis b sätestatud tingimuse, et

põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei

ole maksekontol tehtud tehinguid. Nimetatud juhtudel on krediidiasutusel õigus otsustada, kas

öelda põhimakseteenuse leping üles või ei.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõike 3 punkt 6 näeb ette, et krediidiasutus võib tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui maksekontol ei ole vähemalt kuue

järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot. Selle

punktiga on kasutatud maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud võimalust kindlaks

määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib

põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada.

Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette, et krediidiasutus ütleb tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse

lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles, kui esineb käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides

1 või 2 sätestatud alus. Selle lõike puhul on lähtutud maksekonto direktiivi art 19 lõikest 4, mis

näeb ette, et kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub

lõpetamine viivitamata. Juhul, kui krediidiasutus otsustab põhimakseteenuse lepingu üles öelda

Osundatud punktid a ja c kohaselt krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada üksnes

juhul, kui a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel; c) tarbija esitas

ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks

tal sellist õigust olnud.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 5 näeb ette juhud, millal põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemisest etteteatamistähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. Siin on lähtutud maksekonto

direktiivi artikli 19 lõikest 4, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus

lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal

põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult

ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine

15

oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201

lõikes 5 osundatud juhud vastavad maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 4 sätestatule.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 6 näeb ette nõuded, millele krediidiasutuse

ülesütlemisavaldus peab vastama. Nende nõuete kehtestamisel on lähtutud direktiivi artikli 19

lõigetest 4 ja 5. Samasugused nõuded näeb põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest

keeldumisele ette kehtiv VÕS § 7101 lõiked 6 ja 7.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõikega 7 sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse

seadustiku §-s 631 nimetatud elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel kontrollida tarbijal

teise maksekonto olemasolu nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisel kui ka lepingu

ülesütlemisel. Eelnõuga nähakse ette, et krediidiasutus võib põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keelduda, kui tarbijal juba on Eesti Vabariigi territooriumil asutatud

krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada käesoleva seaduse § 709 lõikes

151 loetletud teenuseid. Samal põhjusel võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu ka üles

öelda. Sellise õiguse täitmiseks on vajalik ligipääs elektroonilisele arestimissüsteemile, et

kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. Maksekonto direktiivi art 16 lõige 5 näeb ette,

et krediidiasutused võivad enne põhimaksekonto avamist kontrollida, kas tarbijal on

maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse juures, mis

võimaldab tarbijal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad

selleks toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele.

Eelnõuga VÕS-i lisatava § 7201 lõige 8 näeb ette, et põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisel

käesoleva paragrahvi lõike 3 punktide 3–6 kohaselt tuleb lähtuda VÕS § 720 lõigetest 3, 5 ja 6.

Sellisel juhul kohalduvad lepingujärgsete tasude ja kontol oleva raha kliendile väljamaksmise

nõuded.

Eelnõuga VÕS-i lisatav § 7201 lõige 9 sätestab, et krediidiasutuse poolt põhimakseteenuse

lepingu ülesütlemine muul, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, on

tühine. Kuna kõnesolevad paragrahvis on sätestatud ammendavalt põhimakseteenuse lepingu

ülesütlemise alused, ei ole muul juhul lepingu ülesütlemine lubatud. Sama lisatava paragrahvi

lõike 10 kohaselt on ka paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine

tühine.

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse VÕS § 725 lõiget 7, mis sätestab, et saaja ja tema

makseteenuse pakkuja vahelise makseteenuse lepinguga võib ette näha õiguse leppida

maksjaga kokku tasus või pakkuda temale allahindlust mõne kindla makseinstrumendi

kasutamise eest. Eelnõuga lisatakse nõue, nimetatud tasu ei tohi ületada makse saaja tegelikke

makseinstrumendi kasutamise kulusid. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste

direktiivi artikli 62 lõikega 3, mille kohasel ei tohi mis tahes kohaldatavad tasud ületada

otseseid kulusid, mis makse saaja kannab seoses konkreetse makseinstrumendi kasutamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse VÕS § 7332 lõiget 3, mis reguleerib maksesumma

tagastamist, kui autoriseerimata makse algatati makse algatamise teenuse kaudu. Muudatusega

16

nähakse ette, et sellisel juhul tagastab maksja makseteenuse pakkuja maksjale maksesumma

vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, ehk et erinevalt kehtivast normist, kus maksjal on õigus

nõuda maksesumma tagastamist, on muudatuse kohaselt maksja makseteenuse pakkuja

kohustatud autoriseerimata makse puhul maksesumma maksjale viivitamata tagastama. See

muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 73 lõikega 2, mis näeb kõnealusel

juhul ette maksesumma viivitamata tagastamise.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse VÕS § 7333 lõiget 11. Kehtiv säte näeb ette, et kui makse

algatati makse algatamise teenuse kaudu, võib maksja täitmata või valesti täidetud makse korral

nõuda oma makseteenuse pakkujalt, kelle juures tal on maksekonto, maksesumma tagastamist.

Muudatusega sätestatakse, et sellisel juhul on makseteenuse pakkujal kohustus maksesumma

tagastada. See muudatus viib sätte kooskõlla makseteenuste direktiivi artikli 90 lõikega 1, mis

näeb kõnealusel juhul ette maksesumma tagastamise kohustuse.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse FIS-i.

Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse paragrahvi 462 lõiget 8, mille kohaselt inspektsioon hindab

operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning vajaduse

korral teavitab neid. Selle täiendusega viiakse FIS kooskõlla PSD2 artikli 68 lõikega 6, mille

kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse

algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave

peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus

hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse FIS § 462 lõikega 81, mille kohaselt Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutus ja Euroopa Keskpank hindavad koostöös inspektsiooniga

operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust teiste asjakohaste liikmesriikide ja riigisiseste

pädevate asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt. Sellega viiakse FIS kooskõlla PSD2-ga,

mille artikkel 96 lõikest 2 tulenevalt hindavad EBA ja EKP koostöös päritoluriigi pädeva

asutusega intsidendi asjakohasust teiste asjakohaste liidu ja siseriiklike asutuste jaoks ning

teavitavad neid vastavalt. EKP teavitab Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeid

maksesüsteemi jaoks asjakohastest probleemidest.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KAVS-i.

Eelnõu § 3 punktiga 1 täiendatakse KAVS-i §-ga 991 ning nähakse ette rahalised karistused

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest.

Kehtivas õiguses on vastutustundetult antud laenude osas väärteokoosseis TKS §-is 71. See

paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning väärteokoosseis tuuakse KAVS-i, kuna selles osas läheb

väärteokoosseisu menetlemise pädevus FI-le.

17

Praegu on vastutustundetult antud laenude suhtes väärteomenetluse pädevus TTJA-l. Riikliku

järelevalve pädevust TTJA-l selles osas ei ole, kuivõrd TKS § 65 lõige 1 viitab üksnes VÕS §-

is 4034 sisalduvatele teavitamiskohustustele.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud väärteod on sätestatud nii KAVS-is

(§ 99), KAS-s (§ 13419) kui ka TKS-s (§ 71). KAVS-i ja KAS-i väärteonormid sanktsioneerivad

eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste

siseeeskirjade (KAVS § 49) kehtestamata jätmist ja neid väärtegusid menetleb FI. KAVS ja

VÕS-i normid on omavahel seotud, kuivõrd TKS § 71 viitab KAVS-le. Seega mõlemal asutusel

on õigus menetleda väärtegu, kuid ainult FI-l on võimalik hinnata rikkumist kogumis (nii VÕS-

i kui ka KAVS-i sätete alusel). FI-l on riikliku järelevalve korras ligipääs krediiditoimikule,

mille abil on võimalik tuvastada rikkumisi ning vajadusel viia kogutud tõendid üle

väärteomenetlusse.

Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste jagamine kahe erineva asutuse vahel ei ole

otstarbekas. FI finantsteadmised (krediiditoimikus sisalduvate andmete hindamine), rikkumise

hindamine VÕS-i ja KAVS-i sätete kogumis ning järelevalve käigus saadud ligipääs

krediiditoimikule oluliselt kiirendavad ja toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumiste tuvastamist ja menetlemist nii riikliku järelevalve kui ka väärteomenetluse korras.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste tuvastamine on TTJA jaoks raskendatud.

Kuigi TTJA-l on õigus teha kontrolltehingut tarbijate huve kaitsvatest liidu õigusaktidest

tulenevate korrarikkumiste väljaselgitamiseks, on kontrolltehingu puhul tegemist riikliku

järelevalve meetmega, mille tulemuseks saab olla vaid ettekirjutus. Väärteomenetluses ei ole

kontrolltehingu tegemine lubatav (TKS § 63 - seletuskiri8).

Väärteomenetluses ei saa kontrolltehingut kasutada, kuna sellega sisuliselt matkitakse süütegu.

Kohtupraktikas on leitud, et kontrolltehingu tegemisel jäävad süüteod katsestaadiumisse.

Väärteokatse ei ole üldjuhul karistatav (karistusseadustiku § 251). TKS § 63 lg 11 järgi on

kontrolltehingu käigus teostatud tehing tühine. Seega ei ole kontrolltehingut võimalik kasutada

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiste väljaselgitamiseks ning lähtuda saab üksnes

tarbija kaebustest ja pöördumistest. Kahetsusväärselt on praktika näidanud, et inimesed ei

pöördu vastutustundetult antud laenude puhul TTJA poole. Sellest tulenevalt ei ole TTJA ka

viimase kolme aasta (enne 2023) jooksul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

väärtegusid menetlenud. Kuigi tarbijatele on pöördumistes soovitatud 2023. aastal koostatud

TTJA väärteoteate vormi, seda on tutvustatud ka võlanõustajatele ning see on igaühele

kodulehel leitav, siis on tänase päeva seisuga laekunud kõigest kaks väärteoteadet, mõlemad

Eesti Võlanõustajate Liidu kaudu. Neist ühe puhul algatati väärteomenetlus TKS § 71 alusel.

Seepärast viiakse TKS §-s 71 sätestatud väärteo menetlemine vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamata jätmise eest FI ainupädevusse. FI-l on ligipääs krediiditoimikule, seega

rikkumiste tuvastamine on oluliselt lihtsam. Süüteokoosseis viitab VÕS-ile, mis omakorda

8 Seletuskiri RT I, 08.01.2020, 1 - jõust 17.01.2020

18

viitab ka KAVS-i sätetele. KAVS-i üle teeb järelevalvet FI, seega saab FI hinnata rikkumist

kogumis. FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi

järelevalve korras. Otstarbekas on anda FI-le pädevus ka väärteomenetluseks.

Eelnõu § 3 punktiga 2 täiendatakse KAVS-i §-ga 992 ning nähakse ette rahalised karistused

krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest.

Kehtivas õiguses on väärteokoosseis krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate

sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmise eest TKS §-s 72 ning väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks on TTJA. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2

ettekirjutuste tegemise õigus. KAVS § 57 ja 58 kohaselt on krediidiandjatel ja -vahendajatel FI

ees aruandluskohustus.

Krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist on TTJA senini menetlenud pöördumiste ja vihjete

baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning vastavate arvutuste tegemisel

krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Kuna krediidiandjatel on Finantsinspektsiooni

ees aruandluskohustus, mis sisaldab muu hulgas kohustust esitada aruandeid kõikide väljastatud

krediitide kulukuse määrade kohta, siis on ka Finantsinspektsioonil lihtsam tuvastada krediidi

kulukuse määra ülempiiri rikkumisi.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine

vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul).

Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks

tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on tuvastada ka subjektiivne koosseis,

õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida

karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka

õiguskirjanduses9. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga krediidi

kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

VÕS § 4062 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määr

ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära.. Selle jaoks on TKS § 21 lõike 2

punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid

teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja eelnevale tuginevalt, kui

finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus, FI peab statistikat Eestis väljastatud

tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle10 ning omab suuremat võimekust nii

infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse üle järelevalve näol, on

otstarbekas jätta FI-le ainupädevus krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise

menetlemiseks.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse KAS-i.

9 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023. 10 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr,

https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023)

19

Eelnõu §-ga 4 punkt 1 täiendatakse KAS §-i 3 lõigetega 22 ja 23 ning nähakse ette

võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute regulatsioon.

KAS § 3 lõike 2 kohaselt on krediidiasutus ja välisriigi krediidiasutuse filiaal HOS § 36 lõike

3 punktides 1 ja 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Osundatud sätte kohaselt korraldab Eesti

Pank elutähtsate teenuste – makseteenus, sularaharinglus – toimepidevust. HOS § 37 lõige 3

punkt 2 kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustus seada nõuded

teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust ka teiste elutähtsate teenuste katkestuse

korral ja hädaolukorras või muus sarnases olukorras.

Kaardimakse kui elutähtsa makseteenuse toimimine on ühiskonna sujuvaks toimimiseks

äärmiselt tähtis. Võrguühenduseta tehing toimub pangakaardi kiibile salvestatud limiidil alusel

ja seda on võimalik teha vaid nendes terminalides, mis on konfigureeritud selliseid tehinguid

lubama. Võrguühenduseta kaarditehing toimub ilma panga sekkumata, st et ei toimu

kaardiomaniku kontoseisu kontrolli. Tehingu kinnitus toimub kaardiomaniku PIN-koodi alusel

ja makseterminali salvestatud tehingud saadetakse töötlusse siis, kui ühendus terminali ja panga

vahel taastub. Seejärel kajastuvad tehingud ka kaardiomaniku pangakontol. Kui kaardiomaniku

kontol on piisavalt raha, siis summa debiteeritakse kohe, kui aga saldo on ebapiisav,

broneeritakse summa hilisemaks debiteerimiseks. ETO toidukaupmehe, tankla või apteegi

kontole laekub raha aga sõltumata kaardiomaniku kontoseisust; võimaliku riski kannab

vastavalt skeemi reeglitele ja õigusraamistikule kaardiomaniku pank.

Võrguühenduseta tehingute ulatus ja maht on piiratud ja sellest tulenevalt riskid väikesed.

Hädaolukorra lahendusena on kavas võimaldada võrguühenduseta kaardimakset vaid piiratud

müügikohtades – toitu, kütust ja ravimeid müüvates ETO kaupmeeste juures ning kliendipõhise

limiidi seadmine pangakaardile minimeerib panga krediidiriski. Teisisõnu, võrguühenduseta

saab teha tehinguid vaid kolme sektori – toit, kütus ja ravimid ETO kaupmeeste juures ning iga

kaardiomanik saab võrguühenduseta tehinguid teha vaid summa piires, mille tema pank on

kaardi kiibile kliendi või kliendigrupi krediidivõimekuse hindamise tulemusel seadnud.

Täiendavalt kehtib makseterminalis vastavalt Mastercardi ja Visa reeglitele piirang

maksimaalselt 200€ ühe tehingu kohta.

Eelnõu §-ga 4 punkt 2 nähakse ette volitusnorm kehtestada Eesti Panga määrusega

võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute kohustusliku pakkumise juhtumid, ulatuse,

vajaliku tehnilise valmisoleku loomise ja maksetehingute teostamise tehnilised nõuded ning

maksetingimused.

Eelnõu §-ga 4 punkt 3 täiendatakse KAS §-i 88 lõiget 5 punktiga 12 ning nähakse ette, et

täitemenetluse seadustiku §-s 63 sätestatud täitmisregistri (edaspidi täitmisregister) kaudu

esitatud järelepärimise vastusena peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse teisele

krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse §-de 7101 lõikes 51 ja § 7201 lõike 3 punktis

4 nimetatud maksekonto olemasolu.

20

Eelnõuga sätestatakse krediidiasutusele õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud

täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal teise maksekonto olemasolu. KAS-s nähakse

vastavalt krediidiasutusele ette õigus avaldada maksekonto olemasolu kontrollimiseks

pangasaladust. Täitemenetluse seadustiku § 63 lõige 1 punkt 4 järgi on täitmisregister riigi

infosüsteemi andmekogu, mille eesmärk on infovahetuskanalina tagada krediidi- ja

makseasutuse valduses olevate andmete kohta päringute tegemine seadusest tuleneva ülesande

täitmiseks. Krediidiasutusel on eelnõuga KAS lisatava §-i 88 lõige 5 punkt 12 kohaselt õigus

avaldada andmed ainult teise maksekonto olemasolu kohta.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse MERAS-st.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse MERAS-st §-ga 1011 ning nähakse ette FI õigused

ettekirjutuse tegemisel võlaõigusseaduses sätestatud kohustuste rikkumisel. Muudatuse

kohaselt on FI-l õigus VÕS §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215

lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel teha maksteenuse pakkujale

käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.

Tegemist ei ole uute alusega ettekirjutuse tegemiseks. Kehtivas õiguses sisalduvad nimetatud

võlaõigusseaduse paragrahvid TKS-s ning järelevalvepädevus on TTJA-l. Eelnõuga

muudetakse TKS-i, nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvid tuuakse MERAS-sse ning viiakse

FI järelevalve alla.

FI teostab järelevalvet nii krediidiasutuste, makseasutuste, e-raha asutuste kui ka makseteenuste

pakkumise üle. Seevastu on makseteenuste alane järelevalvepädevus suunatud suuresti TTJA-

le ning makseteenuste alast järelevalvet käsitlevad TKS-i sätted. Kuigi TTJA omab tugevat

finantsteenuste alast kompetentsi, ei oma TTJA vajalikke hoobasid, et teostada täieulatuslikku

ja kompleksset järelevalvet makseteenuste (sh põhimakseteenuste) pakkumise üle, mis hõlmab

pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, IT-alast kui ka muid spetsiifilisi

pädevusi, mis on Finantsinspektsioonil tulenevalt oma rollist finantsjärelevalve teostajana

olemas. Eelnõuga tehtav muudatus aitab luua makseteenuste alases järelevalves selgust ning

vähendab krediidiasutuste halduskoormust, sest makseteenustega seonduvalt tekib üks

konkreetne kontaktpunkt.

Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS-t §-ga 1102 ning nähakse ette rahalised karistused

põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv sisaldub praegu TKS

§-s 721 ning selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

TTJA-l on eelkõige võimekus kujundada seisukohti, kas põhimakseteenuse alaste rikkumiste

puhul on tegu ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Näiteks juhul, kui krediidiasutus

piirab tüüptingimustega täitemenetluse võlgnike ligipääsu põhimakseteenusele (2019. aastal

teostatud järelevalvemenetlused). Ainuüksi VÕS § 7101 alusel on aga selliste rikkumiste

menetlemine keerulisem, kui keeldutakse RahaPTS alustel. FI-l oleks aga põhimakseteenuse

21

lepingu sõlmimisele esitatud rikkumisi võimalik hinnata kogumis, kuivõrd FI omab vajalikku

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alast ekspertiisi kogemust. Samuti juhinduvad

pangad oma tegevuses ka FI rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise juhenditest.

Seepärast on põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumiste menetlemine

väärteomenetluse korras otstarbekas anda FI ainupädevusse ning kehtestada vastav säte TKS-i

asemel MERAS-s.

Eelnõu § 5 punktiga 3 täiendatakse MERAS-t §-ga 1103 ning nähakse ette rahalised karistused

maksekontoga seotud tasude esitamisele, läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete

rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 722 ning

selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i

sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus,

siis oleks FI-l oleks võimalik hinnata rikkumist kogumis. Seetõttu peaks TKS § 722 väärtegu

olema FI ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI.

Eelnõu § 5 punktiga 4 täiendatakse MERAS-t §-ga 1104 ning nähakse ette rahalised karistused

makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise eest.

Tegemist ei ole uue väärteokoosseisu kehtestamisega. Vastav paragrahv on TKS § 723 ning

selle väärteo kohtuvälise menetlemise õigus on TTJA-l.

Nimetatud süüteokoosseis viitab VÕS-i sätetele, mis omakorda viitavad KAS ja MERAS-i

sätetele, mille üle teostab järelevalvet FI. Kuna FI-l on riikliku järelevalve tegemise pädevus,

siis oleks FI-l võimalik hinnata rikkumist kogumis. TKS § 723 väärtegu peaks olema FI

ainupädevuses. Maksekonto direktiivi järgi peaks pädev asutus tegutsema Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all – Eestis on selleks FI. FI-l on valdkonnaspetsiifilised

teadmised, mis võimaldab menetleda kiiremini ja efektiivsemalt.

Eeelnõu §-ga 6 muudetakse RahaPTS-i.

Eelnõu § 6 punktiga 1 muudetakse RahaPTS § 42 lõiget 1. Kehtiva lõike 1 kohaselt on

kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist

juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita hoolsusmeetmeid või kui tal on kahtlus, et

tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. Muudatuse kohaselt jäetakse alustest välja

suutmatus täita ärisuhte seire hoolsusmeedet ja kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi

rahastamisega.

RahaPTS § 42 lõige 1 võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, mis

käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist

22

ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja

tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni

direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 20.05.2015, lk 73–117) (edaspidi AMLD) artikli 14 lõike 4

esimest lõiku, mis ütleb, et „Liikmesriigid näevad ette, et kui kohustatud isik ei suuda täita

artikli 13 lõike 1 esimese lõigu punktis a, b või c sätestatud kliendi suhtes rakendatavaid

hoolsusmeetmeid, ei tohi ta pangakonto kaudu tehinguid teha, ärisuhet luua ega tehingut lõpule

viia ning peab asjaomase ärisuhte lõpetama ja kaaluma kliendiga seoses kahtlasest tehingust

teatamist rahapesu andmebüroole kooskõlas artikliga 33.“.

AMLD ei võimalda teha välistusi artikli 14 lõike 4 kohaldamisele juhtudeks, kui kohaldatakse

makseteenuse ja muude finantsteenuste pakkumisel muid riske maandavaid hoolsusmeetmeid.

Riigikogu rahanduskomisjoni 30. aprilli 2024. aasta istungil väljendas Õiguskantsleri Kantselei

esindaja arvamust, et siinkohal AMLD on vastuolus makseteenuseid reguleeriva direktiiviga

ning et sellisel juhul peaks riik võtma eesmärgiks tagada isikute põhiõiguste maksimaalne

tagamine. See tähendab, et imperatiivne keelt teostada tehingut või astuda lepingulisse suhtesse

ning nõue lõpetada lepinguline suhe peaks seaduses piirduma täpselt sellega, mida direktiiv ette

näeb.

Hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse tagajärg peab olema lepingulise suhte sõlmimata

jätmine, tehingu teostamata jätmine ja lepingulise suhte lõpetamine. Selline lähenemine on

kooskõlas ka rahapesuvastase töökonna (edaspidi FATF) standardil põhineva

hindamismetoodika kriteeriumiga 10.19. FATF standardit ega hindamismetoodikat pole

lähiajal kavad muuta ja sellest tulenevalt ka praegu menetluses olev rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise kuues direktiiv näeb samu lepingulise suhte sõlmimata jätmise ja

lõpetamise ning tehingu teostamata jätmise imperatiivseid aluseid. Ilma hoolsusmeetmeid

rakendamata poleks võimalik ka täita anonüümsete kontode avamise keeldu, mis tuleneb FATF

standardist ja EL õigusest. Lisaks sellele poleks kohustatud isikul hoolsusmeetmeid

rakendamata võimalik veenduda, et lepinguline suhe, selle sisu, eesmärk ja olemus vastavad

põhimakseteenuse tingimustele. Võib esineda juhtumeid, kus klient üritab teenuseosutajale jätta

muljet nagu oleks tegemist põhimakseteenuse tarbimisega, kuid tegelikult kasutatakse kontot

näiteks mõne usaldushalduse või juriidilise isiku majandustegevuseks. Selliste olukordade

tuvastamiseks peab hoolsusmeetmeid rakendama. Samuti ei saaks kohustatud isikud täita oma

kohustust esitada kahtlusepõhiseid rahapesu ja terrorismi rahastamise teateid, kui nad ei kogu

hoolsusmeetmetega informatsiooni kliendi, ärisuhte ja tehingute kohta. Muudatusega jäetakse

imperatiivsetest lepingulise suhte lõpetamise ja sõlmimata jätmise ning tehingu teostamata

jätmise alustest välja ärisuhte seire võimatus. Kui ilmnevad takistused ärisuhte seire

rakendamiseks, siis peab kohustatud isik rakendama tugevdatud hoolsusmeetmeid või

tulenevalt oma riskiisust lõpetama ärisuhte juhul, kui selline lepingulise suhte lõpetamine on

seadusega kooskõlas. Igal juhul ei saa edaspidi kohustatud isik keelduda ärisuhet puudutavate

otsuste põhjendamiskohustuse täitmisest, tuginedes teate konfidentsiaalsusele, kuna üksnes

Rahapesu Andmebüroole teate esitamist põhjustanud kahtlus ei saa olla edaspidi ainus põhjus

ärisuhte sõlmimata jätmiseks või ärisuhte lõpetamiseks.

23

Käesolev muudatus minimeerib vastuolu põhimakseteenuse osutamise kohustuse ja RahaPTS-

ist tulenevate kohustuste vahel. Kohustatud isik ei saa edaspidi üksnes kahtlusele tuginedes

ärisuhteid lõpetada ja tehingutest keelduda. Siiski võivad näiteks tehingud jääda teostamata

tulenevalt Rahapesu Andmebüroo ettekirjutusest ning lepinguliste suhete osas võib takistuseks

saada kohustatud isiku riskiisu, kuid sellisel juhul on õigussuhte sõlmimata jätmine või

lõpetamine äriline otsus mitte seadusest tulenev kohustus. Sellise dilemma ees on kohustatud

isikud mitte ainult Euroopa Liidus vaid ka teistes riikides. Käesoleva muudatuse koostamisel

tutvuti ka Austraalia11, Ameerika Ühendriikide12 ja Ühendkuningriigi13 pädevate asutuste

vastavate juhendmaterjalidega. Kõigi vaadeldavate riikide pädevad asutused rõhutasid, et

kahtlus ega teate esitamine üksi ei ole automaatseks aluseks lepingulise suhte lõpetamiseks,

vaid lepingulise suhte jätkamise või lõpetamise otsus on alati kohustatud isiku äriline otsus,

välja arvatud juhtudel, kui hoolsusmeetmeid pole võimalik kohaldada. Paljudel juhtudel

eelistavad kohustatud isikud riskide maandamisele riske vältida. Seda on käsitlenud FATF oma

juhendmaterjalis14 kui ka Euroopa Pangandusjärelevalve Amet15 oma suunistes. Võimalus

seadusele tuginedes kõrgema riskiga olukordades ärisuhet vältida või ärisuhe lõpetada võib

mõnda kohustatud isikut ka motiveerida teadet Rahapesu Andmebüroole esitama olukordades,

kus muidu kahtluse tase teate esitamise künnist ei ületaks. Seetõttu võivad kehtivad normid ka

motiveerida kohustatud isikuid ärilistel kaalutlustel teatama rohkem kui nad seda muidu

teeksid.

Eelnõu § 6 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks § 42 lõige 4, mille kohaselt loetakse kliendi

poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine

oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev

kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga

seoses kahtlasest tehingust Rahapesu Andmebürood käesoleva seaduse §-s 49 sätestatud korras.

Esmane keeldumine, eriti füüsilisest isikust kliendi puhul võib tuleneda asjaolust, et subjekt ei

mõista, miks andmeid küsitakse või skepsisest selles osas, kas andmete küsija on ikka

õigustatud neid küsima, eriti arvestades praegu levivatest pangakelmuse juhtumitest. Esmane

keeldumine ei tähenda tingimata hoolsusmeetmete kohaldamise võimatust. Võib esineda

olukordi, kus toimib korduv andmete küsimine või pärast lühikest selgitust klient mõistab

andmete esitamise olulisust ning on võimalik kohaldada hoolsusmeetmeid. Sätte teine osa

puudutab kohustatud isiku teatamiskohustust sellises olukorras. Sätte kõnealune osa asub vales

kohas ja dubleerib juba RahaPTS §-s 49 sätestatud teatamiskohustust, mis tekib ka juhtudel,

kui hoolsusmeetmeid pole võimalik rakendada.

11 Austraalia rahapesu andmebüroo koduleht: https://www.austrac.gov.au/business/core-guidance/reporting/suspicious-matter-

reports-smrs/tipping 12 Ameerika Ühendriikide rahapesu andmebüroo koduleht: https://www.fincen.gov/sites/default/files/2021-

01/Joint%20SAR%20FAQs%20Final%20508.pdf 13 National Crime Agency/UKFIU: https://www.nationalcrimeagency.gov.uk/who-we-are/publications/462-sars-faq-july-

2020/file 14 FATF-i juhend, mis puudutab finantssektori hõlmatust: https://www.fatf-

gafi.org/en/publications/Financialinclusionandnpoissues/Revisedguidanceonamlcftandfinancialinclusion.html 15 EBA juhiste muutmine eesmärgiga tagada klientide ligipääs finantsteenustele: https://www.eba.europa.eu/publications-and-

media/press-releases/eba-issues-guidelines-challenge-unwarranted-de-risking-and

24

Kuigi Õiguskantsleri ettepanek puudutab ainult põhimakseteenust, siis ettepanekus on

otsustatud teha muudatus, mis kohalduks kõigile kohustatud isikutele. Makseteenus on

keskmisest tunduvalt kõrgema riskitasemega teenus. Suur osa rahapesu ja terrorismi

rahastamise juhtumitest hõlmavad mingis staadiumis makseteenuse kasutamist. Seetõttu poleks

põhjendatud madalama riskitasemega teenuste puhul karmimate meetmete kohaldamine kui

makseteenuse puhul. Juhul kui rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutav

õigusaktide pakett võetakse Euroopa Liidu tasandil vastu, siis kohalduks samasisuline

regulatsioon alates 2027. aastast kõigile kohustatud isikutele, kuid käesoleva muudatusega

tuuakse muudatus varasemaks.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse RLS-i.

RLS § 9 lõige 3 sedastab, et riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 10 euro

suuruse riigilõivu vastu võtma sularahas.

Normist nähtub, et seadus annab riigilõivu tasuvale isikule õiguse taotleda riigilõivu tasumist

sularahas. Sellest saab järeldada seadusandja eelduse, et reeglina võetakse riigilõiv vastu

elektroonilise maksena.

Normist nähtub, et riigilõivu võtva asutuse kaalutlusruum on kuni 10-eurose riigilõivu

sularahas tasumise taotlemisel piiratud. RLS § 9 lõige 3 nõuab kuni 10 euro suuruse riigilõivu

sularahas tasumise taotluse rahuldamist ilma täiendavaid tingimusi esitamata. Seadusandja on

seega jätnud riigilõivu võtjale võimaluse keelduda suurema kui 10-eurose riigilõivu

vastuvõtmisest sularahas. RLS aga ei sätesta expressis verbis keeldu võtta põhjendatud

vajadusel riigilõivu vastu sularahas kas suuremas summas kui 10 eurot.16

Sularaha käitlemisel kehtivad äärmiselt ranged reeglid ning suure hulga sularaha käitlemine

muudab lõivustatud toimingute tegemise ja taotletud haldusaktide andmise kulukaks. Seega on

seadusandja arvestanud riigilõivu võtvate asutuste vajadusega piirata sularaha vastuvõtmist

väga suurtes summades.

RLS-s ei ole riigilõivu võtjate kohustust võtta riigilõivu vastu üksnes pangaülekandena,

kaardimaksega või muu elektroonilisel kujul ega üldist keeldu võtta riigilõiv vastu sularahas.

Normi eesmärgi määratlemisel saab püüda välja selgitada ka seadusandja tahe normi

kehtestamisel. Selleks saab lisaks tugineda ka selle eelnõu seletuskirjale, millega norm

kehtestati. RLS § 9 lõige 3 on analoogses sõnastuses kehtinud juba üle 20 aasta. Näiteks

sedastab 7. detsembril 2006. aasta vastu võetud riigilõivuseaduse17 seletuskiri järgmist:

“(3) Riigilõivu tasuja soovil on riigilõivu võtja kohustatud kuni 100 krooni suuruse riigilõivu

vastu võtma sularahas.“

16 Sularahas riigilõivu vastuvõtmise miinimumlävendi suurus on ilmselt jäänud ajale jalgu ja võib vajada uuendamist, kuna on

kehtinud muutumatuna alates euro kasutusele võtmisest Eestis. 17 Varasemalt kehtinud riigilõivuseaduse tekst korrastati ning seadus sätestati 2006. aastal uue terviktekstina, vt

https://www.riigiteataja.ee/akt/12765603

25

2006. aasta seaduse seletuskirjas on normi kohta märgitud järgmist:

„[RLS § 9] Lõige 3 on eelnõus võrreldes kehtiva seadusega muutmata kujul, kuid viidud siiski

eraldiseisvasse lõikesse, mis on normitehniliselt korrektsem. Seega ka edaspidi on riigilõivu

võtjad kohustatud aktsepteerima sularahamakseid ja seda vähemalt kuni 100 kroonise riigilõivu

puhul. /…/.“

Tänast sularahas riigilõivu vastuvõtmise reeglistikku ei ole sisuliselt muudetud. Järelikult võib

kehtiva normi tõlgendamisel juhinduda seadusandja kavatsusest 2006. aastal. Tolleaegses

seletuskirjas on sõnaselgelt väljendatud eesmärk seada riigilõivu võtjale miinimumkohustus

riigilõivu sularahas vastuvõtmiseks. Riigilõivu tasuja taotlus maksta riigilõivu sularahas tuli

igal juhul rahuldada vähemalt 100-kroonise riigilõivu puhul. Sellest suuremas summas sularaha

vastuvõtmisel jättis seadusandja riigilõivu võtjale võimaluse lahendada riigilõivu sularahas

tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Tolleaegsest seletuskirjast ei leia otsest ega kaudset viidet võimalusele tõlgendada normi viisil,

mis keelaks võtta vastu sularaha suuremas summas kui 100 krooni või kohustaks riigilõivu

võtjat aktsepteerima rangelt üksnes elektroonilisi makseid riigilõivu tasumisel suuremas

summas kui 100 krooni.

Eurole üleminekuga seoses uue riigilõivuseaduse tervikteksti väljatöötamisel ei seatud samuti

eesmärgiks muuta sularahas riigilõivu vastuvõtmise reegleid.18

Eelnevat kokku võttes saab järeldada, et RLS § 9 lõige 3 võimaldab selle põhiseaduspärast

rakendamist viisil, mis ei riiva põhjendamatult isikute põhiõiguseid ega -vabadusi ning viisil,

mis tagab muuhulgas ka kaebeõiguse realiseerimise ilma põhjendamatute takistusteta.

Kuivõrd seda normi on praktikas tõlgendatud viisil, mis keelab võtta vastu sularaha suuremas

summas kui 10 eurot, siis nähakse muudatusega ette, et sularaha on kohustatud vastu võtma

vähemalt kuni 10 eurot. Sellest suuremas summas sularaha vastuvõtmisel on riigilõivu võtjal

võimalus lahendada riigilõivu sularahas tasumise taotlus põhjendatud vajadusest lähtuvalt.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse TKS-i.

Eelnõu § 8 punktiga 1 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 1 välja tekstiosa „, 711, 7111, 7113, 7115,

7116, 7181, 727, 7271“.

Osundatud paragrahvis viidatud VÕS-i sätted viiakse üle MERAS-sse. Pädevuste dubleerimise

ennetamise eesmärgil on põhjendatud viia VÕS § 711 ja 711.1 FI ainupädevusse, arvestades, et

kõnealused sätted käsitlevad makseteenuse pakkuja ja kliendi vahelisest makseteenuse

lepingust tulenevaid teavitamiskohustusi. Nii makseteenuste direktiivis (PSD2 artikkel 4 punkt

10) kui ka siseriiklikus õiguses (KAS § 89 lõige 1, MERAS § 10 llõige 1) käsitletakse

18 Eurodesse ümber arvutatud riigilõivumääradega riigilõivuseadus võeti vastu 22.04.2010, vt

https://www.riigiteataja.ee/akt/13310822

26

"kliendina" nii füüsilisest kui ka juriidilisest isikust makseteenuse kasutajaid. Seega tegemist ei

ole üksnes tarbija õigusi tagava sättega, vaid kliendi õiguste kaitse tagamisega laiemalt.

Maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine (TKS

§ 722) on peaasjalikult seotud pangateenuste ja lisateenuste hinnakirja avaldamisega tarbijale

(VÕS § 7113, § 7116) ning tarbija makstud tasudest ülevaate andmisega (VÕS § 7181). Kõik

nimetatud sätted sisaldavad omakorda viidet kas MERAS-ile või KAS-ile, mille üle teostab

järelevalvet FI. Kusjuures FI on tulenevalt MERAS §-st 911 loonud veebilehe minuraha.ee

makseteenuste tasude võrreldavuse tagamiseks. Seega omab FI juba teavet maksekontoga

seotud tasude kohta. Järelevalvesubjektidel on FI ees ka aruandluskohustus. FI-l on võimalik

hinnata rikkumisi kogumis ning TKS § 722 tuleks anda FI ainupädevusse.

Eelnõu § 8 punkt 2 jäetakse TKS-i § 65 lõikest 2 välja tekstiosa „, 7101, 7211–7214 ja § 7215

lõikes 1 ning“.

Osundatud võlaõigusseaduse paragrahvid viiakse üle MERAS-sse. TKS-st välja jäetavad

paragrahvid lähtuvad maksekonto direktiivist, mille preambuli põhjenduspunktis 50 on välja

toodud, et selleks, et hõlbustada makseteenuse pakkujatel teenuse osutamist piiriüleselt ning

lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist, peaksid maksekonto direktiivi

täitmist tagavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa

Pangandusjärelevalve egiidi all. Eestis on selliseks asutuseks FI, mistõttu ei peaks olema

pädevaks asutuseks TTJA.

Eelnõu § 8 punktiga 3 jäetakse paragrahvi 65 lõikest 3 välja viide VÕS §-le 73313.

Osundatud VÕS-i paragrahv viiakse üle MERAS-sse. VÕS § 73313 sätestab, et seadusega

sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut

rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Kuna VÕS

§-d 711 ja 7111 (makseteenuste lepingu kohta teabe esitamine) antakse FI ainupädevusse,

samuti liiguvad ka teised (põhi)makseteenuse lepingu sätted (sh §-id 7101, 7211–7214 ja § 7215)

FI ainupädevusse, siis tuleb ka viide VÕS §-le 73313 nimekirjast eemaldada.

Eelnõu § 8 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks TKS §-d 71, 721–723, kus on sätestatud vastavalt

vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise rikkumine, põhimakseteenuse

lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja

võrreldavusele esitatud nõuete rikkumine, makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete

rikkumine.

TKS §-d 71, 721–723 tunnistatakse kehtetuks. TKS §-s 71 sätestatud väärteokoosseis

sätestatakse KAVS-s ning §-d 721–723 MERAS-s. Nimetatud väärtegude kohtuväliseks

menetlejaks määratakse TTJA asemel FI.

Eelnõu § 8 punktiga 5 muudetakse TKS § 72 pealkirja ja lõiget 1.

27

Paragrahvist jäetakse välja VÕS §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri rikkumise

väärteokoosseis. TKS §-st 72 tulenevalt on TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt

nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute järgimata jätmisel väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks. Lisaks on TTJA-l tulenevalt TKS § 65 lõikest 2 ettekirjutuste

tegemise õigus. Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).

Teadaolevalt on krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumist TTJA senini menetlenud

pöördumiste ja vihjete baasilt, mis praktikas tähendab laenulepingute väljaküsimist ning

vastavate arvutuste tegemisel krediidi kulukuse määra kalkulaatori kasutamist. Teadaolevalt ei

ole aga TTJA krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise osas ei ettekirjutusi teinud ega

väärtegusid menetlenud.

Kolmeastmelise deliktistruktuuri kontrollimist raskendab TTJA ligipääsu puudumine

vajalikule informatsioonile (sama probleem on ka teiste finantsvaldkonna väärtegude puhul).

Kui riikliku järelevalve menetluse jaoks piisab rikkumise tuvastamisest näiteks

tarbijakrediidilepingust, siis väärteomenetluse tarvis on vaja tuvastada ka subjektiivne koosseis,

õigusvastasus ja süü ning juriidilise isiku puhul on keeruline teo objektiivne omistamine, mida

karistusseadustiku järgmine redaktsioon korrigeerib, kuid mille problemaatikast on räägitud ka

õiguskirjanduses19. Täna ei jõua info ka üksikutest rikkumistest TTJA-ni; tüüplepinguga

krediidi kulukuse määra rikkumiste kohta ei ole samuti infot.

Täiendavalt tasub välja tuua, et VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatud nn hoiatus, et

tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidi kulukuse määra ületab rohkem kui kolmekordset

Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt. Selle jaoks on TKS § 21

lõike 1 punktis 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad

tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud. Sellele ja

eelnevale tuginevalt, kui finantsjärelevalvesubjektidel on niikuinii FI ees aruandluskohustus, FI

peab isegi statistikat Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määra üle20

ning omab suuremat võimekust nii infotehnoloogiliselt kui ka krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse üle järelevalve näol, teeb TTJA teeb ettepaneku jätta FI-le ainupädevus krediidi

kulukuse määra ülempiiri rikkumise menetlemiseks.

Eelnõu § 9 kohaselt jõustub seadus 2025. aasta 1. jaanuaril.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

19 Kärner, M. Muudatused juriidilise isiku süüteovastutuses. Juridica, 2023. 20 Finantsinspektsioon. Eestis väljastatud tarbijakrediidi keskmine krediidi kulukuse määr,

https://statistika.fi.ee/fistar/#/et/p/4270/r/4411/4140 (11.08.2023)

28

 Eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/92/EL

maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja

põhimaksekontole juurdepääsu kohta21 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr

1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L

337, 23.12.2015, lk 35–127) (edaspidi makseteenuste direktiiv)

5.1 Eelnõu vastavus EV põhiseadusele

Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded

põhimakseteenuse osutamisele ning võrguühenduseta kaardipõhistele maksetehingutele.

Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena

käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadust võib piirata seadusega. Finantsasutustele on nende

tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused ja nõuded, seetõttu on nendele

kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui siseriiklikult. Eelnõuga kehtestatav

põhimakseteenuste regulatsioon ei ole aga krediidiasutustele sisuliselt uus, kuivõrd

põhimakseteenuse osutamise kohustus on neil juba ka praegu.

Põhiseaduse § 32 sätestab õiguse igaühel enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Maksekonto direktiivi regulatsioon parandab inimeste omandi kasutamise põhiõigust seeläbi,

et eelnõuga tagatakse tarbijale parem juurdepääs maksekontole ja sellel olevale rahale. Paraneb

maksekontoga seotud põhiliste makseteenuste kättesaadavus ja annab tarbijale võimaluse

kasutada tänapäevaseid elektroonseid maksevõimalusi.

6. Seaduse mõjud

Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade eelnõuga seotud peamistest mõjudest.

Põhimaksekonto regulatsioon puudutab krediidiasutusi, kohustades teatud krediidiasutusi

teatud tingimustel tarbijaile maksekonto avama ning sätestades, millistel juhtudel on

krediidiasutustel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.

TTJA ja FI pädevuste ümberjagamine puudutab eelkõige nimetatud asutusi, kuna muutuvad

riikliku järelevalve ja väärtegude menetlemise pädevused.

Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine puudutab ETO krediidiasutusi,

ETO kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset pakkuma hakatakse

ning tarbijaid, kes sellist kaardimakse võimalust kasutavad.

6.1 Põhimakseteenusega seotud muudatuste mõju

21 Direktiiv on eesti ja inglise keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur–lex.europa.eu/legal–

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0092

29

Eelnõuga sätestatakse, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama ning

kehtestatakse tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsioon.

Sihtrühm nr 1: mõju krediidiasutustele

Muudatus avaldab mõju Eestis tegutsevatele krediidiasutustele. Eestis on 2023. aasta lõpu

seisuga22 registreeritud 9 krediidiasutust ning 5 välisriigi krediidiasutuse filiaali.

Mõju ulatus: Mõju ulatus on väike. Tegemist ei ole uue kohustusega, kuivõrd VÕS

§ 7101 lõigetega 2 ja 3 on üle võetud maksekonto direktiivi artikli 16 lõiked 1 ja 2, mille järgi

on krediidiasutusel kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid. Eelnõuga nähakse

selgemalt ette, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust pakkuma. Eelnõuga

määratakse, et põhimakseteenust on kohustatud osutama krediidiasutused, millised on elutähtsa

teenuse osutajad. 2024. aasta aprilli seisuga on elutähtsa teenuse osutajad AS SEB Pank;

Swedbank AS; Luminor Bank AS; AS LHV Pank ning Coop Pank AS. 2023. aasta lõpu seisuga

moodustab nimetatud pankade turuosa kokku 87,26%. Nimetatud pangad on ka praegu

kohustatud osutama põhimakseteenust.

Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise regulatsiooni kehtestamise mõju ulatus on väike.

Maksekonto direktiivis on selgelt sätestatud, millal võib või peab krediidiasutus keelduma

tarbijale põhimaksekonto avamisest ning millal tarbija maksekonto sulgema. Krediidiasutused

lähtuvad nimetatud alustest juba praegu ning eelnõu ei too selles osas kaasa olulisi muudatusi.

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna ka praegu on nimetatud

krediidiasutustel põhimakseteenuse osutamise kohustus. Samuti kohustus teatud juhtudel

põhimakseteenuse leping üles öelda.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Selline mõjude avaldumise risk on väike.

Põhimakseteenuse osutamiseks kohustatud pankade turuosa on sedavõrd suur, et teiste

turuosaliste välja jätmine sellise teenuse osutamise kohustusest, ei oma märkimisväärset mõju.

Lisaks ei tulene eelnõust teistele turuosalistele keeldu pakkuda ega jätkata pakkumast

maksekonto teenuseid.

Sihtrühm 2: mõju tarbijatele.

Sihtrühmaks on kõik inimesed, kes soovivad või kellel on olemas põhimakseteenuse osutamise

leping.

Mõju ulatus: Mõju ulatus on väike, kuna Eestis ei ole maksekonto avamine raske. Eesti Panga

2023. aasta kohta avaldatud statistika23 järgi oli tolle aasta lõpu seisuga krediidiasutustel 2,43

miljonit hoiust omavat klienti, st maksekontot, kellest eraisikuid oli 2,12 miljonit. Aastaga

22 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024 23 https://www.eestipank.ee/press/statistikateade-finantsvahenduse-aastanaitajad-2023-26022024

30

kasvas hoiuseklientide koguarv 100 000 võrra, sh eraisikutest klientide arv 88 000 võrra. Aasta

jooksul suleti 50 000 eraisiku põhimaksekontot, mida on võrreldes eelmise aastaga 29 000 võrra

vähem. Mitteresidentidest eraisikute põhimaksekontosid suleti aasta jooksul 3900. Juriidiliste

isikute põhimaksekontosid suleti 14 000 juhul ja 535 kuulus mitteresidentidele. Arvestades

Eesti elanikkonda, saab mõju pidada väikeseks.

Mõju avaldamise sagedus: Mõju avaldumise sagedus on pigem väike. Isikud ei puutu

igapäevaselt kokku põhimakseteenuse lepingute sõlmimise ega lepingute

lõpetamise/ülesütlemisega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Muudatus avaldab tarbijatele positiivset mõju, kuna

muudatuse tulemusena sätestatakse selgelt teatud krediidiasutuste kohustus osutada tarbijaile

põhimakseteenust ning sätestades need juhud, millal on krediidiasutustel õigus tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda.

6.2 TTJA ja FI pädevuste muutmine

Sihtrühm nr 1: FI FI-s töötas 2024. aasta alguse seisuga 131 inimest.

Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuna riikliku

järelevalve ja väärteomenetluste pädevuste ulatus suureneb, mis võib tähendada ka täiendavate

inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2023. aastal oli

Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 3567 eurot, kuid uute töötajate mõju

Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.

Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt

ning lisanduvad täiendavad kohustused.

Mõju ulatus: Väike, arvestades seda, et tervikuna FI ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi

siiski tegema ning jätkab oma põhitegevusega ning mitmetes väärteo- või

järelevalvemenetlustes, mis antakse FI ainupädevusse, on FI-l juba praegu TTJA-ga jagatud

pädevus.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on tõenäoline, kuna suureneb töökoormus

riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise pädevuse suurenemise tõttu.

Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada ebaoluliseks, arvestades seda, et tervikuna

Finantsinspektsioon ei pea oma töös suuri ümberkorraldusi siiski tegema.

Sihtrühm nr 1: TTJA

Sihtrühm nr 2: TTJA-s on täna kaks ametikohta, milles kummagi puhul tehakse

finantsteenustega seotud järelevalvet, seega kokku 1 FTE.

31

Mõju ulatus: TTJA halduskoormus ilmselt mõnevõrra langeb, kuna osa riikliku järelevalve ja

väärteomenetluste pädevusi liiguvad FI-le. Samas leidis Riigikontroll oma 2023. aasta auditis24

„Vastutustundlik ja teadlik laenamine ning tarbijakaitse pangaväliste krediidiandjate

tarbimislaenude puhul“, et TTJA peaks senisest rohkem hindama tarbijate puuduliku

teavitamisega seotud riske ja viia läbi asjakohaseid kontrolle. Lisaks on täna Riigikogus

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu, millega kaasneb TTJA-le töökoormuse tõus seoses

täiendava teavitamiskohustuste täitmise üle järelevalve teostamisega. Seega on võimalik

vabanev ressurss suunata sellesse.

Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt

ning lisanduvad täiendavad kohustused.

Mõju ulatus: Seaduse rakendumise mõju on pidev, kuna mitmed väärteo- ja

järelevalvemenetlused antakse FI ainupädevusse.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus

riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna

väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste

kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt

on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja

väärtegude menetlemisel

6.3 Võrguühenduseta kaardimaksete regulatsiooni kehtestamine

Mõju sihtrühm/ulatus: Eesti ETO pangad, toitu, ravimeid ja kütust müüvad ETO kaupmehed,

kaupmeeste piiriülesed teenusepakkujad. Lahenduse realiseerimine mõjutab ETO pankasid

ning kriitiliselt olulisi kaupmehi, kelle makseterminalides võrguühenduseta kaardimakset

pakkuma hakatakse. Lahenduse realiseerimiseks tuleb ETO pankadel seada kliendipõhine

võrguühenduseta limiit kaardi kiibile ning tagada makseterminalide võrguühenduseta

kaardimakse võimekus, tehes vajalikud terminaliseadistused. Valitud sektorite (toit, ravimid,

kütus) ETO kaupmehed peavad võimaldama pankadel seadistusi teha ning kaupmehed peavad

olema valmis võrguühenduseta kaarditehingut aktsepteerima. Juhul, kui kaupmees kasutab

piiriüleseid teenusepakkujaid, langeb ka neile kohustus seadistada makseterminalid

võrguühenduseta kaardimakse võimeliseks. Mõju ulatust saab pidada väikeseks, kuna see ei

mõjuta sihtrühma igapäevast toimimist ega eelda tegevusi muudatustega kohanemiseks. Kaardi

kiibile limiidi seadmine ning makseterminalide seadistamine on ühekordne tegevus ning

kaardiga maksmine jätkub samal viisil.

Eesti Pank reguleerib oma määrusega ETO pankade kohustuse võrguühenduseta kaardimakset

pakkuda. ETO kaupmeeste ning nende välismaiste teenusepakkujatele võrguühendusete

kaardimakse lahenduse ja aktsepteerimisega seonduvad kohustused peab seadma vastava

24 Arvutivõrgus:

https://www.riigikontroll.ee/Auditeeritavaile/Audititeplaan/L%C3%B5ppenudauditid/tabid/284/AuditId/675/language/et-

EE/Default.aspx

32

sektori ETO kaupmehe elutähtsat teenust korraldav asutus (edaspidi ka ETKA) –

kütusekaupmeeste ETKA-na Kliimaministeerium, toidumüüjate sektorile Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium ning ravimisektorile Sotsiaalministeerium.

Mõju avaldamise sagedus. Küberründeid ja sideühenduse katkestusi, mis on avaldanud

negatiivset mõju elutähtsatele makseteenuste toimimisele, on viimastel aastatel olnud pigem

harva ja nende mõju makseteenuste toimimisele on olnud lühiajaline (kuni 23 h). Samal ajal

on küberohud seoses geopoliitilise olukorraga järsult kasvanud, ründed on intensiivsemad ja

sagedasemad ning see, et ETO pankade ning kaardimakse töötlejate kaitse on rünnetele vastu

pidanud, ei anna garantiid tulevikuks. Tsiviilkriise ja küberohtusid silmas pidades, eriti

pikaajalises horisondis, on võrguühenduseta kaardimaksete lahendus kindel meede, mis tagab

elutähtsa kaarditeenuse toimimise juhul, kui side on katkenud või panga infosüsteemid on

kättesaamatud. Mõju avaldumise sagedust saab pidada väikeseks, kuna see on ebaregulaarne ja

harv.

Ebasoovitavate mõjude hinnang - riskid.

Ebasoovitavate mõjude risk kaasneb juhul, kui lisanduvad ülesanded osutuvad sihtrühma jaoks

koormavaks. Eesti Pank koos ETO pankadega on analüüsinud võrguühenduseta kaardimaksete

lahenduse riske ja mõjusid sihtrühmale.

Pangale tekib krediidirisk, kui kaardiomanikest pangaklientidel ei ole tehinguteks piisavalt

vabu vahendeid või pannakse toime lahenduse väärkasutus. Lahenduse rakendamisega kaasneb

võimalus, et pangakaardile seatud võrguühenduseta kaardimakse limiite tarvitatakse

mittevajaduspõhiselt või kuritahtlikult (pettuse risk) ning samuti on võimalus, et tarbija

pangakontol on vabu vahendeid vähem kui pangakiibile kantud limiit, s.t et hädaolukorras saab

tarbija kiibile kantud summa ulatuses tehingud ära teha selleks reaalselt vahendeid omamata

ning sellest võib tekkida krediidiasutusele kahjusid.

Et saada infot kõige probleemsemate pangaklientide kohta, analüüsis Eesti Pank, kui paljude

pangaklientide kontol on kuu lõpuks vähem 50€ ning vähem kui 200€. Eesti leibkondade

finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (HFCS, aprill 2021) andmetel selgus,

kolmandikul Eesti inimestest oli kuu lõpus nõudmiseni hoiuse kontol alla 50 euro ning 45%

isikutel alla 200 euro. Põhjendatud eeldus nimetatud näitajate juures on see, et tööga hõivatud

pangaklientidel ehk suurel osal inimestest, kellel nõudmiseni hoiuste kontojääk on kuu viimasel

päeval alla 50 või 200 euro, laekub sissetulek järgmise kuu alguses, mis tagab võrguühenduseta

limiidi arvelt tehtud ja ootel olevate tehingute kohese debiteerimise ning sel puhul ei too see

pangale krediidiriski realiseerumist.

Panga krediidirisk on kontrolli all hoitav lahenduse funktsionaalsusega. Et hoida riskid

väikesed, on võrguühenduseta kaardimakse võimalik vaid piiratud ulatuses ja mahus – vaid

valitud sektorite (toit, kütus, ravimid) ETKA-de määratud ETO kaupmeeste müügikohtades

ning panga seatud kliendipõhise limiidi piires. Võimalike pettuste tuvastamiseks ja piiramiseks

on ETO panga ülesanne monitoorida ETO kaupmeestelt tulevaid tehinguid. Turvalisust tõstab

lahenduse funktsionaalsus – võrguühenduseta tehingu tegemiseks peab tarbija tehingu PIN-

33

koodiga kinnitama ning tarbijale panga antud limiit väheneb iga ostu järel kuni hetkeni, mil

kaarditeenus taas tavapäraselt toimib.

Ebasoovitavate mõjude hinnang – lahenduse realiseerimise potentsiaalne kulu

sidusrühmadele

Kululiik

Võrguühenduseta kaardimaksete realiseerimise

potentsiaalne kulu

Kulu (eur) Kommentaar

ETO pankade krediidi-

ja väärkasutuse riski

kulu

Pole teada Kliendipõhise limiidiga on pangal

võimalus tuua krediidirisk

aktsepteeritavale tasemele

Kaardimakset vastu

võtva panga

arenduskulu

(pangakaartide ja POS

terminalide

seadistamine)

25 000 – 35

000

Esitatu on ühe panga hinnang

arenduskulu kohta

Kaupmeeste POS

terminalide

seadistamise kulu

Pole teada Analüüs on teostamisel

Lahenduse positiivne mõju seisneb selles, et inimesed saavad teha hädaolukorras kriitiliselt

olulisi esmatarbekaupade (toit, kütus, ravimid) oste ka siis, kui kaupmehe makseterminal ei ole

tõrgete tõttu ühenduses panga süsteemiga.

Võrreldes võrguühenduseta kaardimakse lahenduse ebasoovitavat mõju ja võrguühenduseta

kaardimakse lahenduse realiseerimisest tulenevat ühiskondlikku kasu, on viimane oluliselt

suurem – ETO müügikohtades jätkuvad kriitilised ostud ka katkestuste korral ning inimestel

säilib turva- ja kindlustunne, et ühiskonna toimimiseks kaalukat mõju avaldava elutähtsa

teenuse varulahendusega tagab riik võimaluse toidu, kütuse ja ravimite ostmiseks ka juhul, kui

kaardimaksed ei tööta. Ilma kõnealuse varulahenduseta on kriisi ajal ainus alternatiiv

kaardimaksele võtta pangaautomaadist välja sularaha, kuid see toob alati kaasa klientide

närvilisuse, pikad sularahaautomaatide järjekorrad ja täiendava sularahanõudluse. Lisaks

kaupmeestele alternatiivkulu katkestatud ostude näol ja sularahakäitluse kulu kasv.

Seda arvesse võttes on võrguühenduseta kaardimakse lahendus otstarbekas kasutusele võtta

kõigis ETO tanklakettide müügikohtades ning tulevikus ka ETO toidukaupade jaekettide ja

ETO apteegikettide müügikohtades. Kriisilahenduse meetme alternatiivina oleks laiendada

34

sularahaautomaatide võrku. Võrreldes sularahavõrgu laiendamisel kaasnevate püsikuludega on

võrguühenduseta kaardimakse vähemkulukas lahendus.

Toimepidevuse meetmete rakendamine aitab parandada elutähtsa teenuse toimimist kriisides

ning üldist elanikkonna turvalisust ja käekäiku. Võrreldes võrguühenduseta kaardimaksete

lahenduse realiseerimisest tulenevat kasu, s.t kaarditehingute toimine hädaolukorras ning

ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski, hindame ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski

keskmiseks.

Mõju sihtrühm on keskmine. Mõju sihtrühm oleneb sellest, kui laialdaselt realiseerida

võrguühenduseta kaardimakse kaupmeeste juures. Plaanide järgi on sihtrühmaks nii eraisikud

kui ka juriidilised isikud ning kavas on võrguühenduseta limiit seada nii krediit- kui ka

deebetkaartidele. Võrguühenduseta kaardimakse võetakse kasutusele piiratud ringis – toitu,

kütust ja ravimeid müüvad ETO kaupmehe müügikohad. Kuigi eraisikute puhul on

potentsiaalselt sihtrühmaks kõik deebet- ja krediitkaarti omavad isikud, avaldab muudatus mõju

ainult neile, kes sellist kaardimaksevõimalust hädaolukorras kasutavad. Võrguühenduseta

kaardimakset on võimalik teha piiratud kohtades ning alles jääb ka võimalus kasutada

alternatiivseid maksevõimalusi.

Mõju ulatus on keskmine. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerimine mõjutab kõiki ETO

pankasid ning kolme sektori (kütus, toit ja ravimid) ETO kaupmehi. Kui ETO kaupmees

kasutab piiriülest teenusepakkujat kaardimakse vastuvõtjana, siis ka neid.

Sihtrühma suurust, mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski

arvestades on kokkuvõttes tegemist keskmise mõjuga.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele

Mõju sihtrühm: Eesti Pank

Elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine, sh teenuse toimepidevuse tagamine on Eesti

Panga püsiv kriisiülesanne. Võrguühenduseta kaardimakse realiseerumine avaldab mõju Eesti

Panga tegevusele, sest tema töötajad kontrollivad ETO pankade toimepidevuse plaanide ja

riskihinnangute hindamise käigus vähemalt üks kord kahe aasta jooksul, kas ETO pangad on

realiseerinud võrguühenduseta kaardimaksete lahenduse. Kulusid selle ülesandega ei kaasne,

kuna plaanide ülevaatamist teostatakse regulaarselt nagunii.

Mõju olulisus: Kokkuvõttes saab mõju pidada keskmiseks.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

35

Eelnõu rakendamisega kaasneb vajadus kehtestada KAS § 3 lõike 31 volitusnormi alusel Eesti

Panga presidendi määrus võrguühenduseta kaardipõhiste maksetehingute kohta.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 1. jaanuaril 2025. aastal.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja Kliimaministeeriumile. Eelnõu

edastatakse arvamuse avaldamiseks Riigikantseleile, Õiguskantslerile, Eesti Pangaliit MTÜ-le,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Rahapesu

Andmebüroole, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Väikekaupmeeste Liidule, Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Kojale ning Kaubandus- ja Tööstuskojale.

Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Lisa. Vastavustabelid

36

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud

tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta

EL õigusakti artikkel

(direktiivi 2014/92/EL sätted) Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus

Art 16 (1) VÕS § 7101 lg 2 ja 21 Vastab

Art 19 (2) a VÕS § 7201 lg 3 p 1 Vastab

Art 19 (2) b VÕS § 7201 lg 3 p 5 Vastab

Art 19 (2) c VÕS § 7201 lg 3 p 2 Vastab

Art 19 (2) d VÕS § 7201 lg 3 p 3 Vastab

Art 19 (2) e VÕS § 7201 lg 3 p 4 Vastab

Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 3 p 6 Rakendatakse valikut

Art 19 (3) VÕS § 7201 lg 2 p 2 Rakendatakse valikut

Art 19 (4) VÕS § 7201 lg 4 ja lg 5 Vastab

Art 19 (5) VÕS § 711 lg 1 p 25 Vastab

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/2366, 25. november 2015, makseteenuste

kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise

ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

EL õigusakti artikkel

(direktiivi (EL) 2015/2366

sätted)

Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus

Art 52 (3) a VÕS § 711 lg 1 p 9 Vastab

Art 62 (3) VÕS § 725 lg 7 Vastab

Art 68 (6) VÕS § 7102 lg 4 Vastab

37

Art 68 (6)

Viimane lause FIS § 462 lg 8 Vastab

Art 73 (2) VÕS § 7332 lg 3 Vastab

Art 90 (1) VÕS § 7333 lõige 11 Vastab

Art 96 (1) FIS § 462 lg 8 ja lg 81 Vastab

KAVAND

PRESIDENDI MÄÄRUS NR ...

Tallinn, ….. ……….. 2024

Eesti Panga presidendi

määruse muutmine

Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 ning krediidiasutuste

seaduse § 3 lõigete 3 ja 31 alusel.

§ 1. Eesti Panga presidendi 13. juuli 2018. aasta määruses nr 7 „Makseteenuse ja

sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „küberrünnak“ sõnaga „küberintsident“;

2) paragrahvi 5 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna „infosüsteemide ja seadmete rikked“

tekstiosaga „võrgu- ja infosüsteemide rikked“;

3) paragrahvi 5 lõike 1 punktis 6 asendatakse tekstiosa „telefoniteenuse,

mobiiltelefoniteenuse ja andmesideteenuse katkestus“ tekstiosaga „telefoni-,

mobiiltelefoni- ja andmesideteenuse pikaajaline katkestus“;

4) paragrahvi 5 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) seadistab isikutele, keda seadus või elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus on

kohustanud vastu võtma kaardimaksetehinguid võrguühenduseta režiimis nende nõudmisel

hiljemalt 6 kuu jooksul nende kasutuses olevad makseterminalid selliselt, et võimalik on

teha tehinguid võrguühenduseta režiimis kuni 200 euro ulatuses tehingu kohta.“

5) paragrahvi 6 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „hädaolukorras suudab ta“ sõnaga

„suudab“;

6) paragrahvi 6 lõiget 1 täiendatakse punktidega 5-8 järgmises sõnastuses:

„5) juhul kui kaardimaksete tavapärane taristu ei ole kättesaadav, on klientidel end VÕS §

709 lõikes 122 sätestatud tugeva autentimisega tuvastades võimalik teha kaardimakseid

neile teenuseosutaja määratud limiitide ulatuses vastavalt seadistatud makseterminalides;

6) on olemas tehniline valmisolek isikut tõendavate dokumentide seaduse § 94 lõikes 31

nimetatud sertifitseerimisteenuse osutaja poolt osutatava elektroonilise isikutuvastamise

teenuse toimepidevust tagavate võrguühenduseta varulahenduste kasutamiseks;

7) on olemas tehniline valmisolek võtta klientidelt töötlemiseks vastu andmekogumitena

esitatavaid maksejuhised vähemalt ühel alternatiivsel viisil lisaks tavapärasele lahendusele;

8) teenuseosutajate vahel toimib sularahaautomaatide ristkasutus sularaha maksekontolt

väljavõtmise tehingute teostamiseks. Teenuseosutaja võib ristkasutust piirata vaid

põhjendatud juhtudel, teavitades piiramisest ja selle põhjustest viivitamata Eesti Panka ja

Finantsinspektsiooni.“;

7) paragrahvi 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 7. Elutähtsa teenuse katkestuse lubatud aeg

(1) Elutähtsa teenuse katkestuse lubatud aeg on kuni 12 tundi.

(2) Elutähtsa teenuse katkestus on olukord, kus elutähtsa teenuse osutamise tõrgete tõttu

langeb teenuse tehingute arv alla 20% eelneva sarnase perioodi keskmisest tehingute arvust.

(3) Teenuseosutaja arvutab hädaolukorra seaduse § 39 lõike 5 alusel kehtestatud määruses

nimetatud elutähtsa teenuse katkestuse ulatuse suhtarvu katkenud ja tagasilükatud

kliendipöördumiste arvu suhtena kliendipöördumiste koguarvu.“

8) paragrahvi 8 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „1, 3, 5, 6 ja 7“ tekstiosaga „5, 6 ja 7 ja § 36

lõike 11 punktides 1 ja 3“;

9) paragrahvi 10 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Elutähtsa teenuse ulatuslikust või raskete tagajärgedega katkestusest põhjustatud

hädaolukorraga on tegemist juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) teenuse katkestus on pikaajaline või mõjutab olulist osa teenuse kasutajatest;

2) teenuse taastamine vajab Eesti Panga hinnangul erakorraliste meetmete rakendamist.“;

10) paragrahvi 10 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 11 lõikes 1 asendatakse sõnad „esimesel võimalusel“ sõnaga „viivitamata“.

§ 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2025. a.

Madis Müller

president

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Justiitsministeerium

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

Põhimaksekonto avamise ja

sulgemise regulatsiooni muutmine

Esitame kooskõlastamiseks eelnõu, mis puudutab eelkõige põhimaksekonto avamise ja

sulgemise regulatsiooni muutmist (võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu).

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Mart Võrklaev

rahandusminister

Jarmo Lilium 53026314

[email protected]

Meie 20.06.2024 nr 1.1-10.1/2913-1

2

Lisaadressaadid:

Eesti Pangaliit MTÜ

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Finantsinspektsioon

Eesti Pank

Rahapesu Andmebüroo

Eesti Kaupmeeste Liit

Eesti Väikekaupmeeste Liit