Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kooskõlastus Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

Teie 29.11.2023 nr 1.2-1/4198-1, SOM/23-

1573/-1K

Meie 25.02.2024 nr 2-3/4923

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kooskõlastus

sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise

kavatsusele

Austatud sotsiaalkaitseminister ja terviseminister

Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastamiseks sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse, millega soovitakse luua inimeste vajadustele

vastav rehabilitatsioonisüsteem. Täname Sotsiaalministeeriumi selle eest, et

rehabilitatsiooniteenuste reformimine on ette võetud. Tegemist on sisuliselt vajalike

muudatustega. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) nõustub üldiselt VTK-s

väljatoodud ettepanekutega, kuid soovime tähelepanu pöörata järgnevatele riskidele ja

murekohtadele, mis eelnõuga edasi minnes peaksid saama adresseeritud. Kommentaarid MKMi tööhõive osakonnast:

1. Rehabiliteerivate teenuste integreerimine tervishoiuteenustega on õige suund, kuid

oluline on analüüsida ja tagada, et tervishoid suudab katta reaalse vajaduse.

Tervisekassa eelarve on meile teadaolevalt puudujäägis ning ka KOVide eelarved on

piiratud. Seetõttu on oluline tagada, et inimesed saavad vajalikul määral teenust ilma

pikkade järjekordadeta. Kiire ja efektiivne rehabilitatsioon tagab, et inimene jõuab

võimalikult kiiresti tagasi tööturule. VTK-s puudub hetkel selge arusaam sellest, kui suur

saab olema rahaline mõju ja koormus Tervisekassa ja KOVide eelarvetele. Plaanis on

suurendada praeguse rehabilitatsiooniteenuse eelarve abil tervisevaldkonna teenuste,

hariduse tugiteenuste või laiemalt KOVide pakutavate teenuste mahtu, kuid ei ole selge,

kas täiendavad vahendid eelarves katavad kogu teenuste vajaduse või kui suurt

lisarahastust teenuste osutamine tulevikus vajab. Tööalase rehabilitatsiooniteenuse

(TRT) eelarvet ei ole võimalik Tervisekassa eelarvesse üle kanda, kuna 2026. aastani

rahastatakse TRT-d ESF vahenditest. Edasise teenuse rahastuse otsuse langetab Eesti

Töötukassa nõukogu, kuid ka töötuskindlustusmakse vahendeid ei ole kehtiva õiguse

alusel võimalik üle anda Tervisekassale.

2 (5)

2. Olulisel kohal on teenuste hinnastamine, et jätkuks spetsialiste, kes Tervisekassale teenust

soovivad osutada. Hetkel ei ole VTKs välja toodud, kas plaanis on piirata teenuste mahtu

inimese kohta või sõltub see konkreetsetest vajadusest. Riskina näeme, et teenustele

määratud piirhinnad võivad jääda madalamaks kui turupõhised hinnad, mistõttu ei

pruugi kõik spetsialistid Tervisekassa partneriks tulla ning teenuste järjekorrad võivad

pikeneda ja teenuste kättesaadavus võib halveneda.

3. Tööalasel rehabilitatsioonil on täna töökeskne eesmärk, mis erineb tervisesüsteemis

pakutavast rehabilitatsiooniteenusest, olenemata sellest, et teenust osutavad samad

spetsialistid, kes tegutsevad tervishoiusüsteemis. Tööalane rehabilitatsioon kui

kompleksteenus on tööealistele tervisepiirangutega inimestele vajalik hoolimata sellest, et

tulevikus paraneb tervishoiuteenuste kättesaadavus. Tööalast rehabilitatsiooni jäävad ka

tulevikus osutama spetsialistid, kellel on kõrgharidus psühholoogias, sotsiaaltöös,

füsioteraapias vm. Koostöös Töötukassaga jätkame TRT töökeskse sisu kujundamisega.

4. Paralleelselt kooskõlastamisel oleva TTKS-i muutmise VTKs tehakse ettepanek lisada

praeguste tervishoiuteenuste hulka või kõrvale edendus- ja ennetusteenused ning

psühhosotsiaalsed teenused. Peame oluliseks muudatuste elluviimisel jälgida, et

rehabiliteerivad teenused, mida hakkab pakkuma Tervisekassa, ei jääks liigselt

ravikeskseks, kuna tervishoiutöötajate peamine eesmärk on patsientide ravi ning

arusaamade ja käsitluste muutmine võtab aega. Taastusravi puhul on põhifookus

funktsioonide taastamisel ja säilitamisel, kuid rehabilitatsiooniteenuste eesmärk on toetada

ka igapäeva- ja tööelus tegutsemist ja osalemist. See mõjutab otseselt Töötukassa

pakutavale tööalase rehabilitatsiooniteenusele jõudvaid inimesi – kui taastusravi või

taastusabi maht pole piisav, tulevad kliendid taastusravi ootusega taotlema tööalast

rehabilitatsiooni, mis selliste sekkumistega ei tegele. Kui taastusravi või taastusabi

maht või sisu pole piisav inimese töövõime taastamiseks, mõjutab see ka tööalase

rehabilitatsiooni tulemuslikkust ning inimene ei liigu tööle tagasi.

5. VTKs toodud plaani järgi peaksid tervishoiuteenuse osutajad hakkama inimese

terviseseisundist tingitud tegutsemis- ja osaluspiiranguid hindama, suunama

psühhosotsiaalse sisuga teenustele ning neid teenuseid ka osutama. Hetkel on sotsiaalse

rehabilitatsiooniteenuste vajaduse hindamise kompetents koondunud

Sotsiaalkindlustusametisse (SKA). VTKs jääb selgusetuks, kuidas plaanitakse seda

kompetentsi tervishoidu või KOVidesse viia. Näeme ohukohana, et tervishoiuteenuse

osutaja ei pruugi kas osata psühhosotsiaalse sisuga teenuste vajadust hinnata või ei pruugi

näiteks ajalist ressurssi selleks leida, millest tulenevalt võivad teenusest ilma jääda

inimesed, kes seda just vajaksid. Lisaks, kui teenusele suunatakse liiga kergekäeliselt,

võivad tekkida pikad järjekorrad. Seetõttu tuleks eelnõus väga selgelt välja tuua, kuidas

plaanitakse seda kompetentsi tekitada tervishoiusektoris ja KOVides ning kas

teenuse saamise hindamiseks plaanitakse koostada ka ühetaolised juhendid ja

indikaatorid. Tööalase rehabilitatsiooni teenusele suunamise otsustab ka tulevikus

Töötukassa juhtumikorraldaja koos kliendiga ning ka edaspidi tuleb inimesel läbida

töövõime hindamise protsess. TRT teenuse saamiseks ei ole vaja inimesel läbida mitut

hindamist, kuna infovahetus Töötukassa ja teenuseosutajate vahel toimib. Teenuse

vajaduse hindamiseks kasutab juhtumikorraldaja töövõime hindamise ekspertiisi,

kohtumisel kliendiga hinnatakse tema valmidust teenust saama ning seejärel kasutab

teenuseosutaja neid andmeid tegevuskava koostamiseks.

3 (5)

6. VTKs ei ole selgelt välja joonistunud kliendi teekond ning kuidas kliendi info liigub

erinevate osapoolte vahel – kes hindab abivajadust, kuidas toimub suunamine teenusele,

kes hindab teenuste mõjusust, kuidas toimub suurema abivajaduse hindamine ja teenustele

suunamine? Lisaks, kui inimene on suunatud praegu rehabilitatsiooniteenusele, siis tegeleb

tema erinevate vajadustega üks meeskond, mis koostab ja viib ellu tegevuskava ühiselt,

mistõttu info tegevuste kohta on ühes meeskonnas ning tekkivatele vajadustele või

muudatustele on võimalik kiiremalt reageerida. Kui pärast plaanitud muudatusi hakkab

inimene kasutama üksikteenuseid, mida pakuvad erinevad teenuseosutajad, siis kuidas on

tagatud, et infot ja teenust ei dubleeritaks, teenuseosutajad teeksid koostööd kliendi vaatest

ning kes lõpuks info kokku võtab, kas teenused on olnud soovitud tulemustega või ei?

7. VTKs on välja toodud, et lisaks tuleks kompleksse või spetsiifilise terviseseisundist

tuleneva abivajadusega inimeste toetamiseks arendada uusi sekkumisi. Palume

täpsustada, kes neid sekkumisi arendama, välja töötama ja pakkuma hakkab. Lisaks,

kes hakkab hindama seda, kas ja millist sekkumist on inimesel vaja ning kuidas inimene

lõpuks sellele teenusele jõuab. Rehabilitatsiooniteenuste sihtrühma kuuluvad väga

erinevate vajadustega inimesed, mistõttu selliste sekkumiste koostamine eeldab väga laia

profiili ekspertide kaasamist või kompetentsikeskuse loomist.

8. Eelnõu koostamisel on vaja analüüsida muudatuse mõjusid ja põhjendatust neile, kes

vajavad rehabiliteerivaid sekkumisi nii tervishoiust kui ka Töötukassast.

9. Muudatuste elluviimiseks tuleb tunnistada kehtetuks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ja

tööalase rehabilitatsiooni teenust puudutav regulatsioon sotsiaalhoolekande seaduses (SHS

2. jagu) jt seadustes. Oluline on arvestada, et MKM-il jääks piisav aeg TRT põhimõtete

ja aluste väljatöötamiseks ja regulatsiooni kujundamiseks.

10. Palume täpsustada, kuidas ja mis ajaraamis plaanitakse muudatusi rakendada.

Samuti, kui pikalt on ette nähtud üleminekuaeg. Oluline on tagada, et üleminekuajal ei

jääks teenusesaajad vajalikest teenustest ilma teadmatuse või segaduste tõttu, mida ühelt

süsteemilt teisele üleminek võib tuua.

11. VTKs tuuakse välja, et laste puhul võiks puude raskusastme tuvastamise otsuse teha kuni

18. eluaastani. See on otseselt seotud ka töövõime hindamise ja töövõimetoetusega, kuna

hetkel hinnatakse töövõimet ja makstakse töövõimetoetust alates 16-aastastele. MKM

nõustub üldiselt selle muudatuse vajadusega süsteemi arusaadavuse osas, kuna enamus 16-

17-aastaseid noori veel õpivad ja ei peaks olema tööturuasutuse kliendid, kuid murekohaks

on toetuse suuruse erinevus töövõimetoetuse ja puudega lapse toetuse vahel, mis mõjutab

suurel määral puudega laste perekondi. Lisaks tuleb analüüsida ja hinnata, kui pikk peaks

olema üleminekuaeg ühelt süsteemilt teisele ning millised on muudatusest tulenevad

mõjud puudega lastele ja nende perekondadele. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi vaatest on oluline, et meile jääb piisav aeg

töövõimetoetuse seaduse muudatuste väljatöötamiseks ja rakendamiseks.

Kommentaarid võrdsuspoliitika osakonnast:

Toetame põhimõtet, et teekond abini peab olema selge ja lineaarne ning abistamine on

vajaduspõhine, mitte puudepõhine vms keerukat hindamist nõudev. On vaja, et ka

ennetustegevusteks ressursse leitaks, et inimesed saaksid võimalikult suure osa oma elust

iseseisvalt hakkama. Soovime, et muudatuste kavandamisel ja elluviimisel pöörataks

tähelepanu ligipääsetavusele ja võrdsete võimaluste edendamisele.

4 (5)

1. Kaasamisest ja muudatustest informeerida varakult ja selgelt, arvestades

sihtgruppide erivajadustega ja info ligipääsetavusega.

Näiteks lisades nii eelnõu koostamise kui ka seaduse rakendamise eelarvesse tõlketeenused

ning tagades varakult masinloetavad infomaterjalid, juhendid, tõlke viipekeelde ja lihtsasse

keelde. Oluline on, et sihtrühmad, nt intellektipuudega inimesed, saaksid end puudutavatest

otsustest ka ise osa võtta ja muutusteks valmistuda. Andmed, näiteks teenustele sobivuse

hindamise lehed, peaksid olema ligipääsetavad ja vormistatud nii, et inimesed saaksid

nende suhtes tehtud otsustest koos põhjendustega aru.

2. Palume kaaluda, kuidas saaks lisada nii ennetustegevustesse kui ka abistavatesse

tegevustesse paindlik toetus/teenus, mis on seotud ligipääsetavusega.

Personaalsete tervisevajadustest lähtuvate uute teenuste nimekirjas on välja toodud

ennetustegevus ning psühhosotsiaalsed teenused, mille hulgast leiab ka sotsiaaltranspordi.

VTK-s on kirjas: „Lisaks tuleks kompleksse või spetsiifilise terviseseisundist tuleneva

abivajadusega inimeste toetamiseks arendada uusi sekkumisi. Teenuste pakkumine peaks

lähtuma inimese tuvastatud vajadustest – terviseseisundist tingitud tegutsemis- ja

osaluspiirangutest.“ „Oluline on arendada terviseseisundist tulenevate komplekssete või

spetsiifiliste vajadustega inimestele pakutavaid rehabiliteerivaid sekkumisi, mis aitavad

piirangutega võimalikult iseseisvalt toime tulla või ennetada seisundi halvenemist.“

Praeguse olukorra analüüsist on näha, et suur osa eelarvest on läinud teenustele, mis on

seotud füsioteraapia ja psühholoogilise abiga. Mõne inimese jaoks võib abivajadus olla

seotud isolatsiooniga, mis on tingitud ligipääsmatusega ühiskonnaelust osa võtta. Kui see

seos on tuvastatav, siis mõni teenus võiks olla suunatud ka teenust vajava inimese

aitamisele nii, et ühiskonnast osavõtt oleks talle ligipääsetavam. Näiteks kui ratastoolis

inimese kodulähedasele basseinile saaks lisada ratastooli tõstuki, siis see võiks hoida kokku

mitme inimese transpordikulusid kaugemalt füsioteraapiasse minemiseks, vähendada

lähedaste hoolduskoormust ja ka teenuse saajate meeleolu parandada ning kodu lähedal

uusi tutvusi luua. See on kulukam näide, aga ligipääsetavuse tõkked on inimestel väga

erinevad, sh mitte ainult puuetega inimestel. Mõnikord võib ka väikese abivahendi abil

eemaldada selle inimese jaoks suure tõkke, mis piirab tema füüsilise ja vaimse tervise eest

hoolitsemist ning üldist iseseisvat hakkamasaamist. Ligipääsetavuse abivahendid võiksid

minna nii edendus- ja ennetustegevuse, psühhosotsiaalsete teenuste kui ka

rehabilitatsiooniga seotud tegevuste alla. Ligipääsetavuse osas ennetavad meetmed aitaks

vananeval ühiskonnal kauem iseseisvalt hakkama saada ning see vähendaks teenuste

vajadust, mis on seotud isolatsiooni ja vähese liikumisega, vähendaks hoolduskoormust

ning suurendaks väärikat kohtlemist.

3. Soovitame kaasata eakate huvigruppe, selgitada välja muudatuse mõju seoses

vananeva populatsiooniga.

Kaasatavate seast ei leidnud eakate huvigruppe, kuigi eakatel võib olla kõnealuste teenuste

ning nende erinevate korraldusviiside osas kogemusi ning ootuseid. Vananeva

populatsiooni tõttu on vaja mõelda, kas ja kuidas kavandatavad muudatused aitaks kaasa

eakate võimalikult pikale iseseisvale elule. Ennetavate teenuste kättesaadavus on oluline,

et vanadusega kaasnevad terviseprobleemid ei süveneks. Näiteks, kui inimene ei saa õigel

ajal teenuseid, mis hoiaks ära püsiva liikumispiirangu tekkimise, siis võib inimesel tekkida

probleem ligipääsetavusega laiemalt ühiskonnaelus osavõtmisel või kasvõi kodust

väljumisel. See tekitab omakorda probleeme inimesele endale, lisab hoolduskoormust

5 (5)

lähedastele ning lisateenuste vajaduse igapäevasteks toiminguteks või vaimse tervise

hoidmiseks.

4. Palume analüüsida, kuidas muudatused mõjutavad eri soost inimesi. Selle juures

peaks arvestama nii rehabilitatsiooniteenuse kliente kui ka hooldajaid, sh nii laste ja

täiskasvanud klientide puhul. Teenuste kättesaadavuse ja asjakohasuse kõrval peaks

arvestama ka teenusele jõudmise aega ja kulusid (eri soost inimestel on ka erinevad

liikumismustrid ja -vahendid) ning teenuse kättesaadavust erinevates regioonides.

Näiteks, kui teenuse saaja on laps või puudega inimene, siis meetmete ligipääsetavus

puudutab otseselt ka esmase hooldaja elukvaliteeti ja ressursse. Üks asi on teenuse

kättesaadavus teenuse saajale, aga oluline on ka hooldaja vaade. Näiteks, naised liiguvad

tihemini ühistranspordiga, mistõttu lapsega teenuse saamiseks sihtkohta jõudmine võtab

rohkem aega ja energiat, rohkem aega töölt eemal. Kui teenusel käimine võtab rohkem

aega, tekib lisakulu toidule, transpordile või isegi majutusele. Samal ajal võivad olla

hooldajal kohustused teiste laste ees ning töökohustus. Kuidas teha nii, et teenused oleksid

spetsiifilised, mitmekesised, aga samas piisavalt kodulähedased, et hooldajatele ei tekiks

teenuse poolt katmata lisakulusid? Arvestama peaks, et hoolduskoormus ei paneks naisi

ühiskonnas kehvemasse olukorda.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Riisalo

majandus- ja infotehnoloogiaminister

Reine Hindrekus-Koppel

5379 0331 [email protected]