Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Siseministeerium

[email protected]

Pikk 61

15065, Tallinn

Teie 22.01.2024 nr 1-6/2896-1, SIM/24-

0064/-1K

Meie 25.02.2024 nr 2-3/211

Isikut tõendavate dokumentide seaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus

Austatud siseminister

Esmalt toome välja riskid, mis kaasnevad eelnõu § 1 punktiga 3 ehk ID-kaardi kohustuslikkuse

kaotamisega.

1. Strateegiline risk läbi elektroonilise identiteedi kasutuse vähenemise ühiskonnas ja

sellest tulenevate teiseste mõjude.

Eesti digiriigi oluline vundament ja tema edu eeldus on ajalooliselt olnud elektrooniline

identiteet ja eriti selle laiapõhjaline kasutuselevõtt ühiskonnas. Tänaseks on küll turule

tulnud mitu teist eID vahendit ning nende populaarsus on ID-kaardi oma juba osaliselt

ületanud, kuid seadusemuudatus kaotab olemuslikult eID kohustuslikkuse nõude

üleüldse. Viimase ID-kaardi kriisi järeldus oli, et peaksime püüdlema situatsiooni

poole, kus kodanikel on paralleelselt mitu eID-d. Nüüd aga vähendame tervikuna survet

eID-d omada. Teisalt on meil 2–4 aasta perspektiivis ees situatsioon, mil tegelik eID-

de valik väheneb. eIDAS määruse muutmismääruse jõustudes mobiil-ID hääbub ning

kuni digiidentiteedikukru saabumiseni jääb ainsaks riiklikuks eID-ks ID-kaart. Selle

kõrvale jääb ainsa alternatiivina siseriiklik Smart-ID. Seega riskime eID-de, aga eriti

riiklike eID-de arvukuse ja selle läbi e-teenuste kasutuse vähenemisega ühiskonnas.

2. Taktikaline risk läbi teiste eID skeemide sõltuvuse ID-kaardist ja ID-kaardi rolli nn

tagavaraidentiteedina.

Nii Smart-ID kui mobiil-ID on sõltuvuses Sertifitseerimiskeskuse infrastruktuurist. ID-

kaart on ainus oluliselt teistsuguse arhitektuuriga lahendus. ID-kaardi arvukuse

vähenemisega väheneb ka nende inimeste hulk, kellel on „sahtlist

võtta“ alternatiivlahendus Sertifitseerimiskeskuse rikke korral väheneb eID-de

kasutamise paindlikkus. Täna saab inimene ühe eID probleemide korral isiklikult

kohale ilmumata (näiteks välismaal olles) kas blokeerida või algatada uue eID

aktiveerimise. ID-kaardi arvukuse vähenemisega väheneb nende inimeste hulk, kellel

see võimalik on.

2 (5)

Tagavaralahenduse olemasolu vajadust tõestas juba 2017. aasta ROCA kriis. Lisaks,

arvestades pingestunud julgeolekuolukorda võib tekkida äkiline vajadus eID vahendi

olemasolu järele. Siinkohal on oluline märkida, et ID-kaart on paremini kaitstud mõne

serverikeskuse füüsilise hävitamise korral, kui alternatiivsed kasutusel olevad eID

lahendused.

Kui näiteks kõik Sertifitseerimiskeskuse teenused peaksid olema häiritud, on võimalik

ID-kaardiga autentimine e-teenustes tagada (12h CRL baasil, seejärel on võimalik

ajutiste whitelistide/blacklistidega jätkata). Allkirjastamist antud lahendus ei puuduta.

3. Kui ID-kaardi omamine pole enam kohustuslik, siis puudub inimestel motivatsioon

selle omamiseks ja e-teenuste pakkujatel selle tehniliseks toetamiseks. Siinkohal näeme

riski taandarenguks e-teenuste kasutamisel (vajadus hakata taaskord pakkuma rohkem

teenuseid kohapeal/paberkandjal), kuna tekib juurde inimesi, kellel puudub eID

vahend, kuid säilib vajadus teenuste kasutamiseks. Tuleb kindlasti arvestada, et

käesoleval ajal on palju avalikke teenuseid, mida pakutaksegi ainult e-teenusena.

4. ID-kaart on ainus eID vahenditest, mis võimaldab krüpteerida ja dekrüpteerida, lisaks

krüptopulkadele. Kohustuslikkuse ära kadumisega väheneb ka paljudel krüpteerimise

võimalus. Kokkuvõttes, nagu juba öeldud, siis ID-kaardi üldise kohustuslikkuse

nõudest loobumist me ei toeta, kuid oleme nõus olukorraga, kus ID-kaardi omamine ei

ole kohustuslik näiteks teatud vanusegruppidele või siis erivajadustega inimestele.

5. ID-kaardi olemasolu ja selle elektroonilise kasutamise võimalusega on tänaseks

arvestanud oma teenusprotsessides esmase valikuna ka ettevõtjad. Kliente suunatakse

e-teenuseid kasutama, saadetakse neile digiallkirjastatud või krüpteeritud dokumente

ning kasutatakse kaardil olevat triipkoodi äriprotsessis. Näiteks digiretseptiga ravimite

ostmine apteekides, lotopiletite ostmine, kliendi tuvastamine

telekommunikatsiooniettevõtete esindustes jne. ID-kaardi kohustuslikkuse kadumisel

peavad ka äriinfosüsteemide omanikud tegema muudatusi oma infosüsteemides, on

risk ka erasektori e-teenuste kasutamise vähenemiseks ning teenuste osutamine võib

muutuda aeglasemaks.

Eelmärgitud riskide tõttu saame eelnõu kooskõlastada ainult meie märkuste ja ettepanekutega

arvestamise korral ID-kaardi kohustuslikkuse kaotamise osas.

Teeme ettepaneku täiendavalt analüüsida eelnõu § 1 p 3 riske ja mõjusid. Tuleb kaaluda selle sätte

jõustumise aja hilisemat sätestamist rakendussätetes. Sätte hilisema jõustumise aeg saab olla

seotud eIDAS määruse muutmismääruse jõustumisega ning alternatiivse eID vahendi reaalse

olemasolu ja kasutuse ajaga.

Järgnevalt esitame märkused ja ettepanekud eelnõu teiste sätete ja seletuskirja kohta.

Teeme ettepaneku eelnõu § 1 punktis 7 esitatud sätted §-st 1 välja jätta viia eelnõu §-i 2. Sätted

sisaldavad kodakondsuse tuvastamise meetmeid, mistõttu tegemist ei ole isikut tõendavate

dokumentide seaduse reguleerimisalaga.

Teeme ettepaneku eelnõu § 1 punktis 20 asendada sõnad „põhjendatud kinnituse, mis tõendab

isiku vajadus taotleda dokumenti“ sõnadega „omapoolse kinnituse, et kinnipeetava suhtes esineb

taotluses kirjeldatud vajadus isikut tõendava dokumendi väljastamiseks.“.

Vanglaametnik ei saa oma kinnitusega esitada tõendit vajaduse kohta. Vanglaametnik saab

kinnitada, et taotleja poolt kirjeldatud vajadus isikut tõendava dokumendi järgi on reaalne.

3 (5)

Eelnõu § 1 punkti 22 kohta märgime, et kehtiv eIDAS määrus nõuab kvalifitseeritud sertifikaatide

väljastamisel isiku näost näkku tuvastamist. Palume selgitada, kuidas hakkab protsess käima peale

eelnõus sätestatu jõustumist.

Eelnõu § 1 punkti 25 kohta märgime, et kehtiv eIDAS määrus võimaldab allkirjastamise

sertifikaatide väljastamise ilma isikliku ilmumiseta, kui esimene kord on väljastatud isiklikult.

Kolmandat korda väljastamine peab toimuma jälle isiklikult. eIDAS määruse muutmismäärusega

võib nõue muutuda. Palume üle vaadata sätte jõustumise aeg.

Teeme ettepaneku eelnõu § 1 punktis 28 asendada sõna „teeb“ sõnaga „muudab“. Vt sätte kehtivat

sõnastust.

Teeme ettepaneku eelnõu § 1 punktis 40 olevat sätet muuta järgmiselt:

„(61) Käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantud andmeid säilitatakse kuni 75 aastat

andmekogusse ABIS kandmisest arvates. Andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja

andmekogu ABIS põhimääruses.“.

Andmekogu ABIS volitus esineb mitmetes seadustest ning eelnõus pakutud sõnastus ei erista

esinevaid esitamise aluseid, mistõttu on vajalik toonitada, et vastav tähtaeg on vaid andmete osas,

mis esitatakse ITDS alusel.

Siinjuures juhime tähelepanu, et eelnõu ei sisalda vastavasisulist muudatusi kõigi andmekogu

ABIS andmeid sisaldavate seaduste kohta, mistõttu on eelnõuga kavandatavad muudatused ilma

täpsustuseta õigusselgusetust soodustavad.

Eelnõu § 1 punkti 41 kohta märgime, et sätte kohaselt toimub dokumendivahetus väljaandja vea

tõttu ja samaks tähtajaks, mis väljavahetatav dokument. Seega on põhjendamatu uute andmete

küsimine, sest ka dokumendi väljaandmisel võetud biomeetrilised andmed on kehtivad.

Biomeetrilise andmete uuesti küsimine on põhjendatud, kui dokument väljastatakse pikemaks

tähtajaks kui senine dokument. Seetõttu teeme ettepaneku välja jätta lisatava sätte teine lause.

Samuti palume selgitada, et miks ei kata lisatav lõige ITDS § 16 lg 1 p 1 võimalikku juhtumit, kui

väljaandja poolt on rikutud dokumendi väljaandmise protsessi.

Teeme ettepaneku eelnõu § 1 p 43 lisatava sätte sõnastust täiendada dokumendi kasutaja

nõusolekuga järgmiselt: „(11) Kui dokumendi kasutaja isikusamasust kontrollitakse dokumendi

kasutaja nõusolekul päringuga saadud dokumendiandmete alusel, mis on tehtud kättesaadavaks

avaliku teabe seaduse § 321 lõikes 1 nimetatud Eesti teabevärava kaudu, on see samaväärne

käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase isikusamasuse kontrollimisega.“.

Teeme ettepaneku eelnõu seletuskirja punkt 3.2.7. tekst asendada järgnevaga:

„Eelnõu § 1 punktiga 43 täiendatakse ITDS-i § 181 lõikega 11, et luua võimalus isikusamasuse

kontrollimiseks Eesti teabevärava kaudu. Teabeväravas kuvatakse isikutunnistust, passi ja juhiluba

ning erinevaid teenuseid (näiteks andmed laste, retseptide, töövõimetuslehtede ja sõidukite kohta),

mille leiab ka tulevasest riiklikust mobiilirakendusest. Dokumendivaade on teabeväravas ehk

eesti.ee-s infoteenusena kättesaadav ning sarnaselt ka riiklikust mobiilirakendusest, st inimesele

kuvatakse tema dokumendi andmed. Muudatus võimaldab isikul teabevärava, sh riikliku

mobiilirakenduse kaudu esitada isikusamasuse kontrollimiseks oma dokument füüsilises

keskkonnas, näiteks poes oma vanuse tõendamisel. Sellega antakse teabevärava ja

mobiilirakenduse kaudu isikusamasuse kontrollimisele samaväärne õiguslik tähendus, nagu on

füüsilise dokumendi alusel isikusamasuse kontrollimisel. Nii eesti.ee-sse kui ka riiklikusse

4 (5)

mobiilirakendusse sisselogimisel kasutaja autenditakse ja talle kuvatakse tema dokument ehk

sisselogimisel tehakse päring X-tee kaudu riiklikusse andmekogusse, mis on isikutunnistuse ja

passi puhul ITDAK. Riiklik mobiilirakendus võimaldab lisafunktsioonina isikusamasuse

kontrollimiseks kuvada teenuseosutajale dokumendi ruutkoodi või triipkoodi, mille abil

teenuseosutaja saab soovi korral täiendava X-tee päringu läbi valideerida mobiilirakenduse

vahendusel kuvatut. Dokumendi näitamisel ja valideerimisel saab dokumendi kasutaja valida, kas

ta jagab teenuseosutajaga kõiki dokumendi andmeid või ainult osa, näiteks ainult sünniaega ja

fotot vanuse kontrolliks või isikukoodi kliendisoodustuse saamiseks. Muudatus on seotud

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 eesmärgiga 3.2.4 „Loome e-riigi

mobiilirakenduse, mille kaudu riik jõuab informatsiooni ja teenustega personaalselt iga

eestimaalaseni“.

Palume kaaluda eelnõu § 1 punktide 45 ja 46 eelnõust välja jätmist. Peame vajalikuks

digitaalse isikutunnistuse jätkuvat väljastamist. Seda kasutatakse näiteks tööülesannete täitmisel,

kui on vaja autentida ennast pidevalt erinevatesse e-teenustesse. Põhjuseks on toodud asjaolu, et

ID-kaardi kiip võib kuluda kaardilugejasse sagedasel sisestamisel ja muutuda

kasutamiskõlbmatuks. Kui eelnõuga loobutakse ID-kaardi kohustusliku omamise nõudest, siis

võib vajadus digitaalse isikutunnistuse järgi pigem suureneda.

Teeme ettepaneku eelnõu § 2 punktist 6 välja jätta andmete alalise säilitamise kohustus ning näha

ette säilitamise tähtajaks kuni 75 aastat. Juhime tähelepanu, et suuresti kattuvad andmed teistes

registrites oleva teabega, mistõttu nende alaline säilitamine ei ole põhjendatud. Nii näiteks on Eesti

kodaniku ja Eesti residendi andmed rahvastikuregistris alaliselt säilitatavad ning samalaadsete

andmete teises kohas säilitamisel puudub vajadus. Nii samuti on küsitav hariduse või maksu

võlgnevuse või karistatuse andmete tähtajatu säilitamise eesmärk, kuivõrd selline teave ei saa

kuidagi mõjutada nende järeltulijate õigust Eesti kodakondsusele.

Teeme ettepaneku § 4 punkt 2 eelnõust välja jätta. Vt märkust eelnõu § 1 p 40 kohta.

Teeme ettepaneku § 7 punkt 2 eelnõust välja jätta. Vt märkust eelnõu § 1 p 40 kohta.

Palume üle vaadata eelnõu § 9 punktis 7 sätestatav alalise sissesõidu keelu andmete säilitamise

tähtaeg. Leiame, et puudub selge vajadus säilitada alaliselt andmeid, mis on seotud ainult

konkreetse isikuga. Teeme ettepaneku määrata andmete säilitustähtajaks 120 aastat isiku sünnist

arvates. Põhjendamatu andmete säilitamine koormab nii digivõrku kui ka kasutab muid ressursse.

Palume eelnõu § 9 punktid 13 ja 14 sätted üle vaadata, kuivõrd viidatakse andmekogule ABIS,

samas punktides 10 ja 11 ei ole käsitletu ABIS, seega viide on eksitav.

Teeme ettepaneku § 10 punkt 2 eelnõust välja jätta. Vt märkust eelnõu § 1 p 40 kohta.

Teeme ettepaneku seletuskirja täpsustamiseks lk 13. Nimelt asendada viimases lõigus p 1 all

esimeses lauses „Euroopa Liidu liikmesriigis“ lauseosaga „Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriigis“. Seega oleks erandi alla kaasatud ka Norra, Island ja Liechtenstein ning see läheks

kokku ka RahaPTS § 34 lg 3 p-s 1 tooduga, mille kohaselt väiksemale riskile viitavate asjaolude

hindamisel võib geograafiliseks riske vähendavaks asjaoluks lugeda olukorda, kus klient on pärit

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist.

5 (5)

Eelnõu seletuskiri kasutab läbivalt mobiilirakenduse nimetusena mRiiki. Teeme ettepaneku

seletuskirjas kasutada lühendi „mRiik“ asemel lühendit „riiklik mobiilirakendus“. Kuigi tegemist

on eelnõu teksti mõistes lihtsalt lühendiga, siis eelistaksime seda mitte selle mõistega nii tugevalt

siduda ja nimetada üldisemalt „riiklik mobiilirakendus“, vältimaks tulevikus ootuseid just selle

nime kasutamiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Riisalo

majandus- ja infotehnoloogiaminister

Alar Teras

625 6377 [email protected]

Madis Tapupere

[email protected]

Mait Heidelberg

[email protected]

Guido Pääsuke

[email protected]

Merike Koppel

[email protected]

Silver Lusti

[email protected]